Thursday, September 22, 2022

Разбор полётов: Venemaa mobilisatsioon, Hiina faktor, Ungari

- mobilisatsioon kuulutati välja ilmselt kui "referendumitele" jõulisema/otsusekindlama mulje andmiseks

- Šanghai koostööorganisatsiooni kohtumine näitas, et Venemaa tõsiseltvõetavus on maha kulunud

- Hiina jaoks pole vaja seda sõda, tema mantra on "meie toome stabiilsust ja jõukust", sõda on aga selle vastand

- Venemaa roll ja võimekus olla nö oma huvisfääris "rahutagaja" ja garant on muutunud mitte-tõsiseltvõetavaks

- Pugatšova kui põlvkondade-ülene sümbol, mistõttu tema sõnad jõudsid kõigini

- Ungari kui endine impeerium mõistab Venemaa imperiaalseid ambitsioone liigagi hästi

Kõigest sellest ja muustki rääkisid saatejuht Andrei Titov ja saatekülalised Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

Wednesday, September 21, 2022

"Кто кого?": kas on bluff või ei ole bluff?

Venemaa kuulutas kõigepealt välja "referendumid", seejärel (osalise) mobilisatsiooni ning seejärel ähvardas tuumarelvaga. Kogu lootus on sellel, et sellepeale asuvad lääneliitlased veenma Kiievit, et too ei üritaks tagasi vallutada Venemaa osadeks kuulutatud territooriume ja Venemaa saaks võiduga väljuda sõjast.

Ainult et Kremli peremehed ei arvest sellega, et keegi ei kavatse Venemaa väljapressimisega kaasa minna. Pole ühtegi head põhjust, miks Ukraina peaks lõpetama oma alade vabastamist ning miks Lääs peaks lõpetama Ukraina abistamist selles ülesandes.

Jah, on küll olemas üks halb põhjus, milleks on tuumarelva kasutamise võimalus Venemaa hullunud juhi poolt, kuid nii nagu eilses saates kõik osapooled nõustusid, on selle tõenäosus väga madal. Selle kasutamise katse toob endaga ilmselt Vladimir Putini kõrvaldamise võimul ühel või teisel moel.

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretskii, Igor Gräzin, Marko Mihkelson, Artur Tiganik ja Karmo Tüür. Saade järelvaadatav siit.

Tuesday, September 20, 2022

UV faktoris Venemaast

Saade oli laias laastus jagatud kaheks osaks: a) Venemaa enda arengud ja b) meie välispoliitiline tegevus Venemaa suunal.

Minu sõnum nende kahe osas:

a) Venemaa kui riiklik moodustis tomis kuni 20.saj alguseni kasvudünaamikas, selles oli oma sisemine motoorika ja idee. Seejärel saabus stagneerumine, millele paratamatult järgneb allakäik. Muutunud on ka Venemaa asend rahvusvaheliste suhete süsteemis, enamike suurte laudade ääres on Venemaa koht sisuliselt tühi, sest tema argumente ei võeta enam tõsiselt.

b) nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks, siis Eesti Venemaa-suunaline välispoliitika peab olema suunatud Läände. Asi selles, et meie võimekus mõjutada Venemaa sisemisi protsesse on väga väike. Mitte sellepärast, et me oleme väikeriik, vaid sellepärast, et Venemaa praegu ei soovi kuulata Läänest tulevaid signaale, tehes näo, et neid pole olemas

Aga mida me saame teha ja mõjutada, see on meie lääneliitlaste mõjutamine, et me oleksime Venemaa suunal ühtse ja järjekindla poliitika läbiviijad. Me peame ennast lahti raiuma nii palju kui võimalik igast majanduspoliitilises tegevusest, mis võimaldab Venemaal jätkata seda sõda.
---
Saatejuht Urmas Vaino, külalisteks EVI direktor Kristi Raik, kultuuridiplomaat Meelis Kubits, ajaloolane David Vseviov ja politoloog Karmo Tüür. Saade järelvaadatav siit.

Thursday, September 8, 2022

Разбор полётов: UK uus peaminister, "referendumid" Ukrainas, Kadõrovi ratsukäik

- UK sai uue peaministri ning loomulik on esitada küsimus: kas sellest midagi muutub? Kõige laiemas plaanis on vastus eitav, sest demokraatlikes süsteemides on valitsemise keskmes institutsioonid, mitte isikud. Iga uus inimene, kes tuleb istub mõneks ajaks samale ametikohale, omab küll võimalust veidi ajalugu ja suuri protsesse nügida, kuid antud juhul pole ette näha ka suurt tahet kurssi muuta. Peale kõige muu tuli Liz Truss võimule väga ebakindlal hetkel, kui nii UK kui kogu Euroopa ees on mitmeid tõsiseid probleeme alates Putini poolt vallapäästetud sõjast kuni energiakiisini

- "Referendumid" Ukrainas olid küll osaks algsest suurest plaanist, kuid see plaan laguneb igast otsast. Kuna aga pole tulnud ka käsku referndumeid ära jätta, siis üritatakse vähemalt edasilükkamise retoorikaga oma nägu säilitada. Üks võimalik seletuskäik, miks neid Venemaaga liitumise referendumeid ei üritata rapsides ja kiirkorras läbi viia, on arusaam sellest, et need alad võidakse peatselt kaotada. Kaotades mitte endale kuuluva ala, saab seda esitleda "hea tahte žestina", kuid kaotades värskelt Venemaa osaks kuulutatu - see oleks katastroof Puutinile.

- Kadõrovi ratsukäik: lähen ära / ei lähe ära. Tõenäolisim seletus: mitte-demokraatlikele liidritele omaselt üritavad nad aeg-ajalt näidata ennast lahkujana, selleks et vaadata, kes ja kuidas selle peale reageerivad. Liiga agaralt asemikuks tõttavad inimesed võetakse arvele või tehakse peajagu lühemaks.

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järekuulatav siit.

Friday, September 2, 2022

Viisapimedus ja meelsusdeklaratsioon

Kas mäletate veel seda aega, kui tõsimeeli arutati viisavabadust Venemaaga? Veelgi enam, räägiti strateegilisest partnerlusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel isegi peale seda, kui Venemaa sees olid küpsenud sõnad ja teod strateegilise vastasseisu teemal.

Veel peale Gruusia sõda (2008.a) rääkisid ka meie enda juhtpoliitikud seda, et viisavabadus Venemaaga on midagi nii loomulikku, et see peab juhtuma varem või hiljem. Isikunimesid ja otsetsitaate ma ära tooma ei hakka, sest minu eesmärgiks pole tülikiskumine, vaid arutelu.

Üks Eesti ajalehti kirjutas oma juhtkirjas veel 2011 sellest, et viisavabadus on vaja ära teha, et aeg on maha matta see vaenukirves ja hakata edendama heanaaberlikkust.

Kanapimeduse uus vorm

Ka peale Krimmi kaaperdamist (2014.a) leidus Eestis poliitilisi isendeid, kes vannutasid (2016.a), et no vähemalt 72-tunnine viisavabadus on vaja Venemaa Föderatsiooni kodanikele anda, et see turgutab siinset turismisektorit.

Ehk siis Venemaa välisagressioonide ja Euroopa Liidu viisapoliitika seoste osas valitses kanapimedus. Sellest ka pealkirjaks tõusnud mõiste „viisapimedus“.

Seos nende kahe asja vahel on aga pimestavalt selge. Venemaa on valinud strateegilise vastuseisu tee Läänega. Lääs – see oleme meie. Eestist USA’ni. Euroopa Liidust NATOni. Venemaa on teinud seda ammu ja teadlikult. Kasutades meie väärtusi – inimõigusi ja sõnavabadust – pilkava relvana meie vastu. Tõsikindlalt uskudes, et me ei võta midagi oma väärtuste kaitseks ette isegi jõhkra vägivallaga silmitsi olles.

Venemaa sõda meie vastu

Meie aga oleme siiani käitunud ebalevalt ja uksi avatuna hoidvalt. Teisisõnu öeldes, et kõik on ju hästi. Legitimeerides sel moel kõiki Moskva sigadusi. Sest mängides heatahtlikke partnerluse mänge, kiidame sihtriigi sise- ja välispoliitilisi protsesse heaks.

Igal muul ajal ma ütleks, et kollektiivse süü põhimõte on väär ja karistama peaks (sh viisade väljastamisest keeldumine on karistus) ainult individuaalse süü põhiselt. Ainult et praegu on käimas sõda. Venemaa sõda kollektiivse Lääne, seega meie kõigi vastu siin. Moskva võimkond on tugevamalt kui keegi teine otsustanud, et Ukraina on osa Läänest ning asunud teda selle eest hävitama, lootes et selle käigus hävib Lääs kui selline, murdub tema poliitiline tahe ning valmisolek vastu seista julmurile.

Kuidas siis leida mõistlik tasakaal viisade küsimuses, väljude viisapimeduse nõiaringist? Totaalkeeld ei ole ilmselgelt mõeldav, iga viisasoovija lauskontroll pole kuigi usutavalt teostatav.

Meelsusdeklaratsioon kui lahendus?

Ma pole küll poliitik, et öelda: „mul on lihtne lahendus keerulistele probleemidele“, kuid väike ideejupike ehk siiski. Olete kunagi täitnud mõnel piiril deklaratsiooni, milles te lihtsalt oma allkirjaga kinnitate, et te ei kanna kaasas relvi, narkootikume või muid keelatud esemeid?

Umbes samamoodi on Läti asunud küsima allkirja paberile, mis teatab, et piiriületaja mõistab hukka sõja Ukrainas. Igaühe valik on siis juba personaalne, kas allkirjastada või mitte.

Kogu minu humanitaari-olemus viskleb vastu, kuid teen südame kõvaks ja ütlen siiski – antud ajahetkel, vähemalt kuni kogu Ukraina territooriumi vabastamiseni Venemaa okupatsioonist (aga soovitavalt kuni vastava tribunali läbiviimiseni) peab iga Venemaa Föderatsiooni kodanik Schengeni viisa taotlemiseks allkirjastama meelsusdeklaratsiooni, kus ta mh ütleb kasvõi formaalselt lahti oma riigi agressiivsest välispoliitilisest kursist. Kui see on tema jaoks vastuvõetamatu, noh mis siis ikka.

Vene sõjamasin, mis hetkel lömastab Ukrainat, koosneb miljonitest rohelistest mehikestest. Ka nendest, kes hetkel mundrit ei kanna, kuid oma vaikiva toetusega seda käimas hoiavad. Meelsusdeklaratsioon võimaldaks sellest tankist välja astuda.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gorbatšev, Zaporižžja tuumajaam, viisad

- Gorbatšovi surm paneb arutama selle üle, kuivõrd mõjutas see konkreetne mees ajaloo kulgu ... või tõi ajalugu temasuguse mehe võimule. Lootes pumbata vabaduse õhku lagunevasse masinavärki, kruvis ta sinna külge ventiili, kuid seeläbi jooksis see massin üldse kokku

- Rahvusvahelise Aatomiagentuuri delegatsiooni teekond Zaporižžja tuumajaama kulges läbi Kiievi, legitimeerides seeläbi Ukraina juhtrolli olukorras - see aga mõistagi ärritas Moskvat, kes soovib näidata, et asju Ukraina territooriumil tuleks kooskõlastada Moskvaga, mitte Kiieviga

- Ukraina vastupealetung ei toimu massiga surudes (sest massi on vähem), vaid hea ja toimiva tehnoloogia abil ning nö partisanide abil. Kuid ma ei välistaks, et suur osa nö "partisanivõitlusest" on tegelikult kriminaalse isloomuga sisemiste madinate tulemus

- Viisade keelamine või piiramine VF kodanikele on väga vastuolulisi mõtteid esilekutsuv, kuid tõepoolest mingil moel tuleb ju Venemaa kodanikele selgeks teha, et nad kasvõi oma passiivsusega toetavad agressorit.

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Wednesday, August 31, 2022

Gorbatšovi ajal või tõttu?

Gorbatšov muutus NSVL lagunemise ajal ja järel ühtedele vabaduse, teistele hukatuse sümboliks. Tema nimega seotakse nii vabaduse hõngu stagneerunud totalitaarses riigis, Berliini müüri langemist kui ka tuhandeid hädasid, mis kaasnesid harjumuspärase elukorralduse muutusega.

See on järjekordne suurepärane põhjus mõelda isikute-keskse maailmapildi puudustele. Kui keskenduda pärisnimedele, siis jääb mulje lõputust rapsimisest. Et kõik muutub uue näo ja nime tulekuga lavale/võimule. Tegelikkuses kulgevad paljud protsessid objektiivsete seaduspärade alusel ning konreetse inimese sattumine juhtpositsioonile on pigem selle protsessi peegeldus, mitte vastupidi.

Tšernobõli näide

Toon väga lihtsa näite. Tšernobõli tuumajaama katastroof (1986) juhtus Gorbatšovi valitsemise ajal (1985-1991) või tõttu? See rajatis oli omamoodi kvintessents kõigest nõukogudelikust – potjomkinlusest, üsna tipp-tasemel teadusest, kohati (näidiseksemplaridena) toimivast tööstusest ja inimlikust hoolimatusest ning süsteemsest valetamisest.

Paljud ajaloolised protsessid saavad küpseks ammu enne seda, kui nende etteotsa satub inimene, kelle nime hiljem hakatakse kasutama ikoonina, rääkides et „Gorbatšov lammutas NSVL“ või „Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse“.

Kui teie laps juhtus sõitma jalgrattaga üle purde, mis samal ajal kokku kukub, siis kas see on teie lapse süü? Ei muidugi te hakkate rääkima, et see purre oligi mäda ja seisis ausõna peal koos. Laps aga juhtus lihtsalt samal ajal sinnakanti, kas pole nii?

Isiku roll ajaloos

Ühiskondlik-poliitilised formatsioonid nimega riigid tekivad, toimivad ja lagunevad paljuski objektiivsete protsessidena. Asjaolu, et neid protsesse teostavad enamasti inimesed, lisavad siia lihtsalt subjektiivse mõõtme. Protsessi etteotsa sattunud inimesel on mõnikord võimalik asjade kulgu mõningasel määral nihutada, kuid enamasti mitte ümber pöörata.

NSVL nimeline koloss oma karjuvas ebaefektiivsuses oli ammu jõudnud stagneerumisse ja allakäigutsüklisse, Mihhail Gorbatšovi poolt loodud vabaduse-ventiilid pidanuks masinavärki õlitama, kuid lasksid selle veelgi veretumaks.

Muuseas, selle üle võib küll mõtiskleda, et kas Gorbatšovi tõttu oli NSVL lagunemine vähem verisem kui olnuks juhul, kui võimu oleks võtnud putšistid.

Pendel vabaduse ja mittevabaduse vahel

Ja nüüd jõuamegi peamiseni. NSVL kui Venemaa impeeriumi veider uuskehastus kõikus vabaduse ja mittevabaduse pendlina. Oli karmide repressioonide aegu, oli lõdvenemisi. Gorbatšov otsustas kasutada vabaduse võtit, mida putšistid üritasid andetult tagasi keerata. Jeltsini ajal saavutas vabadus kohati anarhilise oleku, mistõttu paljude venemaalaste peas muutus sõna „vabadus“ kõige halva sünonüümiks, sõnast „demokraatia“ rääkimata. Venemaa Liberaal-Demokraatliku partei nimeline ebardmoodustis on selle kvintessents, irvitus nii liberaalsuse kui demokraatia üle.

Selles õhustikus oli loomulik, et varem või hiljem satub võimu juurde keegi, kes hakkab vabadusest eemalduma. Putinist (kes justnimelt sattus võimule, mitte ei tahtnud sinna saada) sai putšistide taaskehastus, ainult et edukamas võtmes, sest tema taha asus kogu riiki kontrollida tahtev vabaduse vaenlane nimega KGB/FSB.

Nii et lõpetuseks küsigem endalt taaskord, kas NSVL lagunes Mihhail Gorbatšovi võimuloleku ajal või tõttu?
---
lugu ilmus siin