Hästitoimivas ühiskonnas on loomulik, et meeleolud muutuvad ja rahva poolehoid on kõikuv suurus. Seda võib nimetada pendliefektiks, mille tõttu on kord poolehoid nö kõva käe poliitikal, siis jälle vabamal elukorraldusel. Täna tahetakse suuremat iseotsustamist, homme jälle kopsakamaid toetusi.
Ventiili vajalikkus
Vabades ühiskondades leiab see väljundi läbi valimiste ning ühiskonna poliitiline pealisehitis saab paindlikult muutuda. Jäikades, autoritaarsetes riikides aga üritatakse ühiskondlikku arvamust jõuga ühes servas kinni hoida, muutes süsteemi küll näiliselt tugevaks, kuid sisuliselt hapraks.
Kujutage ühiskonda ette kui üht keskmisest suuremat pendlikella kappi. Kui see pendel ühte serva fikseerida, surudes jõuga vastu ühte seina (toetus liidrile peab üha kosuma), siis kasvab selle ümber ühiskondlik ämblikuvõrgustik. Inimesed kohanevad süsteemiga ja üritavad selles olukorras toime tulla – loomulik, kas pole?
Paratamatult aga varem või hiljem see pendel murub oma asendist lahti. Võrgud rebenevad, selle külge kinnitunud inimesed pudenevad, senised toimetulekumehhanismid lakkavad töötamast.
Vabalt võnkuva pendli korral seda efekti aga ei teki. Kõik osalised on harjunud muutumistega ning pigem aitavad ühiskondliku arengu vedru üles keeramisega sellele kaasa – uutele probleemidele on ju vaja pidevalt ja uut moodi vastata.
Imiteeritud patriotism
Venemaa ühiskondlik areng on praegu ankurdatud imitatiivsesse patriotismi, mis peaks koos hoidma impeeriumi ja eelkõige selle impeeriumi ideed.
Miks ma nimetan Venemaa impeeriumiks, kuigi enamasti kipume selle riigi puhul rääkima post-imperiaalsest sündroomist? Asi selles, et Venemaa on küll kaotanud suure osa oma kunagistest vallutustest ja sõltlastest, kuid kaugeltki veel mitte kõigest. Praegune Venemaa Föderatsioon on kõike muud kui rahvusriik.
Parimal moel iseloomustab seda olukorda tragikoomilisena mõjuv meediakära Tšetšeenia kõrge ametniku pulma ümber. Kohalike tavade kohaselt pole see midagi ennekuulmatut, et juba abielus mees võtab teiseks naiseks 17-aastase koolitüdruku. Kuskil Pihkvas või Piiteris aga läheks see mitte ainult tavade, vaid ka seadustega vastuollu.
Impeeriumi kooshoidmise vaevad
Kultuuriliselt, religiooniliselt, etniliselt ja keeleliselt nii erinevate elanikega maid kokku ahminud Venemaa on ja jääb oma olemuselt impeeriumiks. Ning nende kooshoidmiseks on vaja suureks kõneleda mingi ühismüüt. Antud juhul on selleks valitud Suur Võit Suures Isamaasõjas. Jagatud võit ja jagatud kannatus – see on nö õpikunäide eduka mälupoliitika läbiviimiseks.
Reaalsuses me aga näeme seda, kuidas Võidust on arendatud midagi religioosset ning see haibitakse üles lausa farsi taoliseks. Lohmakad Georgi lindid ametnike kuuerevääridel ja autode sumbutajate ümber, Nõukogude Liidu aegsete kangelasmüütide ülessoojendamine vaatamata nende äärmiselt vastuolulisele ja kohati lausa labaselt võltsitud taustale jne. Prügikasti kõrvale visatud patriootilised plakatid peale kohustuslikku rongkäiku räägivad oma lugu ise.
Väljaspool pidupäevakõnedest hoovavat ühtsust on aga sügav võõristus. Vimm „mustade“, „tšurkade“ ja muude vastu, mis lahvatab aeg-ajalt pogrommideks. Kusjuures need nö võõrad on omaenda riigi kodanikud. Kelle vastu muuseas veel hiljuti sõditi (Tšetšeenia) või kellelt administratiivkorras võetakse ära iseolemisele viitavad nimesümbolid (nö etniliste föderatsioonisubjektide tasalülitamine oblastitega liitmise kaudu).
Aimatav ragin
Rasked ajad, eelarve kiirustav kärpimine ja üha suurema osa kohustuste äraveeretamine riigi õlgadelt sünnitab paratamatult sisepingeid. Vabas ühiskonnas leiaks need pinged väljenduse valimiste tagsiside kaudu võimudele. Venemaa teeseldud demokraatia ja sisulise juhikultuse juures pole see aga mõeldav.
See kaua kinnihoitud pendel murrab end varem või hiljem lahti. Monarhia järel tuli pseudokommunism. Kogu rahva isa Stalini järel tuli sula. Stagneerunud vanurite võimu järel tuli perestroika. Loosungi „Putin – see ongi Venemaa!“ järel tuleb paratamatult samasugune ususegane eelmise perioodi mahategemine ... ja kunagi hiljem taas nö kuldsete aegade tagasi-ihalemine.
Tõsi küll, mõnikord kipub selle ühiskondliku ragina käigus ka riik tükelduma. Ja see võib vägagi valus olla. Ka naabritele. Kuid see on juba hoopis teine lugu.
Karmo Tüür
17.05.2015
------------
lugu ilmus EPL'is
------------
pilt võetud siit