Sõda Ukrainas läbi Vene meediapildi

„Vladimir Putin võttis enda peale ilma liialdamata ajaloolise vastutuse, otsustades mitte jätta Ukraina probleemi lahendamist tulevastele põlvkondadele“ – see on vaid üks lause tekstist, mis avaldati Venemaa riikliku uudisteagentuuri RIA Novosti lehel 26.veebruaril kell 8. Loogika selle teksti taga oli, et 24.veeb alustatud sõda on selleks hetkeks otsustavalt läbi. Hiljem see tekst eemaldati, sest sõda pole läbi.

Vene meedia tarbimine võib olla kahjulik teie vaimsele tervisele. Aga selleks et tajuda asja mõlemat poolt, on vaja ka seda teha, vastasel juhul ei toimi nö varase hoiatuse süsteemid. Kuid igatahes, kui te pole varustatud tugeva närvikavaga ning väga treenitud allikakriitilise mõtlemisega, on mõistlikum jätta see profesionaalide hoolde ja mitte üritada seda ise kodus järgi teha, kui nüüd kasutada neid hoiatus-sõnu, mida tavaliselt lisatakse ohtlike trikkide-katsete kirjeldustele.

See pilt, mida näeb läbi Venemaa riikliku meedia prisma, erineb kardinaalselt sellest, mida näeme meie siin Läänes. Neil on oma reaalsus ja oma loogika. Ukraina olukorra kirjeldamisel see erinevus ainult võimendub ning sellel on oma lihtne, ehkki ränkraske seletus – see on sõjapropaganda.

Sõja-aegse infoloome eripärad

See pole mingi vene spetsiifika, sõja-aegne infoloome on alati ja kõikjal üsna ühesugune – see on jutustus sellest, kuidas vaenlase juures on kõik halvasti. Ning kui aega üle jääb, siis räägitakse ka sellest, kuidas meil on seevastu kõik hoopis teisiti. Käib publiku veenmine selles, et vaenlane on arg, vääritu ja nõrk. Aga samas ka salakaval ning julm ja seetõttu ohtlik. Skisofreeniline pildike? Jah, seda ta on.

Nüüd tagantjärele hinnates võib öelda, et Venemaa riiklik meedia on tegelenud sõjalise ettevalmistustööga Ukraina suunal alates 2014.a. Iga telekas, külmkapp ja isegi triikraud rääkis non-stop režiimil Ukrainast. Et Kiievis toimus riigipööre, võimule tulid natsid ja bandeeralased ning et selle eest on vaja Venemaad ning venelasi kaitsta.

Nüüd, kui sõda jõudis kuuma faasi, hakkas propagandakatel suisa vahtu pritsides üle keema. Vladimir Putin nimetas Ukraina võime „narkomaanide bandeks“. Vene kindralstaabi sõnul kasutavad bandeeralased erilisi relvastatud bandeeromobiile, mis on täpselt samasugused nagu neid kasutavad muud terroristid mujal. Neid kurioosseid näiteid võiks tuua lademes.

Piiratud sõjaline operatsioon globaalse eesmärgi nimel

Peamine vastuolu – ja ühtlasi kõige olulisem sisuline mõte – on aga kahe vastastikkuse mõtte kokkupanemises. Seda kirjeldades annan taaskord sisse skisofreenia-hoiatuse.

Ühest küljest – Ukraina pinnal ei toimu Venemaa riigimeedia sõnul mitte sõda, vaid piiratud sõjaline operatsioon, mille eesmärgiks on Ukraina demilitariseerimine ja denatsifitseerimine (tsitaat Rossiskaja Gazeta vastavast erirubriigist). Teisest küljest on aga eksistentsaalse ohu likvideerimine, mida kujutab endast anglosaksi igivana vandenõu emakese Venemaa vastu, mida on sepitsetud juba Vene Impeeriumi hiilgeaegadest.

Selle nägemuse kohaselt üritati Ukrainast konstrueerida nö anti-Venemaa. Miski, mis lõhub ja nõrgestab Venemaa kolmainsusliku ühtuse: Venemaa-Valgevene-Ukraina tuumiku. See on taaskord tsitaat tollest „sõjalõpu-tekstist“, millele osundasin alguses.

Valikuline infoväli

See pole jällegi vene inforuumi eripära, et infot näidatakse valikuliselt. Eriti kui riik peab ennast sõjas olevaks, siis valitakse väga hoolikalt, et mida näidata ja mida mitte. Kuna u 70% vene elanikkonnast saab peamiselt infot läbi televiisori, siis on sealne pilt erilise kontrolli all. Kuid ka siin esineb kurioosumeid.

Nii näiteks ei peeta vajalikuks näidata sõjavastaseid meeleavaldusi ja ühispöördumisi. Kuid samas peetakse vajalikuks öelda, et „need kes vääksuvad midagi sõja vastu, on teglikult sõja poolt, lihtsalt nad tahavad et Venemaa kaotaks sõja Läänega“

Viimane ja ehk olulisim, mida palun igalühel enda jaoks lahti mõtestada. Vene ametlik narratiiv on: kõik sõjavastased, kus olid teie pisarad siis, kui 8 aastat tapeti inimesi Donbassis? Kahjuks kõlab aus vastus sellele küsimusele: need on Vladimir Putini teadlikult sõjatulle visatud inimesed. Märtsis 2014.a teatas Putin otse ja avalikult, et plaanib sealsed elanikud võtta kasutusele inimklibina ning paigutada nad oma sõdurite ette. „Mitte meie taha, vaid ette!“ Ning seda ta ka tegi.

Kokkuvõtteks seega: Venemaa inforuum tegeles 8 aastat ettvalmistava inforündega, mida meie paraku ei osanud lugeda piisava tähelepanelikkusega, uskudes ja lootes, et need sõnad jäävad vaid sõnadeks. Kahjuks pole aga see sõda, ei kineetlises ega informatsioonilises mõttes veel läbi.

---

lugu ilmus siin

Venemaa sõjaretk Ukrainasse kipub takerduma

Venemaa eesmärk Ukraina "demililitariseerida ja denatsifitseerida" peaks tähendama kahte asja: armee võitlusvõime hävitamine ja võimu väljavahetamine Kiievis.

Ilmselt arvestati et asi läheb sama libedalt nagu Krimmis, kuid Ukraina aastal 2022 pole enam kaugeltki see, mis ta oli aastal 2014.a

Kogu uudislõik on järelvaadatav siit.

Denatsifitseerimine

Tegu ei ole eile tekkinud mõistega, selle illustratsiooniks on 2018 a ilmunud raamatu kaanelpilt. (olgu öeldud, et ma kasutan seda pilti raske südamega, sest mulle on vastuvõetamatu see retoorika ... aga me peame ka seda teadma)

---

Denatsifitseerimise

Natsi-terminoloogia kasutuselevõtt ei ole tänase või eilse päeva küsimus, see on pika-ajaline nihe venemaalaste sõjalis-patriootlikus maailmapildis. Omamoodi hüpertrofeerumine, keskenudmine ühele teemale.

Selle maailmapildi kohaselt on olemas oma hea ja halb. Kõik halb keskendub selles maailmapildis sõnasse "fašism". Fašist võib olla nii õhtusel ajal remonti tegev naaber, hooletu kojamees kui ka hindu tõstev kaupmees.

Selle väärastunud maailmapildi kohaselt on õigustatud iga tegu, kui sellele kleepida külge "natsismi-vastase" võitluse silt.

Seetõttu alguses pikkade aastate jooksul (alates 2014.a) kleebiti Ukrainale külge (neo-)natsismi silti. Nüüd siis asuti seda natsismi hävitama.

Ülejäänud maailma silmis on see ebaloogiline ja -ratsionaalne. Venemaa televiisoris loodud maailma sisse uskuja jaoks aga vägagi loogiline ja ratsionaalne.

Kuid kõik see puudutab vaid asja retoorilist poolt, millega Venemaa õigustab oma karistusoperatsiooni Ukraina vastu. Selle taga on tegelikult soov tõestada kogu maailmale (ja eelkõige USA'le), et Venemaad ei saa mitte keegi takistada, kui too on otsustanud ennast kehtestada.

Sisuliselt ongi lihtsalt tegu ühega mitmest järjekordsest sammust, mille abil Venemaa taastab oma "õiguspärast" rolli maailmas. Ukraina nn denatsifitseerimine on vaid selle tegevus retooriline vormistus.
---

tekst on kirjutatud BBC palvel, ilmub kuskil seal ilmselt tänase päeva jooksul

Vladimir Putini kinnisidee

Vladimir Putini teise ametiaja alguses käis ära klõks selle mehe peas, tekkis kinnisidee saada "Venemaa põlvilt tõstjaks". Selle idee retooriline vormistus toimus aastal 2007 Münchenis, esimene suurem samm teostamiseks 2008.a Gruusias, edasi on läinud ainult hullemaks.

Kõigest sellest, aga eelkõige Ukrainas praegu toimuvast sai räägitud Raadio2 hommikuprogrammis, saade järelkuulatav siit. 

Moskva kõverpeegel

„Venemaa on teinud kõik, et kaitsta Ukraina territoriaalset terviklikkust“ teatas Vladimir Putin eile hilisõhtul oma pöördumises, millega kuulutas välja Ukraina territoriaalse terviklikkuse tükeldamise.

Tean, et nüüd koheselt järgneb süüdistus kontekstist väljarebimises. Kitsas tekstiline kontekst oli Minski kokkulepete kohta, mida Ukraina pidanuks järgima, siis oleks ka terviklikkus säilinud. Miks need lepped on nii armsad Moskva südamele ja miks need polnud Kiievi jaoks täidetavad, on omaette jutt ja viiks meid hetke põhiteemast kaugele, seega jätame selle hetkel.

Kosovo kontekst

Laiem mõtteline kontekst lebab aga Kosovos. Moskva silmis on Kosovo pretsedent see, mis justkui õigustab kõiki hilisemaid Venemaa poolt tehtud sigadusi. Et kui Lääs arvas, et tal on õigus Jugoslaavia lagunemise verises keerises rebida välja tükike Serbiast ja anda sellele iseseisvus, siis on Venemaal samasugune õigus teha seda mujal.

Venemaa üritab Lääne nina ette seada oma kõverpeeglit ja öelda – näete, meie teeme sedasama mis teie! Teie lasete meil tunda surmahirmu, tuues oma NATO-nimelist sõjamasinat idapiiridele üha lähemale, nüüd veeretame meie oma masina läänepiiridele. Teie lõite nö kunstlikult Kosovo ja ütlesite et see on iseseisev riik, meie teeme seda nüüd mujal ja muudes tingimustes niipalju kui tahame.

Teine asi, mida ma tean et kohe kuulen, on küsimus: „aga mis see meie asi on, miks te sellest räägite, kas meil siin endal on asjad kõik korras?“.

Kohalik kontekst

Jah, see on meie asi. Kasvõi sellepärast, mida me näeme siinsamas, meie heade kaasmaalaste poolt kirjutatud kommentaarides. „Huraa, Venemaa – see on jõud!“ on ilmselt üks kõige leebem väljend, mis kohe silma hakkab („Ура, Россия - это сила!“). Ja tuleb meelde üks teine röögatus Tallinna tänavatel Pronksiöö aegu „Venemaa – kõik on meie oma!“ („Россия! Все наше!“).

Nii et see kõik puudutab vägagi meid. Venemaa riiklikud telekanalid kallavad seda sõjakat sõnumit meie heade kaasmaalaste pähe otse meie kõrvalkorterites. See konflikt toimub meie enda ruumis, selles Euroopas, mida me tahame hoida elamisväärsena.

Ei ma ei arva, et keeldudega saaks midagi väga palju paremaks muuta. Ühele ideele tuleb vastu seada teine idee, sealsele seletusele siinne. Ressursside erinevus muudab selle ülesande keeruliseks, kuid kes on öelnud, et omariiklus on üks lihtne asi üleval pidada?

Vastuhakk kõverpeeglile

Mis me saame kõige sellega teha? Vähim on endale selgeks mõelda Ukrainat tükeldava mõttelise masina peas toimuv. Mh lugedes nt Sergei Karaganovi „konstruktiivse lagundamise“ kontseptsiooni. Naaberriikide „somaliseerimine“ ja siis kildhaaval kokkukorjamine selles üsna ühemõtteliselt kirjeldatud taktika. Laiemaks eesmärgiks ikka üks – Venemaa enda suuruse ja hiilguse taastamine.

Nii banaalsena kui see ka ei kõla, siis meie tugevus on selles, mis sedasama Karaganovit ja tema selja taga olevat mõttepilve ärritab – Lääne klubide ühtsus. Raevukas järjekindlus, millega nõutakse, et Euroopa riigid vastaksid Venemaa nõudmistele ükshaaval, mitte blokkidena, on kõige selle parim tõestus.

Lõpetuseks lühike ja lihtne soovitus kõverpeegli purustamise asjus. Vladimir Putini sõnutsi on Ukraina hädade alguspunkt „riigipööre“, mis käivitas siseriikliku vastuhaku, nn „Krimmi referendumi“ jms. Tuletame lihtsalt taaskord meelde erinevuse riigipöörde ja revolutsiooni vahel ning selle pisiasja, et Krimmi kaaperdamise õigustuseks toimunud tragikoomiline etendus polnud referendum. Siit edasi on juba palju lihtsam, kas pole?

Nii et, Vladimir Putin, te valetate! Mh selle osas, mis puudutab Venemaa pingutusi Ukraina territoriaalse terviklikkuse säilitamist.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов 09.veeb 2022

Seekordses saates Разбор полётов jutuks:

- kas Hiina ja Venemaa on liitlased, partnerid või midagi muud oma vastasseisus Läänega?

- kuidas tõlgendada nn erusõjaväelaste liidu juhi ootamatut sõjavastast üleskutset ja soovi Putin kohtu alla anda?

- vene-saksa "meediasõda" - Russia Today vs Deutche Welle

- nn "islamiriigi" liidri kõrvaldamine - mida see meile räägib?

See harukordne juhtum, kus saates osalejad on ühes stuudios koos ja veel ka pildil: Harri Tiido, Karmo Tüür ja saatejuht Andrei Titov. Saade ise on järelkuulatav siin.

Julgeoleku jagamine Moskva moodi

Ükski riik ei tohi tugevdada oma julgeolekut teiste riikide arvel. See mõte oli kesksel kohal Venemaa Föderatsiooni välisministri Sergei Lavrovi kirjas, mille ta saatis NATO liikmesriikidele.

Lavrovi loogika nende sõnade taga on järgmine: kui Venemaa naaberriigid valivad oma julgeoleku tugevdamiseks kuuluvuse NATO’sse, siis see vähendab Venemaa julgeolekut. Nüüd ootab Venemaa Lavrovi isikus vastuseid.

Üks võimalus oleks vastata: Venemaa on enda julgeolekut tugevdanud teiste riikide arvel lähiminevikus vähemalt kolmel juhtumil. Teinud seda mitte lihtsalt nonde riikide julgeoleku, vaid territooriumi arvel. Julgeolek on veidi ebamäärane mõiste, territoriaalne terviklikkus aga väga konkreetne.

Halb praktika

Venemaa on kindlustanud oma julgeolekut Moldova territooriumi arvel, rajades sinna Transdniestria-nimelise sõjaväebaasi. Venemaa on kindlustanud oma julgeolekut Gruusia territooriumi arvelt, kes on kaotanud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Venemaa on kindlustanud oma julgeolekut Ukraina territooriumi arvelt, annekteerides Krimmi ja lükates sõjatulle nn DNR ja LNR (soovides algselt väga palju rohkemat ehk nn Novorossijat).

Kuid olgu, niimoodi vastamine oleks ehk halb toon, Moskva enda demagoogia klassikasse kuuluva lemmikvõtte „aga vaadake mis te ise teete“ kasutamine.

Seega proovigem vastata otseselt Lavrovi etteheitele, mis püstitab teesi, nagu oleks NATO-liikmelisuse andmine uuele kandidaatriigile Venemaa julgeolekut vähendav samm. Vaatame sellele etteheitele otsa läbi kolme prisma: siseriikliku, välispoliitilise ja sõjalise.

Kolm sisulist vastust

Esiteks. NATO (nagu ka EL) liikmeks saamisele eelneb pikk ja põhjalik ettevalmistus, kandidaatriigid peavad oma formaalset / seadusandlikku ja sisulist elukorraldust tublisti korrigeerima, muutma seda nö klubikõlbulikuks. Mh sisaldab see ka tsiviil-militaarsuhete muutumist läbipaistvamaks, hangete muutumist läbipaistvamaks, kõikvõimalike siseriiklike protseduuride allutamist kohtukontrollile jne. St need riigid muutuvad sisemiselt stabiilsemaks, väheneb korruptsioonirisk jne. Missugune neist momentidest kahjustab Venemaa huve ja/või julgeolekut (mida iganes see ka ei tähendaks?).

Teiseks - NATO (nagu ka EL) liikmeks saamine toob kaasa uute liikmesriikide välispoliitilise soleerimisvõimaluse vähenemise. Ei, otseselt ei välista see ka võimalust klubide üldistele kokkulepetele vastuvaidlemist ja erimeelsuste korral ka klubidest välja astumist (ikkagi demokraatlikud ühendused), kuid reeglina konsulteerivad ja arvestavad liikmesriigid üksteisega. Kusjuures eriti NATO, kus kõik olulisemad otsused võetakse vastu konsensuse alusel. Seega stabiliseerub ka välispoliitiline keskkond – kuidas see kahjustab Venemaa huve ja/või julgeolekut?

Kolmandaks sõjaline aspekt. Mõistagi pole NATO rahutuvi. See on sõjaline ühendus, mis uute liikmesriikide liitumise läbi tegeleb julgeolekuriskide maandamisega. Sh mitte ainult välisperimeetril ja selle taga, vaid ka liidus sees. Piisab sellest, kui mõelda Balkani riikide sees ja vahel valitsevatele pingetele, et saada aru, missuguseid riske NATO endale võtab, aktsepteerides uute riikide liikmetaotlusi. Seega muutub paremini kontrollitavaks ka puhtalt sõjalise julgeoleku olukord – kuidas see vähendab Venemaa julgeolekut?

Laienemise kaks tähendust

Ja lõpuks võiks Lavrovile meelde tuletada erinevust kahe mõiste vahel inglise keeles, mida Venemaa välisminister suurepäraselt valdab. Laenan selle mõttekäigu kolleeg Harri Tiidolt, kes pidi seda korduvalt pruukima, olles Eesti suursaadik NATO juures. Laienemisel ja laienemisel on vahe. Enlargment on territoriaalne laienemine uute liikmesriikide vastuvõtmise näol, expansion aga nö vaenulik ülevõtmine.

NATO ei haara uusi territooriume agressiivsete võtetega, korraldades selleks relvatorude ees pseudo-referendumeid, kas pole nii? NATO võtab vastu uusi liikmesriike, kes seda ise soovivad ning alles peale pikka ja põhjalikku kontrolli ning seniste liikmesriikide konsensuse alusel. Juba ainuüksi see protseduur peaks näitama, et NATO ei tee seda kellegi teise arvelt.

Ning lõpetuseks väike soovitus Eesti välispoliitikat kujundajatele – ärge andke järele Lavrovi kirjas toodud nõudele anda Venemaale individuaalne vastus. Kirjas seisab: “ootame individuaalseid vastuseid igalt riigilt, kuna need kohustused võeti vastu iga üksiku riigi, mitte mingi bloki poolt”.
---

lugu ilmus siin

Mäng ei ole veel läbi

Venemaa tagasitõmbumine ei tähenda seda, et ta plaanid oleks muutunud. Ka kalamees laseb aeg-ajalt õnge järgi, et seejärel minna uuele tõmbele.

Venemaa retoorikas viimastel aegadel toimunud nö pingelangus on pannud paljusid Läänes vaikse rahuloleva puhina saatel rääkima sellest, kuidas ikkagi Lääne ühtsus pani Putini paika ja kuidas selleks korraks on mäng läbi.

Aga - umbes nädal-kaks enne seda hakkas Venemaa eliidi kaugemaleulatuv osa rääkima sellest, et kuidas nüüd ilmselt Lääs kuulutab ennast taas võitjaks. Kuidas Lääne propagandamasin hakkab rääkima sellest, et Lääne ühispingutus suutis ära hoida sõja Ukrainas ja veel midagi palju suuremat. Ehk siis Lääs hakkas u nädal hiljem rääkima seda, mida Venemaalt soovitati. Kas see ei pane veidi mõtlema?

Suur Ambitsioon

Venemaa praegune peremees näeb ennast suure geostrateegina, kelle missioon on tõsta Venemaa põlvilt, alandavast asendist, millesse on teda surunud kollektiivne Lääs eesotsas USA’ga. Kui nüüd oletada, et see Suur Ambitsioon on otsa saanud, siis mul on teile kurb uudis. Ei ole mitte.

Eriteenistuste mehena on Vladimir Putin harjunud, et mitte iga operatsioon pole edukas. Kuid ühe taktikalise sammu väljund on järgmise sisend. Ning et kogu aeg on vaja olla valmis reageerima muutuvatele oludele, visata pidvalt uusi õngesid, togida ja torkida oma vastaspoolt, hoidmaks teda ärevuses ja ennast asjadega kursis.

See ongi üks peamisi erinevusi tingliku „kollektiivse Putini“ ja „kollektiivse Lääne“ vahel. Kui Lääs üritab igat liigutust näha kui sammu lähemale heaolule, kaupmehe mõõtekavas toimuva ratsionaalse aktina, siis teine pool on alati valmis ka näiliseks ebaratsionaalsuseks.

Kaupmehed vs geopoliiitika

Kaupmeeste maailmas kehtib põhimõte pacta sunt servanda ehk „lepinguid tuleb täita“. Usaldus, pika-ajalised lepingud ja usk seaduste toimimisse kohtute kaudu on selle maailmanägemuse alustala. Ilma selle usalduseta ja usuta ei saa sõlmida laenulepinguid, planeerida pika tasuvusega investeeringuid jne. Selle mõttepusara nimi on üldistatult „hea tava“.

Mõistagi ei tähenda see seda, et taoline põhimõte oleks kuidagi territoriaalne, et tingliku kollektiivse Lääne asualal järgitaks ainult seda head tava. Ja et vastupidi, kollektiivse Putini hallata oleval territooriumil valitseks totaalne seadusetus ja kohtuvõim ei kehtiks üleüldse. Küsimus on hetkel riikliku tasemeni tehtud üldistuses.

Toon asja ilmestamiseks ainult ühe näite – Ukraina kohal allatulistatud MH-17. Venemaa on omalt poolt sisuliselt blokeerinud asja kohtuliku uurimise, kuna „teil pole mingeid tõendeid“. Sõltumatu ehk mitte-kontrollitav ekspertiis on miski, mida ei saa selle loogika kohaselt põhimõtteliselt olemas olla.

Peame ümber õppima?

Geopoliitilises maailmas on kõik need õiguslikud mängud ainult häma ja pinnavirvendus. Kaupmeeste poolt kokku lepitud raamid aga ei midagi muud kui õlest tammid, mida nö suure eesmärgi suunas voolavad protsessid enda teelt kõrvale pühivad.

Venemaa juhtkonna peas eksisteeribki see suur eesmärk, nö geopoliitilise üksuse ülesehitamine tema õiguspärastes raamides. See nö üliülesanne pole kuhugi kadunud, seega tuleb ajutisi tagasitõmbumisi vaadelda vaid kui hingetõmbeid, vahendite ümbersuunamist enne Suure Mängu järgmist käiku.

Kordan igaks juhuks uuesti, see mõttemudel pole kuidagi Venemaa-spetsiifiline, seda suur-riiklikku, imperiaalset lähenemist oleme me näinud ka varem ja mujal ning näeme edaspidigi. Lihtsalt Euroopas on vahepeal ära harjutud elama mugava pürjeli, jõuka kaupmehe elukorralduse kohaselt. Tuleb aga ilmselt ümber õppida.

---

lugu ilmus siin

Hiina koronamägud, Vene Läänemängud, Valgevene sõjamängud: Разбор полётов

Seekordses saates tegelesime kolme teemaga:

- Hiina lootis saavutada nende olümpiamnängudega hiilgavat enesereklaami, millega pühkida enda reväärilt korona-märk, kuid praegused mängud kruvivad vana märgi kõrvale veel uue ning veelgi meeldejäävama

- Venemaa lootis tõestada Putinile ja õukonnale, et Lääs laguneb laiali ainuüksi peale rusikalööki vastu lauda, kuid vähemalt seni on tulemus risti vastupidine

- Valgevene praeguse režiimi võimalused pidada "multivektorilist" välispoliitikat on läbi tema pinnal ja ümber toimuvate sõjamängude viidud vähemalt mõneks ajaks karmilt ühevektoriliseks ... ning selle vektori jämedam ots ei ole Lukašenka käes

Saadet saab järelkuulata siit, saatejuht Pavel Ivanov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür

Kohtu kaudu setuks

Viimaste nädalate jooksul on Pihkvamaa kohtud määranud ligi kahesajale inimesele ametliku kinnituse selle kohta, et nood kuuluvad seto rahva hulka. Kõlab pisut veidralt või vähemalt uudishimu tekitavalt, kas pole?

Kui meid isegi mitte miski muu Venemaaga ei seo, siis teeb seda ajalugu, mh setude ajalooline asuala. Tõsi küll, eri asjaolude tõttu on enamik setusid siinpool piiri ja sinnapoole on jäänud peamiselt vanainimesed, kuid selle rahvakillu käekäik on siiski ka meie jaoks oluline. Sestap vaatame korraks sellele kummalisele fenomenile otsa, et mis ja milleks praegu toimub ning mis rolli mängivad siin kohtumajad.

Alustuseks siis asja juriidiline pool. Venemaal on alates 2010.a sisse seatud väikeservuliste põlisrahvaste register, milles on hetkel 47 rida. Nende rahvaste esindajatele on antud (vähemalt teoorias) rida eeliseid, eelkõige oma traditsiooniliste asu- ja tegevusalade mõttes. Aga lisaks ka mõningased kvoodid haridussüsteemis, noormeestel võimalus valida ajateenistuse asemel alternatiivteenistus jne.

Juriidiline pool

Selleks aga, et neid õigusi realiseerida, peab olema võimalus tõestamaks enda kuuluvust selle või teise rahvusvähemuse külge olukorras, kus praegustes dokumentides rahvust ei näidata. Kui nt hantidel, mansidel ja tšuktšidel oli selle jaoks võimalus üles kaevata nõukogude-aegsed passid ja näidata ette oma toona fikseeritud rahvuskuuluvus, siis setudel seda võimalust pole. Toona läksid nad kõik kirja kas eestlaste või venelastena, väga palju muid võimalusi polnud.

Nüüd siis aga leiti riigiesindajate (Pihkva oblasti nö justiitsministeeriumi, kohalikus sõnavaras justiitskomitee suunamisel / abil ) võimalus, kuidas anda meie naabruses elavatel setodel võimalus juriidiliselt kinnistada oma rahvuskuuluvus. Selleks leiti kõigepealt nö peatunnistaja, Petseri lingvistilise gümnaasiumi pikaajaline direktor Svetlana Rakuta, kelle juhitava kooli juures oli siiani toimunud suur osa setu asja ajamist.

Esmalt tunnistati tema üteluste, arhiivimaterjalide jms alusel setudeks esimesed viis inimest. Seejärel tekkis neil inimestel võimalus juba nö ringkäenduse korras öelda, et „jah, see inimene on üks meie hulgast, räägib meie keelt jne“. Eks siiani olid setod ka oma registrit pidanud, kuid see polnud juriidilise kaaluga dokument. Nüüd peaks asi nagu korras olema ... aga misasi siis ikkagi täpsemalt?

Poliitiline ja praktiline kihistu

Nüüd siis lisanduvad juriidilisele ka poliitiline ja praktiline kihistu.

Poliitiline sõnum selle asja juures kõlab selgelt ja lihtsalt. Et vaadake, Eestis elab u 10 tuhat setut, kuid neid seal omaette rahvaks ei peeta, isegi nende keelt nimetatakse vaid pelgalt murdeks. Aga näe meil siin Venemaal on hoopis parem, riiklik toetus ja puha.

Praktiliselt on asi veidi segasem. Jah, tõsi, Pihkva oblast on setude omakultuuri asja mõneti toetanud tõepoolest. Kas ja kuivõrd see toetus on olnud sisuliselt määrav sellele, et on olemas-toimimas vastavad muuseumid, kokkutulekud ja muu etnoturism, on ehk küsitav, kuid fakt kui selline on kohalikul tasemel olemas.

Argument suures poliitikas?

Kõrgendatud tähelepanu sellelesamale Petseri lingvistilisele gümnaasiumile on olemas olnud samuti, olgu siis kasvõi kõikvõimalike riiklike delegatsioonide sattumise võrra piiriäärsesse koolimajja kui omamoodi näidis-asutusse.

Kas ja mis aga nüüd nende kohtuotsuste järelmina muutub, kas sellel kõigel saavad olema ka mingid inimeste päris elu tegelikult mõjutavad tagajärjed, on seni veel ebaselge. Kohalike meediakanalite kaudu kõlanud sõnumid on ebalevad, rääkides võimalusest, et ehk „hakkame saama mingeid toetusi, nagu teised väikerahvad, kuid me veel ei tea täpsemalt“

Üks muudatus on aga selge – kui siiani oli setude temaatika pigem informaalne kena sõnakene, mida Eesti-Vene suhetes soovi korral ära mainida, siis nüüd on olemas ka juriidiline/poliitiline võimalus tuua lisaks kraad kangemaid argumente.

---

lugu ilus siin