Venemaa osutub olevaks kolossiks savijalgadel. Tema sõjavägi lihtsalt ei saa põhimõtteliselt efektiivne olla, sest selles majandavad vene sõjaväelased. Ainuüksi praportšike ja mitšmanite legendaarse varastusvõime tõttu ei saa kaugelt vaadates SUUR armee olla sisemiselt toimiv.
Olemasoleva raua peal pikka sõda pidada ei suudeta, meeste moraalist rääkimata. Valu, verd ja pisaraid külvata, tsiviliste tappa ja vägistada, marodööritseda ja roojata suudab see mass küll, kuid motiveeritud ja varustatud, oma maad ja rahvast kaitsva Ukraina vastu jääb sellest väheks.
Venemaa stabiilsuse legend
Venemaa sisemine stabiilsus olla määratu suur, eelkõige elanikkonna passiivsuse tõttu. Nood inimesed laskvat ennast lambana juhtida kuhu iganes, pealegi polevat olemas mingit „organiseerivat jõudu“ opositsiooni näol, kes võtaks vastuhakku koordineerida.
Araabia kevade taga polnud ka alguses mitte mingit koordineeritud ja mõtestatud tegevuskava, need inimesed ei tulnud tänavatele selleks, et režiimi kukutada ja hakata valitsema. Vaatamata sellele kukkusid diktaatorid ja valitsused, sest selgus et neil polnud tegelikult seda illusoorset toetust, mille sisse kõik veel päev varem uskusid.
Enamik režiimivahetustest tomib nii ehk naa mitte tänava tõttu, vaid äärmisel juhul selle toel. Vahetust toovad enamasti eliidisisesed konfliktid, eriti kui see eliit saab aru, et järgmisena võivad löögi alla sattuda nad ise. Nt kindralid, kellest tehakse süüdlased mitte-võidetavas sõjas. Või siis lihtsalt näevad konkurendid senise valitseja nõrkust, mis annab võimaluse lüüa pistoda Caesari selga.
Sõjas, mida üritatakse Venemaa poolt näidata kaitsesõjana, kuid milles osalev kahuriliha ei saa tegelikult aru, mille nimel peab ta algavas talves kaevikutes külmetama – tuletage meelde I MS aegset kogemust, mis lõppeks kaotas maailmakaardilt Venemaa tsaaririigi. See, et selle asemel sündis NSVL nimeline ebard, on hetkel väheoluline ajaloo grimass.
Kõike otsustab tahe
Ukrainaga on aga olukord risti vastupidi. Lootusetuna näivas vastuseisus Koljatiga on sealne Taavet saanud kätte kaks hindamatut relva. Tahe oma vabaduse nimel vastu hakata on tinglikult öeldes ling ning Lääne tõhus tugi on selleks lingukiviks, mis purustab Koljati kolba.
Sama loogika näib praegu liigutavat ka kivikesi ajaloo rannaliivale joonistatud sõjakaardil. Malemaailmast tuttav tees: „valged alustavad ja võidavad“ antud juhul ei kehti kasvõi selle tõttu, et Venemaad „valguse“ poolele kirjutada ei suuda isegi sealsed propagandistid, kes üritavad asja näidata risti vastupidises valguses.
Selle kõverpeegli kohaselt olla Venemaa sõjas mitte Ukrainaga, vaid kurja Läänega, kes kasutavat Ukrainat vaid kui platsdarmi või käpiknukku. Koljat saab ise ka aru, et sõdida Taavetiga oleks nagu piinlik ning seetõttu üritab ta Taavetist maalida vähemalt endaväärilist vastast, kellele võib vajaduse korral äsada ka tuumanuiaga.
Kuid see ulm ei muuda ära tegelikkust, milles Taavetil on lingupesas tiirlemas lisaks omaenda vaprusele ka Himars ja Javelin koos Milremi ja muu tarvilise raudvaraga. Peamine on aga siiski Ukraina kestev ja teda ennastki üllatav kaitsetahe.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
