Sunday, February 25, 2024

Katkestusteta kuningriik

Puutusin hiljuti kokku ühe väga teistmoodi majandusliku käitumis-mudeliga, mis takerdus küsimärgina alateadvusse. Mõni päev hiljem laekus sellele ajusügavustest ootamatu vastus ja hoopiski ühiskondlik-poliitilisest valdkonnast. Noh politoloogi aju, mis sa teed.

Lähtepunktiks üks Eesti paiknev suur ja näilisel lootusetu investeerimisprojekt. Koha- ja isikunimed jätan ma teadlikult kõrvale, nagu alati kui jutt on fenomenist, igasugused nimed viiks tähelepanu mujale.

Sellesse hiiglaslikku mutiauku matavad aegamisi, aga järjekindlalt raha põhjamaade investorid. Seda fenomeni mulle tutvustanud kohalik asjapulk vahendas mulle vestlust, kus siis tema imestas – miks küll lugupeetud härrased tegelevad sellise tegevusega, mis neile põhimõtteliselt ei saa lähiajal midagi tagasi tuua. Mis lähiajal, isegi mitte eluajal!

Vastus kõlas meie komberuumis tavatult: „Aga meie elatume ju investeeringutest, mida tegid meie vanaisad, nüüd on meie kord investeerida oma lapselaste tulevikku!“

Katkestuste olemus

Siinkohal tekibki paratamatult see suur ja elektrisinine küsimärk – et nagu mismõttes? Meil siin on tavapärase ärimudeli tsükliks ... noh ütleme kaks aastat, et kui selle jooksul pole lootust kulutusi tagasi osta, siis jääb projekt realiseerimata. Suvine välikohvik peab kasumlikkust saavutama ühe hooajaga, suurem kinnisvaraarendus viie aastaga, aga et mõelda üle põlvkondade!?!

Peale esmast hämmingut jäi küsimus kuhugi kahe kõrva vahele undama, samas kui käed ja pea tegelesid igapäevatoimingutega. Ja siis laekus vastus: „katkestusteta kuningriik“. Umbes samal moel nagu ühest ulmelisest hiigelarvutist laekunund „vastus kõikidele küsimustele on 42“ (kasutades „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ abi).

Lühidalt kokku võetuna – selle investeerimismudeli esindajad on pärit riigist, mis on ilma suuremate katkestusteta kulgenud juba nii palju põlvkondi, et dünastiline panustamine on muutunud enesestmõistetavaks. Kõik selle elukorralduse liikmed on sündinud teadmisega, et keegi ei tule nende elu ja vara kallale niimoodi, et reeglitel põhinev elukorraldus neid ei kaitseks.

See hämmastav vahe tolle normaalsuse ja meie oma vahel – kus neid katkestusi on olnud liigagi palju – pani mind kui Venemaa arengutele keskenduvat politoloogi mõtlema selle mõttelise kolmnurga kolmandale küljele.

Kolmnurga kolm otsa

Mentaalselt kauge ja kargena tunduv põhjamaa pole meist ju füüsiliselt kuigivõrd eraldatud. Samamoodi ka praegune Venemaa Föderatsiooni nime all tuntud riiklik nähtus, kus järjekordne katkestus on praegu parasjagu käimas, sügavam ja sisulisem kui me seda tajume.

Või mis meie, venemaalased ise ilmselt ei saa absoluutses enamikus ise aru, et nende ajaloolise arengu kulg on jälle katkemas, sest nad on läinud peamiste väärtuste kallale, mis võiks neid lähendada läänelikule mudelile. Need on inimelu ja omandi puutumatus, mille kaitsel on riik, ühiskond ja kohtusüsteem koos neljanda võimu ehk ajakirjandusega.

Nende katkesuste nimi ja olemus on pea alati olnud sõda. Sõda kirjutab korstnasse kõik, nii võlad kui elud, moraali kui eetika. Ethose, pathose ja logose, kui soovite.

Venemaal on praegu murdumas kõik. Õigussüsteem muutub naeruväärseks mitte ainult rahvusvahelise, vaid ka siseriikliku õiguse mõttes. Kallaletung Ukrainale ühelt poolt, vangide mobiliseerimiseni (vt Jevgeni Prigožini fenomen) ja enam kui 30 aasta taguste erastamistulemuste ümbervaatamiseni teiselt poolt (Tšeljabinski metallurgiakombinaadi juhtum kui värskeim näide). Aleksei Naval’nõi kui absoluutselt kristalliseerunud poliitvangi juhtum on lihtsalt parim illustratsioon selle sõna kõige halvemas mõttes.

Muutuste takerdumine piiridel

Jah, tõsi küll, selles kõiges ei ole midagi esma- ega erakordset. Sellest, kui kiirelt ja reljeefselt võivad välja kujuneda kardinaalselt erinevad eetosed, räägivad nii Ida- ja Lääne-Saksamaa või Põhja- ja Lõuna-Korea näited.

Mõeldes aga sellele, et mis võiks meile olla sellise „katkestusta kuningriigi“ parimateks näidisteks, on ilmselt Šveits, mis on oma absoluutse enamike sotsiaal-majandusliku-poliitilise mõõtkavade mõttes erandlik. Küsimus pole mõistagi kuningriigis kui valitsusvormis, vaid ilma katkestusteta kulgemises.

Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et me peaks kogu oma olemuse ja eluenergia suunama sinna, et praegu meie idanaabri poolt peetav pseudkonservatiivne sõda Lääneliku elukorralduse vastu, reeglipõhisuse vastu ja labase jõukesksuse poolt ei tekitaks järjekordset katkestust mujal kui vaid Mordoris endas.
---
lugu ilmus siin

Friday, February 16, 2024

Naval'nõi surm võib osutuda Pyrrhose võiduks Kremli jaoks

Kremli jõhker surve ei ole suutnud murda suurimat vastuhakkajat välispoliitikas ehk Ukrainat. Kuid nüüd saavutati suurima sisepoliitilise vastuhakkaja ehk Naval'nõi surm. 

Mis iganes ei saanud selle äkksurma põhjuseks ning kuidas iganes ka suhtuda Naval'nõi isikusse, on märgiliselt asi selge ja Kremli jaoks väga vastik. Türmi pandud kõige nähtavam opositsionäär suri vanglas keset lõputuid ja üha uusi kohtuprotsesse. 

Ühest küljest võiks ju seda tõlgendada Kremli eduloona. Märgina stiilis: "ärge mõelgegi meile vastu hakata!" 

Teisest küljest võib see aga saada ka Pyrrhose võiduks. See tähendab võiduks, mis kaasneb nii suurte tagasilöökidega, et on hullem kaotusest. 

Juhul kui Naval'nõi surm peaks mõjuma piisava raputusena ning tooma tänavatele piisava koguse inimesi, siis peaks Kreml vastama uue vägivalla-lainega. Aga ka kõige vägivaldsemal režiimil saabub kunagi oma purunemispunkt.
---
lugu ilmus siin

Monday, February 12, 2024

Välistund. Venemaa ja Ukraina

- kolmnurk Trump/NATO/Venemaa

- see veider kõneakt, mida nimetatakse "Putini intervjuuks" meenutas kõige rohkem võitleva ateisti palangut, kes on valmis kireliselt rääkima sellest, et jumalat pole olemas - nii nagu Puutin rääkis sellest, et Ukrainat pole olemas

- see veider elektoraalne akt, mida nimetatakse "presidendivalimisteks" Venemaal, räägib väga kõnekalt selle süsteemi kildudeni minevast jäikusest, mida eelkõige hoiavad koos hirmuõhustik ja innukus kohtadel

- kas Nadeždin andis lootust muutusteks?

- miks süsteem surub maha kõike, mis tundub kontrollimatuna

- kas see Venemaal toimuma hakkav toetushääletus Puutinile (mitte valimised!) võib kaasa tuua suuremat survet Ukrainas?

- reeturite fenomen venemaalaste maailmatunnetuses, miks nii Balti riike kui Ukrainat ja konkreetselt Oleksandr Sõrskõid tajutakse reeturitena

- sõjad kui tehnoloogilise hüppe võimalused, mistõttu Ukraina sõjas võib muudatuse tuua mitte suurem mürkude arv, vaid toimuv uus võidurelvastumine uute relvasüsteemide osas

- kas liitlaste tegevuse koordineeriva rolli nihkumine USA'lt NATO'le on hea või halb mõte

Saatejuht Astrid Kannel, külalisteks Indrek Kannik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Friday, February 9, 2024

Venemaast Sihikus

Venemaal valmistutakse mühinal "elektoraalse tsükliga seotud sündmusteks"

- Tallinnas toimuvad need samamoodi nagu kaaperdatud Krimmis ja sellest on kahju

- VF ratsionaalsuse teistsugusus

- alternatiivsete kandidaatide, täpsemalt Nadežhdini rollist

- mis võiks olla muutumise mehhanism

- kellele toodetakse uudiseid Ukraina jagamise uudiseid

Stuudios Timo Tarve, Ainar Ruussaar ja Karmo Tüür, saatelõik järelkuulatav siit

Thursday, February 8, 2024

Разбор полётов: Türgi, Põhja-Iiri, Ukraina, Venemaa

- Türgi kasutab ära oma üsna asendamatut rolli NATO's ja kompab kogu aeg piire, et kui vastuvoolu ta võib ujuda, mh ka kutsudes Putinit külla

- Põhja-Iirimaa ja "valetpidi käituv" Inglise impeerium

- miks levivad visalt jutud Zalužnõi oma kohale mahavõtmise kohta

- Venemaa ja "elektoraalse tsükliga seotud sündmus"

Saatejuht Andrei Titov, külalised Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Thursday, January 25, 2024

Разбор полётов: Ust-Luga, ukrainlaste asualad, Norra, Slovakkia

- droonirünnak Ust-Luga sadamakompleksile on löök VF eliidi erogeensesse piirkonda, kuna selle väljaehitamine ja kaubavoogude ümbersuunamine oli riiklik auasi + paljude rikastumiskoht

- "ukrainlaste ajalooliste asualade" väljakuulutamine UA riiklikul tasandil on omamoodi vastus agressiivsele "Russkii Mir" kontseptsioonile

- Norra sõjaväe juhtkond soovib kasutada võimalust ning taas üles ehitada aastakümnetega nõrgendatud kaitsevõimet

- Slovakkia kui Ukraina piiririik on geopoliitiliste mõjuvõitluste keskmes

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Sunday, January 21, 2024

Hamas ja Putin

Mingis veidras mõttes on Hamas tegevus ratsionaalsem kui Vladimir Putini oma. Samas – ratsionaalsusel on erinevaid vorme.

Missugune kummaline võrdlus, kas pole? Et mis on ühist ühel üsna hajusal terroristlikul organisatsioonil ja vägagi konkreetse riigi konkreetsel pealikul? Noh peale selle et nad mõlemad kasutavad toorest ja ebainimlikku vägivalda naaberriigi kallal?

Alustuseks üks samavõrra kulme kergitama panev numbriline lähedus. Ehkki Hamas kui konkreetne nähtus tekkis alles 1980’te lõpus, on tema alged üsna üheselt viidavad tagasi Iisraeli loomise aegadesse cirka 76 aastat tagasi. Vladimir Putini vanus on praegu 71 aastat, kuid ka tema sisuline formeerumine praeguse türannina algas 80’te lõpus/90’tel seoses praeguse Venemaa Föderatsiooni moodustumisega NSVL varemetel.

Emotsionaalsed sarnasused

Kui nüüd vaadata numbritest mööda ja otsida olemuslikke sarnasusi, siis mõlemad tegelevad mingisuguse, nende peades eriti akuutsena tajutava ebaõigluse tõrjumisega, kunagise poolmüütilise õigluse taastamisega. Kas ülejäänud maailm seda samamoodi tajub, pole esimese hooga oluline.

Hamas vaenab Iisraeli riigi loomist, seda nii vahetu territoriaalse ühikuna kui ka laiema Läänest tuleneva ebaõigluse kehastusena. Selle seltskonna nägemuse kohaselt peaks olema tegemist jagamatu Palestiina territooriumiga, kus misiganes muul riiklikul moodustisel pole lihtsalt kohta. Eriti veel, kuna kõigis vastavates käsitluses on Iisrael lihtsalt USA omamoodi käepikendus, nö Suure Saatana kehastus maapeal.

Putin vaenab Ukraina riigi loomist ja seda üsna samasugustel motiividel, manades seda nn Vene maailma lahutamatuks osaks. Jättes väga hoolikalt valitud ajaloolistel/kulturoloogistel väidetele tuginedes arvestamata, et Ukraina argumendid omariiklusele on vähemalt sama veenvad kui Moskoovia omad. Ja samamoodi rääkides, kuidas kõik see on eelkõige kurikavala Lääne, eriti USA niiditõmbajate vandenõu „tõelise ja õiglase maailmakorralduse“ vastu.

Näilised erisused

Esimene ja suurim erinevus on osapoolte staatuses. Putini Venemaa on vaatamata kõigele vägagi tunnustatud ja näiliselt isetoimiv riiklik moodustis, eriti veel tema koha tõttu ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena – ükskõik kui vaieldav poleks ka tema õiguspärasus vastava koha hoidjana. Hamas on aga enamikus maailmas tunnustatud vaid terroristliku organisatsioonina, mis hoiab oma kontrolli all üsna kitsukest maariba Vahemere idarannikul.

Teine erinevus on sisuline – Hamas kui nähtus müüb terroriteenust, kasseerides selle eest sisse kahelt poolt tulevat rahavoogu. Ühelt pool need tinglikult idapoolsed tegelased, kes rahastavad ühenduse tegevust lahingrusikana Lääne vastu. Teiselt poolt aga pehmesüdameliste läänlaste rahastus, kes on valmis üsna lõputult pumpama vahendeid Hamasi taskutesse, lootuses et midagi pudiseb ka väljakuulutatud humanitaarprojektidesse, toetamaks pantvangi staatuses olevat Gaza sektori rahvast.

Venemaa aga müüb tooraineid ja relvi, teostades selle eest terrorit oma naaberriikide kallal, millest Ukraina on lihtsalt värskeim ja veriseim näide. Nii suur kui poleks ka see näiline erinevus, on tegelik sarnasus see, et neid üüratuid ressursse (nii raha kui inimelude mõttes) ei kulutata mitte heaolu rajamiseks oma territooriumil (kui eliit välja arvata).

Ratsionaalsuse mitu palet

Üks suurim valestilugemine, mida Lääs teeb tihti nii Putini kui teiste taoliste tõlgendamise puhul, on omaenda kaupmehe-mentaalsuse projetseerimine teistele. Eeldus on siin see majanduslik-kaubanduslik ratsionaalsus, et kas „see-ja-see tegevus tasub ennast majanduslikult ära“

Sellise rahas mõõdetava ratsionaalsuse kõrval on aga olemas ka emotsionaalne ratsionaalsus. Et kui millegi tegemine paneb mind ennast hästi tundma, siis on see tegevus ju ratsionaalselt tõlgendatav, kas pole? Maksku see mis maksab!

Kui naabri ukse kirvega segipeksmine ja ukse taga peituvate inimesta tõurastamine paneb tegutsejat tundma ennast alfa-isasena ja elu-peremehena, siis on ju kõik sellega seoses kantud kulutused ja võimalikud mainekahjud täiesti õigus- ja ootuspärased, või mis?

Miks aga Hamas tegevus on selles kontekstis ratsionaalsemgi kui Putini oma? Aga see, et Hamas’il on õnnestunud oma lugu paremini müüa. Tal on olemas fanaatiliselt / väljapääsmatusest meeleheitev toetajaskond enda poolt kontrollitud territooriumil, lisaks päris häälekas kisakoor ka kõikjal Läänes ehk oma põlisvaenlase tagalas. Venemaa toetajad aga alles kompavad võimalusi, kuidas sellelsamal tähelepanu ja ressursside turul endale enda „velitšiele“ väärikalt võimsaid toetajaid leida.
---
lugu ilmus siin