Wednesday, October 24, 2007

Kuidas jääda presidendiks


Kui Vladimir Putin kaheksa aastat tagasi tõusis Venemaa Föderatsiooni võimupüramiidi tippu, siis küsis maailm hämmastunult – who is mr. Putin? Ehk siis kes see mees on, kust ta tuli, mis ta endast kujutab ja miks just tema? Ja seda ei küsitud endalt ja üksteiselt mitte ainult läänes, vaid ka Venemaal endal.




Nüüd, kui samal mehel hakkab täis saama juba teine järjestikune presidendi ametiaeg, küsib sama seltskond risti vastupidist küsimust – mis saab edasi? Kas ja kuidas saab Putin jääda võimule?




Vasturääkiv populaarsus


Putini näol on ju tegu uskumatult populaarse tegelasega – tema toetusprotsent kõigub pidevalt kuskil 50 ja 70% vahel. Kui aga rääkida Putinist kui presidendikandidaadist, siis hetkel on see 66%. Presidendi tegevusega on rahul aga tervelt 83%. Muuseas, huvitav paradoks – enamik venemaalasi ei ole rahul sellega, kuidas neid valitsetakse. Ehk siis – enamusele meeldib valitseja ja samal ajal ei meeldi valitsemine. Kujundlikult öeldes - president on see, tänu kellele päike tõuseb (ehk sünnib kõik hea) ja valitsus on see, kelle tõttu torud lõhkevad (ehk juhtub kõik halb).




Niisiis, tegu on populaarse tegelasega, kellega rahvas seostab Venemaa õitsengut ja heaolu. See, et tegelikult siin otsest seost ei ole, pole hetkel oluline. Enamik ei viitsi endale selgeks mõelda, et kõik see tugevnemine jne ei ole juhtunud mitte tänu Putinile, vaid lihtsalt tema ajal. Oluline on, et loomulikult soovitakse Putini jätkamist presidendina. Kuid oh häda – kehtiv põhiseadus ei luba samal isikul olla selles ametis üle kahe ametiaja järjest. Ja mis veel kõige hullem – Putin on korduvalt ja tungivalt rõhutanud, et ei kavatse seadust rikkuda.




Millised on siis variandid? Toon allpool välja neli erinevat võimalust, mis kõik on teostatavad, küsimus on ainult asja nö korrektsuses. Enne aga kui asun neid võimalusi kirjeldama, ütlen, millised võimalused ma kõrvale jätan.




Alternatiivsed võimalused


Kõigepealt ma heidan kõrvale võimaluse, mille kohaselt Putin läheb ja jääb peaministriks, viies läbi põhiseadusemuudatuse, mis muudaks Venemaa Föderatsiooni parlamentaarseks vabariigiks. See oleks piltlikult öeldes vastu tuult ...mine. Venemaa praegune võimuloogika on üles ehitatud võimuvertikaalile, mis lähtub presidendist. Peaministri väljakujunenud roll on olla see, kes kõiges süüdi jääb, vahetatav figuur ja peksupoiss. Kogu süsteemi ümberkohandamine oleks ebaratsionaalne, vähemalt juhul kui eeldada, et Putin siiski tahab tagasi tulla presidendiks.



Teiseks jätan kõrvale ka variandi, mille kohaselt Putin hakkab praeguse ja ilmselt ka tulevase võimupartei Edinaja Rossia peasekretäriks. Tunnistan, et see on äärmiselt huvitav variant koos väga mitmete tugevate plussidega, kuid jällegi, kombinatoorika läheks liiga suureks ja põhimängureil võib kaduda kontroll protsessi üle.




Jätan nö kilbile ainult variandid, mille kohaselt Vladimir Putin tahab jääda/saada/tagasi tulla Venemaa Föderatsiooni presidendina. Millised on siis need variandid?




Jätkamise võimalused


Esiteks – kolmas tähtaeg. Kõige lihtsam, aga kõige väheusutavam variant. Vastava põhiseadusmuudatuse läbiviimine ei ole mingi probleem, Venemaa parlament kinnitab ära kõik mis vaja. Kuid Putin usutavalt tahab säilitada "seaduse diktatuuri" kuvandit ja seda eelkõige lääne silmis, sest saab aru, et koostööle läänega sisulist alternatiivi pole.




Teiseks – peatsete parlamendivalimiste järel annab ta presidendikoha ennetähtaegselt üle vast-valitud peaministrile ning oodates kuni kevadiste presidendivalimisteni, laseb end tagasi valida presidendiks. Lihtne ja juba läbimängitud skeem, mis ei peaks andma tõrkeid. Samas jällegi lõhnab vägagi ilmse puskutegemise järele, ehkki juriidiliselt oleks kõik korrektne.




Kolmandaks – Putin istub kuni presidendivalimisteni oma kohal, laseb mantlipärijaks valida endale sobiva isiku ning mõne aja pärast korraldab uued, ennetähtaegsed valimised, millel loodab ise kinni panna. Juriidiliselt veelgi korrektsem, ehkki läbinähtav skeem. Kui erakorralised valimised korraldada piisava osavusega, siis jääb isegi mulje võistluslikkusest ja demokraatiast.




Neljas – Putin ootab mingil teisel ametikohal istudes (kasvõi näiteks olümpiakomitee esimehena) ära terve valimistsükli ja naaseb täiesti puhta poisina. Jällegi vähem-usutav, sest vahepeal koondub kogu valgus liiga põhjalikult uuele presidendile ning Putin võib saada kõrvale tõrjutud.



Loomulikult on igal variandil veel oma allvariandid (ehk korralduslikud nüansid), kuid oletan, et Venemaa lähituleviku poliitilised valikud jäävad kuhugi nende vahele.




Karmo Tüür


11.10.2007

Sunday, October 21, 2007

Разбор полетов: Küberjulgeolek

Seekord oli teemaks midagi uut meie tavaliselt välispoliitlises teemaasetuses - küberturvalisus. Kuid jah, ega ise-enesest ei ole küberjulgeolek, -terrorism, -rünnakud, -sõjadki rahvusvahelistes suhetes midagi väga uut.


Kuna tegu oli väga spetsiifilise teemaga, siis õnneks tõi saatejuht Jevgenia Garanza meile appi Kaitseministeeriumi IT- ja sidetehnoloogia osakonna juhataja Mihkel Tammeti ... nagu Jevgenia ütles, et "meiesugused humanitaarid end mugavamalt tunneks". Ja õigesti tegi:)


Tänu spetsialisti juresolekule ja pisut lühemale salvestusajale pidid tavapärased jutupaunikud Harri Tiido ja teie alandlik teener vähem suud pruukima ja ehk suutsime niimoodi ka vähem rumalusi kokku rääkida. Või no olgu, rumaluste allikaks oleksin ilmselt olnud eelkõige mina, ehkki enne saadet konsulteerisin ka spetsialistidega (suur tänu sulle, Mihkel Lauk!).




Salvestis kuuldav, angu alati nädalakese jagu ... lubadused üles panna saate arhiiv nihkuvad paraku edasi. Millest on aga kahju. Aga noh, on nigu on.

Tuesday, October 9, 2007

Ukraina valimised: kes siis ikkagi võitis?

Igasuguste valimiste järel on põhiliseks küsimuseks – kes võitis? Esmapilgul on vastus lihtne – see, kes sai enim hääli. Kuid poliitikas tihtipeale nn tavaloogika ei kehti. Seda põnevam on vaadelda, et mis siis ikkagi sündis.

Ülemöödunud nädalavahetusel toimusid Ukrainas erakorralised parlamendivalimised. Eelmisel reedel avaldas Kiievi keskvalimiskomisjon esialgsed valimistulemused.

Milline on siis kohtade jaotus parlamendis? Võtame esmalt kuivad arvud. 175 – Regioonide partei eesotsas senise peaministri Viktor Janukovitšiga. 156 – endise peaministri Julia Tõmošenko blokk. 72 – „Meie Ukraina – Rahva omakaitse” ehk siis praeguse presidendi Viktor Juštšenko partei. 27 kohta said sealsed kommunistid ja 20 kunagise spiikri Vladimir Lõtvini blokk.

Esmapilgulgi on selge, et enamust ehk poolt 450-kohalisest parlamendist ei saavutanud keegi. Iga lugeja võib nüüd hakata ise puslet laduma ja vaadata, millisest tükkidest saaks kokku panna optimaalseim koalitsioon. Ehk siis maakeeli – töövõimeline enamus parlamendis, kes saaks moodustada valitsuse, mille sõnadel ka kaalu on.

Võimalikud on variandid
Kui mitte süveneda sellesse, et kes kellega käib, võib tõdeda, et variante on mitu. Kombinatsioonide arv ei ole küll piiramatu, kuid suhteliselt vabalt võib kokku panna ükskõik millise komplekti ja täpselt nii võibki juhtuda.

Aga kuhu jäävad siis valimiseelsed lubadused ja kokkulepped, küsite? Mnjah. Ka Eestis on valimiste eel tihti räägitud nö loomulikest liitudest ja põhimõttelistest vastasseisudest. Tegelik elu aga näitab, et vajaduse korral tantsitakse ka vanakuradi vanaemaga. Peaasi et võim saaks jagatud ning elu seisma ei jääks.

Loomulik oleks hakata liitma parlamendierakondi koalitsioonidesse maailmavaadete alusel. Et ikka kenasti parempoolsed ühte punti ja vasakpoolsed teisele poole. Ja tsentristid kukuvad siis sinna, kuhu parajasti vaja. Paraku Ukrainas sedapidi arutledes kuigi kaugele ei jõua.

Nagu juba valimistel osalenud jõudude nimetustestki näha, pole tihtipeale tegu maailmavaateliste ühendustega, vaid konkreetsete isikute taha kogunenud liitudega. Või siis vastupidi – huvigruppidega, kes on enda „vapiloomaks” valinud ühe või teise isiku. Nii ehk teisiti, suuresti määravad mängu nende isikute enda omadused.

Vastuolulised isikud

Kui vaadelda Ukraina poliitikas hetkel domineerivat kolmikut – Janukovitšit, Juštšenkot ja Tõmošenkot – siis saame kolm täiesti erinevat pilti.

Janukovitš on tüüpiline ida-Ukraina tööstuspiirkonna esindaja. Ukraina keelt halvasti ja vastumeelselt tönkav, kriminaalse taustaga jõmlik kuju, kes parema meelega saadaks kõik oponendid lahtise tekstiga p…se kui et ajaks mingit viisakat poliitmula.

Juštšenko esindab mitte-kellessegi puutuda tahtvat ukrainlast, kes pigem otsib kompromisse kui konflikte. Tõmošenko aga näib olevat sündinud revolutsionäär, kes tahab saavutada kõike ja kohe ning on selle nimel valmis lubama maad ja taevad kokku. Üks on alati valmis minema kokkuleppele, teine sama innukalt barrikaadidele.

Tänu neile erinevustele on Ukrainas kujunenud huvitav olukord. Janukovitši selja taga on riigi venekeelne ida- ja lõuna-osa, Jushenkot toetab rahvusmeelsem pealinn ja eriti lääs – väga iseloomulik olukord lõhestunud riigile.

Tõmoshenko on aga korraga osutunud populaarseks mõlemal pool. Seesama Ukraina rahvus-riikluse näoks kujunenud, populismis süüdistatav Tõmoshenko, kes astub vastu hämaratele gaasitehingutele Venemaaga. Huvitav, kas siit tuleks otsida põhjust, miks Moskva on korduvalt väljendanud otsest vaenulikkust selle maailma-kuulsa patsikandja vastu?

Kuidas siis edasi?
Presidendiametis istuv kompromisse otsiv Juštšenko on teinud ettepaneku, et alustada tuleks läbirääkimisi kõigi osapooltega ning et kindlasti peaks loodavasse valitsusse kaasatama ka Janukovitši meeskond.

Tõmošenka raiub aga vastu, et ei saa teha mingit koostööd nende „kriminaalidega” ja et ainuvõimalik on taastada nn oranž koalitsioon. Ehk siis nii nagu 2004.a. talvel Maidanil, peaks kõrvuti seisma Juštšenko ja Tõmošenko, nn demokraatlike jõudude liidrid.

Juba valimiste käigus, kui hakkasid selguma vahetulemused, hakati ennustama, et Julia Tõmošenko saab taas peaministriks. Juhul kui ta aga seisab nii jäigalt vastu presidendi soovile teha koostööd Janukovitšiga (ehk siis nende poliitiliste jõududega, kelle vastu Maidanil meelt avaldati), võib ta sellest kohast sama vabalt ka ilma jääda.

Mõned vaatlejad näevad selle taga kavalat kalkulatsiooni – jättes end ilma peaministrikohast, võib Tõmošenko hoopis tugevdada oma võimalusi läbi lüüa lähenevatel presidendivalimistel. Opositsioonisolija aktsiad ju tavaliselt tõusevad.

Teised analüütikud aga näevad hoopis Juštšenko koostöö-üleskutse taga lihtsalt reklaamkäiku. Pakkudes küll senise peaministri erakonnale valitsuskohti, teadis ta ette, et Tõmošenko vastuseisu tõttu ei pääse nn sinised jõud valitsusse.

Et asja veelgi segasemaks ajada, lisan siia ka pisut kuulujuttu, mille kohaselt olla kokku istunud kõigi kolme poliitilise suurkuju taga olevad majandusgrupeeringud ehk siis lihtsamalt öeldes rahastajad ning otsustanud, et selline jama on vaja lõpetada. Äri nõuab stabiilsust ja nimekirjade esinumbrid peavad oma ambitsioonid maha suruma ning ikkagi minema koostööle, et hundid oleks söönud ja lambad terved.

Aga lõpetuseks, et kes siis ikkagi võitis? Niivõrd segases seisus soovitan hoopiski jätta kõrvale konkreetsed isikud ja poliitilised jõud ja vastata hoopis küsimusele – mis võitis?

Võitis Ukraina ja demokraatia, ükskõik kui õõnsalt see väide ka ei kõlaks. Vaatamata kõigele toimusid demokraatlikud ja vabad valimised – nii väidavad enamik läänepoolseid vaatlejaid. Ukraina astus sammu edasi normaalse poliitilise arengu suunal. Siitvaadatuna on see viimane asjaolu aga ilmselt tähtsam kui miski muu.

Karmo Tüür
8.10.2007

Sunday, October 7, 2007

Razbor poljotov: Venemaa, Gruusia ja Ukraina

Seekord siis proovisime hõlmata hõlmamatut ehk mahutada napi komveerandtunni sisse kolm suurt teemat:
- muudatused Venemaal peale VVP avaldust (et ta võib minna peaministriks);
- Gruusias peale Okurashvili arreteerimist (kes eelnevalt süüdistas president Saakashvilit) ja
- Ukrainas peale parlamendivalimisi (aga enne ametlikke tulemuste väljakuulutamist ja seega enne uusi selgeid jõujooni)

Stuudios taas saatejuht Jevgenia Garanzha, Harri Tiido ja Mina Ise ;)

Kuni järgmise pühapäevani on saade kuuldav lingil
http://www.r4.ee/index.php?lang=est&main_id=1380

Toimetaja Artus Aukon avaldas lootust, et juba lähiajal võiks R4 veebileht saada ümberkujundet, sh tekib ka meie saate veebiarhiiv.

Wednesday, October 3, 2007

Oranž printsess


Oranž printsess, Dmitri Popov ja Ilja Milštein, Tõlkinud: Andres Jaaksoo, Olion 2007, 320 lk, 219.-EEK.

„Häda pole selles, et meil on vähe naispoliitikuid, vaid selles, et poliitikas on vähe mehi.” See tõlkeraamatu oranžile tagaküljele toodud reklaamlause ja originaali lisapealkiri „Julia Tõmošenko mõistatus” annavad aimu raamatu autorite eesmärgist – kirjutada hästimüüv raamat populaarsest naispoliitikust, Ukraina ekspeaministrist, Oranži revolutsiooni kangelasest. Ehkki tulemus sai pisut kollasevõitu, kuid vähemalt läbimüük on garanteeritud.

Taoliste võtetega garanteeriti müügiedu nii kõmuhimuliste kui feministide ja ka poliitikahuviliste hulgas. Raamatu läbilugenuna peavad esimesed kaks aga pisut pettuma. Kõmulisi fakte ja intiimseid ülestunnistusi tekstist eriti ei leia, naisõiguslik külg jääb seda väheveenvamaks, et autoriteks on mehed. See on küll võib-olla minu enda tajuhäire, kuid meeste poolt kirjutatud feministlikud tekstid jäävad enamasti väheveenvaks ja vastuoluliseks.

Vastuolude kogum
Vastuoludest tulvil on samas ka peakangelase kuju. Tugev naine, kes samas kasutab teadlikult klassikalisi võrgutamisvõtteid, saavutamaks oma tahtmist nii äris kui poliitikas. Kehvakesest hruštšovka-tüüpi majast kasvanud plika, kes äris tipphetkel kontrollib veerandit Ukraina majandusest ja poliitikas sihib ilmselt senisaavutatud peaministrikohast kõrgemale. Sünnilt vene-armeenia taustaga tüüpiline nõuka-aja nooruk, kellest saab ukraina rahvusluse esinägu.

Külmalt kalkuleeriv ärihiid, kes tipp-poliitikuna hakkab taotlema veidrat segu riigikapitalismist ja õiglasest sotsiaaldemokraatiast. Läinud poliitikasse selleks, et kaitsta oma ärihuvisid, asub ta kohalejõudnuna kärarikkalt seisma poliitika äristumise vastu.

Kogu raamat kihab muutustest, mida elas läbi post-sovjetlik, post-kolonialistlik, ennast taasavastav Ukraina. Parlamenti sattunud inimesed hakkavad pikapeale poliitikuteks, huvigrupid teisenevad parteideks. Nõukogude-aegne nomenklatuur leidis endas rahvusluse, õppis ära esivanemate keele, tuletas meelde õigest veel õigema ajaloo ja asus kaitsma rahvusriiki – või vähemalt tegi nii osa sellest uusvanast eliidist.

Paljugi kõigest sellest tuleb tuttav ette koduses Eestiski, kas pole? Tõsi küll, kes otsivad selles, vahetult oranži revolutsiooni järel kirjutatud raamatus viiteid Eestile, peavad pettuma. Ehkki mitmedki meie poliitikud üritasid end toona näidata kui Ukraina „läände-toojad”, leidub tekstis vaid mõningaid üldiseid vihjeid Balti riikidele, eraldi saab mainit vaid Leedu, kelle president osales kriisiaegsetes läbirääkimistes.

Venemaa jälg
See-eest leiab raamatus nii mõndagi Venemaa kohta – ja eks seetõttu mina nt selle ostu tegingi. Ukraina iseseisvumine mõjutab Venemaad tohutult. Ega’s ilmaasjata pole käibel väljend, et ilma Ukrainata pole enam ka Venemaad, vähemalt mitte impeeriumina ... ja mitte-impeerium Venemaa olla ei oska.

Tsiteerin: „...mõistis Kreml, (et Ukraina - KT) presidendid tulevad ja lähevad, aga muusika Ukraina poliitikas tellib ikkagi see, kes selle muusika kinni maksab. Vene rahade olemasolu Ukraina majanduses jäi strateegiliseks ülesandeks.”

Venemaa poliitikute ja poliit-tehnoloogide katsetest mõjutada Ukraina poliitikat leiab veelgi, kuid eeltoodud lõik on vast kujukaim. Ehkki tekst on kirjutatud küll ajakirjanike poolt, ongi võtmesõnaks „poliit-tehnoloogia”. Ehk siis see, kuidas poliitikat tehakse, millised kaalutlused ja käigud eelnevad sellele, kui teleekraanidele ja valimisplakatitele ilmuvad ühed või teised näod ja loosungid. Taolise teksti vahele pikitud poolilukirjanduslikud vahepalad mõjuvad kohati lausa kunstiliste liialdustena.

Paraku tuleb visata kivi ka tõlkija ja toimetuse kapsaaeda. Esimene laskis sisse mitmeid tüüpilisi tõlkevigu ja teine ei toimetanud neid sealt välja. Nii näiteks häirib muidu ladusa teksti lugemist tüüpviga, mis tekib, kui tõlkida nn „soolisest keelest” „mitte-soolisse”. Venekeelsete asesõnade on ja ona mehhaaniline asendamine eestikeelse sõnaga tema toodab ebardlauseid stiilis „ta tegi seda tema pärast”. Või kas kirjastaja meelest peaks eestikeelsele publikule ütlema midagi lühend SMI? Ja need on vaid mõned näited.

Muuseas, olgu öeldud, et venekeelsed retsensioonid raamatule on enamasti negatiivsed ja seda juba loomulikult mitte tõlkevigade tõttu – ehkki algselt kirjutati tekst Saksamaal elavate autorite poolt saksakeelsele lugejale ja alles hiljem kohandati vene publikule. Kriitika põhjust tuleb ilmselt otsida autorite ilmselgest Ukraina-meelsusest ja Venemaa neokolonialismi väljatoomisest.

Lõppkokkuvõttes saab lugeja hästimaalitud, värviküllase pildi Ukraina poliitmaastikust ja selle ühest kõrgeimast tipust. Naisest, kelle hüüdnimedel ei näi lõppu olevat. Leedi Ju, Gaasiprintsess, Ukraina Jeanne d’Arc, Maidani raudne ingel ja muidugi pealkirjaks olev Oranž printsess.

Karmo Tüür
23.09.2007