Venemaa kultuuripoliitika eripära*

1.septembrist käivitub Venemaal suurepärane projekt, mis peaks kokku viima noored ja kultuuri. Igal 14-22 aastasel noorel on võimalik saada endale "Puškini kaart" ehk siis pangakaart, millele riik kannab aastas 3000.-RUB. Selle raha eest on noortel võimalik lunastada endale sissepääs näitustele, kontsertidele, muuseumitesse jne. Valitsus on projekti esimeseks etapiks eraldanud 4 mlrd RUB.

Eks ole suurepärane ja tore ja nunnu? Aga nagu ikka, on kõigel ka oma varjupooled.

See, et niimoodi lükatakse hoogu sisse inflatsioonivankrile, on kõnelematagi selge, kuid see pole Venemaa spetsiifika. Rahatükkidele pannakse praegu kõikjal sellist hagu alla, et vaata ja imesta.

Mis aga on Venemaa spetsiifika, et sel moel esiteks luuakse omaette täiendav tsensuurivahend kultuurile. Luuakse nimekiri riiklikult heakskiidetud kultuuriasutustest, kes näitavad riigialamatele riigi raha eest riigi poolt heakskiidetud pilte, etendusi, kontserte jms. Esimese hooga on "lubatud" asutuste nimekirjas 800 kultuurikorraldajat, nimekirja lubatakse igakuiselt üle vaadata.

Teiseks astutakse veel üks samm tagasi nõukogu-aegsele praktikale, kus riik pakub näiliselt tasuta teenuseid elanikkonnale. Turumajandusest ja konkurentsist kui majanduse, sh ka kultuurimajanduse edasiviivast jõust, saab rääkida järjest vähem.

Kolmandaks lisandub siia minusuguse politoloogi poolt väljamõeldud kihistus, mis näeb kõiges poliitikat ja/või poliit-tehnoloogilst sehkendamist. Antud juhul - paari nädala pärast algavaid hübriidvalimisi, millede olulisusest probleemi-2024 lahendamisel olen ma juba kirjutanud. Tänulikud kulturnikud, kes muidu võiks riigi kallal iriseda, hakkavad ootama noorte külastajate kultuuriliselt õige kasvatamise kaudu laekuvaid piletitulusid, on sama oluline sihtgrupp kui needsamad noored, kes nüüd ka veidi tänulikumalt riigi poole vaatavad.

Tõsi küll, kas ja kuivõrd kogu see kultuuripoliitiline meede mingit mõju omab, pole mõistagi veel teada. Lihtne arvutus (4 mlrd ja 3000.-RUB) näitab, et isegi kui kogu see eraldatud summa jagada ainult noortele kultuurihuvilistele, ilma kulutamata kopikatki administreerimisele, siis saavad Puškini kaardi omanikuks 1,3 mln noort ehk u 1% elanikkonnast. Lisaks sellele on korduvaid kogemusi sellest, kuidas riiklikul tasemel välja kuulutatud projektid tegelikkuses visinal liiva jooksevad, ehkki juba eraldatud raha ei jää seetõttu absorbeerimata. Kuid see on juba mingite järgmiste lugude teema.

Alustuseks aga soovitan alati umbusklikult vaadata, kui ükskõik missugune riik ükskõik mis valdkonnas raha jagama hakkab. Avaliku raha ümberjagamise tee on harva sillutatud heade kavatsustega ning viib enamasti ühte kohta.

---

* vt ka „Особенности национальной рыбалки“, kultuur ja kabuur jne.

---

Pilt võetud siit

---

lugu ilmus siin