Putini legitiimsuse kriis

Putinil on probleemid. Ja ma ei pea silmas vaimse või füüsilise tervise osas, selle hindamiseks puudub mul igasugune pädevus ja võimekus. Kuid probleemideks on eri tasandite legitiimsus. Siinkohal eristan kahte aspekti – üks on võimulesaamise protseduuriline legitiimsus, teine aga võimulsesaanu tunnustamine teiste poolt.

Toon väga lihtsa võrdlus – Piiteri kangialuse krahv võib olla täiesti aktsepteeritav ülemus oma hoovigängi seisukohalt, kuid ülejäänud majaelanike ja muu linnarahva jaoks on ta vaid tüütu ja tülikas kraade, kelle „ülemuslikkuse“ tunnustamise küsimus paneb ainult õlgu kehitama.

Võimustumise protseduurilise legitiimsuse osas on Venemaa praegusel presidendil Vladimir Putinil suhteliselt väikesed probleemid. Mitukümmend aastat tagasi sai ta võimule üsnagi legitiimselt. Tõsi küll, kasutades selleks vänget ja verist administratiivset ressurssi FSB ja Moskva elumajade plahvatuste näol, kuid laias laastus oli asi siiski niimoodi korraldatud, et nii oma rahvas kui ülejäänud maailm aktsepteeris Boriss Jeltsini mantlipärijat Venemaa Föderatsiooni presidendina.

Õigustatud ootuste rikkumine

Seejärel aga hakkas asi käest ära minema. On olemas selline mõiste nagu õigustatud ootused, mis lihtsustatult võttes tähendab, et mingit lepingut sõlmides sa eeldad, et sind ei peteta. Putin on aga oma riigi elanikkonda petnud samm sammult järjest rohkem.

Kõigepealt toimus kentsakas vangerdus, mille käigus lasti korraks presidenditoolile Dmitri Medvedev – toonastes oludes täiesti normaalne tegelane, kellel tekkisid tõsised probleemid hiljem, kuid mitte temast pole praegu juttu. Oluline on see sisuline pettus, millega „nulliti“ ära Putini võimuloleku seadusega lubatud tsüklid ning peteti õigustatud ootusi võimu vahetumiseks demokraatliku tagasiside ehk valimiste kaudu.

Lõpuks mindi aga Putini protseduurilise legitiimsuse tagamiseks lauspettuse teed, kirjutades käigu pealt ümber mängureeglid ehk põhiseadus. Sellega tagati küll vormiline korrektsus, kuid sisuliselt rikuti õigustatud ootuste põhimõtet lõplikult.

Tunnustamise probleem

Teine ja palju mitmetahulisem on aga Venemaa praeguse juhi legitiimsuse probleem tunnustamise mõttes. Formaalselt ripuvad küll kõigis kabinettides seintel Putini portreed ja toetusreitingud ulatuvad suisa laeni, kuid tema sisulise tunnustamisega on küsitavusi.

Võib vägagi kaheldavaks pidada, kas ja kuivõrd tunnustatakse Putinit nö ülemjuhatajana Tšetšeenias, kus Ramzan Kadõrov on kehtestanud oma isikukultusliku vürstiriigi. Samamoodi on kahelda tunnustuses nende poolt, kes veel eile meeleavaldustel hõikusid „Putin uhodi / Putin, mine ära!“ ja tänaseks on kas sõttasaatmise hirmus riigist lahkunud või Ukraina kaevikutesse surutud, selja taga needsamad Tšetšeenia karistussalklased.

Kõige suurem on aga probleem Putini tunnustamisega mujal maailmas. ÜRO hääletustel on näha, missugused riigid tunnustavad Putini Venemaa legitiimsena ning neid riike on vähe. Ülejäänud maailm aga tunnustab Vladimir Putinit pigem sõjakurjategijana kui ühena rahvusvahelise kogukonna normaalse liikmena.

Sotsiaalse lepingu küsimus

Rahvusvahelise kogukonna poolne tunnustamine on mõistagi oluline, siin on legitiimsuse skaala äärmiselt lai alates tunnustamata riikidest (nt Abhaasia) kuni täielike paariateni (nt Põhja-Korea), kuid väline surve pole pea kunagi olnud lõplik otsustaja. Nii Nicolae Ceaușescu saatuse Rumeenias kui Saddam Husseini saatuse Iraagis otsustas lõppeks ikkagi omaenda rahvas.

Vladimir Putini sotsiaalne leping oma rahvaga on läbi teinud neli metastaasi. Alguses sai ta võimule suhteliselt nõrga mandaadiga ehk enam-vähem demokraatlikult valitud liidrina. Seejärel pikka aega püsis ta veidi tugevamal jalal nö tugeva majandusmehena, kes tagas suhtelise stabiilsuse olukorras majandusliku heaolu kasvu. Seejärel asus ta valitsema sõjapealikuna, kes pakub oma rahvale vaid ühte – sõjalist kaitsest „välise ohu eest“, isegi kui ta selle ohu ise välja mõtles.

Viimane ehk neljas valitsemisvorm on religioosne, kus sotsiaalne leping muutub sisuliselt tühjaks, kus valitseja ei paku oma võimulpüsimise eest enam midagi, kuid nõuab totaalset ja vaikivat, sisult jumaldavat allumist. Igasugused mõttedki sellise võimulpüsimise õigluse kohta kuulutatakse millekski hulluse sarnaseks. Selline mudel pole aga kestlik. Siit ka minu algne väide, et Vladimir Putinil on probleemid.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Hiina, Kazahstan

- USA luureskandaal: jälle? Kas ja mis me seekord uut teada saime? Kas võis olla tegu teadliku info ettesöötmisega läbi sellise lekitamise?

- Hiina õppused Taiwani ümber - Hiina liider kipub rapsima, Euroopa üritab end selle foonil näidata tervikuna, Prantsusmaa president aga iseennast

- Joe Bideni teine ametiaeg - on see hea või halb mõte. Teise ametiaja needus

- Kazahastani roll Venemaa ja Lääne suhetes

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Venemaa „uue maailmakorra“ kontseptsioon

Venemaa on ennast läbi aegade näinud missionäärsena. Riigina, mis moodustab omaette tsivilisatsiooni, millel on mingi Suur Ülesanne. Viimastel aastatel on selle üliülesandena markeeritud mingisugust segast kontseptsiooni nimega „uus maailmakord“.

Siiani oli see „uus maailmakord“ jäetud meelega ähmaseks, sest säärane ebamäärasus lubab olla võimalikult kõigile sobilik. Peamine, mida sellega üritati saavutada, on õngitseda rahuolematuid. Kõiki neid, kellele senine asjade käik maailmas / suures poliitikas ei meeldinud.

Selline rahulolematus on võimalik konverteerida raevuks, tehes selgeks, et kõigi eri põhjustel rahuolematute jaoks on olemas üks ja selge ühine vaenlane. See on kõigile tuttav väljend „kõik need seal ... on süüdi meie hädades!“ Ja taoline genereeritud raev on hõlpsasti kasutatav resssursina.

Aeg minna konkreetsemaks

Kui hakata täpsustama, mida täpselt silmas peetakse probleemi ja võimaliku lahenduse all, siis on hõlbus kaotada toetajaid, sest paljude jaoks selgub siis, et peeti silmas sootuks erinevaid asju. Nüüd on aga ilmselt Moskva meelest saabunud aeg minna konkreetsemaks.

Viimati teatas sellest välisminister Sergei Lavrov, teatades, et kõik läbirääkimised Ukraina teemal peavad lähtuma uue maailmakorra sisseseadmise loogikast. Ennem seda teatas Konstantin Kosatšev vajadusest esitada kollektiivsele Läänele võlanõuded senise maailmakorra eest. Üsna samal ajal ilmus ka Venemaa välispoliitilise kontseptsiooni uus versioon.

See viimane dokument pole oma 30 leheküljega küll maailma kõige keerulisem dokument, kuid selle lugemine võttis mul mitu päeva aega, sest vahepeal tuli võtta pause, hoidmaks end uppumast sasrkasmi ja säilitamaks vaimset tervist.

Nõukogude liini jätkamine

Kõige rohkem meenusid nõukogudeaegsed ideoloogilised dokumendid, mis kubisesid sisemistest vastuoludest ja loogikavigadest, klišeedest ja otsestest valeväidetest, kuid millel oli tihti üks läbiv motiiv – räägiti õiglusest, mis on vaja saavutada. Tookord sotsialistlikus soustis seisis NSVL kõigi maailma vaeste ja vaevatute eest, eelkõige ekspluateeritute eest. Ekspluateerijateks/kurnajateks oli tookord maailma kapitalism, imperialistliku ja kolonialistliku USA’ga eesotsas.

Nüüdne Venemaa ei saa mõistagi siunata kapitalismi, kuna on ise võtnud riigikapitalistliku arengusuuna. Kõiges muus on aga tegu tagasipöördumisega vanale sissetallatud rajale. Kõiges on süüdi ikka USA koos oma sõltlastega, muudest anglosaksidest rääkimata.

Kurnatuteks ja allasurututeks on aga kogu ülejäänud maailm, kellele USA on ühepoolselt ja ebaõiglaselt peale surunud oma domineerimise, ühepolaarse maailmakorralduse. Nüüd on aga Venemaa missioon (kontseptsiooni punkt 5) lammutada see koloniaalne süsteem ja tagada teistele osalejatele tegelik suveräänsus.

Valikuline suveräänsus

Selle suveräänsuse osas on tegemist suurima vasturääkivusega konkreetses dokumendis ja üldises maailmanägemuses. Riigid peaksid ühelt poolt olema kõik võrdselt suveräänsed, aga teisalt peaks maailm olema jagatud vastutusaladeks, tsoonideks, milles kehtestavad reegleid ühe pooluse asemel mitmed poolused (pp 6, 24 jne).

Dokumendi suurepäraseim lõik (p.22) väärib aga otsetsiteerimist: „Universaalsete rahvusvahelise õiguse normide väljakujunemise mehhanism peab tuginema suveräänsete riikide tahteavaldusel /.../. Reeglitele põhineva maailmakorra juurutamine on ohtlik, lõhkudes rahvusvahelise õiguse süsteemi ja tuues endaga teise inimkonnale ohtlikke tagajärgi“

Veelkord. „Reeglid on ohtlikud, kuna toimivad nagu hullusärk, mis piirab tegutsemisvajadust“, nagu tabavalt märkis üks kommentaator. Selle nägemuse nimi võiks olla „autoritaarne anarhism“, kommenteeris teine.

Kes suudab, see allutab

Tõepoolest. Selle nägemuse kohaselt peaks „uue maailmakorra“ sisuks olema põhimõte, et igaüks tegutseb vastavalt oma võimetele, mitte vastavalt reeglitele. Kes suudab end kehtestada oma mõjutsoonis, see määrab ka mängu olemuse. Kes ei suuda, see allub kehtestaja jõule.

Õiglus, mille nimel Venemaa on siis võtnud heaks „uut maailmakorda“ nõuda, peaks seisma selles, et „need seal Washingtonis“ ei tule ikka ütlema, mida me siin oma regioonis teha võime. Ja sama peaks kehtima teistele autoritaarsetele jõukummardajatele.

Ja mida Venemaa plaanib selle uue korra raames tegema hakata? Punkt 49: „Muutmaks lähinaabruskonda rahu, heanaaberluse, jätkusuutliku arengu ja õitsengu tsooniks, jätkab Venemaa ...“ noh ilmselt seda, mida ta praegu teeb Ukrainas.

---

lugu ilmus siin

Putini inforuum

Kuku küsis, mina vastasin:

---

- Millises inforuumis võib toimetada ja otsustada Venemaa president Vladimir Putin?

Missionäärses inforuumis. Putin on enda jaoks välja mõelnud Suure Missiooni, suure ülesande. Iga inimese jaoks, kes on endale välja mõelnud selle Särava Linna mäe otsas, mille poole rühkida, muutub kõik ülejäänu prügiks tema jalge all. Kõik muu ja segava info võib rahulikult kõrvale jätta, see pole oluline.

Ainuke, mis on Putini jaoks tõeliselt oluline, on see, et kas rahvas teda toetab. Kuna numbrid näitavad toetust, siis on ta ka järeldusel, et teeb kõike õigesti.

Tema alluvad aga muutuvad repressiivses õhustikus (ja see pole üleüldse ainult Venemaa fenomen) aina innukamaks, suurendamaks enda võimalusi eduks. Seda innukust sedastas juba Peeter I oma kuulsas ukaasis: „Подчиненный перед лицом начальствующим должен иметь вид лихой и придурковатый, дабы разумением своим не смущать начальство“

---
Kõigest sellest ja mõnesti muust sai räägitud raadio Kuku saates Sihik. Saatejuhid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saatelõik järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Soome, Venemaa ja Hiina

- Soomes toimusid valimised, mille käik ja tulemused rõõmustavad politoloogi silma, kõik toimus kenasti protseduurireeglite kohaselt, tulemused on aga suurepäraselt seletatavad

- eraldi siiras ja suur tänu Vladimir Putinile selle eest, et ta aitas soomlastel meelt muuta ja Soome kiirkorras NATO liikmeks saada

- Venemaal võeti vastu uus julgeolekudoktriin, mis on huvitav lugemisvara nii kitsalt julgeolekuvaldkonna spetsialistidele, aga veelgi enam välispoliitilise retoorika uurijatele ja mõtestajatele

- Donald Trumpi kohtuasi annab muret tekitavaid signaale USA ühiskonna polariseerumise ja radikaliseerumise osas

Saatejuht Andrei Titov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kohanemisvõime on pikas plaanis ellujäämise ja arenemise eelduseks – eks ole see väide meile tuttav juba darwinistlikust evolutsiooniteooriast. Eriti oluline on see kriisiolukordades – ning ilmselt pole hullemat kriisi kui on sõda.

Selle kirjatüki mõte tõukub hiljuti mõjukas ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artiklist: „Kohanemis-aldis Ukraina ja kohmakas Venemaa“. Tolle loo sisuks oli lühidalt Ukraina võimekus adapteeruda, võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid-sõjariistu ja õppida käigu pealt uusi taktikaid ning kasutada ära oma suure, kohmaka ja liigselt enesekindla vaenlase vigu.

Tõele au andes tuleb muidugi taolist lähenemist ka veidi kritiseerida – ukrainlased teevad seda kõik mitte priitahtsi, vaid häda ja olude sunnil. Häda on Venemaa kallaletung ja oludeks on omamaise sõjatehnika nappus koos Lääneliitlastelt tuleva väga erineva toega, mida tuleb ellujäämiseks kasutusele võtta.

Hierarhilise mudeli puudused

Venemaal ei ole aga ei seda häda ega samasuguseid olusid. Keegi neile kallale ei tunginud ja omamaist relvastust tundus nagu piisavalt olema. Pealegi ei paku keegi neile ka uusi tehnoloogiaid ja varustust, mille kasutamist tuleks käigu pealt õppida. Seega pole need kaks riiki sarnastes oludes ning võrdlus ja järeldus pole puhtalt akadeemilises mõttes korrektne.

Aga minu jaoks on siin nähtav veelgi laiema pildi peegeldus. Vene insenerimõte on tegelikult alati olnud hea. Päriselus on see aga määratud kuhtuma.

Nö prototüüp-tasemel võivad vene leiutajad valmis saada päris häid lahendusi. Kuid siis tuleb see pudelikael, millest pole selles hierarhilises, kohmakas ja mittevabas ühiskonnas iial üle saadud - see on ideede teostamine suurel skaalal, masstootmises.

Tagasiside puudumine

Selleks oleks vaja konkurentsil, tagasisidel põhinevat mudelit nii majanduses kui ka selle peegeldusel poliitikas. Selle puudumisel sumbub kõik lõpututesse kooskõlastustesse ja soovimatusse võtta riske (kartes ülemusi, mitte nö tagasisidet altpoolt).

Suuremahuline sõda toob need käärid kõige rohmakamal moel esile. Konstruktorbürood võivad oma eskiisilaudadel joonistada hiilgavaid ja innovaatilisi lahendeid, millel võibolla päriselt ka pole analooge mujal maailmas. Aga tolku?

Tolku on vaid niipalju, et need ideed esitatakse meeldida tahtes kohe ülespoole, kus need valetatakse preemia/ellujäämise ootuses suuremaks. Tulemuseks on ootuste redeli tipust, Puutini poolt esitatud järjekordne võidukas multikas või muidu sõnaline rusikaviibutus.

Vene riik ja majandus pole siiani õppinud seeriaviisiliselt tootma viisakaid sõiduautosid, rääkimata siis peenemast elektroonikast. Isegi "omamaised" mobiilid on tegelikult sisulisel hiinakad, muudest Moskvitšidest rääkimata.

Kohanemisvõime algab vabadusest

Nii võib küll valmis saada tükitööna valmiva kosmoselaeva, kuid mitte seeriatootmises, tööstuslikus mahus pesumasinaid, ammugi siis kaasaegset sõjatehnikat. Tänapäevased raadioluurel ja droonivõrgustikul põhinevad lahendused on neil isegi olemas (nagu näitas kogemus Süürias), kuid seda kraami jagub heal juhul piiratud ulatusega erioperatsiooniks, mitte täiemahuliseks sõjaks.

Ja nii me näemegi, kuidas piltlikult öeldes kruvitakse postamentide otsast maha iidvanu tanke, et saata hiigelpikale rindele koos alavarustatud ja vähese väljaõppega meestega.

Jäik, hierarhiline, poliitilist konkurentsi välistav mudel hoiab vangis inimmõistust, majandust ja ühiskonda. Seesama muuseas puudutab ka Hiinat. Vaba ühiskond ja innovatsioon käivad käsikäes. Suletud ühiskond, kõvakäeline juhtimine ja ajatollade stiilis kõige keelamine ja reguleerimine alates riietusest kuni voodisuheteni on ka variant, aga sellel valikul on tagajärjed.

---

lugu ilmus siin