Postitasite sotsiaalmeedias vaimuka näite, kuidas tänasel Venemaal ajupesu toimib. Kui meie, so Venemaa, poleks 1000 päeva tagasi Ukrainale kallale tunginud, oleks võinud sõda puhkeda. Meie jaoks must huumor, aga Venemaal paraku paljude jaoks tõsi?
Paraku mitte ainult Venemaal, ka paljude meie enda heade kaasmaalaste peades elab vene retoorika täiesti edukalt edasi, rääkides sellest et Venemaa oli lihtsalt sunnitud ... ja nii edasi. Suhteliselt hiljuti ühes järjekordses filmikeses, kus küsitleti mh ka Narva elanikke, kuulis seda jutukest erinevate nüanssidega.
See on suurepärane näide sellest, et kui piisavalt kaua läbi piisavalt kuuldavate kõlarite korrata ükskõik missugust jampsi, siis leidub alati neid, kes jäävad kuulama
Sõda võttis tuhandendal päeval justkui uue pöörde. Ukraina kasutas rünnakus Venemaa Brjanski oblastile USA kaugmaarakette, milleks andis Ameerika tänane juhtkond loa. Venemaa välisminister Sergei Lavrov tunnistas seda ja ütles brasiilias G20 tippkohtumisel viibimise ajal ajakirjanikele, et algas “uus faas Lääne sõjas Venemaa vastu”. Lihtsalt veel üks poliitiline avaldus?
USA justkui andis loa ja Ukraina justkui kasutas. Minuteada pole kumbki pool seda veel ametlikult kinnitanud, kasutades veidikese samasugust taktikat, mis vene poolelt kõlab „их там нет“. Aga tõsisemalt rääkides arvan, et USA lahkuv administratsioon on lõpuks leidnud üles need otsustamisjulguseks vajaminevad organid, mida järgmisel presidendil küllaga leidub.
Mis aga puutub Lavroovi avaldusse, siis see on meenutab ühte teist venekeelset väljendit „Держите меня семеро“. Et vat nüüd lähen ma ikka kohe kurjaks kätte ja vat nüüd te saate kõik minu käest peksa. Tegelikkuses, kui Venemaal oleks väljaspool tuumasantaaži nupukest võimalik „kõigile peksa anda“, siis ta oleks eelkõige selle kõik juba Ukraina peal rakendanud.
Venemaa üritab jätta muljet, et Lääs eskaleerib konflikti, samas kui ta on ise oma pidevate raketilöökidega jm rünnakutega Ukraina tsiviilobjektide vastu asja eskaleerinud sinnamaani, et süüdistada teisi millegi „liigse“ tegemises on küüniline narrus.
Agressorriigi diktaator Vladimir Putin meenutab aeg-ajalt maailmale, et ta juhib tuumarelva omavat riiki. Laiaulatusliku Ukrainasse tungimise tuhandendal päeval allkirjastas Putin määruse, mis justkui lubaks kasutada tuumarelva senisest lihtsamini. Minu jaoks jäi selle otsuse mõte veidi segaseks – kas Venemaa taandab ennast taas mingisugustest rahvusvahelistest kohustustest?
Jällegi vene keele poole pöördudes – see määrus on lihtsalt „информационный повод“. Selline ise käsitsi loodud informatsiooniline ajend, mis võimaldab taaskord mainida sõna „tuumarelv“, ja et selle mainimise kontekst mõjuks kuidagi uudsena ja veelgi hirmutavamana. Tegelikult ja sisuliselt ei muutu ju ühe järjekordse paberi allkirjastamine seda relva ei suuremaks ega ohtlikumaks
Laiaulatusliku Ukrainasse tungimise tuhandendal päeval kinnitasid kõik Venemaa tähtsad ametiisikud, et „sõjaline erioperatsioon“ – nagu nad seda verist sissetungi nimetavad – jätkub kuni seatud eesmärkide saavutamiseni. Võimalikest rahukõnelustest ei räägi Kremlis keegi. Kas see tähendab, et vaatamata lääneriikide abile ja toetusele tunneb Venemaa ennast praegu veel kindlalt?
Eks need ole alati kaks eri asja, kas inimene tunneb ennast enesekindlalt või ta lihtsalt näitleb enesekindlust. Kolmandaks veel lisaks ka aspekt, et kas tal on põhjust tegelikult olla enesekindel, aga see on juba omaette teema.
Venemaa lihtsalt peab käituma enesekindlalt, kasutades muuseas väga hästi ära Lääne ebakindluse fooni. Paraku neid inimesi ja riike, kes räägivad sama enesekindlas võtmes, et see sõda PEAB lõppema Ukrainale sobiva võiduga, on ju kaugeltki mitte enamuses. Sellel foonil saab Moskva loota, et temal jätkub auru ja kannatust kauemaks kannatada välja seda sõjavalu
Kaitseväe endine juhataja Martin Herem väljendas oma ärritust üleoleva suhtumise pärast Põhja-Korea sõdurite ja relvade kasutamises Venemaa sõjas Ukraina vastu. Temaga tuleb nõustuda. Venemaa sai 10 000 ühikut kahuriliha juurde ja väidetavalt üsna väikese raha eest. Põhja-Korea huvi sõdida Venemaa poolel on aga selgelt poliitiline, mitte rahaline. Mida paariariik sellest sõjast loodab?
Mitte ainult poliitiline, vaid ka puhtalt sõjaline. Ei ole olemas armeed, kes ei sooviks saada sõjakogemust, eriti praeguses, üha kõrgtehnoloogilisemas sõjas. Sa oled kas praegu kohal ja omandad need kogemused või sa oled järgmiseks sõjaks kehvasti ette valmistunud. Kuri-Korea sõjaväelased saavad praegu hindamatu kogemuse ja ma ei pea silmas neid mehi, kes kaevikutes peavad istuma, vaid staabirahvast ja sõjatehnika loojaid. Nad saavad kogemuse selleks sõjaks, mida nad tegelikult pidada tahavad – sõjaks USA ja tema liitlase Lõuna-Korea vastu.
Aeg-ajalt jõuavad meieni uudised, et mõne lääneriigi juht on pidanud Putiniga telefonivestluse. Viimati kiitis Kremli pressiesindaja Putini ja Saksa kantsleri Olaf Scholzi “asjalikku ja põhjalikku” telefonivestlust. Telefonidiplomaatia täna ju ei toimi? Milleks on suurel ja Ukrainat abistavalt Euroopa riigi juhil vaja Putiniga vestelda?
Eks Saksamaa senist kantslerit vaevab seesama tõbi mis USA senist presidenti – otsustamatus. Kuid nii nagu Biden on nüüd suhteliselt vabamaks meheks saanud, nii ka Scholz teab, et tõenäoliselt tema umbusaldamine tuleb ning järgmiseks kantsleriks saab teine mees. Ainult et kui Bideni suutis nüüdseks jõuda rakettide kasutamise loa andmiseni, siis Scholz telefonitoru võtmiseni, et olla pildil aktiivse sekkujana, mitte järele lohisejana. Kas see nüüd muidugi kaalub üles Tauruste mitte-andmist, on väga küsitav.
Venemaa välisministeeriumi peamine kõneisik Maria Zaharova kinnitas hommikul raadios Sputnik, et maailma üldsus näeb igapäevaselt lääne ideoloogia kokkuvarisemist, mida ei ole enam võimalik varjata. Isegi tänase Venemaa ametnike sõnavara on pärit justkui Nõukogude Liidu kõige hämaramatest aegadest. Selline tühjade loosungitega vehkimine toimib siis põlvest põlve ja siiani?
Selle peale võiks vastata filmitsitaadiga „ärge lugege nõukogude ajalehti enne lõunat“. Selles on muuseas vähe nalja ja palju tõtt, sest vene praegune režiim on teadlikult võtnud kasutusele nõukogude märgisüsteemi, teades et see toimib. Sisuliselt on see jutt ju jabur, sest no palun selgitage mulle, misasi on „Lääne ideoloogia“? Aga vormiliselt on see tuntud formuleeringute jätkuv kasutamine, mis annab omamoodi turvatunde – jätkub sama jama mis alati, sama absurd ... ja absurd on totalitaarse režiimi instrument.
Venemaa valmistub juba tähistama järgmise aasta 9. maid, nende jaoks siis 80 aasta möödumist võidust Suures Isamaasõjas. Loomulikult seob Venemaa propaganda selle päeva sõjaga Ukrainas, aga kuidas küll – mingit võitu Venemaa selleks ajaks saavutanud ju ei ole?
Venemaa jaoks on võit see, mida nad võiduks nimetavad, olgu selleks kasvõi „Läänele vastuhakkamine“ ja „uue ning õiglase maailmakorra ehitamine“
Venemaal on alanud mingisugune diskussioon ajaloo senise kontseptsiooni muutmiseks. Koolide ajalooõpikuid on Venemaa varemgi ümber kirjutanud, aga nüüdne algatus – oled sa aru saanud – tähendab siis mida?
See ajaoo ümberkirjutamine ei ole „ajaloo ümberkirjutamine“, vaid „ümberkirjutamise vastu võitlemine“ – mis siin arusaamatut on? Tegelikult on see innukuse ilmutamine, aktiivse tegutsemise imiteerimine. Nö alumise korruse seltsimehed näitavad, et nad on valmis käised üles käärima ja kohe riigi kasuks tööle hakkama, kui ainult ülevaltpoolt tulevad selged juhtnöörid!
---
küsisid Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saatelõik järelkuulatav
siit
