Gruusia pole küll klimaatiliselt kõige kuumem koht maailmas, kuid poliitilised kired valguvad sealkandis õige tihti tänavaile ja väljakuile. Hetkel käib järjekordne kampaania praeguse presidendi Mihhail Saakašvili mahavõtmise nimel ning tänane päev (25.mai) kuulutati opositsiooni poolt „raevu päevaks“.
Mõistagi pole nende ridade kirjutamise hetkel veel teada, millega kogu lugu lõpeb, kuid vähemalt senitoimunust saab mingi pildi anda küll.
Kahe naise kutsel
Gruusias jagub opositsioonilisi jõudusid igale maitsele. Vastasrinna liidreid on mitut karva, osad neist väidetava tagakiusamise tõttu koguni maalt lahkunud.
Praegu tänavale tulnud seltskonda juhivad kaks naist. Mõjukam neist on kahtlemata Nino Burdžanadze, endine parlamendispiiker, kes juhib „Demokraatlik liikumine – Ühtne Gruusia“ nimelist jõudu. Teise seltskonnana liitus protestidega Nona Gaprindašvili, endise male suurmeistri poolt juhitud Rahvaliit.
Naiste roll Gruusia poliitikas on alati suurem kui välisvaatlejaile ootuspärane. Naine, eelkõige ema, on Gruusia ühiskonnas äärmiselt mõjukas – selle näiteks sobib kasvõi Tbilisi kohal kõrguv Gruusia ema monument, kes hoiab ühes käes kaussi veiniga külaliste tarvis ning teises mõõka vaenlase vastu.
Üleskutsed riigipöördele
Suhteliselt rahumeelse ja väikesearvulise protestiga (u 10 tuh inimest enam kui miljoni elanikuga linna kohta pole just kuigi suur saavutus) soovib liituda ka maalt pagenud endine siseminister Irakli Okruašvili. Senikaua Pariisist „Gruusia partei“ niite tõmmanud Okruašvili lubas isiklikult kohale saabuda ning muuta 25.mai Saakašvili režiimi jaoks viimaseks.
Taoline lubadus kõlab suisa ähvardusena, sest endine minister on kuulutatud Gruusias tagaotsitavaks. Seega peaks praegune opositsionäär olema kindel, et tema maaleastumise ajaks on kohalikud politseijõud kas luku taha pandud või tema poole üle tulnud.
Tõsi küll, Nino Burdžanadze taandas end kohe mässu-üleskutsest, rõhutades rahumeelse lahenduse vajadust.
Väidetavad välismõjud
Loomulikult otsitakse toimuva taga kellegi „karvast kätt“ ning pole üllatav, et seejuures vaatavad kõik Moskva poole. Tõsi ta on, et Nino Burdžanadze käib sageli Moskva vahet – kuid see pole tema populaarsusele just kasuks tulnud. Keskmine grusiin ei vaata Kremlit mitte kuigi sõbraliku pilguga, ehkki venelastesse kui rahvasse suhtutakse üsnagi hästi.
Võib üsna kindel olla, et Venemaa eriteenistused hoiavad Gruusia sisepoliitilistel protsessidel silma peal. Sama kindel, et Saakašvili mahavõtmine kutsuks esile vaimustuse nii mõneski kabinetis.
Kuid välismõjudest rääkides on pigem ilmne, et kõikvõimalikud professionaalsed revolutsionäärid saavad innustust nn Araabia kevadest ehk mässude ja riigipöörete lainest Põhja-Aafrikas. Soovi ja kogemustki rahva toel võimupöördeks jagub kohapealgi, enam või vähem edukad näited mujalt lisavad ainult õli tulle.
Sisemine rahulolematus
Aga igasuguse välismõju või muu konspiratsioon kahvatub selle kõrval, et gruusia rahval on paljugagi põhjust rahulolematu olla. Rooside revolutsiooni järgne vaimustus on ammu kadunud. 2008.a augustisõja aegne ühtekuuluvustunne muutus paljudes peades üksteise süüdistamiseks.
Saakašvili on eelkõige pealinnas endas üsna ebapopulaarne. Kaks suurt plussi – liikluspolitsei totaalne reform ning Tbilisi-Batumi maantee – kahvatuvad igapäevaste väikeste miinuste ees, olgu selleks kehv elujärg või kuumades südametes kiirelt lahvatavad isiklikud solvumised.
Üldistatult võib öelda kahte. Esiteks see, et rahvas oma rahulolematust tahab ja saab väljendada, räägib ainult head keelt. Järelikult pole inimesed võimust lõplikult võõrandunud ning et seesama võim ei rulli protesti asfaldiga ühetasaseks. Teisest küljest aga – väidetavalt rahumeelsetele demonstrantidele kaigaste kättejagamine ning vägivallale ässitamine ei kõnele kõige paremini poliitilisest kultuurist, olgu siis ühiskonna kui terviku või siis konkreetse opositsioonilise jõu omast.
Karmo Tüür
24.05.2011
--------------------
Lugu ilmus 25.05.2011 PP veergudel.