Leivahind Venemaal

Algav kevad toob Venemaale mitte ainult sooja, vaid ka hinnatõusu. Seekord puudutab see igapäevast leiba. Eks tõusevad muudki hinnad, nagu nad on seda teinud läbi aegade, kuid leivahinna kerkimine toob endaga kaasa keskmisest kõvemat hädakisa ja rusikaviibutust ahnete kaupmeeste ning saamatu valitsuse suunas.

Leiva erilist väärtust Venemaal, kus viimastel andmetel üle 15% inimeste elab allpool vaesuspiiri, tõestab kasvõi seegi, et ametnike ja poliitikute tekstides nimetatakse seda tihtipeale „produkt nr.1“ Ning täiesti ametlikult on kasutusel mõiste „sotsiaalleib“ – ehk siis selline leivaliik, millele on kehtestatud riiklikult hinnalagi.

Tõsi küll, see lagi – 600 grammine leivapäts ei tohiks maksta üle 12.-rubla – on kokkuleppeline. Teisisõnu, ei ole olemas seadust, kuid tootjad, kes seda hinda ületavad, seisavad silmitsi aruandekohustusega kõikvõimalike vastavate ametkondade ees ning mis veelgi hullem, peavad arvestama täiendava kontrollorganite tähelepanuga. Nii bürokraatlikus riigis, nagu seda on Venemaa Föderatsioon, tähendab taoline tähelepanu aga sisuliselt ettevõtte tegevuse seiskumist.

Muuseas, erinevate „sotsiaalselt oluliste toodete“ hulgas vilksatab ka kummalisevõitu termin nagu „sotsiaalviin“, kuid see pole hetkel oluline. Ahjaa, tõele au andes tuleb öelda, et keegi ei piira ülemist hinda nn eliit-toodangule, ehkki ka termin „eliitleib“ kõlab minu meelest veidralt.

Paratamatu hinnatõus
Vaatamata hinnapiirangule kostab üle kogu suure riigi hädakisa, et leivapätsi hinda tõstetakse kord rubla, kord mitme võrra. Ettevõtjatel pole ka midagi parata, on ju ainuüksi selle aasta jooksul gaasihinnad sisetarbijale tõusnud 25%, elektrienergia 20%, vesi 11 ja teravilja hind 25-35%. Leivahinna tõus samal ajal keskmiselt 15% võrra näib paratamatusena.

Ega riiklikus sekkumises hindadesse pole midagi uut ega erakordset. Küsimus on ainult selles, millist mehhanismi kasutatakse. Kuni riik kehtestab nt täiendavaid makse vilja väljaveole või sekkub turuhindade kõikumisse läbi riiklike ostude või varude müügi, on kõik enam-vähem normaalne. Kui aga hakatakse lihtlabaselt poliitilise otsusega külmutama nn letihindu, toob see endaga tavaliselt ainult jamasid.

Venemaal on praegune sekkumine leivahinda aga eriti poliitilise maiguga. Nii kehtestati nn hinnalepe enne eelmise sügise parlamendivalimisi ning see pidi kehtime kuni 1.veebruarini. Ettearvatult pikendati seejärel hinnapiiranguid veel kolmeks kuuks, kuna tulemas olid ju presidendivalimised. Kuigi valimisprotsess oli niigi nö kontrolli all, ei soovinud Kreml millegagi riskida.

Nüüd aga, mõne päeva pärast, täpsemalt 1.mail lõpeb hinnaleppe tähtaeg ning hinnapiirangu alt vabanevad mitte ainult leib, vaid veel terve rida nn sotsiaalselt olulisi toiduaineid, nagu toiduõli, munad jne.

Kas tulevad ka rahutused?
Teadupärast aga vahetub mai alul Venemaa Föderatsioonis ka president. Ametisse astub uus mees, Dmitri Medvedev, eelmine president Vladimir Putin astub aga tagasihoidlikult peaministri kohale. Ettevalmistustööd käiva täie hooga, muuhulgas muudetakse uuele peremehel kohasemaks ka peaministri ametijuhendit. Uus peaminister ei hakka enam kuigipalju ise vastutama, iga valdkonna jaoks võetakse ametisse asepeaminister, kes allkirjastab dokumente ning pärast jääb kõiges süüdi.

Kevadpühade elevuses ei pruugi rahvas kohe tähelegi panna, et leivahinnad teevad piirangust vabanenuna järsu hüppe. Kui kunagi peale nn võidupüha see aga kohale jõuab, kukubki esimene kivi vastvõimustunud Medvedevi kapsaaeda. Et kuidas nii, Putini ajal oli kõik kontrolli all, aga uue presidendi all ronivad hinnad lakke.

Kas Venemaal võib oodata toidumässe, nagu seda juba siin-seal lõunapool näha on? Päris mässu ehk mitte, aga nn sotisaalseid rahutusi ennustaks ma küll.

Midagi sellist, nagu oli paar aastat tagasi, kui Venemaa pensionärid ummistasid meelt avaldades tänavaid, protestides soodustuste „monetiseerimise“ vastu. Ehk siis selle vastu, et senise tasuta teenuse asemel pidi igaüks saama riigilt raha sama teenuse eest maksmiseks. Nüüd aga tõusevad esmaste toidukaupade hinnad ning raha selle hinnatõusu kompenseerimiseks veel vähemalt ei pakuta.

Tervet mütsi ma sellise ennustuse peale ära sööma ei hakkaks, aga nii umbes pool mütsi võiks ette võtta küll. Kas see kõik aga paika peab, näitab juba lähitulevik. Seniks aga kena kevadet!

Karmo Tüür
28.04.2008

---------

http://www.dv.kp.ru/daily/24068.5/307527/

see on ehk hea näide sellest, kui oluliseks on asi muutunud nt kaug-idas, kus hinnatõus on suurim. Kohalikud lehed trükivad ära lausa skeeme, kus saab linnas osta odavamat leiba, mida enamasti müüakse otse veoautodest.

Vene-Gruusia tango

Äkilised pöörded, tulised sammud ja ühe poole soov teist pidevalt juhtida ja painutada – kõik see iseloomustab Vene-Gruusia suhteid viimastel aegadel. Ma pole küll suurem asi tantsuspetsialist, kuid miskipärast tuli pähe võrdlus justnimelt tangoga. Seda enam, et riikidevahelisi konfliktolukordi iseloomustatakse ingliskeelses kirjanduses tihti lausega „it takes two to tango“ (e.k. umbes – tango tantsimiseks on vaja kahte).

Peale aprilli alul Bukarestis toimunud NATO tippkohtumist on Venemaa Föderatsiooni ja Gruusia suhted võtnud eriti kiire ja tulise rütmi. Vahepeal pikalt vaikses vaenus tardunud vaikelu asemele tulid mitmed rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sündmused.

Kuu keskpaigas ilmus teade, et Venemaa otsustas kaude tunnustada Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Gruusiast eraldiseisvate üksustena. Eriti lõi laineid Venemaa suursaadiku NATO juures Dmitri Rogozini ütelus selle kohta, et VF peab kaitsma oma kodanike huve neis piirkondades. Asja muudab pikantseks asjaolu, et Venemaa ise kõigepealt jagas kohalikele elanikele lahke käega oma kodakondsust ning nüüd tõttab seetõttu kuulutama piirkonda oma protektoraadiks.

Seejärel paiskas Moskva välja nö hea uudise. Nimelt kuulutati taastatuks vahepeal katkestatud ühendused Gruusiaga, alates viisade väljastamisest, võimalusest saata kirju ja raha kuni füüsiliste ühenduste taasavamiseni välja. Näiteks maismaaühendused olid siiani kinni nö remondi ettekäändel – tuttav lugu Venemaa-Eesti raudteelt, kas pole?

No ja hetkel viimane samm selles veidras tantsus toimus nädalapäevad tagasi – Gruusia lennuroboti allatulistamine. Gruusia poole väitel lasti tema mehitamata lennuk alla Vene hävitaja MIG-29 poolt. Seejuures tuleb tunnustada Thbilisi oskuslikku meediakäsitlust – juba mitmendat korda kasutab ta info viimiseks maailma populaarseid video-keskkondi internetis.

Vene pool väidab, et midagi sellist ei saanud juhtuda, kuna nende lennukeid polevat tol päeval selles piirkonnas üldse õhus olnudki. Pole midagi parata, sellise kinnituse sisse uskuda on äärmiselt keeruline, vähemalt siin Balti regioonis, kus vene õhuässad on korduvalt oma trikke teinud.

Viimasel intsidendil on muidugi ka teine ja mitte vähem oluline pool – kas Gruusia lennuaparaadil oli üldse õigus viibida sel hetkel ja selles kohas. Kuigi Thbilisi tugineb väga lihtsale faktile, et tegu on siiski ametlikult Gruusia territooriumiga, on vaidlusaluse ala kohal kehtestatud lennupiirangud, mida too luureseade ilmselt rikkus. Tõsi küll, sama rikkus vähemalt sama palju kui too tundmatu lennuk, mis luureseade alla tulistas.

Kas kõigil neil sündmustel ja loo alul mainitud NATO kohtumisel on ka mingit seost? Raske öelda, aga kui vaadata lihtsalt toimunu aeg-rida, siis tundub seos ilmne olevat. Moskva oli üpris kindel, et ega Gruusia liitumist ettevalmistavat tegevuskava saa. Korraga selgus aga, et Thbilisi ja Kiiev olid saanud enam kui lootsid – nimelt kinnituse, et nad saavad NATO liikmeks, tõsi küll, ilma mingi kindla kuupäevata selle lubaduse taga.

Võib oletada, et nüüd hakkas tööle nö plaan B. See, mis ilmselt peaks Moskva sõjaväeliselt mõtlevate kodanike meelest NATO laienemise peatama. Kui näidata liikmekandidaadi suunal korraga nii piitsa kui präänikut, peaks see külvama piisavalt segadust, et protsess vähemalt külmutada.

Kuid juhul kui selline arvestus isegi aset leidis, siis võib kogu tants anda vastupidise efekti. Gruusias süveneb soov lahkuda oma liig heitliku partneri embusest ja muu maailm toetab seda. Või nii vähemalt peaks juhtuma ideaalses maailmas.

Karmo Tüür
24.04.2008

Разбор полётов: Berlusconi fenomen

20.aprilli eetris kõneks Berlusconi. Kes ta selline on, miks niivõrd edukas? Kuidas saab olla nii värvikas ja populismist pakatav kodanik sedavõrd edukas? Mitte ainult valimistel võitmise mõttes, vaid ka võimulpüsimises. Kas selles kõiges mängib rolli raha või meedia või hoopis eriti osav sõnakasutus ... või kõik kokku?

Ja üleüldse - kas võib rääkida, et Euroopas tervikuna või veelgi laiemas plaanis on võidukäiku tegemas populism? Vast siiski mitte - sellised protsessi käivad kohati ja puhuti, nö lainetena.

Mis seob Berlusconit ja Putinit (pildil)? Kas ainult gaas ja kasv või midagi enamat?

Kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks Jevgenia Garanzha. Jutt kuuldaval esialgu siit, hiljem siit.

Maailmasüsteemi kriis ehk igaüks iseenda eest?

Senituntud maailm naksub ja loksub oma liigestest, vanad mängureeglid justkui enam ei toimiks, uusi pole veel kah kirjutatud. Sellelaadseid arutelusid võib kuulda igaüks, kes lahtisema silma ja kõrvaga maailma poole pööratud.

Paar päeva tagasi avaldas üks Venemaa avaramapilgulisi poliitika-analüütikuid Fjodor Lukjanov ajakirjas The New Times suurepärase kokkuvõtva loo sel teemal, mida alljärgnevalt proovin lühendatult ja kommenteeritult esitada.

Kuna autoriks on venelane, on loomulik, et ta alustab mõttest Venemaa segastest oludest. Saabuva kahevalitsuse (Putin ja Medevedev) künnisel soovitab ta vaadata maailmas ringi, et mõelda, mis toimub ja kuidas see mõjutab kujunevat olukorda.

Rahvusvaheliste suhete süsteem pole peale suuri muudatusi veel paika loksunud. Hetkel omamoodi süsteemi-moodustava keskusena toimiv USA vangub oma suuruse koorma all. Ükskõik kes ka ei saaks presidenditoolile Valges majas, peab ta hakkama tegelema Ameerika Ühendriikide rolliga maailmas ehk siis Georg Bushi pärandiga. Otsustavaks peaks seejuures muutuma nn suured organisatsioonid, olgu siis globaalsed või regionaalsed, mis peaks leevendama kõikumisi ühes eraldivõetud riigis. Kuskohast aga selliseid institutsioone võtta?

ÜRO on varemeis. Allorganid nagu nt ÜRO Tervishoiu-organisatsioon jms on küll töövõimelised, kuid üldiselt näib pilt nutune. Resolutsioone vorbitakse, aga mis on neist tolku? ÜRO Julgeolekunõukogu kui peamine instrument vajaks ümberkorraldust. Kooseisu laiendamise vastu seisavad vanad liikmed üsna üksmeelselt ja kas laienemise järel asi muutuks paremuse poole?

OSCE teepervel. Loodi 1970-il, toona põhivaldkondadeks humanitaarne, majanduslik ja sõjalis-poliitiline koostöö. Majandus nihkunud aja jooksul EL, julgeolekuline aspekt NATO alla. Humanitaar-valdkond politiseerub üha, probleemiks valimisvaatlused.

IMF – tööriist minevikust. 10 aastat tagasi avaldas IMF ülisuurt mõju suurtele riikidele nagu Venemaa, Türgi, Mehhiko, Argentiina jne, rääkimata siis väiksematest vendadest. Uueks väljakutseks – maailma rahaturgude analüüs ja soovituste väljatöötamine. Selleks pole IMF aga valmis ei struktuuri ega võimekuse poolest.

NATO vaenlase otsinguil. Üha laienev ühendus näib olevat eesmärgi puudumise kriisis. Pole ta ka muutunud universaalseks integraatoriks, milleks oleks võinud saada, tõmmates kaasa Venemaa. Ehkki 9.11.2001.a. sündmused näisid osalejaid liitvat, lõhkus selle näivuse 2003.a. alanud Iraagi operatsioon. Afganistanis ilmutatav suutmatus toob selle nõrkuse aga eriti ilmekalt esile. NATO globaliseerumine ehk aitaks asja leevendada, kuid praegune laienemine pigem imiteerib seda kui et lahendab probleeme.

WTO tammub ühel kohal, vaadates jõetult pealt maailmas pead tõstvat protektsionismi. Euroopa Liit vaevleb laienemis-järgsetes puhitustes. Värske leiutis – Shanghai koostöö organisatsioon – kaotab oma hoogu, kuna Venemaa tajub ohtu, et kontroll libiseb Hiina kätte. Üldse on Hiina (seni vägagi ettevaatlik) käitumine suurimaks mureallikaks kõigile.

Institutsionaalne interregnum ehk paus kahe võimu vahel on aga ohtlik. Hägustuvad vanad käitumisnormid, senised tegijad üritavad laiendada oma mängupiire – sõjaliste kulutuste kasv üle maailma (välja arvatud ELis) tõendab seda, nn strateegiliste majandusharude kaitsmine välisinvesteeringute eest on sama medali teine külg.

Vana maailmakord enam ei toimi. Uut pole veel ehitama hakatud. Ajalooline kogemus ei süvenda optimismi – rahvusvaheliste suhete süsteem kujuneb ümber tavaliselt suurte sõdade käigus.

Uutel liidritel – ja nende hulka paigutab autor ka Venemaa – tuleb olla väga ettevaatlik, et vältida üldise olukorra destabiliseerimist. Kui välistele väljakutsetele lisada sisemine ebakindlus, siis võib globaalsete probleemide lahendamine minna üldse tupikusse.

Kirjutise autor ei ole lahmija ega alarmilööja. Tegu on ajakirja „Venemaa globaalses poliitikas“ (mis muuseas on maailmakuulsa ajakirja Foreign Affairs tütarväljaanne Venemaal) peatoimetajaga. Ja pealegi ei ole ta ainus sedamoodi mõtleja. Praeguste institutsioonide kriisist on kõnelenud paljud. On pakutud välja koguni ideed loobuda senistest ja luua uus, nn demokraatiate liiga. Kas see oleks hea idee ja kas selles leiduks kohta Venemaale, on juba hoopis teine jutt.

Seniks aga rahu ja pikka meelt, mõtlemaks muutuva maailma üle.

Karmo Tüür
16.04.2008

Montenegro

Selle kuu alul õnnestus viibida nädalakese Euroopa ühes värskeimas riigis – Montenegros. Või siis Tšernogoorias, kui lähtuda kohalikust nimekujust. Tükikeses endisest Jugoslaaviast, mis jääb vastu Aadria merd. Mere ja mägede kokkupuutepunktis. Hingematvalt ilusas kohas, mille muljeid jaguks terve lehejagu, kuid proovin neid kokku suruda lühidasse lookesse.

Maa ja rahvas
Mägisel maal jääb napib põllumaad, sestap on iga oruke meeletu käsitöö tulemusel kohandatud terassideks. Kivimüüride najal üles upitatud tasasemad pinnad kaeti kokkutassitud mullakihiga, mis praegusel varakevadisel ajal kiirgasid kenas ererohelises kontrastis kivide valevusega.

Meeletu raske töö, mis nõudis palju ühispingutust, kujundas omamoodi suhtumise endasse ja naabritesse. Iga vana külamaja juures võib leida ringikujulise kivist „kausi“ – omamoodi vastandi ümarlauale (gumno). Selles ringis peeti pidusid ja nõupidamisi, kusjuures keegi ei saanud seada end laua otsa või teistest kõrgemale. No ja muidugi on sellel rajatisel ka praktilisem eesmärk – viljapeks pahmavate hobuste abil.

Olin valmis kogema midagi lärmakamat ja räpakamat – sellisena ju tavaliselt tajume Vahemeremaalist kultuuri – kuid üldmulje jäi uskumatult positiivne. Tõsi küll, tsiviliseeritud ja euroopalikku üldmuljet vürtsitas väike värin kohalikust liiklusest. Meie mõistes ülikitsastel mägiteedel, kus ühes servas mägi ja teises tühjus, liikus pisut liiga palju võimsaid masinaid, mille juhte piitsutas ülekeev macho-instinkt olla teistest parem ja kiirem.

Poliitika
Riik, mis kuulutas end taas iseseisvaks alles 2006, leidis rahvusvahelist tunnustamist 2007.a. Muuseas, esimeseks tunnustajaks oli Island – samuti kui Eestigi puhul.

Värske põhiseadus sisaldab nii mõndagi üllatavat. Vähemalt minu teada on see ainus riik, kelle enesemääratlus on „demokraatlik ökoloogiline kodanikuriik, mis põhineb sotsiaalsel õiglusel“. Samasse dokumenti on sisse kirjutatud pealinnana nii Podgorica kui ka troonikoha või vana kuningliku pealinna nimi Cetinje.

Montenegro põhiseadus pakub veel mitmeidki üllatavaid hetki – nt kirillitsa ja ladina tähestike võrdset kasutamist. Peale ametliku ehk montenegro keele tunnustatakse asja-ajamises veel serbia, bosniaki, albaania ja horvaadi keel. Rahvuste loetelus figureerib teiste kõrval rõõmsalt määratlus moslem – ehkki minu väikese valge pea kohaselt peaks see olema justkui religioosne määratlus.

Imetlusvääreim külg on aga mitte kirjutatud põhiseadusse, vaid tegelikku ellu. Samad rahvad, kes naabruses sõdivad – albaanlased ja serblased – elavad siin üheskoos ilma märkimisväärsete pingeteta.

Majandus
Montenegro on turismimaa selle kõige ehedamal kujul. Tõsi küll, selle võimalused on veel suuresti arendusjärgus, kuid juba praegu on teenendussektoris u. 70% töötajatest, millest omakorda lõviosa annab turismiga seonduv – hotellindus, kaubandus ja muidugi lõputuna näiv hulk kohvikuid-restorane-baarikesi. Ainus asi, mida näis veel umbes sama palju olevat kui kohvipoekesi, olid kihlveokontorid. Isegi kõige vaiksemas nurgataguses võis kohata mõnd sporditeemaliste pildikestega putkakest ning enamuses neist näis ka kedagi ringi liikuvat.

Vahemereline kliima rannikul ja lummavad mäed, mis paiguti kasvavad otse mererannast saati, pakuvad turismindusele ka ideaalseid võimalusi. Tõsi küll, nagu alati, peidab iga võimalus endas ka ohte. Hooajal toovad turistide hordid endaga mitte ainult raha, vaid ka tõsist reostust. Kusjuures see reostus ei väljendus ainult puuduliku kanalisatsiooni ja prügimajanduse tagajärgedes.

Ehkki märkimisväärne osa turistidest tuleb Itaaliast ja Austriast, on kõige täheldatavam venekeelse publiku mõju. Juba lennujaamas tervitavad saabujaid venekeelsed sildid ning tee ääreski võib kohata venekeelseid kinnisvara kuulutusi. Ruutmeetrihinnad ulatuvad kordades siinsetes kõrgemale, venekeelsete siltidega diskobaaride tümakas ja hoolimatu kinnisvara-arendus panevad kohalikke aga suisa vanduma.

Mõned veidrused
Montenegro on kui killuke Tolkieni lugudest – Musta Mäe riik (Crna Gora), mille pealinn on Mäealune (Podgorica). Ka nimedest õhkab muistsete legendide hõngu. Levinud mehenimeks Dragan ja naisenimeks Vesna (kõlasarnasuselt siis draakon ja kevad).

Pealinna lennujaam kannab lühendit TGD ehk Titograd jäänukina Jugoslaavia aegadest. Riigiasutuste veebilehed kannavad veel laiendit .yu, mis on jäänud samast ajast.

Minu sealviibimise päevadel ilmus uudis, et väljastatakse esimesed omaenda passid. Need lähevad parimatele tudengitele, kusjuures mitte üks neist ei saa kandma numbrit 001 vms – mäletate lugu gumnost?

Oma parima „veidruse“ leidsin aga vana pealinna Cetinje bussijaamast. Välimuse järgi mitte-midagi-ütleva välimusega putka, mis kindlasti ei vastanud enamikule euronormidele, osutus seest aga mõnusaimaks kõrtsitoaks. Hiiglasekasvu peremees valas lahkelt omatehtud rakiat ja pakkus parimat juustu, mida ma elus saanud. Värskelt püütud ja suitsutatud hirvelihast ja muudest parematest paladest ma parem ei räägigi.

Karmo Tüür
12.04.2008

Ukraina lõhestamine

Ega Ukraina polegi ju mingi riik, vaid kunstlik moodustis. Pool sellest on Ida-Euroopa, ülejäänud poole kinkis talle Venemaa. Ligikaudu selliste sõnadega kirjeldas Venemaa Föderatsiooni president oma naaberriiki Georg Bushile, praegusele USA presidendile.

Kaks ametist lahkuvat presidenti kohtusid omavahel, arutlemaks muuhulgas ka NATO laienemise üle. Ukraina võimalik liitumine selle organisatsiooniga on Venemaa jaoks olnud alati väga valuline teema.

Putini lubadused suunata oma raketid liitumise korral Ukrainale ning halvastivarjatud ähvardused toda riiki lõhestama asuda kõlavad omamoodi meeleheitekarjena. Kas asi on siis tõesti nii oluline Kremlile?

Taaskord viimane piir?
Siiani on ju Venemaa rusikaviibutused NATO laienemiste järel jäänud vaid õhuliigutamiseks. Üle-eelmisel laienemisringil müristas Kreml, et Poola on see viimane piir, millest üle ei tohi vaenlane tulla. Tuli, ja ei midagi. Eelmisel korral kuulutati Balti riigid selleks punaseks jooneks, üle mille ei või NATO astuda. Liitusime ära ja ikka ei midagi. Nüüd kõmistab Venemaa poliit-eliit, et Ukraina parem ärgu mõelgugi liitumisele, või muidu ...

Ukrainat on muidugi ka lihtne ähvardada – vaevleb ju Kiiev korraga mitmete hädade käes. Ülemaailmne toiduhindade tõus teeb oma tööd ka Ukrainas ja nüsib nüri saega toetust võimudele. Oma lisa inflatsioonile (k.a. märtsis 26%) annab kerkinud gaasihind. Julia Tõmoshenko populistlik samm – kompenseerida NLiidu lagunemise aegu säästud kaotanutele osake (200.-USD ulatuses) – hammustas niigi pingelisest eelarvest veel sadu miljoneid.

Tõmošenko näib samas tahtvat olla omamoodi Ukraina ühendaja. President Viktor Juštšenko toetusbaas on lihtsustatult võttes riigi lääne-osas, nn ukraina-meelses Ukrainas. Kah presidendiks pürginud, kuid koha kaotanud Viktor Janukovitš juhi toetajad asuvad enamasti ida-poolses, tööstuslikus ja nn vene-meelses Ukrainas.

Ukraina territoriaalse ja poliitilise lõhestamise kõige eredam näide on muidugi Krimm. Venemaal räägitakse kõva häälega sellest, et see poolsaar kingiti Ukrainale NSVL aegadel ja nüüd oleks paras aeg kingitus tagasi võtta.

Miks Venemaa käratseb?
Väliminister Sergei Lavrov teatas, et Venemaa teeb mida iganes, takistamaks Gruusia ja Ukraina liitumist NATOga. Samas nt politoloog Vjatšeslav Nikonov tunnistas hiljutises intervjuus, et iga Venemaa vastukäik ainult tugevdab Ukraina soovi liikuda NATO poole. Nii et tark oleks vähemalt sõnades proovida rohkem pakkuda präänikut, kui et ähvardada piitsaga.

Kaudselt näib viimast arvamust toetavat ka Venemaa avalik arvamus. Hiljuti VCIOM poolt läbi viidud uurimus väidab, et 54% küsitletutest arvab, et VF peaks küll omama iseseisvat välispoliitikat, aga mitte suruma oma seisukohti peale.

Venemaa olukord on selles mõttes ka äärmiselt keeruline. Juhul kui ta midagi ei ütle, tõlgendatakse seda kui vaikivat nõusolekut kõigega. Juhul kui Moskva peaks aga väljendama vastuseisu, tõlgendatakse seda kui ähvardust ning tõtatakse seda kiiremini tegutsema.

Mis aga üleüldse tõukab Venemaad taolistele kohmakatele sammudele? Peale emotsioonide nagu imperiaalse eneseteadvuse kaotusvalud on kogu vastuseisu taga seekord ka tibake ratsionaalset alget. Ukraina kuulub siiani suuresti Venemaa nn sõjatööstuskompleksi ja relvaturu külge. Liitumine NATO’ga ei mõjuta eriti torujuhtmeid ega muid energiapoliitilisi aspekte, kuid kõikvõimalike sõjanduslike äriprojektidele mõjub see küll. Jutt on konkreetsetest kaotatud rahast. Ja eks selle nimel ole tehtud varemgi hulle asju. Asi see siis üks riik raha ja võimu nimel lõhki ajada pole. Või vähemalt sellest unistada võivad pagunitega mehed ikka.

Karmo Tüür
15.04.2008

Riigikogulaste palgast teistpidi

Alustuseks üks vana anekdoot. Vanadaam, dekabristide järeltulija istub oma Peterburi korteris. Väljas on 1917.a. sügis. Tänavalt kostab lärm. Vanaproua palub teenijatüdrukul välja selgitada, milles asi. Kiiganud aknasse, teatab piiga „Väljas on mäss, inimesed kannavad loosungeid ja hüüavad midagi.“ Vanadaam elavneb: „Kui huvitav, mida nad nõuavad?“ Avanud akna, teadustab teenija: „Nad tahavad, et ei oleks enam rikkaid“. Proua vajub mõttesse: „Veider, minu vanaisa tahtis, et ei oleks enam vaeseid.“

See lugu tuleb meelde, kui jälgida riigikogulaste palga ümber käivat kisklemist. Et miks nad küll ometi saavad nii palju raha ja kuidas seda ebaõiglust lõpetada?

Ma ei vaidle vastu, rahvaasemiku palk on palju-palju kordi suurem kui sellesama rahva sissetulek, mida saadik esindama peaks. Ning loomulikult võib taoline ebavõrdsus riivata rahva õiglustunnet.

Kui miski kodanikku häirib, siis on tal täielik õigus seda ka välja öelda. Või veelgi enam – lausa omamoodi kohustus. Nii väljendub see, mida kõik demokraatia-uurijad nii kõrgelt hindavad. Kodanikutunne, aktiivne hoiak end ümbritseva suhtes. Ilma taolise väljaütlemiseta, ilma ühiskonnaelus osalemiseta pole ka õigust viriseda või riigi käest midagi vastu nõuda.

Nii et ühelt poolt tuleb protesti tervitada. Kuid mis mind sügavuti häirib, on selle protesti äraspidisus. Ärritama peaks ju ometigi see, et suure osa kaaskodanike sissetulek jääb alla taseme, mis tagaks inimväärika elu. Nõuda häälekalt rikastelt nende rikkuse äravõtmist – kas see ei meenuta midagi? Ühte eluperioodi, ühte ühiskonnakorda, mille oleme läbi elanud ja mille alt niiväga vabaks tahtsime.

Seda enam et – vaadakem endale sügavalt silma ja südamesse – kas me ka ise ei sooviks saada taolist sissetulekut? Palka, mis võimaldaks hästi elada ja kõrvalegi panna. Kas poleks see mitte normaalne? Seega – kas me ei peaks nõudma endast kehvemate elujärje parandamist, selmet ärrituda kellegi heast elujärjest.

Siinkohal tahaks osundada hea kolleeg Rein Taagepera sõnadele, kes soovitas riigikogulastele maksta head palka ja sellele lisaks veel väikest kompensatsiooni pideva sõimu eest. Sest kas pole nii, et mida ka Toompeal tehtaks, head sõna nad nö tavalise inimese ehk omaenda valija käest ei kuule.

Kui meid häirib sissetulekute erinevus, siis tõstkem häält alumise lati tõstmise, mitte ülemise langetamise eest.

Ja lõpetuseks näpuviibutus kirjutava vennaskonna poole. President Ilves soovitas papa Jannseni kuju avamisel ajakirjandusel mõelda oma rolli üle. Et kas siis ollakse neljas võim või neljas seisus. Võimu pole ajakirjandusele keegi andnud, seisus aga kohustab paljukski. Olla madalamate kirgede üleskütja – kas see on ikka see, millega auväärne ajaleht peaks tegelema?

Karmo Tüür
10.04.2008

Peasekretär Putin

Venemaal hetkeolukord näib kõrvaltvaataja jaoks pisut veider. Korraga on ametis kaks presidenti. Ametisoleva presidendiga on kõik selge - selleks on ikka veel Vladimir Putin.

Kuid samaaegselt on olemas veel üks president - Dmitri Medvedev. Spetsiaalselt tema jaoks sepistati uus termin "valitud, kuid veel mitte ametisseastunud president". Formaalselt võttes on kõik veel endine, kuid kogu ringmäng näikse juba käivat uue mehe ümber.

Mitmed vaatlejad on kirjutanud, et Putin näikse muutuvatest meeleoludest justkui solvunud olevat. Et kuidas nii, kaheksa aastat käidi tema ukse taga ja nüüd korraga püüavad samad inimesed juba teise tähelepanu.

Kaks sammu korraga
Kas selle tähelepanu taasvõitmiseks või mingil muul kaalutluselt paisati ajakirjandusse uudis, mis Putini nime taas kommentaatorite huulile tõstis. Putin pidada peasekretäriks hakkama. Paraku peab siinkohal toetuma ainult kuulujuttudele, kuna Putin ise pole seda uudist teadaolevalt ei kinnitanud ega ümber lükanud.

Kuuldavasti kavatsevat ta Edinaja Rossia 14.aprillil toimuval parteikongressil teha kaks sammu korraga. Esiteks astuda erakonna liikmeks - siiani on Putin küll Edinaja Rossiat avalikult toetanud, kuid hoidnud end nö apoliitilisena. Teiseks aga kavatseb partei ise teha Putinile ettepaneku asuda end juhtima.

Mis siis selles nii erilist on - no astub Putin erakonda ja mis siis? Aga selles, et tegu on põhimõttelise muudatusega. Põhimõtteliseks muudab selle asjaolu, et Putin asub ühtlasi ka valitsuse etteotsa ehk peaministriks.

Senikaua on Venemaa Föderatsiooni peaminister olnud nö tehniline figuur, kellest kuigi palju ei sõltu. Olen kindel, et mitte igaüks ei suuda hoobilt meenutadagi, kes praegu on Venemaa valitsuse eesotsas. No aga olgu, see polegi oluline.

Venemaa muutub parlamentaarseks?
Kui Vladimir Putin teeb seda, mis eespool kirjas - hakkab nii peaministriks kui parteiliidriks - muutub olukord põhjalikult. Tehnilisest peaministrist saab korraga oluline figuur, kellega peab arvestama ka ametisolev president. Veelgi enam - kuna Edinaja Rossia käes on enamus parlamendis - siis ei peaks president saama ka peaministrit nii kergelt lahti lasta. Seeläbi saab tõeks see, mida Vladimir Putin korduvalt öelnud on - et peaminister peab olema suurima parlamendierakonna esindaja.

Kui võtta nüüd asju väga skemaatiliselt, nö õpiku järgi, siis peaks muutuma ka Venemaa valitsuskorraldus. Seda muidugi juhul, kui me jätame arvestamata kõik Venemaa nö eripärad, isklikud aspektid ja poliitilise traditsiooni. Kui siiani on Venemaa Föderatsioon olnud klassikaline presidentaalne vabariik, mille poliitiline praktika on kaldunud autoritaarsusse, siis peale muudatusi tuleks hakata rääkima semi-presidentaalsest vabariigist. Või koguni parlamentaarsest vabariigist.

Muidugi - jällegi tehniliselt võttes - ei saa sellisest muudatusest rääkida ennem kui uus kord on põhiseadusse sisse kirjutatud. Väidetavalt olla Venemaa põhiseaduse muudatus juba ettevalmistamisel.

Taolist sammu - et Putin asub Edinaja Rossia peasekretäri kohale, ennustas minu teada esimeste hulgas Eesti üks parimaid Venemaa-eksperte Vladimir Jushkin. Ning ma ei saa jätta lisamata - ilma vähimagi tagasihoidlikkuseta - et tegi ta seda minu enda poolt toimetatud kogumikus "Venemaa 2007: lühiajaliste prognooside kogumik".

Taolises sammus - enese sidumine suurima parlamendikohtade hoidjaga - võib näha Putini katset kindlustada oma tagalat. Samas aga ei saa ma jätta lisamata, et Venemaa muutmine poolenisti parlamentaarseks vabariigiks ei tundu kuidagi haakuvat senise poliitilise ja riigiehitusliku loogikaga. Muidugi, alati võib oletada, et autoritaarset võimu maitsnud mees saab selle pahelisusest aru ja üritab oma riiki taolise arengu eest kaitsta.

Kuid nagu mitmed kriitilisema meelega inimesed on hoiatanud - tehkem oma hinnanguid tegude, mitte sõnade järgi. Senine on siiski veel ainult sõnad.

Karmo Tüür
1.04.2008

Разбор полётов: NATO laienemine - Bukaresti järelkaja

06.aprilli eetris rääkisime NATO laienemisest Bukaresti summiti järel, paratamatult kandus jutt põhiliselt NATO-Venemaa Föderatsiooni suhetele.

Kas võitis Venemaa, kes nõudis, et Gruusia ja Ukraina ei saaks nö kutset NATO'sse? Või võitsid siiski Tbilisi ja Kiiev, kuna saadi ootamatult poliitiline lubadus selle kohta, et nad saavad liikmeks (Eestile omal ajal nii kõva lubadust ei antud).

Mõnes mõttes võib võtta asja Moskva taktikalise võiduna, kuna tema hääl oli üleüldse kuuldaval. Samas ei saavutanud ta siiski seda, mida soovis - praegune sõnastus tuli ootamatusena praktiliselt kõigile.

Kõne all veel raketitõrje, NATO-Vene nõukogu jne. Kõnemeesteks ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks Jevgenia Garanzha. Lugulaul kuuldaval esialgu siit, hiljem siit.

Olivje efekt

Moskva ei olegi Euroopa kõige kallim linn, vähemalt Olivje indeksi järgi.

Venekeelne Newsweek avaldas pika ja mõnusa ülevaateloo sellest, kuidas punt ajakirjanikke rändas ringi mööda Euroopa pealinnu ning valmistas neis Olivje salatit. Te ei tea, mis see on? Ärge muretsege, uurisin välja, et suurem osa eestikeelsest seltskonnast ei tea. Aga kõigest järgemööda.

Põnev ajalugu
Salati ajalugu on omaette sümboolne. 1860-il ühes Moskva peenemas restoranis kasutas prantslasest peakokk luksusliku salati maitsestamiseks omaloodud kastet. Koka nimi, nagu lihtne aimata, oli Olivier. Lucien Olivier.

Meeletult populaarsesse restorani asus tööle venelasest kokaabi Ivan Ivanov, kes varastas kastme kiivalt salajashoitud retsepti ning asus seejärel juba peakokana teises restoranis teise nime all tootma. Kõik see mõjuks ju kohatu kulinaarse kõrvalepõikena, kui poleks niivõrd oluline. Sellest ajast saadik on salat üle elanud dramaatilisi muudatusi, hilisemas nõuka-aegses vaesuses lihtsustus koostis tundmatuseni, kuid algne nimetus ja sellega seotud, aadelliku luksuse järele igatsev pidulikkus, on säilinud.

Kaasaegses vene köögis on see roog – justnimelt Olivje nime all – ülimalt auväärsel kohal, kuuludes iga pidupäeva juurde. Absoluutselt kohustuslik on salat aga uusaastalaual.

Elu Moskvas polegi kallis
Mida siis rändavad salatimeistrid avastasid? Liikudes Moskvast Kiievisse ja Varssavisse, sealt Berliini, Pariisi ning Londonisse, selgus, et kõige kallimaks osutus Pariis. Kilogrammi salati valmistamiseks kulus Pariisis 9.05 USD*. Londonis ja Berliinis sai hakkama odavamalt, vastavalt 7.1 ja 6.43 USD. Moskva jäi neljandaks 5.91 dollarise kuluga, Kiievis läks vaja 3.77 ja Varssavis 3.26 USD.

Loomulikult ei ole tegu nii põhjaliku uuringuga nagu ajakirja Economist poolt koostatud Big Mac’i indeks, mis võrdleb kulutusi ostujõu alusel, rääkimata juba millestki veelgi teaduslikumast, kuid mingi pildi annab asi siiski.

Mis siis loost järeldus? Aga see, et kui osta elementaarseid toiduaineid keskmisest kaubamajast ja valmistada ise kodus süüa, võib pilt oluliselt erineda tavapärastest elukallidusindeksitest. Nt Moskva puhul löövad pildi lootusetult sassi meeletult kallid hinnad nt toitlustuses ja kinnisvaras. Moskvas võib kohvitass kesklinna kohvikus maksta vabalt üle 50 krooni ja ruutmeetrihind on umbes kaks korda kõrgem kui siinmail.

Erinevad maailmad
Kogu see lugu ei oleks ehk olnud kirjutamist väärtki, kui poleks üht huvitavat seika. Nimelt see, millele loo alul vihjasin – et eestlased ei kipu sellest vene köögi kuulsusest suurt midagi teadma. Siinjuures on oluline, et ülimalt populaarseks muutus salat just nõuka-ajal. Ning seda mitte ainult nõuka-aegsel Venemaal, vaid ka siinsamas Eestis.

Jaa-jaa, ka siinses ühisköögis (nii otseses kui kaudses mõttes) üles kasvanud inimesed ei tea, mida see toit tähendab venekeelsetele inimestele. See on umbes sama, kui Eestis elanud venelane, ukrainlane või juut ei teaks, misasi on verivorst.

Algselt üliluksulik, vähikaelu, kalamarja, trühvleid, laanepüüsid jms sisaldanud salat Olivje sai toonases ühistoitlustuses tuntuks kui Pealinna salat, aga veelgi enam ja igapäevasemalt kui kartulisalat. Kas pole veider? Lugu pole ju mitte mingis lihtsas nime-erinevuses – seda tuleb ju pidevalt ette, et nimetame samu asju eri nimedega.

Asi on erinevates keele- ja kultuuriruumides, milles elasime siis ja elame nüüdki. Venekeelses klassikalises kirjanduses, mida lugesid vene koolide õpilased ja mida kasutati venekeelsetes kodudes, olid kasutusel sõnad ja mõisted, mis meile jäid võõraks. Nimetagem seda kasvõi Olivje fenomeniks, kui soovite.

No ja lõpetuseks – kui palju kilo säärast salatit meie oludes maksab, oskab ehk iga lehelugeja ise välja arvutada**.

Karmo Tüür
30.03.2008

* USD kurss praegu ca 9.9 EEK
** kartuli-vorstisalati maksumus nt N kaubamajas ... on vist midagi 50.-EEK ümber?