Caesar pole veel tapetud

Postimees küsis, et kuidas suhtuda juttudesse Puutini peatse väljavahetamise kohta (ajendiks Delfis ilmunud ja tegelikult vägagi hea lugu). Panin kiiruga kirja järgmised read:
---

Caesar pole veel tapetud

Kuulduste kohta, et Puutin on hääbumas ja kohe-kohe kaob moel või teisel keisritroonilt, vastaks nii – Caesar pole veel tapetud. Jah, illusioon sellest, et Venemaa president kontrollib kõike ja kõiki, ei ole veel murenenud ... aga kuulge, selle illusiooni ülesehitamisega on tegeletud juba paarkümmend aastat.

Vladimir Putini legitiimsus valitsejana on läbi teinud mitmeid etappe, olen sellest korduvalt kirjutanud ja rääkinud (alates päriselt toimunud valimistest kuni nüüdse pool-religiooosse sõjapealikuni). Kuid läbiva niidina on kõigis nendes neljas staadiumis olnud illusioon võimuvertikaalist, mis ulatub Vladimirist kuni Vladivostokini, viimase kui külakeseni, lekkiva katuseni ja suitseva prügimäeni. Kõikidele probleemidele leiti abi siis kui saavutati Tema Enda tähelepanu.

Loomulikult on selle süsteemi sees piisavalt neid, kes saavad aru, et tegemist on illusiooniga, kuid seni pole ka keegi seda illusiooni purustada tahtnud. Nimetu hirm muudatuste ees on ühtlasi hirm seniste toiteahelate katkemise ees.

Praegu on mesilastarus nimega Venemaa rahutum kui muidu. Suminat on rohkem kui tavaliselt, eriti selle tõttu et keegi on justkui vist tungimas tarusse. Kes ja miks ja kuidas ning kes on süüdi, need küsimused võivad vaevata paljusid, kuid reamesilaste arvamus pole siin oluline.

Tsaaritapjad peavad alati tulema tema lähikonnast. Keiser Julius Caesari mõrvasid tema ümber seisvad inimesed, mitte sõdurid kaugetest garnisonidest, rääkimata siis linnarahvast.

Jah, ma olen valmis uskuma, et pistodasid ihutakse. Kuid kes julgeb olla see, kes lööb esimesena, riskides ebaõnnestumise korral kõigega?

Nii et kuivõrd me ka ei sooviks näha Vladimir Putini kadumist Venemaa presidendi troonilt ning veel enam tema sattumist kohtupinki, ei maksa tegeleda innuka soovmõtlemisega. Caesar pole veel tapetud.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: droonid Moskva kohal, Kazahstani sõnum ja Poola

- droonid Moskva kohal - kes iganes seda ei korraldanud, eesmärgiks näib olevat soov tõestada, et Puutin ei kontrolli enam olukorda

- Kazahstan edastab sõnumit: tuumarelva mängutoomine on viga

- Poola vene mõjuagentide tuvastamise komisjoni idee võib olla isegi õilis, kuid soov anda sellele kohtu roll läheb vastuollu õigusriigi põhimõtetega

Saatejuht Pavel Ivanov, rääkijateks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Prigožini mõistatus

Jevgeni Prigožini nimi ei vaja siinkandis väga palju tutvustamist, vähemalt nende jaoks, kes jälgivad Venemaa röövsõja käiku Ukrainas. Miks ma nimetan seda röövsõjaks? Aga lihtsalt sellepärast, et kui jätta kõrvale misiganes retoorika ja suured geopoliitilised mullistused, siis kuiva jäägina on Venemaa seni sõja tulemusena kuulutanud enda omaks u 20% Ukraina territooriumist.

Selle röövsõja üheks kõige värvikamaks komponendiks on kahtlemata röövlisalk nimega „Wagner“ ja selle juht Prigožin. Mees, kellel on Venemaa tingimustes kõige kõrgema taseme „katus“ ja kellele on antud luba tappa (kui osundada ühele tuntud Bondi-filmile), vähemalt riigist väljaspool. Tappa lausa tööstuslikes kogustes ja kasutades praktiliselt kogu olemasolevat sõjatehnikat.

Omamoodi paradoksina tuleb tõdeda, et ega Venemaa enda publik Prigožinit kuigi hästi ei tea. Seletus sellele on lihtne – enamik venemaalasi neelab ainsa infoallikana riigimeediat ning selles Prigožinist eriti palju ei räägita. Näiteks riigi ametlikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta on selle aasta viie kuu jooksul Jevgeni Prigožini nime mainitud kolm korda (kaks korda vähem kui nt muusikaprodutsenti Josif Prigožinit).

Raevukas ja innukas vähemus

Mõistagi on nii Wagner kui Jevgeni Prigožin väga hästi teada kitsamates ringkondades, eriti vene nn sõjakorrespondentide / blogijate keskkonnas, kuid see on siiski vähemus. Sõjakas ja raevukas, kuid ikkagi vähemus. Kogu see raevukas ja innukas seltskond on riigi seisukohalt suhteliselt ohutu, seni kuni nad ei tegele riigi huvide kahjustamisega, vaid nö õige asja ajamisega, sh sõjakäigu õigustamisega.

Mis aga nüüd ongi see mõistatus, mille ma pealkirjaks tõstsin, on see, kuidas ja mil moel lubatakse sellelsamal tööriistal nimega Prigožin praegu kritiseerida peaaegu et kõike. Noh olgu, mitte otsesõnu Putinit ennast, ehkki kaude on ta ka seda endale lubanud.

Hiljutine skandaalne Prigožini intervjuu ületas aga kauges kaares selle piiri, mille eest teisi sõnavõtjaid on karistatud „armee diskrediteerimise“ paragrahvi alusel. Sõjapealik lubas endale talle omases lopsakas, et mitte öelda labases kõnepruugis nimetada kogu sõjaretke ebaõnnestunuks ning suisa vastupidist efekti saavutanuks. Et Ukraina on muutunud kogu „demililitariseerimise“ käigu kümneid kordi tugevamaks ja „denatsifitseerimise“ käigu natsiooniks, mida teab kogu maailm.

Eri versioonid

Nüüd ongi küsimus, et miks ta ise seda endale lubab või miks talle seda lubatakse? Igasuguste ebameeldivate häälte kõrvaldamise osas on Kremlil ja tema taustajõududel rikkalik kogemus (kui võtta kasvõi näiteks Boris Nemtsovi tapmine otse Kremli kõrval) ning illusioone karistamatuse osas ei peaks kellelgi olema.

Esimene võimalus on lihtsalt see, et kuldmune munevat lindu ei tapeta. Kuni Prigožin suudab oma käte ja kriminaalidest sõduritega täita Kremli jaoks kasulikku rolli, siis lastakse tal rääkida mida soovib. Versioonina pole paha, kuid ikkagi – Kremli huvide kahjustamine isegi vaid sõnades ja isegi sõjapealiku poolt peaks saama karistatud.

Teine võimalus on aga see, et needsamad katusepakkujad, kes on Prigožini viinud nö suurte tegijate hulka, lasevad sellel toimuda või isegi teadlikult juhivad räpasevõitu suuvärgiga tegelast taolisi sõnu välja ütlema.

Prigožin kui halb alternatiiv

Selle eesmärgiks võib olla nö kolli loomine. Usutava kolli, kes võiks riigi „üle võtta“, kui senine juht peaks osutuma suutmatuks jätkata. Selle versiooni tugevus oleks see, et tegu oleks nö win-win olukorraga. Prigožini labasevõitu sõjapealiku kuvand omab teatud karismat, mis laseks teda välja mängida kui „riigipöörde“ esindusnägu, kelle poolt oleks ka nn sõjakad patrioodid. Samas poleks teda ka kahju ohverdada, kuna senised eliidid vabatahtlikult Prigožinit omaks ei võta ja toetama ei asu.

Mängu mõte oleks see, et Prigožinile katust pakkuvad eriteenistused kasutavad teda kui hernehirmutist võimalikele paadikõigutajatele. Et „kas te tõesti soovite SELLIST tegelast“. Et „kui te plaanite muudatusi, siis SEE on teie halb stsenaarium“.

Aga muidugi on ka kolmas võimalus, et Prigožin on lihtsalt karistamatusetundest ise igasugused piirid ületanud ning arvab, et ta võibki kõike seda rääkida ilma tagajärgedeta. Ning et ta on nüüd tegelikkuses astunud miini peale, mis ta hävitab.

---

lugu ilmus siin

Välistunnis Ukrainast, Venemaast, Gruusiast ja Armeeniast

- Kus, millal ja kuidas algab Ukrainas suur vastupealetung - see küsimus on kõrini ära tüüdanud eelkõige need mehed, kes Ukraina poole peal sõduritööd teevad. Aga arutlema sel teemal peame meiegi

- Belgorodi trett ja selle võimalikud järelmid

- Prigožini roll

- Valgevene võimalik saatus juhuks kui Lukašenka peaks välja vahetuma

- Armeenia/Karabahhia

- Kas Gruusia vaatab tõesti Venemaa poole

Saatejuht Astrid Kannel, rääkimas Rainer Saks ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: G-7,

- seekordne G7 kohtumine oli sisuliselt Ukraina-nimeline, -teemaline ja -sisuline. Kahju on ainult sellest, et Zelenski jättis selle raames kohtumata Brasiilia presidendiga, ehkki inimlikult võib selle taga olevaid motiive mõista. Aga riigimehelik oleks ehitada sildu nendega, kellega sul on erimeelsused.

- Valgevenes toimus kummaline armuandmine mehele, kelle arreteerimiseks toodi terve reisilennuk jõuga taevast alla. Selle eesmärgiks oli näidata - vaatamata kõigile kuulujuttudele Lukašenka teovõimetuse kohta on Valgevene autoritaarne süsteem sama tegus kui varem ning et "надо договариваться"

- "Belgorodi partisanid" kes nad on ja mis toimus. Peamine järeldus on aga see, et kogu VF asjaajamine, sh ka riigikaitse korraldamine, on karjuvalt ebaefektiivne kõiges, peale rahade ... eee ... konsumeerimise

Stuudios olid saatejuht Pavel Ivanov, Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa eneseteostuse uued tuuled

Kui ei saa heaga, siis proovime halvaga – umbes nii võib kokku võtta Venemaa enesekehtestamise praegust etappi. Putini valitsusaja jooksul on Venemaa teinud näilise kannapöörde koostöösoovilt konfliktile, kuid tegelikult on selle sisuks olnud ikka vaid üks: Venemaa huvide kehtestamine käepäraste vahenditega.

Umbes niimoodi võib kokku võtta pika intervjuu, mille andis Dmitri Trenin Venemaa ühele populaarseimale ajalehele Moskovskii Komsomolets. Dmitri Trenini näol on tegu suureärase näitega Venemaa eliidi meeoludest – omal ajal aktiivselt Läänega kontakti otsinud inimesest on ta muutunud süngeks ja heitunud pika sõja kuulutajaks.

Juhul kui keegi ei tea, siis Trenin oli Venemaal tegutsenud ning nüüd välisagendiks kuulutatud Carnegie Moskva keskuse juht, ennem seda 20 aastat NSVL ja VF sõjaväes kuni polkovniku auastmeni teeninud mees, kelle kogu pingutus oli suunatud sellele, et leida ühine keel Läänega, sh NATOga. Nüüd on ta koos oma riigiga teinud kannapöörde ning valinud vastasseisu tee, olles seeläbi suurepäraseks õppe- ja mõttematerjaliks.

Lääne lõhestamine kui harjumuspärane vahend

Kui nüüd tõlkida see intervjuu oskuslikust retoorikast ümber arusaadavamaks, siis paljastub järgmine lihtsapoole skeem. Vladimir Putin otsis oma valitsemise algusetappidel kontakti Läänega ning rääkis avameelselt ka soovist saada NATO osaks ühel lihtsal põhjusel. Lootus oli seeläbi saada otsustusprotsesside osaks, siduda endaga mandri-Euroopa ning moodustada ühtne blokk „Lissabonist Vladivostokini“ – täpselt niimoodi seda ka toona sõnastati.

Selle juba toona kentsakana kõlanud idee taga polnud aga mitte soov ühendada, vaid lõhestada. Lõhestada Lääs ja täpsemalt NATO kaheks laagriks – ühelt poolt siis kontinentaalne „Euroopa Lääs“, mis peaks olema loomuldasa vastuseisus sellega, mida Trenin nimetab „Põhja-Ameerika Lääneks“. Ehk siis vana hea vastasseis anglosaksidega, ehkki Trenin otsesõnu seda mariazahharovlikku klišeed ei kasuta.

Tuleb möönda, et puhtalt maakaardile või pigem gloobusele vaadates on sellel ideel isegi jumet ning eks sellest geopoliitikast vaevatud pead Kremlilähistes ringkondades lähtusidki. Veelgi enam – sellest mõttest leidus ka tänuväärseid kinnihaarajaid Euroopas, kus anti-amerikanistlikke meeleolusid on alati piisavalt – ning näeb taevas, et USA on selleks ka põhjuseid andnud. Noid sisemisi vastasseise ära kasutada ja süvendada on aga Venemaal võimu võtnud kolmetähelised organid alati armastanud ja osanud.

Seekord läks aga midagi Kremli ja Trenini vaatenurgast valesti ning „infiltreerumine Läände“ ei õnnestunud ootuspärasel moel. Nüüd on otsustatud tollest lähenemise-mängust loobuda ning asuda sõjalise vastasseisu radadele. Aga ega eesmärk ise pole muutunud. Eesmärgiks on ikka Venemaa mõjukuse kasvatamine, kasutades selleks lihtsalt teisi vahendeid. Eesmärgiks on muuta status quo’d, millena nähakse USA domineerimist maailmas ilma Venemaaga arvestamata.

Konflikt kui kontakti erivorm

Nö uue, õiglase või multipolaarse maailmakorra loosungi sisulist poolt pole siiani kuigi hea ja usutava retoorikaga õnnestunud täita, kuid eks positiivse identiteedi loomine ongi alati keeruline. Negatiivne identiteet / ühtsus on alati palju lihtsamini saavutatav, eriti kui siia juurde liita hirm. Hirm mitte lihtsalt kineetilise konflikti, vaid tuumarelva kasutamise ees. See ongi nüüd see põhiline sõnum, mida Trenin ja tema mõttekaaslased teevad.

Otsesõnu pannakse lauale stsenaarium, mille kohaselt tuumarelv läheb kasutusele mitte USA ja Venemaa pinnal, vaid nö lokaalsetes sõjateatrites. Ning see on üks väheseid aspekte, milles Moskva ennast siiani suureks suudab rääkida. Kuid ka selles mängus on tal vaja liitlasi, nö kaasamängijaid multipolaarsuse mängus.

Trenin avaldab otsesõnu kahetsust, et Hiina on liialt sõltuv läänest majanduslikus mõttes. Veidi looritatumalt aga vihjatakse sellele, et kuni Venemaa seob Lääne ressursse Ukrainas, võiks Hiina lahendada aga oma probleemi Taiwanis.

Hiina aitamine pole mõistagi eesmärgiks omaette, vaid lootuseks on et küllap siis Lääs lööb nõtkuma, USA suunab oma tähelepanu taas Hiinale. Selle käigus suudaks Venemaa koos muude multipoolustega lahendada oma mentaalse väiksuse probleeme ja mõelda end taaskord suureks. See ongi see eesmärk, mida Venemaa soovib saavutada kui mitte hea, siis halvaga.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Hiina, Türgi, SRÜ

- Ukraina president ja Hiina eriesindaja räägivad mõlemad sõja lõpust, aga nad kumbki peavad silmas sootuks eri asju. Esimene räägib senise maailmakorra püsimisest, teine langusest

- Türgi presidendivõimalused on hetkel pooleli, kuid ka siin on kaks väga erinevat tulevikustsenaariumit laual (tõsi küll, ainult ühe riigi perspektiivis): kas Atatürki pärandist kaugenemine või selle juurde naasemine

- SRÜ kui VF õukond jätkab lagunemist

- Mis asja ajab Prigožin ja kuhu kadus Lukašenka ning miks neid võib koos vaadelda

---

saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit