Vangla ju ei toimi!

„Venemaa vastu suunatud sanktsioonid ju ei toimi!“ – seda lauset on vast igaüks kuulnud. Öelduna kahjurõõmsa või parastava, kurva või ärritunud tooniga.

Olgu, mõistlikumad inimesed lausuvad seda väikese, ent olulise täpsustusega, et „santsioonid ju ei toimi sel määral, et sunniks Venemaad agressioonisõda Ukraina vastu lõpetama“.

Väliselt sarnased laused on sisult siiski väga erinevad. Esimeses lauses väljendud nn väikese inimese efekt, kes mantrana kordab pessimistlikku sõnumit: „ah minust ei sõltu ju midagi“. „Valimised ei muuda ju midagi, see kõik on vaid näitemäng“ või veel konspiroloogilisem: „kõike otsustatakse kuskil mujal suurte ja vägevate poolt“. Süvariik ja värk, teate ju küll – ning sinna juurde käib solvunud õlakehitus.

Teises lauses on aga mõistliku ja pragmaatilise inimese tarkust, mis saab aru igasuguse tegevuse ja vastutegevuse piiratud mõjust. Me kõik toimetame piiratud ressursside tingimustes ning 100% effektiivsust kohtab pigem muinasjuttudes ja motivatsioonikõnedes.

Plaanide jõustamise suhtelisus

Inimene teeb plaane, siis aga tuleb päriselu ja naerab natukese. Ning kõik toimib alati suuremate või väiksemate mööndustega. Samamoodi ka demokraatlik õigusriik. Ja ka isegi täiemahulistes diktatuurides ei toimi kõik Suure Juhi poolt antud käskude järgi.

Igasugune protsess, milles on rohkem kui kaks muutujat, annab suuremal või vähemal määral tõrkeid. Lihtsaimgi liigutus, olgu nt lüliti abil vooluringi sulgemine ja tuppa valguse tegemine, ei pruugi anda 100% garantiid, et nii ka läheb, kas pole nii?

Öeldes, et „sanktsioonid ju ei toimi“ võiks samamoodi öelda et „vangla ju ei toimi!“. Tsiviilelus kõige karmim karistus ehk vangistus ei kaota ju ära kuritegevust tänavatelt. Veelgi enam, isegi vanglas sees toimub kuritegevust ja vangikongidest korraldatakse ja juhitakse kuritegelikke skeeme.

Kas see peaks tähendama, et kogu see ressurss, mis on loodud meie ühiselu turvalisuse määra suurendamiseks, on kulutatud asjatult? Kõik need politseinikud, kohtunikud, juristid ja vanglaametnikud on muidusööjad, kelle tegevusest pole mingit tolku?

Julgeolek kui ideaal või illusioon

Panete tähele, ma ütlesin „turvalisuse määra“, mitte lihtsalt „turvalisust“? Sest vaadake nii nagu iga teine julgeoleku aspekt, nii ka turvalisus on illusioon. Omamoodi ideaal, mis ei ole kunagi 100% saavutatav ... ning vast oleks ka ideealis tappev, nii nagu 100% hapniku keskkonda sattumine? Aga olgu, see läheb oma filosoofilise järjega peateemast veidi liiga kaugele.

Mis on selle lühikese jutukese moraal, mis on valesti selles halisevas ütluses „aga sanktsioonid ju ei toimi“? Aga see, et neid sõnu lausudes me kordame Kremli jutupunkte, mis kutsuvad meiesuguseid üles vastupanust ja -tegevusest loobuma. Vaatama alistunult, kuidas „suured teevad, mida tahavad ja väikesed peavad sellega leppima!“

Sellise suhtumise korral võime me iseenda ja oma soovi elada vabas ning õiglases ühiskonnas valge lina sisse keerata ning hakata noruspäi kalmistu poole kõndima. Kui me seda aga ei soovi, peame leidma endas visadust ja südikust arutamaks, kuidas karistus sõja vallalepäästmise eest, Ukrainale kallaletungimise eest saaks toimida tõhusamalt. Kiht kihi haaval, samm sammu järel ehitama üles seda reaasust, milles meie soovime eksisteerida, mitte langema Kremli infosurve diktaadi alla.

RUSEXIT

Viimaseks, näitlikuks võrdluseks – kõik saavad aru, kui meeletult keeruline ja detailirohke on näiliselt lihtne BREXIT protsess. Demokraatlik ja õiguslik protseduur, milles üks riik otsustas välja astuda Euroopa Liidu ühisreeglitest. Vaadake see on lapselik lalin võrreldes RUSEXIT’iga, kus me üritame enda küljest lahti kangutada Kremli korruptiivseid haarmeid, karistavalt läbi lõigates ühe lõime teise järel.

Venemaa pangandusest on juba 95% sanktsioonide all, vabalt konverteeritava valuuta sissevoolamine agressori taskutesse on vähenenud 8-kordselt jne. Ümberlülitumine Hiinale kui asendajale on toimunu 15-40% võimekusega. Viimase uudisena tuli mugavuslipuriikide Panama ja Barbadose nõue võtta maha nende lipud vene „varilaevastikult“.

Nii et lõpuks kordan – alistuv/üleolev sõnumi “sanktsioonid ju ei toimi“ kordamine on vee valamine alla-andmise veskile. Õiguslikud toimemehhanismid ja kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, aga me peame tegutsema, sest alla-andmise hind oleks talumatu.

---

lugu ilmus siin

Mordoritest Sihikus

- ValgeMordoris joonistati Lukašenkale natukese väiksem "valimistulemus" kui viimati pärisMordoris Puutinile - miks sellised numbrimängud olulised on?

- Jälle visatakse õhku Ukraina jagamise idee, missuguseid mõttelõngu üritatakse selle kaudu võblema panna?

- kas vene majanduse olukord võib Puutinile muret valmistada

- Gazpromi põrumine välisturgudel võib anda paradoksaalse tulemuse

Saatejuht Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Kui dominant nõrgeneb

USA kaootiline lahkumine Afganistanist andis signaali globaalse dominandi nõrgenemise kohta, seda võimalust otsustasid ära kasutada mitmed oma hetke oodanud tegelased. Mida toob aga endaga regionaalse dominandi Venemaa nõrgenemine?

Mis olid põhjused USA lahkumiseks, pole hetkel oluline. Veelgi vähem tasub selle mõttekäigu raames raisata oma aega ja energiat isikunimedele, et kes ikkagi andis käsu või kelle ajal see ära vormistati.

Väga laia pintsliga maalides on oluline see, et USA on eri aegadel olnud kord rohkem, kord vähem maailmapolitseiniku rollis. Õiguspäraselt või mitte, see on hetkel kõrvaline. Igatahes on selle haarde nõrgenemise ajal alati vedruna valmis aktiveeruma need, kes politseiniku ruumist lahkumise võimalust ära kasutavad.

USA taandumise teadaolevad tulemid

Näiteid selle aktiveerumise kohta ei pea kaugelt otsima, need vaatavad maailma uudisteagentuuride infovoogudest ise vastu. Ägenenud rünnakud Iisraeli vastu, Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu ja Hiina varasemast otsustavamad teated Taiwani-ambitsioonide suhtes.

Ei, need jamad ei tekkinud tühjalt kohalt, kõik kolm olid lihtsalt niigi olemasolevate plaanide käivitamine. Piltlikult öeldes võeti lauasahtlitest välja varem ettevalmistatud kaustad tegevuskavadega, mis olid sinna pandud paremaid aegu ootama.

Kõik poliitika planeerimisega vähegi kokku puutunud inimesed teavad, kuivõrd suur on tegelikkuses spontaansuse roll, kuidas kunagi ei suudeta ette näha kõiki muutujaid ning et ideaalseid tingimusi pole pea kunagi olemas. Aga plaane tehakse alati ning neid realiseeritakse siis ja niivõrd kui õnnestub.

Iisraeli-vastased rünnakud käivitasid sündmuste ahela ja vastulöögid, mis panid ründajad ilmselt kahetsema tehtud otsust. Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse takerdus alguses halba planeerimisse ja seejärel ootamatult avastatud (pragmaatilis-küünilisse) solidaarsusesse, kus Lääs otsustas asuda Ukrainat toetama, ükskõik kui kriginal see ka toimu. Hiina pole seni sõnadest ja õppustest veel kaugemale läinud, kuid pole siiski ka oma plaanidest loobunud.

Venemaa nõrgenemine

Nüüd aga jõuame selle teise muutuja juurde. Meeldib see meile või mitte, aga Venemaa on olnud oma regiooni dominant, kes peale NSVL lagunemist hakkas ennast koguma ning uute võimaluste piire kompama. Olles nägu krimpsutades alla neelanud endiste liidukaaslaste „reeturliku“ eemaldumise, hakkas Moskva oma geostrateegilist mõjuvõimu projetseerima kaugematesse kantidesse, mh ka Süüriasse, Liibüase ja mujale.

Nüüd on aga seda regionaalset dominanti tabanud tagasilöögid. Esiteks kaotus Türgile proxy-sõjas, mille tõttu pidi ta välja tõmbuma Karabahhiast. Teiseks sunnitud taandumine Süüriast, kuigi siin on protsess veel nii toores, et pole selge, millega see kaootiline sündmustejada lõpeb.

Kolmanda tagasilöögina, või pigem justnimelt nõrkuse märgina toon ma välja mitte niivõrd Ukraina-vastase sõjakäigu takerdumise kui sellise, kuivõrd Kurski läbimurde. Kasutan harva seda sõna „läbimurre“ selle dramaatilise kõla ja üldise liig-pruukimise tõttu, kuid nüüd on see kohane.

Osutus, et müüt Venemaa võimsusest ja legend „magavast karust, keda ei maksa ärritada“ osutus paljaks jutuks. Moskva poolt maalitud punased jooned pudenesid üksteise järel. Kõik need, kes seni hirmust ja unistustest looritatud silmadega olid Venemaa vägevusest rääkinud, pidid nüüd punastades tunnistama, et Venemaa pole midagi müstilist vaid riik nagu iga teine. Halvasti valitsetud riik, kes teeb vigu ja on haavatad nagu ka kõik muud riigid. Nagu ka USA, olgu lihtsalt võrdlusena meelde tuletatud.

Selgusetud võimalused

Ja nüüd siis jõuamegi selle põhiküsimuseni, et missugused vedrud võivad vallanduda nüüd, missugused plaanid võetakse sahtlitest välja, nähes Venemaa nõrgenemist? Kes ja kuidas seda olukorda ära kasutab?

Ei, paraku mul pole selgeid vastuseid sellele küsimusele. On vaid mõned udused oletused.

Aserbaidžaani-Türgi tandem võib jätkata Armeenia õgvendamist, taotledes näiliselt „ainult“ läbipääsu Nahitševanile.

Valgevene võib mingil hetkel Lukašenka järjekordse vingerduse käigus teatada, et „ta pole kunagi Venemaa toetanud agressioonis Ukraina vastu“.

Kui Gruusias oleks teistsugune valitsus, siis võiks nemad üritada taastada kontrolli vähemalt Lõuna-Osseetia, kui mitte Abhaasia üle.

Moldova võib raskelt ohates (sest tegelikkuses pole tal mingeid ressursse selleks) teatada, et asub taas integreerima Transdniestria regiooni.

Muidugi pole välistatud, et ka Moskva ise võib, tajudes enda kuvandi nõrgenemist, planeerida mingit „väikest ja võidukat“ sigadust, mis peaks sundima plaane käigu pealt muutma ja juba välja võetud kaustu sahtlisse panema.

Mis siis on selle loo moraal? Aga see, et ajalugu pole läbi. Igasugune muudatus jõudude tasakaalus, olgu siis globlaalsel või regionaalsel tasandil toob endaga kaasa suuremaid või väiksemaid maavärinaid. Hetkel on geostrateegilised laamad liikumises ning vappumised on paratamatud. Meiesuguste ülesanne on kindlustada enda maja ja liitlassuhteid nonde vappumiste vastu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, TikTok, Iisrael, Läänemere juhtmed

- kogu maailm (ilma liialdamata) räägib Donald Trumpi USA presidendiks taas-astumisest, seda teeb isegi Põhja-Korea ning see viimane detail on muuseas märkimisväärne!

- TikTok kui peaaegu et riigisuurune ja riikliku tähtsusega küsimus

- Iisrael ja HAMAS sõlmisid taaskord vaherahuleppe, aga suures plaanis ei muuda see midagi

- Info-operatsioon Läänemere veealuse infra kahjustamise kohta

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA, energeetika, Ukraina

- USA presidendivahetuse eel on huvitav jälgida, kuidas tehakse nii pika-ajalisi otsuseid (Ukraina toetamine) kui lühiajalisi (nt Kuuba väljaarvamine sanktsioonide nimekirjast) ning oletada, mida uus president hakkab teisiti-tegemise tuhinas ümber muutma, tõestamaks enda teist-suguseks olemist

- gaasitransiidi lõpetamine läbi Ukraina kui ühest küljest ülioluline samm, lagundamaks Russkii Mir alustugesid, teisalt aga kui vaid üks aspekt vene energia-relvastuse kärpimisest (Gazpromi koondamised on vaid detail sellest pildist)

- põlengud Kalifornias

saatejuht Pavel Ivanov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ukraina gaasitransiit: kaalul on rohkem kui raha

Ukraina otsus sulgeda gaasitransiidi kraan toob endaga kaasa palju suurema muudatuse kui see meile esmapilgul näib. See lõikab läbi ka jutud Ukrainast kui Venemaa sõltlasriigist, aga see on üks nn Vene Maailma (Russkii Mir) alustalasid.

Praegu räägitakse meil siin enamasti numbritest, et kui palju gaasi jääb kuhugi tarnimata ning kui palju raha kellelgi selle eest saamata.

Taoline tähelepanu fokusseerumine rahale on ühest küljest loomulik, sest see on meie kui lääne kaupmees-kultuuri geneetikas, alateadvuses ja küünealustes. Sinu suurust ja olulisust määrab ära see, kui palju sa kaupu liigutad ja raha teenid.

Moskva infooperatsioon

Teisest küljest on see aga ka ebaloomulik ning on näha, kuidas seda rahale keskendumise juttu suunatakse läbi Moskva infotorude. Kui vaadata Kremli ametlike ja mitteametlike kanalite poolt edastatavate sõnumite sisule, siis taandub see enamasti näilisele õlakehitusele. Et noh, „kaotasime siin mingi turuosa ja mis siis. Selle eest loll lääs kaotas rohkem, nad peavad nüüd kallist USA gaasi ostma, aga see on juba nende mure“.

Taolise infosurve ülesehitamises on pisike, aga iseloomulik roll kanda Transdniestrial. See on üks osa jutust „see on nende probleem“. Et näete, nemad (Lääs) otsustasid loobuda meie (vene) gaasist ning nüüd on neil probleem – külmetavad elanikud Transdniestrias. Seda pedaali hakatakse ilmselt palju tallama, kuid see on detail suuremast pildist.

Selles suures pildis ehk Moskva kajas on olulised kolm elementi. Esiteks rõhumine rahakotile kui eurooplaste erogeensele tsoonile (vaadake kui palju pappi te kaotate) ja teiseks nn suveräänsuse kaotusele (Euroopa teenendab jällegi USA huve).

Ukraina kui riik või territoorium

Kolmas ja kõige olulisem on kõnelemata detail. Selles infopildis jäetakse sulgude taha Ukraina enda roll muuna, kui väikese tehnilise detailina. Et justkui Ukraina on lihtsalt tükk territooriumi, millel asub gaasikraan, mis nüüd vähemalt mõneks ajaks segastel asjaoludel kinni keerati.

Selle maailmapildi kohaselt on nö subjektsus ainult selle maailma suurtel ja vägevatel, väikesed peavad leppima oma instrumentaalse rolliga suurte poolt mängitavas mängus. Ja selles lugulaulus on Ukraina samasugune pisilane, kellel ei saa olla iseisvaid otsuseid. Kõik Venemaad ümbritsevad riigid on Moskva nägemuse kohaselt nn limitroofid, piirirahvad, kelle eksistentsi õigustuseks on Impeerium ja selle huvide teenendamine.

Ja nüüd me jõuame ringiga tagasi loo alguses mainitud Ukraina kui Russkii Mir sõltlasterritooriumi teema juurde. Vene omalegendis on Ukraina olnud ala, mille eest on Impeerium võidelnud teiste endasugustega (nt Vene-Türgi sõjad).

Peale jutumärkides iseseisvumist – sest ilma jutumärkideta ei suuda suurvenelane seda välja öelda – on talle omistatud aga alatuvõitu varasriigi kuvand. Keskmise vene inforuumi produkti peas on kinnistunud väide, et Ukrainas endas ei toodeta ega tehta midagi, istutakse vaid vene gaasitrassi otsas, varastatakse sellest kütust ning sellest elataksegi.

Impeeriumi infopilt mureneb

Meie lugeja võib siinkohal ära tabada sarnaseid noote lugudest Balti riikide kohta, et kuidas me siin elatuvat vaid vene transiidi teenendamisest. Kui see transiit kinni keerati ning sellele ei järgnenud kokkukukkumisi, siis oli kuulda ja tajuda arusaamatuse ja solvumise segu, mis muuseas siiamaani meie enda heade kaasmaalaste peades vastu kaigub.

Praegu on käes Ukraina kord. Vene Maailma adepti peas oli siiani selge pilt – ukrainlased on sõltlasrahvas, kes elatuvad pudinatest, mis nad suudavad varastada emakese Venemaa transiidikoormatest.

Kui nüüd aga Ukraina otsustas vene gaasi transiidist loobuda, siis keeras ta kinni ka hapniku, mis siiani toitis suurvene šovinistlikku mõttemaailma. Selle kohaselt oleks pidanud ka vaatamata sõjale säiluma senine süsteem, milles lahke ja toitev Venemaa lubab Ukrainal mängida oma vargusel põhinevat iseseisvuse mängu. Kaob vene transiit, kaob ka selle mõttekäigu väetis.

Nii et kordan selle loo põhisõnumit – praegu saab kahjustada Vene Maailma alusmüüt. Kaalul on rohkem kui raha. Kaalul on Impeeriumi eneseteadvus, tema informatsiooniline vundament.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Moldova, Kanada, USA, Gröönimaa, Austria

- Venemaa peab oma sõjakäigul Lääne vastu lisaks konventsionaalsele sõjale Ukrainas ka laiaulatuslikku hübriidsõda, mille üks väljendustest on segadused energeetika valdkonnas. Ühevõrra nii segadus gaasitarnete osas (et kes siis ikkagi on süüdi Transnistria elanike hädades) kui elektrivarustuses Läänemere piirkonnas (kaablite katkumine), aga ka GPS signaali häirimine siinkandis ja palju muud.

- Kanada on kahetise surve all. Ühelt poolt sisepoliitiline kriis, kus peaminister teatab tagasiastumisest, teisalt äärmiselt kohatu välispoliitiline surve USA poolt (soovitus hakata 51'ks osariigiks)

- USA presidendina ametisse astuv Donald Trump on teinud äärmiselt ebaõnnestunud sammu, ähvardades oma liitlast Taanit sõjalise survega, saavutamaks Gröönimaa loovutamist USA'le. Sisuliselt legitimiseerib ta oma tegevusega Puutini Venemaa käitumist, mis on täiesti vastuõetamatu.

- Austria valimistel enamuse saavutanud parem-populistlik seltskond on vaid üks näide paljudest analoogsetest, kes võib küll saada palju hääli valijatelt, kuid on suurtes raskustes oma koostöö-kõlbulikkuse tõestamises

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Sõjasõltuvus

„Rahu on kõigest sõja jätkamine teiste vahenditega“ – selliste sõnadega võttis oma viimatise kirjatüki „Impeeriumite paraad“ kokku Vladislav Surkov, viimasel ajal veidi unustusse vajunud tegelane, kes on eri hetkedel üritanud olla vene eliidi mõttekujundaja ja –väljendaja. Nende pingutuste eest on teda ka pandud vastutama riiklike ülesannete eest, mh Ukraina tükeldamise eest sel perioodil, kui Kremli retoorikas oli kesksel kohal ülesanne luua Novorossija.

Kuid mitte Surkovi isik pole siinkohal peamine – ehkki tegu on ülimalt huvitava, mitmeti väga andeka ja ambitsioonika inimesega – vaid see mõttekäik, mida Surkov antud juhul esindab.

Selle ideestiku kohaselt Venemaa lihtsalt peab võitma selles sõjas, sest teisiti polevat mõeldav, õige ega õiglane.

Hasartmängija otsustavus

Paljuski meenutab see hasartmängija ahastavat otsustavust, kes vaatamata kõigele jätkab raha toppimist kasiino-masina pilusse, veendes ennast, et „no peale kõike seda pingutust lihtsalt peab tulema jackpot!“

Hasartmängija tühjendab oma pangakonto, tassib kodust kõik väärtusliku pandimajja ja laenab igaühe käest, manades: „no nüüd mul peab vedama ja küll siis alles kõik imestavad, kui vägev kuju ma olen!“. Tema jaoks on mäng asendanud kõik muud emotsioonid, kõik rõõmud ja lootused on kinni selles sünges ja ennasthävitavalt kogunevas hasardis.

Ega tegelikult pole selles kõiges midagi uut ei ühe inimese ega ka terve riigi kontekstis, ammugi pole see Venemaa spetsiifiline „müstilisus“. Kõige laiemalt tuntakse seda rajasõltuvuse teooria nime all, mis väga laias laastus väidab, et inimestel on kombek proovida jätkata sama tegutsemismustrit, mis kunagi on edu toonud. Et isegi vaatamata muutunud oludele, teistele osapoolte huvidele ja ressurisibaasile toob sama võttestiku uuesti kordamine taas edu.

Sama idee, erinevad vaated

Äärmiselt iseoomulik on ka kriitika, mis vene „süvariigist“ selle peale vastu voolas. Vene õigeuskliku patriotismi eestkõneleja, portaali „Russkaja Narodnaja Linija“ pidaja Anatolii Stepanov pidas moraalselt kõlbmatuks seda, et Surkov üritab taasleida ühist hingamist neetud Läänega. Et tuleb mõista - „Venemaa kui Kolmas Rooma“ on ainumõeldav arengutee. Et Venemaa peab ennast kehtestama mitte kui Lääne impeeriumitega ühes toimiv, vaid omaette nähtus.

Tõepoolest, Surkovi ideestik on viimasel ajal olnud selles, et lootus leida ennast koostöös Hiina, Aafrika ja muude lõunapoolsete jõududega on tulutu. Et vaja on luua koos USA ja Euroopaga uus raamistik, nö „Globaalne Põhi“ ... aga ka see pole hetke oluline, vaid viib meid põhiteemast kaugemale.

Põhiline nendes erinevates mõttekäikudes on Impeeriumi-kesksus. Nii ühed kui teised leiaad eri sõnastustest, et Venemaa tee on ette määratud. Et Venemaal pole muud teed ega väljundit kui olla Impeerium ja et impeeriumit defineerib sõda.

Sõda kui Impeeriumi olemus

Pidev sõda teiste, väiksemate ja suuremate konkurentidega, kes lihtsalt olemuslikult üritavad ema-Impeeriumit nõrgestada. Surkovi algtekstis tuuakse mh „pribaltika käratsevaid kääbuseid“, kes üritavad ässitada Euroopat Venemaa kallale. Muuseas selles kääbuste-mõnitamises ühinevad mõnuga ka Surkovi kriitikud.

Selles algloos tuuakse teiste „ipeeriumite paraadis“ osalejate näidetena veel välja nii Türgit kui Iiraeli, nii Hiinat kui USA’d, kes Donald Trumpi isikus ihalevat endale uusi territooriume. Kõik nad kopeerivat nii ehk naa Venemaa – see tähendab „loomulikku ja ainumõeldavat“ – käitumist, laienemistungi.

Mis on kogu selle heietuse mõte? Soovitus vaadata pisut kaugemale öeldud sõnadest, tulgu need siis Surkovi või tema kriitikute, või kasvõi Kremli praeguse peremehe suust. Tabada tuleb seda mõtet, mis on sõnade taga. Seda, et Impeerium on sõltuv sõdadest, olgu selle kulud kui suured tahes. Ümbritseval maailmal on valik, kas olla selle sõltuvuse ohver või valmisolev ohjeldaja.

---

lugu ilmus siin