Miks Putin on hakanud rääkima sõja lõpust?

Ühest küljest on Putin muutnud sõja oma „legitiimsuse“ osaks. Täiesti loomuldasa, kuna selle valitseja legitiimsuse mudel on arenenud kraadhaaval järjest vägivaldsemaks. Alguses suhteliselt nõrga mandaadiga ja peaaegu demokraatlikult valituna, sellest edasi nö majandusmehena, siis sõjapealikuna.

Kui ma sellest esimest korda u 10 aastat tagasi rääkima ja kirjutama hakkasin, siis vaadati sellele kõõrdi. Et mismõttes „see režiim on lihtsalt määratud jõudma kineetilise sõjani“. Aga nii see paraku lihtsalt režiimi arengu loogika kohaselt oli, et tagasiteed määratud polnud.

Aga kuidas siis nüüd on asi jõudnud selleni, et Putin on hakanud rääkima rahu võimalikkusest. Tehes seda enam mitte metalsel ja ähvardaval toonil, nagu sõda alustades, vaid vaikselt ja peaaegu vanainimeselikult või siis inimlikult.

Kolmekordne lõks

Pakun välja, et see pole enamat kui lõks. Kärbsepaber. Püünis.

Putini Venemaa kasutab kõnelusi rahust ja „läbirääkimisi“ lihtsalt veel ühe relvana. Informatsioonilise ja psühholoogilise relvana.

Kusjuures sellel lõksul on korraga vähemalt kolm sihtrühma, keda peaks mõjutama.

Esiteks muidugi omaenda elanikkond, täpsemalt selle hakkliha-kõlbulik osa. Need mehed, kes siiani on väeteenistuse lepingu allkirjastamisest kõrvale hoidunud. Nüüd, kuuldes et sõda olla justkui lähenemas lõpule, võivad nad teha lihtsa rehnungi oma peas ja minna sõjakomissariaati. Sest noh kui sõda on juba lõppemas, aga selle allkirja eest on võimalik veel kõvasti pappi saada, siis miks mitte olukorda ära kasutada?

Teiseks sihtgrupiks on vahetu sihtmärk ehk Ukraina. Seal peaks taolised sõnumid tekitama vastupidise efekti – et milleks alluda mobilisatsioonile, kui vaenlase president teatab sõja lõpu lähenemisest ... aga vaenlane ju teadupärast valetab. Selline mitmekihiline demotivaator.

Kolmandaks laiem Lääs, eelkõige Euroopa poliitikum. Selle kõikuva massi sees on piisavalt palju Moskva-kuulajaid, kes hakkavad kohe antennidena seda juttu retransleerima. Et kui sõda on lõpukorral, et siis järsku lõpetaks selle kaitsekulutuste tõstmise ja Ukraina aitamise jutu? Et meil on endale kõike seda rohkem vaja, valimised lähenemas ja üleüldse. Julgeoleku-jutuga nii palju hääli ei püüa kui lubadustega vähendada makse ja suurendada toetusi. Mis sest et need viimased kaks punkti on omavahel karjuvas vastuolus.

Putin ei saa loobuda sõjast

Kuid kogu selle Puutini-jutu mõte on tegelikult lihtne vale. Putin ei saa endale lubada sõja lõppemist (võib küll vahetada rinnet, kuid mitte tegevust). Kordan – Putini legitiimsus on üles ehitatud järjest vängemaks muutuvale vägivaldsuse astmele. Seesama mees samas ametis ei saa teha sammu tagasi, keerata oma legitiimsust tagasi leebemale astmele.

Sotsiaalse lepingu kruvi liigub ühes suunas. Kui nõrgast liidrist on läbi erinevate vaheastmete saanud lõpuks väepealik, siis ta ei saa teha sammu tagasi, ilma et osutuks taas nõrgaks. See tähendab kõrvaldatavaks. Pehmes, demokraatlikus süsteemis saab iga poliitik endale lubada tagasiastumist ja nõrkuse ilmutamist. Jäigas, autokraatlikus süsteemis ei saa.

Seega kordan oma algset, juba 10 aasta vanust teesi – kuni Venemaa eesotsas on seesama mees, ei saa vägivalla tase langeda. Järgmine troonile sattunud inimene saab seda teha ning isegi pälvida publikumi aplausi ja heakskiitu sõjasurve vähenemise eest. Putinile oleks see aga võimu kaotamise akt.

---

lugu ilmus siin

Ühe luureraporti lugu ehk „Jutustus Putini hirmudest“

„Putin kardab atendaati ja riigipööret“ – umbes selliste pealkirjadega lendas üle maailma üks väga efektne uudistoode. Või siis info-operatsioon, sõltub kuidas vaadata.

„Tundmatuks jääda sooviv“ luureteenistus jagas korraga kolme meedia-väljaandega dokumenti, mis lihtsalt pidi magnetina ligi tõmbama. Siin on korraga kõik vajaminev ühe meediamaja jaoks: võimalus avaldada midagi esimesena, intriig, kõlavad nimed ja saladuseloor. Ning ühtlasi ka võimalus kontrollida ja leida, et absoluutne enamus sellest infost on ju tõene – seega on avaldamiseks vajalikud kriteeriumid täidetud.

Materjali jagati korraga USA (CNN), UK (Financial Times) ja vene (Important Stories) väljannetele. Kõik kolm ka avaldasid üsna sarnase kokkuvõtte, veidi erinevate rõhu-asetustega.

Iga hunniku sees on iva

Iga taolise lekke sisse on pakitud mingi oluline signaal, mida peetakse vajalikuks levitada, ülejäänu selle ümber on nö pakend, mis peab tagama publiku huvi. Aga kõigest järgemööda.

Asja alguspunkt on eelmise aasta jooksul toimunud kõrgemate vene sõjaväelaste likvideerimises, mille järel kutsuti tinglikult Kremlisse vaibale jõuametkondade esindajad. Tinglikult sellepärast, et nõupidamise kohta me ei tea, aga see pole ka oluline.

Oluline on see, et kohtumisel toimus tüüpiline ja universaalne mäng, mis taolistes olukordades käib. Laval on Suur Ülemus ja alluvad, kes üritavad mängida nö kuuma kartulit. Mängu sisuks on selle kuuma kartuli ehk süüdlaseks olemise staatuse loopimine ühelt teisele. See, kelle kätte kartul jääb, ongi süüdi.

Kuuma kartuli mäng

Armee kui kannatanud osapool (tapetud kindral-leitnant Fanil Sarvarov, aga see nimi pole oluline, seega jätan ka ülejäänud nimed vahele) kurdab, et süüdi on FSB, kes ei suutnud terroriakti ära hoida.

FSB vastab kõigepealt, et „ise oled loll“, et miks armee ise ei korralda oma kõrgema juhtkonna valvet nagu kõik mõistlikud asutused seda teevad. Ja siis viskab kuuma kartuli edas. FSB ei saa süüdi olla, kuna nemad ei teosta valvet, vaid ainult koguvad infot. Valve eest vastutab FSO (föderaalne valveteenistus).

FSO teatab muidugi, et tema ei saa süüdi olla, kuna nemad peavad kaitsema juhendite kohaselt ainult ühte sõjaväelast – kindralstaabi ülemat (Gerasimov). Ülejäänude eest nemad ei vastuta! Ja vihjab nüüd siis selles luureraporti kaudu, et kogu segaduse ja ebamäärasuse eest võib vastutada üks teine kõrge sõjaväelane ehk endine kaitseminister (Šoigu).

Muudetud turvaprotokollid

Suur Ülemus annab suunava jalahoobi, mille alusel tuleb midagi muuta. FSO peale pannaks veel 10 kõrgeima sõjaväelase valvamise kohustus. Too muidugi kirjutab turvaprotokollid ümber (ja nõuab selleks juurde ressurssse) ja siit ilmselt saabki alguse kõnealune leke.

Kõik muu selles materjalis on triviaalsus. Et Putin kardab ja viibib suure osa ajast punkrites, et tema liikumisi on salastatud ja piiratud (sellesama FSO poolt), et interneti piirnagute eest vastutab seesama FSO, mitte FSB jne. Aga see ongi see vajalik teadaolev ja kontrollitav taust, mis lubab endast lugupidavatel välja-annetel seda avaldada.

Aga mis siis on see võimalik info-operatsiooni eesmärk, mida üritatakse levitada? Siin on kaks killukest, mis tõmbavad tähelepanu. Üks on sellesama Šoigu tanki alla viskamine, teine Krasnodari moderniseeritud punkrite mainimine.

Info-opi eesmärk on kahetine

Krasnodari krais on küll mitmeid teadaolevaid residentse, kuid punkrite kohta on pilt hägune. Miks peaks Puutin ronima just sinna, Ukrainale nii kurjama lähedale, samas kui teada on, et kõige parema õhutõrjega on Ukrainast kaugel olev Valdai residents?

Kuna mina pole selle lekke taga, siis ma ei tea, mida tegelikult taotleti. Kuid need kaks infokildu on minu jaoks vastandmärgilised.

Kui eesmärgiks on näpuga näitamine Šoigu kui võimaliku tülitekitaja peale, siis toimib see vene eliite lõhestavana, osundades et ka kõige lähedasemad pole kaitstud ning lõhe eri grupeeringute vahel saab seeläbi suurenema. Kui eesmärgiks on näpuga näitamine Krasnodari Krai punkrite peale, siis see peaks hoopiski külvama segadust Putinile kättemaksu haudujate hulgas.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Venemaa, EL kui osaleja läbirääkimistes, USA-Hiina, Suurbritannia

- 9.mai kui Kremli pingutus säilitada "normaalsus" telepurgis - vene televisiooni tarbija, kellel ei olnud või kes ei otsinud lisainfot, sai oma tavapärase riikliku infodoosi. Paraad toimus (mis siis et kärbituna), tribüün oli (mis siis et lühike ja hõre), tehnikat näidati (mis siis et mitte otse, vaid kuskilt põllu pealt, aga see-eest tulistavana) jne.

- VF majanduses on makroökonoomiliste näitajate järgi langus, kuna nn sõjamajanduse impulsse on lakanud toimimast ja nö normaalse majanduse juurde tagasipöördumist pole toimunud, ühekorraga pole nii töökäsi kui ka tööd (olemasolevaid töötajaid viiakse üle lühendatud töönädalatele)

- EL soov saada osaks diplomaatilisest protessist, mis käib Ukraina sõja ümber, kuid veidi kummaliselt on takerdunud vaidlusse, et KES hakkab läbirääkijaks, mitte sellest, et MILLEST läbi rääkida. VF lükkab sellele omalt poolt hagu alla, pakkudes välja Gerhard Schröderi nime. Moskva on valmis käivitama veel ühe läbirääkimiste imiteerimise protsessi (nii nagu juba käib USA'ga), kus peamine on luua olukord, kui räägitakse Moskva soovidest Ukraina teemal, aga ilma Ukrainata.

- USA visiit Hiinasse toimub USA jaoks ebasobivas õhustikus. Trump oleks soovinud kohtuda Xi'ga peale seda, kui Iraan on allutatud kasvõi kokkuleppe, kui mitte sõjalise hävitamise kaudu. Nüüd aga võib Xi Trumpile üsna irooniliselt otsa vaadata - juhul kui te ei suuda ohjeldada Iraani, siis kuidas plaanite ohjeldada Hiinat Taiwani juhtumi puhul?

- Inglismaa parteipoliitiline süsteem on murenemas, juba alates XVII sajandist kehtinud (mööndustega, kuid siiski) kaheparteilise dominandi kõrvale on tõusnud kolmandad parteid, kes võivad muutuda koguni peamisteks jõududeks. Tegu on omamoodi veidra järellainetusega BREXIT'ile, mis pidi lahendama eelkõige immigratsiooni probleemi, aga näed ei lahendanud. Nüüd on pettunud valijad läinud kaasa sooviga karistada seniseid valitsejaid ja läinud kaasa populistidega.

Selle hooaja viimane saade on järelkuulatav siit, saatejuht oli Andrei Titov ja kõnelejateks Igor Gretski ja Karmo Tüür.

Разбор полётов: 9.mai, USA, Armeenia, kuninglik visiit

- ajakirjandusse lekitati "tundmatuks jääda sooviva" luure nime all mingi dokument, mis justkui räägib Putini hirmudest atendaadi, riigipöörde jne ees. Tegelikkuses on selle algpunktiks FSO ehk VF föderaalse valveteenistuse turvaprotokollide muudatus, mille alusel tugevdatakse turvameetmeid, vähendatakse kontakte jne, et hoida riigi juhtkond ning eelkõige Vladimir Putin ohutuses. Muudatused 9.mai paraadi korraldusega seoses on samuti tingitud nendestsamadest kaalutlustest, et vähendada riske. Eelkõige ametkondlikke riske sellesama FSO jaoks, juhuks kui midagi peaks minema valesti

- USA's endas toimub kohmakas katse kujundada ümber valimisringkondi, et mõjutada lähenevate vahevalimiste tulemusi (gerrymandering). Teiselt poolt jätkab Donald Trump Euroopa nügimist julgeolekulise iseseisvuse poole (rääkides oma vägede "väljaviimisest")

- Armeenia on järjest kiiremalt nihkumas eemale Moskvast, näidates VF nõrgenevat kontrolli Kaukaasia üle. VF propaganda jaoks oli kõige valusam asjaolu, et Armeeniasse - riiki kus on VF sõjaväebaasid - saabus Zelenskõi ja viis seal läbi rea kohtumisi

- UK monarhi visiit USA'sse oli pühendatud USA iseseisvumise 250.aastapäevale, kuid kõige rohkem jäid publikule meelde kuninga sõnad USA parlamendi mõlema koja ees peetud kõnes, kus ta rõhutas, et seadusandlik pool peab siiski kontrollima täidesaatvat võimu (sh presidenti), mitte vastupidi

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

9.mai Mordoris

- Venelaste kultuuriruumis ja tähendusväljas nii oluline 9. mai läheneb. Tundub, et kunagi varem pole Kreml seda tähtpäeva rünnakute kartuses nii peljanud kui nüüd?

Kardavad eelkõige need konkreetsed pagunikandjad, kes peavad vastutama õhuturvalisuse eest, sest nagu näitab praktika, on vene õhutõrje nõrgem kui sellest varem arvati

Ja kõige suurem vastutus ning seetõttu ka ressursse on FSO käes

- Oleme saanud lugeda, et tehnikat paraadile ei tooda ning pealtvaatajaid lubatakse punasele väljakule väga vähesel määral – 300 inimest. Millega võiks režiim end avalikkuse või tavalise televaataja ees diskrediteerida, kas haleda väljanägemisega paraadiga või sellega, et ürituse täiesti ära jätab?

Eriti kentsaka keeluna kõlab Riigiduuma saadikute mittelubamine. Aga jällegi, kuna praegu tegeleb FSO ehk riiklik valveteenistus turvaprotokollide karmistamisega, siis peab iga inimese lubamine Vladimir Putini lähedusse olema mitte lihtsalt ”lubatud”, vaid põhjendatud hädavajalikkusega.

Haleda väljanägemise osas saab muidugi vastu vaielda – tänapäevane teletehnika teeb imesid, isegi kõige väiksemaid kogunemisi saab näidata suurena – näiteks juba võime Punase väljaku tegelikult üsna tagasihoidlikku platsi näidata suursugusena. Nii et need, kes vaatavad asju läbi teleka, ei pruugi isegi aru saada millegi puudumisest.

- Aga ohu selge tunnistamisega, kuidas vene inimene seda võtab või andeks annab?

Oht on abstraktne, kuni ei puuduta otse. Otse aga puudutab see, et Moskvas elu suuresti seisab interneti väljalülitamise taga, selle eest sõimatakse võime küll

- Sel nädalal sai lugeda ühe tundmatuks jääda sooviva Euroopa riigi luureraportist, mis lekkis ja annab teada Vladimir Putini süvenevast paranoiast, hirmust ja kartusest omade poolt kukutatud saada. Ilmselgelt on ka selle raporti lekkimine infooperatsioon. Küsimus ainult kellele ja mis eesmärkidega?

See raport peegeldab tegelikult siiski mitte Puutini hirme, kuivõrd FSO muudatusi turvaprotokollides. Selle muudatuse leke saigi ilmselt raporti lähtemomendiks

- Kas need luureraportid mingil kujul ka tavaliste venelasteni jõuavad? On neil see igapäevane teadmine, et nende presidenti näidatakse televiisorist tegelikult jumal teab millal ja millises punkris filmituna?

Tavaline venelane tegelikult ja päriselt ka ei huvitu poliitikast, see pole sõnakõlks. Ta on hõivatud muude asjadega ning teab, et poliitikasse ronimine on otse või kaude karistatav. Aga see teadmine punkrite kohta on tõesti olemas, see ”punkri-vanamees” on üks leebemaid hüüdnimesid tema kohta venelaste suus.

- Kui hästi või halvasti on üldse teada Venemaa sõjaväe ja kõrgema ohvitserkonna meeleoludest ja soovidest saada endale paremat valitsejat?

Paremat juhtimist ja varustust jne soovitakse küll, see on avalikult leviv, aga parema valitseja saamiseks pole sõjaväelaste või sõjablogijate poolt eriti kuulda. Välja arvatud võibolla Girkin/Strelkov, aga tema teeb seda kriitikat türmist – näitlik õppetund, kas pole?

- Internetikatkestused on Moskvas ja teistes suurlinnades jõudnud kirjelduste järgi lausa kasutajate taluvuspiirini. Võib arvata, et režiim teab seda, milliseid alternatiive või vastumeetmeid selle ohjamiseks kasutatakse?

hetkel on peamine ülesanne turvalisus, sellele on allutatud kõik. Kui FSO ütleb, et on vaja välja lülitada nett, siis nii ka tehakse. Mõistagi on kogu see rahulolematus teada ning küllap seda hakkab ära kasutama omakorda FSB, kes hakkab ette kandma kasvavast nurinast, kuid see võtab aega

Kõigest sellest sai kõneletud saates Sihik, küsijateks Timo Tarve ja Ainar Ruussaar, saade järelkuulatav siit

Vaherahu? Mis vaherahu?

Ukraina pani Venemaa väga ebamugavasse kahvlisse, pakkudes Kremli algatusele (8.-9.ma) välja omapoolse, pikema ajaraami (alates 6.maist). Juhul kui Moskva tahab saada rahulikku taevast oma nn võiduparaadi ajaks, peaks ta vastu võtma Ukraina tingimused. Sest kui Venemaa poolt tuleb ründeid peale 6.mai esimesi tunde, siis mis alusel ta saaks oodata, et Kiiev hakkab kinni pidama Moskva pakkumisest?

9.mail Moskvas Punasel väljakul toimuv saab olema - isegi kui ei toimu otsust rünnakut - piinlik. Platsile ei lubata ei tehnikat ega Riigiduuma saadikuid, väliskülaliste osalus saab olema väga rõhutatult hõre, turvameetmed drakoonilised. Eriti piinlik saab see olema, kui Vladimir Putin ei ilmu tribüünile, vaid ainult ekraanile.

Vladimir Putini hirmudest ja võimalikust riigpöördest rääkiva info levik peegeldab tegelikult lihtsalt SVO ehk föderaalse turvateenistuse rangemaks muutunud turvaprotokolle, miska Putin on turvatava objektina muutunud sisuliseks vangiks.

Sellest kõigest rääkisin Ringvaates, saatelõik nähtav siin

Hiina Siiditee läbilõikamise algatus

USA’s on katsepallina käima lükatud S7+ algatus, mille ingliskeelne nimetus Silk Seven on eesti keeles kohmakas Siidi seitsmik vms. Kuid meiekeelne nimetus polegi oluline, oluline on selle otsene lõikumine hiinlaste uus Siiditee projektiga.

Selle algatuse kohaselt peaks regionaalset majanduskoostööd hakkama tegema seitse –stan lõpuga riiki (Afganistan, Kazahstan, Kõrgõstan, Pakistan, Tadžikistan, Turkmenistan, Usbekistan) ja lisaks veel ka Aserbaidžan.

Idee on esmapilgul lihtne ja positiivselt ambitsioonkas: korrata mudelit, mis toimis Euroopas. IIMS järel leppisid seni omavahel lootusetus tülis ja konkurentsis olnud Euroopa riigid leppisid alguses kokku lihtsas majanduskoostöös. Euroopa Söe- ja Teraseühendus (asutati 1951) sai edasise süveneva ühistoimimise aluseks, kasvades üle nüüdseks Euroopa Liiduks.

Teoreetilised kasud

Teoreetiliselt oleks kõigil S7 riikidel ka omavahel koostööst ainult võita. Euroopaga enam-vähem võrreldava elanikkonnaga (kokku u 400 mln in) ja territooriumiga (5,5 mln km2), maavarade poolest rikka piirkonna omavahel toimimine annaks juba ise piisava majandusliku koosmõju. Kauplemine välismaailmaga tooks aga sisse kapitali, millele saaks juba üles ehitada järgmisi ühistegevuse korruseid.

Selle välismaailmaga kauplemise osas näeb jällegi teoorias ja lamemaalist kaarti vaadates asi välja ilus. Ainult ühel nendest S7+ riigist on väljapääs maailmamerele, miska oleks ju maailma kõige loomulikum asi, et nad panevad seljad, raudteed ja muud torujuhtmed kokku ning asuvad veeretama kaupu sadamate poole.

Ainult et siit algavadki probleemid. See ainumas merele juurdepääsu omav riik on Pakistan. Konks pole mitte selles, et Pakistan on kõigist ülejäänutest suurim (u 60% mõeldava ühenduse rahvaarvust). Konks on suuresti selles, et kui vaadata nüüd mitte lamedat poliitilist, vaid füüsilist kaarti, siis tegemist on mägise kandiga, kus puht geograaafilselt võetuna on Afganistani-Pakistani piiril ainult kaks läbipääsukoridori, mida väga palju laiemaks / läbilaskvamaks venitada ei õnnestu.

Praktilised probleemid

Lisaks see „pisiasi“, et Pakistan ja Afganistan on omavahel sõjas. Täpsemalt küll Pakistan ja Taliban, sest kui Pakistan on vägagi riik, siis Taliban on lihtsalt üks hajus ühendus, mis teeb nägu, et kontrollib Afganistani territooriumit. Ja lisaks ei tunnista omaenda riigipiire, sest nende nägemuses peaks suur osa Pakistanist kah taliibide kontrolli all olema. Selle probleemipuntra lahtiseletamine viiks meid preagusest peateemast kõrvale.

Ülejäänud konksud siin on Hiina, Türgi ja Venemaa. Kõik need kolm riiki peavad kõnelaust piirkonda oma tagahooviks. Hiina majanduslikus, Türgi kultuurilises ja Venemaa poliitilises võtmes. Igaüks nendest hakkaks ilmselgelt kaikaid kodarasse lükkama alternatiivsel ühendusel, mis nõrgendaks nende mõjuvõimu piirkonna üle.

Euroopa positiivne näide

Võimalikke kitsaskohti sellel koostööformaadil oleks veel palju, kuid lisan omalt poolt ühe omapärase positiivsus-noodi. Olles aastaid olnud osaline piiriülese koostöö uurimustes, võin sellest teha ühe üldistuse. Ka vähetõenäolised koostööpartnerid on valmis vähemalt tegema head nägu, käima koos ja kirjutama aruandeid seni, kuni kestab väline rahastus.

Ning teine tuletus – igasugune „regiooniehitus“ hakkab pikapeale vilja kandma, kui taolised, algselt kunstlikud moodustised muutuvad kinnistunud sotsiaalseteks pratktikates. Lihtsalt öeldes – need hakkavad elama oma elu ja võivad ka pikemalt elujõuliseks osutuda.

Nii et see praegune geopoliitiline algatus, mis käidi välja USA ühe mõttekeskuse „New Lines Institute for Strategy and Policy“ poolt ning millele otsitakse praegu USA parlamendis riiklikku toetust ja välismaiselt kõlapinda, on samamoodi hakanud elama omaette elu. Olen küll skeptiline selle pikaajalise toime osas, eriti regionaalsete jõukeskuste vastuseisu tõttu. Kuid ega Euroopa ühendamise kava kah alguses kuigi realistlik välja ei paistnud.

---

lugu ilmus siin