Wednesday, August 31, 2022

Gorbatšovi ajal või tõttu?

Gorbatšov muutus NSVL lagunemise ajal ja järel ühtedele vabaduse, teistele hukatuse sümboliks. Tema nimega seotakse nii vabaduse hõngu stagneerunud totalitaarses riigis, Berliini müüri langemist kui ka tuhandeid hädasid, mis kaasnesid harjumuspärase elukorralduse muutusega.

See on järjekordne suurepärane põhjus mõelda isikute-keskse maailmapildi puudustele. Kui keskenduda pärisnimedele, siis jääb mulje lõputust rapsimisest. Et kõik muutub uue näo ja nime tulekuga lavale/võimule. Tegelikkuses kulgevad paljud protsessid objektiivsete seaduspärade alusel ning konreetse inimese sattumine juhtpositsioonile on pigem selle protsessi peegeldus, mitte vastupidi.

Tšernobõli näide

Toon väga lihtsa näite. Tšernobõli tuumajaama katastroof (1986) juhtus Gorbatšovi valitsemise ajal (1985-1991) või tõttu? See rajatis oli omamoodi kvintessents kõigest nõukogudelikust – potjomkinlusest, üsna tipp-tasemel teadusest, kohati (näidiseksemplaridena) toimivast tööstusest ja inimlikust hoolimatusest ning süsteemsest valetamisest.

Paljud ajaloolised protsessid saavad küpseks ammu enne seda, kui nende etteotsa satub inimene, kelle nime hiljem hakatakse kasutama ikoonina, rääkides et „Gorbatšov lammutas NSVL“ või „Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse“.

Kui teie laps juhtus sõitma jalgrattaga üle purde, mis samal ajal kokku kukub, siis kas see on teie lapse süü? Ei muidugi te hakkate rääkima, et see purre oligi mäda ja seisis ausõna peal koos. Laps aga juhtus lihtsalt samal ajal sinnakanti, kas pole nii?

Isiku roll ajaloos

Ühiskondlik-poliitilised formatsioonid nimega riigid tekivad, toimivad ja lagunevad paljuski objektiivsete protsessidena. Asjaolu, et neid protsesse teostavad enamasti inimesed, lisavad siia lihtsalt subjektiivse mõõtme. Protsessi etteotsa sattunud inimesel on mõnikord võimalik asjade kulgu mõningasel määral nihutada, kuid enamasti mitte ümber pöörata.

NSVL nimeline koloss oma karjuvas ebaefektiivsuses oli ammu jõudnud stagneerumisse ja allakäigutsüklisse, Mihhail Gorbatšovi poolt loodud vabaduse-ventiilid pidanuks masinavärki õlitama, kuid lasksid selle veelgi veretumaks.

Muuseas, selle üle võib küll mõtiskleda, et kas Gorbatšovi tõttu oli NSVL lagunemine vähem verisem kui olnuks juhul, kui võimu oleks võtnud putšistid.

Pendel vabaduse ja mittevabaduse vahel

Ja nüüd jõuamegi peamiseni. NSVL kui Venemaa impeeriumi veider uuskehastus kõikus vabaduse ja mittevabaduse pendlina. Oli karmide repressioonide aegu, oli lõdvenemisi. Gorbatšov otsustas kasutada vabaduse võtit, mida putšistid üritasid andetult tagasi keerata. Jeltsini ajal saavutas vabadus kohati anarhilise oleku, mistõttu paljude venemaalaste peas muutus sõna „vabadus“ kõige halva sünonüümiks, sõnast „demokraatia“ rääkimata. Venemaa Liberaal-Demokraatliku partei nimeline ebardmoodustis on selle kvintessents, irvitus nii liberaalsuse kui demokraatia üle.

Selles õhustikus oli loomulik, et varem või hiljem satub võimu juurde keegi, kes hakkab vabadusest eemalduma. Putinist (kes justnimelt sattus võimule, mitte ei tahtnud sinna saada) sai putšistide taaskehastus, ainult et edukamas võtmes, sest tema taha asus kogu riiki kontrollida tahtev vabaduse vaenlane nimega KGB/FSB.

Nii et lõpetuseks küsigem endalt taaskord, kas NSVL lagunes Mihhail Gorbatšovi võimuloleku ajal või tõttu?
---
lugu ilmus siin

Wednesday, August 24, 2022

Разбор полётов: Dugina, viisad, Krimmi platvorm, Saksamaa

- Aleksandr Dugini üleskutse "tappa, tappa ja veelkord tappa" jõudis kohale, paraku tema enda tütre osas. Kes ja miks seda tegi, on veidi ebaselge, kuid igatahes on Venemaa endale sõja koju kutsunud

- Schengeni viisade tühistamine VF kodanikele on ühest küljest arusaadav mõte (kuidagi peab ju veel Venemaad survestama), kuid samas hädavajalike erandite hulk, mida tuleb tegema hakata, muudab selle idee küsitavaks

- Krimmi platvormi nimeline rahvusvaheline konverents osutus sel aastal palju edukamaks kui eelmisel aastal ning seda tänu Venemaa sigatsemisele - üha rohkem riike saab aru, et nõrgema naabri kallal vägivallatsemine on nähtus, mida tuleb peatada

- Saksamaa valitsuskoalitsioon tervikuna ja German Scholz eraldivõetult on Saksamaal järjest suurema kriitika all, kuid see pole siiski seotud Ukrainas käiva sõjaga, vaid Saksamaa kodanike jaoks järjest selgema majandusliku kriisiga, mis tuleneb aga hoopis rohkem põuast ning vajadusest hoida kokku valdkondades, milles pole harjutud kokku hoidma.

Saatejuht Andrei Titov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Friday, August 19, 2022

ZOV. 56. Lugu kuritegelikust patriotismist

Venemaa muutub praegu kogu maailma jaoks neljandaks Reichiks. Kes selles süüdi on? Mina? Ma näen Venemaa lõputut langemist maailma põhjakihtidesse. Ma olen inimene kes kasvas sõjaväelase peres, minu isa teenis selles samas 56.dessant-ründe-polgus, milles teenin praegu mina, jälgides dessantvägede allakäiku kogu oma elu

Äsja lugesin ma teksti, mis haaras mind saba ja sarvedega. Kolekirjanduslikku teksti. Kole nii sisu kui vormi mõttes. Selle teksti autori kirjandusõpetaja tõenäoliselt saaks südari. Nagu ka iga toimetaja, kes üritaks sellest tekstilaviinist teha midagi trükikõlbulikku. Aga võibolla ei peagi toimetama, las olla on robustses ja rohmakas kolevõlus?

Ma ei mõista, miks on nii ebaõiglane see riik, milles inimesed annavad oma elu ja tervise sellesama riigi eest, kuid austus nondesamade inimeste suhtes taandub vaid propagandistlikule lobale föderaalsetel telekanalitel. Ma ei saa aru, kuidas meie ühiskond on nii mäda.

See 145 lk pikkune lugu on kirjutatud sõjaväelase poolt, kes on sisuliselt üles kasvanud keset väeosa, milles teenis ta isa ning millesse asus ta teenima ise

Ma ei olnud õnnelik Krimmi ühendamise üle, olin vastu LDNR nimelise jamale. Minu meelest polnud meil vaja Süüriat. Aga nüüd ma teenin ise ei tea kuskohas selle andetu juhtkonna all.

Mees, kes peab ennast oma riigi patrioodiks, leiab et sõjavägi on selle riigi nägu ja tegu, ei mõista, kuidas see nägu saab nii truualamlik ja tegu nii andetult valelik olla

Tõenäoliselt on kellelgi mingigi tegevuskava!? /:::/ Kus kurat on kogu see sõjaline võimekus, millest räägib telepropaganda?

Mees, kes on esmalt pettunud oma riigis-sõjaväes ja seejärel oma riigis-korruptsioonivabrikus. Nüüd oli ta aga otsustanud just eelmise aasta lõpus astuda lepingulise sõjaväelasena (nn kontraktnik) taas sõjaväkke, taotledes enda saamist just sellesesamasse 56-väeossa, millega on tal emotsionaalne side ... ja satub selle aasta veebruaris Ukrainasse okupandina.

On kuradima niru, kui taolises olukorras on ainuke abivahend mälestus ammustest kangelastegudest, kes hukkusid ammu ja teistes sõdades. Patriotism ettevalmistuse, varustuse ja kaasaegse tehnika asemel
/../
Ma sooviks, et kõik meie armees valitsevas roppuses ja bardakis süüdiolevad inimesed saaks karistatud


Ta saab suurepäraselt aru, kui kuritegelik on see sissetung naaberriiki, kuid sõdurina annab ta endale aru, et ei tea täit pilti ja et ehk on sellele kõigele mingi sisuline ja pädev seletus.

Minu jaoks polnud hirmus mõte surmast, kuivõrd oli solvav nii andetult anda ära oma elu, solvav kuna polnud aru saada, et mille eest ja mille nimel seekõik? Oli solvav, meenutades oma isa, kes teenis samas väeosas. Mind solvas see, et kogu juhtkond kuses meie peale kõrges kaares, demonstreerides igati et me oleme vaid tapale aetavad kariloomad. Mind solvas ainuüksi mõte, et enne sellesama sõja vallalepäästmise eel hävitati meie armee. Iga suurtükirünnaku ajal palusin ma vaid üht: „Jumal, tee nii et ma saaks ellujäämise korral kõike seda muuta“. Otsustasin tookord et kirjeldan kõik seda, missuguseks on muutunud meie sõjavägi.

Autorit rabab see, et kuidas riik, kelle kogu olemus näis olevat keskendunud 9.mai ümber, suure sõja lõpetamise ümber, on nüüd muutunud uure sõja algatajaks

Selles jutustuses proovin maksimaalse aususega kirjeldada toimunut, anda edasi neid mõtteid ja tundeid, mis valdasid mind tol hetkel. Anda edasi nii, nagu ma pihiks ise endale. Ma ei sea enda sihiks ei kedagi halvemaks või paremaks rääkida.
/.../
Ma ei uskunud oma kõrvu, kui kuulsin, et on keelatud nimetada seda sõjaks. Misasi see siis on, t**a küll?


See on ahastav, meeleheitlik valang, millega autor püüab äratada oma kaasmaalaste ja –teenistujate hingi ja mõistusi, saades aru et tõenäoliselt on taoline tekst ühtlasi tema hukatus

Kõigest sellest rääkimine on minu jaoks hullem kui olla sõjas. Ma saan ju aru, et süsteem jahvatab mind ära ja sülgab välja, nimetades „reeturiks“.
/.../
Ma jäin ellu, erinevalt paljudest teistest. Südametunnistus ütleb, et ma peab vähemalt proovima peatada seda hullust. Ma ei tea, kuskohast see tung minus tekkis, kuid pean täitma oma lubaduse


Autorit ärritab see, et kõiki pettuste, ähvarduste ja lubadustega sõtta sunnitud seltskonda peetakse putinistideks

Me ei ole Putini armee, me oleme Venemaa armee ja truudusvande me andsime Venemaa rahvale
/.../
Venemaa ei ole Putin, Venemaa on kõik Venemaa kodanikud


Ta saab suurepäraselt aru, et muutumiseks on vaja teha pingutus, mitte olla karilooma staatuses, kes väidab „minust ei sõltu midagi“

"Lääne ühiskond ehitas demokraatiat vere hinnaga. Nii nagu USA kodanikud saavutasid selle staatuse võideldes Suurbritanniaga, saavutamaks iseseisvust ja kodanikuseisust! Nii nagu USA kodanikud suutsid saavutada sõja peatamist Vietnamis! Aga mida tegid sina? Pagesid? Teatades kogu maailmale, et see pole sinu armee! Et sul on häbi oma presidendi pärast, kes on saanud Tsaariks sinu enda arguse ja tegevusetuse pärast! Sa oled plebei, sa pole väärt olemaks kodanik!

Sõjast läbi käinud ja selles selguse leidnud Kodanik: „Meile pole vaja impeeriumit, meile kõigile on vajalik normaalne, vaab, õiglane, kaasaegne riik!

Mees, kes saab väga hästi aru oma süüst, ehkki räägib sellest kollektiiv/passiivses võtmes: „võitja-rahvast tehti kogu maailma silmis vallutaja ja agressor

Lõpusõnadeks sobiv lõik: „Mina ei ole ori! Ma ei ole argpüks! Ma olen patrioot! Mul on kahju et minu saatus kujunes just selliseks. Mul kahju minu jaoks vennalikust ukraina rahvast! Kuid veel enam on mul kahju kuritarvitatud vene rahvast, endise suursuguse NSVL rahvastest, keda kasutasid teised, põhimõttelagedad inimesed, kes hukutasid suurima ja võimsama riigi maailmas

Ja võta sa nüüd lõpuks kinni, kas see „normaalne rahuarmastav vene patrioot“, kes ei soovi impeeriumit, ikka saab aru, et see „suur ja võimas NSVL“, mida ta taga nutab, on seesama impeerium, lihtsalt veidi teistsuguse lipu ja retoorikaga.

Wednesday, August 17, 2022

Разбор полётов: Afganistan, vene viisad ja relvad

Eilses saates teemaks:

- Aasta aega Talibani võimulolekut: mis on muutunud (majandus on sama hästi kui surnud, rahvusvahelist tunnustust nad sisuliselt saavutaud pole)

- USA poolt korraldatud õppused Kesk-Aasias: ehkki jänkid lahkusid Afgast, on nad väga huvitatud jätkuvast kohalolekust, Hiina ja Vene ei suuda seda kuidagi segada

- Armija 2022 militaarmess: ajalugu võltsiv Moskva ei suuda ka siin jätta rääkimata vajadusest võidelda ajaloovõltsimisega

- Venemaalastele sissesõidu keelamine/piiramine Euroopasse: kollektiivse süü idee on halb, kuid samas viisakeeld tababki eelkõige eliiti (70% venemaalastest pole kunagi oma riigi piirest lahkunud)

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, August 10, 2022

Разбор полётов: tuumašantaaž kui terrorismi erivorm jms

- tuumajaama kasutamine sõjalise objektina on eriti küüniline ja alatu terroritaktika, Venemaa kinnistab seda tehes enda terrori-riigi mainet

- Amnesty International üritab ennast tõestada, kuid laseb selle käigus ennast armetult ära kasutada

- USA aktsioon ja Hiina reaktsioon Taiwani teemal

- Iisrael ja Palestiina - kuhu panna selle vägivalla-eepose alguspunkt

Saatejuht Andrei Titov, kõnelevad (nagu juba oi kui palju aastaid) Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Tuesday, August 9, 2022

Rahu võimalikkusest Kaukaasias

Proovige korraks ette kujutada Kaukaasiat, milles kolm riiki – Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan - suudavad omavahel kooskõlastatult tegutseda? Keeruline? On, aga proovige ikkagi. Ja nüüd mõelge, kellele selline ühistegutsemine kohe mitte üleüldse kasulik poleks? Ilmselt ei ole vihjata vaja.

Sõda toob endaga alati kaasa surma ja hävingut, kaost ja viletsust. Tõsi. Kuid mõnikord loob see ka võimalusi, kui seni olukorda jaga-ja-valitse põhimõttel kontrollinud suur naaber nõrgeneb.

Sõda Ukrainas on Venemaa võimekusi kõvasti õhemaks raspeldanud. Tänu ukrainlaste ennast-salgavale vaprusele ja lääneriikide abile (mitte ainult relvade näol) väheneb eelkõige Moskva sõjaline, aga ka majanduslik võimekus kontrollida olukorda muudes piirkondadesja riikides.

Karabahhia küsimus

Ma olen kaugel sellest, et öelda, nagu oleks Mägi-Karabahhia konflikt ning tunnustamatu Artsahhi irdumine Aserbaidžaani küljest puhtalt Venemaa kätetöö. Sellel konfliktil on pikk ja vastuoluline saba taga lohisemas ning sealsete rahvaste kuuma verd arvesse võttes saab kõikvõimalikud sädemed kerge vaevaga lõkkele puhuda.

Seda oskab kagebiitliku taustaga ja tihti ka vastava eriharidusega seltkond, kes praegu Venemaal võimu juures on – üsnagi hästi. Leida üles ja puhuda suureks need vastuolud, mida leiab alati ja igas ühiskonnas. Ühtedele natuke makstes (marginaalid ei vaja enamasti miljoneid, et ennast tähtsate ja tänulikena tunda). Teistega lihtsalt ühispilti tehes, andes mõista „suure venna“ toetust, juhul kui miskit juhtub, eks ole. Kolmandatega ... noh need mõjutustehnikad on ju üldteada.

Kaukaasias ja konkreetselt Mägi-Karabahhias polnud vaja seda ajendit üleüldse mitte kaugelt otsida, õigemini ronis igivana tüli naabrite vahel ise pinna alt välja. Moskval tuli vaid hoida jõudude tasakaalu, et üks või teine pool asja liiga „lõpliku lahenduse“ juurde ei ajaks.

Proxysõja eripärad

Kuitahes iseteadlikud ei ole selle konflikti vahetud osapooled Armeenia ja Aserbaidzaan, on aga ühtlasi tegu ka mõõduvõtmisega Venemaa ja Türgi vahel. Viimatises kuuenädalases sõjas jäi vene raud selgelt türgi moodsamale rauale, toona veel paljude jaoks tundmatute Bayraktaride võimekusele alla.

Jah tõsi küll, sõja lõpus võis mõneti tõdeda, et vähemalt diplomaatilises mõttes suutis Moskva nokkida punktivõidu, seades ennast sisse kohtades, kus tema baase varem polnud, ja vormistada see rahuvalvena.

Nüüd aga kahaneb Venemaa võimekus seda rolli täita, kuna ta veab igalt poolt vähegi võitlusvõimelised üksused ja raua Ukraina hakklihamasinasse. Armeenia jääb ilma seljataguseta ning teatab samamoodi, et toob oma üksused vormiliselt iseseisvast Artsahhist välja ... tõsi küll teatades et kohalike üksuste eest tema ei vastuta. Sisuliselt aga taandub VF-Armeenia pool, loovutades initsiatiivi Aserbaidžaani-Türgi poolele.

Mis saab edasi?

Ideaalmaailmas võiks selle järel saabuda rahu, vähemalt mõneks ajaks. Jerevan ja Bakuu sõlmivad mingisuguse rahuleppe, seda hakkavad garanteerima mingisugused kolmandad riigid/organisatsioonid ja sõjatolmu langedes vaadatakse üksteisele uue pilguga otsa.

Mine tea, ehk täitub isegi mingisuguse mõtestatud sisuga piirkondlik ühendus GUAM, mis ühendab Gruusiat, Ukrainat, Armeeniat ja Moldovat. Muuseas, peale Krimmi kaaperdamist otsustati selle ühenduse töökeeleks võtta senise vene keele asemel inglise keel.

Samas aga mõistagi pole lootustki, et Kaukaasias (nagu ka Balkanil) jääks kestma igavene rahu. Sõjalise võimekuse on Venemaa ehk mõneks ajaks märkimisväärsel määral minetanud ning tema „rahuvalve“ soovidesse suhtutakse peale Ukrainas toime pandud jõledusi ilmselt vähema leplikkusega, kuid KGB/FSB agentuurivõrgustik pole kuhugi kadunud ning jätkab ussitamist kõigis Moskvale huvipakkuvates riikides.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, August 3, 2022

Разбор полётов: Ukraina viljaeksport, al-Zawahiri likvideerimine, Kosovo ja Serbia vastuseis

- Esimene Ukraina viljalaev pääses liikuma, see paneb mh mõtestama ka seda mängu, kuidas Venemaa üritab vahetada oma näilikku toiduabi Aafrika riikides lojaalsuse vastu;

- Venemaa käitumine okupeeritud aladel, mh tuumaelektrijaamas; Olenivka vangilaagri tragöödia;

- al-Zawahiri likvideerimine Kabulis: USA ja VF käitumise erinevus; teiseks USA maailmapolitsei roll, vastuseis islamifundamentalismi ja vaba maailma vastuseis;

- Kosovo ja Serbia vastuseis saab jälle uue vindi peale.

Saates seekord vaid kaks inimest: saatejuht Pavel Ivanov ja püsikülaline Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Kahe juhtumi võrdlus: al-Zawahiri ja Naval'nõi

Moskvat/Putinit igal võimalusel õigustada üritavad inimesed on hakanud levitama võrdlust al-Zawahiri hävitamise ja Naval'nõi mürgitamise vahel. Et "no vaadake ometi, mille poolest nüüd VF halvem või USA parem on - mõlemad kõrvaldavad kolmandates riikides oma vaenlasi"

Kolm olulist erinevust:

- Rünnaku sihtmärk

al-Zawahiri oli pika staažiga terrorist ning terroriorganisatsiooni juht, kes on otse või kaude osalenud veristes kuritegudes mitmetes riikides ning kuulutatud USA poolt avalikult tagaotsitavaks / rünnaku sihtmärgiks.

Naval’nõi on võidelnud korruptsiooni vastu oma koduriigis.

- Rünnaku meetod

Navalnõid üritati tappa, kasutades rahvusvaheliselt keelustatud keemiarelva meetodil, mis võis kahjustada ja kahjustas ka teisi inimesi

al-Zawahiri tapeti droonirünnakus, mis ei ole keelustatud ja teadaolevalt tsiviilisikud kahjustada ei saanud

- Vastutus rünnaku eest

Venemaa pole kunagi tunnistanud enda süüd ei Naval’nõi mürgitamises ega teistes kuritegudes

USA võttis vastutuse oma kõrgeima esindaja ehk presidendi tasandil

Kokkuvõtteks – sellised võrdlused on kasulikud, kas pole? Üks pool tegutseb alatult, teine avalikult. Erinevust tunnete? Ma ei ole USA apologeet ning ei väida, et USApoolt kasutatud meetmed ja meetodid on alati õiguspärased. Kuid antud juhul, nende kahe juhtumi võrdluses on nii inimlik kui analüütiline kaalukeel USA kasuks.

Monday, August 1, 2022

Viisakeelu idee meenutab BREXIT'it

Üldine mõte VF kodanikele viisade keelamise taga on arusaadav: kuni VF jätkab sõda Ukrainas, peame meie jätkama VF survestamist ning viisakeeld võiks olla üks osa sellest survestusmehhanismist.

Kuid mulle tundub, et olukord on veidi võrreldav BREXIT'iga - üldine idee on arusaadav, ent selle teostus vajab veel pikka eeltööd ja kooskõlastust, kuna Eesti on osa Schengeni viisaruumist.

Samas näitab EU senine kogemus, et olulistes / julgeolekulistes küsimustes suudetakse kokku leppida.

Intervjuu sel teemal on kuuldav siit.

Geopoliitika ja raššism

Geopoliitika ja raššism on mõlemad Vene impeeriumi tööriistad. Mõlemad põhjendavad, miks mingid maad ja rahvad lihtsalt peavad elama Moskva diktaadi all, miks neil peaks puuduma vaba tahte võimaluski, rääkimata iseseisvast otsustamisest.

Kuigi geopoliitika mõistena on ilmselt paljudele tuttav mõiste, siis tutvustan siiski mõne sõnaga selle sisu. Tublisti lihtsustatuna räägib see geograafilisest ettemääratlusest, mille kohaselt mingi (suur-)riigi piirid peavad ulatuma loomulike, looduslike piirideni nagu mered, mäed vms. See, et sellel maa-alal võivad elada erinevate keelte ja kultuuridega rahvad, pole üleüldse oluline. Nad lihtsalt peava alluma geopoliitilisele determineritusele ja suurvõimu vägevusele nagu lambad või küülikud, kes võivad küll elada mõisahärra pargis, kuid kelle arvamust mitte keegi ei küsi.

Raššism kui mõiste on kõlaliselt ehk samuti mõnele tuttav, kuid ma ilmselt täidan seda üsna teise sisuga kui esmalt oletada võib. Ausalt öeldes tekkis see mu pähe üsna hiljuti, kui jäin veidi jänni ühe rahvusvahelise seltskonna ees kõnet ütledes. Saalist küsiti, et aga kuidas mina võtaks kokku nn Vene Maailma / Russkii Mir olemuse, olgu siis ideoloogiana või millegi muuga. Vastasin ma seal mis ma vastasin, aga head mõtted tekivad ikka alles tagantärele.

Raššismi olemus

Ütlen kohe alustuseks ära, et et raššismil pole midagi pistmist sõnapaariga „vene fašism“. Mulle taoline sõnamäng üleüldse ei meeldi, sest seda kasutades me läheme vene ajaloovõltsingute / histriosoofiaga ühte jalga. Sotsialistlik Venemaa hakkas natsionaalsotsialistlikku Saksamaad nimetama fašistlikuks lihtsalt eesmärgiga muuta vaenlasekuju eristuvamaks ja äratuntavamaks. „Lööme tagasi fašistlikud koerad“ kõlas toonases kontekstis ju arusaadavamalt kui tõene loosung „lööme tagasi sotsialistlikud koerad!“, kas pole?

Seeläbi loodi venelaste liba-ajaloolises ruumis võimas kujutluspilt fašistidest kui kõige halva kehastusest ning see on nii neetult sügavale juurdunud, et on muutunud osaks praegusest kurjakuulutavast Russkii Mir’ist. Seetõttu mina proovin seda sõna mitte kasutada, või kui, siis ainult koos seletusega, et miks ja milleks ma seda teen. Noh umbes nagu praegu.

Mis sisuga ma siis täidan mõiste „raššism“? See on rassismi veider erivorm, mis nii nagu ka geopoliitika ei jäta inimestele vaba tahte võimalust, vaid määratleb kellegi olema rohkem või vähem väärtuslik. Puhtakujulises laiatarbe-rassismis käib see peamiselt nahavärvi alusel, vene versioonis ehk raššismi aga Russkii Mir kuuluvuse järgi.

Et vat kui veneilmlased kuulutavad, et ukrainlasi omaette rahva ja riigina ei saa olla olemas, siis nii peab ka olema. Kui seda teadmist heaga kuulda ei võeta, siis tuuakse Russkii Mir tule ja mõõgaga kohale ning sunnitakse hävitava hirmu abil oma vaba tahet venemaailmale allutama. Et umbes nagu küülikud ja lambad võivad ukrainlased tollel maa-alal elada, aga see on määratud olema osa Venemaast, sest nii näevad ette geopoliitilised ja raššistlikud ulmad. Ei midagi isiklikku, puhas ettemääratlus.

Venelane või raššist

Samal üritusel esitati paljude muude hulgas veel üks teemaga haakuv küsimus – aga kuidas ma siis mõtestaks, et kes on „hea venelane“? Seletuseks niipalju, et vahepeal ringles Venemaalt pagenud inimeste hulgas idee hakata väljastama „hea venelase passi“, mis peaks justkui tõendama, et tegu on normaalse inimesega, kes on Ukrainas peetava Venemaa vallutussõja vastu.

Ilmselt oli asi minu kasinas kõneoskuses, et ma ei olnud suutnud selgeks teha, et kogu küsimus ei ole rahvuses ega isegi mitte kodakondsuses. Küsimus pole isegi „heas“ või „halvas“. Küsimus on selles, et kas sa oled impeeriumi idee pooldaja või inimene, kelle meelest igal rahvusel ja rahval võiks olla enesemääramise õigus. Küsimus on selles, et kas sa oled venelane / tatarlane / juut vms ... või sa oled raššist, sõltumata rahvusest.

Nonii, nüüd kuulan hea meelega ära sisulised vastuargumendid, et miks ma olen kõigest valesti aru saanud ja kuidas asjad tegelikult on.
---
lugu ilmus siin