Karmo Tüüri blogi

kaks kommentaari Läti referendumi teemal

2012-02-18T05:19:00.002-08:00

Täna on Lätis kuum. Vene keelele teise riigikeele staatuse andmise teemaline referendum pole naljaasi - ootused on kõrged ja hirmud suured.

Küsiti minugi käest. Dzd'le antud kommentaari näeb siin, ERR oma siin.

Meeleolud Venemaal

2012-02-14T07:05:00.003-08:00

Vikerraadio Reporteritunnis sai räägitud Venemaa meeleoludest valimiste eel. Meeleolu loomiseks kõlas alustuseks überhea lauluke VVP :)

Saatejuht Peeter Kaldre, vestuskaaslasteks peale minu veel ka Silver Meikar. Kuulda saab siin.

21. Venemaa veerandtund: Venemaa protestid

2012-02-13T09:18:00.000-08:00

21. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (13.02.2012).

Teemaks Venemaa protestid. Kes on need inimesed, kes on tulnud Venemaa tänavatele, on neil mingi ühisnimetaja? Kas Moskva ja Peterburi käitub selles laines ühtemoodi? Mida on kõik see andnud Venemaa (kodaniku-)ühiskonnale?

Vestlemas Karmo Tüür ja Elena Nikiforova, Peterburi sõltumatu sotsioloogiliste uuringute keskuse teadur.

Salvestise pikkus 16:56, faili suurus ca 16 Mb. (saade vene keeles)

kuulda saab siin.

20. Venemaa veerandtund: Läti referendum

2012-02-08T06:24:00.000-08:00

20. Venemaa veerandtund: Läti referendum

Teemaks Läti referendum vene keelele riigikeele staatuse andmise osas. kes ja miks seda taotlevad? Kas ja kuivõrd on idee taga tunda välismõju? Miks jõuti refendumini alles nüüd, ehkki mõte ise pole ju uus?
Vestlemas Karmo Tüür ja Andis Kudors, Läti Ida-Euroopa poliitika uuringute keskuse direktor projektijuht.

Salvestise pikkus 15:51, faili suurus ca 15 Mb. Kuulda saab siin.

Разбор полётов: Kesk-Aasia

2012-02-06T22:39:00.000-08:00

1.veebruari saates kõne all Kesk-Aasia. Tohutu suur regioon, mis on jagatud 5 riigi vahel, kuid mis on vaatamata suhtelisele sarnasusele ka tohutud erinevused.

Sarnaseks muudab neid nii geopoliitiline asend kui autokraatia-lembus, suhteline veepuudus ja ressursside rohkus (gaas, kuld, uraan), islamiusk (peamiselt sunnism), regiooni läbiv narkokaubandus jms. Enam-vähem ühised on ka välised mängurid, kes üritavad oma huve kohapeal edendada. Kui väga lihtsustatult võtta, siis on neid väliseid mängureid samuti viis: USA (sõjaline huvi), Venemaa (poliitiline), Hiina (majanduslik), Iraan (religioosne) ja Türgi (kultuuriline). See loetelu on muidugi puudulik ja väga meelevaldne jaotus ja igale positsioonile saaks vastu vaielda.

Kuid kõigest sellest kuuleb lähemalt siit. Rääkimas Karmo Tüür, Harri Tiido ja saatejuht Jevgenia Garanža.

19. Venemaa veerandtund: transiit

2012-02-06T05:45:00.000-08:00

19. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (06.02.2012).

Teemaks transiit. Kui oluline on ikkagi transiit Eesti jaoks ja millist rolli mängib Eesti suurtes transiidiskeemides? Kas nö idatransiit ehk Venemaale minevate ja sealt tulevate kaupade liigutamine on meie jaoks möödapääsmatu variant? Kui reaalsed on plaanid kujundada Eestist nö jaotusjaam ehk hub? Kas Venemaaga äri ajamisel asjad edenevad?

Vestlemas Karmo Tüür ja Ago Tiiman, Eesti logistikaklastri projektijuht.

Salvestise pikkus 17:29, faili suurus ca 17 Mb. Kuulda saab siit.

Разбор полётов: Soome ja USA presidendivalimised

2012-02-03T00:30:00.000-08:00

19.jaanuari saates oli kõigepealt jutuks Soome. Presidendivalimiste eel rääkisime Soome poliitilise kultuuri eripäradest, mis rolli täidab president, miks on sellel postile pürgijaid nii palju. Kas parlamendivalimiste tulemustest võib teha mingeid järeldusi presidendivalimiste kohta. Kas võib oodata mingeid muudatusi välispoliitikas - valdkonnas, mille suunamine on enim Soome presidendi pädevuses.

Teiseks oli Eesti jaoks teine vähemalt sama oluline maa - ehkki kaugeltki mitte naaber - Ameerika Ühendriigid. Mis lainel toimub sealne presidendivalimiste ettevalmistus, kas praegusel presidendil on eeliseid peamiseks peetava vastaskandidaadi ehk Mitt Romney ees. Mil määral võib osutuda oluliseks usuküsimus ehk Romeny mormooniks olemine? Võis siis hoopis tema ülirikkus, mis võib ärritada vaesemaid kodanikke?

Kõigest sellest kuuleb siit. Saateks ikka Tiido&Tüür + Garanža.

Väärikuse ja mäluhoidmise tunnustamine

2012-02-02T02:57:00.000-08:00

PM küsis, mida arvata Ljudmila Aleksejevale auraha andmisest? Vastus siin.

Venemaa 2012 a. prognoos

2012-01-25T02:41:00.000-08:00

Umbes pooleaastase tegevuse tulemusena ilmus järjekordne raamat Venemaa-prognooside seeriast.

"Russian Federation 2012: short-term prognosis"
toimetajad: Karmo Tüür ja Viacheslav Morozov
Tartu ülikooli kirjastus, 216 lk.

tutvuda saab siin.

18. Venemaa veerandtund: armeereform

2012-01-12T22:15:00.000-08:00

18. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (12.01.2012).

Teemaks Venemaa armeereform. Mis vajab Vene sõjaväes muutmist? Kas käimasolev armeereform suudab neid muudatusi ellu viia? Mida kõik see võiks tähendada Eesti jaoks?

Vestlemas Karmo Tüür ja Kaarel Kaas, Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur.

Salvestise pikkus 18:49, faili suurus ca 18 Mb. Kuulda saab siin.

Разбор полётов: uus aasta ja euro

2012-01-05T22:37:00.000-08:00

Aasta esimeses saates rääkisime sellest, mida võib tuua uus aasta ja mis võib toimuda euroga.

2012.aasta saab ilmselt olema üsna keeruline. Aga noh, millal ta siis lihtne on olnud. Igahatahes saab olema põnev. Jätkuvad rahutused araabia maailmas, toimub terve ports nö võtmeisikute valimisi, Hiina tõuseb maailma majanduseks nr.1 jne.

Eurole ennustatakse hukku. Jälle. Olla justkui ainult kaks valikut - kas muutuda ühtse Euroopa ühtse panga ühtseks rahaks ... või lakata olemast. Kas tõesti on valik nii ahtake?

Stuudios ikka saatejuht Jevgenia Garanža ning kaks lobisejat - Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kuulda saab 4.jaanuaril eetris olnud saadet siit.

Kas Eesti-Vene piirileping edeneb sel aastal?

2012-01-04T08:10:00.000-08:00

Eesti-Vene piirileping on juba aastaid nö külmunud seisundis. Eesti Vabariigil on oma seisukoht, Venemaa Föderatsioonil teine.

Aastal 2011 lootsid paljud, et ehk hakkab jää liikuma, kuid seni pole seda juhtunud. Mis arvate, kas 2012.a toimuvad sel teemal mingidki arengud? Andke oma hinnang, vastates küsitlusele siinse blogi paremas ülanurgas!

Eesti-Vene suhetes olulisi muutusi oodata ei ole

2012-01-04T08:04:00.000-08:00

ERR küsis mitme-setm asja kohta ennustusi. Seni on ilmunud osa. Ootame järge:)

17. Venemaa veerandtund: Venemaa 2011

2011-12-30T04:20:00.000-08:00

17. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (30.12.2011).

Teemaks Venemaa aastal 2011. Mis toimus Venemaal lõppeval aastal sisepoliitikas, välispoliitikas, majanduses? Mis jäi sõelale postiivset ja negatiivset?

Vestlemas Karmo Tüür ja Viacheslav Morozov, Tartu ülikooli CEURUS programmi professor.

Salvestise pikkus 18:14, faili suurus ca 17 Mb. (saade vene keeles)

kuulda saab siin

Venemaa aastal 2011

2011-12-28T08:47:00.001-08:00

Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Minu puhul tähendab see, et tuleb üle vaadata, mis toimus Venemaal. Kõike ei saa mõistagi ühe kirjatüki sisse ära suruda, kuid traditsiooniliselt proovin tuua välja mõned märgilisemad momendid sisepoliitikas, välispoliitikas ja majanduses

Sisepoliitika
Aasta algas Venemaal jõhkra mürtsatusega. Plahvatus Domodedovo lennujaamas, mis kuulutas Venemaal vinduva kodusõja jätkumist. Ehkki ametlikult on Põhja-Kaukaasias olukord kontrolli all, pole sinna uputatud miljardid suutnud tuua nö lõplikku lahendust.

Üha süvenev kaukasofoobiat saabki nimetada Venemaa võimude suurimaks sisepoliitiliseks läbikukkumiseks. Tegemist on äärmiselt ohtliku protsessiga, mis võib pikas perspektiivis viia liitriigi lõhenemiseni (olgu meelde tuletatud, et Venemaa on siiski föderatsioon, mis koosneb üpris eri-ilmelistest tükikestest).

Ehkki aasta lõpus toimunud valimisi on saatnud erakordse ulatusega protestid, saab valimiste tulemust kui sellist nimetada siiski väikeseks võiduks – kõik läks ju nii nagu pidi, võimupartei säilitas ülekaalu ja liitlasparteidele (mida opositsiooniks kuidagi nimetada ei saa) anti pisut suurem tükk parlamendipirukast. Toimunu võib küll osutuda Pyrrhose võiduks, kuid see selgub alles hiljem.

Välispoliitika
Nähtavaima eduna toon välja liitumislepingu Maailma kaubandusorganisatsiooniga. Ehkki lugu pole veel päris lõppenud (leping vajab veel ratifitseerimist Vene parlamendis), kuid üldiste mängureeglite ülevõtmine toob enamasti ainult kasu.

Ebaõnnestumiseks saab ehk nimetada vastuseisu raketikilbi laienemisele. Vaatamata Venemaa ägedale vastuseisule läheb protsess edasi. Venemaa ägedasõnalise suursaadiku NATO juures Dmitri Rogozini tagasikutsumist võib hea tahtmise korral tõlgendada lüüasaamise tunnistamisena.

Üldistusena tõdevad paljud analüütikud, et Venemaa keskendub üha enam oma piirkonnale ning on muutumas globaalsest mängurist regionaalseks tegijaks.

Majandus
Valimiste-eelsel ajal avas Kreml oma rahakoti rauad ja pumpas meeletult raha siseriiklikesse projektidesse – olgu näiteks kasvõi Moskva uus ringtee või Skolkovo.

Meeletu korruptsioon ja ebaefektiivne majandamine sõi paraku aga enamuse ressursse ära ja kogu pingutuse kasutegur on jäänud üsna madalaks. Valusaim pettumus tabaski võime valimispäeval, kui selgus, et rahva poolehoidu pole õnnestunud osta.

Edulooks võib aga nimetada Läänemere gaasijuhtme avamist. Ehkki selle projekti mõttekuses ja jätkusuutlikkuses kahtleb siiani enamik vaatlejaid, on märgilises mõttes tegu siiski õnnestumisega – sidemete tugevdamisega oma peamise Euroopa liitlasega ehk Saksamaaga.

Estica
Olen alati aasta ülevaadetes kirjutanud midagi ka Eesti-Vene suhete kohta, kuid seekord olen pisut nõutu. No ei toimunud lihtsalt midagi sellist, mida vääriks eraldi väljatoomist.

Aga ehk see ongi hea? Kui pole uudiseid, siis pole ju ka halbu sõnumeid!

Kokkuvõtteks – Venemaa jaoks polnud see aasta just kõige parem. Kuid see-eest Venemaa kodanike jaoks oli see ärkamise moment. Maailma nö aasta inimeseks valitud „anonüümne protestija“ on ju pisut ka venemaalase nägu.

Karmo Tüür
27.12.2011

-------------------

lugu ilmus 28.dets Pärnu Postimehe tasulises versioonis

Venemaalaste ärritusest

2011-12-26T01:33:00.000-08:00

Delfi küsis, et mis Venemaal lahti? Miks rahvas on tänavail, mida nad tahavad ja mis kõigest sellest võib tulla?

Lugu saab lugeda siin.

Ennetähtaegsed valimised Venemaal?

2011-12-24T04:18:00.000-08:00

Mis arvate, kas Venemaa Föderatsioonis on võimalikud erakorralised valimised? Teisisõnu - kas praegune Riigiduuma (mis valiti 4.dets 2011) istub oma ametiaja lõpuni või tuleb neil lahkuda, kuna kuulutatakse välja erakorralised valimised?

Oma arvamus ütle välja küsitluses siinse blogi paremas ülanurgas.

Разбор полётов: Põhja-Korea ja Venemaa

2011-12-23T23:17:00.000-08:00

Selle aasta viimases saates oli jutuks Põhja-Korea juhi surma ja Venemaa parlamendivalimiste järellainetused.

Põhja-Korea on üks maailma suletumaid riike. Isegi selle viimatise juhi Kim Tšong-Ir (Kim Chŏng-il) sünni- ja eluloo kohta polnud välisvaatlejad ühel arvamusel. Kuid nüüd on ta surnud ning võimu peaks üle võtma tema noorim poeg Kim Tšong-Un. Ka sellest noorest mehest teatakse väga vähe, kuid suhteliselt kindel on, et vähemalt esialgu saamad nõunikud omama suuremat kaalu kui kunagi varem ... mis aga tähendab, et teatud võimuvõitus saab olema paratamatu. Jutuks on ka Põhja-Korea ideoloogiline alus - "tshutshe".

Venemaa parlamendivalimiste järel on rahvas tänavaile tulnud. Muidugi mitte kõik, aga märkimisväärne osa ja mis peamine - edukas keskklass. Putini reaktsioon ja rahva enda rahulolu oma julgusega annavad põhjust teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Põnevust lisab see, et kevadel on sama rahva ja sama juhi osalusel vaja korraldada presidendivalimised.

21.dets eetris olnud saates räägivad Karmo Tüür (Tartus), Harri Tiido (Brüsselis) ja saatejuht Jevgenia Garanža (Tallinnas). Kuulda saab siit.

16. Venemaa veerandtund: Moskva meeleolud

2011-12-23T02:14:00.000-08:00

Soovin kõigile mõnusat jõuluaega. Omapoolseks väikeseks kingituseks meisterdasin intervjuukese Krister Parisega :)

16. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (23.12.2011).

Teemaks Moskva meeleolud. Peale 4.detsembril toimunud parlamendivalimisi hakkas olukord Venemaal - aga eelkõige Moskvas - käärima. Eks rahulolematuse märke oli ennemgi, kuid nüüd tuli rahvas tänavatele ning hakkas esitama poliitilisi nõudmisi. 10.detsembril toimunud protestide jätkuüritusena peaks midagi suuremat toimuma juba homme, 24.detsembril - ning seda taas mitte ainult Moskvas. Mis toimub? Sellest räägimegi.

Vestlemas Karmo Tüür ja Krister Paris, Eesti rahvusringhäälingu korrespondent Moskvas.

Salvestise pikkus 17:41, faili suurus ca 17 Mb. Kuulda saab siin.

Venemaa väljakutsed

2011-12-20T21:56:00.001-08:00

Venemaa Föderatsiooni ees seisvate üleskutsete lahkamist tasub alustada ülilihtsast tõdemusest – tegu on liiga suure ja mitmetahulise maaga, et saaks piirduda ühemõõtmelise ülevaatega. Paratamatult tuleb mängu võtta vähemalt kaheteljeline skaala ja vaadelda seda veel lisaks ka ajateljel.

Arvan, et paslik oleks võtta kasutusele lihtne „sees ja väljas“ kaksikjaotus. Sel moel saame eristada nelja ohtude gruppi: sisemised, mis mõjutavad Venemaad ennast; seest tulenevad, aga välja mõjuvad; välised ja siseolukorda mõjutavad; ning välised ohud, mis Venemaa kaudu kulgedes ja ehk koguni võimendudes omakorda välismaailma mõjutavad.

Paraku ajab näiliselt lihtsa jaotuse segasemaks läbipõimitus. Vähe on asju, mis oleks tänapäevases maailmas ainult sisemised või ainult välised. Taoline piiride ähmasus sunnib meid oma mõtteid veel selgemalt sõnastama, võimaldamaks lihtsaimatki analüüsi.

Piiratud mahu tõttu ei pretendeerigi see kirjatükk Venemaa ees seisvate väljakutsete täielikule loetelule, vaid toob mõned näited. Täpsemalt igast kategooriast kaks. Neid täpsustada või vaidlustada võib juba iga hea lugeja. Ning selguse mõttes olgu öeldud, et Venemaast lähtuva tahtliku agressiooniga seotud väljakutsed jätan teadlikult kõrvale.

Sisemised väljakutsed

Venemaa suurim sisemine väljakutse on ilmselt tema haldussuutmatus. See omakorda tuleneb kahe suure näitaja koosmõjust: pööratu territoorium ja vähenev/vananev elanikkond. Pluss korruptsioon, ebaefektiivne fiskaalsüsteem jne. Lühidalt – nii suure ja kehva kliimaga maa haldamiseks kulub metsikult ressurssi, mida kas pole või ei suudeta sihipäraselt kasutada.

Teise siseohuna võib ilmselt tuua võõraviha. Kuigi Venemaal domineerivad mõistagi venelased (u 80% rahvastikust), on süvenev üldine kseno- ja eriti kaukasofoobia viimas jabura olukorrani, kus nn patrioodid soovivad küll kontrollida kunagi vallutatud alasid, kuid vaenavad sealseid elanikke.

Seest väljapoole mõjuvaid ohtude all mainin ära kaks: (majandus-)põgenikud ja ökoloogilise surve. Nagu kohe näha, on need kraadi võrra hüpoteetilisemad kui esimese rühma juba hetkel toimivad siseohud.

Põgenike teema pole maailmas uudne ning ka Venemaa ajaloos on olnud väljarände laineid mitmeid – vene enda sotsioloogid räägivad praegu kuuendast suurest lahkumisest. Hetkel pole küll tegu äärmusvaesuse eest põgeneva ning oma ahastuses agressiivse massiga, kuid survet vastuvõtvatele ühiskondadele avaldavad nad ikkagi.

Ökoloogiline oht on midagi globaalselt arusaadavat. Ehkki Venemaa oma puutumatute tundratega võib jätta ökoloogilise turvasaare mulje, tasub meenutada, millises olukorras on sealne infrastruktuur ja mäherduse saastejälje vajutaks ka meie piirkonda mõne piirilähise reaktori lõhkemine.

Välisriskid

Välismaailmast Venemaale ulatuvad väljakutsetest esimene on seni tajutav kullavihmana. Jutt on nö naftahindadest, laiemalt aga kõigest sellest, mille müügist Venemaa eelarve ja toimetulemine nii olemuslikult ära ripub. Kui lõpeb toormemüügist ja kogu muust nö vanast majandusest tulenev raha sissevool Venemaa riigikassasse, võib see tähendada riigi kokkukukkumist kõige otsesemas mõttes.

Kesk-Aasia konflikti nö afganiseerumine on midagi, mis ähvardab Venemaad ja seda üldsegi mitte teoreetiliselt. Kui sealne alaline pinge eri rahvuste, gruppide ja klannide vahel täie leegiga põlema lahvatab, siis laieneb see paratamatult ka Venemaa enda territooriumile – ning võimekus seda kontrollida on sisuliselt nullilähedane, seda kasvõi piirikontrolli problemaatilisuse tõttu.

Mis on aga need välised riskid, mis võivad üle või läbi Venemaa mõjutada välismaailma? Üks on kurb reaalsus, millega juba puutume kokku nii meie kui muud piirkonna riigid. See on salakaubandus ning eriti üks selle vorm – narkotransiit. Afganistanist Euroopasse liikuv heroiin läbib Venemaad ning siit tagasi Venemaale voolab kõikvõimalik keemiline sodi, toites mõlemal teel kohalikku kriminaalset seltskonda.

Teine ja samuti üldse mitte teoreetiline on piirkondlike konfliktide levimine Venemaale ja sealtkaudu edasi. Äärmuslik islamism on selle üks näide, Venemaale suhteliselt hiljuti jõudnud mõttevoolud jõuavad sealtkaudu ka meie jaoks „tõlgituna“ kohale. Või juhul kui peaks jõustuma impeeriumi edasise lagunemise ideed – mis Venemaa riikluse eestkõnelejate loogikast lähtudes on ju välist päritolu – siis saab see olema valus ja ilmselt verine protsess, mis ulatub kaugele üle praeguste piiride.

Mis on väljavaated?

Ehkki ülaltoodud näited võivad olla väga erineva tõenäosusastmega, proovime selle kahemõõtmelise maatriksi panna ka ajateljele.

Haldussuutmatus on paraku ilmselt süvenev nähtus. Seda lihtsate ja objektiivsete protsesside tõttu, nagu demograafiline ja infrastruktuurne kuhtumine. Poliitiliste vahenditega võib seda püüda tasakaalustada, kuid seni pole näha erilisi edusamme. Kuna oma elanikkonda jääb vähemaks ja sisserändajaid saab üha rohkem, siis ei kao kuhugi ka võõraviha, kuigi selle taltsutamine võiks käia pisut lihtsamalt, kasvõi politseiliste võtetega (aga hetkel on Venemaa niigi maailmas vist kolmandal kohal politsei arvukusega elanikkonna suhtes). Seega läheb asi pisut hullemaks, aga ehk jääb kontrolli alla.

Väljaränne peatub paratamatult mingil hetkel ning ka ökoloogilise riski maandamine on edeneva tehnoloogia puhul ehk mõeldav, nii et paneme seest välja suunatud väljakutsete rubriiki vähemalt nulli, kui mitte pisukese, ent lootusrikka plussi.

Välisriskid Venemaa siseolukorrale ei kao paraku kuhugi ning neid ei saa Venemaa ka kuigivõrd kontrollida. Kõrged toormehinnad vähendavad moderniseerumise vajadust, madalad aga suruvad riigi põlvili. Regionaalse konflikti oht on ja jääb akuutseks ning selle levimise eest ei kaitse ka midagi. Seega see kategooria saab ajateljel miinusmärgi.

Venemaa kaudu edasilevivad välised väljakutsed on midagi, mida kontrollida näib uskumatult keeruline, kuid koostöös välismaailmaga ehk siiski mõeldav. Nii et paneme siia kasvõi nõrga lootusega nulli.

Üldistatult võib siis öelda, et neljas väljakutsete kategoorias saame me kokku kaks miinust ja kaks õhkõrna plussi. Seega pole veel mitte kõik kadunud ning Venemaa naabrina võime loota, et protsesse saab pöörata. Kuid selleks on vaja koostööd. Mõlemapoolset.

Karmo Tüür

22.11.2011

		Ohud
		Sisemised	Välised
Mõju	Sisse	Haldussuutmatus Võõraviha	Naftahinnad Kesk-Aasia afganiseerumine
Mõju	Välja	Majanduspõgenikud Ökoloogia	Narkokaubandus Regionaalse konflikti laienemine

------------

lugu ilmus Eesti NATO Ühingu ja Postimehe koostöös ilmunud erilehes 20.12.2011

Venemaal avastatakse kodanikuks olemise võlusid

2011-12-12T21:33:00.000-08:00

Duumavalimiste järel toimusid Moskvas ja mujalgi üle Venemaa protestimeeleavaldused. Mitmes mõttes erarkordsed. Nii oma osalejate arvu, kui meelsuse ning eriti võimudele esitatud nõudmiste mõttes.

Postimees küsis kommentaari. Tulemus näha siin.

Разбор полётов: Venemaa ja Läti

2011-12-09T00:19:00.000-08:00

7.detsembril eetris olnud saates rääkisime Venemaa valimiste esmastest tulemustest ning Lätis toimunud referendumist vene keele teemal.

Venemaa Duumavalimised 2011.a 4.detsembril tekitasid rohkem küsimusi kui andsid vastuseid. Kas need tulemused näitavad midagi võimupartei tegeliku toetuse kohta? Kas ja mis on Venemaal opositsioon? Mis hakkab juhtuma edasi?

Lätis on käimas protsess vene keelele riigikeele taotlemiseks. Selle algatajad on üsna värvikad tegelased, kes aga lähevad välja kindla kaotuse peale. Miks nad siis seda teevad?

Stuudios ikka HT, KT ja JG. Kuulda saab siit.

Kui Ühtne Venemaa ei jäänud tulemusega rahule, hakkavad pead lendama

2011-12-06T21:32:00.000-08:00

Muude kommentaaride hulgas sai räägitud Delfiga.

Venemaa Duumavalimised: mis vana, mis uut?

2011-12-04T01:02:00.000-08:00

Sel pühapäeval, 4.detsembril toimuvate Venemaa parlamendivalimiste kirjeldused taanduvad enamasti kergele ohkele … mis siin ikka rääkida, kõik on ju niigi selge. Kusjuures ühtemoodi ohkavad nii Venemaa enda kui välismaised kommentaatorid.

Kuid siiski, kui vaadelda asju võrdlevalt, siis võib leida nii mõndagi tähelepanu väärivat. Et mitte minna vaatluses liiga kaugele, võtame eelmised, 2007.a parlamendivalimised, võrdleme praegustega ning vaatame, kas võime siit midagi järeldada.

Osalejad
Mängu peamine osaleja ehk rahvas, kelle nimel kõike korraldatakse, on jäänud Venemaal laias laastus samaks. Tõsi küll, pisut arvuliselt vähenenud (nii umbes 4 miljoni võrra), pisut vananenud, kuid igatahes sama. Aga vaieldamatult kogenenum ja rohkem valmis oma õigusi kaitsma – kõikvõimalikke kodaniku-algatusi, teisitimõtlemist ning elementaarset rahulolematust on nende nelja aasta jooksul kõvasti lisandunud.

Teine osapool ehk parteid on kah enamvähem samad. Või noh, vähemalt peamised parteid oleks nagu jäänud samaks: nii võimupartei Ühtne Venemaa kui nn opositsiooniparteid KPRF ja LDPR. Sõna „nagu“ kehtib eelkõige Ühtse Venemaa enda kohta, kuna teda on nüüd toestatud Rahvarinde-nimelise moodustisega.

Neljandal praegusel parlamendiparteil Õiglane Venemaa saeti küll vahepeal jalad praktiliselt läbi, eemaldades jõuvõttega tema liidri Sergei Mironovi Föderatsiooninõukogu spiikri kõrgelt toolilt, kuid ilmselt jääb see nähtus siiski püsima. Eriti seetõttu, et asendusparti loomine Pravoje Delo sildi all kukkus sisuliselt läbi.

Seekord lubati valimistele 7 nimekirja (eelmine kord 11), lisaks eelnimetatutele veel Jabloko ja Venemaa Patrioodid. Nii need kui ka Pravoje Delo on ette määratud marginaalideks, st nad küll koguvad mõned protsendid häältest, kuid parlamendikohtadest jäävad igal juhul ilma.

Mängureeglid
Mängureeglid on seekord pisut muutunud. Üks ülimalt oluline näitaja ehk valimiskünnis muutus seekord taas. Kui 2007.a valimisteks tõsteti see 7% peale (varem 5), siis seekord muudeti asi pisut segasemaks. Üldine künnis ehk 7% jäi küll kehtima, kuid servapidi saavad sisse ka vähemad vennad. 5-6% saanud nimekirjadele antakse 1 koht, 6-7% saajatele aga 2 kohta. Proportsionaalsest esindatusest jääb asi muidugi kaugele, kuna viieprotsendine häälesaak peaks tähendama vähemalt kümmet kohta. Järgmistest valimistest peale lubatakse tagasi minna arusaadavama ja enamlevinud 5% künnisele.

Teine asi, mida rahvusvaheline üldsus väga teraselt tähele paneb, on kampaania korraldamine – et kas kõigile osalejatele on ikka antud võrdsete tingimustel end reklaamida. Formaalselt võttes on kõik korras, toimuvad debatid, kus seekord isegi võimupartei osaleb. Kuid sisuliselt on kurikuulus administratiivne ressurss eelmisest korrast jõhkramalt kasutusel. Internet kubiseb näidetest, kus eri taseme ametnikud avaldavad otsest ja häbenematut survet oma alluvatele, et nood kindlustaksid „õige“ valimistulemuse.

Kolmas, milles on näha väike, aga see-eest positiivne muudatus, on rahvusvaheliste vaatlejate kohalelubamine. Kui 2007.a jäi OSCE vaatlusmeeskond eemale, siis seekord on vaatlejad aegsasti platsis ja teevad oma tööd.

Oodatav tulemus
Ehkki ametlikest tulemustest on mõistagi veel vara rääkida, saab teha oletusi ja üldistusi. Suurim küsimärk on võimupartei enda tulemus. Ühest küljest näitavad küsitlused, et Ühtse Venemaa populaarsus on langenud eelmiste valimiste eelsega võrreldes u 10% (praegu eri andmetel 43-53%). Teisest küljest räägivad aga paljud Venemaal endale, et valmistatakse ette vähemalt 60% valimistulemust. Nii ehk teisiti, saab see ilmselt olema väiksem kui eelmine kord (64% häältest ja 70% kohtadest).

Teine, juba väiksem küsimärk on see, kas neljas praegune parlamendipartei ehk Õiglane Venemaa saab seekord sisse nö täiskohaga või peab jääma kükitama lohutus-toolikestel. Ülejäänud kohad jagunevad KPRF ja LDPR vahel, kusjuures mõlemad ilmselt võidavad eelmiste valimistega võrreldes nii hääli kui kohti.

Kui nüüd üldistada, siis võib teha siit vähemalt kolm järeldust. Esiteks on poliitiline mänguväli jäänud kitsamaks ja ettemääratuse tase suurenenud. Teiseks on kasvanud muudatuste ootuste foon ning valmisolek ja võimekus aru saada rikkumistest ning seejärel avaldada pahameelt. Kolmandaks aga jääb võimupartei võimule niikuinii, kahe suurema „opositsionääri“ ehk KPRF ja LDPR toetajate protestivalmidust vähendatakse läbi parema tulemuse. Ülejäänud jõud on aga marginaalid – vähemalt Kremli poliit-tehnoloogide eeldatava skeemi kohaselt.

Kui need kolm lihtsat üldistust kokku panna, siis võib vaid kaasa tunda Venemaa valimiste korraldajatele. Kriitika järgneb valimistele niikuinii, küsimus on vaid selle teravuses ja rahulolematuse avaldumise vormides. Võim on omalt poolt aga teinud kõik selle maandamiseks.

Karmo Tüür
30.11.2011
----------------
lugu ilmus 02.12.2011 venekeelsena ajalehes DzD

Разбор полётов: Venemaa ja Iraan

2011-12-03T05:03:00.000-08:00

23.nov saates teemadeks Venemaa duumavalimisteks valmistumine ning Iraani tuumaprogrammist tõusev tüli.

Venemaa poliit-elus on kaks üsna haakumatut kihti: esiteks nn suur poliitika, mida aetakse parlamentaarsete parteide, valituse ja riigpeade tasandil; teiseks aga nn kodanikuühiskond - kõikvõimalikud poolt ja vastu seisjad mittenõustujad jne. Kas need kaks võivad valimiste ajal kokku saada või üritavad kodaniku oma asju ajada omal moel, suhtudes riigi tasandil toimuvasse ükskõiksusega. Kas valimistest on oodata mingeid ootamatusi?

Kas rahvusvahelise aatomienergia agentuuri ettekandes Iraani kohta leidus mingeid uusi fakte, mis peaks muutma muu maailma suhtumist? Kas Iraan võiks loobuda oma tuumaprogrammist ning ambitsioonidest omada tuumarelva? Mida võiks tähendada katsed jõuga sundida Iraani?

Stuudios ikka Tiido&Tüür + Garanža
Kuulata saab siin.

Valimisküsitlus vol.2

2011-11-30T21:20:00.000-08:00

4.detsember üha läheneb. Üks nende valimiste (jutuks mõistagi VF parlamendi alamkoja ehk Riigiduuma valimised) peamisi küsimusi on - kui mitu protsenti saab võimupartei Edinaja Rossia ametlike andmete kohaselt?

Arvamusi on seinast seina. Eriti uljad vastalised räägivad, et "edinorosside" tegelik populaarsus on paarikümne protsendi piirimail. Süngemad kodanikud aga, et tulemus joonistatakse täpselt nii nagu vaja ... ning vaja võib minna palju.

Kuidas aga arvad sina? Ole hea ja anna oma arvamusest teada blogi paremas ülanurgas olevas küsitluses.

Minu Moskva

2011-11-30T12:11:00.000-08:00

Manona Paris. Minu Moskva. Kõigi vimkade kiuste. Tallinn. Petrone Print, 2011. 261 lk.

Ausalt öeldes ei mäleta, millal ma viimati mingit raamatut lugedes nii palju naeratasin. Omaette ja mõnuga. Nii tuttavlike olukirjelduste äratundmisrõõmust kui iroonilis-koomiliste olukordade üle. Kuid ka lihtsalt mõnusa sõnakasutuse ja ladusa lugemise nautimise rõõmust.

Üks väga muhe ja ühe soojaga neelatav trükis. Just paras sombuse lapäeva lõunapoolikuks lugeda ja samal õhtul arvamus ära kirjutada.

Ükski mees nii ei kirjuta
Soetasin raamatukese esitluselt ja jõudsin kohvikulauas paarkümmend lehekülge läbi vaadata, oodates nö näost näkku kohtumist autoriga. Nende esimeste ridade pinnalt laususin – ükski mees poleks sellist raamatut kirjutanud. Manona prahvatas naerma ja uuris, et kas see on hea või halb? See pole üks ega teine, vaid lihtsalt teisiti.

Raamat on ühe noore naise lugu pooljuhuslikult võõrasse linna sattumisest ning selles oma elu taas-avastamisest. Lugu kõhklustest ja hirmudest, soojadest ja intiimsetest hetkedest. Elu suurimast seiklusest – emaks saamisest, koos kõigi selle eripäradega, mis seotud eluga suurlinnas. Hoolimatus ja kohati julmas asumis, mille elanikeks on enamasti siiski suure südamega head inimesed.

Kuid samas pole tegu pelgalt kerge naistekaga, vaid kohati üsnagi tõsiste üldistusteni jõudva vaatlusega Venemaa kirjust pealinnast. Mida ei saagi lõpuni hoomata, vaid ainult kildhaaval avastada. Ja just sama kirev on ka sellest linnast rääkiv raamat.

Ebaühtlane nagu elu ise
Kui tahta norida, siis võib mõistagi tekstile ette heita mõningast hüplikkust ja kohati ehk liiga tugevalt assotsiatsioonidele – kirjanduslikele, filmi- ja laulutsitaatidele – mängimist. Kuid taevane arm, tegu pole ju ometi ei teatmeteose ega õpikuga. Ja vähemalt minu puhul sattusid kõik need osundused toimivaks, tihti avastasin end mõnd viisijuppi meelde tuletamas või tuttavlikku olukorda meenutamas.

Meil kõigil on ju olemas oma Venemaa – ka neil, kes pole seal kordagi käinud. Ja ka oma ettekujutus Moskvast, mis enamasti piirdub ajalehtede pealkirjadest kokkuhaaratust ... või siis ikkagi kinofilmist, laulujupist või räägitust haakununa.

Minu Moskva autoril on aga päris oma Moskva. Jupike oma elust, mis eeldatavasti jääb ka kunagi sellest linnast lahkununa mitmekihiliseks mälestuseks. Nagu see matrjoška, mille pilt nii klišeelikult raamatu kaant ehib. Ega stampkujunditest pääse me keegi.

Teejuht igapäevaellu
Ehkki ei see raamat eraldi ega kogu sari tervikuna pole mõeldud reisijuhisena, kuid nii mõndagi väärt näpunäidet tasub Minu Moskvast otsida, eriti juhul kui pole sinna varem sattunud.

Ei, siit ei leia muuseumite-hotellide-restoranide täielist välimäärajat. Aga see-eest saab teada, mida tähendab sõnake „demokraatia“ tava-kõnepruugis (see on sünonüüm odavale ja pretensioonitule) või mis rolli mängib suurlinlase elus metroo või suvila. Või armuke. Või ... veel terve pilv pisemaid ja suuremaid asju, mida meie siin oma aeglases elus ei tea ega taju.

Väliskorresponendi abikaasana ja ka ise hingelt ajakirjanikuna ei jää mõistagi kajastamata ja Venemaa poliitika pahupooled. Kuid nendest lehekülgedest hoovav äng ei riku ära raamatu omamoodi heledat üldmuljet. Nagu ka üksikud toimetuslikud apsud korduste ja trükitehniliste apsude näol.

Venemaad tulebki võtta nii – kerge, kohati iroonilise naeratusega. Ning raamat Minu Moskva on selleks hea abivahend.

Karmo Tüür
12.11.2011

-----------

lugu ilmus 30.nov 2011 Pärnu Postimehes

Valimisküsitlus!

2011-11-28T11:49:00.000-08:00

Mida arvate, kes saab Venemaa Riigiduumasse sisse nendel, 2011.a parlamendivalimistel?

Panin siia blogi paremasse ülanurka küsitluse, milles on ära toodud nende seitsme valimisnimekirja nimed, kes saavad valimistes osaleda. Nimekirja järjestus on vastavalt loosimise teel saadud ametlikele järjekorranumbritele.

Praeguste reeglite kohaselt saavad parlamenti nö täiskohaga sisse need nimekirjad, kes saavad vähemalt 7% häältest. Need, kes saavad 5-7% häältest, pääsevad samuti sisse ühe-kahe nö lisakohaga, kuid piiratud õigustega, nö vaatlejaks.

Pisut lisainfot saab huvi korral Wikist või otse Venemaa keskvalimiskomisjoni kodulehelt.

Palun küsitluses ära märkida need, kellest te arvate et nad tõepoolest ületavad ametlike tulemuste alusel valimiskünnise.

15. Venemaa veerandtund: vene idee

2011-11-26T06:39:00.000-08:00

Seekord kõne all selline igihuvitav teema nagu vene idee. Miks peab Venemaal endal tegelma Venemaa uurimisega? Mida tähendab nn vene idee tänapäeval? Milliseid välispoliitilisi samme võib endaga kaasa tuua taoline enesemõtestamine?

Vestlemas Karmo Tüür ja Igor Tšubais, Moskvas tegutseva Venemaa uurimise keskuse juht.

Salvestise pikkus 15:22, faili suurus ca 15 Mb.

kuulda saab ABVKeskuse kodulehel.

Разбор полётов: Kreeka ja Palestiina

2011-11-20T12:12:00.000-08:00

9.novemril eetris olnud saates kõne all Kreeka rahanduskriis ning Palestiina saamine UNESCO liikmeks.

Kas Kreeka plaan kuulutada välja referendum EL abipaketi ja -tingimuste vastuvõtmise osas oli mõeldud sisetarbimiseks või välismaailmale? Kas Kreeka või mõni teine riik peaks väljuma eurotsoonist? Mis tagajärgi võib omada euroklubidest väljaastumise või õigemini -viskamise mehhanismi lahtikirjutamine?

Palestiinal õnnestus saada ÜRO ühe väga väärika allasutuse - UNESCO - liikmeks. Tõsi küll, Palestiina on juba ka varem teiste ühenduste liige, kuid antud juhtum kutsus esile lärmi ... miks küll? Mis argumendid on üldse Palestiina riikluse vastu seisjatel?

Saade on kuulda siin. Stuudios ikka trio Garanža-Tiido-Tüür.

Harvaesinev üksmeel ei muuda üldpilti Eesti-Vene suhetes

2011-11-15T23:21:00.000-08:00

BNS küsis, mina vastasin:
--------------

Harvaesinev üksmeel ei muuda üldpilti Eesti-Vene suhetes.

Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon on sattunud ootamatult nö ühele poole barrikaadi. Mõlema riigi kodanikud, lendurid Aleksei Rudenko ja Vladimir Sadovnitshi on Tadžikistnis kohtu all ühe ja sama süüdistusega - ebaseaduslik piiriületus ja salakaubavedu.

Kuna süüdistused on tõsised, kohtuasja taust äärmiselt segane ja esialgne otsus ootamatult karm, siis on kogu lugu kommenteerida keeruline, eriti õiguslikust aspektist.

Märkimisväärne on aga olukord, kuhu oleme koos Venemaaga sattunud. Mõlemad pooled on esialgu hoidnud oma kodanike kaitsmisel madalat profiili, kuid nüüd, kohtuotsuse selgudes avaldavad nii Tallinn kui Moskva protesti ning paluvad oma kodanikke välja anda.

Ühest küljest pole siin midagi üllatavat, kuna ka näiteks omavaheliste piiririkkumiste lahendamises ja muus sisulise piirialase koostöö mõttes toimib kõik niigi ladusalt. Teisest küljest aga domineerib suhtumises ja uudiste pealkirjades pigem vastasseis kui koostöö.

Loota, et praegune Tadžikistani juhtum midagi suures plaanis muudab, pole ilmselt alust. 2008.a oleme me ju midagi ligilähedaselt sarnast juba läbi teinud, siis kui Somaalia lähistel sattusid pantvangi nii Eesti elamisloaga kui Venemaa kodanikud. Ka siis ajasid kaks välisministeeriumit ühist asja.

Positiivsed uudised ei jää aga enamasti kauaks meelde. Nii läheb ilmselt ka seekord. Olgu konkreetse Tadžikistani kohtuasja lahend milline tahes, pole ette näha Eesti ja Venemaa vaheliste suhete süsteemsete aluste muutumist.

Karmo Tüür 10.11.2011

14. Venemaa veerandtund: mälukonfliktid

2011-11-06T23:10:00.000-08:00

Teemaks mälukonfliktid Venemaa endise impeeriumi ruumis.

Mida räägivad meie enese-müüdist kooliõpikud? Kas neid uurides on võimalik mõista, miks on endise impeeriumi südamaa ja äärealade vahel nii olemsulik konflikt? Saates jutuks võrdlev analüüs Eesti, Gruusia, Ukraina ja Venemaa kollektiivsetest mäludest

Vestlemas Karmo Tüür ja Heiko Pääbo - Tartu ülikooli lektor ja ABVKeskuse pikaajaline liige.

Salvestise pikkus 17:44, faili suurus ca 16 Mb.

Kuulda saab ABVKeskuse lehel

Läti-Balti-Vene kolmnurgast

2011-10-28T02:06:00.000-07:00

DzD küsis, mina vastasin
----------

- Kas see asjaolu, et Koosmeele Keskus jäi (vähemalt esialgselt) valitsusest välja, võib negatiivselt mõjutada Läti-Vene suhteid? Kas võib juhtuda, et Venemaa tahab Lätit "karistada" ja valib endale uut lemmikut?

Koosmeele Keskuse sissesaamine valitsusse oleks võib-olla andnud põhjuse mõneks näitlikult positiivseks žestiks Venemaa poolt, kuid – ehkki see kõlab paradoksina – väljajäämine ei muuda midagi. See tähendab, et suhted jäävad endisele tasandile, muutuseks pole põhjust, sest suhete nö lähtetingimustes pole midagi muutunud.

Läti „karistamine ja uue lemmiku valimine“ käib teatud regulaarsusega nii ehk teisiti. Balti kolmik on selles mõttes enam-vähem kompaktselt käsitletav Venemaa Föderatsiooni välispoliitikas. Selle sees toimub roteerumine – keegi peab olema antud hooajal peksu-, keegi paipoiss.

- Kas Balti küsimusest võib saada osa Venemaa valimiskampaaniast, või see küsimus pole enam nii aktuaalne rahvamassi jaoks?

Balti kaardi kasutamine on Venemaa poliit-retoorikas nö kindla peale minek. See tagab enam-vähem kindla edu kahel rindel: teatud sümpaatia-puhangu siseriikliku publiku hulgas (nii ongi nende fašistidega vaja käituda) ja mõõduka reaktsiooni Euroopa Liidu tasandil (kelle hulgas on alati neid, kes sooviks olla Moskva soovide osas ülimalt vastutulelikud).

Seega võib tõepoolest oodata, et Balti küsimus tõstetakse ühel või teisel moel taas üles. Olgu siis põhjuseks nn ajaloo võltsimise teema (milleks annab tõuget nt Leedu-poolne kompensatsiooni küsimus) või vähemuste küsimus (kasvõi sellesama Läti näitel, kus venekeelseks peetav partei ei pääsenud jällegi valitsusse).

- Kuidas võib mõjutada Balti riike see, kui Putin pärast presidendivalimisi tõestikeskendub oma Euraasia plaanile? Kas neist endistest Nõukogude Liidu osadest, kes on praegu Euroopa Liidu liikmed, automaatselt saab "negatiivne näide" teistele või on võimalik ka optimistlikum stsenaarium?

Selline variant on võimalik juhul, kui Euroopa Liidu asjad hakkavad minema väga halvasti ja Euraasia Liidul väga hästi. See pole aga lähemas perspektiivis kuigi tõenäoline kombinatsioon. Eurokriis vähendab mõistagi EL kuvandi atraktiivsust keskmise „euraaslase“ jaoks, kuid Venemaa poolt pakutav alternatiiv ei muutu veel niipeagi ligilähedaseltki võrreldavaks.

Venemaa võib küll toimida kultuurilise tõmbekeskusena nt Kesk-Aasia riikide jaoks, kuid majandusmudelina ... vaevalt. Äriajamine piirkonna suurima riigiga on muidugi alati ahvatlev. Kuid kõigile naabreile on piisavalt selged need hiiglaslikud struktuursed probleemid, millega Venemaa maadleb ning see peaks mõjuma kainestavalt.

Karmo Tüür

------------

kasuatmist leidis see pikemas loos, mida saab näha siin.

Разбор полётов: Läti ja Liibüa

2011-10-27T11:46:00.000-07:00

Seekord kõne all siis Läti valimiste ja Liibüa kodusõja tulemused.

Kas Läti suurima valimissaagiga erakond Koosmeele Keskus ja Eesti populaarseim Keskerakond on sarnased nähtused? Mõlemat juhib pealinna linnapea, mõlemad on populistlikud, väidetavalt venemeelsed ja neid ei taheta võtta valitsusse. Tegelikkuses on erinevusi sama palju. Ning pealegi pole see pinnapealne sarnasus üldse oluline:) Oluline on see, kes siiski moodustab valitsuse ja mis edasi saab.

Mis muutus Liibüas Gaddafi surma järel, kas vaenupooltel on nüüd lihtsam või keerulisem kokku leppida? Kas Liibüal riigina on nüüd paremad väljavaated ... või kas üleüldse on? Missugune saab olema islamistide roll? Kas 20-aastane tagune Alžeeria kogemus, mil valimised lõppesid kodusõjaga, annab meile mingit alust teha järeldusi praeguse olukorra kohta Liibüas?

kuulda saab siin. stuudios ikka Karmo Tüür, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Разбор полётов: Venemaa ja Palestiina

2011-10-13T23:33:00.000-07:00

Sügishooaja esimeses saates rääkisime Venemaa võimuvangerdusest ja Palestiina katsest saada ÜRO liikmeks.

Kas Putin/Medvedev vangerdusest saab midagi välja lugeda või oli tegu lihtsa ja tehnilise nupuliigutusega malelaual? Kas Venemaa ees seivad väljakutsed on muutunud? Kas Putini võimulejäämine muudab midagi venemaalaste peades ja südametes?

Palestiina tegi elegantse käigu, pannes maailma jälle endast rääkima. Ehkki ÜRO liikmestaatust ta ei saanud, kuid UNESCOsse sai ta siiski sisse. Ükski rahvusvaheline organisatsioon ei anna küll ise midagi juurde riigile või riigikstahtjale, kuid neid platvorme saab hea oskuse korral ära kasutada. Kui kas see muudab midagi reaalses elus ja viib lähemale rahule Lähis-Idas?

Eetris nagu ka eelmisel hooajal Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saatejuhiks Jevgenia Garanža, toimetaja Artur Aukon.

Kuulata saab siit.

13.Venemaa veerandtund: setud Eesti ja Venemaa vahel

2011-10-11T05:07:00.000-07:00

Teemaks setud Eesti ja Venemaa vahel. Mida kujutab endast see rahvakild? Miks on eesti poolel kultuurililise projektina tajutav küsimus Venemaa poolel tajutav poliitilisena? Kas setudel on kanda mingi roll kahe riigi vahelistes suhetes?

Vestlemas Karmo Tüür ja Igor Taro, ERR korrespondent Setomaalt.

Salvestise pikkus 13:52, faili suurus ca 13 Mb.

kuulda saab siin

Euraasia Liidu ideest

2011-10-09T12:33:00.000-07:00

ERR küsis, mina vastasin

--------

Euraasia Liidu idee kommenteerimist tahaks alustada lihtsast tõdemusest: mul on naabrite üle hea meel. Lennukad ideed pole veel kedagi seganud. Ehkki tihtipeale need jäävadki vaid mõteteks, näitab see vähemalt soovi areneda.

Paraku on siin mitmeid agasid. Esimene ja üldine – ükskõik missugune (rahvusvaheline) organisatsioon pole midagi muud kui instrument. Kuidas aga seda instrumenti kasutada? Nt haamri ja peitli omamine ei tee veel iseenesest heaks puusepaks. Minu puhul pole see näiteks aidanud :)

Teine ja konkreetne küsitavus. Kui uue ühenduse alguspunktiks tuuakse positiivsete näidetena SRÜ ja Venemaa-Valgevene liitriik, siis jääb mulje pehmelt öeldes veider. Loomulikult ei saanud taolises programmilises artiklis mineviku teemat vältida, kuid seda oleks võinud teha pisut (enese-)kriitilisemas võtmes.

Samas on aga Vladimir Putini nime all valimiste eel ilmunud tekstis mitmeid positiivseid momente.

Kõigepealt eluterve ambitsioonikus – rääkida esmaste positiivsete näidete (Tolliliit) põhjal kohe laienemise ja globaalse mõju saavutamise soovist – see mõjub innukalt ja innustavalt. Teiseks võrdlemine Euroopa Liiduga ja lubadus õppida naabrite eksimustest – ka see näitab autori(-te) soovi mõjuda tõsiselt. Kolmandaks juba puht nimemaagiline mäng: Euraasia liit kõlab ju suuremalt ja võimsamalt kui Euroopa liit – esimene katab ju siiski kahte maailmajagu!

Kui aga rääkida võimalikust mõjust Eestile, siis ... on seda pisut keeruline teha.

Juhul kui uus majandus-poliitiline ühendus toob endaga majandusarengu tõuke, siis on ju hästi! Kui lisaks veel ka arenemise liberaalsuse ja demokraatia poole, nagu tekstis mainitud, siis veelgi parem!

Kui aga kõik see jääbki vaid valimiseelseks ideeks või mis veel hullem, süvendab idapoolse majanduse bürokratiseeritust ning vaid loob uusi kooskõlastavaid-lubavaid organeid (tekstis räägitakse kuni 100 komitee loomisest), siis pole paraku positiivist juttugi.

------------
lugu ilmus siin.

12.Venemaa veerandtund: valimised ja välispoliitika

2011-10-01T05:08:00.000-07:00

Teemaks valimised ja välispoliitika.

Kas seekordses nö suures valimistsüklis (järjestikused parlamendi-ja presidendivalimsied) on midagi erinevat võrreldes eelmise korraga? Miks otsustati korraldada Putin/Medvedev vangerdus ära juba nüüd, miks ei oodatud ära esimesi valimistulemusi? Kas seoss valimistega on oodata mingeid muudatusi välispoliitiises retoorikas?

Vestlemas Karmo Tüür ja Arkady Moshes Soome välispoliitika instituudist.

Salvestise pikkus 14:57, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)
http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

Venemaa valimiste kübaratrikk

2011-09-28T10:24:00.000-07:00

Valimiste aeg on igavesti põnev. Ehkki tihtipeale on tulemused ette teada – kasvõi laias laastus – on ikkagi vahva jälgida, kuidas midagi lavastatakse ning mismoodi asjad välja kukuvad. Noh, ütleme, vähemalt politoloogile näib see sehkendamine köitev ning oletan, et keskmisest innukama poliit-huvilise jaoks kah.

Idanaabri juures algas jällegi Suur Valimistsükkel. See tähendab, et vähem kui pooleaastase vahega toimuvad nii parlamendi- kui presidendivalimised. Lisaks veel peoga muid vähemaid valimisi ka, kuid neid toimub Venemaal pidevalt, lihtsalt nad on kõik kokku lükatud kahele valimispäevale aastas. Noh et vaeseid valijaid pisut säästa või nii.

Nood kaks suurt on aga igas riigis poliitilise elu kulminatsiooniks. Isegi nendes, kus tulemused on ette teada või parteisid sisuliselt polegi. Venemaal parteisid jagub ... või siis vähemalt midagi sellist, mis välisel vaatlusel väga parteisid meenutab.

Satiiriku hinnang
Hiljuti Eestis käinud Venemaalt pärit teravmeelne ja -keelne poliitsatiirik Viktor Šenderovitš palus peaaegu jumalakeeli mitte nimetada toimuvat valimisteks. Tema sõnul on tegu lavastusega, mis peab looma illusiooni vabadest valimisest ja muust demokraatlikust sehkendamisest. Tegelikkuses olla kõik niidid rangelt Kremli nukujuhtide käpas.

Eriti ilmekas näide sellisele niiditõmbamisele oli valimiste eel ereda leegiga süttinud ja kohe kustunud küünal ehk poliit-moodustis Pravoje Delo – parempoolsusele orienteeruv erakond. Aastaid tagasi loodud, ent varjusumas viibinud ühendus tõmmati käima, selle etteotsa asetati omamoodi karismaatiline miljardär Mihhail Prohorov ... kes aga võeti vahetult enne kandidaatide ülesseadmist Duumavalimisteks lihtsalt maha.

Väidetavalt pani mees projekti alla kuni 100 mln USD, arvates et talle antigi päris oma erakond juhtida. Kuid nagu toosama satiirik kujundlikult seletas, oli Prohorov lihtsalt palgatud nö autojuhiks. Ja Kremli peremehed üllatusid tõsiselt, nähes et sohver arvab nagu võiks ise otsustada kuhu sõita. Ning mõistagi vallandasid sihandse isemõtleja.

Suur Vangerdus
Peamine uudis, mida aga ootas nii kodu- kui välismaine publik, oli nn tandemi edasine saatus. Et mis siis saab Vladimir Putinist ja Dmitri Medvedevist, kes viimased aastad on riiki rõõmsalt käsikäes valitsenud? Putin, kes vanema vennana on seda ametit juba tosin aastat pidanud, võttis Medvedevi kah kampa ning andis koguni vahepeal presidendina end tunda.

See ootus lahenes mõned päevad tagasi. Nii nagu eelmise suure valimistsükli ajal, nii ka nüüd anti võim teineteisele üle. Eelmine kord teatas istuv president Putin, et toetab Medvedevit uueks riigijuhiks. Nüüd aga Medvedev, et toetab Putinit. Ning viimane omakorda, et soovib Medvedevit näha võimuerakonna esinumbrina parlamendivalimstel ning koguni peaministrina.

Tõsi küll, väike erinevus ja seega üllatus oli seekord kenasti sisse kirjutatud. Oodati, et tandem hoiab pinevust ülevalt kuni viimase hetkeni ehk kuni Duumavalimiste tulemuse teadasaamiseni. Kuid seekord tehti niimoodi. Ning lisaks sellele visati sisse vee üks vimka: ühe soojaga vallandati asepeaministri ülesannetes töötanud rahandusminister Aleksei Kudrini. Presidendi kursi kritiseerimise eest.

Oletused ja prognoosid
Mõningate elementide erinevus tekitab kohe ka eri tõlgendusi. Kõige julgemad vennad küsivad koguni, et kas Putin ikka võidab valimised? Vähema kuraasiga seltsimehed oletavad, et aga kas Medvedev ikka läheb peaministriks? Või et mis saab siis, kui võimuerakond Edinaja Rossia ei saa vajalikku häältearvu parlamendivalmistel kokku?

Kogu selle mängu juures on isiklikult minu jaoks suurim rõõm see, et seni on kõik läinud nii nagu vaja. Ehk siis nii, nagu viimatises prognooside kogumikus „Venemaa 2011“ sai ette ennustatud. Eelmise aasta lõpus 40 kaasautori abil kokku pandud ning selle aasta esimeste päevade sees ilmutatud raamatus kõlas ühe keskse ennustusena: uueks presidendiks saab Vladimir Putin. Meeldiv, kas pole?

Ahjahh, mida siis tähendab see pealkirjas mainitud kübaratrikk? Lihtsat ja klassikalist mustkunstniku võtet, kus ohtrate petteliigutuste ja köitva etenduse lõpuks tõmmatakse kübarast välja see, mis sinna juba varem valmis pandud. Saal ahhetab, lavatagune meeskond hõõrub rahulolevalt, ehkki pisut igavledes käsi, mõeldes juba järgmise etenduse peale.

Karmo Tüür
27.09.2011

---

lugu ilmus PP veergudel, veebis tasulises versioonis

Õnnitlen VVP puhul:)

2011-09-24T05:44:00.000-07:00

Läks nii nagu pidigi minema. Ehk siis Putin astub jälle presidendiks. Eriliselt hea meel on selle üle, et ennustasime seda juba aastapäevad tagasi seda ette.

Armas ja tore on ka asja vormistus. Medvedev pakkus Putini presidendiks ja Putin Medvedevi partei nr.1'ks ... ehk sisuliselt peaministriks (võttes arvesse soovi tugevdada parlamentarismi kuvandit).

Kokkuvõtvalt, tandem jätka täpselt nii, nagu seda on oi-kui-palju-kordi kujutanud suurepärane polit.ru karikaturist Jolkin.

Lugu on juba kajastanud nii Delfi kui DzD.

11.Venemaa veerandtund: Pravoje Delo

2011-09-21T22:16:00.000-07:00

11.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (21.09.2011).

Teemaks Pravoje Delo. Kes ja miks lõi sellise poliit-moodustise? Miks sinna etteotsa pandi Mihhail Prohorov ja miks ta sama kiirelt kõrvale astus? Kas iseseisev (ja veel enam liberaalne) poliitiline jõud on Venemaal üleüldse võimalik?

Vestlemas Karmo Tüür ja Anton Aleksejev - ERR korrespondent Moskvas.

Salvestise pikkus 14:52, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)

http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

10.Venemaa veerandtund: Piiteri vangerdus

2011-09-15T07:44:00.000-07:00

10.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (14.09.2011).

Teemaks nö Peterburi vangerdus. Miks võeti Peterburi linna parlamendi kätega maha VF parlamendi ülemkoja spiiker, Spravedlivaja Rossia juht Sergei Mironov? Miks viidi väga omapärase meetodiga Peterburi senine kuberner Valentina Matvienko üle sellesama ülemkoja etteotsa? Ning miks pandi uueks kuberneriks Georgi Poltavtšenko? Kas selle taga võib näha mingit laiemat skeemi või on tegu puhtalt tehniliste vangerdustega?

Vestlemas Karmo Tüür ja Vladimir Jushkin - Balti Venemaa uurimise keskuse juht.

Salvestise pikkus 16:05, faili suurus ca 15 Mb. (saade vene keeles)

saade kuulda taskuhäälingu lehel

Vahe- ja pärisvalimised Venemaal

2011-09-13T21:23:00.000-07:00

Üks Venemaa politoloog päris kord minu käest iroonilise pahameelega: „Vot te väidate, et Venemaal valimised ei määra midagi. Aga miks siis kõik need kandidaadid nii hirmsasti rabelevad, sinna oma raha alla panevad ja pingutavad?“

Tõepoolest, lähenevate parlamendi- ja presidendivalimiste eel on Venemaa poliitmaastikul märgata elavnemist. Pingutavad nii võimuerakonna esindajad kui väiksemad parteid, kohalikku ajakirjandust järgides on suvest saadik iga rakuga tunda käivitunud kampaaniat.

Tehniliselt võttes on neid kampaaniaid koguni mitmeid. Venemaa valimis-seadustiku järgi korraldatakse kaks korda aastas nn ühtseid valimispäevi, mil kodanikel tuleb langetada mitmeid otsuseid korraga. Ehkki peamine rõhk on seekord Duumavalimistel, tuleb samal ajal hääletada ka regioonide parlamentide ja kohalike volikogude valimistel jne.

Kuna eri tasandite valimisi on nii palju, siis kehtib koguni piirang, et korraga ei tohi valijale pihku anda üle viie valimissedeli. Üsna mõistlik, kas pole? Kuid nii ehk teisiti pean õigeks nimetada detsembrikuiseid parlamendivalimisi vahevalimisteks, sest nende tulemus määrab ilmselt ära järgmiste ehk pärisvalimiste käigu – kevadiste presidendivalimiste oma.

Rahvarinde õlekõrs
Väga lihtsustatult võib väita, et kui senine võimupartei kogub piisavalt hääli (ehk vähemalt samapalju eelmistel valimistel), käivitub üks stsenaarium. Kui aga vähem, siis teine. Ja siit saabki kogu lugu sisulise alguse.

Suurim poliitmoodustis Edinaja Rossia ehk Ühtne Venemaa kontrollib sisuliselt kogu ressurssi, nii administratiivses kui meedia-tähelepanu mõttes. Vaatamata sellele on aga erakonna populaarsus languses. Hiilgeaegadest ehk ligi 60% toetusest (2007-2008) on nüüdseks järele jäänud u 45%.

Eks ta ole ka arusaadav, sest lisaks objektiivsele elukvaliteedi langusele viimastel aastatel (toiduainete hinnaralli sööb ära sissetuleku tõusu) süvendab subjektiivset rahulolematus ka kohalike eliitide stagneerumine. Samad näod istuvad võimupartei lippude all samades kabinettides juba liiga pikalt. Hiljutine uurimus näitab, et viimase kümnendi jooksul on peatunud nn sotsiaalsed liftid, mis tõstaks võimule uusi nimesid ja nägusid.

Nii otsustatigi valimiste eel teha Ühtsele Venemaale noorenduskuur, luues vanale kehale ümber värske täiendus – nimega Rahvarinne. Ülalt antud käsu korras peab järgmises parlamendis Ühtse Venemaa fraktsioonis istuma vähemalt veerandi jagu mitteparteilasi. Seega on igas regioonis ühel-kahel uuel tulijal võimalik pääseda parlamenti.

Eelvalimiste vähene kasutegur
Rahvarinde moodustamise ümber puhkenud meediakärast jäi aga kampaaniat planeerivatel poliit-tehnoloogidel väheks. Et tõestada kõigile Ühtse Venemaa võimekust olla uuenduslik, uutele ideedele/inimestele ligitõmbav ja sisedemokraatiast pakatav, käivitati ka eelvalimiste protseduur.

Valimisringkondades asuti varakult koostama kandidaatide nimekirju, korraldama nendevahelisi debatte ja sisevalimisi. Et kogu protsessil veel eriti popp ning noortepärane kuvand oleks, pidid kohapealsed kandidaadid treima endast reklaamiklippe, koguma toetust sotsiaalvõrgustikes jne.

Kõik see on ju iseenesest tore, kuid selgus, et nn laiu rahvamasse ei huvita võimupartei sisemised mängud. Küsitlused näitasid, et enamik polnud Ühtse Venemaa eelvalimistest kuulnudki. Vähe sellest, ülejäänud parteid pidasid heaks tooniks ja avalikult ilkuda juhterakonna ponnistuste üle.

Ilmselge meelepahaga prahvatas Ühtse Venemaa mitteparteilasest liider Vladimir Putin sellepeale, et eelvalimiste protseduur saab kõigile parteidele olema kohustuslik! Kuid üsna kiirelt võttis ta oma sõnad tagasi, saades ilmselt aru, et taoline teiste parteide siseelu käsukorras ümberkujundamine ei haakuks kuidagi niigi hapra demokraatia-kuvandiga.

Matvienko juhtum
Nii ehk teisiti, regionaalsete eliitide jaoks saab neist valimistest proovikivi. Kes suudab Rahvarinde ja muude uuenduste abiga korvata Ühtse Venemaa populaarsuse langust, saab heaks kiidetud … nt järgmiseks tsükliks võimulejäämise näol. Kes aga mitte, sellega juhtub nii nagu Matvienkoga.

Peterburi linnapea Valentina Matvienko oli küll kahtlemata silmatorkav tegelane, kuid parteilises töös pole ta kuigi edukas olnud. Selle ebaedu üheks mõõdikuks oli tollesama Rahvarinde projekti sisuline läbikukkumine Peterburis. Liitujateks oli vaid käputäis lojaalseid, kuid marginaalsevõitu ühendusi.

Matvienko mahavõtmine ning kentsakavõitu vangerdamine Föderatsiooninõukokku peaks olema ka kõige suuremale optimistile õpikunäiteks, kuidas käib protsesside juhtimine praeguses Venemaa Föderatsioonis. Kuidas ja miks võeti maha senine Föderatsiooninõukogu (ehk parlamendi ülemkoja) spiiker, erakonna Spravedlivaja Rossia ehk Õiglane Venemaa juht Sergei Mironov. Kuidas ja miks viidi ühelt kohalt teisele Matvienko ning pandi asemele Georgi Poltavtšenko – see kõik väärib pikemat ja omaette arutelu. Kuid liikugem edasi.

Oodatavad tulemused
Mille nimel siis käib kogu mäng? Valimiste-eelsed jõudude vahekorra määramised kipuvad olema isetäituvad ennustused. See on üks suuremaid ja arusaadavamaid etteheiteid taolistele prognoosidele, et nad mitte ei peegelda, vaid ka kujundavad tulemusi. Eriti juhul, kui seda teevad riigile lähedal seisvad struktuurid, mitte sõltumatud analüütikud.

Hetkel prognoositakse Duumavalimiste tulemusi niimoodi: Ühtne Venemaa saab 55%, kommunistid 15, liberaaldemokraadid 11 ja Õiglane Venemaa 7% häältest. Kuna 7% on hetkel ka Venemaal kehtiv valimiskünnis, siis pole välistatud viimase väljakukkumine. Samal ajal kogub tasapisi populaarsust uus moodustis Pravoje Delo, kuid tema reiting on veel 4%.

Kõige tõenäosemaks tuleb pidada olukorda, kus Ühtne Venemaa suurendab viimasel hetkel Rahvarinde abil pisut oma tulemust ning kogub ligi 60% häältest. Tuletan meelde, et eelmine kord sai ta 64% häältest ja 70% mandaatidest ehk 315 kohta 450’st. Seega säilitab võimuerakond küll absoluutse enamuse, kuid võib kaotada konstitutsioonilise (ehk 2/3).

Nüüd tulebki küsida, et mida see endaga toob? Kas peetakse tulemust piisavaks, et minna välja järgmistele presidendivalimistele variandiga A ehk anda riigi juhtimine taas Vladimir Putin kätte? Või pole see tulemus piisavalt väärikas ning jäetakse kasutusele variant B ehk Dmitri Medvedev läheb uuele ringile? Või tuuakse mängu variant C ehk must hobune, kelleks mõned vaatlejad peavad uue partei juhti, miljardäri Mihhail Prohorov (kuigi mis must hobune see enam on, mida kõik juba teavad)?

Süsteemi eripärad
Olgu 4.detsembri Duumavalimiste tulemus milline tahes, tuleb meeles pidada Venemaa Föderatsiooni poliitilise süsteemi eripära. Ehk siis seda, et parlamenti sattumine ei tähenda automaatset võimu juurde saamist.

Sisuline võim koondub Venemaal presidendi, peaministri ja laiemalt nn valitsusringkonna kätte. See tinglik „nn“ on siinkohal vägagi oluline, sest paljuski ei määra asja ära see, kes istub mingi konkreetsel toolil, vaid sisemised jõujooned. Ehk siis kes on otsustajate siseringis ning kes jääb äärealadele. Olgu kohe öeldud, et tegu pole ainult Venemaa eripäraga, kuid parlamentaarsetes riikides roteeruvad võimukandjad hõlpsamini ning võim ei lähtu mitte niivõrd isikust, kuivõrd ametist. Venemaal on lugu aga pigem vastupidi.

Mõni päev tagasi ilmus Vene ajakirjas Russki Reporter ülevaade uurimusest, mis käsitles Venemaa eliidi nö sotsiaalvõrgustikku. Keeruliste muutujate abil oli välja arvutatud olulisemate juhtfiguuride „kaal“ ja asend selles. Mõistetav järeldus – mida kesksem koht ja suurem kaal on antud persoonil ülejäänud võrgustiku tegevuse korraldamisel, seda suurem mõju ja võim on ka tema kätte koondunud.

Üsna ootuspäraselt oli kogu selle võrgustiku keskne figuur Vladimir Putin. Pisut üllatavalt oli teiseks keskseks figuuriks Aleksei Kudrin ning alles hiljem tulid muud mõjukad nimed nagu Medvedev, Ivanov, Setšin jt.

Nüüd lõpuks me jõuamegi vastuseni loo alguses vene kollegi poolt esitatud küsimusele. Kõikvõimalikel valimistel, sh parlamendi omadel, hea tulemuse näitamine on iga osaleja jaoks ülimalt oluline. Sest sel moel suudab konkreetne isik sattuda olulisele võimuvõrgustikule lähemale. See on ju aga pingutamist vääriv tulemus, kas pole?

Karmo Tüür
12.09.2011

----------

lugu ilmus PM veergudel (veebis paraku vaid tasulises variandis)

10 aastat peale 9/11

2011-09-11T06:38:00.000-07:00

paluti "nimetada 5 peamist tagarjärge USA, maailma ja eraldi Eesti jaoks." Pakkusin sellise variandid:

---------------

maailmas on peale 9/11 muutunud nii mõndagi,
kuid väga väheste asjade kohta saab väita,
et see juhtus "sellepärast", enamik
asju juhtus lihtsalt "peale seda."

üks väheseid otseseid tagajärgi on lennujaamade
turvalisusenõuded, mille karmistamine lisab
ebamugavust paljudele, kuid millest tõusev kasu
on üsna vähene - ehk ainult uute töökohtade
loomise näol turvasektoris.

teine, pisut kaudsem ja üldisem tagajärg on
üldise turvatunde vähenemine. mastaapne kurjus
võib tabada kõiki ja kõikjal. kaasaegne
tsivilisatsioon on osutunud haavatavamks kui
arvati.

kolmas, mis juhtus küll "peale seda", kuid
oleks võinud puhkeda ka mingil muul ajendil,
on sõdade, kriiside ja rahutuste laine. ehkki
sõda Afganistanis, Iraagis ja ehk mujalgi
näikse olevat otseses seoses 9/11 sündmustega,
pole nendes midagi uut päikese all.

neljas, mis nüüd omakorda lähtus nendest
konfliktidest, on nt naftahinna tõus, mis
omakorda kiirendab nn naftatsivilisatsiooni
hääbumist. inimkond lihtsalt peab senisest
kiiremini otsima alternatiivseid energiaallikaid.

viies ning nüüd juba meie enda riiki puudutav -
me oleme osutunud kõige maailmas sündivaga
tihedamini seotuks kui ei iial varem. tuhandete
kilomeetrite taga toimuv pole meie jaoks enam
pelk leheuudis, vaid vahetu reaalsus.

---------------

ilmus venekeelses PM'is ja DzD's

Veelkord Abhaasiast

2011-08-29T23:04:00.000-07:00

Seekord küsis Vikerraadio, mida arvata Abhaasias toimunud valimistest, valituks osutunud mehest (Aleksandr Ankvab) ning laiemalt selle piirkonna perspektiividest.

Saade kuulda siin (min. 32-43)

Abhaasiast

2011-08-27T06:31:00.000-07:00

R4 küsis, mida arvata Abhaasiast. Kas Abhaasia on suveräänne või okupeeritud? Kas Venemaa tahab näha tegelikult iseseisvat Abhaasiat? Mida arvata 26.augusti valimistest?

Mina vastasin siis nii (12-18 min), kohe peale Gruusia suursaadikut.

Hiina hoiatus

2011-08-17T09:26:00.000-07:00

Vast olete kuulnud sellist ütlust nagu "viimane Hiina hoiatus". Nüüd hoiatab Hiina meid jälle. Tiibeti teemal.

ERR küsis, mis asjast arvata. Arvasin nii.

2011-08-16T21:50:00.001-07:00

9.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (16.08.2011).

Teemaks Venemaa - Euroopa liidu viisavabadus. Juba aastaid on Venemaa Föderatsioon rääkinud vajadusest sisse seada Euroopa Liiduga vähemalt lihtsustatud viisarezhiim, pikemas perspektiivis aga koguni viisavabadus. Mis on Venemaa motiivid selle taotlemisel ja missugused takistusi näeb Euroopa? Mida tähendavad Soomes kõlavad eriarvamused? Mida võiks kõik see endaga kaasa tuua Eesti jaoks?

Vestlemas Karmo Tüür ja Erkki Bahovski - ajakirjanik, euroametnik ja ABVKeskuse liige.

Salvestise pikkus 15:34, faili suurus ca 15 Mb.

--------------------------
PS - olgu öeldud, et Eestil on viisavabadus u 100 riigiga, Venemaal u 60'ga

mõni sõna vene majandusest

2011-08-11T07:01:00.000-07:00

Pisut Vene majandusest, palkadest, pensionist ja muust materialismusest:)

Küsis Mirkko Ojakivi, vastasin mina. Saade Uudis+, minutid 28:30-41:00

8.Venemaa veerandtund: 3 aastat Gruusia sõjast

2011-08-10T13:21:00.000-07:00

8.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (10.08.2011).
Teemaks 3 aastat Gruusia sõjast. Kolm aastat on möödunud kurikuulsast kuupäevast 08.08.08. Missugune on Gruusia ametlik seisukoht? Sõda jätkub paljuski nö propagandarindel, sh läbi filmide - kas mõni neist on parem kui teine? Mis võiks olla optimaalseks lahendiks ja kes saaks sellele kaasa aidata?

Vestlemas Karmo Tüür ja Ruslan Abašidze, Gruusia suursaadik Eestis.

Salvestise pikkus 17:55, faili suurus ca 17 Mb. (saade vene keeles)

Rogozin naaseb Venemaale?

2011-08-04T01:38:00.000-07:00

BNS küsis, mis arvata sahinast, nagu läheks VF suursaadik NATO juures Dmitri Rogozin tagasi Venemaa sisepoliitikasse (nagu väidab Kommersant). Vastasin:

--------------------------

Esiteks ei soovita ma sedasorti sahinaid väga tõsiselt võtta. Venemaa praktikas on üsna tavaline, et sahistatakse ühte aga tehakse teist. Seejuures teadlikult ... sahinad tihtipeale ei sünni ise, vaid neid lastakse eri eesmärkidel käima.

Teiseks - kui see juhtukski, ei muudaks iseenesest Rogozini lahkumine midagi ei Vene-NATO suhetes ega ka Venemaa sisepoliitikas.

Venemaa saadik NATO juures ei ole iseseisev poliitikakujundaja, vaid sõnumi edastaja. Järelikult pidas Venemaa vajalikuks edastada justnimelt sellise sõnumi. Juhul kui nüüd konfliktne Rogozin vahetataks välja kellegi leebe ja koostöövalmi kodaniku vastu, siis see oleks juba teine sõnum. Kuid veelkord, Vene-NATO suhted pole sellised nagu nad on mitte Rogozini pärast, vaid Rogozin on lihtsalt selle suhte kehastus.

Venemaal endal aga poleks Rogozinil suurt midagi teha poliitilises mõttes. Olla üks paljudest "allaneelatutest" Rahvarindes pole just suurem asi perspektiiv. Küll aga võib ta saada mõne tubli poliitilise ametnikukoha, mis aga jällegi ei muuda ilma ega olusid.

Seega üldistades - ma ei pööraks sellele sahinale suuremat tähelepanu. Väärtus võiks olla ainult sellel, kui me teaks, kes pannakse Rogozini asemele saadikuks NATO juures.

Läti erakordsed võimumängud

2011-07-29T01:31:00.000-07:00

Ehkki peakiri võib tunduda ülepingutatuna, on Lätis toimiv praegu lausa mitmes mõttes erakordne. Ning asi tasub uurimist, isegi vaatamata sellele, et Läti puhul ei tea me suurt midagi ka nö korralistest protsessidest.

Erakordne oli juba algsündmus ise – Läti president algatas parlamendi laialisaatmise. Ehkki ka varem on lõunanaabri presidendid vihjanud oma õigusele seda sammu astuda, pole ähvardustest kaugemale asi läinud.

Teiseks sai rahvas oma rahulolematuse ka referendumil välja öelda – taas erakordselt, sest varem pole lihtsalt sedasorti referendumeid korraldatud. Ning tulemus oli erakordselt üksmeelne – umbes 95% hääletanuist oligi seda meelt, et senine seadusandlik kogu tuleb laiali saata.

Noh ja mõistagi oli erakordne ka asja tulemus. Parlament lähebki laiali (ikka ja jälle esimest korda Läti uues ajaloos) ning tulevad erakorralised valimised. Ja ühtlasi astus tagasi ka president ise.

Kas asjast ka tulu tõuseb?

Ühest küljest võib täiesti mõista neid, kes kogu protsessi täiesti pahaks panevad. Vaevalt üheksa kuud koos istunud parlamendi laialisaatmine tähendab, et kas viga on poliitilises süsteemis või on Läti valijad debiilikud – nii vähemalt arvas sealne poliit-tehnoloog Jurgis Liepnieks. Tema argumentatsioon on äärmiselt lihtne: kui koosistuv parlament pole korda saatnud mingit uskumatut sigadust, siis pole ka selline laialisaatmine millegagi õigustatud.

Teisest küljest aga piisab lätlaste arvates ilmselt just sellestsamast, et seesinane koosseis ei olnudki võimeline midagi korda saatma, sest oli kohalike oligarhide (või siis minigarhide) kontrolli all. Vähemalt see loogika seisiski ametlikult kogu laialisaatmise taga.

Hea kolleeg, Läti politoloog Andis Kudors nägi toimunus vähemalt kahte positiivset külge. Esiteks sai Läti kodanik teadlikumaks oma kodanikuks olemisest – sellest, et tema häälel ja otsusel on tõesti mõju. Teiseks aga muutus Läti presidendi ebamäärane roll pisut tõsiseltvõetavamaks. Kui ikka järgmine Läti riigipea hakkab rääkima parlamendi laialisaatmisest, siis võtavad rahvasaadikud ka asja tähelepanelikumalt.

Uus poliitiline jõud peaks muutma

Uutel, sügisel toimuvatel valimistel saab ilmselt suurima (või vähemalt märkimisväärse) tulemuse seesama endine president VALDIS ??? Zatlers. Nimelt asutas ta uue erakonna – Reformipartei, mille populaarsus on praeguste küsitluste kohaselt üks suuremaid (ca 18%).

Ehkki uus moodustis Läti poliitikamaastikul on nii värske, et neil pole veel oma programmgi paigas, on mõningad olulisemad ideed juba välja hõigatud. Mõistagi peaks need ideed olema uuenduslikud – ikkagi Reformierakond.

Võtsin ühendust uue partei juhatusse kuuluva kolleegiga, politoloogiga Viktor Makarov. Või kui soovite, siis Viktors Makarovs, nagu on kirjas tema Läti passis. Toon välja mõned sõnumid, kuid rõhutan kolleegi palvel, et tegu on alles esmaste programmiliste punktidega, oma valimisplatvormi väljatöötamine ju alles algas!

Plaanitavad reformid

Esiteks plaanib uus erakond maksu- ja eelarvereformi. Kanda maksukoormus sissetulekult üle rikkusele (vähendada füüsilise isiku tulumaksu ja tõsta kinnisvaramaksu). Loobuda hukutavast eelarvepopulismist (ehk siis lubadustest suurendada pensione eelarvekriisi tingimustes, vähendada eelarvedefitsiiti).

Teiseks demograafilised reformid - maksusoodustus kahe ja enama lapsega peredele; lastele tasuta tervishoid; remigratsiooni toetamine.

Edasi haridusreform – nn austraalia mudel ehk siis õppelaenu tagasimakse vastavalt sissetulekule, kakskeelsuse juurutamine (koos kohustusliku läti keele oskusega). Integratsiooni teemal: alates 1991.a sündinud mittekodanike lastele automaatne kodakondsus. Demokraatia edendamine: reformide praktika laiendamine, eelkõige kohalike omavalitsuste tasemel. Jne, jne, jne.

Reaalsuse hukutav väljavaade

Ideed on ju vahvad, kuid õhku jääb kaks küsimust. Ilmselt ei saa uus jõud endale valimistel enamust, seega peab ta astuma valitsuse moodustamiseks koalitsiooni. Mis jääb aga koalitsioonilepinguis järgi esialgsetest lubadustest?

Teiseks muudab kogu selle asja juures pisut mõtlikuks uue poliitilise jõu soov jääda kõigi reformiplaanide juures tsentrisse. Tavaliselt tähendab selline soov vaid ühte – tahet meeldida kõigile. Kuid sel juhul kõlab üsna lootusetult lubadus mitte olla populist. Teisest küljest võib aga see tõesti tähendada soovi ületada rahvuslikku lõhet Läti ühiskonnas ning olla nö „rahvusülene“ ehk kõik osapooli ühendav.

Kui Lätis tulevad tõesti mängu uued näod ja uued ideed, oleks vahva. Kuid samas ... enamasti kipub ajalugu õpetama, et nö uus poliitika ei erine lõppkokkuvõttes millegi poolest sellest va pahakspandud vanast. Ning sellele järgneb pettumine. Jälle.

Karmo Tüür

25.07.2011

--------------

lugu ilmus 28.juuli 2011 PP veergudel

Suurerastamine Venemaal

2011-07-28T05:19:00.000-07:00

Venemaa plaanib hakata erastama oma suuremaid ja magusamaid ettevõtteid, nii nt naftatorufirma Rosneft kui Moskva kennujaam Šeremetjevo jne.

Miks seda vaja on, mida võib endaga tuua ning kellele see kasulik on? Kõigest sellest rääkisime Uudis+ saates (5-20 min) koos Erkki Bahhovski ja Lauri Hussariga.

Valiti välja parimad Balti riikide ja Venemaa-suunalised uurimustööd

2011-07-17T22:45:00.000-07:00

Avatud Eesti Fondi ja mõttekoja ABVKeskus (Akadeemiline Balti ja Vene Uuringute Keskus) korraldatud ühisel uurimustööde konkursil kuulutati välja kaks võitjat.

Konkursi eesmärk oli selgitada välja 2011. aastal Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides Venemaa ja/või Balti teemal kaitstud parimad bakalaureuse- ja magistritööd. Võitjateks kuulutati Käthlin Saluveer ning Sandra Kamilova, kes mõlemad kaitsesid oma tööd magistritasemel Tartu Ülikooli riigiteaduste instituudis.

Saluveeri uurimus vaatles ontoloogilise julgeoleku dilemmat Vene Föderatsiooni NATO idasuunalise laienemise diskursuses perioodidel 1998-2002 ja 2005-2008, Kamilova keskendus Transnistria ja Venemaa suhete ning sõltuvuse analüüsile. Kuna kahe võidutöö vahe oli kõigest 1 punkt, otsustati nominaalselt välja kuulutada kaks teist kohta ning premeerida võitjaid võrdselt. Mõlemad autorid saavad Avatud Eesti Fondilt preemiaks 300 eurot. Välja anti ka kaks kolmandat kohta, mille kumbki autor saab preemiaks 200 eurot. Madis Roll Tallinna Ülikoolist võrdles Euroopa Liidu ja Venemaa mõjusid Kesk-ja Ida-Euroopas, TÜ riigiteaduste instituudi üliõpilase Joel Kallise töö käsitles Eesti rahvusvähemuse julgeolekustamist Pihkva oblasti näitel.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam avaldas heameelt, et Venemaa uurimussuunana pakub üliõpilastele huvi. „Akadeemiline järjepidevus selle keerulise maa uurimisel ja analüüsimisel on ääretult tähtis,“ märkis Hellam.

ABV Keskuse juhataja Karmo Tüür oli esmakordselt toimunud konkursi tulemustest meeldivalt üllatunud. „Konkurss leidis üliõpilaste seas vastukaja ja laekunud tööd nii Tartu Ülikoolist kui Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudist olid kõik ühetasemeliselt head. Valdkonniti oleks oodanud ka mõnd majandus- või õigusteadusalast tööd, aga olgu see siis tulevikusuuniseks,“ sõnas Tüür.

Töid hindas 4-liikmeline komisjon, kuhu kuulusid Avatud Eesti Fondi nõukogu liige, TÜ rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo, TÜ Eurokolledži Ida-Euroopa ja Venemaa uuringute lektor Heiko Pääbo, Riia Stradinši ülikooli lektor Veiko Spolitis ning ABVKeskuse juhataja Karmo Tüür. Hindamine toimus 5 kriteeriumi alusel – aktuaalsus, akadeemiline korrektsus, sisuline mõistetavus, innovaatilisus, edasiarendatavus. Erinevatele kriteeriumitele anti erinevad kaalud, olulisemateks peeti uuenduslikkust ja sisulist mõistetavust.

Kõik konkursil osalenud tööd on tänasest kättesaadavad ABVKeskuse veebilehel SIIN.

Lisainfo:

Karmo Tüür
abvkeskus@ut.ee
+ 372 59092264

Kelly Grossthal
kelly@oef.org.ee
615 5700

7.Venemaa veerandtund: 20 aastat reforme

2011-07-12T23:32:00.000-07:00

7.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse iganädalane jutusaade (12.07.2011).
Teemaks 20 aastat reforme venemaalase pilguga. Hiljutine põhjalik uurimus venemaalaste suhtumisest 20 aastat tagasi toimunusse ja järgnenule. Mida nad hindavad, mida kahetsevad, millest mõtlevad meie idanaabrid, vaadates tagasi NLiidu lagunemisele ja edasistele ümberkorraldustele.

Saadet on lihtsam jälgida, kui saate samal ajal ise uurimust sirvida.

Vestlemas Karmo Tüür ja Aimar Altosaar, sotsioloog, poliitik ja ettevõtja ning ABVKeskuse pikaajaline liige.
Salvestise pikkus 17:27, faili suurus ca 16 Mb.

kõik saated leitavad siit:
http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

Prohorovi Pravoje Delo

2011-07-07T05:10:00.000-07:00

Venemaa poliitilise taeva uuest udukogust nimega Pravoje Delo rääkides valdavad mind kahetised mõtted.

Ühest küljest on tegu marginaalse moodustisega (al.2008 eksisteerinud pisipartei), mille etteotsa paluti nüüd "efektiivne manager" Mihail Prohorov. Efektiivne võib ta kindlasti olla, kuid valmistel edu saamiseks pead sa olema pisut populaarne. Ebaõiglustunde all niuksuvas vene ühiskonnas ei saa aga multimiljardär, oligarh ning muidu edukuse kehastus aga kunagi olla väga köitev.

Teisest küljest aga ennustasin ise, et enne valimisi luuakse mingi uus poliitiline jõud, kuid selleks näis olevat veel hiljuti veider Rahvarinne. Kas Medvedevi sõnade kordamisega teleekraanidele jõudnud Prohorov võiks olla hoopis see uus ja värske tulija? Pisut kahtlane.

Sellest ... või umbes sellest rääkisin Uudis+ saates, vastates Lauri Varik ja Tarmo Maiberg küsimustele. Kuulda saab siin (5-15 min)

6.Venemaa veerandtund: Läti idatransiit

2011-07-04T09:32:00.000-07:00

6.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse iganädalane jutusaade (04.07.2011).
Teemaks Läti asend ja roll idatransiidis. Kui oluline see üldse Läti jaoks on? Kas Moskva-Riia raudteeühendu on Läti jaoks olulisem kui Rail Balticu projekt? Mida võib endaga kaasa tuua segadus Air Balticu ümber?

Vestlemas Karmo Tüür ja Veiko Spolitis, Läti politoloog, kaitseministri parlamentaarne sekretär ning ABVKeskuse pikaajaline liige.

Salvestise pikkus 17:20, faili suurus ca 16 Mb.

http://www.ut.ee/ABVKeskus/?leht=podcast

Uus-Stolõpinluse juurutamine Venemaal?

2011-06-30T23:10:00.000-07:00

Venemaa poliitilise mõtte maastikul on hetkel käimas kaks väga vastastikkust protsessi. Üks tuleneb arusaamast, et kaua enam samal moel jätkuda ei saa. Teine aga lähtub vajadusest võita valimised ehk meeldida rahvale – seega teha kõike sedasama, mis võimude populaarsust viimasel ajal suurendanud on.

Esimene mõtteareng kujutab endast pisut varjatud, kuid järjekindlat rahva suunamist eneseabi, ettevõtluse ja iseseisva jõukuse tootmise radadele. Selle liikumise käilakujuks upitatakse Stolõpinit – XX sajandi alguspoole Vene impeeriumi riigimeest.

Pjotr Stolõpini nimi on läbi aegade püsinud mälestusmärk Venemaa võimalikule nö normaalsele arengule. Võimalusele, et nn sotsialistlikule arenguteele oli olemas edukas ja elujõuline alternatiiv (tuleb muidugi meeles pidada, et tegelikult polnud nõuka-korral ja sotsialismil omavahel kuigipalju ühist).

Kas panna inimesed tööle ...

Põhiline mälestuspilt seoses isand Stolõpiniga selles kontekstis on agraar-reform. Ülimalt lihtsustatult oli selle sisuks talupoja tööle panemine omaenda maal varasema ebaefektiivse kogukondliku kasutamise asemel.

Praegu on olukord ja ülesanne võrdlemisi sarnane. Ülimalt ebaefektiivne ühismajandamine on peaaegu lõppenud. Paradoksaalselt aga seisavad maad enamasti tühja ning rahvas kiunub järjest kasvavate toiduhindade käes. Lahendus: panna inimesed taas tööle ning seda mõistagi mitte ainult põllumajanduses. Selleks antakse praegu nii maksusoodustusi kui toetusi, seda koos näpunäidetega väike-ettevõtluse arendadamiseks.

Tõsi küll, kõik see kõlab kaunimalt kui tegelikkus. Enamasti on maapiirkondades järel ainult vanurid või siis muidu töösuutmatu seltskond. Väike- ja keskmise ettevõtluse aretamine (mida võimud kahe suupoolega toetavad) on tegelikkuses palju keerulisem kui sõnades. Takistuseks ikka needsamad postsovjetlikud hädad: korruptsioon ja bürokraatia.

... või võita valimised?

Teise mõttevoolu – õigemini käitumismustri – taga on aga lähenevad valimised. Ehkki Venemaa valimistel on oma eripärad, soovitakse detsembrikuistest parlamendivalimistest välja pigistada maksimum. Sisuliseks eesmärgiks jäävad mõistagi järgmise aasta presidendivalimised ... kuid sellest rääkimine viiks meid väga kaugele peateemast.

Peamine on aga hetkel see, et võimude viimaste aastate tegevus on end näidanud üsna heast küljest. Vladimir Putini võimustumisest saadik on riigi kuvand ning selle juhtide populaarsus tugevnenud. Järelikult tuleb jätkata selle tegemisega, mis seni head tulemust andis – loogiline, kas pole?

Putini ajastu langes aga kokku naftahindade kosmilise tõusuga ning seetõttu sai riik külvata kõikvõimalikke toetusi vasakule ja paremale. Raha andmine ning rahva rahulolu käivad omavahel käsikäes. Annad – oled populaarne. Ei anna – ei ole.

Kaua niimoodi ei saa

Kõikuvad naftahinnad ning riigi pidurdamatult kasvav rahavajadus viivad aga paratamatu mõttekäiguni – kaua enam niimoodi ei saa! Kui oleksite ise samas olukorras, jõuaksite varem või hiljem samasuguse järelduseni: vaja see ahne rahaküsijate parv tööle panna, las teenivad ise endale elatist ning maksavad hoopis selle pealt riigile makse, mitte vastupidi!

Vene riigi kanda on niigi üha kasvavad kulutused, olgu selleks nö au ja uhkuse küsimused (nagu Sotši olümpiamängud) või vanade lolluste lappimine (nt Tšetšeenia lojaalsuse kinnimaksmine). Rääkimata sellest, et Venemaa seisab silmitsi sama hädaga kui ülejäänud põhjapoolkera tsivilisatsioon: vananev rahvastik ehk vähem maksulaekumisi ning rohkem sotsiaalseid kulutusi.

Nüüd ongi küsimus, kumb mõttekäik jääb peale? Kas pikaajalise kasu saamise nimel tehtavad tülikad reformid või lühiajalise poliitilise ülesande lahendamine? Jõhkralt lihtsustades: kas ellujäämine või valimisvõit?

Mõistagi on võimalik, et õnnestub nii üks kui teine. Selle nimel, mulle näikse, juurutataksegi seda poliitilise mõttelaadi nihet. Uus-Stolõpinlus kui Venemaa ellujäämise mudel. Kõlab ju uhkelt? Vähemalt suvise fantaasiana kindlasti!

Karmo Tüür
26.06.2011
----------

lugu ilmus 29.juuni PP veergudel

Uued salvestised taskuhäälingus

2011-06-28T05:09:00.000-07:00

ABVKeskuse taskuhäälingu lehel on vahepeal lisandunud kaks uut salvestist:

----------

5.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse iganädalane jutusaade (28.06.2011).
Teemaks Peterburi rahvusvaheline majandusfoorum, Venemaa majandusdiplomaatia eredaim sündmus. Mis roll sellel üritusel on ning mida sellel kõneldu räägib Venemaa eliidi meeleoludest?
Vestlemas Karmo Tüür ja Stanislav Tkachenko, foorumil osalenud Peterburi rahvusvahelise majanduse ekspert.
Salvestise pikkus 14:36, faili suurus ca 14 Mb. (saade vene keeles)

-----

4.Venemaa veerandtund: ABVKeskuse iganädalane jutusaade (17.06.2011).
Teemaks Venemaa Föderatsiooni poliitika Kaspia regioonis. Kui lai on see regioon Moskva jaoks ning miks on ta oluline?
Vestlemas Karmo Tüür ja Aleksei Vlasov Moskva riiklikust ülikoolist, Kesk-Aasia, Kaukaasia ning Kaspia regiooni asjatundja. (MGU).
Salvestise pikkus 13:19, faili suurus ca 13 Mb. (saade vene keeles)

Разбор полётов: Türgi ja kurk :)

2011-06-20T05:40:00.000-07:00

Selle hooaja viimane saade, teemadeks Türgi parlamendivalimised ja nn kurgiskandaal.

Türgis võitis parlamendivalimised arvatult peaministri islamistlikuks peetav Arengupartei. Mida aga see "islamistlik" tähendab Türgi kontekstis? Missugused on üldse Türgi valimiste mängureeglid ja kes seekord sisse said? Kas on oodata uut põhiseadust? Kas senine sõjaväe juhtivroll kaob sootuks?

Nn kurgiskandaalist ei peaks üks tõsiseltvõetav saade rääkimagi, kui see poleks järjekordne näitlik õppetund sellest, kui vähe ollaks jamadeks valmis. Kuidas piirata EL sisest kaubavahetust ning mis teha juhul, kui väljaspoolt piir kinni pannakse?

Stuudios saatejuhina Jevgenia Garanža, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, toimetajana asju ohjamas Artur Aukon. Kuulda saab Raadio4 veebist.

ABVKeskuse taskuhääling

2011-06-12T10:49:00.000-07:00

Vaikselt hakkab võtma jumet uus iganädalane formaat: ABVKeskuse taskuhääling. IT-spiigis podcast.

Eksperimentalne saade igas mõttes. Kui seni on sedasorti taskusserääkimist harrastanud eri meediakanalid - põhiliselt mõistagi raadiod - siis nüüd on seda laias laastus võimalik teha igaühel. Ainuke küsimus, et kas on midagi öelda? :)

Venemaa temaatika on suur ja lai. Põnevat toimub kuhjaga nii sealmaal endal kui sünnib ka üht-teist sellega seonuduvat siinkandis. Jõudumööda proovimegi neid teemasid katta. Päevakajalisus pole eesmärk omaette - kord nädalas tehtav salvestus ei võimaldagi olla kiir-reageerija rollis ... ning see pole ka eesmärk.

Esimese hooga teen seda saadet oma heade kolleegide, ABVKeskuse liikmete ja lähedalseisvate isikute ringis. Kaasaegsed vahendid: arvuti, Skype ja vastavad salvestus- ning toimetustarkvarad võimaldavad kogu asja teha üsna mugavalt. Ehk siis pole üldse oluline, kuskohas hea kolleeg viibib, peamine et oleks suhteliselt hea veebiühendus ning mikriga kõrvaklapid.

Seni olnud teemadeks:
- Ukraina-Vene suhted (Tüür-Matsulevits)
- Venemaa 2030 majanduspoliitiline prognoos (Tüür-Vare)
- loodav Ühendatud Rahvarinne (Tüür-Piirsalu)

Huviline kiikab siia. Tagasiside ja kriitika teretulnud (esimese saate kvaliteediprobleemidest olen teadlik). Soovitused samuti oodatud :)

Putini nimeline Rahvarinne

2011-06-11T02:22:00.000-07:00

Kujutage hetkeks ette, et teid on tabanud õnnetus olla Venemaa president. Ning mitte lihtsalt vormipärast riigi etteotsa määratud hallivõitu kuju, vaid aktiivne ja võitlev tegelane? Endine luuraja, kelle jaoks näib selge, et kui lasta asjadel omasoodu areneda, siis kaob see riik varem või hiljem?

Vladimir Putin sai pärandiks Jeltsini-aegse Venemaa, mis oli üsna kindlal kursil liikumas üha suurema vabaduse, kuid veelgi suurema segaduse suunas. Kaootiline ja äärmiselt ebaefektiivne, kohati üsna demokraatia-hõngune ehk siis üsna juhitamatu.

See seltskond, keda politoloogiline vennaskond nimetab „kollektiivne Putin“, ei suuda orgaaniliselt taluda juhitamatust. Vähemalt mitte oma haldusalas. Kaos võib olla mõnikord kasulik, kuid ainult kontrollitud kujul ning sedagi erioperatsiooni sihtriigis. Mitte oma tagalas.

Võimupartei lugu
Kõige hõlpsam oleks riiki päästa ning olukorda kontrollida täielise monarhia või lihtsa diktatuuri tingimustes. Kuid Putini maailmapildis on kindel roll parteilistel mängudel ning parlamentaarsel riigikorraldusel.

Valimised ja parlament on vahendid, mis pakuvad kogu süsteemile legitiimsust. Legitiimsus ja väline usutavus – need mõisted kuuluvad olemuslikult iga eduka operatsiooni juurde, on osa luuraja mõttemaailmast.

Venemaa parteimaastiku eripära oli (ja paljuski on siiani) selle de-ideologiseeritus. Valimisi võitma loodud Ühtne Venemaa (Edinaja Rossia) pole koormatud ühegi nö suure ideega. Tegu on ülalt alla konstrueeritud huvigrupiga, mis ühendab kõiki, kellel piisavalt huvi ja suutlikkust olla võimul.

See aga tähendab, et nn partei ühisnimetaja alla satuvad eripalgelised inimesed, kellest paljude jaoks on peamiseks motivaatoriks võim ja sellega kaasnevad hüved. Paraku kuuluvad need mõisted tihtilugu karjeristide ja kaabakate juurde.

Kõik see toob endaga paratamatult üsna kiire populaarsuse languse. Rahvasuus ringlebki Ühtse Venemaa kohta mõisteseletus „sulide ja varaste partei“ (Partia zhulikov i vorov). Seetõttu tuleb iga valimise eel partei fassaadi kindlustada uue toega. 2007.aasta eel loodi selleks liikumine „Putini eest“ (Za Putina!), nüüd „Ühendatud Rahvarinne“ (Objedinjonnõi Narodnõi Front).

Rindele küll, aga milleks?
Rahvarindeid on loodud läbi aegade. Ka Venemaal endal võib sellenimelisi ühendusi loetleda mitmeid. Nende ühiseks olemuseks peab aga olema alati võitlus – ning loomulikult võitlus millegi vastu. Olgu see siis võõrvõimu vastu (nagu nt terve müriaad rahvarindeid omal ajal Aafrikas) või omamaise, aga vale režiimi vastu (nagu nt Valgevenes jm).

Mille vastu siis kavatsetakse Venemaal võidelda? Kas korruptsiooni ja bürokraatia vastu, nagu Kremlist aeg-ajalt ikka tavatsetakse hüüda?

Kuid ma soovitaks asjale läheneda pisut pragmaatilisemalt. See rinne ei ole loodud „millegi nimel“, vaid „millegi jaoks“. Nii nagu Ühtne Venemaa pole ühegi ideoloogia kandja, nii ka uuel Rahvarindel pole vaja välja mõelda muud ideed peale võimu enese. Sest – Putini enda sõnul – uus ühendus peab andma võimaluse liituda Ühtse Venemaa ka nendele, kes ei ole partei liikmed.

Nagu öeldud, kipub Ühtse Venemaa kaubamärk hakanud viimasel ajal kuhtuma. Selle märgi alla koondunud eliidil on kaks võimalust – kas hakata enda nahka päästma pagemisega või maine parandamisega. Pageda pole aga kuhugi, võimule meelepärast ehk sooja koha säilitamist võimaldavat alternatiivi pole. Õiglase Venemaa (Spravedlivaja Rossia) hiljutine tasalülitamine tegi selle olukorra äärmise teravusega selgeks.

Kõik näivuse nimel
Soovitangi esitada endale nö kolmas küsimus – milleks on kogu seda janti praegusele võimule vaja? Kas ilma sellise struktuuri loomiseta midagi muutuks?

Oletame et Ühtse Venemaa valimistulemus oleks vastavuses küsitlustulemustega ehk siis selle populaarsus langeks detsembrikuistel valimistel 70% piirimailt nt 50% peale. Ning et vastav fraktsioon saaks Riigiduumas mitte konstitutsioonilise enamuse, vaid lihtenamuse. Mis muutuks võimu ehk nn kollektiivse Putini jaoks? Kas oleks olemas mingi tõenäosus, et ülejäänud parlamendierakonnad ühineksid Kremli käepikenduse vastu? Kas parlamendi arvamus muudab Venemaa praeguses võimustruktuuris üldse midagi?

Vastused on ju üsna ilmsed. Sisuliselt ei muutuks tandemi jaoks midagi. Muutuks vaid näiline pool. Sellel muutusel oleks aga kaks külge. Ühest küljest paraneks ju Venemaa demokraatia maine: „näete, ka meil kaotab võimukandja populaarsust ning ka opositsioonil on võimalus.“ Teisest küljest annaks see aga ka nö vale signaali lihtsameelseile – et opositsioonil on tõesti võimalust ning astla vastu saab karistamatult üles lüüa!

Seetõttu otsustai ühendada kaks meeldivat omavahel. Ühelt poolt antakse samasugune väljapoole demokratiseerumise-signaal: „kõige laiemate rahvahulkade kaasamine“. Teiselt poolt aga tehakse kodupublikule imelihtsate vahenditega selgeks: „tahad hästi elada – mängi koos meiega, mitte meie vastu!“

Edukas kombinatsioon
Vladimir Putini hiljutine visiit Pihkvasse, kus ta esimest korda rääkis pikemalt Rahvarinde olemusest, näitas taolise lähenemise tõrkevaba edukust. Ainus kohalik populaarne protestimeelne ühendus, kes jauras võimude saamatuse vastu teede remondi teemal, kutsuti kohtumisele Putiniga ning liitus koheselt Rahvarindega.

2011.a Venemaa parlamendivalimised on omamoodi sissejuhatuseks 2012.a toimuvatele nö päris- ehk presidendivalimistele. Kuigi Duumavalimiste tulemusi saab ju vabalt korrigeerida vastavaks nö ettenähtud arvudega, pole seda jama Kremlile vaja. Tarvis on luua õhkkond, kus kellelgi ei teki kahtlustki, et rahva poolehoid kuulub õigetele tegijatele.

Nii parem- kui vasakpoolsed jõud on edukalt marginaliseeritud, sisuliselt ainsaks kandvaks poliitiliseks jõuks konstrueeritakse lauspopulistlik, kuid oma konjunkturismis hästijuhitav ühendus. Osade intellektuaalide irooniline põlgus taolise mängu suhtes ei muuda midagi, teatud protsent rahulolematuid jääb alati … ning nende olemasolu on isegi tervitatav. Omamoodi näidiseksemplar või nii.

Lõpetuse asemel küsin aga uuesti loo algusküsimuse – mida teeksite teisiti olles samas olukorras? Kui kõik – nii nõunikud, poliittehnoloogid kui ka oma mõistus – sosistavad: „Riik on hädaohus! Kui mitte sina, kes siis veel?“ Kas läheksite täielise demokratiseerumise libedale teele?

Karmo Tüür
26.05.2011

-------------
lugu ilmus juunikuise Kes-kus veergudel.

Разбор полётов: Läti ja Valgevene

2011-06-09T01:02:00.000-07:00

Läti president saatis laiali parlamendi: mis saab edasi? Kas on õiguspärane seda nimetada "riigipöördeks", nagu seda kergekäeliselt on juba ette tehtud? Mida teha kurioosses olukorras, kui rahvas ei toeta laialisaatmise ettepanekut ning põhiseaduse kohaselt peaks president tagasi astuma ... aga ettepaneku teinud president Zatlers pole enam ametis?

Läti poliitilise olukorra eripära tuleneb suuresti selle parteilise süsteemi puudumisest või äärmisest kaootilisusest. Parlamenti sattuvad jõud pole enamasti seotud mingite arusaadavate ideede või ideoloogiatega, kodanikud hääletavad üsna juhuslikul /reklaami alusel. Seetõttu on raske loota, et ka uued valimised midagi väga palju muudavad.

Teiseks teemaks oli kõne all Valgevene. Tuleb välja, et eelmiste Valgevene-teemaliste saadete eest olla meid kirutud ... et tegelikult olla seal ju kõik hästi. Nüüd aga paraku pole kellelgi hästi, ei Valgevene võimudel ega rahval. Devalveerimine lõi pika puuga vastu kõiki. Senine näiline stabiilsus osutus petlikuks. Pragune olukord meenutab paljuski NLiidu lõpupäevi.

Saatejuhi omapärase kalambuuri kohaselt paikneb Valgevene kahe krediidi vahel: kas võtta laenu idast või läänest. Venemaa ehk EvrAzES raha seab ühed ja väga lihtsad tingimused - müüa maha oma vara. Lääne krediit seab teised ja keerulisemad tingimused: vajadus läbi viia süsteemsed reformid ... aga võimaldaks varad alles jätta. Kumma kasuks otsustatakse?

Stuudios nagu ikka Karmo Tüür, Harri Tiidoa ja Jevgenia Garanža. Kuulda saab 5.juunil eetris olnud saadet siit.

Valgevene must vöönd

2011-06-08T06:15:00.000-07:00

Valgevene elab justkui keset mingit musta vööndit. Kui usuks sellistesse asjadesse, võiks lausa öelda, et keegi on Valgene ära kaetanud. Ainult et poliitikas, eriti suures poliitikas ei saa asju sel moel seletada, ratsionaalne inimene otsib mingeid mõistuspärasemaid seletusi.

Kui väga lihtsustatult vaadata, siis võiks öelda, et see halbade sündmuste ahel algas eelmisest detsembrist. Viimatised presidendivalimised pöördusid kui mitte õudusunenäoks, siis vähemalt tohutuks jamaks väga paljude jaoks.

Kannatas nii valgevene opositsioon, kelle esindajad väänati vangitorni, kui ka ametlik võitja ehk praegune president Vladimir Lukašenko. Kui esimesi peksti otse linnaväljakul ja füüsiliselt, siis Lukašenko sai moraalse nähvaka ning veelgi avalikumalt. Presidendi inauguratsiooni tseremoonia ajaks selle aasta jaanuaris lahkus demonstratiivselt linnast enamik välisriikide diplomaatidest ning hiljem on üha valjemalt hakatud rääkima valgevene võimude täiendava karistamise vajalikkusest.

Sellele järgnes aprillis veider ja verine terrorirünnak Minski metroos. Veider seetõttu, et siiani pole selge, kellele ja milleks oli taolist mõrvarlikku akti tarvis – ehkki väidetavalt on juhtum lahendatud. Verine ja õõvastav aga oli taoline tegu kahtlemata – Valgevenes kaovad küll aeg-ajalt inimesed, kuid juhuslikud möödakäijad on end seni siiski turvaliselt tunda saanud.

Devalveerimine ... ootamatu nagu ikka
Nüüd, maikuu lõpus sai Valgevene uue litaka – nende rahvusvaluuta devalveeriti üleöö, elanikkonna kaotust hinnatakse umbes miljardile dollarile. Ehkki nii president kui keskpanga pea kinnitasid veel hiljuti kõige siirama näoilmega, et mingit devalveerimist pole tulemas, ei uskunud rahvas neid ning ostis paaniliselt kokku valuutat. Justkui vastuseks sellele lõpetati valuuta müük ja valgevene rubla kurssi dollari suhtes langetati 56%.

Siseturul kallinesid hinnad 30-50%, alates toidukaupadest ja bensiinist, lõpetades mitmesuguste teenustega. Muuseas, kui varem Valgevene riik üritas kontrollida vähemalt nö sotsiaalselt tundlike toidukaupade hindu, siis nüüd on sellesse nimistusse jäänud minimaalne valik, nagu nt mõni sort leiba-saia ning vist ka mõni lihatoode. Enamikku kaubast pole aga lihtsalt saada – ostupaanikas rahvas on tühjaks pühkinud isegi kalli kodutehnika poed.

Tavaliselt annab valuuta kiire devalveerimine eelise kodumaisele tootjale, kelle kaup läheb välismaale. Odavnenud tootmine võimaldab ajutiselt tõsta oma konkurentsieelist välisturgudel ning seeläbi kompenseerida kaotusi nii endale kui riigile suurenenud maksutulu näol. Paraku on aga enamik Valgevene ekspordist suunatud Venemaale ning seotud pika-ajaliste lepingutega nii tarnemahtude kui ka hindade osas. Nii läheb nt tõeliselt suurepärane piimatoodang välja endise hinnaga, samas kui siseturul tegid hinnad järsu hüppe.

Sõjaväeline vastus probleemidele
Lukashenko vastas sellele viimasele jamale tavapärasel moel – kõik see on vaenlase sepitsus! Kõiges on süüdi vaenulik ajakirjandus, eelkõige Venemaa oma, kes puhub üles alusetuid hirme. Vastus taolisele välisele rünnakule kõlas sama militaarselt kui ohu määratlus: välise vaenuliku propaganda suu tuleb kinni lüüa ning kodumaine majandus üle viia sõja-aja reeglitele. Kui vaja, töötagu tehased kasvõi viiskümmend tundi päevas, aga rahvas olgu kõige vajaminevaga kindlustatud.

Armastus kiirete ja jõuliste lahenduste järele mängib aga Lukashenkaga järjest halvemat mängu. Viimaste presidendivalimiste kuuest vastaskandidaadist istub kolm kinni, üks on pagenduses, ühe asi on veel uurimises ja viimane loobus kiirkorras kõigist oma varasematest veendumustest.

Taolisi tempe aga Läänes ei armastata. Ehkki Euroopa liit annab küll vaid 20% Valgevene väliskaubandusse, on Lukashenko jaoks oluline nii välisabi kui ka poliitiline manöövriruum. Oma majanduspoliitilistes mängudes peamise partneri ehk Moskvaga on Minsk alati armastanud näidata, et ega ta ikka ei pea küll kõigele alla kirjutama. Et Valgevenel on alternatiive ida-integratsioonile ning et Kreml ei saa kõike, mida soovib.

Kellele on see kasulik?
Nüüd näib Minsk aga üsna nurkasurutuna. Lootes Venemaa kontrollitud majandusühenduselt EvrAzES saada kolme miljardi dollari suurust abipaketti, peab ta vastu võtma sellega kaasnevad tingimused. Täpsemalt kohustuse erastada 7,5 mlrd USD ulatuses riiklikke aktiive, eelkõige osalusi masinaehituses, keemiatööstuses jne.

Lukashenka põrutab küll kaamera ees rusikaga vastu lauda ja teatab, et mingit rööv-erastamist ei tule. Et ta teab küll, kes mida endale soovib saada, kuid ükski tehing ei toimu ilma tema isikliku nõusolekuta. Kas taolisel bravuuril aga on ka mingit alust? Moskva vihjab üha pealtikkuvamalt, et ainus lahendus on minna oma rahvusvaluutalt üle vene rublale (see aga poleks üleminek nö konsensuslikule ühisrahale nagu Eesti üleminekul eurole, vaid otsene allumine teise riigi keskpangale).

Nüüd tuleks ilmelt küsida, et kellele on kõik see kasulik? Vastan kaude – ilmselgelt mitte tavalisele valgevenelasele.

Ainuke asi mis annab lohutust – mustale vööndile järgneb alati valge.

Karmo Tüür
30.05.2011

----------------

Lugu ilmus 06.06.2011 DzD veergudel

Gruusia poliitika käib tänavail

2011-05-25T12:15:00.000-07:00

Mida soojem kant, seda enam tehakse poliitikat tänavail. Kas selline tõdemus nüüd poliitiliselt päris korrektne on, ei oska öelda, kuid mingi seaduspära näib siiski olevat.

Gruusia pole küll klimaatiliselt kõige kuumem koht maailmas, kuid poliitilised kired valguvad sealkandis õige tihti tänavaile ja väljakuile. Hetkel käib järjekordne kampaania praeguse presidendi Mihhail Saakašvili mahavõtmise nimel ning tänane päev (25.mai) kuulutati opositsiooni poolt „raevu päevaks“.

Mõistagi pole nende ridade kirjutamise hetkel veel teada, millega kogu lugu lõpeb, kuid vähemalt senitoimunust saab mingi pildi anda küll.

Kahe naise kutsel
Gruusias jagub opositsioonilisi jõudusid igale maitsele. Vastasrinna liidreid on mitut karva, osad neist väidetava tagakiusamise tõttu koguni maalt lahkunud.

Praegu tänavale tulnud seltskonda juhivad kaks naist. Mõjukam neist on kahtlemata Nino Burdžanadze, endine parlamendispiiker, kes juhib „Demokraatlik liikumine – Ühtne Gruusia“ nimelist jõudu. Teise seltskonnana liitus protestidega Nona Gaprindašvili, endise male suurmeistri poolt juhitud Rahvaliit.

Naiste roll Gruusia poliitikas on alati suurem kui välisvaatlejaile ootuspärane. Naine, eelkõige ema, on Gruusia ühiskonnas äärmiselt mõjukas – selle näiteks sobib kasvõi Tbilisi kohal kõrguv Gruusia ema monument, kes hoiab ühes käes kaussi veiniga külaliste tarvis ning teises mõõka vaenlase vastu.

Üleskutsed riigipöördele
Suhteliselt rahumeelse ja väikesearvulise protestiga (u 10 tuh inimest enam kui miljoni elanikuga linna kohta pole just kuigi suur saavutus) soovib liituda ka maalt pagenud endine siseminister Irakli Okruašvili. Senikaua Pariisist „Gruusia partei“ niite tõmmanud Okruašvili lubas isiklikult kohale saabuda ning muuta 25.mai Saakašvili režiimi jaoks viimaseks.

Taoline lubadus kõlab suisa ähvardusena, sest endine minister on kuulutatud Gruusias tagaotsitavaks. Seega peaks praegune opositsionäär olema kindel, et tema maaleastumise ajaks on kohalikud politseijõud kas luku taha pandud või tema poole üle tulnud.

Tõsi küll, Nino Burdžanadze taandas end kohe mässu-üleskutsest, rõhutades rahumeelse lahenduse vajadust.

Väidetavad välismõjud
Loomulikult otsitakse toimuva taga kellegi „karvast kätt“ ning pole üllatav, et seejuures vaatavad kõik Moskva poole. Tõsi ta on, et Nino Burdžanadze käib sageli Moskva vahet – kuid see pole tema populaarsusele just kasuks tulnud. Keskmine grusiin ei vaata Kremlit mitte kuigi sõbraliku pilguga, ehkki venelastesse kui rahvasse suhtutakse üsnagi hästi.

Võib üsna kindel olla, et Venemaa eriteenistused hoiavad Gruusia sisepoliitilistel protsessidel silma peal. Sama kindel, et Saakašvili mahavõtmine kutsuks esile vaimustuse nii mõneski kabinetis.

Kuid välismõjudest rääkides on pigem ilmne, et kõikvõimalikud professionaalsed revolutsionäärid saavad innustust nn Araabia kevadest ehk mässude ja riigipöörete lainest Põhja-Aafrikas. Soovi ja kogemustki rahva toel võimupöördeks jagub kohapealgi, enam või vähem edukad näited mujalt lisavad ainult õli tulle.

Sisemine rahulolematus
Aga igasuguse välismõju või muu konspiratsioon kahvatub selle kõrval, et gruusia rahval on paljugagi põhjust rahulolematu olla. Rooside revolutsiooni järgne vaimustus on ammu kadunud. 2008.a augustisõja aegne ühtekuuluvustunne muutus paljudes peades üksteise süüdistamiseks.

Saakašvili on eelkõige pealinnas endas üsna ebapopulaarne. Kaks suurt plussi – liikluspolitsei totaalne reform ning Tbilisi-Batumi maantee – kahvatuvad igapäevaste väikeste miinuste ees, olgu selleks kehv elujärg või kuumades südametes kiirelt lahvatavad isiklikud solvumised.

Üldistatult võib öelda kahte. Esiteks see, et rahvas oma rahulolematust tahab ja saab väljendada, räägib ainult head keelt. Järelikult pole inimesed võimust lõplikult võõrandunud ning et seesama võim ei rulli protesti asfaldiga ühetasaseks. Teisest küljest aga – väidetavalt rahumeelsetele demonstrantidele kaigaste kättejagamine ning vägivallale ässitamine ei kõnele kõige paremini poliitilisest kultuurist, olgu siis ühiskonna kui terviku või siis konkreetse opositsioonilise jõu omast.

Karmo Tüür
24.05.2011

--------------------
Lugu ilmus 25.05.2011 PP veergudel.

Разбор полётов: Straus-Kahn ja Süüria

2011-05-24T21:36:00.000-07:00

22.mai saates kõne all IMF pea Straus-Kahni skandaal ning olukord Süüria ümber.

Iseenesest poleks millestki nii labasest nagu seksiskandaal üldse kohane rääkida. Kuid kuna tegu on rahvusvaheliselt ülimõjuka rahandusorganisatsiooni ning ka Prantsusmaad puudutava sündmusega, siis tuleb seda siiski arutada. Kogu lugu lõhnab pisut vandenõu järgi. Juhul kui see on nii, siis mis on eesmärk? Kas konkurendi kõrvaldamine Prantsusmaa presidendivalimistelt? Või Rahvusvahelise valuutafondi mingite protsesside-otsuste tõkestamine?

Süüria näib olevat kauge maanurk ... ning mis meil sellest? Kuid Süüria paikneb niiiiiiii olulises kohas, et isegi jube stabiilsus näib olevat parem kui hea ning demokraatlik lahendus. Juhul kui see riik peaks katki minema, siis tõmbab see kaasa kogu regiooni. Süüria mõju nii Iisraeli kui Türgi olukorrale on ülioluline, rääkimata Liibanonist ning laiemast regioonist. Praeguse võimu asemel pole näha uut ülevõtjat, pealegi toetab kohalik sõjavägi rezhiimi. Mida saab teha Euroopa ja Lääs laiemalt - kas sanktsioonidel saab olla mingit mõju?

Kuulata saadet võib siin. Stuudios Tiido/Tüür/Garanzha.

Разбор полётов: ObL surm

2011-05-09T04:26:00.000-07:00

08.mai saates rääkisime sellest, millest ilmselt enamik poliit-kommentaatoreid üle ilma. Ehk siis Osama bin Ladeni surmast. Surmamise aktist kui sellisest, eelnenust ja järgnevast.

Kuidas juhtus, et kümmekond aastat tagaotsitud kodanik istus nö kõige nähtavamas kohas? Kui palju teadis Pakistan nii sellest peitusemängust kui tabamis-showst? Kas ajastus oli millegi jaoks valitud või juhuslik? Kas võib tekkida uus ja võrväärne liider, mis jätkab ObL üritust? Kas Afganistanile tõuseb toimunust tüli või tulu?

Saadet kuuleb siit. Stuudios ikka Harri Tiido, Karmo Tüür ja saatejuhina Jevgenia Garanzha.

Venemaa jõukusest

2011-05-05T00:01:00.001-07:00

PM küsis, kas Venemaa on tõesti jõukuselt meist möödumas. Vastasin. Killukesed sellest näha siin: Venemaa jõuab naftaraha toel jõukuselt Eestimaale järele

Ausõna, miks see link viib elu24 lehel, sellest ma aru ei saa. Lugu ilmus ju Postimehes!?

Venemaa politseistumise eripärad

2011-05-02T22:12:00.001-07:00

Mäletate veel, kui Eestis taastati politsei ametinimetus? Kui palju kurjustavaid kommentaare kutsus esile miilitsa ümbernimetamine politseiks, halvustavaid hüüdnimesid ning lihtsalt kõveraid muigeid. Kõik see on aga lapselik lalin võrreldes Venemaal praegu toimuvaga.

Pool aastat tagasi seadusemuudatuse ettepanekuga alanud protsess hakkab nüüd jõudma ... ei mitte lõpuni, vaid elluviimiseni. Mitte iga miilits ei pea politseinikuks saama, vaid ainult parimad – nii kõlab loosung.

Parimate väljasõelumiseks on mõeldud atesteerimine, mille käigus peaks kasutatama koguni valedetektorit – millega varustati kiirkorras kõik suuremad üksused. Ikka selleks, et selgitada välja korruptante ning kuritegeliku maailmaga liig tihedalt sõbrustavaid isendeid.

Mitmekihilised eesmärgid
Ametlikuks eesmärgiks on vähendada 20% koosseisu (kuni 1,2 mln inimeseni), suurendada seeläbi allesjääjatele palka (nooremohvitseridele keskmiselt 30 tuh RUB ehk ca 750.-EUR). Poolametliku teisase eesmärgina soovitakse leevendada miilitsa/politsei kui peamise korruptandi kuvandit.

Mitte väljaöeldud, aga nähtavaks tulemuseks on lahtisaamine tervest pilvest miilitsakindralitest, kelle lõputul himul erisoodustuste, vilkurite ja muidu hõlptulu järele püsibki suuresti praegune kurb pilt „pahategijast pagunites“.

Suureks nö pealis-ülesandeks on aga paraku … reform reformi enda pärast. Kuna praeguse presidendi meeskond taob moderniseerimise trummi, siis toimib igasugune nähtav muudatus eesmärgina omaette. Järjekordse aruandekõnes kõlaks väide „jõuorganite puhastamisest“ pisut õõnsalt. Kuid nime- ja vormivahetus on miskit, mis jääb ajalukku. Vähemalt mõneks ajaks.

Ühiskond kardab muudatusi
Vaidlus ümbernimetamise teemal oli uskumatul laiaulatuslik ja tuline. Vene ühiskond on tavaliselt võimude kõikvõimalike reformikavade suhtes skeptiline, pigem õlgukehitav kui kaasarääkiv. Seekord aga haarati rahval kinni nö tundlikust kohast. Miilitsa, eriti liiklusmiilitsa teemal hammaste teritamine kuulub siiani Venemaal hea tooni juurde.

Mingis mõttes võib öelda, et kogu protsess algas juba umbes poolteist aastat tagasi, kui 2009.a sügisel pöördus video vahendusel Putini poole vene miilitsamajor Aleksei Dõmovski. Videost ja mehest endast sai sensatsioon ning mis eriti oluline, Dõmovski poolele asusid ka tema enda kolleegid. Seadusetus miilitsa enda ridades, väljapressimine ja korruptsioon – seda ei saa ju keegi heaks kiita.

Kõik, ka kõrged miilitsategelased ise, tunnistavad muudatuste vajalikkust. Kuid niipea kui selgus, et uue seadusega plaanitakse jõuorganeile anda ka uusi ning laialdasemaid volitusi, nii hakkas ühiskond ärritunult undama. Teravaim vaidlus käib mõistagi teemal: kas ja millistel tingimustel peaks politseinikel olema õigus siseneda korterisse või võtta enda kasutusse sõidukit.

Jawohl, herr Polizei!
Ning lõpetuseks tuleks tagasi loo alguses räägitud mäletamise juurde. Kui Eestis aitas kollektiivne mälu politseiks tagasinimetamisele tublisti kaasa, siis Venemaal kipub asi kohati vägagi teisiti olema. Erilise pikantsuse lisab asjale ettepanek, et endise miilitsa poole peaks edaspidi pöörduma tiitliga „härra“.

Venemaa läänepoolsetel aladel mäletatakse politsei nime all midagi muud kui tublit korrakaitsjat. Teise maailmasõja ajal Saksa võimu alla jäänud aladel kisub paljudel seepeale hoopis rusikas rulli.

Kohalikus ajakirjanduses võib politseiks ümbernimetamise uudiste all kohata tihtipeale kommentaare: „kui mu partisanist vanaisa teada saaks, et politsei on jälle tagasi, siis ... !“

Vanale, tihti nõukapropagandast tulenevale vihale lisandub kiirelt veel uus kiht. Need militsionäärid, kes reformi käigus töö kaotavad, saavad koos lähikondsetega toimuvat veel kaua kiruma. Töötuks jääb hulgaliselt inimesi, kel on sidemeid ja relvakasutusoskust.

Kuid eks kõik need emotsioonid lähe mööda. Ühel heal päeval ei pane keegi enam imeks, kui nii siin kui sealpool piiri tervitavad üsna ühte nägu vormikandjad.

Karmo Tüür
26.04.2011
--------
lugu ilmus 30.04.2011 PP veergudel

Разбор полётов: Minski metroo

2011-04-19T08:16:00.000-07:00

Kahjuks tuleb jälle rääkida koledast. Minski metrooplahvatus on kõrgel tasemel teostatud külmavereline mõrv. Tapjaks olid väga hea ettevalmistuse, väljaõppe, oskuste, tehnika jne tasemega inimene. Kannatajaks süütud inimesed.

Enim torkab silma karjuv vasturääkivus Lukashenka peamise mantra "stabiilsus" ning toimunu vahel. Kas seda võis tõesti võimule endale vaja olla? Aga opositsion, kas temal oleks olnud midagi võita taolisest käigust? Kui see oleks keegi väline jõud, siis mida too oleks võimud taotleda? Aga nö solvunud eriteenistused? Kas on mingeid versioone, mida saaks välistada? Kuidas tõlgendada mitmeid huvitavaid kokkulangevusi?

Nii ehk teisiti - saavutatud hirmu ja destabiliseermise efekt on ainult vahend millegi enama saavutamiseks. Mis on võimalik eesmärk, kes võib aja taga olla ning mida kõik toimunu võib endaga kaasa tuua, sellest räägimegi.

Kuulda saab siin. Saade oli eetris 17.aprillil, salvestatuna enne võimude pidulikke teateid, et süüdlased on leitud.

Putin ja Medvedev ajavad endiselt ühte asja

2011-04-09T04:21:00.000-07:00

ERR küsis, et kas Medvedev ja Putin võiks ehk omavahel tülis olla, ajendiks hiljutine uudis. No ja mina siis vastasin:

------

ministritele osaluskeelu kehtestamine nõukogudes on lihtsalt järgmiseks
sammuks, millega üritatakse vähendada Venemaa Föderatsiooni
korporatokraatlikku kuvandit. varem on keelatud nt kohalike parlamentide /
volikogude liikmetel osaleda kohalike ettevõtete nõukogudes.

kas taoline otse-osaluse keeld tühistab ka sisulise huvide konflikti?
vaevalt. kuid suund on iseenesest kiiduväärt.

ministrite tagasikutsumine ei ole see, mis põhjustaks konflikti Medvedevi
ja Putini vahel. vaatlejate poolt oletataval-otsitaval konfliktil on kaks
tahku.

üks tahk on puhtalt näitlik, rollimänguline. tandemil on võimalik
katsetada korraga mõlemat stsenaariumit - nii liberaalse kui
konservatiivse maigulist. kui üks annab tagasilöögi saab sujuvalt ümber
lülituda teisele.

teine tahk võimalikus lahknemises on juba olemuslik. Medvedev ja Putin ei
ole üks ja seesama isik. nad mõtlevad erinevalt. ülemuse rolli sattunud
Medvedev katsub kasvõi puht-inimlikust uudisuhimust ja egost lähtudes oma
võimu piire.

kuid laias laastus ajavad need kaks meest siiski ühte asja. nad otsivad
võimalusi mängida halba mängu (ning Venemaa seisukord on kõike muud kui
päikeseline) võimalikult optimaalselt.
----------
vastus ilmus siin.

Stipendium

2011-04-07T13:38:00.000-07:00

Mõttekoda ABVKeskus kuulutab Avatud Eesti Fondi toel välja stipendiumikonkursi parimale Vene ja/või Balti suunalisele uurimusele.

Raadiointervjuud Kuku Raadiso saab kuulda siin, kuulutust lugeda siin ja siin.

Разбор полётов: Jaapan, Liibanon ja Liibüa

2011-04-06T11:37:00.000-07:00

üles on jäänud riputamata kaks viimatist saadet, markeerin lühidalt nende sisu:

20.03.2011 saates oli jutuks Jaapan, loomulikult tuumajaamaga seonduvalt. Sellest läksime edasi laiemalt tuumaenergeetikale kui sellisele, kas sihandest asja on üldse vaja ning mis võiks olla alternatiivid. Sealhulgas Eestis. Kuulda saab siin.

03.04.2011 sai mõistagi teemaks Liibanon ja Liibüa. Liibanoni ja eestlaste teemal rääkimine oli nii delikaatne, et laias laastus rääkisime ... üleüldiselt ja eimillestki. Eriti veel selle tõttu, et kolleeg Harri Tiido ei tohtinudki sellest kuigipalju kõnelda, mina aga ei osanud - sest no kes oskakski?
Liibüa puhul arutasime eri variante, alates riigi lagunemisest kuni Lääne toetatud mässu õnnestumiseni. Mida ja kuidas taotleb seesama nn Lääs? Mis saab suveräänsuse kontseptsioonist?
Kuulata võib siin.

geniaalsed luuletused ...

2011-04-04T00:44:00.000-07:00

... või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. venekeelse sõnaseade ja poliit-satiiri hindajatele soovitan tungivalt:
Поэт и Гражданин
Ворона и лисица

Ajaloo pahupoole tunnistamine

2011-03-28T06:36:00.001-07:00

Venemaal ilmus üks paber millest Postimees kinni haaras. Seejärel küsis. Mina vastasin:)
---------------------

Tegemist on ülimalt huvitava dokumendiga. Kui võtta seda teksti ilma allikakriitikata, siis võiks siit teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Soov tunnistada oma riigi ja rahva ajaloo pahupoolt kuulub ju vägagi õilsate ideede hulka.

Samas ei soovita aga kellelgi võtta ühtegi poliitilist dokumenti liiga puhta kulla pähe. Eriti veel, kui see publiku ette jõudmine toimub justkui salaoperatsiooni korras, läbi ülimalt vastuolulise allika.

Ühelt poolt tuleb tõdeda, et soov ajalugu nö destaliniseerida, ennast mineviku pattudest lahti rebida on Venemaa intellektuaalses ruumis alati olemas olnud. Enim kõlasid sellised loosungid Gorbatšovi perestroika ajal (siis küll koos kergelt masohistliku enesepiitsutamisega) ning mõningal määral ka varase Jeltsini ajal (siis juba tõsisema ümbermõtestamise sooviga). Nüüd, tinglikult öeldes Medvedevi ajal, on enesepuhastuslikke mõtteid taas vargsi kuulda.

Teisalt aga - sellised soovid pole kunagi olnud ei ajaloolaste, ammugi mitte poliitikute peavoolu hulgas kuigi levinud. See, et nüüd toodi vastutuse võtmise soov välja õiguskaitsja Mihail Fedotovi ja tema töörühma sõnadega, on üsnagi kõnekas.

Jättes endale õiguse pisut kahelda kogu meediakära aluseks olevas dokumendi autentsuses, kommenteeriksin ma asja nii.

Venemaal eksisteerib poliitiline soov eraldada „kärbseid kotlettidest“, kui pruukida Vladimir Putini kasutatavat lendlauset. Ehk siis eraldada vene rahva kangelastegu ja režiimi kuriteod. Nii Lenin kui Stalin püütakse viia piltlikult öeldes sulgude taha, jättes kõlama vaid vene rahva suur võit. Riigi enesemõtestamise seisukohast on see ülimalt adekvaatne samm, ehkki riskantne. Lihtsam on müüa mingit müüti suurte ja kõlavate nimede kontekstis kui väljaspool neid.

Siin jõuamegi kogu konstruktsiooni kõige nõrgem koha juurde. Väidetavalt peaks taoline enesepuhastus vähendama Venemaa eliidi/võimu/režiimi ja rahva võõrandumist. Ehkki teoreetiliselt võib see isegi õige olla, kuid seda ainult pikaajalises perspektiivis. Lühiajaliselt kutsub see aga esile terava vastureaktsiooni – mida muuseas on vene blogosfääris juba näha (nt siin ja siin)

Nii et mina võtaksin seda paberit kui omamoodi proovipalli, katset kombata reaktsiooni. Venemaa muutumisse kohe ja praegu uskuda ju võib, kuid see on pigem soovmõtlemine. Kui lõpuks maetakse maha Lenin (mida ennustasin juba 2010.aastaks), siis hakkan ka mina uskuma kavatsuste tõsidusse.

-----
Lugu ilmus PM portaalis.

Idarindel muutusteta

2011-03-16T05:56:00.000-07:00

Ehkki koalitsiooniläbirääkimised pole veel lõppenud ning uus valitsus on veel moodustamata, võib väita, et 2011.a parlamendivalimised ei toonud endaga mingit muudatust meie välispoliitikas. Eriti ida- ehk Venemaa suunalises poliitikas.

Tavaliselt suhtun ma üsna halvasti artiklitesse, mis algavad lausetega „toimetaja palus kirjutada, aga mul pole midagi öelda“. Hetkel olen ma ise üsna sarnases olukorras ... ja üsna rahul selle tulemusega. Kohe seletan pisut lähemalt.

Pidin leidma vastuse küsimusele: „Kas möödunud parlamendivalimised võivad midagi muuta Eesti-Vene suhetes, nt piirilepingu teemal?“ Esimene reaktsioon – aruteda selle üle ju võib, aga intriigi selles küsimuses ilmselt pole. Sest vastus näib ju ilmselge! Koalitsioon ju tõenäolisel ei muutu ning miks siis peaks muutuma poliitika?

Kes saaks midagi muuta ...

Kuid proovime pisut sügavamalt mõelda. Eks ole, tundub loogiline mõelda, et kes siis võib saada välisministriks ja et mida see võib endaga kaasa tuua? Kui lasta silme eest läbi kõik võimalikud välisministrikandidaadid Reformierakonnast või IRL'st, siis tule ette ühtegi nö revolutsionääri, kes hakkaks midagi raginal muutma.

Kuid kui isegi mängida mõttega, et aga koalitsioon muutub, kas siis tehtaks midagi teisiti? Kas nt sotsiaaldemokraatliku välisministri poolt aetud välispoliitika oleks oluliselt teistsugune? Vaevalt!

Veelgi enam, ma väidan, et isegi kui välis- või koguni peaministriks saaks keskerakondlane, siis ei toimuks ühtegi radikaalset muudatust. Jah, võib-olla peaks Venemaa pool vajalikuks teha mõni näitlik hea tahte žest, kuid me ei räägi ju Venemaa poliitikast, vaid Eesti omast.

Ma saan suurepäraselt aru, et taoline väide tekitab rasvaseid küsimärke, kuid jään enda juurde. Ma ei näe, et ükski meie parlamendipartei oleks kardinaalselt teistsugustel seisukohtadel meie riiklike huvide suhtes või nende huvide saavutamise vahendite osas. Nüüd, kus valimiseelne tolm on langenud, võivad seda endale tunnistada ilmselt kõik osapooled.

... ja kas peakski?

Kõigest sellest tuleneb ainult üks – ja omamoodi väga positiivne – järeldus. Eesti riik on paljuski valmis saanud, tema poliitilised aluspõhimõtted paika loksunud. Jah, teha on palju, kuid siin on tegu juba sisepoliitiliste vaidlustega: kuidas ühisraha paremini ümber jagada. Kuid välispoliitikas mõttes pole suurematel (ja ka enamikel väiksematel) tegijatel sisulisi lahkarvamusi. Soovitan siiralt kahtlejail pingutada ja teha vahet päevapoliitilise nääkluse ning aluspõhimõtete vahel.

Eesti välispoliitika on ammu institutsionaliseeritud. Inimkeeli: see ei sõltu ühe isiku, isegi mitte ministri suvast, vaid seda juhib terve institutsioonide võrgustik ning arvestatav hulk professionaale. Jah, selline stabiilsus võib näida igavana, kuid on siiski parem kui personifitseeritud poliitika, üle-põlve-murdmine, kus uue isiku tulek võimule muudab kõik.

Lõpetuseks tulen kunstilise liialdusena mõjuva pealkirja juurde. Mulle tegelikult ei meeldi, kui välispoliitikas kasutatakse rinde-terminoloogiat: rinne, läbimurre jne. Kuid antud juhul kõlab kuulsa väljendi parafraseering sobivalt. Eesti välispoliitika idasuunal ei muutu. Vähemalt mitte nende valimiste tagajärjel.

Karmo Tüür
08.03.2011

---------
lugu ilmus venekeelsena DzD veergudel

Eesti. Pilk minevikku teel tulevikku

2011-03-11T12:03:00.000-08:00

Selline pealkiri pole minu väljamõeldis, vaid Piiteri teleajairjanike oma.

Viimati Piiteris käies juhtusin andma intervjuu kohalikule telekanalile TV100.

Sattusin teletegijate tahte läbi päris põnevasse punti: Ilves, Jänes, Pavlovski, Mezhevitsh, Lanko ... noh ja mina siis kah. Rääkimata saatejuhist Anastasia Izmailova.

Rõhuasetused saates on eestimaalase jaoks ehk kohati kummalised, kuid minu meelest kukkus produkt päris hea välja. Huvitav igatahes:) Vaadata saab siin.

Mistrali müügist ja Venemaa võimekusest

2011-03-10T21:55:00.000-08:00

kolleeg küsis, mina vastasin. küsimused Prantsusmaa - Venemaa laevatehingust. minu vastused:

--------------

Alustuseks tuleb arvestada tõenäosusega, et see müügitehing võib ikkagi pooleli jääda. Väidetavad erimeelsused hinna osas (müüja soovivat ligi 10% kõrgemat hinda kui VF on valmis maksma - 1,15 mlrd USD 980 mln USD asemel) ning veidrad kumud vallandamistest vene merevägede juhtkonnas võivad viidata tõsistele probleemidele.

Samas pole hind siinkohal siiski määrav faktor, ilmselt on Venemaa valmis maksma vajaduse korral rohkemgi. Tegu on siiski mitte lihtlabase ostu-müügitehinguga, vaid tipptasemel käiva poliitilise kauplemisega.

Juhul kui müük lõpuks tõeks saab ja Venemaa käsutusse satuvad tippklassi dessantlaevad, siis muutub jõudude tasakaalus nii mõndagi. Seda küll mitte nö suures, strateegilises plaanis, kuid taktikalistes operatsioonides võivad need alused anda Venemaa Föderatsioonile suuri eeliseid.

Kas siit peaks tegema mingeid põhjalikke muudatusi oma ohuhinnangutes nt Balti riigid ja Gruusia? Siin pole võimalik anda ühest hinnangut. Endise mereväelasena võin väita, et nii Lääne- kui Must meri on sõjatandrina Venemaa jaoks üsna lootusetud - liiga lihtsalt suletavad väinu kontrollivate NATO liikmesriikide poolt. Teisalt aga tuleb kaitseplaneerijatel kaldakaitse võimekus kindlasti üle vaadata.

Kuhu ja milleks siis võib Venemaa neid laevu pruukida? Ühe võimaliku rakenduskohana nähakse Vaikse ookeani, lahendamaks nö Kuriilide probleemi. Teise ja suurema/olulisema tandrina aga Põhja-Jäämere ehk Arktika piirkonda. Tugevdatud kerega helikopterikandjad saavad tugevdada Venemaa kohalolekut üha olulisemaks muutuvas piirkonnas.

Üldistatult - juhul kui müük tõepoolest toimub, suureneb mitte niivõrd Venemaa üldine sõjaline võimekus, kuivõrd heidutusvõime. Seda võib aga lugeda piisavaks eduks Moskva jaoks, mille nimel tasub tõsiselt pingutada.

------------
vastused ilmusid jupiti TBT veergudel

Разбор полётов: araabia mässust ja Eesti välispoliitikast

2011-03-07T11:29:00.000-08:00

Esimese teemana jutuks Liibüa. Kas Lääs saab midagi teha, peatamaks verevalamist? Kas majandus-sanktsioonid on adekvaatne samm? Ja kes kellele ikkagi saab piiranguid seada? Ning kes on see pool, kellele tugineda? Kas toimuv saab olla kasulik kellelegi, nt Venemaale kui naftamüüjale ... kuid Gazpromile kui kontsessioonide omanikule Liibüas?

Kas toimuv võib laieneda ka nt Iraanile? Miks aga ei ole araabia mäss võimalik Hiinas? Ning kas kõike seda saab üldse nimetada "jasmiini-revolutsiooniks" ... või peaks seda nimetama "testosterooni-revolutsiooniks"? :)

Teiseks teemaks oli Eesti välispoliitika - seda eelkõige läbi välismistri kõne parlamendi ees. Miks see valimiste eelsel ajal jäi niivõr tähelepanuta? Missugune ja miks just selline oli selles kõnes Venemaa roll?

27.veebruaril eetris olnud saadet saab kuulda siin.

Venemaa Föderatsioon 2011: lühiajaline prognoos

2011-02-17T02:12:00.000-08:00

Mis toimub Venemaal? Mis juhtub tema välissuhetes sel aastal? Kuhu liigub majandus, energeetika ja ideniteet?

Eelmise aasta lõpus kirjutatud, selle aasta esimestel päevadel ilmunud raamat. Nüüd ka võrgus.

Olgu tänatud nii head kaasautorid kui lahked toetajad!

Russian Federation 2011: short-term prognosis. Toim: Karmo Tüür. Tartu Ülikooli kirjastus 2011, 200 lk.

Разбор полётов: Araabia revolutsioonid

2011-02-15T12:34:00.000-08:00

Seekord siis kõneks kauge Põhja-Aafrika. Ehk siis Egiptus. Või siis see, mida araabiamaadeks nimetatakse.

Alustuseks tuleb tunnistada, et salvestuse ajaks ei olnud teada, et sõjavägi asjadesse sekkub. Kuid õnneks polnud ka saate eetrisse jõudmise ajaks (13.veebruar 2011) sõjavägi siiski võimu võnud, vaid ainult ülemineku välja kuulutanud.

Kas Euroopa ja USA huvid võivad siin konfliktis olla erinevad (märksõnaks huvid ja väärtused). Kuid kas demokraatia kui väärtus omaette võib ikka viia nö soovitud tulemuseni - näiteks on nii Iraan kui Gaza või nii mõnigi muu koht, kus rahva valik on toonud võimule äärmuslased.

Kas araabia maailma saab üldse siinkohal ühtsena käsitleda? Kas Türgil on kogu mängus mingi roll? Aga islamil? Kuidas saab siia oma sõna kaasa öelda EL ja NATO?

Ning peamine küsimus - kas muutuvad ainult valitsejate nimed või ka asjade olemus?

Kõigest sellest kuuleb saate arhiivist.

Venemaa: Valguses ja varjus

2011-02-13T02:57:00.001-08:00

Marko Mihkelson. Venemaa: Valguses ja varjus. Kirjastus Varrak. Tallinn, 2010. 263 lk.

Mitte iga mees pole Venemaad nii lähedalt näinud. Selle hiilgus ja viletsust. Kremli pikki koridore ja kodusõjast räsitud kaugeid nurki. Igatmasti idealiste, pragmaatikuid ja küünikuid. Ühesõnaga nii valgust kui varje.

Marko Mihkleson on. Ning nüüd kribas ta oma ohtratest kogemustest ja pikkadest uuringutest nii ajakirjaniku kui poliitikuna valmis raamatu. Kirjutamata jätmine oleks vale. Kirjutamine tekitab küsimusi. Eriti kui raamat valmib enne valimisi. Et miks ta just nüüd kirjutas ja just nii? Mida ja kuidas kirjutas ning mida kirjutamata jättis?

Kuid kõigest järgemööda.

Positiivne üldmulje
Üldmulje on kahtlemata kõigiti positiivne. Äärmiselt ladusa jutuga, hästi kirjutatud ja veelgi paremini toimetatud tekst. Ise lugesin ta poole pühapäevaga läbi, sinna juurde veel märkmeid tehes.

Ohtrad tsitaadid ning sagedased viited autori enda käikudele ja vestlustele jätavad tiheda ja tiine mulje. Alatihti tabad end mõttelt: aga mida ta tegelikult veel teab, miks sellelt või teisel asjalt nii põgusalt üle libiseb?

Aga ega kõigest saagi pikalt kirjutada. Seda enam kui lubad rääkida Venemaast alates tema murdepuntist ehk 1979.aastast (Afganistani tungimisega üheaegselt toimus veel rida muudatusi nii sees kui väljas), kuid samas pead paratamatult asjade mõistmiseks tegema ekskursse kaugesse ja veel kaugemasse ajalukku.

Sest Venemaal pole ajalugu saanud ajalooks vaid kõnetab kaasaegseid ehk liigagi tihti, hoides mõtestajaid varrukast. Aga teisalt – kus ta seda ei teeks.

Kohatised küsimused
Märgin lugemisel enda jaoks mõtte ja küsimusekohti pisukeste paberiribakestega. Mihkelsoni raamat sai lõpuks neist väljaturritavatest tükikestest okkaline nagu siil – leidus nii ahhaa-efekti kui häid meeldetuletusi. Aga ka küsimusi.

Miks autor flirdib selle mõttega, nagu oleks Venemaa mõistatuslik ja etteennustamatu? Kas identiteediotsingud ida, lääne ja iseolemise vahel teevad mõistatuslikuks? Või eksalteeritud hüüatused, et „meiega on jumal“? Või ekspansionismisoovid? Kõike seda on ju ennemgi ja mujalgi nähtud. Ning ennustamatus – Mihkelson ise ju viitab oma tekstides korduvalt, et enamik neid nö ootamatuid samme (olgu selleks või Gruusia sõda) olid ju tegelikult ette teada või vähemalt aimata, ainult et seda kõike ei tahetud uskuda.

Miks autor muutub ajateljel edasi liikudes üha ettevaatlikumaks? Kui nõukogude-aegset torupoliitikat ja lagunemise-aegseid varistruktuure kirjeldades kõlavad täpsed diagnoosid ja nimed, siis miks ei mainita sõnagagi nt nn Põhjatoru ehk Nordstream nimelist projekti ja Gunvor nimelist ettevõtet? Kas ajaloolase põhjalikkust ja publitsisti sõnakust varjutab poliitiku ettevaatlikkus?

Kaukaasia vang
Raamatu üldisest rütmist kukub välja üks alapeatükk „Surnud räägivad“. Muidu jutustavas-meenutavas-mõtisklevas stiilis kirjutet teksti selles osas antakse korraga pikalt, Mihkelsoni enda kunagiste intervjuude läbi sõna Tšetšeenia sõja võtmefiguuridele Dudajev, Jandarbijev ja Bassajev.

Kuid Tšetšeenia sõja eriline rõhutamine pole siiski juhuslik. See iseloomustab autori keskset teesi – praegusel Venemaal on võimule tulnud eriteenistused. Ning Tšetšeenia mängis selles erioperatsioonis lihtsalt tööriista rolli. Verise, kohutavaid tragöödiaid täis vahendina andis ta võimaluse neile, keda praegu tuntakse üldnimetusega „siloviki“ ehk jõustruktuurid. Praeguse Venemaa eliidi hulgas olla raamatu enda väitel selle seltskonnaga seotud 77%.

Kunagise KGB'liku Nõukogude Liidu ja praeguse eriteenistusliku Venemaa Föderatsiooni vahele jäi küll üks lühike helgem periood – Jeltsini-aegne Venemaa. Tõsi küll, Jeltsini nö liberaalsus ja demokraatlikkus oli pigem juhuste kokkulangevuse tulemus kui sihikindel poliitika. Kuid sel ajal jõudsid siiski taastekkida nii võimude lahususe kui kohaliku omavalitsuse alged. Nüüd on need edukalt tasalülitatud.

---
Ilukirjanduslikke võtteid kasutades on Marko Mihkelsonil õnnestunud muuta üsna filosoofilise arutelu keerulisel teemal üle keskmise mõnusaks lugemiseks. Venemaal jagub nii valgust kui varje. Mitte kõik ei ole nähtav, kuid see raamat laseb piiluda hämaruse taha. Hämar on aga ainult seal, kus me ise ei viitsi või kardame valgustada.

Karmo Tüür
24.01.2011

lugu ilmus KesKus 2011.a veebruarikuises numbris

Разбор полётов: Domodedeovo ja Tuneesia

2011-02-03T21:37:00.000-08:00

Seekordses saates olid kõneks kaks plahvatust. Üks otseses, teine kaudses mõttes. Domodedovo lennujaamas ja Tuneesias.

Miks Venemaa peamised meediakanalid ehk televisioon hakkas kõigest rääkima alles mitmetunnise hilinemisega? Kas võimude reageerimises on midagi uut - et ei lubatagi kohe kedagi "peldiku taga maha lasta", vaid hakatakse rääkima eriteenistuste suutlikkusest? Venemaa sispoliitiline olukord on hetkel keeruline - protestimeeleolud on kõrgel, kuid seost plahvatustega pole vist kohane tuua. Kuid tagajärjeks on siselõhede süvenemine. Üha enam analüütikuid ütleb otsesõnu välja, et Venemaa on sõjaseisukorras - nimelt kodusõjas.

Mis plahvatas aga Tuneesias? Majandus ju justkui arenes, välismaailma jaoks näis ka demokraatia olemas olevat. Tegu on siiski väga hapra, jäiga süsteemiga, kus sisuline monarhia (eluaegne valitsemine ja soov võimu pärandada) võib ootamatu kergusega puruneda. Noored ja töötud mehed on väga plahvatusohtlik materjal - ning araabiamaailmas on selline säde väga kerge levima.

Kõigest täpsemalt kuuleb siit.

Venemaa veider sõda

2011-01-28T02:51:00.001-08:00

Moskva Domodedovo lennujaamas mürtsatanud plahvatus on üks esimesi, kui üldse mitte esimene omataolisi Euroopa mandril. Sest jah, Moskva paikneb Euroopas. Ning ei, minu teada pole varem lennujaamu õhatud mujal kui Aafrikas ja Aasias.

Nende ridade kirjutamise hetkel pole veel teada, kes plahvatuse toime pani. Vähemalt ametlikult mitte. Kuid otse loomulikult näitab nii kommentaatorite kui ka ametnike süüdistav näpp koheselt ühes suunas. Ehk siis Kaukaasia poole.

Vinduv kodusõda
Juurdlus pole veel alatagi saanud, kuid süüdistus on juba valmis ja väljagi öeldud (mõistagi mitte-ametlikult, kuid seda kõlavamalt). Süüdi peavad olema Venemaa enda kodanikud, keda kindlasti mahitasid mingid välisjõud.

Kõik see kokku viib meid ühe kurva järelduseni. Nimelt Venemaa on sõjas. Ühes ütlemata kummalises sõjas.

Mingis mõttes on tegu kodusõjaga. Ehkki Vladimir Putin kuulutas juba aastaid tagasi, et nö sõjaline faas Kaukaasia konfliktis on lõppenud, pole see kaugeltki nii. Ainuüksi viimase aasta jooksul loetakse eri asjaoludel hukkunuid sadades. Viimase kümnendi jooksul on ametlikult teatatud enam kui tuhandest terroriohvrist, ühe hiljutise kokkulugemise järgi oli neid enam kui 1600.

Teises mõttes pole tegu siiski mitte kodusõjaga. Ja mitte seetõttu, et Moskva näitab oma riigis toimuvat kui osakest rahvusvahelisest sõjast terrori vastu. Venemaa hädasid ja õnnetusi toidab tõepoolest kaugelt kohalevoolav narko-, relva- ja usuvendluse raha. Kuid kõike seda tõmbab kohale kriminaalsuseni korrumpeerunud süsteem.

Süsteemi sõda ... süsteemi nimel?
Paraku tõdevad Venemaa enda eksperdidki seda, et viga on justnimelt süsteemis, mitte üksikutes ametnikes. Tõsi küll, need eksperdid teevad seda eri kaalutlustel. Liberaalsema ilmavaatega tegelased räägivad, et süsteem on lämmatanud igasuguse isikliku ja kodanikuvabaduse ning -vastutuse ning seetõttu ei saagi õigusriigi põhimõtted toimida. Jõuorganite poolt kõnelevad asjamehed räägivad, et süsteem on liiga nõrk ning neil ei lasta efektiivselt tegutseda.

Tuleb möönda, et efektiivsusega on tõepoolest probleeme. Umbes 22 mln inimest aastas e 46% Moskva lennuliiklusest läbilaskev lennujaam on ilmselgelt magus sihtmärk igatmasti äärmuslastele. Kuid objekti turvamine pole mitte lihtsalt nõrk, vaid hämmastavalt auklik. Vähemalt ühest väravast sai lennujaama alale täiesti vabalt ning ka olemasolevatest metalliväravatest võis mõnikord lihtsalt mööda kõndida – olen seda ise oma nahal kogenud.

Kuid probleem pole mitte vähestes vahendites või meestes. Jah, raha on alati vähe. Kuid Venemaa puhul on tegu pigem po...smiga. Suhtumisega, mis tuleneb sellest, et küll süsteem (riik, ülemus, nemad) vastutab, mis see minu asi on?

Kättemaks sünnitab kättemaksu

Venemaa – nagu iga teise impeeriumiga – on see häda, et kättemaksu ihkajaid on alati. Põhjuseid leiab nii kaugemast ajaloost, kasvõi Stalini-aegsest rahvuspoliitikast, mis pani aegpommina tiksuma eelkõige Kaukaasia. Kuid veelgi värskemaid ja mitte vähem veriseid ajendeid on lademes võtta ka nõuka-järgsest perioodist.

Neid, kes on valmis end veritasu korras ohverdama, leidub tänapäevasel Venemaal kuhjade kaupa. Korraldajatest ja tellijatest pole samuti puudus. Antud hetkel pole isegi oluline, kas konkreetse plahvatuse toimepanija või korraldaja/tellija oli Kaukaasia taustaga või mitte.

Moskvas valitsev meelsus on juba ammu enda jaoks otsustanud, et kõiges on süüdi mitte-venelased. Ligi 60% jaoks tundub õiglasena loosung „Venemaa venelastele“. Ning võimud on andnud sellele sisuliselt rohelise tee, mille parimaks tõestuseks on nn Vene marsside lubamine. Venelased soovivad oma hädade eest kätte maksta mittevenelastele (tuletaga meelde kasvõi Maneeži väljakul toimunut). Need omakorda ...?

Kui õigusriik ei toimi
Kõikvõimalikud jõuorganid kasutavad olukorda ära, et tõestada enda vajalikkust. Venemaa rahvuslased saavad oma usule kinnitust. Mittevenelastest vähemused, eriti kõikvõimalikud „kaukaasia välimusega“ tegelased tunnevad taas, et on juba oma päritolu tõttu süüdlased.

Kõik see saaks lahenduse ainult läbi toimiva kohtusüsteemi. Kui jõuorganid ei saaks enam kuulutada oma „sadu töövõite“, vaid peaks iga juhtumi laskma läbi avalike kohtute. Kui iga äärmusluse või ekstremismi eest pokri pandud opositsionäär saaks end läbi kohtusüsteemi kaitsta. Jne, jne. Kuid Venemaa Föderatsiooni praegune kohtusüsteem on ... mnjah, kuidas öeldagi ... Hodorkovski juhtumi nägu?

Domodedovo pole seega mitte õnnetus omaette. Plahvatuse tagajärjel hukkunute ning vigastatute kannatused on mõistagi kohutavad, lähedaste ahastus veelgi masendavam. Kuid selles megalennujaamas toimunu osutab oma võikal moel sellele, et Venemaa on sõjas. Äärmiselt veidras sõjas, kus pole ei selget rindejoont ning ammugi mitte selget lahendust.

Karmo Tüür
26.01.2011

---

lugu ilmus 28.jaan Delfis.

Valgevene konverentsist

2011-01-20T07:07:00.000-08:00

Harva on kordi, kui mõnest konverentsist tulles oled tõeliselt rahul - et ahhhaaaaa ... tõesti sain midagi teada. Õnnestus käia ühel sellisel. Ning hiljem ka rääkida kogemusest Vikerraadios (al.33:45 kuni lõpuni).

Разбор полётов: Valgevene, Venemaa ja Sudaan

2011-01-19T04:16:00.000-08:00

2011.a esimeses saates kolm väga mahukat teemat: Valgevene, Venemaa ja Sudaan.

19.detsembri sündmused Minskis on pannud kihama kogu Euroopa. Mida siis peale hakata Valgevene rezhiimiga? Miks üldse nii juhtus, et võidu järel otsustati opositsiooni meeleavaldus laiali peksta?

Venemaa käitub oma opositsiooniga üsna samamoodi. Kas nii Moskva kui Minsk ajavad sellega mingit kindlat eesmärki taga? Või on nende olud nii erinevad, et ühtemoodi seletada asju ei saa? Kas EL saab siin midagi teha, on tal ühist häält ja nägemust selle jaoks?

Sudaani jagunemine kaheks on juba ise-enesest keeruline protsess. Veel koledamaks muudab asja, nagu ikka, raha - ning eriti veel nn naftadollarid. Eriti jälgimisväärseks muudab kogu sündmuste ahela tõenäosus, et siit saab alguse kogu Aafrika "ümberjoonistamine".

Kõigest sellest kuuleb siit.

Venemaa aastal 2010

2011-01-03T05:42:00.000-08:00

Erakordne on see aasta tõepoolest olnud. Meeldejäävaid sündmusi nii looduse kui inimkäte poolt tehtuna leiab kohe hulgem. Kuidas aga on asjad piiri taga?

Traditsioonilises aastalõpu ülevaates Venemaa sündmustele võtan vaatluse alla, nagu ikka, kolm valdkonda: sisepoliitika, välispoliitika ja majanduse.

Sisepoliitikas on asjad ilmselt kõige nirumalt läinud. Erakordseks saab pidada juba ilmastikku, mille mõju võimendas süsteemne saamatus. Suvised kuumarekordid, millele lisandusid massilised põlengud, muutsid suure osa Venemaast sõna otseses mõttes elamiskõlbmatuks. Meeletu süsteemne korruptsioon on ära söönud sellegi vähese riikliku võimekuse, mis pidanuks sellisel puhul aitama.

Moskva linnapea vallandamine pole küll eelmiste sündmustega otseselt seotud, kuid mõjus paljudele kerge lohutusena – panid ju moskvalased vägagi pahaks Juri Lužkovi puhkuseleminekut ajal, kui ülejäänud pealinlased pidid suitsus hingeldama.

Sügisel provintsides (Kuštševsk ja Gus' Hrustal'nõi) ilmsiks tulnud kohalike võimu- ja jõuorganite karjuv saamatus ning ilmselge seos kurjategijatega raputas isegi paljunäinud ja kõigegaleppivat vene inimest. Detsembris Moskva enda südames – Maneeži väljakul – toimunud massirahutused panid kõigele punkti.

Välispoliitikas pole aga Venemaa asjad sugugi nii halvad, pigem isegi vastupidi. Ukraina pööramine Moskvale sobivale rajale ning Valgevene hoidmine sealsamas tõestavad Kremli suutlikkust kontrollida lähinaabrust.

Poola vastuseisu murdmine pole küll oluliselt lähemale toonud paljupõristatud eesmärki – viisavabadust Euroopa Liiduga, kuid Venemaa üldine lähenemine on näidanud edukust. Euroopa riikidega tuleb tegeleda ükshaaval, see taktika on ikka toiminud, nii majanduses kui poliitikas.

Mitmetahulised on olnud suhted ka NATO'ga. Ühest küljest kuulutab Venemaa 2010.a julgeolekudoktriin selle sõjalise jugeoleku liidu küll vaenlaseks, kuid samas tehakse vajaduse ja kasu korral ka koostööd. Eriti meelsasti jällegi üksikute leplikemate riikidega, nagu näiteks Prantsusmaaga, kelle käest lennukikandja Mistral ostmise lugu ajas liitlased omavahel peaaegu tülli.

Spiooniskandaal USA's jättis Venemaa asja-ajamisest kehvakese mulje. Seevastu vaikne, aga visa edenemine Arktika suunal – mille näiteks on Norraga piiriküsimuse korda ajamine – hoopis parema.

Majanduses jäävad asjalood hea ja halva vahele. Venemaa reservid, mis naftahindade buumi ajal õige priskeks kasvasid, on nüüd pea kadunud. Nüüd uuesti kerkivad toormehinnad peaks justkui taas paremat elu lubama, kuid kappav inflatsioon on tootmise hinna üles viinud ning üle eriti ei jää midagi.

Seesama inflatsioon ning ülemaailmne majandussurutis on taas vaesusse surunud suure osa Venemaa elanikest. Nn sotsiaalsete produktide (leib-piim-munad-õli jne) hinnavaatlusega tegelevad kõik, kes endast vähegi midagi arvab, alates kohalikest pensionäride ühendustest kuni võimuparteini välja.

Maksude ja kommunaaltariifide kasv ähvardab suurt osa Venemaa tärkavast väike-ettevõtlusest uuesti nn halli tsooni ehk varimajandusse suruda. Väike-ettevõtlus on aga viimasel aja Moskva majanduspoliitilise retoorika keskpunktis. Innovatsioonist rääkimata – Skolkovo üle pole nalja heitnud ainult laisk.

Estica. Vene-Eesti suhetes on lood pigem keerulised. Kevadine diplomaatiline ping-pong, kus Eesti keeldus vastu võtmast uut Narva konsulit ning Venemaa saatis seepeale välja Eesti konsuli Peterburis ei tõotanud juba alguses head. Eesti mässimine Arctic Sea kaaperdamisse muutis loo ainult veidramaks.

Siitpoolt vastati üsna sama mõõdupuuga. Eesti uues julgeoleku alusdokumendis märgitakse Venemaad samuti sõjalise ohu allikana. Eriteenistuste vastuseisust sai hea kodupublik aimu aastalõpu mõjuagendi loo vahendusel.

Üldistatult võib öelda, et Venemaal on olnud ka paremaid aegu. 2010.aasta polnud kindlasti parim. Kuid ega järgmine midagi väga palju paremat tõota – saavad ju siin suurt ning eelkõige väga-väga nähtavat rolli mängima Duumavalimised. Valimiste aegu aga tõuseb pinnale paljugi sellist sõnavahtu, mida hiljem asjaosalistel endilgi piinlik meenutada.

Karmo Tüür
25.12.2010

---

"Venemaa aastal 2010" ilmus 29. detsembril 2010 
Pärnu Postimehe paberväljaandes ja lehe tasulises
veebiväljaandes Pärnu Postimees+. Link artiklile siin:
http://pluss.parnupostimees.ee/?id=363641.
Ligipääs artiklile on vaid Pärnu Postimees+ kasutajatele.

Разбор полётов: Venemaa tagasi- ja ettevaates

2010-12-29T01:48:00.000-08:00

2010.a viimase saate teemaks sai Venemaa - nii tagasi- kui ettevaade.

Kas saab rääkida mingist läbimurdest Venemaa välispoliitikas? Nt WO'ga liitumine ... 17 aastat on seda teemat nämmutatud ja kas nüüd siis lõpule lähenemine on läbimurre? Või koostöö NATO'ga? Kuid jah, lähenemine Läänega on silmnähtav.

Mis saab viisavabadusest EL'ga - kas see võib saabuda nt 2018.aastaks, kui Venemaal toimub suur jalgpallimadin? Kas Eestile võidakse avaldada survet seoses piirilepinguga?

Nagu kogu selle aasta, nii ka nüüd olid stuudios: Jevgenia Garanža, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saate toimetaja: Artur Aukon. Tublid tööd on teinud ka nii Tartu kui Tallinna stuudio rahvas, võimaldades kõigel selle mokalaadal toimuda ja salvestuda :) Selle saate lindistus on siin.

Zatlers Moskvas

2010-12-23T01:18:00.000-08:00

BNS küsis. Mina vastasin:
-----------------------

Läti presidendi visiit Moskvasse on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Viimane ametlik visiit toimus 16 aastat tagasi ning praegustki valmistati ette kolm aastat. Kõneväärseks muudab reisi kõrgete kohtumiste rohkus – Venemaa president, peaminister, patriarh, Moskva linnapea … midagi rohkemat ei saaks ühe välisriigi pea tahtagi. No ja missugune kaaskond – üle saja Läti ärimehe! Hiilgust ja sära jääb ülegi.

Kuid siiski pole Valdis Zalters käik Venemaale ei suursündmus ega ammugi mitte läbimurre. Tegu pole mitte riigivisiidiga – nagu Läti pool seda väga rõhutab, on tegu ametliku visiidiga (mis jääb kraad lahjemaks). See, et allkirjastatakse virn leppeid – see on loomulikult tore, kuid pigem tavapärane, kui erakordne sündmus naabrite vahel. Ka ajaloolaste ühiskomisjoni idee on olnud õhus aastaid – vene pool rõhutas korduvalt Poola-Saksa analoogse komisjoni pikka ja vaevalist, ent lõppkokkuvõttes edukat tööd.

Kas Eestil sellest kõigest midagi õppida või kasu saada on? Jah loomulikult. Venemaa soovib Euroopa liidu tõrksamate riikidega ehk siis meiega suhteid soojendada. Kas me peaksime selle peale reageerima? Miks mitte! Kuid läbimurretesse ei soovita siiski uskuda. Säherduse militaar-terminoloogia kasutamine välispoliitikas pole üldiselt kooskõlas ei terve mõistuse ega hea tooniga.

Mõjuagent

2010-12-16T05:58:00.000-08:00

Ehkki ma Eesti sisepoliitikat ei kommenteeri, küsiti minugi käest Savisaare mõjuagendiks olemise kohta. Kui küsitakse, siis enamasti ikka vastan. Postimehes kukkus asi välja nii, DzD portaalis naa. Mõlemal pool pidin siiski tükk aega seletama, et miks ma ikkagi olen nõus rääkima ainult Venemaa käitumisest ja mitte siin toimuvast. Aga no vot on asjad nii, võtke või jätke :)

Разбор полётов: wikileaks ja

2010-12-09T12:14:00.000-08:00

Detsembri esimeses saates (5.dets) olid kaks päris kuuma teemat: maailmas laineid löönud wikileaks-nimeline infoleke ja kahe Korea vaheline tulevahetus

Wikileaks kui infopartisanlus võib esmapilgul päris hea mulje jätta. Suletud süsteemi jõuga lahtikangutamine ja veel tasuta ning kõigile laialaijagamine kõlab nagu igavesti popp robinhuudlus. Kuid paraku on asjal ka varjukülgi. Esiteks otsene oht inimestele - infolekitajate väljaarvutamine pole suletud süsteemides väga keeruline. Teiseks - rikutakse terve usaldusahel, mis oli välja kujunenud diplomaatide ja sihtriigi asukate vahel. Kolmandaks - needsamad diplomaadid hakkavad edaspidi tootma siledaid, kuid see-eest ohutuid pabereid; seega väheneb tõese info hulk ning otsuseid hakatakse vastu võtma kehvemal alusel.

Koreade omavaheline "diplomaatia" - mis väljendub mürskude vahetamises - on ka servapidi wikileaks'iga seotud. Kuna Hiina olla selle lekke andmeil avaldanud valmisolekut Põhja-Korea nö äraandmisega ... ehk siis kahe Korea ühendamisega lõunaosa juhtimise all. Nii et see võib olla üks põhjus, miks põhjapoolsed jälle püssi järgi haaravad. Tõsi küll, ega nood poisid peale püssi suurt muud keelt tunnegi - välisilm on nende jaoks ohu allikas, vainlane on ümberringi. Teine põhjus, mida selle suletud riigi käimamineku kohta pakutakse, on võimu üleminek Kim'ide kolmandale põlvkonnale. Hiina faktor siia juurde ... aga kuulake ise:)

Saade kuuldaval siin. Pean üles tunnistama, et selle salvestamine oli tõeline logistiline reebus. Salvestuse ajal seisin mina pimedas Tartu stuudios - voolukatkestus. Nii rääkiski Harri Tiido oma osa Skype' kaudu sisse ühel ajal, mina kiilusin oma kommentaarid sisse hiljem. Kokku aga kukkus välja päris hästi:)

ikka jälle viisavabadusest

2010-12-05T05:37:00.000-08:00

Tallinnas loengul käinud Vene inimõiguslane Lev Ponomarjov arvas, et viisavabadus EL'ga aitaks Venemaa elanikel demokraatiat õppida. ERR portaal (Sven Randlaid isikus) küsis mh minu kommentaari. Arvasin nii: --------------

See väide on pisut kaheldav. Demokraatiat ei õpita siiski nö turismi
korras.

Pealegi on tegu mitmekonksulise küsimusega.

Esiteks - viisarezhiimi muutmiseks on vaja kas poliitilist tahet või
kindlate reeglite ja protseduuride järgimist. Poliitilise tahte ehk
ühepoolse otsuse korras kaotas nt Gruusia viisanõuded EL kodanikele.

Tavapäraselt aga käivad kõikvõimalikud viisaküsimused pariteetses
korras. Pariteetsusega ehk võrdtingimuslikkusega on Venemaal aga
probleeme. Nii näiteks kehtib Venemaal välismaalaste registreerimise
nõue, mida EL pool ei rakenda.

Teiseks - isegi kui EL annaks vaba sissesõiduloa Venemaa
Föderatsiooni kodanikele, peaksid need enne taotlema välispassi (ehk
mingi mõttes väljasõiduluba, mis praegu on olemas ainult umbes 15%
Vene kodanikest).

Kolmandaks - EL viisarezhiim on konsensusliku otsustuse küsimus.
Mitmetel riikidel on aga siin eriarvamus, mida põhjustab kasvõi
asjaolu, et Venemaa sisuliselt ei kontrolli oma lõunapiiri. Seega
võib viisavabadus avada akna kasvõi ulatuslikumale
narkokaubandusele.

Ja lõpetuseks - kui Venemaal on siiras soov saada viisavabadust
EL'iga, siis võib ta ju alati teha esimese sammu. Nö hea tahte
märgiks võib ta anda ühepoolelt viisavabaduse EL kodanikele.
--------------
pisut muudetult ilmus lugu ERR portaalis.

NATO naabrid

2010-11-21T12:57:00.000-08:00

Kui mõlemad osapooled räägivad vajadusest lõpetada vastasseis, siis millest nad tegelikult räägivad? Kas ühisest leppimisest? Või vajadusest teine osapool likvideerida?

NATO ja Venemaa räägivad üksteise võidu vajadusest väljuda Külma sõja kaevikutest.

NATO kinnitab Venemaale, et viimane peaks lõpetama kolli maalimise. Et NATO ei ole Venemaa vaenlane. Et tegelikult on neil hoopis vaja nii ühist asja ajada kui ka ühist kasu saada. Ja et NATO ei ähvarda Venemaad karvavõrdki. Ning et NATO laienemine tugevdab ühist julgeolekut, sest sel moel laieneb stabiilsuse tsoon.

Venemaa omakorda raiub vastu, et NATO peaks lõpetama laienemise ning tegelikult üldse lakkama olemast. Et NATO olemasolu kui selline ning eriti laienemine näitab tema tõelist palet – Venemaa-vastasust. Et kogu see stabiilsuse tsooni laienemise jutt on puru silmaajamine ning et tegelikkuses on see ühe osapoole (so NATO) julgeoleku suurendamine teise (so Venemaa) arvel.

Eri maailmanägemused

Ühesõnaga, üks räägib ühise julgeoleku ruumist, teine mõjutsoonidest. Värvikalt ütles selle mõtte välja üks Venemaa sõnakaid politolooge, Riigiduuma saadik Sergei Markov: „NATO on USA SRÜ.^“ Selle kunstiliselt kauni võrdluse juurde tahaks küll küsida – kas keegi mäletab, et viimasel ajal mõni riik oleks SRÜ'sse kippunud? Või et vähemalt mõne välisriigi liider selle organisatsiooni tippkohtumisele läinud?

Kuid olgu, selline ironiseerimine ei vii meid kuhugi, seda enam et maailmas eksisteerib terve mõttevool, mis näebki kõiki rahvusvahelisi organisatsioone suurvõimude käepikendusena.

Nii ehk teisiti – kas panete tähele üht seaduspära? Mõlema poole retoorikas on keskne koht laienemisel, mis sest et sellest räägitakse erinevate sõnadega.

Mida aga arvavad vaidluse tulipunktis olijad ise? Need riigid, kes paiknevad nn ühisnaabruses ja kelle ümber käib suuresti kogu see sõnasõda. Siinkohal pean silmas endisi NLiidu koostisosi, sest just siiamaale soovib Venemaa tõmmata nö punast joont, mida keegi ületada ei tohi.

Ühisnaabrus?

Siin võib välja tuua neli gruppi. Kesk-Aasia, Kaukaasia, pisut omaette alagrupina Moldaavia ja nö slaavi kolmik. Iga selline grupp on tinglik ja hõlpsasti vaidlustatav, kuid mõistmiseks peab lihtsustama ja lahterdama.

Kesk-Aasia võime kohe üsna kõrvale jätta. Ehkki NATO huvid piirkonnas on küll olemas, piirduvad need eelkõige logistiliste ülesannete lahendamisega. Ka vastupidine huvitatus ehk siis piirkonna riikide soov NATOga ühte asja ajada on pigem taktikaliste, kuid strateegiliste huvide tasandil.

Kaukaasia kolmik on geopoliitika armastajatele tõeline maiuspala, nn Suure Mängu kehastus. Kolm riiki kehastavad kolme eri maailma (islamistlikku, postsovjetlikku ja nn läänt), ent kõigi tunnused on siin lootusetult põimunud. Ka kõige läänemeelsem neist (Gruusia) kannab endas nõuka-ajastu sügavaid arme. Moslemlik Aserbaidžaan on vastastikku huvitatud koostööst Läänega. Venemaale orienteeruv Armeenia kompab ebalevalt ka teisi võimalusi. NATO jaoks tervikuna on see võtmetähtsusega regioon, seda kasvõi Iraani läheduse tõttu.

Moldaavia kuulub tinglikult Kaukaasiaga ühte gruppi. Üldiselt läänemeelne, ent kistud riik pakub NATOle huvi ja on ise huvitatud lääne-integratsioonist, kuid probleeme on sel teel rohkem kui üks.

No ja lõpuks see nn slaavi kolmik. Ehk siis Valgevene-Venemaa-Ukraina. Justnimelt sellise ühtsena sooviks seda näha eurasianistlikult-isolatsionalistlikult meelestatud mõtlejad Venemaal. Ukraina puhul pole selline soovmõtlemine kuigi õigustatud, vaatamata viimastele poliitilistele pinnavirvendustele. Valgevene hoidmine nö paariariigina ja seega Lääne haardest väljas on senikaua õnnestunud.

Veider partnerlus

Venemaa ise aga – oh üllatust – tõlgendab end Lääne ja NATO strateegilise partnerina. Ning Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev läheb sel nädalal (20.nov) toimuvale NATO tippkohtumisele. Ehk siis Venemaa näib Moskva vaatevinklist olevat ainus riik, mis kogu eelnevast loetelust peaks ja tohiks NATOga koostööd teha. Ja seda kõige tõsisemal, strateegilisemal tasandil.

Nii et millest nad siiski räägivad? Koostööst, mis on ühekorraga hädavajalik ja ilmvõimatu? Külmast sõjast, mille produktid nad mõlemad on – NATO võitjana ja Venemaa kaotajana? Ühisest ja jagamatust julgeolekust, mille osas üks mängib zero-sum ja teine win-win reeglite järgi?

Lõpetuseks pööran austatud lugejate tähelepanu ühele pisiasjale. NATO ei plaani Venemaad ära kustutada. Moskva aga räägib vajadusest uue julgeoleku-arhitektuuri järele, milles NATO'l enam kohta poleks.

Strateegiline partnerlus organisatsiooniga, mille olemasolu peab teine osapool ebaotstarbekaks ning mille lähenemist ühtlasi julgeoleku-ohuks, on pehmelt öeldes kummaline.

Karmo Tüür
15.11.2010

---

lugu ilmus 20.nov ajalehes DzD

Разбор полётов: USA vahevalimised ning NATO-Vene koostöö

2010-11-21T11:29:00.000-08:00

Asjaolude kokkulangemisel on meie saade novembris eetris ainult üks kord - 21.novembril. Teemadeks seekord USA valimised ja NATO-Vene koostöö.

Ameerika Ühendriikide valimiste järel läks kontroll parlamendi alamkoja üle predidendi-parteilt opositsioonile. Miks see nii juhtus? Kas see näitab pettumust demokraatide poliitikas tervikuna või president Obamas eraldi - ehkki esmapilgul ei pruugi seos siin näha olla.

NATO summit ja selle kõrval toimuv NATO-Vene nõukogu istung väärib samuti rääkimist - seda enam et sellele teisele üritusele pidi saabuma ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Muuseas, arvan, et Venemaa "Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri" ja NATO uue kontsptsiooni vahel on üks perspektiivikas kokkupuutepunkt: nimelt ühine raketikaitse. Lisaks Afganistan ... ja ehk nipet-näpet veel.

Kuulda saab saadet siin.

Saates nagu viimasel ajal ikka: Karmo Tüür Tartu stuudios, Harri Tiido Brüsselist Skype'i teel ja Tallinnas kõike kokku viimas Jevgenia Garanža.

Soovitan: Kuku Välismäärajas Vene viisadest

2010-11-15T06:25:00.001-08:00

14.nov Välismääraja keskendus suuresti Venemaa viisaküsimusele.

Eriti jäi kõrvade vahele kinni Meikari näide, kus ta tõestas, kuidas personaalsed viisakeelud on osutunud tõepoolest toimivaks mõjuvahendiks.

Vestlesid: Kadri Liik, Silver Meikar, Erkki Bahovski ja Marko Mihkelson.Soovitan!

Lužkov: mitte mille eest, vaid mille jaoks?

2010-11-09T23:48:00.000-08:00

Kuu aega tahasi kirjutet lugu ilmus nüüd KesKus veergudel, sestap olgu ka siin ära toodud.

------------------

Lužkov: mitte mille eest, vaid mille jaoks?

Enamik vaatlejaid kipub keskenduma küsimusele, et "mille eest Lužkov maha võeti?" Kas ta ehk ei jaganud rahasid nendega kellega vaja? Või siis kippus toetama valesid jõude? Või ehk tõesti sattus Venemaa praeguse presidendi Dmitri Medvedevi meelepaha alla ja peaministristunud Vladimir Putin ei suutnud teda enam kaitsta?

Soovitan katseks püstitada küsimuse teisiti. Ehk siis: "mille jaoks Lužkov maha võeti?" Vene keeles siis mitte "za što?", vaid "dlja tševo?"

Seletamisega alustan pisut kaugemalt – Venemaal on praegu hädasti vaja olla sõber läänega. Sõprus pole eesmärk omaette, vaid vaja on lääne raha ja tehnoloogiaid. Ilma nendeta on juba järgmise aasta Venemaa eelarve sulaselge bluff.

Kui jälgida kasvõi propagandakanalit Russia Today, siis matrana korrutatakse, et lääne investorid otsivad meeleheitlikult uusi arenevaid turge ning et olemasolevad variandid ei suuda hulkuva raha massi kuidagi rahuldada.

Nüüd aga pakub korraga Venemaa väljapääsu - arenev, avatud, moderniseeruv Venemaa. Skolkovo (Venemaa Räniorg) ja muu sihandne.

Kuidas aga veenda, et Venemaa on jälle kord uus ja ahvatlev? Selleks tuleb muuta kuvandit.

Senine vene kuvand läänes on küll salapärane nagu muistegi, kuid kaugeltki mitte turvaline. Kagebiitlik Putin sobis küll selleks, et tuua lagunev riik välja Jeltsinlikust smutast. Kuid avatud ja moderniseerumis-alti riigi maine loomise jaoks sobib pehme ja intellektuaalne Medvedev enam.

Kuidas nüüd aga veenda läänt ja sedasama pelglikku (riski-)investorit, et oma rahakohvrid võib Venemaale tuua? Et Medvedev pole mitte "raudse" Putini käpiknukk, vaid uus ja otsustusvõimeline liider? Selline juht, kes suudab kaitsta investorite raha ja tagada samas riigi stabiilne areng.

Üheks vanaks ja kontrollitud meetodiks kuvandi muutmisel on nö sümbolfiguuridest vabanemine. Moskva senine linnapea Juri Lužkov sobis selleks paremini kui keegi muu. Korruptiivse äri kehastus, vanade võimude kaitsealune ja muidu isake. Keegi ei julge ju ometigi teda puutuda - mõelda vaid, mida too kõike teab ja suudab!?

Kuid näe, Medvedev julgeb! Laseb korruptsiooni kehastuse lahti nagu nalja, kartmata kedagi ega midagi. Usalduse kaotus kõigepealt, sõltumatu uurimine seejärel.

Ühesõnaga - Venemaa muudab oma imagot. Kilbi ja mõõga (Putin) asemel võetakse kätte reha ja labidas (Medvedev). Asutakse Venemaad puhastama, võtmaks vastu kalleid külalisi.

Muuseas, arvan, et sellega kaasneb ka nö uus NEP (omaaegne uus majanduspoliitika). Või siis uus stolõpinlike reformide ajastu. Väike-ettevõtjail lastakse õitseda, raha ja rasva koguda. Ei välista sedagi, et imagomuutmise käigus vahetatakse välja ka võimupartei. Üha enam KPSS'istuva Edinaja Rossia asemel tõstetakse võimule uus moodustis. Kuid see on juba teine jutt.

Muidugi, kogu selle idülli juures ei maksa unustada, et kõik võib taas muutuda. Investoritel võidakse küll lasta maa katta dollarikihiga, kuid seejärel saab imelihtsalt käsi plaksutada ning pelglikud läänlased lendava laiali nagu vareseparv. Dollarid ja investeeringud jäävad aga enamasti

maha.

Kogu loo mõte on lühidalt järgmine. Venemaa mõtestab ümber oma rahvuslikke huve. Senise nö miinimumprogrammi ehk ellujäämise (riigi säilitamise) asemele on päevakorral järgmine – areng. Selle töö jaoks on aga vaja uusi töövõtteid ja -riistu. Ja samuti usku arenemisvõimesse. Lužkovi mahavõtmine on selle usu süvendamiseks piisavalt hea vahend.

Karmo Tüür
02.10.2010

-----

PS - sama lugu ilmus ka vene keeles ajalehes DzD.

NATO ja Venemaa koostööst

2010-11-03T06:32:00.000-07:00

Venemaa ja NATO kõlavad vastandsõnadena. Kuid oh üllatust, tänases maailmas heidavad vastased mõnikord ühte ... või vähemalt soovib mõni neist heita. Või vähemalt sellist nägu teha.

Erik-Niiles Krossi artikkel "Kroonijuveelid linnusita eest" lõi kõvasti laineid. Tema põhitees - NATO ja Venemaa on omavahel diili tegemas ... kuid kas see ei käi meie arvelt?

Postimees (Alo Raun isikus) küsis ka minu tagasihoidlikku arvamust. Üldsegi mitte tagasihoidlikult lingin selle siis ka ära - vaadake siis ise, mis sai öeldud :)

Vene herilased ja Balti-poliitika

2010-11-01T22:57:00.000-07:00

Venemaa üritab Balti eliite üles soendada. Milleks seda talle vaja? Ja miks osa venemaalasi selle peale herilastena tigedad on?

Minu vastust saab lugeda kommentaarist, mille andsin err.ee portaalile (Heikki Aasaru palvel).

Kommentaar põrkas mitmele poole Eesti meediasse. Tõsi küll, enamasti lühendet versioonis, mistap jäi mulje, nagu argumenteeriksin ise selle soojenemise eest. Kõige rohkem sain selle eest tümitada - nagu ikka - Delfi kommentaariumis.

Mis seal ikka:)

Разбор полётов: Prantsusmaa ja Valgevene

2010-11-01T04:33:00.000-07:00

31.oktoobril eetris olnud saates jutuks Prantsusmaa pensionireform ning Valgevene-EL suhted.

Pensionireformi vastu mässanud prantslased hakkavad küll juba rahunema, kuid ega rahulolematus pole kuhugi kadunud. Ehkki selline rahulolematus on sama mõtetu kui protestimine vananemise vastu, on see siiski kodanike õigus. Riigimehena käituv Sarkozy annab aga endale aru, et kui süsteemi mitte muuta, siis see lihtsalt sureb maha.

Valgevenes on lähenemas presidendivalimised. Selle eel puhkeb jälle kord arutelu Valgevene kohast Euroopas. Üheks kõneainet pakkuvaks uuenduseks on Leedu-Valgevene piiril kehtestatav lihtsustatud piirirezhiim. Kas siin saab aimata mingit lähenemist Euroopale?

Stuudios Karmo Tüür, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Saadet saab kuulda siin.

Gruusia uus põhiseadus

2010-10-30T02:17:00.000-07:00

Gruusia uus põhiseadus muudab riigi poliitilist palet - presidentaalsest parlamentaareks. Kriitikud arvavad, et praegune president Mihhail Saakašvili tegi selle muudatuse enda jaoks - plaanides peale presidendiametist loobumist peaministriks asuda.

Jutuajamist Gruusia põhiseaduse reformi teemal saab kuulda siin - Vikerraadio saates Uudis + alates kuuedast minutist kuni kuueteistkümnendani. Mind usutlesid Arp Müller ja Andres Kuusk.