Tuesday, May 23, 2023

Venemaa eneseteostuse uued tuuled

Kui ei saa heaga, siis proovime halvaga – umbes nii võib kokku võtta Venemaa enesekehtestamise praegust etappi. Putini valitsusaja jooksul on Venemaa teinud näilise kannapöörde koostöösoovilt konfliktile, kuid tegelikult on selle sisuks olnud ikka vaid üks: Venemaa huvide kehtestamine käepäraste vahenditega.

Umbes niimoodi võib kokku võtta pika intervjuu, mille andis Dmitri Trenin Venemaa ühele populaarseimale ajalehele Moskovskii Komsomolets. Dmitri Trenini näol on tegu suureärase näitega Venemaa eliidi meeoludest – omal ajal aktiivselt Läänega kontakti otsinud inimesest on ta muutunud süngeks ja heitunud pika sõja kuulutajaks.

Juhul kui keegi ei tea, siis Trenin oli Venemaal tegutsenud ning nüüd välisagendiks kuulutatud Carnegie Moskva keskuse juht, ennem seda 20 aastat NSVL ja VF sõjaväes kuni polkovniku auastmeni teeninud mees, kelle kogu pingutus oli suunatud sellele, et leida ühine keel Läänega, sh NATOga. Nüüd on ta koos oma riigiga teinud kannapöörde ning valinud vastasseisu tee, olles seeläbi suurepäraseks õppe- ja mõttematerjaliks.

Lääne lõhestamine kui harjumuspärane vahend

Kui nüüd tõlkida see intervjuu oskuslikust retoorikast ümber arusaadavamaks, siis paljastub järgmine lihtsapoole skeem. Vladimir Putin otsis oma valitsemise algusetappidel kontakti Läänega ning rääkis avameelselt ka soovist saada NATO osaks ühel lihtsal põhjusel. Lootus oli seeläbi saada otsustusprotsesside osaks, siduda endaga mandri-Euroopa ning moodustada ühtne blokk „Lissabonist Vladivostokini“ – täpselt niimoodi seda ka toona sõnastati.

Selle juba toona kentsakana kõlanud idee taga polnud aga mitte soov ühendada, vaid lõhestada. Lõhestada Lääs ja täpsemalt NATO kaheks laagriks – ühelt poolt siis kontinentaalne „Euroopa Lääs“, mis peaks olema loomuldasa vastuseisus sellega, mida Trenin nimetab „Põhja-Ameerika Lääneks“. Ehk siis vana hea vastasseis anglosaksidega, ehkki Trenin otsesõnu seda mariazahharovlikku klišeed ei kasuta.

Tuleb möönda, et puhtalt maakaardile või pigem gloobusele vaadates on sellel ideel isegi jumet ning eks sellest geopoliitikast vaevatud pead Kremlilähistes ringkondades lähtusidki. Veelgi enam – sellest mõttest leidus ka tänuväärseid kinnihaarajaid Euroopas, kus anti-amerikanistlikke meeleolusid on alati piisavalt – ning näeb taevas, et USA on selleks ka põhjuseid andnud. Noid sisemisi vastasseise ära kasutada ja süvendada on aga Venemaal võimu võtnud kolmetähelised organid alati armastanud ja osanud.

Seekord läks aga midagi Kremli ja Trenini vaatenurgast valesti ning „infiltreerumine Läände“ ei õnnestunud ootuspärasel moel. Nüüd on otsustatud tollest lähenemise-mängust loobuda ning asuda sõjalise vastasseisu radadele. Aga ega eesmärk ise pole muutunud. Eesmärgiks on ikka Venemaa mõjukuse kasvatamine, kasutades selleks lihtsalt teisi vahendeid. Eesmärgiks on muuta status quo’d, millena nähakse USA domineerimist maailmas ilma Venemaaga arvestamata.

Konflikt kui kontakti erivorm

Nö uue, õiglase või multipolaarse maailmakorra loosungi sisulist poolt pole siiani kuigi hea ja usutava retoorikaga õnnestunud täita, kuid eks positiivse identiteedi loomine ongi alati keeruline. Negatiivne identiteet / ühtsus on alati palju lihtsamini saavutatav, eriti kui siia juurde liita hirm. Hirm mitte lihtsalt kineetilise konflikti, vaid tuumarelva kasutamise ees. See ongi nüüd see põhiline sõnum, mida Trenin ja tema mõttekaaslased teevad.

Otsesõnu pannakse lauale stsenaarium, mille kohaselt tuumarelv läheb kasutusele mitte USA ja Venemaa pinnal, vaid nö lokaalsetes sõjateatrites. Ning see on üks väheseid aspekte, milles Moskva ennast siiani suureks suudab rääkida. Kuid ka selles mängus on tal vaja liitlasi, nö kaasamängijaid multipolaarsuse mängus.

Trenin avaldab otsesõnu kahetsust, et Hiina on liialt sõltuv läänest majanduslikus mõttes. Veidi looritatumalt aga vihjatakse sellele, et kuni Venemaa seob Lääne ressursse Ukrainas, võiks Hiina lahendada aga oma probleemi Taiwanis.

Hiina aitamine pole mõistagi eesmärgiks omaette, vaid lootuseks on et küllap siis Lääs lööb nõtkuma, USA suunab oma tähelepanu taas Hiinale. Selle käigus suudaks Venemaa koos muude multipoolustega lahendada oma mentaalse väiksuse probleeme ja mõelda end taaskord suureks. See ongi see eesmärk, mida Venemaa soovib saavutada kui mitte hea, siis halvaga.
---
lugu ilmus siin

No comments: