Разбор полётов: USA, Hezbollah, Johnsoni rahuplaan, Ungari santaaž

- USA presidendivalimistes toimus ratsukäik, kus senine president Joe Biden loobus uuele ametiajale kandideerimast

- Iisraelil tuleb lisaks HAMAS'ile tegeleda ka Hezbollah ohjeldamisega, siin on oht tõeliselt verise konflikti puhkemisele

- Boris Johnson esines millegagi, mida osad nimetavad tema rahuplaaniks, osad jällegi Trumpi sõnade ümberjutustuseks

- Ungari - Ukraina suhted teravnesid taas, seekord naftatransiidi tõttu

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harrei Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit.

Ühe nimevahetuse lugu kui peegeldus Russkii Mir sürreaalsusest

Lugu sellest, kuidas Tallinna tänavast sai Venemaa kangelase Dosjagajevi tänav.

Veetilgas võib peegelduda ookean, öeldakse. Peeglikillus terve maailm. Seda ookeanit tuleb ainult tunnetada, et piisapeegeldusest aru saada. Peeglikildu suuta asetada purunenud mosaiiki, et see lugu lahti rääkida.

Algne infokilluke on näiliselt tühine. Ühes Venemaa väikeasulas nimetati ümber mõne majaga tänav. Asjaolu, et see asum on sisuliselt Pihkva eeslinn, ei muuda seda sündmust kuidagi suuremaks, kuid annab meile ühelt poolt mõningase emotsionaalse läheduse. Teisalt aga peegeldab seda emotsionaalset fooni, milles elasid siiani Venemaa asukad.

Elada „nagu Läänes“

See foon seisneb selles, et Venemaa elanikel oli kuni veel piltlikult öeldes eilseni soov elada “nagu Läänes“. Nagu Euroopas. See ihalus peegeldus tuhandetes detailides, alates nt sõnast „euroremont“, mille taga oli arusaam inimlikult tehtud kvaliteetsest remondist. Sõnast „eurokindlustus“, mille taga arusaam inimlikust, bürokraatia- ja korruptsioonivabast liiklusõnnetuse järgsest asja-ajamisest.

Neid näiteid on veel müriaad, kuid hetkel on teistest olulisemad kaks. Nimelt rajati sellesse asumisse uuselamute kompleks „Euroopa“. Ja selles nimetati üks tänav nimega „Tallinnskii“. Just-just, kahe „n“iga keskel, mitte nii nagu nõukogude traditsioon ette näeb.

Ja siis veel samas rajoonis kubises muudest märksõnadest nagu Viini tänav ja Praha tänav, kaubanduskeskus Fjord Plaza ja kiirsöögikoht Burger King jne.

Ilmselt ei pea just pikalt seletama, mida kõik need märksõnad peegeldavad? Ja mida nad peegeldavad oma hiilgavas ühepoolsuses. Kui Venemaal nimetati enda ümbrust ümber euroopalike, läänelike maa- ja mõttemärkide abil, siis mina vähemalt ei tea, et siin Euroopas oleks enda ümbrust markeeritud venepäraste meemide abil. Seda võisid küll teha nn kuriuskliku vene maailma (Russkii Mir) adeptid, kuid see on pisut teine jutt.

Unituste puu raiumine

Nii et kui siiani venemaalased soovisid elada „nagu Läänes“, siis nüüd nad otsustasid astuda ristisõtta sellesama Lääne vastu. Või noh, nende eest otsustati. Otsustajaks see seltskond, kes soovib ära kasutada nõukogude märgisüsteemi ja kollektiivse mälu hoovad, selleks et hoida võimul enda heaoluskeemi garanti – Vladimir Putini nimelist meemi.

Üheks elemendiks selles sõjas on ka märkide sõda, nimetuste sõda. Formattimaks ümber oma rahvas lääneihalejast sõjakuulekaks, on vaja nende psüühika üle põlve murda. Raiuda nende ihaluste puu kaevikulaudisteks, kasutades sõjakirvest. Raiuda sellest välja senine märksõnade süsteem ja teha seda võimalikult grotesksel kujul, nii et armid jääks nähtavale, hoiatuseks ja meenutuseks.

Ja selle mentaalse vägistamise käigus sündis muuhulgas ka see loo alguses nimetatud ümbernimetamine. Tallinna tänavast tehti „Venemaa kangelase Dosjagajevi“ nimeline tänav. Tänav ei muutunud sellest suuremaks, laiemaks ega võimsamaks, aga märgimuudatus sai tehtud – kusjuures niimoodi, et kõik vanad teatmikud (sh veebis) mäletavad seda Tallinna tänavana. Aga tänava elanikud peavad minema passilauda ja mujale ametnike jutule, et teha dokumentidesse vastav muudatus.

Ah et kes on see kangelane? Venemaa sõjas Ukraina vastu hukkunud Aleksandr Dosjagajev. Üks mõtetult hukkunud mees paljudest, aga kellest otsustati teha kangelane ja maamärk, põlistamaks Russkii Mir eesmärke.

Mille poolest me erineme?

Kui ma sellest muudatusest lühidalt kirjutasin Facebooki seinal, siis üks kamraad esitas üsna õigustatud küsimuse: „Seleta lahti kuidas see ümbernimetamine erineb euroopa täpselt samasugusest tegevusest?“

Ausalt öeldes esimese hooga ei osanudki ma muud vastata kui et „kõik need kampaania ja konjunktuuri korras ümbernimetamised on pikas perspektiivis kentsakad. Ei ole me kuigi palju muutunud inimestena, alates nendest ammustest aegadest kui eelmise valitseja nimi kivitahlitelt välja raiuti või kujudel päid asendati.

Küsimus on vaid selle tegevuse motiivides, õiguspärasuses ja "õigluses", mida iganes see ka ei tähendaks antud ajahetkel. Riias Moskva tänava ümbernimetamine Latgale tänavaks on suht OK, kuna lihtsalt taastatakse tänava ajalooline nimi. Kõige vähem OK on aga tänavatele / parkidele jms isikunimede andmine lähtuvalt poliitilisest konjunktuurist“

Kuid ilmselt jäi see küsimus mind kripeldama. Peale rahutut und hommikul ärgates leidsin, et mu alateadvus oli leidnud sellele vastuse.

Sarnaste tegude erinevad lood

Formaalselt võttes on need kaks tegu justkui samanimelised: nimetatakse tänav ümber, tõukudes päevapoliitilistest suundumustest. Aga sisuliselt on tegu kahe erisuunalise protsessiga. Vene poolel toimus see tegu, toetamaks agressiooni ja selle aluseks olevat ühe füüreri hullust.

Siinpool pandi toime väliselt analoogne tegu, kuid motivatsioon on risti vastupidine - näitamaks tülgastust agressiooni ja füüreri vastu.

Pisierinevus? Nomaitea, minu meelest suur.

Ja vat sellistes, näiliselt pisikestes tilkades peegeldubki ookean, milles me elame ning mida oma tegudega kujundame.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Ungari, Ukraina

- "sihiti Trumpi, tabati Bidenit" - kogu see kaootiline protsess vallandas vandenõuteooriate laine, olles samas oma kaootilisuses parim tõend selle kohta, et konspiroloogia on vaid hädakatse seletada juhitamatuid protsesse. James Davis Vance vastuoluline kuvand

- Viktor Orbani soolo pole päris soolo, selle taga on ka üks teine Orban, seekord Balázs Orbán (nimekaim, mitte sugulane) ja Ungari välispoliitika instituut. St rahusvahelisel tasemel nö soleerides Viktor Orban ei improviseeri, vaid järgib tegelikult omamoodi läbimõeldud tegevuskava

- VF välisministri kõne ÜRO JN eesistujana kui näide VF taotlusest ümber korraldada eelkõige nn kolmanda maailma suhtumis USA'sse

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: NATO/Ukraina, Orban, valimised Prantsusmaal ja UK's, USA

- NATO juubelikohtumine oli sisuliselt Ukraina teemaline ning kandis ühte sõnumit: millal ja mis tingimustel Ukraina NATO'ga liitub, ei sõltu Venemaa arvamusest. Pigem isegi vastupidi - mida rohkem Venemaa ponnistab vastupidise nimel, seda kindlamaks saab liitumine

- Orbani "süstik-diplomaatia" tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Näib, nagu oleks Orbanil selle asja ajamisega mingi väga isiklik motiiv ning rahusaavutamine Ukrainas on vaid ettekääne

- nii Prantsusmaal kui UK's toimus valimiste käigus tinglikult "vasakpööre", vaatamata sellele, et eelnevalt räägiti üleüldisest parempöördest - nii vähe kui need terminid ka meile tegelikult midagi seletavad

- USA presidendivalimised on küll veel päris kaugel, kuid vastuseis senise presidendi jätkamisele kandidaadina on üha teravam

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kolm-pool gruppi rahuolematuid Venemaal

„Aga miks inimesed Venemaal ei tule tänavatele sõja vastu protestima?“ küsitakse tihti lääne publiku hulgas. Selles küsimuses kõlab veidi samasugust naiivsust nagu küsimuses: „miks inimesed stalinlike repressioonide ajal politseid ei kutsunud, et enda õigusi kaitsta?“. Kestva ja süveneva hirmu õhustikus muutub protestivalmidus alati õhemaks.

Veelgi olulisem on aga küsimus, et miks üleüldse peaks inimesed seal protestima? Kui selle eelduseks on oletus, et nad võiks ju tajuda, et nende riik peab ebaõiglast vallutussõda ja see on ju ometigi põhjus protestideks, siis pean teid kurvastama.

Alustuseks see asjaolu, et nö keskmine inimene, kes „poliitikaga ei tegele“ (populaarne kaitselause, mille abil ennast toimuvast välja lülitatakse) on tegelikult asjade käiguga pigem rahul kui mitte rahul. Nende jaoks põhiküsimus – kas tööd ja leiba jagub – saab praegu vägagi positiivse vastuse. Sõja hakklihamasinasse veetute asemel saab praegu tööd igaüks, kes vähegi soovib.

Tõsi küll, mõningane rahulolematus seoses sõjaga on vene ühisonnas siiski olemas, kuid enamasti on selle rahulolematuse olemus sootuks teine kui me seda väljaspoolt vaadates ette kujutame.

Sõjaväelased

Esimene rühm on üsna selgelt määratletav – need on kõikõimalikd mundrikandjad, nii päris sõjaväelased kui ka mobiliseeritud ja sundvärvatud seltskond. Tõsi küll, nad ei ole rahulolematud sõja kui sellise ja/või selle pidamise ajenditega. Pigem ollakse nördinud selle üle, et seda sõda peetakse andetult ja halvasti varustatult.

See on üldine, mitte ainult Venemaa fenomen, et üldiselt kipuvad kaevikutes istuvad mehed arvama, et staapides istuvad kui mitte just päris lurjused, siis vähemalt käpardid. Ning et tagalas tegelevad logistika ja varustusega varganäod. Vähemalt see viimane on Venemaa puhul ka päriselt õigustatud mõte.

Nii et see esimene ja kõige võimekam rühm on rahulolematu küll, aga mitte selle sõja ebaõiglase olemuse pärast, vaid pidamise meetodite pärast – see muuseas annab põhjust meenutada aasta tagust nn Prigožini mässu. Ja seetõttu ka ette kujutada, mida praegused organid teevad, et midagigi sellist edaspidi vältida.

Sõduriemad

Teine rahuolematute grupp on sama selgelt määratletav ja motivatsioonilt mõistetav – need on rindele saadetute emad ja naised.

Ei, ka nemad reeglina ei muretse selle pärast, et nende riik peab ebaõiglast röövsõda. Kuid neid nörritab, et miks sõtta peab minema justnimelt nende poeg/mees ja miks ei toimu piisavalt kiiret rotatsiooni. Et miks nende lähikondne ei saa piisavalt sageli puhkusele. Või siis juba fataalsema variandi puhul – et miks pole adekvaatset teavet ja õigel ajal ning mahus tehtud väljamakseid.

Ka see nö ohvitseride naiste / sõduriemade protest pole Venemaale ainuomane. Kuid siinne spetsiifika on see, et tihtipeale on kuskilt perifeeriast värvatud kahuriliha tema perekonna ainus lootus tuua koju korralikku sissetulekut, olgu siis elusa või surnuna.

Ettevõtjad

Kolmas grupp on veidi ebamäärasem oma sotsiaalsete parameetrite alusel, kuid mõistetav ajendite alusel – need on ettevõtlikumad inimesed, kelle majanduslik tegevus on rohkem või vähem seotud välismaaga.

Ja ka nende jaoks on laias laastus savi see, et mis motiividel riik sõda peab. Neid häirib aga see, et sõja tulemusena kehtestatud santsioonid piiravad tegutsemisvabadust.

Oh üllatust, sellest ettevõtlikumast seltskonnast enamik on oma vahendid ja varad viinud mingil hetkel ära Läände. Nüüd on juurdepääs nendele ressurssidele tõsiselt raskendatud ja see põhjustab ju mõistagi pahameelt.

Poolik ja nõrk hääleke

Viimane, see poolik grupike on väga ebamäärane ja laialivalguv. Need on kõrgendatud õiglustunnetusega kodanikud, kes tõepoolest saavad aru, et nende riik paneb toime kuritegelikku vallutussõda ja tapab õigustamatult inimesi, pole vahet kummal poolel rindejoont.

Kuid neid inimesi on vähe, nad on marginaliseeritud ja stigmatiseeritud. Neile ei anta sõna ja/või märgistatakse“välisagentidena“, surutakse riigist välja või pannakse türmi.

Nii et üldistatuna võib tõdeda, et jah, sõja tõttu rahulolematust vene ühiskonnas kindlasti leidub. Kuid ei, need grupid ei ole kuigi tõenäoliselt omavahel koostööd tegemas ning seetõttu nö rohujuure tasandilt puhkevaid proteste pole Venemaal ette näha. Vähemalt mitte seni, kuni riik niipalju ei nõrgene, et muutub tajutavalt rabedaks nii rindejoonel kui siseriiklikult.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: EL, Prantsusmaa, USA

- EL uued tippametnikud - kas nende määramine võib midagi muuta? Pigem mitte, sest EL on väga institutsionaliseeritud nähtus, kus isikute vahetamine muudab suhteliselt vähe. Küll aga võib konkreetne isik muuta ennast sellel või teisel positsioonil rohkem nähtavaks kui tema eelkäija ning seeläbi omandada ajapikku rohkem kaalu otsuste langetamisel.

- Ungari eesistumine EL Nõukogus - ka siin on muutuste potentsiaal väike, sest see poolaasta on enamasti täidetud EL uue parlamendi, fraktsioonide moodustamise, uute ametnike meeskondade ja kõigi osapoolte omavahelise kompamisega. Küll aga võib oletada, et Ungari sooib selle aja jooksul eelkõige ajada enda asja (saavutada suuremaid järeleandmisi enda suhtes) kui EL muutmise asja. Tõsi küll, selle protsessi tulemust ei tea keegi, sh ka Ungari ise, sest tegu on esmakordse üritusega.

- Prantsusmaa erakorralised parlamendivalimised pole veel läbi. Juhul kui tinglikult parempoolsed isegi saavutavad enamuse parlamendis, võib see ikkagi olla praegusele presidendile kasulik, kuna sel moel võib suureneda Macroni võimalus võita järgmistel, 2027.a presidendialimistel (kuna parempoolne elektoraat tõenäoliselt pettub, nähes kui vähe nende soositud poliitilised jõud reaalsuses suudavad ära teha)

- USA presidendivalimistes on kätte jõudnud hetk, kus demokraatidel on üsna viimane hetk älja vahetada oma kandidaat, et mitte lasta ennast liiga lihtsalt võita

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Põhja-Aasia

Valged laigud meie mõttelistel kaartidel võivad olla sama kõnekad kui sinna kirjutatud nimed. Mõnikord juhivad nad tähelepanu sellele, et meie kollektiivsed koordinaat-teljestikud on kuidagi vildakad, olgu siis kellegi tahte või meie enda mõttelaiskuse tõttu väändunud.

Kõige levinum teljestik, mille läbi me ümbritsevat geograafilist ruumi enda ja üksteise jaoks arusaadavaks muudame, on ilmakaarte alusel. Levinuim ja ühtlasi neutraalseim, st teaduslikum, mõõdetavaim ja objektiivsem.

Sellele geograafilisele põhjale lisanduvad veel mitmed erinevad kihistused, antud hetkel oluliseimatena poliit-geograafilised ja geopoliitilised. Esimene neist märgistab mingeid territooriume riikliku kuuluvuse, teine aga soovmõtlemise kaudu.

Erinevad kihistused kaardil

Poliit-geograafiline maailmakirjeldus lõhnab samamoodi teaduslikkuse järele, sest näivalt peab see vaid kuiva raamatupidajana arvet, et „see kuulub sulle, see mulle“. Tegelikkuses on siin aga juba paras annust subjektiivsust, sest tihtilugu on see kuuluvus vähemalt ühe osalise poolt vaidlustatav.

Antud artikli kontekstis on ehk sobilikuim markeerida erinevust neutraalsena kõlavate riiginimede Põhja- ja Lõuna-Korea ja nende omakeelsete, kaugelt vähem neutraalsete versioonide vahe, kuid selle lahtirääkimine viiks meid loo põhiteemast liiga kaugele.

Geopoliitiline kihistu lisab siia kõige vähemteadusliku, kuid emotsionaalselt laetuma kihistuse. Kõige sobivam näide siinkohal on nn Südamaa teooria, mille külge ju puht loomuldasa peaks kuuluma kõik, mis südant ümbritseb, kas pole nii?

Kõik ilmakaared pole võrdsed?

Aga nüüd tuleme tagasi meie loo nimeandja juurde. Olen kindel, et praeguseks hetkeks on enamik lugejaid nõutult oma mõttelist gloobust käes keerutanud ja mõelnud, et millest üldse juttu käib?

Lõuna- ja Põhja-Euroopa on ju vägagi olemas, kas pole? Ida- ja Lääne Euroopa samuti. Eks need piirid on veidi hämused, aga lõppeks saame me enam-vähem ühtemoodi aru, et misasi võiks olla ka Kesk- või minupoolest kasvõi Kirde-Euroopa. Igaüks tähistab mingit regiooni, kuhu kuulub mitu-setu riiki, kuid moodustavad vähemalt mingigi arusaadava mõisteruumi, mille abil me lootusetult kirjut maailma veidi lihtsamaks enda jaoks mõtleme.

Jättes kõrvale Antarktika erijuhtumi, siis saame me enam-vähem hakkama iga kontinendiga, aga Aasia puhul näikse meie tajuruumis olema midagi teisiti. Selles koordinaadistikus on küll ilmselt oma koht olemas Kagu- ja Kesk-Aasial, kas pole? Esimesse kuuluvad ligi tosin riiki Indo-Hiina poolsaare kandis, teise vanema põlvkonna jaoks koduselt kõlavad „stanid“

Ida- ja Lõuna-Aasiaga saame ehk ka kuidagi hakkama, läbi häda mõtleme välja ka läänepoolse otsa riigid.

Aga mis kurja on lahti siis selle „Põhja-Aasiaga“, mis näib meie jaoks millegi liigsena nagu 10 kilone sepavasar kullassepa töökojas?

Siber kui varimõiste

Vaata häda on selles, et mingite pikkade ajaloolis-pedagoogilis-kultuuriliste kanalite kaudu on selle mõiste meie peas asendanud Siber. Ja vaata siin tulebki see kõige huvitavam osa. Öeldes sõna Siber, siis asetub sinna taha võrdusmärk Venemaaga. Sest et Siber on ju ometigi Venemaa orgaaniline osa, kas pole nii, eksju-onju mõistagi. (Seda viimast tuleks öelda võimalikult veenva häälega, isegi väikese ähvardusega, peas vene imperaatori troon ja suunurgas Stalini piip).

Kui me nüüd aga suudaks sõna „Siber“ asendada enda peas mõistega „Põhja-Aasia“, siis muutuks meie ruumitajus nii mõndagi. Lükates kõrvale Siberi kattevarju, jõuaks meile kohale, et kunagi suutis Vene impeerium endale allutada Kesk-Aasia, kuid pidi hiljem nõrgenedes sellest loobuma. Suutis kunagi vallutada Põhja-Aasia, peab ehk kunagi loobuma sellestki. Mis selles siis nii erilist ja üleloomulikku oleks?

Lõpulõigus aga tunnistan üles, et kogu selle mõttekäigu lükkas minu peas lahti hea kolleeg Rein Taagepera, kes esitas mulle lihtsa küsimuse: „misasi on Põhja-Aasia?“ Olen talle selle eest siiralt tänulik, sest sain enda teadvuses pisut maha nühitud ühe järjekordse valge laigu, millest ma ennem teadlikki polnud.
---
lugu ilmus siin