Ehkki peakiri võib tunduda ülepingutatuna, on Lätis toimiv praegu lausa mitmes mõttes erakordne. Ning asi tasub uurimist, isegi vaatamata sellele, et Läti puhul ei tea me suurt midagi ka nö korralistest protsessidest.
Erakordne oli juba algsündmus ise – Läti president algatas parlamendi laialisaatmise. Ehkki ka varem on lõunanaabri presidendid vihjanud oma õigusele seda sammu astuda, pole ähvardustest kaugemale asi läinud.
Teiseks sai rahvas oma rahulolematuse ka referendumil välja öelda – taas erakordselt, sest varem pole lihtsalt sedasorti referendumeid korraldatud. Ning tulemus oli erakordselt üksmeelne – umbes 95% hääletanuist oligi seda meelt, et senine seadusandlik kogu tuleb laiali saata.
Noh ja mõistagi oli erakordne ka asja tulemus. Parlament lähebki laiali (ikka ja jälle esimest korda Läti uues ajaloos) ning tulevad erakorralised valimised. Ja ühtlasi astus tagasi ka president ise.
Kas asjast ka tulu tõuseb?
Ühest küljest võib täiesti mõista neid, kes kogu protsessi täiesti pahaks panevad. Vaevalt üheksa kuud koos istunud parlamendi laialisaatmine tähendab, et kas viga on poliitilises süsteemis või on Läti valijad debiilikud – nii vähemalt arvas sealne poliit-tehnoloog Jurgis Liepnieks. Tema argumentatsioon on äärmiselt lihtne: kui koosistuv parlament pole korda saatnud mingit uskumatut sigadust, siis pole ka selline laialisaatmine millegagi õigustatud.
Teisest küljest aga piisab lätlaste arvates ilmselt just sellestsamast, et seesinane koosseis ei olnudki võimeline midagi korda saatma, sest oli kohalike oligarhide (või siis minigarhide) kontrolli all. Vähemalt see loogika seisiski ametlikult kogu laialisaatmise taga.
Hea kolleeg, Läti politoloog Andis Kudors nägi toimunus vähemalt kahte positiivset külge. Esiteks sai Läti kodanik teadlikumaks oma kodanikuks olemisest – sellest, et tema häälel ja otsusel on tõesti mõju. Teiseks aga muutus Läti presidendi ebamäärane roll pisut tõsiseltvõetavamaks. Kui ikka järgmine Läti riigipea hakkab rääkima parlamendi laialisaatmisest, siis võtavad rahvasaadikud ka asja tähelepanelikumalt.
Uus poliitiline jõud peaks muutma
Uutel, sügisel toimuvatel valimistel saab ilmselt suurima (või vähemalt märkimisväärse) tulemuse seesama endine president VALDIS ??? Zatlers. Nimelt asutas ta uue erakonna – Reformipartei, mille populaarsus on praeguste küsitluste kohaselt üks suuremaid (ca 18%).
Ehkki uus moodustis Läti poliitikamaastikul on nii värske, et neil pole veel oma programmgi paigas, on mõningad olulisemad ideed juba välja hõigatud. Mõistagi peaks need ideed olema uuenduslikud – ikkagi Reformierakond.
Võtsin ühendust uue partei juhatusse kuuluva kolleegiga, politoloogiga Viktor Makarov. Või kui soovite, siis Viktors Makarovs, nagu on kirjas tema Läti passis. Toon välja mõned sõnumid, kuid rõhutan kolleegi palvel, et tegu on alles esmaste programmiliste punktidega, oma valimisplatvormi väljatöötamine ju alles algas!
Plaanitavad reformid
Esiteks plaanib uus erakond maksu- ja eelarvereformi. Kanda maksukoormus sissetulekult üle rikkusele (vähendada füüsilise isiku tulumaksu ja tõsta kinnisvaramaksu). Loobuda hukutavast eelarvepopulismist (ehk siis lubadustest suurendada pensione eelarvekriisi tingimustes, vähendada eelarvedefitsiiti).
Teiseks demograafilised reformid - maksusoodustus kahe ja enama lapsega peredele; lastele tasuta tervishoid; remigratsiooni toetamine.
Edasi haridusreform – nn austraalia mudel ehk siis õppelaenu tagasimakse vastavalt sissetulekule, kakskeelsuse juurutamine (koos kohustusliku läti keele oskusega). Integratsiooni teemal: alates 1991.a sündinud mittekodanike lastele automaatne kodakondsus. Demokraatia edendamine: reformide praktika laiendamine, eelkõige kohalike omavalitsuste tasemel. Jne, jne, jne.
Reaalsuse hukutav väljavaade
Ideed on ju vahvad, kuid õhku jääb kaks küsimust. Ilmselt ei saa uus jõud endale valimistel enamust, seega peab ta astuma valitsuse moodustamiseks koalitsiooni. Mis jääb aga koalitsioonilepinguis järgi esialgsetest lubadustest?
Teiseks muudab kogu selle asja juures pisut mõtlikuks uue poliitilise jõu soov jääda kõigi reformiplaanide juures tsentrisse. Tavaliselt tähendab selline soov vaid ühte – tahet meeldida kõigile. Kuid sel juhul kõlab üsna lootusetult lubadus mitte olla populist. Teisest küljest võib aga see tõesti tähendada soovi ületada rahvuslikku lõhet Läti ühiskonnas ning olla nö „rahvusülene“ ehk kõik osapooli ühendav.
Kui Lätis tulevad tõesti mängu uued näod ja uued ideed, oleks vahva. Kuid samas ... enamasti kipub ajalugu õpetama, et nö uus poliitika ei erine lõppkokkuvõttes millegi poolest sellest va pahakspandud vanast. Ning sellele järgneb pettumine. Jälle.
Karmo Tüür
25.07.2011
--------------
lugu ilmus 28.juuli 2011 PP veergudel