Prigožini mõistatus

Jevgeni Prigožini nimi ei vaja siinkandis väga palju tutvustamist, vähemalt nende jaoks, kes jälgivad Venemaa röövsõja käiku Ukrainas. Miks ma nimetan seda röövsõjaks? Aga lihtsalt sellepärast, et kui jätta kõrvale misiganes retoorika ja suured geopoliitilised mullistused, siis kuiva jäägina on Venemaa seni sõja tulemusena kuulutanud enda omaks u 20% Ukraina territooriumist.

Selle röövsõja üheks kõige värvikamaks komponendiks on kahtlemata röövlisalk nimega „Wagner“ ja selle juht Prigožin. Mees, kellel on Venemaa tingimustes kõige kõrgema taseme „katus“ ja kellele on antud luba tappa (kui osundada ühele tuntud Bondi-filmile), vähemalt riigist väljaspool. Tappa lausa tööstuslikes kogustes ja kasutades praktiliselt kogu olemasolevat sõjatehnikat.

Omamoodi paradoksina tuleb tõdeda, et ega Venemaa enda publik Prigožinit kuigi hästi ei tea. Seletus sellele on lihtne – enamik venemaalasi neelab ainsa infoallikana riigimeediat ning selles Prigožinist eriti palju ei räägita. Näiteks riigi ametlikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta on selle aasta viie kuu jooksul Jevgeni Prigožini nime mainitud kolm korda (kaks korda vähem kui nt muusikaprodutsenti Josif Prigožinit).

Raevukas ja innukas vähemus

Mõistagi on nii Wagner kui Jevgeni Prigožin väga hästi teada kitsamates ringkondades, eriti vene nn sõjakorrespondentide / blogijate keskkonnas, kuid see on siiski vähemus. Sõjakas ja raevukas, kuid ikkagi vähemus. Kogu see raevukas ja innukas seltskond on riigi seisukohalt suhteliselt ohutu, seni kuni nad ei tegele riigi huvide kahjustamisega, vaid nö õige asja ajamisega, sh sõjakäigu õigustamisega.

Mis aga nüüd ongi see mõistatus, mille ma pealkirjaks tõstsin, on see, kuidas ja mil moel lubatakse sellelsamal tööriistal nimega Prigožin praegu kritiseerida peaaegu et kõike. Noh olgu, mitte otsesõnu Putinit ennast, ehkki kaude on ta ka seda endale lubanud.

Hiljutine skandaalne Prigožini intervjuu ületas aga kauges kaares selle piiri, mille eest teisi sõnavõtjaid on karistatud „armee diskrediteerimise“ paragrahvi alusel. Sõjapealik lubas endale talle omases lopsakas, et mitte öelda labases kõnepruugis nimetada kogu sõjaretke ebaõnnestunuks ning suisa vastupidist efekti saavutanuks. Et Ukraina on muutunud kogu „demililitariseerimise“ käigu kümneid kordi tugevamaks ja „denatsifitseerimise“ käigu natsiooniks, mida teab kogu maailm.

Eri versioonid

Nüüd ongi küsimus, et miks ta ise seda endale lubab või miks talle seda lubatakse? Igasuguste ebameeldivate häälte kõrvaldamise osas on Kremlil ja tema taustajõududel rikkalik kogemus (kui võtta kasvõi näiteks Boris Nemtsovi tapmine otse Kremli kõrval) ning illusioone karistamatuse osas ei peaks kellelgi olema.

Esimene võimalus on lihtsalt see, et kuldmune munevat lindu ei tapeta. Kuni Prigožin suudab oma käte ja kriminaalidest sõduritega täita Kremli jaoks kasulikku rolli, siis lastakse tal rääkida mida soovib. Versioonina pole paha, kuid ikkagi – Kremli huvide kahjustamine isegi vaid sõnades ja isegi sõjapealiku poolt peaks saama karistatud.

Teine võimalus on aga see, et needsamad katusepakkujad, kes on Prigožini viinud nö suurte tegijate hulka, lasevad sellel toimuda või isegi teadlikult juhivad räpasevõitu suuvärgiga tegelast taolisi sõnu välja ütlema.

Prigožin kui halb alternatiiv

Selle eesmärgiks võib olla nö kolli loomine. Usutava kolli, kes võiks riigi „üle võtta“, kui senine juht peaks osutuma suutmatuks jätkata. Selle versiooni tugevus oleks see, et tegu oleks nö win-win olukorraga. Prigožini labasevõitu sõjapealiku kuvand omab teatud karismat, mis laseks teda välja mängida kui „riigipöörde“ esindusnägu, kelle poolt oleks ka nn sõjakad patrioodid. Samas poleks teda ka kahju ohverdada, kuna senised eliidid vabatahtlikult Prigožinit omaks ei võta ja toetama ei asu.

Mängu mõte oleks see, et Prigožinile katust pakkuvad eriteenistused kasutavad teda kui hernehirmutist võimalikele paadikõigutajatele. Et „kas te tõesti soovite SELLIST tegelast“. Et „kui te plaanite muudatusi, siis SEE on teie halb stsenaarium“.

Aga muidugi on ka kolmas võimalus, et Prigožin on lihtsalt karistamatusetundest ise igasugused piirid ületanud ning arvab, et ta võibki kõike seda rääkida ilma tagajärgedeta. Ning et ta on nüüd tegelikkuses astunud miini peale, mis ta hävitab.

---

lugu ilmus siin

Välistunnis Ukrainast, Venemaast, Gruusiast ja Armeeniast

- Kus, millal ja kuidas algab Ukrainas suur vastupealetung - see küsimus on kõrini ära tüüdanud eelkõige need mehed, kes Ukraina poole peal sõduritööd teevad. Aga arutlema sel teemal peame meiegi

- Belgorodi trett ja selle võimalikud järelmid

- Prigožini roll

- Valgevene võimalik saatus juhuks kui Lukašenka peaks välja vahetuma

- Armeenia/Karabahhia

- Kas Gruusia vaatab tõesti Venemaa poole

Saatejuht Astrid Kannel, rääkimas Rainer Saks ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: G-7,

- seekordne G7 kohtumine oli sisuliselt Ukraina-nimeline, -teemaline ja -sisuline. Kahju on ainult sellest, et Zelenski jättis selle raames kohtumata Brasiilia presidendiga, ehkki inimlikult võib selle taga olevaid motiive mõista. Aga riigimehelik oleks ehitada sildu nendega, kellega sul on erimeelsused.

- Valgevenes toimus kummaline armuandmine mehele, kelle arreteerimiseks toodi terve reisilennuk jõuga taevast alla. Selle eesmärgiks oli näidata - vaatamata kõigile kuulujuttudele Lukašenka teovõimetuse kohta on Valgevene autoritaarne süsteem sama tegus kui varem ning et "надо договариваться"

- "Belgorodi partisanid" kes nad on ja mis toimus. Peamine järeldus on aga see, et kogu VF asjaajamine, sh ka riigikaitse korraldamine, on karjuvalt ebaefektiivne kõiges, peale rahade ... eee ... konsumeerimise

Stuudios olid saatejuht Pavel Ivanov, Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa eneseteostuse uued tuuled

Kui ei saa heaga, siis proovime halvaga – umbes nii võib kokku võtta Venemaa enesekehtestamise praegust etappi. Putini valitsusaja jooksul on Venemaa teinud näilise kannapöörde koostöösoovilt konfliktile, kuid tegelikult on selle sisuks olnud ikka vaid üks: Venemaa huvide kehtestamine käepäraste vahenditega.

Umbes niimoodi võib kokku võtta pika intervjuu, mille andis Dmitri Trenin Venemaa ühele populaarseimale ajalehele Moskovskii Komsomolets. Dmitri Trenini näol on tegu suureärase näitega Venemaa eliidi meeoludest – omal ajal aktiivselt Läänega kontakti otsinud inimesest on ta muutunud süngeks ja heitunud pika sõja kuulutajaks.

Juhul kui keegi ei tea, siis Trenin oli Venemaal tegutsenud ning nüüd välisagendiks kuulutatud Carnegie Moskva keskuse juht, ennem seda 20 aastat NSVL ja VF sõjaväes kuni polkovniku auastmeni teeninud mees, kelle kogu pingutus oli suunatud sellele, et leida ühine keel Läänega, sh NATOga. Nüüd on ta koos oma riigiga teinud kannapöörde ning valinud vastasseisu tee, olles seeläbi suurepäraseks õppe- ja mõttematerjaliks.

Lääne lõhestamine kui harjumuspärane vahend

Kui nüüd tõlkida see intervjuu oskuslikust retoorikast ümber arusaadavamaks, siis paljastub järgmine lihtsapoole skeem. Vladimir Putin otsis oma valitsemise algusetappidel kontakti Läänega ning rääkis avameelselt ka soovist saada NATO osaks ühel lihtsal põhjusel. Lootus oli seeläbi saada otsustusprotsesside osaks, siduda endaga mandri-Euroopa ning moodustada ühtne blokk „Lissabonist Vladivostokini“ – täpselt niimoodi seda ka toona sõnastati.

Selle juba toona kentsakana kõlanud idee taga polnud aga mitte soov ühendada, vaid lõhestada. Lõhestada Lääs ja täpsemalt NATO kaheks laagriks – ühelt poolt siis kontinentaalne „Euroopa Lääs“, mis peaks olema loomuldasa vastuseisus sellega, mida Trenin nimetab „Põhja-Ameerika Lääneks“. Ehk siis vana hea vastasseis anglosaksidega, ehkki Trenin otsesõnu seda mariazahharovlikku klišeed ei kasuta.

Tuleb möönda, et puhtalt maakaardile või pigem gloobusele vaadates on sellel ideel isegi jumet ning eks sellest geopoliitikast vaevatud pead Kremlilähistes ringkondades lähtusidki. Veelgi enam – sellest mõttest leidus ka tänuväärseid kinnihaarajaid Euroopas, kus anti-amerikanistlikke meeleolusid on alati piisavalt – ning näeb taevas, et USA on selleks ka põhjuseid andnud. Noid sisemisi vastasseise ära kasutada ja süvendada on aga Venemaal võimu võtnud kolmetähelised organid alati armastanud ja osanud.

Seekord läks aga midagi Kremli ja Trenini vaatenurgast valesti ning „infiltreerumine Läände“ ei õnnestunud ootuspärasel moel. Nüüd on otsustatud tollest lähenemise-mängust loobuda ning asuda sõjalise vastasseisu radadele. Aga ega eesmärk ise pole muutunud. Eesmärgiks on ikka Venemaa mõjukuse kasvatamine, kasutades selleks lihtsalt teisi vahendeid. Eesmärgiks on muuta status quo’d, millena nähakse USA domineerimist maailmas ilma Venemaaga arvestamata.

Konflikt kui kontakti erivorm

Nö uue, õiglase või multipolaarse maailmakorra loosungi sisulist poolt pole siiani kuigi hea ja usutava retoorikaga õnnestunud täita, kuid eks positiivse identiteedi loomine ongi alati keeruline. Negatiivne identiteet / ühtsus on alati palju lihtsamini saavutatav, eriti kui siia juurde liita hirm. Hirm mitte lihtsalt kineetilise konflikti, vaid tuumarelva kasutamise ees. See ongi nüüd see põhiline sõnum, mida Trenin ja tema mõttekaaslased teevad.

Otsesõnu pannakse lauale stsenaarium, mille kohaselt tuumarelv läheb kasutusele mitte USA ja Venemaa pinnal, vaid nö lokaalsetes sõjateatrites. Ning see on üks väheseid aspekte, milles Moskva ennast siiani suureks suudab rääkida. Kuid ka selles mängus on tal vaja liitlasi, nö kaasamängijaid multipolaarsuse mängus.

Trenin avaldab otsesõnu kahetsust, et Hiina on liialt sõltuv läänest majanduslikus mõttes. Veidi looritatumalt aga vihjatakse sellele, et kuni Venemaa seob Lääne ressursse Ukrainas, võiks Hiina lahendada aga oma probleemi Taiwanis.

Hiina aitamine pole mõistagi eesmärgiks omaette, vaid lootuseks on et küllap siis Lääs lööb nõtkuma, USA suunab oma tähelepanu taas Hiinale. Selle käigus suudaks Venemaa koos muude multipoolustega lahendada oma mentaalse väiksuse probleeme ja mõelda end taaskord suureks. See ongi see eesmärk, mida Venemaa soovib saavutada kui mitte hea, siis halvaga.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Hiina, Türgi, SRÜ

- Ukraina president ja Hiina eriesindaja räägivad mõlemad sõja lõpust, aga nad kumbki peavad silmas sootuks eri asju. Esimene räägib senise maailmakorra püsimisest, teine langusest

- Türgi presidendivõimalused on hetkel pooleli, kuid ka siin on kaks väga erinevat tulevikustsenaariumit laual (tõsi küll, ainult ühe riigi perspektiivis): kas Atatürki pärandist kaugenemine või selle juurde naasemine

- SRÜ kui VF õukond jätkab lagunemist

- Mis asja ajab Prigožin ja kuhu kadus Lukašenka ning miks neid võib koos vaadelda

---

saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Prigožin ja Bahmut

Postimees küsis, mina vastasin:

1) Mida võiks järeldada märkidest, mis viitavad sellele, et Ukraina vallutab Bahmutis Vene vägedelt oma territooriumi tagasi?

Ukraina pool on loonud väga kõrge ootuste fooni oma vastupealetungi osas. Selle õigustamiseks peavad nad kuskil ja midagi tagasi vallutama. Kuna hetkel on kogu tähelepanu ja suuresti ka vene poole sõjaline ressurss koondunud just siia lõigule, siis oleks ilmselt mõistlikum katsetada läbimurret kuskil mujal, kuid seda peaks hindama juba sõjaväelased, minul vastav pädevus puudub 

2) Mis tähendusega oleks Bahmuti linna lahingu kaotamine Venemaale?

Bahmutist on vene poole kommentaatorid ise loonud võrdluse Stalingradiga. Selle linna kaotus oleks neile valus eelkõige psühholoogiliselt, võitlusvaimu mõttes. Kas see sõjalises võtmes oluline on, jäägu jällegi härraste ohvitseride hinnata

3) Kuidas mõjutaks kaotus Bahmutis Wagneri juhi positsiooni? 

Wagneri ja Prigožini olulisus on Venemaa välis- ja julgeolekupoliitilises tööriistakastis väga palju suurema olulisusega kui ühe linna kaotus, isegi kui see linn on Bahmut. Samas aga võidakse Prigožin aga mängust kõrvaldada, juhul kui ta hakkab liiga jõuliselt mängima Venemaa sisepoliitilistel klahvidel. Siin oleks ta ülejäänud eliidi silmis soovimatu turusolkija.

---

tekst ilmus siin

Разбор полётов: 9.mai, Armeenia/Aser, Süüria

- 9.mai tähistamine Venemaal toimus seekord väga veidrate asjaolude raamistikus

- Armeenia ja Aserbaidžan jätkavad USA ja EL vahendusel sealt, kuskohas VF "rahuvahendus" ebaõnnestus

- kas Süüria liikmelisuse taastamine Araabia riikide liigas muudab midag

nendest ja muudest teemadest rääkisid Pavel Ivanov juhendamisel Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Võidupäevast kurja üksinduse sümboliks

9.mai on olnud Venemaal aastakümneid, et mitte öelda mitmeid põlvkondi olnud religiooni-asendav ja riiki-ehitav tähtpäev.

NSVL aegadel pidi kogu punabutafooria toimima uusreligioosse taustana, punanurkades asendati kiriklikud ikoonid NLKP Keskkomitee jms omadega, pappide asemel pidasid moraalijutlusi politrukid, kirikute asemele rajati punatähelisi kultuurimajasid.

Võidupüha sobitus sellesse sotsialismist pajatavasse udujuttu üsna kenasti. Mis sest, et ajalugu jõhkralt võltsides ja saksa võitluskaaslasi natsionaal-sotsialistidest fašistideks ümber nimetades. Kriitikavabalt vaadates oli see enam-vähem terviklik üldpilt, mis pidi looma sidemeid nii riigist sees kui väljas

Sisemise ja välise ühtsuse ehitamine

Sisemiselt oli Võidupäeva müüt osaks uue rahvuse, nõukogude inimese loomisel. Et kuidas NSVL eri rahvad õlg õla kõrval sõdides ühist võitu sepistasid. Toonastes ja hilisemates ajalooõpikutes, lõpututes patriootilistes kinofilmides ja mujal rääkis see ikka ühedavat lugulaulu. Vaikides mõistagi kõigest verisest negatiivsusest, alates Stalini argusest ja julmusest kuni nõukogude sõduri vägistamis-talguteni üle kõigi vallutatud alade ja rahvaste.

Välise ühendamisega ehk liitlaste rolli tunnustamisega Teises maailmasõjas oli asi mõistagi kehvem, sest kõigi muude endiste liitlastega oldi pidevalt tülis, kord vähem, kord rohkem, kuid ikkagi.

Nö välise ühendusloo rääkimise tipuks oli ilmselt 2010.a 9.mai paraad Punasel väljakul, kus lisaks Ukraina ja Poola esindustele marssisid ka Prantsusmaa, Suurbirtannia ja – kole öeldagi – USA väeüksused.

Muuseas ainsa SRÜ liikmena jäeti tookord kutse esitamata Gruusiale, kelle küljest oldi 2008.a tükikesi kaaperdatud. Küllap toona Moskva korraldusmeeskonna ruumides löödi kokku ohtralt pokaale, irvitades osalema meelitatud endiste liitlaste lihtsameelsuse üle – Ukrainale kallaletungi plaanid olid samade seltsimeeste sahtlitest juba valmis ja ootel.

Ühtusest üksinduse ja hirmu poole

2010.a paraad jäi aga pikas plaanis erandiks ning sellest saadik on Moskva järjest rohkem liikunud „strateegilise üksinduse“ suunas. Punaselt väljakult oli ekraanide abil eemaldatud Mausoleum ning järjest hõredamaks hakkasid jääma ka kutsutud ning veelgi enam saabunud väliskülaliste read. Kadunud on nii siseriiklik ühtsus kui ka ühistunnetus endiste liitlastega.

Nõukogude ajalooversioonis, eriti selle kinematograafilises osas olid venelaste liitlasteks olnud nii poolakad (vt kasvõi ülipopulaarset filmi „Neli tankisti ja koer“) kui ukrainlased (Lahingusse lähevad ainult ässad). Nüüdseks pole vene uusima maailmapildi raames hirmsamaid inimesi kui needsamad ukraina neonatsid ja nende poolakatest nukujuhid, muudest anglosaksidest rääkimata.

Hirmuõhustiku tipuks on nüüd aga rahva algatusena sündinud „Surematu polgu“ ärajätmine, kartes sellesama rahva poolseid ebasobivaid plakateid ja sellest tekkivaid küsimusi. 9.mai paraadi eel korraldatud drooni-aktsioon surub sellele õhustikule veelgi sügavama templi.

Nii ongi kunagi ühtsuse sümbolina käima tõmmatud Võidupäeva tähistamine 9.mail muutunud georgilindilise kurjuse ja üksilduse päevaks.

---

lugu ilmus siin

Erimeelsused ja segadus - kas vaid näivus?

Tänane 9.mai toimub Venemaal tõepoolest erkordsetest oludes. Tavaliselt pole Venemaa Föderatsioon samal ajal olnud täiemahulises sõjas, kunagi varem pole selle päeva eel lastud Kremli kohal lõhkeda droonidel jne

Järjest enam jääb mulje, et VF eriteenistused ka ise üritavad mängida nn kontrollitud kaose viimaste vintide peal, lootes et neil õnnestub selles mängus jääda võidumeesteks, sõltumata vahetulemustest.

Umbes sellest sai räägitud Välisilmale, saatelõik järelvaadatav siit.

Vene sõja toimemehhanism ja kuidas seda peatada

Miks läheb üks keskmine venemaalane sõtta, mis teda motiveerib? Ja kas seda toimemehhanismi on kuidagi võimalik ka peatada? Umbes sellised küsimused esitati mulle hiljutisel esinemisel ning ma proovin neile nüüd avalikumalt vastata.

Esmapilgul tundub vastus olevat lihtne – minnakse selle riigi valituse korraldusel ja korraldamisel ning peatada saab seda vaid toosama riik ise.

Teisel pilgul on aga asi keerulisem. Praegusel Venemaal ning eriti sõja tingimustes on nö valitsuse või haldusaparaadi roll absoluutselt sekundaarne ning kogu taoline askeldamine toimub Suure Juhi nimel ja personaalsete allumis- / toitumis-ahelate kaudu. Meenutab väga II MS aegset Saksamaad? Üsna õige võrdlus, peaks ütlema.

Väändunud toimemuster

Vaatame olukorda hetkeks mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid nö kohapealse suurendusklaasi abil. Presidendi administratsioonist laskub ülalt alla korraldus, et see-ja-see oblast peab välja panema N arvu mehi ning et mobiliseerimise eest vastutab kuberner isiklikult. Koha- ja isikunimed pole olulised, seetõttu jätan need kõrvale. Oluline on muster.

Kuberner kratsib korra kukalt ning delegeerib ülesande edasi kohalike omavalituste juhtidele. Need omakorda lükkavad vastutuse korrus allapoole, suuremate ettevõtete juhtidele – noh nt see tehas peab välja panema nt 100 meest.

Tajute juba tavapärase administreerimismustri väändumist? Tehas ju ei allu ei kubernerile ega linnapeale, kuid sõltub nendest vägagi, lootuses saada paremaid tingimusi, maksusoodustusi ja tarnelepinguid. Nii et tehase juhtkond ei saada administratsiooni kukele, vaid asub sellega kauplema.

Et „no vaata kallis kamraad, ma ei saa välja panna 100 meest! Mul on üldse palgal 800 ja kogu tootmisprotsess on optimeeritud niimoodi, et kui ma sealt kasvõi 50 välja võtan, jääb tootmine seisma!“

Kauplemiskäitumine

Nii lepitaksegi kokku, et tehas saab endale sõjatööstuse eribronni, paneb välja 10 meest ning annetab 500 paari kummikuid ja soomuki ostetamiseks miljon rubla. Sest et oblastitel on ühtlasi ka kohustus varustada rindeleminejaid, sh mittesõjalise tehnikaga, nii droonide kui kergemalt soomustatud sõidukitega.

Jätan kõik muud detailid kõrvale ning peatun peamisel. Tegemist on repressiivse režiimi tingimustes toimuva kauplemiskäitumisega. Nö ellujäämistaktikaga, et kuidas optimeerida enda toimetulekut selles süsteemis. Kuidas meeldida ülemisel korrusel olevatele tegelastele ning saada seeläbi juurdepääsu hüvedele, minimeerides võimalikke kahjusid ja suurendades eduvõimalusi.

See ongi nüüd see esimene pool – mis on motivatsioon, osalemaks sõjas nendel, kes pole otseselt sõjaväelased. See on puhas konformism, soov kohanduda karmiks muutunud eluga. Sinna juurde kõlavad sõnad deržaava nimel välisvaenlasega võitlemisest ning esivanemate kangelaslikust eeskujust on vaid retooriline vormistus, mis peab toimuvale kuritegelikule sõjale andma õilsuse ja õigustatuse oreooli.

Katkestamine saab tulla seest

Teine pool ehk selle käitumismustri katkestamise küsimusega saavad tegeleda jällegi vaid protsessis endas osalejad ehk venemaalased ise, välised jõud saavad siin olla vaid taustamängijateks.

Hiljuti ilmus üks ratsionaalsemaid mõttekäike VF opositsiooni poolt. Mihail Hodorkovski sõnastas kolm lihtsat punkti, mille ümber nad peaks keskendunult ja üheskoos töötama:
- tegemist on agressiivse sõjaga
- selle vallandanud režiim on kuritegelik
- Ukraina peab taastuma oma 1991.a piirides.

Tõeoolest kenad ja toetusväärilised punkti on need kõik, aidates kaasa sõjaeelse normaalsuse taastamisele ja vähendades järgmise puhkemise tõenäosust.

Ümberveenmise raskused

Ainult et küsimus, kuidas panna võimukuulekas enamik seda retoorikat uskuma / kordama? Eriti võttes arvesse seda, et ütleja viibib paguluses väljaspool Venemaad ning ta ka ise näeb, et lahendus peab siiski tulema Venemaalt seest. Et Venemaa linnatänavatele ja väljakutele peab tulema miljoneid inimesi, kes protestivad nende loosungite all senikaua, kuni võim murdub.

Probleem on aga selles, et absoluutne enamus inimesi lahendab oma igapäevase toimetuleku küsimusi, mitte ei tegele riigi välispoliitilise tegevuse hindamisega. Miks nad peaksidki?

Esiteks on välispoliitika, isegi kui seda viiakse ellu sõjaliste vahenditega alati väikese vähemuse fookuses. Teiseks on sõjavastased protestid võimalikud ühiskonnas, milles levivad sõjavastased meeleolu, mitte selles, kus lasteaiakasvatajad kleebivad oma lojaalsuse tõestamiseks Z sümboleid akendele.

Nii et lugupeetavad opositsionäärid peaksid õppima oma jutupunkte ümber sõnastama nii, et need kõnetaks inimesi, kes oma tulevikku näevad Venemaaga seotuna. Ümber tuleb veenda sama ellujäämis-taktika argumentidega.

Argumentide ümbersõnastamine

Et sõda on kuritegelik, kuna tapab vene inimesi, kurnab vene majandust ja vähendab omaenda kodanike elukvaliteeti.

Et režiim on kuritegelik, kuna on omaenda riigi välja lõiganud rahvusvahelisest majandusest, mistõttu kannatavad kodanikud. Kuna ta on viinud kriitilise massi kaaskodanikke rindele ja surma, mistõttu seiskub see vähenegi ettevõtlus, mis veel funktsioneerib.

Et Ukraina õiguspäraste piiride taastumine pole mitte ainult Ukraina, vaid ka Venemaa huvides, sest siis on võimalik mingil hetkel naaseda normaalse elu juurde. Mõistagi alles siis kui kurjategijate üle on kohut mõistetud ning kahjud kompenseeritud.

---

lugu ilmus siin