Thursday, September 29, 2022

Koljat alustab ja kaotab

Tuntud lugu Koljati ja Taaveti kohta pole ilmselt vaja ümber jutustada. Loo moraal on ilmne ja kõigile teada-tuntud: väiksem ja ilmselgelt nõrgem osapool võib hea õnne ja piisava enesekindluse korral suurele mitte lihtsalt vastu astuda, vaid ka võita.

Venemaa osutub olevaks kolossiks savijalgadel. Tema sõjavägi lihtsalt ei saa põhimõtteliselt efektiivne olla, sest selles majandavad vene sõjaväelased. Ainuüksi praportšike ja mitšmanite legendaarse varastusvõime tõttu ei saa kaugelt vaadates SUUR armee olla sisemiselt toimiv.

Olemasoleva raua peal pikka sõda pidada ei suudeta, meeste moraalist rääkimata. Valu, verd ja pisaraid külvata, tsiviliste tappa ja vägistada, marodööritseda ja roojata suudab see mass küll, kuid motiveeritud ja varustatud, oma maad ja rahvast kaitsva Ukraina vastu jääb sellest väheks.

Venemaa stabiilsuse legend

Venemaa sisemine stabiilsus olla määratu suur, eelkõige elanikkonna passiivsuse tõttu. Nood inimesed laskvat ennast lambana juhtida kuhu iganes, pealegi polevat olemas mingit „organiseerivat jõudu“ opositsiooni näol, kes võtaks vastuhakku koordineerida.

Araabia kevade taga polnud ka alguses mitte mingit koordineeritud ja mõtestatud tegevuskava, need inimesed ei tulnud tänavatele selleks, et režiimi kukutada ja hakata valitsema. Vaatamata sellele kukkusid diktaatorid ja valitsused, sest selgus et neil polnud tegelikult seda illusoorset toetust, mille sisse kõik veel päev varem uskusid.

Enamik režiimivahetustest tomib nii ehk naa mitte tänava tõttu, vaid äärmisel juhul selle toel. Vahetust toovad enamasti eliidisisesed konfliktid, eriti kui see eliit saab aru, et järgmisena võivad löögi alla sattuda nad ise. Nt kindralid, kellest tehakse süüdlased mitte-võidetavas sõjas. Või siis lihtsalt näevad konkurendid senise valitseja nõrkust, mis annab võimaluse lüüa pistoda Caesari selga.

Sõjas, mida üritatakse Venemaa poolt näidata kaitsesõjana, kuid milles osalev kahuriliha ei saa tegelikult aru, mille nimel peab ta algavas talves kaevikutes külmetama – tuletage meelde I MS aegset kogemust, mis lõppeks kaotas maailmakaardilt Venemaa tsaaririigi. See, et selle asemel sündis NSVL nimeline ebard, on hetkel väheoluline ajaloo grimass.

Kõike otsustab tahe

Ukrainaga on aga olukord risti vastupidi. Lootusetuna näivas vastuseisus Koljatiga on sealne Taavet saanud kätte kaks hindamatut relva. Tahe oma vabaduse nimel vastu hakata on tinglikult öeldes ling ning Lääne tõhus tugi on selleks lingukiviks, mis purustab Koljati kolba.

Sama loogika näib praegu liigutavat ka kivikesi ajaloo rannaliivale joonistatud sõjakaardil. Malemaailmast tuttav tees: „valged alustavad ja võidavad“ antud juhul ei kehti kasvõi selle tõttu, et Venemaad „valguse“ poolele kirjutada ei suuda isegi sealsed propagandistid, kes üritavad asja näidata risti vastupidises valguses.

Selle kõverpeegli kohaselt olla Venemaa sõjas mitte Ukrainaga, vaid kurja Läänega, kes kasutavat Ukrainat vaid kui platsdarmi või käpiknukku. Koljat saab ise ka aru, et sõdida Taavetiga oleks nagu piinlik ning seetõttu üritab ta Taavetist maalida vähemalt endaväärilist vastast, kellele võib vajaduse korral äsada ka tuumanuiaga.

Kuid see ulm ei muuda ära tegelikkust, milles Taavetil on lingupesas tiirlemas lisaks omaenda vaprusele ka Himars ja Javelin koos Milremi ja muu tarvilise raudvaraga. Peamine on aga siiski Ukraina kestev ja teda ennastki üllatav kaitsetahe.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Thursday, September 22, 2022

Разбор полётов: Venemaa mobilisatsioon, Hiina faktor, Ungari

- mobilisatsioon kuulutati välja ilmselt kui "referendumitele" jõulisema/otsusekindlama mulje andmiseks

- Šanghai koostööorganisatsiooni kohtumine näitas, et Venemaa tõsiseltvõetavus on maha kulunud

- Hiina jaoks pole vaja seda sõda, tema mantra on "meie toome stabiilsust ja jõukust", sõda on aga selle vastand

- Venemaa roll ja võimekus olla nö oma huvisfääris "rahutagaja" ja garant on muutunud mitte-tõsiseltvõetavaks

- Pugatšova kui põlvkondade-ülene sümbol, mistõttu tema sõnad jõudsid kõigini

- Ungari kui endine impeerium mõistab Venemaa imperiaalseid ambitsioone liigagi hästi

Kõigest sellest ja muustki rääkisid saatejuht Andrei Titov ja saatekülalised Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Wednesday, September 21, 2022

"Кто кого?": kas on bluff või ei ole bluff?

Venemaa kuulutas kõigepealt välja "referendumid", seejärel (osalise) mobilisatsiooni ning seejärel ähvardas tuumarelvaga. Kogu lootus on sellel, et sellepeale asuvad lääneliitlased veenma Kiievit, et too ei üritaks tagasi vallutada Venemaa osadeks kuulutatud territooriume ja Venemaa saaks võiduga väljuda sõjast.

Ainult et Kremli peremehed ei arvest sellega, et keegi ei kavatse Venemaa väljapressimisega kaasa minna. Pole ühtegi head põhjust, miks Ukraina peaks lõpetama oma alade vabastamist ning miks Lääs peaks lõpetama Ukraina abistamist selles ülesandes.

Jah, on küll olemas üks halb põhjus, milleks on tuumarelva kasutamise võimalus Venemaa hullunud juhi poolt, kuid nii nagu eilses saates kõik osapooled nõustusid, on selle tõenäosus väga madal. Selle kasutamise katse toob endaga ilmselt Vladimir Putini kõrvaldamise võimul ühel või teisel moel.

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretskii, Igor Gräzin, Marko Mihkelson, Artur Tiganik ja Karmo Tüür. Saade järelvaadatav siit.

Tuesday, September 20, 2022

UV faktoris Venemaast

Saade oli laias laastus jagatud kaheks osaks: a) Venemaa enda arengud ja b) meie välispoliitiline tegevus Venemaa suunal.

Minu sõnum nende kahe osas:

a) Venemaa kui riiklik moodustis tomis kuni 20.saj alguseni kasvudünaamikas, selles oli oma sisemine motoorika ja idee. Seejärel saabus stagneerumine, millele paratamatult järgneb allakäik. Muutunud on ka Venemaa asend rahvusvaheliste suhete süsteemis, enamike suurte laudade ääres on Venemaa koht sisuliselt tühi, sest tema argumente ei võeta enam tõsiselt.

b) nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks, siis Eesti Venemaa-suunaline välispoliitika peab olema suunatud Läände. Asi selles, et meie võimekus mõjutada Venemaa sisemisi protsesse on väga väike. Mitte sellepärast, et me oleme väikeriik, vaid sellepärast, et Venemaa praegu ei soovi kuulata Läänest tulevaid signaale, tehes näo, et neid pole olemas

Aga mida me saame teha ja mõjutada, see on meie lääneliitlaste mõjutamine, et me oleksime Venemaa suunal ühtse ja järjekindla poliitika läbiviijad. Me peame ennast lahti raiuma nii palju kui võimalik igast majanduspoliitilises tegevusest, mis võimaldab Venemaal jätkata seda sõda.
---
Saatejuht Urmas Vaino, külalisteks EVI direktor Kristi Raik, kultuuridiplomaat Meelis Kubits, ajaloolane David Vseviov ja politoloog Karmo Tüür. Saade järelvaadatav siit.

Thursday, September 8, 2022

Разбор полётов: UK uus peaminister, "referendumid" Ukrainas, Kadõrovi ratsukäik

- UK sai uue peaministri ning loomulik on esitada küsimus: kas sellest midagi muutub? Kõige laiemas plaanis on vastus eitav, sest demokraatlikes süsteemides on valitsemise keskmes institutsioonid, mitte isikud. Iga uus inimene, kes tuleb istub mõneks ajaks samale ametikohale, omab küll võimalust veidi ajalugu ja suuri protsesse nügida, kuid antud juhul pole ette näha ka suurt tahet kurssi muuta. Peale kõige muu tuli Liz Truss võimule väga ebakindlal hetkel, kui nii UK kui kogu Euroopa ees on mitmeid tõsiseid probleeme alates Putini poolt vallapäästetud sõjast kuni energiakiisini

- "Referendumid" Ukrainas olid küll osaks algsest suurest plaanist, kuid see plaan laguneb igast otsast. Kuna aga pole tulnud ka käsku referndumeid ära jätta, siis üritatakse vähemalt edasilükkamise retoorikaga oma nägu säilitada. Üks võimalik seletuskäik, miks neid Venemaaga liitumise referendumeid ei üritata rapsides ja kiirkorras läbi viia, on arusaam sellest, et need alad võidakse peatselt kaotada. Kaotades mitte endale kuuluva ala, saab seda esitleda "hea tahte žestina", kuid kaotades värskelt Venemaa osaks kuulutatu - see oleks katastroof Puutinile.

- Kadõrovi ratsukäik: lähen ära / ei lähe ära. Tõenäolisim seletus: mitte-demokraatlikele liidritele omaselt üritavad nad aeg-ajalt näidata ennast lahkujana, selleks et vaadata, kes ja kuidas selle peale reageerivad. Liiga agaralt asemikuks tõttavad inimesed võetakse arvele või tehakse peajagu lühemaks.

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit.

Friday, September 2, 2022

Viisapimedus ja meelsusdeklaratsioon

Kas mäletate veel seda aega, kui tõsimeeli arutati viisavabadust Venemaaga? Veelgi enam, räägiti strateegilisest partnerlusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel isegi peale seda, kui Venemaa sees olid küpsenud sõnad ja teod strateegilise vastasseisu teemal.

Veel peale Gruusia sõda (2008.a) rääkisid ka meie enda juhtpoliitikud seda, et viisavabadus Venemaaga on midagi nii loomulikku, et see peab juhtuma varem või hiljem. Isikunimesid ja otsetsitaate ma ära tooma ei hakka, sest minu eesmärgiks pole tülikiskumine, vaid arutelu.

Üks Eesti ajalehti kirjutas oma juhtkirjas veel 2011 sellest, et viisavabadus on vaja ära teha, et aeg on maha matta see vaenukirves ja hakata edendama heanaaberlikkust.

Kanapimeduse uus vorm

Ka peale Krimmi kaaperdamist (2014.a) leidus Eestis poliitilisi isendeid, kes vannutasid (2016.a), et no vähemalt 72-tunnine viisavabadus on vaja Venemaa Föderatsiooni kodanikele anda, et see turgutab siinset turismisektorit.

Ehk siis Venemaa välisagressioonide ja Euroopa Liidu viisapoliitika seoste osas valitses kanapimedus. Sellest ka pealkirjaks tõusnud mõiste „viisapimedus“.

Seos nende kahe asja vahel on aga pimestavalt selge. Venemaa on valinud strateegilise vastuseisu tee Läänega. Lääs – see oleme meie. Eestist USA’ni. Euroopa Liidust NATOni. Venemaa on teinud seda ammu ja teadlikult. Kasutades meie väärtusi – inimõigusi ja sõnavabadust – pilkava relvana meie vastu. Tõsikindlalt uskudes, et me ei võta midagi oma väärtuste kaitseks ette isegi jõhkra vägivallaga silmitsi olles.

Venemaa sõda meie vastu

Meie aga oleme siiani käitunud ebalevalt ja uksi avatuna hoidvalt. Teisisõnu öeldes, et kõik on ju hästi. Legitimeerides sel moel kõiki Moskva sigadusi. Sest mängides heatahtlikke partnerluse mänge, kiidame sihtriigi sise- ja välispoliitilisi protsesse heaks.

Igal muul ajal ma ütleks, et kollektiivse süü põhimõte on väär ja karistama peaks (sh viisade väljastamisest keeldumine on karistus) ainult individuaalse süü põhiselt. Ainult et praegu on käimas sõda. Venemaa sõda kollektiivse Lääne, seega meie kõigi vastu siin. Moskva võimkond on tugevamalt kui keegi teine otsustanud, et Ukraina on osa Läänest ning asunud teda selle eest hävitama, lootes et selle käigus hävib Lääs kui selline, murdub tema poliitiline tahe ning valmisolek vastu seista julmurile.

Kuidas siis leida mõistlik tasakaal viisade küsimuses, väljude viisapimeduse nõiaringist? Totaalkeeld ei ole ilmselgelt mõeldav, iga viisasoovija lauskontroll pole kuigi usutavalt teostatav.

Meelsusdeklaratsioon kui lahendus?

Ma pole küll poliitik, et öelda: „mul on lihtne lahendus keerulistele probleemidele“, kuid väike ideejupike ehk siiski. Olete kunagi täitnud mõnel piiril deklaratsiooni, milles te lihtsalt oma allkirjaga kinnitate, et te ei kanna kaasas relvi, narkootikume või muid keelatud esemeid?

Umbes samamoodi on Läti asunud küsima allkirja paberile, mis teatab, et piiriületaja mõistab hukka sõja Ukrainas. Igaühe valik on siis juba personaalne, kas allkirjastada või mitte.

Kogu minu humanitaari-olemus viskleb vastu, kuid teen südame kõvaks ja ütlen siiski – antud ajahetkel, vähemalt kuni kogu Ukraina territooriumi vabastamiseni Venemaa okupatsioonist (aga soovitavalt kuni vastava tribunali läbiviimiseni) peab iga Venemaa Föderatsiooni kodanik Schengeni viisa taotlemiseks allkirjastama meelsusdeklaratsiooni, kus ta mh ütleb kasvõi formaalselt lahti oma riigi agressiivsest välispoliitilisest kursist. Kui see on tema jaoks vastuvõetamatu, noh mis siis ikka.

Vene sõjamasin, mis hetkel lömastab Ukrainat, koosneb miljonitest rohelistest mehikestest. Ka nendest, kes hetkel mundrit ei kanna, kuid oma vaikiva toetusega seda käimas hoiavad. Meelsusdeklaratsioon võimaldaks sellest tankist välja astuda.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gorbatšev, Zaporižžja tuumajaam, viisad

- Gorbatšovi surm paneb arutama selle üle, kuivõrd mõjutas see konkreetne mees ajaloo kulgu ... või tõi ajalugu temasuguse mehe võimule. Lootes pumbata vabaduse õhku lagunevasse masinavärki, kruvis ta sinna külge ventiili, kuid seeläbi jooksis see massin üldse kokku

- Rahvusvahelise Aatomiagentuuri delegatsiooni teekond Zaporižžja tuumajaama kulges läbi Kiievi, legitimeerides seeläbi Ukraina juhtrolli olukorras - see aga mõistagi ärritas Moskvat, kes soovib näidata, et asju Ukraina territooriumil tuleks kooskõlastada Moskvaga, mitte Kiieviga

- Ukraina vastupealetung ei toimu massiga surudes (sest massi on vähem), vaid hea ja toimiva tehnoloogia abil ning nö partisanide abil. Kuid ma ei välistaks, et suur osa nö "partisanivõitlusest" on tegelikult kriminaalse isloomuga sisemiste madinate tulemus

- Viisade keelamine või piiramine VF kodanikele on väga vastuolulisi mõtteid esilekutsuv, kuid tõepoolest mingil moel tuleb ju Venemaa kodanikele selgeks teha, et nad kasvõi oma passiivsusega toetavad agressorit.

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit