Friday, December 7, 2012

Venemaa majanduspoliitisest mõjust Balti riikidele

Hiljuti ilmus uus raamat "The Economic Presence of Russia and Belarus in the Baltic States: Risks and Opportunities" milles Eesti peatüki kirjutasime koos koos Raivo Varega. Lisaks olid kaasautoriteks kollegid Lätist, Leedust ja Venemaalt.

Sel teemal sai antud ka mitmeid intervjuid, üks nt Vikerraadios (u 8 min jupp alates 5.minutist) ja teine Kukus. Oli ka paar teleintervjuud, sh Välisilma tarvis.

Monday, November 26, 2012

Leedu valimistest läbi Balti-Vene suhete prisma

Balti ühtsus on olemas tänu Venemaale. Ja samavõrra teda pole olemas tänu sellelesamale Venemaale. Moskva on see, mis meid ühendab.

Kõlab veidralt, kas pole? Kuid ometigi arvan, et nii see on. Ühine ajalugu, ühised kogemused on see, mis seob Eestit Läti ja Leeduga. Ning mis siin salata, ka ühised hirmud. Püüdlused nendest ühismälestustest eemale. Kui (lähi-)minevik oli kole ja ühine, siis tulevikku püütakse juba üles ehitada eraldi. Kuid välja kukub ... noh ütleme, et üsna erinevalt.

Hiljuti koos kolleegiga Raivo Vare ühte Balti-Vene teemalist uurimust läbi viies sõnastasime mudeli, mille kaudu Venemaa üritas post-sovjetlikus ruumis mõjujõudu omandada ning siiani säilitada. Selle mudeli asetamine Balti riikidele annab päris huvitava tulemuse.

Kolm instrumenti
Venemaa majanduspoliitilises tööriistakastis on mõjuhoobadena kolm instrumenti, mille ühiskasutamine annab üsna hea tulemuse. Nendeks on omaaegsed suurettevõtted, energiasõltuvus ja oligarhid.

Nõukaaegsed suurettevõtted olid suuresti täidetud kohaletoodud töölistega, nende toormebaas ja turg jäid tihedalt seotuks endise emamaaga. Märkimisväärne võõrkeelne elektoraat ja potentsiaalne probleem asukohamaale. Majanduslike huvide võrgustik sidus nii neid töölisi kui ka (uusi) omanikke tihedalt Venemaa külge, jagatud keele- ja meeleruumist rääkimata.

Energiasõltuvus on lemmikargument nii poolt- kui vastuväitjatele. Kas ja kuidas seda ikkagi saab kasutada poliitilise relvana? Missugune on see energeetilise sõltuvuse määr, mis muundub poliitiliselt määravaks? Need ja teised küsimused ei muuda aga ära lihtsat tõdemust – kes kontrollib energiaressursse, kontrollib märkimisväärselt kogu olukorda. Kui just tarbija ei suuda tarnijale päitseid pähe panna, mida aga juhtub harva.

Oligarhidena mõtestasime antud uurimuse raames neid majanduslikult võimekaid mehi, kes oma vahendite abil suudavad kontrollida poliitikat. Majandusmehed, kelle taskus on nt peaministri munad ... või kes koguni ise on peaministriks saanud. Oligarhid aga tekkisid meie postsovjetlikus maailmas suuresti tänu erastamistele, erinevatele omaaegsetele skeemidele, mille käigus vahendid koondusid vajalike inimeste kätte.

Balti reaalsus
See kõik on muidugi räme lihtsustamine, kuid leheloo sisse kõiki detaile ei pane. Vaatame aga nüüd, kuidas see instrumentaarium Balti riikides töötab. Ning seejärel jõuame ka Leedu valimisteni ... andke andeks, et see nii kaua aega võtab.

Omaaegsed suurettevõtted. Eestis oli neid vähe ning olemasolevad õnnestus kas üsna kiirelt ümber orienteerida Lääne turule või hääbusid nad lihtsalt ise. Lätis oli noid ettevõtteid rohkem koos sellest tuleneva venekeelse vähemuse suurema kontsentratsiooniga. Leedus probleem sisuliselt puudus.

Energiasõltuvus. Eestis on see üsna olematu, omaenda elekter ja edukas gaasi- ning autokütuste tarnete asendamine ja ümbersuunamine muudab sõltuvuse minimaalseks. Läti puhul toimib vastastikune sõltuvus Venemaaga, selle tase on lähedane absoluudile. Leedus oli energeetiline sõltumatus kuni Ignalina tuumajaama sulgemiseni märkimisväärne, edasi süveneb sõltuvus aga üha suuremaks.

Oligarhid. Eestis jäi oligarhid kui nähtus sisuliselt sündimata, seda tänu pooljuhuslikult valitud läbipaistvale privatiseerimismudelile. Lätis nimetatakse neid küll naljatamisi minigarhideks, kuid olemas nad on ja kontrollivad olukorda nii kuis jõuavad. Leedus olid mõjuvõimsad tegelased olemas, kuid jäid esialgu tagaplaanile.

Leedu andis alla?
Nüüd siis lõpuks jõuame ka Leedu viimatiste valimisteni. Kolmest instrumendist õnnestus tööle rakendada vähemalt poolteist. Tuumajaama mahahääletamise nimel on Venemaa pikka aega vaeva näinud – niipea kui Leedu hakkab rääkima oma uuest jaamast, peletab Moskva võimalikud investorid eemale juttudega oma Kaliningradi ja Valgevene tuumajaama projektidest. Oligarhilise olemusega ja Venemaaga seotud kodanike jõudmine kõrgetele postidele annab uue võimaluse manipuleerimiseks.

Vaatame siis laiemat pilti – kui Eestis ei toimi kolmest instrumendist sisuliselt mitte ükski, siis Lätis töötavad kõik kolm hooba ning Leedus õnnestus nüüd käima tõmmata vähemalt poolteist, kui mitte kaks. Sellest siis ka meie sisuliste suhete ning räägitavate lugude erinevus.

Vat siis nõnda veidralt on võimalik käsitada Leedu parlamendivalimisi, ilma mainimata tulemusi või nimetamata nimesid. Vast on hää toimetus nii lahke ja lisab need ise väikese infokastikesena. Autori meelest polnud hetkel olulised detailid, vaid üldpilt.

Karmo Tüür
Akadeemiline Balti ja Venemaa Uuringute Keskus
30.10.2012
------
lugu ilmus ajalehe KesKus novembrikuu numbris

Friday, November 16, 2012

Разбор полётов: USA ja Hiina valimised


Kahes suurriigis toimusid üsna ühel ajal üpris eri protsessid. USA ja Hiina kõrgeimate võimukandjate valimised on äärmiselt eriilmelised tegvused, kuid tähelepanu köidavad ühtemoodi. Kui esimesest me teame väga paljut, siis teisest üsna vähe. Aga räägime saates mõlemast:)

Kel huvi, saab kuulda siit. Lobisemas, nagu ikka, Garanža, Tiido ja Tüür.
----
pilt siit

Tuesday, November 6, 2012

Venemaa kaitseministri vangerdus

Putin tegi ratsukäigu, võttis maha kaitseministri Serdjukov ning pani tema asemele endise erakorraliste olukordade ministri Šoigu, kes oli alles pool aastat tagasi pandud Moskva oblasti kuberneri ametisse.

Kuku raadio küsis - milles asi? Mina vastasin, nagu oskasin.

-------
pilt siit

Saturday, November 3, 2012

Разбор полётов: Ukraina ja USA valimised

Ukraina valimistest räägitakse mitmeti. 2012.a parlamendivalimised pole selles mõttes erand. Kas neid saab üldse arvestada, kas nad olid ikka vabad, mida saab järeldada? Päris vabad nad kindlasti polnud, kuid palju põnevam kui rääkida (traditsioonilistest) rikkumistest, on vaadata, kuidas tõstavad pead äärealade parteid. Ühest küljest said ootamatult palju hääli vasakäärel olevad kommunistid, teisalt aga parempoolsed rahvuslased.

USA presidendivalimiste juures on alati pinnal üks küsimus - mis siis on ikkagi kahe peamise kandidaadi erinevus? Ja tavaliselt üldse ei räägita nö kolmandatest kandidaatidest, keda on terve pilv ja kelle täita on oma pisike, kuid tänuväärne "ideede tõstja" roll.


Kõigest sellest saab  pikemalt kuulata siin. Stuudios, nagu ikka Garanža, Tiido ja Tüür.
----
pilt siit

Friday, November 2, 2012

Ukraina valimistest: rahvuslaste indikaator

Rahvuslasi saadab kõikjal mõõdukas edu - nii ka Urkaina viimatistel parlamendivalimistel. BNS küsis, mina vastasin, PM peegeldas.
---
pilt siit

Thursday, October 18, 2012

Разбор полётов: Nobel ja Süüria

Seekord kõneks 2 teemat. Nobeli rahupreemia andmine Euroopa Liidule on esile kutsunud nii lihtsalt imestust kui lausa ilkumist, kui oma loogika selles ju on. Tuletage meelde, mis toimus Euroopas enne selle liigu loomist ja kujutage ette, mis toimuks ilma selleta.

Süüria konflikt kipub riigi piiridest välja ronima. Esiteks kannavad endas alati teatud ohtu põgenike vood, teiseks lisab toimuvale oma vürtsi kurdi küsimus ning kolmandaks on protsessi juba haaratud Türgi ja häält tõstavad ka Iraan ja teised.

Stuudios nagu ikka - Jevgenia Garanža, Harri Tiido ja Karmo Tüür. Kuulata saab kõneldut siin.

Tuesday, October 16, 2012

Leedu parlamendivalimistest

Ehkki parlamendivalimised pole veel kaugeltki läbi, küsis Vikerraadio (Toomas Luhats persoonis), mida senitoimunust arvata.

Kuulda saab saatelõiku siit, tekstina lugeda aga siit ... olgu noritud, et lahtikirjutus on väikeste eksitustega ... aga ju ma siis väljendusin ebaselgelt:) Nimelt mitte ei toimu ühemandaadilistes ringkondades valimine hiljem, vaid nendes on oodata teist vooru.
--------
pilt võetud siit

Sunday, October 14, 2012

30. Venemaa veerandtund: Gruusia-Vene suhted

Add caption
30. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (12.10.2012).

Teemaks Gruusia-Venemaa suhted. Gruusias hiljuti toimunud parlamendivalimiste valguses vaatleme kolme küsimust: missugune näib Gruusiast vaadatuna olevat Venemaa välispoliitika Gruusia suhtes; missugune on Gruusia enda poliitika Venemaa suhtes; mis võib reaalselt edasi juhtuda nendes suhetes?

Vestlemas Karmo Tüür ja George Khelashvili, Tbilisi riikliku ülikooli professor.
Salvestise pikkus 14:40, faili suurus ca 34 Mb.

Kuulda saab siin (nr.30 all)

Tuesday, October 9, 2012

Gruusia - kas tõesti kursimuutus?

Sõbra käekäigu pärast muretsemine on loomulik. Ainult et kas me suudame alati oma arvamustes ja soovitustes jääda omakasupüüdmatu kamraadi tasemele?

Gruusia hiljutised parlamendivalimised panid endast rääkima tublisti enam kui me tavaliselt seda teeme. Aga imestamiseks ja muretsemiseks oli ka põhjust.

Kolm küsimust

Esiteks ei tundunud senisel võimuparteil olevat alternatiivi. Opositsioon näis olevat lootusetult killustunud. Selle liidriks nimetatav mees (miljardär Bidzina Ivanišvili) näis absoluutselt oma ülesandeks mittesobiv – eraklike maneeridega ja Venemaa taustaga.
Kas osutus nüüd otsustavaks Ivanišvili põhjatu rahakott, ärimehelikud organiseerimisvõimed või ülilahke heategijana kogutud tohutu sotsiaalne kapital, igatahes suutis ta kirju ja omavahel kraakleva opositsiooni liita ühtseks jõuks. Vähemalt valimispäevaks.
Teiseks pani ette muretsema ja tagantjärele imestama valimispäeval toimunu. Opositsioon oli ette kindel valmis nö barrikaadidele ronima. Oldi enam-vähem kindlad, et niikuinii „nende võit varastatakse“ ning ägedamad kodanikud tahtsid juba ette kaklust alustada.
Kui hakkasid aga selguma valimistulemused, sündis järjekordne üllatus – senine võim mitte ainult ei klammerdunud oma positsiooni külge, vaid presidendi näol tunnistas oma lüüasaamist lausa enne lõplike tulemuste selgumist! Selliseks sünmduste arenguks poldud valmis ilmselt ei kodus ega väljas ... kerge hämmeldusega kiideti toimunut, omavahel küsides, et kuidas see kõik küll nii hästi välja kukkus?
Kolmandaks aga tekitab enim muret küsimus – aga mis saab edasi?
Ilmselgelt ei suuda parlamendivalimisteks kokku klopsitud opositsioon peale võitu oma näilist ühtsust säilitada. Kuid mis veider ... varjust liidriks tõusnud Ivanišvili ei plaanigi seda ühtsust säilitada, vaid teatab juba ette, et valimisliit peab parlamendis lagunema fraktsioonideks!
Kuid selle, tehnilisevõitu küsimuse kõrval vaevab vaatlejaid palju suurem ja põhimõttelisem: mis saab olema Gruusia arengutee? Lehepealkirjad kõmistasid kohe valimiste järel: „Gruusia valis muudatused.“ Kuid mis siis saab muutuda parlamendivalimiste järel?

Mis üldse saab muutuda?

Mul on au tunda ühte täiesti ebatüüpilist Gruusia politoloogi, kellega seda küsimust arutasin. Archil Gegešidze, vaikselt kõnelev ning tasakaalualt arutlev mees, vaagis talle omaselt poolt- ja vastuargumente ning tõdes, et olulisi muudatusi toimuda ei saa ning kohe kindlasti mitte välispoliitikas.
Kuigi Ivanišvili on oma varanduse kokku ajanud Venemaal, on ta nüüd demonstratiivselt oma sealsetest äridest lahti öelnud. Gruusia julgeoleku (sõjaväe ja politsei) ning vaimsete väärtuste (kiriku) heaks väga palju teinud mees on avalikult deklareerinud, et nn lääne-orientatsioonist ta loobuda ei kavatse. Ja kui ta isegi sooviks pöörduda näoga Venemaa poole, siis ei laseks seda juhtuda Gruusia rahvas, kelle jaoks on mõne aasta tagune sõda toiminud korraliku immunsus-süstina.
Sisepoliitikas lubab Ivanišvili mõistagi ajada nö sotsiaalsemat poliitikat, edenedada majandust jne, kuid seda lubavad enne valimisi kõik. Liberaalsusele pürgivas riigis on valitsuse võime midagi kohe ja kiirelt ära teha üsna ahtakesed. Kui Ivanišvilil õnnestub lahendada oma kodakondsusprobleem ja seejärel tõusta presidenditoolile, siis pole tolleks hetkeks presidendiametil enam neid volitusi mis on praegu Saakašvilil ning seega jääb Ivanišvilil reaalseid hoobi midagi kardinaalselt muuta veelgi vähemaks.

Peamine ei muutu

Peamine, mis ei muutu, on Gruusia rahvas ise. Sõnakas ja söakas, ei lase nad ühelgi valitsejal endale pähe istuda, vähemalt mitte pikaks ajaks. Seega võib oletada, et kui ei toimu vägivaldset sekkumist väljaspoolt, siis liigub Gruusia nii ehk teisiti selle mudeli poole, mis näib talle atraktiivsem.
Senikaua pole alust arvata, et tsivilisatsioonilises valikus pole grusiinid kahtlema löönud.
Gruusia valimispäeval toimunu on hea ninanips nii neile, kes proovisid tõestada, et paremat valitsust kui praegune ei saa Gruusial olla (sest opositsioonis on vastutustundetud hullud), kui ka neile kes rääkisid et hullemat valitsust ei saa olla (sest praegune klammerdub jõuvõtetega võimu külge).
Karmo Tüür
07.10.2012
-----
lugu ilmus Delfis

Sunday, October 7, 2012

Разбор полётов: Gruusia, Jaapani-Hiina konfliktist ja "moslemite süütusest"

Uue hooaja esimeses eetris (3.okt) oli kõne all kolm teemat: Gruusia parlamendivalimised

Gruusiast rääkisime üsna põgusalt, kuna saate salvestuse hetkeks polnud tulemused veel teada. Kuid igatahes on parim see, et seni on kõik toimunud suhteliselt ladusalt ning Gruusia on edukalt demokraatia katsed läbinud.

Teine teema oli territoriaalsed konfliktid Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea vahel. Tegelikkuses on piirkonnas arusaamatusi veel peoga ning lisaks sekkuvad moel või teisel toimuvasse ka regioonivälised jõud. Vinduvate tülide vahtulöömine toimub regulaarsusega, mis kahtlasel moel langeb kokku valimistsüklitega.

Kolmandaks proovisime rääkida järjekordsest arusaamatust skandaalist islamimaailma äärealadel. Põhjuseks filmi nime kandev mannetu soperdis "moslemite süütus," mis ei vääriks vähimatki tähelepanu, kui selle ümber ei kütaks tuld eri masti äärmuslased.

Stuudios samad inimesed, kes juba aastaid: saatejuht Jevgenia Garanža, jutuajajateks diplomaat Harri Tiido ja politoloog Karmo Tüür.

Kogu saadet saab kuulata siit.

Gruusia demokraatiaeksamist

BNS küsis, mida arvata Gruusia valimistest.
------------ 


Politoloog: Gruusia läbis parlamentaarse demokraatia eksami edukalt

*TALLINN*, 2. oktoober, *BNS *- Opositsiooni võit Gruusia parlamendivalimistel tähendab võimu rahulikku üleandmist demokraatlikul moel ning võtab maha rahutuste ohu, samas toob see kaasa ka konflikti parlamendi ja ametiaega lõpetava riigipea vahel, hindas politoloog Karmo Tüür.

"[Gruusia parlamendi] valmistulemus on suurepärane, seda kolmes mõttes," ütles *Tartu* ülikooli politoloog Karmo Tüür BNS-ile. Esimese põhjusena tõi politoloog esile, et valimised toimusid ning toimusid korralikult, rahulikult ja edukalt. "Rikkumisi oli äärmiselt vähe," tõi ta esile. Tüür nentis ka, et täiesti ilma rikkumisteta valimisi "ei ole olemas", seetõttu on valimiste korrektne läbiviimine noore demokraatiaga Gruusias eriti hea tulemus.

"Teiseks, opositsioon, kes oli valmis barrikaadidele tõusma, saab võimaluse rahulikult võimule tulla. See on hiilgav tulemus, mis vähendab provokatsioonide ohtu," sõnas ta.

"Kolmandaks, võimu üleandmine saab toimuma mitte tänavatel, vaid rahulikult, normaalse parlamentaarse protsessi kaudu," märkis Tüür.

Samas tõi politoloog esile, et "olukord peidab endas viitsütikuga pommi".

Ta tõi kahe probleemina esile esiteks asjaolu, et võimul on vana konstitutsiooni alusel valitud president, ning uus opositsiooniline parlament. "See tähendab konflikte presidendi ja parlamendi vahel. Selline olukord kestab järgmiste valimisteni ehk presidendivalimisteni. Vaat need saavad tõepoolest olema huvitavad," sõnas politoloog.

Teise probleemina tõi Tüür esile Gruusia poliitika omapära, milleks on persoonikesksus. "Kuigi tegemist oli parlamendivalimistega, ei rääkinud keegi erakondadest, kõik rääkisid liidritest. See tähendab, et kogu Gruusia poliitiline mõtlemine on persoonikeskne," sõnas Tüür. Ta tõi esile ka asjaolu, et opositsiooniliider Bidzina Ivanišvili ei osalendud ise valmistel.

"Poripilv, mis lüüakse presidendivalimiste kampaania ajal Bidzina Ivanišvili ümber üles, saab olema ikka väga must," sõnas Tüür.

Hinnates Venemaa rolli Gruusia valmistel, sõnas Tüür, et seda on raske kommenteerida. "Me ei tea, kui palju suutis Venemaa mõjutada valimiste käiku," nentis ta. "Kindlasti üritas Venemaa mõjutada valimiskliimat, seda kasvõi regioonis läbi viidud sõjaväeõppustega," sõnas Tüür. Samas märkis ta, et selline mõjutamine võis valimistulemusi mõjutada mõlemas suunas.

"Praeguse seisuga on Venemaa rolli rõhutamine meiepoolne ülevõimendamine," sõnas Tüür.

Gruusiaparlamendivalimistel juhib esialgsetel andmetel miljardär Bidzina Ivanišvili opositsiooniliit, edastas keskvalimiskomisjon. Kui kokku oli loetud 47,9 protsenti häältest, oli Ivanišvili kuueparteiline koalitsioon Gruusia Unistus kogunud 54,1 protsenti ja president Mihheil Saakašvili valitsuserakond 41,03 protsenti häältest.

Ükski ülejäänud 14 nimekirjast viieprotsendist valimiskünnist ei ületa. Kolmandal kohal on 2,08 protsendiga Georgi Targamadze juhitud Kristlik-Demokraatlik Liikumine.

Ivanišvili kuulutas opositsiooniliidu võitu pärast esimeste lävepakuküsitluste selgumist esmaspäeva õhtul. Pärast 2003. Aasta roosirevolutsiooni võimule tulnud president Saakašvili tunnistas teisipäeval valimiskaotust ning kinnitas valitsuserakonna minekut opositsiooni.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) vaatlejad kinnitasid teisipäeval, et Gruusia parlamendivalimised olid puudujääkidest hoolimata "oluliseks sammuks" selle riigi demokraatia arengus.

Valimistel osales ligi 2,2 miljonit grusiini ehk 60,8 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, täpsustas esmaspäeva hilisõhtul keskvalimiskomisjon. 2008. aasta parlamendivalimistel oli aktiivsus 53,9 protsenti.

Pärast Saakašvili ametiaja lõppu 2013. aastal jõustuvad põhiseadusmuudatused, mis annavad parlamendile ja peaministrile rohkem võimu ja kahandavad presidendi volitusi.

Monday, October 1, 2012

Gruusia valimiste eelõhtul

Ehkki täna toimuvad Gruusias parlamendivalimised, on tähelepanu koondunud pigem kahele persoonile - positsiooni poolt senine president Saakašvili ja opositsiooni sümbolisikule miljardär Ivanišvili. Päev enne valimisi küsis ERR ka minu arvamust asjast, mida saab lugeda siit.

Thursday, September 20, 2012

Vene Duuma esinduse visiidi edasilükkamine ...

http://englishrussia.com/tag/russian-duma/
... oli järjekordne signaale seeriast "me tahame piirileppe teemaga edasi liikuda".

Eesti rahvusringhäälingu ingliskeelne versioon küsis, kuidas tõlgendada näivat vastuolu. Kõigepealt teatasid Duumalased, et nad ei tule kohale, kuni pole saavutatud mõistmist piirileppe teemal. Seejärel aga, et lihtsalt pole praegu aega ning tulevad kunagi hiljem. Arvan, et vasturääkivust polegi. Lähemalt saab lugeda siit.

Veelkord piirileppest

http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0962629800000056
BNS küsis, kuidas tõlgendada Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma delegatsiooni visiidi edasilükkamist. Vastus on peegeldunud Postimehes

Tuesday, September 18, 2012

Reporteritunnis Venemaast

http://cartoon.ru/archive/2012/08/21/
Peeter Kaldre juhtimisel rääkisime Marko Mihkelsoniga Venemaast, Eesti-Vene piirileppest jne. Huvi korral saab kuulda siit.

USA presidendivalimised ja Eesti-Vene suhted

http://cartoon.ru/archive/2012/08/30/
Ajaleht Stolitsa küsis, kas USA presdendivalimised avaldavad mõju Eesti-Vene suhetele? Minu vastuse sisu lühidalt: "Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni suhted sõltuvad eelkõige kahe osapoole valmidusest suhelda. Kõikvõimaliku kolmandad jõud, olgu selleks USA president või Rooma paavst, on siiski teisejärgulised."

Pisut rohkem saab lugeda siit.

Friday, September 7, 2012

Armeenia-Aserbadžaani-Ungari tülikolmnurgast

Kuku küsis, et mis toimub Armeenia ja Aserbaidžaani vahel. Ajendiks Ramil Safarovi (aseripäraselt Ramil Sahib oglõ Safarov) vabastamine ja kangelaseks kuulutamine. Kuulda saab juttu siin.

-----
pildil Ungaris kirvemõrvari vabstamise vastu protesteerija, pilt võetud siit

Wednesday, August 8, 2012

Vene asüülitaotleja: kas siit on midagi suuremat otsida?

Delfi päris, et mida arvata Venemaa blogijast, kes Eestis asüüli taotleb. Tulemust saab luigeda siit.

Tuesday, July 24, 2012

Venemaa muutub jälle?


Venemaa suudab ikka ja jälle kõneainet pakkuda. Üheaegselt toimuvad selles riigis muudatused, mis annavad erinevaid signaale – sisemine sulgumine ja väline avanemine ühekorraga. Kuidas nad seda teevad?

Kas mäletate, milliste sõnadega tuli troonile Venemaa eelmine president Dmitri Medvedev? „Vabadus on parem kui mittevabadus“. Venemaa enda publik ja laia maailma poliitikavaatlejad ohkasid rõõmsalt ja asusid rääkima sulast, mis peaks Venemaa uueks muutma.

Pisut hiljem sai ka leebeimatele hindajatele selgeks, et mingit suurt sula siiski tulemas pole, kuid siiski püüti tabada väiksemaidki muudatusi, mida võiks tõlgendada liberaalsete ja demokraatlikena. Tuleb tunnistada, et neid märgikesi ikka leidus.

Paraku on needki vähesed märgikesed saanud nüüd tagasikäigu. Vaid mõni kuu peale Vladimir Putini naasmist presidenditoolile räägivad needsamad vaatlejad murelikult kruvide kinnikeeramisest.

Kubernere valitakse ... või siis mitte?
Demokraatia sepikojaks peetakse ikka kohalikke omavalitsusi ja nendes toimuvaid valimisi.

Venemaa reaaliates pole nendel ühikutel aga paraku suuremat rolli (kui jätta kõrvale üksikud megapolised) ning võim on koondunud rohkem föderatsioonisubjektide tasemele. Seetõttu võeti tõelise demokraatiapuhanguna tagasipöördumist kuberneride valitavuse põhimõtte juurde Medvedevi ajal.

Putini võimulenaasemise järel on aga asi veidras vaheseisus. Ühelt poolt pole veel kuberneride valimise kord isegi jõustunud, kuid juba hinnatakse ümber konkreetsete kuberneride võimet püsima jääda. Kui siiani oli peamiseks, kui mitte ainsaks kriteeriumiks Kremli heakskiit, siis nüüd on muutunud oluliseks ka populaarsus – ehk siis võime koguda valimistel hääli koguda.

Teisalt aga kinnitatakse keskvõimu tasandil praegu kuberneride hindamise kriteeriumeid. Ehk siis valida rahvas ju isegi võib, kuid ainult Keskusest heakskiidetud persoonide vahel ja ka valitute püsimise üle otsustatakse mujal. Seega – alt üles põhimõtte asemel saab oluliseks ikkagi ülalt alla elukorraldus.

Vabaühendused pole enam vabad
Teine kruvide keeramise näide on Putini tulekuga ühel ajal kurikuulsalt valmis sepistatud „välisagentide seadus“. Selle kohaselt peavad end välisagentidena arvele võtma kõik Venemaa vabaühendused, kes saavad välismaalt raha ja sekkuvad poliitikasse.

Tuleb tunnistada, et sellisel mõttekäigul on isegi ratsionaalne uba olemas, juhul kui lähtuda hirmust nn värviliste revolutsioonide või araabia kevade sarnaste sündmuste levimise ees. Ning mis seal salata, väljapoolt mõjutatavad ja rahastatavad organisatsioonid tekitavad muret igas riigivõimus.

Kuid paraku satuvad sellise määratluse järgi praktiliselt enamik aktiivseid tegutsejaid Venemaa ühiskondlikult aktiivsetest tegelastest. Riigi enda rahakraanid on üsna ahtakesed ja välisgrantide taotlemine levinud. Ning poliitikasse sekkumisena võib tõlgendada ju igasugust aktiivsust. Välisagendi nimetus kui selline pelutab aga aktiivseid kodanikke vabaühendustest eemale.

Suletuse õhkkond
Vladimir Putinit ümbritseva suletuse ja piirangute õhustiku parimaks näiteks oli kasvõi tema enda inauguratsioonitseremoonia. Moskva kesklinn tühjendati inimestest ja Kremlit piirasid märulipolitsei masinad – rabav erinevus võrreldes muude kroonitud ja kroonimata riigipeade võimuleasumise tseremooniatega.

Sellele päevale järgnenud poliitilised muudatused panevad publikut muretsema. Olukorda muudab seda veidramaks, et Putini meeskond tühistab ridamisi praktiliselt kõiki Medvedevi reforme, olgu selleks isegi nii tühised nagu nn kella-reform (Medvedevi ajal loobuti kellakruttimisest kaks korda aastas, nüüd lubatakse see otsus „ümber vaadata“).

Üks kummalisemaid tulemusi sellistel kontr-reformidel on see, et tagantjärele hakkab Medvedev paistma tõelise liberaalina – ehkki tema presidendiks olemise ajal oli tõsiseid kahtlusi, et kas Vene kotka kahe pea (antud juhul siis Medvedev ja Putin) vahel on ikka mingeid erinevusi.

Kahepäine Venemaa kõnnib praegu kahte suunda korraga – sisemiselt sulgutakse (olgu näiteks kasvõi kohtuprotsess skandaalse Pussy Riot pundi üle) ja välimiselt avanetakse (koostöö NATOga Afganistani teemal ja liitumine WTO’ga).

Veider värk, kas pole? Aga vähemalt põnev.

Karmo Tüür
23.07.2012

-----------------
lugu ilmus Delfis

Monday, July 23, 2012

Vene-Süüria erisuhe ehk Ärge näppige rezhiimi!

PM küsis, kuidas seletada Venemaa ja Süüri suhet. Peamine argument on minu meelest see, et Venemaa on igasuguse välise sekkumise vastu (senikaua kui sekkuja pole ta ise - vt. Gruusia näide). Lähemalt saab lugeda siit.

PS - pildil pole mingit pistmist looga - suvi ju :)

Friday, July 20, 2012

välisagentide seadus

Venemaa seadusandlus on täienemas ühe põneva seadusega - nimelt "välismaistes agentidest". Selle kohaselt peaksid end "välisagentidena" end registreerima need Venemaa vabaühendused, kes saavad välismaalt raha ja tegelevad poliitika mõjutamisega. Probleem on asja juures see, et kes siis ikkagi satuvad selle seaduse mõju alla ning kuidas seda seadust reaalselt rakendama asutakse.

Rääkisin sellest Vikerraadios saates Uudis + (18.juuli, minutid 29-42) ja Kukus saates Ärataja (19.juuli).

Thursday, July 19, 2012

Intervjuu PBK'le

Pervõi Baltiisiki küsis kommentaari Sergei Ivanovi visiidi kohta Tallinnasse. Et kuidas tõlgendada kõrge ametniku sõnu "jätkuvalt jahedate suhete" kohta ja et kas see siis väljendab ametlikku Venemaa poliitikat. Kuna saadet pole vist kuskilt võimalik järelvaadata, siis taastan oma vastused mälu järgi.
-------
Esiteks tuleb tunnustada Ivanovi järjekindlust – ta rääkis sedasama, mida ka aastal 2009, kui külastas samuti ühe spordiürituse raames Tallinna. Et suhted on halvad ja paranemist pole ette näha.

Teiseks (öeldes et suhete muutumiseks on vaja 30-50 aastat) on tegu üsna loogilise ja üldteada kalkulatsiooniga, et pikaajaliste suhtumiste muutumiseks peab mööduma kaks inimpõlve. Kui võtta alguspunktiks NLiidulagunemine ja põlvkonna pikkuseks 25 aastat, siis ongi veel 30 a vaja.
Kolmandaks aga haakub Ivanovi sõnavõtta kindral Nikolai Makarovi väljaütlemistega Soomes - viimane pidas vajalikuks isegi üsna sõbralikus Soomes väljenduda külmalt, et mitte öelda teravalt.

Nii et siit võib teha üldistuse, et vähemalt Sergei Ivanovi poolt esindatavas välispoliitilises mõtlemises on tegu pikaajalise ja ilmselt ametliku joonega.

Samas aga pole Venemaa monoliitne ja signaale saadetakse erinevaid. Nii ja ei haaku Ivanovi külm sõnum Venemaa föderatsiooninõukogu välisasjade komitee juhi Mihail Margelovi visiidi poolt antud positiivse signaaliga.


Friday, July 6, 2012

Kohtumine üle pika aja: Eesti-Vene parlamentaarsest diplomaatiast

Kaks vana kolleegi said üle tüki aja kokku. Kas taasnägemisrõõm toob kaasa ka tulemusi?


Eesti Vabariigi Riigikogu väliskomisjon (Marko Mihkelson) ja Venemaa Föderatsiooni Riiduuma väliskomisjon (Mihail Margelov) kohtusid üle pika "külma vaikimisperioodi".

Kommentaare sel teemal sünids mitmeid, küsiti ka teie alandliku teenri käest. Eesti Päevalehes ilmunut näeb siin, Moskva riikliku ülikooli infokeskuse materjali siin.

-----
foto laenatud Marko Mihkelsoni FB lehelt

Tuesday, June 26, 2012

Soome-Vene erisuhetest

Delfi küsis kommentaari Putini-Niinistö kohtumise teemal, 
tulemus näha siin.
 
Tõsi küll, lipsas sisse viga - Mannerheimi haual käis Putin siiski 2001, mitte 2011 aastal.

Wednesday, June 20, 2012

Venemaa regionaalsed võimalused ja globaalne ambitsioon

Riigikogu Toimetised korraldas Venemaa teemalise vestlusringi, milles lisaks väljaande peatoimetajale Helle Ruusing osalesid: välisministeeriumi asekantsler Sulev Kannike, Logistika ja Transiidi Assotsiatsiooni konsultant Andrus Kuusmann, Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Tartu Ülikooli politoloog, Akadeemilise Balti ja Vene Uuringute Keskuse projektijuht Karmo Tüür. 

Materjaliga saab tutvuda RiTo kodulehel.

Saturday, June 16, 2012

Разбор полётов: ringvaade

Hooaja viimases saates sai tehtud omamoodi ringvaade. Ehk siis kapatud läbi tervest virnast teemadest, mis hetkel õhus ja jäävad ilmselt sinna veel jupiks ajaks. 

Valimised Kreekas ja Prantsusmaal ning nende võimalike tulemuste võimalikud mõjud eurotsoonile ... ja kuidas see siis omakorda võib mõjutada Eestit. Süüria kodusõda ja selle mõjud regionaalsele julgeolekule ... ja laia maailma mõju toimuvale. Noh ja lõpuks selline universaalne küsimus - mis peaks olema Eesti välispoliitika teemadeks lähiaegadel.

13.juunil eetris olnud saates oli seekord pisut muutunud meeskond - lisaks tavapärastele osalejatele Karmo Tüür ja Jevgenia Garanža andis oma panuse Jevgeni Ossinovski (Harri Tiido ei saanud seekrod osaleda). Saadet saab kuulata siin.

Kuulmiseni järgmisel hooajal!