Tuesday, September 25, 2007

Toru, mida ei ole

Eesti välispoliitikas on vähe erutavaid ja üldrahvalikku huvi pakkuvaid hetki. Seni suurim on olnud lääne klubidesse ehk Euroopa Liitu ja NATOsse astumine. Poliitikud rääkisid, eksperdid arvasid, rahvas arutas. Möllu kui palju – tuleb meelde?

Mis siis veel? Piirileppe sõlmimine Venemaa Föderatsiooniga, sellesama Venemaa poolt tekitatud kära pronkssõduri ümber, Vene-Saksa torujuhe ... midagi ei jäänud vahele?

Kas torkab silma mingi seaduspära? Kui jätta kõrvale meie sõdurite osalemine kaugetes konfliktikolletes (aga see ei ole isegi parlamendis tõsist vaielust tekitanud), on pea kõik kirelisemad küsimused olnud seotud meie idanaabriga.

Nüüd on siis päevakorral Vene-Saksa torujuhe, mis pidanuks ühe variandi kohaselt riivamisi läbima Eesti majandustsooni. Ehitusele pidanuks eelnema uuringud, nende läbiviimiseks esitatud loa aga lükkas Eesti Vabariigi valitsus tagasi – ilmutades seejuures tähelepanuväärset üksmeelt.

Ehkki sellega oleks nagu lugu läbi, tasub korraks asja juurde tagasi tulla. Pidin hiljuti sel teemal raadios rääkima ning saatejuht esitas küsimuse – kas Eesti jaoks on tegu majandusliku, poliitilise või keskkonnakaitse-alase küsimusega?

Erikülgne kolmnurk
Antud juhul võib lugu kirjeldada Saksa-Eesti-Venemaa kolmnurgana. Laiemas plaanis on osalisi veel teisigi, ent jätame need hetkel kõrvale. Meie kolme osapoole jaoks leiame kolm erinevat vastust.

Saksamaa jaoks on tegu eelkõige majandusliku, seejärel poliitilise küsimusega. Saksa majandus vajab meeletult energiat, Venemaa saab seda pakkuda. Puhas majandus, kas pole? Siiski lisandub siia ka suur poliitika, nimelt nähakse selles torujuhtmes võimalust siduda Moskvat Euroopaga, laskmata tal kalduda Aasia poole.

Venemaa jaoks näib esiplaanil olevat poliitika. Gaasi müüb ta Euroopasse, sh Saksamaale niigi, uus torjuhe aga annab puht-poliitilise võimaluse vahelt ära lõigata „parasiit-riigid” ehk siis need ida-eurooplased, kelle territooriumit seni transiit läbib. Nii et poliitilika nimel on Moskva valmis ümber korraldama oma välismajandust, investeerides ümberehitusse miljardeid.

Eesti aga tõstab loomuldasa kilbile keskkonna-poliitika. On ju merepiir meie jaoks midagi enam kui mõtteline joon kaardil, Läänemere olukord on oluline osa meie elukvaliteedist. Ja kui seda elu ning kvaliteeti ohustab üle meie peade sõlmitud Vene-Saksa kokkulepe, siis pole ime, et iga põliselaniku hinges hakkab lokku lööma mäekõrgune häirekell.

Teistmoodi küsimus
Nii et kolm eri motiivi, kolm eri vastust. Aga mis oligi see küsimus? Et milleks on seda va toru vaja? Pakuksin selle asemel välja pisut teise, esmapilgul kummastava küsimuse. Kas seda toru üldse tuleb?

Viisin läbi kiire uurimuse, küsides kümne eksperdi käest sedasama – et kas see toru lõppude lõpuks ikka saab ehitatud või mitte? Tulemus jäi sisuliselt pooleks. Ehk siis pooled eksperdid pakkusid, et toru tuleb ja pooled, et mitte. Huvitav seejuures, et äritaustaga küsitletud kippusid toru sisse uskuma, poliitilised tegelased aga arvama, et ega tegelikult ikka ei ehitata küll.

Kuidas nii, võite küsida. Et aga kuhu siis jäävad kõik need juba magamapandud rahad ja alustatud ehitused? Pole midagi, Venemaa – kes on selle projekti praegune eestvedaja – on riik, kus leidub tohutult suuri ehitusi aga ka hiigelsuuri vundamendiauke. Pakun, et poolelijäänud ehituste arvult ühe elaniku kohta ilmselt edetabeli tipus.

Nii et juhul kui uskuda selle sisse, et toru ei ole ega tule, siis saab hoopis teise värvingu valitsuse julge otsus uuringu-taotlus tagasi lükata. Muuhulgas aga saab uue elu sisse ka vandenõu-teooria, mille kohaselt Venemaa seda tahtiski. Et toruehitamise mõttetus (meeletu kulu pluss kaheldav täituvus) jõudis Kremlis kohale, aga ise loobuda ei tahetud. Nüüd aga on võimalik projektist loobuda, näidates näpuga pisikese vaenuliku Eesti peale, kes kogu asja tuksi keeras.

Muuseas – ma ei soovita uskuda vandenõuteooriaid. Tegelik elu on oma lihtsuses tihtipeale veelgi hullem.

Karmo Tüür
23.09.2007

Sunday, September 23, 2007

Taas raadios: torutamas




Olen alates sellest pühapäevast taas üle nädala R4 eetris.

Eelmise hooaja partner Raul Mälk pühkis mõneks ajaks Eestimaa tolmu jalgelt, asudes suursaadikuks EV alalises esinduses EL juures. Kerge see amet kindlasti pole, kasvõi seetõttu, et tegu on EV suurima saatkonnaga. Kuid ei ole mingit kahtlust, et Mälk saab ka selle ametiga suurepäraselt hakkama.

Seekord istus siis minu vastu Tallinna stuudiosse veelgi legendaarsem raadiohääl Harri Tiido, kes äsja lõpetas oma teenistuse suursaadikuna EV alalises esinduses NATO juures. Ehkki mina lösutan endiselt Tartu stuudios, on "vana hea" Skype ja veebikaamerad abis loomaks silmsidet.

Teie alandliku teenri tagasihoidlik isik jääb muidugi taoliste poliitika- ja meediamastodontide kõrval kahvatuks, ent annan oma parima, et olla pisutki võrdväärne sparringupartner. Kordan võrdlust, mida kasutasin ka eelmise hooaja alul - tegu on omapärase komplektiga, kus minu eetripartner teab paljut, kuid ei saa kõiges rääkida ja minu puhul on olukord vastupidi :)

Tasakaalustajana kahe ebavõrdse poole vahel teenivad kuulajaid endiselt saatejuht Jevgenia Garanža ja toimetaja Artur Aukon.

Soovijail on võimalik saadet kuulata siin, kuid paraku vaid nädalakese. R4 meeskond võiks ju kaaluda ka selle saate audioarhiivi üles riputamist?

Ahjaa - mis torutamisest ma pealkirjas rääkisin? Saate teemaks oli kurikuulus Vene-Saksa gaasijuhe.

Kuulmiseni! ;)

Tuesday, September 18, 2007

Peaministri-vahetus Venemaal

Möödunud nädalal said enda usule kinnitust need, kes korrutavad, et Venemaa on ettervamatu. Asja eest, teist tagant ehk nagu öeldakse, „lambist”, võttis Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin maha senise peaministri Mihhail Fradkovi ja pani asemele Viktor Zubkovi.

No olgu, olgu, tehniliselt võttes astus Fradkov kõigepealt ise tagasi ja alles siis, peale kiireid ent põhjalikke otsinguid, tegi president ettepaneku uuele mehele. Kuid susi mind söögu, kui ma usun seda telekaamerate ees tehtud kurbmängu. Sisuliselt vahetas kõikvõimas riigipea ühe tehnilise peaministri teise, veelgi tehnilisema vastu välja.

Kui asusin lugu kirjutama, plaanisin hetkeks pealkirjas kasutada mitte mõistet „peaminister”, vaid „valitsusjuht”. Loobusin aga sellest mõttest kohe – niivõrd suur oleks olnud ebakõla tiitli ja sisu vahel. Praegusel Venemaal nn valitsusjuht ei valitse ega juhi midagi. Tegemist on – andestage mulle kordus – puhtalt tehnilise figuuriga, kes peab läbi viima teatud rituaale. Seega pigem omamoodi tseremooniameister, mitte niivõrd peaminister.

Nagu Putini poolt tehtud vangerdus taaskordselt tõestab, on kogu partei-poliitiline mäng Venemaal butafoorne. Ehk niisama tõeline kui puuviljad provintsiteatri laval. Eemalt näib kõik tõene, kogenematu pilgu võib ka lähedalt ära petta, kuid tegelikult polegi sellel viguril muud eesmärki kui tekitada illusioon.

Peaminister ei vahetunud mitte valimiste tulemusel ega isegi mitte mingi valitsuskriisi või muidu skandaali tagajärjel. Muuseas, isegi Venemaa põhiseadusse on sisse kirjutatud ainult üks valitsuse ja seega peaministri automaatse tagasiastumise mehhanism – see on peale presidendivalimisi. Ka kõik muud ametissemääramised ja tagasiastumised toimuvad presidendi käe läbi, mõnikord küll parlamendi osalusel, kuid see osalus on kinnitav, mitte otsustav. Peaks parlament seejuures liiga palju jonnima, jääb presidendile õigus see laiali saata.

Olgu öeldud, et ega asjad ei käi ainult Venemaal nii, vaid ka mujal presidentaalsetes riikides, sh ka USA’s. Ainsa erinevusega, et USA parlament ei ole pelgalt pitsat, millega kinnitada juba vastuvõetud otsuseid, vaid omab ka ulatuslikku tegelikku võimu.

Kuid tagasi Venemaa ja viimase peaministrivahetuse juurde. Nagu öeldud, võib kogu lugu tõlgendada täieliku ootamatusena. Samas kiirustavad paljud poliitikavaatlejad kinnitama, et kõik oli ammu ette teada ja ka uus kandidaat number 1 presidendikohale (aga just selleks nimetatakse praktiliselt igatühte, keda Putin tõstab rambivalgusse) pidigi olema just kodanik Zubkov ja ei keegi teine. Et ikkagi piiterlane ja Putini lähikondne ja maksuinimene ja kaudselt nagu isegi luuraja ... kuid kõik see ei mõju veenvalt.

Kipun ise jääma nende kahe laagri vahele. Ühest küljest võib tõesti väita, et peaministri vahetus sobitub asjade üldise loogikaga. Tegi ju Putin sama enne eelmisi valimisi – tõsi küll, presidendivalimisi – vahetades toona Kasjanovi Fradkovi vastu. Kogu Putini valitsemisstiil on pideva erioperatsiooni moodi, kus on vaja hoida protsessid kuumad ja vaenlane segaduses. Kuna enamik poliitikute ja politoloogide tsunftist tegi panuseid asepeaministritele Ivanovile ja Medvedjevile, oli paslik mäng segi lüüa.

Kuid teisest küljest tunnistan ausalt, et ei osanud vähemalt mina – ega ilmselt tegelikkuses ka absoluutne enamik – seda käiku ei ette näha ega oska isegi tagantjärele mõistlikult põhjendada. Miks just nüüd? Miks just see mees? Miks just nii? Küsimusi on igal juhul rohkem kui mõistlikke seletusi. Võimalik, et sellise olukorra tekitamine oligi eemärk omaette.

Ma tean, et nii ei sobi artikleid lõpetada, ent ütlen seda siiski. Elame-näeme.

Karmo Tüür
16.09.2007

Saturday, September 15, 2007

Russofoobia ... milline russofoobia?

Seekord ei postita ma mitte teksti ennast, vaid nö preambula:) ja ohtralt viiteid.

Ilmutasin kunagi loo "Ingliskeelne EL ja venesõbralik Eesti". Tekst osutus oodatust populaarsemaks, seetõttu otsustasin läbi viia väikese eksperimendi. Kohandasin materjali ümber ja avaldasin Delfis korraga nii eesti kui vene keeles (siiras tänu koostöö eest sealsele toimetusele).

Minu lugusid on varemgi sattunud venekeelsesse meediaruumi, tihtipeale "Vesti Dnja" vahendusel, kuid seekordne reaktsioon ületas varasemad. Venekeelses Delfis kogunes mitmepäevase kommenteerimise tulemusena ligi 900 kirjet (vähemalt on selline seis hetkel), ühes Venemaa Föderatsiooni maailma-meedia portaalis inosmi.ru kogus republikatsioon üle 20 tuhande lugeja ja 400 kommentaari. Üks hea kolleeg, kes venekeelset inforuumi hoolega skriinib, väitis, et leidi kümneid viiteid ka venekeelsetest blogidest.

Ausalt öelda ei hämmasta mind mitte niivõrd lugejate-kommijate arvukus, kuidvõrd reaktsiooni olemus. Kriitikat loo argumentatsiooni enda kohta praktiliselt polnud ... ehkki kasutasin teadlikult (kontra-)propagandistliku tekstiloome võtteid, seega oleks kritiseerimine olnud enam kui lihtne. Päris huviga otsin ja ootan, kas ja kuipalju keegi tagasiside andjatest mind paljastab :)

Karmo Tüür
15.09.2007

Tuesday, September 11, 2007

Venemaast halvasti või ei kuidagi?

„Miks te kogu aeg laimate Venemaad? Miks te kirjutate temast ainult halvasti?” Selliseid ja sarnaseid süüdistusi peab kuulma ilmselt igaüks, kes midagi Venemaa kohta võtab kirjutada.

Nii nagu enamust Eesti ja Lääne ajakirjandusest, nii on ka mind korduvalt süüdistatud eelrvamuslikus kommenteerimises. Et miks ometi ei kirjuta ma millestki positiivsest ja miks ometi pean ma kogu aeg suurt naabrit ärritama.

Ausalt öeldes olen küll oma meelest üritanud olla neutraalne vaatleja ja koormata oma kirjutisi küsimustega stiilis „kui me oleks nende nahas, kas me käituks teisiti?”, kuid võtan kriitika omaks.

Et end parandada, püüan arutleda, et millest positiivsest võiks siis Venemaa Föderatsiooni puhul kirjutada? Jätan kõrvale kõik mitte-riikliku ehk siis looduse, kultuuri ja inimloomuse. Rääkides riigist kui poliitilisest nähtusest, võib ilmselt võtta vaatluse alla kolm aspekti: sise-, välis- ja majanduspoliitika. Proovingi vaadelda neid kolme poliitikatahku läbi roosade ja mustade prillide ehk siis nii, nagu teeks seda nn patriootlik venemaalane ja kriitiline läänlane.

Sisepoliitikas võib ilmselt suurima plussina välja tuua nn võimuvertikaali. Ehk siis selle, et riik on välja tulnud pool-anarhilisest seisundist, lagunemisprotsess peatati, kohalike parunite ehk kuberneride tiibu kärbiti, bürokraatiat nuheldakse, räpane valimisvõitlus viidi mõistlikkuse piiridesse, vähendati inimesi masendusse viiva negatiivse ajakirjandusliku info osakaalu, ilmunud on kindel ja arusaadav võimukeskus.

Kõik või vähemalt enamik sellest paistab väljast vaadatuna negatiivis. Venemaa on nihkumas taas autokraatiasse, kuberneride valimised ehk kohalik demokraatia likvideeriti, bürokraatiaga käib varjupoks, poliitilise konkurentsi asemel tekkis nn juhitav demokraatia, ajakirjandusvabadus väheneb, taastub Moskva diktaat kõigi ja kõige üle.

Välispoliitikas on positiivseks märksõnaks enese taaskehtestamine. ÜRO’s antakse julgelt teada enda seisukohtadest, võeti sisse väärikas koht G8’s, EL ja USA moodustavad koos Venemaaga võrdjõulise kolmnurga, lähivälismaa võetakse taas oma kontrolli alla, vaenulikele naabritele antakse nina pihta, taastatakse oma sõjalist kohalolekut maailmas.

Jällegi on välisvaatleja jaoks pilt äraspidine. Venemaa blokeerib ÜRO’s oluliste probleemide lahendusi, kuulumine G8 hulka on naeruväärne, soov olla võrdne EL ja USA’ga kuulub soovmõtlemise kilda, lähivälismaa suhtes kasutatakse käteväänamise poliitikat, kaitsetute naabrite suveräänsuse üle irvitatakse, tegelik sõjaline võimsus ei vasta Kremli unistustele.

Majanduspoliitikas võib suurimaks plussiks ilmselt pidada riigi kontrolli taastamist väliskaubanduse üle, mille tõttu järjest suurenevad Venemaa jooksvad sissetulekud ja valuutareservid. Olulisim roll selles on oligarhide omavoli lõpetamisel, mis siseriiklikult vähendab ebaõiglast vahet elanikkonna sissetulekutes, andes riigile võimaluse suunata vabanenud vahendeid sotsiaalsfääri.

Aga oh häda, välismaised kriitikud pööravad jälle kõik pea peale. Kreml viib läbi halvastivarjatud varade ümberjagamist, majanduslikult edukad ja olulised firmad võetakse üle alatute poliitiliste võtetega. Tegelikult ei võidelda oligarhia kui sellisega, vaid ebasoovitavate isikutega. Suurenenud raha sissevool riigikassasse ei ole mitte riikliku poliitika tulemus, vaid lihtsalt ülisoodus rahvusvaheline konjunktuur, mis suudab isegi ületada masendavalt saamatut majandamist.

Kokkuvõtteks. Kõik kolm poliitikasfääri annavad märksõnaks „tugevnemine”. Kas ehk see polegi põhjus, miks Lääs Venemaad kritiseerib? Tugev Venemaa on ohtlik, ohtlikku kardetakse, kardetut kritiseeritakse? See on tavaline põhjendus, mis kõlab Venemaal.

Eks osaliselt ole selles väites ka tõde. Samasugust tõde nagu tolles lihtsas teadmises, miks „meie meest vaenlase tagalas” nimetatakse luurajaks, „nende oma” aga spiooniks. See on klassikaline meie-nemad vastandamine. Venemaa ei ole Läänest vaadates „meie”, vaid ikka veel „võõras”. Võõrast aga kardetakse ja vaadatakse sellevõrra ettevaatlikuma-kriitilisema pilguga.

Kuid siin peitub ka teist tõde. Venemaa tugevnemine ei ole naabritele tavaliselt head tähendanud. Tugev impeerium on ohtlik, ta üritab loomusunniliselt oma mõjuvälja laiendada. Venemaa all olla pole aga meeldiv – nii lihtne see ongi.

Ja lõpuks – aga miks peakski Venemaast ainult hästi kirjutama? Kas tegu on juba kadunukesega?

Karmo Tüür
4.09.2007

--------------------------------------------------------------------------------------------

see pilt pärineb ajalehest Den' za Dnjom :

http://www.dzd.ee/?SID=93e7a4c6476938713a231d2c9c75953a&n=17&a=1323

Kes meist poleks näinud seda kaadrit - Narva ja Ivangorodi kindluste vastasseisu ... lausa huntingtonlik vaatepilt, kas pole:)
Vaatamata sellele, et olen seda pilti näinud nii õpikust,postkaardilt, rahatähelt kui nö elavast peast, lõi järgnev pilt mulle suisa kahe silma vahele:
Kui tahta, võiks ka siit sihandsed üldistused teha, et "tule taevas appi" ja siis mind süüdistada Venemaa halvustamises:)

Thursday, September 6, 2007

Nähtamatu Läti


Asusin seda lugu kirjutama kuu aega tagasi. Siis, kui oli möödunud kuu aega Läti uue presidendi ametisseastumisest. Mõtlesin vaadata, et mida siis temast ka arvatakse.

Pusisin päris jupp aega – ja jätsin pooleli. No ei olnud millestki kirjutada. Jäi selline mulje, et Lätil on nähtamatu president, kellest keegi midagi ei arva. Pea ainsaks kirjapanemisväärseks asjaks oli tema avameele ülestunnistus, et arstina töötades võttis ka tema patsientidelt meelehead.

Siis aga hakkasin asja pisut laiemalt vaatama. Peale eelmise presidendi Vaira Vike Freiberga lahkumist on Läti meie jaoks muutunud nähtamatuks.

Kui paljud teist oskavad nimetada Läti uue presidendi nime? Või peaministri? Või kasvõi läti rahvuskangelase oma? No olgu, seda viimast ehk veel, kuid vaevalt midagi enama.

Paraku on ainus meiega pikka maismaapiiri omav naaber meie jaoks nähtamatu, seda vähemalt meediapildi tasandil. Viimane Diplomaatia Lätile pühendatud erinumber on harv erand ja selle eest sügav ning siiras kummardus peatoimetajale Kadri Liik. Kuid jah – palju Diplomaatiatki loetakse-teatakse.

Kuulun nende veidrike hulka, kes midagi peab Balti ühtsusest. Mitte ainult nõuka-aegsest nostalgiast, mil olime nö Nõukogude Lääs, üheskoos edukad ja tublid. Pigem seetõttu, et oleme seotud ühtsete arengumustritega, soovime siis seda või mitte. Meie majandused on seotud, meid nähakse väljastpoolt ühtsena jne.

Paraku on Balti ühtsus viimasel ajal üpris hapraks muutunud. Riia, mida traditsiooniliselt Baltikumi keskmeks on petud, kipub üksi jääma. Küsimus on nö tõuke- ja tõmbejõududes. Kõigi kolme Balti riigi jaoks on nö tõukejõuks Venemaa. Eestil on tõmbekeskuseks ja positiivseks eeskujuks Soome ja Põhjamaad, Leedu tõmbub Poola kaudu Kesk-Euroopa poole. Läti aga paraku on ainukesena jäänud „pildilt välja”.

Nii ongi juhtunud, et vaatamata kõigile probleemidele Venemaa-Läti suhetes libiseb Läti üha sügavamale Venemaa mõju alla, samas kui Eesti ja Leedu puhul tõi vene surve kaasa meie liikumise lääne poole.

Läti majanduse kõige huvitavam ja samas kõige nõrgem koht on energeetika. Sealsed tohutud maa-alused gaasimaardlad toimivad juba praegu varustussõlmena meie kõigi jaoks. Kui aga käivitub projekt, mille kohaselt nende võimsus mitmekümne-kordistub, hoidmaks suure osa Euroopa gaasi-tagavarasid, siis võib kolm korda arvata, kas Venemaa huvi selle suhtes kasvab või kahaneb.

Juhul kui pidada õigeks eeldust, et Balti riikide probleemid on sarnased, siis tuleb eeldada, et ka lahendusi tuleks otsida üheskoos. Mida tugevam on meie ühishääl, seda parem.

Tulles tagasi Läti presidendi juurde – muuseas, ta nimi on Valdis Zatlers – siis tegemist oli kompromisskandidaadiga. Ebastabiilsel Läti poliitmaastikul juhtus see, mis ikka aeg-ajalt juhtub. Ükski tugev kandidaat ei saanud piisavat toetust ja seetõttu toodi mängu nö must hobune. Õigem oleks küll öelda hall hobune, niivõrd märkamatu on uus riigipea vanaga võrreldes.

Kas see on aga hea, et üha enam Venemaa haardesse libisev Läti muutus vähemkuuldavaks? Et riik, kes loomuldasa peaks hea seisma Balti ühtsuse eest, jääb hääletuks ja ilma meie toetuseta?

Ning lõpuks pisut kiuslik küsimus – kas Läti ise muutub nähtamatuks või lihtsalt meie ei soovi teda näha?

Karmo Tüür
2.09.2007