Kuulutada välja karistus ja panna siis see pausile - see kõlab kui tingimisi vangistuse väljakuulutamine. See võib toimida üldiselt õiguskuuleka inimese puhul, kes on nt kogemata või esmakordselt midagi kurja toime pannud.
Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.
Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.
Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.
Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.
Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.
Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.
Idealistid vs realistid
Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.
Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.
Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.
Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.
Mis oleks alternatiivid?
Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?
Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.
Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.
---
