Lähipäevil toimub Tallinnas sõjavastane foorum, mida korraldab ühendus „Vaba Venemaa“. Plaanin sellel osaleda, ehkki ootused on üsna madalad, sest ma pole senini aru saanud, kuidas Venemaa saab olla vaba. Vaba millest? Venemaast? Oma ajaloost ja identiteedist?
Venemaa hümni avaread räägivad võimsast deržaavast, mille üle nad uhkust tunnevad. See on kontsentreeritud purtsatus, mis räägib sõjalisest võimsusest, mille abil on maad kokku liidetud ja vaenlastele vastu hambaid antud.
Uhkus jõukasutamise üle
See on impeeriumi uhkus oma sõjasaagi üle. Üleoleku kehastus. Varjamatu ülbus ja üleolek, millega impeerium asukad iseendale ja üksteisele teatava, et „mida need tšuhnaad/tšurkad/hohollid/jms endast õige arvavad!“ Et „me võime neid kõiki... (ja tavaliselt lisandub siia primitiivset, vanglažargoonist tuttavat ja anaalset)“. Ja siis veel et „võime korrata!“
Ka kõik need nö „head venelased“, keda mul on olnud võimalik seni kohata ja kuulata, on paraku ikkagi impeeriumi lapsed. Nad võivad küll isegi olla konkreetse Ukrainas peetava sõja vastu, kuid kui jutt läheb nt Krimmi kuuluvuse teemale, siis kipuvad nende silmad kergelt klaasistuma. Nad võivad olla konkreetselt Vladimir Putini võimuoleku vastu, kuid kui jutuks tuleb Venemaa muutumine mitte-impeeriumiks, siis tekib neisse silmadesse segadus.
Olen korduvalt rääkinud ja kirjutanud ning proovin seda veelkord ja veel selgemalt sõnastada (sest enamasti saadakse sellest sõnumist kuidagi valesti aru). Selleks et Venemaa lakkaks olemast impeerium, peab ta lakkama olemast. Sest et Venemaa ei saa olla mitte-impeerium. Impeeriumiks olemine ja sellisena enda mõtestamine on selle riigi omamüüdi alus. Vundament. Selgrood. DNA, kui soovite.
De-imperialiseeritud Venemaa?
Palun seletage mulle, kuidas saab Venemaa impeeriumi praegune kehastus Venemaa Föderatsioon olla mitte-impeerium? Selleks on minu piiratud mõistuse kohaselt ainult üks meetod: nendelt territooriumitelt lahkumine, mis on nö emamaaga liidetud ja mille liitmise kaudu on impeeriumiks saadud. Kõlab loogiliselt?
Aga kuskohas on see emamaa? See piir, milleni kahanedes jääks asi veel ikkagi Venemaaks, aga poleks enam ipeerium? Minul puudub vastus sellele küsimusele.
Kogu Venemaa enesenägemus rajaneb uhkusele oma suuruse ja sõjalise võimsuse üle. Oma võime üle suruda peale oma tahet ja seista vastu nendele kordadele, kui keegi teine üritab peale suruda oma tahet Venemaale. See pole ei hea ega halb, see on lihtsalt suurriikliku mõtlemise olemus.
Sellest mõtlemisest vabanemise näiteid maailmas on oi kui vähe. Saksamaa on üks vähestest ja see vabanemine oli oi kui valus. Prantslased ja britid ... et kas nad on vabad vallutatud aladest ja oma suuruse tunnetusest? Eeee ... ega ikka ei ole küll.
Imeeriumi mentaalne pantvang
Meile lähim nö omasuguste seas on Leedu, kellel on luuüdini ulatuv valmidus rääkida lugulaule muistsetest hiilgavates aegadest, mil leedu sõdurid loputasid oma saapaid Mustas meres. Muuseas ka Eesti omamüüdis on impeeriumi elemendikesi, kui kiputakse rääkima vajadusest saada tagasi need Venemaa alad, mis õnnestus meil kunagi vallutada. Nendel hetkedel unustatakse, et täpselt sama loogika alusel peab imperiaalne Venemaa meid „ajutiselt kaotatud aladeks“, sest et neil õnnestus kunagi see maa-ala siin vallutada.
Laias laastus on aga Eesti siiski impeeriumi taagast vaba, mistap meil on kõrvaltvaatajana lihtsam ära tunda imperialismi tunnusmärke: jõupositsioonilt allavaatavat ja oma üleolekut rõhutavat maailmanägemust. Impeeriumi lapsel on aga enamasti ja põhimõtteliselt üsna ilmvõimata aru saada, et ta seda mentaalset haigust või tajuväänet kannab.
Impeeriumi lapsed on Impeeriumi pantvangid. Seejuures enamasti uhked ja rahul selle seisusega. Seetõttu kordan. Venemaaonimpeerium. Impeerium ei saa olla vaba, sest ta on iseenda pantvang.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment