Wednesday, May 25, 2011

Gruusia poliitika käib tänavail

Mida soojem kant, seda enam tehakse poliitikat tänavail. Kas selline tõdemus nüüd poliitiliselt päris korrektne on, ei oska öelda, kuid mingi seaduspära näib siiski olevat.

Gruusia pole küll klimaatiliselt kõige kuumem koht maailmas, kuid poliitilised kired valguvad sealkandis õige tihti tänavaile ja väljakuile. Hetkel käib järjekordne kampaania praeguse presidendi Mihhail Saakašvili mahavõtmise nimel ning tänane päev (25.mai) kuulutati opositsiooni poolt „raevu päevaks“.

Mõistagi pole nende ridade kirjutamise hetkel veel teada, millega kogu lugu lõpeb, kuid vähemalt senitoimunust saab mingi pildi anda küll.

Kahe naise kutsel
Gruusias jagub opositsioonilisi jõudusid igale maitsele. Vastasrinna liidreid on mitut karva, osad neist väidetava tagakiusamise tõttu koguni maalt lahkunud.

Praegu tänavale tulnud seltskonda juhivad kaks naist. Mõjukam neist on kahtlemata Nino Burdžanadze, endine parlamendispiiker, kes juhib „Demokraatlik liikumine – Ühtne Gruusia“ nimelist jõudu. Teise seltskonnana liitus protestidega Nona Gaprindašvili, endise male suurmeistri poolt juhitud Rahvaliit.

Naiste roll Gruusia poliitikas on alati suurem kui välisvaatlejaile ootuspärane. Naine, eelkõige ema, on Gruusia ühiskonnas äärmiselt mõjukas – selle näiteks sobib kasvõi Tbilisi kohal kõrguv Gruusia ema monument, kes hoiab ühes käes kaussi veiniga külaliste tarvis ning teises mõõka vaenlase vastu.

Üleskutsed riigipöördele
Suhteliselt rahumeelse ja väikesearvulise protestiga (u 10 tuh inimest enam kui miljoni elanikuga linna kohta pole just kuigi suur saavutus) soovib liituda ka maalt pagenud endine siseminister Irakli Okruašvili. Senikaua Pariisist „Gruusia partei“ niite tõmmanud Okruašvili lubas isiklikult kohale saabuda ning muuta 25.mai Saakašvili režiimi jaoks viimaseks.

Taoline lubadus kõlab suisa ähvardusena, sest endine minister on kuulutatud Gruusias tagaotsitavaks. Seega peaks praegune opositsionäär olema kindel, et tema maaleastumise ajaks on kohalikud politseijõud kas luku taha pandud või tema poole üle tulnud.

Tõsi küll, Nino Burdžanadze taandas end kohe mässu-üleskutsest, rõhutades rahumeelse lahenduse vajadust.

Väidetavad välismõjud
Loomulikult otsitakse toimuva taga kellegi „karvast kätt“ ning pole üllatav, et seejuures vaatavad kõik Moskva poole. Tõsi ta on, et Nino Burdžanadze käib sageli Moskva vahet – kuid see pole tema populaarsusele just kasuks tulnud. Keskmine grusiin ei vaata Kremlit mitte kuigi sõbraliku pilguga, ehkki venelastesse kui rahvasse suhtutakse üsnagi hästi.

Võib üsna kindel olla, et Venemaa eriteenistused hoiavad Gruusia sisepoliitilistel protsessidel silma peal. Sama kindel, et Saakašvili mahavõtmine kutsuks esile vaimustuse nii mõneski kabinetis.

Kuid välismõjudest rääkides on pigem ilmne, et kõikvõimalikud professionaalsed revolutsionäärid saavad innustust nn Araabia kevadest ehk mässude ja riigipöörete lainest Põhja-Aafrikas. Soovi ja kogemustki rahva toel võimupöördeks jagub kohapealgi, enam või vähem edukad näited mujalt lisavad ainult õli tulle.

Sisemine rahulolematus
Aga igasuguse välismõju või muu konspiratsioon kahvatub selle kõrval, et gruusia rahval on paljugagi põhjust rahulolematu olla. Rooside revolutsiooni järgne vaimustus on ammu kadunud. 2008.a augustisõja aegne ühtekuuluvustunne muutus paljudes peades üksteise süüdistamiseks.

Saakašvili on eelkõige pealinnas endas üsna ebapopulaarne. Kaks suurt plussi – liikluspolitsei totaalne reform ning Tbilisi-Batumi maantee – kahvatuvad igapäevaste väikeste miinuste ees, olgu selleks kehv elujärg või kuumades südametes kiirelt lahvatavad isiklikud solvumised.

Üldistatult võib öelda kahte. Esiteks see, et rahvas oma rahulolematust tahab ja saab väljendada, räägib ainult head keelt. Järelikult pole inimesed võimust lõplikult võõrandunud ning et seesama võim ei rulli protesti asfaldiga ühetasaseks. Teisest küljest aga – väidetavalt rahumeelsetele demonstrantidele kaigaste kättejagamine ning vägivallale ässitamine ei kõnele kõige paremini poliitilisest kultuurist, olgu siis ühiskonna kui terviku või siis konkreetse opositsioonilise jõu omast.

Karmo Tüür
24.05.2011



--------------------
Lugu ilmus 25.05.2011 PP veergudel.

Tuesday, May 24, 2011

Разбор полётов: Straus-Kahn ja Süüria


22.mai saates kõne all IMF pea Straus-Kahni skandaal ning olukord Süüria ümber.

Iseenesest poleks millestki nii labasest nagu seksiskandaal üldse kohane rääkida. Kuid kuna tegu on rahvusvaheliselt ülimõjuka rahandusorganisatsiooni ning ka Prantsusmaad puudutava sündmusega, siis tuleb seda siiski arutada. Kogu lugu lõhnab pisut vandenõu järgi. Juhul kui see on nii, siis mis on eesmärk? Kas konkurendi kõrvaldamine Prantsusmaa presidendivalimistelt? Või Rahvusvahelise valuutafondi mingite protsesside-otsuste tõkestamine?

Süüria näib olevat kauge maanurk ... ning mis meil sellest? Kuid Süüria paikneb niiiiiiii olulises kohas, et isegi jube stabiilsus näib olevat parem kui hea ning demokraatlik lahendus. Juhul kui see riik peaks katki minema, siis tõmbab see kaasa kogu regiooni. Süüria mõju nii Iisraeli kui Türgi olukorrale on ülioluline, rääkimata Liibanonist ning laiemast regioonist. Praeguse võimu asemel pole näha uut ülevõtjat, pealegi toetab kohalik sõjavägi rezhiimi. Mida saab teha Euroopa ja Lääs laiemalt - kas sanktsioonidel saab olla mingit mõju?

Kuulata saadet võib siin. Stuudios Tiido/Tüür/Garanzha.

Monday, May 9, 2011

Разбор полётов: ObL surm


08.mai saates rääkisime sellest, millest ilmselt enamik poliit-kommentaatoreid üle ilma. Ehk siis Osama bin Ladeni surmast. Surmamise aktist kui sellisest, eelnenust ja järgnevast.

Kuidas juhtus, et kümmekond aastat tagaotsitud kodanik istus nö kõige nähtavamas kohas? Kui palju teadis Pakistan nii sellest peitusemängust kui tabamis-showst? Kas ajastus oli millegi jaoks valitud või juhuslik? Kas võib tekkida uus ja võrväärne liider, mis jätkab ObL üritust? Kas Afganistanile tõuseb toimunust tüli või tulu?

Saadet kuuleb siit. Stuudios ikka Harri Tiido, Karmo Tüür ja saatejuhina Jevgenia Garanzha.

Thursday, May 5, 2011

Venemaa jõukusest

PM küsis, kas Venemaa on tõesti jõukuselt meist möödumas. Vastasin. Killukesed sellest näha siin: Venemaa jõuab naftaraha toel jõukuselt Eestimaale järele

Ausõna, miks see link viib elu24 lehel, sellest ma aru ei saa. Lugu ilmus ju Postimehes!?

Monday, May 2, 2011

Venemaa politseistumise eripärad

Mäletate veel, kui Eestis taastati politsei ametinimetus? Kui palju kurjustavaid kommentaare kutsus esile miilitsa ümbernimetamine politseiks, halvustavaid hüüdnimesid ning lihtsalt kõveraid muigeid. Kõik see on aga lapselik lalin võrreldes Venemaal praegu toimuvaga.

Pool aastat tagasi seadusemuudatuse ettepanekuga alanud protsess hakkab nüüd jõudma ... ei mitte lõpuni, vaid elluviimiseni. Mitte iga miilits ei pea politseinikuks saama, vaid ainult parimad – nii kõlab loosung.

Parimate väljasõelumiseks on mõeldud atesteerimine, mille käigus peaks kasutatama koguni valedetektorit – millega varustati kiirkorras kõik suuremad üksused. Ikka selleks, et selgitada välja korruptante ning kuritegeliku maailmaga liig tihedalt sõbrustavaid isendeid.

Mitmekihilised eesmärgid
Ametlikuks eesmärgiks on vähendada 20% koosseisu (kuni 1,2 mln inimeseni), suurendada seeläbi allesjääjatele palka (nooremohvitseridel
e keskmiselt 30 tuh RUB ehk ca 750.-EUR). Poolametliku teisase eesmärgina soovitakse leevendada miilitsa/politsei kui peamise korruptandi kuvandit.

Mitte väljaöeldud, aga nähtavaks tulemuseks on lahtisaamine tervest pilvest miilitsakindralitest, kelle lõputul himul erisoodustuste, vilkurite ja muidu hõlptulu järele püsibki suuresti praegune kurb pilt „pahategijast pagunites“.

Suureks nö pealis-ülesandeks on aga paraku … reform reformi enda pärast. Kuna praeguse presidendi meeskond taob moderniseerimise trummi, siis toimib igasugune nähtav muudatus eesmärgina omaette. Järjekordse aruandekõnes kõlaks väide „jõuorganite puhastamisest“ pisut õõnsalt. Kuid nime- ja vormivahetus on miskit, mis jääb ajalukku. Vähemalt mõneks ajaks.

Ühiskond kardab muudatusi
Vaidlus ümbernimetamise teemal oli uskumatul laiaulatuslik ja tuline. Vene ühiskond on tavaliselt võimude kõikvõimalike reformikavade suhtes skeptiline, pigem õlgukehitav kui kaasarääkiv. Seekord aga haarati rahval kinni nö tundlikust kohast. Miilitsa, eriti liiklusmiilitsa teemal hammaste teritamine kuulu
b siiani Venemaal hea tooni juurde.

Mingis mõttes võib öelda, et kogu protsess algas juba umbes poolteist aastat tagasi, kui 2009.a sügisel pöördus video vahendusel Putini poole vene miilitsamajor Aleksei Dõmovski. Videost ja mehest endast sai sensatsioon ning mis eriti oluline, Dõmovski poolele asusid ka tema enda kolleegid. Seadusetus miilitsa enda ridades, väljapressimine ja korruptsioon – seda ei saa ju keegi heaks kiita.

Kõik, ka kõrged miilitsategelased ise, tunnistavad muudatuste vajalikkust. Kuid niipea kui selgus, et uue seadusega plaanitakse jõuorganeile anda ka uusi ning laialdasemaid volitusi, nii hakkas ühiskond ärritunult undama. Teravaim vaidlus käib mõistagi teemal: kas ja millistel tingimustel peaks politseinikel olema õigus siseneda korterisse või võtta enda kasutusse sõidukit.

Jawohl, herr Polizei!
Ning lõpetuseks tuleks tagasi loo alguses räägitud mäletamise juurde. Kui Eestis aitas kollektiivne mälu politseiks tagasinimetamisele tublisti kaasa, siis Venemaal kipub asi kohati vägagi teisiti olema.
Erilise pikantsuse lisab asjale ettepanek, et endise miilitsa poole peaks edaspidi pöörduma tiitliga „härra“.

Venemaa läänepoolsetel aladel mäletatakse politsei nime all midagi muud kui tublit korrakaitsjat. Teise maailmasõja ajal Saksa võimu alla jäänud aladel kisub paljudel seepeale hoopis rusikas rulli.

Kohalikus ajakirjanduses võib politseiks ümbernimetamise uudiste all kohata tihtipeale kommentaare: „kui mu partisanist vanaisa teada saaks, et politsei on jälle tagasi, siis ... !“

Vanale, tihti nõukapropagandast tulenevale vihale lisandub kiirelt veel uus kiht. Need militsionäärid, kes reformi käigus töö kaotavad, saavad koos lähikondsetega toimuvat veel kaua kiruma. Töötuks jääb hulgaliselt inimesi, kel on sidemeid ja relvakasutusoskust.

Kuid eks kõik need emotsioonid lähe mööda. Ühel heal päeval ei pane keegi enam imeks, kui nii siin kui sealpool piiri tervitavad üsna ühte nägu vormikandjad.


Karmo Tüür

26.04.2011
--------
lugu ilmus 30.04.2011 PP veergudel