„
Avē Imperātor/Caesar, moritūrī tē salūtant“ – nende sõnadega astusid vana-Rooma gladiaatorid areenile, selleks et pakkuda meelelahutust ja üsna kindlasti ka selle käigus hukkuda. (eesti keeles: „Tere, keiser, surmale pühendatud (surejad) tervitavad sind“)
Umbes samas võtmes peaks skandeerima ka need vene mehed, kes sõlmivad lepingu armeega ja lähevad Ukraina rindele. Sõtta, mida ei nimetata sõjaks, kuid mille käigus rindejoonele lähedale sattunutest jäävad ellu väga vähesed. Väidetavalt – vene enda Z-blogijate sõnul – hukkub 80-90% rindelesaadetutest ennem, kui nad rindeni jõuavadki. Hukkuvad, ilma nägemata vaenlast, parimal juhul vaid kuuldes drooni lähenevat suminat.
Alustuseks olgu öeldud, et ega lepingulistele suhetele üles ehitatud armees pole mingit Venemaale ainuomast. USA praegune armee tegutseb samal põhimõttel – lepingulist professionaalset armeed pole juriidiliselt õige nimetada palga-armeeks, ehkki tavamõistuse kohaselt ta seda ju on.
Lepinguline armee pole ei hea ega halb
USA’s peab iga mees olema sõjaliselt arvele võetud, kuid lepingu sõlmimine on sügavalt vabatahtlik. Selle järel saadakse korralik väljaõpe, teenistuse järel korralikud sotsiaalsed tagatised, mh õiguse tasuta kõrgharidusele (mis seal riigis on tõepoolest kullahinnaline). Kui kõrgelt USA sõjaväes hinnatakse oma mundrikandjaid, oli näha kasvõi nüüd Iraanis kahe piloodi päästeoperatsioonis. Kuid selle teema arutamine viiks meid kaugele peateemast.
Peateemaks on aga see jõhkrus, küünilisus ja raha-kesksus, mis toimub vene pealtnäha analoogses, suisa ameeriklastelt maha kirjutatud õhustikus. Samamoodi peavad ennast arvele võtma kõik, samamoodi lepingu allkirjastamine on vähemalt vormiliselt vabatahtlik, kuid sellega sarnasused ka lõppevad.
Vene lastekirjanik Maša Rupasova sattus sõja alguses juhuslikult ühte vene sotsiaalmeediagruppi, kus sõttaläinute lähikondsed omavahel teavet, muret ja vaimustust jagasid. Sattus ... ja asus vastavaid gruppe spetsiaalselt jälgima ning valmistab nüüd vaadeldu kohta välja andma raamatut. Äsja andis ta vaatlustulemuste kohta ka intervjuu, millest nokkisin selle loo jaoks mõned detailid.
Vaimustus kaob, raha jääb
Asjaolu, mis teda haakis, oligi justnimelt see kummaline vaimustus, millega sõttaläinute naised, aga ka muud lähikondsed asja kirjeldasid. See patriotismi ja Puutini-ülistamise õhin, mis sõja algusaegadel nendes vestlusgruppides valitses. Muu hulgas vaimustus hiiglaslike väljamaksete üle, mille abil need perekonnad lahendasid oma lootusetuna tundunuid probleeme, alates laenukoormast kuni elementaarsete elutingimuste parandamiseni.
Nüüd, aastaid hiljem, on vaimustus kadunud, kuid raha jäänud. Ja mure – mitte sõttaläinud meeste pärast – vaid raha kättesaamise ja jagamise pärast. Sõttaläinud mehed ise saavad kiirelt aru, et tegu on nö üheotsapiletiga. Et kuni lepingu sõlmimiseni neid nimetati kangelaseks, kuid kohe peale seda öeldakse otse välja, et „sa oled liha ja kulumaterjal“. Et keskmine eluspüsi rindel on kaks kuud. Et ilmselt tagasi nad ei tule ja nad jõuavad vaid naistele anda viimased juhtnöörid, kuidas raha kasutada.
Naised omakorda arutavad, kuidas aru saada kaudsete märkide kaudu, et kas sõttasaadetu on veel elus või juba surnud. Ja et kuidas saada kätte riigi poolt lubatud raha. Ja et kuidas kaitsta – mitte oma mehi – vaid raha ahnete sugulaste, eelmiste naiste ja varem teadmata laste eest.
Uued toiteahelad
Nüüd juba teistest allikatest on teada, kuidas see riiklik rahakülv on käivitanud täiesti uued toiteahelad, kus lepingu sõlminud mehed on lüpsilehmadeks kõikvõimalikele muudele pagunikandjatele, kes üritavad saada lepingu- ja kompensatsioonitasudest osa saada.
Kuidas nutikamad-osavamad mehed suudavad algsest näiteks kolmest miljonist rublast maksta altkäemaksudeks näiteks kaks miljonit, et vältida otse rindele saatmist ning munsterdavad ennast „haavatutena“ tagasi koju ja lähevad seejärel teisele-kolmandale ringile, sest raha on vaja.
Kuidas ohvitserid hävitavad sõdureid, kes ei ole nõus „jagama“, tehes seda kas lausa oma kätega või lihtsalt hakklihamasinasse saatmisega, kuskohast enamik tagasi ei tule. Ja kui tuleb, siis jätkub kõik uue hooga.
Kuidas seda tülgastavalt õõvastavat lugu kokku võtta? Aga ilmselt lihtsalt tõdemusega, et Ukrainasse minev vene sõdur ei tee seda ei oma kodumaa, ammugi mingi idee või Puutini nimel, vaid lihtsalt väljapääsuks masendavast vaesusest ja lootusetusest. Riik, ühiskond ja isegi prekond saab kõigest ühtemoodi aru – inimese elu on mõõdetav vaid rahas – ning kõik osapooled seda niimoodi võtavadki.
Tere, raha, surmamineja tervitab sind!
---
