Monday, June 28, 2021

Koronakummastused Venemaa moodi

Ei ole see Venemaa ühtigi mingi eriline riik – korona tabas teda nagu kõiki teisi. Tabas ja sundis reageerima. Kuid reaktsioonide erinevus riigiti on samas väga kõnekas, tuues välja režiimide olemusi.

Venemaa puhul torkas silma kolm eripära, mis väärivad lahtikirjutamist. Eks neid on kindlasti teisigi ja teema ise oleks tänuväärne uurimismaterjal ulatuslikuks ülevaateks, et kuidas üks ja seesama sisend ehk pandeemia tõi kaasa poliitilisest kultuurist tulenevaid erinevusi väljundites. Kui see lugu on ikkagi vaid Venemaast.

Esiteks – normide valikuline rakendamine. See on vana, nõukogude aegadest pärinev tõdemus, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka praegu: „seaduste karmust kompenseerib nende jõustamise valikulisus“.

Nii nagu kõikjal mujal, võeti ka Venemaal alguses kasutusele maskid ja sotsiaalne distants. Venemaal lisandusid maskidele veel ka kindad, moodustades ühtekokku üldnimetuse „maski-kindarežiim“, mida tuli siis kodust väljudes järgida. Laias laastus nii nagu kõikjal mujalgi: kanna maski ja hoia distantsi.

Kuid see kõik kehtis ainult siis ja seni, kuni seda oli riigil vaja. (Mälu-)poliitiliselt olulistel puhkudel unustasid ürituste korraldajad selle kõik rahulikult ära ja mis peamine, mitte keegi ei karistanud normide rikkujaid ka tagantjärele. Tuntuim näide oli veebruaris Vladimir Putini toetuseks korraldatud kontsert Moskvas Lužniki staadionil, kuid pisemaid näiteid leidus ka igal pool regioonides.

Kuna hetkel on Venemaal praktiliselt kõik mis võimalik sõjalis-patriootilise sildiga õigustatav, siis nt meie naabruses Pihkvas korraldati Suure Isamaasõja mälestusele pühendatud maadlusvõistlus, kus nii noored sportlased kui nende vanemad ähkisid rõõmsalt ja tihedalt kokku pakituna ilma maskideta, samas kui ümberringi ei tohtinud isegi poodi või bussi minna ilma nägu katmata. Neid näiteid on müriaad.

Teiseks – usaldamatus. Kui meie siit kaugelt oleme harjunud mõtlema Venemaast kui millestki monoliitsest ja juhi-/riigitruust, siis tegelikkuses on pilt väga kirju. Väga suure osa venemaalaste jaoks on sisse kodeeritud usaldamatus kõige kodumaise suhtes alates juustust kuni mähkmete ja autoteenindusteni.

Kui nüüd Vene riiklik propaganda asus nii sisse kui väljapoole rääkima oma vaktsiinide ülimuslikkusest ja kasulikkusest, siis tõmbus paljude suu kõhklevasse grimassi. Vene meditsiin on üldiselt enam-vähem tasemel, kuid vähegi keerulisemate asjade puhul on siiski soovitatav pöörduda välismaale, alates sünnitamistest kuni ravini – ja seda eriti jõukama rahva seas.

Eriti rumala lisakihi sellele usaldamatusele lisas Vladimir Putin isiklikult, keeldudes olema vaktsineerimise musternäidis. Juhi tervislik staatus on muidugi autoritaarsetes riikides tabu-teema, kuid piisanuks sellest, kui Putin oleks kasvõi telelavastuse korras lasknud end Sputnikuga vaktsineerida ja oleks pilt olnud sootuks teine.

Kolmandaks andis korona tõuke pika-ajalise tööjõukriisi lahendamisele, pehmelt öeldes küsitavate meetoditega. Nö katkueelsel ajastul oli ilmselge, et kõiki mustemaid töid tegid migrandid, enamasti Kesk-Aasiast, aga ka mujalt. Nüüd kui see sissevoog lakkas, hakati küsivalt ringi vaatama, et kuidas tekkinud vaakumit täita.

Ja siin töötab kõige paremal moel see ütlus, et haamer näeb kõikjal ainult naelu. Kuna Venemaad juhivad jõuorganid, siis nemad leidsid ka endale omase lahendi – kasutada nende jaoks nähavat ressurssi: vange.

Idee rakendada kinnipeetavaid töös on vana ja arusaadav. Selmet lasta vangidel kongides radikaliseeruda ja kriminaliseeruda, on tark hõivata neid tööga ja lasta neil säilitada side ühiskonna ning majandusega. Kuid Venemaa Vanglate ameti sügavustest koorunud idee rakendada 100% kõik vangid, kellel on õigus töötada, kõlab seda kentsakamalt, et seda deklareeritakse „vabatahtlikuna“. 100% vabatahtlikkus ja vangilaagrid – see kõik kõlab üsna hirmutavalt.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga seda, et kriisi-olukorrad toovad välja suurendusklaasina neid aspekte, mida muidu üritatakse veidi häbenedes varjata, rääkides üldsobilikke jutte võrdõiguslikkusest ja õigusriigist ja demokraatiast.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Monday, June 21, 2021

Stalin-Lenin-Puškin

"Nimetage palun 10 kõigi aegade ja rahvaste väljapaistvamat inimest"

Õige vastus venemaalaste meelest on Stalin, Lenin ja Puškin.

Esimene välismaalane on 9.kohale jäänud Albert Einstein. Brežnevi järel, muuseas. Aga see-eest veidi kõrgemal kui Mendelejev. TOP-20 hulka mahuvad veel kaks muulast: Napoleon 18. ja Hitler 20.kohal

Omaette huvitav on, et iga viie aasta tagant avaldatav reiting tõstis Vladimir Putini Krimmi järel (2017.a) 34 punktiga kolmandale kohale, siis nüüd on ta 15 punktiga viiendal kohal.

Märkimisväärne on selle, alates 1989.a kestva uurimisprogrammi nimi: "Советский человек" (Nõukogude inimene). Uuringut läbi viiva Levada keskuse juhi Lev Gudkovi kommentaari lühikokkuvõte: "uurimuse mõte on kaardistada meie inimeste mõttemaailma struktuuri ja mahtu. Selles ruumis domineerivad tsaarid ja diktaatorid, oma koht on ka meie vaenlastel. See on nõukogude ja vene suur-riikliku meelsuse lühikokkuvõte"
---
Gudkovi kommentaar täies mahus tõlgituna, sest see on seda väärt: "Küsimused „kõigi aegade ja rahvaste silmapaistvate esindajate“ kohta on osa uurimisprogrammist „Nõukogude inimene“, mis kestab alates 1989.a. Selle mõte on määratleda kultuurilis-ajaloolise mälu maht ja struktuur, kirjeldada venemaalaste jaoks oluluste sümbol-nimede astmestik. Suures osas on see loetelu tsaaridest, diktaatoritest, peasekretäridest, väejuhtidest, poeetidest, kirjanikest ja teadlastest. Omamoodi peegeldus kooliprogrammist, kuhu mahuvad ka mõningad meie rahvusteadvuse jaoks olulisimad vaenlased kahest Isamaasõjast - 1812 ja 1941-45 aastate omadest. See on nõukogude ja vene suurriikluse ajaloo lühikursus.

Selle Panteoni struktuur pole sisuliselt muutunud – nõukogudeaegsed sümbolnimed alates Leninist ja Stalinist (teised bolševikud-revolutionäärid on kollektiivsest mälust kaduda jõudnud) kuni kõige tuntuma väejuhini Žukov nõrgenevad, kuid nende asemele ei tule uusi. TOP-20 hulka pole lisandunud uusi sümbolfiguure alates 1989.a (iga kord nimetavad vastajad kokku u 300 nime, kuid nende seas pole konsensust, esineb päris palju üksikuid nimetamisi). Veelgi enam, viimatine küsitlus näitab selle mõttevälja degradeerumist – nimetatute arv on võrreldes 2008.a kahanenud 1,6 korda. Võimalik, et see on tugevneva tsensuuri ja vägisi juurutatavate „traditsiooniliste väärtuste“ tulemus. Võimalik aga et tegu on ka massiteadvuse primitiviseerumisega, uuenduste allasurumisega, mis on iseloomulik autoritaarsetele režiimidele."

Wednesday, June 2, 2021

Sanktsioneerimise kontrollsõna on ...

Sanktsioonide kõrghooajal on kasulik endale selgeks mõelda see lihtne sõnake, et mitte jätta endast narri muljet. Mõned päevad tagasi juhtusin kuulma tele-ekraanilt lausekest: "me ei luba oma riiki sanktsioneeritud kapitali!"

Eeee ... et nagu päriselt?

Hakkasin seejärel nagu rikkis papagoi esitama kättejuhtuvatele inimestele küsimust, et mida tähendab sõna "sanktsioneerimine"? Ja te ilmselt ei usu mind, aga 9 inimest kümnest vastasid valesti!

Eks ma saan aru, et segadust tekitab see, et sõnal "sanktsioon" on mitu tähendust, see võib olla nii heakskiitev (sanktsioon kui heakskiit) kui negatiivse konnotatsiooniga (karistusmeede).

Aga vaata sõna "sanktsioneerimine" on ainult ja ainult ühetähenduslik. ÜHEtähenduslik. Sanktsioneerimine on heaks kiitmine. Lubamine. Kooskõlastamine.

Mäletat koolipõlvest võibolla, kuidas käänamise-väänamise puhul olid abiks kontrollsõnad. Et nt sõna "varb" kontrollsõna on "leib".

Niisiis pakun tasuta keeleabina välja kontrollsõna mõistele "sanktsioneerima". Selleks on "meeleavaldus". Meeleavaldus võib olla kas kooskõlastatud võimude poolt või kooskõlastamata. Sanktsioneeritud või sanktsioneerimata meeleavaldus.

Seega kordame nüüd kõik koos, kallid lapsed: "sanktsioneerimise kontrollsõna on meeleavaldus". Jäi meelde? Tubli! Homme on kontrolltöö!

Lõpetuseks lugege uuesti see alguses toodud säravalt vigane lause: "me ei luba oma riiki sanktsioneeritud kapitali!" Alati on hea lõpetada õppetund väikese naeratusega, eks ole :)
---
pilt võetud siit

Tuesday, June 1, 2021

München+

„Ilma Venemaata ei ole Läänel võimalik saavutada maailmas stabiilsust ja me oleme valmis seda teile tõestama.“

Umbes selliselt võiks kokku võtta Konstantin Kosatšovi kõne teksti, mille ta kandis ette Müncheni konverentsi formaadis. Tinglikult võiks Kosatšovi nimetada VF välispoliitika hierarhias meheks number 3 presidendi ja välisministri järel.

Selles tekstis viitas ta ka nö algmaterjalile, Vladimir Putini kuulsale Müncheni kõnele, mille too esitas sama ürituse raames 2007.a. Ning nüüd pidas Kosatšov tarviliseks seda teemat edasi arendada ning veelgi lihtsamate teesidega üle käia. Tuleb tunnistada, et Kosatšovi tekste on enamasti meeldiv ja kasulik lugeda, sest need on üsna hästi vormistatud ja ka ühtlasi piisavalt avameelsed, avades VF välispoliitika ümber tiirlevate inimeste mõttemaailm.

Toon allpool lõikudena mõned tõlkekatked, kuid soovitan võimalusel algmaterjaliga tutvuda.

---

„Lääs väljus külmast sõjast, tunnetades end võitjana, kellel pole vaja midagi enda käitumises muuta, vaid lihtsat jätkuvalt laiendada oma mõju. Siit ka soov tugevdada NATO’t, pretendeerides juhirollile mitte ainult oma kompetentsi raames, vaid globaalses võtmes“

„Läänes tekkis enda illusioon enda erandlikkusest, viimase instantsi tõe omamisest kogu maailma juhtimisel. Selle tulemusena lakkas Lääs pööramast tähelepanu teiste arvamusele. Te peate nõu ainult iseendaga, ammutate ise enda õiguse tunnetust blokisisesest vastastikusest toetusest“

„Ühelt poolt toetades pluralismi sisepoliitikas, üritab Lääs samas rahvusvahelistes suhetes sisse seada omamoodi „üheparteisüsteemi“, kus enamusel on õigus lihtsalt selle pärast, et ta on enamus ja igasugust teisitimõtlemist tajutakse kui ohtu.“

„Aastakümneid on Lääs ahendanud demokraatia põhimõtete rakendamist maailmas, jättes selle vaid siseriiklikuks kasutuseks. Seetõttu on rahvusvahelistest suhetest kadunud võrdsus, suveräänsuse austamine ja siseasjadesse mittesekkumine. On kadunud demokraatia“

„Kui kellelegi tundub, et Venemaa tegelikult tunnustab Lääne õigsust ja käitub lihtsalt põhimõtteliselt teistmoodi, et Läänele käru keerata, siis see on täiesti ekslik. Venemaa peab siiralt ohtlikuks Lääne takerdumist monopolaarsesse maailmakorda. Tasakaalustamata süsteem toodab produkti, mis ainult lühiajaliselt sobib selle loojatele (NATO laienemine, „värviliste revolutsioonide“ toetamine postsovetlikus ruumis, režiimide kukutamine Lähis-Idas). Pikaajalises perspektiivis genereerib see süsteem, nagu iga teine käsitsijuhitav ja seega mitte-demokraatlik mudel, ainult ette-ennustamatust ja ise ennast taastootvaid ohte.

Venemaa näeb seda ohtlikuna algusest peale. Just seepärast rääkis Putin siinsamas Münchenis 15 aastat peale Pariisi Harta sõlmimist, et maailm liigub harta põhimõtetest eemale. Rääkis seda siira ärevusega, markeerides punaseid liine, mille ületamise järel algab vastasseis. Nii paraku ka läks. Soovitan muuuseas lugeda toda kõnet tänaste silmadega ja te tajute hämmeldusega, kui kaasaegselt ja konstruktiivselt ta mõjub.

Toona, 2007.a nn „müncheni kogukond“ ei kuulnud seda sõnumit või tegi näo et ei kuule vene murekohti. Ja seetõttu on kõik järgmise 15 aasta jooksul toimunu eelkõige teie enda vastutusel.“

„2020.a Müncheni konverentsil võeti kasutusele termin „Westlessness“ (ehk Lääne puudumine maailmast). Selles terminis kõlab Freud’ilik hirm maailma ees, milles Lääs ei domineeri. Lääne jaoks on see kaose sünonüüm ja Hobbes’lik kõikide sõda kõikide vastu. Münchenis nähakse lahendust jätkuvalt valemis: „Rohkem Läänt!“. Meie aga Venemaal, nagu ka paljudes teistes riikides, näeme et probleem pole mitte Lääne vähesuses, vaid selles et teda on liiga palju, et ta on liiga enesekindel ja liiga keskendunud omaenda, mitte aga kollektiivsetel probleemidel“

„Mida teha?

Kõigepealt tuleb naasta omaenda tegevuste enesekriitilise mõtestamiseni. Venemaa suhtes räägitakse mida iganes, mh ka Münchenis. Aga mina räägin sellest, millest Münchenis ei kuule. Omal ajal andis Müncheni konverentsi juht Wolfgang Ischinger täpse hinnangu Maidani tulemustele: „Ukraina kaotas Krimmi ja Donbassi, Venemaa kaotas Ukraina, Euroopa kaotas Venemaa, aga maailm kaotas stabiilsuse.“ Kuid selles mõttekäigus puudub lähtepunkt, analüüs et kas saanuks vältida taolisi arenguid? Ja peamini – mis rolli mängis Lääne positsioon, mis järjekindlalt toetas venevastaseid meeleolusid Ukrainas, lubades talle NATO-liikmelisust ning sisuliselt kiites heaks 2014.a riigipööret?

Veel peab Lääs tunnistama, et tema repressiivpoliitika ei tööta. Venemaa ei palu maha võtta sanktsioone, nende sisseseadjad peavad ise selgeks saama, kus lõppeb jonnakus ja algab terve mõistus. Sanktsioonid ei andnud soovitud mõju lihtsalt seetõttu, et Venemaa käitumine oli vaid reaktsioon toimunule. Mitte Venemaa ei visanud väljakutset Läänele, vaid Lääs Venemaale. Just seetõttu näeme me ridamisi mõttetuid tegevusi, mis ei saavuta eesmärki, vaid süvendavad vastasseisu: Venemaa demoniseerimine, kommete õpetamine, katsed meid pidurdada meie arengut. Ütlen enamatki – need tegevused annavad otse vastupidise efekti, mitte Venemaa poliitika muutumist, vaid tema konsolideerumist.

Aga nüüd sellest, et kas meil on võimalik konsolideerida hoopis meie ühist poliitikat? Venemaa seiskohast on see täiesti võimalik. Selleks on vaja „kõigest“:

- Loobuda rahvusvaheliste suhete kontspetsioonist, mis põhineb /Lääne/reeglitel[i]: see pole vastuvõetav märkimisväärsele osale rahvusvahelisest kogukonnast, seega ei saa kunagi olema universaalne;

- Määrata kindlaks punased liinid, mille ületamisel algab sekkumine siseasjadesse;

- Käivitada dialoogimehhanismid, mille eesmärgiks on esimesel etapil naasemine Helsinki Pakti põhimõtete juurde (rahumeelne koos-eksisteerimine), seejärel Pariisi Harta alusmõtete juurde (julgeoleku jagamatus ja kõikehõlmav koostöö).

Lõppeks on ju iga mõjuka poliitilise jõu, sh ka Lääne liberaalse „partei“, vastutusel taolise rahvusvaheliste suhete süsteemi ülesehitamine, mis toimiks kaasaval, mitte eraldaval printsiibil. Seni aga annab transatlantilises „parteis“ tooni NATO uustulnukate fraktsioon, kes taotlevad risti vastupidist – Venemaa ja teiste mitte-meelepäraste eemalejätmist globaalsete otsuste vastuvõtmisest.“

„Venemaa soovib Läänele edu oma välispoliitika viimises vastavusse terve mõistusega. Lõppeks - me pole üksteisest nii erinevad. Venemaa on kokkuleppimisvõimeline ning on valmis alati toetama universaalseid reegleid ja kaasavaid otsustamis-mehhanisme. Keegi pole ju vastu tõepoolest demokraatikule, liberaalsele maailmakorrale. Kuid seda ainult juhul kui seda ei muudeta sünonüümiks liberaalset ideoloogiat kadvate riikide rühma ainuvõimule ja korralne, mis on üles ehitatud vaid nende reeglitele.“

-----

[i] Siin tuleb eeldada, et algne sõnastus „отказаться от концепции порядка, основанного на правилах:“ on näpukas, hiljem kordub sarnane mõttekäik „порядком основанном только на их правилах“