Valgevene vaheturg

Hea kamraad Ivari Padar käis hiljuti Valgevenes diili tegemas, et meie põllumajandustoodang libedamalt sealsele turule jõuaks. Noh ega mõte pole paha, aga ...

Esimene aga on see, et Valgevene enda ostujõud on üsna madal, keskmine palk on seal umbes 2 korda väiksem kui Eestis (ca 400 eurot). Valgevene enda võimekus põllumajandus-tootmise osas on päris hea, nad suudavad päris edukalt oma kaupa ka Venemaale müüa - ja sellel kaubal on Venemaal ka üsna hea renomee.

Teine asi on Valgevene kui nö vaheturg. Ehk siis lootus pääseda läbi Valgevene taas Venemaa turgudele. Üks asi on nö aus kaubandus, kus nt leedu piim töödeldakse Valgevenes juustuks ja läheb Venemaale. Teine aga "libaturundus", mille käigus on Valgevenes avastatud krevetimaardlad ja parmesanikasvandused ... või oli see vastupidi :)

Ehkki see JOKK-skeem tundub ahvatlev, on see ikkagi libedale teele minek ja enese sõltuvusse asetamine ette-ennustamatust majanduspoliitilisest ruumist. Pealegi on Valgevenesse pääsemisest vähe, Venemaa peab selle omakorda oma turu jaoks heaks kiitma, mis on juba pannud Lukashenko pahaselt häält tegema.

Seega - kas on ikka hea mõte end jätkuvalt Valgevene/Venemaa turule pressida?
------------
ligikaudu sellest sai räägitud ka AK jaoks, kuid eetrisse jõudis see hajutatuna sarnaste väljaütlemiste kaudu :)

------------
pilt Valgevene krevettidest võetud siit

Kremli kontrollitav kaos

Vladimir Putini psühholoogilise portreega tegelejad on andnud mitmeid väärtuslikke vihjeid, mis võimaldavad aru saada sellest nn paralleelmaailmast, kuhu naaberriigi liider näikse olevat sattunud.

Nendeks märksõnadeks on madal riskitaju, usaldamatus, neimahimu jne. KGB kasvandikuna (ja sellest salaordust juba lapsepõlves unistanuna) näeb ta enda ümber toimuvat kui üht lakkamatut erioperatsioonide jada. Või siis vähemalt keskkonda, mida on kõige optimaalsem kontrollida läbi eriopratsioonide.

Üks erioperatsioonide liik on nö kontrollitud kaose loomine. Kõige lihtsam näide – vargapoisid löövad ühes turu servas kakluse lahti ja samal ajal kui lihtsameelne rahvas seda kaema tõttab, teevad kaasosalised teises turuservas ja ammulisui vahtijate taskutes puhta töö. Peale seda ja enne kordniku saabumist lakkab kaklus kui võluväel ja eesmärk ongi saavutatud.

Sõjaline heidutus
Üldistatumal tasandil tuleb publikum (töödeldav) viia segadusse, panna ta millelegi reageerima ja siis kasutada seda reaktsiooni enda huvides. Noh ja mis saab olla mõjusam ärritaja kui sõjalise jõu demonstreerimine.

Korralda kuskil mõni sõjaline õppus, saada teele lennukid ja laevad, riku õhupiiri, saada välja või arreteeri mõni luuraja ... valikute võimalus on pikk. Sinu töödeldav objekt satub segadusse (enamasti polda ju jõudemonstratsioonideks valmis) ning hakkab siis sinu kujundatud olukorrale reageerima. Sehkendamise käigus teeb ta mõne vea, mida saab ära kasutada. Noh või vähemalt annab ta aimu oma reageerimisvõimekusest ja selle piiridest.

Kindralstaapides tegeletakse pidevalt nii ründe- kui kaitseplaanide koostamisega. Esimestest lihtsalt tavaliselt ei räägita või neid koguni eitatakse. Nende teadasaamiseks, sideliinide ja käsuahelate teadasaamiseks võib tegeleda pika ja pideva luuretööga, aga võib ka korraldada väikese sigaduse ja tähelepanelikult jälgida. Kui sul on piisavalt madal riskitaju või kõrge valulävi, siis loodad, et pääsed segadusest teve nahaga.

Regionaalsed konfliktid
Ühekordsete ärritajate mõju on aga piiratud ning pealegi pead sa pidevalt uusi variante leiutama. Pika-ajalisem ja tõhusam on tõmmata käima piirkondlik konflikt.

Kõigi impeeriumite lemmikvahend – siin pole Venemaa mingi erand – panna kohalikud tülitsema, omaenda võimudes ja üksteises kahtlema, teineteise ja riigi tagant varastama (aga kõik teevad ju seda) ning saavutadki kontrollitava kaose.

Kremli võimekuses ja soovis midagi taolist korraldada võib ju kahelda, aga kui vaadata tema perimeetril toimuvat, siis kipuvad kahtlused hajuma. Kaukaasia riikide käed on seotud kolme konfliktikolde läbi ja uued on vajadusel varmad tekkima. Moldaavia ja nüüd ka Ukraina on edukalt tükeldatud ning mängu reeglite järgi on Moldaavial oodata uut laksu, kuna Transdniestria õppetunnist Moskva silme läbi Kišinjovile ilmselt ei piisanud. Latgalite, Ida-Virumaa elanike, Leedu poolakate torkimine on pidev, ehkki seni mitte kuigi edukas protsess. Kuid mõnikord on protsess eesmärk omaette ja resultaati polegi (kohe) vaja.

Propaganda
Kolmas ja kõigi kaosekülvajate armastatuim vahend on aga kahtlemata propaganda. Lase vaenlase laagris käima kuulujutt nende kindralite korrumpeerituse kohta ja jälgi võitlustahte langust. Anna teada, et „aga tegelikult“ on riigijuhid ja poliitikud pelgalt tahtetud käpiknukud telgitaguste niiditõmbajate käes ning vaata, kuidas riik ja rahvas võõranduvad.

Kui vaadata Venemaa viimaste aastate pingutusi endale kasuliku info viimises maailma, siis tuleb tunnustada teatavat professionaalsust. Vähemalt formaalsel tasandil tehakse kõike nii nagu peab. See seltskond, kes on harjunud ja/või võimeline infot tarbima inglise keele kaudu ja otsib alternatiivseid allikaid, neile on ette antud RT. Sputnik ehk kohalikes keeltes toimetavate meedikanalite võrgustik asub võitlema südamete ja mõistuste eest väiksematel turgudel. Venekeelesele seltskonnale mõeldud telemonopolidest ja nende koloriitsetest kujudest ei pea rääkimagi.

See et propagandarindel kasutatakse vahel kirvena kohmakaid valesid ja kiirelt-paljastatavaid pettusi, polegi enam oluline. Suur osa publikust võtab vastu vaid esmase info ja ei otsi tõendeid või vastuväiteid.

Kaosekorraldamise varjupooled
Erioperatsioonide kaudu maailma juhtimine on muidugi mõeldav, kuid sellel on omad miinused.

Esiteks peab korraldajal olema piisavalt ressurssi, et kogu see jama kinni maksta. Kuni naftabarreli hind oli tõusuteel, süvenes Kremli peremehe veendumus oma eksimatuses ja peaaegu et jumalikus kõikvõimsuses – ükskõik mida ta tegi, raha tuli alati sisse piisavalt ja veelgi rohkem. No kellel ei ajaks taoline edu pead sassi?

Teiseks peab sul olema piisavalt häid ja usaldatavaid kindraleid ja sõdureid, operatsioonide väljamõtlejaid ja täideviijaid. Pidev ajude väljavool ja reitingu kõikumine võis aga viia Suure Juhi segadusse – kas siis kõik ei olegi kontrolli all? Ukrainas suure skeemi äpardumine (Janukovitši põgenemise näol) võimaldas vallandada kampaania, mis tõstis siseriikliku heakskiidu sotsioloogiliselt võimatutesse kõrgustesse ... aga kas taastas ka usalduse?

Kolmandaks ei saa kaose külvaja ise olla etteennustatav. Autokraat, rääkimata diktaatorist, ei saa end lasta kammitseda institutsioonide või muude reeglite raamidest – vastasel juhul poleks ta ju tugev liider, vaid hall ametnik. Pidev ennustamatus aga välistab pikaajalise planeerimise. Putini portreteerijad on öelnud – tema poliitika ongi poliitika puudumine. On vaid üldised hägused strateegilised visandid (nt suurriigi staatuse taastamine), kuid selgeid plaane kuidas seda saavutada ei ole ega saagi olla, sest muidu võib vaenlane vastu tegutseda. Ja vaenlasi on erioperatsioonide planeerijal lõpmatult. Täpsemalt – kõik ümbritsevad on potentsiaalsed sihtmärgid.

Ja viimaseks siin loetelus olgu ära toodud hüpoteetiline võimalus, et töödeldavatel ehk kaose all kannatajatel saab ühel hetkel kõrini. Kuid see on juba hoopis teise mõtiskluse teema.

Karmo Tüür



19.11.2014

----------

lugu ilmus EPL'is

----------

Krimmi dilemma

Iga valitseja õigustab oma tegusid ühtede ja samade sõnadega – kõik on tehtud riigi ja rahva hüvanguks. Isegi kui tegu on täiusliku türanniga, kes ei vaja kellegi heakskiitu, vajab ta rahu iseendaga ja oma rolliga ajaloos. Tegi ta ju kõike õigesti, isegi kui kaasaegsed kohe sellest aru ei saanud.

Vladimir Putini ees saab olema tõsine dilemma, kuidas nüüd siiski seletada oma tegusid Krimmi annekteerimisel ja Ukrainasse sissetungimisel. Seletada kasvõi iseendale nendel nukratel hetkedel kui ta sõidab läbi inimestest tühjaks tehtud linnatänavate, naastes kohtumiselt, kus teda sisuliselt ignoreeriti.

Ühest küljest on ju nagu kõik hästi. „Krõmnaš“ (Krimm-on-meie-oma) loosung köidab masside südameid ja päid, reitingud kerkivad ebanormaalsetesse kõrgustesse, sõjakas patriotism ja (sise-)vaenlaste otsimine laseb olmelistelt jamadelt tähelepanu hajutada.

Teisest küljest aga ... kuidas siis ikkagi on selle va rahva ja riigi huvidega, mille nimel kogu sõjamasin käima tõmmati?

Krimmis elavad „uusvenelased“ ootasid palkade ja pensionite tõusu, Venemaalt sissetulvavat turismi, sotsiaalseid garantiisid jne. Tegelikkuses on nad sattunud juriidilisse, finantsilisse ja logistilisse kollapsisse. Kinnisvaratehinguid teostada ei saa, vanad dokumendid enam ei kehti ja uusi veel pole võimalik vormistada, pangahoiuste ja laenude osas valitseb tõeline segadus, varustusprobleemid igal sammul ja peamine elatusallikas ehk hooajaline turism sai väga valusa hoobi.

Kas nö emamaal elava rahva elujärg on paranenud? Ei põrmugi, kappav inflatsioon ja vähenev ostujõud, kahanenud kaubavalik ja väljasõidukeelud. Mida maksab ainuüks sotsiaal-kulutuste armutu kärpimine senise „sotsiaalse eelarve“ mantra taustal?

Kuid ehk on rahva kannatused ajutised õigustatud ja kõik toimub riigi huvides? Rahvusvaheline renomee kukkus kolksuga vastu põrandat. Riiklike tulude peamine allikas – energiakandjate müük – teeb vähikäiku. Arhivaenlase NATO tõrjumine on toonud kaasa selle ühenduse reanimeerumise.

Kuna väliskeskkond on tugevalt muutunud, siis kajastub see ka Venemaa Föderatsiooni siseheitlustes. Kui isegi jätta kõrvale filosoofilised arutelud riigi olemuse ja tuleviku üle, siis kahanev ressursibaas toob automaatselt kaasa sisemiste heitluste ägenemise nende ressursside ümberjagamise nimel.

Ja mis saab Putinist endast? Kole mõeldagi, kuid juba on hakanud liikuma vaenulikud sahinad, et 2018.a presidendivalimised polegi enam lihtsalt uue ametiaja vormistamine! Muidugi võib Putin mingil hetkel enda asemel taas tõsta pukki Medvedevi ja muu maailm heldib uues petliku lootuse tuhinas ning annab kõik andeks.

Mida siis mõtleb Venemaa praegune president selles kõledalt tühjas linnas, mille elanikud on surutud kõrvaltänavatesse, et Suur Juht saaks läbi sõita? Või enne uinumist oma residentsis, millest ta eelistab väljuda ainult äärmise vajaduse korral, ainsateks seltsilisteks toidumaitsjad ja ihukaitsjad.

Kas ta tajub dilemmat, mille ees seisab nii ta ise kui kogu hääbuv impeerium? Kas kõik, mis on tehtud riigi ja rahva nimel, on tehtud ka nende kasuks?

---------

pilt võetud siit

Vene propagandast ja nn "uuest külmast sõjast"

Sai hommikul KUKU raadiole antud intervjuu, mis nägi välja umbes selline:

Üksmeelselt on nimetatud praegust Venemaa käitumist, väljaütlemisi ja veel tulevikku plaanitavat uueks külmaks sõjaks. Üleeile avalikustatud ELN raport hindas lääne ja Venemaa vahelise intsidentide arvu 40-le. Olete Te selle hinnanguga (et on uus külm sõda) nõus?
Igasugune võrdlus möödunud aegadega on eksitav, kuid samas ka kõnekas. Ühest küljest ei ole tegu Külma sõjaga, mis oli globaalne vastasseis kahe üliriigi – USA ja Nõukogude Liidu vahel. Sellist pariteeti ja globaalset vastsasseisu pole ammu. Kuid samas on see Venemaa-poolne soov naasta olukorda, kus teda tunnustataks samasuguse jõuna nagu oli kunagi Nõukogude liit. Just eile vaatasin ühte intervjuud, kus Venemaa esindaja täiel tõsiduselt rääkis sellest et USA on vajumas, Hiina tõusmas (kuid pole veel valmis võtma juhirolli) mistõttu Venemaast saab maailma juhtiv riik.

Kui ei, siis millise määratluse olukorrale annate?

Nagu ütlesin, on see Kremli praeguste asukate soov taastada kunagine väline hiilgus, mille tõttu minnakse paljuski kunagise käitumismalli juurde tagasi ka siseriiklikult.

Kui tõsiseks neid intsidente võib sisuliselt pidada, st. kas juba ka kergeks sõjakuulutuseks (Eston Kohveri röövimine, intsident Kanada laevaga Mustal merel) või jämedaks provokatsiooniks?
Selles rollimängus pole piire kerge ja raske provotseerimise vahel – kõik vahendid sobivad, saavutamaks eesmärk, milleks on võimu konsolideerimine. Kui on vaja sõda, siis saagu sõda. Kui vastab tõele see, mis on lekitatud avalikkuse ette Venemaa ja Türgi presidentide vahelisest vestlusest, siis see on juba mitte provokatsioon, vaid ähvardus.

Olete jätkuvalt seda meelt, et musklite näitamine on muuhulgas ka tähelepanu eemale juhtimine praeguselt vägagi nirult Vene majanduse olukorralt?
Venemaa rahvas on valmis suure eesmärgi nimel kannatama. Kui eesmärgiks on püstitatud USA’le koha kätte näitamine või kasvõi võitlus fašismi vastu, siis ollakse valmis paljutki ohverdama. Venemaa regioonides valmistutakse märkimisväärseteks eelarvekärbeteks. 5% kokkuhoidu administreerimisele ja enam kui 20% kärpeid riiklike programmide realt – see on tõsine märk. Juba on hakatud üle vaatama kulutusi sotsiaalhoolekandele jne. Kõige selle õigustamiseks on ju vaja midagi ette võtta.

Traditsiooniline küsimus, kus on Vene inimese piir? Kui rubla kukub jätkuvalt metsikult ja jõukamad venelased ei saa endale lubata kuurortreisi (näiteks Pärnusse) ja vaesem venelane, keda on tugevas enamuses juba tavapäraseid toiduaineid, millal tullakse hangudega tänavatele juba oma valitsejate vastu? Või kas enam oma valitseja vastu tullakse arvestades propagandat?
Noh selle puhkusesõitudega on nii, et väga suurele osale on vaenulikesse (st sanktsioone kehtestavatesse) välisriikidesse sõitmine kas otse keelatud või siis kuulutatud ebasoovitatavaks – see puudutab u 4 mln jõustruktuuride ja riiklike kompaniide töötajat. See on muidugi ebamugav, kuid patriotismi laine najal üle elatav.

Mis aga puudutab hangudega tänavale tulemist, siis selleks peaks toimuma midagi palju hullemat kui välismaiste toiduainete kallinemine ja isegi võimalik lähenev pangakriis. Selleks peaks ikka olema jupp aega päris raske – poed tühjad, palgad maksmata ja tuba kütmata.

Küll on aga võimude jaoks ohtlik märk see, et on hakatud sahistama, nagu polekski 2018.a presidendivalimised enam ette otsustatud formaalsus, et eliidid võivad endale uut füürerit otsida.

Propagandast kõneles, eile tekitas suurt elevust uudis Venemaa plaanitavast telekanalist Sputnik, mis tegelikult juba tööd alustanud ja soovib „objektiivset“ infot edastama hakata ka Eestis ja eestikeelsena. Oleks sel telekanalil lähiriikides soovitud mõju?
Viskasin isegi selle kanali veebilhele pilgu peale ja kohe rõõmustas silma suurepärane propagandanäide. Tänapäeva meedia töötab ju suuresti piltide ja pealkirjade tasandil – kõik muu on sekundaarne. No vat selle lehekülje päises oli klassikaline kolmikjaotus – hea uudis, halb uudis ja siis nö kolmas uudis (mis peab lihtsalt jätma mulje, et ei tegeleta ainult PEAMISE ülesandega, vaid ollakse tasakaalustatud). Hea uudis oli suures plaanis toodud pilt sellest, kuidas Venemaa valmistab ette uut humanitaarabisaadetist Ukrainale. Halb uudis aga pildike selle kohta, et USA senaator nõuab Ukrainale surmava sõjalise abi andmist. No kas pole kõnekas ja omamoodi elegantne?

Mõju on kindlasti igal paljutirazheeritud kanalil, mis pakub hästipakendatud info-meelelahutust, nn infotainmenti. Seda vene poliit- ja meediatehnoloogid oskavad. Nad on valinud endale ka vastuvõtliku auditooriumi, mis on olemas ka meie riigis. See on nö võitlevad konservatiivid ja anti-amerikanistid ja vandenõuteoreetikud.

----------

ekraanipilt tehtud siit

Vene ajalugu ja rublapaanika

Einoh, otse need teemad kokku ei puutu:)

Lihtsalt sai vastatud Delfi palvel Putini ajaloohinnagule ja räägitud Kanal 2'le rubla langusest.

---------

pilt võetud siit

Venemaa on teelahkmel. Jälle.

Venemaa olukorra kirjeldamiseks pole paremat kirjeldust kui see äraleierdatud väljend. Ja selle

illustreerimiseks on raske välja mõelda midagi muud kui kuulsat stseeni, kus kukalt sügav rändur seisab kivi eest, mis seletab „kui pöörad paremale ...“ ja edasi vastavalt tekstile.

Tegelikkuses on neid teelahkmeid korraga mitu. Senist kurssi naljalt jätkata ei saa ja tuleb teha valikuid.

Rahvusriik või impeerium?
Üks suuremaid ja põhimõttelisemaid on Venemaa riiklik olemus. Kas olla Rus’ või Rossia, selles on küsimus. Rahvusriik või impeerium? Mõlemat korraga olla ei saa, seista kahe eri suunas liikuva paadi peal korraga pole pikka aega võimalik ilma väääga suuri (ühiskondlikke) rebendeid tekitamata. Ukrainas käima tõmmatud sõja verine mootorsaag ähvardab seda rebendit kiirkorras süvendada.

Venemaa patrioodid on praegu omavahel tõsiselt tülli minemas. Kas olla vene rahvuslane ja puhastada end kõigest mitteslaavilikust nagu migrandid Kaukaasiast? See tähendab paratamatult ka loobumist Kaukaasiast. Või siis olla vene imperialist ja nõuda tagasi kõiki maid, mida on tallanud vene sõduri saabas? Aga see tähendab vallutatud alade elanike tunnustamist Rooma impeeriumi kombel, kes lubas kõigi allutatute jumalad oma Olümposele, andes neile vähemalt näilise võrdsuse.

Neotsarism või presidentaalne riik?

Teine suur ja kiirkorras lahendust vajav probleem on süvenev isikukultus. Nagu hiljutisel Valdai klubi kohtumisel sõnastati: „Putin ongi Venemaa. Ilma Putinita Venemaad pole!“

Ausalt öeldes on siiralt kahju riigist ja rahvast, kes on end sulgenud sektantlikku maailmanägemusse, kus nende liider on kõige ülla kehastus. Ka kõige andunum juhikummardaja peab endale oma õudusunenägudes tunnistama, et füürer on surelik.

Kole pole isegi see, et mis saab peale suure juhi ja valgustatud õpetaja lahkumist. Kole on see, et taolises mõttemaailmas pole kohta kahtlustel ja iseseisval otsustusel. Sektant peab tsiteerima jumaldatud juhi mõtteid. Põhja-Korea ametnik peab valju häälega ahastades nutma kui vaja ja õnnest joobnult plaksutama, mitte aga võtma vastu otsuseid.

Tehnilised riskid ja Suur Lahendus?
Valuutapaanika, naftahinna kukkumine, infrastruktuuri vananemise tõttu sagenevad tehnogeensed katastroofid, riiklike programmide rahastamise kokkutõmbamine ja kõik muu tundub nende suurte dilemmade kõrval tehnilise jurana, millegi vähetähtsana. Kuid kõik need moodustavad summaarselt sellise fooni, mille tulemusena pole imestada, et ettevõtlikumad inimesed pagevad ise ja/või saadavad lähenevast õnnetusest eemale oma lapsi. Raha väljavedamisest pole vaja vist isegi rääkida.

Vene eliit ei näi praegu soovivat ülalmainitud probleeme lahendada. Valusaid otsuseid saab edasi lükata, püstitades ülimaid ülesandeid. Ja paraku ülim ülesanne või nö Suur Lahendus võib olla sõda. See liidab purelevad patrioodid ja võtab maha juhikultuse küsimuse.

Vaadates seda sõjavaimustust, mida vene ühiskonda läbi riikliku ajakirjanduse süstitakse, on üsna keeruline ette kujutada, kuidas seda välja lülitada kavatsetakse? Siiras õnnetunne „pindosidele“ (loe: ameeriklastele) vastuhakkamisest võimaldab massidega edukat manipuleerimist. Aga mis saab edasi?

Ma ei taha olla õnnetusekuulutaja, kuid valmisolek sõjaks on õhus. Ja see on kohutav.