Разбор полётов: VF, USA, Poola

- igasuguses sultanaadis on õukondlikud kuulujutud peamine seltskondlik meelelahutus, et kes on sattunud Sultani meelepaha alla, keda edutatakse, keda karistatakse. VF'is lõbustatakse ennast võimalike muudatustega jõuametkondade (sh FSB) juhtkonnas, kuigi asja taga võib olla lihtsalt see, et Puutini vanad lähikondsed on lihtsalt vanad ja soovivad pensionile minna / rahulikumaid ametikohti.

- USA presidendi kentsakas soov, et "Ukraina ei ründaks diiselkütust" VF'is üritab kinnistada muljet, et maailma kütuskriisis pole süüdi mitte USA-Iraani sõda. Tõsi, VF'ist varem välja viidav kütust on nüüd turult puudus, kuid see on vaid väikesem osa põhjustest ning sedagi suuresti USA enda sanktsioonidest VF vastu

- Poola reaktsioon VF rünnakutele tema piiride lähedal

- Rootsi naaseb valimiste järel taaskor oma sotsiaaldemokraatlikku tavaseisundi juurde, kuid see ei muuda midagi riigi välispoliitikas

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saadet saab järelkuulata siit.

Kõik mida vaja teada Venemaa „valimistest“ 2026

Venemaa Föderatsioonis toimub parasjagu rituaalne protseduur, mida nimetatakse „valimisteks“. Tegemist on näitemänguga, mis peaks looma legitiimsuse illusiooni praegusele režiimile nii sise- kui välispubliku jaoks.

Tõsi küll, kõik osapooled saavad aru toimuva petturlikust olemusest, kuid kes soovib – mis iganes põhjusel – sellesse uskuda, see ka teeb seda. Mina ei soovi ja seletan miks.

Demokraatlikud protsessid tuginevad kindlatele protseduurireeglitele. Kui neid järgitakse, on toimuv legtiimne, kui ei järgita, siis ei ole.

1- eriti ebalegitiimsed toimingud. Alates 2014.a on need juba kolmandad parlamendivalimised, mida viiakse läbi okupeeritud territooriumitel, see on aga absoluutselt ebaseaduslik. Vallutatud ja allutatud territooriumite elanike valimisurnide juurde ajamise ja seeläbi vallutuse „legitimiseerimine“ kuulub küll selle riigi traditsioonide juurde, kuid ei muuda toimuvat legitiimsemaks.

Alates 2022.a alanud täiemahulisest sõjast arvestades on need „valimised“ esimesed, kuid siin pole oluline sõja mahukus ega vallutatud alade ulatus, küsimus on põhimõttes. Need territooriumid pole Venemaa Föderatsiooni omad rahvusvahelise õiguse kohaselt ja punkt.

2- see on "referendum". Sisuliselt korraldab Kreml mitte valimisi, vaid usaldushääletuse sarnast rituaali. Omamoodi referendumit, mis peaks näitama rahva toetust Kremli kursile, eelkõige toimuvale sõjale. Samamoodi nagu korraldati „referendumid“ Krimmi jm kaaperdamise järel piiratud mahus, nüüd siis üleriigiliselt. Jällegi – territoriaalne ulatus ega kaasatud inimhulk ei muuda seda legitiimsemaks.

3- toimuv pole vaba, võistlev ega aus. Ka kõige pimepatriootilisem inimene ei saa eitada riigis valitsevaid probleeme alates interneti-/infoleviku piirangutest ja lõpetades bensiiniga, muudest pisiasjadest nagu sõnavabadus jms rääkimata. Kui sellistes tingimustes saab võimupartei enamuse ja poliitilisel turul pole ühtegi sisulist protestiparteid, siis ei saa mitte keegi toimuva aususesse ega vabalt võistlevasse olemusse uskuda.

4- Jabloko peksmine. Ainuke partei, mis veidikesegi, veerand suuga ja ebaveenvalt üritas rääkida midagi toimuva sõja lõpetamise vajadusest, peksti sisuliselt valimistelt minema. Nimekirjana nad osaleda ei saa, seni on veel võimalik osaleda üksik-kandidaatidena mõnedel selle seltskonna liikmetel, kuid jällegi – vabadest ja võistlevatest valimistest pole juttugi.

5- Uued inimesed (Новые люди). Ainukene intriigikesene selles valimistsirkuses on Kremli poolt loodud taskupartei, mida on ausalt öeldes mis iganes kriteeriumi alusel keeruline parteiks nimetada. Jabloko turuniši ülevõtjaks disainitud projekt pakub huvi ainult niivõrd, kuivõrd on põnev vaadata, kui suureks joonistatakse nende toetusprotsent. Üsna alguses ennustati neile lausa teist kohta, nüüd aga, kuna nad on vastumeelselt pidanud hakkama rääkima üksikuid sõnu sõja mittetoetamisest, siis see nägemus ilmselt enam ei päde.

6- Naval’nõi vari. See on lausa narr, kuivõrd seda juba tapetud inimest ja tema pärandit vene võimude poolt kardetakse. Ainuüksi selle eest, kui mõne inimese aastate tagustest sotsiaalmeedia postitustest leitakse kasvõi vihje poliit-märtrile, visatakse inimesi kas suisa türmi või vähemalt poliit-protsessidest välja.

7- opositsiooni valikud. Kuna ka kõige rajurepressiivsemates ühiskondades on inimesi, kes tahavad kuidagi oma opositsioonilisust väljendada, siis pakuvad nad üksteisele välja kolme hädapärast tegevusvarianti: a) rikkuda valimissedel, b) hääletada võimupartei vastu, c) keskpäevane protest, st tulla põhilise valimispäeval valimisjaoskondadesse, lihtsalt et näidata et teisitimõtlejad on olemas.

Kokkuvõttes – sõltumata Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjoni poolt mingil hetkel välja öeldud tulemustest on see valimistsirkus ebalegitiimne.

---

lugu ilmus siin

NATO turvamull ja Euroopa kasvuhoone

NATO kui sõjalise liidu loomise algne kolmikmõte oli „hoida USA sees, Saksamaa maas ja Venemaa väljas“.

Stalini NSVL ja Hitleri Saksamaa vahelisest leppest ja seejärel kaklusest verine Euroopa lootis sel moel vältida uut sõda. Saksamaa demilitariseerimist ja Moskoovia tõrjumist pidi garanteerima USA kohalolu, nö vanemlik või sõjapolitseinlik kohalolu.

Nüüdseks on aga kõik need kolm jalga väändunud. See kolme jalaga postament, millel püsis Euroopa turvalisus, on seega kipakaks muutunud.

Muutunud tingimused

USA kohalolek pole veel kuhugi kadunud, kuid Ebastabiilne Geenius tolle riigi eesotsas on valinud juhtimismeetodiks vähekontrollitava kaose, mitte ette-ennustatava stabiilsuse.

Saksamaa taasmilitariseerumine on seni veel plussmärgiline, kuid pikka perspektiivi arvesse võttes tundmatu kasuteguriga väärtus. Muudatus mitme põlvkonna jooksul juurutatud mõtteviisis, milles sakslased andsid ise endale vastu näppe varasemate kuritegude eest, on kiire ja seega sisemisi proteste tekitav.

Venemaa on nelja jala ja sõdurisaapaga ronimas uksest ja aknast sisse. Sümboolseks stardipauguks Müncheni kõne ja nüüd Leipzigi droonide kaudu. Verine vallutussõda Ukrainas toimib katalüsaatorina, mingis kaudses mõttes jätkuna Karjala, Kaliningradi ja Kuriilide anastamisele.

Uued ja välised ohud

Lisaks on seda postamenti kõigutamas veel uued jõud, keda Teise Maailmasõja järgses õhustikus ei osatud isegi veidramas unenäos näha. Hiina mõju ja sissevoolava rände survet polnud tol hetkel lihtsalt olemas, pigem otsisid kodutuks sõditud eurooplased ise veel juurdumisvõimalust uutes asupaikades.

Nüüd juba varsti 80-aastaseks saava ühenduse abil, toel ja najal on Euroopasse tekkinud unikaalne turvamull, milles sisuliselt katkes pidevate omavaheliste sõdade ahel. Üksikud erandid nagu Türgi-Kreeka lõputu jauramine või Jugoslaavia lagunemise spasmid pigem toovad ülejäänud mulli üha jõukamat ja rahulolevamat nägu.

Selle mulli sisse loodud Euroopa Liit näis kui kasvuhoone, turvamulli sisse loodud majandusmull, milles jõukust ja tomateid kasvatades lõpuks ometi heaolu nautida. Kuid miski pole igavene. Turvamull käriseb õmblustest, kasvuhoone asukad on liiga hea elu pealt hakanud nõudma muudatusi. Saksamaa tuumajaamade sulgemine ja Hollandi gaasimaardlate kinnibetoneerimine on selle liigse heaolu värdvõsud, mis näitavad kasvuhoonerahva irdumist päriselulistest probleemidest.

Tulemuseks on aga see, et see Euroopa Liidu nimeline kasvuhoone peab järjest rohkem võtma üle talle mitteomaseid kindlusfuntsioone. Muutuma omamoodi NATO 2.0’ks, kuigi see võrdlus on kohmakas ja väär. Kõike seda muidugi eeldusel, et senist elulaadi soovitakse üleüldse ja põhimõtteliselt kaitsta.

Reaktsioon muudatustele

Mis siis peaks olema meie reaktsioon muutunud tingimustele, NATO kolme alusülesande muutumisele? Kas loobuda ja lasta end muutuste lainel kanda tundmatusse? Või anda endale võimalus püsimajäämiseks?

Nii nagu igal toimival riigil on omavahel veidi konkureerivaid struktuure, olgu turvalisuse või luureinfo kogumise valdkonnas, nii peame ilmselt minema ka siin mõneti dubleeriva mudeli rakendamisele. Et mitte kõik munad poleks ühes korvis või kõik tomatid ühe toe najal. Euroopa vajab nii EU nimelist kasvuhoonet kui NATO-nimelist turvamulli, kusjuures mõlemad kaitsekihid peavad olema omavahel integreeritud, olgu kasvõi välise piiri kaitse eesmärkidel.

Algses kolmetises ülesandepüstituses tuleb teha muudatus. See „USA sees, Saksamaa maas ja Venemaa väljas“ tuleb ümber sõnastada: „Hoida Venemaa väljas ja maas“. Kui selleks on kasutada USA tugi, on hea. Kui selleks on vajalik Saksamaa taasjõustamine Euroopa majanduslikust mootorist sõjaliseks, siis tuleb seda ka teha. Aga üldjoontes on selge, et oma turvamulli ja kasvuhoonet me peame siiski ise kaitsma.

---

lugu ilmus siin

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

Postimehe palvel kirjutasin kommentaari 
---

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

---

Kuna julgeolekukeskkond on juba tõsiselt muutunud ning ilmselgelt pole see muutuste laine veel lõppenud, siis on taolised ülevaated-mõtisklused igati tänuväärsed ja teretulnud.

Ilmselt on aga iga säärase mõttepaberi paratamatu puudus see, et selles ei käsitleta kõiki aspekte. See poleks ilmselt ka puht-tehniliselt teostatav, sest siis peaks seda ülevaadet ajalehe asemel ilmutama omaette köitena, kui isegi mitte rohkemate raamatutena. Kuid selle asemel, et esitada retoorilis-rumalavõitu küsimusi: „aga miks te ei räägi veel ka sellest?“, proovime vaadelda seda, mis on kirja pandud.

Tänuväärne detail

Esiteks tuleb teha väike, kuid tänulik kummardus autorile selle eest, et vähemalt mõnel korral mainib ta meie naaberriigi nimekuju korrektsel moel. „Venemaa Föderatsioon“ on selle, meie jaoks paljude ohtude lähteriigi nimi ning see pole lihtsalt lingvistiline konstruktsioon, vaid olemuslikult õige määratlus. Tegu on Venemaa Impeeriumi praeguse kehastusega, mitte rahvusriigiga Venemaa, nagu me enamasti mugavusest seda markeerime.

Selle Impeeriumi / Föderatsiooni koosseisus pole olemas „Venemaa“ või „Vene“ nimelist osariiki / föderatsioonisubjekti, vaid tegu on justnimelt impeeriumiga, mis üritab kõiki oma asukaid markeerida kui „venelane“. See on määratult suurema seletusjõuga nii Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) sise- kui ka välispoliitika seletamisel, kui me enamasti vaevume seda mõtestama. Sellesse lähenemisse on sisse kodeeritud sekkumise õigus ja mõneti lausu kohustus, mille peale Moskva impeeriumi südamikuna rõhub.

Impeeriumi jaoks on nii kõik tema praegused asukad kui ka kogemata kontrolli alt välja libisenud / jäänud alad loomuldasa tema omad, mis peavad vaieldamatult Moskvale alluma või saama mitteallumise eest karistatud. Ainuüksi sellest aspektist võiks kirjutada pika traktaadi, kui peatume siinkohal.

Kaheldav etniline komponent

Sellest esimesest aspektist kasvab välja teine, millele siin kirjatükis viidatakse kui teatud veelahkmele, nimelt etnilisuse küsimus. Nimelt viidatakse siin mitte-eestlastele ja venekeelsele elanikkonnale, kes oleks justkui a priori sihtrühm, millele Moskva suunab nii oma pingutusi kui ka kes käitub mingi koherentse, tihti siinse riigi suhtes konfliktse grupina.

Minu vastuväide sellele on, et asi pole keelsuses, vaid meelsuses. Tean mitmeid täiesti eestikeelseid inimesi, kes on Impeeriumi idee pimesi kummardajad. Õnneks tean piisavalt ka vastupidiseid näiteid, milles absoluutselt vene taustaga (nii kodakondsuse, sünnikoha kui keele mõttes) on sellesama impeeriumi-idee põlgajad.

Jah mõistagi me kõik lahterdame ja üldistame mingite primaarsete tunnuste järgi, mida on lihtne näha ja kirjeldada. Aga minnes kaasa selle üldistusega, mille kohaselt on mitte-eestlased automaatselt liigitatud probleemikandjate ning eestlased riigitruude kodanike hulka, süvendame me Kremli narratiive.

Kindlasti vastab tõele väide et Kremli „tegevus on olnud suunatud sellele, et Eestis elavad mitte-eestlased ja riigivõim vastanduksid või oleksid permanentses konfliktis“, kuid see on ainult osa ja väiksem osa sellest tegevusplaanist. Peamine on, et a) võimalikult suur osa siinsest elanikkonnast ja riigivõim oleks omavahel võõrad ja alles seejärel b) et seda konflikti tajutaks rahvuspõhiselt, sest nii on hõlpsam asuda „kannatajate kaitsele“.

Jätkusõda kui osa identiteedist

Veidi laiem raamistik aitaks mõista ka teksti seisukohalt keskset väidet „Venemaa peab täna ametlikult väljakuulutamata hübriidsõda Läänemaailma vastu“. Tegemist ei ole ainult tänase sõjaga, millel on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud iseloom.

Tegemist on VF riikliku enesemütoloogia seisukohalt üliolulise narratiiviga, mille kohaselt Läänest on alati lähtunud oht algsele Moskooviale ja hilisemale Vene Impeeriumile. Veelgi enam, justnimelt sõdades selle kurjuse vastu olla Moskooviast saanud suur ja ülev nähtus (venekeelne sõna „величие“ on tegelikult määratult mahukam). See, et tegelikult on Vene impeerium enamasti tekkinud hõreasustusega ida-alade vallutamisest ning hoopis bütsantsi ja mongoli riikluse matkimise kaudu, on ebamugav tahk, mida see müüt maha vaikib.

Praegune VF poolt kasutusele võetud mudel on lihtsalt omamoodi „vene fundamentalism“, mis võtab kasutusele vanad tööriistad ning see käitumine on poliit-tehnoloogilises mõttes isegi täiesti ratsionaalne. See võimaldab pakkuda elanikele omamoodi turvalist, äratundmisele ja sõjalis-patriootilisele juurmõtlemisele tuginevat identiteeti.

Selle aspekti juures on paslik ära mainida ka see, et algtekstis loomulikult püstitatud rõhuasetus „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ on ainult üks ja VF seisukohalt tühine aspekt. Moskva ei tee praktiliselt midagi ainult ja eraldivõetult Eesti suunal. Ta kehtestab ennast omamoodi „pühas sõjas“ Lääne vastu ning Eesti on vaid detail selles suures pildis.

Kineetiline vs hübriidne

Lõeptuseks see tehniline küsimus, et kuidas see „püha sõda“ siis nii siin Eestis kui mujal Läänes toimub. Antud kirjatükis keskendutakse laias laastus nö pehmetele julgeolekuohtudele alates rahapesust kuni ränderünneteni ning vaadeldakse neid läbi juriidilise prisma.

Kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub vahetegemine nö konventsionaalse / kineetilise sõjapidamise ja hübriidmõjutamise vahel.

Kui nt Narva veehoidla tamm või mõni oluline alajaam saab kahjustatud naaberriigist väljalastud tankimürsu või raketi poolt, on asi justkui selge. Aga kui seesama objekt saab samamoodi kahjustatud mõne kohaliku „ökoaktivisti“ lõhkelaengust või süütepudelist, rääkimata kohapealt ja pagan teab kelle poolt lendu lastud droonist, siis kas seesama kahju on nüüd sellevõrra vähem kineetiline?

Kui sihtriigi territooriumile ilmuvad ilma eraldusmärkideta „rohelised mehikesed“, siis kas on tegemist hübriidsõjaga? Näiteks lihtsalt sellepärast, et tunnusmärkideta mundrite sees on sihtriigi kodanikud, neist osa nt topeltkodakondsusega? Võõrriigi osaluse eitamine võtab küll maha konventsionaalsuse sildi, kuid kas püssitorust väljalendav kuul muutub sellest vähem kineetiliseks?

Kokkvõtteks aga soovin siiski algse kirjatüki autorit tänada panuse eest praeguse kiirelt muutuva ohupildi mõtestamise katse eest. Udust, halli ja ebamäärast on selles valdkonnas nii palju, et iga taoline pingutus on hinnatav.
---
lugu ilmus siin

Hea ja halva võmmi mäng Moskvaga

Läbirääkimistaktikaid on kümneid erinevaid, primitiivsemaid ja peenemaid, läbinähtavamaid ja varjatumaid. Nn hea ja halva võmmi variant vist tänu filmidele neist on üks tuntumaid, kui samas ka lihtsakoelisuse ja jõhkruse mõttes diplomaatias vähem kasutatavaid.

Vaatamata sellele arvan, et Washingtoni praegune meeskond otsustas kasutada Moskva suhtes just seda taktikat. Peale seda kui pikk joru Moskva jaoks positiivseid signaalne ei toonud endaga kaasa soovitud tulemust, otsustati korraks karmi nägu näidata.

Selleks saadetigi augusti lõpus Moskvasse CIA peadirektor John Ratcliff, kes pidi lisaks peateemale (Iraan) andma jõulise signaali Trumpi jaoks sekundaarsel ehk Ukraina teemal. Väga laias laastus pole oluline, mida ja mis sõnastuses konkreetselt öeldi, oluline oli saadiku persoon. Ratcliffe on teada oma karmi hoiaku osas Vladimi Putini tegutsemise suhtes.

Karmi näo näitamine

See, et kohtumine toimus USA ja Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste juhtide tasandil ning sihiks oli Venemaa presidendi mõjutamine, lisab siia konspiroloogilist süngust. Puhastage siit välja riigi ja isikunimed ning saate klassikalise vandenõulise sisendi: ühe riigi eriteenistus üritab kokku leppida sihtriigi kolleegidega, et nood oma bossi „maha rahustaks“, mida iganes ka selle all silmas pidada.

Kuid proovime vältida konspiroloogia mutiauku ronimist, see viiks meid põhiteemast liiga kaugele.

Põhiteemaks on see, et peale nö karmi näo näitamist pöörati ette jällegi pehme pale. Võiks isegi kasutada slängihõngulist „pehmo“-sõnakest, kuid see on vaid varjund üldises pildis.

Pehmonägu

See pehme pale saabus kahe Moskva jaoks mugava erisaadiku – Witkoff ja Kushner kujul. Kuna tegemist on Donald Trumpi enda lähedastega, kohtus Tema Ise ehk Puutin käskjalgadega, mis tegelikult pole protokolliliselt korrektne, kuid arusaadav näitemäng.

Näitemängu teine stseen toimus Kiievis, kuhu käskjalad pidi minema rongiga, sest algselt planeeritud lennureisi sisuliselt keelas neile ära Putin, rünnates eelnevalt vastavaid lennuvälju. Nood mugavad reisisellid sisuliselt edastasid ka Kiievis Moskva-keskseid sõnumeid, kinnistades mulje et Donald Trump mängib pigem Kremli poolel.

Kolmas stseen lasti käima samal ajal leviva sahinana, et Trumpi meeskond on tüdinenud Witkoff-Kushner viljatutest visiitidest ning see läbirääkimiste suund antaksegi üle Ratcliffe ja tema meeskonna kätte. Kas seda tegelikult ka niimoodi plaanitakse, ei oska öelda.

Mängige kaasa, või muidu ...

Küll aga oskan öelda, millena see kõik välja paistab. Sellesama klassikalise jõhkravõitu „hea võmm – halb võmm“ mänguna. Selle kohaselt antakse Moskvale mõista, et kui te ei võta kuulda Washingtoni mõistlikke palveid sõjategevus vähemalt pausile panna ja sõlmida Trumpi jaoks nii meelepärane Suur Diil, siis lükatakse USA poolt läbirääkimistorusse karmim läbirääkija.

Donald Trumpil on enne vahevalimisi väga vaja näidata midagi edusarnast. Kuna seda kuskilt väga võtta pole, siis üritatakse vähemalt osaliselt näidata ameerika valijatele, et nende elujärje halvenemises (kütusehindade kallinemine USA tanklates) on Ukraina süü, kuna too ründab vene vatsavaid tootmisvõimsusi. Tees on jabur, aga võib lühiajaliselt toimida, kui õnnestuks näidata, et tänu Donald Trumpi pingutustele need ründed lakkavad kasvõi ajutiselt.

Selleks on aga vaja näidata Moskvale kasvõi korraks karmimat nägu, et too oleks valmis peatama sõjategevuse ning seeläbi lakkaks ka Ukraina vastulöökide seeria. Minu meelest on see arvestus ehitatud valele eeldusele (kuna Moskva näeb nii heas kui halvas võmmis vaid ühte – tähelepanu endale ning seeläbi võimalust midagi veel saavutada), kuid see pole mängujuhi jaoks ilmselt argument.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-VF, Saksamaa, Ukraina

- Trumpi meeskonna ponnistused taasalustada VF-Ukraina läbirääkimisi tunduvad asendustegevusena, varjamaks ebaedu Iraani küsimuse lahendamisel. Paraku pole ühtegi uut ja toimivat lahendust Venemaa röövsõja peatamiseks seni veel välja käidud, nii et optimismi siit ei paista

- AfD suurim häältesaak ühe liidumaa parlamendivalimistel ei pruugi veel talle anda teed võimule, kuna absoluutset enamust ei saadud ja ülejäänud osapooled ei soovi temaga koalitsiooni astuda. Seni pole AfD veel valitsusvastutust kandnud ühelgi tasemel ning seetõttu pole ka teada, missuguseks võiks kujuneda tema tegelik käitumine - on võimalus et see saab erinema ägedast valimiseelsest retoorikast

- Ukraina peaprokuröri tagasiastumine petukõnede kontoritele "katusepakkumise" eest avab kahjuks veel ühe inetu loo korruptsioonist, kuid õnneks on see ühtlasi ka lugu sellega võitlemisest

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Olukorrast Mordoris Kuku Sihikus

President Donald Trumpi saadikud Steve Witkoff ja Jared Kushner kohtusid Moskvas Venemaa diktaatori Putiniga. Millest Moskvas kõneldi, seda me ei tea. Venemaa diktaator rõhutas pressiesindaja teatel vajadust tegeleda konflikti algpõhjustega, mitte selle lõpetamisega. Mingeid vahendatud läbirääkimisi ei ole Putinile vaja?

Puutinile on vaja läbirääkimisi, aga mitte sõja lõpetamist. St, tema jaoks on väga meeldiv, kui tema juurde saadetakse läbirääkijaid, sest siis ta tunneb et teeb õiget asja. Ta on oluline, tema juurde saadetakse palujaid, temaga räägitakse olulistel teemadel. Kui ta aga lõpetaks sõja, siis ju saadikuid enam ei tuleks

Venemaa meedias võis kohata irooniat Witkoffi ja Kushneri visiidi üle, neid nimetati “Vitekiks ja Zjatekiks”. See tähendab ju üleolevat suhtumist Trumpi saadikutesse, millest nad ise ilmselt aru ei saanud kuid millest salateenistus neile loodetavasti teada andis?

Neid tegelasi on ju tõepoolest keeruline tajuda kui tugevaid läbirääkijaid, kes tuleks ja esitaks omapoolsed nõudmised. Neid tajutakse nõrgana, kuna nad tulevad palujana

Georg Kennanni pikk telegramm 1946 aga õpetab meile, et kui VF tajub nõrkust, siis ta esitab järeleandmise asemel hoopis uued nõudmised

Venemaa presidendi abi Juri Ušakovi sõnul arutati majandusküsimusi ja Venemaa-Ameerika ühendprojekte. Trump tahab Putini Venemaaga ikka asju ajada ja Putin vist Trumpi juhitud Ühendriikidega ka?

Piitsa ja prääniku asemel näib USA pakkuvat ainult präänikut. Midagi stiilis: „lõpetage ära ja siis me saame hakata koos äri ajama ning palju raha teenima“. Trumpi nägemus endast on ju eelkõige „ettevõtja“, kes on juhuslikult ka president ning eks vene pool oskab seda ära kasutada.

Tegelikkuses polnud USA VF jaoks ennem sõda kuigi oluline majanduspartner ning praegu on see ajaloolises madalseisus

Kuid eks see majandusliku ärakasutamise hoob töötab mõlemas suunas. USA teab päris täpselt, kui kehvas seisus on VF rahandus ning üritab seda ahvatlust ära kasutada.

Tekkimas on justkui mingi suur kolmnurk, kus Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa sooviksid maailmas mõjusfäärid ära jagada. USA saaks Gröönimaa, Venemaa saaks Ukraina ja Hiina saaks Taiwani ning kõik oleksid rahul – sellist Trumpi unenägu olen ma iroonilistes kommentaarides kohanud. On see ainult unenägu?

Unenägude seletamises olen ma kehvake, kuid terake tõtt siin on küll. Ma pole küll kindel, kas ja kuivõrd Trump tahad Gröönimaad, kuid ta tahab saada kontrolli maailma olulisemate kaubateede üle, sest nende kaudu saaks kontrollida turge, mh nafta hinna kõikumisi. Gröönimaa on lihtsalt tugipunkt, mille kaudu kontrollida GIUK gap (Gröönimaa-Islandi-Ühendkuningriigi ava), mingis mõttes võrreldav Hormuzi väinaga, ainult et tohutult suuremas mõõtkavas

Kümne päeva pärast on Venemaal Riigiduuma valimised. Ükskõik, kas ja kuidas tulemusi võltsitakse või mõjutatakse, on need ette teada ja Putini partei Ühtne Venemaa võidab taas valimised. Aga rahulolematus Venemaal kasvab – bensiininappus ja piirangud internetile võiksid ju mõjutada vähemalt valimisaktiivsust?

Ei, valimisurnid viiakse kohale ja riigile olulised veebriessursid toimivad üldjoontes ikkagi

Valimisaktiivsus, nii nagu ka tulemus on ju tõlgendatavad omamoodi usladushääletust võimude tegevusele (see tähendab sõjale) ning selles ei saa lubada suuri kõikumisi

Valimisaktiivsus on olnud läbi aegade sellistel valimistele 50-60% vahel, usun et nüüd joonistatakse samasse vahemikku

Levada keskuse viimased uuringud näitavad, et Putini populaarsus oli augustis 76 protsenti, viimati oli see nii madal veebruaris 2022. Kui Putinile neist toetusnumbritest räägitakse, siis väga murelikuks see teda siiski tegema ei pea? Venemaa tänane võim püsib ja opositsiooni Venemaal ei ole praegu ja ei ole ka pärast 20. septembri valimisi?

Küsimusele küsimusega vastata pole küll viisakas, kuid kas on siis mõnda nähtavat alternatiivset liidrit, kes pretendeeriks võimu ülevõtmisele? Kuni seda pole ...

Isegi Hiinas ja Põhja-Koreas räägitakse, kes on piisavalt mõjukas, et võiks pretendeerida millelegi, VF’is seda vähemalt praegu isegi ei sosistata

Parempopulistlik partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) on muutunud selle riigi populaarsemaks erakonnaks. Muuhulgas lubavad nad võimule tulles kaotada sanktsioonid Venemaale. Kas Moskval on tõpoolest mõju sellise riigi poliitikale, nagu seda on Saksamaa? Seda ajal, mil on tõestatud, et droonirünnaku Leipzigi lennujaamale korraldas Venemaa?

See pole mitte niivõrd Moskva mõju, kuivõrd „ostalgia“, mida ida-Saksas AfD edukalt ära kasutab. Seal piirkonnas on AfD populaarsus hetkel 44%, mujal riigis 28%.

mida AfD aga hakkab tegelikult tegema, juhul kui ta päriselt võimu juurde saab, seda ei tea keegi, ilmselt nad ise ka mitte. Tavaliselt juhtub nii, et valimiseelses tuhinas radikaalset juttu ajavad jõud osutuvad võimu juures üsna pragmaatiliseks

---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit