Brazauskase minek kui verstapost

Leedu esimese presidendi Algirdas Brazauskase surma (26.06.2010) võib märgistada mitmeti.

Ühest küljest lakkas Leedu silmapaistvaima poliitiku elu. Nagu ikka sellistel puhkudel on kombeks rääkida epohhist, mis saab ümber. Brazauskas sümboliseeris Leedus nn rahvus-kommunismi või isepäiste kommunistide põlvkonda. Neid mehi, kes olid küll nõuka-hierarhias kõrgel kohal, kuid ajasid laias laastus siiski Leedu asja. Leedukad olid selles põikpäisuses tõeliselt osavad, õnnestus neil ju nõukogude perioodil enim säilitada omapärast pehmet iseolemist.

Teisest küljest saab läbi Balti esimeste presidentide aeg, taas-iseseisvujate aeg. Nagu Lennart Merigi, suri Brazauskas 77-aastaselt. Läti esimene okupatsioonijärgne president Guntis Ulmanis on pisut noorem, praegu 70-aastane.

Kolmandaks ja veel laiemalt hakkab lõppema nn endiste ajastu. Toona, NLiidu lagunemise aegu mõjukamatel kohtadel olnud tegijad hakkavad vaikselt pensioneeruma. Noored ja aktiivsed karjäärihundid läksid kiirelt ja valutult muudatustega kaasa. Kogu Ida-Euroopas, endises Nõukogude impeeriumis ja selle äärealadel tõusevad tasapisi tegijateks uued, pragmaatilisemad mehed-naised.

----------

tekst toodetud BNS tellimusel ja tarvis
27.06.2010

Operatsioon nimega Kross

Piraatluse ajalugu on vähemalt sama pikk kui meresõidu oma. Enamasti kaaperdatakse laevu elementaarsest saagihimust, kuid haruldased pole ka nö kuninga käsul rüüstamised.

Arctic Sea nimelise laeva väidetav kaaperdamine 2009.a. suvel, veidrad kadumised ja ilmumised, kentsakas vabastamine vene sõjalaeva poolt ja kõik muu on tõmmanud piisavalt tähelepanu, kuid pakkunud vähe mõistlikke seletusi.

Kogu see lugu tundub algusest peale ühe kohmaka erioperatsioonina, mida saadavad pidevad äpardused ja viltuvedamised.

Peale pikka vaikimist ja varjamist toimus lõpuks aga imekiire ja otsustav kohtuprotsess, mille käigus peeti vajalikuks visata meedia hambusse üks nimi – Eerik-Niiles Kross. Koos sellega esitati lõpuks siledaks triigitud lugu, mis pidanuks veenma, et Arctic Sea operatsiooni taga seisis Eesti endine luurekoordinaator.

Kui jätta kõrvale laeva enda, selle haldajate, võimaliku koorma ja väidetava kaaperdamise lugu, siis pakub huvi, miks paisati avalikkuse ette justnimelt Krossi nimi. Versioon on mitmeid. Vähemalt viis.

Esiteks kõige lihtsam versioon – et nii oligi. Meediasse paisatud versiooni kohaselt Kross kasutas ära emotsionaalselt ebastabiilset ärimeest Dmitri Savins, koolitas selle ja pundi avantüriste ränga raha eest välja, ostis erivarustuse ja paadi ning saatis pool-juhuslikult valitud palgilaeva taga ajama. Noh ja nüüd tunnistas heitunud ja õnnetu Savins kõik üles ning Kross ongi paljastatud.

Ausalt öeldes on sellise loo sisse umbes sama keeruline uskuda kui valgetes sukkpükstes Balti nais-snaiperite sisse. Kuid meenutage, kui usinasti ka toda totrat lugu meedia kaudu massiteadvusse tambiti.

Teine versioon kõlab sama lihtsalt, kuid pisut usutavamalt. Kui oletada, et Savins tõepoolest mingi nipiga suutis laeva kaaperdada ja lõpuks Vene võimude poolt vahele võeti, siis proovib ta lihtsalt kedagi süüdistada. Mõtles kiirelt välja versiooni endast kui süütust ohvrist ning nimetas sobiva tellija nime. Sellise, millega uurija-onud rahule jäid. Ja mille tõttu seni salamisi aetud uurimine kiirkorras lõpetati ning peasüüdlase nimi meediasse paisati.

Kolmas lugu lõhnab juba pisut vandenõulikult, kuid omab samuti teatud eluõigust. Kuna Kross on vene eriteenistustel risti jalus, siis otsustatakse teda rünnata. Selle versiooni kohaselt on mängus nö Gruusia jälg. Et Kross on Gruusia võimudele liiga head nõu andnud ning sellega Venemaa erihuve kahjustanud. Nüüd siis üritatakse Krossi nime määrida ja kaude kõigile mõista anda, et ei maksa karu ärritada. Savinsil soovitatakse nimetada õige nimi või siis saadetakse see üldse Savinsi eest ringlusse.

Neljas mõttekäik on eelmisega sarnane, kuid kõvasti keerulisem ja seetõttu veelgi raskemini kontrollitav. Keskne motiiv oleks samuti kättemaks Krossile, kuid seekord selle eest, et too tõepoolest segas ära relvamüügitehingu. Tuletan meelde, et ühe versiooni kohaselt vedas Arctic Sea rakette, mis pidanuks mitme-lülilise keti lõpuks jõudma Iraani. Juhul kui selline relvadiil nurjati, siis vähim, mida pettunud müüja teha saab, on anda teada, et ta teab, kes mängu ära rikkus. Anda teada delikaatselt, ent valusalt.

Viies versioon on sama hämar kui ülejäänud. Ebaõnnestunud erioperatsiooni varjamiseks palgati punt seiklejaid, sh ka Savins, toimetati laevale ning kästi esineda kaaperdajatena. Krossi kui väidetava tellija nimi õmmeldi asja külge veel lisaks, nö ilu pärast. Et seeläbi õnnestub diskrediteerida nii Krossi kui laiemalt Eestit, on muidu halva mängu juures väike meeldiv lisaboonus.

Kuidas siis kogu seda segast lugu kokku võtta?

Et tegu oleks olnud lihtlabase kaaperdamisega, suudaks ma uskuda juhul, kui vene võimud poleks laeva ja selle meeskonda peale väidetavat vabastamist kõigi võimalustega varjanud. Pealegi – lihtsalt lunaraha saamiseks oleks ükskõik millisel avantüristil lihtsam kaaperdada mõni väärtuslikum alus/koorem ning mõnes vähemkontrollitavas kohas kui seda on laevadest kihav Läänemeri.

Nii ehk teisiti, Eesti endise luurejuhi ja hilisema Gruusia-nõustaja Eerik-Niiles Krossi nime mängutoomine näib ebaõnnestunud erioperatsiooni veelgi kohmakama finaalina.

Karmo Tüür
16.06.2010

----------------

lugu ilmus ajalehes Den' za Dnjom 18.06.2010

Разбор полётов: Gaza blokaad

2010.aasta kevadhooaja viimane saade kõlas eetris 13.juunil.

Nn rahukonvoi Gaza sektorisse lõi jälle kihama maailma tähelepanu. Iisrael on niigi teravdatud tähelepanu all, tema konflikt Gaza sektoris istuva Hamasiga pälvib pidevaid kriitikanooli. Ja on ka mille eest. Iisrael teeb seda mida peab vajalikuks, huvitumata muu maailma nurinast.

Teisest küljest aga kipub muu maailm ka segamini ajama olulisi asju. Räägitakse vaestest palestiinlastest, kes Gaza sektoris virelevad ning keda on vaja aidata. Samas unustatakse ära, et noodsamad palestiinlased on sisuliselt terrorismi viljeleva Hamas pantvangiks. Kolmandast küljest on Hamas saanud võimule läbi valimiste. Aidates palestiinlasi aidatakse sisuliselt Hamasi. Jne, jne, jne ... mida rohkem kirjeldada, seda keerulisemaks läheb.

Okupatsioon, tuumarelv, USA ülikeeruline roll, radikaliseerumine, Türgi, Iraan ... need on vaid mõned märksõnad, mis vestluse käigus esile kerkisid.

Kogu sellest segapudrust püüavad sotti saada Jevgenia Garanža juhtimisel Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade kuuldav siit.

Loodame, et saade jätkub ka sügisel. Seniks aga saatemeeskonna nimel: head suve!

Meie olemise lugu

Me oleme siin olnud aegade algusest peale. Elanud üle kõiksugu aegu, näinud nii külalisi kui vallutajaid. Tulemas ja minemas. Kuid meie jääme. Jääme kestma.

Öelge mulle, kui paljud rahvad saavad sedasi enda kohta niimoodi väita? Aga meie saame. Sest aegade alguseks võib rahumeeli pidada Eestimaal viimase jääaja lõppu. Peale seda algas kõik puhtalt lehelt. Ja viimase jäätüki taandudes vupsas mätta alt välja esimene eestlane. Murumütsikesega ja puha.

Loomulikult annan ma endale aru, et see pole päris nii. Tõsiteaduslikult võttes saaks iga sõna kallal iriseda. Kuid ma ei räägi teadusest, vaid meie loost. Sellisest loost, mis on meile oluline. Mille sisse peame uskuma ja mida rääkima.

Tavaliselt algab eesti loo rääkimine meie raskest ajaloost ja lõpututest kannatustest. Laevalt maale astunud külaline haaratakse natist ja viiakse okupatsioonimuuseumisse. Teel sinna räägitakse Vabadussõjast ja oma riigi kaotamisest. Noh ja kui aega jääb, siis ka Balti ketist ja laulupeost.

Ühesõnaga, meie lugu algab tavaliselt nii umbes sada aastat tagasi. Ja koosneb see jutt peaasjalikult negatiivist.

Nüüd öelge mulle, missuguse inimesega te soovite suhelda? Kas sellisega, kes nukralt soigudes räägib oma raskest lapsepõlvest ja kibedast keskeakriisist? Või sihandse elurõõmsa tüübiga, kes muhedalt muiates kõige selle üle kergelt nalja viskab?

Seejärel aga proovige mõelda, miks ühel rahval peab üldse olema oma lugu? Selline, mille sisse ta ise usub ja teistele ladusalt rääkida suudab?

See must ja masendav lugu, millest ma ennem pajatasin, on meie riigist. Kuid ei maksa unustada, et riik on ainult vahend rahva püsimiseks. Rahvas on peamine. Ja eesti rahval on võimalik rääkida sootuks teist lugu.

Lennartmerelikku pikaajalise olemise lugu. Vürtsitades seda andruskivirähuliku vimka-seguse eneseiroonia ja martjuureliku vaikse irvitamisega kõige ja kõigi üle.

Niimoodi tehes muudame me naeruks kõik vaenlased ja vallutajad. Ka selle viimase, kes ikka kõige koledam näib.

Vastupidiselt käitudes, viimase saja aasta kannatustele keskendudes näime me hiirena, kelle jaoks pole olulisemat looma kassist. Ja seejuures mängime tolle kassi mängureeglite järgi.

Tean, et selline lähenemine tekitab palju paksu verd ja süüdistusi. Ajalugu ei tohi unustada. Kuid ei pea ka selle pantvang olema. Ajalugu saab ära kasutada, ehitades selle ümber säherduse loo, mis aitab meil ennast hästi tunda, uskuda omaenda võimetesse ja tulevikku. Ning ühtlasi anda kerge ninanips neile, kes vastupidist tahavad.

Turismihooaja alguses maksab ehk selle kõige üle korraks mõelda. Raske ajaloo jutuga kaugele ei sõida. Näidake mulle rahvast, kellel see oleks kerge? Aegade algusest püsimise looga saab minu meelest paremini hakkama. Ning kui seda isegi kerge muigega rääkida, siis pole ka kuulajal raske muiata. Ja hiljem lugu naeratusega edasi rääkida.

Karmo Tüür
Antidepressant
2010-06-02

---------

lugu ilmus Pärnu Postimehes 11.06.2009

Venemaa ettevõtja kui antikangelane

Ehkki enamik VF eelarvest tuleb suuräridest, räägib Kreml pidevalt vajadusest toetada väike- ja keskmist ettevõtlust. Et see andvat nii enamiku töökohtadest kui tagavat sotsiaalse stabiilsuse, moodustavat keskklassi alused jne. Ühesõnaga täiesti normaalne jutt.

Kuid selleks, et keskmine vene kodanik tahaks minna ettevõtlusse, peab ta lisaks riigi toetusele (juhul kui selline ikka on olemas) tundma ka midagi muud. Seda, et ettevõtjaks olemine on midagi head. Midagi sellist, mille pärast ta ei peaks häbenema. Ühesõnaga midagi prestiižikat.

Paraku on aga vastupidi. Ettevõtja või ärimees näib keskmise venemaalase jaoks olevat midagi antikangelase sarnast. Ja see "anti" paistab eriti teravalt silma võrreldes suhtumisega "lääne ärimehesse" ... mida iganes see viimane mõiste ka ei tähendaks.

Levada keskus arvamusuuringu järgi on venemaalase silmis lääne ettevõtja positiivsuse ja sihikindluse kehastus. Tal on haaret, initsiatiivi, töökust. ning üleüldse kehastab lääne ärimees kõrget kultuuri.

Vene enda ettevõtja on nagu läänlase peegelpilt, pealegi kõverpeeglis. Tollel pole mitte haaret, vaid kasumiahnus. Omane pole mitte kaine arvestus, vaid sulitsemine. Mitte töökus, vaid soovimatus ausalt töötada.

Miskipärast tuleb meelde klassikalised sõnamängud teemal luuraja vs spioon, mässaja vs vabadusvõitleja jne. ainult et täpselt vastupidises võtmes. kui muidu on "meie oma" see hea ja meie vastu võitleja paha, siis seekord on enda oma kehastunud kaabakas.

Olgu peale, et seda arvamust kannavad jõustruktuuride inimesed ... sellest võib aru saada läbi stamp-mõtlemise prisma. Kuid samamoodi pidada arvama ka noored ja kõrgharitud kodanikud? Hakka või mõtlema, et järsku siis ongi nii???

Kõige selle lõpuks tuleb pähe tõsiasi, et enamik stereotüüpe kujuneb ju läbi massimeedia. Eelkõige läbi kinopildi. Kas kellelegi tuleb meelde mõni vene film, kus ettevõtja on positiivne tegelane?

VF-EL viisavabaduse teemal

Moskva taotleb Brüsselilt viisavabadust Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahel. Dmitri Medvedevi sõnul on Moskva valmis leppe allkirjastama kasvõi homme.

Kuid asi pole pooltki nii lihtne.

Andsin sel teemal Kuku raadiole antud intervjuu ja enam-vähem samas sõnastuses läks asi ka Euroblogisse üles.

Glasnosti kaart

Vene keel on kinkinud maailma poliitilisse žargooni mitmeid sõnu. Glasnost' oli üks, mille püsimajäämisse usuti. Kuid nood olid perestroika ja Gorbimaania päevad. Usun, et enamik läänlasi enam ei mäleta, mida selle sõnaga tähistati. Ning ega vist mäleta ka venemaalased ise.

Kuid siiani on olemas Glasnosti kaitsmise fond. Muude tegemiste hulgas mõõdab see seltskond Venemaa enda ajakirjandusvabadust. Tulemus ... nojah, ega see pole just rõõmustav.

Viimase aruande järgi Venemaal vaba ajakirjandust pole. Nelikjaotuse (vaba, suhteliselt vaba, suhtleiselt mittevaba, mittevaba) järgi ei sattunud esimesse vahemikku mitte ükski Venemaa Föderatsiooni subjekt.

83 subjektist suhteliselt vaba 16 (sh Piiter); suhteliselt mittevaba 44 (sh
Moskva); mittevaba 22. Andmed puuduvad Tšukotka kohta.

Paranenud on olukord võõreldes eelmise tsükliga (mõõdetav 2009-2010,
eelmine vastavalt 2008-2009) 6 subjektis, halvenenud 13 regioonis.

Loomulikult võib vaielda alati igasuguste taoliste mõõtmiste metodoloogia
üle. Et kas need poisid ikka mõõdavad seda, mida nad väidavad ennast
mõõtvat. Ning kas taoline "palati keskmine temperatuur" annab ikka edasi
adekvaatset pilti. Kindlasti on olemas ju nö vaba meedia saarekesi.

Kuid mingi üldpildi annab taoline mõõtmine siiski. Ning mis peamine
järeldus - mitte minu, vaid nende endi oma - viimase nelja aasta jooksul
on olukord muutunud hullemaks. Venemaal pole tekkinud piirkondi, kus
meedia oleks vaba.

Kahju.