Wednesday, January 25, 2023

Mitte lagunemine, vaid ümberkujunemine

Venemaa on meie enda lühikeses ajaloopildis ümber kujunenud vähemalt kahel korral. Üks kord NSVL lagunemise aegu ja teine kord Puutini võimustumise järel. Uus muudatus on ilmselt taas lähenemas.

Kogu selle jutu tõukekohaks on viimase aasta jooksul kuuldud ja räägitud jutud Venemaa peatse lagunemise teemal, mis said tuult tiibadesse eriti peale seda, kui Venemaa sissetung Ukrainasse takerdus ja hakkasid tulema tõsisemad tagasilöögid.

Peamiseks tajuhäireks on sel teemal rääkides käärid Venemaa näilise suuruse-stabiilsuse vahel ühelt poolt ja teisalt väga dramaatiliste sõnade nagu „kodusõda“ ja lõplikuna kõlava sõna „lagunemine“ vahel teiselt poolt.

Venemaa on ümber kujunenud korduvalt

Tõepoolest on keeruline ette kujutada seda, et Venemaa laguneb umbes samamoodi nagu kukub kildudeks vaas. Et ennem oli Moskva poolt kontrollitav ja kooshoitav territoorium ning järgmine hommik seda enam pole. Ning et purunenud vaasi killud hakkavad omavahel sõdima, püüdes allesjäänud ressursse enda kasuks pöörata. Või siis vastupidi, et needsamad killud hakkavad kõigepealt sõdima ja siis selle tulemusena puruneb vaas ehk Venemaa mööda tekkinud mõrasid.

Sellest ajast, kui piltlikult öeldes proto-Venemaa osad ehk nt Novgorodi ja Pihkva vabariikide väed omavahel piike ristasid ning üheskoos või eraldi üritasid moskoviite tõrjuda, on tõepoolest palju vett ja verd voolanud ning ajalugu sedapidi tagasi ilmselt ei pöördu.

Kuid see ei tähenda seda, nagu praegune Venemaa oleks monoliit, mis on kõrgemalt poolt kaljusele pinnasele asetatud ning sellega midagi juhtuda ei saaks. Kordan loo alguses olnud mõtet, et ainuüksi ühe inimpõlve jooksul (umbes 30 aastat) on Venemaa muutunud kahel korral.

Impeeriumi lagunemisest taastamise soovini

NSVL lagunemine tundus ennem selle protsessi juhtumist samamoodi ilmvõimatuna ja/või väheste ullikeste soovmõtlemisena. Nii paradoksaalsena kui see ka ei kõla, oli too protsess aga Venemaa mätta otsast vaadatuna aga omamoodi tervenemine või siis normaalse arenguvõimaluse saamine. NSVL koosseisus polnud ja Venemaal endal pealinnagi, Moskva oli impeeriumi halduskeskus ning väga suur osa aurust kulus lähemate ja kaugemate alade ning asjade korraldamisele.

Selle savijalgadel (nagu me nüüd kõik tagantjärele targana teame) kolossi lagunemise järel ei lakanud ju Venemaa olemast, eks ole nii? Venemaa oli ennem kuskil selle punaimpeeriumi sees olemas ning jäi nüüd omamoodi puhtamal, aga ka haavatamal kujul alles.

Jeltsini valitsemise aegadel ligadi-logadi toimunud demokratiseerumise protsess õnnestus aga impeeriumimeelsetel jõududel häbimärgistada ning pöörata riigi allesjäänud energia mitte tervenemise, vaid imperiaalse haiguse taas-süvenemisele.

Ukraina pole esimene katse, kuid võib jääda viimaseks

Nii algaski järgmine Venemaa ümberkujunemise uus laine, mille omamoodi kulminatsiooniks sai sissetung Ukrainasse. 1991.a territooriume kaotanud imperiaalne südametukse Moskvas hakkas killukeste haaval endale tükikesi taskusse toppima juba varem, kõige nähtavamal kujul Gruusia näitel ning kõige üldisemas mõttes sekkudes taas sõdadesse kaugel enda piiridest väljaspool (Süüria, Liibüa jne)

Ajaloolased võivad kindlasti maalida pikemaid pintslitõmbeid Venemaa pidevate muutumiste pildile, kuid see pole antud kirjatüki ülesanne. Politoloogina ma lihtsalt tõmban sellest pildist välja üldise mõtte – Venemaa kui loodusnähtus pole mitte igavene, ta on tekkinud ja arenenud läbi erinevate staadiumite. Käituda „heade venelaste“ moodi ja öelda impeeriumist pagenuna, et: „mis Venemaaga ikka juhtuda saab, tal on ju 1000-aastane hiilgav ajalugu, kultuur ja puha“ oleks minusugusel narr.

Venemaaga juhtub kogu aeg midagi. Küsimus on vaid kriteeriumites, et mille puhul on võimalik rääkida piisavalt olulistest muudatustest, et saaks öelda, et nüüd on tegu uue, muutunud olukorra ja Venemaaga. Kas nt Tšetšeenia uuel iseseisvumisel / eraldumisel oleks piisav mõju, et öelda, et „nüüd on Venemaa lagunenud“? Ilmselt vist eraldivõetuna mitte – samas on Moskva keskvõimu mõju nõrgenemise järel see üks tõenäosemaid stsenaariume, mis omakorda võib lumepallina käima tõmmata ka muud kesktõukejõud.

Universaalsed arengumustrid

Loo lõpetuseks palun lihtsalt ja emotsioonitult omaks võtta mõttekäik, mille kohaselt igal riiklikul moodustisel on olemas nii tõmbe- kui tõukejõud. Suurriikidel on need eriti tugevad. Kui territoriaalselt suurt riiki kooshoidvad jõud (nt raha ja/või vägivalla põhised) nõrgenevad, siis lihtsalt loodusseaduse paratamatusena tekivad tõukejõud. Kohalikud tegelased hakkavad üksteisele otsa vaadates küsima, et aga miks me peame Moskvale alluma? Täpselt samamoodi nagu Moskvas endas tekivad küsimused, et aga miks me peame „neid seal“ toitma?

Nii et kokkuvõtvalt – palun võtta võimalust Venemaa järjekordse ümberkujunemise osas veidi emotsioonitumalt, mitte endise asumaa elanikuna, lähtudes neimaihast või nostalgiast. Jätkem kõrvale isegi Ukraina sõjast tulenevad emotsioonid ning tõdegem – Venemaa pole eriline ega ammugi mitte müstiline.

Riikidena tuntud poliitilised süsteemid tekivad, arenevad, muutuvad ja kaovad. Venemaa pole erand.
---
lugu ilmus siin

Monday, January 23, 2023

Välisilmas Venemaa eraarmeedest

Kriminaalsuse seitse kihti Wagneri näitel:

1- kriminaal Prigožin (mitte ainult endine vang, vaid praegu uute kuritegude täideviija)

2- toob vanglatest välja teisi kriminaale (rõhutades, et tal on vaja "kriminaaleid talente, tapmaks ukrainlasi")

3- vangide väljatoomine karistusasutustest sellise moel on kriminaalne ehk seadusevastane

4- annab nendele vangidele kätte relvad, mis on kriminaalne tegevus

5- need relvad on ise kriminaalsel moel hangitud, st selline relvakäitemine on keelatud

6- sõlmib nende vangidega palgasõduriks olemise lepingu, kusjuures palgasõduriks olemine on kriminaliseeritav

7- viib nad kriminaalsesse sõtta

Teised eraarmeed küll teadaolevalt vangide värbamisega ei tegele, kuid ei ole sellevõrra vähem kriminaalsed. Riik aga ei taha vastavat seadusandlikku raamistikku luua, sest sellega tekiks vastutuste ja õiguste ahelad, mis sunniks riiki käituma õigusriigina

Saatelõik järelvaadatav siit, saatejuht Peeter Kaldre, kõnelemas Karmo Tüür

Välistunnis Venemaast

Kas Venemaal on ikka lõputult rauda ja mehi? Ning kuidas on selle kolmana olulise komponendiga, ilma milleta need kaks on üsna kasutud - motivatsiooni ja moraaliga? Üks väheräägitud aspekt nt moraali osas on mobiliseeritute ebavõrdsus, mille tõttu rikkamast regioonist sõttasaadetud mehed on paremini varustatud ja sel pinnal tõusvad nurinad/tülid ei aita kuidagi võitlusmoraalile kaasa.

Kombeks on joriseda et "ega need sanktsioonid ju ei mõju" ja rääkida vene sõjatööstuse võimekusest, nt II MS kontekstis. Aga siin ongi see üüratu erinevus, et toona toimis NSVL sõjatööstus Lääne toetusel, nüüd aga Lääne sanktsioonide all, seetõttu on olukord kardinaalselt teine.

Kas Venemaa sisesed võimuvõitlused võivad viia Venemaa lagunemiseni ... või pigem ümberkujundamiseni peamises mõttes - ressursside ümberjagamise ja poliitilise süsteemi mõttes? Armee ja eriteenistused üritavad tasalülitada uusi "turusolkijaid" vägivallaturul ehk siis erasõjavägesid.

Kõigest sellest ja mitmestki veel saatetunnis, mida saab järelkuulata siin, saatejuht Astrid Kannel, kõnelejateks Igor Taro ja Karmo Tüür

Friday, January 20, 2023

Разбор полётов: Saksa kõhklused ja Briti otsusekindlus, Jaapan/Hiina ühisõppus, Horvaatia venemeelsus?

- Ukraina toetamine Venemaa agressiooni tõrjumisel on jõudmas otsustavasse faasi, üks takistusi sellel teel on Saksamaa ebalus, kuid seda võiks aidata murda brittide teade soomustehnika üleandmise kohta

- Venemaale on alati meeldinud rääkida Indiast kui enda ja Hiina strateegilisest partnerist, kuid nüüd näitavad nii India-Jaapani ühisõppused kui ka muud märgid, et sellist liitlust pole kas kunagi olnudki või on see nüüd kadumas mure taha nii Vene kui Hiina agressiivsuse ees.

- Horvaatiast kostsid kõlavalt Vene-meelsed loosungid, kuid seda presidendi suust, kes on nii selles kui teistes küsimustes valitsusega teravalt eri arvamustel

Saate juht oli Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadet saab järelkuulata siit.

Wednesday, January 18, 2023

Postimees TV's Venemaast

- Rammsteini kohtumisel on oodata kui mitte muud, siis vähemalt lubadusi suurendada relvaabi Ukrainale

- Suurbritannia poolne tankide üleandmine on omamoodi psühholoogilise värava avamine, mis peaks hõlbustama ka teiste jaoks analoogse otsuse tegemist

- Saksamaal määrati ametisse uus kaitseminister, selline pealtnäha kosmeetiline muudatus võib hõlbustada loobumist senisest ebalusest Leopard tankide üleandmise osas

- Dmitri Medvedevi räpakas sõnavõtt Jaapani suunal aitab ainult kaasa selle riigi eemaldumisele senisest patsifismi-kursist

- Seoses Ukraina sõjaga on senisest nähtavamaks muutunud era-armeede tegutsemine seni monopoolselt riigi käes olnud nö vägivallaturul, süsteemsed osalejad üritavad nüüd uusi turusolkijaid välja tõrjuda

Sellest ja mitmest muustki sai räägitud Pavel Sobolevi juhtimisel venekeelses PostimeesTV's, saatelõik nähtav siit.

Tuesday, January 17, 2023

Mõistusega saab Venemaad tegelikult võtta küll, aga ...

Venemaad saab tegelikult mõistusega võtta küll (saatelõigule pandud pealkiri ei tule minu huulilt), ainult et selleks peab su mõistus olema häälestatud Venemaa sagedusele ning mitte seejuures väsima

Kolm põhipostulaati, mis võiks jääda kõlama (liikudes olulisemalt vähema olulisuse suunas)

- kõige laiemas plaanis soovib Venemaa taastada oma rolli maailmas, eelkõige iseenda silmis, aga ka nn maailma vägevamate jaoks

- selle strateegilise eesmärgi nimel peab praegu Venemaa sõda, mis küll läheb kõike muud kui Moskva plaanide kohaselt

- selle sõja raames on nüüd juba puht taktikalis-operatiivsel tasandil puhkenud Venemaa enda sisene kähmlus kahe traditsioonilise osapoole - sõjavägi ja eriteenistused - ning nö vägivallaturule sisenenud kolmanda osapoole ehk era-armee (Prigožin, aga mitte ainult) vahel.

Muuseas see kolmas, tinglikult ja suures plaanis vähima olulisusega punkt võib muutuda olulisimaks, juhul kui see viib / kiirendab Venemaa järjekordset ümberformattimist, aga see on juba hoopis teine jutt, mis siin saates käsitlemist ei leidnud.

Saadet juhtisid Timo Tarve ja Ainar Ruussaar, kõnelejaks Karmo Tüür, saatelõik järelkuulatav siit.

Friday, January 13, 2023

Разбор полётов: Ukraina, Brasiilia, reBrexit, USA

Selle aasta esimeses saates vaatasime peale kahenädalast pausi üle sellised teemad:

- Ukraina sõja iseloomulik detail: kui Venemaa poolel hukkus aastavahetuse öösel Puutini kõne kuulates reaalselt kasarmutäis mobiliseerituid, siis asus Venemaa enda poole kaotusi pisendama ja väitma, et sooritas karmi vastulöögi ... mis aga osutus valeks

- Brasiilia mässu ühisjooned Kapitooliumil toimunuga

- reBrexit või Brenter (UK võimalik taasliitumine EU'ga) - miks see oleks hea ja miks halb

- USA esindajatekoja spiikri valimine kui institutsionaliseeritud, reeglitekohase esindusdemokraatia näidisjuhtum

---

saatejuht Andrei Titov, kõnelejateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit