Monday, September 28, 2020

Artsahh või Mägi-Karabahhia?

Armeenia ja Azerbaidžaan on omavahel sõjas. Jälle. Või siis ikka.

Peamine küsimus, mida Azerbaidžaan endalt küsima peab, et aga mida ta teeb siis, kui ta võitma peaks?

Välisilma vastav saatelõik on nähtav / tekst loetav  siit.

Sunday, September 27, 2020

Ülbitsevad võimumängud

Võimukandja ajab suust teadlikku iba välja, alluvad vaatavad talle vaimustunult silma sisse ja plaksutavad innukalt. Mõlemad pooled teavad, et see on vaid osa võimumängust, et sellega ülemus kehtestab end. Ja teavad sama hästi, et kogu see õhin kaob ning muutub vastasmärgiliseks samal hetkel, kui praegu ülemuse positsioonis olev inimene satub alluva kohale.

Prantsusmaa president sattus raevu peale vene kolleegi kõnet. Venemaa president Vladimir Putin üritas talle seletada, et Aleksanr Naval’nõi mürgitas ennast ise, mustamaks Venemaad. Emmanuel Macron, kellel on kombeks endast arvata kui Euroopa suurest mõtlejast, tajus seda aga alandavana. Misõttes tullakse teda nii labaselt hanitama? Tema pole ju mingi vene talupoeg, kes peaks leppima ülbe ja läbipaistva valetamisega.

Toimuv on suurepärane illustratsioon sellele mentaliteedile, vene võimude suhtumisele ümbritsevasse. Põlglik ja üleolev, oleks vist kõige täpsem üldistus. Olgu siis oma rahvas või naabrid – kes nad sihukesed on? Kuna minu käes on võim, siis mina ka otsustan, kuidas ma käitun, kõigi teiste ülesanne on olla kas innukalt kaasakiitev või siis vähemalt sama innukalt vait. „Krimmi ei anna Ukrainale mitte keegi mitte kunagi tagasi. Aamen.“ – tüüpiline näide innukast holoplikust kaasakiitmisest.

Hea kamraad, kellega seda teemat arutasime, tõi säärase võrdluse: „Mulle tundub, et see telefonikõne näitab midagi ka Putini Aasia mentaalsuse kohta.

Elades N Liidus ja Moskvas 80-90ndatel nägin, et paljude venelaste ja nõuka inimeste jaoks on Lääne turistid "rikkad, ilusad, ja huvitavad", kuid samas ka "naiivsed, rumalad, ja lihtne trikitada ning alt tõmmata". Putinil on Sheremetjevo lennujaama voi Tallinna sadama taksojuhi mentaliteet. Nähes soomlast voi lääne inimest, tuleb ta alt tõmmata. See on ilmselt Aasia mentaliteet suhtes välismaalastesse, kes kohalikku elu olu ei jaga. Putinil on sama suhtumine Macroni ja Merkelisse, Trumpi, jt Lääne maailma liidritesse.

Putin on mõnes mõttes nagu Vene/Aasia Rehepapp kes trikitab ja neid keda vajalikuks peab alt tõmbab: naabrimehi, mõisnikke, musta katku, surma, vanakuradit, ja kaudselt isegi jumalat.“

Rehepapp on meie mõisteruumis siiski pigem sihuke positiivne tegelane, mistap ma jääks siiski postsovetliku ülbe ülema võrdlus juurde. Vene keeles kõlab see nii „я начальник - ты дурак. Tы начальник - я дурак.“ Tõlgituna-laiendatuna tähendab see siis seda, et kui mina olen ülem, oled sina loll ja vastupidi. Ehk siis vastastikku teadvustatud rollimäng, kus ülemus kehtestab end läbi teadlikult lollide ja nõmedate juttude-käskluste, mida alluv peab õhinal täitmiseks võtma.

Sama käitumismuster on näha ka Valgevenes, kus hullunud diktaator oma rahvast kumminuia abil vägistab, väljendades sõnaselgelt: „kes on see jultunud rahvas, kes julgeb mõisahärra vastu sõna võtta? Võtke nad kinni ja andke mõistatallis rooska!“

Kõlab alandavalt ja vaba inimese jaoks vastuvõetamatult? Aga vat nüüd siis tuletage meelde loo alguses mainitud Macroni reaktsiooni Putini jutu peale. Rollimängu eripära on see, et see toimib ainult juhul kui mõlemad pooled mängivad kaasa. Kas Euroopa peab seda kaasa mängima? Ma väidan ja loodan et mitte.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit

Saturday, September 26, 2020

Разбор полётов: Valgene, Iisrael ja EL migratsioonipakt

Seekordseteks teemadeks: 

- miks Lukašenka kasutab kohe-kohe puhkeda võiva sõja retoorikat; miks Küpros torpedeerib EL poolset sanktsioonide sisse-seadmist

- kas USA poolt vahendatud lepingute allkirjastamine Iisraeli ühelt poolt ja Bahreini ning AÜE teiselt poolt vahel on ka tegelikult midagi erakordet, ajaloolist ja epohhimuutvat?

- mida on teada EL uues migratsioonileppest?

Saates nagu ikka ekspertidena Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks Andrei Titov. Saade järelkuulatav siit

---

pilt võetud siit

Räägime rändest rahulikult

Kaks aastat tagasi lõi rändetemaatika meeled ja meedia nii vahule, et sündis lahutusi. Suurim lahutus nimega Brexit polnud küll ainult migratsioonisurvest tulenev ning otseselt nn Marraceshi protsessiga mitte seotud, kuid pildi illustreerimiseks sobib ta ikkagi.
Nüüd on valmimas uus raamdokument, koondnimetusega EL migratsioonipakt, millest seni on teada vähe. Teema aga väärib rahulikku lahtikirjutamist enne, kui see taas ventilaatorisse lendab.

Lähipäevil avaldatavat, Euroopa Komisjoni poolt ettevalmistatud dokumenti on seni hoitud laiema huvi alt eemal, kuid tunnustust väärib ametnike õppimisvõime. Kui nn Marraceshi raamleppe võtmefraas oli palju tüli tekitanud „migratsioonivoogude korraldamine“, siis nüüd on peamotiivina räägitud sellest, et uus dokument peaks migrante võimalikult edukalt Euroopast eemal hoidma.

Mõned baastõed

Alustuseks tasub aga endale lahti mõelda mõned baasmõisted. Esiteks – migratsioon on olnud alati ja jääb alati. Nii mina kui iga teine siin maanukal elav inimene on migrantide järeltulija. Kokteil kümnetest, kui mitte sadadest tüvedest. Igaüks, kes taob vastu rinda öeldes, et tema on „puhastverd eestlane“, tegeleb armsa, kuid sisutühja enesepettusega. Keegi ei istutanud kohe peale jää lahkumist siia puhastverd herefordi porgandit nimega eestlane.

Teiseks – migratsioonisurve maailmas on suurenev nähtus. Lihtsalt maakera elanikkond on järjest suurem ning elukeskkond paljudes tihedalt-asustatud aladel palju kehvem. Sõja, ökoloogia, veepuuduse või mille iganes tõttu, pole vahet. Mitte kurjade soroslaste või muude bildenbergide pärast.

Kolmandaks. Väita, et see surve meid ei puuduta, oleks sama kui väita, et Eesti on lame. Muu maailm võib kerakujuline olla, aga Eesti on lame. Pisut narr, kas ei? Puudutab nii omaette riigina kui kõikvõimalike klubide liikmena, olgu selleks EL, NATO või kasvõi ÜRO.

Rändepakti sisu

Nii palju kui sellest uuest leppest teada on, tegeleb see küsimusega kõige sisulisemal moel. Esiteks proovitakse tagada seda, et mitte tuua põgenikke Euroopasse, tegeleda nendega lähte- või transiitriikides. See on ülimalt keeruline ja mitmekihiline teema, alates pika-ajalistest protsessidest (koolihariduse leviku kaudu sündimuse vähendamine) kuni kiiremate lahendusteni (põgenikelaagrite muutmine inim- ja eluvääriliseks asumiteks).

Teiseks midagi väga lihtsalt arusaadavat, kuid sisult sama keerukat ja kulukat nagu EL piiride valve. Ei oleks ilmselt midagi paremat suurendamaks ühiste arusaamade levikuks EL sees kui üheskoos mehitatud ja tegutsevad üksused, kuid see on juba tehniline ehk järgmine tase.

Kolmandaks siis juba nende põgenikega tegelemine, kes ikkagi on Euoopasse kohale jõudnud. On olemas vältimatuid olukordi, kus vastuvõtmisest loobumine on võimatu, kasvõi ajutise pelgupaiga andmise mõttes.

Muutunud olud nõuavad kohanemist

Loomulikult saan ma aru soovist astuda kõigele sellele vastu. Et ei ole meile kõike seda üleüldse vaja. Kõiki neid pakte ja raamdokumente ja muud sellist. Et teame küll, nende abil tahetakse tegelikult avada migratsioonipumbad jne. Ning et „mis nad siis tulevad meie õue peale!?“

Aga siin tuleb aru saada ka asja teisest poolest. Migratsiooni valdkonnas on olud varasemaga võrreldes muutunud ja jäävadki muutunuks (vt baasväide nr 2.). Järelikult peame ka meie muutma enda poliitikaid ja normatiivseid dokumente. Seda on vaja selleks, et säiluks õigusriigi põhialus – võimalus igasugu otsust (nt riiki lubamise või mittelubamise kohta) kohtus vaidlustada ning vastavat ametnikku korrale kutsuda.

Iga ametnik soovib luua sellist õiguslikku raamisikku, kus ta ei peaks millegi eest ise vastutama, viidates vaid seadustähele: „vt paragrahv nr see, lõik see, punkt see“. Meie kodanikena peame sellel protsessil silma peal hoidma. Selle jaoks ongi vaja toimuvast rääkida, aga teha seda rahulikult ja argumenteeritult.

Lõpulausena aga soovin tagasi pöörduda alguse juurde. Juhul kui me soovime säilitada Euroopa ühtsust, peame proovima vältida uusi lahutusi.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Sunday, September 20, 2020

Ausammas Lukašenkale

Aleksandr Lukašenka väärib ausammast. Päris tõsiselt. Tema hullunud surve oma rahva vastu on osutunud väetiseks, mis pani vohama valgevenelaste eneseväärikuse. Aga ühtlasi annab väärt mõtteainet palju laiemale publikule.

Ilmselt on kuskil olemas ka mingi auhind, mida antakse välja sihikindla tegevuse eest soovitust vastupidise eesmärgi saavutamisel. Noh teate küll, midagi Darwini auhinna sarnast, mida antakse välja omaenese lolluse läbi surma saanud inimestele.

Mis siis on need vägiteod, millega vananev diktaator on hakkama saanud? Vägiteod, millest tal endal pole aimugi, kuid mille eest tasub talle tänulik olla.

Valgevene ärkamine

Esiteks kitsalt Valgevene enda mõõtkavas toimunud nihe. Selle kandi rahval on siiani olnud väga hägune ja sopistunud eneseteadvus. Nimetada seda teadvustunud rahvuslikuks-riiklikuks mõtteks oli seni väga keeruline. Olen seda metafoori korduvalt kasutanud, kuid kordan veelkord – peamiselt kirjeldatakse seda kui „soorahvas“. Ehk siis tasahilju kõikide sõjavankrite eest kõrvale hoidunud, raskeid aegu kuskil soosaarel üle elav seltskond.

Kuskil sopikeses on alati olemas olnud ka seesama puna-valge-punane lugu, mis räägib muistsetest aegadest, vägevast vürstiriigist, mis ulatus Balti merest Musta mereni ja ühendas maid ja rahvaid. Ja ühtlasi on see ka tõsi, et kunagise Ržezpospolita hiilgeaegadel (XVI – XVIII saj) oli selle riigi asjaajamiskeeleks vana-valgevene keel ning pole vaja kuigipalju pingutada, et näha selles riigis praeguse Valgevene eellast.

Kuid tõsi on ka see, et seda ideed kandsid ja seeläbi ka oma keelt ning ajalugu väärtustasid vaid vähesed, enamiku jaoks kehtis siiski hilisem, (post-)sovetlik nägemus koos rohe-punase plaguga, mille küljes vaid kitsas valge-puna viiruke.

NSVL lagunemise eelviimane verstapost

Teise märkimisväärse sammu kirjeldus algab tõdemusest: NSVL pole veel lagunenud. Formaalselt on ta küll lakanud olemas olemast sealsamas Valgevenes alla kirjutatud lepingute alusel, kuid sisuliselt on ta siiani olemas väga paljudes peades. Kasvõi nende inimeste peades, kes nimetavad NSVL lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.

Venemaa-Valgene liitriigi idee on sisuliselt katse panna NSVL lagunemine nö pausi peale. Ja seda isegi mitte nüüd selle sõna otseses, „sotsialistliku liitriigi“ mõttes, kuivõrd Vene impeeriumi metastaasi mõttes. Ma oletan et on väga vähe neid inimesi, kes siiralt mõtestavad NSVL ajastut kui midagi iseseisvat ajaloos. See oli Moskva suurriikliku mõtte teostumine teiste vahenditega, kasutades teisi lippe ja loosungeid, kuid säilitades peamise – impeeriumikeskuse kontrolli äärealade üle.

Praegune Lukašenka – Putini dialoog kogu oma veidras tragikoomikas ja eriti selle kehakeelelises vormistuses on mõlemapoolne katse seda ühtsust säilitada. Suuresti küll teadvustatud enesepettuse kujul, kus Lukašenka pressib Putinilt toetust välja, rõhudes viimase „vanema venna“ alateadvusele.

Rahvusluse taasmõtestamine

Kolmas rammus hargitäis, mille Lukašenka on täiesti kogemata visanud Euroopa intellektuaalsele põllule, on rahvusluse kui sellise mõtestamine. See on parim näide mõlemale poolele, nii rahvusluse soosijatele kui pahakspanijatele.

Õigupoolest oleks suurepärane vaadelda Lukašenka-kujulise luubi abil, mis toimub praegu tuhandetes peades, mis-kes üritavad Valgevene protsesse lahti kirjutada. Eelkõige enda jaoks, aga ka laiema publiku ette laotamiseks. Ühest küljest on käimas Euroopa rahvusüleseks kujundamise protsess, teisal aga sünnib uus ja eneseteadlik rahvus. Mõlemat korraga heaks kiita peaks olema intellektuaalselt ... eee ... skisofreeniline, kas ei?

Lõpetuseks teen aga lihtsalt mõttemängu korras ettepaneku nimetada Valgevene proteste huulepulga-revolutsiooniks. Julge punane triip hirmust kahvatus näos. Kes ise seda huultele kanda ei julge, võib lasta ju endale selle põsele suudelda. 

---
lugu ilmus siin

Friday, September 18, 2020

Aga mis siis kui kõik on vastupidi?

Ma tegelen üliharva sellega, et tõlkida täies mahus mingit tekstijuppi. Aga ju see on siis seda väärt. Ainuüksi teksti autor on seda väärt: Konstatntin Kosatšev, Venemaa Föderatsioon Riigiduuma väliskomisjoni juht. Venemaa välispoliitikas kõneisik nr.3 presidendi ja välisministri järel – vähemalt formaalse loogika järgi.

Seega: Venemaa vastus Euroopale seoses Naval’nõi juhtumiga, aga palju laiemas võtmes.

Teksti allikas: Konstantin Kosatšov Facebooki konto

---

See on üks väga oluline teema arutluseks

Euroopa Komisjoni president von der Leyen teatas, et Navalnõi mürgitamine „keemilise aine abil on Venemaa TÜÜPILINE käitumine maailmaareenil“. Seletades, et olukord Navalnõiga pole ühekordne juhtum, ta meenutas veel sündmuseid Gruusias ja Ukrainas, aga ka Skripaleid Salisburys. Euroopa Komisjoni juhi arvates on see muutunud juba „tendentsiks rünnata ja sekkuda valimistesse teistes riikides“.

Aga mis siis, kui kõik on hoopis vastupidi? Mis siis, kui ründasid ja sekkusid nemad, ajades sihikindlalt Venemaad ja sarnaseid riike kõik need aastad nurka? Organiseerides alguses provokatsioone (mh Venemaa vastu) Gruusias ja Ukrainas ning luues venemaalastest agressori kuvandit, seejärel kleepides meie külge Skripaleid, lõppeks hakates kasutama igal vajalikul juhtumil Novitšoki „visiitkaarti“?

Tehes seda kõike selleks, et jagada maailma õiglaseks ja nurjatuks, kindlustades endale eksklusiivse õiguse otsustada mis on hea ja mis halb. Teiste sõnadega – missuguseid valimisi tunnustada vaikimisi, missugustesse sekkuda ja missuguste tulemusi eitada?

Mille poolest see pole TÜÜPILINE käitumine selle riikide rühmituse jaoks, kes hävitasid omal ajal (täielikult) Põhja- ja (osaliselt) Lõuna-Ameerika põliselanikud, samuti kui Austraalias ja Uus-Meremaal? Pommitasid segi Jaapani, Korea ja Vietnami, seejärel Jugoslaavia ja Iraagi. Lisasid omaenda kolonisaatorid nondes riikides oma liitlaste hulka ning jätkavad nüüd – ehkki ilusamate loosungite all – allaheitlike riikide ja rahvaste koloniseerimist. Vabanedes meie arvel Hitlerist ning seejärel jagades maailma NATO’ks ja mitte-NATO’ks.

Jah, meile ei suudeta andestada seda, et me pole nõus ühepooluselise maailmaga nende juhtimise all. Aga seetõttu ei muutu meie käitumine ebatüüpiliseks, vaid on justnimelt tüüpiline nii nagu peabki olema iga enesest lugupidava riigi jaoks, mida Lääs pole jõudnud veel tasalülitada, vaatamata sellele, missuguseid jaburdusi meile külge ei kleebitaks. Ja selles osas me von der Leyeniga üksteist ei saagi mõistma. 

---

Kokkuvõtvalt: 2021.a tegutsev Venemaa välispoliitika üks juht-figuure kasutab teadlikult nõukogudeaegset poliitilise retoorika võtet „whataboutism“. Toona kõlas see umbes nii - Lääs süüdistas NSVL nt inimõiguste rikkumises, Moskva vastas „aga Ameerikas lintšitakse neegreid!“ Nüüd süüdistab EL Venemaad keemiarelva kasutamises inimeste tapmiseks, Moskva vastab: „aga Ameerikas tapeti maha indiaanlased!“ Omamoodi kõnekas järjepidevus, kas pole?

Monday, September 14, 2020

Kui lugu algab karistusest, siis on süüdi karistaja ja kannatanuks kurjategija

 

See on omamoodi imetabane, kuidas lihtsa manipulatiivse võttega saab keerata loo pea peale. Komistasin ühe teksti-pildimaterjali otsa, mis tasub lahti rääkimist. Selle näitel saab rääkida nii propagandistlikust manipuleerimisest konkreetse poliitilise eesmärgi saavutamiseks kui ka infohügieenist laiemalt.

Antud juhul räägib ülevaade sellest, kuidas Euroopa Liit üldiselt ja Balti riigid eraldi võetuna on üritanud Valgevenet mõjutada. Mõjutada läbi sanktsioonide, keelamiste ja karistamiste.

Peamine retooriline võte, millega kogu tekst vajalikku võtmesse asetatakse, on korduv sõnastus „sekkumine Valgevene siseasjadesse“. Seda öldakse nii ametlikus-külmas toonis „tegu on ebasõbraliku sekkumisega“ kui ka kurjemalt: „neile anti korraldus „võta!“ ja siis nad vääksatasidki aia alt“ ("Им дали команду "Фас!", они и вякнули из-под забора.)

Vahetu eesmärk on esiteks luua lugejas mulje, et Valgevene on ebaõiglaselt karistatav. Ebaõiglaselt seetõttu, et süüst ju ei räägita. Sellest süüst, mille tõttu sanktsioonid üleüldse kehtestati. Teiseks aga mõistagi see, et teine pool – antud juhul B3 / EL – on ebaõiglane, sekkuv ja üleüldse kuri. See mõttevääne ongi nüüd sisendiks järgnevale.

Väitest seletuseni on pikk tee

Kui me jätame siin isegi kõrvale poliitilise konteksti ja konkreetse juhtumi, siis laias laastus on taoline käsitlus üsna levinud meedias. Järgnevad näited skaalal, mille ühes otsas on kollane ja teises kvaliteet-meedia:

-        -  Kollase meedia tasand: „A andis B’le peksa“ (esitatakse kõmuline väide ilma seletuseta)

-       -   Nö tavapärane tasand : „ A andis B’le peksa, kuna too provotseeris“ (esitatakse sama väide, aga ka esimene küsimus „miks see sündmus aset leidis“)

-       -   Hea ajakirjanduse tasand: „A ründas B’d, kuna B tema meelest provotseeris. Kuid provotseerimise taust on selline“ (esitatakse ka teine „miks“ küsimus)

-        -  Kvaliteetmeedia tasand: „Kõmu tekitanud peksmisjuhtumi taga oli nii A kui B erinevad arusaamad, kuid mõlema motiivid ja eesmärgid on sellised“ (esitatakse ka kolmas „miks?“)

Antud tekst jääb siis sellele kõige madalamale kollasele tasemele. Esitatakse väide, mida serveeritakse emotsionaalselt suunavas võtmes. „Euroopa / Balti riigid teevad Valgevenele liiga“.

Üldine infohügieen

Meie kõigiga üritatakse pidevalt manipuleerida. Seda teevad nii pesupulbri reklaamijad „see pesuvahend on efektiivsem / odavam / populaarsem“ kui ka poliitiliste parteide esindajad „meie konkurendid kasutavad keelatud võtteid!“

Meid kõiki toidetakse lugudega. Järjest lühemate ja lihtsamate lugudega, kahandades selle tihti pealkirja ja/või pildini välja. Selles kõiges pole otse midagi halba, turundajad üritavad turundada. Teha seda moel, mis parasjagu toimib, kasutades võimalikult lihtsaid võtteid.

Mida me saame enda kaitseks ette võtta? Lihtsalt teha selgeks üks lihtne reegel. Kui mingis sõnumis/tekstis/pildis on kirjas ainult üks väide (eriti veel kui seda on kirjeldatud emotsionaalselt laetud sõnu kasutades), siis on tegu suunamiskatsega, mitte informeerimisega.

Saturday, September 12, 2020

Разбор полётов: Valgevenest ja Venemaast

Selle hooaja esimeses saates oli jutuks kolm teemat: 


- Valgevenes toimuv on ületanud rahumeelsete protestide mahasurumine on ületanud seaduslikkuse ja propoprtsionaalsuse piirid. Euroopa planeerib sellele vastuseks sisse seada sanktsioone, jättes sellest küll välja (nagu tavaks) senise presidendi.

- Aleksei Naval'nõi mürgitamises juhtumis on kolm tasandit, mis kõik on seotud Venemaa kui riigi vastutusega: a) mürgi olemasolu kui selline, b) ükskõik-millise-kodaniku mürgitamise puhul säärase vahendiga peaks riik asuma asja uurima ja c) opositsiooniliidri kõrvaldamine valimiste (ehkki kohalike) eel

- Venemaa seadusemuudatus, millega kriminaliseeritakse monumentide kõrvaldamine/teisaldamine välisriikides: kaheldav juriidiliselt, kuid mõistetav Moskva mälupoliitise traditsiooni võtmes

Saates olid rääkijateks nagu ikka Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuhiks aga nüüdsest Andrei Titov. Heli paneb ka sel hooajal paika Ingrid Jans.

Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit