Venemaa võidulainel

Lõpuks ometi on pidu ka nende tänavas, kes on oodanud häid uudiseid ida poolt. Venemaa on justkui astunud vedamise ajajärku, kus kõik näib õnnestuvat. No olgu, võib-olla mitte kõik, aga jätame seekord halva kõrvale. Mõnikord ju ometi võib, kas pole?

Esimesed suuremad uudised tulid sprodivallast. Tunnistan ausalt, et olen ise selles tume nagu tubakas ja pidin jupi vaeva nägema, et end pisutki kurssi viia. Nagu mu üks kolleeg tögab – ei saa olla Venemaa spetsialist, kui ei tea midagi jalgpallist ja balletist. Eks tuleb siis pingutada, seda enam et Venemaa on juubeldamist otsani täis.

Kõigepealt tuli jalgpall. Peterburi Zenit võitis 15.mail jalgpalli UEFA karikasarja. Võit seisuga 2:0 šotlaste üle oli loomulikult jalkasõpradele – ja neid on Venemaal kõvasti – tubli uudis, kuid siiski ei midagi erakordset. Nimelt oli see Venemaale juba teine võit selles sarjas viimase nelja aasta jooksul.

Seejärel hoki. Venelaste kunagine au ja uhkus, ala milles pidevalt prooviti rinda parimatega ehk kanadalastega. Seetõttu on venemaalaste jaoks eriti oluline, et 18.mail saavutati hoki maailmameistrivõistlustel võit justnimelt Kanada üle nende koduväljakul 5:4. See oli juba midagi erakordsemat – nimelt võit, mida oodati 15 aastat.

Võidukale meeskonnale korraldasid kodus vastuvõtu kaks presidenti – Venemaa president Dmitri Medvedev ja legendaarne vene hokimängija, Kanada vastu korduvalt ja võidukalt mänginud Vladislav Tretjak, kes on nüüd vene hokiliidu president.

Muuseas, sellele eelnes uudis, et venelastest hokimängijad on NHL esikümnes esimese, teise, neljanda ja kümnenda koha, tõsi küll, seda välismeeskondades mängides. Kuid asi seegi, kas pole?

Kindlasti saab Venemaa plusspoolele kanda ka selle, et Moskva võõrustas 21.mail UEFA Tšempionide Liiga finaalmängu, kus omavahel olid vastamisi Manchester United ja Londoni Chelsea. Muuseas, viimane kuulub Venemaa ühele rikkamale tegelasele – Roman Abramovitšile.

Selleks, et mängu saaks Moskvas läbi viia, pidi Venemaa investeerima 30 miljonit USD, kuid see-eest kanti rekonstrueeritud Lužniki staadion eliit-nimekirja. Moskva jäi küll mängu korraldamisega kahjumisse, kuid seda võib võtta kuid tohutu investeeringuna linna ja riigi maine parandamiseks. Küsitlus vutisõprade hulgas näitas, et 91% jäi toimunuga rahule.

No ja lõpuks Eurovisioon. 24. mail selgus, et Venemaa võitis ka selle. Ja see on juba tõeliselt erakordne, sest 1956.aastast saadik peetud võistlusel on Venemaa osalenud 10 korda alates 1994.a., jäädes kahel korral kolmandaks, kahel teiseks ning nüüd lõpuks esikoht. Dima Bilan jäi 2006.a. teiseks, nüüd lõpuks sai ka tema ja kogu Venemaa võidurõõmust hõisata.

Üks huvitav küsitlus väidab, et Venemaa elanikud on üldse muutunud õnnelikumaks. Kui 1998.a. oli õnnelikke 60%, siis värsketel andmetel loeb end enam või vähem õnnelikuks juba 77%. Õnnetute osakaal langes 25lt 15%le.

Mis siis ikka – õnne sulle, idanaaber! Sest see kulub ju kõigile ära.

Karmo Tüür
26.05.2008

Sevastoopoli samba

Kogu tants ja tagaajamine Tallinna pronkssõduri ümberviimise kõrval kahvatud praegu Ukrainas toimuva kõrval. Kui Eestis tõsteti ühest kohast teise üks ausammas, siis Ukrainas soovitakse suisa maalt välja visata Venemaa sõjaväelise au ning kuulsuse hiigel-mälestusmärk – Sevastoopoli mereväebaas.

Sevastoopol asutati 1783.a. peale seda, kui Venemaal õnnestus vallutada Krimm. 1854-55 toimus Krimmi sõja raames kuulus Sevastoopoli piiramine, mida venelased peavad oma sõja-ajaloo üheks eredamaks hetkeks. Kui vene madrused olid sunnitud taanduma, uputasid nad kogu oma laevastiku, sulgedes sel moel sissepääsu sadamasse. Ka hiljem, kuni II Maailmasõjani välja, on Sevastoopol endast kujutanud olulist tugipunkti vene sõjalisele võimule piirkonnas ning seda merekindlust peetakse Kroonlinna ja Gibraltari kõrval Euroopa kuulsaimaks.

Peale pikki vaidlusi ja vägivaldseidki kokkupõrkeid kirjutati 1997.aastal lõpuks alla lepingule, millega Ukraina nõustus Venemaa Musta mere laevastiku ja tolle peakorteri paiknemisega Sevastoopolis kuni aastani 2017. Kohalik elanikkond kipub küll olema üle igasuguste piiride venemeelne, kuid siiski näis, nagu oleks probleem lahenenud.

Tüli tühjast sõnast
Kuid nüüd on asi taas teravaks läinud. Ukraina president nõudis, et kahe kuu jooksul, 20.juuliks oleks välja selgitatud, mis juhtuks, kui rendileping tühistada. Ehk siis - milline on Venemaa sõjaväe kohalviibimise mõju ja millised saaksid olema selle lahkumise tagajärjed.

Ajendiks sellele avaldusele sai ilmselt Moskva linnapea Juri Luzhkovi sõnavõtt, kus too sisuliselt nõudis Sevastoopoli üleandmist Venemaale. Tõsi küll, ega selles soovis pole midagi uut. Vene pool on korduvalt rõhutanud, et kogu Krimm anti Ukrainale üle pool-juhuslikult, 1954.a. NSVL toonase liidri Nikita Hruštšovi algatusel ning et see otsus tuleks ümber vaadata. Pealegi on Lužkov olnud läbi aegade vene nn kaasmaalaste ja laiemalt nn lähivälismaa teemal ägedamaid sõnavõtjaid.

Hakatuseks keelas Ukraina Lužkovile sissesõidu ning nüüd siis hakatakse arutama, kuidas üleüldse vene vägedest lahti saada. Ukrainal on peale kõige muu tagataskus ka tõsine trump – nimelt põhiseadus, mille paragrahv 17 keelab välisriikide sõjaväebaaside paiknemise Ukraina pinnal.

Milleks seda vaja on?
Väidetavalt olla Venemaa Föderatsiooni merelaevastik aga juba ammugi ette valmistamas baasi ümberpaigutamist Sevastoopolist Novorossiiski, Venemaa enda Musta mere sadama lähistele.

Tõsi küll, selline vangerdus ei ole Venemaale kindlasti kasulik. Kunagise nõuka-aegse madrusena ning mõlemas sadamas käinuna võin kinnitada, et Sevastoopol on võrratult parema asukohaga. Soovitan asja oma silmaga kaeda kas kaardilt või nt Google Earthi vahendusel.

Võta nüüd siis kinni, kas Lužkovi sõnavõtt oli tõesti juhuslik või sooviti sellega ainult protsesse kiirendada. Tõsi küll, miks seda vaja peaks olema?

Üks võimalik seletus, et sel moel võidavad mõlemad – nii vene pool, kes saab loobuda veel ühest tülikast ja kulukast välisbaasist (tuletan meelde, et Putini ajal loobus Venemaa mitmetest taolistest) kui ka ukraina pool, kes vabaneb sisepoliitilisest probleemist. Kuid see kõlab üsna vandenõuteoreetiliselt.

Teine ja veel hullem versioon võiks kõlada, et sel moel saab Venemaa viia märkimisväärselt suure väekontingendi lähemale Abhaasiale ning Sotšile. Kuid kas seegi saab tõene olla? Võiks ju Moskva sama asja teha palju vähema kisa ja kärata.

Võib-olla on kõige õigem siiski üks ingliskeelne ütelus s… happens, mis maakeeli kõlab umbes nii „no ikka juhtub“.

Karmo Tüür
22.05.2008

Venemaa energeetiline haare Balti riikide ümber tugevneb

Kaliningradi tuumajaama rajamine on omamoodi Moskva vastukäik Balti riikide energeetilise sõltumatuse taotlusele, kaugemaks eesmärgiks on Venemaa põlistamine Euroopa Liidu elektriturul.

Mõni aeg tagasi imbus ajakirjandusse Venemaa plaan rajada Kaliningradi oblastisse aatomielektrijaam. Enamasti olid teated selle kohta üsna kuivad, Eesti ajakirjandus rääkis pisut ka väljakutsest, aga sinna see ka jäi. Minu meelest on siiski tegu millegi pisut enama kui lihtsalt elektrijaama rajamisega ning seetõttu proovin teemat pisut avada.

Balti riigid on jupp aega - ja seni suhteliselt viljatult - jauranud selle ümber, et oleme energeetiliselt liiga suures sõltuvuses VF energiaturust, seda antud hetkel elektrienergia kontekstis. Korduvalt on kasutatud "energeetilise saare" kujundit, kirjeldamaks olukorda, kus oleme ülejäänud EL elektrivõrkudest lahutet (seni ainuke kaabel Soomega ei muuda üldpilti).

Küll aga oleme saba ja sarvedega seotud Venemaa elektrituruga. Eesti puhul on see seos justkui kaudsem, kuna toodame ise oma elektri ja müüme ülejääki väljagi. Leedu on senikaua ka olnud üsna isesuutlik tänu oma Ignalina elektrijaamale. Läti sõltuvus paistis seni enim silma.

Tegelikkuses oleme seotud palju enam kui senine pilt lubaks arvata. Olulisim on vast see, et oleme nabanööri ehk kaableid pidi seotud Venemaa turuga ilma, et meil oleks võimalus kaitsta vene elektri kõikumiste eest. Vajalike kaitseseadmete muretsemist on siiani liiga kulukaks peetud.

Sellise energeetilise sõltuvuse lahenduseks on pakutud põhiliselt kahte võimalust. Esiteks iseseisva elektritootmise laiendamist, teiseks täiendavate sidemete loomist Balti riikide ja EL jaotusvõrkude vahel.

Lisaks on räägitud ka elektriimpordi piirangutest, kuna Venemaal elekter on nö „räpane“ ehk Venemaal ei järgi kõiki Euroopas vajalikuks peetavaid norme – aga see on keerulisem tee. Kui ikka elektrit ei jagu, siis ostad sisse seda, mida saad – keskkonnateadlikud soomlased ostavad vene elektrit nii mis mühiseb.

Iseseisva tootmise tugipunktideks on seni olnud kaks jaama – Eesti põlevkivijaam ja Leedu aatomijaam. Leedu praeguse jaama vananemise ning peatse sulgemise tõttu oleks vaja rajada uus. Ühisüritusena planeeritud projekti senine areng ei tekita just suurt optimismi Balti koostöö osas. Täiendavate sidemete loomine (peale Eesti kaablite) on seotud Poola kaasamisega – aga just see on osutunud tüliõunaks, mis Leedu tuumajaamaprojekti pidurdab.

Kaliningradi oblastisse Vene tuumajaama rajamine, või vähemalt sellest rääkimine, mõjutab mõlemat "iseseisvumis-meedet". Juhul kui Kaliningradis saab poliitilise otsuse tulemusel (loe = kiirelt) rajatud oma tuumajaam, siis kaob otsene sund (kummitav elektripuudus) tegeleda omaenda jaama rajamisega ning lahkhelid selle ümber süvenevad veelgi. Ning kui Kaliningradi jaam saab rajatud, on üsna tõenäoline sealt kaablite tõmbamine mõlemale poole – nii Leedu kui Poola suunale - lihtsalt mõlema riigi huvi tõttu osta odavat energiat. See aga tähendab, et võimalik ühendus EL võrkudega saab Balti riikide jaoks toimuma läbi Vene "jaotuskilbi".

Venemaa Föderatsioon saavutab seega kaks kasu korraga – Balti regiooni energeetilise iseseisvumise vältimine ning enda "installeerimine" EL elektrisüsteemi.

Balti riigid aga ei saavuta kumbagi – ei iseseisvat tootmist ega rippumatut ühendust. MOTT.

Karmo Tüür
19.05.2008

Serbia nihkub Euroopasse või kuhu?

Poliitika tundub tihtipeale üsna ebaaus mäng. Valimistel pannakse kodaniku ette tihti omavahel sobimatud küsimused, köetakse rahvas lubadustega üles ning valimiste järel proovitakse taas mängida kokkuleppimise mängu. Proovime vaadata, kuhu see võib viia – seekord Serbia näitel.

Pisut enam kui nädal tagasi, 18.mail toimusid Serbias erakorralised parlamendivalimised. Asi selles, et 8.märtsil 2008 läks Serbia senine valitsus lõhki, suutmata leppida Kosovo iseseisvumisega.

Valimistulemused aga ei toonud loodetud selgust. Kahe suurima jõu – euroopameelsete ja radikaalide – valimistulemused erinesid oodatust. Valimis-eelsed sotsioloogilised küsitlused lubasid mõlemale umbes kolmandikku häältest. Tegelikkuses said euroopa-meelsed hääli pisut rohkem (39%) ja radikaalid eeldatust veidi vähem (29%).

Erinevused ootuste ja tulemuste vahel näivad olevat tühised, kõigest mingid paar protsenti, ent annavad siiski võimaluse väita, et valimistel võitsid euroopameelsed, keda juhib Serbia praegune president Boris Tadics.

Kuid paraku ei anna see suhteline võit valimistel veel õigust moodustada uut valitsust – seda iga poliitilise jõu peamist eesmärki. Selleks oleks vaja kas üksi või koos oma lähimate liitlastega saavutada kindel enamus parlamendis.

Nüüd tuleb teha ehk tüütuna näiv, ent hädavajalik ekskurss arvude maailma. Serbia parlamendis on 250 kohta, seega koalitsiooni moodustamiseks on vaja kokku saada vähemalt 126.

Praegused valimistulemused annavad euroopameelsetele 102 kohta, kes võivad arvestada liberaalide toetusega (20 kohta), kuid vajavad enamuse saavutamiseks veel ka sotsialistide hääli (13 kohta). Sel juhul saaksid nad kokku üsna napi, ent siiski toimiva enamuse ehk 135 kohta.

Ent umbes sama suur võimalus on moodustada valitsuslepe radikaalide (78 kohta), natsionalistide (30) ja sotsialistide (20) vahel. See liit annaks veel napima enamuse – ainult 128 mandaati – kuid koalitsioonileppe moodustamiseks piisab sellestki.

Nagu näha, on otsustaja rolli sattunud sotsialistid, kelle valikust sõltub Serbia valitsuse moodustamine. Paraku on taoline olukord üsna ennustamatu. Kunagi Slobodan Miloševitši poolt asutatud partei toetajaskond on üsna euroopa-vastane. Või ütleme pigem nii, et nagu enamik praeguseid vastaseid, on ka nemad Euroopa-orientatsiooni vastu Kosovo tõttu.

Praeguste valimiste põhiline küsimus näiski olevat – kas olla Euroopa poolt või Kosovo iseseisvumise vastu. Pisut nagu ebaaus on niimoodi küsida, kas pole? Aga kujutage ette, kui meie leppimatutelt oleks küsitud, kas nad Euroopa poolt või Tartu rahu piiride loovutamise vastu? Ja seda olukorras, kus nn „territoriaalse kaotuse probleem“ oli rahval teravalt õhus?

Nii ongi kujunenud olukord, kus suurima häältesaagi sai erakond, kes rääkis euroopalikest väärtustest, võimalusest kiirelt ühineda Euroopa Liiduga, tuua vaesuses virelevasse ning abirahadest elatuvasse riiki sisse välis-investeeringuid, luua uusi töökohti või rännata parema teenistuse nimel piirideta Euroopasse.

Valitsuse võib moodustada aga hoopis teine seltskond, kelle kandvaks ideeks on naasemine juba võimatusse minevikku, loosungiks kibestumus ning toetajateks mitte just kõige demokraatlikuma meelestusega jõud. Ei pea vist täpsustama, millise riigi toetusele seejuures apelleeritakse?

Tõele au andes tuleb aga öelda, et on olemas veel ka kolmas võimalus. Et ei tule võimule ei euroopasse-tahtjad ega kosovo-ihalejad, vaid valitsus jääbki moodustamata. Sel juhul võib asi päädida hoopiski mõne aja pärast uute erakorraliste valimistega. Kas see oleks parem?

Karmo Tüür
19.05.2008

Gruusia parlamendivalimised

Gruusias kipub kõik viimasel ajal erakorraline olema. 21.mail leiavad aset erakorralised parlamendivalimised. Nende toimumisaeg pandi paika viimastel erakorralistel presidendivalimistel.

Mäluvärskenduse korras – jaanuaris toimunud presidendivalimistel sai senine president Mihhail Saakashvili enda toetuseks 54%. Ühtlasi küsiti rahva käest (keda ilmus valimisjaoskondadesse 46% valimisõiguslikest kodanikest) veel kahte asja. Esiteks, et kas nad toetavad Gruusia astumist NATO liikmeks (poolt 61%) ja nõusolekut parlamendivalimiste ületoomisega 2008.a. novembrist maisse (poolt 64%).

Vaid mõni kuu enne uusi valimisi, märtsis 2008.a. kehtestati uued mängureeglid – võeti vastu uus valimisseadustik. Nii langetati valimiskünnis 5%le (senise 7% asemel), muudeti rangemaks senine üsna lõtv valijate nimekirjade koostamise kord jne.

Üsna erakorraline on ka see, et aprillis loobus juhtiva presidendi-meelse erakonna Ühendatud Rahvuslik Liikumine esinumber Nino Burdzhanadze nimekirja juhtimisest. Muuseas, see Saakashvili poolt 1991.a. asutatud partei pürib sama üle-euroopalise poliitilise ühenduse Euroopa Rahvapartei liikmeks, kuhu kuulub Eestist Isamaa ja Res Publika Liit.

Teisalt toimusid ümbergrupeerumised ka põhilises opositsiooni-erakondade liidus, mis möödunud presidendivalimistel näis kujunevat arvestatavaks jõuks. Hetkeseisuga osaleb tulevastel valimistel kolm valimisliitu ja üheksa erakonda. Gruusia poliit-maastik on alles korrastumisel – muuhulgas osaleb valimistel ka üpris kummalise nimega nähtus nagu Gruusia Sportlaste Liit.

Venemaa mõju
Erakorraline, et mitte öelda enamat on ka olukord Gruusia separatistlike piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Ehkki enamasti näidatakse eriti esimeses valitsevast kriitilisest olukorrast rääkides näpuga Venemaa peale – ja seda õigustatult – pole ka Gruusia ise paipoisina käitunud. Erosi Kitsmarishvili, praegune Gruusia suursaadik Venemaal, tunnistas hiljutises intervjuus raadiojaamale Eho Moskvy, et Gruusia on ka ise käitunud hoolimatult ja üleolevalt oma väikerahvaste suhtes.

Venemaa abiga Abhaasia kohal alla lastud Gruusia mehitamata luurelennukite saaga kipub juba mitte erakordseks, vaid naeruväärseks. Abhaaside andmetel peaks neid lennuseadmeid olema juba alla lastud vist seitse – kui nüüd arvepidamine pole sassi läinud. Lugu kipub juba meenutama nõuka-aegset liialdamist, mil usinamate kolhooside aruannetes kippus külvipind ületama majandi kogupindala.

Teine Moskva käik – Gruusia veini ja mineraalveo sisseveo keeld Venemaale – tuli Gruusiale tegelikult kasuks – veini kvaliteet paranes ning grusiinid õppisid oma kaupa müüma lääne turule. Üleüldse tundub, et Moskva võtted nö probleemsete naabrite mõjutamisel kipuvad väga ühekülgseks jääma. Ähvarduste ja sanktsioonide rakendamine on seni andnud vaid äraspidiseid tulemusi – naabrid kipuvad järjest eemale pöörduma.

Venemaa käitumises võib täheldada ka mõningaid kiirustamise märke. 2014.a. lõuna-Venemaal Sotšis toimuv olümpia pole enam mägede taga. See, mis toimub praegu Tiibeti tõttu Hiina olümpiamängude ümber, toimib hoiatava näitena ning probleemile üritatakse ilmselt lahendust leida ennem rahvusvahelise tähelepanu koondumist Venemaale.

Detaile seadustest
Kuid tagasi eelseisvate valimiste juurde. Põhiseaduse kohaselt peaks kunagi Gruusias sisse seatama kahekojaline parlament – kuid seda alles siis, kui tingimused on sobivad ja seaduslikud omavalitsused toimivad üle kogu riigi. Sel juhul saaks ühes kojas – Senatis – istuma piirkondade esindajad koos presidendi poolt määratud senaatoritega.

Seni aga valitakse esindajaid parlamendi ainsasse tegutsevasse kotta, mille liikmete arv väheneb seekord tublisti. Senise 235 liikme asemel saab alates nendest valimistest olema 150 rahvaasemikku (see on muide üsna lähedal ideaal-valemile, mille kohaselt parlament võiks olla kuupjuur rahvaarvust. Gruusia elanikkond on umbkaudu 4,5 miljonit ja kuupjuur sellest oleks 160). Nendest 100 kohta täidetakse proportsionaalse, 50 enamusvalimiste põhimõtte järgi. See aga tähendab, et välistatud ei ole ka valimiste teine voor, kui mõned ringkonnamandaadid jäävad täitmata.

Muuseas, üks vahva detail veel Gruusia valimisseadustikust – kõik valituks osutunud kandidaadid peavad kahe nädala jooksul esitama tõendi, et nad pole narkosõltlased ega –tarbijad. Juhul kui see test ebaõnnestub, jääb ametisse astumine ära.

Kui kõik on nii erakorraline, siis milliseks võivad kujuneda valimistulemused? Näib nii, et ei midagi erakorralist, pigem ootuspärane – seda kinnitas ka Eesti saadik Gruusias Harry Lahtein. Ilmselt võidab praegune juhterakond, kel on võimalik saada isegi parlamendikohtade enamus ning kokkuvõttes pääseb parlamenti 4-5 suuremat poliitilist jõudu.

Tuleb ainult loota, et see kõik viib Gruusiat lähemale stabiilsele demokraatiale, mille üheks tunnuseks on võimude lahusus. Viimasega on Gruusias veel raskusi.

Karmo Tüür
15.05.2008

Разбор полётов: võimuvahetus Venemaal ja Serbias

Venemaal toimunud võimuvangerdus - kas midagi muutub? Ning kui muutub, siis mis? Meie jaoks ehk põnevaim küsimus - kas midagi muutub Eesti-Vene suhetes? Või üldse Venemaa Föderatsiooni välispoliitikas?

Minu pisike soovitus on jälgida Tartu-Pihkva laevaliini arenguid - kui siin midagi toimub, siis ehk on põhjust edasi rääkida millestki :)

Serbia valimistel saavutasid oodatust rohkem hääli euroopa-meelsed jõud ning oodatust vähem radikaalid-natsionalistid. Ootamatult kujunes otsustavaks jõuks Miloševitši poolt asutatud sotsialistide partei. Kes siis ikkagia sub moodustana valitsust ning mis võib muutuda?

See ja varasemad saated saadaval esialgu siit, hiljem siit.

Paratamatud jamad annavad mõnikord võimalusi

Jamad kipuvad korduma – kas see on mingi halvastiuuritud loodusseadus? Vaevalt jõuab üks suurem kriis vaibuda, kui juba hakkab tuure koguma uus.

See, et maailma ajalugu näikse järgivat mingeid tsükleid, tõuse ja mõõnu, on tähele pandud juba ammu. Seesama tõus ja mõõn, öö ja päev, maakera soenemine ja jahtumine ning muu viib paratamatult mõttele, et eks inimtegevuski allu sarnastele rütmidele.

Juhtusin hiljuti taaslugema hea kolleegi, nüüdseks pensioneerunud Kaido Jaansoni (pildil) ammust kirjutist „Maailm aastal 2010“. See 1996 aastal ajakirjas Luup ilmunud lugu rääkis põgusalt tsüklilisuse teooriatest ning jõudis lihtsa arvutuse kaudu tulemuseni, et nii umbes 2010. aasta paiku peaks maailm jõudma uue jõukatsumiseni.

Jaanson hoiatas, et ei maksa liiga kinni olla täpsetes (aasta-)arvudes, aga lihtsalt taoliste kõikumistega tuleb arvestada. Tema poolt toodud tsüklite viimased tipud olid üsna kõnekad – I Maailmasõda, II Maailmasõda, Külma sõja tipp, NLiidu kokkukukkumisega kaasnenud ümberkorraldus.

Mis siis võib meid ees oodata? Hetkel näikse maailma arenguid kujundavat kaks probleemi – suur ja aeglaselt tuure koguv energiakriis, mis omakorda on käima tõmmanud teravama ning ehk lühema toimega toidukriisi.

Üha hoogu koguvad toidumässud näivad seni meie jaoks toimuvat kuskil kaugel. Kuid kiirtempos tõusvad hinnad, mis paljusid eestimaalasigi tagasi vaesuse poole surub, on igapäevane tõde juba siin ja praegu. Et mõnigi valitsus selle laine harjal kukub, on selge ütlematagi. Kas aga ammu-ennustatud ressursisõdade käigus mõni riik suisa katki läheb ja mis sest kõigest suuremas plaanis sünnib, on veel teadmata.

Taoline ajalooprotsesside looduspärasus tekitab paratamatu küsimuse – kas meil polegi valikuid? On küll. Esiteks neid kriise ette näha ja pehmendada. Ettenägemisvõime on aga paraku üsna kesine ning ennustajate üle kiputakse ilkuma. Seega jääb üle ainult võimalus olla valmis. Me ei saa enamasti muuta maailma, kuid võime pehmendada maailma-lainete mõju. Ning ideaaljuhul ehk neid laineid enda kasukski pöörata. Nagu üks ammutuntud mõttetera väidab – iga kriis on ühtlasi ka võimalus.

Kas ehk sellest võib kasugi tõusta? Energia ja toidu nappus sunnib end muutma. Kiratsev põllumajandus ning ammu naerukohaks muutunud regionaalpoliitika võib saada siit uue arengutõuke. Energiapoliitilised otsused võivad muuta meie kõigi elu, kuigi uute lahenduste turulelubamine käib paljudele vastukarva, säästmisest rääkimine aga ei kõlksu kokku poliitiliste lubaduste pillerkaariga.

Kuidas need klassikud ütlesidki tunnetatud paratamatuse kohta? Nii ehk teisiti on see paratamatus tegutseda. Kas see on aga kohustus või võimalus? Energia- ja toidukriis puudutab eelkõige keskusi. Riigile tervikuna aga see kohustus, ääremaadele aga kindlasti võimalus.

Karmo Tüür

8.05.2008

Abhaasia ja Kosovo

Nagu inimestevahelistes suhetes, nii ka riikide vahel toimib tihtipeale üks lihtne põhimõte – sina mulle, mina sulle. Seda nii heas kui halvas. Ainult et tihtipeale pole selles võrdluses ivakestki ratsionaalsust, vaid ainult emotsioonid.

Venemaa kipub hetkel panema ühte patta Kosovot ja Abhaasiat. Et kui esimene võis iseseisvuda, siis miks teine ei või? Ja kuna Moskva seisukohast lähtuvalt laskis nn Lääs Kosovol iseseisvuda Venemaa kiuste, siis nüüd teeb ta lihtsalt tagasi, näiliselt toetades Abhaasia iseolemist.

Sarnasused ...
Tõepoolest, miks siis mitte? Kosovo oli tükike Serbiast, veelgi varem osake Jugoslaaviast, suhteliselt kunstlikust moodustisest, mille tuumikrahvaks olid – või vähemalt arvasid end olevat – serblased. Sõjaline konflikt serblaste ja kosovaaride ehk Kosovo albaanlaste vahel oli viimaseks piisaks, mis sundis viimaseid kuulutama välja iseseisvust, ehkki Serbia oli nõus vaid laialdase autonoomia pakkumisega.

Abhaasia on siiani osake Gruusiast, veelgi varem Nõukogude Liidust, kunstlikust moodustisest, mille tuumikrahvaks pidasid end venelased. Sõjaline konflikt grusiinide ja abhaaside (apsuade) vahel ainult süvendab viimaste iseseisvus-taotlusi.

Mõlemas, nii Serbias kui Gruusias lähenevad parlamendivalimised (vastavalt 11. ja 21. mai 2008), mille käigus ühe teemana köeb riikliku terviklikkuse tuli. Emotsioone ja räigeid väljaütlemisi kostab mõlemalt poolt nö rindejoont.

Mõlemal puhul astuvad omavahelisse konflikti kaks äärmiselt olulist põhimõtet – riiklik terviklikkus ja rahvaste enesemääramisõigus. Esimene väidab, et seniseid piire ei peaks muutma. Teine aga, et igal rahval on õigus välja kuulutada iseseisvus.

... ja erinevused
Sarnasusi on teisigi ning kahtlemata on Kosovo iseseisvumine pretsedent, mida kõikvõimalikud iseseisvujad ning selle vastu sõdijad äärmise tähelepanuga jälgivad. Kuid kas on ka erinevusi? Loomulikult on, toon neist välja kaks, minu meelest olulisimat.

Esiteks – tihtipeale määrab kahepoolsete konfliktide olemuse ja tulemuse nn kolmas osapool. Ehk siis see, kes konflikti sekkub kas selle õhutaja või jahutajana. Tegelikkuses on kõikvõimalikke osapooli alati rohkem, kuid tasub välja tuua olulisim.

Abhaasia konfliktis on kolmandaks osapooleks Venemaa Föderatsioon. Endise „emamaa“ või impeeriumikeskusena võtab ta endale õiguse seda konflikti enda kasuks kallutada. Venemaa jagas Abhaasias laiali oma passe, muutes suure osa abhaaslastest seeläbi Venemaa kodanikeks. Seejärel asub Moskva häälekalt kuulutama, et peab tegema kõike, et tagada oma alamate julgeolekut.

Kosovo konfliktis on selleks kolmandaks osapooleks aga nn Lääne klubid ehk Euroopa Liit ja NATO. Viimane peatas oma sõjalise sekkumisega albaanlaste kallal toimepandava genotsiidi, Euroopa Liit uputab aga piirkonda miljardite kaupa abiraha, püüdes kustutada kõikvõimalike kriiside põhjust ja tagajärge – inimeste häda ja viletsust.

Rahvusvaheline reaktsioon
See toobki meid sujuvalt teise olulise erinevuseni. Nimelt nn üldsuse ehk rahvusvahelise kogukonna reaktsioonini. Äärmiselt lihtsustatuna võib väita, et rahvusvaheline õigus on nn pretsedendiõigus, mille olemuse määrab rahvusvaheline reaktsioon. Kui nn rahvusvaheline kogukond millegi heaks kiidab, siis nii jääbki. Kui ei kiida heaks, siis ilmselt ei jää.

Kosovo iseseisvumine võeti suuresti positiivselt vastu, ehkki nt ka Euroopa Liidu 28 liikmesriigist on Kosovo iseseisvust tunnustanud vaid 17 ja mõned ilmselgelt ei soovigi seda teha. Abhaasia iseseisvusega ei pruugi ilmselt nii minna – suur osa Lääne kogukonnast on siiani liiga mures Venemaa mõju ning võimalike plaanide osas mitte ainult Gruusia, vaid kogu naabruskonna suhtes.

Topeltstandardid? Mnjah. Üks vene kolleeg lausus vaidlushoos umbes järgmist – kogu rahvusvaheliste suhete süsteem on tegelikkuses topeltstandardite süsteem. Selles küünilises ütluses on ilmselt rohkem tõtt, kui meile meeldiks endale tunnistada.

Miks ma aga loo alguses ütlesin, et Venemaa toetus Abhaasiale on näiline? Sest ma arvan, et otsustavalt hetkel loobub Moskva selle toetamisest. Esiteks selleks, et kindlustada endale Gruusia toetus WTO-läbirääkimistes. Teiseks – ja see on tegelikult oluline – pole Venemaale mingil moel kasulik toetada separatismi, eriti veel omaenda piiri ääres.

Karmo Tüür
5.05.2008

Berlusconi fenomen

Mõni mees kohe oskab poliitik olla. Teeb kõike valesti, käratseb, tülitseb, on kahtlustatav seitsmes surmapatus ning osutub taas ja taas valituks. Ning mis veel kõige olulisem – oskab saadud võimu imeosavalt käes hoida.

Aprilli keskel valimised võitnud Silvio Berlusconi asus peaministriametisse 29.aprillil. Ja seda juba kolmandat korda. Esimene valitusaeg jäi eht-itaallaslikult lühikeseks, tema valitsusaeg kestis vähem kui aasta (1994-1995). Vaadates Itaalia peaministrite nimekirja, näeb, et enamasti vahetub valitsusjuht igal aastal, mõnikord koguni kaks korda aastas. Nii on peale II Maailmasõda Itaalias olnud juba 62 valitsust.

Valitsuse kestvusrekord
Teine kord suutis Berlusconi peaministritooli enda käes hoida ligi viis aastat. See on temp, mida mitte igaüks ei suuda järgi teha. Itaalia heitlikult poliitikamerel on vaid kaks korda suudetud kauem võimul püsida ning sedagi ikka üsna ammustel aegadel.

Mis aga teeb selle mehe nii eriliseks, miks temast niipalju räägitakse? No alustada võib kasvõi sellest, et ta omab tõeliselt palju raha. Itaalia rikkuselt teise mehe „väärtus“ on ajakirja Forbes hinnangul umbes 10 miljardit USD. Juba ainuüksi selline rahakogus peaks ilmselt olema piisav, et tõmmata tähelepanu.

Peale selle on Berlusconi aga veel nt Milaano jalgpallikulbi president, mis nii vutilembesel maal on väga kõva sõna. Loomulikult tõmbavad meediat ligi ka kõikvõimalikud skandaalid, mida selle mehe ümber jagub kõvasti, alates väidetavatest seostest maffiaga ning lõpetades kõikvõimalike kohtuasjadega, mis pilvena ümbritsevad teda ja ta ärisid.

Mis toob tähelepanu
No ja et pilt täielik oleks, omab Berlusconi veel märkimisväärset osa Itaalia ajakirjandusest. Olulisim tema meediaimpeeriumist on ilmselt kolm telejaama, mis hinnanguliselt katavad umbes pool Itaalia teleturust. No ja loomulikult ei pääse siinkohal ka kuulsate meeste alatisest „probleemist“ ehk kaunitest naistest. Berlusconi telekanaleid ehivad parvede kaupa näitsikud, kelle suutlikkus saatejuhina võib kaheldav olla, ent kellede välises säras pole vähimatki kahtlust.

Loomulikult toob taoline meedia-magnaadi staatus kaasa süüdistused huvide konfliktis, eelkõige selles, et Berlusconi kasutavat oma meediahobust enda poliitikavankri vedamiseks. Mnjah, kes võiks selles küll kahelda?

Kõik see tagab kindlasti tähelepanu, kuid kuidas siis jääb Berlusconi poliitilise portreega? Tuleb tunnistada, et sellest rääkimisel jääb jutt pisut konarlikuks. Ilmselt sobib kõige paremini sõimusõnana kõlav määratlus „populist“. Kuigi tuleb tunnistada, et iga poliitik on paratamatult kasvõi pisut populist ning ükski valimiskampaania ei pääse ilma ohtrasõnaliste lubadusteta, tihti kõigile ja kõike ja kohe.

Kõike lubav, kõikjale jõudev
End paremtsentristina määratlev Berlusconi lubas oma kampaaniates läbisegi maksude alandamist ja pensionide tõstmist, uute töökohtade loomist, võitlust organiseeritud kuritegevusega jne. Juba võimul olles muutis ta aga seadusi, mis muidu oleks piiranud tema enda võimalusi omada nii suurt osa meediaturust. Suur osa Berlusconi reformidest pöörati tagasi peale tema eelmist valimiskaotust.

Välispoliitikas on Berlusconi aga veelgi suutlikum. Nii on Berlusconi end näidanud tunduvalt ameerikasõbralikumana kui Euroopas üldiselt kombeks ning samal ajal ka keskmisest tublisti enam venesõbralikuna. Berlusconi ja Putini erisuhetest räägib kasvõi see, et Putini tütred on korduvalt puhanud lahke itaallase villades, muudest perekondlikest ühisüritustest rääkimata.

Tõsi küll, Itaalia-Venemaa „erisuhe“, nagu on kombeks rääkida, ei põhine siiski ilmselt nö meestevahelisel armastusel. Ehkki tuleb möönda, et Berlusconi soovib väga-väga olla tõeline macho ja võib seetõttu imetlusega vaadata Putini poole, kelle kuvand on just selline. Ent samas ei sa seda nimetada ka alt üles vaatamiseks, kasvõi seetõttu, et itaallane on oma 173 cm kasvu juures Putinist ca kolm cm pikem.

Itaaliat seob Venemaaga energianälg. Erinevalt nt Prantsusmaast ei ole Itaalia suutnud sisse seada toimivaid tarneid gaasirikkast Põhja-Aafrikast. Hetkel näikse ainus soodus pakkumine tulevat Venemaalt, kes omakorda soovib iga hinna eest vedada Euroopasse niipalju gaasitrasse kui saab.

Kuidas jääb siis aga pealkirjas nimetatud Berlusconi fenomeniga? Selle all ma ei pea mitte silmas selle vastuolulise, särava ja võimeka itaalia poliitiku enda olemust. Pigem tasuks meil endil mõelda selle üle, miks peale asjalikku, ent kahvatut poliitikut – milline oli nt Berlusconi rivaal Romano Prodi – valib rahvas enda etteotsa särava populisti?

Karmo Tüür
28.04.2008

Venemaa uus nägu

Kremli uus esindusnägu – maikuus ametisse astuv president Dmitri Medvedev – tõmbab juba enne reaalse võimuni jõudmist endale rohkelt tähelepanu. Kui tavaliselt jälgivad kaadrimuudatusi Venemaa Föderatsiooni ladvikus ainult elukutselised kremlinoloogid, siis praegu silmitsevad paljud huviga uut nägu nii vastakaid tundeid tekitava riigi eesotsas.

Kes siis mida arvab, ootab ja kardab? Suurem osa diskussioonist käib selle ümber, kas Medvedev saab olema lihtsalt Venemaa senise presidendi Vladimir Putini koopia või siis hakkab ajama iseseisvat poliitikat.

Venemaalast endi ootuseid peegeldavad sealsed küsitlused. Ehkki mitte kõik vene küsitlusfirmad pole enam usaldusväärsed, võib enam-vähem adekvaatseks pidada vähemalt ühte neist – Levada keskust – kuskohast olengi võtnud järgnevad andmed.

Sisemaised ootused
Vahetult peale valimisi teatas enamik valimaskäinutest (56%), et andis oma hääle Medvedevi poolt seepärast, et teda toetas Putin. Ainult 11% teatas, et talle meeldis Medvedevi enda valimisprogramm, mis tegelikult tähendab sedasama. Sisuliselt oli ju uue presidendi ainuke valimislubadus see, et ta jätkab nn Putini plaani elluviimist – mida iganes see ka ei tähendaks.

Omamoodi kõnekas on aga pisut hilisemas küsitluses ilmnenud käärid ootuste ja reaalsuse vahel. Nii toetas 47% vastanuist seisukohta, et uues olukorras peaks võim koonduma uue presidendi Medvedevi kätte, 17% arvas, et see võiks siiski jääda peaministri ametisse asuva Putini kätesse ning 27% pidas parimaks seda, kui võim jaotuks nende kahe mehe vahel.

Kui aga seejärel küsiti, et kuidas asjad saavad olema tegelikult, kõlasid teistmoodi vastused. 36% pakkus, et võim saab jagunema uue ja vana presidendi vahel, 27%, et jääb Putini kätte ning ainult 22%, et Medvedev saab olema oma otsustes iseseisev.

Muuseas, mida see Putini kursi järgimine peaks tegelikus elus tähendama, ei oska vastata enamik venemaalasi. Ühe teise küsitlusfirma, paljuski võimudele lähedasema Ülevenemaalise Arvamusuuringute Keskuse andmeil ei oska 54% venemaalastest öelda, mis peaks olema uue presidendi eesmärgiks sisepoliitikas ning veelgi enam, 64% jäid jänni välispoliitiliste ülesannete määratlemisel.

Ebalev välismaailm
Kui juba Venemaa sisepublik ilmutab äärmist ebakindlust Medvedevist rääkimisel, siis välismaiste vaatlejate seas valitseb veel suurem peataolek. Nn läänes on kombeks rääkida ühistest väärtustest, millele peaks olema üles ehitatud koostöö Venemaaga. Seetõttu on loomulik, et taolisi väärtusi otsitakse kõigi uute Kremli peremeeste silmadest. Küllap juhtub ka Medvedevi puhul nii, et taaskord hüüatab mõni lääne liider rõõmust – aga tegu on ju toreda inimesega, kellega saab koostööd teha!

Jättes need pisut ebamäärased väärtused kõrvale, tuleb rääkida ühistest huvidest. Või õigemini ühisest huvist – selle nimeks on vastastikkune sõltuvus energiakaubanduse näol. Venemaal on tarvis Lääne turgu ja sealt sissevoolavat raha, Euroopal omakorda Venemaa energiaressursse. Välisasjades seni kogenematu ning nö „korraliku inimese“ imagoga Medvedev ei hakka siin ilmselt midagi muutma. Venemaal jätkub kogu vastava majandus-tsükli kontrolli alla võtmine alates tootmisest (maardlad) kuni transpordini (torujuhtmed) ning ilmselt saab järgmiseks olema pangandus, et kontrollida ka põhiliselt energiamüügist laekuva raha ringlust.

Mida siis meil siin Eestimaal on oodata võimuvahetusest Kremlis? Ausalt öeldes oleks kõige targem mitte midagi oodata. Vähemalt esimese poole aasta jooksul ei muuda Medvedev Venemaal midagi. Omamoodi märgiks sellest, kas tal tekib kavatsusi iseseisvalt valitsema hakata või jätab ta kõik vanaviisi, võib lugeda juulikuus Jaapanis toimuvat G8 ehk maailma juhtivate tööstusriikide tippkohtumist. Kes sinna sõidab Venemaad esindama – kas Medvedev või Putin – see ilmselt saabki olema Venemaa tippjuht.

Seniks aga soovitan mitte loota mingisuguse müstilise „uue hingamise“ või veelgi vähem „läbimurde“ saabumist Eesti-Vene suhtes.

Karmo Tüür
30.04.2008

Разбор полётов: Abhaasia ja Kosovo

04.mai 2008 R4 eetris taas Tiido ja Tüür, seekord teemaks Abhaasia ja Kosovo. Saatejuht nagu ikka Jevgenia Garanzha, toimetaja Artur Aukon.

Kas Abhaasia separatismi toetamine on rünnak Gruusia vastu või vastukäik vastukäik Euroopale, kes tunnustas Kosovot? Kas Venemaa ei hooli asjaolust, et Gruusia võib seetõttu blokeerida Venemaa WTO-liikmelisuse läbirääkimised?

Mis rolli täidavad konfliktis Venemaa kodanikud ja rahuvalvajad? Kas Kosovos on ka olemas mõni selline kolmas osapool, mis olukorda määrab? Miks Euroopale on oluline Serbia-Kosovo konflikti ohjeldamine ja kas see võib kuidagi mõjutada lähenevaid valimisi Serbias?

Kõik see ja palju muudki kuuldaval esialgu siit, hiljem siit.