Venemaa kultuuripoliitika eripära*

1.septembrist käivitub Venemaal suurepärane projekt, mis peaks kokku viima noored ja kultuuri. Igal 14-22 aastasel noorel on võimalik saada endale "Puškini kaart" ehk siis pangakaart, millele riik kannab aastas 3000.-RUB. Selle raha eest on noortel võimalik lunastada endale sissepääs näitustele, kontsertidele, muuseumitesse jne. Valitsus on projekti esimeseks etapiks eraldanud 4 mlrd RUB.

Eks ole suurepärane ja tore ja nunnu? Aga nagu ikka, on kõigel ka oma varjupooled.

See, et niimoodi lükatakse hoogu sisse inflatsioonivankrile, on kõnelematagi selge, kuid see pole Venemaa spetsiifika. Rahatükkidele pannakse praegu kõikjal sellist hagu alla, et vaata ja imesta.

Mis aga on Venemaa spetsiifika, et sel moel esiteks luuakse omaette täiendav tsensuurivahend kultuurile. Luuakse nimekiri riiklikult heakskiidetud kultuuriasutustest, kes näitavad riigialamatele riigi raha eest riigi poolt heakskiidetud pilte, etendusi, kontserte jms. Esimese hooga on "lubatud" asutuste nimekirjas 800 kultuurikorraldajat, nimekirja lubatakse igakuiselt üle vaadata.

Teiseks astutakse veel üks samm tagasi nõukogu-aegsele praktikale, kus riik pakub näiliselt tasuta teenuseid elanikkonnale. Turumajandusest ja konkurentsist kui majanduse, sh ka kultuurimajanduse edasiviivast jõust, saab rääkida järjest vähem.

Kolmandaks lisandub siia minusuguse politoloogi poolt väljamõeldud kihistus, mis näeb kõiges poliitikat ja/või poliit-tehnoloogilst sehkendamist. Antud juhul - paari nädala pärast algavaid hübriidvalimisi, millede olulisusest probleemi-2024 lahendamisel olen ma juba kirjutanud. Tänulikud kulturnikud, kes muidu võiks riigi kallal iriseda, hakkavad ootama noorte külastajate kultuuriliselt õige kasvatamise kaudu laekuvaid piletitulusid, on sama oluline sihtgrupp kui needsamad noored, kes nüüd ka veidi tänulikumalt riigi poole vaatavad.

Tõsi küll, kas ja kuivõrd kogu see kultuuripoliitiline meede mingit mõju omab, pole mõistagi veel teada. Lihtne arvutus (4 mlrd ja 3000.-RUB) näitab, et isegi kui kogu see eraldatud summa jagada ainult noortele kultuurihuvilistele, ilma kulutamata kopikatki administreerimisele, siis saavad Puškini kaardi omanikuks 1,3 mln noort ehk u 1% elanikkonnast. Lisaks sellele on korduvaid kogemusi sellest, kuidas riiklikul tasemel välja kuulutatud projektid tegelikkuses visinal liiva jooksevad, ehkki juba eraldatud raha ei jää seetõttu absorbeerimata. Kuid see on juba mingite järgmiste lugude teema.

Alustuseks aga soovitan alati umbusklikult vaadata, kui ükskõik missugune riik ükskõik mis valdkonnas raha jagama hakkab. Avaliku raha ümberjagamise tee on harva sillutatud heade kavatsustega ning viib enamasti ühte kohta.

---

* vt ka „Особенности национальной рыбалки“, kultuur ja kabuur jne.

---

Pilt võetud siit

---

lugu ilmus siin

"NATO laienemine" vs ... ?

Kas on võimalik ümber sõnastada väljendit „NATO laienemine“ niimoodi, et see kõlaks vähem eksitavalt?

Juhtusin lugema ühte järjekordset teksti, milles oli jutuks NATO laienemine. Mõttekäik oli umbes säärane, et NATO kui tugevam pool ampsas endale järjekordse tüki ning seda mõistagi Venemaa mõjusfääri arvelt.

Tabasin ennast mõttelt, et kuidas me oleme aastaid tegelikult ise valanud vett Venemaa propagandaveskile, näidates Eesti liitumist null-summa mänguna. Et näed üks ja tugevam pool laienes teise ja nõrgema poole arvelt.

See pole üleüldse mitte süüdistus lähtepunktiks olnud teksti autorile, sest ma olen ka ise sedasama väljendit täiesti süüdimatult ja ohtralt kasutanud. Ka kõigis muudes keeltes, mis mulle arusaadavad on, räägitakse ikka ekspansioonist ehk laienemisest.

Sisuline eksitamine

Aga see on ju sisuliselt vale tõlgendus / sõnastus! Ei olnud olemas mingit NATO salaplaani, kuidas laieneda Balti riikide arvelt niipea, kui selleks võimalus avaneb. Oli olemas hoopis siinsetes peades (kaugelt mitte kõikides) olemasolev soov kuidagimoodi saada NATO liikmeks!

Sellenimeliste pingutuste, läbirääkimiste ja lobistamiste edukusse ei uskunud üsna kuni viimsete hetkedeni väga paljud, ka valdkonna enda inimesed. Mäletan elavalt vestlust ühe meie Kaitseministeeriumi ametnikuga, kes veel umbes kuu aega ennem liitumist väitis, et „seda liikmestaatuse saamist ei juhtu, kuna seda ei juhtu kunagi!“

Ka mujal toimunud konverentsidel ja muudel kohtumistel valitses pigem suhtumine, et Balti riikide NATO’ga liitumine pole hea mõte, kuna Venemaa tajub seda vaenuliku ülevõtmisena. „Laienemise“ kontseptsiooniga haakuks pigem õhustik, et „ootame kui Venemaa on piisavalt nõrk ja siis haarame kaitsetud Balti riigid endale“.

Võib ju öelda, et kõik see on pelgalt semantika, et need on kõigest sõnad. Et vahet pole kuidas me asja nimetame, fakt jääb faktiks, et Balti riigid ennem ei olnud liikmed ja siis said selleks. Ning et NATO territoorium ju suurenes!

Vorm määrab sisu

Aga nüüd tuletame meelde neid klassikalisi sõnamänge spioon vs luuraja, vabastamine vs vallutamine jne. Tuletame meelde, miks meid nörritab see, kui keegi proovib rääkida sellest, kuidas „Eesti liitus vabatahtlikult NSVL’iga“ ja kuidas „NSVL meid kangelaslikult vabastas“.

Ma küll ei tea täpselt, mis oleks parem mõiste, kas nt „NATO liikmesuse andmine uutele riikidele“? Aga ma tean, et rääkimine „NATO ekspansioonist“ on midagi sisuliselt vildakat ja vormilt meid endid kahjustav.

Loo moraal oleks aga üldisem – aegajalt tasub mõtleda selle üle, et miks me kasutame just neid mõisteid, sõnu ja loosungeid. Kas need ikka tegelikult peegeldavad meie endi mõtteid või me kasutame stampe, mis räägivad meie huvide kahjustamise keelt.

---

lugu ilmus siin

Otsustavad hübriidvalimised Venemaal

Nii umbes kuu aja pärast toimuvad Venemaal valimised. Otsustavad, nagu alati, aga seekord veidi veel enam kui tavaliselt. Hübriidsed nagu alati, aga ka seda veelgi enam kui tavaliselt.

Valimised tuleb hääldada selle sõna väga mitmuselises võtmes. Venemaa valimis-korraldus on koondanud kõikvõimalikud valimised ühtsele valimispäevale, mis seekord toimub 19.septembril. Valimised kohalikesse volikogudesse ja regionaalsetesse parlamentidesse, rajooniülemate valimised ja – mis kõige peamisem – ka Riigduumasse.

Hübriidseks nimetatakse tänapäeval väga erinevaid asju, alates autodest kuni rünnakuteni. Mida ma pean silmas hübriidvalimiste all? Aga seda, et need nagu oleks valimised ja nagu poleks ka.

Valimis-imitatsioon

Väliselt vaadates oleks nagu kõik korras, omavahel on näiliselt võistlemas erinevad parteid, peetakse isegi valimiseelseid debatte, käib agiteerimine jne. Poliit-tehnoloogide palkamine ja päris tõsiste kampaaniate korraldamine. Kasutatakse nii vanamoeliseid postkastidesse topitavaid agit-materjale kui kaasaegseid sotsiaalvõrgustikke – kõik oleks nagu päris, kas ei?

Asjale annab päris sisulise ja elulise mõõtme see, et tõepoolest konkreetsed persoonid pingutavad päriselt ja raevukalt, et saada vajalik tulemus. Seda nii kandidaatide kui valimisi korraldavate ametnike poolelt. Vajalik tulemus tagab sinu püsimise hea kohal toiteahelates, olgu siis kas kohalikes, regionaalsetes või föderaalsetes. See on ressurss, mille nimel tasub pingutada nii et veri ninast väljas.

Nö hübriidseks muudab toimuva see, et tegu pole pluralistliku demokraatiaga selle sõna maailmavaatelise paljususe mõttes. Pole erinevaid ideoloogilisi seisukohti, võistlevaid programme, alternatiivseid lahenduskäike probleemidele. On vaid üks mõõdupuu, millega muudetakse ette valmis konkreetse kandidaadi tulemus – see on lojaalsus süsteemile, mis on omakorda üles ehitatud lojaalsusele ühe inimese suhtes.

Ebasobivaid kandidaate tasalülitatakse juba ette väga erinevate meetoditega alates administratiivsetest (valimistele mittelubamine) kuni pisisulitempudeni (kiirkorras samanimelise kandidaat-spoilerite tekitamine). Peterburis toimus suisa ülepingutamine: ühe ja ebasoovitava kandidaadi Boris Višnevski kõrvale loodi nimevahetuse korras veel kaks samanimelist, aga selle skeemitamise pikem avamine viiks meid liiga kaugele loo põhiteemast.

Ettevalmistavad valimised

Milles aga seisneb nende valimiste „otsustavus“? Venemaa poliit-retoorika muutub taas üha sarnasemaks nõukogulikuga ja ka sõna „otsustav võitlus“ on taas vägagi kasutuses. Kuid nende valimiste kontekstis tähendab see seda, et soovitakse saada tulemuseks kõigil tasanditel nii lojaalsed rahvasaadikud kui vähegi võimalik.

Milleks selline superlojaalsus vajalik on? Asi selles, et need nö demokraatlikul teel volitused saanud inimesed peavad andma maksimaalse legitiimsuse illusiooni järgnevale. Järgneva osas on laias laastus kaks nägemust. Korralise stsenaariumi kohaselt peavad eri tasandite saadikud tagama sujuva lahenduse nn „2024.a probleemile“ ehk siis Vladimir Putini senise ametiaja lõpule, mis iganes lahenduskäik ka selleks välja mõeldakse.

Erakorraline stsenaarium on erineva süngusastme ja saladuseloori taga. Väiksema ja suurema kaliibriga poliitikavaatlejad on ebamäärases ootuses, et üsna kohe peale neid valimisi, veel selle aastanumbri sees hakatakse käivitama mingit poliitilist transformatsiooni.

Selle protsessi peaproov toimus ju alles möödunud aastal, kus Venemaa põhiseaduse muudatustele hangiti kõigepealt kõikvõimalike parlamentaarsete kogude heakskiit ja siis viidi veel läbi ka midagi rahvahääletuse sarnast. Ka toona rõhutati, et kõik see toimub maksimaalse legitiimsuse ja demokraatlikkuse nimel, et nn referendumit pole vajagi, sest muudatused olid juba heaks kiidetud, aga Suur Juht otsustas oma armulikkuses ka veel rahvaga „nõu pidada“.

Ma isegi ei tee nägu, nagu ma teaks, et mis on Venemaa režiimimudijate peades ja missugustele muudatustele soovitakse saada heakskiitev tempel. Ma tean vaid seda, et nii põhjalikult pole poliit-põldu küntud Venemaal ammu ja et eelseisvate valimiste hübriidsuse ja otsustavuse tase saab olema pilvekõrgune.

---

lugu ilmus siin

Ettevaatust: kahepoolne ülevõimendus!

„Nad tuleb kõik maha/sisse lasta!“ Proovime esimese hooga mitte läbi kriipsutada enda jaoks sobimatut varianti ja natukese koos mõelda.

Leedus toimuv hübriid-rändepuhang on taas tõmmanud käima retoorilise kahemehesae, mille ühte otsa sikutavad migratsioonivastased, teist aga selle õigustajad. Mitmeti meenutab see teist samal ajal käivat räigetes toonides vaidlust vaktsineerimise teemal.

Mõlemad pooled üritavad enda jaoks sobivamat seisukohta kaitsta fanaatilise palanguga ning samavõrra raevukalt rünnata teist poolt, naeruvääristades ja kasutades selliseid hüperboole, nii et kunstilise liialduse kõver lööb läbi lae ja summutab soovi leida ühiskeelt. Aga seda ühisosa on kriisiajal vaja, oi kuidas vaja.

Vastuargumendid

Migratsioonivastased klammerduvad mh väite külge – vaadake, neil sisserändajatel on ju taskus mobiiltelefonid ja sularaha! See peaks justkui näitama, et tegemist on jõukate inimestega, kes ei peaks kuhugi põgenema, istugu oma kodus ja aidaku kaasa paremate aegade saabumisele!

Veelgi enam – saabujad olla enamasti noored mehed, kelle kohus on oma kodumaad kaitsta või siis vähemalt seda üles ehitada.

Mõlemad väited (nii varakuse kui nooruse osas) on tõesed, kuid samas ka mitteolulised. Esiteks, kas keegi meist läheb pikemale retkele ilma sidevahendeid ja raha omamata? Teiseks, läbi kõigi aegade ja liikide on noored isased need, kes lähevad rändama ka siis, kui parasjagu pole pesas nälga või üleujutust.

Pooltargumendid

Rändepooldajad räägivad universaalsetest inimõigustest. Et igaühel on õigus elule ja heaolule, turvatundele ja eneseteostusele. Et iga okastraadi vahelt läbipugeja on eelkõige inimene, keda tuleb ka sellisene kohelda ning alles peale viisakat vastuvõttu tuleb hakata esitama küsimusi.

Üritades pisendada piiririkkuja süütegu, proovitakse anda sellele veidrat määratlust „ebaregulaarne piiriületus“, vältimaks sõnu „illegaalne“ ja „illegaal“

Sooitan hetkeks proovida lihtsat retoorikaharjutust ja katsetada, kuidas kõlab „ebaregulaarne taskuvargus“ või „ebaregulaarne kiiruseületus“. Pole just kuigi veenvad, ei juriidilises ega ka tavamõistuslikus võtmes.

Maailmavaateline lõhe

Tegelikkuses käib vaidlus kahe põhimõtteliselt mitte väga haakuva maailmanägemuse vahel. Ühe kohaselt on kõige keskmes inimene, teisel aga riik.

Inimkeskses maailmas on indiviidil praktiliselt piiramatud või vähemalt universaalsed õigused, talle peab olema tagatud vaba liikumise, valiku ning eneseteostuse õigused ja heal juhul ka võimalused. Sest ainult sel moel on tagatud nii vabadus kui võrdsus ja kõik muud õilsad väärtused.

Riikide keskses maailmas on olemas aga piiritletud territooriumid, mille elanikel – eriti juhul kui nad on kodanikud – on olemas teatud privileegid võrreldes teistega. Juhul kui selle riigi kodanikud on kokku leppinud mängida mängu nimega omariiklus, siis peab neil olema ka õigus kehtestada siin oma reegleid. Ja üleüldse, üks riikluse kriteeriumeid on see, et see riik suudab kontrollida oma territooriumil toimuvat – see aga algab ja lõpeb eelkõige oma piiride kontrollimisega.

Kokkuvõtteks

Miks ma loo alguses kasutasin mõistet hübriidränne? Aga sellepärast et ränne ise on midagi loomulikku, elu ja arengu üks osa. Antud juhul on aga tegu selle rändesurve kasutamisega hübriidründena. Piisab vaid signaalist, et „selles piirilõigus vaatab piirivalve kõrvale“, kui surve otsib üles selle nõrgema koha, umbes nii nagu veesurve tammis.

Veelgi enam, see surve ei taba mitte ainult konkreetselt kahjustatud kohta tammis, vaid kogu laiemat tagamaad. Seega on ründe- ja rändesurve all kõik see, mida paljud (sh ka sisserändajad) tajuvad päästepaadina. Päästepaadi meeskonnal peab aga olema nii võime aru saada oma paadi kandevõimest kuid ka õigus reguleerida pardalepääsu.

Loo moraal on aga väga lihtne – kummalgi poolel pole täit õigust. Äärmushumanistlik lähenemine (inimõiguste ülimustamine) tühistab senise riikluse süsteemi, mis aga mingilgi määral suudab püsti hoida senituntud rahvusvahelist korda. Antihumanistlik pool annab aga kogu võimutäiuse riigile ja muudab inimelu väärtuse tühiseks. Kumbki mõttelaad oma absoluudis viib tupikusse.

---

lugu ilmus siin, samast ka kuvatõmmis