Moonutused hääbumise suunas

Suure sõja pisikesed jäljed, mida tavaliselt tähele ei panda ... ehk mõnikord on detailid vähemalt sama olulised kui nö suur pilt

Üks jälgimisvääriline moment on see, kuidas sõda on tekitanud moonutusi VF tööturul, nt turvateenuste valdkonnas. Kuna selles tihti töötavad endised pagunikandjad, kes mh oskavad ka relva käsitseda, siis nemad on eriti magus materjal kahuriliha värbajatele. Lisaks see aspekt, et tihti on turvamehe rolli sattunud endine sõjaväelane/miilits/jms oma sotsiaalse staatusega rahuolematu ja hea meelega läheb kerge raha ja nö sotsiaalse rehabiliteerumise lootuses rindele (järsku tulen tagasi kangelasena ja naine/suguvõsa hakkab mind jälle austama).

Nii on tekkinud olukord, kus on puudus turvameestest, eriti aga vahetuse vanematest ja muudest keskastme tegelastest valdkonnas, nende leidmiseks/töölhoidmiseks tuleb maksta järjest kõrgemaid palku (kohati palgatõus 70-80%). See aga tähendab turvateenuse hinna kallinemist, firmade konkurentsivõime vähenemist ja edasi juba arusaadavat sündmuste ahelat kuni ettevõtete pankrotistumiseni ja nendesamade meeste sattumist tööturule, kus konkureerib praegu ka VF armee nimeline hakklihamasin.

Teine näide – autojuhid on praeguses sõjas eriline kulumaterjal. Pole vahet, kas sa istud varustus-auto, soomuki või tanki roolis, sind jahitakse kõigi võimalike meetoditega alates miinidest kuni droonideni.

See on nt meie kõrval Loode-Venemaal loonud olukorra, kus tööpakkumiste arv autojuhtidele on suurenenud regiooniti 40-60% ning palgapakkumised vähemalt 40% (keskmine palk töökuulutustes u 100 tuh RUB, samas kui mullu oli see u 60 tuh RUB). Sellest tulenev sündmuste jada on jällegi sama mis eelmisel juhul, eriti arvestades et kui varem oli siin Euroopa naabruses lihtne teenida nii ettevõttel kui töölistel rahvusvaheliste vedude pealt (niimoodi liikus kaubagrupiti võttes kuni 60% kaupadest), siis nüüd on see sisuliselt kinnikülmunud äri.

Loomulikult leiab majandus ja ettevõtlikud inimesed alati meetodid, kuidas turumoonutuste tingimustes mitte ainult ellu jääda, vaid ka need moonutused ära kasutada, aga üldine pilt on ikkagi selge. Hetkel teeb jahtuv majandus koos kappava inflatsiooniga seda, et veel eile tavalist palgatööd teinud mehed satuvad tööturule ja on selle võrra altimad saamaks värvatud sõjamasinasse.

Kogu kirjeldatud protsessi eripära on aga selle ühesuunalisus hääbumise poole, kuna mängu tuleb demograafia. Venemaa sõdib seda sõda nii nagu I ja II MS ajal, hoolimata inimressursist, justkui toimiks toonane lööklause „küll eided uusi asemele sünnitavad!“. Vaata ei sünnita enam. Meie kõrval olev Pihkva oblast, mis on oma territooriumilt u Eesti suurune ja milles elas II MS eel u 1,7 miljonit inimest, on nüüdseks hääbunud u 600 tuhande peale ja see number jätkab kahanemist.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga lihtsalt see, et kui keegi jälle üritab rääkida, kuidas Venemaale on kõik see sõda nagu nohu, viidates „suurusele ja vägevusele“, siis mõnikord tasub vaadata pisikesi detaile, et tajuda suurt pilti.
---

lugu ilmus siin

Kolm stsenaariumit Ukraina rindel

Ükskõik missuguste protsesside prognoosimisel on ühe universaalseima analüütilise tööriistana kasutada kolmikjaotus: asjad lähevad halvemaks, paremaks või jäävad samaks. Seejärel saab hinnata iga stsenaariumi tõenäosust ning ongi lihtne, kuid seda arusaadavam hinnang käes.

Rahvusvaheliste suhete lahkamisel on muidugi alati siin lisaks konks: paremaks või halvemaks kelle vaatenurgast? Kuna me oleme Ukrainaga ühel pool rindejoont, siis võtamegi aluseks meie, kitsamalt Ukraina ja laiemalt nn kollektiivse Lääne mätta.

Kohe alustuseks annan ka tõenäosushinnangud, aga rõhutan, et teen seda praeguste teadmiste pealt. Prognoosimise ja tõenäosuse hindamise juures on suurimaks kitsaskohaks see, et me saame hinnata ainult lineaarseid protsesse. Samas ajalugu on tulvil näiteid, kui isegi näiliselt ettemääratud protsessi sekkub mingi mitte-lineaarne muutuja, nö mängumuutja ja kõik esmatasandi hinnngud kukuvad kokku. Mitme-tasandilised, mitme muutujaga hinnangumudelid on ka olemas, kuid see läheb leheloo jaoks liiga keeruliseks.

Seega – esmahinnang: positiivne areng on tõenäosusega 10-15%, negatiivne 25-30% ja protsessi jätkumine laias laastus samamoodi saab koondhindeks u 60%.

Positiivne areng tähendaks Venemaa lüüasaamist, olgu siis kas täiel / strateegilisel määral (koos kõigi Ukraina alade tagastamisega) või siis osalisel (st tõmbudes nt välja mandri-Ukrainast, kuid jättes kontrolli Krimmi üle endale).

Kõige nõrgem koht oleks see, et Venemaa peaks oma kaotust ka ise tunnistama, teatades sellest avalikult. Selle stsenaariumi tõenäosus ei ole 0, kuna suhteliselt hõlpsalt on ette nähatavad kaks mängumuutjat: Lääne oluline tehnoloogiline abi (nt F-16 lennukite näol) ja/või Venemaa esindusnäo väljavahetamine (uuel inimesel on hõlpsam teatada oma eelkäija läbikukkunud plaanidest).

Kummagi faktori ilmnemine ja/või otsustav mõju sündmustele pole kuigi suure tõenäosusega, kuid summaarselt võib seda siiski hinnata kas 10 või 15% peale.

Negatiivne areng Ukraina võtmes tähendab seda, et Venemaal õnnestub kas edeneda rindel ja/või teatada sõja külmutamisest. Kõige jaburam on asjaolu, et Moskva võib kuulutada ennast võitjaks suvalisel ajahetkel ning teatada, et tema „eesmärgid ongi saavutatud“, kuna keegi pole siiani mõistuspäraselt suutnud nende nn eesmärke kriteeriume sõnastada.

Olukorra külmutamine praeguses staadiumis oleks Ukraina võtmes negatiivne, sest kuigi enamik territooriumist on suudetud enda käes hoida ja isegi tagasi vallutada, tähendaks see Kiievile ikkagi kaotust. Umbes samal moel nagu Soome või Jaapan, kes kaotasid territooriume Venemaale, ehkki jäid riikidena kehtima.

Kuna Venemaa jaoks on nn võidu väljkuulutamine niivõrd lihtne, siis on selle stsenaariumi tõenäosus ka kõrgem, nagu öeldud u 25-30% tõenäosusega. Mängumuutjad, nn mustad luiged on laias laastus samad, mis eelmisel stsenaariumil, ainult et vastasmärgilised – Venemaa tehnoloogiline võimekus suruda relva abil oma tahet peale ja/või poliitilise esindusnäo vahetumine, ainult et nüüd juba Ukrainas.

Asjade samal moel jätkumise stsenaarium on alati kõige kõrgema tõenäosusega, nii ka seekord. Venemaa jätkab selle stsenaariumi korral kurnamissõda Lääne vastu Ukraina riigi pinnal peetavas sõjas, suutes Läänt piisavalt lõhestada / hirmutada, mistõttu abi jääb vinduma ja sõda vahelduva intensiivsusega kestma.

Selle stsenaariumi juurde mägumuutjatega arvestamine ei käi, seega saab asuda kokkuvõtte kallale.

Esiteks hea sõnum on see, et mis iganes poleks ka jooksvate sündmuste kulg, võib see ikkagi Ukrainale tähendada häid perspektiive. Nii kole ja küüniline kui see ka pole, siis võib vaadata nendesamade Soome ja Jaapani näidetele ja näha, et õiged valikud ja sõjajärgne ülesehitus võib anda suurepärase ja silmnähtava edenemise, eriti võrreldes agressiivse naabriga.

Teiseks aga see, et nagu näha on neljast võimalikust mängumuutjast meie, st Eesti ja Lääne kontrolli all üks – piisavas mahus ja tempos (sõjalise) abi andmine Ukrainale. Selle abi andmiseks aga peame me kõigepealt mobiliseeruma / mõtestama oma tegevusi ise ja seejärel ennaktempodes veenma ka oma liitlasi.

---

lugu ilmus siin

Munamäss Venemaal?

Ajalugu teab mitmeid toiduga seonduvaid rahutusi, Venemaa ajaloos on üks tuntumaid võibolla XVII saj keskpaigas toimunud soolamäss. Tookord tõusis seoses uute tolli- ja maksureeglitega järsult soola hind ning järgenud mäsu sundis toonaseid võime tegema samme tagasi.

Hetkel on Venemaal üheks kuumemaks teemaks kanamunade hind, mis on aastaga kerkinud ligi poole võrra. Põhjus on laias laastus sama – Venemaa valitsejate poliitika (sõda Ukraina vastu) on endaga kaasa toonud turumoonutuse.

„Suveräänne ja isetoimiv Venemaa“, millest hardunult räägib Vladimir Putin, on tegelikkuses sõltuv ülejäänud maailmast samavõrra nagu iga teine riik / majandus. Oh üllatust, ka sellises valdkonnas nagu kanakasvatus ja munatootmine ollakse nii tehnoloogiliselt kui kvaliteetse lähtematerjali mõttes seotud eelkõige Läänega, kelle vastu nüüd aga otsustati sõdida.

Sõda tõi endaga sanktsioonid

Lääs vastas sellele ründele kaupmehele omasel moel, seades sisse kaubanduspiirangud. Kuitahes punnis põskedega ja üleolevalt ka Venemaa võimsusest kaagutajad ... vabandust rääkijad ka ei puhiseks, on tagajärjeks see, et ka selles näiliselt ebaolulises sektoris on tagasilöögid.

Nagu ikka, üritab praegune ületsentraliseeritud ja „käsitsijuhtimisele“ allutatud Venemaa reageerida administratiivselt. Nii annab riiklik meedia uhkusega teada, et riiki lasti sisse tuua mune Aserbaidžaanist, tervelt 306 tuhat tükki!

Andmaks aimu, kui näiline on see meede, saab aimu etteheitvalt kõlavast materjalist „Hoiupanga meelest söövad venemaalased liiga palju mune“, mille põhjal saab teha lihtsa arvutuse, et keskmiselt tarbitakse Venemaal u 1 mln muna päevas. Ning ka selles loos tõdetakse, et mistahes moel ja hindadega välismaise kauba sissetoomine ei lahenda põhiprobleemi – kodumaise täistsüklilise tootmise puudumist. Täis tsükkel tähendab kaugelt enamat kui kana panemist õrrele munema ja kausitäit seemneid nokkimiseks, see on seotud nt ka omamaise põllumajandustehnika, väetiste kui ka nt vaktsiinide/ravimite jms tootmise võimekusega.

Vladimir Putin võimendas teemat oma isikliku ja talle omase labasevõitu sekkumisega teemasse (küsimus munade kohta põllumajandusministri käest – muuseas sellised võtted on poliit-tehnoloogilised väga hästi läbi kaalutud ja lähendavad teda rahvale). Ühtlasi aga lõi see ka paljudes peades seose Vladimir Putini ja munade / toiduhindade vahel.

Riiklik ülejuhtimine kõiges

Kuid tegelikult on olukord palju laiem ja keerulisem kui munakarpi ja selle hinda vaadates paistab. Ka neli sajandit tagasi polnud sool ju peamine küsimus, ehkki soola kui konservandi tähtsus oli toona üüratult olulisem, suisa elulisem kui praegu.

Küsimus on praeguse riikliku mudeli ülemäärases sekkumisest iga venemaalase ellu, alates vigase välispoliitika tõttu tõusvatest toiduhindadest kuni nendesamade venemaalaste sõtta- ja surmasaatmiseni välja.

Võrdlus XVII sajandi, nn mässude sajandi elanike käitumisega on mõistagi kohmakas ja eksitav ning bojaaride majade põletamist ning Kremli ründamist oodata oleks mõtetu. Kuid väga laias laastus pole sealse ühiskonna mentaalsus muutunud – toona algas Soolamäss katsest anda tsaarile üle palvekiri ning lõppes mässajate ninameeste hukkamisega, kuid selle protsessi sisse jäi ka streletside üleminek mässjate poolele ning lõpuks arusaam, et rahvas võib ikkagi vastu ka hakata.

Mine hullu tea, järsku võib see endaga tuua ka ketserliku mõtte, et järsku oleks ilma preguse tsaarita ja tema sõjata Venemaal parem elada?

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Soome, 12.pakett, USA abi, Serbia

- Soome astumine NATO liikmeks ei saa jääda "karistuseta" VF poolt, kas aga Moskval on praegu auru sellega tegeleda?

- EL 12. sanktsioonide pakett paneb venemaalasi teleka eeskujul irvitama, kuid see on pigem kriminaali teeseldud enesekindlus

- kas USA abi Ukrainale kuivab kokku või leitakse olukorrale siiski lahendus?

- Serbia valimistulemus: skisofreenia jätkub - "venemeelne" valitsus viib Serbiat üha lähemale EL poole

Aasta viimane saade, mida juhti Pavel Ivanov, kõnelemas nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuuatav siit

Разбор полётов: Venezuela, Ukraina, Venemaa, Hiina

- Venezuela teeb "tagurpidi-Krimmi", viies ennem läbi üliveidra referendumi ja soovides seejärel naaberriigi territooriumi kaaperdada

- EL rahaline abi Ukrainale on ainult üks osa suuremast teemadepuntrast

- "puutinivalimiste" algus

- kas EL saab esitada Hiinale nõudmisi, ilma ise midagi vastu pakkumata?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putin nimetas ennast taas presidendiks

Kaks eetrit, üks jutt.

Ehkki seaduse kohaselt algab kandidaatide esitamine alles kuskil jaanuaris, teatas Puutin enda otsusest jääda edasi valitsema. Kogu ülejäänud tsirkus, mida selle otsuse vormistamiseks korraldatakse, saab olema huvitav jälgida, kuid pole enam sisuliselt oluline.

Kuku raadio Sihikus räägitut saab järelkuulata siit, ETV Ringvaate lõiku järelvaadata siit.

Разбор полётов: kliimaDubai, OSCE, Ukraina, Iisrael

- Dubai kliimakonverentsi võibolla peamine tulemus oli otsus suurendada tuumaenergeetika osakaalu üldises tootmismahus - kõigist muudest plaanidest ja lubadustest on see vast kõige realistlikum

- VF saavutas OSCE kaudu kaks väikest punktivõitu: esiteks läbi osalemise fakti kui sellise, teiseks oma tahte läbisurumise Eesti eesitumise blokeerimise läbi

- Ukraina viib läbi pika vinnaga infooperatsiooni, tegemaks selgeks, et tegemist on pikaajalise tööga vaenlase tõrjumise osas, samas tema tehniline võimekus järjest kasvab

- Iisrael ei sõdi ainult HAMAS'iga, tema vastu on koondunud terve rida äärmuslikke ja terroristlikke jõude, kellele jagub pooleoidjaid ka Läänes

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaast Välistunnis

- VF kasutab jälle põgenikke relvana, proovides sellega järjest neid piire, kus on vaja tekitada segadust - miks ta seda teeb?

- Teisest küljest on ette valmistamisel "lojaalsusdokument", mida peaks piiril hakkama täitma VF'le sissesõitjad, mida me sellest teame?

- Kas venimajäänud sõda on midagi muutnud VF ühiskonna suhtumises võimudesse?

- Lähenevad presidendi"valimised" on tegelikult võimu kinnistamise riitus, aga kes võib sattuda valimissedelile teise nimena?

- Lavrovi osalemine OSCE istungil - kas VF punktivõit?

Kõigest sellest ja mitmest muustki teemast sai räägitud Vikerraadio Välistunnis; saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Aleksanda Männart ja Karmo Tüür; saade järelkuulatav siit