Venemaa ja Hiina: mittetäituvad ootused

Hiina liidri Xi visiit Moskvasse oli kui õpikunäide halvasti juhitud ootustest. Venemaa ootus oli näha seda visiiti ühemõttelise toetusena enda valitud suurejoonelisele maailmakorra muutmise kursile. Hiina ootus oli allutada Venemaa oma tahtele veidi kitsamas plaanis, lootes et Moskva teatab enda allumisest Pekingi rahuplaanile Ukraina sõjas. Kumbagi ei juhtunud.

Venemaal on enda poolt loodud raskuste süvenedes samavõrra süvenenud ka soov näha enda taga või kõrval mõnda liitlast. Noh vähemalt mõndagi, kes oleks tõsiselt võetavam kui Valgevene. Ja natukese võimekat kui Iraan. Seeläbi Moskva küll mõnevõrra lahjendab oma soovnägemust endast kui „uue maailmakorra“ raskuspunktist, aga midagi pole teha, kellegi teise kui Hiina poole pole ka vaadata.

Moskva sõjalaagri suurim ootus ja ühtlasi pettumus on olnud nö teise rinde mitte-avamine Hiina poolt. Lootus oli sellel, et sõjasae mürin Ukrainas paneb liikuma ka Hiina ambitsiooni võtta tagasi Taiwan. Selle nägemuse kohaselt ajavad ju Moskva ja Peking ühist asja, taastades „ajaloolist õiglust“ ja võttes tagasi seda, mis on „õiguspäraselt nende oma“. See sunniks Läänt ning eelkõige USA’d unustama Ukraina toetamise ja paneks ümber mõtestama oma valmisolekut pidada mitut sõda korraga.

Kahe usurpaatori kohtumine

Selle visiidi kõige olulisemaks aspektiks osutus viisidi toimumise fakt kui selline. Tegemist oli esimese riigivisiidiga Xi Jinping jaoks peale oma asumist kolmandale ameti-ajale, mis on sealsete seniste võimumehhanismidega üle põlve murdmine ja sisuliselt võimu usurpeerimine ühe inimese poolt. Iga riigipea esimesi visiite jälgitakse alati suurema tähelepanuga kui järgevaid.

Xi päris esimene visiit riigipeana toimus 10 aastat tagasi ning samamoodi Moskvasse, kus toona Vladimir Putin oli juba enam kui tosin aastat võimul olnud. Teise ametiaja alguses jäädi regionaalsema tasandi juurde ja esimesena külastati Vietnami, tõsi küll selleks, et osaleda suure regionaalse ühenduse APEC foorumil.

Kolmas analoogne käik tehti nüüd taas Moskvasse, kus nüüdseks on samasuguse usurpaatorina jätkuvalt ametis seesama Vladimir Putin, kes on vahepeal oma ametivolituste pikendamiseks lasknud samamoodi mängureegleid ümber mõtestada. Iseloomulik siinjuures oli Seltsimees Xi sõnum, et ta usub, et Seltsimees Pu võidab ka järgmised valimised, ehkki viimane pole seni veel isegi teatanud, et kas plaanib 2024.a ennast Putini-valimistel osaleda.

Erinevad raamid

Vladimir Putin ja Xi Jinping on sisuliselt ühevanuselised mehed (sündinud vastavalt 1952 ja 1953), kuid nende riigitunnetuslikud raamid on väga erinevad. Jah, tõsi, mõlemad on sisuliselt samastanud enda ja riigi huvid ning ilmselgelt näevad nad mõlemad oma missioonina enda riigi huvide edendamise parimal võimalikul moel, kuid teevad seda väga erinevals võtmes.

Kui Vladimir Putini jaoks on välismaailm rõhutatult oluline ning enda / Venemaa mõtestamine toimub läbi suhete muu maailmaga, eelkõige nn olulise teise ehk USA’ga, siis Hiina liidri jaoks on eelkõige oluline Hiina ise. Vladimir Putini jaoks on huvitav suur kombinatoorika, oma 23 valitsemisaasta jooksul on teinud 359 välisvisiiti, neist 16 Hiinasse. Xi Jinping reisib riigist välja suhteliselt harva, neid tuleb kokku vaid 69 ja nendest kõige rohkem ehk 8 ongi tehtud Venemaale (muuseas sama palju ehk 8 käiku on tehtud Kazahstani).

Olulisim on aga ajafaktori tajumine. Vladimir Putini käitumisest on näha, et ta tajub oma aja-akna ahenemist ning ta rasib, saavutamaks seda-misiganes-tulemust ta soovib saavutada. Hiinal traditsiooniliselt on aga aega küll, nad ei pea igasse asja sekkuma ja ammugi mitte kiirustama. Xi Jinping on nüüd küll tegemas sama viga mis Putin – ennast riigiga samastades kehtestama seega piiratud ajaraame, kuid rapsimist pole seni siiski näha.

Erinevad üliülesanded

Venemaa on enda Lääne-vastase ristiretke vormistanud solvunud purtsatusena: „meil pole teid vajagi, müüme oma kaupu mujale, vaadake siis, kuidas hakkama saate“. Tõepoolest, suuresti toormemüügist elatuv riik võib ju endale ette kujutada, et ta saab selle oma peamise kaubagrupi müüa kuhu iganes, piltlikult öeldes Mongooliasse või Afganistani. Kas ta seda reaalselt teha saaks, on omaette küsimus, aga soovmõtlemisena käib küll.

Hiina kui tööstusmajandus aga ei saa endale sellist suhtumist lubada. Nemad müüvad sellist kaupa (sh ka kõrgtehnoloogilist), millele turgu nendes-samades tinglikes Mongooliates ja muudes Afganistanides pole. Turg ongi Läänes, seega on tegu klassikalise vastastiksõltuvusega – ning peamine, sellest arusaamisega. See ei tähenda muidugi, et Hiina oleks seetõttu Lääne sõber ja liitlane, kuid Venemaa moodi purtsatust ta endale lubada ei saa. Hiina liidri sotsiaalne leping oma rahvaga on kasvav majandus ja heaolu, seda pole aga ilma Lääne turgudelt tuleva rahata võiamlik teha.

Seega – tulles tagasi alguses toodud väite juurde, see kohtumine toimus valede ootuste pinnal ja seega ei saanudki olla viljakas. Jah, pole kahtlustki, et Venemaale oli seda kohtumist väga palju rohkem vaja ning ainuükse Hiina liidri kohaleilmumise sümboolse akti eest on ta valmis paljukski. Kuid Moskva ootas toetust oma sõjasõnumile ja Hiina enda kui Suure Rahulooja staatuse sündi.

Kui Putin oleks kummardades öelnud, et Hiina rahuplaan on see platvorm, mis peaks asjade käiku muutma, oleks nad saanud kahekesi koos vaadata õigustatud pahameelega Ukraina/Lääne poole, et miks nood ometigi ei taha rahu vastu võtta. Kuna Putin aga lootis kahte asja, mida sõjaks vaja: relvi ja raha ning neid lubadusi ei tulnud, siis poetas ta vaid mokaotsast, et Hiina rahuplaanis on mõningaid huvipakkuvaid punkte. Siit ka vastastik ja halvasti varjatud pettumine.

---

lugu ilmus siin

Välistunnis Venemaast, Hiinast ja Ukrainast

- tuumarelva paigutamine ühest taskust teise ei muuda suures plaanis seda relvasüsteemi ohtlikumaks, rohkemaks ega surmavamaks. õnneks on Lääs valinud taolisele ähvardamisele mitte-ülereageermise, on ainuõige taktika

- Hiina ja VF tippkohtumisele läksid pooled väga erinevate ootustega: Moskva soovis toetust oma sõjale, Hiina rahuplaanile, sestap ei saanud kohtumisest ka rohkemat kui sümboolsed pildid ja rohkelt humoorikaid meeme

- Lääneriikide üritus hakata Hiina kaudu mängu muutma on suunatud tühja, sest Hiinast ei ole rahusobitajat

- Venemaa käratsev reaktsioon Haagi kohtu otsusele Vladimir Putini arreteerimisorderi teemal näitab, et vaatamata kõigele võtavad nad seda asja tõsiselt. Oleks hea, kui Rooma statuudiga liitunud riigid võtaks seda sama tõsiselt

- Lääneliitlaste valmisolek Ukrainat aidata sõltub mh ka Venemaa sigadustest selle sõja käigus. Kuna sigatsemise mustris pole muudatus näha, siis ilmselt ka abistamise ind ei rauge

Saatejuht Astrid Kannel, külalised Kalev Stoicescu ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Hiina-Vene tippkohtumisest ETV+ jaoks

Venemaa ootused Hiina toetuse osas pole määratud täituma, kuid Venemaa sõltuvus Hiinast saab suurem olema. Võrdpartnerlusest pole siin juttugi.

Küsis Alexandra Männart (ETV+ saade Orbita), saatelõik järelvaadatav siit.

Разбор полётов: Venemaa, Hiina, Prantsusmaa ja Šveits

- Mariupol: kas ja miks Puutin külastas seda hävitatud linna?

- Xi visiit Moskvasse: mis on selles olulist?

- Prantsusmaa protestid: kas lihtsalt nende rahvussport?

- Šveitsi panganduskriis: kas see võib olla millekski hea?

Saatejuht Pavel Ivanov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Avatud ühiskondade kinnikorkimise soov

Uste-akende avamine toob endaga tõmbetuule ja soovi neid avausi taas sulgeda. Nii nagu iga teine muudatus siin meie maailmas leiab endale kohe algusest peale sissekirjutatud vastasmärgilise tungi, nii samamoodi on juhtunud avatud ühiskondade mõttega.

Pendliefekti pole keegi ära muutnud. See on üks paremaid ja lihtsamaid metafoore, mille abil ühiskondlikke protsesse iseloomustada. Globaliseerumise-liberaliseerumise suunas liikunud maailmamõtestamine sai endale loomuliku kaaslasena soovi see avanemine kinni keerata ja naaseda „vana hea maailmakorra“ juurde.

Pole mingit mõtet üritada neid protsesse hinnata skaalal hea-halb. See oleks umbes sama mõtekas kui üritada tõestada et tõus on parem kui mõõn või soojenemine parem kui jahtumine. Üks mitte lihtsalt ei järgne teisele, vaid ka tuleneb teisest.

Inimlik faktor

Inimühiskonnas toimuvat ei saa mõistagi taandada ainult loodusseaduste tasandile. Siin lisanduvad ka sügavalt subjektiivsed momendid nagu tüdimus ja soov naaseda pool-müütilise „vana hea korra juurde“. Rääkimata rahutumate mõistuste kombest kahtlustada üksteist ja teineteist ning valmisolekust joonistada hämaraid konspiroloogilisi skeeme, mida ka joonistaja ise enamasti lõpuni ei mõista, kuid soovib selle sisse uskuda.

Mõni aeg tagasi avaldas Gruusia protestidest tõukuvana umbes samal teemal mõtiskluse Venemaa üks nähtavamaid filosoofilis-poliitilise mõtte kandjaid Fjodor Lukjanov, kes on aga kahjuks sattunud vene võimudele liiga lähedale ja muutunud seetõttu veidi liiga lojalistlikuks. Vaatamata sellele hindan ma tema mõttekäike kõrgelt juba kasvõi nende üldistusjõu tõttu – isegi juhul, kui pole tema järeldustega päris nõus.

Lukjanovi põhitees oli, et ühiskondade avanemise / lukkulöömise pendel liigub nüüd sulgemise suunal sama kaugele kui ta liikus ennem avanemise poole. Peamiseks tõukemootoriks olla see, et riikide eliidid mõtlevat igal pool ühtemoodi ja soovivat saada oma suveräänsetel territooriumitel toimuva ühtemoodi kontrolli alla. Et kodanikuühiskondade algne idee (rõhuga sõnal „kodanik“) olla üritanud minna liiga kaugele piireületavate võrgustike rajamisega.

Tehnoloogiline mängumuutja

Võtan sellele väitele vastu vaielda. Osaliselt, kuid olulisel määral. Ma olen jäägitult nõus pendliefektiga ühiskondade arengus. Olen enam-vähem nõus ka sellega, et riigi-keskselt mõtlevate inimeste meelest võiks olla soov võtta kõik taas kontrolli alla võrdväärne naasemisega eelpoolkirjeldatud „vanade heade aegade“ juurde ning sestap ihaldusväärne eesmärk.

Kuid siin on jäetud arvesse võtmata üks väga oluline areng taustsüsteemis, mis ei võimalda põhimõtteliselt selle „vana hea“ eesmärgi saavutamist täielisel määral. Kolmnurgas inimesed-riigid-tehnoloogia on see kolmas komponent sisuliselt väljunud riikide kontrolli alt ja andnud inimestele määratult suurema vabaduse kui iial varem. Kas ja kuidas inimesed seda kasutavad ja isegi kontrollida suudavad, on omaette küsimus. Kuid riigid ei suuda, seda ilmestavad kasvõi kõige karmimate piirajate näited Põhja-Korea ja Hiina näol. Venemaa katsed seadustega seda sõna- ja mõttevabadust piirata meenutavad aga üldse katset toppida hambapastat tagasi tuubi sisse.

Seega tulen loo alguses toodud tõmbetuule mõttekujundi juurde. Riikide poolt kontrollitavad uksed-aknad võib küll sulgeda, kuid tehnoloogia (alates sotsiaalvõrgustikes kuni AI’ni) loodud mõrasid senistes suveräänsetes seintes ilmselt sulgeda ei õnnestu. Nüüd on vaid küsimus, kas suunata oma energia sellele, et hakata neid mõrasid nimetama heaks või halvaks ... või õppida neid kasutama.

---

lugu ilmus siin

Putini vahistamismäärusest AK'le

AK küsis, mina vastasin

Kuidas Rahvusvahelise kriminaalkohtu määrus Putini vahistamiseks muudab suhteid Venemaa liitlastega? Kuidas nad sellele reageerivad?

See loob teatud ebakindluse õhustiku. Keegi ju täpselt ei tea, mida see endaga kaasa toob ja kas kunagi sünnib ka mingi kohtuotsus. Kuid juba idee sellest, et põhimõtteliselt võib agressorriigi riigipea suhtes sellised otsuseid langetada, mõjub natukese pärssivalt, ükskõik kui tühiseks ja naeruväärseks seda algselt ka ei nimetataks.

Kuidas aga reageerib Venemaa võimueliit? Kas Haagi otsus võib Venemaa võimus võbelusi tekitada?

Venemaa eliit üritab seda markeerida kui midagi naeruväärset ja õigustühist, lihtsalt kui Lääne järjekordset katset avaldada Venemaale täiendavat survet. Samas aga võib ta nendes tekitada teatud kahtlusi ja kõhklusi, et "järsku me teeme siiski midagi valesti?"

Rahvusvahelise kriminaalkohtu otsus on väga sümboolne. Milleni see üldiselt võib viia?

Ei tea, aga oletan et see on omamoodi lumepalli efekti väärtusega, mis lihtsustab ja kiirendab järgnevaid protsesse alates relvatarnetest kuni järgmiste kohtuprotsesside / kriminaalprotsessideni välja.

---

saatelõik vaadata-loetav siit

Разбор полётов: Saksamaa, Hiina, "vene partisanid", VF russifitseerimine, Gruusia

- Saksamaa kantsleri "poolsalajane" visiit Saksamaale oli hea strat.kom akt, kasutades nö sosina taktikat, mis paneb publiku pead murdma ja oletusi tegema.

- Venemaa võib küll Hiinat partnerina näha läänevastasuses, kuid nende sisuline suhestatus sellesama läänega on väga erinev. VF toormemüüjana arvab, et saab hakkama oma kauba müümisega ka mujale. Hiina tööstusriigina aga teab, et tema kallima otsa toodete turg ongi põhiliselt Läänes.

- "vene partisanide" aktsioon Brjanski oblastis oli vene eriteenistuste poolt korraldatud, selle parimaks tõestuseks oli Vladimir Putini kiirkorras järgnenud sõnavõtt (tavaliselt hoiab Puutin end kõigest halvast pikalt eemal).

- VF keeld kasutada võõrsõnu asetub samasse ritta keeluga kasutada välismaiseid sõnumirakendusi ja ehitada üles "suveräänne" haridussüsteem.

- Gruusias jama korraldamine on samas tööriistakastis koos Moldovas toimuvate üritustega ja kahjuks ka Ukrainas käiva sõjaga - need on kõik katsed kontrollida kaose abil oma naabruskonda / hoida neid Lääne jaoks ebamugavate partneritena


Kõigest sellest rääkisid saatejuht Andrei Tirov juhatamisel Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Venemaa kui matrjoška

Vaatad pealtpoolt – riik nagu iga teine. Piilud pealiskihi alla – no hoopis teine pilt. Klassikaline matrjoška sobib Venemaa kirjeldamiseks suurepäraselt.

Esmaste tunnuste alusel tõepoolest näeb Venemaa välja nagu iga teine riik. On president ja peaminister. On parlament ja ministeeriumid. Poliitikud ja ametnikud. Seadused ja kohtusüsteem. On lipp, vapp ja riigipiirid.

Veidi pealispinda kraapides näed aga et suur osa sellest süsteemsest karkassist on butafooria. Et tegelikkuses on ainuvalitseja ja tema suuresti illusoorne käsitsijuhtimine. Selle illusiooni kohaselt ei kasva kartulgi ilma presidendi juhtnöörideta, rääkimata külakooli katuse parandamisest.

Vastandlikud protsessid

Tegelikkuses toimivad kaks täiesti vastasmärgilist protsessi.

Ühelt poolt on Vladimir Putin oma usaldamatuses ja kontrollisoovis loonud süsteemi, kus enamik elust peaks toimima mitte valitsusasutuste käsuahelate kaudu, vaid kõikedubleeriva ja –kureeriva Presidendi Administratsiooni juhtimisel ja otsekorralduste ehk ukaaside abil.

Tegelikkuses need ukaasid enamuses ei toimi, isegi paljuski legendaarsed 2012.a nn maikuised ukaasid on siiani suuresti täitmata (huvi korral guugelda „Майские указы“). Kuid teiselt poolt toimib suuresti mitte kirjalike korralduste, vaid ülemuse soovide ärarvamise süsteem. Kõik need, kes on riigieelarvest natukesegi sõltuvad, üritavad tajuda tuulest, telekast ja sahinatest, et mis võiks olla see, mis parasjagu võiks rahakoti raudade hoidjatele meelepärane olla.

Sellise „soovide aimamisi täitmise“ skeemi alla sobituvad kõige eredamate/veriste näidetena mitmed kõmulised mõrvad (kasvõi Boriss Nemtsovi tapmine Kremli kõrval) või Kremli koka Jevgeni Prigožini poolt pakutav sekkumise- ja vägivallateenuse osutamine kaugel riigipiirest väljaspool.

Konformism ja imiteerimine

Sellise konformismi, ülemuste ja süsteemi ootustele vastamise õhina ilmingud pole muidugi ainult venemaalastele omased. Parim näide sellest on ehk Põhja- ja Lõuna-Korea erinevus, kus põhjapoolsed nn kurikorealased on oma innukuses suisa tragikoomilised. Muuseas, ka seal eksisteerivad nominaalselt nii parlament kui muud „normaalsuse“ ilmingud. Peamine aga, et ei saa kuidagi väita, et tegemist on mingi geneetilise nihkega, mis eksisteerib ainult põhjapool eraldusjoont.

Kuid tagasi Venemaa juurde. Demokraatliku õigusriigi imiteerimise taga toimib tegelikkuses hoopis teine süsteem, mis suuresti sarnleb kriminaalse maailmaga. On „pahhan“ (suur ülemus) ja kohapealsed järelvaatajad, on „ponjatija“ (kriminaalses slängis reeglid) ja vastavad karistused (kuni nüüdsete kuvaldamõrvadeni välja).

Seaduste järgimine on nõrkadele, päriselus maksab ainult jõud, olgu see siis ettevõtete ülevõtmisel või ka rahvusvahelisel tasandil. Elu korraldab nn ordu ehk siis jõuametkondade sisemine tasakaalumehhanism koos valikuliselt lubatud korruptsiooniga – seda uurivad kõrvalseisjad/ajakirjanikud/aktivistid lõpetavad heal juhul murtud jalgadega, halvemal juhul surnutena.

Ei midagi uut

Nö imitatiivse või mugavuskäitumise mustrite alla sobib parimal moel mitteametlike keeldude/normide skeem, mis juba aastaid tagasi väljendus nõukogude-aegsete praktikate tagasitulemises.

Omavahelises suhtlemises hakkasid avameeleseid köögivestlusi taas asendama ütlematajätmised koos ebamäärase väljendiga „noh tead küll“ ja sellele järgneva peanoogutuse partneri poolt. Sama lugu on Venemaal elavate vähemusrahvuste valmidus liigitada ennast „venelaste“ katusnime alla, nii nagu omal ajal „nõukogude rahva“ loosungi taha. Z-tähtede kleepimine lasteaedade akendele samamoodi nagu omal ajal viisnurkade kasutamine jms.

Venemaa praegusel võimkonnal on õnnestunud osavalt manipuleerida oma rahva kollektiivsete mälujälgede ja hirmudega, valmisolekuga ennast allutada riigi/impeeriumi tahtele. Tagasi on toodud üdini valelikkusel põhinev riikluse mudel, mida ümbritsev maailm on miskipärast valmis aktsepteerima endasugusena. Meie roll peab aga olema meelde tuletada, et see „samasugusus“ on vaid pealispind, ei enamat.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: sõja õpetunnid, Hiina, Valgevene, Moldova, UK

- sõda Ukrainas on kestnud juba aasta aega - mis on selle peamine õppetund? Sī vīs pācem, parā bellum

- Hiina "rahuplaan" ei saa põhimõtteliselt toimida, kuna rahusobitajaks saaks olla ainult neutraalne kolmas osapool

- Lukašenka kui vana rebane Hiinas demonstratiivselt toetust otsimas

- Moldova ülimalt keeruline olukord, mida üritavad susida mitmed osapooled

- EL - UK kaubandusläbirääkimiste pisike, kuid oluline saavutus

Saatejuht seekord Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit