Sõda toob endaga alati kaasa surma ja hävingut, kaost ja viletsust. Tõsi. Kuid mõnikord loob see ka võimalusi, kui seni olukorda jaga-ja-valitse põhimõttel kontrollinud suur naaber nõrgeneb.
Sõda Ukrainas on Venemaa võimekusi kõvasti õhemaks raspeldanud. Tänu ukrainlaste ennast-salgavale vaprusele ja lääneriikide abile (mitte ainult relvade näol) väheneb eelkõige Moskva sõjaline, aga ka majanduslik võimekus kontrollida olukorda muudes piirkondadesja riikides.
Karabahhia küsimus
Ma olen kaugel sellest, et öelda, nagu oleks Mägi-Karabahhia konflikt ning tunnustamatu Artsahhi irdumine Aserbaidžaani küljest puhtalt Venemaa kätetöö. Sellel konfliktil on pikk ja vastuoluline saba taga lohisemas ning sealsete rahvaste kuuma verd arvesse võttes saab kõikvõimalikud sädemed kerge vaevaga lõkkele puhuda.
Seda oskab kagebiitliku taustaga ja tihti ka vastava eriharidusega seltkond, kes praegu Venemaal võimu juures on – üsnagi hästi. Leida üles ja puhuda suureks need vastuolud, mida leiab alati ja igas ühiskonnas. Ühtedele natuke makstes (marginaalid ei vaja enamasti miljoneid, et ennast tähtsate ja tänulikena tunda). Teistega lihtsalt ühispilti tehes, andes mõista „suure venna“ toetust, juhul kui miskit juhtub, eks ole. Kolmandatega ... noh need mõjutustehnikad on ju üldteada.
Kaukaasias ja konkreetselt Mägi-Karabahhias polnud vaja seda ajendit üleüldse mitte kaugelt otsida, õigemini ronis igivana tüli naabrite vahel ise pinna alt välja. Moskval tuli vaid hoida jõudude tasakaalu, et üks või teine pool asja liiga „lõpliku lahenduse“ juurde ei ajaks.
Proxysõja eripärad
Kuitahes iseteadlikud ei ole selle konflikti vahetud osapooled Armeenia ja Aserbaidzaan, on aga ühtlasi tegu ka mõõduvõtmisega Venemaa ja Türgi vahel. Viimatises kuuenädalases sõjas jäi vene raud selgelt türgi moodsamale rauale, toona veel paljude jaoks tundmatute Bayraktaride võimekusele alla.
Jah tõsi küll, sõja lõpus võis mõneti tõdeda, et vähemalt diplomaatilises mõttes suutis Moskva nokkida punktivõidu, seades ennast sisse kohtades, kus tema baase varem polnud, ja vormistada see rahuvalvena.
Nüüd aga kahaneb Venemaa võimekus seda rolli täita, kuna ta veab igalt poolt vähegi võitlusvõimelised üksused ja raua Ukraina hakklihamasinasse. Armeenia jääb ilma seljataguseta ning teatab samamoodi, et toob oma üksused vormiliselt iseseisvast Artsahhist välja ... tõsi küll teatades et kohalike üksuste eest tema ei vastuta. Sisuliselt aga taandub VF-Armeenia pool, loovutades initsiatiivi Aserbaidžaani-Türgi poolele.
Mis saab edasi?
Ideaalmaailmas võiks selle järel saabuda rahu, vähemalt mõneks ajaks. Jerevan ja Bakuu sõlmivad mingisuguse rahuleppe, seda hakkavad garanteerima mingisugused kolmandad riigid/organisatsioonid ja sõjatolmu langedes vaadatakse üksteisele uue pilguga otsa.
Mine tea, ehk täitub isegi mingisuguse mõtestatud sisuga piirkondlik ühendus GUAM, mis ühendab Gruusiat, Ukrainat, Armeeniat ja Moldovat. Muuseas, peale Krimmi kaaperdamist otsustati selle ühenduse töökeeleks võtta senise vene keele asemel inglise keel.
Samas aga mõistagi pole lootustki, et Kaukaasias (nagu ka Balkanil) jääks kestma igavene rahu. Sõjalise võimekuse on Venemaa ehk mõneks ajaks märkimisväärsel määral minetanud ning tema „rahuvalve“ soovidesse suhtutakse peale Ukrainas toime pandud jõledusi ilmselt vähema leplikkusega, kuid KGB/FSB agentuurivõrgustik pole kuhugi kadunud ning jätkab ussitamist kõigis Moskvale huvipakkuvates riikides.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment