Monday, March 28, 2011

Ajaloo pahupoole tunnistamine

Venemaal ilmus üks paber millest Postimees kinni haaras. Seejärel küsis. Mina vastasin:)
---------------------

Tegemist on ülimalt huvitava dokumendiga. Kui võtta seda teksti ilma allikakriitikata, siis võiks siit teha vägagi kaugeleulatuvaid järeldusi. Soov tunnistada oma riigi ja rahva ajaloo pahupoolt kuulub ju vägagi õilsate ideede hulka.

Samas ei soovita aga kellelgi võtta ühtegi poliitilist dokumenti liiga puhta kulla pähe. Eriti veel, kui see publiku ette jõudmine toimub justkui salaoperatsiooni korras, läbi ülimalt vastuolulise allika.

Ühelt poolt tuleb tõdeda, et soov ajalugu nö destaliniseerida, ennast mineviku pattudest lahti rebida on Venemaa intellektuaalses ruumis alati olemas olnud. Enim kõlasid sellised loosungid Gorbatšovi perestroika ajal (siis küll koos kergelt masohistliku enesepiitsutamisega) ning mõningal määral ka varase Jeltsini ajal (siis juba tõsisema ümbermõtestamise sooviga). Nüüd, tinglikult öeldes Medvedevi ajal, on enesepuhastuslikke mõtteid taas vargsi kuulda.

Teisalt aga - sellised soovid pole kunagi olnud ei ajaloolaste, ammugi mitte poliitikute peavoolu hulgas kuigi levinud. See, et nüüd toodi vastutuse võtmise soov välja õiguskaitsja Mihail Fedotovi ja tema töörühma sõnadega, on üsnagi kõnekas.

Jättes endale õiguse pisut kahelda kogu meediakära aluseks olevas dokumendi autentsuses, kommenteeriksin ma asja nii.

Venemaal eksisteerib poliitiline soov eraldada „kärbseid kotlettidest“, kui pruukida Vladimir Putini kasutatavat lendlauset. Ehk siis eraldada vene rahva kangelastegu ja režiimi kuriteod. Nii Lenin kui Stalin püütakse viia piltlikult öeldes sulgude taha, jättes kõlama vaid vene rahva suur võit. Riigi enesemõtestamise seisukohast on see ülimalt adekvaatne samm, ehkki riskantne. Lihtsam on müüa mingit müüti suurte ja kõlavate nimede kontekstis kui väljaspool neid.

Siin jõuamegi kogu konstruktsiooni kõige nõrgem koha juurde. Väidetavalt peaks taoline enesepuhastus vähendama Venemaa eliidi/võimu/režiimi ja rahva võõrandumist. Ehkki teoreetiliselt võib see isegi õige olla, kuid seda ainult pikaajalises perspektiivis. Lühiajaliselt kutsub see aga esile terava vastureaktsiooni – mida muuseas on vene blogosfääris juba näha (nt siin ja siin)

Nii et mina võtaksin seda paberit kui omamoodi proovipalli, katset kombata reaktsiooni. Venemaa muutumisse kohe ja praegu uskuda ju võib, kuid see on pigem soovmõtlemine. Kui lõpuks maetakse maha Lenin (mida ennustasin juba 2010.aastaks), siis hakkan ka mina uskuma kavatsuste tõsidusse.

-----
Lugu ilmus PM portaalis.

Wednesday, March 16, 2011

Idarindel muutusteta

Ehkki koalitsiooniläbirääkimised pole veel lõppenud ning uus valitsus on veel moodustamata, võib väita, et 2011.a parlamendivalimised ei toonud endaga mingit muudatust meie välispoliitikas. Eriti ida- ehk Venemaa suunalises poliitikas.

Tavaliselt suhtun ma üsna halvasti artiklitesse, mis algavad lausetega „toimetaja palus kirjutada, aga mul pole midagi öelda“. Hetkel olen ma ise üsna sarnases olukorras ... ja üsna rahul selle tulemusega. Kohe seletan pisut lähemalt.

Pidin leidma vastuse küsimusele: „Kas möödunud parlamendivalimised võivad midagi muuta Eesti-Vene suhetes, nt piirilepingu teemal?“ Esimene reaktsioon – aruteda selle üle ju võib, aga intriigi selles küsimuses ilmselt pole. Sest vastus näib ju ilmselge! Koalitsioon ju tõenäolisel ei muutu ning miks siis peaks muutuma poliitika?

Kes saaks midagi muuta ...

Kuid proovime pisut sügavamalt mõelda. Eks ole, tundub loogiline mõelda, et kes siis võib saada välisministriks ja et mida see võib endaga kaasa tuua? Kui lasta silme eest läbi kõik võimalikud välisministrikandidaadid Reformierakonnast või IRL'st, siis tule ette ühtegi nö revolutsionääri, kes hakkaks midagi raginal muutma.

Kuid kui isegi mängida mõttega, et aga koalitsioon muutub, kas siis tehtaks midagi teisiti? Kas nt sotsiaaldemokraatliku välisministri poolt aetud välispoliitika oleks oluliselt teistsugune? Vaevalt!

Veelgi enam, ma väidan, et isegi kui välis- või koguni peaministriks saaks keskerakondlane, siis ei toimuks ühtegi radikaalset muudatust. Jah, võib-olla peaks Venemaa pool vajalikuks teha mõni näitlik hea tahte žest, kuid me ei räägi ju Venemaa poliitikast, vaid Eesti omast.

Ma saan suurepäraselt aru, et taoline väide tekitab rasvaseid küsimärke, kuid jään enda juurde. Ma ei näe, et ükski meie parlamendipartei oleks kardinaalselt teistsugustel seisukohtadel meie riiklike huvide suhtes või nende huvide saavutamise vahendite osas. Nüüd, kus valimiseelne tolm on langenud, võivad seda endale tunnistada ilmselt kõik osapooled.

... ja kas peakski?

Kõigest sellest tuleneb ainult üks – ja omamoodi väga positiivne – järeldus. Eesti riik on paljuski valmis saanud, tema poliitilised aluspõhimõtted paika loksunud. Jah, teha on palju, kuid siin on tegu juba sisepoliitiliste vaidlustega: kuidas ühisraha paremini ümber jagada. Kuid välispoliitikas mõttes pole suurematel (ja ka enamikel väiksematel) tegijatel sisulisi lahkarvamusi. Soovitan siiralt kahtlejail pingutada ja teha vahet päevapoliitilise nääkluse ning aluspõhimõtete vahel.

Eesti välispoliitika on ammu institutsionaliseeritud. Inimkeeli: see ei sõltu ühe isiku, isegi mitte ministri suvast, vaid seda juhib terve institutsioonide võrgustik ning arvestatav hulk professionaale. Jah, selline stabiilsus võib näida igavana, kuid on siiski parem kui personifitseeritud poliitika, üle-põlve-murdmine, kus uue isiku tulek võimule muudab kõik.

Lõpetuseks tulen kunstilise liialdusena mõjuva pealkirja juurde. Mulle tegelikult ei meeldi, kui välispoliitikas kasutatakse rinde-terminoloogiat: rinne, läbimurre jne. Kuid antud juhul kõlab kuulsa väljendi parafraseering sobivalt. Eesti välispoliitika idasuunal ei muutu. Vähemalt mitte nende valimiste tagajärjel.

Karmo Tüür
08.03.2011

---------
lugu ilmus venekeelsena DzD veergudel

Friday, March 11, 2011

Eesti. Pilk minevikku teel tulevikku


Selline pealkiri pole minu väljamõeldis, vaid Piiteri teleajairjanike oma.

Viimati Piiteris käies juhtusin andma intervjuu kohalikule telekanalile
TV100.

Sattusin teletegijate tahte läbi päris põnevasse punti: Ilves, Jänes, Pavlovski, Mezhevitsh, Lanko ... noh ja mina siis kah. Rääkimata saatejuhist Anastasia Izmailova.


Rõhuasetused saates on eestimaalase jaoks
ehk kohati kummalised, kuid minu meelest kukkus produkt päris hea välja. Huvitav igatahes:) Vaadata saab siin.

Thursday, March 10, 2011

Mistrali müügist ja Venemaa võimekusest


kolleeg küsis, mina vastasin. küsimused Prantsusmaa - Venemaa laevatehingust. minu vastused:

--------------

Alustuseks tuleb arvestada tõenäosusega, et see müügitehing võib ikkagi pooleli jääda. Väidetavad erimeelsused hinna osas (müüja soovivat ligi 10% kõrgemat hinda kui VF on valmis maksma - 1,15 mlrd USD 980 mln USD asemel) ning veidrad kumud vallandamistest vene merevägede juhtkonnas võivad viidata tõsistele probleemidele.

Samas pole hind siinkohal siiski määrav faktor, ilmselt on Venemaa valmis maksma vajaduse korral rohkemgi. Tegu on siiski mitte lihtlabase ostu-müügitehinguga, vaid tipptasemel käiva poliitilise kauplemisega.

Juhul kui müük lõpuks tõeks saab ja Venemaa käsutusse satuvad tippklassi dessantlaevad, siis muutub jõudude tasakaalus nii mõndagi. Seda küll mitte nö suures, strateegilises plaanis, kuid taktikalistes operatsioonides võivad need alused anda Venemaa Föderatsioonile suuri eeliseid.

Kas siit peaks tegema mingeid põhjalikke muudatusi oma ohuhinnangutes nt Balti riigid ja Gruusia? Siin pole võimalik anda ühest hinnangut. Endise mereväelasena võin väita, et nii Lääne- kui Must meri on sõjatandrina Venemaa jaoks üsna lootusetud - liiga lihtsalt suletavad väinu kontrollivate NATO liikmesriikide poolt. Teisalt aga tuleb kaitseplaneerijatel kaldakaitse võimekus kindlasti üle vaadata.

Kuhu ja milleks siis võib Venemaa neid laevu pruukida? Ühe võimaliku rakenduskohana nähakse Vaikse ookeani, lahendamaks nö Kuriilide probleemi. Teise ja suurema/olulisema tandrina aga Põhja-Jäämere ehk Arktika piirkonda. Tugevdatud kerega helikopterikandjad saavad tugevdada Venemaa kohalolekut üha olulisemaks muutuvas piirkonnas.

Üldistatult - juhul kui müük tõepoolest toimub, suureneb mitte niivõrd Venemaa üldine sõjaline võimekus, kuivõrd heidutusvõime. Seda võib aga lugeda piisavaks eduks Moskva jaoks, mille nimel tasub tõsiselt pingutada.

------------
vastused ilmusid jupiti TBT veergudel

Monday, March 7, 2011

Разбор полётов: araabia mässust ja Eesti välispoliitikast

Esimese teemana jutuks Liibüa. Kas Lääs saab midagi teha, peatamaks verevalamist? Kas majandus-sanktsioonid on adekvaatne samm? Ja kes kellele ikkagi saab piiranguid seada? Ning kes on see pool, kellele tugineda? Kas toimuv saab olla kasulik kellelegi, nt Venemaale kui naftamüüjale ... kuid Gazpromile kui kontsessioonide omanikule Liibüas?

Kas toimuv võib laieneda ka nt Iraanile? Miks aga ei ole araabia mäss võimalik Hiinas? Ning kas kõike seda saab üldse nimetada "jasmiini-revolutsiooniks" ... või peaks seda nimetama "testosterooni-revolutsiooniks"? :)

Teiseks teemaks oli Eesti välispoliitika - seda eelkõige läbi välismistri kõne parlamendi ees. Miks see valimiste eelsel ajal jäi niivõr tähelepanuta? Missugune ja miks just selline oli selles kõnes Venemaa roll?

27.veebruaril eetris olnud saadet saab kuulda
siin.