- Soome ja Norra riigipeade telefonikõne Vladmir Putinile on tekitanud palju vastakaid emotsioone, kuna taoline "telefonidiplomaatia" on seni olnud viljatu ning pigem mõjunud Kremli jaoks pigem nõrkuse märgina
- "humanitaarne vaherahu" Oleški asula elanike väljaviimiseks Ukraina rindelt: kuna see algatus käidi välja Melanie Trump algatusena, siis ilmselt Putin mängib asjaga kaasa. Paraku näeb see välja pigem elanike deporteerimisena VF poolele, millest tehakse propagandašõu
- Serbia tudengite nimekiri, mis võitis valimised puutub nüüd kokku päriseluga. Selle käigus tuleb välja, et nad ei saa enam keskenduda ainult korruptsioonivastasele võitlusele, mille najal nad valijate hääled kokku kogusid. Nad peavad hakkama tegelema müriaadi tüütute ja tehniliste valitsusprobleemidega, mille osas neil pole veel ei kogemust ega omavahelist koosmeelt. Ülisuure tõenäosusega suudavad nad selle käigus tülli minna, laguneda, takerduda valitsus-siseste mehhanismide taha ja põhjustada sellega valijate pettumise, sest nad ei suuda täita neid kõrgendatud ootusi, mis neile avansina omistati
- Brasiilia valimiste kõige tähelepanuväärsem element oli tavatu olukord, kus peamine konkurent kehtivale riigipeale põgenes riigist samal hetkel, kui selgus, et ta ei suuda võita - säärast pretsedenti ei tulegi kohe mujalt meelde
- Iisraeli valimiste tulemus pole veel küll selge, kuid sealsed valimisreeglid (kogu riik kui üks valimisringkond ja madal valimiskünnis - parlamenti pääsemiseks on vaja koguda vaid 3,25% häältest) on juba ette loonud olukorra, kus parlamenti koosneb väga paljudest väikestest erakondadest, kes peavad omavahel hakkama looma koalitsioone. Laias laastus on kaks koalitsiooni pro-Bibi ja Bibi (ehk praeguse peaministri Netanyahu) vastu. Kumbki pool ei saavuta ülekaalu ja teoreetiliselt võiks olukorda lahendada liit araabia parteidega (Iisraeli demokraatia eripära - siin on araablaste parteisid suisa mitu tükki)
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
Friday, October 30, 2026
Wednesday, October 28, 2026
Põhjamaiselt jahe proovipall: Soome/Norra ühiskõne Putinile
Üks väheseid asju, mida me kindlalt teame, on see, et toimus telefonikõne Putinile. Esimene otsekontakt Euroopa riigipeade tasandilt Venemaa presideniameti kaaperdanud mehele viimase pooleteise aasta jooksul.
Teine moment on raamistik, mis paigutab toimunud kõne kahe kohtumise vahele. Esimene toimus Oslos, kus kohtusid Ukraina, USA ja needsamad Põhjamaade riigipead. Teine saab toimuma AbuDhabis Venemaa, USA ja Ukraina vahel.
Kõne sisust me teame vähe. Napid infokillud nt Soome presidendi veebilehelt kinnitavad Põhjamaade jätkuvat toetust Ukrainale – no aga selleks polnud ju ometigi vaja helistada, või kuidas? Samast tekstijupist loeme, et Soome ja Norra riigipead tegid selle kõne ainult enda riikide, mitte kogu Euroopa nimel ... ja ometigi mainitakse selles Euroopat nii mitu korda, et see tekitab mõtteid.
Mõtete sisu on umbes järgmine – tegemist on katsega leida või luua koht läbirääkimislaua ääres. Koht alguses endale, aga seeläbi ja –järel Euroopale laiemalt. Selles algatuses pole otseselt midagi halba, ainult et kõik osapooled saavad tegelikult aru, et tegelikult ei toimu mingit sisulist läbirääkimiste protsessi.
Siiamaani toimuvad mingid rituaalsed läbirääkimiste imitatsioonid, kus kõik osapooled vaikselt kompavad piire, et kui kaugele ja mis tingimustel on üldse võimalik visata mingeid konkse, mille abil hakata sisulist teemat arutama. Toimub selline omalaadne diplomaatiline landiloopimine, kus kaaaaaugele visatud lant võiks ehk tagasikerimise ajal millegi külge takerduda ning anda lootust saagiks.
Umbes samamoodi hindab asja ka Venemaa pool. Vene riigimeedias ilmunud (propagandistlike prääksatuste kõrval) mõistlik tekst hindab toimuvat proovipallina. Et Põhjamaadelt laekunud kõne pole veel märk sisulistest muutustest, vaid selline ettevaatlik indikaator, mis võib märkida valmisolekut muutusteks. Et kui protsess hakkab edenema, siis saab seda esitleda Euroopa eduloona, kui mitte, siis läheb kirja kui ebaõnnestunud ja eraviisiline katse.
Lühike tekst veel lühemalt kokkuvõetuna: kõnealune telefonikõne ei muutnud otseselt midagi, seetõttu ei maksa tulemust üle dramatiseerida. Kuid sams üldpilt on nukker – kõik ülejäänud osapooled tahavad saavutada Moskva meelemuutust, mida Kremlis juured alla ajanud seltskond tajub nõrkuse märgina – see omakorda aga ei vii kuidagi lähemale sellelesamale muutusele.
Teine moment on raamistik, mis paigutab toimunud kõne kahe kohtumise vahele. Esimene toimus Oslos, kus kohtusid Ukraina, USA ja needsamad Põhjamaade riigipead. Teine saab toimuma AbuDhabis Venemaa, USA ja Ukraina vahel.
Kõne sisust me teame vähe. Napid infokillud nt Soome presidendi veebilehelt kinnitavad Põhjamaade jätkuvat toetust Ukrainale – no aga selleks polnud ju ometigi vaja helistada, või kuidas? Samast tekstijupist loeme, et Soome ja Norra riigipead tegid selle kõne ainult enda riikide, mitte kogu Euroopa nimel ... ja ometigi mainitakse selles Euroopat nii mitu korda, et see tekitab mõtteid.
Mõtete sisu on umbes järgmine – tegemist on katsega leida või luua koht läbirääkimislaua ääres. Koht alguses endale, aga seeläbi ja –järel Euroopale laiemalt. Selles algatuses pole otseselt midagi halba, ainult et kõik osapooled saavad tegelikult aru, et tegelikult ei toimu mingit sisulist läbirääkimiste protsessi.
Siiamaani toimuvad mingid rituaalsed läbirääkimiste imitatsioonid, kus kõik osapooled vaikselt kompavad piire, et kui kaugele ja mis tingimustel on üldse võimalik visata mingeid konkse, mille abil hakata sisulist teemat arutama. Toimub selline omalaadne diplomaatiline landiloopimine, kus kaaaaaugele visatud lant võiks ehk tagasikerimise ajal millegi külge takerduda ning anda lootust saagiks.
Umbes samamoodi hindab asja ka Venemaa pool. Vene riigimeedias ilmunud (propagandistlike prääksatuste kõrval) mõistlik tekst hindab toimuvat proovipallina. Et Põhjamaadelt laekunud kõne pole veel märk sisulistest muutustest, vaid selline ettevaatlik indikaator, mis võib märkida valmisolekut muutusteks. Et kui protsess hakkab edenema, siis saab seda esitleda Euroopa eduloona, kui mitte, siis läheb kirja kui ebaõnnestunud ja eraviisiline katse.
Lühike tekst veel lühemalt kokkuvõetuna: kõnealune telefonikõne ei muutnud otseselt midagi, seetõttu ei maksa tulemust üle dramatiseerida. Kuid sams üldpilt on nukker – kõik ülejäänud osapooled tahavad saavutada Moskva meelemuutust, mida Kremlis juured alla ajanud seltskond tajub nõrkuse märgina – see omakorda aga ei vii kuidagi lähemale sellelesamale muutusele.
---
lugu ilmus siin
Milleks Moskva nõuab NATO taandumist 1997.a piiridesse?
Venemaa lekitas taaskord oma soovi, et NATO peaks oma kodinad kokku korjama ning taanduma kaugemale sellest, mida Moskva peab enda mõjusfääriks. Seekord lasti sellel signaalil kõlada läbi Suurbritannia mõjuka konservatiivse väljaande The Telegraph kaudu, mis peaks näitama, et Moskval on tõsi taga.
Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.
Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.
Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.
See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.
Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.
Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.
Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.
Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.
Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.
Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).
Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.
Vastava kirjatüki sõnum oli lihtne: see olevat hind, mida Moskva nõuab läbirääkimiste sisulise alustamise eest Ukraina sõja teemal. Idee kõlab ühest küljest ratsionaalselt, teisalt aga jaburalt ning kolmandalt poolt Moskva enda positsiooni nõrgestavalt.
Ratsionaalne iva selles nõudes on suisa kolmetine.
Esiteks on see vana nõude kordamine. Teadupärast esitas Moskva sellesama nõude 2021.aastal, mille tagasilükkamise järel Lääne poolt alustas Kreml täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Kuna nõue oli omamoodi stardipunktiks, siis on loogiline seda uuesti esitada lõpetamise eel.
See, et ülejäänud maailmale on selge, et kuritegeliku röövsõja juurpõhjus pole mitte Läänes, NATO’s ega ka mitte Washingtonis, vaid istub Kremlis või Valdais või mõnes punkris, pole Moskva seisukohalt oluline. Tema konstrueerib enda peas ja meie jaoks maailma, kus Venemaa „oli lihtsalt sunnitud“ reageerima Lääne kurjadele plaanidele jne.
Teiseks on see tüüpiline läbirääkimiskäitumine. Alguses tuleb esitada absoluutselt ülemõistuse suur soov, selleks et läbirääkimiste käigus „hea tahte märgina“ ja vastutulekuna loobuda osaliselt oma soovidest. Noh nagu alguses nõuab röövel sinu kogu varandust ja elunatukest, kuid hiljem on nõus armulikult sulle elu jätma, kui sa näiteks oma auto talle loovutad.
Kolmandaks on selle nõude sisu ju tegelikult nõue, et Ukraina peab loobuma NATO liikmekssaamise õigustest ja isegi unistustest. Ainult et nii väikest soovi kohe alguses lauale panna oleks narrilt väike, seda enam et Ukrainat kui iseseisvat ja –tahtelist subjekti pole Moskva silmis olemas. Esitada ainult Ukraina-nimeline nõue poleks Moskva Suurte Geostrateegide jaoks väärikas.
Miks see soov on jabur? Aga sellepärast et see pole lihtsalt täidetav. NATO’l endal pole olemas mingitki mehhanismi, mis võimaldaks sisse lülitada tagurpidikäik, st visata enda liikmesriike välja. Ning Moskva alasti sõjaka kurjuse ees ei sooviks ükski liikmesriik ka ise sellest ühendusest välja astuda, ei ammu liitunud Balti riigid ega veel vähem hiljuti ühinenud Soome-Rootsi.
Isegi kui mingi valemi (loe USA praeguse juhtkonna) abil õnnestuks muuta NATO osaliselt teovõimetuks, ei tooks see kaasa NATO territoriaalset kärpimist. Vastupidi, senised liitlased otsiks innukalt võimalusi seda julgeoleku-konstruktsiooni remontida ja renoveerida, et mitte enda olukorda halvendada.
Kuid jällegi, täidetamatu soovi esitamine on teadlik käitumine – vaata läbirääkimiskäitumise punkti. See lööb vastaspoole pahviks oma irratsionaalsusega ... ning see on Moskva vaatevinklist ratsionaalne.
Miks aga võib taolise soovi lauale löömine Moskva positsioone hoopiski nõrgendada? Aga justnimelt sellesama asjaolu tõttu, et Moskva on seda käiku juba mänginud (2021.a) ja saavutanud tulemuseks uute liikmesriikide liitumise (Soome ja Rootsi 2023/24).
Kui lähtuda mitte Moskva soov-mõtlemisest, vaid Lääne perspektiivist, näeb pilt välja niimoodi. Eelmine kord esitas Kreml oma soovi ja alustas meie keeldumise järel sõjaga. Kui me nüüd järgi annaksime, kas sõjaoht sellest kasvaks või suureneks? Kuna kõik teavad, missuguseid tagajärgi annab agressori / sõjaähvardaja rahustamine järeleandmistega (vt Saksamaa 1930’tel), siis ei tugevda sellised soovid Venemaa positsioone, vaid hoopis Lääne soove vastu hakata.
---
lugu ilmus siin
Monday, October 26, 2026
Millest räägib vene sõjaväepolitsei reform?
Teekond koosneb sammudest, ookean piiskadest. Enamasti me ei pane tähele neid pisikesi detaile, mis hiljem osutuvad väga kõnekateks. Niinimetatud varase hoiatuse poide signaalideks, mis annavad aimu suurema maavärina või tsunamilaine tekkimisest ja seejärel lähenemisest.
Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.
Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.
Vinged ja kasutud ukaasid
Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.
Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.
Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.
Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.
Konkurents ametkondade vahel
Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.
Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.
Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.
Sise- ja välispoliitika seostest
RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.
Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.
Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.
Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.
Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.
Vinged ja kasutud ukaasid
Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.
Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.
Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.
Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.
Konkurents ametkondade vahel
Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.
Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.
Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.
Sise- ja välispoliitika seostest
RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.
Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.
Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.
---
lugu ilmus siin
Thursday, October 22, 2026
Разбор полётов: VF-USA-Hiina, Prantsusmaa, Rootsi
- Kreml üritab tõmmata Hiinat USA kõrvale kolmandaks osapooleks Ukrainas peetava sõja üle peetavates võimalikes läbirääkimistes. Küünilise realismi koolkonna kohaselt on mõte arusaadav (suured peavad omavahel läbirääkimisi väikeste üle ilma viimaseid laua taha kutsumata), kuid pole arusaadav, miks peaks Hiina tahtma olla selle mängu osa. Tema seisukohalt on palju kasulikum, kui nii VF kui USA üksteist nõrgendavad.
- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.
- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni
Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.
- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni
Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit
Tuesday, October 20, 2026
Kodanik ja kurjategija ning kuidas neil kahel vahet teha
Kodanikul on õigus ning mõnikord ka kohustus oma riigile vastu hakata. Asuda aktiivse kodaniku positsioonile, võtta julgus kokku ja öelda, et riik (või kohalik omavalitsus) teeb midagi valesti. Allkirjastada mingi petitsioon, minna plakatiga tänavale või lõppkokkuvõttes püstitada barrikaade. Äärmuslikul juhtumil rünnata kasvõi valitsushooneid või vallutada Bastille, kui soovite.
Ja muuseas, samamoodi on riigil õigus ennast kaitsta liiga hoogu läinud kodanike eest. Karjakäitumise õhinas võib kodanikust üsna hõlpsasti saada kurjategija, eriti kui neid sellele õhutatakse provokaatorite või suisa diversantide poolt. Kuid on selge see, et riigil kui tugevamal osapoolel on ka suurem vastutus. Umbes samamoodi nagu võitluskunstide valdajal, kes peab ennast viimase võimaluseni ohjeldama ning keda võidakse ka oma võimete rakendamise eest karistada.
Kuid jutt on siiski eelkõige kodanikust. Prantsusmaal õppurite meeleavalduste kõrvale ja külge haakunud labased ja kuritegelikud märatsemised, rüüstamised ja süütamised on kaks väga, ma rõhutan VÄGA erinevat asja. Käsiteda neid ühe hingetõmbena, üheväärsena ja samastavana oleks äärmiselt vale ja suisa pahatahtlik.
Meeleavaldaja on kodanik
Meeleavaldaja ja märatseja on täiesti vastasmärgilised nähtused ühiskonna ja riigi mõttes.
Meeleavaldaja on enamasti selgelt positiivne tegelasekuju, isegi kui ta selle meeleavalduse käigus suisa lollust suust välja ajab. Tegemist on aktiivse kodanikuga, kes üritab midagi/kedagi kaitsta. Parandada või mõjutada poliitikat. Olla poliitilise protsessi osa. Isegi kui tema loosungid on lapsikud, rumalana mõjuvad või suisa „äärmuslikud“, nagu tihti armastatakse sildistada.
Inimesel ja kodanikul on õigus olla loll. Kuni ta teeb seda tsiviliseeritud kujul, lasku käia. Teisel kodanikul on õigus silmi pööritada, korraldada vastasmärgiline meeleavaldus, südame rahustuseks ja enesetunde tõstmiseks vastasleeri peale karjuda. Riik ei pea siinjuures kuigivõrd sekkuma, vaid lihtsalt hoidma ühiskondlikku korda. Vaba maailm ja ühiskond avaldabki ennast sel moel, meeldib see avaldumisvorm või mitte.
Märatseja on kurjategija
Märatseja, rüüstaja ja muul moel vandaalitseja on aga nii ühiskonna kui riigi mõistes selgelt vastasmärgiline. Ta ei ürita midagi edendada, vaid kasutada oma labaseimate ning halvimate instinktide väljendamiseks momentumit, suhtelise karistamatuse tunnet. Võibolla teha seda isegi väliste juhtnööride alusel, proovides sel moel külvata mitte ainult kaost, klaasikilde ja süütepudeleid, vaid eelkõige hirmu, kaost ja ühiskonna pettumust riigis, mis ei suutnud oma kodanikke kaitsta.
Poeakende purustamine ja kättejuhtunud kraami minematassimine pole mitte ühestki otsast kodanikuaktiivsuse väljendus, vaid lihtlabane kuritegu. Riigil on siin mitte lihtsalt õigus, vaid suisa kohustus sekkuda, sest selleks ongi ühiskond enda ümber ehitanud riiklike institutsioonide turvavõrgu.
Illustratsiooniks sobib siinkohal parimal moel Maidan ühelt poolt ning meile arusaadav Pronksiöö ja praegune Prantsusmaa teiselt poolt.
Poeaken kui kanaarilind
Ukraina Maidani ajal ei purunenud poeaknad. Kodanikud selle sõna kõige laiemas ja otsesemas mõttes astusid vastu tol hetkel riigi eesotsas olnud jõududele, kaitstes OMA riiki. Kaitstes ennast ja omariiklust barrikaadidel ning ülekaaluka vägivalla-aparaadi vastu, mille varjus üritati kaaperdada iseseisvus ja viia riik naabri lämmatavasse alluvusse.
Prantsusmaal algas asi samamoodi, prantslasliku kergusega puhkesid meeleavaldused alarahastatud haridussüsteemi olukorra parandamiseks. Kuid selle külge haakisid end kurjategijad, kes asusid rüüstama, lagastama ja hävitama. Mõistagi, ka kodanikust / meeleavaldajast võib saada räuskav kurjtegija, kuid sellega on ta ise hävitanud oma algse mõtte mõju.
Kordan – meeleavaldus ja protest (isegi kui see on kantud sulalollusest) on kodaniku ja riigi vahelise dialoogi positiivne avaldumisvorm. Ahvikarjana (andku ahvid mulle andeks) lõugav, märatsev ja toorutsev kamp on aga kurjategijad, kellele riiki peab jõuga vastu astuma. Purunenud poeaknad on indikaatorid nagu kanaarilind kaevanduses. Kui poeaken puruneb või kanaarilind vaikib, on olukord ohtlikult muutunud. Kodanikust on saanud kurjategija või kurja tegija, olgu kokku või lahku kirjutatuna
Ja muuseas, samamoodi on riigil õigus ennast kaitsta liiga hoogu läinud kodanike eest. Karjakäitumise õhinas võib kodanikust üsna hõlpsasti saada kurjategija, eriti kui neid sellele õhutatakse provokaatorite või suisa diversantide poolt. Kuid on selge see, et riigil kui tugevamal osapoolel on ka suurem vastutus. Umbes samamoodi nagu võitluskunstide valdajal, kes peab ennast viimase võimaluseni ohjeldama ning keda võidakse ka oma võimete rakendamise eest karistada.
Kuid jutt on siiski eelkõige kodanikust. Prantsusmaal õppurite meeleavalduste kõrvale ja külge haakunud labased ja kuritegelikud märatsemised, rüüstamised ja süütamised on kaks väga, ma rõhutan VÄGA erinevat asja. Käsiteda neid ühe hingetõmbena, üheväärsena ja samastavana oleks äärmiselt vale ja suisa pahatahtlik.
Meeleavaldaja on kodanik
Meeleavaldaja ja märatseja on täiesti vastasmärgilised nähtused ühiskonna ja riigi mõttes.
Meeleavaldaja on enamasti selgelt positiivne tegelasekuju, isegi kui ta selle meeleavalduse käigus suisa lollust suust välja ajab. Tegemist on aktiivse kodanikuga, kes üritab midagi/kedagi kaitsta. Parandada või mõjutada poliitikat. Olla poliitilise protsessi osa. Isegi kui tema loosungid on lapsikud, rumalana mõjuvad või suisa „äärmuslikud“, nagu tihti armastatakse sildistada.
Inimesel ja kodanikul on õigus olla loll. Kuni ta teeb seda tsiviliseeritud kujul, lasku käia. Teisel kodanikul on õigus silmi pööritada, korraldada vastasmärgiline meeleavaldus, südame rahustuseks ja enesetunde tõstmiseks vastasleeri peale karjuda. Riik ei pea siinjuures kuigivõrd sekkuma, vaid lihtsalt hoidma ühiskondlikku korda. Vaba maailm ja ühiskond avaldabki ennast sel moel, meeldib see avaldumisvorm või mitte.
Märatseja on kurjategija
Märatseja, rüüstaja ja muul moel vandaalitseja on aga nii ühiskonna kui riigi mõistes selgelt vastasmärgiline. Ta ei ürita midagi edendada, vaid kasutada oma labaseimate ning halvimate instinktide väljendamiseks momentumit, suhtelise karistamatuse tunnet. Võibolla teha seda isegi väliste juhtnööride alusel, proovides sel moel külvata mitte ainult kaost, klaasikilde ja süütepudeleid, vaid eelkõige hirmu, kaost ja ühiskonna pettumust riigis, mis ei suutnud oma kodanikke kaitsta.
Poeakende purustamine ja kättejuhtunud kraami minematassimine pole mitte ühestki otsast kodanikuaktiivsuse väljendus, vaid lihtlabane kuritegu. Riigil on siin mitte lihtsalt õigus, vaid suisa kohustus sekkuda, sest selleks ongi ühiskond enda ümber ehitanud riiklike institutsioonide turvavõrgu.
Illustratsiooniks sobib siinkohal parimal moel Maidan ühelt poolt ning meile arusaadav Pronksiöö ja praegune Prantsusmaa teiselt poolt.
Poeaken kui kanaarilind
Ukraina Maidani ajal ei purunenud poeaknad. Kodanikud selle sõna kõige laiemas ja otsesemas mõttes astusid vastu tol hetkel riigi eesotsas olnud jõududele, kaitstes OMA riiki. Kaitstes ennast ja omariiklust barrikaadidel ning ülekaaluka vägivalla-aparaadi vastu, mille varjus üritati kaaperdada iseseisvus ja viia riik naabri lämmatavasse alluvusse.
Prantsusmaal algas asi samamoodi, prantslasliku kergusega puhkesid meeleavaldused alarahastatud haridussüsteemi olukorra parandamiseks. Kuid selle külge haakisid end kurjategijad, kes asusid rüüstama, lagastama ja hävitama. Mõistagi, ka kodanikust / meeleavaldajast võib saada räuskav kurjtegija, kuid sellega on ta ise hävitanud oma algse mõtte mõju.
Kordan – meeleavaldus ja protest (isegi kui see on kantud sulalollusest) on kodaniku ja riigi vahelise dialoogi positiivne avaldumisvorm. Ahvikarjana (andku ahvid mulle andeks) lõugav, märatsev ja toorutsev kamp on aga kurjategijad, kellele riiki peab jõuga vastu astuma. Purunenud poeaknad on indikaatorid nagu kanaarilind kaevanduses. Kui poeaken puruneb või kanaarilind vaikib, on olukord ohtlikult muutunud. Kodanikust on saanud kurjategija või kurja tegija, olgu kokku või lahku kirjutatuna
---
lugu ilmus siin
Monday, October 19, 2026
Pausile pandud sanktsioonid kui tingimisi karistus
Kuulutada välja karistus ja panna siis see pausile - see kõlab kui tingimisi vangistuse väljakuulutamine. See võib toimida üldiselt õiguskuuleka inimese puhul, kes on nt kogemata või esmakordselt midagi kurja toime pannud.
Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.
Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.
Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.
Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu
Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.
Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.
Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.
Idealistid vs realistid
Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.
Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.
Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.
Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.
Mis oleks alternatiivid?
Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?
Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.
Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.
Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.
Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.
Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.
Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu
Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.
Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.
Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.
Idealistid vs realistid
Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.
Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.
Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.
Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.
Mis oleks alternatiivid?
Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?
Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.
Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.
---
lugu ilmus siin
Subscribe to:
Posts (Atom)
