Разбор полётов: USA-VF, Saksamaa, Ukraina

- Trumpi meeskonna ponnistused taasalustada VF-Ukraina läbirääkimisi tunduvad asendustegevusena, varjamaks ebaedu Iraani küsimuse lahendamisel. Paraku pole ühtegi uut ja toimivat lahendust Venemaa röövsõja peatamiseks seni veel välja käidud, nii et optimismi siit ei paista

- AfD suurim häältesaak ühe liidumaa parlamendivalimistel ei pruugi veel talle anda teed võimule, kuna absoluutset enamust ei saadud ja ülejäänud osapooled ei soovi temaga koalitsiooni astuda. Seni pole AfD veel valitsusvastutust kandnud ühelgi tasemel ning seetõttu pole ka teada, missuguseks võiks kujuneda tema tegelik käitumine - on võimalus et see saab erinema ägedast valimiseelsest retoorikast

- Ukraina peaprokuröri tagasiastumine petukõnede kontoritele "katusepakkumise" eest avab kahjuks veel ühe inetu loo korruptsioonist, kuid õnneks on see ühtlasi ka lugu sellega võitlemisest

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Olukorrast Mordoris Kuku Sihikus

President Donald Trumpi saadikud Steve Witkoff ja Jared Kushner kohtusid Moskvas Venemaa diktaatori Putiniga. Millest Moskvas kõneldi, seda me ei tea. Venemaa diktaator rõhutas pressiesindaja teatel vajadust tegeleda konflikti algpõhjustega, mitte selle lõpetamisega. Mingeid vahendatud läbirääkimisi ei ole Putinile vaja?

Puutinile on vaja läbirääkimisi, aga mitte sõja lõpetamist. St, tema jaoks on väga meeldiv, kui tema juurde saadetakse läbirääkijaid, sest siis ta tunneb et teeb õiget asja. Ta on oluline, tema juurde saadetakse palujaid, temaga räägitakse olulistel teemadel. Kui ta aga lõpetaks sõja, siis ju saadikuid enam ei tuleks

Venemaa meedias võis kohata irooniat Witkoffi ja Kushneri visiidi üle, neid nimetati “Vitekiks ja Zjatekiks”. See tähendab ju üleolevat suhtumist Trumpi saadikutesse, millest nad ise ilmselt aru ei saanud kuid millest salateenistus neile loodetavasti teada andis?

Neid tegelasi on ju tõepoolest keeruline tajuda kui tugevaid läbirääkijaid, kes tuleks ja esitaks omapoolsed nõudmised. Neid tajutakse nõrgana, kuna nad tulevad palujana

Georg Kennanni pikk telegramm 1946 aga õpetab meile, et kui VF tajub nõrkust, siis ta esitab järeleandmise asemel hoopis uued nõudmised

Venemaa presidendi abi Juri Ušakovi sõnul arutati majandusküsimusi ja Venemaa-Ameerika ühendprojekte. Trump tahab Putini Venemaaga ikka asju ajada ja Putin vist Trumpi juhitud Ühendriikidega ka?

Piitsa ja prääniku asemel näib USA pakkuvat ainult präänikut. Midagi stiilis: „lõpetage ära ja siis me saame hakata koos äri ajama ning palju raha teenima“. Trumpi nägemus endast on ju eelkõige „ettevõtja“, kes on juhuslikult ka president ning eks vene pool oskab seda ära kasutada.

Tegelikkuses polnud USA VF jaoks ennem sõda kuigi oluline majanduspartner ning praegu on see ajaloolises madalseisus

Kuid eks see majandusliku ärakasutamise hoob töötab mõlemas suunas. USA teab päris täpselt, kui kehvas seisus on VF rahandus ning üritab seda ahvatlust ära kasutada.

Tekkimas on justkui mingi suur kolmnurk, kus Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa sooviksid maailmas mõjusfäärid ära jagada. USA saaks Gröönimaa, Venemaa saaks Ukraina ja Hiina saaks Taiwani ning kõik oleksid rahul – sellist Trumpi unenägu olen ma iroonilistes kommentaarides kohanud. On see ainult unenägu?

Unenägude seletamises olen ma kehvake, kuid terake tõtt siin on küll. Ma pole küll kindel, kas ja kuivõrd Trump tahad Gröönimaad, kuid ta tahab saada kontrolli maailma olulisemate kaubateede üle, sest nende kaudu saaks kontrollida turge, mh nafta hinna kõikumisi. Gröönimaa on lihtsalt tugipunkt, mille kaudu kontrollida GIUK gap (Gröönimaa-Islandi-Ühendkuningriigi ava), mingis mõttes võrreldav Hormuzi väinaga, ainult et tohutult suuremas mõõtkavas

Kümne päeva pärast on Venemaal Riigiduuma valimised. Ükskõik, kas ja kuidas tulemusi võltsitakse või mõjutatakse, on need ette teada ja Putini partei Ühtne Venemaa võidab taas valimised. Aga rahulolematus Venemaal kasvab – bensiininappus ja piirangud internetile võiksid ju mõjutada vähemalt valimisaktiivsust?

Ei, valimisurnid viiakse kohale ja riigile olulised veebriessursid toimivad üldjoontes ikkagi

Valimisaktiivsus, nii nagu ka tulemus on ju tõlgendatavad omamoodi usladushääletust võimude tegevusele (see tähendab sõjale) ning selles ei saa lubada suuri kõikumisi

Valimisaktiivsus on olnud läbi aegade sellistel valimistele 50-60% vahel, usun et nüüd joonistatakse samasse vahemikku

Levada keskuse viimased uuringud näitavad, et Putini populaarsus oli augustis 76 protsenti, viimati oli see nii madal veebruaris 2022. Kui Putinile neist toetusnumbritest räägitakse, siis väga murelikuks see teda siiski tegema ei pea? Venemaa tänane võim püsib ja opositsiooni Venemaal ei ole praegu ja ei ole ka pärast 20. septembri valimisi?

Küsimusele küsimusega vastata pole küll viisakas, kuid kas on siis mõnda nähtavat alternatiivset liidrit, kes pretendeeriks võimu ülevõtmisele? Kuni seda pole ...

Isegi Hiinas ja Põhja-Koreas räägitakse, kes on piisavalt mõjukas, et võiks pretendeerida millelegi, VF’is seda vähemalt praegu isegi ei sosistata

Parempopulistlik partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) on muutunud selle riigi populaarsemaks erakonnaks. Muuhulgas lubavad nad võimule tulles kaotada sanktsioonid Venemaale. Kas Moskval on tõpoolest mõju sellise riigi poliitikale, nagu seda on Saksamaa? Seda ajal, mil on tõestatud, et droonirünnaku Leipzigi lennujaamale korraldas Venemaa?

See pole mitte niivõrd Moskva mõju, kuivõrd „ostalgia“, mida ida-Saksas AfD edukalt ära kasutab. Seal piirkonnas on AfD populaarsus hetkel 44%, mujal riigis 28%.

mida AfD aga hakkab tegelikult tegema, juhul kui ta päriselt võimu juurde saab, seda ei tea keegi, ilmselt nad ise ka mitte. Tavaliselt juhtub nii, et valimiseelses tuhinas radikaalset juttu ajavad jõud osutuvad võimu juures üsna pragmaatiliseks

---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA-VF-Iraan, Island

- CIA ülema visiit Moskvasse tekitab järjest ja ikka veel küsimusi: mis ja miks see toimus? Isiklikult jään jätkuvalt selle juurde, et peateemana oli jutuks Iraan, seda enam et nüüd on ka järgnenud uued vastasikused rünnakud. Võimalik, et USA edastas hoiatuse, et Kreml ei asuks Iraani toetama, kuid Kreml pigem tõlgendab seda visiiti kui märki enda olulisusest, järelikult saab ta veel esitada mingeid nõudmisi.

- Puutini jutt jääkarudest ja mõõkvaaladest näib kui järjekordne episood mängust, mille nimetamine on: valitsemine absurdi abil. Kuni võimukandja saab sundida inimesi kuulama ja noogutades kaasa kiitma ilmselget lollust, seni suudab ta hoida alluvaid alanduses ja hirmus. Muuseas, sama võtet kasutab ka DT.

- Islandi referendum kui pehme ninanips Euroopa Liidule - Brüssel peab kõvasti pingutama, näitamaks ennast atraktiivsena. Islandi valijaskond ütles oma väikese, kuid siiski enamusega "ei" liitumiskõneluste taasalustamisele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siin.

Mordorist ja USAst TV3 uudistele

- CIA pealiku visiit Moskvasse võis peateema ehk Iraani kõrval puudutada ka Balti riikide julgeoleku küsimusi, kuid seda mitte omaette küsimusena. Balti riigid on lihtsalt osa suuremast julgeolekuruumist, mida VF on asunud aktiivsemalt ründama, kasutade selleks mitte-päris-sõjalisi meetodeid ehk hübriidvõtteid, alates süütamistest kuni piiraluste tunneliteni jne

- VF jaoks on kõik need riigid, kes tegelvad Ukraina (st nende strateegilise sihtmärgi) toetamisega rünnete sihtmärgiks (taktikalise tasandi sihtmärgiks). Väga laias laastus kõik need riigid, mis jäävad alates Saksamaast kuni VF piirideni. Eesti pole siin kuidagi erilisema tähelepanu all

- Muretsemine on kõige mõtetum energia kulutamise vorm, selle asemel tuleb tegutseda. Kui on droonioht, tuleb tegeleda sellega. Kui on inforünded, tuleb tegeleda nendega.

Saatelõik järelvaadatav siit.

Подробности: Iraan-USA-VF, Süüria, Armeenia

- CIA ülema poolsalajane visiit Moskvasse on kütnud tohutult konspiroloogilisi seletusi. Kõige lihtsam on siiski lähtuda sellest, mis on hetkel USA huvide hulgas esiplaanil - selleks on sõda Iraanis. Pakun, et käidigi Moskvat hoiatamas, et viimane lõpetaks Iraani toetamise või muidu ... ja see "muidu" võis olla ähvardus anda midagi olulist üle Ukrainale

- USA võttis Süüria maha "terrorismi toetavate riikide" nimistust, lubades sel moel aidata kaasa Süüria avanemisele rahvusvahelisele kaubandusele, rahavoogudele jne. See võib olla nö kompensatsiooniks Iisraeli tegevuse eest Süüria pinnal.

- Ukraina kauglöögid VF objektide vastu süvendavad vene eliidi probleeme, nüüd hakkab sama tegema ka Puutini ukaas, mis paneb neid suuromanikke kahvlisse. Kui nad hakkavad taastama nt naftatöötlemistehaseid, siis tabavad neid objekte uued löögid Ukrainast; kui aga ei hakka taastama, võib riik need objektid endale võtta.

- Armeenias puhkes otsene tüli praeguse peaministri (Pašinjan) ja endise presidendi (Kotšarjan) perekonna vahel. Tüli formaalseks põhjuseks on ekspresidendi klanni osalemine omaaegsetes korruptiivsetes skeemides. Sisuliselt aga üritavad peaministri vastased (ja ühtlasi venemeelsed) jõud tallata edasi Karabahhia teemadel, nimetades peaministrit reeturiks - ja nüüd peaminister vastab jõupositsioonilt

- Armeenia võimalik liitumine Euroopa Liiduga: mõlemale poolele kasulik blufimaiguline mäng. Ühest küljest on see kasulik Pašinjanile, näidates trääsa Moskvale ja demonstreerides seega oma otsustavust riik välja tuua senisest vene-mülkast. Euroopa Liidule on see kasulik, kuna iga rahvusvahelise ühenduse atraktiivsuse näitaja on liitumis-soov; teisalt aga on siin ka samamoodi VF nõrgestamise soov.

Saatejuht Jelena Savina, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ungari muutumise tulevased tagasilöögid

Iga samm vabaduse suunas suurendab soovi naaseda mittevabadusse. Suurim vastuolu vabaduse teel on selliste raamide ehitamises, mis lasevad vabadusel püsida. Vastuolu seisneb selles, et raamid on pigem mitte-vabaduse tööriist.

„Vabaduse raamid“ kõlab umbes sama vasturääkivana nagu „sõda on rahu“. Kuid ilma nende mehhanismideta libiseb ühiskond liigagi hõlpsalt mittevabaduse suunas.

Freedom House nimeline indeks näitab seda liigagi selgelt – autokraatiad teevad maailmas võidukäiku. Eelmisel aastal tegid 54 riiki (u 200’st) sammukese mittevabaduse suunas, sama kui vaid 35 parandasid oma näitajat. Ja see tendents kestab juba 20 aastat. Tõsi küll, see on lihtsalt tagasilibisemine 1900’ndate lõpus alanud ja omakorda u 20 aastat kestnud vabaduste laienemise lainelt.

Ungari väljarabelemine

Ungari teeb samme suurema vabaduse suunas. Uus valitsus Peter Magyar juhtimise all üritab kiirkorras läbi viia massiivseid reforme, vabastamaks oma riiki „orbanismist“, eelmise ja liiga kauaks oma ametisse takerdunud Viktor Orbani aegsetest mittevabaduse mustritest.

Mitmed muudatused on aga niivõrd kiired ja ragisevad, et võimendavad paratamatult saabuvat pendliefekti. Kuid kõigest järgemööda, ehkki muudatused on nii ulatuslikud, et leheloos saab neid vaid põgusalt markeerida.

Üks kõige esmasemaid ja nähtavamaid ning samas vastuolulisemaid on ametiaegade piirangute sisseseadmine peaministrile. See peaks olema see raam (tuletan meelde - vabaduse raam), mis peaks takistama eelmist peaministrit oma ametisse tagasi tulla.

Isiklikud vs institutsionaalsed tõkked

Halva ja ebaõiglasena mõjuvad need tõkked, mida kehtestakse konkreetse isiku suhtes ilma kohtuotsuseta. Sisuliselt viib Ungari praegu läbi lustratsiooni – puhastust eelmise režiimi võtmeisikutest, ilma et see eelmine režiim oleks kuulutatud kuritegelikuks.

Peaministri ametiaegadele seati tagasiulatuvalt piir 8 aastat. Maailmapraktikas ülimalt tavatu piirang, mille ainus positiivne aspekt on märk sellest, et uus peaminister ei kavatse ega saa ise klammerduda oma tooli külge. Samas kõik tajuvad seda kui konkreetselt Orbani vastast piirangut, kuna see välistab ligi 20 aastat ametis olnud mehe naasemist vanale kohale.

Ka parlamendiliikmetele seati samamoodi piirang, seekord 12 aastat. Jällegi mujal maailmas sisuliselt tundmatu võte, mis on mõeldud kandma samuti klammerdumise ja lubjastumise ning võõrandumise vastast signaali. Samas on arusaadav, et sisuliselt soovitakse sel moel parlamendist välja tõrjuda need inimesed, kes on orbaniseerumisele kaasa aidanud.

Muudatused kutsuvad esile tagasilöögi

Neid piiranguid ja jõulisi muudatusi on veel ridamisi. Vanusepiirangu seadmine ülemkohtu liikmetele. Eelmise presidendi ametist lahkuma sundimine ja uue ametissemääramine. Meedia ja riigiomandi mudelite muutmine. Jne, jne, jne.

Kõik see on arusaadav ja ilmselt ka möödapääsmatu sammude ahel, kuid tekitab loomuldasa kahekordse rahulolematuse. Esiteks on absoluutselt loomulikult rahulolematud need, kes lõigati lahti senistest toiteahelatest. Teiseks saabub varem või hiljem pettumus neil, kes muudatustele hurra hüüdes loodavad, et nüüd kohe-kohe läheb elu paremaks. Elu aga on inertne ning koheseid ja kestvaid muudatusi tavaliselt kas ei teki või nendega harjutakse liigagi kiiresti.

Ungari uus valitsus laob praegu kiirustades vanale majale – Ungari riigile – uut vundamenti. Sellist raamistikku, mis peaks takistama seda maja vajumast taas autoritaarsuse sohu. Ainult et maja asukad on inimesed ja seetõttu varem või hiljem hakkavad nad nurisema muudatustega kaasnevate ebamugavuste ja ümberõppimisevajaduse üle. Loosung „vana hea Orbani aeg“ tekib varem või hiljem.

---

lugu ilmus siin

Analüütikast: allikatest, väljunditest ja toetusest

Korduma kippuv küsimus: mis allikaid peaks jälgima, et saada võimalikult adekvaatne pilt VF’s toimuvast.

Lühike, kuid suht kasutu vastus on – erinevaid. Võimalikult erinevaid, sest iga allikas moonutab, kuid eri moonutustest saab kokku enam-vähem hea üldpildi.

Pikem: oluline pole niivõrd konkreetsete meediumite/isikute nimed, kuivõrd põhimõte, et jälgima peab kindlasti nii ametlikku-riiklikku kui opositsioonilist külge. Mõlemad moonutavad pilti, kuid eri suundades.

Sellele lisaks on mõtekas valida endale mingi neutraalne/lokaalne väljund, nt mingi konkreetse oblasti või linnakese ajaleht. Olgu selleks Petseri või Birobidžani kohalik väljaanne, soovitavalt mitu. Nendes pole eriti tsensuuri ja mõnikord leiab värvikaid päris-elulisi detaile, mis panevad suure pildi särama. Jah, enamasti jääb pilguheit nendesse nö tühjaks tööks, kuid õige kiirelt kujuneb välja oma filter, mis võimaldab kogu kohalikust ja vähetähtsast mürast eristada need üksikud lood, mida tasub läbi vaadata.

Kohekindlasti tuleb neile kolmele (ametlik, opositsiooniline ja kohalik) juurde vaadata sõltumatuid majandus-analüütikuid (nt Krutihhin ja Lipsits), politolooge (nt Medvedev, Galjamov ja Šulman), publitsiste (nt Šenderovitš), ironiste (nt Kaplan) jne. Muuseas, ka konspiroloogid ja padupatrioodid tulevad kasuks, kuid neid ma ei hakka isegi näidetena soovitama.

Parim üldise pildi saamiseks on vaadata nö almanahh-tüüpi saateid (nt the Breakfast show), mis ei keskendu ühele teemale pikalt, vaid annavad nö killustiku.

Peamine on aru saada, et enamik neist peegeldavad niikuinii üksteist ja samu teemasid. Täisoriginaalset kontenti pakuvad väga üksikud ja harva, sest geeniuseid on vähe. Kui juba kaks allikat räägivad ühest asjast (nt uuest seadusest, olulisest kõnest, intervjuust vms), siis tasub minna algallika juurde ja päriselt ise läbi lugeda.

Sel moel sõeludes tekivad varem või hiljem nö indikaator-lambikesed või marker-sõnad, mille pinnalt sõeluda välja enda jaoks olulisemad ja usaldusväärsemad allikad.

AI abil uudiste kokkuvõtteid olen proovinud teha, kuid see ei toimi minu jaoks. Nagu ütles üks tark inimene: hea analüütika on täpne ja ilmekas. AI poolt tehtu võib olla täpne, kuid ta pole ilmekas.

See kõik võtab aega, metsikult. Minul vähemalt 5-6 tundi päevas, mõnikord kõvasti rohkem, kuid sellest sünnivad väljundid.

Väiksemad-värvilisemad killud viskan ma oma FB seinale, proovides mitte üle 3-4 päevas panna, et mitte üle koormata. Kindlasti koos allikaga, sest nii on viisakas ja lugeja suhtes lugupidav, nii ei pea nemad aega raiskama allika otsimisele.

Suurematest teemadest ja tekkivatest üldistustest tulevad lehelood ja raadiojutud, mida lõppeks peegeldan oma blogis ja seejärel jällegi FB’s. FB on seni veel eestikeelse auditooriumi jaoks suurim väljund, olgu ta nii vigane ja mõnikord ärritav kui tahes. Kuna ma olen pigem tekstipõhine inimene, siis kõik need uuemad ja noortele sobivamad säutsu-, pildi- ja videopõhised sotsiaalmeediakanalid minu jaoks ei toimi.

Toetusest. Mõni aeg tagasi hakkasin oma (eelkõige autori-) tekstide juurde riputama „Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust“

See ei tulnud kergelt. Parematel aegadel olen toetanud ise võimaluste piires nii üksik-isikuid kui ühendusi, kes minu meelest seda vajasid ja väärisid. Nüüd on ajad muutunud ning südant kõvaks tehes panin ise selle lipukese välja.

Olen saanud nii toetust kui sõimu, enamasti muidugi ükskõiksust. Lugemisnäidikud on mõnikord sadades, mõnikord tuhandetes või koguni kümnetes tuhandetes. Toetusi on laekunud nii ja naa. Üksik pisi-, aga püsiteotaja. Paar enam vähem regulaarset. Üksikud vähe suuremad. Selle kuu sees paarkümmend, eelmisel u 80, üleelmisel rohkem eurosid.

Sandisti ütlejad on mh osundanud, et kuidas ma julgen midagi küsida, kuna olen ise ettevõtja. Minu pisibutiik elab aga paraku samas rütmis mis enamik selle sektori asutusi, st tuleb vaevu ots otsaga kokku. Oma honorarid ja muud tulud olengi suuresti suunanud tolle butiigi püstihoidmisele.

Seega: Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust:

personaalkonto:

EE782200221005150802