Thursday, November 19, 2026

Neljasuunaline lõhestumine

Meeleavaldusi on rohkem kui varem.

Miks - sest et

a) vaba aega ja ressursse omavaid inimesi on rohkem kui varem (inimesed ei pea enam igapäevaselt rasket tööd tegema, kartuleid ja sigu kasvatama) ning

b) väliseid ärritajaid on rohkem kui varem (päristöö tegijatel, kartuli- ja seakasvatajatel polnud ei aega ega tahtmist ärrituda välismaailmast tulevate uudiste peale).

Meeleavaldusi on eriteemalisemaid kui varem.

Seda ei pea vist väga seletamagi, et miks. Sest maailm on muutunud kirjumaks. Sa pole enam lihtsalt kuninga ja maksude (st võimu kui sellise) vastu, vaid ärritajaid on rohkem. Ning kuna ilmselt pole suuremat ärritajat kui sõda ja sellega kaasnevad järjest piltlikumad tunnistused ebaõiglusest ja julmusest, siis võtangi ette kaks praegu käivat sõda, mis meile siin Euroopas enim korda lähevad.

Kaks sõjapaari

Võtan ette kaks konflikti Euroopa veerekese peal ning vaatlen, kuidas sellest on tekkinud neli erinevat protestipilve. Iga selle pilve asukas vaatab ülejäänusid kui sõgedikke ja sõimleb, et kuidas „nood teised“ kõigesti valesti aru saavad.

Jätan hetkel kõrvale selle aspekti, kui palju need protestipilved on manipuleeritud või siirad, omapeagamõtlemise poolt genereeritud. See pole juba seetõttu oluline, et manipuleeritud inimene ei tunnista, et ta oleks manipuleeritud. Ta ainult ägestub ning sõimleb seda agaramalt.

Need kaks konflikti on lihtsuse mõttes markeeritud kui väga kitsalt ja rõhutatult kahepoolsed vastasseisud, ehkki kummagi taha võiks joonistada tohutu pilve kõikvõimalikke seoseid ja „tegelikke põhjuseid“. Lihtsuse ja arusaadavuse mõttes tuleb lihtsustada sinnamaani, kuni endal ka valus hakkab, kas pole nii.

Nendeks sõjapaarideks on Venemaa ja Ukraina ning Iisrael ja Palestiina. Ma tean, et mõlema puhul leidub inimesi, kellel lööb kohe silme eest mustaks ja edasi lugeda ei suuda. Aga palun laske esmane emotsioon sügistuulega lahtuda ning proovige akadeemilise jahedusega edasi lugeda.

Kaks telge

Kuidas neid kahte paari nüüd aga ühele pildile paigutada ja tajuda asja neljamõõtmelisust? Aga võtte enda ette mõtteline paberileht ja tõmmake sellele kaks telge.

Ühele teljele andke nimeks „Lääs“, mille ühes otsas on „läänemeelsus“ ja teises otsas „läänevastasus“. Teisele teljele nimeks tinglikult „jõud“ ja selle otstesse „domineerimine“ ja „vastupanu“

Seda skeemi peaks samal ajal tahvlile joonistama, et oleks hõlpsam etapihaaval seletust tajuda, kuid proovin seda ka sõnastada. Jutt on siinkohal mitte konfliktide põhjustest, vaid ühiskondlikest meeleoludest nende taga.

Vaatleme kõigepealt jõu telge ja selle peegeldust meeleoludes, mis tihti kanduvad meeleavaldustesse ja lipulehvitamistesse.

Neli tõlgenduspilve

1 - On olemas inimesed, kelle jaoks on lihtne ja selge asuda jõu poolele. „Tugeva käe“ ja „kel jõud, sel õigus“ ideed on lihtsad ja arusaadavad. Need inimesed valivad mõistagi Venemaa ja Iisraeli poole, sest need on vastavates sõdades selgelt dominantsed tegelased, kes kehtestavad end nii nagu õigeks peavad.

2 - Neile vastupidiselt on vastuhaku-meelsed, kelle jaoks on loomulik toetada seda poolt, keda nad tajuvad ohvritena – vastavalt Palestiina ja Ukraina toetajad.

Teine telg meie graafikul on Lääs, mille nii elulaadile, normidele kui väärtustele on nii toetajaid kui pahakspanijaid.

3 - Läänemeelsete inimeste jaoks on toetusväärilised Iisrael ja Ukraina. Mõlemad on oma sügavate erisustega ja kõverustega, kuid oma vastupanus läänevastastele jõududele selgelt kuuluvad mõistepilve nimega „Lääs“

4 - Läänelikke väärtusi, elulaadi jms (mis mh segavad kokku ka globalismi, kapitalismi ja kõik muud pahed) vastustavad tegelased kalduvad loomuldasa toetama Venemaad ja Palestiinat.

Ma saan aru, et sellised jaotused võivad mõjuda karjuvalt ebamugavad, ebaõiged ja isegi ebaeetilised, kuid puhtalt intellektuaalse eksperimendi mõttes katsuge sisse-välja hingata ja lõpuni lugeda.

Kogu selle jagamisi/lõhestamisi tulvil mõttekäigu kokkuvõte seisneb selles, et Euroopa-sisest inimkooslust on võimalik imelihtsalt omavahel igal nimetatud teljel tülli ajada. Ja nüüd mõelge, kas on neid, kes tahavad taolisi tülisid võimendada ning seeläbi Euroopa ühise tegutsemise võimet nõrgestada? Ajada inimesed, ühiskonnad, riigid ja institutsioonid omavahel purelema, sisendada umbusku üks- ja teineteise vastu? Kui suutsite neid ette kujutada, siis pole muud kokkuvõtet väga vajagi. Igale taolisele mõttesuunale on võimalik väga täpselt mõõdetud ja adresseeritud hagu alla anda, kasutades selleks tänapäevaseid vahendeid. Lihtsalt mõelge sellele, enne kui järjekordsele purtsatusele sotsiaalmeedias reageerida ning lipp käes tänavale tormata.
---
lugu ilmus siin

Tuesday, November 17, 2026

„Uus Jalta“ on vaid Kremli unistus

„Meid on reedetud, maha müüdud ja üleüldse maha jäetud“ – sedasorti demoraliseerivad hüüatused on üks arusaadav osa meid pidevalt saatvast infomürast. Negatiivsed infoklibakad leiavad rohkem tähelepanu, see on meie alateadvuslik eripära, mida osatakse suurepäraselt ära kasutada.

Üks osa sellest hädaoru esilemanamisest on hädaldava tooniga manamine, et ei tasu kunagi usaldada liitlasi, et need on niikuinii reeturid. Tõsi, ajalugu näitab et reetmisi on olnud alati ja põhimõte „pacta sunt servanda“ (lepinguid tuleb järgida) pole alati vettpidav.

Kuid see on ainult üks, negatiivsust ja alistumismeeleolusid rõhutav lähenemine. Selle kõrval on ka teisi, rohkem või vähem positiivsemaid maailmanägemusi. Kumba nendest lähenemistest te otsustate rohkem uskuda, on juba igaühe isiklik valik.

Mõjutsoonide muinasjutt

Selge on see, et need, kes soovivad näha ja tõlgendada maailma kui „suurte ja vägevate“ mõjutsoonide mänguvälja, tegelevad ka vastavate mõttemustrite levitamisega.

Selle nägemuse kohaselt tugevad teevad seda mida saavad ning nõrgad peavad leppima ja kohanema. Tuhandete aastate pikkune ajalugu näikse seda kinnitavat, juhul kui võtta omaks see rõhujate ja rõhutute kahemõõtmeline lugu.

Mina isiklikult seda aga ei soovita omaks võtta ega ka teistele omaseks rääkida. Maailm on tegelikult alati mitmekesisem ning näilik kuningas võib olla oma õukonna toetusest märksa enam sõltuvuses kui on õukond kuningast.

Kolmepoolse kokkuleppe võimalikkusest

Nö „uue Jalta“ ehk mõjutsoonide uuesti esilemanamise muinasjutu alge on täiesti arusaadav. Esiteks me paratamatult võrdleme praegu toimuvat varemtuntuga – me lihtsalt pole võimelised seda mitte tegema. Me ei saa võrrelda tuntavat olevikku mitte-tunnetatava tulevikuga, peale ulmekirjanike pole seda kellelegi sisuliselt antud.

Seda võimetust kasutavad ära need tajumudijad / poliit-tehnoloogid, kes räägivad sellest, et nüüd kohe istuvad taas maha kolm vägevat ja jagavad maailma omavahel ära. Lähtematerjaliks mõistagi II Maailmasõja järgne analoogne momentum.

Toona istusid legendaarse pildi mõttes maha kolme võitjariigi – USA, Inglismaa ja NSVL juhid ja tegid omavahel kokkuleppe, et mis ja kuidas sõja lõppedes ümber korraldada. Kas ja kuivõrd see kõik tegelikult pädes, on juba ajaloolaste hinnata. Põgusa kõrvaltvaatajana võib tõdeda, et ega tegelikult kõik polnud ju nö saagijagamise teema, mh sündis selle protsessi tulemusena ka ÜRO.

Uue leppe alusetus

Toona istusid kokkuleppeks kokku kolme suure võimu esindajad, kes oli üheskoos osalenud ühes sõjas, tajusid üksteist enam-vähem võrdsena ja teadsid omaenda võimete piire.

Praegu aga poleks uus kolmik – Hiina, USA ja Venemaa – kuidagimoodi võrdväärne triumviraat. Nad pole osalenud ühes sõjas, nad ei taju üksteist võrdsena ning ei ole selgeks kombanud ka omaenda piire.

Moskva tahaks hirmsasti panna meid kõiki uskuma, et tema on samamoodi ülivõim, kelle ees peaks kõik kummardama. Kui jätame praeguse episoodilise USA peamehe kõrvale, siis teised protsessis osalejad, ammugi mitte Hiina ei taju seda samamoodi. Hiina soovib näha enda poolt domineeritud maailma, mitte kellegi teise „mõjusfääre“.

Nii et kujutelm sellest, et kehtestatakse „uus Jalta“ on umbes sama usalduväärtusega nagu uute Egiptuse püramiidide rajamisega. Välistada ei saa, aga ette kujutada on naljakas. Paraku aga, kui me räägime kinnitavas võtmes „uuest Jaltast“, siis see pole naljakas, kuna me teeme seda, mida Kreml tahab, kinnitame tema muinasjuttu.
---
lugu ilmus siin

Friday, November 13, 2026

Miks Hiina toetab Venemaad?

Ilmselt ei teki kellelgi küsimust, et kummal poolel paikneb Hiina käimasolevas Ukraina sõjas. Selgelt on ta valinud Venemaa poole, toetades teda küll mitte otseselt sõjaliselt, kuid aidates Moskvat nii taktikalisel tasandil kaubanduse kaudu kui strateegilisel tasandil, globaalses poliitilises võtmes.

Ei, see abi pole tasuta, vaid selgelt Hiina poolele kasumilikus võtmes. See on eriti selge, kui me räägime majanduslikust koostööst – siin on Hiina küüned halastamatult enda poole.

Ühest küljest toetab ta Venemaad ostjana – rämedate allahindlustega, kuid siiski olles suurim vene energiakandjate ostja (umbes pool kogu Venemaa väljamüügist).

Teisest küljest kahetiste kaupade müüjana Venemaale – seda juba ilma mingite oluliste allahindluseta. Nii näiteks droonide komponentide osas on Hiina osakaal 70-90% (elektroonilised, optilised jms komponendid) kuni 100% (valguskaablite osas).

Majanduslik ja poliitiline mõõde

Aga sellest mõneti veel olulisemgi on üldine poliitiline toetus, laskmata Moskval sattuda välispoliitilise isolatsiooni olukorda. Kõige nähtavam ja mõõdetavam on nende ühistegevus ÜRO hääletamistes. Üldkogu hääletustes nad langevad kokku 72-78%, Julgeolekunõukogu raames nt pole kunagi olnud olukorda, kus nad oleks kasutanud veto-õigust üksteise vastu.

Kuid kõik see ühistegevuse muster ei anna vastust pealkirjas esitatud küsimusele „miks?“.

Mõnikümmend aastat tagasi oleks võinud vastata, et põhjuseks oli ideoloogiline kuuluvus nö sotsialismilaagrisse, kuigi selles „laagris“ olid nad pigem väga eri nurkades ning tihti omavahel suisa tülis ning isegi mõnikord sõjalises vastasseisus.

Peale selle ideoloogilise sirmi (mida mina isiklikult pean fiktiivseks niikuinii) langemist oleks see ühistegutsemine pidanud ju lakkama. Hiina ühe-parteiline totalitaarne režiim on küll siiani eksitav-formaalselt „kommunistlik“, kuid Venemaal on igasuguse proletaarsuse hõng ammuilma surnud ning maha maetud, jättes veidra atavismina maha matmata Lenini-nimelise nähtuse.

Rahulolematus kui üldnimetus

Ka koondnimetus „anti-amerikanism“ toimib selle koostoimimise seletusena üsna hädiselt. Eri perioodidel on nii Peking kui Moskva vägagi hästi osanud teha koostööd Washingtoniga, isegi kui jätta praegune kaootiline hetk Valges majas kõrvale.

Väga laias laastus võib küsimusele „miks“ vastata määratlusega „rahulolematus kehtiva olukorraga“. Erineva perspektiiviga, kuid sarnase rahulolematusega vaatavad nii Venemaa kui Hiina seisundile, kus domineeris keegi teine.

Venemaa impeerium elas oma mentaalse rahulolu tipus NSVL aegadel ning ihaleb seda tagasi. Tahab taas olla üks maailma vägevaist, kes otsustavad kõige teiste, vähemoluliste riikide ja rahvaste üle, pidades samal ajal oma eneseteadvust kõditavat või(s)tlust endaväärsetega.

Hiina rahulolematus näeb pinnapealsel vaatlusel välja samasugune, kuid on oma olemuselt määratult sügavam. Hiina nägemuses on nö „normaalsus“ see, kui nemad on maailma keskpunkt ja KÕIK teised on perifeersed jõud. See normaalsus katkestati vahepeal arusaamatul kombel mingisuguste barbarite poolt ning nüüd tuleb lihtsalt see algne normaalsus taastada.

Globaalsed ambitsioonid

Viimase viie aasta jooksul on Hiina vaiksel nohinal välja käinud rea kükloopseid, sõna otseses mõttes globaalseid nägemusi ümberkorraldustest: Globaalne Arengualgatus (2021), Globaalne Julgeolekualgatus (2022), Globaalne Tsivilisatsioonide algatus (2023), Globaalne valitsemisalgatus (2025). Noh ja sinna juurde puht-rakenduslik Tee ja Vöö taristuprojekt.

Tajute maštaapi? Kui nüüd kõik need ühte kimpu siduda ja lihtsamasse keelde tõlkida, siis tegu on senise maailmakorra korra lammutamise ja uue rajamisega. Hiinale mõistes ebanormaalse korra demonteerimisega ja Taevaaluse riigi keskse normaalsuse taastamisega.

Noh ja nüüd siis selles lammutamise protsessis toimib Venemaa omamoodi väikese jäälõhkujana, mis peab tõestama et Pekingil on õigus. See on põhjus, miks Moskva käitub nii enesekindlalt, arvates et tal on selja taga suur ja oluline liitlane, mis ei lase tal kaotada. Pekingi vaates pole Hiina küll kellegi liitlane, kuid ta suunab erinevaid suuremaid ja väiksemaid taraane, mis peaksid teed rajama uuele/vanale normaalsusele. Nii Ukraina kui Taiwan on vaid suurde plaani sobituvad killud.

Lõpetuseks siis lühike ja selge vastus küsimusele „miks Hiina toetab Venemaad?“. Vastus – sest Venemaa teeb Hiina-keskse maailmakorra kehtestamisele vajalikku eeltööd.
--
lugu ilmus siin

Thursday, November 12, 2026

Разбор полётов: USA-Ukraina-VF, "uus Jalta", Saksa-EL

- See on hämmastav järjekindlus, millega imiteeritakse läbirääkimisi, mis tegelikult on õigupoolest kohtumised või äärmisel juhul konsultatsioonid. Peamine takistus on siiani sama, mis oli sõja alguse ajendiks - Moskva soovib allutada Ukrainat ning Ukraina ei soovi alluda. Kuna siin pole midagi muutunud, siis ei ole need kohtumised ka sisulised

Kui sõdivad osapooled peatuks kasvõi nende kohtumiste hetkeks, võiks veel rääkida mingist võimalikust liikumisest vaherahugi poole ning kaugemas perspektiivis ka rahu suunas. Hetkel aga jätakavad mõlemad osapoolel samal hetkel üksteise peksmist nii nagu torust tuleb ja seega pole mingist kompromissist juttugi.

- "Uus Jalta" - niimoodi soovib võimalikku kolmepoolset USA-Hiina-VF kohtumist nimetada Moskva, kuid see on sügavalt eksitav soovmõtlemine. Need kolm praegust osapoolt ei seisa samasuguste probleemide ees ja ei taju üksteist võrväärsete partneritena, et kasvõi kaudegi nimetada uut protsessi vana nimega

- Saksa kantsler lubab külmutada EU eelarveprotsessi, kui teised liidu liikmed ei hakka täitma lubatutd rahalist toetust Ukrainale. See on tegelikult väga kõnekas mitmes mõttes, eelkõige aga EL kui terviku rolli suhtes kogu protsessis. EL on majanduslik tööriist/ühendus ja ainuke, millest ta aru saab, on majanduslik keel. Täpsemalt raha, eelarve keel, nii et see argument võib olla parim mõjutusvahend

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Wednesday, November 11, 2026

Palestiina lipp kui uus Che Guevara

Prantsusmaa mäsu ajal torkas paljudele silma üks veidrus – nimelt Palestiina lipu absoluutselt mõõdutundetu vohamine Prantsusmaa tänavatel. Et mismõttes või miks peaks inimesed, kes justkui ajavad prantsuse asja, vehkima üleüldse mingi teise riigi lipuga? Ja miks just selle ühe, mitte kuigi tihedalt Prantsusmaaga seotud riigi omaga?

Tegelikult on asi palju-palju laiem kui prantsuse juhtum, kuid teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Protestid ja pogrommid on kaks eri asja ning reeglina pole omavahel rohkem seotud kui päikeseloojang ja röövloomad. Puudub seos nii persoonides kui motiivides kui sümbolites.

Prantsusmaa õppur, kes otsustas häält tõsta – absoluutselt prantsuse traditsioonide kohaselt – alarahastamise vastu, ei ole sama inimene, kes peale meeleavaldust võtab kätte Palestiina lipu ja läheb poode rüüstama.

Protest ja pogromm on eri asjad

Röövloomad lähevad jahile peale päikeseloojangut, lihtsalt siis on neil mugavam tegutseda, kuid kellelgi ei tule pähe süüdistada päikest, kas pole nii? Poerüüstajad lähevad pogrommidele meeleavalduse ajal, sest siis on neil lihtsam oma eesmärke saavutada, kuna politseijõud on seotud muude ülesannetega.

Näidata süngete näolimetega või maskides jõhkrutsejaid ja ilkuda sinna juurde, et „Prantsusmaa õpilased nõuavad sel moel endale paremaid õpitingimusi“ muidugi võib. See toob klikke ja laike puha. Aga külvab ka hirmu ja segadust, mis ongi pahatihti eesmärk omaette.

Geniaalne on see turundaja, kes suudab välja mõelda ja/või kasutusele võtta mingi sümboli, mis sobib võimalikult paljudele, jääb meelde ja eristub. Ärritab nii positiivses ehk kaasavas kui ka negatiivses ehk eemaletõukavas võtmes. Teeb sisse selge vahe „meie“ ja „nende“ vahel.

Palestiina lipp ongi nüüd oskuslikult muudetud ühedavaks sümboliks, omamoodi vihamarjuks ja kaitsekilbiks, mille alla on võimalik koondada kõiki protestimeelseid.

Protest on loomulik

Protest on nii indiviidi kui ühiskonna loomulik osa. isegi juhul kui inimene peaks kasvama üles absoluutsetes ideaaltingimustes, nö roosa vati sees, on alati hetki, kui „see kõik“ käib närvidele. Iga inimese elus, eriti noorena, on hetki – või pikemaid perioode – kui tahaks karjuda, vastu hakata, kõik p***e saata ja keskmist näppu näidata. See on loomulik.

Lihtsalt praeguses infantiliseeruvas ühiskonnas pikeneb see loomulik nooruslik maksimalistlik protestihimu ja sellesse võib takerduda peaaegu et kogu oma eluks. Lisaks sellele on igas ühiskonnas – ka kõige roosanunnumas – tinglikult 5% neid, kes on alati vastu. Isegi kui muutub riigikord või valitsus või „peavool“, jäävad nemad mässajateks. Ka see on normaalne.

Aga selle kõige juures on üks häda. Nad on vastu erinevatele asjadele. Mõni nõuab taga suuremaid õigusi LGBT teemal. Teine taob feminismi trummi. Kolmas karjub maailma peale tolle ökoloogilise pimeduse pärast. Neljas on antiglobalist, -kapitalist, -fašist. BLM asja ajaja. No saate aru küll, kõiki vihaseks/vastu olemise vorme pole mõtet üles lugeda.

Ühendav sümbol

No ja vat nüüd on aeg rääkida sellest geniaalsest ühendavast sümbolist, milleks on hetkel kujunenud Palestiina lipp. See on lihtsalt geniaalne oma primitiivsuses ja kõikehõlmavuses ning seega tõhususes.

Esiteks on loodud lihtne kahetine skeem, milles ühel pool on kõik halb ja teisal kõik halb.

Kõik halb on see „peavool“, mis markeerib kõike seda, mis on Lääs. Üldjoontes domineeriv poliitiline narratiiv, mid markeerivad märksõnad turumajandus ja liberaalsus. Eliit, mida on hõlbus sildistada kui valge ja rikas, heteroseksuaalne ja hoolimatu, kapitalistlik ja üleolev. Manage silme ette mõni klassikaline pilapilt valgest paksust naftatoru otsas istuvast jõmmist ühel pool ja räbaldunud kurnatud rahvast ja reostatud loodusest teisel pool. Ahjaa, kindlasti on see jõmm veel ka kas jänki või juut või mõlemat korraga.

Teiseks ongi siis see, mis markeerib vastuhakku. Mingil hetkel suudeti sellena esitleda Che Guevarat. Ühtede jaoks massimõrvarit ja sõjakurjategija, homofoob ja rassist. Teiste jaoks täiesti puhtaks ja plekituks pestud revolutsionäär, kes lihtsalt ei saa olla halb ja kelle kõik teod olid õigustatud. Terve põlvkond kasvas üles, kandes vastavaid T-särke – muuseas neid müüakse ikka veel. Müüakse (NB!) antikapitalismi sümbolit, nii irooniline kui see ka pole.

Poliit-tehnoloogiline manipulatsioon

Nüüd on selleks samasuguseks sümboliks turundatud Palestiina lipp. Vaeste ja rõhutute sümbol, keda halastamatult piinatakse ja hävitatakse. Ja kes lihtsalt ei saa olla halb – selle parimaks näiteks on inimesed, kes rebivad maha tapetud Iisraeli laste pilte, sest neid tapmisi ei saa olla olemas.

Kuidas ja kes on seda turundamistööd teinud ja suutnud Palestiina lipust kujundada kõiki protestijaid ühendav sümbol? Kuna see oleks väga pikk ekskurss, mis upub eriteenistuste ja tajumudijate tegemisse, siis osundan vaid üldiselt. Mõelge nende peale, kelle jaoks on „Lääs“ oma kõigis ilmingutes, eriti oma ühtsuses vastumeelne? Seda tööd alustas 1960’tel NSVL ja jätkab praegune kolmik Hiina-Vene-Iraan.

Aga lõpuks soovitan teha lihtne mentaalne katse. Võtke oma vaimusilmas ühele platsile kokku kõik need protestijad ja märatsejad. Võtke nende käest ära see ühendav sümbol ehk Palestiina lipp. Ja te näete, et alles jääb hulk ääretult eri-ilmelisi ja omavahel täiesti vastuolulist asja ajavaid tegelasi, kes kohe omavahel tülli lähevad. Andke see lipp tagasi ja näete, kuidas kõigist nendest saab taas tervik, kes islamiriigi lipu all sõdivad Lääne kui eluviisi vastu. Kas see pole mitte imeline?
---
lugu ilmus siin

Saturday, November 7, 2026

Разбор полётов: USA, Poola, Bulgaaria

- USA vahevalimiste tulemus oli ühest küljest ootuspärane (võimuloleva presidendi erakond on kogunud piisavalt negatiivi, et kaotada hääli) ja teisalt mitte (kaotuse määr oli tavapärasest kõvasti suurem)

- Poolas toimuv rahmeldamine konstitutsioonikohtu ümber kannab tegelikult sama mudelit, mis enamikes muudes Euroopa riikide. Ühelt poolt on jõud, kes soovivad näha rohkem Euroopa Liidu sisest ühistoimimist, teised kes on selle vastu. Veelgi lihtsamalt euro-optimistid vs -pessimistid. Föderatsiooni poole liikujad vs suveräänsuse taastajad. Esimesed ei oska keerulisi protsesse piisavalt lihtsaks rääkida, teised ei suuda hoiduda ülelihtsustavast populismist.

- Bulgaaria presidendivalimistel toimub laias laastus sama mis Poolas (vt eelmist punkti), kuid siin lisandub veel ka otsene vene jälg. Bulgaaria puhul on see juba ajaloolises plaanis arusaadav (mälestus pool-müütilistest vanadest aegadest, mil vene väed aitasid Bulgaariat Türgi vastu), sellele lisanduvad lähiajaloolised kihid (Bulgaaria kui NSVL "mitteametlik liiduvabariik") ja majanduslikud aspektid. Praegu osutus võitjaks inimene, kes lubab taastada suhteid Moskvaga ja lõpetada Ukraina abistamine, kuid reaalsuses pole see tema teha (president on vaid esindus-funktsiooni kandja) ega riigi majanduse mõttes kasulik (Ukraina suunal relvade liigutamise, remondi ja logistika pealt teeni riik kordades rohkem)

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Thursday, November 5, 2026

Эпицентр: USA vahevalimiste tulemustest

- Ainuke üllatus oli see, et Donald Trump ei käivitanud koheselt seda plaati, millelt kostaks "need valimised on võltsitud/varastatud". Võimalik et ta teeb seda hiljem, aga vähemalt esmased reaktsioonid oli vaoshoitud

- Suurim lähiaja intriig on see, et kas ja kuidas üritatakse ära kasutada need allesjäänud kaks kuud, kui parlamendi mõlemas kojas on veel vana, teoreetiliselt Trumpi toetav koosseis - uus tuleb kokku ju alles jaannuari alguses. Võib küll kahelda, kas muutunud olukorras toetus tegelikult püsiks, aga on vähemalt mingi võimalus proovida teha katse läbi viia mingi täiendava rahastuse otsus Iraani-vastase sõja jaoks vms

- Pikemas perspektiivis on aga ootuspärane, et kui Donald Trumpi käed saavad olema seotud riigi sees algatuste tegemisega, siis võib ta oma energia suunata väljapoole, rahvusvahelisele areenile. Kuid samas pole Donald Trumpi käitumine senini eriti vastanud kriteeriumile "ootuspärane"

Saatejuht Andrei Titov, stuudikülalised Igor Gretski, Artem Dudtšenko, Pavel Sobolev ja Karmo Tüür, saade järelvaadatav siit.