Kõik need avalõigu laused peaks olema võetud mitmekordsetesse jutumärkidesse. Esiteks selleks, et märkida nende väidete nõrkust. Teiseks selleks, et oleks selge – need kõik on tsitaadid.
Olen enam kui kindel, et neid kõiki ütelusi on kuulnud igaüks, kes Venemaa teemaga tegeleb. Ja iga kord peaks sellise suhtumise kuulja tegema endale mõttelise märkuse ütleja „toimikusse“ – tegemist on kindla tunnusmärgiga soovmõtlemisest.
Venemaa kui pidepunkt
On üsna arusaadav, miks paljud üritavad näha Venemaas omalaadset majakat, kindlust, stabiilsuse võrdkuju. Eelkõige lähtub see aga vananenud infost ja/või ealistest iseärasustest.
Nende iseärasuste suurepäraseks illustratsiooniks võib tuua ... jäähoki. Nõukogude aja nö kuldperioodil oli see omamoodi spordiala number üks. Sellega on seletatav, miks nii Vladimir Putin kui Aleksandr Lukašenka seda ala niivõrd fännavad.
Ei, küsimus pole konkreetses spordialas, vaid kuvandis, mida me kõik endas kanname. Et kunagi oli parem ja mõistlik oleks selle juurde naaseda, olgu kasvõi väikeste rituaalsete sammude kaudu.
Euroopa hajus taust
Äsja nägi ilmavalgust suurepärane mõttepaber: „Miks katsed taaskäivitada suhteid Venemaaga läbi kukuvad“ (autoriks Euroopa Välissuhete Nõukogu liige Nicu Popescu).
Selle paberi peamine mõte kõlab: iga uus taaskäivituse katse ainult toidab Venemaa nägemust sellest, et Lääs nõrgeneb. Et Moskval omalt poolt pole vaja teha mingeid samme, otsimaks lahendusi, sest niikuinii tuleb varsti jälle järgmine pakkumine.
Umbes 20 aastat on Venemaa võim olnud muutumatult sama seltskonna käes, samas kui Lääneriikides vahetuvad presidendid ja ministrid. Pigem varem kui hiljem tekib jälle nende hulka mõni uus, kes soovib rääkida Venemaa „positiivsest hõlvamisest“.
Venemaa illusioon
Kiirelt muutuvas maailmas on täiesti loomulik, et inimesed otsivad nö turvapaika. Venemaa oma post-sovjeetlikus ja jätkuvalt imperiaalses toimimises pakub kummalisel moel seda ankrukohta. Illusoorset, aga ikkagi. Pseudokonservatiivset, kui soovite.
Selles mõttemudelis on omamoodi veider printsessi-efekt. Kui enamikule meist esitada küsimus, et kuidas ja kellena me elaks, kui satuks „vanadesse kuldsetesse aegadesse“, siis näeme end kellegi noobli ja edukana (aadlikuna / printsessina), kes naudib elu. Tegelikkuses elas aga enamik toonastest asukatest nagu ikka ja alati ehk siis üsna kehvasti.
Päriselus pole Venemaa enamikule tema idealiseerijatest sobilik elukeskkond. Selle näiteid on mitmeid, parimaks ehk Gérard Depardieu juhtum. Kui aga isegi see kõik kõrvale jätta, siis soovitaks vaadata praeguseid uudiseid seoses Aleksei Naval’nõiga.
Naval’nõi kui lakmuspaber
Juhul kui Venemaa oleks tegelikult stabiilsus, siis ei oleks mõeldav, et ühe mehe naasemine riiki, tema arreteerimine ja süüdimõistmine oleks vallandanud taolise protesti. Ükskõik kui karismaatiline ja/või mõjuvõimas isik see ka poleks.
Üks Moskva õppejõud Grigori Judin sõnastas praegu toimuva nii: „me istume viimasel ajal rongis, mis kihutab põrgusse. Sellesse Minskisse põrutavas rongis tõmbas Aleksei Naval’nõi hädapidurit. Praegu toimub see, mis juhtub alati säärasel puhul – mõnda aega kõik rappub.“
Mis siis on kogu selle loo moraal? Mõistmaks seda, mis toimub meie naabri juures, on vaja loobuda loosungitest, ülelihtsustamisest ja müstifitseerimisest. Aga ka hirmust mitte meeldida (sest siis läheb kõik halvasti) ja soovist meeldida (sest siis läheb kõik hästi). Venemaa on arenev ja muutuv nähtus ning nende arengutega tuleb olla kursis ning neid võimalust mööda mõjutada.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment