Venemaast on taas saanud totalitaarne riik

„Me oleme tapetud“ – selliste sõnadega teatas enda tegevuse lõpetamisest Venemaa viimane oluline sõltumatu ajaleht „Novaja Gazeta“. Varem oli ridamisi tapetud selle väljaande ajakirjanikke, tuntuim neist Politkovskaja, kuid nüüd lõppes riigi vahetu ja repressiivse sekkumise tõttu terve väljaanne.

Võib ju küsida, et mis sellest niiväga suurt kära teha, no oli üks leht ja enam ei ole. Aga küsimus ongi selles, et tegemist oli viimase sõltumatu suure ja kaugele väljapoole riigi ning isegi venekeelse inforuumi piire ulatuva nähtusega.

Nüüd võib sisuliselt öelda, et vene riigi territooriumil on omakeelne inforuum võetud täieliku, totaalse riikliku kontrolli alla. See viimane kanaarilind kaevanduses – Novaja Gazeta – mitte lihtsalt ei hääbunud mürgise õhustiku kätte, vaid ta lämmatati. Kanti vaenulike tegelaste registrisse, jättes ilma igasugusest võimalusest enda tegevust rahastada. Tapeti.

Totalitaarsuse mõõdikud

Selle üle on sõnasõdu peetud ammu, et kusmaalt saab mingit riiki nimetada veel „kõigest“ autoritaarseks ja kustmaalt algab totalitaarsus. Praegusel infoajastul on minu meelest kõige olulisem kriteerium just seesama informatsioon, et kas ja kuipalju riik piirab oma kodanike juurdepääsu sellele.

Selles mõttes on Kreml saavutanud peaaegu täiusliku kontrolli. Võib küll vastu vaielda, et kas see on ikka sotsiaalmeedia tingimustes saavutatav, kus uue konto loomine sekundite küsimus. Vastus kõlab, et laias laastus on ikka küll. Vene vastavad ametkonnad teatavad, et nad jälgivad ainuüksi sõjavastase meeleolude avaldamise tõttu u kümmet miljonit kasutajat. „Valede“ laikide, repostide jne edasi tõttu on algatud kümneid tuhandeid kohtuasju ja inimesed on saanud selle eest ka reaalseid vanglakaristusi.

Kõikvõimalike muude kriteeriumite hulgas ongi olulisim see, et kas ja kuipalju riik sekkub inimeste eraellu, kui palju nõuab riigi ideede/ideoloogia nimel pidevat mobiliseerumist ja pühendumist. Ei ole paremat näidikut kui see, kui agressiivselt surutakse Venemaal naistele peale sünnitusmasinaks hakkamist võimalikult varasest east, premeerides rasestumise eest koolipingist saadik – kõik kahuriliha tootmise huvides.

Natsionaalsotsialismi ilmingud

Kremli praeguse meeskonna – mis koosneb suuresti eri sorti pagunikandjatest, eelkõige eriteenistustest – on järjest rohkem ka natsionaalsotsialismi ilminguid.

Rahvuse/natsiooni küsimuses ilmutatakse täiesti koopainimlikku nürimeelset järjekindlust. Venelaseks tembeldatakse kõiki neid sadu rahvuseid, kes elavad Venemaal (tuletage meelde kõiki neid „ja russkii / ma olen venelane“ kampaaniavideosid. Ja nagu sellest vähe oleks, taotakse sõjanuiaga Russkii Mir / Vene Maailma külge kuulumist pähe ka naabritele, hetkel kõige verisem-vastikumal moel Ukrainas ja Vladimir Putini pseudo-ajaloolistes sõnavõttudes.

Sotsialismi (kui riigikapitalismi värdvormi) mõttes on praegune riigi sekkumine, suisa nelja jalaga sõtkumine üliselgelt ja suurelt näha. Riik võtab lihtsalt tuima näoga edukaid ettevõtteid üle, andes neid ühtedel ajutistelt omanikelt veelgi ajutisematele.

NSVL väärastunud versioon

Lõpetuses – miks kasutasin pealkirjas sõna „taas“? Aga seetõttu, et see ongi toimuva üks võtmekomponente. Venemaa Föderatsiooni nimelise riigi praegune eliit rudjub ennast, rahvast ja riiki üha jõhkramate meetoditega tagasi totalitaarsetesse NSVL aegsetesse praktikatesse.

Ajalugu ei korda ennast kunagi täpselt samasugustes detailides, kuid mustrid on äratuntavad. NSVL’is oli vähemalt mingisugunegi tasakaalude mehhanism parteilise ideoloogia, eliidi huvide ja repressiiv-organite vahel. Nüüd on aga needsamad organid kaaperdanud terve riigi, allutades ilma mingi „õilistava“ ideoloogiata endale ja hirmule kõik.

Lohutuseks olgu aga öeldud see, et sõna „kõik“ puudutab vaid nähtavat osa riigist ja ühiskonnast. Nii nagu ka kõige tumedamatel NSL aegadel ja kõige kuri-repressiivsemates riikides on riigi kõrval alati ka ühiskond. Ja selle ühiskonna sees pole kaugeltki kõik toimuvaga rahul.

---

lugu ilmus siin

Kaaperdatud territooriumite enda omaks manamine

Novorossija kui mantra, kui vallutatud territooriumi enda omaks manamine. Aga selles manamises on huvitavaid nüansse ja dünaamikaid.

Sõnadel on tähtsust, eriti riigi puhul, mis on nakkunud geopoliitika nimelisse palavikulisse maailmanägemusse. Nende sõnade abil manipuleeritakse teadvustega, normaliseeritakse soovitud mõttesuundi.

1) Kui 2014 hakkasid vene propakanalid esile manama "Novorossia" nimelist nähtust, lõikas see kõigi kõrvu, sest varem polnud seda avalikus ruumis kuulda olnud. See mõiste eksisteeris vaid akadeemilistes-ajalooteemalistes erialatekstides. Kuid siis riputati see kui sädelev ehe vene riigikuuse tippu ja räägiti sellest kui kogu impeeriumi mõtte taastumisest.

Siis aga jäi projekt takerduma ja õhin vaibus ... kuni Suure Sõjasae käimatõmbamiseni 2022 ning sellest ajast saadik on see mõiste juba niivõrd harjumuspäraseks saanud, et ei lõike enam kõrva. 

Tavaliselt kasutatakse seda nii meedias kui kõnedes mõistepaarina "Donbass ja Novorossia", sellega märgistatakse isegi juba uusi riigifirmasid, nt "Novorossia raudteed" jne - sellest räägibki esimene graafik

Kui vaadelda aga sama kaaperdatud territorriumite kohta paralleelseid mõisteid nagu "LNR/DNR" ja "uued regioonid", siis saab pilt uue dünaamika 

2) Kui esimese graafiku alusel jääb mulje, nagu oleks nende alade enda omaks manamisega paus tehtud, siis tegelikult toimus lihtsalt poliit-tehnoloogiline nihe. "Novorossia" asemel võeti kasutusele mõisted LNR/DNR. 

See tähendab, et ideoloogilis-geopoliitiliselt laetud termini asemel (mille veenmisjõus hakati kahtlema) võeti kasutusele argised-administratiivsed "rahvavabariikide" nimetused, näidates seda kui harilikku separatismi, mida ju esineb ikka ning ka parimates perekondades, st täiesti tsiviliseeritud riikides.

3) Kuna aga LNR/DNR osutus liiga kitsaks mõisteks uue röövsõja ja uute kaaperdatud territoriumite seletamiseks, siis sisuliselt loobuti selle mõistepaari kasutamisest ning nimetati röövitut juba uhkusega "uuteks territooriumiteks". See võimaldas maha raputada senised administratiivsed piirid justkui kitsaks jäänud maonaha või kitiinkesta ning lükata impeeriumi piirid sinnamaani, kuhu jaksu on.

4) Omaette huvitav mõisteke on selles sõnalises manamismängus "Malorossia", mis on sõnaloomes eriti märgiline. Selle mõiste kasutamine oli nt NSVL ajal sisuliselt keelatud, kuna see väljendas suurvene šovinismi, üleolevat suhtumist. Nüüd on see aga taas kasutusele toodud, nii näiteks viimati VF kultuuriministeeriumi suunises, et mis teemadel oleks vaja filme toota, tuues omaette reana välja: "«Малороссия как историческая область России»" (Väikevene kui Venemaa ajalooline piirkond)

Mis on kogu selle sõnamängu moraal? Venemaal on politoloogia ja poliit-tehnoloogia sisuliselt sünonüümid. Väga rakenduslikud tegevused, mis on suunatud sellele, kuidas sõnade abil inimeste teadvust kujundada. Erialases keeles "sotsiaalne inseneering", lihtsamas keeles ajupesu. Militaarsemas mõttes info-operatsioon ja mõjutustegevus. Edevamalt "strateegiline kommunikatsioon"

Ja meil on kasulik teada, kuidas toimub taoline tajujuhtimine, kas pole? Kremli ja Venemaa enda kätte haaranud kolmetähelised organisatsioonid on õppimisvõimelised tegelased. Kui triikraud nr 1 ei toimi piisavalt edukalt, võetakse kasutusele nr 2 jne. Õppigem sellest kõigest meiegi.

---

lugu ei ole kuskil varem ilmunud, kui keegi peaks soovima seda levitada, küsige palun ennem minu käest üle.

Разбор полётов: Soome/Norra telefonikõne, Ukraina, Serbia, Brasiilia, Iisrael

- Soome ja Norra riigipeade telefonikõne Vladmir Putinile on tekitanud palju vastakaid emotsioone, kuna taoline "telefonidiplomaatia" on seni olnud viljatu ning pigem mõjunud Kremli jaoks pigem nõrkuse märgina

- "humanitaarne vaherahu" Oleški asula elanike väljaviimiseks Ukraina rindelt: kuna see algatus käidi välja Melanie Trump algatusena, siis ilmselt Putin mängib asjaga kaasa. Paraku näeb see välja pigem elanike deporteerimisena VF poolele, millest tehakse propagandašõu

- Serbia tudengite nimekiri, mis võitis valimised puutub nüüd kokku päriseluga. Selle käigus tuleb välja, et nad ei saa enam keskenduda ainult korruptsioonivastasele võitlusele, mille najal nad valijate hääled kokku kogusid. Nad peavad hakkama tegelema müriaadi tüütute ja tehniliste valitsusprobleemidega, mille osas neil pole veel ei kogemust ega omavahelist koosmeelt. Ülisuure tõenäosusega suudavad nad selle käigus tülli minna, laguneda, takerduda valitsus-siseste mehhanismide taha ja põhjustada sellega valijate pettumise, sest nad ei suuda täita neid kõrgendatud ootusi, mis neile avansina omistati

- Brasiilia valimiste kõige tähelepanuväärsem element oli tavatu olukord, kus peamine konkurent kehtivale riigipeale põgenes riigist samal hetkel, kui selgus, et ta ei suuda võita - säärast pretsedenti ei tulegi kohe mujalt meelde

- Iisraeli valimiste tulemus pole veel küll selge, kuid sealsed valimisreeglid (kogu riik kui üks valimisringkond ja madal valimiskünnis - parlamenti pääsemiseks on vaja koguda vaid 3,25% häältest) on juba ette loonud olukorra, kus parlamenti koosneb väga paljudest väikestest erakondadest, kes peavad omavahel hakkama looma koalitsioone. Laias laastus on kaks koalitsiooni pro-Bibi ja Bibi (ehk praeguse peaministri Netanyahu) vastu. Kumbki pool ei saavuta ülekaalu ja teoreetiliselt võiks olukorda lahendada liit araabia parteidega (Iisraeli demokraatia eripära - siin on araablaste parteisid suisa mitu tükki)

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Põhjamaiselt jahe proovipall: Soome/Norra ühiskõne Putinile

Üks väheseid asju, mida me kindlalt teame, on see, et toimus telefonikõne Putinile. Esimene otsekontakt Euroopa riigipeade tasandilt Venemaa presideniameti kaaperdanud mehele viimase pooleteise aasta jooksul.

Teine moment on raamistik, mis paigutab toimunud kõne kahe kohtumise vahele. Esimene toimus Oslos, kus kohtusid Ukraina, USA ja needsamad Põhjamaade riigipead. Teine saab toimuma AbuDhabis Venemaa, USA ja Ukraina vahel.

Kõne sisust me teame vähe. Napid infokillud nt Soome presidendi veebilehelt kinnitavad Põhjamaade jätkuvat toetust Ukrainale – no aga selleks polnud ju ometigi vaja helistada, või kuidas? Samast tekstijupist loeme, et Soome ja Norra riigipead tegid selle kõne ainult enda riikide, mitte kogu Euroopa nimel ... ja ometigi mainitakse selles Euroopat nii mitu korda, et see tekitab mõtteid.

Mõtete sisu on umbes järgmine – tegemist on katsega leida või luua koht läbirääkimislaua ääres. Koht alguses endale, aga seeläbi ja –järel Euroopale laiemalt. Selles algatuses pole otseselt midagi halba, ainult et kõik osapooled saavad tegelikult aru, et tegelikult ei toimu mingit sisulist läbirääkimiste protsessi.

Siiamaani toimuvad mingid rituaalsed läbirääkimiste imitatsioonid, kus kõik osapooled vaikselt kompavad piire, et kui kaugele ja mis tingimustel on üldse võimalik visata mingeid konkse, mille abil hakata sisulist teemat arutama. Toimub selline omalaadne diplomaatiline landiloopimine, kus kaaaaaugele visatud lant võiks ehk tagasikerimise ajal millegi külge takerduda ning anda lootust saagiks.

Umbes samamoodi hindab asja ka Venemaa pool. Vene riigimeedias ilmunud (propagandistlike prääksatuste kõrval) mõistlik tekst hindab toimuvat proovipallina. Et Põhjamaadelt laekunud kõne pole veel märk sisulistest muutustest, vaid selline ettevaatlik indikaator, mis võib märkida valmisolekut muutusteks. Et kui protsess hakkab edenema, siis saab seda esitleda Euroopa eduloona, kui mitte, siis läheb kirja kui ebaõnnestunud ja eraviisiline katse.

Lühike tekst veel lühemalt kokkuvõetuna: kõnealune telefonikõne ei muutnud otseselt midagi, seetõttu ei maksa tulemust üle dramatiseerida. Kuid sams üldpilt on nukker – kõik ülejäänud osapooled tahavad saavutada Moskva meelemuutust, mida Kremlis juured alla ajanud seltskond tajub nõrkuse märgina – see omakorda aga ei vii kuidagi lähemale sellelesamale muutusele.

---

lugu ilmus siin

Milleks Moskva nõuab NATO taandumist 1997.a piiridesse?

Venemaa lekitas taaskord oma soovi, et NATO peaks oma kodinad kokku korjama ning taanduma kaugemale sellest, mida Moskva peab enda mõjusfääriks. Seekord lasti sellel signaalil kõlada läbi Suurbritannia mõjuka konservatiivse väljaande The Telegraph kaudu, mis peaks näitama, et Moskval on tõsi taga.

Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.

Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.

Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.

See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.

Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.

Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.

Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.

Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.

Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.

Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).

Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.

---

lugu ilmus siin

Millest räägib vene sõjaväepolitsei reform?

Teekond koosneb sammudest, ookean piiskadest. Enamasti me ei pane tähele neid pisikesi detaile, mis hiljem osutuvad väga kõnekateks. Niinimetatud varase hoiatuse poide signaalideks, mis annavad aimu suurema maavärina või tsunamilaine tekkimisest ja seejärel lähenemisest.

Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.

Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.

Vinged ja kasutud ukaasid

Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.

Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.

Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.

Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.

Konkurents ametkondade vahel

Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.

Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.

Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.

Sise- ja välispoliitika seostest

RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.

Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.

Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: VF-USA-Hiina, Prantsusmaa, Rootsi

- Kreml üritab tõmmata Hiinat USA kõrvale kolmandaks osapooleks Ukrainas peetava sõja üle peetavates võimalikes läbirääkimistes. Küünilise realismi koolkonna kohaselt on mõte arusaadav (suured peavad omavahel läbirääkimisi väikeste üle ilma viimaseid laua taha kutsumata), kuid pole arusaadav, miks peaks Hiina tahtma olla selle mängu osa. Tema seisukohalt on palju kasulikum, kui nii VF kui USA üksteist nõrgendavad.

- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.

- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit