Appi, maailm muutub! Jälle!

Paanikaosakonda teate? Noh seda jänese ja siili tandemit, kes ühest koomiksiruudust teise tormavad, kisades midagi stiilis, et “päästke end kes saab“, kuna maailmalõpp on lähedal!

Me kardame teadmatust ning see on omamoodi loogiline. Igasugune parasjagu käimasolev jama tundub meile maailma lõpuna. Millegi sellisena, peale mida pole miski enam endine. Ja et „mittttte kunagi pole varem mitttttte midagi sellist olnud!“

Asi selles et parasjagu käimasolev jama on meie jaoks teadmata lõpuga. Ning see on hirmutavam kui ükskõik missugune lõpp.

Ajaloo kirjud õppetunnid

Kui me võtame kasvõi mingid tühised 100 viimast aasta meie ühisest ajaloost, siis on taoliseid paanikahoogusid olnud pidevalt. Ainult et nüüd tagantjärele me teame, mis oli iga selle konreetse jama lõpus. Või noh olgu, vahefinišis. Sest et iga vana jama on sisendiks uuele, hilisemale. Ning see omakorda järgmisele.

100 aastat tagasi oli üsna äsja lõppenud verine tapatalg, mida tagantjärele hakati nimetama Esimeseks Maailmasõjaks. Ilge soolikalaskmine ja keemiarelvaga mürgitamine ja muu koledus. Ainult et selle tulemusi me teame, miska kehitame õlgu ja ütleme, et “noh oli kole küll, aga saadi ju hakkama!“

Lagunesid impeeriumid, mille käigus saavutas omariikluse trobikond uusi riike. Muuhulgas ka see siin, see meie endi oma. Oli maailmakorra muutus? Oli! Suurte ja igaveste impeeriumite asemel tekkis uus lapitekk.

Korduvad mustrid

Sündisid liidud, mis pidid igasuguste taoliste sündmusteahelate kordumise välistatuks muutuma. Sündisid ja lagunesid. Muudatus? Mõistagi!

Kas peaksin nagu heas anekdoodis tegema läbi kolmekordse korduse, et lugu hakkaks oma (tragi-)koomilisi vorme omandama? Ilmselt mitte.

Me oleme kõike seda juba näinud. Muutused on lahutamatu osa meie elust. Vahepeal oli globaliseerumise trend, siis hakati rääkima glokaliseerumisest, nüüd uuest isolatsionalismist.

Tsüklid kiirenevad

Lihtsalt kõigi nende tsüklite vaheldumise tempod kiirenevad. Kui veel u kümmekond põlvkonda tagasi meie esivanemate elus toimus heal juhul üks muudatus – noh nt võeti kasutusele uut tüüpi ader – siis nüüd toimub neid mahus, kiirustes ja nähtavuselt, mis oma infoküllasuselt ületavad paljud varasemad sajandid.

Meie esivanemad võisid elada oma elu õndsas veendumuses kõige püsivuse osas. Heal juhul lugedes paarinädalase hilinemisega teateid selle kohta, kuidas mingi kauge kuningakoda oli teise vastu sõja välja kuulutanud või muud säänset.

Nüüd on aga meie muudatuste / ärevuste mõõdik pidevas punases. Mäletate, kuidas veel hiljuti räägiti, kuidas kõik olla hukas, kuna me elame „tõejärgses ajastus“. Justkui ennem olla olnud mingit tõsikindla tõeteadmise allikas, millest ammutades saime kõik olla zen-seisundis.

Stabiilsus on illusioon

Nüüd räägitakse, kuidas me elame „maailmakorra rebenemise ajastus“. Justkui ennem seda olla olnud mingi stabiilsuse hegemoonia ajastu, kus kõik oli kivisse raiutud ja kümne käsuna Põlevast Põõsast meile ette antud. Igavesest ajast igavseks.

Muutumine on meie evolutsiooni tõukemootor. Ilma väliskeskkonna muudatusega kohanemiseta oleks me juba liigina surnud. Võibolla on praegune, muudatus number oh-ei-oska-öelda-mitmes meie edasipüsimise mõttes ainult hea?

Paanikaosakonna taolise hüüdlauselise ringikappamise sattumine koomuksiruutudesse olgu meile väikeseks irooniliseks meeldetuletuseks. Jah tõepoolest me elame muutuvas maailmas. Aga kas see polegi mitte elu enda definitsioon?

---

lugu ilmus siin

Ringvaates Vene-Iraani suhte teemal

See erisuhe Iraaniga osutus eriliselt tühjaks, sest vähemalt antud hetkel ja olukorras puudus Venemaal sisuliselt võimekus oma liitlast kaitsta.

Sõjalises mõttes sekkumise võimekust Venemaal pole rohkem kui ehk mõningal määral sõjatehnika müümisega Iraanile (nii nagu Iraan müüs varem Venemaale), retooriliselt ei saa Putin endale sisuliselt ka midagi lubada (kuna soovib säilitada "erisuhet" Trumpiga).

Küsijaks Marko Reikop, saade järelvaadatav siit

Iraanist ja Venemaast Kukus

Ma olen tegelikult isegi veidi üllatunud, kui tagasihoidlik on Venemaa juhtkond olnud Iraanis toimuvat kommenteerides. Tõsi, Vladimir Putin nimetas Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khameni tapmist inimliku moraali ja rahvusvahelise õiguse küüniliseks rikkumiseks. Välisministeerium nimetas Iraani ründamist ohtlikuks avantüüriks. Millest selline Moskva vaoshoitus?

Nad ei taha liikuda USA läbirääkimispartnerist USA vaenlaste rubriiki. Tasub tähele panna, et Putin mõistis küll tapmise hukka, kuid ei omistanud kellelegi otsest süüd.

Pealegi, mille sisulisega saaks VF vastata? Saata piirkonda oma ainus lennukikandjaadmiral Kuznetsov? Tõsi küll, ta peaks seda tegema puksiiride otsas, sest Murmanskis remondis olev alus on peale ohtraid tulekahjusid ja rikkeid sisuliselt liikumisvõimetu

Iraan ja Venemaa on ametlikud liitlased, juba pool aastat kehtib nende riikide vahel ka strateegilise partnerluse leping. Selle lepingu võivad nüüd nii Moskva kui ka Teherani tänane võim prügikasti visata?

Lepingu tekst ja selle nn „vaim“. Tähe ehk kirjapandud mõttes on kõik korras, Venemaa ei ole asunud agressori poolele

Eelmise aasta augustis kohtusid Alaskal presidendid Donald Trump ja Vladimir Putin. Jätsid avalikkusele üksteist mõistva mulje. Täna ei oleks Trumpil ja Putinil ilmselt isegi telefonitsi millestki rääkida?

Pigem vastupidi, praegu võiks Putin hetke ära kasutada ning kui tal õnnestuks see kontakt saavutada, siis mängida see välja oma auditooriumile: „näete, me oleme ühesugused, meil mõlemal on õigus rünnata väiksema suveräänsus-astmega riike“. See eeldaks oskuslikku mängu, kuid oleks täiesti tehtav

Mitmed kommentaarid viitavad sellele, millist kasu võib Venemaa konfliktist Lähis-Idas lõigata. Kas Venemaa saab selle möllu kuidagi enda kasuks pöörata?

Peamine kasu on selles, et a) sõda normaliseerub, järelikult VF ei tee midagi erakordselt halba ja b) maailma tähelepanu on mujal

Naftahind ja gaasihind on maailmaturul sõja tõttu kasvanud. Venemaale võiks see olla justkui võimalus oma energeetikaga teenida, kui vaid Euroopa kehtestatud sanktsioonid ei takistaks?

Naftahind teeb muidugi praegu jõnksu, kuid see on lühiajaline spekulatiivne jõnks. Pikas perspektiivis ei muutu ära olukord, kus nafta pakkumist on rohkem kui tarbimist

Ukraina ja kõik Ukraina liitlased peavad ilmselt veidi muret tundma. Tähelepanu sellelt agressioonilt on hajunud ja võib innustada Moskvat veelgi verisemalt rünnakuid jätkama?

Põhimõtteliselt küll, aga omaette küsimus, kas Moskval on millega seda „veelgi enam“ teostada. Kui Venemaal oleks varjatud ressursse, siis oleks ta need juba käiku lasknud

Venemaa ja Ukraina rindeseisus sellel talvel suuri muudatusi ei olnud, mingeid edasiminekuid ei ole ka vaherahu kõnelustega. Iraaniga peab lahendus tulema kiiremini ning ilmselt võib Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli juhtide ennustust, et aprilliks on sõda praegusel kujul läbi, pidada tõenäoliseks?

Täpselt ei tea seda mitte keegi. Sõda on oma olemuselt kontrollimatu protsess, mis võib väga kergelt kontrolli alt väljuda. Venemaa lootis ju ka kiirele sõjakäigule Ukraina vastu. Lisaks on siin mängus ka Trumpi faktor, st ennustamatuse tase kasvab veelgi kõrgemaks

---

küsijaks Ainar Ruusaar, saade järelkuulatav siit

Võõrvõimu kasutegur

Võõrale on lihtsam vastu hakata kui omale. Kui võim on võõras, saab tema vastu olla. Aga kui on oma?

Iraani protestide käigus joonistub välja detail, mida kaugelt eemalt ja ilma keelt ning tausta tundmata on üsna võimatu tabada. Nimelt vähemalt osa praeguse Iraani asukatest tajub selles valitsevat režiimi niivõrd võõrana, et muude loosungite hulgas kõlavad järgmised: "Me võtame Iraani tagasi!", "Me oleme suur rahvus!", "Me oleme aarialased ja me ei kummarda araablasi!" (siin viidatakse islamile kui Iraani araabia okupantide religioonile)“

Need ja teised tähelepanekud on tehtud kunagi Iraanis tõlgina töötanud ja praegusi rahutusi tähelepanelikult jälgiv Mihail Krutihin, kellele suur tänu nonde põgusate, jooksvalt muutuvate loosungite tõlkimise eest (soovitan jälgida tema FB lõime või Telegram-kanalit).

Universaalne ja spetsiifiline

Nagu alati, on ka siin võimalik jälgida nii universaalseid kui ka aja/koha-spetsiifilisi elemente

Universaalne on see, et kelle iganes võimu vastu ei hakata, ei räägi protestijad tavaliselt mingist helgest tulevikust, vaid pigem kuulsusrikkast minevikust. Kuldajast, mille juurde on vaja tagasi pöörduda ja siis on kõik automaatselt jälle hästi. Naiivne, kuid arusaadav retoorika, mida on kerge ümbritsevatele seletada ja noid endaga kaasa protestidele kutsuda.

Koha-spetsiifiline on siis see, et kuldajana räägitakse šahh Pehlevi võimuperioodist, mis tõepoolest erines kardinaalselt nii varasemast kui hilisemast. Toonane võim pöördus näoga Läände, üritades juurutada euroopalikke kombeid ja elustandardeid.

Mõistagi oli taoline pööre omakorda päästikuks sellele islamistlikule riigipöördele, mille käigus ja järel usuvägilased hakkasid peale suruma kombeid, mis paljudele võõrad näisid ning on nüüd omakorda mässuni ja vastuhakuni viinud.

Pendliefekt

Universaalne pendliefekt, mida on nähtud lõputu arv kordi varem ja jääb kehtima ka hiljem. Mingi uue ja varasemast erineva juurutamine viib varem või hiljem soovini sellest uuest vabaneda ja naasta eelmise juurde.

Selle tõdemuse pealt saabki vaadata Iraani sündmustest kaugemale. Võimulolev režiim kogub alati endale vaenlasi, neid kes tahaks ise võimul olla ja teha asju kas näiliselt või sisuliselt teisiti. Vastuhakkajaid, kes räägivad vajadusest praegused võimult kukutada või vähemalt niipalju kõrvale puksida, et teistel oleks ka hingamisruumi.

Seda vastuhakku on kergem teostada, kui võimu tajutakse võõrana. Eriti lihtne, kui sellel võõraks-olemisel on ka enam-vähem objektiivseid, arusaadavaid mõõdikuid. Olgu selleks siis suisa väljast tulnud okupandid, võõra usu või ideoloogia pealesurumine jne.

Korduvad mustrid

Afgaanidel oli lihtne olla kõikvõimalike okupantide vastu, olgu selleks britid, venelased või jänkid. Katalaanidel on enam-vähem lihtne Hispaania ülemvõimule vastu olla. Iirlastel ja šotlastel olla Londoni kuningavõimu vastu. Maailm kubiseb nendest näidetest.

Nõukogude ajal oli näiteks eestlastel lihtne olla nõukogude võimu vastu, sest et „vene värk“. Isegi mõtlemisvõimelisematel venelastel oli võimalik vastandada end võimuga, sest et kommunistlikuks nimetatud puna-ideoloogia oli võõras ja kuskil selle taga oli mälestus õigest ja õilsast „õigeusust“ ja muust säärsest.

Ja nüüd loo lõpuks jõuan ma mõneti kurva ohkega praeguste venemaalaste juurde. Absoluutne enamik nendest ei oska ega suuda näha praegust võimu võõrana. Nad ei oska näha oma impeeriumit kurjana, verise mõrtsukana, rahvaste vanglana.

Praeguse Venemaa mõru näide

KGB poolt kaaperdatud riigivõimu ei tajuta võõrana, sest too kuramus oskab nii hästi pugeda oma alamatele naha vahele, lüües variserlikult ette õigeusklikku ristimärki, ehtides end tsaariaegsete sümbolitega ning rääkides „Venemaa rahvaste ühtsusest“

Muuseas just praegune aasta on kuulutatud selle ühtsuse aastaks. Kurja irvena mõjub muuhulgas see, et Moskvas toimunud vastavatele tseremooniatele aetakse kõigi muude hulgas kohale ka setode rahvarõivastes Petseri kandi asukaid, kes peavad seal olema üheks näiteks riigirahva ühtsusest.

Enamasti eksiilis tegutseb küll seltskond entusiaste, kes räägivad sellest, et Venemaa peab lagunema (nt vabast Ingerimaast). Leidub ka neid väheseid, kes saavad aru oma imperiaalse kodumaa olemuslikust kurjusest.

Kuid paraku seni tuleb vaatamata massilistele repressioonidele ja suisa tapatalgutele vaatamata pidada oma eesmärkidele lähemal olevateks neid Iraani mässulisi, kes soovivad olemuslikult ja mitmekordselt võõra võimu kukkumist. Nende huvides töötab võõrvõimu kasutegur.

---

lugu ilmus siin (enne Iraani-vastase ründe algust)

Valguskaabli hinda küsi surnutelt

Hiina tõstis valguskaabli hinda vene ostjate jaoks 2,5 kuni 4 kordseks selle aasta alguses – sellised pealkirjad jooksid mühinal läbi Venemaa majandus-lehtede ja muude väiksemate väljaannete. Suuremad ja ametlikumad mainivad vaid, et hiina kaabel on siiani parim hinna ja kvaliteedi suhte mõttes. Kolmandad allikad aga toovad välja, et Hiina ongi ainuke, kes praegu Venemaale üldse seda kaablit ja/või tooret müüb.

Kui nüüd vaadata Hiina enda vastavat pilti, siis hind on ka siin viimase viie aasta jooksul 70-80% kasvanud, eriti järsult selle aasta alguses, kuid kuskil ei ületa see 100% piiri. Miks siis tõsteti hinda oma vasalli Venemaa jaoks kordades rohkem?

Aga asi ongi selles, et saadakse aru, et a) ega Moskval pole mujalt osta ning b) nõudlust on igal pool, ka Hiina enda sees järjest rohkem.

Moskva Hiina lõa otsas

Varem toodi nii tooret kui kaablit ennast Venemaale sisse ka Läänest, kuid peale agressioonisõja algust läksid lääne väravad selles osas lukku. Muidugi ei saa välistada, et midagi tuuakse kaugeid ja kaudseid teid sisse ka edasi – majandus üldiselt leiab alati oma tee – aga laias laastus on ka selles aspektis Venemaa Hiina lõa otsas.

Teisalt võiks ju oletada, et müüja-ostja vahekord on alati võrdmärgiline, et Hiinal on ju lõppeks vaja oma kaupa müüa, olgu see siis kasvõi kaabel ise või selle toormeks olev graanul. Aga tegelikkuses on Venemaa ka oma praeguses sõjahulluses (kus kaablit kulub metsikutes kogustes droonide jaoks) Hiina jaoks vähetähtis klient, ületamata 10% piiri.

Maailmas on aga nõudlus selle kraami järgi meeletu. Praeguse AI-mulli ajel rajatavates serveriparkides läheb kaablit vaja ainuüksi serverite enda siseühendustes kümnete miljonite kilomeetite kaupa, ning seda ainuüksi ühes suuremas pargis.

Venemaa enda võimekus on pausil

Venemaal on küll formaalselt olemas ka endal üks kaablitootja (АО "Оптиковолоконные системы"), kuid esiteks see toimis ainult välis (loe hiina) toorme peal ning on praeguseks Ukraina tegevuse tõttu tõhusalt pausile pandud.

Praeguse sõjapidamise juures on valguskaabli otsas liikuvad droonid sisuliselt asendamatud, eriti kõige selle haldamiseks, mis toimub otseses tapatsoonis, nn hallis alas, mis on välja kujunenud vanamoelise rindejoone asemel.

Varem sai muidugi kasutada ka satelliitside peal toimivaid tapamasinaid, kuid peale seda kui Starlink oma seadmed sisuliselt Venemaa jaoks kasutuks muutis, tõusis kaabli otsas lendavate seadmete roll hüppeliselt, kuna igasugusel muul moel juhitavad või eelprogrammeeritud riistad on elektroonilise mõjutustegevuse kaudu häiritavad.

Otsene ja kaudne surmalõiv

Kui palju seda õhukest kaabliniiti on laiali laotatud Ukraina põldudele ja metsadele, on ilmselt võimatu välja arvutada. Möödunud aasta augustis tarniti Hiina tolli andmetel Venemaale ainuüksi ühes kuus 527 tuh kilomeetrit. Kui palju seda tuleb mujalt ja varjatult, pole mõtet isegi oletada.

Peale otseste inimohvrite, mis droonide tegevusel tekitatakse, on sellel surmakellal veel ka teine, nö nähtamatu seier. Kui palju võib nendes praktiliselt nähtamatutes võrkudes hukkuda otse linde või kaude (nt massivselt koos rohuga sissesöömise läbi) ka loomi? Pole tähele pannud, kas kõikvõimalikud rohe-aktivistid ja vastavad organisatsioonid on sel teemal sõna võtnud?

Ahjaa, et kuna jutt on hinnast, siis olgu see ka ära toodud. Hiina enda siseturul on hind paindumiskindla kaabli osas kasvanud u 50 jüaanini kilomeetri eest (u 6,2 EUR). Kuid kui see korrutada isegi misiganes hulga kilomeetritega, siis on see kõik tühine võrreldes põhjustatud surmade hinnaga, mida peab maksma Ukraina oma hullunud agressorist naabri Venemaa sissetungi tõrjumise eest.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Münchei konverents, Rubio Ungaris ja Slovakkias, Iraan jne

- Müncheni konverentsil kallas USA esindaja eelmisel aastal külma vett Euroopale krae vahele. Seekord oli vesi soe, aga ikkagi seesama vesi sellesama sõnumiga: Euroopa peab ise tegelema oma probleemidega, sh julgeoleku ja massi-migratsiooniga

- Marco Rubio järgnev visiit Ungarisse ja Slovakkiasse näitab selgelt, et USA praegune administratsioon toetab neid EL riike, kes nõrgestavad EL'i. Trump ja Putin on selles osas ühel lainel, et nad ei soovi näha Euroopa Liitu kui subjektset struktuuri

- Trumpi läbirääkimistaktika Iraaniga koosneb vastastikustest ähvardustest, kuid pole seni tulemust andnud

- Naval'nõi mürgitamise osas juurdluse nõudmine on küll moraalselt õige, aga üsna sisutühi tegevus

- Olümpiamängud ei saa olla väljaspool poliitikat, nad on poliitika lahutamatu osa

Saatejuht Pavel Ivanov, stuudios Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Moskva on kaotamas kannatust

Venemaa ja USA vahel on käimas kummaline tiri-ja-tõmba mäng. Eelkõige põhineb see kahe mehe – Vladimir Putini ja Donald Trumpi ilmselgel omavahelisel huvil üksteise vastu. Kuid teisalt on riikide strateegilised huvid omavahel nii diametraalselt erinevad, et sellest isiklikust huvist üksi ei piisa.

Moskva tahab rääkida USA’ga võrdsetel tingimustel sisuliselt maailma jagamise üle. Rääkida sellest, et Venemaa on üks maailma kolmest poolusest, üliriigist, kellele peaks „õiguspäraselt“ kuuluma tema huvisfäär, millesse teised ei sekku. Huvisfääri piiride üle võib muidugi vaielda ja isegi sõdida – see on impeeriumite jaoks loomulik suhtlusvorm, aga laias laastus peaks teised pidama mõjuala loomuõiguslikuks omandiks.

USA aga ei taha kuidagi vedu võtta ja hakata asjadest samamoodi aru saama, rääkimata kasvõi teesklusest et saadakse aru. Venemaad nähakse Washingtoni praeguse meeskonna poolt instrumentaalses, regionaalses võtmes. Nähakse kui tõepoolest tõsise vastasmängija – Hiina – malenuppu. Kui regionaalset võimendit Hiina huvidele, mida tuleks kui mitte päris tasa lülitada, siis vähemalt kõvasti kärpida.

Erinev strateegiline taju

Nende olemuslike erinevuste tulemuseks ongi see kummaline tants ja taga-ajamine, mida maailmale esitletakse kui „läbirääkimis Ukraina sõja lõpetamiseks“.

USA jaoks on see regionaalne konflikt, mille lõpetamise on Donald Trump võtnud enda auasjaks, kuid millele ta ei taha rohkem pühenduda kui hädavajalik. Näidata et ollaks küll tulemusest huvitatud, kuid et Washington ei ole seeläbi konksu otsa võetav enese vägevust taotleva Moskva poolt.

Moskva jaoks on Ukrainas toimuv aga eksistentsiaalne heitlus nii omaenda imepriaalse olemuse säilitamiseks kui ka USA lõa otsas hoidmiseks. Putin teab, et kui ta peaks sõja Ukrainas lõpetama moel, mis on kuidagigi tõlgendatav kaotusena, siis muutub ta tühiseks ning piseneb Washingtoni radariekraanil täpiks.

Piltlikult öeldes tahavad mõlemad mehed ühte – kontrollida agendat ja seeläbi olla suured.

Erinev taktikaline käitumine

Putini jaoks on selleks kontrollimehhanismiks Ukraina vägistamine, mida õõvastavam ja uudiseid-tootvam, seda parem. Seda usinamalt soovivad temast ja temaga rääkida ülejäänud olulised tegelased. Määrata erisaadikuid, paluda ennast läbirääkimiste laua taha jne.

Trump oma egomaniakaalsuses soovib aga päevakava ja uudisvooge kontrollida ise. Ta näeb küll, kuidas Moskva pungestab, pakkudes teemaks nr.1 läbirääkimisi endaga. Pakkudes mh rahamaiale ärimehele hiiglaslikke tehinguid, mille sisuks on miljardite eest Venemaa külmutatud varade ühine kasutusele võtmine ja muu maitsev business.

Trump näeb seda ja kehitab demonstratiivselt õlgu. Ta lihtsalt ei saa näidata, et teda hoitakse lõa otsas, üritab Moskva poolt pakutavat teemat kui mitte päris laua pealt lükata, siis vähemalt näidata seda tühisemana.

Aga miks ma loo pealkirjas väitsin, et Moskva hakkab kaotama kannatust? Selle üheks tõendiks on paari päeva tagune publikatsioon Venemaa peamises riiklikus väljaandes, kus üks humanitaarseimalt mõjuv välispoliitiline kõneisik Fjodor Lukjanov talle omasel pehmel moel väljendas: „Tõenäoliselt on vaja sündmusi, mis paneksid tajuma seda protsessi kui midagi, mis ületab piirkondlikku ulatust.“ Vormilisele pehmusele vaatamata on tegu ähvardusega, millele vihjavad otsesõnu teised tegelased – ähvardavad tuuma- ja maailmasõjaga.

---

lugu ilmus siin