Putin Pihkvas ja ususõja küsimus

PM palus eilemidagi kiiresti arvata, ennem kui selgus, et Puutini väljakuulutatud Pihkva visiit "halbade ilmastikuolude" tõttu ära jäetakse
---

Vladimir Putini Pihkva-visiidis pole midagi ülemäära erakordset. Oma esimese visiidi presidendina tegi ta siia juba 2000.aastal ja eelmine kord umbes aasta tagasi, 2021.a septembris. Tõsi küll visiitide tihedus ja eesmärgistatus on olnud erinev, kuid üldiselt on tema tähelepanu meie naaberlinnale kasvanud peale seda, kui siia määrati metropoliidiks ja Petseri kloostri ülemaks vaimulik Tihhon (Georgii Ševkunov), keda peetakse Putini nö vaimseks isaks. Ka Petseri kloostri külastus 2018.aastal toimus justnimelt selle isikliku seose tõttu – kohalikud aga on siiani tänulikud seetõttu ära remonditud teede üle.

Vladimir Putini kiindumus õigeusklik-patriootilistesse projektidesse on üldtuntud ning seetõttu on Pihkvamaalegi jagunud raha ja toetust nii eelmisel aastal Aleksandr Nevski ausamba rajamiseks Peipsi järve kaldale kui nüüd ka mälupargi „Россия — моя история“, tulevase ülevenemaalise lastelaagri jms jaoks. Väidetavalt on isa Tihhon saanud oma projektidele kokku toetusi u 20 mlrd RUB jagu.

Mis aga puutub nn usussõja teemat, siis vaat see on üks tõeoolest esma- ja erakordne lugu. KGB kasvandikuna elukutseline küünik Vladimir Putin teab, et flirtimine õigeusuga on kohustuslik osa „rahva isa“ olemiseks. Peale viljastavat nõukogude perioodi pole küll enamik venemaalasi sisuliselt usklikud, kuid absoluutne enamik väidab ennast olevat kiriku juurde kuuluv, ehkki tihti ei teata isegi, kas ollaks mõne koguduse hingekirjas või mitte. Enese nimetamine õigeusklikuks käib lihtsalt „riigivenelaseks“ olemise juurde, ilma selleta oleks nagu kuidagi ebaviisakas, nagu ka ilma kaelaristi kandmiseta.

Sellele näilise religioossusele vaatamata on viited „ususõjale“ ja „saatana vastu sõdimisele“ vene kultuuriruumis võõrad ja pentsikud. Nii pole lihtsalt varem tehtud ... aga miks siis nüüd tehakse? Minu seletus on aga hoopiski seotud mitte venelastega ja võibolla isegi mitte niivõrd Venemaaga. Mõiste „Saatana vastu sõdimine“ on vägagi oluline hoopiski islami kontekstis. Võttes arvesse Venemaal endal kasvavat moslemite hulka (nad on erinevalt venelastest paljulapselised ja seega suurenev segment) ning laiemalt islami-maailmas levinud meeleolusid, on taoline retooriline käik mõistetav.

Venemaa on sõjakäigus Ukraina vastu takerdunud enda jaoks väga ebamugavasse olukorda. Kuna selles takerdumises on oluline roll Lääne abil, mh relvade näol, siis üritab Moskva toimuvat näidata kui sõda Lääne domineerimise vastu tervikuna, sh USA vastu eelkõige ja eraldi.

Selles kontekstis on Saatana kui mõiste mängutoomine juba vägagi küüniliselt ratsionaalne. Ei saa küll kaugeltki väita, et islam ja ameerikavastasus on kuidagi sünonüüm, kuid need rahvad ja riigid, kuskohast Moskva loodab endale sõdureid värvata ja relvaabi saada (näideteks Tšetšeenia ja Iraan), on sellele retoorikale valla.

Seega – vananeva Vladimir Putini isiklik lähenemine õigeusu kirikuga ja nn ususõja temaatika on omavahel küll seotud, aga siiski üsna lõdvalt.

---

lugu ilmus siin

Venemaa natsifitseerub taas

Venemaa ühiskond ei puhastu seni kuni ta seda ise ei taha. Aga seda soovi ei paista ka kuskilt tulemas. Seda välistab seni praeguse Venemaa riiklikult süvendatav enesemüüt enda rollist Teises Maailmasõjas. Paraku saab see soov kasvõi teoreetiliselt tekkida alles mingi ränga katastroofi, nt sõjalise kaotuse järel.

Ukrainale kallaletungi järel vallandus järjekordne väljarännulaine Venemaalt. Lahkusid eelkõige mõtlemisvõimelisemad isendid, kellele ei meeldinud see mis toimub, kes tajusid kurjuse surve tugevnemist. Lahkusid muidugi ka lihtsalt need, kes kartsid ise kahurilihaks sattumist, kuid hetkel on jutt just sellest esimesest kateooriast, intelligentsist ja „välisagentideks“ osutunud ajakirjanikest.

Hetkel on selle seltskonna kõmuliseimaks näitajaks telekanal Dožd, mis kandis oma tegevuse Venemaalt üle Lätti. Avalikult Putini-kriitiline seltskond jäi sealsetele võimudele hambusse sellega, et vabamõtlemist harrastavad ajakirjanikud osutusid siiski ühtlasi ka impeeriumi kui sellise idee toetajaks. Nagu juba korduvalt öeldud, et lihtne on ajakirjanikku välja tuua impeeriumist, kuid keeruline on impeeriumit välja võtta sellestsamast ajakirjanikust.

Suurvene šovinism

Suurvene šovinismi näiteid ei pea kaugelt otsima. Olgu selleks siis Doždi ajakirjanike poolt Läti keelenõuete rõhutatud ignoreerimine. Või teisest küljest Venemaal korraldatavad aktsioonid, mille käigus pannakse burjaate, ingušše või tuvalasi ennast „venelaseks“ nimetama. Aga ka Vladimir Putini sõnades, kus ta suvaliselt võib mingi riigi või rahvuse olematuks kuulutada ning rääkida vajadusest „vabastada põliseid vene alasid ja kaitsta vene inimesi“.

Samal ajal kui Doždi ümber end üles keriv skandaal päädis tegutsemiskeeluga, avaldas sama meeskond oma Youtube kanalil esimese seeria dok-filmist „Ebatavaline fašism“, milles räägitaks Hitleri-Saksamaa ja Putini-Venemaa sarnastest mustritest. Eetrikeeld ja filmi ilmumine ei ole omavahel seotud, sest rohkete arhiivikaadritega ja kommentaaridega dokfilme ei tehta valmis üleöö ning enda renomee puhastamiseks.

Vaatasin filmi ning mida kaader edasi, seda rohkem tajusin kuidas see, näiliselt õige asja eest seisev film (paljastades Putini režiimi ajal pead tõstvat kurjust) tegelikult suuresti sedasama kurjust põlistab. Sest et ta räägib nõukogude stampide keeles, süvendades nõukogude mütoloogiat. Sedasama narratiivi, mida põlistab praegune Venemaa riiklik propaganda.

Kahe sotsialistliku koletise pärandid

See mütoloogia räägib NSVL/Venemaa ohvrilugu. Seda, kuidas tekkis ja toimis kuri saksa „fašism“ (mida ei olnud) ning jätab rääkimata loo, kuidas tegelikult selle asemel tekkis ja toimis saksa natsionaalsotsialism. Seda paarisrakendis ning üksteist toetavalt NSVL sotsialismiga. Kaks sotsialistlikku koletist toimisid üksteist võimendavalt kuni sinnamaani, et nad tükeldasid omavahel Euroopa. Kuni sinnamaani, et omavahel tükeldatud Poola territooriumil alustas (natsionaal-)sotsialistlik Saksamaa rünnakut sotsialistlikku NSVL vastu.

Ehk siis Venemaa rahvas oli koos Saksamaa rahvaga ühtemoodi valmis osalema jäletus plaanis, mille sisuks oli naaberrahvaste alistamine, tapmine ja vägistamine. Saksamaa sai toonase sõja käigus lüüa ning rookis väga valulikult endast välja selle kurjuse alge – enda ülimuslikuks pidamise.

NSVL ei saanud kaotuse osaliseks ning suurvene idee sai sellest ainult toitu juurde. Ja seesama suurvene šovinistlik elajas tegutseb ning õilmitseb edasi, nüüd ilma liignimeta „sotsialistlik“, kuid jätkates Stalini traditsioone naabreid tükeldades, alandades ja ähvardades.

Nii et sisuliselt toimib Venemaa jälle selles samas natsistlikus võtmes, milles ta tegutses enne Teist Maailmasõda. Tegutseb, rääkides seekord vajadusest „denatsifitseerida“ Ukrainat ja kõiki teisi. Ainult et seekord peab Venemaa natsism ehk suurvene šovinism saama kaotuse osaliseks ning siis tekib lootus, et Venemaa rahvad saavad enda „venelaseks“ ehk ülimuslikuks pidamisest üle. Võibolla.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Moskva-Minsk; Kiiev-Washington; Hollandi vabandused orjakaubanduse eest

Selle aasta viimases saates oli jutuks:

- Miks tuli seekord Moskva Minskisse, mitte vastupidi? Mida pidi näitama tavatu trio (Venemaa president, välis- ja kaitseminister ühekorraga!) saabumine Lukašenko juurde?

- Mida näitab ja miks korraldati Zelenskõi visiit Bideni juurde praegu? Kas see on mingi järjekordse Moskva peas eksisteeriva "punase joone" murdmine?

- Hollandi vabandus orjakaubanduses osalemise eest on küll eetiline, moraalne ja üleüldse tsiviliseeritud käitumise näide, kuid niipea kui kunagise ebaõigluse hüvitamiseks hakatakse jagama raha, siis sünnitab see uut ebaõiglust (või vähemalt tajutavat ebaõiglust).

---

Saatejuht oli seekord Pavel Ivanov, saates osalesid Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit.

Разбор полётов: korruptsioon, Schengen, Kosovo, But

Seekord saates neli teemat:

- korruptsiooniskandaal Euroopa Parlamendis, kus väidetavalt leiti kohvritäite kaupa sularaha, lõhnab kas lolluse või lavastuse järgi. Sellisel moel vormistatud altkäemaks ei peaks saama juhtuda siinses kultuuriruumis ning kui keegi Brüsselis tõesti aktsepteeris nii labaselt vormistatud altkäemaksu (kustkohast iganes ja mille eest iganes), siis pidi ta olema säravalt juhmakas.

- Schengeni ruumi laienemine Horvaatiasse ning mitte-laienemine Bulgaariasse ja Rumeeniasse räägib tegelikult samast asjast ehk korruptsioonist, kuid seekord koos migratsiooniga. Nende kolme riigi korruptsioonimäär on umbes samal tasemel, kuid viimased kaks on puht geograafilisel põhjusel rohkem illegaalse rände vahendajad kui esimene

- Kosovo/Serbia konflikti käimatõmbamine on võimalik alati ja nö sõrmenipsust, seda võivad teha nii sisemised kui välised jõud. Kuna sisemised jõud üritavad praegu siiski käitud viisakalt (Serbia soovib saada EL liikmeks), siis tasub pilk suunata väljapoole. Välistest jõududest on nii motivatsiooni kui võimalusi selle sõjasae käivitamiseks Venemaal, kes loodab, et seeläbi õnnestub Euroopa tähelepanu Ukrainalt kasvõi veidi ära tõmmata

- seekordne vangide vahetus USA ja VF vahel tekitab küsimusi - miks vahetati praegusel hetkel niivõrd ebavõrdse kaliibiriga vange? ühelt poolt VF illegaalse sõjalise jõu võrdkujuks kujunenud relvaärimees, teiselt poolt mõne tilga kanepiõli eest kinni võetud sportlane.

Saatejuht seekord Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Ukraina abi Euroopale

Ukraina aitab Euroopat tervikuna ja Eestit eraldivõetuna palju enam, kui me seda endale teadvustame. Seda mitte ainult vene impeeriumi kotka tiibade kärpimisega, Lääne kui sellise vastu suunatud hoobi vastuvõtmisega. Veelgi enam aga sellega, et aidates Ukrainal konkreetses sõjas vastu hakata ja toime tulla, peame me paratamatult endale selgemaks mõtlema suhteid iseenda, oma riigi ja kõigi liitlastega.

Veelgi suurema paradoksina võiks muidugi väita, et selle kõige eest peaksime olema tänulikud puutinlikule Venemaale ning eks selleski oleks oma tõeterake. Kuid ma siiski oletan, et kui Venemaa oleks sarnase agressiooni toime pannud nt Mongoolia suhtes, siis meie reaktsioon toimuvale oleks märkimisväärselt teistsugune. Seega jään oma algväite juurde – küsimus on ikkagi Ukrainas ning selle asukohal nii geograafilises Euroopas kui ka meie kultuuriruumis.

Aidates neid aitame end

Aidates Ukraina põgenikke, vaatame otsa endale kui inimesele ja selles inimeses olevale loomulikule võõrakartlikusele. Aidates Ukrainat majanduslikult, mõtestame oma suhet maksumaksjana kodaniku ja riigi vahel nng üritame ohjeldada küüned-enda-poole olevat mentaliteeti. Aidates sõjaliselt, peame paratamatult arutama liitlas-suhete ja liitude rolli laiemalt, olgu siis Euroopa Liidu või NATO võtmes.

Võttes vastu resolutsioone ja abipakette, sanktsioone jms vaidleme selgemaks enda olemist Euroopana ja eurooplastena, läänelike väärtuste olemust ja kõik muud, mida väljaspool kriisiolukorda jätaks mugavusest mõtlemata. Sest no tõepoolest, miks peaks muidu keegi mõtlema nt Euroopa Komisjoni või OSCE rollile, võimalustele või nende puudumisele. Kui nüüd väga vähesed spetsialistid välja arvata, siis nö keskmise kodaniku vaatevälja ei satuks enamik taolistest teemadest eladeski.

Igasugune kriis kiirendab ja võimendab taolisi protsesse. Aga ühtlasi sunnib ka mõtlema sellele, et igale jõule ja muutusele tekib suisa loodusseaduste kohaselt ja vastasjõud ja soov seda muutust vältida või tagasi keerata. Nii nagu globaliseerumise ajajärk tõi endaga vääramatult globalismivastasust, Euroopa Liidu tekkmine ning süvenemine sellele vastuseisjaid, NATO laienemine ja tugevnemine vastutöötamist.

Mida me võime ette näha

Kui isegi pööraseima unistuse ajel mõelda see sõda homme lõppenuks, siis võib üsna kindlalt ette näha mõningaid protsesse.

Oletame et Venemaa saab lüüa ja läbib karistuste ning sisemise kahetsuse kadalipu – sellega koos pannakse mulda seeme legendile „vanast heast vene ajast“, kui tsaarikull oli veel vägev ja vinge. Kus GULAG ja Stalin aitasid asju lahendada ning iga konn ikka ei ajanud oma õiguste asja!

Oletame et Ukraina väljub sellest sõjast võitjana, hülgab senised korruptiivsed praktikad ja muutub demokraatliku õigusriigi musternäidiseks, liitub sellisena Euroopa Liidu ja NATOga. Juba viis minutit ennem seda hakkab peale ussitamine, et kuidas ikka justnimelt Ukraina on kõiges süüdi ja kuidas ennem kõik loomulikum ning ilusam oli.

Mida me saame ise teha

Ma olen kaugel sellest, et väita, nagu oleks iga Ukraina, EL või NATO suhtes ebalev oleja kohe Moskva käpiknukk või isegi kasulik idioot. Rõhutan ja kordan – muudatuste pelgus ning soov „elada nii nagu ennemuiste headel vanadel aegadel“ on absoluutselt inimlik ning ühe rollina edumeelsuse kõrval ka populatsioonile kui tervikule vajalik.

Mida ma agan tahan öelda, on see, et ukrainlaste poolt peetav kangelaslik vabadussõda võimaldab muidu mugavustsoonis ja rahulolus loiuks ja bürokraatlikuks muutunud Euroopal end üles raputada. Igal inimesel eraldi ja riikide ning allianssidena endalt tolm kloppida ning mõelda, mida me tahame saavutada ja mis on nende eesmärkide jaoks sobivad vahendid. Igaüks saab personaalse võimaluse piisk- ja sõnahaaval panustada sellesse tulevikumudelisse, mida väärtustab.

Aitähh sulle selle eest, Ukraina! See veri ei tohi olla valatud asjata. Slava Ukraini!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: vene pagulasmeedia, garantiid Venemaale, nafta hinnalagi ja Mongoolia

- sõnavabadus on üks ülimalt oluline asi, sestap on mõistetav ajakirjanduse huvi ühe meediakanali eetrikeelu vastu. Venemaalt on pagenud palju ajakirjanikke, mh Lätisse, kes on aga üks aktiivsemaid vene propaganda vastu võitlejaid. Pole siis ime, et just seal läksid suusad risti ühe Putini-kriitilise, kuid oma sõnumites ja suhtumises kohati siiski suurvene šovinismi kandva telejaamaga

- Prantsusmaa praegune president Macron soovib olla osaks probleemide lahendusest. Kuid ta ei anna endale aru, et rääkides julgeolekugarantiidest Venemaale muutub ta pigem osaks probleemist ehk siis õhutab Moskvat jätkama senist tegutsemismustrit

- Saksamaa praegune kantsler Scholz rullis ühe mõjukaima rahvusvaheliste suhete alase ajakirja pinnal lahti pika ja programmiliselt julge teksti, millest õhkub ambitsioone ja tegutsemistahet

- Mongoolias tuli rahvas tänavatele, protesteerides riigivarguse vastu ja riik ... selle asemel et rahvast laiali ajad ja kinni panna, plaanib hoopis minna erakorralistele valimistele

Stuudis seekordne saatejuht Pavel Ivanov ning kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit