Nüüd on paslik küsida sama asja meilt. Ning pealkirjas olev asulanimi on vaid tinglik, sinna võiks kirjutada suvalise Läti, Leedu või Poola asumi.
Praeguses droonide sõjas on Kreml võtnud kasutusele hübriidse taktika Balti riikide suunal.
Süü omistamine
Esiteks asetatakse Balti riikidele kärarikkalt süü Venemaale osaks saavate droonirünnakute eest. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, sest võimaldab varjutada omaenda õhukaitse ilmselgelt nõrkust ning saamatust Venemaa kaitsmisel Ukraina kättemaksulöökide eest.
See, et 95% Venemaal löögi alla sattunud objektidest asuvad nii kaugel Balti riikidest, et neid siit rünnata oleks lihtsalt jabur, pole vene info-operatsiooni mõttes oluline. Oluline on see, et sel moel loodetakse lõhestada meie ühiskondi ja vähendada valmisolekut aidata Ukrainat
Teiseks on hakatud kasutama omamoodi salaami-taktikat, saates Venemaa poolt Balti riikidesse droone. Esimesed tekitavad lihtsalt segadust, aga mida edasi, seda rohkem ka küsimusi, et millal ja kuidas peaks Balti riigid vastama?
Salaami-taktika
Sest et vahet ju pole, kas tegu on Venemaa poolt teelt kõrvale kallutatud Ukraina droonidega või tahtlikult siia suunatud lennuvahenditega. Fakt jääb faktiks, üle idapiiri sisenevad meie riiklikku ja ühiselt jagatud NATO õhuruumi sõjaliselt käsitletavad objektid. Nüüd üks on õnneks saanud ka väärika (ehkki ülemäära kuluka) ning vägagi sümboolselt NATO koostöös sündinud vastulöögi (Leedust startinud Rumeenia lennuk laskis drooni alla Eesti kohal).
Aga paneme nüüd need kolm asja kokku: a) droonirünnakute süü asetamine Balti riikidele, b) Venemaa poolt Balti õhuruumi penetreerimine ja c) NATO aspekti, saame kokku ühe hüpoteetilise stsenaariumi.
Oletame et ühel koledal päeval lendab üle idapiiri kohale mitte üks, vaid kümme/sada/misiganes kogus droone, mis ründavad mingit objekti juba mainitud tinglikus Rēzeknes. Selle järel teatab Kreml, et tegemist oli nende luureandmete kohaselt Venemaa-vastaste droonirünnakute lähtekohaga. Koolituskeskusega. Staabiga. Millega iganes.
Või siis mingit ametlikku teadet ei järgnegi, kuid Vene enda propagandistlikes telešõudest kuuleme, et „see oli alles hoiatus“ vms rahulolevat ja samas ebamäärast.
Kuidas vastame?
See tähendab, et on sisuliselt toimunud rünne NATO riigi vastu, aga selle ründe sõjalis-poliitiline staatus on ebamäärane. Võib mürki võtta, et koheselt tõuseb tagajalgadele seltskond, kes erinevates vormides asub manama, et „ei maksa eskaleerida“.
Sisult loogiline, vormilt efektne, kuid kohmakas vastus oleks käivitada NATO artikkel 4 alusel konsultatsioonid (rääkimata art.5 kasutamisest). Samas kõige tulemuslikum oleks koheselt rakendada seda põhimõtet, mille kohaselt tuleb tegevus viia tagasi ründava poole territooriumile.
Sest et vaata, meie olemegi NATO. Kui me laseme kasvõi ühel riigil löögi sisse võtta ilma reageerimata (ja ma ei pea reaktsiooniks diplomaatilise noodi saatmist või suursaadiku vaibalekutsumist), siis langeb kogu NATO usaldusväärsus kaitsemehhanismina.
Nii et kordan pealkirjas esitatud küsimust. Kas meie (mitte umbmäärane NATO) oleme valmis kaitsma Rēzeknet ja andma ründajale selle eest vastulöögi?
---
lugu ilmus siin




