Pikalevo näidisjuhtum

Venemaa kuulsamaid linnu on Pikalevo. Kõlab veidralt, kas pole? Sellest umbes 20 tuhande elanikuga linnakesest, mis jääb paarsada kilomeetrit Peterburist ida poole, pole kuuldud varem ega kuulda ilmselt ka hiljem. Kuid hetkel on see nimi hambus nii lihtsal venemaalasel kui sealsel juhtkonnal.

Kurikuulsaks muutus linnake üleöö, peale seda kui sealne rahvas otsustas protesti märgiks sulgeda föderaalse tähtsusega maantee ning olukorda tuli lahendama Tema Ise – ehk siis Vladimir Putin isiklikult.

Nii nagu igal eredal sähvatusel, nii ka sellel on oma eel- ja järellugu. Pikalevo kujutab endast tüüpilist unist provintslinna, mis nõukogude korra viljastavates tingimustes muutus nn mono-asulaks. Ehk siis sedasorti asumiks, kus tööd andis üks, aga see-eest suur ettevõte.

Majanduskriis tegelikkuses
Pikalevos oli peamiseks tööandjaks sealne tsemenditehas. Vormiliselt küll kolm eraldi tehast, millel ka eri omanikud, kuid tegelikult kuulusid need ühte tehnoloogilisse tsüklisse, kus ühe osa peatumine stoppab ka ülejäänud. Nii ka juhtus.

Vaatamata Moskva juht-tandemi kinnitustele, et maailma raputav finants-kriis Venemaad ei puuduta, näitab tegelik elu midagi muud. Juba eelmise aasta augustist tekkisid häired ka Pikalevo tehaste ketis. Üks lõpetas oma töö, teised hakkasid ka otsi kokku tõmbama.

Jupp-haaval koondatavate inimeste elu muutus üha keerulisemaks, kohapeal käinud ajakirjanike sõnul jõuti sõna otseses mõttes koriluseni, kus süüa hakati tegema nõgestest ja võililledest. Mis selles siis ikka niiväga pole, võib küsida, vene inimene on keerulisematki üle elanud.

Suur ülemus lahendab kõik?
Asja muudab topelt-raskeks aga asjaolu, et peale rikkalikuma toidulaua jõudis ka sellistesse mono-linnadesse tänapäevane pangandus. Ning suur osa inimestest tõttas kasutama seninägematut hüve – pangalaenu. Mis see endaga toob, pole vaja vist kirjeldadagi, suur osa eestimaalastestki tea seda liigagi hästi.

Nii ehk teisiti, meeleheitele viidud elanikud hakkasid mässama. Ehkki organiseeritud nõudmiste ja ametiühingute kaudu asja-ajamise kogemust pole sealkandis kuigivõrd palju, mäletatakse eelmise suure kriisi ajast ühte võtet – teede sulgemist. Näljased, kiivritega kopsivad kaevurid, sulgemas raud- ja maanteid, see pilt püsib silme ees siiani nii lihtsal töölisel kui riigi juhtkonnal. Mõeldud-tehtud.

Pikalevo elanikud sulgesid riikliku tähtsusega maantee Novaja Ladoga ja Vologda vahel. Liiklusummik venis enam kui 400 kilomeetri pikkuseks. Ning siis juhtus see, mida kohalikud elanikud lootsid ja ülemused kartsid. Saabus Putin.

Käsitsijuhtimine
Nagu Putin kirjeldas, hakkasid kohalikud ametnikud tema saabumise eel sebima nagu tarakanid. Suur ülemus rivistas nad kõik üles, kärkis ja põrkis, sundis kohapeal ühte tehaseomanikku, Venemaa rikkamate inimeste hulka kuuluvat Oleg Deripaskat alla kirjutama lepingut, mis taastas tootmise. Mis aga kohalikele enim korda läks, et palkade maksmiseks eraldati rahad ning juba enne Putini lahkumist hakkas tööliste pangakontodele potsatama kaua-oodatud ülekanded.

Lõpp hea, kõik hea? Paraku pole see aga kaugeltki nii. Pikalevo probleemi Putini käik paraku ei lahendanud, sest võlgade ja pooleli-olevate pankrottide koormat see tegelikult ei hajutanud. Ning mis veelgi hullem, üle kogu Venemaa kaigub Pikalevo nimi nagu sõjahüüd. Iga väiksemgi samas olukorras olev asula otsib juba lähimat maanteed, mida blokeerida.

Üheks näiteks olgu kasvõi Pihkva oblasti pisiasula Krasnõi Lutš, mille ainus tööandja paneb uksi kinni. Monoasula monotehas tootis monotoodangut, nimelt klaas-läätsi valgusfooridele. Venemaa teises otsas paiknev fooride komplekteerimise tehas lõpetas töö ning ongi kõik. Kohalikud aga mõtlevad tõsiselt, mida teha, et Putinit kohale meelitada.

Käsitsi-juhitav riik, nii võiks tõlkida Venemaa mudelit. Kui kaua see suudab toimida?

Karmo Tüür
19.06.2009

Telesäuts Valgevene teemal

Arni Alandi küsis, mina vastasin.
---------

Kui vaadata kasvõi Valgevene telekanaleid, võib näha, et Valgevene on võtnud orientatsiooni mitte isegi niivõrd Läänele, kuivõrd Venemaa vihastamisele (a la "Gruusia on meie sõber", "Ukraina on meie sõber", "Valgevene kuulub ajalooliselt läände" jms.). Miks nii?

V:

Kui nüüd väga lihtsalt võtta, siis on tegu klassikalise suhtekolmnurgaga, kus Valgevenel on valida kahe partneri vahel: Euroopa ja Venemaa. Valgevenel on antud juhul võimalik vaadata ja kalkuleerida, mida need ülejäänud kaks tahavad ja mida on valmis pakkuma.

Euroopa on kindlasti huvitatud, et parandada olukorda riigis, mida nimetatakse Euroopa viimaseks diktatuuriks. Euroopa on kindlasti nõus selle nimel tegema Valgevenele mingeid järeleandmisi ja ehk avama ka mingeid võimalusi, eraldama toetusi jne. Kuid Euroopaga suhete parandamise nimel peab Valgevene tegema väga tugevaid muudatusi oma praeguses poliitilises rezhiimis ning kasudki saavad olema suhteliselt kaudsed ja pika-ajalise vinnaga.

Venemaa on aga äärmiselt huvitatud Valgevene hoidmisest oma mõjusfääris. Moskva poolt konstrueeritav mitmepooluseline maailm näeb ette mõjusfääre. Ilma Valgeveneta oleks see mõjusfäär aga üsna veider, see tähendab et Venemaa on nõus tegema suuri pingutusi ja kõvasti panustama, hoidmaks Minskit enda orbiidis. Ning mis ehk peamine – selle suhte hoidmise nimel ei pea Lukashenko tegema ka mingeid korrektuure oma riigi sise-poliitilises korralduses.

Nii et hetkel on minu meelest tegu klassikalise kauplemiskäitumisega, kus Valgevene üritab kõvasti ja näitlikult lärmates oma hinda tõsta. Lukashenko teab, et Venemaa annab selle kõik andeks ning avab oma rahakotirauad – Venemaa majanduslikku toetust vajab aga Valgevene jätkuvalt ning mitte vähem kui Maailma Valuutafondi laenu.

Seega pole Valgevene näitliku läänesõbralikkuse taga midagi muud kui üks lihtne soov – tõsta oma hinda ja pressida välja võimalikult soodsaid pakkumisi. Kui võimalik, siis mõlemalt poolt.

-----------
palju sellest AK'sse mahtus, näeb siit.

Valgevene kui kits tikus

Valgevene on parim ja lähim näide selle kohta, miks riigi välispoliitika ei tohi sõltuda ühe mehe tujudest ja sõnadest. Heitlik ja äärmuslikesse asenditesse langev suunaseadmine meenutab tõepoolest kinni tikutatud kitse, kes keti kolinal ühest suunast teise rabeleb.

Valgevene suurimaks ja tihtilugu ainsaks välispoliitiliseks partneriks on Venemaa. Selle suure vennaga langetakse kord sõbralikult kaelakuti ning vannutakse igavest sõprust, kord aga pööratakse solvunult selg ja lajatatakse karmide sõnadega.

Valgevene presidendi Aleksandr Lukashenka mõne päeva tagune sõnavõtt sel teemal oli jälgimist väärt. Rivistades ministreid nagu poisikesi, põrutas ta, et kui ei õnnestu asju ajada Venemaaga, pole vaja nutta ja halada, vaid otsida oma õnne mujal. Tuleb minna sinna, kus Valgevenet veel ei tunta ning kaubelda seal, kasvõi teelusikatäie-haaval suhkrut müües.

See väljend, et partnereid ja krediite tuleb otsida seal, kus „meid veel ei tunta“, on juba irvhammaste poolt kantud batka muude surematute kildude hulka.

Venemaa majandussurve
Kuid eks Valgevene esimesel ja ainukesel otsustajal on ka põhjust raevutseda. Kaubavahetus Venemaaga on langenud eri andmetel 40-60%, samal ajal kui Venemaa enda majandus on langenud „ainult“ 10% ja Valgevenes endas räägitakse koguni 1,5% majanduskasvust. Lukashenka järeldab sellest, et tegu on Venemaa poliitilise käiguga.

Justkui nende sõnade kinnituseks puhkes kahe riigi vahel samal ajal nn piimasõda. Venemaa keelas ära Valgevenest u.500 sorti piimasaaduste sisseveo, väites, et need ei vasta Venemaa standarditele. Valgevene pool vaidleb vastu, et lubadega olla kõik korras ja üleüldse puudutab see keelu-nimekiri kaupu, mida niikuinii Venemaale ei veeta.

Lukashenka, kes on ühtlasi ka oma riigi parim majandus-ekspert, väidab, et kogu asja taga on Venemaa teadlik soov kahjustada Valgevene majandust. Surudes Valgevene ettevõtted rasketesse oludesse, tahtvat Venemaa rikkurid neid hiljem odava hinna eest kokku osta.

Väidetavalt majanduskasvu nautiv Valgevene taotleb samal ajal Venemaa käest laenu 500 mln USD. Veelgi suuremad on lootused Rahvusvahelise Valuutafondi krediidile üldmahus 2,5 mlrd USD. Kui ei tule ühte ega jätku teine, peab Valgevene hakkama tõepoolest müüma ka neid jupikesi oma majanduslikust infrastruktuurist, mille erastamisest varem isegi rääkida ei tahetud.

Kas läände või lääne vastu?

Valgevenet paremini tundvad inimesed väidavad, et ega tegelikult pole Minskil erilist mänguruumi jäänudki. Oma majandust läände või siis veel kaugemale itta ümber suunata võib küll tahta, kuid see ei allu isegi mitte Lukashenka ainu-tahtele. Valgevene tehnika ja muud kaubad pole küll kõige kehvemad, kuid sealsed ettevõtjad pole oma hinna- ja müügipoliitikas iseseisvad ning välis-turud on siiski kõikjal jagatud.

Juhul kui Euroopa tahaks tõepoolest Valgevenet enda poole kallutada ja sisse seada mingit soodusrezhiimi, võiks see ju mingi efekti isegi anda. Kuid kas keegi tahab väga asju ajada heitliku ning ühe mehe suvast sõltuva riigiga?

Eks ole iseloomulik seegi, kuidas end läänesõbra rollis prooviv Valgevene samal ajal tihtipeale nimetab – kilbiks lääne ohu vastu. Sõjaline koostöö jätab küll kohati sama heitliku mulje nagu majanduslik, kuid lähikuudel saavad toimuma sõjalised ühisõppused.

Suurim neist, tingnimetusega Zapad-2009 saab toimuma septembris. Väidetavalt peaks neis osalema kokku 13 tuhat meest ning üheks elemendiks saab olema ühise õhutõrje-tegevuse harjutamine.

Lukashenka jätkab aga seni mängu mitmele kaardile. Paraku jätab aga see ühe-mehe-teater kõrvaltvaatajale väga veidra mulje.

Karmo Tüür
9.06.2009

Разбор полётов: Europarlamendi valimised ja Euroopa tulevik

Mida näitab see, et Europarlamendi valimiste osalusprotsent aina langeb? Kas rahvas ei saa aru, mis loom see parlamentaarne kogu on, millega tegeleb või on tegu teadvutatud protestiga?




Mida võiks tähendada see, et nö traditsioonilised poliitilised jõud said vähem kohti ja kõikvõimalikud äärmuslased, populistid jm huvitavad tegelased tohkem kui varem? Kuhu liituvad need uued ja huvitavad ... või moodustavad mingi omaette jõu?

Kas Europarlamendi volitused peaksid laienema? Kui need laieneks, siis kas see organ muutuks rahvale lähemaks ja arusaadavaks?

Kas need valimised peegeldavad ainult olemasolevat olukorda või mõjutavad need ka EL tulevikku tervikuna ja iga liikmesriigi oma eraldivõetuna?

Selle hooaja viimases saates eetris nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks Jevgenia Garanzha, toimetajaks Artur Aukon. Loodame, et sügisel saatesari ikka jätkub:)

Saade kuuldav Raadi 4 veebilehelt.

suurepärane tõlge

aeg-ajalt on ikka mu lugusid vene keelde tõlgitud ja seeläbi laiema publiku ette taritud. viimane kord oli tõlge lihtsalt oivaline - kui ma teaks, kes on see Heino Sarap, siis ma tahaks teda kohe tänada! kuna aga ei tea, siis avaldan oma tunnustust siitsamast, blogilehelt.

eriti vahvad on aga selle taas-avaldamise juures olevad kommentaarid. kel vähegi vene keel suus ja viitsimist, visake pilk peale. minu lemmik oli kommentaar number 19:)

Piiramisrõngas Venemaa

Naabrid ihkavad endale tükikesi Venemaast, too aga valmistub rünnakut tõrjuma. Venemaa Föderatsiooni parlamendis oli mõni päev tagasi arutlusel just taolise sisuga paber, mille valmistasid ette Föderaalne migratsiooniteenistus koos Regionaalarengu ministeeriumiga.

Milles siis asi, kus ja kes on need kurjad naabrid, kes kavatsevad reeturlikult Venemaale kallale tungida? Nojah, sõjalisest kallaletungist hetkel jutt ei käi, pigem hiilivast kultuurilisest, majanduslikust ja poliitilisest laienemisest Venemaa territooriumile. Kuid vahet pole, vaenlast on vaja tõrjuda.

Loomulikult on siinkohal jutuks võõrrahvaste sisseränne. Omamoodi vahva on lugeda, kuidas head venemaalased arutlevad selle üle, et kui ühiskonnas saab olema üle 10% sisserännanuid, siis ei ole võimalik probleeme vältida – nii põhiseaduslik kord kui muidu julgeolek sattuvat tõsisesse ohtu. Eriti veel, kui migrandid omaette kogunevad, moodustades kompaktseid mitte-põlisrahva asualasid.

Eriti kole muidugi, kui nood sisserändajad kavatsevad veel ka võõrriikide kodakondsust ja passe omada. Ainuüksi Pihkva oblasti Petseri rajoonis olla selliseid kurikaelu avastatud ligi 4 tuhat – et siis ikka neid Eesti Vabariigi passi omanikke. Ja Lätiga piirnevas Põtalovo rajoonis polla olud paremad, kah muupassilisi palju siginenud.

Veider, et murelikud Venemaa ametnikud ei pea samasuguseks paheks ning julgeolekuohuks Venemaa kodakondsuse levitamist naaberriikides, vene sisserändajate tihedaid asumeid teispool piiri jne. Aga no miks nad peaksidki, neil ju oma riik hoida.

Teemat kommenteerivad ka Venemaa eksperdid. Vastavasisulises artiklis Nezavissimaja Gazetas saab sõna näiteks Venemaa Teaduste Akadeemia antropoloogia instituudi direktor Valeri Tiškov. Üllatus küll, aga Tiškov ei räägi Eesti ja Läti ohust, vaid hoopis Hiinast. Ta tõdeb, et isegi kui Venemaa paiskaks kogu oma elanikkonna Hiina piirile, ei suudaks nad sealt lähtuvat migratsioonisurvet tasakaalustada. Ning et riiklik terviklikkus saab tagatud mitte arvudega, vaid piirialade elanike lojaalsusega.

Seoses sellega tuleb kohe meelde, et loo alguses mainitud ametlikus paberis kõneldi riigi pool ette valmistatavatest sammudest, seismaks vastu välisohule. Mida seal kõrgetes ja kaugetes Moskva koridorides silmas peetakse, seda ei oska ma kohe öeldagi. Küll aga panin tähele, missuguse toreda algatusega tulid hiljuti välja meie piiritagused. Ehk siis Pihkva oblasti seadusandjad. Ärgu hea lugeja üllatugu, tõepoolest sellised on olemas ning kohalikud seadusedki ilmuvad.

Pihkva oblasti seadus riigipiirist on küll alles valmimisel, kuid selle põhipunktid jooksid sealsest uudistest juba läbi. Riigipiiri kaitseks kavatsetakse kaasata kohalikke elanikke. Vaevalt et nüüd kohalikud seadusesilmad lubavad kohalikel poisikestel ja vanakestel ilmasõja-aegseid püsse välja kaevama hakata, kuid lubadus kaasata vabatahtlikke nii piirivalvesse kui kurikaelte vastu suunatud jälitustegevusse on antud.

Piiriäärsete elanike lojaalsuse tõstmine on kahtlemata riiklikult oluline ülesanne. Üks võtteid selle lojaalsuse tõstmiseks on pidev välisohu rõhutamine. Et kui hetkekski silm looja lasta, siis tungib vainlane üle riigipiiri ja kodumaa satub hädaohtu. Psühholoogid nimetavad sellist pidevat takka-piitsutamist mobiliseerimiseks. Efekt on umbes sama nagu narkootikumide süstimisel – organismis luuaks pidev erutuse ja ärevuse seisund.

Omaette küsimus, et kaua üks organism jaksab püsti püsida, kui teda lakkamatult piitsutatakse? Vaenlane on väravas ja isamaa hädaohus ... seda küll, aga pidev võitlus kujuteldava vaenlasega väsitab ära.

Karmo Tüür
3.06.2009
(pildiks tualett VF piirialadelt, kus tõepoolest toimuvat rahvastiku segunemist näitab kasvõi see pisike majake)