On kuulda imestavaid küsimusi, et miks Hiina kuidagi ei reageeri rünnetele, mis tabavad Iraani ja lähtuvad Iraanist. Sõjategevusele, mis ähvardab mitmel eri moel Hiina huvisid.
Vahetus plaanis on ju Hiina peamine ostja nendele energiakandjatele, mis lähtuvad Lähis-Ida piirkonnast ning on praegu takerdunud Hormuzi väina piirkonnas. Hiina veab meritsi sisse absoluutse enamiku oma majanduse toitmiseks vajalikku naftat (u 70%) ja ligi pool sellest tuleb justnimelt praegu kurjalt podisevast piirkonnast.
Pikemas plaanis on näha muster, kus USA praegune administratsioon kogu oma kaootilisuse juures tasalülitab neid riike, mida võis nimetada nii „kurjuse teljeks“ kui ka Hiina liitlasteks.Täpsemalt küll sõltlasteks, sest liitlasteks ei pea Hiina kedagi. Seega oleks ju loomulik näha Pekingit kuidagi ägedamalt reageerimas kui üldiste rahumeelsusele kutsuvate sõnadega ning oma kodanike evakueerimisega vahetust konfliktipiirkonnast.
Hiina ootab ja tegutseb
Aga see pole lihtsalt Hiina viis asjadele reageerida. Selle riigi tegevust võib (mõneti ekslikult) kirjeldada vana idamaise tarkusega: „kui piisavalt kaua jõekaldal istuda, võib näha kuidas hõljub allavoolu sinu vaenlase surnukeha“.
Õige on see tähendussõna selles mõttes, et Hiina ei kiirusta, ei sekku käratsedes ja relvatärinal. Kuid ekslik selles mõttes, et Hiina ei istu ning ei oota passiivselt. Ei, ta ootab aktiivselt, valmistub vastu võtma seda, mida jõe ehk ajaloo vool peaks ühel hetkel talle pakkuma.
Vaiksel nohinal ehitab ta oma kohaloleku võrku, mis on valmis enda embusse võtma igaühte, kes soovib Lääne sülemist lahkuda. Kasvõi terveid trobikonde, kui seesama Lääs peaks murenema.
Nägemus ebaõiglusest Hiina omanägemuses sündis kunagi ajalooline arusaamatus ja ebaõiglus. Hiina on ennast alati näinud (oma) maailma keskpunktina, kui mitte valitsejana. Kõik selle maailma äärealadel toimetajad, eriti Hiinale mitte-alluvad tegelased olid tühised putukad ja barbarid.
Kuid siis juhtus ootamatu ning see barbarite hõim Läänest ilmus oma arenenud tehnoloogia jõul kohale ning võttis üle sisuliselt üle kogu maailma. Peking tajub seda siiani kui Suurt Alandust (seda võiks kirjutada ka läbiva suurtähega, niivõrd vale ja väär on toimunu hiinlaste silmis).
Seejärel muutis Hiina oma taktikat, ehkki strateegiline eesmärk jäi samaks – taastada oma „õiglus“ ja maailma keskpuntki roll. Kuna alanduse võtmesõnaks oli tehnoloogia ja äärealade ootamatu mõju, siis hakkas ta nende kahe asjaga tegelema.
Karm konkurents Kopeerides, et mitte öeldes varastades Lääne tehnoloogiat, asus ta eba-ausas konkurentsis pakkuma odavamat teenust ning koondama enda kätte üha suuremat osa tööstusest, tootmisest ja logistikast.
2013.a väljakuulutatud megaprogramm „Üks vöö, üks tee“ raames asus Peking vaiksel nohinal endale vaiksel nohinal allutama olemasolevaid ja veelgi enam tulevasi logistika-radasid, ehitades lõputult välja sildasid ja sadamaid, maanteid ja sadamaid, raudteid ja sadamaid (kokku u 100 + sadamaprojekti, mis on kas nullist rajatud või vanadest ümber ehitatud).
Oh ei, ta ei teinud seda heast tahtest ja arenevate majanduste edendamise huvides, vaid andmaks lühiplaanis tööd ja rakendust oma betooni- ja terasetootmisele ning pikas plaanis nende kaugete maade sidumiseks enda huvide teenendamisega. Eriti demograafilise plahvatuse künnisel oleva Aafrika puhul on see preventiivne tegutsemine tuleviku-dividende andev.
Lagunemine pole paratamatus Nüüd on sellele terase ja betooni initsiatiivile ... ptüi, ikka Ühe vöö ja ühe tee algatusele lisandunud veel kaasaegsed sideühendused ja AI, omaenda rahvusvaheline panganduskeskkond CIPS (kui alternatiiv lääne SWIFT’ile) ja muud pika-ajalised suuremahulised lepngute süsteemid.
Ei pea olema just eriline ajuhiiglane, et näha, kuidas Pekingi strateegid mõtlevad ja loodavad Lääne-keskse maailmakorra lagunemise peale, rajades langevate ning alternatiive otsivate tükkide püüdmisele oma võrku.
Ma ei väida, et Lääne langus ja kõigi siinsete omaenda turvavõrkude ja liitude lagunemine on vältimatu. Ka ei arva ma, et loo alguses viidatud madin Iraani ümber on viimane õlekõrs langeva Lääne kaamli seljale. Kuid ma näen, et Hiina loodab ja tegutseb. Ja ma ei taha kellelegi seda saatust, et sattuda Hiina ebainimlikku haardesse. Näen ka Hiina-tsentristliku maailmaprojekti nõrkusi ning võimalust, et see kunagi ei teostu. Kuid sellest kõigest peab teadlik olema ja võimalusel vastu töötama.
---
