Aga mis siis kui kõik on vastupidi?

Ma tegelen üliharva sellega, et tõlkida täies mahus mingit tekstijuppi. Aga ju see on siis seda väärt. Ainuüksi teksti autor on seda väärt: Konstatntin Kosatšev, Venemaa Föderatsioon Riigiduuma väliskomisjoni juht. Venemaa välispoliitikas kõneisik nr.3 presidendi ja välisministri järel – vähemalt formaalse loogika järgi.

Seega: Venemaa vastus Euroopale seoses Naval’nõi juhtumiga, aga palju laiemas võtmes.

Teksti allikas: Konstantin Kosatšov Facebooki konto

---

See on üks väga oluline teema arutluseks

Euroopa Komisjoni president von der Leyen teatas, et Navalnõi mürgitamine „keemilise aine abil on Venemaa TÜÜPILINE käitumine maailmaareenil“. Seletades, et olukord Navalnõiga pole ühekordne juhtum, ta meenutas veel sündmuseid Gruusias ja Ukrainas, aga ka Skripaleid Salisburys. Euroopa Komisjoni juhi arvates on see muutunud juba „tendentsiks rünnata ja sekkuda valimistesse teistes riikides“.

Aga mis siis, kui kõik on hoopis vastupidi? Mis siis, kui ründasid ja sekkusid nemad, ajades sihikindlalt Venemaad ja sarnaseid riike kõik need aastad nurka? Organiseerides alguses provokatsioone (mh Venemaa vastu) Gruusias ja Ukrainas ning luues venemaalastest agressori kuvandit, seejärel kleepides meie külge Skripaleid, lõppeks hakates kasutama igal vajalikul juhtumil Novitšoki „visiitkaarti“?

Tehes seda kõike selleks, et jagada maailma õiglaseks ja nurjatuks, kindlustades endale eksklusiivse õiguse otsustada mis on hea ja mis halb. Teiste sõnadega – missuguseid valimisi tunnustada vaikimisi, missugustesse sekkuda ja missuguste tulemusi eitada?

Mille poolest see pole TÜÜPILINE käitumine selle riikide rühmituse jaoks, kes hävitasid omal ajal (täielikult) Põhja- ja (osaliselt) Lõuna-Ameerika põliselanikud, samuti kui Austraalias ja Uus-Meremaal? Pommitasid segi Jaapani, Korea ja Vietnami, seejärel Jugoslaavia ja Iraagi. Lisasid omaenda kolonisaatorid nondes riikides oma liitlaste hulka ning jätkavad nüüd – ehkki ilusamate loosungite all – allaheitlike riikide ja rahvaste koloniseerimist. Vabanedes meie arvel Hitlerist ning seejärel jagades maailma NATO’ks ja mitte-NATO’ks.

Jah, meile ei suudeta andestada seda, et me pole nõus ühepooluselise maailmaga nende juhtimise all. Aga seetõttu ei muutu meie käitumine ebatüüpiliseks, vaid on justnimelt tüüpiline nii nagu peabki olema iga enesest lugupidava riigi jaoks, mida Lääs pole jõudnud veel tasalülitada, vaatamata sellele, missuguseid jaburdusi meile külge ei kleebitaks. Ja selles osas me von der Leyeniga üksteist ei saagi mõistma. 

---

Kokkuvõtvalt: 2021.a tegutsev Venemaa välispoliitika üks juht-figuure kasutab teadlikult nõukogudeaegset poliitilise retoorika võtet „whataboutism“. Toona kõlas see umbes nii - Lääs süüdistas NSVL nt inimõiguste rikkumises, Moskva vastas „aga Ameerikas lintšitakse neegreid!“ Nüüd süüdistab EL Venemaad keemiarelva kasutamises inimeste tapmiseks, Moskva vastab: „aga Ameerikas tapeti maha indiaanlased!“ Omamoodi kõnekas järjepidevus, kas pole?