Moonutused hääbumise suunas

Suure sõja pisikesed jäljed, mida tavaliselt tähele ei panda ... ehk mõnikord on detailid vähemalt sama olulised kui nö suur pilt

Üks jälgimisvääriline moment on see, kuidas sõda on tekitanud moonutusi VF tööturul, nt turvateenuste valdkonnas. Kuna selles tihti töötavad endised pagunikandjad, kes mh oskavad ka relva käsitseda, siis nemad on eriti magus materjal kahuriliha värbajatele. Lisaks see aspekt, et tihti on turvamehe rolli sattunud endine sõjaväelane/miilits/jms oma sotsiaalse staatusega rahuolematu ja hea meelega läheb kerge raha ja nö sotsiaalse rehabiliteerumise lootuses rindele (järsku tulen tagasi kangelasena ja naine/suguvõsa hakkab mind jälle austama).

Nii on tekkinud olukord, kus on puudus turvameestest, eriti aga vahetuse vanematest ja muudest keskastme tegelastest valdkonnas, nende leidmiseks/töölhoidmiseks tuleb maksta järjest kõrgemaid palku (kohati palgatõus 70-80%). See aga tähendab turvateenuse hinna kallinemist, firmade konkurentsivõime vähenemist ja edasi juba arusaadavat sündmuste ahelat kuni ettevõtete pankrotistumiseni ja nendesamade meeste sattumist tööturule, kus konkureerib praegu ka VF armee nimeline hakklihamasin.

Teine näide – autojuhid on praeguses sõjas eriline kulumaterjal. Pole vahet, kas sa istud varustus-auto, soomuki või tanki roolis, sind jahitakse kõigi võimalike meetoditega alates miinidest kuni droonideni.

See on nt meie kõrval Loode-Venemaal loonud olukorra, kus tööpakkumiste arv autojuhtidele on suurenenud regiooniti 40-60% ning palgapakkumised vähemalt 40% (keskmine palk töökuulutustes u 100 tuh RUB, samas kui mullu oli see u 60 tuh RUB). Sellest tulenev sündmuste jada on jällegi sama mis eelmisel juhul, eriti arvestades et kui varem oli siin Euroopa naabruses lihtne teenida nii ettevõttel kui töölistel rahvusvaheliste vedude pealt (niimoodi liikus kaubagrupiti võttes kuni 60% kaupadest), siis nüüd on see sisuliselt kinnikülmunud äri.

Loomulikult leiab majandus ja ettevõtlikud inimesed alati meetodid, kuidas turumoonutuste tingimustes mitte ainult ellu jääda, vaid ka need moonutused ära kasutada, aga üldine pilt on ikkagi selge. Hetkel teeb jahtuv majandus koos kappava inflatsiooniga seda, et veel eile tavalist palgatööd teinud mehed satuvad tööturule ja on selle võrra altimad saamaks värvatud sõjamasinasse.

Kogu kirjeldatud protsessi eripära on aga selle ühesuunalisus hääbumise poole, kuna mängu tuleb demograafia. Venemaa sõdib seda sõda nii nagu I ja II MS ajal, hoolimata inimressursist, justkui toimiks toonane lööklause „küll eided uusi asemele sünnitavad!“. Vaata ei sünnita enam. Meie kõrval olev Pihkva oblast, mis on oma territooriumilt u Eesti suurune ja milles elas II MS eel u 1,7 miljonit inimest, on nüüdseks hääbunud u 600 tuhande peale ja see number jätkab kahanemist.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et kui keegi jälle üritab rääkida, kuidas Venemaale on kõik see sõda nagu nohu, viidates „suurusele ja vägevusele“, siis mõnikord tasub vaadata pisikesi detaile, et tajuda suurt pilti.
---

lugu ilmus siin

Kolm stsenaariumit Ukraina rindel

Ükskõik missuguste protsesside prognoosimisel on ühe universaalseima analüütilise tööriistana kasutada kolmikjaotus: asjad lähevad halvemaks, paremaks või jäävad samaks. Seejärel saab hinnata iga stsenaariumi tõenäosust ning ongi lihtne, kuid seda arusaadavam hinnang käes.

Rahvusvaheliste suhete lahkamisel on muidugi alati siin lisaks konks: paremaks või halvemaks kelle vaatenurgast? Kuna me oleme Ukrainaga ühel pool rindejoont, siis võtamegi aluseks meie, kitsamalt Ukraina ja laiemalt nn kollektiivse Lääne mätta.

Kohe alustuseks annan ka tõenäosushinnangud, aga rõhutan, et teen seda praeguste teadmiste pealt. Prognoosimise ja tõenäosuse hindamise juures on suurimaks kitsaskohaks see, et me saame hinnata ainult lineaarseid protsesse. Samas ajalugu on tulvil näiteid, kui isegi näiliselt ettemääratud protsessi sekkub mingi mitte-lineaarne muutuja, nö mängumuutja ja kõik esmatasandi hinnngud kukuvad kokku. Mitme-tasandilised, mitme muutujaga hinnangumudelid on ka olemas, kuid see läheb leheloo jaoks liiga keeruliseks.

Seega – esmahinnang: positiivne areng on tõenäosusega 10-15%, negatiivne 25-30% ja protsessi jätkumine laias laastus samamoodi saab koondhindeks u 60%.

Positiivne areng tähendaks Venemaa lüüasaamist, olgu siis kas täiel / strateegilisel määral (koos kõigi Ukraina alade tagastamisega) või siis osalisel (st tõmbudes nt välja mandri-Ukrainast, kuid jättes kontrolli Krimmi üle endale).

Kõige nõrgem koht oleks see, et Venemaa peaks oma kaotust ka ise tunnistama, teatades sellest avalikult. Selle stsenaariumi tõenäosus ei ole 0, kuna suhteliselt hõlpsalt on ette nähatavad kaks mängumuutjat: Lääne oluline tehnoloogiline abi (nt F-16 lennukite näol) ja/või Venemaa esindusnäo väljavahetamine (uuel inimesel on hõlpsam teatada oma eelkäija läbikukkunud plaanidest).

Kummagi faktori ilmnemine ja/või otsustav mõju sündmustele pole kuigi suure tõenäosusega, kuid summaarselt võib seda siiski hinnata kas 10 või 15% peale.

Negatiivne areng Ukraina võtmes tähendab seda, et Venemaal õnnestub kas edeneda rindel ja/või teatada sõja külmutamisest. Kõige jaburam on asjaolu, et Moskva võib kuulutada ennast võitjaks suvalisel ajahetkel ning teatada, et tema „eesmärgid ongi saavutatud“, kuna keegi pole siiani mõistuspäraselt suutnud nende nn eesmärke kriteeriume sõnastada.

Olukorra külmutamine praeguses staadiumis oleks Ukraina võtmes negatiivne, sest kuigi enamik territooriumist on suudetud enda käes hoida ja isegi tagasi vallutada, tähendaks see Kiievile ikkagi kaotust. Umbes samal moel nagu Soome või Jaapan, kes kaotasid territooriume Venemaale, ehkki jäid riikidena kehtima.

Kuna Venemaa jaoks on nn võidu väljkuulutamine niivõrd lihtne, siis on selle stsenaariumi tõenäosus ka kõrgem, nagu öeldud u 25-30% tõenäosusega. Mängumuutjad, nn mustad luiged on laias laastus samad, mis eelmisel stsenaariumil, ainult et vastasmärgilised – Venemaa tehnoloogiline võimekus suruda relva abil oma tahet peale ja/või poliitilise esindusnäo vahetumine, ainult et nüüd juba Ukrainas.

Asjade samal moel jätkumise stsenaarium on alati kõige kõrgema tõenäosusega, nii ka seekord. Venemaa jätkab selle stsenaariumi korral kurnamissõda Lääne vastu Ukraina riigi pinnal peetavas sõjas, suutes Läänt piisavalt lõhestada / hirmutada, mistõttu abi jääb vinduma ja sõda vahelduva intensiivsusega kestma.

Selle stsenaariumi juurde mägumuutjatega arvestamine ei käi, seega saab asuda kokkuvõtte kallale.

Esiteks hea sõnum on see, et mis iganes poleks ka jooksvate sündmuste kulg, võib see ikkagi Ukrainale tähendada häid perspektiive. Nii kole ja küüniline kui see ka pole, siis võib vaadata nendesamade Soome ja Jaapani näidetele ja näha, et õiged valikud ja sõjajärgne ülesehitus võib anda suurepärase ja silmnähtava edenemise, eriti võrreldes agressiivse naabriga.

Teiseks aga see, et nagu näha on neljast võimalikust mängumuutjast meie, st Eesti ja Lääne kontrolli all üks – piisavas mahus ja tempos (sõjalise) abi andmine Ukrainale. Selle abi andmiseks aga peame me kõigepealt mobiliseeruma / mõtestama oma tegevusi ise ja seejärel ennaktempodes veenma ka oma liitlasi.

---

lugu ilmus siin

Munamäss Venemaal?

Ajalugu teab mitmeid toiduga seonduvaid rahutusi, Venemaa ajaloos on üks tuntumaid võibolla XVII saj keskpaigas toimunud soolamäss. Tookord tõusis seoses uute tolli- ja maksureeglitega järsult soola hind ning järgenud mäsu sundis toonaseid võime tegema samme tagasi.

Hetkel on Venemaal üheks kuumemaks teemaks kanamunade hind, mis on aastaga kerkinud ligi poole võrra. Põhjus on laias laastus sama – Venemaa valitsejate poliitika (sõda Ukraina vastu) on endaga kaasa toonud turumoonutuse.

„Suveräänne ja isetoimiv Venemaa“, millest hardunult räägib Vladimir Putin, on tegelikkuses sõltuv ülejäänud maailmast samavõrra nagu iga teine riik / majandus. Oh üllatust, ka sellises valdkonnas nagu kanakasvatus ja munatootmine ollakse nii tehnoloogiliselt kui kvaliteetse lähtematerjali mõttes seotud eelkõige Läänega, kelle vastu nüüd aga otsustati sõdida.

Sõda tõi endaga sanktsioonid

Lääs vastas sellele ründele kaupmehele omasel moel, seades sisse kaubanduspiirangud. Kuitahes punnis põskedega ja üleolevalt ka Venemaa võimsusest kaagutajad ... vabandust rääkijad ka ei puhiseks, on tagajärjeks see, et ka selles näiliselt ebaolulises sektoris on tagasilöögid.

Nagu ikka, üritab praegune ületsentraliseeritud ja „käsitsijuhtimisele“ allutatud Venemaa reageerida administratiivselt. Nii annab riiklik meedia uhkusega teada, et riiki lasti sisse tuua mune Aserbaidžaanist, tervelt 306 tuhat tükki!

Andmaks aimu, kui näiline on see meede, saab aimu etteheitvalt kõlavast materjalist „Hoiupanga meelest söövad venemaalased liiga palju mune“, mille põhjal saab teha lihtsa arvutuse, et keskmiselt tarbitakse Venemaal u 1 mln muna päevas. Ning ka selles loos tõdetakse, et mistahes moel ja hindadega välismaise kauba sissetoomine ei lahenda põhiprobleemi – kodumaise täistsüklilise tootmise puudumist. Täis tsükkel tähendab kaugelt enamat kui kana panemist õrrele munema ja kausitäit seemneid nokkimiseks, see on seotud nt ka omamaise põllumajandustehnika, väetiste kui ka nt vaktsiinide/ravimite jms tootmise võimekusega.

Vladimir Putin võimendas teemat oma isikliku ja talle omase labasevõitu sekkumisega teemasse (küsimus munade kohta põllumajandusministri käest – muuseas sellised võtted on poliit-tehnoloogilised väga hästi läbi kaalutud ja lähendavad teda rahvale). Ühtlasi aga lõi see ka paljudes peades seose Vladimir Putini ja munade / toiduhindade vahel.

Riiklik ülejuhtimine kõiges

Kuid tegelikult on olukord palju laiem ja keerulisem kui munakarpi ja selle hinda vaadates paistab. Ka neli sajandit tagasi polnud sool ju peamine küsimus, ehkki soola kui konservandi tähtsus oli toona üüratult olulisem, suisa elulisem kui praegu.

Küsimus on praeguse riikliku mudeli ülemäärases sekkumisest iga venemaalase ellu, alates vigase välispoliitika tõttu tõusvatest toiduhindadest kuni nendesamade venemaalaste sõtta- ja surmasaatmiseni välja.

Võrdlus XVII sajandi, nn mässude sajandi elanike käitumisega on mõistagi kohmakas ja eksitav ning bojaaride majade põletamist ning Kremli ründamist oodata oleks mõtetu. Kuid väga laias laastus pole sealse ühiskonna mentaalsus muutunud – toona algas Soolamäss katsest anda tsaarile üle palvekiri ning lõppes mässajate ninameeste hukkamisega, kuid selle protsessi sisse jäi ka streletside üleminek mässjate poolele ning lõpuks arusaam, et rahvas võib ikkagi vastu ka hakata.

Mine hullu tea, järsku võib see endaga tuua ka ketserliku mõtte, et järsku oleks ilma preguse tsaarita ja tema sõjata Venemaal parem elada?

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Soome, 12.pakett, USA abi, Serbia

- Soome astumine NATO liikmeks ei saa jääda "karistuseta" VF poolt, kas aga Moskval on praegu auru sellega tegeleda?

- EL 12. sanktsioonide pakett paneb venemaalasi teleka eeskujul irvitama, kuid see on pigem kriminaali teeseldud enesekindlus

- kas USA abi Ukrainale kuivab kokku või leitakse olukorrale siiski lahendus?

- Serbia valimistulemus: skisofreenia jätkub - "venemeelne" valitsus viib Serbiat üha lähemale EL poole

Aasta viimane saade, mida juhti Pavel Ivanov, kõnelemas nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuuatav siit

Разбор полётов: Venezuela, Ukraina, Venemaa, Hiina

- Venezuela teeb "tagurpidi-Krimmi", viies ennem läbi üliveidra referendumi ja soovides seejärel naaberriigi territooriumi kaaperdada

- EL rahaline abi Ukrainale on ainult üks osa suuremast teemadepuntrast

- "puutinivalimiste" algus

- kas EL saab esitada Hiinale nõudmisi, ilma ise midagi vastu pakkumata?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putin nimetas ennast taas presidendiks

Kaks eetrit, üks jutt.

Ehkki seaduse kohaselt algab kandidaatide esitamine alles kuskil jaanuaris, teatas Puutin enda otsusest jääda edasi valitsema. Kogu ülejäänud tsirkus, mida selle otsuse vormistamiseks korraldatakse, saab olema huvitav jälgida, kuid pole enam sisuliselt oluline.

Kuku raadio Sihikus räägitut saab järelkuulata siit, ETV Ringvaate lõiku järelvaadata siit.

Разбор полётов: kliimaDubai, OSCE, Ukraina, Iisrael

- Dubai kliimakonverentsi võibolla peamine tulemus oli otsus suurendada tuumaenergeetika osakaalu üldises tootmismahus - kõigist muudest plaanidest ja lubadustest on see vast kõige realistlikum

- VF saavutas OSCE kaudu kaks väikest punktivõitu: esiteks läbi osalemise fakti kui sellise, teiseks oma tahte läbisurumise Eesti eesitumise blokeerimise läbi

- Ukraina viib läbi pika vinnaga infooperatsiooni, tegemaks selgeks, et tegemist on pikaajalise tööga vaenlase tõrjumise osas, samas tema tehniline võimekus järjest kasvab

- Iisrael ei sõdi ainult HAMAS'iga, tema vastu on koondunud terve rida äärmuslikke ja terroristlikke jõude, kellele jagub pooleoidjaid ka Läänes

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaast Välistunnis

- VF kasutab jälle põgenikke relvana, proovides sellega järjest neid piire, kus on vaja tekitada segadust - miks ta seda teeb?

- Teisest küljest on ette valmistamisel "lojaalsusdokument", mida peaks piiril hakkama täitma VF'le sissesõitjad, mida me sellest teame?

- Kas venimajäänud sõda on midagi muutnud VF ühiskonna suhtumises võimudesse?

- Lähenevad presidendi"valimised" on tegelikult võimu kinnistamise riitus, aga kes võib sattuda valimissedelile teise nimena?

- Lavrovi osalemine OSCE istungil - kas VF punktivõit?

Kõigest sellest ja mitmest muustki teemast sai räägitud Vikerraadio Välistunnis; saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Aleksanda Männart ja Karmo Tüür; saade järelkuulatav siit

Putin kui nakkushaigus

Pidin hiljuti kõnet ütlema ühele Venemaa opositsiooni esindavale seltskonnale, kelle loomulik huviasetus oli, et kuidas ikkagi kukutada võimult Vladimir Putin. Minu esinemine polnud muidugi pühendatud režiimimuudatuse esilekutsumisele Venemaal – see ülesanne olgu ikka venemaalaste enda lahedada, kuid saalist tulnud küsimused olid keskendunud suuresti sellele ühele küsimusele.

See tundub ju alati nii ahvatlevalt lihtne. Kukutada kuningas, lootuses et selle järel kõik muutub, kaob kõik halb ja kogu rahvas võtab kui halvast unest üles ärganuna üksteisel kätest kinni ning hakkab liikuma helge tuleviku poole, mis on ju otse siinsamas, ümber nurga! Tasub vaid teha see üks viimane ponnistus ning kõik hakkab surnud punktist liikuma.

Jah muidugi see kõik on väikene liialdus, Venemaa opositsiooni või „opositsiooni“ esindajad pole nii naiivsed, et uskuda ainult ühe isiku võimultkõrvalmise võluväesse, kuid see on nii üldinimlik. Projetseerida kõik halb ühele võimuesindajale ning kloppida üles tema vastu suunatud negativismi. Rumal, aga efektiivne mobiliseerimise mehhanism, mis oma poolehoidjate üleskehutamiseks kärab küll.

Venemaa reaalsus 2023

Äsja toimus Saksamaal konverents: „Maa ja maailm: vene reaalsus aastal 2023“. Varem toimusid sellesama sarja üritused Moskvas Sahharovi keskuses, kuid arusaadavalt pole vähegi vabama mõtte üritused enam Venemaal läbiviidavad.

Üks esineja sellel, politoloog Kirill Rogov sõnastas huvitava mõttekäigu. Selle kohaselt ootavat paljud Venemaa vabamaks muutmise ihalejad Vladimir Putini surma, lootes et peale seda saabub võimaluste aken millegi ärategemiseks. Rogovi hoiatu kõlas umbes nii: pole vaja karta seda, et Putini surma järel võtab võimu tema teisik; karta on vaja seda et võimu võtab keegi, kes näeb välja täiesti teistmoodi, kuid sisuliselt on täielik/täiuslik Putin.

Jätkan siitkohalt, tõukudes Rogovi sõnadest ja konverentsi pealkirjast, et Venemaa reaalsus 2023 ongi see, et Putin on lisaks konkreetsele inimesele veel ka meeleseisund. Nagu nakkushaigus, mis võib vahetada selle kandjaid ning esineda sarnaste sümptomitena suisa miljonitel inimestel.

Stalin kui efektiivne manager

Ennast Venemaa teemadega kursis hoidvad inimesed on kindlasti kuulnud seda väidet, et „oli mis oli, aga Stalin oli efektiivne riigivalitseja“. Stalinism kui võrdkuju kõvale käele, mis peabki Venemaad valitsema kõikjaletungiva hirmu ja „isakese armulikkuse“ ehk piitsa ja prääniku abil, pole kuhugi kadunud, olles tegelikult üks riigipiire mittetundev arhetüüp. Võim peab selle nägemuse kohaselt olema absoluutne, igasugune teisitimõtlemine peab saama karistatud.

See on nagu seeneniidistik, mis istub sisuliselt igas metsa-aluses või rahvas, oodates vaid soodsaid tingimusi, et oma nähtavaid viljakehasid vohama lasta. Mõni piirkond ja keskkond on lihtsalt selle mõtteudeli arenguks soodsam kui teine.

Inimestel kui ideede leviku keskkonnal on üks seaduspära, nad kipuvad kordama vanu käitumismustreid. Neid, mis on toonud varem edu ... või vähemalt tulemusi, mida on võimalik tõlgendada eduks. Venemaa impeeriumi asukatel on vähe kogemusi vabaduse ja demokraatia kui edulooga, kuid see-eest kuhjaga (genereeritud) teadmisi mittevabadusest kui enam-vähem turvalisest ja toimivast keskkonnast, mis võimaldab tunda vähemalt uhkust, kui mitte heaolu.

See mudel on ümberpööratav, kuid nende muudatuste esilemanamine on juba Venemaa enda asukate ülesanne, mitte minusuguse kauge vaatleja oma. Senikaua on aga Venemaal laialt levinud nakkushaigusena mõte, et sõjaliselt võimas mittevabadus on parem kui rahumeelne ja heaoluline vabadus.

---

lugu ilmus siin

Geoprostitutsioon ja eetilised valikud

Ei ole midagi püsivamat kui muutused. Veel eile näis olevat Kaukaasias kõik suhteliselt selge. Armeenia näis olevat määratud olema Venemaa sõltlane, kuna konfliktis Aserbaidžaaniga polnud tal muud valikut. Gruusia näis olevat võtnud kursi Lääne klubide poole, olles eri partnerlusprogrammide innukas osaline.

Tänaseks näikse kõik olevat pea peale keeratud. Aserbaidžaan, tajudes Türgi tuge ja Venemaa nõrgenemist, lahendas enda jaoks ära lootusetuna näinud Karabahhi küsimuse. Armeenia, nähes oma võimalust muuta oma seni ettemääratuna näivat alluvussuhet, üritab end Venemaast lahti rebida. Gruusia aga libistab end juba üsna otsustavalt Venemaa ja Hiina embusse.

Riikide (välis-)poliitilise orinetatsiooni muutmises ja oma tegevuse ümbermõtestamises pole mõistagi midagi uut. Kõikvõimalikud „igavesed“ liidud lagunevad ja kujunevad ümber – see on nüüd see muutuste püsivuse osa. Kuid teine pool asjast on see, kuidas neid muudatusi tõlgendatakse ning missuguste väärtus-süsteemi seeläbi põlistatakse. Kas vabaduse või mittevabaduse koordinaat-teljestikku.

Geoprostitutsioon

Juhtusin hiljuti vestlema ühe Eestis resideeruva Venemaa kodanikuga. Tinglikult võiks teda kategoriseerida kui „hea venelane“, ehkki ta ise seda määratlust põlastab. Aga see liigimääratlus on õigustatud selles mõttes, et see inimene tunnistab oma koduriigi kuritegelikkust ja ebaõiglust Ukraina vastu peetava sõja kontekstis.

Nüüd oli see inimene hiljuti naasenud Armeeniast ja meenutas õndsa õhkamisega, et kui hea ja ilus ja maitsev ja külalislahke oli see kõik olnud. Et kuidas polnud mingi probleem olla selles ilusas riigis venelane, ilma et peaks end igal hetkel kontrollima keelekasutuse jms mõttes. Ja siis libises sellesama ilusa meenutuse hulka mõttekäik, mille kohaselt olla armeenlased pisut hirmunud mõttest, et nad peavad ennast nüüd Venemaa alt Lääne alla heitma. Sõnakasutusest ei jäänud kahtlustki, see määratles Armeeniat kui lõbunaist, kes peab end nüüd uue peremehe ees uurakile ajama.

Eksisteerib selline mõiste nagu „geoprostitusioon“. See on umbes sama nagu klassikaline klient-patroonriikide suhte kontseptsioon, ainult et veidi vähem akadeemilisem ja seeläbi ka arusaadavam. Inimesed, kelle peas valitseb impeeriumimeelne raamistik, eitavad riikide/rahvaste vaba tahet ning näevad kõiki suhteid läbi jõu- ja allutamise prisma.

Eetilised valikud

Selles realpolitik-keskses maailmanägemuses pole olemas mingeid vabadusi ise otsustada, rääkimata eetilistest valikutest. Tugevad teevad, mida tahavad ja väikesed vaadaku, kuidas nad suudavad ennast selles suures mängus elus hoida. Ja kui see väiksem ei suuda, siis pole kah probleemi, suurem loom neelab ta alla, korraks röhatab ja vaatab seejärel võidukana ringi – et kas kellelegi on midagi peale „resoluutse hukkamõistu“ kobiseda?

Väikeriikidel on aga võimalus valida, kumba maailmanägemust nad toetavad. Nagu vana indiaani mõistuloos, kus ellu jääb see hunt, keda sa ise toidad. Kas see pool, kus on olemas inimõigused, valikuvabadus ja õiguse jõud. Või see teine pool, kus on olemas jõu õigus ning inimelul ja tema vabal tahtel pole mingit väärtust.

Igasugune poliitika, sh ka välispoliitika peaks olema riigi pikaajaliste huvide teostamise instrument. Juhul kui me oleme otsutanud eetiliste valikute kasuks, siis me ei lase ennast juhtida ärihuvidel või hirmul. Meie välispoliitilised valikud peavad lähtuma sellest, et keda või mida me tahame toetada. Kas Venemaad või Ukrainat, kas Hiinat või Taiwani, kas totalitaarseid režiime või demokraatiaid.

See valik pole lihtne, ma tean. Igal valikul on oma tagajärjed. Kuid need valikud kutsuvad ka esile muutuseid. Ning pole midagi püsivamat muutustest.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA/Hiina, sanktsioonid, Suurbritannia, Kazahstan

- USA-Hiina tippkohtumine annab lootust, et mitte kõiki probleeme maailmas ei üritata toore jõu ja verevalamisega lahendada

- kuigi rahulolematus Venemaa karistamiseks mõeldud sanktsioonide toimise osas on arusaadav, tuleb ühtlasi ka mõista, et protsessi venimine on milleski võrreldav BREXIT'iga - see lihtsalt ei ole sõrmenipsust äratehtav protsess

- Suurbritannia endise peaministri naasemine valitsusse välisministri rollis võiks olla hea märk üle-lääneliste koostööprotsesside toimimisele

- Kazahstan ja Venemaa - miks see suhe on nii tähtis Moskvale

Stuudios saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Iisrael, Taiwan

- Millega seletada nii laialdast Iisraeli-vastaste meeleolude levikut Euroopas? Esiteks pole kunagi varem olnud Euroopa linnades nii palju islami/araabia taustaga inimesi, kes on lihtsalt altimad haarama kinni vastavast infost. Teiseks kipuvad linlikud noored, eriti ülikoolide taustaga noored, kes on oma olemuselt alati valmis häälekalt avaldama oma arvamust, tihtipeale romantiseerima igasugust vastupanuvõitlust, sh Palestiina oma. Ainult et hetkel tuleb teha sisse selge vahe - Hamasi terror pigem hävitab, kui võimestab Palestiina pingutusi.

- Taiwan ja Tiibet on kaks erogeenset tsooni Hiina jaoks, igasugust liigutust sel teemal võetakse valulikult. Kuid kui eelistada, kas suhelda demokraatia või diktatuuriga, kumma huvisid eelistada, siis eetiliste valikute mõttes on asi väga lihtne. Nii nagu me loomuldasa eelistame Ukrainat, mitte Venemaad suhtluspartnerina, nii peaks sama selge valik olema Taipei, mitte Pekingi kasuks.

Nendel ja muudelgi teemadel rääkisid saatejuhi Pavel Ivanov juhtimisel Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ksenofoobiast Venemaal

Ksenofoobia ehk võõravihaga on Venemaal kõik korras. St - võõraviha õitseb ja õilmitseb seal nii nagu ikka, ja ka selle osas pole Venemaa unikaalne. Kõige üldisemas plaanis on hirm ja umbusalduse võõraste ees meile liigiomane. Teatud hetkedel võib see muuseas olla ka täiesti rakenduslikult kasulik - nt kui Pihkva oblasti piiriäärses tsoonis elav inimene teatab igast võõrast ja kahtlasest inimesest igaks juhuks oma piirivalvele.

Aga ega ksenofoobia ei pea olema suunatud ainult teise nahavärvi vms tunnuse alusel "võõrale". Venemaale spetsiifiliselt on praegu omane vaenata ka neid venelasi ja/või venekeelseid inimesi, kes sõja tõttu on praegu pidanud oma kodudest lahkuma ning otsima endale tööd ja leiba Venemaal, nii et tihti vaenab ka venelane venelast, sest et ... "a mis nad ronivad siia, mingu kuhugi mujale, meil siin endalgi kõike vähe!"

Kõigest sellest sai põgusalt räägitud Kuku eetris, saatelõik järelkuulatav siit.

Разбор полётов: Iisrael

Selle saate kõik teemapüstitused tõukusid Iisraeli ümber, sh ka see, et kas toimuv sunnib meid unustama Ukrainat? Minu meelest vastupidi, sest need kaks ja oma näivuselt väga erinevat konflikti on tegelikult ühe ahela eri lülid.

- ÜRO deklaratsioon vaherahust on ebaõnnestumine selles mõttes, et eksisteerib mõistepaar "kuritegu ja karistus". Ei saa kurjategijale pakkuda võimalust öelda, et peale oma kohutavalt verist tapatööd võib ta öelda, et "tšurr, mina olen majakeses nimega vaherahu" ning sel moel vältida karistust. Pole üleüldse oluline, kas kurjategijaks on Venemaa, Iraan, Palestiina, Hamas või minu poolest ka Iisrael ise. Nii Ukraina kui Iisrael omavad õigust ennast kaitsta ning endale kallaletulijat karistada. Juhul kui selle karistamise käigus pannakse toime uusi (sõja-)kuritegusi, siis tuleb ka neid omakorda uurida ja nende eest karistada. Ei saa ei Ukrainat ega Iisraeli sundida vaherahule moel, mis mahitab agressorit uutele kuritegudele

- antisemitismi puhangul Dagestanis on oma ajaloolised juured

- Erdogani võimas kõneakt

- Hiina võimalus korraldada kas midagi ise või siis kasutada kuriKoread samamoodi nagu Iraan kasutab Hamasi

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Kuriusklikkus ja õigusetus üldistada

Mu kadunud kamraad rääkis oma vanematest kui kuriusklikest, kes on oma karmide piirangute ja elamata elu õigustuseks miskipärast primitiiv-religioossed loosungid kasutusele võtnud. Minu enda süvausklik vanaema oli maailma lahkeim ja abivalmim inimene.

Kommunismist saab rääkida hipilikult õndsalt kitarri näppides ja seletades midagi võrdsusest ja vendlusest, kuid saab rääkida ka kuriusklikult, nagaaniga lauda tagudes ja kuklalaskudega ähvardades.

Igat ideed või ideoloogiat, religiooni või filosoofiast saab praktiseerida leebel ja rahuarmastaval moel, kuid seda saab ka küünilise poliitika ja/või elajalikult verise terrori nimel ära kasutada. Ühestki vaimsest praktikast ei tulene otseselt kurjus ja vägivald. Nagu hiljuti ühes lõimes mainiti: „ka budism ei sega vägivalda“ (st ka budismi viljelevad inimesed võivad „õige asja“ ajamise nimel tappa).

Ka rahvusluse nimel võib rääkida üllastest aadetest ... või siis rakendada see üliküüniliselt rahulolematuse ja agressiivse energia koondamise ning poliitilise kapitali kogumise vankri ette. Pidada hingestatud kõnesid või räusata ja röökida.

Millest räägivad kõik need näited? Aga seda, et nt Hamas ei esinda veel ei Palestiinat ega veel vähem kõiki moslemeid. Hamas on terrori-organisatsioon, kurjuse rusikas, mis on kaaperdanud kitsa Gaza sektori ning mida omakorda kasutab ära seltskond, kes on kaaperdanud võimu Iraanis. Terroristid, keda tuleb nende võika kuriteo eest karistada, kuid kes hoiab pantvangis ja inimkilbina miljoneid.

Samamoodi nagu kuri-Kim, kes on kaaperdanud võimu kuri-Koreas, ei esinda kõiki inimesi, kes selles õnnetus riigis elavad. Sellest vanglast pagenud kindralidki jahmuvad, saades aru, et riik on neile kogu aeg roppu moodi valetanud.

Nn kommunistlik partei, mis on kaaperdanud võimu Hiinas, ei defineeri oma jõhkras inimõigusi eiravas küünilisuses veel kõiki hiinlasi. Isegi ülemaailmselt tegutsevate nö salajaste politseijaoskondade võrgustiku kaudu ei õnnestu muuta ära asjaolu, et suurem osa hiinlastest tahavad lihtsalt elada normaalset elu, olla külalislahked ja naeratavad.

Mis siis on selle lühikese loo moraal? Väide, et kõik õunad on rohelised, hapud ja üsna söödamatud, kõlab ju lollakalt, kas pole? Sama jabur ja ebaõiglane on üldistada kuriuslike äärmustegelaste järgi terve rahva ja/või religiooni üle.

---

lugu ilmus siin

Venemaa tükeldumisest

„Peale Venemaa möödapääsmatut kaotust tuleb see territoorium jagada vastutusaladeks teiste riikide vahel samamoodi nagu tehti Saksamaaga peale Teist Maailmasõda“. Hiljuti esitati mulle see tees koos küsimusega, et mis ma sellest arvan. Teesi esitaja seisukohalt olla see ainumõeldav lahendus, ellimineerimaks imperialismi retsidiive Venemaal ja võimaldamaks väiksemate, normaal-mõõdus ja normaalselt käituvate riikide teket selle territooriumil.

Esiteks – sellise mõjualadeks jaotamisele peaks eelnema totaalne lüüasaamine Väga Suures Sõjas ja sellele lõppev kapitulatsiooniakt. Nii et selle jaotamise eelduseks oleks nii palju verd ja kannatusi, et selle teesiga ei tahaks isegi teoreetilise spekulatsiooni korras edasi minna.

Teiseks, juhul kui sellise jagamise eesmärgiks peaks olema nö impeeriumipisiku väljauhamine venemaalaste ajudest, siis ma pole üldse kindel, et jaotamine/allutamine poleks vastupidist tulemust tootev. Igasugune sund tekitab trotsi ja muudab vastikuks viimatise sundija ja „kuldseks vanaks ajaks“ eelmise ehk impeeriumi perioodi.

Kolmandaks – juhul kui Lääneriigid püstitaks endale sellise ülesande, siis mille poolest nad erineks oma mõtteviisilt praegusest Venemaast? Vene imperialism teotseb praegu Ukrainas sama loogika alusel, pidades Ukrainat kui riiki mingiks väärituks ja mõtetuks moodustiseks, mille asukatele tuleb tule ja mõõgaga selgeks teha, kuidasmoodi tuleb „õigesti mõelda“ ja oma vallutajaid armastada.

Neljandaks – võibolla aitab näidetest, kui oleme üritanud kellelegi jõuga oma reegleid peale suruda? Afganistanist ei piisanud?

Jah loomulikult, enda julgeoleku eest peame me hoolt kandma rohkem kui iial varem, kuid seda siiski enda kaitse- ja heidutusvõimet tugevdades, mitte naaber-riigi tükeldamist ja (ajutisele) kontrollile allutamist planeerides.

Ma muidugi möönan, et oleks hea lõpptulemusena näha enda lähedal normaalselt ja pragmaatiliselt tegutsevaid riiklikke moodustusi, tinglikult Pihkva ja Novgorodi vabariike, iseseisvat Ingerimaad jne, kuid selle lõpptulemuseni jõudmiseni peavad viima Venemaa sisemised arengud, mitte välised sekkumised, ammugi siis mitte sõja jõul.

See, et praegune andetu juhtimismudel viib Vene impeeriumit järjekordse lagunemisetapi poole, võib laias laastus kindel olla. See impeerium on eri aegadel, põhjustel ja meetoditel kaotanud kontrolli nt Alaska, Poola ja Soome üle. Seejärel kaotanud NSVL lagunemise käigus Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia, Balti riikidest rääkimata. Praeguse sõja tõttu kaotab ta Ukraina ning nii see Impeerium kahaneb nagu šagrään-nahk.

Kõik see muidugi ei tähenda, et impeeriumi ja üldse kõvakäelise valitsemise ihalus kaoks selle impeeriumi praeguste ja endiste asukate peadest võluväel. Omamoodi atavismina istub see paraku ka paljude meie kaasmaalaste kuklasagarates, rääkimata Venemaa elanikest, keda agressiivne riiklik ajupesu on mõjutanud aastakümneid peale seda, kui meil siin õnnestus sellest vabaneda.

Kokkuvõtteks aga – selle asemel et lasta ennast tõmmata Venemaa tükeldamise avantüüridesse, peame me ennast nii tugevaks ehitama, et vabaduse vastased jõud ei suudaks meid tükeldada. Ja et Venemaa tükeldumise aegu suudaksime aidata selles välja ujuda neil, kes seda tõepoolest tahavad – nii nagu meil aidati välja ujuda NSVL varemetest.

---

lugu ilmus siin  

Sõjast Iisraeli vastu läbi vabaduse prisma

„Ja taaskord teravnes Lähis-Ida konflikt.“ Seda lauset on ilmselt nii kirja- kui rääkivas sõnas kasutatud umbes sama palju kui ilmateates „võib esineda sademeid“.

Kordamine pole antud juhul tarkuse ema, vaid pigem meie saamatuse mõõdupuu. Nii nagu me ei saa suurt midagi ette võtta klimaatiliste nähtustega, nii ei saa ka lisaks jälgimisele kuigivõrd kontrollida seda, mis toimub juba tuhandeid aastaid selles piirkonnas, mida tänapäeval tähistatakse kui „Iisrael-Palestiina konflikt“ kitsamalt või „Lähis-Ida“ laiemalt. Me ei saa tühistada tuuli ja vihmapilvi, samuti nagu sõdu ja vihakobaraid. Need lihtsalt on osa sellest reaalsusest, milles elame.

Politoloog saab aga endale lubada luksust hinnata asju ilma kasutamata emotsionaalseid termineid „vabastati“ või „vallutati“, „omad“ või „võõrad“. See on kohati ilgelt keeruline, kuid aitab hoida mõistuse selgema ja isiksuse vähem-lõhestununa. Lihtsalt üks jõud allutas mingi piirkonna oma kontrollile ja/või kaotas kontrolli selle üle.

Meetodid ja mõõdikud

Üks oluline muutuja selles muudatuses, kontrolli saavutamises või kaotamises muidugi on. Seda justnimelt politoloogilises, mitte nn ajaloolise õigluse vms raamistikus. See on küsimus meetodis, et „kuidas see juhtus“. Kas sõjalisel/vägivaldsel meetodil või demokraatlikult. Kas rahusvaheline üldsus seda tunnustab või mitte.

Loomulikult räägin ma praegu uuest ja omamoodi pretsedenditust vägivallapuhangust, mis puhkes Iisraeli poolt kontrollitavatel aladel. Selgus, et kontroll polnud siiski täiuslik, kuna seda teostasid inimesed (oh üllatust), kes omakorda liiga palju usaldasid tehnikat ning keda oli võimalik seetõttu nö primitiivsema tehnoloogia kasutusega hanitada (küberkontroll vs paberkandjatel kullerite poolt edastatavad sõnumid).

Nn moraalikompassidest on antud konflikti hindamisel väga vähe kasu. Mõlemad pooled on korda saatnud nii palju ja nii veriseid sigadusi, et nendest rääkides jääb hing kinni ning süüdistus „kasulikuks idioodiks“ olemises on imelihtsad tekkima.

Lääs vs Lõuna

Võtan kasutusele selle politoloogisest tööriistakastist teise instrumendi – võrdluse demokraatlikkuse skaalal. Iisrael on kõigi omapärasustele vaatamata demokraatlik nähtus, milles vabadel ja võistlevatel valimistel on oma kestev roll. Temale vastanduv jõud – nii Hamās vahetult tööriistana kui kogu tema taga olev raskuskese – on aga oma olemuselt sügavalt ebademokraatlik ning nn läänelikke väärtusi pindmiselt narrikspidav, sisuliselt aga hävitada sooviv.

Asjaolu, et meil siin nn kollektiives Läänes on palju neid, kes samamoodi tahaks mis-iganes-motivatsioonil hüljata selle kohmaka ja manipuleeritava nähtuse nimega „liberaalne demokraatia“ (ja muuseas mitteliberaalset demokraatiat ei ole seni tuvastatud, tegemist on petuskeemidega), pole hetkel samuti oluline.

Võtame aluseks need paar mõõdetavat kriteeriumit, et kas meid huvitavad riiklusele pretendeerivad ühiskonnad on tunnustatud, vabad ja demokraatlikud.

Iisraeli tunnustab 165 riiki (85%), Palestiinat 138 riiki, see vahe pole just kardinaalselt suur. Vabaduse indeksis on Iisraelil 77 punkti sajast ja kategooria „vaba“, Palestiina 22 punkti ja „mitte vaba“, siin on vahe on juba vägagi märkimisväärne. Palestiina ja konkreetselt Gaza sektor pole juba ammu näinud midagi valimiste sarnast, ehkk demokraatia paradoksina tuligi Hamās võimule valimiste teel ... peale mida pole ta enam valimisi ise korraldanud.

Sümbolid ja väärtused

Nii et esiteks on ebademokraatlik jõud ründamas demokraatlikku vabariiki. Teiseks on aga laiemas pildis rünnaku all mitte niivõrd Iisrael omaette nähtusena, kuivõrd Lääne/USA sümbolkuvandina, omamoodi eelkindlusena.

Kogu selle jutu kokkuvõte on see, et vaatamata kõigile väga vastikutele ja veristele detailidele on tegu nn „globaalse lõuna“ järjekordse rünnakuga kõige selle vastu, mida meie siin Läänes elukvaliteedina nii väga hindame ja kuhu sellesama kvaliteedi tõttu ka pagevad tolle „globaalse lõuna“ asukad.

Veelgi lühemalt – mittevabad jõud on ründamas vabadust kui väärtust, tehes seda kaugelt rohkemates kohtades kui ainult Iisrael ja Ukraina. Pühkides katkiväänatud moraalsete kompasside verepisarad, võimaldab see tõdemus ehk asju veidi paremini mõtestada.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, Hiina, Poola

- USA presidendi visiit Iisraeli - kas mahavisatud pingutus peale Al-Ahli haigla plahvatust? Keegi pingutab hirmsasti, et kogu protsessi eskaleerida suure sõjani

- Hiinas toimuv "üks tee, üks vöö" kogunemine pidi mh alla kriipsutama seda, kuivõrd ühes paadis on Hiina, Venemaa ... ja paraku ka Ungari

- Poola parlamendivalimised on küll läbi, kuid selgust uue valitsuse ja seega võimaliku uue välispoliitilise kursi osas pole veel saabunud

Stuudios saatejuht Andrei Titov nin külalisteks Harrit Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Soome laht NATO sisemereks

Eesti ja Soome territoriaalvete (uuesti) kokku viimise idee pole küll uus, kuid praeguses kontekstis oleks see igati mõistlik samm. 30 aastat tagasi tekitati nende vahele rahvusvaheliste vete tsoon, kuid praeguseks on kontekst muutunud.

Kes konkreetselt ja miks otsustas 1993.a sellise reveransi teha, ma ei tea ja see pole ka hetkel oluline. See vastas toonasele „Venemaa positiivse hõlmamise“ üldisele õhustikule ning see soov oli laias laastus vastastikune. Idealistlik? Võibolla. Tagantjärele me oleme kõik targad.

Igatahes on jutt muudatusest meie välis- ja julgeolekupoliitikas. Igasugune muudatus on hea siis kui ta on a) enam-vähem üheselt arusaadavalt põhjendatav ning b) teostatav ja c) tulemuslik.

A) Arusaadavuse osas pole ilmselt pikka seletamist vaja. Küsimus pole mitte niivõrd meie idanaabri agressiivseks muutunud käitumises (ärgem laskugem „me oleme lihtsalt sunnitud“ laadsetesse infantiilsetesse eneseõigustusse). Küsimus on laiemas muutunud jugeolekukeskkonnas ning vajaduses kontrollida EU ja NATO piire.

Kõigi taoliste klubiliste ühenduste poliitikad on tõhusad siis, kui neid tehaks koos, kasvõi regionaalses mõõtmes. Kuna nüüd on ka Soome NATO liige ning me jagame enam-vähem ühiseid väärtusi ja riske, siis on mõistlik panna seljad kokku. Seekord siis keset Soome lahte ja muuta need veed ja piirid tõhusamalt kontrollitavaks.

B) Kas see muudatus on teostatav? Seda tuleks muidugi küsida eelkõige rahvusvahelise ja mereõiguse spetsialistidelt, kuid senikaua pole kuulda olnud ühtegi tõsiseltvõetavat vastuargumenti. Jutud stiilis „ärgem provotseerigem“ pole hetkel ei adekvaatsed ega õiguslikus mõttes kohased.

C) Kas see muudatus on tulemuslik? See on ilmselt kõige nõrgem koht, sest igasugune piirang muutub mõtestatuks juhul, kui seda suudetakse jõustada. Antud juhul reaalselt meie merepiire ja territoriaalvetes toimuvat kontrollida. Kas meil on piisavalt elektroonilisi ja mehaanilisi vahendeid, meestest rääkimata?

Ilmselgelt on ressursse alati vähe ning kui küsida vahetult füüsilise julgeoleku teostajatelt, siis pole nendel soovidel ja vajadustel kunagi ülempiire. Kuid meeles tuleb pidada, et igasugune julgeolek, sh ka kõige kindlustatum välispiir on illusioon ja fiktsioon (tuletage meelde kasvõi Iisraeli turvatara ja praegu seal toimuvat).

Nii ehk naa, ka selle nähtuse nagu julgeoleku suurendamise või nõrgendamise jaoks on vaja tahet. Poliitilist tahet, et hakata valitud suunas tegutsema. Praegu võiks seda tahet ju ometigi leida?

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, Ukraina, Balticcollector

- Ehkki Iisraeli konflikt kitsamalt ja Lähis-Ida probleemid laiemalt ei ole midagi uut, üllatas seekordne rünnak oma rabava jõhkrusega. See aga ilmselgelt ründava poole eesmärk oligi, saavutamaks Iisraelilt ebatavaliselt jõulist vastulööki. Rünnaku teostaja, Gaza sektori pantvangistanud HAMAS jaoks oli sihiks sel moel tõmmata käima kõik need jõud, kes olid hakanud Iisraeli olemasoluga juba kuidagi leppima. Laiemalt on siin taga nii Iraani kui Venemaa huvid, kelle jaoks on ihaldusväärne rünnata kõike seda, mida nimetatakse Lääne-keskseks rahvusvaheliste suhete süsteemiks.

- "Läänenemeri-rahumeri" nägemus kipub viimasel ajal murenema. Ühest küljest muutub see järjest rohkem NATO sisemereks ning seeläbi stabiilsemaks julgeolekulises mõttes, teisalt on aga selle mere äärde ennast kahte otsa pidi (Piiter ja Kaliningrad) raiunud ka idanaaber, kellele see stabiilsus närvidele käib.

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Infantiilne Impeerium ehk süü asetamine Venemaast väljapoole

Ilmselt pole maailmas vanemat ja lapsikumat eneseõigustust kui: „Mina pole süüdi, teised teevad ju ka“. Kui sedasi räägib laps, siis ohkad ja proovid kannatlikult seletada, et miks selline seletus ei päde. Kuid kui niimoodi teeb riik ...? Seda enam, kui nii teeb riik, mis pretendeerib maailmariigi staatusele, vähemalt üheks pooluseks olemisele mitmepooluselises maailmas.

Laias laastus pole siin muidugi midagi uut ega erakordset. Süü asetamine endast väljapoole on levinuim retooriline võte, millega soovitakse eelkõige iseennast rahustada. Saamatu inimene süüdistab teisi enda allasurumises, millestki ilmajätmises. Ennast väiksema/nõrgemana mõtestaja räägib ebaõiglasest süsteemist, vaenulikust keskkonnast jne. Indiviidi tasemel on kõik see mõistetav, kuid tajuhäire saab alguses sellest, et sedasi käitub riik, mis käsitleb ise ennast impeeriumina.

Krimmi kaaperdamisel tõi Moskva analoogiks Kosovo, Ukrainasse sissetungimise õigustuseks rääkis „oma huvide kaitsmisest“, viidates nii Afganistanile kui Iraagile jm juhtumitele, kui rahvusvahelised koalitsioonid on kasutanud jõudu, lahendamaks probleeme või ohjeldamaks vägivaldseid režiime.

Segadusekülvamine kui lahingvõte

See, et näiteid kasutati ilmselgelt vihuti, on segaduse külvamise võttena muidugi efektiivne. See on eesmärk omaette, panna ülejäänud maailm õhku ahmima, üritades mõtestada argumente ning ahelvalesid stiilis „need pole meie“, „kui isegi oleme meie, siis me pole süüdi“ ja „me pole kunagi varjanud, et need oleme meie“. Kuni parketi-diplomaadid kohmetunult arutavad, et „mis ta nüüd sellega öelda tahtis“, on jõhkard ennast juba sisse seadnud ning ootab, kuni teised nn uue reaalsusega lepivad.

Hiljuti lasti oma ametist lahti Venemaa USA ja Kanada uurimise instituudi juht, akadeemik Valeri Garbuzov selle eest, et ta julges kritiseerida praegust Venemaa poolt valitud postimperiaalset kurssi. Garbuzovi sõnutsi on praeguses maailmas kaks nö mitteformaalset impeeriumit – USA ja Hiina – ning Venemaa üritab sele foonil taas käima tõmmata ennast kui nö vanakooli impeeriumit. Kasutada ära vahepeal veidi tuhmunud, kuid siiski piisava negatiivse laenguga saed nimega „antikolonialism“ ja „antiamerikanism“.

Nö negatiivsele identiteedile, vaesusele, saamatusele ja solvumisele rajatud liidud on küll haprad, kuid oma lihtsuses ja omamoodi lapsemeelsuses toimivad. Nö ilmaolemise ja saamatuse raevu on üsna lihtne käima tõmmata, näidates näpuga sobivale ning nähtavale süüdlasele. Teha selgeks, et just SEE kuri jõud on kõigis individuaalsetes hädades süüdi. Seda omamoodi lolluseni lihtsat skeemi võib nimetatada raevu kui energia instrumentaliseerimiseks, mida rakendavad populistlikud jõud üle maailma. Et „vaadake, tema on meie hädades süüdi“, olgu selleks „temaks“ siis kas globalism või liberalism, Soros või vabamüürlased (nimekiri on avatud, lisa puuduv nimetus).

Mida siis teeb praegune Venemaa, üritades taastada oma kunagist hiilgust ja kohta maailma suurte laudade taga. Kõigepealt – kuningas üritab luua endale õukonda.

Kui teistel on impeerium, siis mina tahan ka!

USA on siiani atraktiivseim riik nii oma majandusliku, teadusliku, haridusliku, sõjalise kui ka nt kultuurilise standadri mõttes – parim tõestus on vaatamata karmile migratsioonipoliitikale riiki saabuvad miljonärid üle maailma, liht-inimestest rääkimata. Hiina on saamas atraktiivseks riigiks eelkõige oma oskusliku finants-majandusliku poliitika tõttu – parimaks tõestuseks on kümned ja kümned riigid, mis ennast Hiina raha poole küünitades võlaorjusesse satuvad.

Venemaal pole enda atraktiivseks muutmiseks neid hoobasid, ta peab kasutama midagi muud. Nii üritabki ta ennast kõigepealt suureks mõelda, tungides kallale oma naabritele, näitamaks oma sõjalist võimekust. Teiseks üritab ta kokku klopsida seda „vaesemate riikide internatsionaali“, nimetades seda „maailma enamuseks“ ning püüdes täita konstruktsiooni anti-amerikanismi sisuga.

Mis siis on kogu selle loo kokkuvõte. See, et Venemaa üritab ennast (taas-)kehtestada, pole ju midagi erakordset, enamik riike teeb seda mingil moel. See aga, et Venemaa teeb seda teisi ja ka ennast veristades ning samal ajal näpuga näidates teistele kui süüdlastele (alates globaalsetest vandenõudest kuni biolaborite ja lahingsääskedeni), muudab ta tegutsemise infantiilseks.

---

lugu ilmus siin

Kaks põgenike voogu Armeenias - kas potentsiaal etnilisteks konfliktideks?

Esiteks on VF'st pagenud Armeeniasse vähemalt 300 tuh VF kodanikku. Enamasti jõukat kodanikku, sest mittejõukad ei saanud endale lahkumist lubada. Nad on toonud riiki sisse raha, aga löönud üles ka kohalikud hinnad - nii nt elupinna üürimine on eri hinnangutel läinud kallimaks 30-60%

Teiseks aga pagesid Armeeniasse nüüd enam kui 100 tuhat nn Artsahhi kodanikku, etnilist armeenlast, kellel enamikul pole peale pikka piiramisrõngas elamist sisuliselt mingeid vahendeid. Nad lahkusid oma kodudest väheste kaasahaaratud isiklike asjadega, kuid ühtlasi ka täis viha, raevu ja solvumist.

Väheoluline pole ka asjaolu, et nad pidid pagema "tänu" Venemaale, kes nö reetis Artsahhi, lubades selle üle võtta Aseri/Türgi tandemil.

Ilmselt ei pea olema just raketiteadlane, et panna kokku esimene ja teine asjaolu ning näha siin potentsiaali konfliktiks Armeenias resideeruvate venelaste ja armeenlaste vahel. Jah, mõlemad pooled on pagenud sõja eest, kuid VÄGA erinevatel motiividel ning lõppeks - veri on paksem kui vesi. Sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus võib sellele ainult hagu alla kütta.

Oleksin üsna hämmeldunud, kui seda negatiivset energiat ei üritaks kapitaliseerida ka mõni radikaalsem jõud. Või näen ma asju liiga mustades värvides?

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Karabah, Slovakkia valimised, Arktika

- Armeenia on praegu silmitsi pretsedenditu rahva sissevooluga oma riiki, lisaks enam kui 100 tuh põgenikule Karabahhist u teist sama palju Venemaalt lahkunuid topeltkodakondsusega inimesi, kes lahkuvad võimaliku mobiliseerumise eest

- Slovakkia valimiste järel teatavad pealkirjad riigi pöördumisest "venemeelsuse" rajale, kuuldused sellest võivad aga olla tugevalt liialdatud

- Hiina on ennast pressimas Arktikasse ning kui varem Venemaa oli sellele vastu, siis nüüd ei jää tal liitlaste otsingul muud teha kui nõustuda

Saatejuht Andrei Titov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekluulatav siit

Impeerium ei saa olla vaba

Venemaa on impeerium. Või ei. Õigem on kirjutada ja hääldada nii: Venemaaonimpeerium. Sest neid sõnu tuleb lausuda koos, kokkukirjutatuna, ühtehingatuna, lahutamatuna.

Lähipäevil toimub Tallinnas sõjavastane foorum, mida korraldab ühendus „Vaba Venemaa“. Plaanin sellel osaleda, ehkki ootused on üsna madalad, sest ma pole senini aru saanud, kuidas Venemaa saab olla vaba. Vaba millest? Venemaast? Oma ajaloost ja identiteedist?

Venemaa hümni avaread räägivad võimsast deržaavast, mille üle nad uhkust tunnevad. See on kontsentreeritud purtsatus, mis räägib sõjalisest võimsusest, mille abil on maad kokku liidetud ja vaenlastele vastu hambaid antud.

Uhkus jõukasutamise üle

See on impeeriumi uhkus oma sõjasaagi üle. Üleoleku kehastus. Varjamatu ülbus ja üleolek, millega impeerium asukad iseendale ja üksteisele teatava, et „mida need tšuhnaad/tšurkad/hohollid/jms endast õige arvavad!“ Et „me võime neid kõiki... (ja tavaliselt lisandub siia primitiivset, vanglažargoonist tuttavat ja anaalset)“. Ja siis veel et „võime korrata!“

Ka kõik need nö „head venelased“, keda mul on olnud võimalik seni kohata ja kuulata, on paraku ikkagi impeeriumi lapsed. Nad võivad küll isegi olla konkreetse Ukrainas peetava sõja vastu, kuid kui jutt läheb nt Krimmi kuuluvuse teemale, siis kipuvad nende silmad kergelt klaasistuma. Nad võivad olla konkreetselt Vladimir Putini võimuoleku vastu, kuid kui jutuks tuleb Venemaa muutumine mitte-impeeriumiks, siis tekib neisse silmadesse segadus.

Olen korduvalt rääkinud ja kirjutanud ning proovin seda veelkord ja veel selgemalt sõnastada (sest enamasti saadakse sellest sõnumist kuidagi valesti aru). Selleks et Venemaa lakkaks olemast impeerium, peab ta lakkama olemast. Sest et Venemaa ei saa olla mitte-impeerium. Impeeriumiks olemine ja sellisena enda mõtestamine on selle riigi omamüüdi alus. Vundament. Selgrood. DNA, kui soovite.

De-imperialiseeritud Venemaa?

Palun seletage mulle, kuidas saab Venemaa impeeriumi praegune kehastus Venemaa Föderatsioon olla mitte-impeerium? Selleks on minu piiratud mõistuse kohaselt ainult üks meetod: nendelt territooriumitelt lahkumine, mis on nö emamaaga liidetud ja mille liitmise kaudu on impeeriumiks saadud. Kõlab loogiliselt?

Aga kuskohas on see emamaa? See piir, milleni kahanedes jääks asi veel ikkagi Venemaaks, aga poleks enam ipeerium? Minul puudub vastus sellele küsimusele.

Kogu Venemaa enesenägemus rajaneb uhkusele oma suuruse ja sõjalise võimsuse üle. Oma võime üle suruda peale oma tahet ja seista vastu nendele kordadele, kui keegi teine üritab peale suruda oma tahet Venemaale. See pole ei hea ega halb, see on lihtsalt suurriikliku mõtlemise olemus.

Sellest mõtlemisest vabanemise näiteid maailmas on oi kui vähe. Saksamaa on üks vähestest ja see vabanemine oli oi kui valus. Prantslased ja britid ... et kas nad on vabad vallutatud aladest ja oma suuruse tunnetusest? Eeee ... ega ikka ei ole küll.

Imeeriumi mentaalne pantvang

Meile lähim nö omasuguste seas on Leedu, kellel on luuüdini ulatuv valmidus rääkida lugulaule muistsetest hiilgavates aegadest, mil leedu sõdurid loputasid oma saapaid Mustas meres. Muuseas ka Eesti omamüüdis on impeeriumi elemendikesi, kui kiputakse rääkima vajadusest saada tagasi need Venemaa alad, mis õnnestus meil kunagi vallutada. Nendel hetkedel unustatakse, et täpselt sama loogika alusel peab imperiaalne Venemaa meid „ajutiselt kaotatud aladeks“, sest et neil õnnestus kunagi see maa-ala siin vallutada.

Laias laastus on aga Eesti siiski impeeriumi taagast vaba, mistap meil on kõrvaltvaatajana lihtsam ära tunda imperialismi tunnusmärke: jõupositsioonilt allavaatavat ja oma üleolekut rõhutavat maailmanägemust. Impeeriumi lapsel on aga enamasti ja põhimõtteliselt üsna ilmvõimata aru saada, et ta seda mentaalset haigust või tajuväänet kannab.

Impeeriumi lapsed on Impeeriumi pantvangid. Seejuures enamasti uhked ja rahul selle seisusega. Seetõttu kordan. Venemaaonimpeerium. Impeerium ei saa olla vaba, sest ta on iseenda pantvang.
---

lugu ilmus siin

Kas Venemaa saab muutuda?

Ei saa öelda, et Venemaal poleks üldse opositsiooni. Ainult et osa neist on riigist pagenud, osa türmi pandud, osa endasse sulgunud. Mõjukas neist pole sisuliselt ükski, masse enda järel viia pole veel seni keegi suutnud.

Edukas saab olla kas poliitik, kes a) käib välja nii mõjuvõimsa positiivse agenda, et tema ümber hakkavad kogunema mõttekaaslased või b) kes korjab nö tänavalt üles mingi negatiivse agenda, mis paljusid ärritab ja hakkab sellest rääkides agregeerima rahulolematust. Teine tee on palju lihtsam, sestap ka on nähtavamad need inimesed, kes on võtnud oma negatiivseks agendaks võitluse korruptsiooni vastu Venemaal.

Rääkisime pigem üldiselt ja veidi filosoofiliselt sellest, et mis valitseb vene inimeste peades, kas nad saavad, oskavad ja tahavad olla praeguse võimu vastu. Minu väide - pigem ei taha, sest see võim oskab ära kasutada impeeriumi-ihalust kui keskset telge.

Saatejuht Pavel Sobolev, saade järelvaadatav siin
---
PS pealkiri lehes on nagu ikka, ainult pool tsitaati :)

Sihikus Ukrainast, Karabahhist ja Tsetšeeniast

- Ukrainal õnnestub halvata vene poole võitlusvõimet mitmel eri moel, nii tulelöökide kui info-oppide kaudu. Merevägi on sellisele halvamisele eriti tundlik, kuna siin on sisseharjutatud käsuahelad väga jäigad

- Artsahhi langemine on oluline muudatus jõudude tasakaalus Kauaasias, kuid ühtlasi ka indikaator võimalike teiste tasakaalumuutuste kohta

- kui Kadõrov on surnud, siis mis muutub

Küsimas Timo Tarve ja Ainar Ruussaar, vastamas Karmo Tüür. Saatelõik järelkuulatav siit

Разбор полётов: Poola, Karabahh, Sevastoopol, LNG, Slovakkia

- Poola ja Ukraina vaheline sõnasõda: sellel on nii ajaloolist tausta kui ka isikuomadustest tulnevaid nüansse

- Karabahhi ülevõtmine Aserbaidžaani poolt: et sellele ei järgneks uut vägivalda, peaks juhtuma ime

- Sevastoopoli staabihoone tabamine ja vene sõjaväe eripärad

- Euroopa ei ole seni suutnud loobuda VF vedelgaasist, sest alternatiive on vähe, kuid siin on Ukrainal võimalus

- Slovakkia erakorralised valimised ja võimalik orbaniseerumine

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkimas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Karabahhist Ringvaates

Artsahhi/Karabahhi ümber toimuv on kindlasti traagiline ja huvitav omaette fenomenina, kuid mõneti veel olulisem suuremas pildis. Igasuguse (regionaalse) suurjõu nõrgenemine avab võimaluste akna, lahendamaks mingeid probleeme kohtades, kus senine jõudude tasakaal püsis selle jõu najal.

Päris sarnast olukorda, kus kaks olemasolevat riiki konkureeriks omavahel vaidlusaluse territooriumi üle ning see sõltuks ühtlasi ära Venemaast kui kolmandast riigist, ma käigupealt öelda ei oska. Kuid Venemaa nõrgenemine võiks anda tõuke mitmetele protsessidele:

- nii näiteks võiks Gruusia üritada tagasi võtta vähemalt Lõuna-Osseetia, kui mitte isegi Abhaasia (mõlemad on Moskva sõltlased, esimene sisuliselt 100% mahus, teise puhul võib veel vaielda)

- Moldova võib lahendada Transdniestria küsimuse (mis püsib sisuliselt ainult VF tääkide najal) ja/või ka kiirendada enda taasliitumist Rumeeniaga (seda protsessi seni vastustas samuti vene võimekus tõmmata käima Moldova-sisesed kontramärgilised jõud)

- kaugel Malis võib see kallutada kaalukaussi tuareegide kasuks, kuna valitsusväed toetub vähemal osaliselt Wagnerile/Venemaale

- analoogne olukord nt Süürias, kus kurdide vastuseis valitsusvägedega on osaliselt vene sõjalise argumendiga kaalukausil

- kõige sarnasem olukord on aga hoopis VF's sees, kus seni Moskva toetust nautinud Tšetšeenia on hammustanud tükke naabriksoleva Dagestani küljest, nüüd võib viimane hakata tagasi hammustama

Küsimusi esitas Marko Reikop, saatelõik järelvaadatav siit

Konspiroloogiliselt Karabahhist (:kas diil või Venemaa kaotus)

Ma ei saa uskuda suurtesse, globaalsetesse vandenõudesse, sest need on lihtsalt liga keerulised, et saaksid päris-maailmas toimida. Küll aga suudan ma tingimuslikult uskuda väikestesse maitsvatesse susserdamistesse, eriti mis toimuvad kahe autoritaarse liidri vahel.

Antud juhul on nendeks liidriteks Venemaa ja Türgi presidendid ning võimaliku susserdamise objektiks Karabahh (või siis armeenia-päraselt Artsahh, aga nende kahe autokraadi kohtumisel pole Armeenia ega armeenlaste arvamus oluline).

Mis siis on selle võimaliku konspiratsioonilise diili sisuks ja nö usutavaks teljeks? Septembri alguses kohtusid Vladimir Putin ja Recep Tayyip Erdoğan, mille järel kommentaatorid kehitasid õlgu – mingit nähtavat tulemust viljalepete näol ju ei toimunud.

Mõni nädal hiljem aga võtab Aserbaidžaan enda kontrolli alla tagasi Karabahhi, tehes seda niivõrd edukalt, kiirelt ja efektselt, et needsamad kommentaatorid esitavad küsimuse – mis siis on see niivõrd oluline muudatus, mis võimaldas Bakuul ära teha seda, mida ta on kümneid aastaid edutult taotlenud?

Karabahhi kui instrumendi kaotus

Karabahh oli üks neid konfliktikoldeid, mis võimaldasid Venemaal teostada oma kontrolli enda jaos olulistel suundadel, antud juhul siis Lõuna-Kaukaasias. Ei, see konflikt polnud otseselt Moskva loodud, kuid küll aga edukalt ära kasutatud, nagu enamikel analoogsetel juhtudel.

Viimaseid sõjalisi konflikte Karabahhi ümber on enamasti tõlgendatud kui Türgi ja Venemaa proxysõdu, kus Türgi oli Aserbaidžaani taga ja Moskva näiliselt vankumatult Armeenia liitlane. See on lihtsustatud skeem, tegelikult on elu alati keerulisem ning osapooli rohkem, kuid antud loo kontekstis on selline üldistusaste kohane (muidugi on Artsahhi enda elanike huvide arvestamata jätmine kohatu, kuid mis teha).

Niisiis püsis Artsahh kui mitte-tunnustatud riigitaoline moodustis suuresti Venemaa toetusel Armeeniale. Nüüd aga midagi muutus ja Artsahh sisuliselt kadus. Mis siis on see tegur, mis tõi kaasa selle muudatuse?

Esmapilgul on asi lihtne – Venemaa jõud ja tähelepanu on koondunud Ukrainasse ning Türgi/Aserbaidžaan nägid võimaluste akent lahendada see probleem enda kasuks. Sellega võiks antud peatüki sulgeda, sest lihtne seletus on enamasti ka õige seletus. Kuid nagu artikli pealkiri lubas, tuleb mängu konspiroloogia, mida on tulvil Armeenia meediaruum ja ühiskond.

Kes ja mida võitis?

Konspiratsiooni sisuks on teine lihtne väide – Venemaa andis Karabahhi ära (venekeelne väljend „Россия сдала Карабах“ sisaldab endas ka reetmise ja mahamüümise hõngu). Venemaa ja Türgi presidentide kohtumine on fakt ja Karabahhi vägede purustamine ning alistumine on samuti fakt. Kas ja mis võiks olla nende kahe asjaolu seoseks.

Peamine küsimus on alati – kellele on see kasulik? Türgi/Aserbaidžaani kasu on niivõrd ilmne, et seda ei pea ilmselt hakkama lahti seletamagi. Kui lisaks Karabahhile saab läbi Armeenia rajatud ka juurdepääs Nahhitševanile (Aserbaidžaani eksklaav teisel pool Armeeniat), siis on loodud nö pantürkistlik koridor, mis on oma olemuselt võibolla väheoluline, kuid türgi/turgi maailmale emotsionaalselt ülimalt meeldiv.

Mida aga võiks teoreetilisest diilist võita Venemaa? Esmalt võib nö taustaks tuua üldise põhjenduse – Moskva nägi, et ei suuda seda eelposti hoida ning otsustas enne lihtlabast kaotust territooriumi vähegi kasumlikult maha parseldada.

Teiseks võib eeldada, et Armeenia publik võtab nüüd maha Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ning see oleks Putini-Venemaale meeldiv, eriti võttes arvesse, kuivõrd ärritav oli Moskva jaoks Pašinjani võimuletuleku meetod – seda kiputakse Moskvas paigutama nn värviliste revolutsioonide ebameeldivasse ritta.

Konspiratsiooni nõrkus

Selle teise asjaolu nõrkus on selles, et Armeenias kui üsnagi demokraatlikus riigis oleks Pašinjan varem või hiljem niikuinii vahetunud ning pole üldse kindel, et kas jäädavalt tipp-poliitikast kadunud. Nii et see argument on selline nõrguke, nö emotsionaalse rahulduse tasemele jääv.

Palju kõvem argument oleks see, et kui keegi suudaks välja mõelda / veenvalt seletada seda, mida siis ikkagi Türgi president lubas Venemaa troonil istujale. Kontollimatut läbipääsu Türgi väinadest? Mingi eriti maitsev diil energiakandjate või tuumajaamade osas? Krimmi tunnustamist Venemaa osana? See seletuse veenvus ongi see „tingimuslikkus“, mida mainisin loo alguses, et mis võimaldaks uskuda konspiratsiooni.

Ausalt öeldes ei kõla ükski nendest minu jaoks sellel määral usutavana, et suudaksin selle „Venemaa andis Karabahhi ära“ sisse uskuda. Seega kõlab praegu teadaoleva info põhjal järeldus hoopis lihtsamalt. Venemaa kaotas. Kui mitte enamat, siis usutavuse „rahutagajana“. Pigem aga siiski enamat, kuid see läheb juba ootuste ja lootuste radadele.

Lõppu aga lisan kentsakalt kõlava, kuid seda huvitavama argumendi konspiroloogia kasuks. See salaleppe tuluke lööb iga kord eredamalt põlema, kui mõni Moskva hääletoru alates Peskovist kuni Lavrovini kinnitab, et igasugused jutud „äraändmisest“ on alusetud. Mõnikord mulle tundub, et seda võtet kasutatakse teadlikult, külvamaks kahtlusi.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Artsahh, Kadõrov, pagulased, Kim, Hiina

- Mägi-Karabahhia naasemine Azeri kontrolli alla on märk muutuvatest jõujoontest, eelkõige Venemaa nõrgenemisest, seda kasutavad ära teised osapooled

- kui kunagi peaks Kadõrov kaduma, mis see endaga toob

- Itaalia/Lampedusa on vaid indikaator suuremast probleemist nimega pagulaste laine, millega peab tegelema kogu Euroopa

- 6-päevane Põhja-Korea juhi visiit Venemaale näitab väga ilmekalt, et kumb liider ennast kindlamalt tunneb

- Saksamaa välisminister rääkis tõtt, nimetades Hiina liidrit diktaatoriks, kes ootab ja loodab Venemaa võitu sõjas Ukraina vastu

Saatejuht Andrei Titov, seekord oli kõnelejaks ainult Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Post-sovjeetluse kolmest paradoksist

Meil on kombeks solvuda, kui keegi nimetab Eestit „endiseks nõukogude vabariigiks“. Mitte küll päris kõigil meil, kuid siiski piisavalt paljudel, et seda pidada üldiseks trendiks. Et „no kaua võib, meid ei defineeri meie nõukogude minevik, saage sellest ometi üle, me oleme ammu juba sellest taagast vaba!“

Ühest küljest on see ju täiesti arusaadav. Kes see ikka tahab, et teda määratletaks läbi ebameeldiva mineviku ja grupikuuluvuse, mida ta pole ise valinud.

See, et solvujateks on tihti inimesed, kes üldist solvumiskultuuri naeruks panevad ja ise grupikuuluvuse alusel üldistusi teevad, pole hetkel oluline, taoline olmeline skisofreenia on üldinimlik.

Esimene paradoks seisneb aga selles, et sel moel solvudes me näitame, et me tegelikult pole ise sellest sovjeti-pärandist üle saanud. Et me ise defineerime ennast läbi selle piisavalt valulikult, et reageerida ja solvuda.

Me ju näiteks ei ärritu, kui keegi nimetab Eestit endiseks balti-saksa provintsiks, või mis? Ehkki seda va saksa pärandit on meie olmelises kultuuris, linnaruumis jne vähemalt sama palju kui nõukogude oma.

Või siis et mingites teistes taustamaterjalides määratletakse meid kui Rootsi / Poola / Taani impeeriumite äärealasid, kas see meid morjendab? Pigem vist mitte, võtame seda kui neutraalset või isegi positiivset aspekti oma ajaloost ja räägime uljaid legende, mis näitab toonaste vallutajate kultuuri osana meie omast.

Teine paradoks on selles, et oma eitamis-tühistamis-soovis me käitume ise nagu sovjeedid, kes hävitasid kõiki märke eelmisest režiimist. Nii nagu punaputukad raiusid maha kolme lõviga vapimärke, nii meie soovime hävitada võimalikult palju punasümboleid.

Olgu-olgu, see on omamoodi üldinimlik ning eelmise valitseja raidkirju lasksid eemaldada ka muistsed vaaraod ning nii mõnigi kord laskis poeg hävitada oma isa paleesid, et nonde hiilgus ei varjutaks tema enda ambitsioone. Aga lihtsalt huvitav – kas me kunagi ei saa sellest käitumismustrist üle, ei ole paremad kui „nemad“?

Kui keegi riietub ordurüütlit meenutavasse mundrisse ja vehkleb mõõgaga, siis see on tore ja lahe, aga punahõnguline teemapark häirib ja ärritab. Kas pole huvitavalt erinev suhtumine?

Kolmas paradoks aga peitub selles, et punavarju vihkajad kipuvad olema sama vihased ka meie praeguse kuuluvuse üle Läänemaailma ühendustesse, eriti klubisse nimega Euroopa Liit. Kuivõrd intellektuaalselt lame pole ka NSVL ja EL vahele võrdusmärgi panemine või euro nimetamine „okupatsioonirublaks“, on siin üks väga märgiline moment.

Eelmise halva tühistab massiteadvuses ära järgmine halb. Vene tsaarivõimu saabudes muutusid rootsi ajad „vanadeks kuldseteks“. NSVL okupatsioon suutis umbes aastaga panna siinseid elanikke ümber hindama saksa okupatsiooni kui midagi „täiesti mõistlikku“. Juhul kui kuulumine Euroopa Liitu oleks samavõrragi halb kui NSVL koosseisu, siis oleks meil siin „vana hea nõuka-aja“ ülistajaid kordades rohkem kui praegused marginaalsed sotsiaalmeedia nostalgia-grupid.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et kas poleks filosoofiliselt ilus, kui suudaksime reastada oma linnaplatsile kõikide siinsete jupijumalate büstid läbi aegade ning vaadata neid hajevil muigega, üritades mõtestada omaenda ajalugu ilma kategooriateta „meeldib-ei-meeldi“? Ehk suudaksime mõnest moodsast narrusest loobuda?

---

lugu ilmus siin

Välistund. Arengud Venemaal

- Ukraina vastupealetung on vene retoorilises eneseõigustuses vägagi olemas, ainult et unustatakse ära, et puhtalt puhtalt keeleloogika kohaselt pidanuks sellele eelnema VF sisse- või vähemalt pealetung, kuid sellest VF ametlikud rääkivad pead ei kõnele

- Prigožini fenomen on siiani vägagi teemaks, sest VF ametivõimud pole siiani sellele joont alla tõmmanud. Selle sõjapealiku populaarsus on seletatav läbi kahe elemendi: (ka siin ja mujal populaarne) kõva käe ihalus, robustse ja toore asjaajamise imetlus (vt nt Trump) ja teisalt tema vormiline vastuseis korrumpeerunud eliidiga; Puutini režiim peab püsimiseks nüüd moel või teisel neid kahte teemat menetlema 

- VF ja Kuri-Koread ühendav strateegiline üksindus võib anda tulemuseks taktikalise koostöö

- miks vene väikerahvad ei mässa? 

- mõni sõna nii Naval'nõist kui Muratovist kitsamalt ja vene opositsioonist laiemalt

Saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Karmo Tüür ja Aimar Ventsel, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Türgi, Kuri-Korea, Ukraina, Hiina

- Pihkva droonirünnaku tulemused hetkel: isegi kõige raevukamad z-aktivistid ei räägi enam, et rünnakud oleks lähtunud Eestist või Lätist; venelased on välja mõelnud "analooge mitte omava" kaitse lennukitele, ladudes neile vanu autorehve

- Türgi presidendi ja Puutini kohtumise vahekokkuvõte: iseloomulik oli kohtumise üle kandmine Türgist Venemaale, kuna Puutin kardab oma riigist lahkuda; Erdogan kinnistab enda rolli läbirääkijana, isegi kui otseseid tulemusi pole; Venemaa näitab välja oma valukohta ehk vajadust saada tagasi ühendust SWIFT süsteemiga

- Ukraina eelmine kaitseminister Reznikov sai suurepäraselt hakkama liitlastega suhtlemisega, kuid ei suutnud ohjeldada korruptsiooni oma haldusalas; uus minister Umarov sobib ootuste kohaselt ametisse suurepäraselt, mh oma Krimmi/islami tausta tõttu

- Põhja-Korea kui suurepärane näide Venemaa strateegilisest üksindusest

- Hiina ja Venemaa juhtide puudumine G20 kohtumiselt annab toitu eri seletuskäikudele, sh soovile ehitada üles mingit alternatiivset maailma, mis oleks vaba nn Lääne diktaadist

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harrit Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Pihkva, militariseeruv krimi-riik VF, Niger, Prantsusmaa

- Pihkva lennuväljale tehtud rünnak ja võimalikud osundused EV ja LV kui stardikohale

- Prigožini matused

- Venemaa militariseerimine / sõjalisele juhtimisele allutamine

- mida nõuab Nigeri hunta

- Prantsusmaa karmistab keelde religioosse riietuse osas koolides

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Prigožin-riik vs õigusriik

Nii kummaline kui see ka pole, siis peale Jevgeni Prigožini matuseid defineerib see nimi Venemaad mõneti isegi rohkem kui Vladimir Putin.

See kummaline tegelane näitab, kui karjuvalt kaugel on praegune riiklik moodustis nimega Venemaa Föderatsioon nö normaalsest õigusriigist. Toon ainult kolm näidet, mis seda mõttekäiku illustreerivad.

Esiteks peaks olema algatatud vähemalt üks hiiglaslik kobar-kriminaalasi teemal, et kuidas sai juhtuda, et üks kriminaal (Prigožin) tõi täiesti kriminaalsel meetodil vangilaagritest välja kümneid tuhandeid kriminaale, kes saadeti kriminaalsel moel oma riigist välja kriminaalselt karistataval kombel kättejagatud relvadega pidama kuritegelikku sõda.

Teiseks peaks olema algatatud vähemalt sama kobarlik, ehkki võibolla toimikute koguselt väiksem kriminaalprotsess teemal, et kuidas sai Prigožini poolt kontrollitav sõjasalk minna kolonniga Moskva peale, hukates tee peal eri-räme-kriminaalsel moel kümneid ametlikke sõjaväelasi, tulistades alla nendega mehitatud lennumasinaid.

Kolmandaks peaks olema algatatud väikseim, kuid värskeim kriminaalmenetlus teemal, et kuidas lasti Venemaa taevas alla Venemaa lennuk, milles lisaks otsestele kriminaalidele viibisid ka kolm meeskonaliiget, täiesti süütut tsivilisti.

Hetkel pole üleüldse vahet, et kas Jevgeni Prigožini nimeline kodanik viibis tolles lennukis või mitte. Ning ka see, et kas kogu protsessi üle omas kontrolli Vladimir Putini nimeline kodanik või mitte. Küsimus on selles, et kas Venemaa Föderatsioon on kriminaalne struktuur või õigusriik. Vastust ma ilmselt ette ütlema ei pea, selle kohta andku vastus igaühe individuaalne „moraalne kompass“.

Igatahes ei kaotanud Jevgeni Prigožini väidetav likvideerimine mitte ühtegi probleemi Venemaa kuvandilt. Pigem on sellel riigi mõttelisel mundril kriminaalseid plekke rohkem kui ühel „rohelisel mehikesel“ maskeerimis-laigukesi.
---
lugu ilmus siin

Läänevastane õhin: BRICS 2.0

Jutud Aasia sajandist on tugevalt liialdatud, seda näitas ka äsjalõppenud BRICS „ajalooline“ tippkohtumine. Ühenduse laienemine võiks olla tugevnemise näitaja, kuid antud juhul kukub välja pigem vastupidi.

Seda väljendit, et XXI sajand peaks saama Aasia või veel täpsemalt Hiina sajandiks, on kuulnud ilmselt igaüks. Seda kuvandit on eelkõige tagant tõuganud Hiina ise, kuid sajand on juba veerandi peal ning seda Aasia-kesksust pole nagu ikka veel kuskilt näha.

Hiina poolt valitud sotsiaal-majanduslik mudel alates demograafiast kuni totalitaarse ühiskonnakorralduseni on paraku loonud olukorra, kus jääb puudu peamistest arengu tagant-tõukajatest: vabadusest ja innovatsioonist. Mitte-vabades ühiskondades takerdub loovus ning nendest kipuvad põgenema nii ajud kui rahad. Hiinast lahkus eelmisel aastal üle 10 tuhande miljonäri ning sel aastal lahkub hinnanguliselt 13500.

Kopeerimine kui madala efektiivsusega võte

Innovatsiooni puudust on seni aidanud kompenseerida suhteliselt edukas kopeerimine, Läänes tekkinud ideede ülevõtmine. Nii paradoksaalne kui see ka pole, siis ka kõnealune ühendus BRICS – mida tajutakse nö läänevastase, eelkõige USA-vastase ühendusena – on tegelikult USA’s väljamõeldud globalistliku projekti veidi mannetu ülevõtmise katse.

Idee koondnimetusega BRIC (tol hetkel Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) on tõepoolest välja mõeldud sellises USA mõttekojas nagu Goldman Sachs alles üsna hiljuti, aastal 2001. Kui tahaks kohalikku ärevshoogude all kannatavat publikut irriteerida, võiks seda veel ka nimetada „liberaalseks“ agendaks, kuid see viiks fookuse väga kaugele soovitust välja.

Politoloogilisest vaatevinklist on see suurepärane näide idendtiteedi-ehitusest, kus alguses täiesti tühi-teoreetiline sirkliring kaardil hakkab elama piisava kordamise järel oma elu ning täituma üha uute detailidega, antud hetkel liikmetega.

Kaks laienemist ei muuda ideed selgemaks

Alguses liitus viiendana Lõuna-Aafrika Vabariik, nüüd toimus sellessamas riigis ühenduse tippkohtumine, mille käigus võeti vastu veel kuus riiki. Väidetavalt olla õhinal liituda soovijaid olnud enam kui 40, kellest üle 20 on juba ka avalduse esitanud, kuid vastu võeti siiski ainult 6. Ehk siis rohkem kui oli liikmeid seni.

Kõik oleks välisel vaatlusel justkui korras ja kulgevat plaanide kohaselt – nö manduva Lääne klubide (eelkõige EU ja NATO) kõrvale tekib uus, konkureeriv klubi, mis peaks näitama multipolaarse maailma tugevnemist unipolaarse (USA-keskse) maailma alternatiivina.

Ainult et nagu ikka, asi peitub detailides. BRICS ei ole kuidagimoodi sisulisem või siduvam ühendus kui on müriaad seniseid kõneklubisid. On olemas temaatilisi klubisid, nt naftariikide ühendus OPEC, mille taga on selge ja arusaadav idee. On olemas regionaalseid, nagu nt ASEAN ja mõningaste mööndustega on ka siin enam-vähem arusaadav, mis ideid arutatakse.

Võrdlus annab selguse

BRICS on aga hajali olevate ning ülilõtv ühendus, mille sisemiseks suurimaks probleemiks on kahe suure ehk Hiina ja India omavaheline leppimatu erimeelsus. Praeguse kohtumise eel oli kõige huvitavam jälgida, et kumma agenda peale jääb. Hiina soovis kiiret ja maksimaalset laienemist enda mõjuvõimu kasvatamiseks; Indiale on see soov vastumeelne. Venemaa oli taaskord Hiinaga ühes paadis (soov saada lisahoobasid nn arenguriikide mõjutamiseks ÜRO’s), Brasiilia ja Lõuna-Aafrika pigem Indiaga ühes mõtteruumis (rõhk omaeneste majanduste edendamisel, mitte geopoliitilistel ambitsioonidel).

Tulemus ehk kuue uue riigi liitumise heakskiitmine (Egiptus, Iran, Saudi Arabia, United Arab Emirates, Argentiina ja Etioopia) on omamoodi mõõdukas kompromiss nende kahe koolkonna vahel. Kuid ühenduse sisu, eesmärgi ja selle saavutamise vahendid ei muutu sellest kuidagi selgemaks. Ainuke kandev idee – rahvusvahelise kaubanduse de-dollariseerimine – ei muutu sellest liitumisest kuidagi kandvamaks, kui me vaatame seniseid suuri tendentse (vähemalt SWIFT süsteemis liikuvate maksete hulgas on USD ja EUR siiani absoluutse dominandi rollis).

Läänevastane õhin kui tõukejõud ning Hiina senise majanduskasvu virvatuled kui tõmbejõud on mõistagi arusaadavad, kuid ei muuda seda konkreetset ühendust kuidagi sisukamaks, sh ei aita sellele kaasa ka laienemine. Miks? Võrreldes Lääne klubidega puuduvad siin igasugused arusaadavad kriteeriumid. Kuna võrdlus EU ja NATO laienemistega on siisnkohalt ilmselt arusaadavaim, siis kummagi nende puhul ei ole ka vajadust muuta ühenduse nime laienemise järel – klubide olemus sellest ei muutu. Kuidas aga nimetada seni selgelt viie riigi nimetusest tuletatud klubi? Seega kordan oma algset teesi – Lääne klubide/ideede kopeerimine ei ole kuigi edukas võte, tagamaks enda edulugu, ammugi siis toestamaks „Hiina sajandi“ legendi.

---

lugu ilmus siin