Mingis veidras mõttes on Hamas tegevus ratsionaalsem kui Vladimir Putini oma. Samas – ratsionaalsusel on erinevaid vorme.
Missugune kummaline võrdlus, kas pole? Et mis on ühist ühel üsna hajusal terroristlikul organisatsioonil ja vägagi konkreetse riigi konkreetsel pealikul? Noh peale selle et nad mõlemad kasutavad toorest ja ebainimlikku vägivalda naaberriigi kallal?
Alustuseks üks samavõrra kulme kergitama panev numbriline lähedus. Ehkki Hamas kui konkreetne nähtus tekkis alles 1980’te lõpus, on tema alged üsna üheselt viidavad tagasi Iisraeli loomise aegadesse cirka 76 aastat tagasi. Vladimir Putini vanus on praegu 71 aastat, kuid ka tema sisuline formeerumine praeguse türannina algas 80’te lõpus/90’tel seoses praeguse Venemaa Föderatsiooni moodustumisega NSVL varemetel.
Emotsionaalsed sarnasused Kui nüüd vaadata numbritest mööda ja otsida olemuslikke sarnasusi, siis mõlemad tegelevad mingisuguse, nende peades eriti akuutsena tajutava ebaõigluse tõrjumisega, kunagise poolmüütilise õigluse taastamisega. Kas ülejäänud maailm seda samamoodi tajub, pole esimese hooga oluline.
Hamas vaenab Iisraeli riigi loomist, seda nii vahetu territoriaalse ühikuna kui ka laiema Läänest tuleneva ebaõigluse kehastusena. Selle seltskonna nägemuse kohaselt peaks olema tegemist jagamatu Palestiina territooriumiga, kus misiganes muul riiklikul moodustisel pole lihtsalt kohta. Eriti veel, kuna kõigis vastavates käsitluses on Iisrael lihtsalt USA omamoodi käepikendus, nö Suure Saatana kehastus maapeal.
Putin vaenab Ukraina riigi loomist ja seda üsna samasugustel motiividel, manades seda nn Vene maailma lahutamatuks osaks. Jättes väga hoolikalt valitud ajaloolistel/kulturoloogistel väidetele tuginedes arvestamata, et Ukraina argumendid omariiklusele on vähemalt sama veenvad kui Moskoovia omad. Ja samamoodi rääkides, kuidas kõik see on eelkõige kurikavala Lääne, eriti USA niiditõmbajate vandenõu „tõelise ja õiglase maailmakorralduse“ vastu.
Näilised erisused Esimene ja suurim erinevus on osapoolte staatuses. Putini Venemaa on vaatamata kõigele vägagi tunnustatud ja näiliselt isetoimiv riiklik moodustis, eriti veel tema koha tõttu ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena – ükskõik kui vaieldav poleks ka tema õiguspärasus vastava koha hoidjana. Hamas on aga enamikus maailmas tunnustatud vaid terroristliku organisatsioonina, mis hoiab oma kontrolli all üsna kitsukest maariba Vahemere idarannikul.
Teine erinevus on sisuline – Hamas kui nähtus müüb terroriteenust, kasseerides selle eest sisse kahelt poolt tulevat rahavoogu. Ühelt pool need tinglikult idapoolsed tegelased, kes rahastavad ühenduse tegevust lahingrusikana Lääne vastu. Teiselt poolt aga pehmesüdameliste läänlaste rahastus, kes on valmis üsna lõputult pumpama vahendeid Hamasi taskutesse, lootuses et midagi pudiseb ka väljakuulutatud humanitaarprojektidesse, toetamaks pantvangi staatuses olevat Gaza sektori rahvast.
Venemaa aga müüb tooraineid ja relvi, teostades selle eest terrorit oma naaberriikide kallal, millest Ukraina on lihtsalt värskeim ja veriseim näide. Nii suur kui poleks ka see näiline erinevus, on tegelik sarnasus see, et neid üüratuid ressursse (nii raha kui inimelude mõttes) ei kulutata mitte heaolu rajamiseks oma territooriumil (kui eliit välja arvata).
Ratsionaalsuse mitu palet Üks suurim valestilugemine, mida Lääs teeb tihti nii Putini kui teiste taoliste tõlgendamise puhul, on omaenda kaupmehe-mentaalsuse projetseerimine teistele. Eeldus on siin see majanduslik-kaubanduslik ratsionaalsus, et kas „see-ja-see tegevus tasub ennast majanduslikult ära“
Sellise rahas mõõdetava ratsionaalsuse kõrval on aga olemas ka emotsionaalne ratsionaalsus. Et kui millegi tegemine paneb mind ennast hästi tundma, siis on see tegevus ju ratsionaalselt tõlgendatav, kas pole? Maksku see mis maksab!
Kui naabri ukse kirvega segipeksmine ja ukse taga peituvate inimesta tõurastamine paneb tegutsejat tundma ennast alfa-isasena ja elu-peremehena, siis on ju kõik sellega seoses kantud kulutused ja võimalikud mainekahjud täiesti õigus- ja ootuspärased, või mis?
Miks aga Hamas tegevus on selles kontekstis ratsionaalsemgi kui Putini oma? Aga see, et Hamas’il on õnnestunud oma lugu paremini müüa. Tal on olemas fanaatiliselt / väljapääsmatusest meeleheitev toetajaskond enda poolt kontrollitud territooriumil, lisaks päris häälekas kisakoor ka kõikjal Läänes ehk oma põlisvaenlase tagalas. Venemaa toetajad aga alles kompavad võimalusi, kuidas sellelsamal tähelepanu ja ressursside turul endale enda „velitšiele“ väärikalt võimsaid toetajaid leida.
---
