Ungari muutumise tulevased tagasilöögid

Iga samm vabaduse suunas suurendab soovi naaseda mittevabadusse. Suurim vastuolu vabaduse teel on selliste raamide ehitamises, mis lasevad vabadusel püsida. Vastuolu seisneb selles, et raamid on pigem mitte-vabaduse tööriist.

„Vabaduse raamid“ kõlab umbes sama vasturääkivana nagu „sõda on rahu“. Kuid ilma nende mehhanismideta libiseb ühiskond liigagi hõlpsalt mittevabaduse suunas.

Freedom House nimeline indeks näitab seda liigagi selgelt – autokraatiad teevad maailmas võidukäiku. Eelmisel aastal tegid 54 riiki (u 200’st) sammukese mittevabaduse suunas, sama kui vaid 35 parandasid oma näitajat. Ja see tendents kestab juba 20 aastat. Tõsi küll, see on lihtsalt tagasilibisemine 1900’ndate lõpus alanud ja omakorda u 20 aastat kestnud vabaduste laienemise lainelt.

Ungari väljarabelemine

Ungari teeb samme suurema vabaduse suunas. Uus valitsus Peter Magyar juhtimise all üritab kiirkorras läbi viia massiivseid reforme, vabastamaks oma riiki „orbanismist“, eelmise ja liiga kauaks oma ametisse takerdunud Viktor Orbani aegsetest mittevabaduse mustritest.

Mitmed muudatused on aga niivõrd kiired ja ragisevad, et võimendavad paratamatult saabuvat pendliefekti. Kuid kõigest järgemööda, ehkki muudatused on nii ulatuslikud, et leheloos saab neid vaid põgusalt markeerida.

Üks kõige esmasemaid ja nähtavamaid ning samas vastuolulisemaid on ametiaegade piirangute sisseseadmine peaministrile. See peaks olema see raam (tuletan meelde - vabaduse raam), mis peaks takistama eelmist peaministrit oma ametisse tagasi tulla.

Isiklikud vs institutsionaalsed tõkked

Halva ja ebaõiglasena mõjuvad need tõkked, mida kehtestakse konkreetse isiku suhtes ilma kohtuotsuseta. Sisuliselt viib Ungari praegu läbi lustratsiooni – puhastust eelmise režiimi võtmeisikutest, ilma et see eelmine režiim oleks kuulutatud kuritegelikuks.

Peaministri ametiaegadele seati tagasiulatuvalt piir 8 aastat. Maailmapraktikas ülimalt tavatu piirang, mille ainus positiivne aspekt on märk sellest, et uus peaminister ei kavatse ega saa ise klammerduda oma tooli külge. Samas kõik tajuvad seda kui konkreetselt Orbani vastast piirangut, kuna see välistab ligi 20 aastat ametis olnud mehe naasemist vanale kohale.

Ka parlamendiliikmetele seati samamoodi piirang, seekord 12 aastat. Jällegi mujal maailmas sisuliselt tundmatu võte, mis on mõeldud kandma samuti klammerdumise ja lubjastumise ning võõrandumise vastast signaali. Samas on arusaadav, et sisuliselt soovitakse sel moel parlamendist välja tõrjuda need inimesed, kes on orbaniseerumisele kaasa aidanud.

Muudatused kutsuvad esile tagasilöögi

Neid piiranguid ja jõulisi muudatusi on veel ridamisi. Vanusepiirangu seadmine ülemkohtu liikmetele. Eelmise presidendi ametist lahkuma sundimine ja uue ametissemääramine. Meedia ja riigiomandi mudelite muutmine. Jne, jne, jne.

Kõik see on arusaadav ja ilmselt ka möödapääsmatu sammude ahel, kuid tekitab loomuldasa kahekordse rahulolematuse. Esiteks on absoluutselt loomulikult rahulolematud need, kes lõigati lahti senistest toiteahelatest. Teiseks saabub varem või hiljem pettumus neil, kes muudatustele hurra hüüdes loodavad, et nüüd kohe-kohe läheb elu paremaks. Elu aga on inertne ning koheseid ja kestvaid muudatusi tavaliselt kas ei teki või nendega harjutakse liigagi kiiresti.

Ungari uus valitsus laob praegu kiirustades vanale majale – Ungari riigile – uut vundamenti. Sellist raamistikku, mis peaks takistama seda maja vajumast taas autoritaarsuse sohu. Ainult et maja asukad on inimesed ja seetõttu varem või hiljem hakkavad nad nurisema muudatustega kaasnevate ebamugavuste ja ümberõppimisevajaduse üle. Loosung „vana hea Orbani aeg“ tekib varem või hiljem.

---

lugu ilmus siin

Analüütikast: allikatest, väljunditest ja toetusest

Korduma kippuv küsimus: mis allikaid peaks jälgima, et saada võimalikult adekvaatne pilt VF’s toimuvast.

Lühike, kuid suht kasutu vastus on – erinevaid. Võimalikult erinevaid, sest iga allikas moonutab, kuid eri moonutustest saab kokku enam-vähem hea üldpildi.

Pikem: oluline pole niivõrd konkreetsete meediumite/isikute nimed, kuivõrd põhimõte, et jälgima peab kindlasti nii ametlikku-riiklikku kui opositsioonilist külge. Mõlemad moonutavad pilti, kuid eri suundades.

Sellele lisaks on mõtekas valida endale mingi neutraalne/lokaalne väljund, nt mingi konkreetse oblasti või linnakese ajaleht. Olgu selleks Petseri või Birobidžani kohalik väljaanne, soovitavalt mitu. Nendes pole eriti tsensuuri ja mõnikord leiab värvikaid päris-elulisi detaile, mis panevad suure pildi särama. Jah, enamasti jääb pilguheit nendesse nö tühjaks tööks, kuid õige kiirelt kujuneb välja oma filter, mis võimaldab kogu kohalikust ja vähetähtsast mürast eristada need üksikud lood, mida tasub läbi vaadata.

Kohekindlasti tuleb neile kolmele (ametlik, opositsiooniline ja kohalik) juurde vaadata sõltumatuid majandus-analüütikuid (nt Krutihhin ja Lipsits), politolooge (nt Medvedev, Galjamov ja Šulman), publitsiste (nt Šenderovitš), ironiste (nt Kaplan) jne. Muuseas, ka konspiroloogid ja padupatrioodid tulevad kasuks, kuid neid ma ei hakka isegi näidetena soovitama.

Parim üldise pildi saamiseks on vaadata nö almanahh-tüüpi saateid (nt the Breakfast show), mis ei keskendu ühele teemale pikalt, vaid annavad nö killustiku.

Peamine on aru saada, et enamik neist peegeldavad niikuinii üksteist ja samu teemasid. Täisoriginaalset kontenti pakuvad väga üksikud ja harva, sest geeniuseid on vähe. Kui juba kaks allikat räägivad ühest asjast (nt uuest seadusest, olulisest kõnest, intervjuust vms), siis tasub minna algallika juurde ja päriselt ise läbi lugeda.

Sel moel sõeludes tekivad varem või hiljem nö indikaator-lambikesed või marker-sõnad, mille pinnalt sõeluda välja enda jaoks olulisemad ja usaldusväärsemad allikad.

AI abil uudiste kokkuvõtteid olen proovinud teha, kuid see ei toimi minu jaoks. Nagu ütles üks tark inimene: hea analüütika on täpne ja ilmekas. AI poolt tehtu võib olla täpne, kuid ta pole ilmekas.

See kõik võtab aega, metsikult. Minul vähemalt 5-6 tundi päevas, mõnikord kõvasti rohkem, kuid sellest sünnivad väljundid.

Väiksemad-värvilisemad killud viskan ma oma FB seinale, proovides mitte üle 3-4 päevas panna, et mitte üle koormata. Kindlasti koos allikaga, sest nii on viisakas ja lugeja suhtes lugupidav, nii ei pea nemad aega raiskama allika otsimisele.

Suurematest teemadest ja tekkivatest üldistustest tulevad lehelood ja raadiojutud, mida lõppeks peegeldan oma blogis ja seejärel jällegi FB’s. FB on seni veel eestikeelse auditooriumi jaoks suurim väljund, olgu ta nii vigane ja mõnikord ärritav kui tahes. Kuna ma olen pigem tekstipõhine inimene, siis kõik need uuemad ja noortele sobivamad säutsu-, pildi- ja videopõhised sotsiaalmeediakanalid minu jaoks ei toimi.

Toetusest. Mõni aeg tagasi hakkasin oma (eelkõige autori-) tekstide juurde riputama „Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust“

See ei tulnud kergelt. Parematel aegadel olen toetanud ise võimaluste piires nii üksik-isikuid kui ühendusi, kes minu meelest seda vajasid ja väärisid. Nüüd on ajad muutunud ning südant kõvaks tehes panin ise selle lipukese välja.

Olen saanud nii toetust kui sõimu, enamasti muidugi ükskõiksust. Lugemisnäidikud on mõnikord sadades, mõnikord tuhandetes või koguni kümnetes tuhandetes. Toetusi on laekunud nii ja naa. Üksik pisi-, aga püsiteotaja. Paar enam vähem regulaarset. Üksikud vähe suuremad. Selle kuu sees paarkümmend, eelmisel u 80, üleelmisel rohkem eurosid.

Sandisti ütlejad on mh osundanud, et kuidas ma julgen midagi küsida, kuna olen ise ettevõtja. Minu pisibutiik elab aga paraku samas rütmis mis enamik selle sektori asutusi, st tuleb vaevu ots otsaga kokku. Oma honorarid ja muud tulud olengi suuresti suunanud tolle butiigi püstihoidmisele.

Seega: Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust:

personaalkonto:

EE782200221005150802

Подробности: Lähis-Ida, Jabloko, Ungari

- kolm üksteisest eraldi paiknevat riiki Lähis-Idas sõlmisd omavahelise kaitseliidu. Kui vaadata maakaarti, siis Türgi, Saudi-Araabia ja Pakistan ei oma omavahel kokkupuutepunkti muus mõttes, kui ei nad kõik paiknevad ümber Iraani. Kuna liidu sisuks on kuulutatud üksteise kaitsmine võimalike rünnakute, siis võib oletada, et silmas peetakse võimalikke ründeid Iraani territooriumilt, kuigi nende rünnete taga ei pruugi olla Iraan kui riik, vaid tema territooriumil tegutsevad relvastatud üksused

- VF'is lähenevad "valimised" ei vääriks muidu kuigipalju tähelepanu, kui selleks ettevalmistuse käigus poleks alguses osalemisele lubatud Jabloko mahavõtmine nii palju tähelepanu tõmmanud. Ilmselt osutus marginaalsena mõeldud sõjavastane loosung liiga mõjukaks vene publiku magnetiks ning seega otsustas Kremli sõjakam tiib riske vältida

- Ungaris valitud uus president on üks paljudest muudatustest, mida sealne uus võim teeb, toomaks riiki välja "orbanistlikust" mudelist

Saatejuht Andrei Tšeremin, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa sisepoliitiline kemplus ennustab kurja välispoliitikat

Sümbolite eemaldamine avalikkuse silme alt on alati ideoloogiline tegu. Ükskõik missuguses režiimis, ükskõik missuguse ettekäände toel, asja sisu on alati sama. See võim, kellel on voli otsustada sümbolite nähtavuse üle avalikkuses, demonstreerib kas enda suurust/leplikkust või haprust/rabedust.

Antud juhul on juttu Venemaal sel sügisel toimuvast farsist, mis näeb välja nagu valimised. Umbes samamoodi nagu toimuvad nö valimised kuri-Koreas, Hiinas või muudes „rahvademokraatiates“.

Venemaal on kõikvõimalikud valimised koondatud ühele päevale aastas, tavaliselt septembri kolmandale pühapäevale. Suure riigi ja väga mitmekihiliste valimiste tingimustes on see kontsentreerumine tegelikult üsna mõistlik, selmet et pidada iga nädalavahe nimelt erinevaid, kuid sisult sarnaseid protseduure.

Kohustuslik kooskõlastamine

Kas see toimuv on sisuliselt valimine nii nagu seda mõistavad vabad ühiskonnad? Tahaks küll lajatada, et „muidugi mitte“, kuid nagu alati on siin nüansid.

Üldjoontes pole mitte muhvigi pistmist vabade, võrdsete ja ühetaoliste protseduuridega, mis annaks igal kandideerijale võrdseid lähtetingimusi. Teisest küljest on aga tegu vägagi sisulise ja tõhusaks tuunitud poliit-tehnoloogilise protseduuriga, mis autoritaarsetes riikides asendab vaba konkurentsi.

Venemaa reaaliates tähendab see seda, et iga „valimistele“ lubatud nimekiri ja isik peab olema kooskõlastatud presidendi administratsioonis. See tuhandete ametnike suurune seltskond langetabki otsuseid lähtuvalt enam-vähem ühest ülesandepüstitusest – kas ja kuidas antud tegevus aitab kaasa režiimi stabiilsusele.

Administratiivne vs julgeolekuline sisend

Otsused vajavad aga alati sisendeid. Ühest küljest on antud kontekstis neid sisendeid kaks – puhtalt poliit-tehnoloogiline ja teisalt julgeolekuline tiib administratsioonis ja selle ümber.

Poliit-tehnoloogiline tiib sõtkus „teadaoleva ohu“ pedaali. See tähendab, et Jabloko kui tinglikult liberaalse ja opositsioonilise nimekirja lubamine valimistele on kontrollitud risk. Isegi kui see nimekiri on ennast praegu positsioneerinud kui ainuke tinglikult sõjavastase lipu kandja, korjavad nad eelduse kohaselt paar protsenti häältest ning tõestavad Kremli sõja populaarsust elanikkonna hulgas.

Julgeolekuline tiib aga on oma olemuselt kõigi selliste riskide vastu. Sest et oht on oht ja milleks riskida. Milleks näidata kasvõi teoreetilisele rahulolematusele rohelist tuld. Küsimus pole mingis meeletus lojaalsuses, vaid lihtsalt oma tagumiku kaitsmises – kellele seda jama hiljem vaja on, kui midagi valesti läheb.

Ma võiks nende mõlema tiiva külge õmmelda konkreetseid isikunimesid, kuid see ähmastaks asjatult pilti. Viiks tarbetute vaidlusteni, et „aga too teine inimene on ju tegelikult palju olulisem!“.

Julgeolekuline tiib võtab võimu

Peamine on antud hetkel üldistus. Alguses nö pehme ehk poliit-tehnoloogiline tiib soovitas, et laseme nendel „liberaalidel“ osaleda protsessis. Nüüdseks on aga peale jäänud sõjakam ehk julgeolekuliselt mõtlev tiib, kes ütleb, et ka see väike risk on liiga suur.

Kuna meil ei ole usaldusväärset sotsioloogiat, siis opereerime nende arvudega, mida valdame. Kui tavaliselt Jabloko oleks saanud u 1-5 % häältest, siis praegu eelkõige sõjavastaste noorte toel oleks ta saanud u 9%. See oleks aga näidanud, et nn sõjalise erioperatsiooni toetus elanikkonna hulgas pole nii kõrge kui tahetakse näidata.

Miks see on aga ohtlik laiemas plaanis? Aga seetõttu, et tinglik sõjapistrike seltskond surub ühtlasi ka permanentse Lääne-vastase sõja agendat. See tähendab, et kui nad said punktivõidu üsna vähetähtsas siseriiklikus päevakorras (eemaldades sümboolselt sõjavastase nimekirja), siis tõenäoliselt jätkavad nad ka Kremli välispoliitika suunamist jätkuva sõja suunas.

---

lugu ilmus siin

Moslemlik uus-NATO?

Kopeerimine on üks vanimaid võtteid inimkäitumises. Edukaks osutunud käitumise kopeerimine toob reeglina kasu mõlemale poolele, aitab kaasa nii kopeerija soovide täitumisele kui näitab ka kopeeritava mudeli elujõulisust.

Kolm muhhameedlikku riiki sõlmisid nüüd hiljuti omavahel sõjalise (kaitse-)liidu, mida on selle idee tekkest saadik nimetatud NATO koopiaks. Miks? Aga esiteks sellepärast, et uue liidu keskseks loosungiks on „rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu“. Teiseks aga seetõttu, et uue liidu üheks asutajaks on Türgi, kes teadupärast on NATO liige.

Ja teine aspekt – miks peaks seda uut ühendust nimetama moslemlikuks? Lihtsalt asjaolu, et kolm asutajaliiget: Türgi, Pakistan ja Saudi-Araabia on tolle religiooni kandjad, oleks minu jaoks ehk ebapiisav. Sama loogika järgi võiks ju päris-NATO’t nimetada „kristlikuks“, kuna enamik liikmesriike on pigem kristlikud (välja arvatud seesama Türgi ja tinglikult ka Albaania).

Meka sümboolsus

Aga islami elemendi õmbleb siia külge väga tugevate niitidega asjaolu, et uue liidu asutamisleping allkirjastati Mekas. See pole mitte lihtsalt sõnakõlksuna „püha linn“ moslemitele, vaid sellesse linna on keelatud mitte-moslemite sisenemine. Saudi-Araabias paiknevasse linna suunduvatel teedel on sõna otseses mõttes kontrollid ning reeglit rikkuda üritajad saavad kaela trahvi ning tõenäoliselt ka riigist väljasaatmise.

Ametlikult mõistagi seda nüüdseks paberil allkirjad saanud liitu muidugi ei nimetata NATO’ks, selle asemel on seni kasutusel „Ühise kaitse Meka lepe“, selle kõrval ka „Meka kaitsepakt“, „Meka heidutuslepe“ jms mitte kuigi suupärased nimetused. Kuid kui jätta nimetus kõrvale, mis on asja sisu?

Et kolm Lähis-Ida riiki leppisid kokku ennast kaitsta, aga kelle vastu? Ühest vastust polegi niiväga lihtne anda.

Mitmeid seletusi

Kuna võrdlus NATO’ga on selle loo selgroog, siis ka NATO algne idee oli kolmetine – hoida USA kaasatuna, Saksamaa mahasurutuna ja Venemaa väljas. Ning nagu näha ja teada, on kõik need eesmärgid olnud kõikuva suurusega ning edukusega täidetavad. Peamine oli aga hoida ära järjekordset suurt sõda, mis võiks alata Euroopast ja levida kulutulena üle maailma.

Meka leppe puhul on samamoodi sihte ja seletusi mitmeid. Idamaades pole kombeks asju seletada lihtsalt ja sirgjooneliselt ning seetõttu on enamik tõlgendusi väljastpoolt omistatud.

Ühest küljest – kui moslemid sõlmivad liidu, siis pakub ju ise ennast lauale seletus, et teevad nad seda mitte-moslemite vastu. Seega lihtsaim seletus, kui vaadata asjale regioonipõhiselt, oleks Iisrael ja tema ekspansionism (ja selle taga mõistagi USA toetus, kuna need kaks käivad paarisrakendis). See näib olevat üks väheseid ärritajaid, milles nood rahvad justkui suudaks kokku leppida.

Teine seletus on aga keerulisem – kõige karmim kokurents ja heitlus ressursside pärast on liigisisene. See tähendab et islamimaailm on oma siseselt palju teravamas ja kestvamas võitluses eri sektide vahel kui nad iial on olnud väliste jõudude suhtes.

Väliste jõudude ohjeldamine?

Nii ongi kõige teravamate konfliktide allikaks hetkel hoopis need ohud, mis lähtuvad justkui usukaaslastelt nii Iraanist kui nt Jeemenis tegutsevate huthide poolt. Kuna neid kahte võib aga omakorda näha kui Hiina proksi’sid, siis võiks oletada, et tõrjutakse hoopis neid kolmandaid, regiooniväliseid jõude, et nood ei utsitaks liiga palju takka kohalikke konflikte?

Kolmandaks võimaluseks toimuvale vaadata on hoopis vastupidine – Pakistan kui selle kolmikliidu kõige vaesem, aga suurim ja sõjaliselt võimekaim riik on ju Hiina strateegiline liitlane, eriti kui jutuks on Pakistani vastasseis Indiaga. Hiina huvides võiks olla regionaalse võimekuse kasvatamine, mis/kes suudaks lahendada Hormuzi väina sarnased kaubandustõrked.

Nagu näha, on äsja allkirjad saanud liiduga asjad segased ning tõlgendamisvõimalusi oi kui palju. Olgu lohutuseks öeldud, et maailma riiklike tsivilisatsioonide hälliks olevas Lähis-Idas pole asjad kunagi lihtsad. Kõikvõimalikke liite on siin sõlmitud aegade algusest saadik ning enamasti pole alles ka neid sõlminud riike.

Aga ühes võib kindel olla. Mis iganes taktikalisi või strateegilisi ülesandeid lahendama pole see uus liit ka kutsutud, konfliktid selles piirkonnas ei lõpe. Islami-sisest ühtsust pole võimalik saavutada – olgu Mekka kasvõi kuuekordselt püha linn – ja välised jõud ei lõpeta siin oma huvide nimel sekkumist.

---

lugu ilmus siin

Kesk-Aasia iseseisvumine

Meie mentaalsel kaardil on Kesk-Aasia ilmselt midagi kauget ja seetõttu vähetähtsat. Eriti kui võrrelda sellega, mida me ise tähtsaks peame, st Euroopaga. Eks me kõik ole paratamatult europo-tsentristid, tajudes maailma oma mätta otsast.

Aga teate mis, võrdlus Euroopaga, kitsamalt Euroopa Liiduga on tegelikult täiesti kohane. Eelkõige kasvõi territoriaalses mõttes. Kesk-Aasia viis riiki on kokku u 4 mln ruutkilomeetrit, Euroopa Liit 4,2 km2. Sisuliselt erinevust polegi.

Tõsi küll, kuna suur osa sellest Keska-Aasia piirkonnast on elamiseks suhteliselt kasinate oludega (kõrbed, poolkõrbed ja mäed), siis elanikkonna mõttes on neil siiski vaid kokku 85 mln vs EL 450 mln vastu.

Ressursid ei määra küll kõike, kuid ikkagi

See-eest oma ressursibaasilt on olukord risti vastpidine – alates klassikalistest energiakandjatest (nafta-gaas-süsi) kuni sisuliselt kogu keemilise tabelini (uraanist kuni muldmetallideni) on tolles piirkonnas kaugelt suurema, ehkki siiani enamasti rakendamata baasina.

Kuid kes teine kui mitte meie siin ressursivaesel Eestimaal peaks aru saama, et iseseisvus ei ripu ära ressurssidest. Vaatamata sellele, mida meile NSVL lagunemise eel ja järelgi seletati, et „te ei suuda ju kuidagi moodi end ära elatada“, toimime me kui elus näide selles, et poliitiline tahe koos soodsate asjaolude kokkulangemisega ning asukohaga võib imet teha. Lõppeks on Euroopas meistki väiksemaid riike, kes toimivad vaatamata kõigele – olgu vaid üheks näiteks toodud Holland (u9% väiksem kui Eesti).

Aga veelkord, ressursside omamine võib olla hea baas edasiseks. Kuigi samavõrra ka needus, mis neid ressursse omava riigi majanduse sootuks lukku lööb (meie idanaaber kui hoiatav näide)

Igatahes on Kesk-Aasia regioon järjest enam iseseisvumas. Omandamas subjektsust, nagu armastavad minusugused munapead rääkida.

Kolmandate riikide huvid

Veel hiljuti nähti seda piirkonda lihtsalt kui territooriumi, millel võistlevad mõjuvõimu kolmandad riigid: Hiina majandusliku dominandina, Venemaa poliitilise, USA kui sõjalise võimu ning Türgi kultuurilise sidujana. Nüüd aga on need viis riiki (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Turkmenistan) järjest rohkem ilmutamas omavahelise koostöö kaudu ühise võimekuse loomise märke.

2017.a ideena välja käidud ning 2018.a esimest korda toimunud Kesk-Aasia riikide ühendus oli algselt puhtalt konsultatiivne formaat. Varem käisid need riigid enamasti kokku Moskvas (ilma oma probleeme lahendamata), kuid ilmselt andis Moskva poolt 2014.a toime pandud Krimmi kaaperdamine tõuke. Edaspidi on hakanud see ühendus järjest rohkem institutsionaliseeruma ja sisulist jumet omandama. (Tõele au andes eelnes sellele veel 10 aastat varem katse analoogne ühendus luua, kuid ei jõudnud kaugemale kui 2007.a „Igavese Sõpruse Lepingu“allkirjastamisest).

Eks seda (taas-)taastärkavat tendentsi tabas ära ka USA, kes üritas samale viie riigi ühendusele peale ehitada veel uue, endale sobiva formaadi. Lisades oma nägemuse kohaselt kaks –stani lisaks (Afganistan ja Pakistan), loodeti näidata veidi punast tuld Hiinale, kes peab regiooni oma tagahooviks ning Pakistani oma käepikenduseks. USA algatusele ma selget tulevikku ei näe, aga see ei vähenda kopika eest algse viisiku ponnistuste potentsiaali.

Ühenduse viimatine, VIII kohtumine toimus mõne päeva eest, seekord Kõrgõstanis. Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev lausus sellel, et regioon pole iial näinud nii õitsvat perioodi. Muuseas, iseloomuliku detailina – ta ütles seda vene keeles.

Aserbaidžani/Türgi tandemi liitumine

Nüüdsest on formaadiga liitunud täieõigusliku liikmena ka Aserbaidžan, kelle liitumine vastab eelkõige Kazahstani, Turkmenistani ja Uzbekistani huvidele, kes soovivad üle Kaspia mere transportida oma energiakandjaid, mis peaks edasi jõudma Gruusiasse ja Türki ning sealtkaudu juba saama väljapääsu maailmameredele (sama eesmärk, mida USA poolt joonistatavas nägemuses oleks pidanud pakkuma Pakistan). Kazahstani jaoks on see eriti oluline, kuna seni viis ta sama kaupa välja läbi Venemaa Musta mere sadamate, mis on nüüd aga sattunud võõra sõja tallermaaks.

Muidugi räägiti ka Hiinast kulgevate transiidiprojektide arendamisest (Hiina-Kõrgõstan-Usbekistan raudtee), laiemalt logistikast, energeetikast, kliimast, regionaalsest julgeolekust jne. Piirkonnal on tohutu potentsiaal nt ka hüdro- ja päikese-energia osas, milles Hiina oskab vägagi kaasa rääkida.

Nii et paneme lõpetuseks kokku mitmed detailid. Moskva mõju väheneb, Türgi mõju tugevneb, Hiina jääb dominantseks majandusjõuks ja raharessursi pakkujaks, USA on ebakindla nähtusena kaotamas veenvust.

Kesk-Aasia Liit, mis alles hakkab omandama oma piirjooni, on kohapealsete tegijate aegamisi jõudu koguv algatus, vähendamaks enda rolli puhver-regiooni või kolmandate jõudude mõõduvõtmise platsdarmina ja muutumaks iseseisvamaks. Mõistagi leiab see, nagu iga teinegi muudatus, rohkem või vähem vastupanu. Kuid kõikvõimalike ressursside rohkus ning nende ühiskasutamisest saadav kumulatiivne efekt võib senise suhtelise vaakumi asemel luua uue ja toimiva tõmbekeskuse – ning sellest tõuseks ainult tolku.

---

lugu ilmus siin

Vene (ühis-)konna keetmine

Ootused selle osas, et vene ühiskond on niivõrd rahulolematu sõjast tulenevate raskustega, et nad tulevad tänavatele ja raputavad protestidega senise võimu oma õlgadelt, on liialdatud. Aga see ei tähenda ka seda, et nad tõuseksid selle režiimi kaitsele, kui keegi või miski peaks olukorda muutma hakkama.

Vene mentaalsust on alati iseloomustanud teatud fatalism. Mõnes mõttes võib öelda, et see on universaalne nähtus – kõikides ühiskondades enamus lihtsalt kohaneb, niimoodi jäävad sootsiumid ellu. Teisalt on aga vene riigialam end läbi aegade pidanud tunnetama niivõrd alamana, et on valinud individuaalse kaitsemehhanismina apaatia.

Üks asi on see, et kas ollakse valmis ennast sootsiumina kaitsma, minna üheskoos tänavatele midagi nõudma. Teine asi on aga omaenda isiku ja lähikonna suhtes täielise ükskõiksuse taktika valimine. Selle parimaks näiteks on nende inimeste hulk, kes on valmis ka praegu trügima Krimmi puhkusele, sest et „aga miks mitte“.

Väikese inimese sündroom

Ei saa öelda, et kõik need inimesed oleks täiesti infantiilsed. Lapsemeelsed isendid, kes panevad kogu vastutuse teiste peale ning ei üritagi ise mingit infot koguda. Nad näiteks teavad väga hästi, et Krimmis on bensiinikriis ja topivad auto pagasiruumi bensiinikanistreid täis, laovad samasse lapsed, koerad ja ujumisrõngad ning asuvad teele.

Nad on lihtsalt valinud õlakehituse „mis mina väike inimene ikka teha saan“. Ja üritavad saabunud keerulistes aegades lõigata võimalikku kasu – noh et kuna Krimmis on mingi jama, siis on ju majutushinnad odavad!

Kuna mina ei saa toimuvat muuta, saan ma seda ju ometigi ära kasutada! Noh näiteks on võimalus saata muidu loruvõitu lähikondne sõtta, no mis siis ikka. Selle raha eest on võimalik ülejäänud perele uus korter osta!

Kapseldunud individualism

Vene enda ühiskonnauurijad (mõistagi enam mitte Venemaal elades, nt USA’s elav Nina Hruštšova) on seda sõnastanud umbes niimoodi. Putini järjest totalitaarsemaks muutuvad režiimi ajastul on see ühiskond loobunud järk-järgult kollektiivsest tegevusest ning valinud individualismi tee.

Ühiskondade atomiseerumine on muidugi üldisem ja universaalsem nähtus, millele aitab väga kõvasti kaasa sotsiaalmeedia alternatiivreaalsus. Igaüks suudab oma diivanil istudes leida endale mõttekaaslasi või vähemalt tuge oma mõtetele, ilma et selleks oleks vaja minna oma pereliikmete või majakaaslaste juurde ning üritada neid veenda midagi üheskoos ette võtma olukorra parandamiseks.

Venemaal on see aga koos üldiste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste vapustustega ühelt poolt ning repressioonidega teiselt poolt saavutatud üsna kummaline kokteil. Parimal moel iseloomustab seda saadaolevate arvamusküsitluste paradoks.

Ärevus-paradoks

Ühest küljest väidavad inimesed sotsioloogidele midagi stiilis „mina olen rahul ja toetan võimu ning presidenti!“. Teisest küljest on aga teine küsimus, et „missuguseks te hindate teiste meeleolusid?“, mis võimaldab väljendada omaenda suhtumist läbi anonüümsete „teiste“.

Selle küsimuse näitajate järgi on viimase kuu aja jooksul toimunud oluline muutus: nimelt on ühiskondliku ärevuse näidik hakanud lööma pika-ajalisi rekordeid. Kui varem oli domineeriv enamus madala ärevustasemega toimuva pärast, siis nüüd on nendel (ja väga ametlikel) andmetel 57% ärevuses.

Vaatamata sellele mõõdukale ärevustasemele on aga vene ühiskonna enamus apaatne. Umbes nagu kuulsas konna keetmise näites – tõstes järk-järgult temperatuuri on võimalik saavutada see, et konn ei reageeri kuidagi. Üksikud küll hüppavad potist ehk Venemaalt välja, kuid enamik lepib toimuvaga.

Tõsi küll, lõpetuseks tasub korrata, et enamik nendest konnadest ei tõuse ka väljakujunenud olukorra kaitsele. Nad lepiks sama apaatselt – või isegi vaikselt rõõmustades – võimalike muudatustega. Aga aktiivselt rabelema millegi muutmiseks ise ei hakka.

---

lugu ilmus siin