Mordorist Kuku raadios

Esmaspäeva öösel tabas Venemaa õhulöök Ukraina kõige pühamat paika, peaaegu tuhandeaastase ajalooga Kiievi kloostrikompleksi Petšerski lavrat ja seal asuvat Uspenski katedraali. Tahaks loota, et sellel on miljonitele õigeusklikele inimestele maailmas ja ka Venemaal mõju?

Usuasjadest ei tea ma suurt midagi, kuid toimuv on ususõda hoopis muus plaanis - kes on otsustanud uskuda Kremli sõnumeid, usub ka nüüd, et see polnud Venemaa süü.

Ukraina taotleb nüüd, et see rünnak mõistetakse hukka konkreetse sõjakuriteona ja loodab selleks saada abi ÜRO Julgeolekunõukogust, Euroopa Nõukogust ja ka kultuuripärandi kaitseorganisatsioonilt UNESCO. Muidugi mõjutab see Venemaa mainet rahvusvaheliselt aga ilmselt endiselt ei mõjuta Putini režiimi Venemaal?

Ma loodan et enim see mõjutab Ukraina liitlasi andma abi Ukraina õhutõrje üles ehitamiseks

Ukraina edu Venemaa tagalas on märgata meil ja tuntav Venemaal. Annekteeritud Krimmis ei ole juba mitu suve tavapärasel hulgal turiste, poode pannakse kinni ja nüüd on ka põhjalik bensiinipuudus. Kas võib väita, et Krimm on isolatsioonis?

Ükski isolatsioon ei ole täielik, isegi Kuuba või PõhjaKorea pole seda, aga selle isolatsiooni määra saab suurendada. Tuleb tunnistada, et ei ole efektiivsemat meetodit kui sõjalised „sanktsioonid“

Venemaal on 90 regiooni, millel on oma eelarve, nagu meil kohalikel omavalitsustel. Venemaa kontrollikoda avaldas hiljuti andmed, mille kohaselt on neist 56 eelarve juba defitsiidis, agressioonisõja alguses viis aastat tagasi oli selliseid regioone 6. Putin peab Venemaa majandusega üsna pea midagi ette võtma?

Eelarvetasakaal ja eelarve distsipliin. Enamik regioone on niikuinii doteeritavad, mittedoteeritavaid on vaid 24, nüüd lihtsalt pole enam ka doteerimseks piisavalt. Ja selles mõttes on asi veelgi hullem, et nüüd lubatakse regioonidel mitte järgida juba vastuvõetud eelarveid, kulutada nt sotsiaalkuludeks mõeldud summasid sõjalisteks väljamakseteks

Ööl vastu teisipäeva korraldas Ukraina taas eduka droonirünnaku Moskvale ja tabas ka Venemaa pealinna üht suuremat naftatöötlemistehast. Suituspilvi ja leeke Kremli punkris näha ei ole, kuid igapäevased ettekanded jõuavad tema lauale küll. Kas ta ignoreerib neid?

Väidetavalt ei ole neid halbu uudiseid näha ka nendest uudistest, mida tehakse spetsiaalselt Putini jaoks.

Arvan siiski, et ta ei ignoreeri, järgnevad mingid poliitilised kaadriotsused ja ilmselt veelgi enam tugevdatakse Moskva kaitset, seda eelkõige teiste regioonide arvelt. Aga Putini jaoks on see siiski vaid detail, mis ei muuda ära tema peas olevat valmisolekut pidada sõda kuni „võiduka lõpuni“, mida iganes see ka ei tähenda

Tuntud Venemaa teleajakirjanik, praegu Šveitsis poliitilises varjupaigas elav Dmitri Skorobutov, rääkis hiljuti, kuidas peamine telekanal Rossija-1 koostab juba üle kümne aasta Putini jaoks eraldi uudistesaateid, mis maalivad tegelikkusest ilusama pildi. Hakka või uskuma, et Venemaa diktaator tahabki sellises mullis elada?

See on pigem õukonna enesekaitse, sest keegi ei taha olla halbade uudiste tooja. Enamik neist mõtetest / hirmudest jne, mida me omistame Putinile, on tegelikult tema õukonna tegevuste peegeldus

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viimastel nädalatel korduvalt teinud Putinile ettepaneku silmast silma kohtuda mõnes neutraalses riigis. Esmaspäeval tegi ta ettepaneku kohtuda Prantsusmaal juhtivate tööstusriikide G-7 tippkohtumise raames. Putin eirab neid ettepanekuid ja Zelenskõi teab seda. Need ettepanekud on ka Kiievi poolt tegelikult infooperatsioon?

Hetkel on see initsiatiiv Kiievi käes ning puhas win-win olukord. Ettepaneku tegemine on nende jaoks positiivne ja Putini keeldumine on samuti positiivne

Mõjukas väljaanne Politico kirjutas mitmele Euroopa kõrgele ametnikule viidates, et nad kardavad president Donald Trumpi aktiivset naasmist Ukraina protsessi, kui rahulepingust Iraaniga peaks asja saama. Nad kardavad, et Trump hakkab Venemaa sanktsioneerimist ja Ukraina toetamist kuidagi mõjutama. Isegi Trump ei saa ju Euroopat sellest protsessist kõrvale jätta?

Euroopa pole enam nii lihtsalt kõrvale jäetav, kuna ta on muuutunud mitte ainult rahadoonoriks, vaid ka hakanud tegelema kaitsetehnika ühistootmisega Ukrainas

Trump peaks ju piinlikust tundma, tema lubadus see sõda lõpetada on muutunud rahvusvaheliseks anekdoodiks. Aga mingeid oma asju ta Putiniga ajab, pidas oma 80 juubelil temaga pika telefonikõne. Miks on Putin Trumpile oluline?

Trump ja piinlikkus ei mahu ühte lausesse. Trump tunneb üldse poolehoidu "tugevate" vastu, konkreetselt Putini puhul aga loodab ta siiani hoida Venemaad kaugemal Hiinast

---

kõigest sellest sai räägitud Kuku raadios, saatejuhtideks Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Miks nafta on parem sihtmärk kui gaas?

Igaüks, kes jälgib kasvõi veerand silmaga seda, kuidas Ukraina vastab Venemaa agressioonisõjale, on näinud ridamisi rünnakuid vene nafta-taristu vastu. Sel moel saavutab Ukraina kahte eesmärki – materiaalset ja informatsioonilist kahju Venemaale ning pole üleüldse selge, kumb on tänapäevases maailmas olulisem.

Tulekuma ja suitsusambad on miski, mis tõmbab juba alateadlikul, ürgaegadest tuleva kollektiivse mälu / ohutunnetuse tasandil tähelepanu. Ei ole kindlamat meetodit, panemaks tänast inimest toimima info-agendina, kui tuua ta lähikonda mingi lõõmav õnnetus.

Telefonikaamerast rändavad need kaadrid sotsiaalmeediasse ning iga sellise postituse kaudu mureneb kujutelm Venemaa kõikvõimsusest. Ükskõik missuguse sõnumiga postitajad neid kaadreid ka ei saadaks, kuipalju ka ei kiruks ja ei kurvastaks, on sisuliselt pildi-allkiri järgmine: „ka seda objekti ei suudetud kaitsta“

Aga gaas?

Kuid natukesegi laiema pilguga ringi vaadates peab varem või hiljem tekkima küsimus – aga miks samasuguse või ligilähedasegi innukusega ei kahjustata gaasitrasse / pumbajaamu / vedeldamisvõimsusi?

Kui jätta kõrvale Läänemere põhjas kulgenud Nord Stream 2 nimelise torustiku kahjustamist segastel asjaoludel, siis pole ju midagi muud sellest valdkonnast kuulda? Peaks ju gaasitrasside ründamine olema sama jõukohane ning saavutatavad eesmärgid – materiaalne ja informatsiooniline kahju võrdväärsed?

Ühe magusaima sihtmärgi – nn Jamali risti – ründamise võimalusest-vajadusest on räägitud ka Ukraina enda allikate sõnul päris pikalt. Tegemist on 17 gaasitrassi ristmikuga, läbi mille kulgeb u 85% vene gaasist. See konkreetne objekt jääb küll Ukrainast väga kaugele – Kiievist võetuna u 4000 km – kuid praeguste arengute juures pole ka siin midagi ületamatut.

Kolm põhjust

Esimene põhjus, mida välja tuuakse, on see, et maagaas pole otseselt sõjaline, vaid pigem tsiviil-kasutuses olev tooraine. Gaasi peal ei sõida ei lennukid ega tankid. Kuid samas – maagaas on ülioluline lähtematerjal lõhkeainete tootmisel. Pealegi – sellest toodetakse u 45% vene elektrienergiast ning selle võimekuse lõhkumine oleks vägagi võrdmärgine Moskva agressiooni kontekstis.

Teiseks rahaline aspekt. Venemaa väliskaubanduses ehk siis raha toomises sõjamasina käigushoidmiseks on nafta kordades olulisem komponent. Naftamüük annab siin 85% ja gaas ainult 15% tuludest.

Kolmandaks ja kahjuks küünilis-pragmaatiliselt kõlavaks momendiks on Ukraina ja Euroopa sõltuvus vene gaasist. Ehkki Euroopa Liit on püstitanu ülesandeks loobuda vene gaasist aastaks 2027, jätkuvad praegu nii selle sisseost kui ka transiit läbi Ukraina.

Kõik see on mõistagi vaid minupoolne tõlgendus, et miks vene gaasitaristu on seni jäänud suhteliselt puutumatuks. Loodan väga, et küünilised seletused jäävad ebaoluliseks ning et kättemaks Moskva kuritahtlike rünnete eest vaba maailma pihta jõuab ka gaasisektorini.

---

lugu ilmus siin

Osaline õhukaitseline sõjaseisukord Venemaal

Venemaal viiakse sisse osaline sõjaseisukord, sihuke eriline ja seni veel arusaamatu, kuid juba ette kaheldava tulemuslikkusega.

Kahe kõige suurema pureleva buldogi (armee vs eriteenistused) heitluses libiseb hetkel kaalukeel armee poolele. Väga laias laastus puudutab see õhutõrje töö korraldamist, mille teostamiseks sisuliselt lülitatakse välja kõik tsiviilkontrolli meetmed.

See tähendab et sõjavägi saab õiguse ilma seaduspäraste kooskõlastusteta võtta üle või rajada kinnisvara, eirata piiranguid nii loodus- kui muinsuskaitse osas, mitte viia läbi hankeid, tuua ilma piiranguteta välismaalt sisse vajaminevaid seadmeid ja kaupu jne.

Parlament pole arutluste koht

Vastavad muudatused seadustesse viidi üle sisuliselt keelatud diskussiooni tingimustes, kus parlamendi "järelvaataja" ehk spiiker Vjatšeslav Volodin keelas 9.juunil toimunud istungil ära igasugused küsimused, öeldes et "kõik saavad aru, mida ja milleks on vaja"

Kuna see kõik võtab jõustumiseks veel u kuu aega, siis pole detailid täpselt selged, aga oletada võib et eriteenistused seda nii ei jäta. Massiivsed kontrollimatu korruptsiooni väravad lükatakse armee jaoks valla, eriteenistused aga hakkavad esialgu vaid keelt limpsates jälgima, kuidas ressurssid voolavad neist mööda.

Mingi aja pärast järgnevad sellele möödapääsmatult arestid, süüdistused riigivargustes ja kõrgete pagunitega sõjaväelased hakkavad usinalt tegema organitega koosööd, lükkamaks üksteist tanki ning vältimaks isiklikku vanglasseminekut.

Korruptiivne erioperatsioon

Nii et kui VF viib Ukrainas läbi "sõjalist erioperatsiooni", siis armeed ootab ees "korruptiivne erioperatsioon“, kus kõigepealt pannakse nad vastutama a) läbikukkumise eest õhukaitse korraldamisel ja b) massiivsete varguste eest sellesama läbikukkumise korraldamisel.

Ah et miks ma ütlen, et see õhutõrje korraldamine saab olema läbikukkunud? Aga sellepärast, et VF ei ole sisuliselt kaitstav. Õhutõrjega saab enam-vähem usutavalt katta üksikuid objekte, eelkõige teatud punkreid ja muid sümboolselt olulisi territooriume, kuid NSVL pärandina jäänud detsentraliseeritud tööstustootmise ja energeetika objekte pole võimalik kõiki drooni- ja raketirünnete eest kaitsta.

Venemaaga võrreldes suhteliselt väike ja kompaktne Ukraina suudab praeguseks, sõja viiendaks aastaks näidata üsna kõrget tulemuslikkust õhutõrjes, kuid seda eelkõige tänu Lääne abile. Venemaal pole põhimõtteliseltki võimalik kuskilt saada sellises mahus ja tehnoloogilisel tasemel toetust.

Venemaa pole kaitstav

Hiina koos kuri-Koreaga võivad küll Moskvale pakkuda omatoodangut, kuid VF võime selle kõige eest maksta muutub üha madalamaks.

Pealegi pole senised kogemused näidanud, et tolle kandi relvasüsteemid oleks õhutõrjes võimekamad kui sama eesmärgiga Lääne süsteemid Ukrainas seda suudavad.

Nii et vene Koljati võime seista vastu Ukraina lingukividele on kasin, praegused seadusemuudatused Venemaal suurendavad sealsete ametkondade vargusvõimet ja omavahelist konkurentsi, kuid ei anna kuigi palju lootust sõjalise efektiivsuse võtmes.

---

lugu ilmus siin

Jutt Putini teisikutest kui turvameede

Seda juttu, et Putinil on teisikud, pole kuulnud vaid kõrvad kinni elanud inimesed. Seda teist juttu, et „õige“ Putin on juba surnud/tapetud/külmutatud, on võibolla vähemad kuulnud või siis tõe pähe võtnud.

Maailm on konspiroloogilisi seletusi pungil täis ning publik neelab neid meelsasti alla. Seega pole ka ime, et nõudluse korral jätkub ka jutuvestjaid, kes vastavaid kõlakaid tekitab, lekitab ja turustab. Aga mitte kõik nendest ei pruugi olla ka lihtsalt tühja koha pealt sündinud.

Mõni lugu võib olla teadlikult loodud, saavutamaks täiesti ratsionaalset eesmärki. Mustata konkurenti või vastupidi tõmmata enda kaubale tähelepanu – täiesti ratsionaalsed käitumised mõlemad. Pisut ehk ebaausad, aga arusaadavad ikkagi.

Samasugune lugu võib olla ka nende Putini teisikutega.

Kehadublantide vajalikkus

Ühest küljest ei välista ma absoluutselt, et nö kehadublandid on olemas enamikul nendel isikutel, keda peavad valvama professionaalid. Selleks et vähendada „keha“ või objekti suunal riske (ja tegelikult maandade omaenda läbikukkumise tõenäosust) kasutatakse enam-vähem sarnaseid isikuid kui mitte mujal, siis nt erinevate autokorteežide teelesaatmisel.

Valvatavad isikud on tihtipeale suisa oma valvurite vangid, et nad peavad täitma turvateenistuste ettekirjutusi. Mitte minema sinna, mitte kohtuma nindega. Mitte järgima igapäevaseid ja kroduvaid rutiinseid päevakavasid, kuna see muudaks võimaliku rünnaku planeerimise liiga lihtsaks.

Mõistagi peab see kõik vähemalt osaliselt olema vastuvõetav turvatavale inimesele endale. Juhul kui too ikka saadab turvaprotkollid kukele ja läheb nt spontaanselt poest jäätist ostma, siis lähevad turvad kiirelt halliks ja löövad lõpuks käega – nemad ei saa siis enam vastutada, kui „keha“ ei allu reeglitele.

Novat ja nüüd siis paneme need kaks poolt kokku. Ühelt poolt (võimalikud) teisikud ja teiselt poolt turvateenistuste kavalused / leidlikkus, kuidas omaenda riske maandada.

Turvaprotokollide loogika

Kõlaks ju üsna loogiliselt, kui ühe võttena kasutataks kuulujuttu, et see “õige“ Putin on tegelikult peidus / kõrvaldatud / külmutatud. Taoline hämamine muudab keerulisemaks võimalike vandenõulaste või muidu palgamõrvarite tööd.

Tekib vajadus välja selgitada, et kes ikkagi on õige inimene, keda kõrvaldada. Või et kas üleüldse on mõtekas ette võtta keerulist, riskantet ja kulukat operatsiooni, kui see „õige“ on juba mängust väljas. Et kui see publikule näidatav keha on vaid rollitäitja ning tegelikult võtavad vastu otsuseid hoopis teised?

Nii me jõuamegi omamoodi paradoksini, kus kuradit aetakse välja Peltsebuliga. Vähendamaks ühe vandenõu – atentaadi – tõenäosust, levitatakse teist vandenõuteooriat. Ma ei väida, et seda antud juhul kindlasti ja teadlikult tehakse, kuid see muudaks kogu selle infoprügipilve levimise palju ratsionaalsemaks, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Подробности: droonid, Armeenia, Ungari, Iraan

- droonid, droonid, droonid. Hämmastav muudatus nii kvantiteedis kui kvaliteedis, kõige nähtavam oli see muudatus eile Venemaa teises pealinnas Piiteris. VF kunagine vitriin-üritus Peterburi Rahvusvaheline Majandusfoorum muutus Ukraina droonivõimekuse lavaks

- Armeenia teeb üha enesekindlamaid samme Moskvast eemale ja Venemaa võimekus nendele sammudele vastu seista on üha vähem veenev

- Ungari uued võimud jätkavad formaalselt võttes sama tegevust, mida kasutas Orban - asuvad põhiseadust muutma. Ainult et sisult peaks see olema vastupidise märgiga - orbanismi lammutamine

- Iraan on USA/Iisraeli rünnakute käigus üha enam radikaliseerunud ja pole arusaadav, kas ja kellega käivad mingid väidetavad läbirääkimised

Suvise saate juht Andrei Titov, kõnelemas Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Armeenia valimistel on Moskva jaoks rohkemgi kaalul

Väljend „need valimised määravad kõik“ on otsatult ärakulutatud väide. Küsimus on pigem mingite suundumuste kinnistamises või nõrgestamises.

Ühest küljest on selge, et igasugune hääletus (mõistagi juhul kui ta on olemuselt vaba ja protseduuriliselt korrektselt teostatud) on kõigest eelmiste valimiste järg ja järgmiste sisend. Ehk siis vaid üks sündmus pikas ahelas, mis määravad asjade kulgu

Teisest küljest – Armeenia seekordsed valimised on tõepoolest üsna pretsenenditu surve all Moskva poolt, jättes mulje et toimuv on viimase jaoks olulisemgi.

Mis on siis toimumas ja mis on kaalul nii Armeenia kui Venemaa jaoks?

Formaalselt korraline

Formaalselt võttes on tegu Armeenia parlamendivalimistega, milles näiliselt pole midagi erakorralist. Eelmistest on möödas viis aastat ning lihtsalt saabus aeg korraldada järgmised. Selles mõttes on see juba tugev samm normaalsuse suunas, kui võrrelda kahtede varasematega (2018 ja 2021.a), mil tuli võimule ja kinnistas ennast praegune peaminister Nikol Pašinjan.

Pašinjan on oma pildile ilmumisest saadik olnud Kremlile sügavalt ebasobiv isik, seda kasvõi meetodi tõttu, kuidas ta rahumeelse võimupöörde käigus pildile ilmus. Stsenaarium, et lihtsalt rahva toel ja muutuste soovil saab keegi võimuväline tegelane ennast viia poliitilise hierarhia tippu, on Moskva jaoks täiesti vastuvõetamatu.

Asjaolu, et Pašinjan suutis võimule jääda vaatamata kaotusele Aserbaidžani eest Karabahhia sõjas, lisab vaid ärritust – see kaotus oli suuresti ka Venemaa kaotus proxysõjas Türgiga. Noh ja mõistagi kõige teravam ärritaja on Pašinjani ilmselge soovimatus alluda Moskvale, personaalsed ninanipsud Putinile ning liitlas-suhete otsimine väljaspool Venemaa lämmatavat karukaisutust.

Sisult Moskva „reetmine“

Moskva jaoks oleks Nikol Pašinjani kolmas järjekordne valimisvõit mitte lihtsalt punane rätik, vaid kui „nuga selga“. Panin selle väljendi jutumärkidesse, et rõhutada Venemaa tajuhäiret, moskoviitide nägemust toimuvast kui „reetmisest“.

Moskva impeeriumi, laiemalt „Russkii Mir“ nägemuse kohaselt pole tema osakestel ega äärealadel iseotsustamise õigust. Kõik need on Moskva omand, mille lahkumine maffialikust ühiskassast on kas sisemise reetmise või välise röövimise tulemus. Suhtumine on umbes sama kui mõisnikul pärisorja – viimane on asi, objekt, omand, mitte täisväärtuslik inimene.

Pašinjani personaalküsimusele liitub seega Armeenia kui territooriumi küsimus (justnimelt territoorium, mitte kui täisväärtuslik riik Moskva objektiivi kaudu vaadates). Tegemist peaks olema täieliselt Moskvale alluva üksusega, kus Moskva on oma kohalolekut üles ehitanud ja kinnistanud, alates sõjaveäbaasidest kuni sisuliselt kõigi võtmetähtsusega majandussektoriteni.

Ning kõige üldisemalt on tegu geopoliitilise maailmanägemusega, milles Kaukaasia on tervikuna pidev kemplus-piirkond Venemaa ja Türgi ning teiste suurte vahel. Selles nägemuses pole kohalike elanike soovidel rohkem kaalu kui lammaste häälel mägikarjamaade kohal – kõlab jõhkralt, aga nii see on. Venekeelseid kommentaare lugedes kordub selles tihti motiiv: „mis kas Armeenia on mingi riik või – ärge ajage naerma!“

Moskval on valus

Armeenia nüüdsed kokkulepped nii Euroopaga kui USA’ga mõjuvad Moskvale selles kontekstis kui sügav ja isiklik solvang. Kaitsealased koostööprojektid India ja Prantsusmaaga kui vandenõu senise peremehe vastu. Väidetavad Armeenia esimesed relvamüügid kui absoluutselt arusaamatu ülbus – kuidas seda saab teha ilma Moskva loata?

Pisikese ja personaalse super-ärritajana mõjus ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi visiit Armeeniasse, sisuliselt karistamatu sisse- ja väljajalutamine Moskva sõjaväebaaside vahetust mõjualast. Mõjualast, mis enam ei avalda mõju.

Nii et siit ka minu üldine rõhuasetus – Moskval on Armeenia valimistes rohkem kaalul kui Jerevanil, viimane ajab lihtsalt järjekindlalt oma asja, lõigates järjekindlalt läbi alandavaid vasallsidemeid niit niidi järel. Ainult et iga see niit on ühtlasi ka Moskva närvilõpe, mille peale lõigatav reageerib valulisemalt kui lõikaja.

---

lugu ilmus siin

Kas oleme valmis kaitsma Rēzeknet?

Mäletate neid lõputuid küsimusi, et “kas jänkid/britid/jne on valmis kaitsma Narvat?“ Minema sõtta mingi koha nimel, millest nad pole ilmselt kuulnud ning vaevalt et leiaks kaardiltki?

Nüüd on paslik küsida sama asja meilt. Ning pealkirjas olev asulanimi on vaid tinglik, sinna võiks kirjutada suvalise Läti, Leedu või Poola asumi.

Praeguses droonide sõjas on Kreml võtnud kasutusele hübriidse taktika Balti riikide suunal.

Süü omistamine

Esiteks asetatakse Balti riikidele kärarikkalt süü Venemaale osaks saavate droonirünnakute eest. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, sest võimaldab varjutada omaenda õhukaitse ilmselgelt nõrkust ning saamatust Venemaa kaitsmisel Ukraina kättemaksulöökide eest.

See, et 95% Venemaal löögi alla sattunud objektidest asuvad nii kaugel Balti riikidest, et neid siit rünnata oleks lihtsalt jabur, pole vene info-operatsiooni mõttes oluline. Oluline on see, et sel moel loodetakse lõhestada meie ühiskondi ja vähendada valmisolekut aidata Ukrainat

Teiseks on hakatud kasutama omamoodi salaami-taktikat, saates Venemaa poolt Balti riikidesse droone. Esimesed tekitavad lihtsalt segadust, aga mida edasi, seda rohkem ka küsimusi, et millal ja kuidas peaks Balti riigid vastama?

Salaami-taktika

Sest et vahet ju pole, kas tegu on Venemaa poolt teelt kõrvale kallutatud Ukraina droonidega või tahtlikult siia suunatud lennuvahenditega. Fakt jääb faktiks, üle idapiiri sisenevad meie riiklikku ja ühiselt jagatud NATO õhuruumi sõjaliselt käsitletavad objektid. Nüüd üks on õnneks saanud ka väärika (ehkki ülemäära kuluka) ning vägagi sümboolselt NATO koostöös sündinud vastulöögi (Leedust startinud Rumeenia lennuk laskis drooni alla Eesti kohal).

Aga paneme nüüd need kolm asja kokku: a) droonirünnakute süü asetamine Balti riikidele, b) Venemaa poolt Balti õhuruumi penetreerimine ja c) NATO aspekti, saame kokku ühe hüpoteetilise stsenaariumi.

Oletame et ühel koledal päeval lendab üle idapiiri kohale mitte üks, vaid kümme/sada/misiganes kogus droone, mis ründavad mingit objekti juba mainitud tinglikus Rēzeknes. Selle järel teatab Kreml, et tegemist oli nende luureandmete kohaselt Venemaa-vastaste droonirünnakute lähtekohaga. Koolituskeskusega. Staabiga. Millega iganes.

Või siis mingit ametlikku teadet ei järgnegi, kuid Vene enda propagandistlikes telešõudest kuuleme, et „see oli alles hoiatus“ vms rahulolevat ja samas ebamäärast.

Kuidas vastame?

See tähendab, et on sisuliselt toimunud rünne NATO riigi vastu, aga selle ründe sõjalis-poliitiline staatus on ebamäärane. Võib mürki võtta, et koheselt tõuseb tagajalgadele seltskond, kes erinevates vormides asub manama, et „ei maksa eskaleerida“.

Sisult loogiline, vormilt efektne, kuid kohmakas vastus oleks käivitada NATO artikkel 4 alusel konsultatsioonid (rääkimata art.5 kasutamisest). Samas kõige tulemuslikum oleks koheselt rakendada seda põhimõtet, mille kohaselt tuleb tegevus viia tagasi ründava poole territooriumile.

Sest et vaata, meie olemegi NATO. Kui me laseme kasvõi ühel riigil löögi sisse võtta ilma reageerimata (ja ma ei pea reaktsiooniks diplomaatilise noodi saatmist või suursaadiku vaibalekutsumist), siis langeb kogu NATO usaldusväärsus kaitsemehhanismina.

Nii et kordan pealkirjas esitatud küsimust. Kas meie (mitte umbmäärane NATO) oleme valmis kaitsma Rēzeknet ja andma ründajale selle eest vastulöögi?

---

lugu ilmus siin

Miks Putin on hakanud rääkima sõja lõpust?

Ühest küljest on Putin muutnud sõja oma „legitiimsuse“ osaks. Täiesti loomuldasa, kuna selle valitseja legitiimsuse mudel on arenenud kraadhaaval järjest vägivaldsemaks. Alguses suhteliselt nõrga mandaadiga ja peaaegu demokraatlikult valituna, sellest edasi nö majandusmehena, siis sõjapealikuna.

Kui ma sellest esimest korda u 10 aastat tagasi rääkima ja kirjutama hakkasin, siis vaadati sellele kõõrdi. Et mismõttes „see režiim on lihtsalt määratud jõudma kineetilise sõjani“. Aga nii see paraku lihtsalt režiimi arengu loogika kohaselt oli, et tagasiteed määratud polnud.

Aga kuidas siis nüüd on asi jõudnud selleni, et Putin on hakanud rääkima rahu võimalikkusest. Tehes seda enam mitte metalsel ja ähvardaval toonil, nagu sõda alustades, vaid vaikselt ja peaaegu vanainimeselikult või siis inimlikult.

Kolmekordne lõks

Pakun välja, et see pole enamat kui lõks. Kärbsepaber. Püünis.

Putini Venemaa kasutab kõnelusi rahust ja „läbirääkimisi“ lihtsalt veel ühe relvana. Informatsioonilise ja psühholoogilise relvana.

Kusjuures sellel lõksul on korraga vähemalt kolm sihtrühma, keda peaks mõjutama.

Esiteks muidugi omaenda elanikkond, täpsemalt selle hakkliha-kõlbulik osa. Need mehed, kes siiani on väeteenistuse lepingu allkirjastamisest kõrvale hoidunud. Nüüd, kuuldes et sõda olla justkui lähenemas lõpule, võivad nad teha lihtsa rehnungi oma peas ja minna sõjakomissariaati. Sest noh kui sõda on juba lõppemas, aga selle allkirja eest on võimalik veel kõvasti pappi saada, siis miks mitte olukorda ära kasutada?

Teiseks sihtgrupiks on vahetu sihtmärk ehk Ukraina. Seal peaks taolised sõnumid tekitama vastupidise efekti – et milleks alluda mobilisatsioonile, kui vaenlase president teatab sõja lõpu lähenemisest ... aga vaenlane ju teadupärast valetab. Selline mitmekihiline demotivaator.

Kolmandaks laiem Lääs, eelkõige Euroopa poliitikum. Selle kõikuva massi sees on piisavalt palju Moskva-kuulajaid, kes hakkavad kohe antennidena seda juttu retransleerima. Et kui sõda on lõpukorral, et siis järsku lõpetaks selle kaitsekulutuste tõstmise ja Ukraina aitamise jutu? Et meil on endale kõike seda rohkem vaja, valimised lähenemas ja üleüldse. Julgeoleku-jutuga nii palju hääli ei püüa kui lubadustega vähendada makse ja suurendada toetusi. Mis sest et need viimased kaks punkti on omavahel karjuvas vastuolus.

Putin ei saa loobuda sõjast

Kuid kogu selle Puutini-jutu mõte on tegelikult lihtne vale. Putin ei saa endale lubada sõja lõppemist (võib küll vahetada rinnet, kuid mitte tegevust). Kordan – Putini legitiimsus on üles ehitatud järjest vängemaks muutuvale vägivaldsuse astmele. Seesama mees samas ametis ei saa teha sammu tagasi, keerata oma legitiimsust tagasi leebemale astmele.

Sotsiaalse lepingu kruvi liigub ühes suunas. Kui nõrgast liidrist on läbi erinevate vaheastmete saanud lõpuks väepealik, siis ta ei saa teha sammu tagasi, ilma et osutuks taas nõrgaks. See tähendab kõrvaldatavaks. Pehmes, demokraatlikus süsteemis saab iga poliitik endale lubada tagasiastumist ja nõrkuse ilmutamist. Jäigas, autokraatlikus süsteemis ei saa.

Seega kordan oma algset, juba 10 aasta vanust teesi – kuni Venemaa eesotsas on seesama mees, ei saa vägivalla tase langeda. Järgmine troonile sattunud inimene saab seda teha ning isegi pälvida publikumi aplausi ja heakskiitu sõjasurve vähenemise eest. Putinile oleks see aga võimu kaotamise akt.

---

lugu ilmus siin

Ühe luureraporti lugu ehk „Jutustus Putini hirmudest“

„Putin kardab atendaati ja riigipööret“ – umbes selliste pealkirjadega lendas üle maailma üks väga efektne uudistoode. Või siis info-operatsioon, sõltub kuidas vaadata.

„Tundmatuks jääda sooviv“ luureteenistus jagas korraga kolme meedia-väljaandega dokumenti, mis lihtsalt pidi magnetina ligi tõmbama. Siin on korraga kõik vajaminev ühe meediamaja jaoks: võimalus avaldada midagi esimesena, intriig, kõlavad nimed ja saladuseloor. Ning ühtlasi ka võimalus kontrollida ja leida, et absoluutne enamus sellest infost on ju tõene – seega on avaldamiseks vajalikud kriteeriumid täidetud.

Materjali jagati korraga USA (CNN), UK (Financial Times) ja vene (Important Stories) väljannetele. Kõik kolm ka avaldasid üsna sarnase kokkuvõtte, veidi erinevate rõhu-asetustega.

Iga hunniku sees on iva

Iga taolise lekke sisse on pakitud mingi oluline signaal, mida peetakse vajalikuks levitada, ülejäänu selle ümber on nö pakend, mis peab tagama publiku huvi. Aga kõigest järgemööda.

Asja alguspunkt on eelmise aasta jooksul toimunud kõrgemate vene sõjaväelaste likvideerimises, mille järel kutsuti tinglikult Kremlisse vaibale jõuametkondade esindajad. Tinglikult sellepärast, et nõupidamise kohta me ei tea, aga see pole ka oluline.

Oluline on see, et kohtumisel toimus tüüpiline ja universaalne mäng, mis taolistes olukordades käib. Laval on Suur Ülemus ja alluvad, kes üritavad mängida nö kuuma kartulit. Mängu sisuks on selle kuuma kartuli ehk süüdlaseks olemise staatuse loopimine ühelt teisele. See, kelle kätte kartul jääb, ongi süüdi.

Kuuma kartuli mäng

Armee kui kannatanud osapool (tapetud kindral-leitnant Fanil Sarvarov, aga see nimi pole oluline, seega jätan ka ülejäänud nimed vahele) kurdab, et süüdi on FSB, kes ei suutnud terroriakti ära hoida.

FSB vastab kõigepealt, et „ise oled loll“, et miks armee ise ei korralda oma kõrgema juhtkonna valvet nagu kõik mõistlikud asutused seda teevad. Ja siis viskab kuuma kartuli edas. FSB ei saa süüdi olla, kuna nemad ei teosta valvet, vaid ainult koguvad infot. Valve eest vastutab FSO (föderaalne valveteenistus).

FSO teatab muidugi, et tema ei saa süüdi olla, kuna nemad peavad kaitsema juhendite kohaselt ainult ühte sõjaväelast – kindralstaabi ülemat (Gerasimov). Ülejäänude eest nemad ei vastuta! Ja vihjab nüüd siis selles luureraporti kaudu, et kogu segaduse ja ebamäärasuse eest võib vastutada üks teine kõrge sõjaväelane ehk endine kaitseminister (Šoigu).

Muudetud turvaprotokollid

Suur Ülemus annab suunava jalahoobi, mille alusel tuleb midagi muuta. FSO peale pannaks veel 10 kõrgeima sõjaväelase valvamise kohustus. Too muidugi kirjutab turvaprotokollid ümber (ja nõuab selleks juurde ressurssse) ja siit ilmselt saabki alguse kõnealune leke.

Kõik muu selles materjalis on triviaalsus. Et Putin kardab ja viibib suure osa ajast punkrites, et tema liikumisi on salastatud ja piiratud (sellesama FSO poolt), et interneti piirnagute eest vastutab seesama FSO, mitte FSB jne. Aga see ongi see vajalik teadaolev ja kontrollitav taust, mis lubab endast lugupidavatel välja-annetel seda avaldada.

Aga mis siis on see võimalik info-operatsiooni eesmärk, mida üritatakse levitada? Siin on kaks killukest, mis tõmbavad tähelepanu. Üks on sellesama Šoigu tanki alla viskamine, teine Krasnodari moderniseeritud punkrite mainimine.

Info-opi eesmärk on kahetine

Krasnodari krais on küll mitmeid teadaolevaid residentse, kuid punkrite kohta on pilt hägune. Miks peaks Puutin ronima just sinna, Ukrainale nii kurjama lähedale, samas kui teada on, et kõige parema õhutõrjega on Ukrainast kaugel olev Valdai residents?

Kuna mina pole selle lekke taga, siis ma ei tea, mida tegelikult taotleti. Kuid need kaks infokildu on minu jaoks vastandmärgilised.

Kui eesmärgiks on näpuga näitamine Šoigu kui võimaliku tülitekitaja peale, siis toimib see vene eliite lõhestavana, osundades et ka kõige lähedasemad pole kaitstud ning lõhe eri grupeeringute vahel saab seeläbi suurenema. Kui eesmärgiks on näpuga näitamine Krasnodari Krai punkrite peale, siis see peaks hoopiski külvama segadust Putinile kättemaksu haudujate hulgas.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Venemaa, EL kui osaleja läbirääkimistes, USA-Hiina, Suurbritannia

- 9.mai kui Kremli pingutus säilitada "normaalsus" telepurgis - vene televisiooni tarbija, kellel ei olnud või kes ei otsinud lisainfot, sai oma tavapärase riikliku infodoosi. Paraad toimus (mis siis et kärbituna), tribüün oli (mis siis et lühike ja hõre), tehnikat näidati (mis siis et mitte otse, vaid kuskilt põllu pealt, aga see-eest tulistavana) jne.

- VF majanduses on makroökonoomiliste näitajate järgi langus, kuna nn sõjamajanduse impulsse on lakanud toimimast ja nö normaalse majanduse juurde tagasipöördumist pole toimunud, ühekorraga pole nii töökäsi kui ka tööd (olemasolevaid töötajaid viiakse üle lühendatud töönädalatele)

- EL soov saada osaks diplomaatilisest protessist, mis käib Ukraina sõja ümber, kuid veidi kummaliselt on takerdunud vaidlusse, et KES hakkab läbirääkijaks, mitte sellest, et MILLEST läbi rääkida. VF lükkab sellele omalt poolt hagu alla, pakkudes välja Gerhard Schröderi nime. Moskva on valmis käivitama veel ühe läbirääkimiste imiteerimise protsessi (nii nagu juba käib USA'ga), kus peamine on luua olukord, kui räägitakse Moskva soovidest Ukraina teemal, aga ilma Ukrainata.

- USA visiit Hiinasse toimub USA jaoks ebasobivas õhustikus. Trump oleks soovinud kohtuda Xi'ga peale seda, kui Iraan on allutatud kasvõi kokkuleppe, kui mitte sõjalise hävitamise kaudu. Nüüd aga võib Xi Trumpile üsna irooniliselt otsa vaadata - juhul kui te ei suuda ohjeldada Iraani, siis kuidas plaanite ohjeldada Hiinat Taiwani juhtumi puhul?

- Inglismaa parteipoliitiline süsteem on murenemas, juba alates XVII sajandist kehtinud (mööndustega, kuid siiski) kaheparteilise dominandi kõrvale on tõusnud kolmandad parteid, kes võivad muutuda koguni peamisteks jõududeks. Tegu on omamoodi veidra järellainetusega BREXIT'ile, mis pidi lahendama eelkõige immigratsiooni probleemi, aga näed ei lahendanud. Nüüd on pettunud valijad läinud kaasa sooviga karistada seniseid valitsejaid ja läinud kaasa populistidega.

Selle hooaja viimane saade on järelkuulatav siit, saatejuht oli Andrei Titov ja kõnelejateks Igor Gretski ja Karmo Tüür.

Разбор полётов: 9.mai, USA, Armeenia, kuninglik visiit

- ajakirjandusse lekitati "tundmatuks jääda sooviva" luure nime all mingi dokument, mis justkui räägib Putini hirmudest atendaadi, riigipöörde jne ees. Tegelikkuses on selle algpunktiks FSO ehk VF föderaalse valveteenistuse turvaprotokollide muudatus, mille alusel tugevdatakse turvameetmeid, vähendatakse kontakte jne, et hoida riigi juhtkond ning eelkõige Vladimir Putin ohutuses. Muudatused 9.mai paraadi korraldusega seoses on samuti tingitud nendestsamadest kaalutlustest, et vähendada riske. Eelkõige ametkondlikke riske sellesama FSO jaoks, juhuks kui midagi peaks minema valesti

- USA's endas toimub kohmakas katse kujundada ümber valimisringkondi, et mõjutada lähenevate vahevalimiste tulemusi (gerrymandering). Teiselt poolt jätkab Donald Trump Euroopa nügimist julgeolekulise iseseisvuse poole (rääkides oma vägede "väljaviimisest")

- Armeenia on järjest kiiremalt nihkumas eemale Moskvast, näidates VF nõrgenevat kontrolli Kaukaasia üle. VF propaganda jaoks oli kõige valusam asjaolu, et Armeeniasse - riiki kus on VF sõjaväebaasid - saabus Zelenskõi ja viis seal läbi rea kohtumisi

- UK monarhi visiit USA'sse oli pühendatud USA iseseisvumise 250.aastapäevale, kuid kõige rohkem jäid publikule meelde kuninga sõnad USA parlamendi mõlema koja ees peetud kõnes, kus ta rõhutas, et seadusandlik pool peab siiski kontrollima täidesaatvat võimu (sh presidenti), mitte vastupidi

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

9.mai Mordoris

- Venelaste kultuuriruumis ja tähendusväljas nii oluline 9. mai läheneb. Tundub, et kunagi varem pole Kreml seda tähtpäeva rünnakute kartuses nii peljanud kui nüüd?

Kardavad eelkõige need konkreetsed pagunikandjad, kes peavad vastutama õhuturvalisuse eest, sest nagu näitab praktika, on vene õhutõrje nõrgem kui sellest varem arvati

Ja kõige suurem vastutus ning seetõttu ka ressursse on FSO käes

- Oleme saanud lugeda, et tehnikat paraadile ei tooda ning pealtvaatajaid lubatakse punasele väljakule väga vähesel määral – 300 inimest. Millega võiks režiim end avalikkuse või tavalise televaataja ees diskrediteerida, kas haleda väljanägemisega paraadiga või sellega, et ürituse täiesti ära jätab?

Eriti kentsaka keeluna kõlab Riigiduuma saadikute mittelubamine. Aga jällegi, kuna praegu tegeleb FSO ehk riiklik valveteenistus turvaprotokollide karmistamisega, siis peab iga inimese lubamine Vladimir Putini lähedusse olema mitte lihtsalt ”lubatud”, vaid põhjendatud hädavajalikkusega.

Haleda väljanägemise osas saab muidugi vastu vaielda – tänapäevane teletehnika teeb imesid, isegi kõige väiksemaid kogunemisi saab näidata suurena – näiteks juba võime Punase väljaku tegelikult üsna tagasihoidlikku platsi näidata suursugusena. Nii et need, kes vaatavad asju läbi teleka, ei pruugi isegi aru saada millegi puudumisest.

- Aga ohu selge tunnistamisega, kuidas vene inimene seda võtab või andeks annab?

Oht on abstraktne, kuni ei puuduta otse. Otse aga puudutab see, et Moskvas elu suuresti seisab interneti väljalülitamise taga, selle eest sõimatakse võime küll

- Sel nädalal sai lugeda ühe tundmatuks jääda sooviva Euroopa riigi luureraportist, mis lekkis ja annab teada Vladimir Putini süvenevast paranoiast, hirmust ja kartusest omade poolt kukutatud saada. Ilmselgelt on ka selle raporti lekkimine infooperatsioon. Küsimus ainult kellele ja mis eesmärkidega?

See raport peegeldab tegelikult siiski mitte Puutini hirme, kuivõrd FSO muudatusi turvaprotokollides. Selle muudatuse leke saigi ilmselt raporti lähtemomendiks

- Kas need luureraportid mingil kujul ka tavaliste venelasteni jõuavad? On neil see igapäevane teadmine, et nende presidenti näidatakse televiisorist tegelikult jumal teab millal ja millises punkris filmituna?

Tavaline venelane tegelikult ja päriselt ka ei huvitu poliitikast, see pole sõnakõlks. Ta on hõivatud muude asjadega ning teab, et poliitikasse ronimine on otse või kaude karistatav. Aga see teadmine punkrite kohta on tõesti olemas, see ”punkri-vanamees” on üks leebemaid hüüdnimesid tema kohta venelaste suus.

- Kui hästi või halvasti on üldse teada Venemaa sõjaväe ja kõrgema ohvitserkonna meeleoludest ja soovidest saada endale paremat valitsejat?

Paremat juhtimist ja varustust jne soovitakse küll, see on avalikult leviv, aga parema valitseja saamiseks pole sõjaväelaste või sõjablogijate poolt eriti kuulda. Välja arvatud võibolla Girkin/Strelkov, aga tema teeb seda kriitikat türmist – näitlik õppetund, kas pole?

- Internetikatkestused on Moskvas ja teistes suurlinnades jõudnud kirjelduste järgi lausa kasutajate taluvuspiirini. Võib arvata, et režiim teab seda, milliseid alternatiive või vastumeetmeid selle ohjamiseks kasutatakse?

hetkel on peamine ülesanne turvalisus, sellele on allutatud kõik. Kui FSO ütleb, et on vaja välja lülitada nett, siis nii ka tehakse. Mõistagi on kogu see rahulolematus teada ning küllap seda hakkab ära kasutama omakorda FSB, kes hakkab ette kandma kasvavast nurinast, kuid see võtab aega

Kõigest sellest sai kõneletud saates Sihik, küsijateks Timo Tarve ja Ainar Ruussaar, saade järelkuulatav siit

Vaherahu? Mis vaherahu?

Ukraina pani Venemaa väga ebamugavasse kahvlisse, pakkudes Kremli algatusele (8.-9.ma) välja omapoolse, pikema ajaraami (alates 6.maist). Juhul kui Moskva tahab saada rahulikku taevast oma nn võiduparaadi ajaks, peaks ta vastu võtma Ukraina tingimused. Sest kui Venemaa poolt tuleb ründeid peale 6.mai esimesi tunde, siis mis alusel ta saaks oodata, et Kiiev hakkab kinni pidama Moskva pakkumisest?

9.mail Moskvas Punasel väljakul toimuv saab olema - isegi kui ei toimu otsust rünnakut - piinlik. Platsile ei lubata ei tehnikat ega Riigiduuma saadikuid, väliskülaliste osalus saab olema väga rõhutatult hõre, turvameetmed drakoonilised. Eriti piinlik saab see olema, kui Vladimir Putin ei ilmu tribüünile, vaid ainult ekraanile.

Vladimir Putini hirmudest ja võimalikust riigpöördest rääkiva info levik peegeldab tegelikult lihtsalt SVO ehk föderaalse turvateenistuse rangemaks muutunud turvaprotokolle, miska Putin on turvatava objektina muutunud sisuliseks vangiks.

Sellest kõigest rääkisin Ringvaates, saatelõik nähtav siin

Hiina Siiditee läbilõikamise algatus

USA’s on katsepallina käima lükatud S7+ algatus, mille ingliskeelne nimetus Silk Seven on eesti keeles kohmakas Siidi seitsmik vms. Kuid meiekeelne nimetus polegi oluline, oluline on selle otsene lõikumine hiinlaste uus Siiditee projektiga.

Selle algatuse kohaselt peaks regionaalset majanduskoostööd hakkama tegema seitse –stan lõpuga riiki (Afganistan, Kazahstan, Kõrgõstan, Pakistan, Tadžikistan, Turkmenistan, Usbekistan) ja lisaks veel ka Aserbaidžan.

Idee on esmapilgul lihtne ja positiivselt ambitsioonkas: korrata mudelit, mis toimis Euroopas. IIMS järel leppisid seni omavahel lootusetus tülis ja konkurentsis olnud Euroopa riigid leppisid alguses kokku lihtsas majanduskoostöös. Euroopa Söe- ja Teraseühendus (asutati 1951) sai edasise süveneva ühistoimimise aluseks, kasvades üle nüüdseks Euroopa Liiduks.

Teoreetilised kasud

Teoreetiliselt oleks kõigil S7 riikidel ka omavahel koostööst ainult võita. Euroopaga enam-vähem võrreldava elanikkonnaga (kokku u 400 mln in) ja territooriumiga (5,5 mln km2), maavarade poolest rikka piirkonna omavahel toimimine annaks juba ise piisava majandusliku koosmõju. Kauplemine välismaailmaga tooks aga sisse kapitali, millele saaks juba üles ehitada järgmisi ühistegevuse korruseid.

Selle välismaailmaga kauplemise osas näeb jällegi teoorias ja lamemaalist kaarti vaadates asi välja ilus. Ainult ühel nendest S7+ riigist on väljapääs maailmamerele, miska oleks ju maailma kõige loomulikum asi, et nad panevad seljad, raudteed ja muud torujuhtmed kokku ning asuvad veeretama kaupu sadamate poole.

Ainult et siit algavadki probleemid. See ainumas merele juurdepääsu omav riik on Pakistan. Konks pole mitte selles, et Pakistan on kõigist ülejäänutest suurim (u 60% mõeldava ühenduse rahvaarvust). Konks on suuresti selles, et kui vaadata nüüd mitte lamedat poliitilist, vaid füüsilist kaarti, siis tegemist on mägise kandiga, kus puht geograaafilselt võetuna on Afganistani-Pakistani piiril ainult kaks läbipääsukoridori, mida väga palju laiemaks / läbilaskvamaks venitada ei õnnestu.

Praktilised probleemid

Lisaks see „pisiasi“, et Pakistan ja Afganistan on omavahel sõjas. Täpsemalt küll Pakistan ja Taliban, sest kui Pakistan on vägagi riik, siis Taliban on lihtsalt üks hajus ühendus, mis teeb nägu, et kontrollib Afganistani territooriumit. Ja lisaks ei tunnista omaenda riigipiire, sest nende nägemuses peaks suur osa Pakistanist kah taliibide kontrolli all olema. Selle probleemipuntra lahtiseletamine viiks meid preagusest peateemast kõrvale.

Ülejäänud konksud siin on Hiina, Türgi ja Venemaa. Kõik need kolm riiki peavad kõnelaust piirkonda oma tagahooviks. Hiina majanduslikus, Türgi kultuurilises ja Venemaa poliitilises võtmes. Igaüks nendest hakkaks ilmselgelt kaikaid kodarasse lükkama alternatiivsel ühendusel, mis nõrgendaks nende mõjuvõimu piirkonna üle.

Euroopa positiivne näide

Võimalikke kitsaskohti sellel koostööformaadil oleks veel palju, kuid lisan omalt poolt ühe omapärase positiivsus-noodi. Olles aastaid olnud osaline piiriülese koostöö uurimustes, võin sellest teha ühe üldistuse. Ka vähetõenäolised koostööpartnerid on valmis vähemalt tegema head nägu, käima koos ja kirjutama aruandeid seni, kuni kestab väline rahastus.

Ning teine tuletus – igasugune „regiooniehitus“ hakkab pikapeale vilja kandma, kui taolised, algselt kunstlikud moodustised muutuvad kinnistunud sotsiaalseteks pratktikates. Lihtsalt öeldes – need hakkavad elama oma elu ja võivad ka pikemalt elujõuliseks osutuda.

Nii et see praegune geopoliitiline algatus, mis käidi välja USA ühe mõttekeskuse „New Lines Institute for Strategy and Policy“ poolt ning millele otsitakse praegu USA parlamendis riiklikku toetust ja välismaiselt kõlapinda, on samamoodi hakanud elama omaette elu. Olen küll skeptiline selle pikaajalise toime osas, eriti regionaalsete jõukeskuste vastuseisu tõttu. Kuid ega Euroopa ühendamise kava kah alguses kuigi realistlik välja ei paistnud.

---

lugu ilmus siin

Mitte „rohelised mehikesed“, vaid droonid

Iga sõjavägi valmistub eelmiseks sõjaks – see ütlus kõlab kui etteheide, aga samas ka kui paratamatuse tõdemine. Me saame valmistuda teadaolevateks ohtudeks, eks ole. Seni veel mitte juhtunud ohustsenaariumite vastu ei saa valmistuda, osta kindlustust või ehitada kaitse-süsteeme.

Viimase sõja loogikast lähtuvad ka need väited, et „Venemaa ei saa lähiajal korrata nn Donbassi stsenaariumit“. Tõsi, hordide kaupa nn roheliste mehikeste saatmine üle piiri Euroopa riikidesse on mitmeti keerulisem kui oli seda teha Ukrainasse.

Esiteks pole neid mehikesi kohe ja käigupealt kuskilt võtta, sest sisuliselt kõik reservid on mängu pandud Ukraina vastu suunatud sõjakäiku, mis sööb praegu ära rohkem mehi kui juurde värvata jõutakse. Teiseks oleks need vaja ennem piiride äärde koguda, rääkimata varutuse jms logistika korraldamisest, mida märkamatuks jääval moel teha ei saa. Kolmandaks – psühholoogiline ettevalmistus ohver-riikides ja ka omal kodus on olnud kesine (ehkki mitte olematu).

Infosõda juba käib

Ettevalmistuse näiteid, st info-ja mõjutusoperatsioone on siiski võtta kasvõi lähiajast, kasvõi nüüdne kirjatükk Rossiiskaja Gazetas, mis väidab, et Euroopas räägitakse iga nurga peal sellest, et vaja on ära vallutada Kaliningrad. Ja vähe sellest, sama saatust planeeritavat ka Leningradi oblasti ja Karjala suhtes, sellest kirjutatavat väidetavalt kõigis Euroopa lehtedes avalikult ning viidavat läbi ka vastavaid õppusi.

See, et meie võime säärase jutu peale vaid näpuga oimukoha juures keerutada ja öelda, et midagi sellist ei räägita ning lehtedes ei kirjutata, on väheoluline. Ka meie seas siin piiririigis, rääkimata kaugemast Euroopast, on piisavalt alteid kõrvu, kes Kremli propagandat tõe pähe alla neelevad. Rääkimata sotsiaalmeedia bott-võrgustikest, kes vastavaid valeuudiseid tõe pähe levitama hakkavad.

Nii et väita, et ettevalmistusi ei tehta, ei saa. Samamoodi võib mürki võtta, et vastavad militaar-struktuurid teevad ka konkreetseid plaane – see on nende töö. Omaette küsimus, et kas ja millal need kaustad sahtlist välja võetakse ja operatiiv-juhtimise laudadele pannakse.

Sõjatehnoloogiline revolutsioon

Kuid lisaks möödunud sõjale on olemas ka käimasolev sõda, mille käigus sünnib meie silme all sõjandus-alane revolutsioon. Midagi sarnast, nagu võeti kasutusele püssirohija selgus, et vibude-odade vastu hästi kindlustatud kindlusemüürid on üsna nadid kaitsjad kahurikuulide vastu.

Droonid on need kahurikuulid, mille vastu meie eelmise sõja kindlusemüürid kuigi hästi ei kaitse. Jah, ma tean, et selles tõdemuses pole midagi uut ning et jutukesi rajatavast „droonimüürist“ räägitakse piisava innukusega. Tegelikkuses pole meil aga veel tulnud seda uut tüüpi sõda veel tõrjuda, saati vastulahingu andmisest.

Ehk siis lühikese jutu kokkuvõtteks. Tõepoolest, tõenäosus et üle meie idapiiri valgub kolonnide kaupa rohelisi mehikesi, on madal. Kuid asi see pole Mordoril panna kõrvale vaid paari päeva kulumaterjal nende droonide näol, mida igapäevaselt Ukraina kaitsjate pihta suunatakse?

Valmistuma peab tulevasteks ohtudeks

Kui üle meie piiri vuhiseb korraga tuhatkond drooni ning nendest kasvõi pool jõuavad kohale, viies rivist välja nt viissada alajaama? Strateegilise tähtsusega Eleringi kõrgepinge alajaamu on meil siin 146 – see on avalik info (kui juba mina oskan seda infot leida, siis oskavad ka teised).

Ega meiesuguses väikeriigis ei saagi neid elulise tähtsusega objekte, mis võivad kahjustumise korral tekitada tõsiseid probleeme, olla liiga palju. Kuid neid on teisalt kaugelt liiga palju, et kõiki saaks kiirkorras tõhusalt kaitsta ja/või asendada.

Kas see tähendab, et meie jaoks on kõik läbi ja sõda kaotatud? Ei muidugi mitte. Kuid minu jutu mõte on see, et Venemaa mõõtkavas väikese uuelaadse sigaduse korraldamine on meie jaoks ilgelt suur probleem. Rahustada ja lohutada sellega, et selle tõenäosus on väike, on pisut kentsakas enesepettus.

---

lugu ilmus siin

Impeerium põleb, kes on süüdi?

„Vene linn Tuapse põleb ja lämbub naftapõlemisjääkides peale Ukraina droonirünnakut“. Niimoodi näeb välja keskmine meediakajastus Venemaa Ukraina vastu suunatud agressioonisõja ühest episoodist.

Me elame piltide ja pealkirjade ajastul. Mida dramaatilisemad pildi ja löövamad pealkirjad, seda parem. Sellest esma-emotsioonist piisab, sest juba ootab järgmine pilt ja pealkiri, seejärel järgmine ja nii lõpmatuseni edasi.

Kui teie tähelepanu on jagunud nüüd selle lõiguni, siis pöörduge korraks tagasi esimese lõigu juurde. Kas tunnetate mingit tajuhäiret? Et need kaks lauset räägivad üksteisele vastu. Ei, mis räägivad, karjuvad suisa. Esimene räägib tragöödiast vene linnas, mida on põhjustanud Ukraina löök. Teine aga vene Impeeriumi pidevast allutamishimust oma äärealadel.

Tuapse pole vene linn

Et kumb on siis süüdi? Kas Ukraina või Venemaa? Segane värk?

Aga et seda segadust veel sügavamaks muuta, tuleks endale teadvustada, et Tuapse pole üleüldse mitte vene linn. See on veel vähem vene linn kui Tallinn, Riia või mõni muu impeeriumi ääreala sadamalinn. Veel vähem selle tõttu, et kui Baltikumi sadamad õnnestu vene impeeriumil endale vallutada XVIII sajandi alguses, siis Tuapse piirkond alles XIX sajandi keskel.

Isegi linna nimi – Tuapse – pole ju vene oma. See tähendab piirkonna põliskeele – adõgee – kohaselt „kaks vett“ või „kaks jõge“. Mõistagi on vallutajate-allutajate rida siin pikem, kuid vene impeeriumil õnnestus end sinnakanti põlistada, kasutades neid võtteid, mida nad on läbi aegade kasutanud ja kasutavad siiani.

Võrdlus annab selguse

Küüditamine, tapmine ja ümbeasustamine. Ega mõistagi ka selles pole Venemaa kuidagi eriline või müstiline. Neid võtteid on erineva intensiivsusega kasutanud paljud impeeriumid. Lihtsalt antud juhtumil kannab see protsess tšerkesside genotsiidi nime, kus sõjast allesjäänud kohalikke elanikke küüditati Osmanite impeeriumi aladele ning seejärel asendati sisserändajatega. Jäi vaid asumi nimi ja mälestus ajaloost.

Sellega võrreldes on meil siin Läänemere kaldal mõneti õnnelikumalt läinud. Ka siinkandis on tapetud ja küüditatud ja ümberasustatud nii et silme eest must. Kuid jäägu see kõrvalepõige vaid markeriks, tähistamaks seda, et vene impeerium on käitunud üsna ühtemoodi laienemise käigus.

Selles pisikeses episoodis – mürgiselt tupruva suitsuga põlengus Tuapse naftaterminalides – peegeldub laiem pilt. Nii Impeeriumi enda kui selle asukate peegelpilt. Piirkonna elanike sotsiaalmeedia peegeldab seda ehedamaltki kui suured meediakajastused.

Miks põleb impeeriumi ääreala?

Impeeriumi asukad ei esita küsimusi Impeeriumi olemuse kohta. Nende meelest on hetkel asi lihtne ja selge – Impeeriumit rünnatakse, inimesed kannatavad. Kas neil tekib pähe küsimus, et miks rünnatakse?

Tegemist on ju vene impeeriumi agooniaga. Vene impeerium üritas tagasi võtta nõrkushetkel kaotatud ääreala nimega Ukraina. Asjaolu, et ukrainlased ei pruugi tahta sattuda tagasi Moskva võimu alla, mõjus Mordori juhtkonnale tüütu pisiasjana nagu kevadine kärbes. Kuid see kärbes osutus erakordselt vastupanuvõimeliseks ning ründab nüüd enesekaitseks vastu.

Nii et esitaga endale ja seejärel teistele küsimus: miks põleb Tuapse? Kui vastuseks on midagi muud kui „Impeerium on ise süüdi“, siis tuleb midagi tõsiselt ümber mõtestada. Kas hinnangus enda või teiste vastajate kohta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, USA, S7+, Bulgaaria, Ukraina

- Iraani konflikti üks aspekt on väga lihtsalt majanduslik: lüües kõikuma maailma naftamajanduse, saab USA selle foonil silma paista kui stabiilsuse saareke, kuskohast on võimalik naftat soetada ilma probleeme kartmata. Teine aspekt on vastasseis Hiinaga, mereblokaadi Iraani vastu on üks osa harjutustest, kuidas sama asja teostada Hiina suhtes ... ja Hiina vaatab seda asja samamoodi, õppides ja valmistudes

- USA president ja tema meeskond kasutavad oma juhtimises/kommunikatsioonis nö juhitava kaose võttestikku. Selle kohaselt tuleb kogu inforuum üle ujutada vastukäivate, aga hästi reljeefsete signaalidega. Kuni publik hämmeldunult silmi pilgutab ja üritab vastata signaalile A, on juba välja käidud signaal B, C ja nii edasi. Selle foonil enamik vastumängijatest heitub, teeb vigu jne ning annab alla, lastes hullul toimetada

- USA's muu hulgas veeretab praegu infopalli, mis peaks ümber kujundama kogu laiema Kesk-Aasia piirkonna, kaasates sinna kõik 7 -stan lõpuga riiki (nii ka nimetus S7+), mis on eelkõige mõeldud kärpima Hiina, aga ka VF ja Türgi ambitsioone. Suurim tugevus - majanduskoostöö lihtne idee, suurim nõrkus - Afganistani ja Pakistani koostöö ettekujutamine.

- Bulgaaria valimiste järel on segadus, kas selles riigis tuli võimule uus Orban või mitte

- paljusid eurooplasi ärritab, et Ukraina on hakanud rõhutama VF ohtu Euroopale, kuid laias laastus on Zelenskõil ju õigus

- Prantsusmaa kasutab ära momenti ja rõhutab enda ja oma tuuma-vihmavarju olulisust Euroopa kaitsel
---
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene Taiwan

„Me vajame omamoodi "Vene Taiwani" – eksterritoriaalset kvaasiriiklikku üksust, mis saab kogunemiskohaks kõigile Venemaa kodanikele, kes ei soovi end Putini fašismiga samastada.“

Vaba Venemaa Foorumi nõukogu avaldas Euroopa riikidele suunatud pöördumise, mille sisu taandubki suuresti sellele esimeses lõigus toodud lausele.

Mõte on ühest küljest ilus ja arusaadav. Selleks et koondada Putini režiimi vastu olevaid inimesi, on vaja mingit ühendavat platvormi, omamoodi sümbolit. Lahingulippu ja sõjasarve, kui soovite. Midagi, mis näitaks et alternatiiv on olemas ja selle nimel tasub võidelda.

Taiwan sobib sellise sümboli näiteks suurepäraselt. Väike jupike Hiinast, kes keeldub allumast kuritegelikule kommunistlikule režiimile, mis on enda kätte haaranud võimu ja suurema osa territooriumist.

Võrdlus tekitab küsimusi

Ainult et nagu ikka, on igasugune võrdlus küsimusi tekitav, et mitte öelda, et lombakas ja eksitav. Taiwan kui nähtus, mida enamik maailma riikidest ei tunnista omaette riigina, tekkis sõja käigus. Füüsilise, kineetilise sõja käigus, kus üks osapool pidas taandumislahinguid ja pidi taanduma.

Seda taandumist ei saa pidada päriselt kaotatud sõjaks, sest et õnnestus enda kätte jätta umbes Eesti suurune „saareke“ (millel tõsi küll elas tookord u 5 korda ja nüüd u 20 korda rohkem inimesi).

Vene poliit-emigratsioon on aga Puutini ees sisuliselt ilma lahinguteta taandunud. Nad on lahkunud – täiesti mõistetava – hirmu tõttu, surve eest. Soovimata saada arreteeritud ja hukatud, nagu juhtus ilmselt tuntuima opositsionääri Aleksei Naval’nõiga.

Küll aga soovivad nad anda vähemalt poliitilisi, virtuaalseid ja kaudseid lahinguid nüüd, olles tõmbunud mugavamasse ja turvalisemasse elukesskonda, peamiselt Euroopasse. Euroopasse, mida Puutini režiim vaenab. Mitte ainult selle pärast, et Euroopa on andnud turvapaika nondele pagulastele. Ja mitte ainult selle pärast, et Euroopa tervikuna ja Euroopa Liit eraldivõetuna toetab Ukrainat vabadussõjas Moskva agressiooni vastu.

Emigratsioon on alati tülis

Kes ja mis on see kõnealune „Vaba Venemaa Foorum?“ Omamoodi katusorganisatsioon või –platvorm, mis proovib ühendada vene poliit-pagulasi.

Jummala pärast, ärge takerduge nimedesse, kes selle algatuse taga, muidu te lähete kaasa sellega, mille tõttu kõik poliit-emigratsioonid läbi aegade on enamasti edutuks osutunud. Kõik need seltskonnad oskavad omavahel liigagi edukalt tülli minna. Seda oskas ka Eesti enda pagulaskond nõukogude okupatsiooni järel. Oskab ka vene pagulaskond oma riigi kaaperdamise järel kagebiitide poolt. Omamoodi eriteenistusliku hunta poolt.

Mis aga muudab siis selle ühe poolvirtuaalse ühenduse poolt üllitatud üleskutse kõneväärseks? Esiteks seesama Taiwani fenomeni väljatoomine. Poliit-tehnoloogiliselt üsna geniaalne samm, kas pole, see haagib silma ja mõistust, paneb endast rääkima!

Muutke mõte päriseks!

Teisalt aga kummalisevõitu adressaat, kelle poole oma hüüatus suunatakse. Mitte oma kaasmaalaste, kaas-pagulaste poole, keda on ju üleskutse enda teksti kohaselt arvestatavalt palju. „Meid on miljoneid ja me oleme suur jõud“ – see on tsitaat pöördumisest.

Pöördumine on „Euroopa riikide poole“, mida iganes nad sellega silmas ei pea (ja jättes ilmselt Venemaa sellest sihtgrupist välja). Euroopa Liit on ju hiljuti vene pagulaskonnale selle eksterritoriaalse moodustise, omamoodi Taiwani loonud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde loodi ju vastav plarvorm, mis peaks ühendama neid, kes seisavad demokraatliku, Putini režiimile alternatiivse Venemaa eest.

Taoline pöördumine on paraku „tehtagu-mentaliteedi“ kandja. Et meile on vaja, aga tegema ei pea mitte „meie“, vaid keegi teine.

Ehkki pöördumises rõhutatakse, et see mis-iganes-Taiwan peaks olema eksterritoriaalne, siis ma soovitaks algatus ümber sõnastada. Muutke see soov täiesti territoriaalseks. Võtke selleks näiteks Kaliningrad. Teid on ju miljoneid, mis on suur jõud, kas pole nii? Või siis siiani Venemaa Föderatsiooni kontrolli alt välja viidu Kurski oblasti killukesed. Kuulutage see „Venemaa Taiwaniks“ ja olge valmis seda relv käes kaitsma. Kuidas see üleskutse kõlab?

---

lugu ilmus siin

India aitab Venemaad hirmu müümises

Venemaa müüb arvestatavas koguses relvi. Kuid peamine relv, mida ta levitab, ei ole Kalašnikovi automaat, raketid või muu raud. See on hirm, kaos ja segadus. Müües hirmu ja ebakindlust, kontrollib ta inimesi. Isegi kui need inimesed asuvad kaugel ja istuvad kõrgetes kabinettides.
Vene hirmu ostjad ja edasimüüjad on kõik need inimesed, kes räägivad Venemaa vägevusest ja otsatutest ressurssidest. Seletavad naabrile, lähikondsele või lihtsalt kommentaariumile, kuidas „ei maksa ärritada magavat karu“. Et pole vaja „provotseerida ja kutsuda sõda meie õuele“.

Pole üleüldse vahet, kas need inimesed teevad seda kõike halvastivarjatud vaimustusega või siira murega. Tulemus on üks – nad müüvad edasi Venemaa peamist argumenti. Usku sellesse, et Moskva on vägev ja Moskvale on targem pigem alluda kui vastu hakata.

Pealtnäha lihtne tehing

India tegi praegu sammu, mis aitab kaasa selle müüdi levikule. Nimelt teatas ta, et soovib lisaks juba tellitule soetada veel viis õhutõrjekompleksi S-400.

Pealtnäha on kõik nagu korras. India on üks suuremaid Venemaa relvade ostjaid ja lihtsalt veel üks tehing paljude muude reas ei peaks ju kuidagi eraldi tähelepanu pälvima.

Ainult et tegu pole tavapärase relvatehinguga, vaid info-operatsiooniga. Mõjutustegevusega, mille eesmärgiks on näidata, et Venemaaga on kõik korras. Et tal on relvi lademes ja vägevust küllaga, nii et saab oma kraami ka teistele jagada.

Tegelikkuses on asi palju nutusem. Selle tõestuseks on kaks argumenti.

Kaheldav sisu

Esiteks on tegu teise järjestikuse tehinguga, millest Moskva pole suutnud täita isegi esimest, seega on jätkutehingu sõlmimine väga kahtlase lõhnaga. Eelmise, 2018.a sõlmitud lepingu alusel pidi Moskva tarnima 5 S-400 kompleksi, kuid suutis enne sissetungi algust Ukrainasse üle anda kaks, peale sõja algust veel ka kolmanda. Kahe viimase, seni üleandmata kompleksi osas antakse küll ebamääraseid lubadusi, kuid kõik tähtajad on ületatud ja kauba üleandmist ei paista kusagilt. Selles olukorras uue lepingu, veel viie kompleksi tellimine näib pehmelt öeldes kentsaka sammuna.

Teiseks peale seda, kui Ukraina osutus mitte lihtsalt vastupanuvõimeliseks, vaid hakkas ka vene õhutõrjet hävitama, on olukord radikaalselt muutunud. Venemaal on õhutõrjet ka endal hädasti vaja, katmaks nii kaaperdatud Krimmi, rindejoont, aga eriti Moskvat ja Putini residentse.

Täpseid arve mõistagi teada pole – tegemist on siiski sõjalise, ehkki mitte hästi varjatava saladusega. Aga nii hinnanguliselt on Venemaa kokku tootnud 50-70 kompleksi kokku. Nendest on välja müüdud (Hiinale, Indiale, Türgile) 9-10 tk. Midagi on paigutatud Valgevenesse. U 20 tk seisavad Moskva kaitsel. Mingi kogus katab rinnet Ukrainas.

Kui palju on hävitanud Ukraina, on keeruline öelda, kuna tegemist on justnimelt kompleksiga, mitte relvaga üks tükk. U 10 laskeseadeldise peale on selles hulk eri radareid ja juhtimiskeskus. Igatahes hinnatakse, et Ukraina on utiliseerinud 15-20 neist.

Kas küsimus on Hiinas?

Vaadates seda, kui hõre ja hädine Venemaa õhukaitse võimekus kaitsta oma naftarafineerimise ja väljaveo võimekusi, siis see vaid võimendab üldpilti. Tõsi küll, S-400 rakettidega poleks ka väga palju ära teha droonide vastu, kuid vähemalt radaripildi mõttes peaks need objektid olema kaetud.

Seega – tõenäosus, et Venemaa suudab lähiajal sulgeda India eelmise tellimuse ja asuda järgmist täitma on ülimadal. Aga miks siis seda tehakse? Tundub et siin on mängus mingid vägagi olulised huvid, sest India on juba asunud kiitma S-400 komplekside vägevust. Nimelt olla nad eelmisel aastal hävitanud vene relvade abil 6 Pakistani lennukit, mis muuseas olla Hiina päritolu ... ja võibolla siia ongi koer maetud? Asjaolu, et Pakistan eitab lennukite kaotust ja Hiina asja ei kommenteeri, pole kuigi oluline.

Oluline on see, et India ajab oma asja, üritades üles pumbata enda sõjalise heidutuse usutavust. Selleks kõlbab ka kaheldava väärtusega relvatehing Venemaaga. Aga paraku aitab India sellega ühtlasi kaasa ka Venemaa (relvade) vägevuse legendi levitamisse. Ja ühtlasi toimib see võimendina vene peamise relva ehk hirmu, kaose ja ebakindluse müügile.
---
lugu ilmus siin

Venemaa tume militaar-tulevik

Venemaa juhtkonnale, eriti aga Vladimir Putinile on küll omane militaristlik mõtlemine, kuid ühtlasi ka puudulik ettekujutlus nii sõjamajandus-kompleksi toimimisest kui ka omaenda riigi armee tegelikest võimetest. See tekitab valed ootused, mida sõjavägi ei suuda täita ning see omakorda vastastikuse ärrituse.

Mõne päeva eest ilmus Re:Russia uurimus, mille nad olid läbi viinud vene enda kõrgemate sõjaväelaste hulgas. Selle uurimuse peamiseks nõrkuseks oli see, et osalised olid nõus kõnelema ainult absoluutse anonüümsuse tingimustes. Aga ühtlasi on see ka sama materjali tugevus, sest võimaldab julgemaid üldistusi.

Toon kõigepealt sellest tekstist paar huvipakkuvamat detaili ja siis lisan juba mõned oma mõtted.

Kolm mõtet

Esiteks – riigi juhtkonnas olevad tsiviilmilitaristid ei taba sõjalise korporatsiooni toimimise põhimõtteid ja mehhanisme. „Just see loob tingimused süsteemseks konfliktiks selle korporatsiooni ja poliitilise juhtkonna vahel. Ukraina pikaajalise sõja jooksul võib jälgida selle varjatud konflikti mitmeid etappe. Ja praegused puhastustööd sõjaväe juhtkonnas – võib-olla mitte viimased – on üks neist.“

Teiseks: „Putini režiim on praegu selgelt militaristlik. Ukraina vastu peetavas sõjas ja relvatootmises osaleb usaldusväärsete hinnangute kohaselt umbes 5 miljonit inimest (üle 6% tööealisest elanikkonnast), kaitse- ja julgeolekukulud moodustavad umbes 40% riigieelarvest. Kuid sellise režiimi peamine tunnus ja omadus ei ole mitte sõjaväelaste ametlik arv, vaid režiimi hüpertrofeerunud valmisolek anda sõjaline vastus mis tahes tõsisele väljakutsele; militaristliku režiimi peamine eksistentsivorm on sõjapidamine või sõjaks valmistumine“

Kolmandaks: „Samal ajal Venemaa ja Ukraina vaheline sõda näib olevat lõplikult positsioonisõjaks muutunud. Nagu näitab klassikalise positsioonisõja ajalugu – Esimene maailmasõda –, ei toimu otsustavad sündmused sel juhul lahinguväljal. Tsaari-Venemaal andsid revolutsioonile tõuke just kindralid, kes nõudsid Nikolai II-lt troonist loobumist. Kindlasti ei viita Putini ja sõjaväeeliidi suhted praegu sellise kriisi tõenäosusele. Kuid need suhted on kaugel idüllilistest ja tekitavad mõlemale poolele teravaid küsimusi nende poliitilise ellujäämise kohta.“

Pintsakud ja mundrid

Loomulikult soovitan – eriti militaarsemal publikul – võtta ja tutvuda algmaterjali endaga, aga ka minusuguse tsivilisti jaoks on tekstis maalitav pilt selge. Tegemist on nagu ikka, protsessi või nähtusega, millel on nii universaalseid kui ka koha ning aja spetsiifilisi elemente.

Kõige universaalsem on klassikaline vastuseis kahe kategooria vahel, mida võib tinglikult nimetada pintsakuteks ja mundriteks. Mundrid peavad teoorias alluma pintsakute otsustele ja olema nn poliitilise tahte elluviijateks. Aga sõltumata riigist, ideoloogiast ja saadaolevatest ressurssidest tajuvad mundrid alati, et neid üritavad juhtida ... pehmelt öeldes ebaprofessionaalsed inimesed.

Sõjaväelased saavad aru, et ülesande A lahendamiseks peavad olema tagatud mingid eeltingimused, läbi viidud põhjalik planeerimine, ettevalmistumine, korraldatud vajamineva varustuse tootmine, logistika ja sada muud tehnilist detaili. Pintsakud oma „poliitilise tahte“ väljendamise hetkedel aga sellest kõigest ei saagi lõpuni aru saada, mundreid liiga palju kuulata ei soovi jne.

Järgmine Prigožin?

Nii sünnibki vastastikune frustratsioon, mille väljenduseks võivad pintsakute poolt olla mundrite represseerimine, alates ressursside piiramisest kuni lahtilaskmise/kinnipanemiseni välja. Mundrite poolt on vastuhaku kõrgeim vorm mäss kuni sõjalise riigipöörde(katse)ni välja.

Venemaa spetsiifilised detailid on aga korruptsioon ja „Prigožini fenomen“. Riigieelarveliste toiduahelate külge kasvab korruptsioonipahe vaikimisi kaasa-andena, nii et jätame selle hetkel sulgude taha. Prigožini fenomen aga näitas selgelt, et tegelikult pole ka sõjaväelased ise valmis oma „pintsakuid“ kaitsma ning võivad vabalt vahetada lojaalsust, kui ilmub keegigi (isegi militaar-süsteemi väline) tegelane, kes julgeb vastu hakata.

Selle loo lähtemomendiks olevas tekstis seda otsesõnu ei viidata, kuid siinsete ridade autoril jäi mulje antud vihjest. Järgmine Prigožin võib oma tegevuse põhjalikumalt läbi mõelda ning poolel teel mitte peatuda. Väita, et see on võimatu stsenaarium, on soovmõtlemine.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ungari, USA-Iraan, Putini reiting

- Ungari uue valitsuse kurssi ei tea veel täpselt keegi, kuid ootusi muudatusteks on kuhjatud nii riigi-siseselt kui väljastpoolt tohutu kuhi. Valimiseelsed lubadused - isegi kui nad on olnud siirad - põrkuvad kokku päriseluliste (sh eelarveliste) võimalustega ning muutuvad

- USA-Iisrael-Iraani kolmepoolne mäng on kummalises seisus, kus kõik kuulutavad ise ennast võitjateks ning väljastpoolt nimetatakse igatühte eraldi mitte just kuigi edukateks, kui pehmelt väljenduda

- Putini reitingud - nii ametlikud kui kaudsed - näitavad küll kahanemise märke, kuid autoritaarses süsteemis pole need näitajad kuigi usaldusväärsed. Praegune peamine rahulolematuse allikas - netipiirangud - võivad olla aga ka teadlik hüperboolne surve elanikkonnale, selleks et selle surve lõdvenedes kõik tunneksid enda huve arvesse võetutena

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Sihikus Mordorist ja muust

Valimised ülekaalukalt võitnud Peter Magyari juhitud Tisza partei valitsus Ungaris asub ametisse ilmselt mõne nädala jooksul. Ootused välispoliitilisele suunamuutusele selles riigis on suured, äkki liiga suured ja optimistlikud?

Kuidas uus võim tegelikult käituma hakkab, ei tea veel keegi ning ilmselt veel ei tea ka ta ise. Ja omakorda ei tea keegi, kas ja mis mõju need võimalikud muudatused endaga laiemalt kaasa toovad. Oletame et Ungari võtab maha veto 90 miljardi euro suurusele abikpaketile Ukraina jaoks, selleks et saada ise kätte 20 miljardit endale mõeldud raha. Aga kas see toob endaga kaasa selle raha kohese väljamakse? Nii et siin on teadmatust rohkem kui teadaolevat.

Ma ei ole märganud Venemaa tänaselt juhtkonnalt ühtegi kommentaari Ungari valimistulemustele. Mis kõneleb teatud murest ühe liitlase kaotuse pärast?

Lavrov ütles selle kohta: ma ei hakka spekuleerima, ootame ära reaalseid samme. Kaotada on Venemaal tõesti palju, kasvõi võimalus vetostada EL poliitikaid ja viimased jäänused EL kui energiakandjate turust. Loomulikult kompab Moskva praegu võimalusi, et kui palju tal õnnestub seda sissetöötatud mehhanismi säilitada.

16 aastat järjest Ungaris võimul olnud Viktor Orbani üles ehitatud avalikku sektorit ei saa ju kiiresti muuta ja ilmselt ei ole see ka uue valitsuse eesmärk?

Muutmist vajab väga palju, sh nt meedia võimudele allutamise mehhanism ja palju muud kuni põhiseaduseni välja. See saaks olema 16’s muudatus 14 aasta jooksul, tagasi vajaksid teoreetiliselt pööramist paljud momendid, kuid juba ainuüksi põhiseaduse muudatuste väljatöötamine võtab aega, siis selle muutmise protseduur, hiljem vastavate seaduste ja seadusaluste aktide muutmine ja jõustamine.

Venemaa on asunud üha rohkem piirama interneti kasutamist ja blokeerinud mitmeid sõnumirakenduse Telegram ja WhatsApp funktsioonid, näiteks videokõnede võimaluse. See on tväga võimas ja tõsine samm, mis puudutab kümneid miljoneid Venemaa inimesi. Väga julge samm?

See on samm, mis puudutab väga palju vahetumalt kui mingi kaugel toimuv sõda ja/või sanktsioonid, mille osas saab vähemalt teha nägu et „mind see ei puuduta“. Küsimus polegi võibolla niipalju selles inimeste arvus (sõjaga puutub kokku hinnanguliselt 5-6 mln in, netiteenuseid kasutab aga u 2/3 elanikkonnast. Küsimus on nende inimeste aktiivsuses. Netti ei kasuta inimesed, kes on passiivsed ja ei väljenda oma rahulolematust. Netikasutajad on aga harjunud vähemalt mingisuguse vabadusega.

Peamine tulemus saab olema avalik vastuhakk riigile läbi riigi petmise. Igal mõistlikul inimesel saab olema vähemalt kaks telefoni, millest ühes on kõik seaduskuulekad programmid ja sisu, teises aga keelatud kraam.

Selline „digitaalse raudse eesriide“ rakendamine peaks linnades elavate nooremate venelaste hulgas küll protestilaine kaasa tooma. Aga esialgu ei midagi?

Ei saa öelda, et ei toimu midagi. Aga online inimesed pole harjunud tegutsema offline. Digipõlvkonna protest on digitaalne – riigi ülekavaldamine.

Meie kaitsepolitsei aastaraamatuga samaaegselt ilmus ka Läti vastuluureteenistuse SAB aastaraamat, mis kirjeldab Venemaa mitme tööstusharu halba seisu. Puidu eksport on vähenenud 50 ja rauamaagi eksport 40 protsenti, seda paljuski sanktsioonide tõttu. Koos sõjakuludega peaks see ju nüüd Venemaa elanikele otseselt tunda andma?

Sanktsioonid on üks osa pildist, aga toimivad ka veidi keerulisemad ahelad, mis vähendavad nõudlust. Nii näiteks on VF valitsus lõpetanud rahapuuduse tõttu soodustingimustel hüpoteeklaenude abil elamuehitamise turgutamise. Ehitussektor on aga suurim terasetarbija, mistõttu on eri hinnagutel vähenenud terasetootmine 20-40%. Mingi aeg saab toota ka nö lattu, kuid see võimekus kahaneb kiiresti ning osaliselt tuleb juba sulgeda ka tootmisvõimsusi, rääkimata töötajata koondamistest, mis omakorda käivitad tarbimise vähenemise, mis omakorda toob kaasa jaekaubanduse kokkukuivamise. Majandus on üks kurjama keeruline värk :)

Väga palju räägitakse sellest, et Venemaa diktaator Vladimir Putin ei saa tegelikust olukorrast riigis ülevaadet, talle esitletakse ilustatud kirjeldusi toimuvast. Mina ei suuda neid väiteid uskuda ja arvan, et Putin omab korralikku ülevaadet rindel ja riigis toimuvast. Mida teie arvate?

Putin omab ülevaadet, seda kindlasti. Kuid punkt üks – kuivõrd korralikku, seda ma ei tea, kuid julgen kahelda. Kes ikka julgeb Olümpose asukale halbu uudiseid tuua? Ja punkt kaks, kas ja kuivõrd seesama Olümpose asukas neid ülevaateid arvesse võtab?

Rääkisin hiljuti ühe väga väärikas eas inimesega, üritades mh talle seletada Venemaal internetipiirangutega seonduvat. Üks argument, mis selle kohta ringleb, on see, et Putin lihtsalt ei saa aru, milleks seda vot kõike, neid TikToke ja muud säärast vaja on. Sel hetkel see minu väärikas vestluskaaslane vastas väikese naeratusega: „aga ma saan täiesti Putinist aru!“

Kuuldusi liigub igasuguseid – üks selline on, et Venemaa võib Ukraina droonirünnakute hirmus ära jätta 9. mai paraadi. Seda on juhtunud vaid korra – 2020. aasta koroonakriisi ajal, mil paraad lükati edasi. Kõlab justkui Ukraina poolelt käiku lastud infosõja element?

Regioonides on paraade jm avalikke üritusi ära jäetud korduvalt, nt Pihkvas ei korraldatud paraadi 2023 ja 2024 aastatel julgeolekuohu tõttu. Paraade ilmselt ei toimu Ukrainaga piirnevates oblastites ja okupeeritud territooriumitel. Arhangelskis nt on juba välja öeldud, et sel aastal ei toimu. Moskva kohta praegu veel ei ole lõpuni asi kindel, aga väidetavalt seal käivad praegu juba ettevalmistused paraadi toimumiseks.

Aga infosõja elemendine on see mõjus hoob ikkagi, sest 9-mai ja kõik sellega seonduv on Venemaa riigimüüdi alustala, selle ründamine on mõistlik mõte.

--- 

saatelõik järelkuulatav siit

„Tere, raha, surmaminejad tervitavad Sind!“

„Avē Imperātor/Caesar, moritūrī tē salūtant“ – nende sõnadega astusid vana-Rooma gladiaatorid areenile, selleks et pakkuda meelelahutust ja üsna kindlasti ka selle käigus hukkuda. (eesti keeles: „Tere, keiser, surmale pühendatud (surejad) tervitavad sind“)

Umbes samas võtmes peaks skandeerima ka need vene mehed, kes sõlmivad lepingu armeega ja lähevad Ukraina rindele. Sõtta, mida ei nimetata sõjaks, kuid mille käigus rindejoonele lähedale sattunutest jäävad ellu väga vähesed. Väidetavalt – vene enda Z-blogijate sõnul – hukkub 80-90% rindelesaadetutest ennem, kui nad rindeni jõuavadki. Hukkuvad, ilma nägemata vaenlast, parimal juhul vaid kuuldes drooni lähenevat suminat.

Alustuseks olgu öeldud, et ega lepingulistele suhetele üles ehitatud armees pole mingit Venemaale ainuomast. USA praegune armee tegutseb samal põhimõttel – lepingulist professionaalset armeed pole juriidiliselt õige nimetada palga-armeeks, ehkki tavamõistuse kohaselt ta seda ju on.

Lepinguline armee pole ei hea ega halb

USA’s peab iga mees olema sõjaliselt arvele võetud, kuid lepingu sõlmimine on sügavalt vabatahtlik. Selle järel saadakse korralik väljaõpe, teenistuse järel korralikud sotsiaalsed tagatised, mh õiguse tasuta kõrgharidusele (mis seal riigis on tõepoolest kullahinnaline). Kui kõrgelt USA sõjaväes hinnatakse oma mundrikandjaid, oli näha kasvõi nüüd Iraanis kahe piloodi päästeoperatsioonis. Kuid selle teema arutamine viiks meid kaugele peateemast.

Peateemaks on aga see jõhkrus, küünilisus ja raha-kesksus, mis toimub vene pealtnäha analoogses, suisa ameeriklastelt maha kirjutatud õhustikus. Samamoodi peavad ennast arvele võtma kõik, samamoodi lepingu allkirjastamine on vähemalt vormiliselt vabatahtlik, kuid sellega sarnasused ka lõppevad.

Vene lastekirjanik Maša Rupasova sattus sõja alguses juhuslikult ühte vene sotsiaalmeediagruppi, kus sõttaläinute lähikondsed omavahel teavet, muret ja vaimustust jagasid. Sattus ... ja asus vastavaid gruppe spetsiaalselt jälgima ning valmistab nüüd vaadeldu kohta välja andma raamatut. Äsja andis ta vaatlustulemuste kohta ka intervjuu, millest nokkisin selle loo jaoks mõned detailid.

Vaimustus kaob, raha jääb

Asjaolu, mis teda haakis, oligi justnimelt see kummaline vaimustus, millega sõttaläinute naised, aga ka muud lähikondsed asja kirjeldasid. See patriotismi ja Puutini-ülistamise õhin, mis sõja algusaegadel nendes vestlusgruppides valitses. Muu hulgas vaimustus hiiglaslike väljamaksete üle, mille abil need perekonnad lahendasid oma lootusetuna tundunuid probleeme, alates laenukoormast kuni elementaarsete elutingimuste parandamiseni.

Nüüd, aastaid hiljem, on vaimustus kadunud, kuid raha jäänud. Ja mure – mitte sõttaläinud meeste pärast – vaid raha kättesaamise ja jagamise pärast. Sõttaläinud mehed ise saavad kiirelt aru, et tegu on nö üheotsapiletiga. Et kuni lepingu sõlmimiseni neid nimetati kangelaseks, kuid kohe peale seda öeldakse otse välja, et „sa oled liha ja kulumaterjal“. Et keskmine eluspüsi rindel on kaks kuud. Et ilmselt tagasi nad ei tule ja nad jõuavad vaid naistele anda viimased juhtnöörid, kuidas raha kasutada.

Naised omakorda arutavad, kuidas aru saada kaudsete märkide kaudu, et kas sõttasaadetu on veel elus või juba surnud. Ja et kuidas saada kätte riigi poolt lubatud raha. Ja et kuidas kaitsta – mitte oma mehi – vaid raha ahnete sugulaste, eelmiste naiste ja varem teadmata laste eest.

Uued toiteahelad

Nüüd juba teistest allikatest on teada, kuidas see riiklik rahakülv on käivitanud täiesti uued toiteahelad, kus lepingu sõlminud mehed on lüpsilehmadeks kõikvõimalikele muudele pagunikandjatele, kes üritavad saada lepingu- ja kompensatsioonitasudest osa saada.

Kuidas nutikamad-osavamad mehed suudavad algsest näiteks kolmest miljonist rublast maksta altkäemaksudeks näiteks kaks miljonit, et vältida otse rindele saatmist ning munsterdavad ennast „haavatutena“ tagasi koju ja lähevad seejärel teisele-kolmandale ringile, sest raha on vaja.

Kuidas ohvitserid hävitavad sõdureid, kes ei ole nõus „jagama“, tehes seda kas lausa oma kätega või lihtsalt hakklihamasinasse saatmisega, kuskohast enamik tagasi ei tule. Ja kui tuleb, siis jätkub kõik uue hooga.

Kuidas seda tülgastavalt õõvastavat lugu kokku võtta? Aga ilmselt lihtsalt tõdemusega, et Ukrainasse minev vene sõdur ei tee seda ei oma kodumaa, ammugi mingi idee või Puutini nimel, vaid lihtsalt väljapääsuks masendavast vaesusest ja lootusetusest. Riik, ühiskond ja isegi prekond saab kõigest ühtemoodi aru – inimese elu on mõõdetav vaid rahas – ning kõik osapooled seda niimoodi võtavadki.

Tere, raha, surmamineja tervitab sind!

---

lugu ilmus siin