Esmapilgul näib täiesti narrusena idee, et end pidevalt SUUR-riigiks manav Venemaa on sunnitud pöörduma abi järgi riigi poole, mis on enam kui sada korda väiksema pindalaga ja viis korda väiksema rahvastikuga. Ostma endale riisi ja tehnoloogia eest palgasõdureid ja lahingmoona, seda enam et esimese sobivuses ja teise kvaliteedis antud sõja kontekstis on põhjust kahelda.
Tõsi küll, just nende kahe parameetri osas, et kui palju on ühel ja teisel poolel relvade all mehi ja kasutusel tulistavat rauda, valitseb kahe riigi võrdluses enam-vähem pariteet. Portaali Firepower andmetel on mõlemal tegevarmees üle miljoni mehe, nt mobiilseid raketiseadmeid kummalgi u 3000 ja liikursuurtükke vastavalt 6 tuh vs 4,5 tuh.
Kaks teemapundart
Kuid kui jätta kõrvale asja militaar-tehniline pool, siis annab taolise kentsakas-ootamatu liidusuhte tekkimine kaks vihjet suurematele teemapundardele, millest Moskva ilmselt väga hea meelega ei räägi.
Alustuseks, tajumaks selle, nüüdseks ametlikult kuri-Koreaga vormistatud julgeoleku alase liidusuhte sõlmimisega toimunud kannapöörde äkilisust, tuletan meelde, et veel hiljuti olid Venemaa Föderatsioonil täiesti töökõlbulikud koostööfromaadid kahe peamise Lääne klubiga. Toimisid nii NATO-VF Nõukogu kui ka Strateegilise partnerluse ja koostöö lepe Euroopa Liiduga. Nüüdseks on need viimased mõistagi unustatud.
Esimene, millest kuri-Koreatamine räägib, on see, mida Venemaa tahab teha, ehkki sõnastades seda läbi põiklev-kunstiliste kujundite. Ta tahab üles ehitada mingisugustki liitlaskonda, mis kannaks tinglikult nime „Lääne-vastane koalitsioon“.
Lääne-vastane koalitsioon
Kuna aga sellisesse koalitsooni oleks avalikult raske kedagi värvata, siis öeldakse hundi asemel susi. Nii näiteks hiljuti Moskvas toimunud Balti ja Musta mere uuringute assotsiatsiooni nimelise ühingu üritusel nimetati seda „globaalne mitte-Lääs“ (Коллективный НеЗапад).
Rahvusvaheliste suhete teooriate hulgas on olemas lähenemine nimega konstruktivism, mis räägib sellest, kuidasmoodi moodustatakse ja kujundatakse regioone, liite, ühendusi ja kuuluvusi. Kuidasmoodi lõputu kordamise, triikimise, sisendamise, masseerimise ja pähetagumise kaudu kujundatakse inimestes välja lihtsustavad üldistusd, suhtumised stiilis "need X on kõik taolised" ja "meie siin Y oleme hooooopis teissugused"
Üks parimaid-lollakamaid ja arusaadavamaid näiteid on sõnamärk "fašist" koos graafilise märgiga "haakrist", mis läbi miljonite kordamiste on saavutanud püsiva ajukahjustuse sadades miljonites peades. Nüüd siis tegeleb vene infomasin selle nimel, et esile manada uus ühtekuuluvustunne nimetusega "globaalne lõuna", "maailma enamus" ja "kollektiivne antiLääs"
Strateegiline üksindus
Nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, siis kolonialismi-vastasel pinnasel kultiveeritav läänevastasuse tunnetus on omal moel neo-kolonialism. Et kui varem pidid paljud riigid ja rahvad alluma Läänest tulnud kolonisaatoritele, siis nüüd peaksid nad oma ressursid panustama vastuseisule Läänega, lihtsalt nüüd uute juhtide, sh Moskva juhtimisel. Kuri-Koreal on selles mängus täiesti lihtne, kuid värvikas instrumentaalne roll – näidata, et Lääne-vastasust ei maksa peljata. Et: „näete, meil on siin püstihull ja räuskav-agressiivsest retoorikast punsunud partner, kes täristab relvi nii nagu jaksab ning Lääs ei suuda talle midagi tõsist ära teha!“
Ja teine teemadepundar, millele see kuri-Koreatamine tegelikult kõige eredama valgusvihu suunab, on Venemaa strateegiline üksindus. Isegi Moskvaga otseses sõjalises liidus olevad lähinaabrid ei tõtta talle appi. Valgevenegi, kõige tihedam sundliitlane, laseb vaid kasutada oma territooriumi ja ulatab näpuotsaga vana nõukogudeaegset sõjatehnikat.
Vaatamata sellele, et osad palavikulisemad pead võtavad tõsimeeli rääkida Hiina-Venemaa koostööteljest ja BRICS soovist ning võimekusest astuda vastu NATO’le, pole need kumbki rohkemat kui soovmõtlemised. Venemaa katsed näidata ennast „vana maailmakorra“ lammutajana ning „uue, õiglase multipolaarse“ maailma korra ehitajana on arusaadavad, kuid vaadakem otsa reaalsusele.
Kas Venemaa on suutnud kasvõi iseennast tegelikult ära hallata ja tõhusa toimijana üles ehitada? Või viia omaenda plaanide kohaselt läbi kolmepäveast sõjakäiku Ukraina vastu? Samapalju suudab ta uut maailmakorda kehtestada. See muidugi ei tähenda, et Moskva ei kasutaks lammutamise-ähvardust, survestamaks Läänt uuele, endale sobivale koostööle.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment