Venemaa kui matrjoška

Vaatad pealtpoolt – riik nagu iga teine. Piilud pealiskihi alla – no hoopis teine pilt. Klassikaline matrjoška sobib Venemaa kirjeldamiseks suurepäraselt.

Esmaste tunnuste alusel tõepoolest näeb Venemaa välja nagu iga teine riik. On president ja peaminister. On parlament ja ministeeriumid. Poliitikud ja ametnikud. Seadused ja kohtusüsteem. On lipp, vapp ja riigipiirid.

Veidi pealispinda kraapides näed aga et suur osa sellest süsteemsest karkassist on butafooria. Et tegelikkuses on ainuvalitseja ja tema suuresti illusoorne käsitsijuhtimine. Selle illusiooni kohaselt ei kasva kartulgi ilma presidendi juhtnöörideta, rääkimata külakooli katuse parandamisest.

Vastandlikud protsessid

Tegelikkuses toimivad kaks täiesti vastasmärgilist protsessi.

Ühelt poolt on Vladimir Putin oma usaldamatuses ja kontrollisoovis loonud süsteemi, kus enamik elust peaks toimima mitte valitsusasutuste käsuahelate kaudu, vaid kõikedubleeriva ja –kureeriva Presidendi Administratsiooni juhtimisel ja otsekorralduste ehk ukaaside abil.

Tegelikkuses need ukaasid enamuses ei toimi, isegi paljuski legendaarsed 2012.a nn maikuised ukaasid on siiani suuresti täitmata (huvi korral guugelda „Майские указы“). Kuid teiselt poolt toimib suuresti mitte kirjalike korralduste, vaid ülemuse soovide ärarvamise süsteem. Kõik need, kes on riigieelarvest natukesegi sõltuvad, üritavad tajuda tuulest, telekast ja sahinatest, et mis võiks olla see, mis parasjagu võiks rahakoti raudade hoidjatele meelepärane olla.

Sellise „soovide aimamisi täitmise“ skeemi alla sobituvad kõige eredamate/veriste näidetena mitmed kõmulised mõrvad (kasvõi Boriss Nemtsovi tapmine Kremli kõrval) või Kremli koka Jevgeni Prigožini poolt pakutav sekkumise- ja vägivallateenuse osutamine kaugel riigipiirest väljaspool.

Konformism ja imiteerimine

Sellise konformismi, ülemuste ja süsteemi ootustele vastamise õhina ilmingud pole muidugi ainult venemaalastele omased. Parim näide sellest on ehk Põhja- ja Lõuna-Korea erinevus, kus põhjapoolsed nn kurikorealased on oma innukuses suisa tragikoomilised. Muuseas, ka seal eksisteerivad nominaalselt nii parlament kui muud „normaalsuse“ ilmingud. Peamine aga, et ei saa kuidagi väita, et tegemist on mingi geneetilise nihkega, mis eksisteerib ainult põhjapool eraldusjoont.

Kuid tagasi Venemaa juurde. Demokraatliku õigusriigi imiteerimise taga toimib tegelikkuses hoopis teine süsteem, mis suuresti sarnleb kriminaalse maailmaga. On „pahhan“ (suur ülemus) ja kohapealsed järelvaatajad, on „ponjatija“ (kriminaalses slängis reeglid) ja vastavad karistused (kuni nüüdsete kuvaldamõrvadeni välja).

Seaduste järgimine on nõrkadele, päriselus maksab ainult jõud, olgu see siis ettevõtete ülevõtmisel või ka rahvusvahelisel tasandil. Elu korraldab nn ordu ehk siis jõuametkondade sisemine tasakaalumehhanism koos valikuliselt lubatud korruptsiooniga – seda uurivad kõrvalseisjad/ajakirjanikud/aktivistid lõpetavad heal juhul murtud jalgadega, halvemal juhul surnutena.

Ei midagi uut

Nö imitatiivse või mugavuskäitumise mustrite alla sobib parimal moel mitteametlike keeldude/normide skeem, mis juba aastaid tagasi väljendus nõukogude-aegsete praktikate tagasitulemises.

Omavahelises suhtlemises hakkasid avameeleseid köögivestlusi taas asendama ütlematajätmised koos ebamäärase väljendiga „noh tead küll“ ja sellele järgneva peanoogutuse partneri poolt. Sama lugu on Venemaal elavate vähemusrahvuste valmidus liigitada ennast „venelaste“ katusnime alla, nii nagu omal ajal „nõukogude rahva“ loosungi taha. Z-tähtede kleepimine lasteaedade akendele samamoodi nagu omal ajal viisnurkade kasutamine jms.

Venemaa praegusel võimkonnal on õnnestunud osavalt manipuleerida oma rahva kollektiivsete mälujälgede ja hirmudega, valmisolekuga ennast allutada riigi/impeeriumi tahtele. Tagasi on toodud üdini valelikkusel põhinev riikluse mudel, mida ümbritsev maailm on miskipärast valmis aktsepteerima endasugusena. Meie roll peab aga olema meelde tuletada, et see „samasugusus“ on vaid pealispind, ei enamat.
---

lugu ilmus siin