Разбор полётов: väikeriikide erisaade

24.veebruaril oli eetris erisaade, pühendatud väikeriikidele maailmapoliitikas.

Mis üldse on kriteeriumid, mille järgi jagada riike väikesteks ja suurteks? Territoorium - vaieldav, nii mõnigi territooriumilt väikene riik on palju nähtavam kui tema suurus lubaks (nt Iisrael on pindalalt kaks korda väiksem kui Eesti). Rahvaarv - samuti vaieldav, ka üsna suur elanikkond võimaldab jääda üsna nähtamatuks. Majandus, patentide või Nobeli preemiate arv?

Kas väiksus võib olla ka eelis? Väidan, et vägagi saab, Eesti suurim E-dulugu ehk e-riik on selle väga hea näide. Mitte spetsiifiliselt Eestil, vaid väikeriigil (mille nimi on juhuslikult Eesti Vabariik) õnnestus lahendada universaalne probleem, millest saavad üsna ühetmoodi aru kõik ülejäänud.

Ja minu keskne väide: väikeriike on alati rohkem kui suurriike. Ning need väikeriigid saavad vormida rahvusvaheliste suhete raamistikku selliselt, et suurus pole oluline. Või noh, pole peamine kriteerium. Väikeste majakate valgus võib olla suundanäitav ka kõige suurematele laevadele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Heli käänas kuulatavaks Ingrid Jans.

---

saade järekuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kommentaar välisministri kõnele Riigikogu ees

Postimees palus mul kirjutada lühikommentaar Eesti välisministri kõnele

---


Kommentaar välisministri kõnele 2021.02.21


Välisministri kõne Riigikogu ees pole pelk kõneakt, vaid ka üks Eesti välispoliitika instrumente – seda kõnet esitatakse eelkõige välispublikule. Sestap tasub see tekst analüütilise pilguga üle käia.

Esmalt – tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega, mis taaskinnitab Eesti pühendumist senise reeglite- ja institutsioonide põhise maailma kestmisele, tehes seda mitte ainult passiivse osalejana, vaid ka nõudliku „jah“-sõna ütlejana. Üle käiakse kõik meie jaoks olulised ühendused ja poliitikad alates julgeolekust kuni rohe- ja digipööreteni ning see kõik on kena ja protokollikohane.

Kuid teisalt on ka mõned küsimused. Mind väga huvitaks, missuguse sisuga täidab lugupeetud välisminister kõnesse sissekirjutatud mõiste „geopoliitiline Euroopa Komisjon“? Kuidas tõlgendada väljendit: „ka inimõiguste kaitse on julgeolekupoliitika osa“ – kuidas me seda osa Eesti julgeolekust sisuliselt kindlustame? Kuidas tagada, et Kolme mere algatus ei kujuneks eraldusjooneks EL sees? Kas Eesti äridiplomaatia haare on ikka laienenud, kas majandusdiplomaatide arv on pigem kasvanud või kahanenud?

Enda mätta otsast vaadatuna panen huviga tähele, et Venemaa teema on tavapärasest jõulisemalt esil. Kui tihti on analoogsed kõned Venemaa teemat üldse ignoreerinud, siis seekord on naaberriigi nime mainitud suisa 9 korral ning sobilikul moel, kriitika ja lootuse noote ühendades.
----

lugu ilmus siin

Lavrovi ja Haavisto kohtumine

AK küsis hinnangut Soome ja Venemaa välisministrite kohtumisele

---

* Mida näitab Lavrovi ja Haavisto kohtumine?

Venemaa ja Soome välisministrite kohtumine ja eriti sellele järgnenud pressikonverents näitas väga selgelt seda veelahet, mida Venemaa proovib tõmmata suhtlusse Euroopa Liidu kui tervikuga ja Euroopa riikidega eraldivõetult.

Ühest küljest on Venemaa juba pikki aastaid viljelenud pehmelt öeldes üleolevat-pahakspanevat stiili suhtluses Euroopa Liiduga. Moskva vaatenurgast on see ka arusaadav, sest on justnimelt Euroopa Liit see, kes valmistab talle peavalu oma sanktsioonidega nt Krimmi ja Naval’nõi eest.

Teisest küljest tahab Venemaa aga alati näidata, et ta suhtleb väga meelsasti eraldivõetud Euroopa riikidega, pakkudes neile häid suhteid ja/või häid diile. Soome puhul on näiteks siis koostöö Hankikivi tuumajaama teemal ja Lavrov tõi eraldi välja asjaolu, et näiteks Venemaa ja Soome president on aasta jooksul suhelnud suisa viis korda.

* Pekka Haavisto oli oma sõnavõtus Venemaa suhtes kriitiline. Oluliselt kriitilisem kui Joseph Borrell. Mida sellest järeldada?

Soome välisministri esinemine on nüüd siis see hea näide euroopalikust välispoliitikast, kus iga Euroopa Liidu liikmesriik seab ühishuvid ja –väärtused sammu võrra ettepoole enda konkreetsetest huvidest. Haavisto rääkis nii Venemaa rahumeelsete protestide mahasurumisest, Krimmist kui keemiarelva abil mürgitamisest, kuigi tal polnud otsest kohustust seda teha.
---

saatelõik on järelvaadatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kukul külas

See on üks kummaline formaat - kahetunnine persoonisaade. Nagu ütles eile seda saadet juhtinud Liis Seljamaa, et tänapäeval enam säherdust asja käima ei tõmmataks.

Kui teisalt - tegemist on Eestis kõige kauem kestnud eraraadio (alates 1992.a) umbes sama kaua kestnud saatesarjaga (alates 1993.a). Seega igati väärikas värk. Ning selle külalised saavad pisut tollest väärikusest osa :)

Igatahes - käisin sõbrapäeval rääkimas maailma kõige olulisemast teemast ehk iseendast :D Mõned sõbrad taipasin ka saate käigus nimeliselt ära mainida ja tervitada. Kõiki ülejäänusid tervitan mõtteliselt nüüd. Jaa-jaa, sind ka ... !

---

saadet saab järelkuulata siit

Riiklusmuudatus, kool ja koronaviirus

Koronaviiruse pandeemia võib olla päästikmehhanism pikaajalisteks muudatusteks. Pikalt hoogu kogunud punnseis muutuvas elukorralduses võib saada lahenduse. Noh või vähemalt tõuke lahenduse suunas.

Viimased aastakümned koos oma tehnoloogilise ülihüppega on loonud uuelaadse olukorra, mida võib sõnastada trilemmana: kiviaegsed instinktid, keskaegsed institutsioonid ja tulevikutehnoloogia. Seletan alustuseks selle kolmikseisu lahti nii lihtsalt, kui oskan.

Kiviaegsed instinktid. Inimestena pole meist mitte kuhugi kadunud kõige algsemad, lihtsamad instinktid, milledest antud hetkel on oluliseim grupikuuluvuse vajadus. Inimene on sotsiaalne olend ning ümbritseva maailmaga suhestumine läbi meie-nemad jaotuse muudab hakkamasaamise lihtsamaks. Oma grupile ollakse lojaalsed, võõramärgilisi koheldakse vähemalt umbusuga, mida praegu on kombeks märgistada kui „ksenofoobia“.

Keskaegsed institutsioonid. See termin on kõige vaieldavam, aga palun võtta seda omamoodi kunstilise markeeringuna (peaks kasutama määratlust „vara-uusaegsed“, aga see lihtsalt ei kõlaks nii hästi). Pean selle all silmas hierarhilisi lojaalsusmudeleid, mida me eelkõige teame tänapäeval riikidena. Olgu see siis religioossel või lepigulisel baasil või nn rahvusriigina tunnetav ühendus, aga see on lojaalsus, mille aluseks on suuresti territoriaalne kuuluvus. Ma olen lojaalne sellele riigile sest ... noh ja siis tulevad erinevad seletuskäigud. Või siis ei vaevutagi endale midagi seletama, võetakse enda kuuluvust sellesse ühendusse loomuliku ettemääratlusena.

Tulevikutehnoloogiad. Seda suudavad ilmselt aduda kõik, kelle taskus mõni nutividin leidub. Kõige olulisem selle mõttekäigu juures on lahtiseotus hierarhiast. Jah, sa võid küll selle vidina kaudu tarbida nö ülevalt alla tulevat infot, kuid sama hästi võid sa end lülitada selle asemel hoopis horisontaalsetesse võrgustikesse. Leida endale mõttekaaslasi kaugelt väljaspoolt oma füüsilist asukohta ja ehitada üles oma identiteet / grupikuuluvus väljaspool tavapäraseid paiknemisi kodu/kool/töökoht komberuumides.

Kool kui võtmemõiste

Senine haridus-süsteem, mida me (eriti siin post-nõukogude ruumis) teame ja mäletame, on selle võimaliku muudatuse seisukohast kõige olulisem komponent. Peale pedagoogilise elemendi on kool olnud ka kõige võimsam sotsialiseerimise instrument. Teisisõnu – see vahend, mille kaudu kodanikele juba maast-madalast selgeks teha, et mis on antud ühiskonnas hea ja mis halb.

Jah, proletaarse väärtusruumi õhustikus pidi kool ühtlasi ka täitma lastehoiu ülesannet, et töötavatel inimestel oleks võimalik lapse-nimeline-nähtus paigutada kuhugile järelvalve all seniks, kuni tuli täita oma töökohustust riigi ees. Kuid seda tugevam oli ühtlasi ka kooli sotsialiseeriv funktsioon, propageerides ühiselulisi väärtusi.

Nüüdse koronakriisi tingimustes on aga teisenenud ka kooli ... kui mitte funktsioon, siis võimekus seda funktsiooni täita. Jah, õppekavad on suuresti ikka needsamad. Jah, vanema põlvkonna õppejõud ei suuda lakata ahastamast, et „kuidas küll just seda õppeainet on nii ebamõistlikult kärbitud“. Aga ikkagi, ülalt all projetseeritud ootused on laias laastus samad – kool peab vormima tulevase kodaniku ühiskonnakõlbulikuks.

Kuid ära on kadunud peamine osa senises hariduslik-ühiskondlikus mudelis. Kadunud on hierarhia. Seni oli pedagoog umbes samas seisundis nagu ennemuiste pereisa laua otsas või pastor kantslis, mõõtes välja ja jagades laiali vaidlustamisele mitte kuuluvaid palukesi. Nüüd aga on iga koolijüts samal tasemel õpetajaga, tõmmates võrgusügavikest välja samaväärseid või alternatiivseid infokilde ja seda olles võimeline seda online-režiimis ka esitlema.

Muudatuse sisu

Praegu on suur osa õppeprotsessist surutud klassiruumidest välja ning õpetaja roll on veelgi kahanenud. Kooli standardiseeriv ja stantsiv, hierarhial põhinev funktsioon väheneb. Protest totalitaarse koolisüsteemi vastu, mis pidi lastest valmis haamerdama ühiskonnakõlbulikke, ühetaoliseid telliseid, on aegade jooksul sünnitanud tohutul hulgal meeme. Nüüd on see tasapisi muutumas. Õpetaja ja kool taanduvad üha rohkem vaid suunanäitajaks.

Teisisõnu – kaasaegsed tehnoloogiad kaksavad katki ühe sotsialiseerimisahela, mis loovad sidusat ühiskonda selle sõna senises, riigikeskses vaimus. Selle väikese nihke võrra vabamad inimesed on edaspidi vähem kodanikud ja rohkem indiviidid. Hierarhiline, (rahvus-)riiklusel põhinev maailm hõreneb.

Ei, ma ei näe siin vandenõud rahvusluse ja/või senise riikluse vastu. Ma näen siin muutust. Järjekordset teisenemist. Arvata, et ajaloolises perspektiivis üsna hiljuti tekkinud rahvusriikluse mudel on tsivilisatsiooni tipp ja nii jääb aegade lõpuni ... noh see kõlab sama sõgedalt kui järjekordse tuhande-aastase riigi apologeedi jutt. Kõik muutub.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Venemaa muutumatuse illusioon

Venemaa on omaette tsivilisatsioon. Venemaad ei saa mõista ega läänelike mõõdupuudega mõõta. Venemaa ei muutu kunagi, ükskõik kui palju me ka ei pingutaks. Kas me ikka peame klähvima Venemaa suunal?

Kõik need avalõigu laused peaks olema võetud mitmekordsetesse jutumärkidesse. Esiteks selleks, et märkida nende väidete nõrkust. Teiseks selleks, et oleks selge – need kõik on tsitaadid.

Olen enam kui kindel, et neid kõiki ütelusi on kuulnud igaüks, kes Venemaa teemaga tegeleb. Ja iga kord peaks sellise suhtumise kuulja tegema endale mõttelise märkuse ütleja „toimikusse“ – tegemist on kindla tunnusmärgiga soovmõtlemisest.

Venemaa kui pidepunkt

On üsna arusaadav, miks paljud üritavad näha Venemaas omalaadset majakat, kindlust, stabiilsuse võrdkuju. Eelkõige lähtub see aga vananenud infost ja/või ealistest iseärasustest.

Nende iseärasuste suurepäraseks illustratsiooniks võib tuua ... jäähoki. Nõukogude aja nö kuldperioodil oli see omamoodi spordiala number üks. Sellega on seletatav, miks nii Vladimir Putin kui Aleksandr Lukašenka seda ala niivõrd fännavad.

Ei, küsimus pole konkreetses spordialas, vaid kuvandis, mida me kõik endas kanname. Et kunagi oli parem ja mõistlik oleks selle juurde naaseda, olgu kasvõi väikeste rituaalsete sammude kaudu.

Euroopa hajus taust

Äsja nägi ilmavalgust suurepärane mõttepaber: „Miks katsed taaskäivitada suhteid Venemaaga läbi kukuvad“ (autoriks Euroopa Välissuhete Nõukogu liige Nicu Popescu).

Selle paberi peamine mõte kõlab: iga uus taaskäivituse katse ainult toidab Venemaa nägemust sellest, et Lääs nõrgeneb. Et Moskval omalt poolt pole vaja teha mingeid samme, otsimaks lahendusi, sest niikuinii tuleb varsti jälle järgmine pakkumine.

Umbes 20 aastat on Venemaa võim olnud muutumatult sama seltskonna käes, samas kui Lääneriikides vahetuvad presidendid ja ministrid. Pigem varem kui hiljem tekib jälle nende hulka mõni uus, kes soovib rääkida Venemaa „positiivsest hõlvamisest“.

Venemaa illusioon

Kiirelt muutuvas maailmas on täiesti loomulik, et inimesed otsivad nö turvapaika. Venemaa oma post-sovjeetlikus ja jätkuvalt imperiaalses toimimises pakub kummalisel moel seda ankrukohta. Illusoorset, aga ikkagi. Pseudokonservatiivset, kui soovite.

Selles mõttemudelis on omamoodi veider printsessi-efekt. Kui enamikule meist esitada küsimus, et kuidas ja kellena me elaks, kui satuks „vanadesse kuldsetesse aegadesse“, siis näeme end kellegi noobli ja edukana (aadlikuna / printsessina), kes naudib elu. Tegelikkuses elas aga enamik toonastest asukatest nagu ikka ja alati ehk siis üsna kehvasti.

Päriselus pole Venemaa enamikule tema idealiseerijatest sobilik elukeskkond. Selle näiteid on mitmeid, parimaks ehk Gérard Depardieu juhtum. Kui aga isegi see kõik kõrvale jätta, siis soovitaks vaadata praeguseid uudiseid seoses Aleksei Naval’nõiga.

Naval’nõi kui lakmuspaber

Juhul kui Venemaa oleks tegelikult stabiilsus, siis ei oleks mõeldav, et ühe mehe naasemine riiki, tema arreteerimine ja süüdimõistmine oleks vallandanud taolise protesti. Ükskõik kui karismaatiline ja/või mõjuvõimas isik see ka poleks.

Üks Moskva õppejõud Grigori Judin sõnastas praegu toimuva nii: „me istume viimasel ajal rongis, mis kihutab põrgusse. Sellesse Minskisse põrutavas rongis tõmbas Aleksei Naval’nõi hädapidurit. Praegu toimub see, mis juhtub alati säärasel puhul – mõnda aega kõik rappub.“

Mis siis on kogu selle loo moraal? Mõistmaks seda, mis toimub meie naabri juures, on vaja loobuda loosungitest, ülelihtsustamisest ja müstifitseerimisest. Aga ka hirmust mitte meeldida (sest siis läheb kõik halvasti) ja soovist meeldida (sest siis läheb kõik hästi). Venemaa on arenev ja muutuv nähtus ning nende arengutega tuleb olla kursis ning neid võimalust mööda mõjutada.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kas Putin kardab?

Kas Putin kardab?

Lühike vastus: jah. 

Veidi pikem vastus: ma ei oska öelda, kas Putin kardab Naval'nõid kui sellist. Küll aga kardab ta muutust kui sellist. Muutust, mille läbi teda võidakse võimult tõrjuda. 

Nagu iga liiga kauaks võimu külge inimene, nii näeb ta ennast võimu instrumendina, selle kõige õigema kandjana. Juhul kui see instrument võtta süsteemist välja, siis on ju kõik halvasti.

Mis saab Venemaa opositsiooni liikumisest? 

Välisvaatlejatel on tihti ülelhtsustatud ekslik ettekujutus, et Venemaal on olemas opositsioon üks tükk ja Naval'nõi on selle vaieldamatu liider. See pole nii. Opositsioon on väga eripalgeline ning paljud neist on sügavas erimeelsuses Aleksei Naval'nõiga.

Kuid teisalt on Naval'nõi kui katalüsaator, ajend tulemaks välja, väljendamaks oma rahuolematust. Ja see rahuolematus ei ole tekkinud mitte Naval'nõid vangistamisest, vaid mh ka pandeemia poolt tekitatud surutisest.

On opositsioonil täna mingitki lootust Putin / tema jüngrid kukutada? 

On olemas võimalus, et opositsiooni hääl on piisavalt vali. Mitte Vladimir Putini kõrvade jaoks, vaid Venemaa eliidi jaoks. On olemas võimalus, et Venemaa eliit saab aru, et rahvas ja Putin on omavahel tülis ja mõistlik oleks see tüli lahendada selle läbi, et Putin võimult kõrvaldada. See on praktiliselt ainuke võimalus.

---

intrvjuu on järelvaadatav siit, samast on tehtud ka kuvatõmmis

Muudatus saab tulla vaid Venemaalt seest ...

Muudatus saab tulla vaid Venemaalt seest, ülejäänud maailm saab seda kas toetada või mitte

---

Vikerraadio küsis (Saatejuhid Priit Kuusk ja Erle Loonurm), mina vastasin. Intervjuud saab kuulata siit, lahtikirjutust lugeda aga siit.

---

1. Milliseid reaktsioone Navalnõi vangistus kaasa toob/peaks kaasa tooma Euroopast ja maailmast?

Venemaal toimub tinglikult kaks kohtusüsteemi: ühelt poolt nö tavapärased kriminaal- ja administratiivkohtud, teisalt aga poliitiline kohtupidamine. Esimene toimib täiesti arvestatavalt heal tasemel, järgitakse protseduuri-reegleid, leidub ka õigeksmõistvaid otsuseid teise astme kohtus jne. Teine töötab aga sisuliselt halvimate stalinistlike traditsioonide vaimus – kui on vaja kedagi süüdi mõista, siis seda ka tehakse, laias kaares vilistades kõikidele õigustele.

Kuna see teine on aga ühe inimõiguse – õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele – rikkumine, siis täpselt sellisena tulebki seda käsitleda. Kuna Venemaa rikub Euroopa inimõiguste konventsiooni, siis tuleb seda ka valjuhäälselt välja öelda.

2. Kas kohtuotsuse edasikaebamine muudab midagi?

Karta on, et kuna riigisisene edasikaebamine jätkub sellesama poliitilise kohtupidamise loogika alusel, siis sellest tolku pole. Suure tõenäosusega jõuab asi aga otsapidi taas Euroopa inimõiguste kohtuni, kus Naval’nõi võib taas saada võidu ja Venemaa kui riik peab taaskord välja maksma hüvitisi, kuid see ei muuda ära seda, et Naval’nõi peab füüsiliselt ikkagi senikaua vanglas istuma.

3. Anton Aleksejev ütles õhtul AK-s, et kui keegi seda olukorda muuta saab, siis mitte Putin, vaid vene rahvas, kes näitab kui väsinud nad praegusest režiimist on. Kui tõenäoline see on?

Nii ja naa. Ühest küljest on Venemaa rahvas see ainuke õiguslik subjekt, kelle käes peaks olema võim ja õigus midagi Venemaal muuta. Teisalt vajab seesama rahvas aga ka toetust väljaspoolt. Ja vat siin on ülejäänud maailma jaoks võimalus – ehkki palju keerulisem võimalus – näidata seda, et me toetame Venemaa rahva õigust õiglusele ja inimväärsele elule. Mitte ainult olles Venemaa praeguse korrumpeerunud võimueliidi ja nende praktikate vastu, vaid olles nende inimeste poolt, kes taotlevad õigus ja õiglust.

---

pilt võetud siit

Naval'nõist Välismäärajas

Venemaal mullitab. Enamasti seostatakse seda mullistust Aleksei Naval'nõi nimega, mis pole minu meelest aga päris korrektne. 

Vaatamata kogu oma julgusele ja nähtavusele pole Aleksei Naval'nõi selline karismaatiline liider, kes tooks oma ideedega inimesi tänavatele. Vähemalt mitte sellistes kogustes ja enam kui 100 Venemaa linnas. Ja isegi mitte selle tõttu, et tema meeskonna poolt kokkupandud videot "Putini lossist" on vaadatud enam kui 100 mln korda.

Aga kõigest saab lähemalt kuulata Kuku raadio Välismääraja saates ning lugeda Postimehe kokkuvõttes. Saatejuhiks Hannes Hanso, rääkivateks peadeks Raivo Vare ja Karmo Tüür.

---

pilt võetud siit