Wednesday, August 31, 2016

Karimovi ajastu lõpp: kas midagi muutub?


Uzbekistani surematu liider Islam Karimov on surnud. Või siis mitte. Kuuldusi selle mehe surmast on kuulda olnud korduvalt, kuid seni on ta ikka tagasi avalikkuse ette ilmunud. Ega ka seekord võib asi niimoodi minna, kuid laias laastus pole vahet, ümber saab see nii ehk naa. Isegi absoluutne, türanniale lähenev võim ei suuda 1938 aastal sündinud meest igavestielus hoida.

Islam Karimov oli oma riigi eesotsas kogu senise isesesivuse perioodi ehk alates 1991.a ja tegelikult ka enne seda. „Oma riik“ on siinkohal kõige otsesem ja õigem mõiste, seda enda omaks ta seda riiki tõepoolest pidas. Regioonile omaste absolutistlike võimuvõtetega valitses ta Kesk-Aasia „stanide“ seas suurimat (u 30 mln in) ja ressursirohket riiki nagu ... noh nagu üks väga halb valitseja.

Korruptsiooniindeksi järgi on Uzbekistan üks maailma kõige hullemas olukorras olev riik (153. koht 168’st). Freedomhouse vabaduse indeksi järgi „mittevaba“ – seitsmepunktisel skaalal hinnang kõige hullem ehk seitse. Ajakirjandusvabadusest pole mõtet rääkidagi, poliitilise opositsiooni olukord on absoluutse hävitamisele väga lähedane. Inimõiguste olukorrast räägib ehk võikaimalt selget keelt vangide elusalt keetmise juhtumid.

Välised mõjutajad
Loomulikult võib väita, et sellises piirkonnas teisiti valitseda ei saagi ning igasugune katse midagi muuta on GozDep katsed importida nn värvilisi revolutsioone. Et rahva soov elada nii nagu vabas maailmas on lihtsalt jälle üks vandenõu, mille abil maailma varivalitsejad üritavad käppa peale panna mingitele ressurssidele. See on aga üks üsna rumal väide, sest türanniga on alati lihtsam kokkulepet saavutada kui demokraatlikke protsesse kontrollida.

Aga olgu, tagasi Uzbekistani juurde. Tõepoolest, välised jõud pole selle riigi suhtes põrmugi ükskõiksed ning ühel või teisel moel käib mõjutustegevus mitmel rindel. Piirkonna olulisimat piirkonda ehk Fergana orgu kontrolliv riik on määratud olema pidevas huvide konfliktis oma vahetute naabritega. Venemaa geopoliitiline kirg kontrollida oma eks-kolooniaid ei vaja pikemat seletamist. Hiina pragmaatilisem ja pikemaajalisem huvi ei sekku küll päevapoliitikasse, kuid on majanduslike positsioonide hõlvamisel seda kardetum (kohalike poolt). USA sõjaline kohalolek Afganistanile lähedases punktis paneb paljusid joonistama konspiroloogilisi skeeme.

Lisaks (võõr-)riiklike huvide põimumisele on piirkonnas mõistagi oluline ka religioosne kontekst. Seni on radikaalset islamismi viljelevaid jõude suudetud ohjes hoida, ehkki igat masti radikaliseerijaid tungleb eriti Fergana oru äärealadel küllaga.

Sisemised jõujooned
Uzbekistani sisemisi jõujooni ei õnnestu kuidagi kirjeldada ilma mainimata klanne, neid välisvaatlejatele üsna uduseks jäävaid nähtusi/grupeeringuid/võrgustikke. Täpset ülevaadet, kes kuhu kuulub ning mida see kuuluvus tähendab, on pea võimatu omada. Lisaks hõimulisele-piirkondlikule kuuluvusele mängivad siin üliolulist rolli ka isiklikud suhted.

Kolm suuremat klanni – Samarkandi, Taškendi ja Fergana klannid on seni suutnud omavahel võimu enam-vähem kenasti ära jagada. President Samarkandi klanni esindajana ja kõikvõimsa julgeolekuteenistuse juht Taškendi omana. Fergana klann, mis on seni olnud Taškendi liitlane, kipub viimasel ajal nõrgenema, kuid ei soovi sellega leppida.

Tegelikkuses on aga lugu palju keerulisem, kuna nö ülemklannid koosnevad omakorda väiksematest ning isegi „õigest“ perekonnast pärit olemine ei pruugi veel tähendada turvalist positsiooni võimuahelas. Parim näide on Islam Karimovi tütar Gulnara, kes oli pikki aastaid võimalik mantlipärija, kuid langes klanni ebasoosingusse ja on viimased aastad olnud sisuliselt koduarestis.

Kas isiku vahetus muudab süsteemi
Mis siis saab edasi? Praegu näikse nii, et julgeolekuteenistus võtab riigis võimu üle, juhtides riiki enda kontrolli all oleva peaministri kaudu. Kui peaks ametliku kinnituse saama Islam Karimovi surm, kuulutatakse välja erakorralised presidendivalimised ning võimuvõitlus saab uue hingamise.

Nii et optimistlik väide, et ega enam hullemaks minna ei saa, on ehk liiga ennatlik? Olete kuulnud väljendit „buldogide võitlus vaiba all“. Hetkel see verine võitlus käib ning vaiba alt antakse midagi teada, kui (vahe-)tulemus on teada. 

Oodata, et seoses persooni vahetusega kõik muutub ja esile astub valgustatud ning demokraatlikele muudatustele orienteeritud valitseja, on ilmselt asjatu. Selleks peaks muutuma süsteem, mis aga tähendab midagi muud kui lihtsalt uut meest vanas despoodikuues.
-----------
pilt võetud siit

Monday, August 29, 2016

Lahingvalmiduse kontroll

Kuku küsis, et mida arvata Venemaal alanud massiivsetest õppustest (25.-31.august 2016)

Esiteks - need pole õppused, vaid lahingvalmiduse kontroll, mis eelneb enamasti õppustele. Seekord on tulemas õppused Kavkaz-2016.

Teiseks, erakorralised lahingvalmiduse kontrollid (ehk väeosade või tervete ringkondade lahinghäire korras jalule tõstmine) on muutunud praeguse kaitseministri Sergei Šoigu ajal pidevateks. Sisuliselt ei möödu ühtegi kuud, kui midagi taolist ei korraldata.

Tõsi küll, seekordne kontroll on ebaharilikult suuremahulise (väidetavalt viimase paari aasta jooksul ulatuslikuim) operatsiooniga, millesse oli täies mahus kaasatud Venemaa lõunapoole sõjaväeringkond, aga ka osaliselt kesk- ja lääne ringkonnad, lisaks Põhjalaevastik ning ka lennu- ja dessantvägede juhatused.

Et kalendris on veel august ja Venemaal on kombeks olnud õppuseid muuta otseseks vaenutegevuseks, siis peavad naabrid olema äärmiselt tähelepanelikud. Venemaa sisuliselt tegeleb NATO heidutamisega (ehkki oma retoorikas näidatakse seda kui vastust NATO tegevusele). Nüüd on lihtsalt küsimus selles, kes tegutseb veenvamalt.
------------------
umbes selline jutuajamine leidis aset Kuku raadio 26.augusti raadioekspressi saates, kuid paraku omaette salvestisena pole see Kuku lehel (veel) tekkinud
------------------
pilt võetud siit

Sunday, August 14, 2016

Ukrainast ja Venemaast Välismäärajas

Kõne all sai seekord võetud nö Krimmi intsident (Kremli versiooni ebausutavus), Ukraina reformid (piinavalt aeglane ja puudulik protsess) aga ka Venemaa järjekordne kaadriraputus (Anton Vaino karjäärikasv). Neid kahte riiki "seob" hetkel kummaline sõda, kus läbi rindejoone käivad liinibussid ja mida kumbki pool keeldub sõjaks nimetamast.

Peamine sõnum lõpuks: Eesti ei tohi lubada Ukraina vajumist unustusse, mis kipub Euroopas võimust võtma. See sõda on ka meie sõda.

Saadet saab järekuulata siit.
---------
pilt võetud siit.

Friday, August 12, 2016

Anton Vaino vaikne tähelend


Venemaa presidendi administratsioon on midagi superministeeriumi sarnast, mis kontrollib ja kureerib kõike. Sisuliselt toimub siit kogu riigi juhtimine, ilma AP's (nagu seda venekeelse lühendine märgistatakse) kooskõlastamiseta ei saa toimuda midagi vähegi olulist.

AP juht on mitte-ametliku hierarhia järgi sisuliselt mees number number kaks riigis, ehkki ametlikult jääb selleks mõistagi peaminister, seejärel parlamendi mõlema koja spiikrid jne. Kuna Venemaa on rõhutatult ühe-mehe-juhitav riik, siis tema kontor kuraatoriks nii ministeeriumitele kui ametkondadele, kirikule kui kodanikuühiskonnale, valimiskomisjonile kui ... ausalt öeldes on raske nimetada valdkonda, mida sellest ei juhitaks või vähemalt jälgitaks.

Nüüd sai selle kontori juhiks Anton Vaino, seni avalikkusele vägagi vähe tuntud mees. Vaadeldes tema ametiteed, saab järeldada ülimat lojaalsust juhile. Presidendi administratsioonis on ta alates 2002. aastast, liikudes koos Putiniga vahepeal peaministri kantseleisse ja hiljem presidendi omasse tagasi.

Loomulikult tekib paljudes peades küsimus, et kas nüüd kui "meie mees" on nii kõrgel kohal, võiks see tuua ka mingeid positiivseid muudatusi Eesti jaoks? Mina seda siiski ei näe, kuna Vainot pole kordagi ega mingis kontekstis mainitud kui otsustajat.
-----------
ligikaudu selliste sõnadega sai vastatud EPL ja Delfi küsimustele, vastavd lood on näha siin ja siin.
-----------
pilt võetud siit

Krimmi "ärahoitud diversiooniaktist"

"FSB hoidis Krimmis ära diversiooniakti, mida plaanisid korraldada Ukraina sõjaväeluure ohvitserid, destabiliseerimaks valimiste eel poolsaare olukorda. Avastati peidikud relvade ja Venemaa mundritega. Operatsiooni käigus hukkus kaks Venemaa eriteenistuste liiget" Umbes sellelaadset teksti levitasid väikeste variatsioonidega vene meediakanalid, vältides samas detaile, viidates uurimise saladusele.

Ausalt öeldes kõlab see pigem kui mõne õppuse legend, mille kohaselt FSB koos muude organitega harjutab koostööd. Nüüd aga ilmub õppuse legend tõe pähe pressiteadetesse.

Selles loos on vähemalt kaks tahku. Esiteks, kas ja mis toimus. Teiseks, kuidas seda ära kasutatakse.

Kas toimus mingi diversiooniakti ettevalmistamine ukrainlaste poolelt? Ausalt öeldes ei saa seda välistada, eriti võttes arvesse eri masti vabatahtlikke sõjaväestunud vabatahtlikke grupeeringuid. Aga täpselt sama suure või veelgi suurema tõenäosusega võis toimuda mingi tulevahetus nt salakaubanduse korraldamise pinnal ... mida FSB'le allutatud piirivalve peab enda monopoliks.

Kuid ausalt öeldes pole küsimus, et kas midagi tomus või mitte, üleüldse relevantne. Kui Venemaal on vaja leiutada ettekääne "vastamaks vaenutegevusele" siis joonistatakse tõendid kasvõi tühjale kohale, ajalugu kubiseb sellekohastest näidetest.

Milleks ja kuidas aga seda (võibolla ehk toimunud) intsidenti ära kasutatakse? Pannes mitmeid eri asju kokku, jääb mulje, et Moskva tegeleb praegu Läänel käte väänamisega, tehes seda Ukraina kaudu. Sõnum on üldistatult järgmine: Minski lepped ei pea, vaja on uusi läbirääkimisi, kuid diili peavad tegema Venemaa ja Lääs omavahel, Ukraina kui ebausaldusväärne ja kõlvatu (terroristlikke meetodeid kasutav!) tuleb laua tagant välja jätta.

Mida saab Lääs teha? Me ei tohi sellise jõhkra diplomaatia võtteid aktsepteerida.

------------
Ligikaudu sellist juttu sai räägitu tänases Uudis+ saates, mille salvestust saab kuulata siit.
------------
pilt võetud siit

Thursday, August 11, 2016

Tõmbe- ja tõukejõud Erdoganile


Türgi presidendi kohtumine Venemaa kolleegiga pani esitama murelikke küsimusi – kas see võib olla signaal Türgi ümberorienteerumisest, loobumisest senisest Lääne-orientatsioonist?

Selle kohtumise taga on kaks jõudu: tõmbe- ja tõukejõud.

Tõmbejõuna toimib asjaolu, et Türgi jaoks on Venemaa vaatamata kõigele oluline partner, eelkõige majanduslikus mõttes, alates turistidest ja lõpetades energeetikaga, muudest tomatitest rääkimata.Tõsi küll, mitte kõige olulisem partner, kuid siiski.

Tõukejõuna mõjub aga president Erdogani isiklik ja siiras solvumine Lääneriikide peale. Erdogan teeb ju oma meelest kõike õigesti, tal õnnestus maha suruda mässukatse ning nüüd tuleb ju ometigi süüdlasi karistada. Ja siis tulevad Lääneliitlased ja hakkavad tegema mingeid etteheiteid ... eks tuleb siis näidata, et Türgil on ka muid partnereid!

Venemaa kasutab mõistagi seda olukorda mõnuga ära. Mängu reeglite kohaselt tuleb esmalt pakkuda solvunule präänikut, patsutada õlale ja öelda, et too ajab õiget asja. Sellesama mängu reeglite kohaselt hakkab solvunul hiljem valus, kui tuleb piitsa aeg. Aga see on hiljem. Esmalt tuleb ära kasutada igat võimalust, näitamaks et Lääne liitlassuhted on illusoored.

Mida peaks tegema Lääs? Alustame sellest, et mitte mingil juhul ei tohi loobuda oma põhimõtetest, mitte minna kiire ja odava diilitamise peale. Kui Türgi (või kes iganes, olgu kasvõi Inglismaa või USA) teeb midagi valesti, tuleb ülejäänud klubiliikmetel hääl puhtaks köhatada ja eksinut meeleparandusele kutsuda. Olgu või liitlassuhete (ajutise) jahenemise hinnaga.

Lõpetuseks aga – olen üsna kindel, et praegune romanss Venemaaga ei muuda ära Türgi pikaajalist strateegilist orientatsiooni liitlassuhetele Läänega.
------------
pilt võetud siit

Tuesday, August 9, 2016

Meenemüntidest ja mälupoliitikast


Venemaal lasti käibele seeria münte, mille tagaküljele on vermitud "vabastatud linnade" sümbolid, nimed ja aasta-arvud. Neliteist linna alates Minskist kuni Berliinini, kui vaadata Moskva poolt edasi liikudes. Tallinna sümboliks valiti vastuoluline Pronkssõduri kujutis.

Selles meenemündi küsimuses on kaks tahku. Esiteks: mida ja miks tehakse. Teiseks: kas ja kuidas meie peaks reageerima.

Meenemüntide sümbolivalikus on mõistagi tubli annus "Russkii Mir" konstrueerimist, nö oma territooriumi märgistamist. Kuna tegu on ühtlasi riikliku maksevahendiga, siis on see ka riiklikul tasandil heakskiidetud mälupoliitiline otsus.

Kas meie peaksime aga sellele reageerima? Jah ja ei. Meedia tasandil tähelepanu juhtimine, teavitamine Venemaa mälupoliitilisest käitumisest on mõistagi vajalik. Eestipoolset riiklikku protesti ma aga vajalikuks ei pea, see oleks suuresti ülereageerimine.
------------
pilt võetud siit
------------
Küsis portaal Stolitsa, lugu ilmus siin

Sunday, August 7, 2016

Eesti-Vene piirilepetest Arvamusfestivalil


13.augustil 2016 toimub Arvamusfestivali raames

17:30 -18:15 EESTI VABARIIGI JA VENE FÖDERATSIOONI VAHELISTE PIIRILEPETE ARUTELU

Arutelujuht: Karmo Tüür (Eesti Välispoliitika Instituut)
Osalejad: Igor Gräzin (Riigikogu), Marko Mihkelson (Riigikogu), Lauri Mälksoo (Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor).

Toimumiskoht: Arengukoostöö ja välispoliitika ala Arvamusfestivalil, Paides

Teemaala korraldavad Avatud Eesti Fond, Arengukoostöö Ümarlaud, Eesti Välispoliitika Instituut, MTÜ Mondo, Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ring, Johan Skytte poliitikauuringute instituut

-----------
mõttekohad: kas Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahel sõlmitav piirilepe vastab meie riiklikele huvidele? Kas leping iga hinnaga? Missugused on need piir-tingimused, mille puhul on mõistlikum leppest loobuda või lükata selle sõlmimine edasi?
-----------
pilt võetud siit

Friday, August 5, 2016

Venemaa kutsest läbirääkimistele


Tuleb tunnistada, et tegu on Venemaa poolt elegantse käiguga.

Juhul kui me läheme Moskvasse läbirääkimistele Läänemere regiooni julgeolekuolukorra asjus Moskva tingimustel, on Kremlil plusspunkt kirjas – sisuliselt läheme siis kaasa „jaga ja valitse“ taktikaga, mis lõhestab nii NATO’t kui ka regionaalset ühistegevust.

Juhul kui me ei lähe, on Kremlil jällegi linnuke kirjas: „näete me ju kogu hingest püüame olukorda parandada, aga nood seal Läänes ei taha pingelõdvendust“.

Seega antud juhul oleks mõistlik võtta kutse vastu, kuid koormata seda omapoolsete tingimustega:

- esiteks kui jutu all on Läänemere regiooni turvalisus, siis peavad olema kaasatud ka kõik Läänemere äärsed riigid

- teiseks peab laua ääres olema tingimata ka NATO kui peamise regionaalse julgeolekustruktuuri ametlik esindus.

Läbirääkimistes pole midagi halba, kuid need saavad toimuda ainult meile sobivatel tingimustel.

-------------

Oluline ääremärkus. Kas tahtlikult või tahtmatult lubas vene pool endale sisulise vea. Jutt sellest et Vene lennuvägi on nõus sisse lülitama transponderid juhul kui NATO teeb seda ka ... see lihtsalt ei päde. NATO pool lendab sisselülitatud transponderitega.

--------------

Kõigest sellest sai räägitud ERR venekeelsele toimetusele, materjal ilmub nende veebilehele ilmselt päeva jooksul.

--------------
pilt võetud siit

Thursday, August 4, 2016

Moskvast ei peaks saama Bandera


Soovides vaenlast salvata, ei ole mõistlik talle teenet teha.

Kiievis on juba paar kuud kerinud üks kentsakas lugu, milles jääb mulje et emotsioonid matavad mõistust. Jutt käib tänavate ümbernimetamisest. Konkreetselt ühest tänavast – Moskva prospektist saab Stepan Bandera prospekt.

Sellel ümbernimetamisel on kahetine taust. Ühest küljest üleüldine desovietiseerimine, arusaadav soov vabaneda nõuka-aegsetest sümbolitest. Eks ta ole veidi irratsionaalsena mõjuv kihk võidelda ajaloo ja kujudega, kuid olgu. Sümbolitel on vägi sees ja vainlase tootemsamba ümberlükkamine ja enda oma püstiajamine käib inimloomusega kaasas.

Teisalt on Ukraina Venemaaga sõjas – ehkki ametlikult seda keegi ei tunnista – ja Moskvale ninanipsu andmine mõjub selle käigus magusalt. Kuid see on petlik lühiajaline rahuldus, mis ei aita kuigivõrd kaasa pikaajalisele strateegilisel eesmärgile ehk Ukraina ülesehitamisele.

Stepan Bandera nime kasutamine tänase tänavanimena annab nii mitmeid võimalusi Ukrainat rünnata ja teda sisemiselt lõhestada et pole mõtet kõike üles lugedagi. Piisab kui mainida vaid juudi kogukondade hõlpsalt etteennustatavat reaktsiooni nii Ukrainas (kus neid on tõepoolest palju) kui mujal.

Kuna Eesti on desovetiseerimise ja ümbernimetamiste etapi juba läbinud, siis lubatagu anda üks väike ja lihtne soovitus. Kui vähegi võimalik, tasuks vältida isikunimede kasutamist kohanimedena.

----------

Pildil ekraanitõmmis Kiievi linnavalitsuse kodulehelt, millel on näha e-hääletuse tulemused. Terve rea ümbernimetamiste lõpus leiab Moskva vs Bandera, ümbernimetamise poolt on 3146, vastu 2548.