Thursday, April 29, 2010
Novodvorskaja ja Borovoi Eestis
Nendel päevadel viibib Eestis üks Venemaa teravamaid ütlejaid Valeria Novodvorskaja, keda saadab Konstantin Borovoi.
Novodvorskaja, Venemaa demokraatliku liidu asutaja ja juht, partei elukestev dissident, ajakirjanik ja "Venemaa vihatuim inimene" kõneleb enamasti ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Borovoi, endine Riigiduuma saadik (Novodvorskaja oli toona tema assistent), Majandusliku vabaduse erakonna asutaja, räägib Venemaast majandus-poliitilistes võtmes.
28. aprillil toimus Avatud Eesti fondi toel ja toimetamisel nende esimene avalik esinemine Tartus, mida modereeris teie alandlik teener (pildil).
30.aprillil saab Novodvorskajat kuulata Tallinnas. Kõigest saab täpsemalt aimu ka Novodvorskaja ja Borovoi blogidest.
Monday, April 19, 2010
Разбор полётов: Poola ja Kirgiisia
Samas, nagu ajalugu on seda korduvalt tõestanud, jätkub elu ikkagi. Heal juhul muudatustega paremuse suunas.
Et viibin hetkel Eestist väljas, siis pikemalt ei kirjuta. Saadet kuuleb siit.
Sunday, April 18, 2010
Kirgiisia kolme eesli vahel
Tavaliselt räägitakse mõistulugu eeslist kahe heinakuhja vahel. Kirgiisia puhul näikse asjad teistmoodi olevat.
Kesk-Aasias laiemalt ja Kirgiisias kitsamalt võib rääkida kolmest suurest jõust, kes kõik midagi soovivad. Hiina, Venemaa ja USA. Lihtsustatult võib öelda, et kõik nad tahavad eri asju. Hiina huvid on majanduslikud, Venemaal poliitilised ja USA'l sõjalised.
USA soovib säilitada oma lennuväebaasi Põhja-Kirgiisias. Venemaa kinnitada oma kahanevat mõjuvõimu SRÜ lõunatiival. Hiina vajab kõikide naabrite ressursse ning on valmis investeerima praktiliselt kõikjale.
Kolm välist mõjutajat
Viie-poole miljoni elanikuga ning maailma vaesemate riikide hulka kuuluv Kirgiisia pole küll eriline majandushiiglane, kuid Hiina on siiski üks tema olulisemaid kaubanduspartnereid (mõningatel andmetel kuni 80% välismajandusest). Tõsi küll, enamasti veereb kaup Hiinast sisse, mitte vastupidi. Hiinast teeb mugavaima partneri see, et teda ei huvita karvavõrdki valitseva poliitilise režiimi eripärad.
USA soovib kindlasti säilitada võimalust kasutada Manas lennuväebaasi, mida ta vajab sõjapidamiseks Afganistanis. USA ja laiemalt lääne huvides on aga ka Kirgiisia suunamine nn läänelikuma riigikorralduse poole. Üheks huvitavaks näiteks oli korruptsiooni-vastane multikas, kuigi muuhulgas õpetati välja ka kohalikku märulipolitseid, mis nüüd rahva vastu pööras.
Venemaa positsioon selles mängus on kahetine. Ühest küljest soovib ta iga hinna eest säilitada oma mõjuvõimu, kasutades selleks nii otsesuhteid, kui ka nt SRÜ või Shanghai koostöö organisatsiooni formaate. Teisest küljest pole tal aga võimalik midagi eriti ligitõmbavat pakkuda ... peale pelgupaiga kukutatud endistele juhtidele. Ja kahtlasevõitu renomeega rahuvalvajate.
Kolm sisemist küsimust
Kui nüüd jätta korraks kõrvale need kolm välisjõudu ja teha Kirgiisias toimunusse põgus sissevaade, siis võib samuti rääkida kolmest: mis toimus, miks toimus ja mis saab edasi.
Mis toimus? Laskumata detailidesse (kirjeldusi ja videopilte on praegusel on-line-ajastul küllaga), võib üldistatult öelda, et see oli nn tulpide revolutsiooni uus katse. Värviliste revolutsioonide uhkesse ritta sobitatav 2005.a. rahvarahutus tõi küll Kirgiisias võimule uue mehe, kuid ei muutnud poliitilist tegelikkust. Sisuliselt kohe peale esimese presidendi Askar Akajevi kukutamist hakkas uus president Kurmanbek Bakijev järjekindlalt kordama eelmise võimukandja vigu. Ning praktiliselt koheselt algasid ka protestid.
Onupojapoliitika ja meeletu korruptsioon, vaesus ja tööpuudus, kasvav varanduslik kihistumine lõid rahulolematuse fooni. Vaba ajakirjanduse piiramine ning „ebamugavate isikute“ kõrvaldamine kütsid seda ainult takka. Viimase piisa olla lisanud karikasse kommunaal-majanduslike tariifide järsk tõus. Kõik see oli kokku vastus küsimusele „miks?“ Kuigi kindlasti mitte täielik vastus.
Mis saab aga edasi? Väga tahaks öelda, et Kirgiisia on teel Nõukogude-aegsest ebariigist normaalseks vabariigiks. Mis annab alust lootuseks, et kirgiisid on teel selle suunas, mida meie siin nimetame normaalseks? Aga selle tõttu, et nad demonstreerisid soovimatust leppida.
Kirgiisid ei soovi leppida klanni-ühiskonnaga, poliitilise suukorvistamisega ja hirmuvalitsusega. Tõsi küll, mugavat läänlast võib hirmutada asjaolu, et nad pusklevad vaba ühiskonna poole „ebanormaalsete“ vahenditega nagu tänavarahutused. Kuid ega sünnivalu pole kunagi lihtne. Kirgiisia ühiskond ja kodanik on alles kujunemas. Tuleb ainult loota, et need kolm eeslit teda seejuures liiga palju ei eksita.
Karmo Tüür
11.aprill 2010
---
lugu ilmus vene keeli siin.
Sunday, April 4, 2010
Разбор полётов: Moskva plahvatused
4.veebruari saates kõnelesime sellest, millest ilmselt enamik kommentaatoreid neil päevil. Moskva terroriaktid. Kes iganes seda koletut tegu ka ei planeerinud, korraldanud ja läbi viinud, kuulub meie kaastunne ohvritele.
Versioone võib välja tuua vähemalt neli/viis. Kõige primitiivsem on tšetšeenia variant, sellest laiem ja ilmselt tõesem on Põhja-Kaukaasia/islamiäärmuseluse oma. Nö väliste variantidena pakuti välja Afganistani, Gruusia kui ka nö lääne eriteenistuste oma. Loomulikult kõlasid ka sisemised vandenõuteoreetilised seletused - nn "miilitsa" ja "FSB" omad.
Nö keskmine seletuskäik osutab ikka kuhugi Venemaalt välja. Samas on taoline seletus ühekorraga oma olemuselt väär ja väga iseloomulik. Keskmine venemaalane tajub nn "musti" või "mitte-slaavi välimusega" inimesi kui midagi võõrast ja välist. Kuid tegelikkus on julm - enamik nendest, keda märgistatakse võõrastena, on Venemaa enda kodanikud.
Põhja-Kaukaasias on terve pilv inimesi, kes on valmis kasvõi kohe asuma teele, et ehtida end pommivööga ja maksta kätte. Lihtsaim variant nendest on nn mustad lesed. Paraku saavad neid inimesi ära kasutada kes iganes, olgu selleks kas kohapealsed ettevõtlikud ideoloogid või muud kuritahtlikud inimesed. Terrorismi tagajärgedega võidelda on sisuliselt lootusetu kuid efektne tegevus, põhjustega võitlemine aga neetult pikk ja keeruline ja kulukas protsess.
Mis saab edasi? See sõltub Venemaa reaktsioonist toimunule.
Kurval teemal kõnelesid, Jevgenia Garanža, Harri Tiido ja Karmo Tüür. kuulda saab arhiivist.