Opositsiooni liider

Ei Tihhanovskaja ega Naval’nõi pole opositsiooni liidrid. Kogu inimliku kaastunde ja lugupidamise juures nende inimeste vastu on säärane nimetamine vale. Küsimus pole persoonides, vaid põhimõttes. Kohe seletan, miks.

Ülelihtsustamine ja sildistamine. Me kõik oleme nende kahe patu küüsis. Kuid mõnikord on mõni patt rängem kui teine.

Kui me üritaks ühekorraga kirjeldada kõike, mis toimub mesilastarus või sipelgapesas, siis me läheks hulluks. Kui me üritaks rääkida tõepoolest kõigest, alates biokeemilistest kuni närvitalituslike protsessideni, psühholoogilistest kuni pesaehituslike aspektideni, siis me kulutaks ilmselt aastaid, et kirja panna ainuüksi ühes hetkes toimuvat.

Lihtsustamise lõks

Seetõttu on loomulik, et me üldistame, lahterdame ja kategoriseerime, selleks et ilma hullumata öelda lihtsaid ja selgeid sõnu nagu näiteks „lehm sööb rohtu“. Iga selle sõna saaks dekonstrueerida ja nõrkemiseni vaielda ning täpsustada, et mida me ikka tegelikult silmas peame, kuid me ei tee seda, sest üldjoontes vastab kirjeldus tegelikkusele.

Rääkides aga ühiskondlik-poliitilistest protsessidest, kasutame me mõnikord üldistusi liiga kergekäeliselt. Rääkides autoritaarsetest riikidest, kus kogu võimutäiust kehastab üks (ja üldjuhul negatiivse tajumärgiga) inimene, loob termin „opositsiooniliider“ sügavalt eksliku kuvandi. Selle kohaselt seisab ühele võimukeskusele vastu teine keskus, mille eesotsas on samasugune liider. Führer, kui laenata ilmestamiseks saksakeelset sõna.

On vist ainult üks poliitiline süsteem maailmas, kus sõna „opositsiooniliider“ on korrektselt kasutatav. See on Suurbritannias, kus „tema kõrgeaususe kõige lojaalsemat opositisooni“ juhib parasjagu üks inimene, kaheparteisüsteemis vastasrinda jääva partei valitud juht.

Ühemõõtmelisuse ohtlik illusioon

Ei Venemaa või Valgevene puhul ei saa rääkida ühemõõtmelisest skaalast võim vs opositsioon. On müriaad hajusaid süsteemi toetajaid ja teisitimõtlejaid. Kui toetajate juhi osas on mööndustega, kuid siiski enam-vähem konsensus, siis teisitimõtlejate laager on hajus ja killustatud. Juba kasvõi seetõttu, et mõlema riigi eriteenistused harivad seda põldu väga hoolikalt, kõblates sealt välja kõik vähegi märkimisväärsema. Noh, mitte päris kõik, midagi jääb ikka süsteemi silmade vahele, kuid ikkagi.

Et hõlbustada loo alguses püstitatud väite mõtestamist, pakun välja lihtsa ülesande. Igaüks, kes järgmisena kasutab mõistet „opositsiooniliider“, proovib kohe vastata ka küsimusele, et kas Venemaal või Valgevenes on olemas opositsiooni üks tükk, mida juhib kõigi poolt tunnustatud liider. Noh umbes nagu veloturniiril on olemas kollase liidrisärgi kandja ja neid särke on üks tükk.

Et mitte jääda tüütult undavaks hääleks kõrbes, pakun välja mingi, ehkki kohmaka alternatiivi. „Opositsiooni nähtavaim esindaja“ või „opositsiooni kõneisikuks kujunenud“ või midagi säänset. Lõppkokkuvõttes on „opositsiooniliidri“ sildi kleepimine ühe või teise inimese külge ka märklaua kleepimine tema otsaette.

---

pilt võetud siit

Rakenduslik võidu-hullus

9.mai on küll selleks korraks möödas, kuid võiduhullus mitte. "VÕIDU"-silti on viimastel aegadel kruvitud ükskõik mille külge, alates heategevuslikust kurgi-jagamisest sügisel kuni puudeistutamiseni kevadel.

Seekord siis kuulutati välja aktsioon "sammuda Berliinini", mille sisuks on tegelikult kehalise aktiivsuse, täpsemalt jalgsi kõndimise propageerimine.

Esmapilgul võib taoline ogarusele lähenev agarus panna kulme ja õlgu kehitama. Et no miks? Et no kas kujutate ette, kui Saksamaal kuulutataks samamoodi välja mingi-misiganes-üritus deviisi all "drang nach osten" või "proovime uuesti"?

Tegelikult on selle taga väga lihtne konjunktuurne arvestus. Kui on olemas ressurss, siis seda ka kasutatakse. Kuna õhus võbeleb riiklikult soositud sõjakas vaimustus, siis saab taolise sildi külgekleepimise kaudu edendada nii oma üritust kui tõestada ennast "patriootliku asja ajajana".

Miks ma selle sõna patriootlik siinkohal jutumärkidesse tõstan? aga müriaadi pisikeste asjaolude tõttu. Nii näiteks konkreetses kõnniaktsioonis osalemiseks tuleb oma nutiseadmesse (mitte-kodumaisesse) tõmmata App-store või Google-play keskkonnast (mitte-kodumaisest) vastav plugin (mitte-kodumaine). ja siis sooritada kollektiivne patriootiline kõnniakt.

Kui patriootiline/kodumaine kõigil neil patriootilistel kõndijatel seljas-jalas-kõrvas on, ei taha isegi spekuleerida. Noh umbes nagu padu-patriootilised "Ночные волки", kes sõidavad oma sõjakas-patriootilistele näidiaktsioonidele peamiselt Harley Davidsonidel.

Ah et mis see meisse puutub? Vägagi puutub. Kui panete kaardile vaadates tähele, siis meie jääme taolisele patriootilisele tungile lihtsalt tee peale ette. Nii näiteks hiljutise Võidupüha eel korraldasid needsamad "ööhundid" sõidu Saksamaalt Venemaale. Jaa-jaa, Saksamaal elavad vene padupatrioodid sõitsid korrakse Venemaale, osalemaks patriootilistes aktsioonides. Kuna nende kolonni läbi Läti ei lastud, siis nad sõitsid läbi Eesti. Ja "murdsid läbi", nagu nad ise uhkusega teatasid.

Sanktsioonidest teistpidi

Milleks kurjategijat karistada? Kellele sellest kergem hakkab, kui me liikluseeskirjade rikkujale trahvi määrame? Mis sellest tolku, kui varga vangi paneme?

Olete vast kõik kuulnud neid või sarnaseid ütlusi. Ei ole? Aga pange nüüd samadesse laustesse mitte kurjategija ja karistus, vaid nt Venemaa või Valgevene ja sanktsioonid. Kas nüüd tuleb tuttavam ette?

On üsna lihtne mõista, miks karistatav väidab, et tegelikult pole ta üleüldse süüdi ja need karistused on talle täiesti ... khmmm (pange siia ise enda jaoks sobiv sõna, näiteks „ükskõik“). See, et kohtusaalis karistuse väljakuulutamise ajal süüalune küüniliselt irvitab, eriti kui on tegemist retsidivistiga, on hõlpsasti seletatav.

Palju keerulisem on tabada, miks suur osa publikust võtab kätte ja hakkab kordama kurjategija sõnu stiilis: „aga kust me teame, kas ta ikka on selline süüdlane“, „aga teised teevad ju ka“ ning „need oma karistused võite te endale pähe määrida“.

Karistuse teine pool

Aga igal nähtusel on alati vähemalt kaks külge. Kui me võtame nüüd aluseks kuri- või väärteo eest karistamise, siis keskendubki enamik tähelepanu karistatavale. Ning sedavõrra vähem mõeldakse karistavale poolele. Mitte kitsalt kohtu või kohtuniku mõttes, vaid ühiskonna / kogukonna mõttes.

Milleks peab üleüldse kedagi karistama? Mis on selle mõte? Ma ei üritagi laskuda õigusfilosoofilistesse sügavustesse, aga püstitan lihtsalt paar teesi.

Kui mingi seltskond on kokku leppinud reeglites, siis on alati ette nähtud ka karistused nende reeglite rikkumiste eest. Olgu siis tegu nt spordivõistlustega, ühe eraldivõetud riigi või siis rahvusvahelise kogukonnaga. Rikud reegleid, saad karistatud. Spordis trahvipunktid, riigis nt vanglakaristuse ja rahvusvahelises süsteemis sanktsioonid.

Kui see kogukond, kes on välja mõelnud / kehtestanud mingid reeglid, ei karista rikkujat, siis ta muudab kogu selle süsteemi mõtetuks. Kui vutikohtunik ei näita kollast kaarti, on ta ise reeglite rikkuja. Kui liiklusinspektor ei määra trahvi, on ta ise vähemalt kaas-süüdlane. Kui rahvusvaheline üldsus ei karista ühiselu reeglite vastu astujat, on ta samavõrra kaabakas, kui nt lennuki allatulistaja või poliitvangide võtja.

Enesest lugupidamise küsimus

Jah muidugi võib alati vaielda selle üle, et kas karistus on proportsionaalne, kas kohtumõistja on pädev seda otsust tegema, kas ja kuidas on karistusalusel võimalus kaitsta oma õigusi jne, kuid see on hetkel teisane.

Esmane ja oluline on mõista kolme aspekti. Esiteks – vaidlustades/naeruvääristades sanktsioonide kehtestamist kui sellist asume me kurjategija poolele. Teiseks ja teise äärmusena – nõudes karmimaid sanktsioone peame endale aru andma, et me tegutseme siiski normide ja seaduste raames ning et ka meie enda poolt seatud piirangud võidakse hiljem kohtus vaidlustada.

Kolmandaks ja peamiseks – kurjategija karistamise üks eesmärk on säilitada enesest lugupidamine. Sest ei kui me midagi ei tee või reageerime valesti, siis muutume me samasuguseks kurjategijaga.

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Lähis-Ida, Šoti iseseisvus ja Vene müüdid

Seekordses saates käisime üle kolme mahuka teema:

- Iisrael-Palestiina konfliktist rääkides on üles kasvanud juba mitu põlvkonda väliskommentaatoreid, seekordne tulevahetus on küll tavapärasest raevukam, kuid kas siin on ka midagi uut?

- Šoti iseseisvus on taas kord päevakorral. Osad spetsialistid arvavad, et pole isegi mingit referndumit vaja, piisab vana liitumislepingu tühistamisest. Minu hinnangul on Šotimaa iseseisvumine vaid aja küsimus, järgides lihtsalt impeeriumite hääbumise üldist seaduspära

- USA mõttekoda Chatham House kokkuvõte peamistest müütidest Venemaa ümber ja suunal, mis neist on peamine?

---

saade järelkuulatav siit, saatejuhik Andrei Titov, ekspertideks Harri Tiido ja Karmo Tüür, helipuldis Ingrid Jans

Nord Stream 2 sanktsioonid: kas sanktsioonide tühistamise otsus on lõplik ja mida see tähendab?

See otsus on üsna segane. Siin on väga mitmeid üksteisele vastu käivaid signaale antud. Ühest küljest võeti maha sanktsioonid Nord Stream 2 rajava firma vastu, kuid samas sisse seadnud uued sanktsioonid konkreetsete aluste suhtes, mis seda torujuhet merepõhja paigutavad. Teisest küljest on see, et USA kongressis on see leidnud nii tugevat vastuseisu, et järeleandmised Venemaale – nagu kongress seda tõlgendab – need tuleb tühistada. Ja kongressil on võime seda tühistada ja sisse seada ka uusi sanktsioone, nii et see sanktsioonide maha võtmine või peale panemine pole veel kaugeltki läbi.

Osa kommentaatorid jätavad Venemaa siin üldse sulgude taha ja keskenduvad sellele, et tegemist on lihtsalt hea tahte žestiga Saksamaale, kellele olevat seda torujuhet väga vaja. Võimalikku vastuargumenti, et sellele on tugevalt vastu olnud Saksamaa rohelised, kellel on nüüd lootus oma hääl maksma panna Saksamaa poliitikas, pareeritakse sellega, et toru otsa pannakse tehas, mis hakkab vene gaasist tootma vesinikku ning vesinikumajandus on rohelistele väga meeltööda.

Vaatamata kõigele näeb kogu lugu välja praegu veidi kunstiliselt esitletuna selline: Vladimir Putin pressis oma Ukraina avantüüriga Joe Bidenilt välja telefonikõne ja kohtumise. Joe Biden võttis selle kutse tantsule vastu ja otsustas minna kohtingule kingitusega – sanktsioonide tühistamisega. Ainult et Venemaa pool ei näe seda seltskonnatantsuna, vaid pigem poksiringina, kus vastane on vaja viia juhitavasse olukorda. Saavutades järeleandmise ühes positsioonis, esitatakse peatselt järgmine.

---

saatelõik järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis  

Valimisvaatlus-ähvardus

Venemaa parlamendi väliskomisjoni esimees ähvardab kutsuda rahvusvahelised tunnustatud vaatlejad, nurjamaks EU plaane!

"Teil ei tule mitte midagi välja, härrased! Venemaa kutsub sõltumatud rahvusvahelised vaatlejad, kellel saavad olema kõik võimalused, veendumaks valimiste läbiviimises vastavuses demokraatlike standarditega, ausalt ja läbipaistvalt. Kõiki teie plaane - kuulutada Riigiduuma valimiste tulemused ebalegitiimseks - tabab hävitav fiasko!"

(Но ничего у вас, господа, не выйдет! Россия обязательно пригласит независимых международных наблюдателей, у которых будут все возможности убедиться в проведении выборов по демократическим стандартам, прозрачно и честно. Все планы по объявлению нового созыва Государственной Думы нелегитимным потерпят сокрушительное фиаско.)

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Euroopa parlamendi välisasjade komitees kuulati ära "EU long-term strategy towards Russia". Strateegia ise pole veel valmis, kuid on mõtestamisel. Mh esineb selles idee, et EU peab olema valmis mitte tunnustama Venemaal toimuvaid valimisi, juhul kui nende tulemused osutuvad võltsituks. (https://www.europarl.europa.eu/.../produ.../20210504CAN60795)

"Juhul kui". See on klassikaline heidutus, andmaks teada, et mida teeb A siis kui B käitub ebasoovitavalt. Noh näiteks "me ei tunnusta maadekaaperdamise tulemusi". Või "me ei tunnusta varguse teel toimunud omandisuhte muutumist". Pole just suurem asi heidutus, aga võimaldab A'l säilitada hea arvamus iseendast. Asi seegi.

Venemaa pool otsustas seda aga võtta kui ähvardust koos tõsikindla plaaniga sekkuda Venemaa siseasjadesse. Ning võttis nüüd omakorda vastu ähvardada, et "me ei lase teie plaanidel teostuda, me kutsume vaatlejad!"

Asjaolu, et need vaatlejad kipuvad andma kriitilisi järeldusi, pole ilmselt oluline, oluline on kutsumise fakt kui selline, see peaks juba ette kõik legitimeerima

(väljavõte 2016.a parlamendivalimiste vaatluse protokollist "The legal framework can serve as an adequate basis for the conduct of elections, but democratic commitments continue to be challenged and the electoral environment was negatively affected by restrictions to fundamental freedoms and political rights, firmly controlled media and a tightening grip on civil society"
https://www.osce.org/files/f/documents/9/c/290861.pdf)

Tõsi küll, võimalik et Slutski peab silmas omaenda valimisvaatluste organisatsiooni, mis jõuab enamasti risti vastupidistele tulemustele võrreldes OSCE ODIHR vaatlejatega. Nii näiteks rääkis selle üheduse (МИМРД МПА СНГ) aruanne nendesamade 2016.a valimiste kohta, et kõik toimus vastavuses seaduste ja normidega ning üleüldse on kõik hästi. (https://iacis.ru/public/upload/files/1/645.pdf )

Lõpetuseks tsitaat ülalpool osundatud Leonid Slutski postitusest: "See järjekordne russofoobne ettekanne sunnib taaskord mõtlema meie nö partnerite ja kolleegide adekvaatuse teemadel". ("В целом, этот очередной русофобский доклад заставляет ещё раз задуматься об адекватности наших, с позволения сказать, партнеров и коллег.")

"Kõik valetavad, aga meie teeme seda paremini"

Komistasin ühe vene ülikooli ajakirjandustudengi lõputöö peale, mis osutus nii näitlikuks ja kõnekaks, et oleks patt seda mitte jagada.

Ei, see ei ole küsimus sellest, et mis on konkreetse ülikooli või õppekava või õppuri enda tase. See on lihtsalt peegeldus laiemast ühiskondlikust foonist, mis peegeldub siin töös. Neid mõtteid peetakse antud kontekstis sobilikeks / õigeteks. Nii et ei mingit objektiivset tõde ei maksa siit otsida,vaid nautida subjektiivsuse mitmekordser kõverpeeglit, mis võimaldab neidsamu mõtteid tajuda sealses kontekstis õigetena ja siin ... noh ütleme nii et küsitavatena.

Töö uba on lihtne ja selge: võrrelda BBC ja RT meediakajastusi ühtede ja samade teemade kohta ja võrrelda, kes, kuidas ja miks seda teeb. Alusmaterjaliks kajastused 2018.a sündmuste kohta: Skripalide mürgitamine Inglismaal ja sündmused Süürias (keemiarelva kasutamine + raketilöögid Süüria pihta).

Ma ei hinda selle töö ülesehitust, metodoloogiat, viitemehhanismi ega ühtegi muud akadeemilist kriteeriumit. Toon esmalt vaid ühe näite uurimuse kokkuvõttest (lk 88-89).

Alustuseks mööndakse, et mõlemad väljaanded tegelevad aktsentide nihutamisega ja manipuleerimisega. Kuid seejärel: „uurimuses tuvastati, et antud väljaanded ei aita kaasa poliitilise konflikti reguleerimisele ja lahendamisele, vaid tegelevad konflikti osapooltest kasuliku kujundi loomisega. Sel moel toimub ühiskondliku arvamusega manipuleerimine, kuid tuleb ära märkida, et RT poolne manipuleerimine toimub teisiti kui BBC tegevus. Esiteks seisneb RT ülesanne USA’s ja teistes Lääneriikides alternatiivsete seisukohtade esitamises ja võitluses Venemaa demoniseerimisega lääne auditooriumi silmades. Mõlemad väljaanded räägivad toimunust oma seisukohalt ja tõlgendavad omamoodi, kuid erinevalt BBC’st teeb RT seda maksimaalse faktitäpsusega, täielikult ja objektiivselt, ilma vastaspoolte vaateid ja arvamusi maha vaikimata. See toob endaga kõrge usalduse lääne publiku poolt, kuna igakülgne kajastamine, kuulujuttude ja oletuste kõrvalejätmine, pühendumine kõikehõlmavusele loob sündmustest täieliku pildi, lastes vaatajatel välja kujundada oma arvamuse, arusaama sellest, et „kuri“ on tõesti „kuri“, „hea“ on tõesti „hea“ ja „süüdlane“ on tõesti „süüdlane“, piirdumata vaid pealesurutud seisukohaga, mis on kasulik teatud poliitilistele ringkondadele.“

Mis on siis selle kirjatüki toredused:

- Juhendaja soovitusel või siis vähemalt heakskiidul võetakse uurimisobjektideks (ehk siis väidetakse samaväärseks) maailma vanim (1922), suurim (35 tuh in) ja mitmeti väärikaim ringhääling BBC ja hiljuti asutatud (2005), kordades väiksem (2000) kanal RT, mille kohta muu maailm püsivalt arvab, et see pole ajakirjandus, vaid riiklik propagandakanal.

- Vaadeldavateks juhtumiteks võetakse Venemaa ülikoolis Venemaa jaoks ülimalt tundlikud lood (Skripalide mürgitamine ja Süüria režiimi kuriteod)

- Läbivalt kasutatakse vastaspoole subjektiviseerimist, kasutades „nn“ ja „väidetavalt“, samas kui oma riigi poolseid käsitlusi näidatakse objektiivsena

- Väites end kasutavat kontentanalüüsi võtteid, ei jõuta mingite mõõdetavate tulemusteni (nt et BBC kasutas seda halba ajakirjanduslikku võtet 80% või X kord rohkem)

Lühidalt on siis loo moraal järgmine: vene ülikoolis jõuab tudeng järeldusele, et nii BBC kui RT teevad propagandat, aga RT propaganda on parem ja pälvib rohkem usaldust. Tõlgituna: kõik on samasugused, kõik valetavad, aga meie teeme seda paremini

---

„в данном исследовании было выявлено, что деятельность данных СМИ не способствует урегулированию и разрешению политического конфликта, а выполняет задачи по представлению и созданию выгодных образов сторон конфликта. Так осуществляется манипулирование общественным сознанием, но стоит отметить, что манипуляция со стороны телеканала RTпроисходит несколько иначе, чем в деятельности BBC. В первую очередь, позиция RT заключается в том, что данный телеканал работает для представления в США и других странах Запада альтернативных точек зрения на происходящие в мире события и борьбы с демонизацией России в глазах западной аудитории. Так, оба СМИ рассказывают о свершившихся фактах со своей позиции и интерпретируют их по-своему, однако RT, в отличие от BBC, представляет данные факты максимально подробно, полно и объективно, не замалчивая взгляды и мнения противоборствующих сторон. Это обеспечивает и высокий процент доверия западной аудитории к RT, потому что всестороннее информационное сопровождение, наименьшее обращение к слухам и домыслам, приверженность к всеохватывающей ретроспективе конфликта создает точную и полную картину событий, позволяя зрителям составлять собственное мнение по важным вопросам с пониманием, что «зло» является «злом», «добро» – «добром», а «виновный» – есть «виновный», не довольствуясь только навязанной точкой зрения, выгодной определенным политическим кругам.“

Konfliktoloogia kuldnäide

Iisrael-Palestiina konflikti kirjeldamise peal on üles kasvanud nüüd juba mitu põlvkonda väliskommentaatoreid. Tegu on ilmselt ühe parima näitega, mille peal vaadelda ja lahata erinevate narratiivide kujundamist. Et kes mida räägib ja miks.

Iga lugu algab ju millestki, esimeste lausetega pannakse paika mingi raamistik, mille sisse istutada järgmised, täpsustavad laused.

Oletame et lugu algab sellest: A andis B pihta massiivse raketilöögi, millele B oli sunnitud reageerima. Raamistik on selge, nö hea ja halva raamistik paika pandud, edasi järgnevad juba tehnilised detailid: kes kui palju ja kuhu pihta sai ning mis saab edasi.

Aga alustame teisiti: A andis B pihta massiivse raketilöögi, kuna B oli varem teinud seda ja toda. On ju teine raamistik?

Iisrael-Palestiina konflikti lugu sõltub sellest, kas me paneme selle alguspunkti eilsesse päeva, aastasse 1967, 1948, 1917 või hoopis 2000 / 10 tuhande aasta tagusesse aega. Kas tegu on "ajaloolise õiguse" (brrrr, milline sõnapaar) ja õigluse taastamisega või siis vastupidi, uue ebaõigluse loomisega.

Aga kui tahate teada, mida ma rääkisin R4 jaoks antud intervjuus, siis kuulake siia :D

Venemaast Välisilmas

Putin esines paraadikõnes taas ähvardustega. Mis oli sõnum, kellele see oli edastatud? Juba teist aastat ei saa Putin 9. maid pidada nii nagu tahaks, kutsudes kohale välisriikide juhte. Kas see pidu ei hakka ehk juba hääbuma?

Kaasaegse Venemaa retoorilises minapildis, enesemõtestamises on üüratult olulisel kohal sõnapaar „sõjalis-patriootiline“. Justnimelt sellis paarina, mitte eraldivõetud patriootilisus, vaid alati koos kaas-sõnaga „sõjaline“. See on Venemaa alusmüüdi keskne element, nii see nn Suur Isamaasõda kui varasemad sõjad. Kui vaadata neid figuure ja nimesid, keda Venemaa ülistab, siis on need olnud just erinevad väepealikud, need inimesed, kelle kätel on kõige rohkem verd (hiljuti selgus, et ka Ivan Julm on nö efektiivne manager, mitte verine sadist). Nii et see pidu ei saa läbi saada, vähemalt mitte ennem kui muutub Venemaa minapilt.

Mis aga puutub konkreetsesse kõnesse, siis ma ei oskaks seda eriti ähvardavamaks pidada kui tavapärane sõnum stiilis „võime korrata“. See on ilmselt Venemaa nägemus heidutusest. Omaette küsimus, et kas mälestuspäev peaks olema sõjaka ähvarduse esitamise koht, kuid see on juba selle riigi poliitilise kultuuri küsimus.

Omaette ooper on muidugi pidevalt korduv näpuviibutus ajaloo ümberkirjutamise osas. Selle juures on kõige vahvam asjaolu, et kogu nn Suure Isamaasõja kontseptsioon on üks ajaloo totaalse ümberkirjutamise musternäidis. Esiteks võetakse II Maailmasõjast välja üks jupike ja kirjutatakse see ümber omaette sõjaks, pannes selle algus- ja lõppunktid enda jaoks sobivatesse kohtadesse. Teiseks on nõukogudelik historigraafia sellest loost kokku kudunud veidra jutustuse võitlusest fašismi vastu, samas kui tegelikult võtsid omavahel mõõtu kaks tõugu sotsialiste: Saksamaa omad ehk natsionaalsotsialistid klassifitseerisid inimesi rahvusliku kuuluvuse järgi, Nõukogude omad aga klassilise kuuluvuse järgi. Väiksemaid näiteid ajaloo ümberkirjutamises on selles müüdiloomes veel müriaad, aga selleks oleks vaja omaette pikki saateid.

Vene kirikupea Kirill hoiatas hiljuti seoses munapühadega ootamatult võime türanniasse kaldumise eest. Mida see avaldus tähendab?

Siin on lugu nüüd veidi segane. Väga võimsalt läks ringlusse versioon, mis oli veidi kärbitud ja konteksti mõttes nihutatud. Tegelikult olla olnud tegu nädal aega varem peetud jutlusega, milles see türannia moment küll kõlas, aga väidetavalt mitte ilmalike võimude, vaid kirikupeade suhtes, manitsedes neid vähendama isiklikke ambitsioone.

Igatahes on tegu huvitava näitega sellest, kuidas ühte ja sedasama infokribalat on võimalik erinevalt interpreteerida, näidates patriarhi peaaegu nagu opositsioonile kaasatundjat. Selleks pole vene õigeusu kiriku praegust pead küll kuidagi võimalik pidada.

Küll aga koorus selle infolahingu taga välja ka muude mullistuste hulgas see, mida võib nüüd pidada piisavalt usaldusväärseks seletuskäiguks ehk siis erinevate grupihuvide heitlus järgmise patriarhi kandidaatide ümber. Nii saab vähemalt osaliselt neid sõnu tõlgendada kui praeguse patriarhi hoiatust konkurentidele stiilis: „ärge proovige meile oma huve peale suruda“.

---

saatelõik järelvaadatav siit

Разбор полётов: Venemaa-Lääne suhete muutumisest

Venemaa ja Euroopa suhted on taaskord teravnenud. Kui võtta pikemas ajaloolises plaanis pole siin midagi uut, Vene-Lääne suhetes on olnud ka nö kineetilisi perioode, kuid Euroopa Liidu ja praeguse Venemaa Föderatsiooni suhetes (ehk siis alates aastast 1991) on säherdune vastasseis uus. Kui võrrelda 1990-2000'te aastate sooje suhteid (kus räägiti strateegilisest partnerlusest), siis võib rääkida lausa ligi 180-kraadisest suunamuutusest.

Üks detail sellest muutusest on Tšehhi sündmuste jada, kus 2014.a laskemoonaladude plahvatuste taga paistavad mitte ainult vene eriteenistuste kõrvad, vaid ka nimed ja näod. Omaette küsimus, et miks Tšehhi vastuluure ja muud vastavad organid pidasid vajalikuks vaikida seni, kuni need nimed ja näod eraviisiliste uurijate publikatsioonides esile ujusid.

Samamoodi on huvitav vaadata seda erinevust solidaarsuse määras, mida ilmutasid lääneriigid Suurbritannia pinnal kasutatud keemiarelva juhtumi järel (Skripalide mürgitamine) ja Tšehhi pinnal kasutatud kineetilise juhtumi järel.

Teine moment on Venemaa enda sisekliima muudatus - siin astutakse massiliste repressioonide ajastusse, kuulutades nö nimekirjade alusel inimesed juba ette süüdiolevaks ekstremismi/terrorismi paragrahvi alusel (Naval'nõi staapide kandmine vastavasse nimekirja, mille tõttu on süüdi kõik kes kasvõi servakesegagi on osalenud/toetanud).

Neid momente on saates jutuks veel mitmeid, kõike seda saab kuulata siit.

Hirm

Ma üliharva võtan kätte ja tõlgin otse lahmakate viisi teksti. Veel vähem raadioeetris kõlanud teksti. Enamasti on mõtekam see lühidalt ümber sõnastada, asetada mingisse konteksti ja nö söödavamaks muuta. Seekord aga otsustasin teisiti - see tekst on väärt, et ta vähemalt jupiti eestindada. Soovitan mõistagi kuulata tervikut, kui vähegi aega ja keeleoskust on. need mõtted sõnastas Sergei Medvedev, Moskva Vabaülikooli professor, ajaloolane ja kirjanik

---

"Kaasaegse Venemaa peamiseks eksportkaubaks on hirm, mitte nafta või gaas, vaid hirm. Hirm läheb väga hästi müügiks maailmas, kaasaegses rahvusvahelises suhete süsteemis.

Näiteks see, mis praegu toimus Ukrainas, sõjahüsteeria õhutamisega, vägede kontsentreerimisega ja äraviimisega. See oli iseloomulik ohu loomise operatsioon, müümaks hirmu rahvusvahelisele kogukonnale ja sisemisele sihtgrupile, omaenda elanikkonnale.

Kõik see, mida Venemaa teeb Süürias, mida teevad vene eriteenistused piiride taga, kõik need mürgitamised, Skripalid, plahvatused Tšehhis, Miškinid ja Tšepigid. Kõigel sellel pole praktilist sisu, see on justnimelt hirmu ja määramatuse genereerimise operatsioonid. Venemaa on väga oluline osaline selle määramatuse maailmaturul. Ta üritab kapitaliseerida oma positsiooni sellel. Sama toimub ka riigis sees.

Omal ajal pakkus sotsioloog Kordonski välja hirmude tootmise teooria. Selle kohaselt tegeleb iga bürokraatlik ametkond hirmude tootmisega, nende formuleerimisega. Loodusressursside ministeerium räägib saabuvatest metsatulekahjudest. Selle jaoks eraldatakse teatud ressurss. Seejärel algab nende ressursside ärakasutamine.

On olemas täiesti hiilgavad spetsialistid ohtude tootmises, need on meie jõuorganid. Nad teatacad riigile: eksisteerib värviliste revolutsioonide oht, vot näete Valgevenes tekkis uus oht. Näete, nad üritasid Lukašenkat tappa. Jne. Nüüd see masinavärk on läinud üle autonoomsele režiimile, ta töötab ise enda jaoks. Ning tema ressuriks on oleme meie, elanikkond, VF kodanikud. See masin lihtsalt kujundab inimesi ümber uuteks ohtudeks, uuteks repressioonideks. Nendest ohtudest formuleeritakse uued ülesanded, milleks saadakse uued ressursid: terrorismi-, ekstremismi-, välisagentide juhtumites. Ja süsteem paisub ning rasvub. Ja kuni leidub veel elavaid inimesi, pumpab see süsteem endasse uut ressurssi, taastoodab ennast ning lõpptoodanguks on hirm. Ja seda hirmu müüakse nii sise- kui välispoliitikas.
---
Repressioonid ise polegi nii olulised. Samuti nagu pole oluline sõda. Oluline on balansseerida sõja ja repressioonide piiril. Just see loob kontrolli, juhitatavuse olukorra. Kui repressioonid algavad, siis juhitavus kaob
---
Samamoodi nagu sõjaga Ukraina vastu – me peame kogu aeg balansseerima selle piiril. Me peame kogu aeg balansseerima ’37 aasta piiril. Ja kui seda ei toimu, siis me oleme tänulikud Putinile. Aitäh sulle suur Putin selle eest, et sa ei hakanud pommitama Kiievit. Aitäh, et et ei ole rajatud koonduslaagreid."
---

Lõpetuseks, et ei jääks muljet, nagu oleks tegu vaid ühe mehe arvamusega, ka väljavõte Levada-keskuse küsitlusest, millest selgub, et esmakordselt kardab enam kui pool (52%) küsitletutest massiliste repressioonide naasemist Venemaale.