Thursday, February 29, 2024

See oli Venemaa kodanike riigistamise kõne

Pearõhk sellel esimesel pooleteist tunni sees, mida mina jõudsin kuulata,oli ühel sõnumil - riik võtab inimese oma hoole alla. 

Uued riiklikud programmi (lisaks olemasolevatele!), mida kuulutati välja vähemalt neli, katavad inimese kogu elukaare alates sünnist kuni surmani. 

"Perekond", "noorsugu", "tõõjõud/kaadrid" ja "aktiivne vanadus", kui lühidalt kokku võtta, pakuvad illusiooni, et riik külvab iga oma praeguse ja eriti tulevase kodaniku üle hoolitsuse ja rahadega, nii et inimese enda ülesanne on ainult rõõmsalt oma riigi hüvanguks tegutseda. 

Jah loomulikult oli kõnes kohta ka USA süüdistamisele ja tuumarelvaga ähvardamisele. Lääne üldiselt ja eraldi G7 allkäigule osutamisele ning BRICS õitsengust rääkimisele. Ametnike noomimisele ja kodanike kiitmisele. 

Kuid laias laastus täitis see kõneakt ühte poliit-tehnoloogilist ülesannet: innustada "valimiste" eel vaatama heldimusega Hea Riigivanema poole, kes isiklikult ja käsijuhtimise korras viib riiki ja rahvast helge tuleviku poole. 

Muuseas, tegi see esineja kõike seda heas toonuses, energiliselt, puistates tavapäraselt komakoha täpsusega protsente, miljardeid ja triljoneid rublasid ... ja ebatavaliselt unustades seejuures köhatada.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, February 28, 2024

Roosad ponid ja NATO

„Roosad ponid“ on ilmekas kujund, millega üks Eestis resideeruv Venemaalt pagenud inimene tähistab oma kaasmaalasi, kes jahvatavad midagi Venemaa võimalikust helgest tulevikust. Selle jahvatamise asemel tuleks aga tegutseda selle nimel, et Venemaa kaotaks enda algatatud sõjas Ukraina vastu, sest muidu pole jutud muutumisest muu kui tühi loba.

Selle pagenu nime ma ei maini, sest muidu takerdub tähelepanu persoonile ja jääb soiku arutelu idee kui sellise üle. Idee sellest, et me sisuliselt oleme kõik sõjaseisukorras. Meie kõik kollektiivse Läänena, eraldivõetult Euroopana ning eriti meie siin rinderiigis Eestis.

Sõjaseisukord mõistagi ei tähenda seda, et igasugused jutud ja arutlused alternatiivide üle oleks keelatud. Õnneks me elame demokraatia ja sõnavabaduse tingimustes, kuniks suudame maailmas pead tõstvaid vastupidiseid suundumusi mitte-vabadusele tõrjuda.

Venemaa tegutsemise tõkestamine

Kuid sõjaseisukorra teadvustamine peaks meid sundima idealismi asemel ümber lülituma pragmatismile, nii kahju kui seda ka teha pole. Venemaa ei muutu ise mitte-impeeriumiks, meie võimuses on vähendada tema imperiaalset toimimist läbi tema takistamise. Igasugune Venemaa katse toimida sõjalise jõuna väljaspool omaenda piire peab saama tõrjutud, selleks tuleb tegutseda ka meil.

Hiljuti saime kuulda suurepärast uudist selle kohta, et viimane tõke Rootsi saamisel NATO liikmeks on kadunud. Absoluutselt loomulikult tõi see endaga kaasa vaikse vaimustuse sellest, et Läänemeri olla nüüd NATO sisemeri ja seeläbi julgeoleku olukord siin kardinaalselt muutunud.

Peaks aga siinkohal meenutama, et NATO on sõjalis-poliitiline liit. Rõhuga sellel kaheosalisusel, eraldi sõjaline ja poliitiline pool. Poliitiliselt on nüüd tõesti asi muutunud, formaalselt istuvad nüüd Läänemere rannarahvad enamuses ühes paadis ... aga Venemaa ei ole siit mitte kuhugi ikkagi kadunud.

Mundrid alluvad pintsakutele

Teine pool, see va sõjaline on aga hoopis teine tera. Olemata küll ise sõjaväelane, tean ma aga väga täpselt, et mundrid alluvad pintsakutele. Teisisõnu – sõjaväelased saavad tegutseda ainult tsiviilvõimude poolt antud volituste ja ressursside raames ning range tsiviilkontrolli all. Pintsakud on aga tihtipeale needsamad roosad ponid, kui laenata algset kujundit. Mitte selles mõttes, et nad oleks Venemaa kodanikud, aga nad armastavad rääkida ja kardavad tegutseda, vastutamisest rääkimata.

Kordan sajaseitsmendat korda ühte lihtsat mõtet – NATO’l ei ole sõjaväge. NATO on katusorganisatsioon, mille kaudu saab koordineerida tema liikmesriikide sõjavägede (ühis-)tegutsemist. NATO on täpselt nii tugev kui on iga tema liikmesriik.

Kui kogu NATO’s olemise mõte taandub sellele lootusele, et „küll teised meid kaitsevad“, siis on see roosade ponide klubi. Tore ja armas, aga üsna kasutu. Võib kuidas iganes suhtuda USA eelmise ja võimaliku tulevase presidendi isikusse, aga idee sellest, et ka Euroopa liitlased peavad panustama omaenda sõjalisse võimekusse, on absoluutselt õige.

Raudteeühendus kui osa meie julgeolekust

Nüüd Rootsi liitumise järel kohtasin sellist imetabast mõttekäiku, et noh „nüüd on raudteeühenduse väljaehitamine süda-Euroopaga veel vähem mõtekas“. Vaidlen vastu. Raudtee ei ole taristuna kuidagimoodi vähem või rohkem sõjaliselt haavatav kui on lennu- või laevaühendus. Nad ei ole ka väga suurel määral üksteist asendavad. Vaadake kasvõi Odessa sadamat ja Kiievi lennuühendust.

See, et Läänemeri on nüüd NATO sisemeri ja laevaühendus võiks olla nüüdsest turvaline asendus raudtee-ühendusele, on illusioon. Muuseas, täpselt samasugune ideaal-ettekujutlus / illusioon on igasugune turvalisus. Me saame vähendada erinevate riskide tõenäosust, kuid ei saa kunagi luua absoluutset turvalisust. Riske tuleb maandada mh läbi nende hajutamise. Raudtee-ühenduse loomine kesk-Euroopaga on meie julgeolekupildis sama oluline nagu (kasin ja kallis) lennuühendus või jää- ja ilmaoludest sõltuv mereühendus. Lootus, et teised meid kaitsevad on tore, aga ise tuleb ka midagi teha.

Lõpetuseks tueb mõistagi tõdeda, et ressursse on alati vähe. Millessegi panustamine tuleb alati millegi muu arvelt. Praeguses sõjaolukorras tuleb aga eelistingimustel panustada julgeoleku tagamisse kõigil võimalikel meetoditel, alates Ukraina aitamisest kuni enda (logistilise) võimekuse ülesehitamiseni. Vastasel juhul oleme me roosade ponide klubi liige, kelle saatuseks on tahtetu unistamine ilusast tulevikust.
---
lugu ilmus siin

Tuesday, February 27, 2024

Mida siin luurata on?

Iga kord, kui antakse teada mõne võõramaise eriteenistuste kasuks töötanud inimese kinnipidamisest Eestis, kostab kajana küsimus: „a mida meil siin luurata on?“ Tihtilugu esitatakse seda põlastav-üleolevas toonis, pidades silmas et „me oleme siin ju sihuke mõttetu väikeriik, millest midagi ei sõltu!“

Väga lihtsalt üldistades: suurim väärtus on see, mis toimub meie peades. Missugune on ühiskonna meelsus, mis on valupunktid, missugused teemad on potentsiaalselt kõige lõhestavamad. Kuhu, kuidas ja kellele tuleb survet avaldada, et saavutada soovitav eesmärk.

Mõistagi on olulised ka need nö klassikalised huvikohad, nagu et kus on see kivi, mille alla on peidetud relvad? Kes on need mehed, kes relva peavad haarama? Missugused sidekanalid neil on, missugused kaitseplaanid jne.

Kuid mina pole ei militarist ega nt andemsidespetsialist, nii et sellest poolest ma ei oska midagi pajatada. Samuti nagu tööstus- või teadus-spionaažist ja veel ilmselt kahekümnekuuest valdkonnast, mille kohta ma midagi isegi aimata ei oska.

Uurimisväärsus asub meie peas

Küll aga ma tean midagi ühiskonna kohta. Tean näiteks seda, et mitte see kivi ega relv ei kaitse, vaid inimene. Veel täpsemalt see, mis toimub selle inimese peas, missugune on tema motivatsioon tõusta oma riigi kaitsele ... või siis vastupidisele tegevusele.

Kelle poole see inimene vaatab kui moraalse autoriteedi poole, kelle sõnad, mõtted ja peanoogutus panevad võimalikku riigikaitsjat toimima. Töötama oma riigi ja ühiskonna poolt või vastu. Mis paneb seda tegelast vaikselt vandudes tegutsema või hoopis teiste tegutsemist takistama?

Esmapilgul lihtne ülesanne – mõista selle sihtmärgiks oleva ühiskonna sisemise toimimise mustreid, et neid hakata mudima, nügima ja mõjutama, pole kaugeltki nii lihtne kui see pealevaadates paistab. Et nt võtad aga nt mingi piiriäärse valla kodulehe lahti ja tuvastad need kuus nime, keda tuleb vastavasse nimekirja kanda / üles osta / ära hirmutada / kõrvaldada.

Ühe uurimuse lugu

Osalesin kunagi ühes laiavõrgulises akadeemilises uurimuses, mille metodoloogia tundus esmapilgul kummaline ja aegaraiskav. Selle käigus pidi iga võrgustiku liige minema uurimisobjektiks olevasse asumisse ning kõigepealt elama seal lihtsalt nädal aega. Selle käigus tuli välja selgitada, et kes on selle väikese sootsiumi sisulised liidrid, kelle arvamus tegelikult maksab, kelle poole vaadatakse lugupidamisega ning kelle juurde minnakse nõu küsima.

Oh üllatust, tihtipeale selgus, et need nö võtmeinimesed ei pruugi üldse olla formaalse võimu kandjad, ei tähtsad administratsiooniülemad ega isegi mitte suurimad tööandjad. Selleks võib lihtsalt olla kohalik kõige vanem memm või hoopiski postiljon või sotsiaaltöötaja jne.

Seejärel tuli minna ja ära kuulata selle inimese lugu, milleks võis minna tunde või isegi päevi, sest esmane umbusk ja/või mõistetav viisakus pani selle inimese otsima sulle kui küsijale sobivaid sõnu. Alles mõne aja pärast hakkas selguma selle inimese tegelik taust ja mõttemaailm, tema lugu ja selle sisemine loogika. Identiteet, enesemääratlus ja motivatsioon, kuidas iganes seda ka nimetada.

Nii sõprade kui vaenlaste hulgast

Milleks ma seda lugu räägin? Aga selleks, et oleks arusaadav minu peamine sõnum. Meie siin Eestis oleme mitmeti rinderiik, meeldib see meile või mitte. Piiriala. Seda nii passiivses kui aktiivses mõttes. Tsivilisatsioonilises ja militaarses võtmes. Omamoodi eelkindlus.

Meie ühiskonna ja riigi sisemine toimemehhanism huvitab kõiki osapooli, nii liitlasi kui vaenlasi. Selle mõistmiseks tuleb teada nii riigi ametlikku (kohati väga vasturääkivat ja seega raskeltmõistetavat) retoorikat kui ka sellele vastanduvat. Moodsas eliidivastases õhustikus on selle teise poole lugu, motivatsioon ja tegutsemisloogika veelgi olulisem (ning mõistagi oma kaootilisuses veelgi raskemini hoomatavam).

Nende kahe, omavahel kummaliselt põimunud mõttelaagri vaheliste konfliktide ja erinevuste peale saab mängida. Eriteenistused pole enamasti nende lõhede loojad, kuid kindlasti ärakasutajad ja võimendajad.

Mis siis on selle loo kokkuvõte ja moraal? Kui teie peaks endale püstitama ülesande purustada vaenlase kindlus, siis üritaksite ilmselt eelnevalt võimalikult vaikselt ja tähelepandamatult seda kindlust detailselt uurida ja murendada. Seda ongi siin luurata. Kui mind ei usu, siis vaadake Ukrainat.
---
lugu ilmus siin

Sunday, February 25, 2024

Katkestusteta kuningriik

Puutusin hiljuti kokku ühe väga teistmoodi majandusliku käitumis-mudeliga, mis takerdus küsimärgina alateadvusse. Mõni päev hiljem laekus sellele ajusügavustest ootamatu vastus ja hoopiski ühiskondlik-poliitilisest valdkonnast. Noh politoloogi aju, mis sa teed.

Lähtepunktiks üks Eesti paiknev suur ja näilisel lootusetu investeerimisprojekt. Koha- ja isikunimed jätan ma teadlikult kõrvale, nagu alati kui jutt on fenomenist, igasugused nimed viiks tähelepanu mujale.

Sellesse hiiglaslikku mutiauku matavad aegamisi, aga järjekindlalt raha põhjamaade investorid. Seda fenomeni mulle tutvustanud kohalik asjapulk vahendas mulle vestlust, kus siis tema imestas – miks küll lugupeetud härrased tegelevad sellise tegevusega, mis neile põhimõtteliselt ei saa lähiajal midagi tagasi tuua. Mis lähiajal, isegi mitte eluajal!

Vastus kõlas meie komberuumis tavatult: „Aga meie elatume ju investeeringutest, mida tegid meie vanaisad, nüüd on meie kord investeerida oma lapselaste tulevikku!“

Katkestuste olemus

Siinkohal tekibki paratamatult see suur ja elektrisinine küsimärk – et nagu mismõttes? Meil siin on tavapärase ärimudeli tsükliks ... noh ütleme kaks aastat, et kui selle jooksul pole lootust kulutusi tagasi osta, siis jääb projekt realiseerimata. Suvine välikohvik peab kasumlikkust saavutama ühe hooajaga, suurem kinnisvaraarendus viie aastaga, aga et mõelda üle põlvkondade!?!

Peale esmast hämmingut jäi küsimus kuhugi kahe kõrva vahele undama, samas kui käed ja pea tegelesid igapäevatoimingutega. Ja siis laekus vastus: „katkestusteta kuningriik“. Umbes samal moel nagu ühest ulmelisest hiigelarvutist laekunund „vastus kõikidele küsimustele on 42“ (kasutades „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ abi).

Lühidalt kokku võetuna – selle investeerimismudeli esindajad on pärit riigist, mis on ilma suuremate katkestusteta kulgenud juba nii palju põlvkondi, et dünastiline panustamine on muutunud enesestmõistetavaks. Kõik selle elukorralduse liikmed on sündinud teadmisega, et keegi ei tule nende elu ja vara kallale niimoodi, et reeglitel põhinev elukorraldus neid ei kaitseks.

See hämmastav vahe tolle normaalsuse ja meie oma vahel – kus neid katkestusi on olnud liigagi palju – pani mind kui Venemaa arengutele keskenduvat politoloogi mõtlema selle mõttelise kolmnurga kolmandale küljele.

Kolmnurga kolm otsa

Mentaalselt kauge ja kargena tunduv põhjamaa pole meist ju füüsiliselt kuigivõrd eraldatud. Samamoodi ka praegune Venemaa Föderatsiooni nime all tuntud riiklik nähtus, kus järjekordne katkestus on praegu parasjagu käimas, sügavam ja sisulisem kui me seda tajume.

Või mis meie, venemaalased ise ilmselt ei saa absoluutses enamikus ise aru, et nende ajaloolise arengu kulg on jälle katkemas, sest nad on läinud peamiste väärtuste kallale, mis võiks neid lähendada läänelikule mudelile. Need on inimelu ja omandi puutumatus, mille kaitsel on riik, ühiskond ja kohtusüsteem koos neljanda võimu ehk ajakirjandusega.

Nende katkesuste nimi ja olemus on pea alati olnud sõda. Sõda kirjutab korstnasse kõik, nii võlad kui elud, moraali kui eetika. Ethose, pathose ja logose, kui soovite.

Venemaal on praegu murdumas kõik. Õigussüsteem muutub naeruväärseks mitte ainult rahvusvahelise, vaid ka siseriikliku õiguse mõttes. Kallaletung Ukrainale ühelt poolt, vangide mobiliseerimiseni (vt Jevgeni Prigožini fenomen) ja enam kui 30 aasta taguste erastamistulemuste ümbervaatamiseni teiselt poolt (Tšeljabinski metallurgiakombinaadi juhtum kui värskeim näide). Aleksei Naval’nõi kui absoluutselt kristalliseerunud poliitvangi juhtum on lihtsalt parim illustratsioon selle sõna kõige halvemas mõttes.

Muutuste takerdumine piiridel

Jah, tõsi küll, selles kõiges ei ole midagi esma- ega erakordset. Sellest, kui kiirelt ja reljeefselt võivad välja kujuneda kardinaalselt erinevad eetosed, räägivad nii Ida- ja Lääne-Saksamaa või Põhja- ja Lõuna-Korea näited.

Mõeldes aga sellele, et mis võiks meile olla sellise „katkestusta kuningriigi“ parimateks näidisteks, on ilmselt Šveits, mis on oma absoluutse enamike sotsiaal-majandusliku-poliitilise mõõtkavade mõttes erandlik. Küsimus pole mõistagi kuningriigis kui valitsusvormis, vaid ilma katkestusteta kulgemises.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et me peaks kogu oma olemuse ja eluenergia suunama sinna, et praegu meie idanaabri poolt peetav pseudkonservatiivne sõda Lääneliku elukorralduse vastu, reeglipõhisuse vastu ja labase jõukesksuse poolt ei tekitaks järjekordset katkestust mujal kui vaid Mordoris endas.
---
lugu ilmus siin

Friday, February 16, 2024

Naval'nõi surm võib osutuda Pyrrhose võiduks Kremli jaoks

Kremli jõhker surve ei ole suutnud murda suurimat vastuhakkajat välispoliitikas ehk Ukrainat. Kuid nüüd saavutati suurima sisepoliitilise vastuhakkaja ehk Naval'nõi surm. 

Mis iganes ei saanud selle äkksurma põhjuseks ning kuidas iganes ka suhtuda Naval'nõi isikusse, on märgiliselt asi selge ja Kremli jaoks väga vastik. Türmi pandud kõige nähtavam opositsionäär suri vanglas keset lõputuid ja üha uusi kohtuprotsesse. 

Ühest küljest võiks ju seda tõlgendada Kremli eduloona. Märgina stiilis: "ärge mõelgegi meile vastu hakata!" 

Teisest küljest võib see aga saada ka Pyrrhose võiduks. See tähendab võiduks, mis kaasneb nii suurte tagasilöökidega, et on hullem kaotusest. 

Juhul kui Naval'nõi surm peaks mõjuma piisava raputusena ning tooma tänavatele piisava koguse inimesi, siis peaks Kreml vastama uue vägivalla-lainega. Aga ka kõige vägivaldsemal režiimil saabub kunagi oma purunemispunkt.
---
lugu ilmus siin

Monday, February 12, 2024

Välistund. Venemaa ja Ukraina

- kolmnurk Trump/NATO/Venemaa

- see veider kõneakt, mida nimetatakse "Putini intervjuuks" meenutas kõige rohkem võitleva ateisti palangut, kes on valmis kireliselt rääkima sellest, et jumalat pole olemas - nii nagu Puutin rääkis sellest, et Ukrainat pole olemas

- see veider elektoraalne akt, mida nimetatakse "presidendivalimisteks" Venemaal, räägib väga kõnekalt selle süsteemi kildudeni minevast jäikusest, mida eelkõige hoiavad koos hirmuõhustik ja innukus kohtadel

- kas Nadeždin andis lootust muutusteks?

- miks süsteem surub maha kõike, mis tundub kontrollimatuna

- kas see Venemaal toimuma hakkav toetushääletus Puutinile (mitte valimised!) võib kaasa tuua suuremat survet Ukrainas?

- reeturite fenomen venemaalaste maailmatunnetuses, miks nii Balti riike kui Ukrainat ja konkreetselt Oleksandr Sõrskõid tajutakse reeturitena

- sõjad kui tehnoloogilise hüppe võimalused, mistõttu Ukraina sõjas võib muudatuse tuua mitte suurem mürkude arv, vaid toimuv uus võidurelvastumine uute relvasüsteemide osas

- kas liitlaste tegevuse koordineeriva rolli nihkumine USA'lt NATO'le on hea või halb mõte

Saatejuht Astrid Kannel, külalisteks Indrek Kannik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Friday, February 9, 2024

Venemaast Sihikus

Venemaal valmistutakse mühinal "elektoraalse tsükliga seotud sündmusteks"

- Tallinnas toimuvad need samamoodi nagu kaaperdatud Krimmis ja sellest on kahju

- VF ratsionaalsuse teistsugusus

- alternatiivsete kandidaatide, täpsemalt Nadežhdini rollist

- mis võiks olla muutumise mehhanism

- kellele toodetakse uudiseid Ukraina jagamise uudiseid

Stuudios Timo Tarve, Ainar Ruussaar ja Karmo Tüür, saatelõik järelkuulatav siit

Thursday, February 8, 2024

Разбор полётов: Türgi, Põhja-Iiri, Ukraina, Venemaa

- Türgi kasutab ära oma üsna asendamatut rolli NATO's ja kompab kogu aeg piire, et kui vastuvoolu ta võib ujuda, mh ka kutsudes Putinit külla

- Põhja-Iirimaa ja "valetpidi käituv" Inglise impeerium

- miks levivad visalt jutud Zalužnõi oma kohale mahavõtmise kohta

- Venemaa ja "elektoraalse tsükliga seotud sündmus"

Saatejuht Andrei Titov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit