Postimees palus mul kirjutada lühikommentaar Eesti välisministri kõnele
---
Kommentaar välisministri kõnele 2021.02.21
Välisministri kõne Riigikogu ees pole pelk kõneakt, vaid ka üks Eesti välispoliitika instrumente – seda kõnet esitatakse eelkõige välispublikule. Sestap tasub see tekst analüütilise pilguga üle käia.
Esmalt – tegemist on heas mõttes konservatiivse kõnega, mis taaskinnitab Eesti pühendumist senise reeglite- ja institutsioonide põhise maailma kestmisele, tehes seda mitte ainult passiivse osalejana, vaid ka nõudliku „jah“-sõna ütlejana. Üle käiakse kõik meie jaoks olulised ühendused ja poliitikad alates julgeolekust kuni rohe- ja digipööreteni ning see kõik on kena ja protokollikohane.
Kuid teisalt on ka mõned küsimused. Mind väga huvitaks, missuguse sisuga täidab lugupeetud välisminister kõnesse sissekirjutatud mõiste „geopoliitiline Euroopa Komisjon“? Kuidas tõlgendada väljendit: „ka inimõiguste kaitse on julgeolekupoliitika osa“ – kuidas me seda osa Eesti julgeolekust sisuliselt kindlustame? Kuidas tagada, et Kolme mere algatus ei kujuneks eraldusjooneks EL sees? Kas Eesti äridiplomaatia haare on ikka laienenud, kas majandusdiplomaatide arv on pigem kasvanud või kahanenud?
Enda mätta otsast vaadatuna panen huviga tähele, et Venemaa teema on tavapärasest jõulisemalt esil. Kui tihti on analoogsed kõned Venemaa teemat üldse ignoreerinud, siis seekord on naaberriigi nime mainitud suisa 9 korral ning sobilikul moel, kriitika ja lootuse noote ühendades.
----
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment