Saturday, September 30, 2023

Impeerium ei saa olla vaba

Venemaa on impeerium. Või ei. Õigem on kirjutada ja hääldada nii: Venemaaonimpeerium. Sest neid sõnu tuleb lausuda koos, kokkukirjutatuna, ühtehingatuna, lahutamatuna.

Lähipäevil toimub Tallinnas sõjavastane foorum, mida korraldab ühendus „Vaba Venemaa“. Plaanin sellel osaleda, ehkki ootused on üsna madalad, sest ma pole senini aru saanud, kuidas Venemaa saab olla vaba. Vaba millest? Venemaast? Oma ajaloost ja identiteedist?

Venemaa hümni avaread räägivad võimsast deržaavast, mille üle nad uhkust tunnevad. See on kontsentreeritud purtsatus, mis räägib sõjalisest võimsusest, mille abil on maad kokku liidetud ja vaenlastele vastu hambaid antud.

Uhkus jõukasutamise üle

See on impeeriumi uhkus oma sõjasaagi üle. Üleoleku kehastus. Varjamatu ülbus ja üleolek, millega impeerium asukad iseendale ja üksteisele teatava, et „mida need tšuhnaad/tšurkad/hohollid/jms endast õige arvavad!“ Et „me võime neid kõiki... (ja tavaliselt lisandub siia primitiivset, vanglažargoonist tuttavat ja anaalset)“. Ja siis veel et „võime korrata!“

Ka kõik need nö „head venelased“, keda mul on olnud võimalik seni kohata ja kuulata, on paraku ikkagi impeeriumi lapsed. Nad võivad küll isegi olla konkreetse Ukrainas peetava sõja vastu, kuid kui jutt läheb nt Krimmi kuuluvuse teemale, siis kipuvad nende silmad kergelt klaasistuma. Nad võivad olla konkreetselt Vladimir Putini võimuoleku vastu, kuid kui jutuks tuleb Venemaa muutumine mitte-impeeriumiks, siis tekib neisse silmadesse segadus.

Olen korduvalt rääkinud ja kirjutanud ning proovin seda veelkord ja veel selgemalt sõnastada (sest enamasti saadakse sellest sõnumist kuidagi valesti aru). Selleks et Venemaa lakkaks olemast impeerium, peab ta lakkama olemast. Sest et Venemaa ei saa olla mitte-impeerium. Impeeriumiks olemine ja sellisena enda mõtestamine on selle riigi omamüüdi alus. Vundament. Selgrood. DNA, kui soovite.

De-imperialiseeritud Venemaa?

Palun seletage mulle, kuidas saab Venemaa impeeriumi praegune kehastus Venemaa Föderatsioon olla mitte-impeerium? Selleks on minu piiratud mõistuse kohaselt ainult üks meetod: nendelt territooriumitelt lahkumine, mis on nö emamaaga liidetud ja mille liitmise kaudu on impeeriumiks saadud. Kõlab loogiliselt?

Aga kuskohas on see emamaa? See piir, milleni kahanedes jääks asi veel ikkagi Venemaaks, aga poleks enam ipeerium? Minul puudub vastus sellele küsimusele.

Kogu Venemaa enesenägemus rajaneb uhkusele oma suuruse ja sõjalise võimsuse üle. Oma võime üle suruda peale oma tahet ja seista vastu nendele kordadele, kui keegi teine üritab peale suruda oma tahet Venemaale. See pole ei hea ega halb, see on lihtsalt suurriikliku mõtlemise olemus.

Sellest mõtlemisest vabanemise näiteid maailmas on oi kui vähe. Saksamaa on üks vähestest ja see vabanemine oli oi kui valus. Prantslased ja britid ... et kas nad on vabad vallutatud aladest ja oma suuruse tunnetusest? Eeee ... ega ikka ei ole küll.

Imeeriumi mentaalne pantvang

Meile lähim nö omasuguste seas on Leedu, kellel on luuüdini ulatuv valmidus rääkida lugulaule muistsetest hiilgavates aegadest, mil leedu sõdurid loputasid oma saapaid Mustas meres. Muuseas ka Eesti omamüüdis on impeeriumi elemendikesi, kui kiputakse rääkima vajadusest saada tagasi need Venemaa alad, mis õnnestus meil kunagi vallutada. Nendel hetkedel unustatakse, et täpselt sama loogika alusel peab imperiaalne Venemaa meid „ajutiselt kaotatud aladeks“, sest et neil õnnestus kunagi see maa-ala siin vallutada.

Laias laastus on aga Eesti siiski impeeriumi taagast vaba, mistap meil on kõrvaltvaatajana lihtsam ära tunda imperialismi tunnusmärke: jõupositsioonilt allavaatavat ja oma üleolekut rõhutavat maailmanägemust. Impeeriumi lapsel on aga enamasti ja põhimõtteliselt üsna ilmvõimata aru saada, et ta seda mentaalset haigust või tajuväänet kannab.

Impeeriumi lapsed on Impeeriumi pantvangid. Seejuures enamasti uhked ja rahul selle seisusega. Seetõttu kordan. Venemaaonimpeerium. Impeerium ei saa olla vaba, sest ta on iseenda pantvang.
---
lugu ilmus siin

Thursday, September 28, 2023

Kas Venemaa saab muutuda?

Ei saa öelda, et Venemaal poleks üldse opositsiooni. Ainult et osa neist on riigist pagenud, osa türmi pandud, osa endasse sulgunud. Mõjukas neist pole sisuliselt ükski, masse enda järel viia pole veel seni keegi suutnud.

Edukas saab olla kas poliitik, kes a) käib välja nii mõjuvõimsa positiivse agenda, et tema ümber hakkavad kogunema mõttekaaslased või b) kes korjab nö tänavalt üles mingi negatiivse agenda, mis paljusid ärritab ja hakkab sellest rääkides agregeerima rahulolematust. Teine tee on palju lihtsam, sestap ka on nähtavamad need inimesed, kes on võtnud oma negatiivseks agendaks võitluse korruptsiooni vastu Venemaal.

Rääkisime pigem üldiselt ja veidi filosoofiliselt sellest, et mis valitseb vene inimeste peades, kas nad saavad, oskavad ja tahavad olla praeguse võimu vastu. Minu väide - pigem ei taha, sest see võim oskab ära kasutada impeeriumi-ihalust kui keskset telge.

Saatejuht Pavel Sobolev, saade järelvaadatav siin
---
PS pealkiri lehes on nagu ikka, ainult pool tsitaati :)

Sihikus Ukrainast, Karabahhist ja Tsetšeeniast

- Ukrainal õnnestub halvata vene poole võitlusvõimet mitmel eri moel, nii tulelöökide kui info-oppide kaudu. Merevägi on sellisele halvamisele eriti tundlik, kuna siin on sisseharjutatud käsuahelad väga jäigad

- Artsahhi langemine on oluline muudatus jõudude tasakaalus Kauaasias, kuid ühtlasi ka indikaator võimalike teiste tasakaalumuutuste kohta

- kui Kadõrov on surnud, siis mis muutub

Küsimas Timo Tarve ja Ainar Ruussaar, vastamas Karmo Tüür. Saatelõik järelkuulatav siit

Wednesday, September 27, 2023

Разбор полётов: Poola, Karabahh, Sevastoopol, LNG, Slovakkia

- Poola ja Ukraina vaheline sõnasõda: sellel on nii ajaloolist tausta kui ka isikuomadustest tulnevaid nüansse

- Karabahhi ülevõtmine Aserbaidžaani poolt: et sellele ei järgneks uut vägivalda, peaks juhtuma ime

- Sevastoopoli staabihoone tabamine ja vene sõjaväe eripärad

- Euroopa ei ole seni suutnud loobuda VF vedelgaasist, sest alternatiive on vähe, kuid siin on Ukrainal võimalus

- Slovakkia erakorralised valimised ja võimalik orbaniseerumine

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkimas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Tuesday, September 26, 2023

Karabahhist Ringvaates

Artsahhi/Karabahhi ümber toimuv on kindlasti traagiline ja huvitav omaette fenomenina, kuid mõneti veel olulisem suuremas pildis. Igasuguse (regionaalse) suurjõu nõrgenemine avab võimaluste akna, lahendamaks mingeid probleeme kohtades, kus senine jõudude tasakaal püsis selle jõu najal.

Päris sarnast olukorda, kus kaks olemasolevat riiki konkureeriks omavahel vaidlusaluse territooriumi üle ning see sõltuks ühtlasi ära Venemaast kui kolmandast riigist, ma käigupealt öelda ei oska. Kuid Venemaa nõrgenemine võiks anda tõuke mitmetele protsessidele:

- nii näiteks võiks Gruusia üritada tagasi võtta vähemalt Lõuna-Osseetia, kui mitte isegi Abhaasia (mõlemad on Moskva sõltlased, esimene sisuliselt 100% mahus, teise puhul võib veel vaielda)

- Moldova võib lahendada Transdniestria küsimuse (mis püsib sisuliselt ainult VF tääkide najal) ja/või ka kiirendada enda taasliitumist Rumeeniaga (seda protsessi seni vastustas samuti vene võimekus tõmmata käima Moldova-sisesed kontramärgilised jõud)

- kaugel Malis võib see kallutada kaalukaussi tuareegide kasuks, kuna valitsusväed toetub vähemal osaliselt Wagnerile/Venemaale

- analoogne olukord nt Süürias, kus kurdide vastuseis valitsusvägedega on osaliselt vene sõjalise argumendiga kaalukausil

- kõige sarnasem olukord on aga hoopis VF's sees, kus seni Moskva toetust nautinud Tšetšeenia on hammustanud tükke naabriksoleva Dagestani küljest, nüüd võib viimane hakata tagasi hammustama

Küsimusi esitas Marko Reikop, saatelõik järelvaadatav siit

Saturday, September 23, 2023

Konspiroloogiliselt Karabahhist (:kas diil või Venemaa kaotus)

Ma ei saa uskuda suurtesse, globaalsetesse vandenõudesse, sest need on lihtsalt liga keerulised, et saaksid päris-maailmas toimida. Küll aga suudan ma tingimuslikult uskuda väikestesse maitsvatesse susserdamistesse, eriti mis toimuvad kahe autoritaarse liidri vahel.

Antud juhul on nendeks liidriteks Venemaa ja Türgi presidendid ning võimaliku susserdamise objektiks Karabahh (või siis armeenia-päraselt Artsahh, aga nende kahe autokraadi kohtumisel pole Armeenia ega armeenlaste arvamus oluline).

Mis siis on selle võimaliku konspiratsioonilise diili sisuks ja nö usutavaks teljeks? Septembri alguses kohtusid Vladimir Putin ja Recep Tayyip Erdoğan, mille järel kommentaatorid kehitasid õlgu – mingit nähtavat tulemust viljalepete näol ju ei toimunud.

Mõni nädal hiljem aga võtab Aserbaidžaan enda kontrolli alla tagasi Karabahhi, tehes seda niivõrd edukalt, kiirelt ja efektselt, et needsamad kommentaatorid esitavad küsimuse – mis siis on see niivõrd oluline muudatus, mis võimaldas Bakuul ära teha seda, mida ta on kümneid aastaid edutult taotlenud?

Karabahhi kui instrumendi kaotus

Karabahh oli üks neid konfliktikoldeid, mis võimaldasid Venemaal teostada oma kontrolli enda jaos olulistel suundadel, antud juhul siis Lõuna-Kaukaasias. Ei, see konflikt polnud otseselt Moskva loodud, kuid küll aga edukalt ära kasutatud, nagu enamikel analoogsetel juhtudel.

Viimaseid sõjalisi konflikte Karabahhi ümber on enamasti tõlgendatud kui Türgi ja Venemaa proxysõdu, kus Türgi oli Aserbaidžaani taga ja Moskva näiliselt vankumatult Armeenia liitlane. See on lihtsustatud skeem, tegelikult on elu alati keerulisem ning osapooli rohkem, kuid antud loo kontekstis on selline üldistusaste kohane (muidugi on Artsahhi enda elanike huvide arvestamata jätmine kohatu, kuid mis teha).

Niisiis püsis Artsahh kui mitte-tunnustatud riigitaoline moodustis suuresti Venemaa toetusel Armeeniale. Nüüd aga midagi muutus ja Artsahh sisuliselt kadus. Mis siis on see tegur, mis tõi kaasa selle muudatuse?

Esmapilgul on asi lihtne – Venemaa jõud ja tähelepanu on koondunud Ukrainasse ning Türgi/Aserbaidžaan nägid võimaluste akent lahendada see probleem enda kasuks. Sellega võiks antud peatüki sulgeda, sest lihtne seletus on enamasti ka õige seletus. Kuid nagu artikli pealkiri lubas, tuleb mängu konspiroloogia, mida on tulvil Armeenia meediaruum ja ühiskond.

Kes ja mida võitis?

Konspiratsiooni sisuks on teine lihtne väide – Venemaa andis Karabahhi ära (venekeelne väljend „Россия сдала Карабах“ sisaldab endas ka reetmise ja mahamüümise hõngu). Venemaa ja Türgi presidentide kohtumine on fakt ja Karabahhi vägede purustamine ning alistumine on samuti fakt. Kas ja mis võiks olla nende kahe asjaolu seoseks.

Peamine küsimus on alati – kellele on see kasulik? Türgi/Aserbaidžaani kasu on niivõrd ilmne, et seda ei pea ilmselt hakkama lahti seletamagi. Kui lisaks Karabahhile saab läbi Armeenia rajatud ka juurdepääs Nahhitševanile (Aserbaidžaani eksklaav teisel pool Armeeniat), siis on loodud nö pantürkistlik koridor, mis on oma olemuselt võibolla väheoluline, kuid türgi/turgi maailmale emotsionaalselt ülimalt meeldiv.

Mida aga võiks teoreetilisest diilist võita Venemaa? Esmalt võib nö taustaks tuua üldise põhjenduse – Moskva nägi, et ei suuda seda eelposti hoida ning otsustas enne lihtlabast kaotust territooriumi vähegi kasumlikult maha parseldada.

Teiseks võib eeldada, et Armeenia publik võtab nüüd maha Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ning see oleks Putini-Venemaale meeldiv, eriti võttes arvesse, kuivõrd ärritav oli Moskva jaoks Pašinjani võimuletuleku meetod – seda kiputakse Moskvas paigutama nn värviliste revolutsioonide ebameeldivasse ritta.

Konspiratsiooni nõrkus

Selle teise asjaolu nõrkus on selles, et Armeenias kui üsnagi demokraatlikus riigis oleks Pašinjan varem või hiljem niikuinii vahetunud ning pole üldse kindel, et kas jäädavalt tipp-poliitikast kadunud. Nii et see argument on selline nõrguke, nö emotsionaalse rahulduse tasemele jääv.

Palju kõvem argument oleks see, et kui keegi suudaks välja mõelda / veenvalt seletada seda, mida siis ikkagi Türgi president lubas Venemaa troonil istujale. Kontollimatut läbipääsu Türgi väinadest? Mingi eriti maitsev diil energiakandjate või tuumajaamade osas? Krimmi tunnustamist Venemaa osana? See seletuse veenvus ongi see „tingimuslikkus“, mida mainisin loo alguses, et mis võimaldaks uskuda konspiratsiooni.

Ausalt öeldes ei kõla ükski nendest minu jaoks sellel määral usutavana, et suudaksin selle „Venemaa andis Karabahhi ära“ sisse uskuda. Seega kõlab praegu teadaoleva info põhjal järeldus hoopis lihtsamalt. Venemaa kaotas. Kui mitte enamat, siis usutavuse „rahutagajana“. Pigem aga siiski enamat, kuid see läheb juba ootuste ja lootuste radadele.

Lõppu aga lisan kentsakalt kõlava, kuid seda huvitavama argumendi konspiroloogia kasuks. See salaleppe tuluke lööb iga kord eredamalt põlema, kui mõni Moskva hääletoru alates Peskovist kuni Lavrovini kinnitab, et igasugused jutud „äraändmisest“ on alusetud. Mõnikord mulle tundub, et seda võtet kasutatakse teadlikult, külvamaks kahtlusi.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, September 20, 2023

Разбор полётов: Artsahh, Kadõrov, pagulased, Kim, Hiina

- Mägi-Karabahhia naasemine Azeri kontrolli alla on märk muutuvatest jõujoontest, eelkõige Venemaa nõrgenemisest, seda kasutavad ära teised osapooled

- kui kunagi peaks Kadõrov kaduma, mis see endaga toob

- Itaalia/Lampedusa on vaid indikaator suuremast probleemist nimega pagulaste laine, millega peab tegelema kogu Euroopa

- 6-päevane Põhja-Korea juhi visiit Venemaale näitab väga ilmekalt, et kumb liider ennast kindlamalt tunneb

- Saksamaa välisminister rääkis tõtt, nimetades Hiina liidrit diktaatoriks, kes ootab ja loodab Venemaa võitu sõjas Ukraina vastu

Saatejuht Andrei Titov, seekord oli kõnelejaks ainult Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Thursday, September 14, 2023

Post-sovjeetluse kolmest paradoksist

Meil on kombeks solvuda, kui keegi nimetab Eestit „endiseks nõukogude vabariigiks“. Mitte küll päris kõigil meil, kuid siiski piisavalt paljudel, et seda pidada üldiseks trendiks. Et „no kaua võib, meid ei defineeri meie nõukogude minevik, saage sellest ometi üle, me oleme ammu juba sellest taagast vaba!“

Ühest küljest on see ju täiesti arusaadav. Kes see ikka tahab, et teda määratletaks läbi ebameeldiva mineviku ja grupikuuluvuse, mida ta pole ise valinud.

See, et solvujateks on tihti inimesed, kes üldist solvumiskultuuri naeruks panevad ja ise grupikuuluvuse alusel üldistusi teevad, pole hetkel oluline, taoline olmeline skisofreenia on üldinimlik.

Esimene paradoks seisneb aga selles, et sel moel solvudes me näitame, et me tegelikult pole ise sellest sovjeti-pärandist üle saanud. Et me ise defineerime ennast läbi selle piisavalt valulikult, et reageerida ja solvuda.

Me ju näiteks ei ärritu, kui keegi nimetab Eestit endiseks balti-saksa provintsiks, või mis? Ehkki seda va saksa pärandit on meie olmelises kultuuris, linnaruumis jne vähemalt sama palju kui nõukogude oma.

Või siis et mingites teistes taustamaterjalides määratletakse meid kui Rootsi / Poola / Taani impeeriumite äärealasid, kas see meid morjendab? Pigem vist mitte, võtame seda kui neutraalset või isegi positiivset aspekti oma ajaloost ja räägime uljaid legende, mis näitab toonaste vallutajate kultuuri osana meie omast.

Teine paradoks on selles, et oma eitamis-tühistamis-soovis me käitume ise nagu sovjeedid, kes hävitasid kõiki märke eelmisest režiimist. Nii nagu punaputukad raiusid maha kolme lõviga vapimärke, nii meie soovime hävitada võimalikult palju punasümboleid.

Olgu-olgu, see on omamoodi üldinimlik ning eelmise valitseja raidkirju lasksid eemaldada ka muistsed vaaraod ning nii mõnigi kord laskis poeg hävitada oma isa paleesid, et nonde hiilgus ei varjutaks tema enda ambitsioone. Aga lihtsalt huvitav – kas me kunagi ei saa sellest käitumismustrist üle, ei ole paremad kui „nemad“?

Kui keegi riietub ordurüütlit meenutavasse mundrisse ja vehkleb mõõgaga, siis see on tore ja lahe, aga punahõnguline teemapark häirib ja ärritab. Kas pole huvitavalt erinev suhtumine?

Kolmas paradoks aga peitub selles, et punavarju vihkajad kipuvad olema sama vihased ka meie praeguse kuuluvuse üle Läänemaailma ühendustesse, eriti klubisse nimega Euroopa Liit. Kuivõrd intellektuaalselt lame pole ka NSVL ja EL vahele võrdusmärgi panemine või euro nimetamine „okupatsioonirublaks“, on siin üks väga märgiline moment.

Eelmise halva tühistab massiteadvuses ära järgmine halb. Vene tsaarivõimu saabudes muutusid rootsi ajad „vanadeks kuldseteks“. NSVL okupatsioon suutis umbes aastaga panna siinseid elanikke ümber hindama saksa okupatsiooni kui midagi „täiesti mõistlikku“. Juhul kui kuulumine Euroopa Liitu oleks samavõrragi halb kui NSVL koosseisu, siis oleks meil siin „vana hea nõuka-aja“ ülistajaid kordades rohkem kui praegused marginaalsed sotsiaalmeedia nostalgia-grupid.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et kas poleks filosoofiliselt ilus, kui suudaksime reastada oma linnaplatsile kõikide siinsete jupijumalate büstid läbi aegade ning vaadata neid hajevil muigega, üritades mõtestada omaenda ajalugu ilma kategooriateta „meeldib-ei-meeldi“? Ehk suudaksime mõnest moodsast narrusest loobuda?
---
lugu ilmus siin

Monday, September 11, 2023

Välistund. Arengud Venemaal

- Ukraina vastupealetung on vene retoorilises eneseõigustuses vägagi olemas, ainult et unustatakse ära, et puhtalt puhtalt keeleloogika kohaselt pidanuks sellele eelnema VF sisse- või vähemalt pealetung, kuid sellest VF ametlikud rääkivad pead ei kõnele

- Prigožini fenomen on siiani vägagi teemaks, sest VF ametivõimud pole siiani sellele joont alla tõmmanud. Selle sõjapealiku populaarsus on seletatav läbi kahe elemendi: (ka siin ja mujal populaarne) kõva käe ihalus, robustse ja toore asjaajamise imetlus (vt nt Trump) ja teisalt tema vormiline vastuseis korrumpeerunud eliidiga; Puutini režiim peab püsimiseks nüüd moel või teisel neid kahte teemat menetlema 

- VF ja Kuri-Koread ühendav strateegiline üksindus võib anda tulemuseks taktikalise koostöö

- miks vene väikerahvad ei mässa? 

- mõni sõna nii Naval'nõist kui Muratovist kitsamalt ja vene opositsioonist laiemalt

Saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Karmo Tüür ja Aimar Ventsel, saade järelkuulatav siit

Wednesday, September 6, 2023

Разбор полётов: Türgi, Kuri-Korea, Ukraina, Hiina

- Pihkva droonirünnaku tulemused hetkel: isegi kõige raevukamad z-aktivistid ei räägi enam, et rünnakud oleks lähtunud Eestist või Lätist; venelased on välja mõelnud "analooge mitte omava" kaitse lennukitele, ladudes neile vanu autorehve

- Türgi presidendi ja Puutini kohtumise vahekokkuvõte: iseloomulik oli kohtumise üle kandmine Türgist Venemaale, kuna Puutin kardab oma riigist lahkuda; Erdogan kinnistab enda rolli läbirääkijana, isegi kui otseseid tulemusi pole; Venemaa näitab välja oma valukohta ehk vajadust saada tagasi ühendust SWIFT süsteemiga

- Ukraina eelmine kaitseminister Reznikov sai suurepäraselt hakkama liitlastega suhtlemisega, kuid ei suutnud ohjeldada korruptsiooni oma haldusalas; uus minister Umarov sobib ootuste kohaselt ametisse suurepäraselt, mh oma Krimmi/islami tausta tõttu

- Põhja-Korea kui suurepärane näide Venemaa strateegilisest üksindusest

- Hiina ja Venemaa juhtide puudumine G20 kohtumiselt annab toitu eri seletuskäikudele, sh soovile ehitada üles mingit alternatiivset maailma, mis oleks vaba nn Lääne diktaadist

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harrit Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Friday, September 1, 2023

Разбор полётов: Pihkva, militariseeruv krimi-riik VF, Niger, Prantsusmaa

- Pihkva lennuväljale tehtud rünnak ja võimalikud osundused EV ja LV kui stardikohale

- Prigožini matused

- Venemaa militariseerimine / sõjalisele juhtimisele allutamine

- mida nõuab Nigeri hunta

- Prantsusmaa karmistab keelde religioosse riietuse osas koolides

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit