Miks sõda võib muuta poliitilisi trende ja Euroopa poliit-maastikku?

Paar eeldust. Üldisest spetsiifiliseni.

Esiteks – kõige üldisem. Oht tõmbab rohkem tähelepanu kui mitteoht. See on meie kui loomaliigi ellujäämise võti. Sahinat rohus, mis võib tähistada mingi ohu lähenemist, peab meie aju tähele panema ning mobiliseerima keha reageerimiseks, olgu või põgenemiseks. Puu otsast kukkuva hea uudise ehk küpse banaanikobara võid sa jätta tähelepanuta, kuid seda sahisevat rohtu pead tähelepanelikult jälgima!

Teiseks – poliitilise tähelepanu küsimus. Kuna meie tähelepanu on piiratud ressurss, siis kõrgenenud ohu tingimustes (jätkuv sõda Euroopa servas ja USA’st lähtuvad geopoliitilised tõmbetuuled) jälgime pehmemaid, mitte-julgeolekulisi teemasid paratamatult vähem. Varasematel, leebematel aegadel tõsteti üha enam aukohale nö pehmed teemad, mille omamoodi kvintessentsiks said ökoloogilised ja nö genderlikud düstoopiad (vabandan kõigi solvujate ees).

Kolmandaks – poliitikute kohanemisvõime. On väga väheseid poliitikuid, kes suudavad luua nö tühja koha pealt omaenda agenda ja tõmmata sellele piisavalt tähelepanu, et osutuda valituks ja seeläbi otsustajaks. Enamik inimesi, sh poliitikuid on konformistid, nö tuulenuusutajad. Edukad poliitikud on enamasti need, kes lihtsalt suudavad õigel hetkel tabada, et „ahhaaaa, see teema hakkab nüüd lendama“ ja suudab selle enda vankri ette rakendada.

Nende kolme eelduse peale ehitan väga lihtsa järelduse, et poliitikud hakkavad nüüd järjest rohkem keskenduma kõva julgeoleku teemadele, jättes mugavate aegade pehmed teemad tähelepanuta. Ei, ega rohelised vms teemad ei kao kuhugi, nad lihtsalt marginaliseeruvad tasapisi, kui selgub, et kõvast julgeolekust rääkides saab rohkem poliitilisi dividende.

Kõva julgeoleku saab kohalikule valijale suhteliselt kergelt nö seksikaks rääkida. Mitte ainult negatiivse algmaterjali baasil tähelepanu tõmmata (rääkides maailmakorra muutumisest), vaid ka positiivset lahendust pakkudes (nt majanduse taas-industrialiseerumist kuulutades). Rääkida mitte ainult polügonide rajamisest ja ajateenistuse taastamisest (mis on keskmisele Euroopa valijale vastukarva), vaid kaitsetööstuse ülesehitamisest, seeläbi päris töökohtade loomisest lõputute loomemajanduste ja projektijuhtimiste asemel.

Seega pakun välja, et ühest küljest hakkavad populaarsust kaotama nn rohelised parteid, kelle eestvedamisel nt Saksamaal sülitati vanasse kaevu (pandi kinni tuumajaamad) enne uute kaevude rajamist.

Teisest küljest aga on hõlbus ennustada kõik-võimalike sõja-eitajate ja –vastaste populistide tõusu. Sest alati, kui nö eliit ehk riigitasandi otsustajad hakkavad rääkima et „kollane“, siis tõuseb tagajalgadele vähearvuline, kuid ülihäälekas seltskond, kes väidab, et „ei ole kollane!“ Et kõik see on üks vandenõu ja kuritahtlik rahva petmine! Aga rahvas pole loll, sest ta mõtleb oma peaga! (Arvan, et analoogi pandeemia aegadega ei pea eriti isegi rõhutama).

Seega, vanad erakonnad üle Euroopa hakkavad omavahel võistlema julgeolekuteemadel veenvamate pakkumiste tegemisega. Uuemad, vastandumisele keskenduvad poliitilised jõud lülituvad ümber „rahva heaolu“ teemadele, rääkides et iga militariseerumisele eraldatud sent on võetud rahva taskust ja vähendab toimetulekutoetusi jms.

Eesti sisepoliitilisi trende puudutab see vähem, siin on julgeolekupilt ja ohutunnetus vähem muutunud kui mujal. Aga üldised suunad kajavad vastu siingi, seda enam et suur osa poliitilisest päevakorrast ja isegi sõnavarast tuuakse meile väljast sisse.

---

lugu ilmus siin

Kolmnurkne arusaamatus

Kujutagem korraks maailma ühe keskmise suurusega külana. Umbes 200 asukaga – kuna riike on u 200. Ja nüüd võtame selle viimasel ajal kõlava väite, et sellel külal on kolm pealikku: külavanem, kaupmees ja pätt.

Kõlab kentsakalt, kas pole. Et miks pätti nimetada valitsejaks?

Need kolm on – vabandage „ametinimetuste“ kohmakuse ja analoogiate vildakuse eest on USA, Hiina ja Venemaa.

Et see suur et, miks on Venemaa selles lühiloendis kolmanda ja võrdsena välja toodud? Lihtsalt sellepärast, et Moskvale niimoodi meeldib?

Pärandvara päti käes

Jah, tõepoolest, Venemaa armastab ennast nimetada „suureks“ ja vägevaks, tähistades seda pisut tõlkimatu sõnaga „величие“. Aga selles meie mõttelises asumis on ta küll tõepoolest pärinud küla suurima krundi ning samamoodi saanud eelmistelt põlvkondadelt pärandiks sõjarauda, kuid kas see teeb temast kuidagi suure valitseja teiste üle?

Rauda, eriti seda kõige rängemat massihävitusrelva on teistel ka, nt Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi nimelisel külamehel ja nii mõnelgi veel, kuid neid ei nimetata ju pealikeks. Lugupeetud külamehed, seda küll, kuid mitte kuigivõrd rohkem.

Venemaa krundil leidub mõistagi ka naftat ja muud kasulikku nodi, kuid teistel on ka. Noh nt saudidel ja Venetsueelal, kuid keegi ei nimeta neid „suurteks pealikeks“, kellel peaks loomuldasa olema oma mingi regioon valitseda.

See, et see külamees armastab kakelda ja oma naabreid ahistada, ega ka selles pole lõppeks midagi „suursugust“ ega erakordset. Aafrikas ja Lähis-Idas tehaks seda pidevalt, kuid taaskord – see ei anna põhjust vägivallatsejat nimetada suureks tegijaks. Piirkonna dominandiks võibolla, seda küll, aga ei enamat.

Suure pildi selgus

Soovitan hakata vaatama pilti nö helikopterilt, tõustes küla kohal kõrgemale. Üsna hõlpsalt võib näha, et küla kahes eri otsas paiknevad suuremad häärberid – need va USA ja Hiina omad. Üks ajab oma asju väga lärmakalt ja hooplevalt, tihti sõjalisi vahendeid kasutades. Teine vaikselt ja majanduslikke hoobi kasutades. Üks survestab sanktsioonidega, teine ostab rahanäitamisega.

Kuhugi nende vahele jääb punt hooldatud majakesi, mis end Euroopaks nimetab. Ja siis see Venemaa nimeline, enamasti tühi ja räämas krunt. Kuid nad mõlemad on ilmselgelt kaldu kummagi häärberi poole.

Hiina rõõmuks ja kurvastuseks kipub Venemaa üha rohkem Põhja-Koreastuma. Rõõmuks seepärast, et sellel foonil tundub Hiina peaaegu nagu mõistlik tegelane ning ühtlasi satub Moskva üha enam Pekingi sõltlaseks. Kurvastuseks seetõttu, et taolisest sõltlasest on vähe tolku, ilmselgelt hindas Peking Moskva jõudu üle – mida näitab praegune takerdumine Ukraina sõjas.

Mis on selle lühida ja kujundiküllase loo moraal? Aga see, et pai külarahvas, ärme tee Moskva tahtmist. Ärme nimeta teda kolmandaks külavanemaks. Niimoodi nimetamine annab talle ainult hoogu ja indu juurde.

---

lugu ilmus siin

Подробности: läbirääkimised? missugused läbirääkimised?

- Abu Dhabis toimuvat on keeruline nimetada läbirääkimisteks, see on suuresti tehniline kohtumine, mida peetakse sellepärast et USA seda soovib

- 5.veebruaril saab läbi USA ja Venemaa vahelise strateegilise relvastuse leping ning tundub et ka siin pole mingit kokkuleppimist näha. Vähemalt Medvedevi säutsude järgi tundub, et Moskva ei pea seda lepingut õiglaseks, kuna USA ehitab endale samal ajal "kuldset kuplit"

- ENPA juurde alternatiivse VF esindajate kohtade loomine on küll kaheldava väärtusega idee ja ka konkreetsed persoonid tekitavad küsimusi, kuid siin on ka kaks head momenti. Esiteks - VF põlisrahvuste esindajate jaoks omaette kohtade eraldamine (mis näitab, et VF ei ole ainult venelaste riik, vaid impeerium, kes on vallutanud alasid, millel elavad põlisrahvad) ja teiseks väike sund koostööle (vene poliit-emigratsioon on nüüd lihtsalt sunnitud kasvõi pisut omavahel koostööd tegema, kooskõlastades päevakavasid ja jutupunkte jne)

Saatejuht Andrei Titov, saade järelkuulatav siit

Sihikus Trumpist ja muust

USA presidendi Donald Trumpi rahvusvaheline rahunõukogu sai peaaegu nädal tagasi Davosi majandusfoorumil loodud. Segane algatus, millega Euroopa Liidu riikidest on seni ühinenud vaid Ungari ja Bulgaaria. On see meediatrikk või tõsine algatus?

Hiilgav PR-trikk, mis võib teoreetiliselt millekski välja kasvada. Sisuliselt on aga arusaamatu, kas piirdutakse konkreetselt Gaza sektori probleemiga või üritatakse olla nö alternatiivne ÜRO

ÜRO Julgeolekunõukogu on tegelikult otsustusvõimetu, selle kõrval ja asemel võiks ju olla mõni poliitiliselt toimivam organ. Juba kõlab siiski arvamusi, et Trumpi eesmärk ei ole mitte rahu Lähis-Idas, Ukrainas ja kogu maailmas, vaid segaduse tekitamine Euroopa Liidus. Milleks peaks ärimees Donald Trumpile seda segadust vaja olema?

Ta tekitab segadust kõikjal ja see on eesmärk omaette. Euroopa Liit peaks tema meelest kaduma nagu iga teine ühendus, mis pole loodud tema enda poolt. Segadus on aga üks manipuleerimis-meetod

Mõnetised segadused NATO-s ja mõningased vastuolud Euroopa Liidus on ju julgeoleku seisukohalt olulised ka Trumpile. Ometigi justkui tundub, et ta kohati ei mõista liitlassuhete olulisust. Kanada ja Gröönimaa on ju tema poliitika näited, kus alianss justkui taandub tahaplaanile?

Iga asi on tagaplaanil, kuna DT peab alati olema esiplaanil

Valges Majas justkui ei ole kedagi, kes julgeks öelda: härra president, te läksite liiale, ärge enam tehke?

Tõepoolest ei ole, see on suur erinevus tema esimese ja teise ametiaja vahel. DT enda peas ei saa liiale minna, sest tal on alati õigus

Märkisite ühes kommentaaris, et NATO pole mingi kivisse tahutud suurus, mis on olemas olnud aegade algusest ja jääb kestma nende lõpuni. Aga hetkel ei ole selle asemel ka ühtegi tõsiselt heidutavat sõjalist liitu ja ei näi ka tekkivat?

Liite on tekkinud läbi aegade ning nad on lakanud olemast, selles ei ole midagi esma- ega erakordset. Vana-Kreeka linnriikide liidud (Peloponnesose liit), XIV saj Inglise-Portugali liit, Lääne-Euroopa Liit jne.

Hiina tiibade kärpimine Gröönimal, Kanadas ja Ladina-Ameerikas on selgelt USA tänase poliitika eesmärk. Aafrikat, mille mõnes piirkonnas Hiina ka tõsiselt majandab, Ühendriigid täna torkida ei kavatse. Vähemalt ei ole sellest märke?

Aafrika pole Ameerika poolkeral :)

Hiina vaatab Ameerika Ühendriikide tormilist poliitikat üsna vaikselt pealt ja jätab stabiilse ja rahuliku suurriigi mulje. Hiina ei ole ju olemuselt rahulik ning leplik maailma poliitikat pealt vaatav riik?

Sisemiselt tõsised probleemid, mh demografilised. Toimub ka sõjaväelise juhtkonna puhastamine, justkui valmistutaks sõjaks

Venemaa presidendi Vladimir Putini uusaasta pöördumised nüüd ja aasta tagasi äravahetamiseni sarnased. Agressioonisõda nimetas ta endiselt sõjaliseks erioperatsiooniks ja võitluseks isamaa eest. Võit on saabumas, kinnitas ta. Ja Venemaa inimesed vaatavad telekast isakest ja usuvad?

Ei usu kõik. Ainult et need, kes ei usu, on kas maalt lahkunud või vait

Ukrainas on Venemaa rünnakute tõttu väga raske talv. Aga väga karmid on talveolud ka Venemaal ja paljud piirkonnad ning isegi suuremad linnad vaat et hullemas olukorras, kui lakkamatute rünnakute all kannatav Ukraina pealinn?

Igatalvine kommunaalkollaps on muutunud hullemaks sõja tõttu

Donald Trumpi sotsiaalmeedias postitatud foto maailma kaardi taustal, kus Kanada, Gröönimaa ja Kuuba olid USA lipuvärvides, pälvis tähelepanu. Mida ta sellega saavutas, kelle silmis midagi saavutas? Huvitav milline oleks Euroopa ja maailma reaktsioon, kui mõni Eesti kõrge valitsustegelane postitaks pildi, millel tema selja taga oleval kaardil on Jaanilinn, Petseri ja Irboska meie lipuvärvides?

See mees on hull. Aga meie teeme seda, mida Trump tahab, me räägime temast.
---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Kõvamehenõukogu

Kuningas vajab õukonda. Ka kõige kõvem kunn või klassikiusaja või muidu kaabakas vajab, et teda ümbritseks punt inimesi, kes vaatavad teda hirmu ja austuse seguste silmadega. Või kasvõi avameelselt lipitsedes. Peamine et vaataks. Ja räägiks kuningast.

Sest kui keegi kuningast ei räägi, siis tal pole võimu. Unustatud ja hüljatud kuningas pole enam kuningas. Tal pole võimu teiste inimeste südamete ja meelte üle. Aga see ongi võimu ainus sisuline definitsioon, kõik muu, sh rahapressi ja sunniaparaadi allumine tulevad selle järel.

Ja soovitav, kui see õukond pole mitte päranduseks saadud eelmiselt kuningalt, sest sellise seltskonna lojaalsuses võib ja peab kahtlema. Mine tea, järksu nad isegi võrdlevad võimkuandjat eelmisega. Või naaberkuningaga. Ja – oh õudust – koguni mõtlevad, et see praegune tuleks kuidagi välja vahetada. Näiteks valimiste või umbusaldamise või muu säärase alatuse teel.

Rahvusvaheline õukond

Rahvusvahelist õukonda päris uutest tegijatest koostada pole paraku võimalik. Riikide arv pole küll kunagi lõplik, kuid laias laastus tuleb piirduda ikkagi nendega, kes juba kuuluvad ka muudesse lojaalsusvõrgustikesse. Olgu selleks Valgevene või Venetsueela, Kanada või Kazahstan.

Lõppkokkuvõttes kuuluvad nood kõik kasvõi ÜRO’sse, sellesse vanasse ja ebatõhusasse klubisse, milles Kuningal on samamoodi ainult üks hääl, nagu igal teisel. Või noh olgu, kaks häält, üks suures saalis ja teine Julgeolekunõukogus, aga ikkagi.

Kui nüüd sellest metafooride metsast välja tulla ja rääkida asjast pärisnimedega, siis tuleb tunnistada, et Donlad Trump teeb mitmes mõttes õigeid asju ja õigesti. Rohmakalt ja hoolimatult, seda küll, aga teatud mänguloogika mõttes õigesti.

Edukas jõhkrus

Võtame kasvõi võime panna endast rääkima. Absoluutselt pole vahet, kas imetluse või irooniaseguse häälega, aga temast räägitakse. See informatsioonilise lahingvälja üleujutamine enda poolt genereeritud info-impulssidega on tõhus strateegia. Keegi ei jõua tõsiselt keskenduda, vastukäikude planeerimisest rääkimata. Umbes sama tunne kui kõva tormituule käes suud avades sa ei suuda midagi rääkida ning isegi hingamisega on raskusi, sest pealevuhisev õhuvool mõjub uimastavalt ja lämmatavalt.

Või siis oluliste teemade tabamine. Seesama ÜRO, millest juba juttu – selle ebatõhususest pole rääkinud ainult laisk. Igasuguse alternatiivse ühenduse loomine, mille sisuks peaks olema kõige olulisemate teemade ehk sõja ja rahu menetlemine, köidab tähelepanu. Isegi juhul, kui tähelepanija samal ajal näpuga meelekoha juures keerutab.

Ja see kentsakalt köitev võte – julgeoleku „monetiseerimine“. Lihtsas maakeeles öelduna – katuse pakkumine. Maksad raha, oled julgeolekust rääkivad klubi liige ja seeläbi nö turvatud. Võib muidugi väita, et selline lähenemine on loodava „rahunõukogu“ mõtte moonutamine, kuid selline mulje jääb ikkagi. Eriti kui vaadata asjale silmadega, mis on näinud neid katusepakkumisi nö rohujuuretasandil.

Seda lühikest lugu kokku võttes – kas Donald Trump ise või keegi tema meeskonnast on tõsiselt edukas hullu kuninga kuvandi looja. Selline „härra kõvamees“, kelle ohjeldamiseks peab olema ise samasugune. Ja see Kõvamees ajab oma kaootilist, kuid seda köitvamat asja, pannes kogu maailma infokanalid rääkima endast. Ning kes kontrollib infovoogu, kontrollib mõistuseid. Seega - omab võimu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Davos, Gröönimaa, NATO, Moldova

- Davos on nihkes - majanduse asemel räägitakse siin julgeolekust

- Gröönimaa ei ole müügiks, vähemalt sealse põlisrahva inuiitide meelest

- NATO jaoks on tegu põhimõtteliselt uue olukorraga, senine Ameerika-kesksus on murenemas

- Moldova lahkumine SRÜst on nii ninanips Moskvale kui ka signaal oma kodupublikule - liikumine Euroopa suunal on ainumõeldav

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

NATO taastumine või kadumine

NATO pole mingi kivisse tahutud suurus, mis on olemas olnud aegade algusest ja jääb kestma nende lõpuni. See on elavate inimeste poolt kokku lepitud ühedus, mis peab muutuvates oludes samamoodi muutuma ja arenema, et mitte hääbuda ja kuhtuda.

Kuigi ma pole militarist ja seetõttu ei saa rääkida ühenduse sõjalisest poolest sisuliselt kaasa, siis vähemalt arvuliselt torkab silma see, et viimase kolmekümne aasta jooksul on siin toimunud kaks vastandmärgilist protsessi.

Ühest küljest on ühendus olnud ja on jätkuvalt atraktiivne, liituda soovijaid on alati olnud rohkem, kui NATO on neid liitumisi-avaldusi rahuldanud. Peale Külma sõja lõppu, st peale NSVL lagunemist on liikmesriikide arv kahekordistunud. Enne seda oli 16, nüüd 32. See tähendab, et poliitilise kaalu mõttes on NATO muutunud justkui tugevamaks ning olulisemaks.

Vastasmärgilised protsessid

Teisest küljest aga on toimunud ka selle ühenduse kõhnenemine sõjalises mõttes. Eriti just selles osas, mis puudutab NATO’t väljaspool USA’d. Euroopast kadus no Suur Vastasseis kaheks jagatud Saksamaa näol ning Lääne-Saksamaale kuhjunud sõjalised ressursid suunati rahulikul meelel ümber rahumeelsematele eesmärkidele (sõnakordus on taotluslik).

Hiljuti kohatud infograafiku kohaselt vähenes Euroopas paiknevate lahinglennukite arv 57% (1991 oli 3660 tk, aastaks 2022 jäi 1586). Tankide osas on langus veelgi märgilisem, suisa 77% (vastavalt 18941 ja 4362 tk).

Võib muidugi pikalt vaielda, kui mitut vanema põlvkonna lennukit suudab asendada üks kaasaegne, kuid laias laastus on lugu ilmne. Euroopa asus valimislubaduste lainetes üksteise võidu üles ehitama heaoluriiki, lihvides selle nimel sõjalisi/kaitse-eelarvenumbreid vähemaks. Omamoodi mõistlik areng, kui võtta arvesse üldist veendumust selles, et nn Külm Sõda sai läbi ja Suurt Vastasseisu ei saa enam tulla.

Revanšism pole kadunud

Oh seda inimlikku naiivsust ja poliitilist soovmõtlemist, võime me nüüd tagantjärele tarkusega ohata. Kõik areneb ja muutub, ning ka taandareng on areng. Julgeolekulises mõttes on see ju taandareng, kui relvatustumine (õffff mis kole sõna) viib selleni, et sõda kõnnib uuesti meie õuele. Revanšism on läbi aegade toiminud mõistetava motivaatorina ning Venemaa soovib võtta revanšši. Võtta taas sisse koht maailma vägeivamate esirinnas, tehes seda sellisel moel, milleks heaolustunud Euroopa polnud enam valmis.

Venemaa poolt vallale päästetud sõda ühelt poolt ja USA praeguse presidendi poolt mühaklik retoorika teisalt teeb aga selgeks, et Euroopa riikidel pole pääsu. Kaitsekulutuste numbrid on vaja taas kõrgemale tõsta ja „teha veskikivid teravaks ning lüüa aknad säravaks“, nagu kunagine laulusalm ütleb.

Kas seda teha NATO raames või kasutada uuesti adekvaatse kaitsevõime saavutamiseks Euroopa Liidu põhikirjalisi võimekusi? Jah tõsi küll, mõnikord võib tunduda ahvatlev hüljata vana institutsioon ning teha kõik teistmoodi. Ainult et Euroopa Liit ja NATO on institutsionaalselt nagu aiatööriist ja lahingrelv. Reha või kõblast saab muidugi hanguna kasutada, kuid eriti efektiivne see pole.

Gröönimaa vihje

Muidugi tuleb arvestada, et NATO eksistentsile on ka vastuseisjaid ning ma ei pea silmas ainult Venemaad ja muid Hiinasid. Neid leiab ka ühenduse sees. Mh tekitab küsimuse, et miks ikkagi soovib USA saada endale Gröönimaad, mis vastavalt USA ja Taani 1951.a lepingule on Ameerika jaoks üsna priipäralt kasutada niikuinii?

Võibolla peitub konks selle lepingu sättes XIV(2), mille kohaselt lepe on kehtiv NATO raamleppe osana ning kaotab kehtivuse koos Põhja-Atlandi koostööleppe lõppemisega? Võibolla Valge Maja praegune peremees vihjab sel moel, et näeb ette NATO lõppu? Aga igatahes, kuna meie jaoks on NATO püsimine oluline, siis peame tegema endast sõltuva, et see ühendus muutuks ja areneks, et mitte hääbuda ja kuhtuda.
---
lugu ilmus siin