Разбор полётов: USA-Ukraina-VF, "uus Jalta", Saksa-EL

- See on hämmastav järjekindlus, millega imiteeritakse läbirääkimisi, mis tegelikult on õigupoolest kohtumised või äärmisel juhul konsultatsioonid. Peamine takistus on siiani sama, mis oli sõja alguse ajendiks - Moskva soovib allutada Ukrainat ning Ukraina ei soovi alluda. Kuna siin pole midagi muutunud, siis ei ole need kohtumised ka sisulised

Kui sõdivad osapooled peatuks kasvõi nende kohtumiste hetkeks, võiks veel rääkida mingist võimalikust liikumisest vaherahugi poole ning kaugemas perspektiivis ka rahu suunas. Hetkel aga jätakavad mõlemad osapoolel samal hetkel üksteise peksmist nii nagu torust tuleb ja seega pole mingist kompromissist juttugi.

- "Uus Jalta" - niimoodi soovib võimalikku kolmepoolset USA-Hiina-VF kohtumist nimetada Moskva, kuid see on sügavalt eksitav soovmõtlemine. Need kolm praegust osapoolt ei seisa samasuguste probleemide ees ja ei taju üksteist võrväärsete partneritena, et kasvõi kaudegi nimetada uut protsessi vana nimega

- Saksa kantsler lubab külmutada EU eelarveprotsessi, kui teised liidu liikmed ei hakka täitma lubatutd rahalist toetust Ukrainale. See on tegelikult väga kõnekas mitmes mõttes, eelkõige aga EL kui terviku rolli suhtes kogu protsessis. EL on majanduslik tööriist/ühendus ja ainuke, millest ta aru saab, on majanduslik keel. Täpsemalt raha, eelarve keel, nii et see argument võib olla parim mõjutusvahend

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Palestiina lipp kui uus Che Guevara

Prantsusmaa mäsu ajal torkas paljudele silma üks veidrus – nimelt Palestiina lipu absoluutselt mõõdutundetu vohamine Prantsusmaa tänavatel. Et mismõttes või miks peaks inimesed, kes justkui ajavad prantsuse asja, vehkima üleüldse mingi teise riigi lipuga? Ja miks just selle ühe, mitte kuigi tihedalt Prantsusmaaga seotud riigi omaga?

Tegelikult on asi palju-palju laiem kui prantsuse juhtum, kuid teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Protestid ja pogrommid on kaks eri asja ning reeglina pole omavahel rohkem seotud kui päikeseloojang ja röövloomad. Puudub seos nii persoonides kui motiivides kui sümbolites.

Prantsusmaa õppur, kes otsustas häält tõsta – absoluutselt prantsuse traditsioonide kohaselt – alarahastamise vastu, ei ole sama inimene, kes peale meeleavaldust võtab kätte Palestiina lipu ja läheb poode rüüstama.

Protest ja pogromm on eri asjad

Röövloomad lähevad jahile peale päikeseloojangut, lihtsalt siis on neil mugavam tegutseda, kuid kellelgi ei tule pähe süüdistada päikest, kas pole nii? Poerüüstajad lähevad pogrommidele meeleavalduse ajal, sest siis on neil lihtsam oma eesmärke saavutada, kuna politseijõud on seotud muude ülesannetega.

Näidata süngete näolimetega või maskides jõhkrutsejaid ja ilkuda sinna juurde, et „Prantsusmaa õpilased nõuavad sel moel endale paremaid õpitingimusi“ muidugi võib. See toob klikke ja laike puha. Aga külvab ka hirmu ja segadust, mis ongi pahatihti eesmärk omaette.

Geniaalne on see turundaja, kes suudab välja mõelda ja/või kasutusele võtta mingi sümboli, mis sobib võimalikult paljudele, jääb meelde ja eristub. Ärritab nii positiivses ehk kaasavas kui ka negatiivses ehk eemaletõukavas võtmes. Teeb sisse selge vahe „meie“ ja „nende“ vahel.

Palestiina lipp ongi nüüd oskuslikult muudetud ühedavaks sümboliks, omamoodi vihamarjuks ja kaitsekilbiks, mille alla on võimalik koondada kõiki protestimeelseid.

Protest on loomulik

Protest on nii indiviidi kui ühiskonna loomulik osa. isegi juhul kui inimene peaks kasvama üles absoluutsetes ideaaltingimustes, nö roosa vati sees, on alati hetki, kui „see kõik“ käib närvidele. Iga inimese elus, eriti noorena, on hetki – või pikemaid perioode – kui tahaks karjuda, vastu hakata, kõik p***e saata ja keskmist näppu näidata. See on loomulik.

Lihtsalt praeguses infantiliseeruvas ühiskonnas pikeneb see loomulik nooruslik maksimalistlik protestihimu ja sellesse võib takerduda peaaegu et kogu oma eluks. Lisaks sellele on igas ühiskonnas – ka kõige roosanunnumas – tinglikult 5% neid, kes on alati vastu. Isegi kui muutub riigikord või valitsus või „peavool“, jäävad nemad mässajateks. Ka see on normaalne.

Aga selle kõige juures on üks häda. Nad on vastu erinevatele asjadele. Mõni nõuab taga suuremaid õigusi LGBT teemal. Teine taob feminismi trummi. Kolmas karjub maailma peale tolle ökoloogilise pimeduse pärast. Neljas on antiglobalist, -kapitalist, -fašist. BLM asja ajaja. No saate aru küll, kõiki vihaseks/vastu olemise vorme pole mõtet üles lugeda.

Ühendav sümbol

No ja vat nüüd on aeg rääkida sellest geniaalsest ühendavast sümbolist, milleks on hetkel kujunenud Palestiina lipp. See on lihtsalt geniaalne oma primitiivsuses ja kõikehõlmavuses ning seega tõhususes.

Esiteks on loodud lihtne kahetine skeem, milles ühel pool on kõik halb ja teisal kõik halb.

Kõik halb on see „peavool“, mis markeerib kõike seda, mis on Lääs. Üldjoontes domineeriv poliitiline narratiiv, mid markeerivad märksõnad turumajandus ja liberaalsus. Eliit, mida on hõlbus sildistada kui valge ja rikas, heteroseksuaalne ja hoolimatu, kapitalistlik ja üleolev. Manage silme ette mõni klassikaline pilapilt valgest paksust naftatoru otsas istuvast jõmmist ühel pool ja räbaldunud kurnatud rahvast ja reostatud loodusest teisel pool. Ahjaa, kindlasti on see jõmm veel ka kas jänki või juut või mõlemat korraga.

Teiseks ongi siis see, mis markeerib vastuhakku. Mingil hetkel suudeti sellena esitleda Che Guevarat. Ühtede jaoks massimõrvarit ja sõjakurjategija, homofoob ja rassist. Teiste jaoks täiesti puhtaks ja plekituks pestud revolutsionäär, kes lihtsalt ei saa olla halb ja kelle kõik teod olid õigustatud. Terve põlvkond kasvas üles, kandes vastavaid T-särke – muuseas neid müüakse ikka veel. Müüakse (NB!) antikapitalismi sümbolit, nii irooniline kui see ka pole.

Poliit-tehnoloogiline manipulatsioon

Nüüd on selleks samasuguseks sümboliks turundatud Palestiina lipp. Vaeste ja rõhutute sümbol, keda halastamatult piinatakse ja hävitatakse. Ja kes lihtsalt ei saa olla halb – selle parimaks näiteks on inimesed, kes rebivad maha tapetud Iisraeli laste pilte, sest neid tapmisi ei saa olla olemas.

Kuidas ja kes on seda turundamistööd teinud ja suutnud Palestiina lipust kujundada kõiki protestijaid ühendav sümbol? Kuna see oleks väga pikk ekskurss, mis upub eriteenistuste ja tajumudijate tegemisse, siis osundan vaid üldiselt. Mõelge nende peale, kelle jaoks on „Lääs“ oma kõigis ilmingutes, eriti oma ühtsuses vastumeelne? Seda tööd alustas 1960’tel NSVL ja jätkab praegune kolmik Hiina-Vene-Iraan.

Aga lõpuks soovitan teha lihtne mentaalne katse. Võtke oma vaimusilmas ühele platsile kokku kõik need protestijad ja märatsejad. Võtke nende käest ära see ühendav sümbol ehk Palestiina lipp. Ja te näete, et alles jääb hulk ääretult eri-ilmelisi ja omavahel täiesti vastuolulist asja ajavaid tegelasi, kes kohe omavahel tülli lähevad. Andke see lipp tagasi ja näete, kuidas kõigist nendest saab taas tervik, kes islamiriigi lipu all sõdivad Lääne kui eluviisi vastu. Kas see pole mitte imeline?

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Poola, Bulgaaria

- USA vahevalimiste tulemus oli ühest küljest ootuspärane (võimuloleva presidendi erakond on kogunud piisavalt negatiivi, et kaotada hääli) ja teisalt mitte (kaotuse määr oli tavapärasest kõvasti suurem)

- Poolas toimuv rahmeldamine konstitutsioonikohtu ümber kannab tegelikult sama mudelit, mis enamikes muudes Euroopa riikide. Ühelt poolt on jõud, kes soovivad näha rohkem Euroopa Liidu sisest ühistoimimist, teised kes on selle vastu. Veelgi lihtsamalt euro-optimistid vs -pessimistid. Föderatsiooni poole liikujad vs suveräänsuse taastajad. Esimesed ei oska keerulisi protsesse piisavalt lihtsaks rääkida, teised ei suuda hoiduda ülelihtsustavast populismist.

- Bulgaaria presidendivalimistel toimub laias laastus sama mis Poolas (vt eelmist punkti), kuid siin lisandub veel ka otsene vene jälg. Bulgaaria puhul on see juba ajaloolises plaanis arusaadav (mälestus pool-müütilistest vanadest aegadest, mil vene väed aitasid Bulgaariat Türgi vastu), sellele lisanduvad lähiajaloolised kihid (Bulgaaria kui NSVL "mitteametlik liiduvabariik") ja majanduslikud aspektid. Praegu osutus võitjaks inimene, kes lubab taastada suhteid Moskvaga ja lõpetada Ukraina abistamine, kuid reaalsuses pole see tema teha (president on vaid esindus-funktsiooni kandja) ega riigi majanduse mõttes kasulik (Ukraina suunal relvade liigutamise, remondi ja logistika pealt teeni riik kordades rohkem)

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Эпицентр: USA vahevalimiste tulemustest

- Ainuke üllatus oli see, et Donald Trump ei käivitanud koheselt seda plaati, millelt kostaks "need valimised on võltsitud/varastatud". Võimalik et ta teeb seda hiljem, aga vähemalt esmased reaktsioonid oli vaoshoitud

- Suurim lähiaja intriig on see, et kas ja kuidas üritatakse ära kasutada need allesjäänud kaks kuud, kui parlamendi mõlemas kojas on veel vana, teoreetiliselt Trumpi toetav koosseis - uus tuleb kokku ju alles jaannuari alguses. Võib küll kahelda, kas muutunud olukorras toetus tegelikult püsiks, aga on vähemalt mingi võimalus proovida teha katse läbi viia mingi täiendava rahastuse otsus Iraani-vastase sõja jaoks vms

- Pikemas perspektiivis on aga ootuspärane, et kui Donald Trumpi käed saavad olema seotud riigi sees algatuste tegemisega, siis võib ta oma energia suunata väljapoole, rahvusvahelisele areenile. Kuid samas pole Donald Trumpi käitumine senini eriti vastanud kriteeriumile "ootuspärane"

Saatejuht Andrei Titov, stuudikülalised Igor Gretski, Artem Dudtšenko, Pavel Sobolev ja Karmo Tüür, saade järelvaadatav siit.

Sihik: Karmo Tüür. Olukorrast Venemaal

Venemaa põhiseaduse paragrahv 29 tagab mõtte ja sõnavabaduse, keelab vihakõne ja tsensuuri ning lubab inimestel vabalt väljendada oma veendumust. Ilmselt on tänasel Venemaal põhiseaduse selle punkti tsiteerimine karmilt karistatav, sest selle täitmine on niikuinii keelatud?

Paragrahv 29 on tõepoolest kõige rohkem jutuks, kui kõne all on VF põhiseaduse tähe ja mõtte rikkumine VF võimude endi poolt. Sellega läheb vastuollu nii veebilehtede blokeeringud kui ka nö sõjatsensuuri sisseseadmine, karistamine „armee diskrediteerimise“ paragrahvi alusel igaühte, kes ütleb midagi võimude jaoks ebameeldivat sõja teemal.

Aga samamoodi on jutuks

- par 31, mis peaks tagama rahumeelsete meeleavalduste vabaduse;

- par 23, mis räägib infovahetuse privaatsusest,

- par 6 lõik 3, mis peaks keelama võtta ära inimeselt VF kodankondsust (aga seda võetakse ära nt juhtudel, kui selle kodakondsuse saanud võõramaalane keeldub ennast arvele võtmast sõjaväekohuslasena).

- Par 10 ja 11, mis räägivad võimude lahususest ja võrdsusest (tegelikkuses superpresidentaalne võim, mis domineerib teiste üle)

- Par 17,19 ja 28, mis räägivad võrdsusest ja südametunnistuse vabaduses („usklike tunnete riivamise“ teemalised kohtuasjad tõstavad ühe grupi kõrgemaks teistest)

Venemaa juht Vladimir Putin on andnud sellele põhiseadusele truudusevande. Meie siin läänes võiksime ju öelda, et kui riigi juht ei täida põhiseadust, siis ei pea seda keegi täitma. Nii lihtne see siiski ei ole – teisitimõtlejate protsessidel viitavad kohtunikud siiski põhiseadusele?

Ilma liialdamata võib öelda, et Puutinil on omaenda põhiseadus, kuna 2020.a põhiseaduse „muutmise“ käigus see sisuliselt murti üle põlve sellisel moel, mis oli põhiseaduse enda vastane. Kõige ebalegitiimsem oli selle protseduuri sidumine nö üleriigilise referendumiga, mis selle kõik heaks kiitis – siin olid rikutud kõik reeglid.

Aga mis puudutab kohtupidamist, siis võib öelda, et Venemaal on kaks eraldi kohtusüsteemi. Kõik see, mis puudutab nö poliitika-vaba kohtupidamist, nt kriminaal- ja halduskohtute teemal, on üldjoontes täiesti pädev ja läbipaistev. Kuid niipea kui asi puudutab kas poliitilisi või „oluliste inimestega“ seotud majandusasju, siis käivitu teine süsteem, mis on orienteeritud ainult „õige otsuse“ langetamisele

Eelmisel nädalal teatas Venemaa mõjukaim sõltumatu ajaleht Novaja Gazeta, et lõpetab tegevuse. Otseselt kinni seda meediaväljaannet ei pandud. Miks nende jõud rauges?

Välisagendi staatuse omistamine lehetoimetusele lõikab ta ära rahastusvõimalustest, eelkõige reklaamimüügist, aga ka igasugusest finantstoetusest. Näiteks kuigi VF kodanikule pole otseselt keelatud välisagendile annetamine, satub ta ise löögi alla, kuna see võib kaasa tuua omakorda annetaja kuulutamise välisagendiks, see aga seab väga tõsised piirangud, too isik ei tohi enam tegeleda enamiku asjadega, mis raha sisse tooks.

Osa sellest represseerimisest võis olla ka Dmitri Muratovi isikus ja tegevuses. Teda kaitses Nobeli rahupreemia staatus, kuid samas Muratov rääkis ka vene poliitvangide saatusest (700), riik aga ei tunnista et neid üleüldse oleks

Tegevuse lõpetamist põhjendavas kirjas, mille avaldasid ka Eesti meediaväljaanded, märkisid veel vabaduses või elus olevad väljaande ajakirjanikud, et nad on kuulutatud välisagentideks. Mida see võimude pandud silt “välisagent” Venemaa kodaniku jaoks tähendab?

See on tema vabaduste ja õiguste piiramine sel määral, mida on nimetatud „tsiviilsurmaks“ – ta ei tohi töötada riigiametnikuna, tegeleda õpetamisega, ei tohi kandideerida ega osaleda valimiskomisjoni töös; ei tohi vabalt käsutada oma vara, osaleda riigihangetes, peab kõiki oma toodetud tekste märgistama hiiglasliku hoiatusega jne.

Venemaal on palju erinevaid salateenistusi, neist tuntumad on ilmselt KGB otsene järglane FSB ja luure peavalitsus GRU. Aga Venemaal on ka politsei ja kaitseministeeriumi alluvuses tegutseb eraldi sõjaväepolitsei, millele nüüd tahetakse volitusi ja jõudu juurde anda?

Neid erinevaid kontoreid, keda kõiki tuntakse kui „siloviki“ ehk jõuamtkonnad, on kokku u 10, millest kõiki pole laiem publik isegi kuulnud (nt Главное управление специальных программ Президента Российской Федерации ehk presidendi eriprogrammide valitsus, mis tegeleb punkrite, aga ka mobilistatsiooni ettevalmistamisega ja peaks nt üle võtma valitsemise sõja korra)

Aga sõjaväepolitsei on tõesti struktuur, millele nüüd antakse juurde volitusi, mille alusel tal on õigus tegeleda väejooksikute otsimise, kinnipidamise, ülekuulamisega jne. Sõjavägi on ju kontroll-organ, mille üle peab omama kontrolli J tsiviilisikutega tegeleb lihtsalt polisei, mässavate väeosade vastu peaks üles astuma Rosgvardija, aga need kes pole enam päris-tsivilistid (sest nad on saanud kutse), aga pole veel või enam ka päris sõjaväelased (kuna nad pole sõjaväeosas), nendega peaks tegelema sõjaväepolitsei.

Milline on selle ümberkorralduse eesmärk – kas siis praegu ei ole Venemaal otsest repressiivorganit, mis näiteks sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjaid taga otsiks, sest ilmselt on see sõdivas riigis probleem?

Selline volituste suurendamine / uute ülesannet andmine pole tihtilugu mitte niivõrd konkreetse probleemi suuruse tunnistamine või mingi funktsiooni andmine. See võib olla ka lihtsalt ressursside ümberjagamise ja juurdeandmise küsimus, puhta võimuvõitluse peegeldus.

Muuhulgas on see ka võitlus nö „sõjaväelise varimajanduse“ üle, kuna selles sfääris kulgevad hiilgaslikud ressursid, mida varem pidid kolme-nelja peale kontrollima kaitseministeerium ise, aga ka FSB sõjaväelise vastuluure osa, RosGvardija ja Uurimiskomitee. Nüüd aga võetakse see ressurss rohkem üle sõjaväepolitsei poolt, seeläbi nõrgestades ülejäänusid. Nii et see on ka puhas võimumäng, mille taga on suured rahad.

Eesti ja Ukraina kaitseväe andmetel on Venemaa sõjavägi kaotanud juba paar kuud rindel 10 000 sõjaväelast nädalas, agressioonisõjas hukkunute ja haavatute arv on üle 1,5 miljoni inimese. Kui suureks peaksid kaotused 143 miljoni elanikuga riigis jõudma, et see paneks diktatuuri suunda muutma?

Ei ole olemas absoluutse väärtusega kriteeriume, mis kehtiks universaalselt. Aga rusikareegel on lihtne – mida autoritaarsem on riik, seda kõrgemal on tema talumislävi – Venemaa on aga nüüd muutunud totalitaarseks riigiks. Pealegi on neid nö murdumispunkte erinevaid: kui palju suudab vastu pidada riik majanduslikult, kui palju ühiskond ja kui palju sõjavägi ise ennem kui kukub kokku võitlusmoraal

Prantsusmaal ja Saksamaal on protestid muutunud vägivaldseks, nüüd on protestid ka Poola pealinnas. Venemaa agressiooni ja Euroopa rahutuste vahele ei saa otsest võrdusmärki tõmmata, kuid üks halb märk on küll: mida rohkem käärib Euroopa, seda mõnusam on Putini uni?

Kindlasti ei saa väita, et Kreml korraldab kõiki neid rahutusi, aga kus vähekegi võimalik õli tulle valada, seda ka tehaks. Seda tehakse muuhulgas ka omaenda kodupublikule mõeldes, selleks et näidata – vaadake kuidas seal Läänes elatakse, need on need liberaalse demokraatia grimassid.
---

saatejuhid Timo Tarve ja Ainar Ruusaar, vastamas Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Venemaast on taas saanud totalitaarne riik

„Me oleme tapetud“ – selliste sõnadega teatas enda tegevuse lõpetamisest Venemaa viimane oluline sõltumatu ajaleht „Novaja Gazeta“. Varem oli ridamisi tapetud selle väljaande ajakirjanikke, tuntuim neist Politkovskaja, kuid nüüd lõppes riigi vahetu ja repressiivse sekkumise tõttu terve väljaanne.

Võib ju küsida, et mis sellest niiväga suurt kära teha, no oli üks leht ja enam ei ole. Aga küsimus ongi selles, et tegemist oli viimase sõltumatu suure ja kaugele väljapoole riigi ning isegi venekeelse inforuumi piire ulatuva nähtusega.

Nüüd võib sisuliselt öelda, et vene riigi territooriumil on omakeelne inforuum võetud täieliku, totaalse riikliku kontrolli alla. See viimane kanaarilind kaevanduses – Novaja Gazeta – mitte lihtsalt ei hääbunud mürgise õhustiku kätte, vaid ta lämmatati. Kanti vaenulike tegelaste registrisse, jättes ilma igasugusest võimalusest enda tegevust rahastada. Tapeti.

Totalitaarsuse mõõdikud

Selle üle on sõnasõdu peetud ammu, et kusmaalt saab mingit riiki nimetada veel „kõigest“ autoritaarseks ja kustmaalt algab totalitaarsus. Praegusel infoajastul on minu meelest kõige olulisem kriteerium just seesama informatsioon, et kas ja kuipalju riik piirab oma kodanike juurdepääsu sellele.

Selles mõttes on Kreml saavutanud peaaegu täiusliku kontrolli. Võib küll vastu vaielda, et kas see on ikka sotsiaalmeedia tingimustes saavutatav, kus uue konto loomine sekundite küsimus. Vastus kõlab, et laias laastus on ikka küll. Vene vastavad ametkonnad teatavad, et nad jälgivad ainuüksi sõjavastase meeleolude avaldamise tõttu u kümmet miljonit kasutajat. „Valede“ laikide, repostide jne edasi tõttu on algatud kümneid tuhandeid kohtuasju ja inimesed on saanud selle eest ka reaalseid vanglakaristusi.

Kõikvõimalike muude kriteeriumite hulgas ongi olulisim see, et kas ja kuipalju riik sekkub inimeste eraellu, kui palju nõuab riigi ideede/ideoloogia nimel pidevat mobiliseerumist ja pühendumist. Ei ole paremat näidikut kui see, kui agressiivselt surutakse Venemaal naistele peale sünnitusmasinaks hakkamist võimalikult varasest east, premeerides rasestumise eest koolipingist saadik – kõik kahuriliha tootmise huvides.

Natsionaalsotsialismi ilmingud

Kremli praeguse meeskonna – mis koosneb suuresti eri sorti pagunikandjatest, eelkõige eriteenistustest – on järjest rohkem ka natsionaalsotsialismi ilminguid.

Rahvuse/natsiooni küsimuses ilmutatakse täiesti koopainimlikku nürimeelset järjekindlust. Venelaseks tembeldatakse kõiki neid sadu rahvuseid, kes elavad Venemaal (tuletage meelde kõiki neid „ja russkii / ma olen venelane“ kampaaniavideosid. Ja nagu sellest vähe oleks, taotakse sõjanuiaga Russkii Mir / Vene Maailma külge kuulumist pähe ka naabritele, hetkel kõige verisem-vastikumal moel Ukrainas ja Vladimir Putini pseudo-ajaloolistes sõnavõttudes.

Sotsialismi (kui riigikapitalismi värdvormi) mõttes on praegune riigi sekkumine, suisa nelja jalaga sõtkumine üliselgelt ja suurelt näha. Riik võtab lihtsalt tuima näoga edukaid ettevõtteid üle, andes neid ühtedel ajutistelt omanikelt veelgi ajutisematele.

NSVL väärastunud versioon

Lõpetuses – miks kasutasin pealkirjas sõna „taas“? Aga seetõttu, et see ongi toimuva üks võtmekomponente. Venemaa Föderatsiooni nimelise riigi praegune eliit rudjub ennast, rahvast ja riiki üha jõhkramate meetoditega tagasi totalitaarsetesse NSVL aegsetesse praktikatesse.

Ajalugu ei korda ennast kunagi täpselt samasugustes detailides, kuid mustrid on äratuntavad. NSVL’is oli vähemalt mingisugunegi tasakaalude mehhanism parteilise ideoloogia, eliidi huvide ja repressiiv-organite vahel. Nüüd on aga needsamad organid kaaperdanud terve riigi, allutades ilma mingi „õilistava“ ideoloogiata endale ja hirmule kõik.

Lohutuseks olgu aga öeldud see, et sõna „kõik“ puudutab vaid nähtavat osa riigist ja ühiskonnast. Nii nagu ka kõige tumedamatel NSL aegadel ja kõige kuri-repressiivsemates riikides on riigi kõrval alati ka ühiskond. Ja selle ühiskonna sees pole kaugeltki kõik toimuvaga rahul.

---

lugu ilmus siin

Kaaperdatud territooriumite enda omaks manamine

Novorossija kui mantra, kui vallutatud territooriumi enda omaks manamine. Aga selles manamises on huvitavaid nüansse ja dünaamikaid.

Sõnadel on tähtsust, eriti riigi puhul, mis on nakkunud geopoliitika nimelisse palavikulisse maailmanägemusse. Nende sõnade abil manipuleeritakse teadvustega, normaliseeritakse soovitud mõttesuundi.

1) Kui 2014 hakkasid vene propakanalid esile manama "Novorossia" nimelist nähtust, lõikas see kõigi kõrvu, sest varem polnud seda avalikus ruumis kuulda olnud. See mõiste eksisteeris vaid akadeemilistes-ajalooteemalistes erialatekstides. Kuid siis riputati see kui sädelev ehe vene riigikuuse tippu ja räägiti sellest kui kogu impeeriumi mõtte taastumisest.

Siis aga jäi projekt takerduma ja õhin vaibus ... kuni Suure Sõjasae käimatõmbamiseni 2022 ning sellest ajast saadik on see mõiste juba niivõrd harjumuspäraseks saanud, et ei lõike enam kõrva. 

Tavaliselt kasutatakse seda nii meedias kui kõnedes mõistepaarina "Donbass ja Novorossia", sellega märgistatakse isegi juba uusi riigifirmasid, nt "Novorossia raudteed" jne - sellest räägibki esimene graafik

Kui vaadelda aga sama kaaperdatud territorriumite kohta paralleelseid mõisteid nagu "LNR/DNR" ja "uued regioonid", siis saab pilt uue dünaamika 

2) Kui esimese graafiku alusel jääb mulje, nagu oleks nende alade enda omaks manamisega paus tehtud, siis tegelikult toimus lihtsalt poliit-tehnoloogiline nihe. "Novorossia" asemel võeti kasutusele mõisted LNR/DNR. 

See tähendab, et ideoloogilis-geopoliitiliselt laetud termini asemel (mille veenmisjõus hakati kahtlema) võeti kasutusele argised-administratiivsed "rahvavabariikide" nimetused, näidates seda kui harilikku separatismi, mida ju esineb ikka ning ka parimates perekondades, st täiesti tsiviliseeritud riikides.

3) Kuna aga LNR/DNR osutus liiga kitsaks mõisteks uue röövsõja ja uute kaaperdatud territoriumite seletamiseks, siis sisuliselt loobuti selle mõistepaari kasutamisest ning nimetati röövitut juba uhkusega "uuteks territooriumiteks". See võimaldas maha raputada senised administratiivsed piirid justkui kitsaks jäänud maonaha või kitiinkesta ning lükata impeeriumi piirid sinnamaani, kuhu jaksu on.

4) Omaette huvitav mõisteke on selles sõnalises manamismängus "Malorossia", mis on sõnaloomes eriti märgiline. Selle mõiste kasutamine oli nt NSVL ajal sisuliselt keelatud, kuna see väljendas suurvene šovinismi, üleolevat suhtumist. Nüüd on see aga taas kasutusele toodud, nii näiteks viimati VF kultuuriministeeriumi suunises, et mis teemadel oleks vaja filme toota, tuues omaette reana välja: "«Малороссия как историческая область России»" (Väikevene kui Venemaa ajalooline piirkond)

Mis on kogu selle sõnamängu moraal? Venemaal on politoloogia ja poliit-tehnoloogia sisuliselt sünonüümid. Väga rakenduslikud tegevused, mis on suunatud sellele, kuidas sõnade abil inimeste teadvust kujundada. Erialases keeles "sotsiaalne inseneering", lihtsamas keeles ajupesu. Militaarsemas mõttes info-operatsioon ja mõjutustegevus. Edevamalt "strateegiline kommunikatsioon"

Ja meil on kasulik teada, kuidas toimub taoline tajujuhtimine, kas pole? Kremli ja Venemaa enda kätte haaranud kolmetähelised organisatsioonid on õppimisvõimelised tegelased. Kui triikraud nr 1 ei toimi piisavalt edukalt, võetakse kasutusele nr 2 jne. Õppigem sellest kõigest meiegi.

---

lugu ei ole kuskil varem ilmunud, kui keegi peaks soovima seda levitada, küsige palun ennem minu käest üle.

Разбор полётов: Soome/Norra telefonikõne, Ukraina, Serbia, Brasiilia, Iisrael

- Soome ja Norra riigipeade telefonikõne Vladmir Putinile on tekitanud palju vastakaid emotsioone, kuna taoline "telefonidiplomaatia" on seni olnud viljatu ning pigem mõjunud Kremli jaoks pigem nõrkuse märgina

- "humanitaarne vaherahu" Oleški asula elanike väljaviimiseks Ukraina rindelt: kuna see algatus käidi välja Melanie Trump algatusena, siis ilmselt Putin mängib asjaga kaasa. Paraku näeb see välja pigem elanike deporteerimisena VF poolele, millest tehakse propagandašõu

- Serbia tudengite nimekiri, mis võitis valimised puutub nüüd kokku päriseluga. Selle käigus tuleb välja, et nad ei saa enam keskenduda ainult korruptsioonivastasele võitlusele, mille najal nad valijate hääled kokku kogusid. Nad peavad hakkama tegelema müriaadi tüütute ja tehniliste valitsusprobleemidega, mille osas neil pole veel ei kogemust ega omavahelist koosmeelt. Ülisuure tõenäosusega suudavad nad selle käigus tülli minna, laguneda, takerduda valitsus-siseste mehhanismide taha ja põhjustada sellega valijate pettumise, sest nad ei suuda täita neid kõrgendatud ootusi, mis neile avansina omistati

- Brasiilia valimiste kõige tähelepanuväärsem element oli tavatu olukord, kus peamine konkurent kehtivale riigipeale põgenes riigist samal hetkel, kui selgus, et ta ei suuda võita - säärast pretsedenti ei tulegi kohe mujalt meelde

- Iisraeli valimiste tulemus pole veel küll selge, kuid sealsed valimisreeglid (kogu riik kui üks valimisringkond ja madal valimiskünnis - parlamenti pääsemiseks on vaja koguda vaid 3,25% häältest) on juba ette loonud olukorra, kus parlamenti koosneb väga paljudest väikestest erakondadest, kes peavad omavahel hakkama looma koalitsioone. Laias laastus on kaks koalitsiooni pro-Bibi ja Bibi (ehk praeguse peaministri Netanyahu) vastu. Kumbki pool ei saavuta ülekaalu ja teoreetiliselt võiks olukorda lahendada liit araabia parteidega (Iisraeli demokraatia eripära - siin on araablaste parteisid suisa mitu tükki)

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Põhjamaiselt jahe proovipall: Soome/Norra ühiskõne Putinile

Üks väheseid asju, mida me kindlalt teame, on see, et toimus telefonikõne Putinile. Esimene otsekontakt Euroopa riigipeade tasandilt Venemaa presideniameti kaaperdanud mehele viimase pooleteise aasta jooksul.

Teine moment on raamistik, mis paigutab toimunud kõne kahe kohtumise vahele. Esimene toimus Oslos, kus kohtusid Ukraina, USA ja needsamad Põhjamaade riigipead. Teine saab toimuma AbuDhabis Venemaa, USA ja Ukraina vahel.

Kõne sisust me teame vähe. Napid infokillud nt Soome presidendi veebilehelt kinnitavad Põhjamaade jätkuvat toetust Ukrainale – no aga selleks polnud ju ometigi vaja helistada, või kuidas? Samast tekstijupist loeme, et Soome ja Norra riigipead tegid selle kõne ainult enda riikide, mitte kogu Euroopa nimel ... ja ometigi mainitakse selles Euroopat nii mitu korda, et see tekitab mõtteid.

Mõtete sisu on umbes järgmine – tegemist on katsega leida või luua koht läbirääkimislaua ääres. Koht alguses endale, aga seeläbi ja –järel Euroopale laiemalt. Selles algatuses pole otseselt midagi halba, ainult et kõik osapooled saavad tegelikult aru, et tegelikult ei toimu mingit sisulist läbirääkimiste protsessi.

Siiamaani toimuvad mingid rituaalsed läbirääkimiste imitatsioonid, kus kõik osapooled vaikselt kompavad piire, et kui kaugele ja mis tingimustel on üldse võimalik visata mingeid konkse, mille abil hakata sisulist teemat arutama. Toimub selline omalaadne diplomaatiline landiloopimine, kus kaaaaaugele visatud lant võiks ehk tagasikerimise ajal millegi külge takerduda ning anda lootust saagiks.

Umbes samamoodi hindab asja ka Venemaa pool. Vene riigimeedias ilmunud (propagandistlike prääksatuste kõrval) mõistlik tekst hindab toimuvat proovipallina. Et Põhjamaadelt laekunud kõne pole veel märk sisulistest muutustest, vaid selline ettevaatlik indikaator, mis võib märkida valmisolekut muutusteks. Et kui protsess hakkab edenema, siis saab seda esitleda Euroopa eduloona, kui mitte, siis läheb kirja kui ebaõnnestunud ja eraviisiline katse.

Lühike tekst veel lühemalt kokkuvõetuna: kõnealune telefonikõne ei muutnud otseselt midagi, seetõttu ei maksa tulemust üle dramatiseerida. Kuid sams üldpilt on nukker – kõik ülejäänud osapooled tahavad saavutada Moskva meelemuutust, mida Kremlis juured alla ajanud seltskond tajub nõrkuse märgina – see omakorda aga ei vii kuidagi lähemale sellelesamale muutusele.

---

lugu ilmus siin

Milleks Moskva nõuab NATO taandumist 1997.a piiridesse?

Venemaa lekitas taaskord oma soovi, et NATO peaks oma kodinad kokku korjama ning taanduma kaugemale sellest, mida Moskva peab enda mõjusfääriks. Seekord lasti sellel signaalil kõlada läbi Suurbritannia mõjuka konservatiivse väljaande The Telegraph kaudu, mis peaks näitama, et Moskval on tõsi taga.

Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.

Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.

Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.

See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.

Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.

Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.

Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.

Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.

Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.

Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).

Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.

---

lugu ilmus siin

Millest räägib vene sõjaväepolitsei reform?

Teekond koosneb sammudest, ookean piiskadest. Enamasti me ei pane tähele neid pisikesi detaile, mis hiljem osutuvad väga kõnekateks. Niinimetatud varase hoiatuse poide signaalideks, mis annavad aimu suurema maavärina või tsunamilaine tekkimisest ja seejärel lähenemisest.

Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.

Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.

Vinged ja kasutud ukaasid

Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.

Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.

Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.

Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.

Konkurents ametkondade vahel

Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.

Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.

Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.

Sise- ja välispoliitika seostest

RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.

Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.

Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: VF-USA-Hiina, Prantsusmaa, Rootsi

- Kreml üritab tõmmata Hiinat USA kõrvale kolmandaks osapooleks Ukrainas peetava sõja üle peetavates võimalikes läbirääkimistes. Küünilise realismi koolkonna kohaselt on mõte arusaadav (suured peavad omavahel läbirääkimisi väikeste üle ilma viimaseid laua taha kutsumata), kuid pole arusaadav, miks peaks Hiina tahtma olla selle mängu osa. Tema seisukohalt on palju kasulikum, kui nii VF kui USA üksteist nõrgendavad.

- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.

- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kodanik ja kurjategija ning kuidas neil kahel vahet teha

Kodanikul on õigus ning mõnikord ka kohustus oma riigile vastu hakata. Asuda aktiivse kodaniku positsioonile, võtta julgus kokku ja öelda, et riik (või kohalik omavalitsus) teeb midagi valesti. Allkirjastada mingi petitsioon, minna plakatiga tänavale või lõppkokkuvõttes püstitada barrikaade. Äärmuslikul juhtumil rünnata kasvõi valitsushooneid või vallutada Bastille, kui soovite.

Ja muuseas, samamoodi on riigil õigus ennast kaitsta liiga hoogu läinud kodanike eest. Karjakäitumise õhinas võib kodanikust üsna hõlpsasti saada kurjategija, eriti kui neid sellele õhutatakse provokaatorite või suisa diversantide poolt. Kuid on selge see, et riigil kui tugevamal osapoolel on ka suurem vastutus. Umbes samamoodi nagu võitluskunstide valdajal, kes peab ennast viimase võimaluseni ohjeldama ning keda võidakse ka oma võimete rakendamise eest karistada.

Kuid jutt on siiski eelkõige kodanikust. Prantsusmaal õppurite meeleavalduste kõrvale ja külge haakunud labased ja kuritegelikud märatsemised, rüüstamised ja süütamised on kaks väga, ma rõhutan VÄGA erinevat asja. Käsiteda neid ühe hingetõmbena, üheväärsena ja samastavana oleks äärmiselt vale ja suisa pahatahtlik.

Meeleavaldaja on kodanik

Meeleavaldaja ja märatseja on täiesti vastasmärgilised nähtused ühiskonna ja riigi mõttes.

Meeleavaldaja on enamasti selgelt positiivne tegelasekuju, isegi kui ta selle meeleavalduse käigus suisa lollust suust välja ajab. Tegemist on aktiivse kodanikuga, kes üritab midagi/kedagi kaitsta. Parandada või mõjutada poliitikat. Olla poliitilise protsessi osa. Isegi kui tema loosungid on lapsikud, rumalana mõjuvad või suisa „äärmuslikud“, nagu tihti armastatakse sildistada.

Inimesel ja kodanikul on õigus olla loll. Kuni ta teeb seda tsiviliseeritud kujul, lasku käia. Teisel kodanikul on õigus silmi pööritada, korraldada vastasmärgiline meeleavaldus, südame rahustuseks ja enesetunde tõstmiseks vastasleeri peale karjuda. Riik ei pea siinjuures kuigivõrd sekkuma, vaid lihtsalt hoidma ühiskondlikku korda. Vaba maailm ja ühiskond avaldabki ennast sel moel, meeldib see avaldumisvorm või mitte.

Märatseja on kurjategija

Märatseja, rüüstaja ja muul moel vandaalitseja on aga nii ühiskonna kui riigi mõistes selgelt vastasmärgiline. Ta ei ürita midagi edendada, vaid kasutada oma labaseimate ning halvimate instinktide väljendamiseks momentumit, suhtelise karistamatuse tunnet. Võibolla teha seda isegi väliste juhtnööride alusel, proovides sel moel külvata mitte ainult kaost, klaasikilde ja süütepudeleid, vaid eelkõige hirmu, kaost ja ühiskonna pettumust riigis, mis ei suutnud oma kodanikke kaitsta.

Poeakende purustamine ja kättejuhtunud kraami minematassimine pole mitte ühestki otsast kodanikuaktiivsuse väljendus, vaid lihtlabane kuritegu. Riigil on siin mitte lihtsalt õigus, vaid suisa kohustus sekkuda, sest selleks ongi ühiskond enda ümber ehitanud riiklike institutsioonide turvavõrgu.

Illustratsiooniks sobib siinkohal parimal moel Maidan ühelt poolt ning meile arusaadav Pronksiöö ja praegune Prantsusmaa teiselt poolt.

Poeaken kui kanaarilind

Ukraina Maidani ajal ei purunenud poeaknad. Kodanikud selle sõna kõige laiemas ja otsesemas mõttes astusid vastu tol hetkel riigi eesotsas olnud jõududele, kaitstes OMA riiki. Kaitstes ennast ja omariiklust barrikaadidel ning ülekaaluka vägivalla-aparaadi vastu, mille varjus üritati kaaperdada iseseisvus ja viia riik naabri lämmatavasse alluvusse.

Prantsusmaal algas asi samamoodi, prantslasliku kergusega puhkesid meeleavaldused alarahastatud haridussüsteemi olukorra parandamiseks. Kuid selle külge haakisid end kurjategijad, kes asusid rüüstama, lagastama ja hävitama. Mõistagi, ka kodanikust / meeleavaldajast võib saada räuskav kurjtegija, kuid sellega on ta ise hävitanud oma algse mõtte mõju.

Kordan – meeleavaldus ja protest (isegi kui see on kantud sulalollusest) on kodaniku ja riigi vahelise dialoogi positiivne avaldumisvorm. Ahvikarjana (andku ahvid mulle andeks) lõugav, märatsev ja toorutsev kamp on aga kurjategijad, kellele riiki peab jõuga vastu astuma. Purunenud poeaknad on indikaatorid nagu kanaarilind kaevanduses. Kui poeaken puruneb või kanaarilind vaikib, on olukord ohtlikult muutunud. Kodanikust on saanud kurjategija või kurja tegija, olgu kokku või lahku kirjutatuna

---

lugu ilmus siin

Pausile pandud sanktsioonid kui tingimisi karistus

Kuulutada välja karistus ja panna siis see pausile - see kõlab kui tingimisi vangistuse väljakuulutamine. See võib toimida üldiselt õiguskuuleka inimese puhul, kes on nt kogemata või esmakordselt midagi kurja toime pannud.

Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.

Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.

Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.

Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu

Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.

Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.

Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.

Idealistid vs realistid

Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.

Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.

Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.

Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.

Mis oleks alternatiivid?

Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?

Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.

Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-VF-Ukraina, Poola, Soome

- Trumpi poolt välja kulutatud "energia-alane vaherahu" osutus tühiseks. Mis ja miks see kõik üleüldse oli? Ilmselt meeleheitlik katse kõnetada oma valijaid stiilis: "teil on probleem (kõrged autokütusehinnad), mul on lahendus (sõber Putin annab diislit), aga ka probleem selle lahenduse teel (sõnakuulmatu Ukraina, kes hävitab diislitootmist)"

- Donald Trump ja Ilon Musk kui ülemääraste egodega mehed on küll osanud vahepeal tülli minna ja siis jälle ära leppida, kuid kuna nad jagavad ühiseid eesmärke nii strateegilisel kui taktikalisel tasandil, siis teevad taas koostööd

- Poola peaministri ümber kerkinud müra võimalikust kallaletungiohust võib olla vabalt mitte välise ohu, vaid sisemise radikaliseerumise tulemus. Paraku ka tolles ühiskonnas normaliseerub vägivald (koolides toimunud vahejuhtumid/noaründed), mis leiavad kajastust sotsiaalmeedias ja muutuvad arusaamaks "normaalsest" asjade lahendamisest

- Soome poolt avaldatud soovitus loobuda viisade andmisest VF kodanikele on mitmeti kõnekas. Eriti aga selles mõttes, et mis on toimunud ja toimumas VF naabritega - Soome nö pendliteekond nn finlandiseerumisest kuni nüüdse piiride totaalse sulgemiseni. Ja paraku ka teises mõttes - VF mittenaabrid näevad asju teistmoodi ja näitab seeläbi Euroopa mitteühtsust julgeolekuprobleemide tajumises

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Serbia kui Hiina platsdarm Euroopas

Me oleme harjunud Serbiast mõtlema kui venemeelsest riigist, kuid tegelikult on selles toas üks palju suurem ja ohtlikum elevant – nimelt Hiina. Vaiksel nohinal on Peking enda käpa alla saanud sõna otseses mõttes enamiku maailma riikidest, küsimus on lihtsalt sõltuvuse määras.

Hiina on laenude kaudu endaga sidunud üle 150 riigi (180’st!) ning seni pole veel olnud juhust, et mõni neist oleks ennast sellest skeemist suutnud vabaks osta. Hiina mätta otsast vaadatuna on see muidugi väga lühike ajavahemik, mida on enamasti tehtud nn Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) raames alates 2013.a. Kuid eks Hiina saab ka aru, et tal on kasutada suhteliselt lühike aja-aken, mille järel hakkavad tema enda demograafilised jm probleemid kuhjuma, selle jooksul üritavad nad oma sõltlaskonna skeeme maksimeerida.

Ametliku retoorika kohaselt Hiina ise räägib lihtsalt teiste riikide võimalusest „haakida ennast heaolurongi külge“ ja kasutab muid idamaiselt pehmeid väljendeid. Tegelikkuses on see aga pigem klassikaline asumaade/kolooniate skeem, mida allutatakse endale mitte tankide, vaid pankade kaudu.

Enamasti näeb asi välja nii, et mingile riigile pakutakse „abi“ erinevate hiiglaslike ehitusprojektide näol, mida nood riigid ise ei suuda välja vedada: sadamad, teed, raudteed, sillad jne. Abi vormistatakse laenuna tingimusel, et ehitust teaostavad Hiina enda firmad, mis toovad kohale enda matejalid, töölised, tehnika jne. Selle käigus ühtlasi rajatakse ka hotelle, toitlustuskohti ja muud vajaminevat. Lõpuks on küll valminud taristu tehtud, kuid riik selle eest (tihti lootusetult) võlgu ning objekt jääb ühtlasi ka Hiina käsutusse, kui veab, siis ajutiselt.

Serbia valimiste ratsukäik

Serbias toimuvad erakorraliste valimiste kaudu üritatakse säilitada riigi senist korruptiivset olemust ja Hiina-sõbralikku poliitikat. Selle ratsukäigu – parlemandi laialisaatmise ja uut valimiste – kaudu üritab enda võimu põlistada riigi senine president Aleksandar Vučić.

Esmapilgul on tegu politoloogilise arusaamatusega, kuna Serbia on ju formaalselt parlamentaarne riik. Et kuidas siis saab suhteliselt väheste volitustega president laiali saata parlamenti? Aga asi selles, et tema erakond – Serbia progressiivne partei – kontrollib enamvähem kõike, alates parlamendist ja valitsusest kuni meedia ja majanduseni välja. Nii loodigi olukord, kus valitsus tegi ettepaneku ning president lihtsalt armulikult nõustus parlamendi laialesaatmisega. Põhjusena viidatakse juba mitmendat aastat kestvale protestide lainele.

Protestide laine algas aga 2024 a tagasi toimunud tragöödiast, millel on otsene ... tadaaaa ... Hiina jälg. Nimelt varises kokku ühe raudteejaama varikatus, mille renoveerimist teostati sellesama Uue Siiditee programmi raames Hiina ettevõtete konsortsiumi poolt. Õnnetuse põhjuseks ilmselt kehv ehitusjärlevalve, mille põhjustajaks omakorda pehmelt öeldes hämarad majandussuhted vastavate ametnike ja hiina kapitali vahel.

Korruptsioon kui tööriist

Ei, ilmselt oleks vale väita, et Hiina oleks Serbia korruptiivsete praktikate põhjustaja, kuid kindlasti saab väita, et ta on nende ärakasutaja ja võimendaja. Protestijad nõudsid asjaolude väljaselgitamist ja süüdlaste karistamist, kuid nagu enamik hiina asja-ajamisest, on see kaetud „konfidentsaalsuse“ klauslitega ja asjassepuutuvate kohalike ametnike kinnimakstud vaikimisega.

Teine protestide põhjus on hiinlaste domineerimine enamikes kohalikes vähegi olulistes majandussektorites alates kaevandustest kuni tööstuseni, ehitusest jms rääkimata. Protestijad väidavad, et hiina ettevõtted ei riku mitte ainult konkurentsi- jms reegleid, vaid ka keskkonda.

Protestijate vastu töötab – oh üllatust – Hiina tehnoloogia, nimelt Huawei valmistatud näotuvastuskaamerad. Nii ongi kujunenud olukord, kus praegu on poliitilisel põllul kaks põhilist jõudu: hiina rahade ja tehnoloogia peal riiki kontrolliv võimukoalitsioon „Ühtne Serbia“ ning nende vastu protesteeriv nn „Tudengite nimekiri“.

Pole keeruline arvata, kuskohast on tulnud see opositsioonilise ühenduse nimetus, mis praeguseks on välja pakkunud ka oma 200-liikmelise nimekirja valimistele. Lisaks akadeemilise taustaga inimestele on selles ka arste, sportlasi jm ühiskonnas laialt tuntud inimesi.

Idealistlik-tehnokraatlik katse kurssi muuta

Väga laias laastus on nende kummagi populaarsusnäitajad võrdsed, kuid mõistagi näitavad võimumeelsed sotsioloogilised kontorid „Ühtsele Serbiale“ kõrgemaid tulemusi, sõltumatud uuringud aga annavad mõlemale üsna ühesuguse tulemuse, kuhugi 45% kanti. Tõsi küll, „tudengite“ populaarsus kasvavat valimiste lähenedes kiiremini, kuid võimkonnal on käes põhilised meediakanalid ja admiistratiiv-ressurss.

Selle viimase tõhususe näitajaks on serblaste hulgas visalt juurdunud arvamus, et pandeemia ajal aitas Serbiat peamiselt Hiina, kuigi reaalsuses tuli enamik abist Euroopa Liidust (Hiina u 30 mln EUR, EL – 130 mln EUR).

Nii et kuitahes veidralt see ka ei kõlaks, on valimistel võtmeküsimuseks: kas senine eliit suudab säilitada oma korruptiivsed toiteahelad Hiinaga või saavad võimule uued, tehnokraatlikult ja korruptsioonivastaselt meelestatud „tudengid“, kes pööravad riigi näo euroopalike praktikate poole.

Paraku peavad aga sel juhul ka needsamad senised idealistid-tehnokraadid hakkama tegelema varasemalt kokku laenatud u 4 mlrd EUR suuruse hiina võlaga. Serbia koos Ungariga on piirkonnas suurima Hiina jalajäljega riigid ... kas selles pole mingit äratundmist?

---

lugu ilmus siin

Kaos kui juhtimismeetod

Oled viimasel ajal tundnud ahastust stiilis: „No misasja see mees küll korraldab?“. Ja et „See pole ju ratsionaalne käitumine, vaid lihtsalt absurd!“. Ole mureta, viga pole sinus. See sinu reaktsioon võibki olla eesmärk!

Või muidugi olgem ausad, asi ei ole sinu ega minu personaalküsimuses. Keegi ei pea antud kontekstis silmas konkreetset ühte inimest, vaid üldist infovälja. Veelgi täpsemalt, võimekust analüüsida toimuvat, saada aru eesmärkidest ja planeerida vastutegevust.

On olemas lihtne ja lineaarne protsessi juhtimine. Ühe ja lihtsa eesmärgi saavutamiseks on vaja teha kas endale või oma meeskonnale selgeks tegevuskava ja lõppeesmärk. Nt kaevata kraav ja panna sellesse õige kaldenurga all pasliku läbimõõduga toru, et kemmergus toodetav kraam jõuaks sinna kuhu vaja. Ja soovituslikult oleks sellega vaja hakkama saada ühe tööpäeva jooksul, et protsessi optimeerida.

Keerulised mängud on raskelt juhitavad

Siis on olemas veidi keerulisemad juhtimismeetodid, kus tuleb arvestada ka sekkuvate või suisa vastutöötavate osapooltega. Ma ei tea küll spordist mitte muhvigi, kuid näiteks oskan tuua kasvõi jalgpallimeeskonna tegevuse juhtimise. Eesmärk oleks küll nagu ka lihtne – lüüa palli vastaste väravasse rohkem kui nemad meile. Aga selle tegevuse käigus on muuhulgas vaja tegeleda reeglite järgimisega, vastase hanitamisega, pettelöökide ja muu taolisega ning samal ajal üritada läbi näha vastaspoole samasugustest tembutamistest.

Ja siis on olemas see Kõige Suurem mäng – rahvusvaheline poliitika. Keskkond, kus on vaja arvestada sisuliselt lõpmatu arvu muutujatega nii omaenda leeris kui kõigi teiste, nii poolt kui vastu mängijatega.

Üllas, õilis ja väärikalt riigimehelik oleks ajada oma asja samasuguse selguse ja lihtsusega nagu see esimene, torupanijate meeskonna töödejuhataja. Et seletad lihtsate sõnadega ära, mis on plaanis ja mida plaani teostamiseks teha vaja. Kõik kuulavad, noogutavad ... aga oskavad ka selle lihtsa plaani sama lihtsalt soovi korral tuksi keerata. No näiteks muudavad labidad kasutuskõlbmatuks või valavad kanalisatsioonikaevu betooni täis. Või ässitavad naabrid sinu tegevuse vastu protestima.

Jätan selle teise, vutimeeskonna näite kõrvale (vajadusel oskab ise igaüks selle enda jaoks sobilike mõtetega täita) ja asun kohe selle kolmanda, nö Suure Mängu juurde.

Reeglite rikkumise võlu

Üks meetod selle kõige juhtimiseks on kaose loomine. Lüüa malelaud uppi, karjuda kohtuniku peale, anda pealtvaatajatele vaheldumisi piitsa ja präänikut, rääkida jaburdusi ja käituda üleüldse kaootilise klounina.

Esmane efekt, mis sellega saavutatakse, ongi segaduse külvamine. Keegi ei saa enam päris täpselt aru, mida sa planeerid, aga see tähendab, et ei saa hakata ka vastu töötama. Teine efekt on see, et kõik räägivad pidevalt uuenevas jahmumise seisundis omavahel sinust kui ... kontrollimatust hullust. Aga see tekitab ju alateadvuse tasemel hirmu ja ebakindlust, vähendab võimalust omavahelisteks liitudeks ja koordineeritud vastutegevuseks.

Selle kaose ja üleüldise peataoleku seisukorras saad sina aga vaikselt nohisedes oma asja ajada, olgu kasvõi millimeetri haaval oma partnereid ja konkurente nõrgestades ning seeläbi ise suhteliselt paremaid palukesi enda aita tassides. Kesse ikka jõuab tähele panna või protestida, kui samal ajal sünnib Suur Jama ja hirm võimalike negatiivsete tulemuste ees nöörib kõri.

Selle kaose kaudu juhtimise juures on ainult paar väikest miinust. Esiteks peab see kaos olema järjest kangema kraadiga, muidu muutub see ette-ennustatavaks ja mängujuht seeläbi kontrollitavaks. Ning teine asi, et usaldus mängujuhi vastu kaob nagu hommikune udu. Aga kui sa suudad enda sees sellele vilistada ja edasi segast peksta, siis oled ikkagi sina mängujuht, mitte kellegi teise poolt juhitav. Ning kui see viimane aspekt ongi sinu jaoks eesmärk omaette, mis paneb sind ennast hästi tundma, siis ongi su käitumine ratsionaalne. Eesmärgipärane. Järelikult õige ja loogiline ning kõik muu on tühi.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, Läti, Hispaania, Prantsusmaa

- 3 aastat Hamasi kallaletungist Iisraelile. Selle aja jooksul on toimunud on kaks suurt pööret. Sisemiselt on Iisrael loobunud kontseptsioonist, mille kohaselt saab Hamasiga kõrvuti eksisteerida, nüüd üritavad nad seda lihtsalt hävitada. Väliselt aga on tekkinud selline Iisraeli-vastaste meeleolude laine, mida vist pole varem kunagi olnud. Iisraeli-vastased jõud on osutunud edukamaks oma sõnumi müümisel nö laiale publikule.

- Läti valimissüsteemi pisike detail (valijatele antud võimalus anda nii plusse kui miinuseid) on endaga toonud kaasa suure ja pika-ajalise muudatuse Läti partei-poliitilises süsteemis. Kandidaatidel ei teki lojaalsust erakondade suhtes (miska asutatakse pideval uusi parteisid, mis pääsevad ka parlamenti), teisalt ei teki ka valijatel lojaalsust ei parteide ega üldse valimiste suhtes (sest no mis ma ikka osalen, kui minu eilsed lemmikud täna enam ei osale)

- Hispaanias puhkenud protestide ja erakorraliste valimiste taga on ühe probleemi kaks tahku: sotsialistid ja korteriküsimus. Riigipoolne katse lahendada puhtakujulist turuprobleemi (elamispindade nappus) mitte-turumajanduslike meetoditega (bürokraatlikud piirangud nii ehituslubade väljastamisel kui üürituru reguleerimisel)

- Prantsusmaa haridussüsteemi alarahastamisest puhkenud õpilaste ja üliõpilaste mässu kasutavad ära need, kes üritavad seeläbi üles kütta migratsioonivastaseid meeleolusid ja seeläbi aidata valimisvõidule Marine le Peni

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Katk ja poliitika

Kas katkust on võimalik kirjutada politoloogilise prisma läbi? On ikka. Viroloog ma pole, meditsiinist tean üldse niipalju kui keskmine patsient ikka, aga Siberi nö katkujuhtumi kajamise kohta poliitilistes protsessides oskan ikka midagi öelda.

Miks „nö katk“ – sest no vaata ega me ju täpselt ei tea, mis oli selles ampullis, mille väidetavalt pillas põrandale hooletu laborant, kellest sai indeks-patsient, kes hiljem haiglas suri. Ja kelle tõttu on nüüd paarsada inimest karantiinis. Koos nendega ka kogu regioon. Ja koos sellega tinglikult ka kogu Venemaa.

„Annuška oli juba õli trammirööbastele pillanud“ – niimoodi algas sündmuste ahel, milles edasine asjade kulg oli tolle hooletu koduabilise kohmakuse poolt ette määratud. Selle tänane versioon kõlab siis „Darjuška oli juba katseklaasi põrandale pillanud“ (Darja Šipilova Irkutsi instituudist). Kuid jätkem lüürika kõrvale, asume poliitika kallale.

Enne pandeemiat oleks ilmselt asi tähelepanuta jäänud, nüüd aga lendas pisike infokilluke suurde ja ahnelt kõikevõimendavasse ventilaatorisse.

Sisemine infopoliitiline protsess

Siseriiklikult oli vene riigi reaktsioon etteaimatavalt vaikimisse sulgumine. Kui mingit sündmust pole nende eriteenistused ise ette valmistanud, siis on see vene riigi tüüpiline reaktsioon.

Meenutagem kasvõi Tšernobõli juhtumit, kus kogu NSVL riigimeedia vaikis nagu sukk, samal ajal kui rahvusvahelne üldsus oli juba infoleketest tagajalgadel. Või Kurski allveelaeva juhtum. Või veel kümned ja sajad juhtumid, kus riik, eelkõige oma juhtkonna tasemel on vait, sest ei taha ennast negatiivsete uudistega siduda. Ei taha jätta muljet, et midagi juhtub väljapool riigi kontrolli.

Vastupidised näited, kui vene riik väga hästi teab, et midagi peab toimuma, siis on infopadrunid juba aegsasti rauas ja mõnikord tulistatakse nad välja isegi ennem päriselus toimuvat. Nii näiteks oli 2022.a veebruaris riiklikele infoagentuuridele juba kätte jagatu tekstid Ukraina langemise ja „uue reaalsuse“ tekkimise kohta ning need läksid lendu, ootamata ära selgust, et Ukraina ei kavatse alla anda.

Selle infovaakumi tingimustes hakkavad koheselt punguma vandenõuteooriad ja muud „alternatiivsed tõed“, millele leidub alati ahneid kuulajaid. Nii olen kohanud seletust, mille kohaselt pidi välja kuulutatam „uus pandeemia“, mille kattevarjus hakkavad Venemaa, USA ja Hiina omavahel maailma ümber jagama. Et olla käimas varjatud „suur kokkulepe“, mida tõestavat muuhulgas CIA pealiku ootamatu ja seletamatu visiit Moskvasse.

Rahvusvaheline reaktsioon

Siberiga piirnevad Kesk-Aasia riigid on juba teatanud piiride tinglikust lukkupanemisest, Venemaalt saabujate põhjalikumast monitoorimisest ning teatanud vajadusel võtta kasutusele karmimad meetodid võimaliku haiguspuhangu leviku vältimiseks.

Sellest palju kõlavam on olnud maailmameedia keskpunktiks pürgiva Donald Trumpi avaldus USA valmisoleku kohta Venemaale appi tulla. Arvan isiklikult et seekord pole siiski tegu tähelepanusõltlasest mehe soologa, vaid tema kaudu üritavad USA luureringkonnad survestada oma vene kolleege, et nood jagaks infot toimunu kohta.

Selles kotekstis võiks veel rääkida ka Venemaa regionaalpoliitilistest eripäradest, Moskva-Siberi erisuhetest jne, kuid protsess on veel toores ning tõenäoliselt tekib põhjuseid selle kõige juurde veel tagasi tulla.

Igatahes üks on selge – analoogid väidetavalt ühest Hiina laborist putku pannud korona-pandeemiaga on liiga ilmsed, et poliitilised protsessid sellest mõjutamata jääksid.

---

lugu ilmus siin

Kuku Sihikus: olukorrast Mordoris

Venemaa diktaatoril Vladimir Putinil on täna 74 sünnipäev. Eelmisel aastal näitas Putin ennast sünnipäeval oma kodulinnas Peterburis, käis Peeter-Pauli kindluses ja pani lillekimbu Peeter I hauale. Oli rahva ees ja fotoaparaatide ees. Seekord teateid tema ilmumisest sünnipäeval avalikkuse ette ei ole?

Ei ole näha olnud, pigem on teated selle kohta, et tegeleb tavaliste tööasjadega, telefonikõnedega jne, mille hulgas lihtsalt võtab vastu ka õnnitlusi. Nagu Peskov seda sõnastas – „nagu tavaline inimene“, et peamised on lähedaste õnnesoovid. Aga muidu valmistub kohtumisteks, et tulemas on SRÜ summit ja kohtumine Hiina liidriga jne

Kui tähtis on Venemaa elanikele nende valitseja sünnipäev? Sest 20 aasta möödumist ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvast ju avalikult tähistada ei lubata?

Normaalses ühiskonnas ei ole see oluline. Kas meie kuulajad või stuudiosviibijad teavad käigu pealt öelda, millal on meie presidendi sünnipäev või kas nad seda tähistavad?

Nii et selles mõttes on vene ühiskond üsna normaalne, et nad ei tähista seda päeva rohkem, kui sõltlastel seda vaja.

Venemaal Siberis suri mõne päeva eest kopsukatku noor laboritöötaja, kes tegi kogemata katki baktereid sisaldanud katseklaasi, mitusada temaga suhelnud inimest pandi igaks juhuks karantiini. Venemaa on selle juhtumi avamisel olnud väga ettevaatlik. Kas nad kardavad mingisugust paanikat?

See on vene võimude tavapärane reaktsioon – vastata erakordsele olukorrale vaikimisega, tuletage meelde kasvõi Tšernobõli sündmusi või allveelaev Kurski uppumist vms. Kohe ja kõlavalt nad reageerivad ainult siis, kui on sündmuse ise ette valmistanud, siis võib mõnikord reaktsioonina mõeldud vastus ilmuda kogemata juba enne sündmust – nt teated 2022.a veebruaris Ukraina alistumise ja „uue maailmakorra sündmise“ kohta.

Vaikimine aga sünnitab tänases somes kuulujutte ja konspiroloogiat, nt olen näinud mõttekäiku, et uut katkupuhangut ja pandeemiat kasutatakse selleks, et selle kattevarjus lõpetada ära SVO, et mitte tunnistada oma kaotust jne

Muidugi on kõigega alati ja hästi kursis Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes lubas Venemaad katkuhirmuga toime tulemisel aidata. Mil moel puutub üks katkujuhtum Trumpi? See on ju pigem poliitiline sõnum, et ta on valmis häda korral Venemaale appi minema ja see on katkujuhtumist palju tõsisem?

See on muuseas sellesama konspiroloogilise seletuse võtme-element, et „näete Trumpi reaktsioon tõestab, et on tehtud mingi uus kokkulepe Venemaa, USA ja Hiina vahel, kes uue pandeemia tingimustes hakkavad maailma ümber jagama. Ja et selle tõestuseks oli John Ratcliffe’i visiit Moskvasse, mis valmistas seda kõike ette.

Aga tegelikult ma arvan, et see pole Trumpi personaalne soolo, vaid USA luureametkondade surve, kes soovivad saada rohkem infot toimuva kohta ning survestavad selleks Trumpi kaudu vene kolleege olemaks koostööaltimad

Kirjutasite hiljuti kommentaari sellest, kuidas Lääne meedias ja meie ajakirjanduses on viitega teiste riikide väljaannetele üha rohkem pealkirju Venemaa võimalikust soovist testida Euroopa riikide tugevust ja reageerimisvõimet. Ma usun, et Eestis see enam kedagi ei eruta, meie oleme selliste pealkirjadega harjunud?

Võimaliku ohu suhtes erutumine on normaalne, alateadlik käitumine. Küsimus on lihtsalt selles, et mida me selle sisendiga peale hakkame, kas laseme ennast hirmul paralüseerida, anname ette alla või näitame üles piisavalt kaitsetahet

Muidugi võib soovida selle kõige taustal näha Venemee teadlikku mõjutustegevust kuni väideteni võtta kontrolli alla näiteks Suwalki koridor, aga see mõju on ju pigem Euroopat ja NATO-t ühendav ja riikide kaitsetahet suurendav. Seega vastupidine Moskva soovile külvata hirmu ja ebakindlust?

Loomulikult on see teadlik mõjutustegevus, kuna see on kõige odavam ja seega tõhusam. Sellel põhineb suur osa mitte ainult inimeste, vaid ka loomaliikide käitumisest – jätta endast suuremat, tugevamat ja ohtlikumat muljet.

Kas see on aga Euroopat ja NATO’t ühendav? Nii ja naa, vastavate ühenduste poliitilise retoorika tasemel muidugi. No näiteks NATO esindajad ei saa ju väita põhimõtteliselt vastupidist, rääkida et ühendus võib esimese ohu korral laguneda.

Küll on aga palju neid poliitilisi jõude, mis kasutavad absoluutselt universaalset vastandumistaktikat ja koguvad seeläbi protestihääli. Et kui „peavool“ ja valitsevad poliitilised jõud räägivad et A on hea, siis protestihäälte püüdjad peavad ju lihtsalt kohustuslikus korras ütlema, et A on halb. Noh ja asjaolude kokkulangmemisel võivad needsamad vastandujad saada võimule ning siis kas nad peavad ise samastuma „peavooluga“ või viima oma poliitilised lubadused ellu. Nii et lõpptulemus on teadmata, me keegi ei tea tulevikku

Pigem on oht selles, et mitmete riikide valimistel on edukad Venemaa suhtes neutraalsed või isegi agressorit vaikides heaks kiitvad erakonnad – AfD edu Saksamaal ja kasvõi Läti parlamendivalimistel kolmanda koha saanud Suveräänne Võim/Uuslätlased. Kaudselt on see Venemaa mõju, aga võib-olla hoopis rohkem valijate väsimus aastaid kuuldud Venemaa tulutust hukkamõistust?

Sellel protsessil pole ainult ühte sisendit. Venemaa mõjutustegevus pole kunagi päris viljatu – sellel on alati kuulajaid ja võimendajaid. Ühiskonna väsimus mitte ainult hukkamõistust, vaid ka hirmust on samamoodi arusaadav. Soov et „kõik see jama saaks läbi“ ja naaseda nö normaalse elu juurde on ju absoluutselt mõistetav.

See kõik käib lainetena. 1960-70’tel elati ka suure sõja hirmus, 80’tel hakkas pinge langema, sajandivahetuse ajal tekkis naiivne illusioon et kõik ongi hästi ja nii jääb igavesti. Ei jäänud! Aga praeguste jamade suhtes õnneks kehtib see tsüklilisus samamoodi, ka see läheb üle :)

Talv on ees ja see on raske Ukrainale, aga üha raskem ka Venemaale. Võib-olla jätab Putin 9. mai paraadi taas ära, aga mitte droonirünnakute hirmust või katku tõttu vaid seepärast, et võitu pole nagu mõtet tähistada ja meenutada?

Riik püsib rituaalidel. Kui neid enam ei tähistata, siis lakkab ka see riik ühel või teisel moel, kas lagunemise kaudu või mingi sügava muutumise läbi

Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist aastatel 1991–1994 Moskvas Punasel väljakul traditsioonilisi suuri sõjaväeparaade ei korraldatud. Selle asemel 1992. aasta toimus koguni rahuparaad (Peace Parade): 1992. aastal korraldati Moskvas relvade ja tankide asemel "rahumarss". Sellest võtsid osa Teise maailmasõja veteranid nii endistest nõukogude liiduvabariikidest kui ka USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Itaaliast.

Nii et kui paraad hakkab ära jääma, siis on kõik hästi :)

---

küsisid Ainar Ruusaar jaTimo Tarve, vastas Karmo Tüür, saade järekuulatav siit

Venemaa müüb meile meie oma hirmu

„Venemaa võib juba lähiajal hakata Euroopa riikide tugevust testima, ilma otseselt kallale tungimata“ – umbes selliseid pealkirju või mõtteid on kohanud ilmselt igaüks, kes vaevub meediat jälgima. Eriti veel seda va sotsiaalmeediat, kus vastavasisulisse kajakambrisse sattudes võib suisa hulluks minna.

Hirm on meie liitlane ja vaenlane. Hirm kui ettevaatlikkuse poolvend on aidanud meil bioloogilise liigina ellu jääda. Igaks juhuks iga krõbina peale verre purstatav adrenaliin aitab loomal pageda ja linnul lenda vurtsatada, meie pole selles mõttes erand. Kuid hirm võib mõjuda ka pärssijana, kus peale peitupugemise või pagemise muud pähe ei tulegi.

Hea kamraad küsis hiljuti, et kas Moskva „ei saa aru, et lääne ähvardamine vaid muudab meid veelgi otsusekindlamaks?“ Ja et kas nt Suwalki intsidendi korraldamisel „toimetatakse koridori kaitseks väga kiiresti pluss Kaliningrad muudetakse hauaplatsiks?“

Kreml pisaraid ei usu

Arvan aga, et Kreml ei usu, et eurooplastel jätkub mune valusasti lüüa. Pigem usub ta, et eurooplased hoiavad ise endal ja üksteisel varrukast kinni sõnadega "ei maksa eskaleerida". Peale kõige muu selle tõttu, et euroopa poliitikud peavad arvestama oma koduriikides kohe puhkevate sõjavastaste protestidega (mida Moskva omakorda õhutab), samas kui Kreml mingi säärase protestiga oma müüride ääres arvestama ei pea.

Taolisel usul on ju ka alust, sest et tooge palun näide sellest, kus Euroopa riigid oleks XXI sajandil kasutanud jõhkrat jõudu? Teise maailmasõja ajal ja selle järellainetuses 1950’tel, 60’tel ja 70’tel osalesid eurooplased iseseisvalt sõdades, kuid nüüd viimase paarikümne aasta jooksul praktiliselt ainult rahvusvaheliste missioonide raames ning suuresti USA taustajõududena.

Kõigi muude välispoliitiliste väljundite hulgas on Venemaal olemas nähtus nimega SVOP, tõlgituna kui Välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu. Ega seda ei peagi keegi peale eriala-inimeste teadma, kuid oluliseks muudab selle kontori kaks momenti. Esiteks Sergei Karagaovi nimi, kes on viimasel ajal muutunud kuri-patriotismi kehastuseks. Teiseks Valdai foorum, millel tihtilugu osaleb ka Vladimir Putin ning mis on vähemalt olnud platsdarm, mille kaudu öeldakse välja Läänele suunatud sõnumeid.

Hirmuturundus

No vat selle kontori kaks kõrgetasemelist esindajat on hiljuti esinenud kahe järjestikuse tekstiga, mis jätavad mulje, et nad kas on saanud suunise või ise võtnud ülesande tegeleda pealkirjas mainitud hirmuturundamisega. Kuna nende isikute nimed on siinsele lugejale enamasti tundmatud, siis lihtsalt põgusalt markeerin nad - Aleksandr Losev ja Aleksandr Nosovitš. Nimed pole olulised, kuid mõtted on.

Esimene kutsus üles muutma Ukraina linnu samasugusteks rushunnikuteks kui on Gaza sektoris ja mitte peatuma enne, kui Poola on taas Venemaa võimu all, kusjuures „mõlemal pool Venemaa välispiire peaks seisma vene sõdurid“. Teine rääkis vajadusest viia läbi veel üks kiire „sõjaline erioperatsioon“, seekord rakettide abil ja Leedu vastu.

Mõlemad tekstid peegeldavad seda, mida heaolus ja turvalisuses mugavaks muutunud Euroopa kardab. Jõuga piiride muutmist, mida mitu viimast põlvkonda on üritanud mälust minema pühkida kui midagi häbi- ja põlastusväärset.

Ehk siis – Venemaa teab suurepäraselt meie, st praeguse Euroopa nõrkust. Mitte-valmisolekut ennast kaitsta. Valmisolekut ennast ohtudest vabaks osta, mitte neile vastu hakata. Ja seda meile müüaksegi. Kas ja mis hinnaga me oleme valmis seda ostma? Ajaloost õppimise lootusetus on üldteada, kuid proovige vähemalt guugledada sõnu: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja“.

---

lugu ilmus siin

Putini armee suureneb vaid paberil?

Milleks Putin allkirjastab järjepanu sõjaväe arvukust paberil suurendavaid ukaase, kui päriselus ei muutu sellest ju midagi?

Esmapilgul on tegemist täiesti mõtetu (enese-)pettusega. Sellest ei laiene värvatavate baas, st elanikkond, ja samamoodi ei lisandu relva all olevate meeste arv. Pigem vastupidi, praegu kulub rindel mehi rohkem kui neid suudetakse juurde värvata.

Tõepoolest, tegu on korduma kippuva rituaaliga. Sõja algusest saadik on seda tehtud juba 7 korral, ainuüksi selle aasta sees on tegemist neljanda samalaadse dokumendiga.

Kuivõrd me ei tahaks ka naeruks panna Kremli algatusi, oleks see siiski vastase alahindamine ning seega viga.

Põhjuseid taoliseks jupihaaval koera saba raiumiseks on mitmeid. Alustame kõige üldisemast – armee suurendamiseks on olemas täiesti objektiivne vajadus, kuna senine sõjavägi pole oma ülesannetega toime tulnud.

Ukraina on osutunud vintskemaks vastupanijaks kui alguses arvati. Regulaarmee ülesandeks pandud „Kiiev kolme päevaga“ põrus väga kiirelt, vaja oli hakata koheselt, suurtel kiirustel ja hulgakaupa värbama juurde keda iganes, alates vabatahtlikest kuni vangideni.

Armeele mitte (või halvasti) allutatud relvastatud üksuste tekkimine viis tõsise kriisini, Prigožini mässuni. Sellest peale muudeti taktikat ning kõik uued värbamised pidid toimuma kaitseministeeriumiga lepingu sõlmimise kaudu. Noh olgu, mitte kõik – sest igasugused RosGvardiad jms elavad oma administratiivset-juriidilist elu – kuid need on siiski suures pildis pisiasjad.

Esiteks on armee arvukuse suurendamine seotud puhtalt bürokraatlik-finantsilise põhjusega. Riigirahanduse mõttes on iga eelarvelise struktuuri kohtade suurendamine vajalik, kui on eesmärgiks suurendada rahastust.

Esmapilgul võiks ju arvata, et selline põhjendus on jura. Kui Suur Juht ja isevalitseja tahab, siis eraldatakse kas konteiner sularaha või lõputu joru elektroonilisi nulle eelarvest ja asi ants. Aga vat ei ole mitte.

Kuna nii Suur Juht kui kõik väiksemad jupijumalad teavad, et VARASTATAKSE, siis peab kõige üle ja taga olema raamatupidamine ning kontrollivõimalus. See muidugi ei välista varastamist, kuid peab säiluma vähemalt teoreetiline võimalus kontrollida ja liiale läinud varastajaid istuma panna.

Teine põhjus on lojaalsus. Lojaalsus = raha. Eraldades mingile eelarvelisele üksusele täiendavaid vahendeid, arvutatakse selle sisse nö vasak-koefitsent, mis läheb paratamatult kuludesse. Kuid see on see on hirmuga segatud lojaalsus, mis on veelgi kasulikum.

Lubades kaude eelarvest varastatud rahade eest ehitada suvilaid jms, seotakse need eliidid kuriteo kaudu. Et kuni nood tegelased on lojaalsed, ei panda neid ka istuma. See on aga nagu hüdra, mis vajab pidevat ja kasvavat toitmist, muidu võib oodata mässu.

Kolmandaks on väga praktiline vajadus rahastada päriselt kasvanud kulutusi mitte ainult rindel. Järjest uute sõjaliste eriobjektide rajamine riigi ees nõuab ka sõjaliste eri-ehitusvägede rajamist ja laiendamist, sest mitte igale objektile ei tohi erakapitalil põhinevaid ehitusfirmasid lubadagi.

Neljandaks on VF sõjaväestatud loogika kohaselt vaja näidata ka uute üksuste ja tervete sõjaväeringkondade rajamist (nt Moskva ja Leningradi ringkondade taastamist). Kas ja kuivõrd need paberil loodavad ringkonnad suurendavad võitlusvõimet, on omaette küsimus, kuid ka näivus on väga oluline. Ja ei, ma ei ole seda öeldes grammi võrragi irooniline, näivuse loomine on absoluutselt hädavajalik, sõltumata sajandist, riigist või isikunimedest.

Viies põhjus on mõneti eelmise kordus, kuid teise nurga alt. Et miks on vaja teha neid ümberkorraldusi nö piiskhaaval, nt viimasel juhul 15 tuh inimese ehk vähem kui 1% võrra? Aga see on nö „informatsioonilise põhjuse loomise“ loogika. Üks ukaas viieprotsendilisest suurendamisest on ju kehvem kui viis ukaasi iga natukese aja tagant ja ühe protsendi võrra, kas pole nii?

Nii et kokkuvõtteks – ükskõik missugune hästi läbimõeldud poliitiline otsus on suunatud rohkem kui ühe kärbse tabamiseks korraga. Ka selles mõttes pole Venemaa unikaalne.
---

lugu ilmus siin