Venemaa aastal 2020

Aastalõpp toob endaga alati kokkuvõtteid. Kuna minu peamiseks vaatlusobjektiks on Venemaa, siis proovin teha rehnutit, et mida siis on Kremli kaaludele võimalik panna, et mis on läinud hästi ja mis halvasti.

Et oma ülesannet veidi lihtsamaks teha, proovin jagada üldise sündmustevoo kolmeks: globaalne, regionaalne ja siseriiklik. Eks taoline jaotus on alati kergelt kunstlik, aga lahterdamine ja liigitamine on meie lääneliku maailmatajumise osa, idamaist oskust tajuda kõike ühekorraga toimuva kulgemisena on väga keeruline mõtestada, paberile panemisest rääkimata.

Globaalses võtmes on siililegi selge, et suurim ühisnimetaja kõlab: pandeemia. Olgu selle nimeks siis pärg- või koronaviirus, COVID-19 vms, puutumatuks pole jäänud ükski riik, saati siis maailma riikide hulgas 9-l kohal oleva rahvastikuga Venemaa.

Meid huvitab mõistagi hetkel mitte selle tõve olemus, vaid Venemaa võimude poolne reageering. Et alustada positiivsest, siis tuleb tunnustada autoritaarse riigi võimekust oma ressursse mobiliseerida – üle riigi erakorraliselt loodud nakkushaiglatest enamik tehti kaitseministeeriumi jõududega. See, et nendes haiglates juba katused lekivad jne, on pisiasi.

Teine reaktsioon – omaenda patriootilise Sputnik-vaktsiini inimkatse tegemine sellesama sõjaväe peal – pole ilmselt enam positiivi alla paigutatav. Olgu autokraadi käsk nii kõva kui tahes, ravimite väljatöötamises on oma objektiivsed aegavõtvad protsessid, mida kiirendada pole kuigivõrd võimalik. Nakkuse ja surmade statistikaga susserdamine paigutab Venemaa üsna samasugusesse väheusutavasse rühma koos Hiinaga ja muude Põhja-Koreadega.

Lühikese reana tasub globaalses võtmes ära markeerida Venemaa ja Saudi-Araabia vahel puhkenud hinnasõda naftatootmises, mis viis mingiks hetkeks naftahinna suisa miinustesse. See on pigem kurioosumite hulka paigutatav, kuid toormemüügist väga sõltuvate riikide jaoks oli seegi oluline löök.

Regionaalse raamistikuna võtame selle piirkonna, mida Venemaa oma hääbuvas imperiaalses maailmanägemuses enda omaks peab: endise NSVL alades. Siin pole paraku ühtegi edulugu välja tuua. Moskva kaotas oma allesjäänud külgetõmbejõus olulisel määral mitmete naabrite silmis.

Ilmselt suurim kaotus tabas Venemaa mainet seoses Karabahhia konfliktiga. Pool häda on selles, et pika-ajaline rivaal Türgi sai oma kanda kaugemale Kaukaasiasse kinnitada kui seni. Teine pool on aga mainekaotus armeenia rahva hulgas, kes oli seni harjunud mõtlema võtmes: „küll Venemaa meid kaitseb“.

Mainekahju tuleb alla neelata ka Valgevene suunal – märkimisväärne osa aktiivsemast rahvast näeb, et üha sadistlikumks muutuv võim püsib vaid tänu Moskva toetusele. Moldova puhul pole tegu küll otsese kaotusega, kuid igatahes vahetus senine Moskva-meelne president läänemeelse vastu, nii et miinusena läheb kirja seegi.

Siseriiklik platsdarm on ilmselt ainuke, kus Kremli kontroll on üldjoontes tugevnenud. Vähemalt kui vaadata asjadele sellesama Kremli akendest. Põhiseaduse jõuline üle põlve murdmine ning uue peaministri püünele tõstmine mõjub ilmselt selles kentsakavõitu mõttemullis millegi „efektiivse kontrolli“ taolisena.

Kauamängivad protestid kaugel asuvas Habarovskis on selle mõttemudeli järgi samamoodi positiivsena mõtestatavad – et näete me oleme piisavalt tugevad, et võime endale seda lubada. Et noh las need inimesekesed käivad kasvõi aasta otsa oma plakatitega ringi, sellest pole midagi hullu.

Raudtee-kaubaveo avamine üle Krimmi silla on selles kontekstis palju olulisem sündmus kui Habarovsk – kaaperdatud poolsaare kujuline mänguasi teeb Kremli asukatel südame jätkuvalt soojaks.

Kokkuvõtvalt võib siis tõdeda, et edukaks ei saa seda aastat Venemaa võimude jaoks kuidagi lugeda. Globaalses võidujooksus vaktsiinide pakkumise osas kahjustab oma riigi mainet kõige rohkem Vladimir Putin ise. Kui näiteks Iisraeli peaminister teatas, et tema laseb ennast esimesena vaktsineerida, siis Putin on sellest senikaua kõrvale hoidnud. Regionaalsetes võimumängudes on Moskva pidanud sisse võtma ühe mainekaotuse teise järel. Siseriiklikus kontrollimehhanismis sai küll põhiseaduse abil kruve veelgi koomale tõmmata, kuid üldist balanssi see plusspoolele ei too.
---

lugu ilmus siin

FSB mustad näärid

Ilmus järjejutu teine osa. Eelmine ilmus täpselt kolm aastat tagasi :)

---

Sel aastal on kõik teistmoodi. Isegi Kremli pikkades koridorides valitseb hämarus ja jahedus. Kõrgete lagede all plingivad vaid vaikselt kaamerate silmad, jälgides kahtleval ilmel üksteist.

Graniithalli maja maast laeni ulatuvad uksed kääksuvad harva, nende vahelt lipsab läbi poolenisti virvendav ametnik. Keegi ei taha jääda ülemuste silme alla, sest tagajärjed võivad olla traagilised. Läbikukkumiste ja ebaõnnestumiste koorem vajab kellegi õlule lükkamist ning kõrgete pagunikandjate pintsakureväärid puhastamist.

Siiski ei saa aasta viimane koosolek jääda pidamata. FSB kommutaator on viimasel ajal omandanud võime lisaks telefoniliinide ühendamisele ka videokonverentide korraldamise. Pole midagi teha, kui Peremees on Punkris peidus ja ei lase kedagi lähedale, siis tuleb kohaneda ja kõikidesse harukontoritesse turvalise videosilla võimekus luua. Või noh, täpselt nii turvalise kui vaja, sest alati peab jääma võimalus teha lisa- ja varusalvestusi ilma et ka piirkondlikud pintsakud sellest teaks.

Karm aasta

Nii ongi nüüd pikk ja pimedusse kaduva laega külm saal pooltühi. Vaikselt võtavad kohad sisse vaid need üksikud, kellel pole võimalik kohaleilmumist vältida. Ei mingeid külmapiiskades karahvine ega hõbedasi kaaviarikausikesi, ei mingeid vaikseid omavahelisi nalju ega silmapilgutusi. Kalbed ekraanid ja kalbed näod.

Kontori ülem, vana ja kindlameelne hall pintsak ei lase end kuhugi sulgeda ning ilmub ka seekord laua otsa. Otse Portree alla. Nagu alati. Kuid kui varem piisas tema pilgust, et panna alluvad ettekandeid tegema, siis seekord tuleb arvutis midagi klõpsida ja kõnelejaid sisse-välja lülitada. Selleks puhuks on kaasa võetud nooruke adjutant, äsja kurusused lõpetanud leitnant, kelle õhetavad palged on kohatus vastuolus ülejäänud õhustiku halli külmusega.

Ei mingeid ilukõnesid, vaid karmid faktid. Üksteise järel lülituvad sisse ekraanid ning tavapärase suurustamise asemel kostavad rasked teated vankumalöönud nähtamatult rindelt. Jah, kaitse peab vastu ning luure töötab, kuid vaenlane on alatu ja salakaval.

Vaenlane on aktiviseerunud

Tšehhide ülbus on sel aastal olnud ennekuulmatu. Teatada, et nad avastasid diplomaatilise passi varjus liikuva agendi juurest mürki, millega plaaniti kätte maksta kuulsusrikka marssal Kononevi kuju kõrvaldamise eest – see on lihtsalt häbematus!

Hollandlastel on midagi tõsist viga – nad ei plaanigi pooleli jätta kohtuprotsessi Ukraina kohal allatulistatud reisilennuki teemal. Veelgi enam, nad toovad nüüd juba välja Kontori kõrgete ohvitseride nimesid, kes on otseseslt toimuvada seotud. Haagi kohtus jätkatakse ka Jukose kaaperdamise juhtumi menetlemist.

Saksa kliiniku patsiendi juhtum ületas aga kõik lubatavad piirid. Nüüd, kui oldi lõpuks jõutud peale metoodilist tööd õige doosi rakendamiseni, julges objekt ellu jääda. Veelgi hullem, vaenulikud eriteenistused ja muu ajakirjanduslik vabakond kaevas välja tööka meeskonna nimed ning mõnitab nüüd neid! Seesama kommutaator siin meie ees on osutunud mitte meie tugevuseks, vaid nõrkuseks – tema nimel ja numbril on võimalik helistada otse lihtsameelsete kaastööliste taskutelefonidele!

Võitlus jätkub!

Kuulates ühte sünget ettekannet teise järel, muutuvad noorukese adjutandi põsed üha kahvatumaks. Ta saab aru, et peale kõige selle ärakuulamist jääb vaid kaks sammu: Kontorit karistatakse raskelt läbikukkumiste eest ning teda kui tunnistajat saadetakse parimal juhul kuhugi kaugele väikesele saarele morskade ja jääkarude seltsis signaaljaama hooldama. Miks, oh miks laskis ta ennast sellesse segada?!

Viimane ekraan lõpetab rääkimise ja sõna võtab Kontori ülem. Vana kindral tõuseb püsti, ropsib harjumatusest vildaka pintsaku sirgeks ning vaatab kaamerasse, mille teises otsas on Punker. Ohkab vaikselt ja alustab. Verisulis, aga selle tunnikese jooksul halliks läinud adjutant kuulab ja hämmeldub sõna-sõnalt üha enam.

Lühike ja järskude lausete ning allaneelatud vägisõnadega kokkuvõttev kõne toob kogu hädaorgu valguse. Jah, on tagasilööke. Jah, meid rünnatakse. Jah, need (vaevu arusaadav pomin) kodanikud! Aga see kõik tähendab vaid ühte. Meile on vaja rohkem ressursse, tulemaks kasvavate ohtudega toime.

Kõne lõpp. Vana kindral taandub, kiigates vaevumärgatavalt Portree poole, kitsastel huultel õhkõrn muigevirvendus. Adjutant toibub ning sulandub hallide seintega ühte. Kiirelt tühjenenud saalis pilguvad vaid üksteist jälgivad kaamerad. Kõik teavad, et järgmine aasta on otsustav ja seega saab neid olema rohkem. Nagu alati.

---

seekordne lugu ilmus siin

Putini pressikas

Eile toimus Vladimir Putini pressikas, toimus tavatult ja koronapäraselt. Ka Putini enda stiil on veidi muutunud, ta on üldiselt pehmem ja rahulikum.

Poole ürituse pealt andsin lühikommentaari Vikerraadiole, veidi hiljem ja pikemalt Kuku raadiole. 

---

pilt on võetud siit

Kas Brüssel on õppimisvõimeline?

BREXIT on jõudmas omamoodi vahejaama. Üldjoontes on seda kajastatud ühemõõtmelise protsessina. Noh et britid lasksid ennast ära hanitada, sealsed populistid saavutasid referendumil võidu ja maadlevad nüüd tagajärgedega.

Kuid igal nähtusel on alati vähemalt kaks külge. Kas keegi saab tõsimeelselt väita, et selles mängus on kogu „süü“ ainult briti poolel? Et Euroopa Liit ise on seni kõike õigesti teinud ja pole üleüldse andnud põhjust kellelgi mõeldagi lahkumise peale?

Kui BREXIT’i protsess alles käivitumas oli, võis nii aja- kui erialases kirjanduses kohata ohtralt pealkirju „BREXIT’i õppetunnid“. Aga ma küsin – tunnistades oma võhiklikkust – kas keegi kuskil on näinud mingit selget vastust Brüsselist stiilis: „Jah, ka meie tegime vigu ja nüüdsest me teeme seda-ning-seda teistmoodi“?

Reeglipärasus kui tugevus ja nõrkus

Tunnistan et ma olen alati EL temaatikat enda jaoks ebahuvitavaks pidanud. Enamasti kisuvad mul lõuad surmava haigutusega krampi, sest kogu selles asjas on lohisevat bürokraatiat ja tublit reegli-tallamist, aga vähe dünaamikat. Samas annan endale aru, et selles ongi EL tugevus ja olemus, et asju aetakse künnihärja moe ja visadusega vastavalt protseduurireeglitele.

Aga – igasugune organism peab arenema, õppima oma vigadest ja muutuma, muidu ta hääbub ja lõpuks kooleb. Kui sai kunagi EL ühinemis-referendumil poolt hääletatud, siis põhjendasin seda otsust endale ja teistele nii: „ükski ühendus pole igavene, kuid keskpikas perspektiivis näen ma sellest Eestile kasu kasvavat“. Pisut rehepaplik lähenemine, kuid see oli minu arvamus, et minu ja ehk ma minu laste ajal on see ühendus elujõuline.

Nüüd ma aga küsin – kas ikka on? Kas Euroopa Liidu esindajad on teinud vähemalt viisakusest sammu tagasi, tunnistanud oma vigu ja öelnud: „jah tõepoolest, osa süüst on ka meil“? Võimalik, et seda isegi on tehtud, kuid vähemalt mina pole neid sõnu kuulnud ega suhtumist tajunud.

Pingete olemus ja kasutatavus

Probleeme Euroopa Liidu sees on ju lademes, minu poolest kasvõi demokraatia defitsiit, läbipaistvuse ja legitiimsuse küsimused jne. Kas mõnigi nendest võib olla kuidagi seotud lahkumismeeleoludega? Lisaks BREXIT’ilt on ju lubatud ridamisi muid exit’eid, viimasel ajal on rohkem kõne all Poola ja Ungari, tänu vastuseisule õigusriigi reeglite ja eelarve vastuseisu teemal. Kas ka nende puhul on kogu süü ainult liikmesriikides ja üleüldse kohe mitte Brüsselis?

Kuna ma pole Euroopa Liidu spetsialist – kordan seda teadlikult – vaid ainult kodanik, siis ma ei üritagi välja tuua konkreetseid põhjus-tagajärg seoseid. Nendin vaid lihtsa vaatlejana, et selliseid tantse ei tantsita üksinda. Ning lisan – nüüd juba pisut teadlikuma rääkijana – et sellel tantsul on ka kolmandaid osapooli, kes heameelega näevad Euroopa-siseste pingete kasvu.

Näiteid kolmandatest osapooltest pole vaja kaugelt otsida. Tasub meenutada kasvõi Venemaa toetust neile Euroopa poliitilistele jõududele, kes heameelega erimeelsuseid võimendavaid. Ei maksa muidugi Venemaad demoniseerida, tal pole ülivõimeid kõiki maailma tülisid esile kutsuda, kuid olemasolevaid ära kasutada oskavad nad suurepäraselt. Hiina regionaalsed projektid ida-Euroopa eliitide sidumiseks kuuluvad sisuliselt samasse rubriiki. Ja ega ka meie ookeanitagune suurim partner ja liitlane pole kaugeltki ühe mehena EL poolt või vastu.

Nii et kogu selle loo moraal on järgmine – Euroopa Liit kas õpib neile pingetele adekvaatselt reageerima või ta hääbub. Oma vigade avalik tunnistamine on üks osa riigimehelikust käitumisest. Kui praegune ikka veel kärisedes jätkuv BREXIT jätab mulje, et Brüssel murrab Suurbitannial käsi, siis on see halvasti korraldatud protsess. Taolised asjad ei pea mitte ainult reeglipäraselt läbi viidud, vaid ka näima korrektsed. Seda nii omaenda kodanikele kui ka võimalikele kolmandatele osapooltele.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: EL, Iraan ja Valgevene

 Seekordses saates kõne all kolm teemat:

1) miks Ungari ja Poola blokeerivad EL eelarveprotsessi

2) mis tagajärgi võib olla Iraani tuumateadlase tapmisel

3) protestid Valgevenes kestavad juba 100 päeva - kas on mingeid muudatusi?

Saatejuht Andrei Titov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Helivõlur Ingrid Jans. Saadet saab järelkuulata siit

Liberaalse konsensuse lõpp?

Hiljuti ilmus suurepärane sissevaade eesti välispoliitikasse. „Välisministeerium pisaraid ei usu“. Väga tavatu, väga aus ja vahetu. 

Mujal maailmas on taolisi tekste toodetud varemgi, omaette terveid raamatuid kirjutatud kasvõi diplomaatide abikaasade rollist ja tegevusest. Kuid vähemalt meie omakeelseid sarnaseid tekste, mis räägiks inimkeeli asjadest, mis näivad toimuvat kuskil kauges ja glamuurses paralleel-universumis, pole ma varem kohanud.

Kuid hetkel sooviks edasi arendada vaid ühte mõtet, mis jäi kummitama. Et Eesti poliitiline keskkond on muutunud. Sedavõrd, et see mõjutab ka välispoliitikat. Õigemini esimese hooga küll selle teostajaid, kes tajuvad muutust ja vähemalt seni üritavad kodust tulevaid signaale sel moel filtreerida, et see ei kahjustaks välispoliitikat. Üritavad filtreerida või siis lahkuvad.

Kui nüüd üritada summeerida need muudatused, mida lähtekohaks olevas tekstis markeeritakse, siis selleks oleks „liberaalse konsensuse lõpp“. Eesti taas-iseseisvunud välispoliitika algusaegadel näis tõepoolest valitsevat selline üldine jagatud arusaam, et Eesti on ise liberaalse demokraatliku õigusriigi väärtusruumi osa, kusjuures innukas osa. See innukus oli seda mõistetavam, et sooviti saada nende Lääne klubide liikmeks, mille osalejate hulgas näis samalaadne konsensus valitsevat.

Liberaalsus kui vastuhakk

Kuna ma olen alalõpmata irisev nende kallal, kes kasutavad huupi ideoloogilisi määratlusi, ilma et vaevuks endalegi selgeks mõtlema, mida need tähendavad, siis pean vajalikuks lahti seletada, mida ma pean silmas liberaalse konsensuse all välispoliitikas. Aga ka laiemalt poliitikas ja ühiskonnas, sest need asjad on omavahel olemuslikult seotud. Teen seda nii põgusalt kui võimalik, nii et isegi need lugejad, kes ainuüksi sõna „liberaal“ peale põlgusest krussi tõmbuvad, suudavad selle lühikese tekstjupi üle elada.

Liberaalsus ei sündinud ilu pärast ega tühja koha peale. Ränkrasked ja laastavad sõjad viisid asjad niikaugele, et vastukaaluks senisele realpoliitilisele, jõuga asjade lahendamise asemele üritati juurutada rahvusvaheliste suhete süsteemi, mis tugineks vastastikku aktsepteeritavale koostööle. Veelgi lihtsamalt – selmet kord põlvkonna jooksul naabrile vastu hambaid anda ja enda üleolekut nautida, üritati sisse seada rahvusvaheliste ühenduste süsteemi, mis võimaldaks ilma peksu ja verevalamiseta toimida.

Üdini ja ülevõlli lihtsustatuna – igaühel on õigus erimeelsusele, kuid asju tuleb lahendada lepete ja reeglite järgi. Ning et nende reeglite ees on kõik võrdsed. Kõigil on õigus, kuni pole tõestatud vastupidist. Õigusriik ja rahvusvaheline õigus, eks ole? Isikuvabadused ja muu säärane.

Konsensus või näivus

Nüüd aga tulen selle juurde, et miks ma varem kasutasin korduvalt sõna „näis“. Et näis olevat see peakirjas mainitud liberaalne konsensus. Aga seetõttu, et see oli tõepoolest vaid näivus. Vabas ühiskonnas ei saa mitte kunagi eeldada, et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Ja täpselt vastupidi – seda tulebki eeldada – igale jõule tekib ja toimib vastasmõju. Oleks äärmiselt narr eeldada, et tinglikul teljel liberaalsus-konservatiivsus oleks pendel ankurdunud liberaalsesse serva ja jääbki sinna ning kõik naeratavad õnnelikult.

Olen kümneid kordi rääkinud ja kirjutanud ning teen seda taas: Euroopa Liidu teke sünnitas koos endaga paratamatul ka EL vastasuse tekke. Euroopastumine tekitab tõrkeid. Globaliseerumine tekitab soovi sulguda. Kõik see on absoluutselt vältimatu. Ning sama loomulik on see, et keegi üritab seda sissekirjutatud pinget instrumentaliseerida, korjata see nö tänaval vedelev pinge üles ja muuta poliitiliseks kapitaliks. Kõlab küüniliselt? Nojah noh.

Ideaalmaailmas oleks kõik see kenasti tasakaalus. Liberaalses paradigmas peaks sõna saama ka konservatiivid ja vastupidi. Päriselus kipub võitja pool olema üleolev ja sünnitab seega soovi endale vastu nina anda, olgu õigusriik või mitte.

Lõpetuseks – murenemas pole mitte liberaalne konsensus, vaid konsenuse illusioon. Taolisi protsesse oleks mõistlik ette näha ning vaadata, et murenemise käigus ei pääseks liiga vallale see meie sees olev loom, kes soovib vastast otsida ning sellele vastu hambaid anda. Varem või hiljem liigub pendel jälle teisele poole.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis