„Tere, raha, surmaminejad tervitavad Sind!“

„Avē Imperātor/Caesar, moritūrī tē salūtant“ – nende sõnadega astusid vana-Rooma gladiaatorid areenile, selleks et pakkuda meelelahutust ja üsna kindlasti ka selle käigus hukkuda. (eesti keeles: „Tere, keiser, surmale pühendatud (surejad) tervitavad sind“)

Umbes samas võtmes peaks skandeerima ka need vene mehed, kes sõlmivad lepingu armeega ja lähevad Ukraina rindele. Sõtta, mida ei nimetata sõjaks, kuid mille käigus rindejoonele lähedale sattunutest jäävad ellu väga vähesed. Väidetavalt – vene enda Z-blogijate sõnul – hukkub 80-90% rindelesaadetutest ennem, kui nad rindeni jõuavadki. Hukkuvad, ilma nägemata vaenlast, parimal juhul vaid kuuldes drooni lähenevat suminat.

Alustuseks olgu öeldud, et ega lepingulistele suhetele üles ehitatud armees pole mingit Venemaale ainuomast. USA praegune armee tegutseb samal põhimõttel – lepingulist professionaalset armeed pole juriidiliselt õige nimetada palga-armeeks, ehkki tavamõistuse kohaselt ta seda ju on.

Lepinguline armee pole ei hea ega halb

USA’s peab iga mees olema sõjaliselt arvele võetud, kuid lepingu sõlmimine on sügavalt vabatahtlik. Selle järel saadakse korralik väljaõpe, teenistuse järel korralikud sotsiaalsed tagatised, mh õiguse tasuta kõrgharidusele (mis seal riigis on tõepoolest kullahinnaline). Kui kõrgelt USA sõjaväes hinnatakse oma mundrikandjaid, oli näha kasvõi nüüd Iraanis kahe piloodi päästeoperatsioonis. Kuid selle teema arutamine viiks meid kaugele peateemast.

Peateemaks on aga see jõhkrus, küünilisus ja raha-kesksus, mis toimub vene pealtnäha analoogses, suisa ameeriklastelt maha kirjutatud õhustikus. Samamoodi peavad ennast arvele võtma kõik, samamoodi lepingu allkirjastamine on vähemalt vormiliselt vabatahtlik, kuid sellega sarnasused ka lõppevad.

Vene lastekirjanik Maša Rupasova sattus sõja alguses juhuslikult ühte vene sotsiaalmeediagruppi, kus sõttaläinute lähikondsed omavahel teavet, muret ja vaimustust jagasid. Sattus ... ja asus vastavaid gruppe spetsiaalselt jälgima ning valmistab nüüd vaadeldu kohta välja andma raamatut. Äsja andis ta vaatlustulemuste kohta ka intervjuu, millest nokkisin selle loo jaoks mõned detailid.

Vaimustus kaob, raha jääb

Asjaolu, mis teda haakis, oligi justnimelt see kummaline vaimustus, millega sõttaläinute naised, aga ka muud lähikondsed asja kirjeldasid. See patriotismi ja Puutini-ülistamise õhin, mis sõja algusaegadel nendes vestlusgruppides valitses. Muu hulgas vaimustus hiiglaslike väljamaksete üle, mille abil need perekonnad lahendasid oma lootusetuna tundunuid probleeme, alates laenukoormast kuni elementaarsete elutingimuste parandamiseni.

Nüüd, aastaid hiljem, on vaimustus kadunud, kuid raha jäänud. Ja mure – mitte sõttaläinud meeste pärast – vaid raha kättesaamise ja jagamise pärast. Sõttaläinud mehed ise saavad kiirelt aru, et tegu on nö üheotsapiletiga. Et kuni lepingu sõlmimiseni neid nimetati kangelaseks, kuid kohe peale seda öeldakse otse välja, et „sa oled liha ja kulumaterjal“. Et keskmine eluspüsi rindel on kaks kuud. Et ilmselt tagasi nad ei tule ja nad jõuavad vaid naistele anda viimased juhtnöörid, kuidas raha kasutada.

Naised omakorda arutavad, kuidas aru saada kaudsete märkide kaudu, et kas sõttasaadetu on veel elus või juba surnud. Ja et kuidas saada kätte riigi poolt lubatud raha. Ja et kuidas kaitsta – mitte oma mehi – vaid raha ahnete sugulaste, eelmiste naiste ja varem teadmata laste eest.

Uued toiteahelad

Nüüd juba teistest allikatest on teada, kuidas see riiklik rahakülv on käivitanud täiesti uued toiteahelad, kus lepingu sõlminud mehed on lüpsilehmadeks kõikvõimalikele muudele pagunikandjatele, kes üritavad saada lepingu- ja kompensatsioonitasudest osa saada.

Kuidas nutikamad-osavamad mehed suudavad algsest näiteks kolmest miljonist rublast maksta altkäemaksudeks näiteks kaks miljonit, et vältida otse rindele saatmist ning munsterdavad ennast „haavatutena“ tagasi koju ja lähevad seejärel teisele-kolmandale ringile, sest raha on vaja.

Kuidas ohvitserid hävitavad sõdureid, kes ei ole nõus „jagama“, tehes seda kas lausa oma kätega või lihtsalt hakklihamasinasse saatmisega, kuskohast enamik tagasi ei tule. Ja kui tuleb, siis jätkub kõik uue hooga.

Kuidas seda tülgastavalt õõvastavat lugu kokku võtta? Aga ilmselt lihtsalt tõdemusega, et Ukrainasse minev vene sõdur ei tee seda ei oma kodumaa, ammugi mingi idee või Puutini nimel, vaid lihtsalt väljapääsuks masendavast vaesusest ja lootusetusest. Riik, ühiskond ja isegi prekond saab kõigest ühtemoodi aru – inimese elu on mõõdetav vaid rahas – ning kõik osapooled seda niimoodi võtavadki.

Tere, raha, surmamineja tervitab sind!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, NATO, Balti riigid, naftasadamas, internet

- Iraani-vastases sõjategevuses on mitmeid eri motivatsioone. Lisaks režiimi murdmisele ja tuumavõimekuse hävitamisele võib ühe väiksema, kuid seda kasumlikumana olla nö boonuseks õigete inimeste teenimine energiakandjate hindade kõikumise pealt - neid vahendeid on hiljem vaja (vahe-)valimiste jaoks

- USA president ei saa ainuisikuliselt, ilma Kongressi ja/või Senati heakskiiduta NATO'st oma riiki välja viia. Kuid kõik need õhuraputused on mõjunud kasulikult vähemalt siia, NATO idatiivale, kus on kaitsesse hakatud kordades rohkem panustama

- Väidetav "Balti riikide loovutamine" Stoltenbergi poolt.
Meie inforuumis kõlab see nagu Stoltenbergi initsiatiivina, temapoolse pakkumisena Venemaale. Tuletan siiski meelde, et asi oli vastupidi, 2021.a esitas Venemaa sisuliselt ultimaatumi, et NATO peab tagasi tõmbuma 1997.a piiridesse, vastasel korral tuleb sõda Ukrainas. Ja nüüd ilmselt see Stoltenbergi mälestusteraamatu tekst peegeldab sedasama ultimaatumit, et Stoltenberg oli valmis selle Venemaa ähvarduse üle arutama, kuna tema nägemuses peab dialoog jätkuma alati.

- Ukraina on väga efektselt ja efektiivselt võtnud rünnata nö pudelikaela VF energiakandjate müügis - väljaveo sadamaid

- Venemaa interneti kasutajad peavad arvestama liikluse kehvenemisega nii ehk naa, isegi kui riik peaks loobuma Telegrami blokeerimisest. Asi selles et VF serverite ökosüsteem on tublisti degradeerunud, vastavad ettevõtted ei soovi nende uuendamisse investeerida, kuna tulevik on ebaselge

Saatejuht on Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ungari tavadraama

Et mismõttes tavadraama? Aga selles mõttes, et lugedes pealkirju ja vaadates, kui palju hagu aetakse tähelepanu püüdmise lõkete alla Ungari parlamendivalimiste eel, näikse toimuvat midagi dramaatilist, murrangulist ja peaaegu et erakorralist.

Kuid kui vaadata asjale politoloogi pilguga, siis on toimuv draamast kaugel. Tuleb lihtsalt lülitada sisse kõige lihtsam filter – puhastada toimuv nimedest. Eelkõige isiku-, aga oh õudust, ka riiginimedest.

Igas ühiskonnas on laias laastus kaks baas-meeleolu. Ühest küljest soov säilitada stabiilsus, mis sest et selle eest tuleb teatud hinda maksta, tajuda ja taluda piiranguid. Teisest küljest saavutada muudatus, mis sest et ka selle eest tuleb maksta vähemalt ajutiste ebamugavustega.

Inimolemuse universaalsed tahud

See on inimolemuse lõputu sisemine heitlus, mille kumbki äärmus viib hukule. Konservatiivne kapseldumine viib hääbumiseni, ehkki annab lootust vähemalt lühiajalisele püsivusele. Rapsiv uuenduslikus sisaldab väga suurt riski kuni täielise hävinguni välja, kuid annab lootust pikemas perspektiivis olude paranemisele.

Ja nüüd ongi küsimus selles, et kumb pool on edukam oma nö kauba, oma ideede müümisel. Meie praeguse parlamentaarse esindusdemokraatia juures on nendeks müüjateks poliitilised parteid, kuid suuresti ka need taanduvad liidrijulgusele. Karismale. Veenvusjõule. Ühendamisvõimele.

Selle võibolla säravaimaks näiteks võib tuua kauge maa ja aja tagant George Washingtoni, kes oma vaikse, väärika karismaga suutis ühendada toonased omavahel heitlevad osapooled ja siduda need kokku Ameerika Ühendriikideks. Kuid muuseas seesama protsess viis ka briti impeeriumi lüüasaamisele ja ameerika põlisrahvaste hääbumisele – lihtsalt et iseloomustada iga protsessi mitut tahku.

Enamus kohaneb

Kuid tagasi tulles niiöelda nimepuhta mõttekäigu juurde, siis taaskord igas ühiskonnas absoluutne enamik inimesi kohaneb, mitte ei juhi protsesse. Kohaneb kasvõi seeläbi, et kaldub toetama seda jõudu või isikut, kellel näikse olevat sisemist väge, võtmaks välist võimu. See kohanemine ja nina tuule järgi seadmine kõlab justkui millegi mitte-kiiduväärsena, kuid jällegi – niimoodi jäävadki ühiskonnad ellu.

Novat, ja nüüd me jõuamegi üldiselt pinnalt eraldivõetava juurde. Ungaris on lihtsustatult võttes seesama tavapärane olukord. On olemas jõud, kes üritab müüa kaupa nimega „stabiilsus“ ja siis see teine, kes üritab edendada enda ideed ehk kaupa nimega „muudatus“.

Ning oh üllatust, nö „kuningatapja“ tuleb kuninga enda lähikonnast. Muudatuste meeskonna kõneisikuks tõusnud noor tegelane Péter Magyar on üles kasvanud stabiilsus-meeskonna juhi Viktor Orbán peenral. Selleks et süsteemi võita, tuleb kõvasti kasuks, kui sa tunned seda süsteemi seestpoolt.

Noorel rivaalil on uuenduste sõnumit seda lihtsam müüa, et ta on noor. Vana liider on hõlpsalt näidatav kui kõige kuhjunud pahede võrdkuju, selleks ei pea isegi liigselt pingutama. Vana liidri katse endale tuge hankida väljast, nii Venemaalt, Euroopast kui USA’st – kõik need sammud ainult süvendavad polariseerumist.

Välised mõjurid

Välise sekkumise vabasid valimisi pole ilmselt olemas. See pole hea ega halb, kõik võimule pürgijad ja sellestsamast võimust kinni hoidvad inimesed on alati altid otsima tuge ja osundama, et ollakse osa millestki suuremast. „Mul/meil on liitlasi!“ – see on ju üdini arusaadav argument.

Tõsi on ka see, et võimu juurde takerdunud inimeste ja poliitiliste jõudude külge haakub pattude ja pahede pundar, mis võib ähvardada kohtu alla andmisega või suisa türmiga. Seetõttu mõistlik inimene taandub ise võimult, nagu tegi seda ülalviidatud George Washington, kes keeldus talle pakutavast kolmandast ametiajast.

Mõistlikke inimesi satub aga võimu juurde harva. Juba võimule pürgimise eelduseks on mitte väga mõistlik olemine. Sinna sattumine võib aga isegi kõige mõistlikum isend aja jooksul muutuda.

Nii et kokkuvõtteks – Ungari hoogu koguvas valimisdraamas on vaatemängu ja intriigide kõrval väga palju argist ja üldist. Sellisena soovitangi kogu protsessi võtta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: sõda kui mängumuutja, Ungari valimised, India

- sõda on vähekontrollitav protsess. üks ootamatu tulemus, mida kindlasti Putin ei plaaninud, kui tungis Ukrainale kallale - nüüd on Ukraina hindamatu kompetentsi omanik droonisõjas. seega on Zelenskõil käes kaardid, mis on olulised USA liitlastele ja millega peab arvestama ka Valge Maja praegune peremees.

- Ungaris toimub standartne mäng valimiste eel. osa rahvast on valmis taluma stabiilsust, teine osa soovib muudatust. hetkel näib, et muudatuste nimelist kaupa pakkuv meeskond on edukam

- India aitab Venemaal müüa hirmu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Iraan ja rahvusvaheline õigus

„Sõda Iraani vastu on vastuolus rahvusvahelise õigusega“, ütles üks kõrge tegelane. „Aga kas sõda Saksamaa vastu II Maailmasõja ajal oli kooskõlas rahvsuvahelise õigusega“, küsis üks teine tegelane vastu. Jätkem pildi selguse mõttes kõrvale nimed ja vaatleme põhimõtteid.

Ühest küljest on tõsi, et jõu kasutamine ja isegi jõukasutamisega ähvardamine on kõige jämedam rahvusvahelise õiguse baas-põhimõtte rikkumine. Aga siis tuleb öelda „aga“ ja nagu teada, siis kõik see, mis on öeldud ennem seda „aga“, kaotab kehtivuse (andke andeks teadliku sõnakorduse eest).

Rahvusvaheline õigus on üks kurjama keeruline nähtus, mille puhul tuleb eelkõige silmas pidada, et see pole sarnlev ühegi siseriikliku õigusmäärustikuga.

Puudulik universaalsus

Siseriikliku õiguse puhul saab vähemalt tinglikult öelda, et see kehtib universaalselt kõigile selle riigi kodanike ja / või territooriumil toimepandud tegude suhtes. Tinglikult sellepärast, et ka siin kehtib müriaad „agasid“, kõikvõimalikke erandeid. Noh kasvõi nt riigis viibivate diplomaatide suhtes. Ja siis veel arutu hulk nüansse, mille kallal töötavad juristid, leides ja leiutades, miks mingid normid on antud juhul veidi leebemad või rangemad või üleüldse mitte rakendatavad.

Rahvusvahelise õiguse puhul aga saabki rääkida lõpututest eranditest ja väga vähesest määrast uiversaalsusest. Üks peamine põhimõte on see, et rahvusvahelise õiguse poolt seatud piirangud on seotud teatud vabatahtlikkusega ja vastastikkusega. Et kui mingi riik/režiim on ennast ise asetanud RVÕ raamest väljapoole, siis ta ei saa ka loota, et teised peaksid teda RVÕ reeglite kohaselt kohtlema.

Seda „väljapoole raame“ asetamist saab kas lihtsalt deklareerida (nagu nt on teinud Venemaa Föderatsioon oma viimase põhiseadusemuudatusega) või siis tegudega tõestada. Kõige lihtsam tegu selles mõttes ongi mõne teise riigi suhtes vägivallaga ähvardamine ja selle kasutamine.

Režiim ei ole sama mis riik

Kuna Iraani valitsev usuvägilaste režiim (mis ei ole sünonüüm Iraanile kui sellisele) on sisuliselt kogu oma ressursibaasi pühendanud sellele, et ellu viia peamine eesmärk – hävitada Iisrael, pühkida ta merre ja hävitada rahvas, siis on see seltskond ennast asetanud välja poole rahvusvhahelist õigust.

Siin ongi äärmiselt oluline vahet teha riigil ja režiimil. Kui Iraan ise on (kasutades kadunud Hardo Aasmäe väljendit) üks üsna mõtetu, kunstlik jne riiklik moodustis, siis on ta siiski rahvusvaheliselt tunnustatud. Tal on koht ÜRO’s, oma piirid, sümbolid ja kõik muu, mis vastab riigi tunnustele.

Ajatollade režiim aga, kes on kaaperdanud selle riigi nn islamirevolutsiooni käigus, on aga olnud algusest peale väga küsitava väärtusega sellesama rahvusvahelise õiguse mõttes. Ma jätan siseriikliku legitiimsuse kõrvale, sest see viiks meid pikalt ja põhjalikult mujale, mainin vaid et nüüdseks on nad sisuliselt ka selle kaotanud.

Kohustus kaitsta

Need usuvägilased, kes on absoluutse vähemusena (nii islamimaailmas tervikuna kui Iraanis eraldivõetuna) kaaperdanud endale riigi ja allutanud pärslastest enamuse, aseritest ja muudest vähemustest rääkimata, on ennast algusest peale postuleerinud meile arusaadavast seadus- ja väärtusruumist väljapoole.

Seega selle režiimi kõrvaldamine Iraani eesotsast on seega vaadeldav omaette nähtusena, mitte ründena riigi kui sellise vastu. See, et Iraani enda rahvas soovib sellest fanaatilisest kambast vabaneda, näitavad kasvõi protestide maht ja kestvus, millele režiim vastas metsikute tapatalgutega.

Asjaolu, et Iraani rahva kaitseks ei kasutatud sama argumenti nagu tehti omal ajal Serbias, on tegutsejate valik, millest ma aru ei saa. Tuletan meelde, et 1999.a Serbias toimunud tabatalgutesse sekkumiseks kasutati põhimõtet R2P ehk „responcibility to protect“ (kohustus kaitsta).

Enesekaitsemissioon

See, et Iisraeli seisukohalt on tegu enesekaitsemissiooniga – kuna ajatollade režiim soovib Iisraeli hävitada – sellest saan ma palju paremini aru. Miks USA liitus selle operatsiooniga, saan enam-vähem samamoodi aru – USA ei saa endale lubada Iisraeli lüüasaamist.

Muidugi on ja jääb ajatollade režiimi vastu toimuv rünnak õhukesele jääle nii rahvusvahelise õiguse kui eetika ja moraali mõttes. USA siseriikliku raamistiku murdmine üle põlve on paraku selles riigis hetkel võimul oleva administratsiooni jaoks suisa eesmärk omaette. Nii et vaidlused toimuva üle ja ümber on absoluutselt loomulikud ja isegi vajalikud.

Kuid selle lühikese loo mõte oli näidata, et väide „rünnak Iraani vastu on rahvusvahelise õiguse rikkumine“ on leebelt öeldes vaieldav.

---

lugu ilmus siin

Vene ametnik kui oht omaenda riigile

„Kuidas nad ometigi ei saa aru, et nende tegudel on tagajärgi hoopis teises valdkonnas?“ Umbes selliseid vihaseid või imestavaid hüüatusi kohtab alatihti igas bürokraatlikus keskkonnas. See on universaalne bürokraatlik pimedus, kuid nagu ikka, leidub ka sellel oma spetsiifilisi nüansse. Eriti kui me räägime Venemaast.

Mida suurem on riik / administratiivne struktuur, seda tõenäolisem on tõenäosus, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Iga ametkond vastutab ju ainult enda asjade eest ning ei taha kuuldagi teiste omadest. Initsiatiivi ilmutamine ja teise valdkonna tegudesse sekkumine on ametniku geneetilise koodi vastane. Teha tuleb nii vähe kui vajalik ja võimalik.

Kuid praegusel Venemaal lisandub sellesse üldisesse reeglisse veel ka hirmufaktor. See võib käivitada sisse agara ogaruse lüliti, mis muudab hallivõitu ametniku maniakaalseks masinaks, mis lammutab klaasistunud pilguga kõik, et vaid olla ametkondlikult heaks kiidetud. Püsida ametis, mitte sattuda tänavale, võlgadesse ja rindele.

Hetkel on Venemaa ühiskonnas lisaks „kuskil kaugel“ tiksuvale sõjale kaks kuuma teemat, mis on selle ametkondliku ogaruse näideteks. Koduloomade hävitamine ja tegevuspiirangud internetis.

Koduloomade hävitamine

Koduloomade hävitamine kuskil kaugel agraarpiirkondades oleks ülejäänud ühiskonnale umbes sama õlgu kehitama panev kui sõda Ukrainas, kuid see erakordne ja nürimeelne tegevus on tänu sotsiaalmeediale lennanud ventilaatorisse. Kuni 90 tuhande lojuse tapmine ja korjuste kohene põletamine on materjal, mis leiab ohtral klikke ja jagamisi.

Kaadrid, kus kaitseülikondades inimesed ilmuvad küladesse ja hävitavad sealsete inimeste ainsa elatuallika – lehmad, sead, kitsed jne – on lihtsalt midagi nii ebatavalist, et ei saa jätta tähelepanu tõmbamata. Ametlik seletus, et tegu suu- ja sõrataudi vms nakkuse levikuga, mõjuvad selle foonil veelgi ärritavamalt.

Kõik need tõprataudid on ju ammu teada ning ravitavad ja vaktsineeritavad. Loomulikult tekivad erinevad konspiroloogilised seletused, millest lihtsaim on võimudele lähedaste suurtootjate eelistamine lihtinimeste muredele. Nimelt on suurte loomakasvatajate jaoks oluline müük välisturgudele, aga sinna müümine olla võimatu, kui loomad on läbinud kas ravi või vaktsineerimise.

Netipiirangud

Mobiilse interneti leviku piiramine koos Telegrami kui konkreetse platvormi ahistamisega on mõistagi veel suurema resonantsiga. See ei puuduta ainult inimesi „kuskil kaugel“, vaid – oh pühaduseteotust – ka Moskva enda elanikke.

Telegram oli siiani see riigi enda suunava tähelepanu all kõige populaarsemaks osutunud platvorm. Selles ei toimunud ainult lihtsalt korteriühistute ja koolikogukondade omavaheline suhtlus, vaid ka suurem osa rindetegevuse koordineerimisest, vastavast vabatahtlikust rahakorjamisest jne.

Nüüd riigi poolt agressiivselt pealesurutav platvorm MAX (kuigi õigem oleks MAH) on publiku poolt samasuguse umbusuga koormatud nagu tõpratapmine. Tühja sellest, et see kurjama platvorm on lihtsalt neljast jalast vigane, lisaks olla ta jällegi võimulähedaste inimeste ärihuvide teenistuses.

Asjaolu, et ametlikult olla kõik need piirangud mõeldud riigi julgeoleku paremaks tagamiseks, ei kõla kellegi jaoks veenvalt. Mobiilse interneti kaudu leidvat oma teekonna vaenlase droonid? Jura jutt, droonid lendavad ikka, aga moskvalased ei pääse sisse tasuliste tualettide ustest, rääkimata ööpäevaringsest sushi-tellimise võimaluse kadumisest!

Julgeolekuoht

Ja nüüd siis jõuamegi ringiga selle pealkirjas mainitud julegeolekuohu juurde. Ühest küljest on suisa raevu läinud seni üli-lojaalsed sõnaseadjad, kes süüdistavad riigistruktuuridesse sisse pugenud võõrvõimu agentuuri „värviliste revolutsioonide juhiste“ järgimises. Teisest küljest aga pisut mõistlikumad hääled, kes küsivad, et kuidas ei saada aru, et ametnike taoline käitumine lõhub toetust valitsevale režiimile? Te hakkate naerma, aga mainitakse sügisel toimuvaid valimisi!

Aga selles ongi kogu käesoleva loo mõte. Iga ametkond vastutab oma asja eest. Loomakasvatuse ja epidemoloogia eest vastutav ametnik ei mõtle valimiste korraldamise peale – tal on teised ülesanded ja ametijuhendid, mille alusel teda tööl hoitakse. Infolevi järelvalvaja (RoKomNadzor) ei taha midagi kuulda ühiskondlikest meeleoludest – see pole tema rida. Valimiste korraldamisega tegelevad poliit-tehnoloogid põlgavad mõlemat esimest.

Kõrvalseisjana saab vaid jälgida, kas antud juhul nende eri ametkondade ignorantne ogarus aitab kaasa selle kurirežiimi lagunemisele. Ootusi ei maksa liiga kõrgele ajada, kuid teadmine selle hullunud herialsepesa sise-elust tuleb siiski kasuks.

---

lugu ilmus siin

Haldussuutmatus kui lootuse allikas

Olete kunagi mõelnud, et miks lagunevad riigid? Või miks pole kunagi tekkinud ühtegi impeeriumit, mis allutaks endale kogu maailma, ehkki „maailmavalitsemine“ näib ju nii arusaadava soovina iga võimuihara inimese jaoks?

Vastus ongi seesama lihtne liitsõna – haldus-suutmatus. See tähendab, et asjaolude soodsa kokkulangemise korral võid sa ju naabruses oleva küla või kauge meretaguse maatüki ära vallutada, lüüa maasse lipp ja kuulutada selle enda omaks. Aga siis selgub, et iga omandiga tuleb ühtlasi ka tegeleda.

Kui tegu pole inimtühja alaga, kus tuleb vaid pingviine või jääkarusid vaadelda, selgub et trummipõrinast ja lipulehvitamisest ei piisa. Kohalikud elanikud ei pruugi isegi uuele võimule kohe vastu hakata, kuid nad ootavad oma maksude ja muude koormiste eest teatud vastuteenet. Seda nimetatakse sotsiaalseks lepinguks võimu ja elanikkonna vahel – tingimusliku lojaalsuse ostmiseks, kui nii väga robustselt väljenduda.

Tüütu probleemide lahendamine

Riigivalitsemine on 99% kõike muud kui paraadide korraldamine või pidukõnede pidamine. See on eelkõige piisavalt tõhusa haldusaparaadi üles ehitamine, mis suudaks enam-vähem ära katta kõik olulisemad tingimused, mida riigilt oodatakse. Alates oma piiride kontrollist kuni sisejulgeoleku tagamiseni, piisavalt õiglasest kohtumõistmisest kuni täiesti tüütute ja lõpmatute teeaukude lappimiseni.

„Kvaliteetsete avalike teenustega saab osta lojaalsust“ – kohtasin hiljuti seda väljendit ja mida rohkem sellele mõtlen, seda õigemana see tundub. Küüniline ja pikas perspektiivis riiki ülekoormamise kaudu tappev, kuid lühiperspektiivis siiski piisavalt õige mõte.

Kui riik loob oma kodanikele (et mitte kasutada negatiivselt kõlavat „alamatale“) piisavalt kvaliteetse elukeskkonna, siis võib ta loota, et kodanikud on vähemalt üldjoontes lojaalsed.

Mõistagi on see mõiste „elukvaliteet“ ülimalt subjektiivne ja ootuste fooni põhine mõiste, kuid annab siiski laias laastus aimu, millest jutt.

Saksamaa näide

Ilmestan seda Saksamaa näitega – idapoolsete alade elanikel oli lootus ja ootus, et peale riigi ühendamist hakkavad nad kohe elama sama hästi, kui nad oletasid elavat oma Berliini müüri taguseid, läänepoolseid vendi ja õdesi elavat. Kuid siis selgus, et nende peas olevad ootused ja saabunud reaalsus ei lange kokku.

Võib siniseksminekuni vaielda, kas küsimus oli ida-sakslastes 40-aastase nõukogude okupatsiooni ajal toimunud subjektiivsete muutustega või reaalsete asjaoludega, aga ida-sakslased tunnevad ennast siiani ülejäänud Saksamaast kehvemini elavat. See tähendab, et nad tajuvad Saksamaa keskvõimu ja nö peavooluparteisid „võõrastena“ ning on altid alla neelama lubadusi, mida pakuvad „alternatiivsed“ tegijad. Eriti veel olukorras, kui nood tegijad kasutavad primitiivset, aga tõhusat võtet, nimetades enda partei „Alternatiiv Saksamaa jaoks“.

Suutmatus kui õnnistus

Piisab sellest, kui vaadata valimiseelistuste kaarti ning on näha, kuidas Saksamaa keskvõim pole suutnud ära hallata seda rahulolematuse tunnet. Ta pole suutnud luua õhustikku, kus needsamad ida-sakslased tunneks senist võimu „omana“. Jah, liberaalses demokraatlikus süsteemis polegi mõeldav, et kõik tajuksid võimu alati õige ja omana. Väga erinevatel põhjustel, millel ei pruugi objektiivse reaalsusega midagi pistmist olla, soovib osa seltskonnast alati, et „need lurjused seal võimu juures“ tuleks välja vahetada teistega.

Igas ühiskonnas on alati erimeelsusi, soove korraldada asju teisiti. Teha midagi uutmoodi või hoopis naasta „vana ja õige“ juurde. See on loomulik.

Paradoksaalsel moel seesama haldussuutmatus, mis ei lase ühelgi võimul ära katta ja tasalülitada kõiki erivajadusi ja –meelsusi, on ühtlasi ka lootuse allikas. Need režiimid, mis üritavad kõiki ja kõike kasvõi näiliselt rahulolevaks mudida, pole elamisväärilised.

Seega haldussuutmatus lõhub riike ja lammutab impeeriume ning see on ainult hea. Enam-vähem täielik haldussuutlikkus on ainult kalmistul või vanglas. Ja õnneks ei lase see suutmatus impeeriumitel püsida, maailmavalitsemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin