Juhtusin lugema ühte järjekordset teksti, milles oli jutuks NATO laienemine. Mõttekäik oli umbes säärane, et NATO kui tugevam pool ampsas endale järjekordse tüki ning seda mõistagi Venemaa mõjusfääri arvelt.
Tabasin ennast mõttelt, et kuidas me oleme aastaid tegelikult ise valanud vett Venemaa propagandaveskile, näidates Eesti liitumist null-summa mänguna. Et näed üks ja tugevam pool laienes teise ja nõrgema poole arvelt.
See pole üleüldse mitte süüdistus lähtepunktiks olnud teksti autorile, sest ma olen ka ise sedasama väljendit täiesti süüdimatult ja ohtralt kasutanud. Ka kõigis muudes keeltes, mis mulle arusaadavad on, räägitakse ikka ekspansioonist ehk laienemisest.
Sisuline eksitamine
Aga see on ju sisuliselt vale tõlgendus / sõnastus! Ei olnud olemas mingit NATO salaplaani, kuidas laieneda Balti riikide arvelt niipea, kui selleks võimalus avaneb. Oli olemas hoopis siinsetes peades (kaugelt mitte kõikides) olemasolev soov kuidagimoodi saada NATO liikmeks!
Sellenimeliste pingutuste, läbirääkimiste ja lobistamiste edukusse ei uskunud üsna kuni viimsete hetkedeni väga paljud, ka valdkonna enda inimesed. Mäletan elavalt vestlust ühe meie Kaitseministeeriumi ametnikuga, kes veel umbes kuu aega ennem liitumist väitis, et „seda liikmestaatuse saamist ei juhtu, kuna seda ei juhtu kunagi!“
Ka mujal toimunud konverentsidel ja muudel kohtumistel valitses pigem suhtumine, et Balti riikide NATO’ga liitumine pole hea mõte, kuna Venemaa tajub seda vaenuliku ülevõtmisena. „Laienemise“ kontseptsiooniga haakuks pigem õhustik, et „ootame kui Venemaa on piisavalt nõrk ja siis haarame kaitsetud Balti riigid endale“.
Võib ju öelda, et kõik see on pelgalt semantika, et need on kõigest sõnad. Et vahet pole kuidas me asja nimetame, fakt jääb faktiks, et Balti riigid ennem ei olnud liikmed ja siis said selleks. Ning et NATO territoorium ju suurenes!
Vorm määrab sisu
Aga nüüd tuletame meelde neid klassikalisi sõnamänge spioon vs luuraja, vabastamine vs vallutamine jne. Tuletame meelde, miks meid nörritab see, kui keegi proovib rääkida sellest, kuidas „Eesti liitus vabatahtlikult NSVL’iga“ ja kuidas „NSVL meid kangelaslikult vabastas“.
Ma küll ei tea täpselt, mis oleks parem mõiste, kas nt „NATO liikmesuse andmine uutele riikidele“? Aga ma tean, et rääkimine „NATO ekspansioonist“ on midagi sisuliselt vildakat ja vormilt meid endid kahjustav.
Loo moraal oleks aga üldisem – aegajalt tasub mõtleda selle üle, et miks me kasutame just neid mõisteid, sõnu ja loosungeid. Kas need ikka tegelikult peegeldavad meie endi mõtteid või me kasutame stampe, mis räägivad meie huvide kahjustamise keelt.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment