Разбор полётов: USA-VF-Ukraina, Poola, Soome

- Trumpi poolt välja kulutatud "energia-alane vaherahu" osutus tühiseks. Mis ja miks see kõik üleüldse oli? Ilmselt meeleheitlik katse kõnetada oma valijaid stiilis: "teil on probleem (kõrged autokütusehinnad), mul on lahendus (sõber Putin annab diislit), aga ka probleem selle lahenduse teel (sõnakuulmatu Ukraina, kes hävitab diislitootmist)"

- Donald Trump ja Ilon Musk kui ülemääraste egodega mehed on küll osanud vahepeal tülli minna ja siis jälle ära leppida, kuid kuna nad jagavad ühiseid eesmärke nii strateegilisel kui taktikalisel tasandil, siis teevad taas koostööd

- Poola peaministri ümber kerkinud müra võimalikust kallaletungiohust võib olla vabalt mitte välise ohu, vaid sisemise radikaliseerumise tulemus. Paraku ka tolles ühiskonnas normaliseerub vägivald (koolides toimunud vahejuhtumid/noaründed), mis leiavad kajastust sotsiaalmeedias ja muutuvad arusaamaks "normaalsest" asjade lahendamisest

- Soome poolt avaldatud soovitus loobuda viisade andmisest VF kodanikele on mitmeti kõnekas. Eriti aga selles mõttes, et mis on toimunud ja toimumas VF naabritega - Soome nö pendliteekond nn finlandiseerumisest kuni nüüdse piiride totaalse sulgemiseni. Ja paraku ka teises mõttes - VF mittenaabrid näevad asju teistmoodi ja näitab seeläbi Euroopa mitteühtsust julgeolekuprobleemide tajumises

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Serbia kui Hiina platsdarm Euroopas

Me oleme harjunud Serbiast mõtlema kui venemeelsest riigist, kuid tegelikult on selles toas üks palju suurem ja ohtlikum elevant – nimelt Hiina. Vaiksel nohinal on Peking enda käpa alla saanud sõna otseses mõttes enamiku maailma riikidest, küsimus on lihtsalt sõltuvuse määras.

Hiina on laenude kaudu endaga sidunud üle 150 riigi (180’st!) ning seni pole veel olnud juhust, et mõni neist oleks ennast sellest skeemist suutnud vabaks osta. Hiina mätta otsast vaadatuna on see muidugi väga lühike ajavahemik, mida on enamasti tehtud nn Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) raames alates 2013.a. Kuid eks Hiina saab ka aru, et tal on kasutada suhteliselt lühike aja-aken, mille järel hakkavad tema enda demograafilised jm probleemid kuhjuma, selle jooksul üritavad nad oma sõltlaskonna skeeme maksimeerida.

Ametliku retoorika kohaselt Hiina ise räägib lihtsalt teiste riikide võimalusest „haakida ennast heaolurongi külge“ ja kasutab muid idamaiselt pehmeid väljendeid. Tegelikkuses on see aga pigem klassikaline asumaade/kolooniate skeem, mida allutatakse endale mitte tankide, vaid pankade kaudu.

Enamasti näeb asi välja nii, et mingile riigile pakutakse „abi“ erinevate hiiglaslike ehitusprojektide näol, mida nood riigid ise ei suuda välja vedada: sadamad, teed, raudteed, sillad jne. Abi vormistatakse laenuna tingimusel, et ehitust teaostavad Hiina enda firmad, mis toovad kohale enda matejalid, töölised, tehnika jne. Selle käigus ühtlasi rajatakse ka hotelle, toitlustuskohti ja muud vajaminevat. Lõpuks on küll valminud taristu tehtud, kuid riik selle eest (tihti lootusetult) võlgu ning objekt jääb ühtlasi ka Hiina käsutusse, kui veab, siis ajutiselt.

Serbia valimiste ratsukäik

Serbias toimuvad erakorraliste valimiste kaudu üritatakse säilitada riigi senist korruptiivset olemust ja Hiina-sõbralikku poliitikat. Selle ratsukäigu – parlemandi laialisaatmise ja uut valimiste – kaudu üritab enda võimu põlistada riigi senine president Aleksandar Vučić.

Esmapilgul on tegu politoloogilise arusaamatusega, kuna Serbia on ju formaalselt parlamentaarne riik. Et kuidas siis saab suhteliselt väheste volitustega president laiali saata parlamenti? Aga asi selles, et tema erakond – Serbia progressiivne partei – kontrollib enamvähem kõike, alates parlamendist ja valitsusest kuni meedia ja majanduseni välja. Nii loodigi olukord, kus valitsus tegi ettepaneku ning president lihtsalt armulikult nõustus parlamendi laialesaatmisega. Põhjusena viidatakse juba mitmendat aastat kestvale protestide lainele.

Protestide laine algas aga 2024 a tagasi toimunud tragöödiast, millel on otsene ... tadaaaa ... Hiina jälg. Nimelt varises kokku ühe raudteejaama varikatus, mille renoveerimist teostati sellesama Uue Siiditee programmi raames Hiina ettevõtete konsortsiumi poolt. Õnnetuse põhjuseks ilmselt kehv ehitusjärlevalve, mille põhjustajaks omakorda pehmelt öeldes hämarad majandussuhted vastavate ametnike ja hiina kapitali vahel.

Korruptsioon kui tööriist

Ei, ilmselt oleks vale väita, et Hiina oleks Serbia korruptiivsete praktikate põhjustaja, kuid kindlasti saab väita, et ta on nende ärakasutaja ja võimendaja. Protestijad nõudsid asjaolude väljaselgitamist ja süüdlaste karistamist, kuid nagu enamik hiina asja-ajamisest, on see kaetud „konfidentsaalsuse“ klauslitega ja asjassepuutuvate kohalike ametnike kinnimakstud vaikimisega.

Teine protestide põhjus on hiinlaste domineerimine enamikes kohalikes vähegi olulistes majandussektorites alates kaevandustest kuni tööstuseni, ehitusest jms rääkimata. Protestijad väidavad, et hiina ettevõtted ei riku mitte ainult konkurentsi- jms reegleid, vaid ka keskkonda.

Protestijate vastu töötab – oh üllatust – Hiina tehnoloogia, nimelt Huawei valmistatud näotuvastuskaamerad. Nii ongi kujunenud olukord, kus praegu on poliitilisel põllul kaks põhilist jõudu: hiina rahade ja tehnoloogia peal riiki kontrolliv võimukoalitsioon „Ühtne Serbia“ ning nende vastu protesteeriv nn „Tudengite nimekiri“.

Pole keeruline arvata, kuskohast on tulnud see opositsioonilise ühenduse nimetus, mis praeguseks on välja pakkunud ka oma 200-liikmelise nimekirja valimistele. Lisaks akadeemilise taustaga inimestele on selles ka arste, sportlasi jm ühiskonnas laialt tuntud inimesi.

Idealistlik-tehnokraatlik katse kurssi muuta

Väga laias laastus on nende kummagi populaarsusnäitajad võrdsed, kuid mõistagi näitavad võimumeelsed sotsioloogilised kontorid „Ühtsele Serbiale“ kõrgemaid tulemusi, sõltumatud uuringud aga annavad mõlemale üsna ühesuguse tulemuse, kuhugi 45% kanti. Tõsi küll, „tudengite“ populaarsus kasvavat valimiste lähenedes kiiremini, kuid võimkonnal on käes põhilised meediakanalid ja admiistratiiv-ressurss.

Selle viimase tõhususe näitajaks on serblaste hulgas visalt juurdunud arvamus, et pandeemia ajal aitas Serbiat peamiselt Hiina, kuigi reaalsuses tuli enamik abist Euroopa Liidust (Hiina u 30 mln EUR, EL – 130 mln EUR).

Nii et kuitahes veidralt see ka ei kõlaks, on valimistel võtmeküsimuseks: kas senine eliit suudab säilitada oma korruptiivsed toiteahelad Hiinaga või saavad võimule uued, tehnokraatlikult ja korruptsioonivastaselt meelestatud „tudengid“, kes pööravad riigi näo euroopalike praktikate poole.

Paraku peavad aga sel juhul ka needsamad senised idealistid-tehnokraadid hakkama tegelema varasemalt kokku laenatud u 4 mlrd EUR suuruse hiina võlaga. Serbia koos Ungariga on piirkonnas suurima Hiina jalajäljega riigid ... kas selles pole mingit äratundmist?

---

lugu ilmus siin

Kaos kui juhtimismeetod

Oled viimasel ajal tundnud ahastust stiilis: „No misasja see mees küll korraldab?“. Ja et „See pole ju ratsionaalne käitumine, vaid lihtsalt absurd!“. Ole mureta, viga pole sinus. See sinu reaktsioon võibki olla eesmärk!

Või muidugi olgem ausad, asi ei ole sinu ega minu personaalküsimuses. Keegi ei pea antud kontekstis silmas konkreetset ühte inimest, vaid üldist infovälja. Veelgi täpsemalt, võimekust analüüsida toimuvat, saada aru eesmärkidest ja planeerida vastutegevust.

On olemas lihtne ja lineaarne protsessi juhtimine. Ühe ja lihtsa eesmärgi saavutamiseks on vaja teha kas endale või oma meeskonnale selgeks tegevuskava ja lõppeesmärk. Nt kaevata kraav ja panna sellesse õige kaldenurga all pasliku läbimõõduga toru, et kemmergus toodetav kraam jõuaks sinna kuhu vaja. Ja soovituslikult oleks sellega vaja hakkama saada ühe tööpäeva jooksul, et protsessi optimeerida.

Keerulised mängud on raskelt juhitavad

Siis on olemas veidi keerulisemad juhtimismeetodid, kus tuleb arvestada ka sekkuvate või suisa vastutöötavate osapooltega. Ma ei tea küll spordist mitte muhvigi, kuid näiteks oskan tuua kasvõi jalgpallimeeskonna tegevuse juhtimise. Eesmärk oleks küll nagu ka lihtne – lüüa palli vastaste väravasse rohkem kui nemad meile. Aga selle tegevuse käigus on muuhulgas vaja tegeleda reeglite järgimisega, vastase hanitamisega, pettelöökide ja muu taolisega ning samal ajal üritada läbi näha vastaspoole samasugustest tembutamistest.

Ja siis on olemas see Kõige Suurem mäng – rahvusvaheline poliitika. Keskkond, kus on vaja arvestada sisuliselt lõpmatu arvu muutujatega nii omaenda leeris kui kõigi teiste, nii poolt kui vastu mängijatega.

Üllas, õilis ja väärikalt riigimehelik oleks ajada oma asja samasuguse selguse ja lihtsusega nagu see esimene, torupanijate meeskonna töödejuhataja. Et seletad lihtsate sõnadega ära, mis on plaanis ja mida plaani teostamiseks teha vaja. Kõik kuulavad, noogutavad ... aga oskavad ka selle lihtsa plaani sama lihtsalt soovi korral tuksi keerata. No näiteks muudavad labidad kasutuskõlbmatuks või valavad kanalisatsioonikaevu betooni täis. Või ässitavad naabrid sinu tegevuse vastu protestima.

Jätan selle teise, vutimeeskonna näite kõrvale (vajadusel oskab ise igaüks selle enda jaoks sobilike mõtetega täita) ja asun kohe selle kolmanda, nö Suure Mängu juurde.

Reeglite rikkumise võlu

Üks meetod selle kõige juhtimiseks on kaose loomine. Lüüa malelaud uppi, karjuda kohtuniku peale, anda pealtvaatajatele vaheldumisi piitsa ja präänikut, rääkida jaburdusi ja käituda üleüldse kaootilise klounina.

Esmane efekt, mis sellega saavutatakse, ongi segaduse külvamine. Keegi ei saa enam päris täpselt aru, mida sa planeerid, aga see tähendab, et ei saa hakata ka vastu töötama. Teine efekt on see, et kõik räägivad pidevalt uuenevas jahmumise seisundis omavahel sinust kui ... kontrollimatust hullust. Aga see tekitab ju alateadvuse tasemel hirmu ja ebakindlust, vähendab võimalust omavahelisteks liitudeks ja koordineeritud vastutegevuseks.

Selle kaose ja üleüldise peataoleku seisukorras saad sina aga vaikselt nohisedes oma asja ajada, olgu kasvõi millimeetri haaval oma partnereid ja konkurente nõrgestades ning seeläbi ise suhteliselt paremaid palukesi enda aita tassides. Kesse ikka jõuab tähele panna või protestida, kui samal ajal sünnib Suur Jama ja hirm võimalike negatiivsete tulemuste ees nöörib kõri.

Selle kaose kaudu juhtimise juures on ainult paar väikest miinust. Esiteks peab see kaos olema järjest kangema kraadiga, muidu muutub see ette-ennustatavaks ja mängujuht seeläbi kontrollitavaks. Ning teine asi, et usaldus mängujuhi vastu kaob nagu hommikune udu. Aga kui sa suudad enda sees sellele vilistada ja edasi segast peksta, siis oled ikkagi sina mängujuht, mitte kellegi teise poolt juhitav. Ning kui see viimane aspekt ongi sinu jaoks eesmärk omaette, mis paneb sind ennast hästi tundma, siis ongi su käitumine ratsionaalne. Eesmärgipärane. Järelikult õige ja loogiline ning kõik muu on tühi.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iisrael, Läti, Hispaania, Prantsusmaa

- 3 aastat Hamasi kallaletungist Iisraelile. Selle aja jooksul on toimunud on kaks suurt pööret. Sisemiselt on Iisrael loobunud kontseptsioonist, mille kohaselt saab Hamasiga kõrvuti eksisteerida, nüüd üritavad nad seda lihtsalt hävitada. Väliselt aga on tekkinud selline Iisraeli-vastaste meeleolude laine, mida vist pole varem kunagi olnud. Iisraeli-vastased jõud on osutunud edukamaks oma sõnumi müümisel nö laiale publikule.

- Läti valimissüsteemi pisike detail (valijatele antud võimalus anda nii plusse kui miinuseid) on endaga toonud kaasa suure ja pika-ajalise muudatuse Läti partei-poliitilises süsteemis. Kandidaatidel ei teki lojaalsust erakondade suhtes (miska asutatakse pideval uusi parteisid, mis pääsevad ka parlamenti), teisalt ei teki ka valijatel lojaalsust ei parteide ega üldse valimiste suhtes (sest no mis ma ikka osalen, kui minu eilsed lemmikud täna enam ei osale)

- Hispaanias puhkenud protestide ja erakorraliste valimiste taga on ühe probleemi kaks tahku: sotsialistid ja korteriküsimus. Riigipoolne katse lahendada puhtakujulist turuprobleemi (elamispindade nappus) mitte-turumajanduslike meetoditega (bürokraatlikud piirangud nii ehituslubade väljastamisel kui üürituru reguleerimisel)

- Prantsusmaa haridussüsteemi alarahastamisest puhkenud õpilaste ja üliõpilaste mässu kasutavad ära need, kes üritavad seeläbi üles kütta migratsioonivastaseid meeleolusid ja seeläbi aidata valimisvõidule Marine le Peni

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Katk ja poliitika

Kas katkust on võimalik kirjutada politoloogilise prisma läbi? On ikka. Viroloog ma pole, meditsiinist tean üldse niipalju kui keskmine patsient ikka, aga Siberi nö katkujuhtumi kajamise kohta poliitilistes protsessides oskan ikka midagi öelda.

Miks „nö katk“ – sest no vaata ega me ju täpselt ei tea, mis oli selles ampullis, mille väidetavalt pillas põrandale hooletu laborant, kellest sai indeks-patsient, kes hiljem haiglas suri. Ja kelle tõttu on nüüd paarsada inimest karantiinis. Koos nendega ka kogu regioon. Ja koos sellega tinglikult ka kogu Venemaa.

„Annuška oli juba õli trammirööbastele pillanud“ – niimoodi algas sündmuste ahel, milles edasine asjade kulg oli tolle hooletu koduabilise kohmakuse poolt ette määratud. Selle tänane versioon kõlab siis „Darjuška oli juba katseklaasi põrandale pillanud“ (Darja Šipilova Irkutsi instituudist). Kuid jätkem lüürika kõrvale, asume poliitika kallale.

Enne pandeemiat oleks ilmselt asi tähelepanuta jäänud, nüüd aga lendas pisike infokilluke suurde ja ahnelt kõikevõimendavasse ventilaatorisse.

Sisemine infopoliitiline protsess

Siseriiklikult oli vene riigi reaktsioon etteaimatavalt vaikimisse sulgumine. Kui mingit sündmust pole nende eriteenistused ise ette valmistanud, siis on see vene riigi tüüpiline reaktsioon.

Meenutagem kasvõi Tšernobõli juhtumit, kus kogu NSVL riigimeedia vaikis nagu sukk, samal ajal kui rahvusvahelne üldsus oli juba infoleketest tagajalgadel. Või Kurski allveelaeva juhtum. Või veel kümned ja sajad juhtumid, kus riik, eelkõige oma juhtkonna tasemel on vait, sest ei taha ennast negatiivsete uudistega siduda. Ei taha jätta muljet, et midagi juhtub väljapool riigi kontrolli.

Vastupidised näited, kui vene riik väga hästi teab, et midagi peab toimuma, siis on infopadrunid juba aegsasti rauas ja mõnikord tulistatakse nad välja isegi ennem päriselus toimuvat. Nii näiteks oli 2022.a veebruaris riiklikele infoagentuuridele juba kätte jagatu tekstid Ukraina langemise ja „uue reaalsuse“ tekkimise kohta ning need läksid lendu, ootamata ära selgust, et Ukraina ei kavatse alla anda.

Selle infovaakumi tingimustes hakkavad koheselt punguma vandenõuteooriad ja muud „alternatiivsed tõed“, millele leidub alati ahneid kuulajaid. Nii olen kohanud seletust, mille kohaselt pidi välja kuulutatam „uus pandeemia“, mille kattevarjus hakkavad Venemaa, USA ja Hiina omavahel maailma ümber jagama. Et olla käimas varjatud „suur kokkulepe“, mida tõestavat muuhulgas CIA pealiku ootamatu ja seletamatu visiit Moskvasse.

Rahvusvaheline reaktsioon

Siberiga piirnevad Kesk-Aasia riigid on juba teatanud piiride tinglikust lukkupanemisest, Venemaalt saabujate põhjalikumast monitoorimisest ning teatanud vajadusel võtta kasutusele karmimad meetodid võimaliku haiguspuhangu leviku vältimiseks.

Sellest palju kõlavam on olnud maailmameedia keskpunktiks pürgiva Donald Trumpi avaldus USA valmisoleku kohta Venemaale appi tulla. Arvan isiklikult et seekord pole siiski tegu tähelepanusõltlasest mehe soologa, vaid tema kaudu üritavad USA luureringkonnad survestada oma vene kolleege, et nood jagaks infot toimunu kohta.

Selles kotekstis võiks veel rääkida ka Venemaa regionaalpoliitilistest eripäradest, Moskva-Siberi erisuhetest jne, kuid protsess on veel toores ning tõenäoliselt tekib põhjuseid selle kõige juurde veel tagasi tulla.

Igatahes üks on selge – analoogid väidetavalt ühest Hiina laborist putku pannud korona-pandeemiaga on liiga ilmsed, et poliitilised protsessid sellest mõjutamata jääksid.

---

lugu ilmus siin

Kuku Sihikus: olukorrast Mordoris

Venemaa diktaatoril Vladimir Putinil on täna 74 sünnipäev. Eelmisel aastal näitas Putin ennast sünnipäeval oma kodulinnas Peterburis, käis Peeter-Pauli kindluses ja pani lillekimbu Peeter I hauale. Oli rahva ees ja fotoaparaatide ees. Seekord teateid tema ilmumisest sünnipäeval avalikkuse ette ei ole?

Ei ole näha olnud, pigem on teated selle kohta, et tegeleb tavaliste tööasjadega, telefonikõnedega jne, mille hulgas lihtsalt võtab vastu ka õnnitlusi. Nagu Peskov seda sõnastas – „nagu tavaline inimene“, et peamised on lähedaste õnnesoovid. Aga muidu valmistub kohtumisteks, et tulemas on SRÜ summit ja kohtumine Hiina liidriga jne

Kui tähtis on Venemaa elanikele nende valitseja sünnipäev? Sest 20 aasta möödumist ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvast ju avalikult tähistada ei lubata?

Normaalses ühiskonnas ei ole see oluline. Kas meie kuulajad või stuudiosviibijad teavad käigu pealt öelda, millal on meie presidendi sünnipäev või kas nad seda tähistavad?

Nii et selles mõttes on vene ühiskond üsna normaalne, et nad ei tähista seda päeva rohkem, kui sõltlastel seda vaja.

Venemaal Siberis suri mõne päeva eest kopsukatku noor laboritöötaja, kes tegi kogemata katki baktereid sisaldanud katseklaasi, mitusada temaga suhelnud inimest pandi igaks juhuks karantiini. Venemaa on selle juhtumi avamisel olnud väga ettevaatlik. Kas nad kardavad mingisugust paanikat?

See on vene võimude tavapärane reaktsioon – vastata erakordsele olukorrale vaikimisega, tuletage meelde kasvõi Tšernobõli sündmusi või allveelaev Kurski uppumist vms. Kohe ja kõlavalt nad reageerivad ainult siis, kui on sündmuse ise ette valmistanud, siis võib mõnikord reaktsioonina mõeldud vastus ilmuda kogemata juba enne sündmust – nt teated 2022.a veebruaris Ukraina alistumise ja „uue maailmakorra sündmise“ kohta.

Vaikimine aga sünnitab tänases somes kuulujutte ja konspiroloogiat, nt olen näinud mõttekäiku, et uut katkupuhangut ja pandeemiat kasutatakse selleks, et selle kattevarjus lõpetada ära SVO, et mitte tunnistada oma kaotust jne

Muidugi on kõigega alati ja hästi kursis Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes lubas Venemaad katkuhirmuga toime tulemisel aidata. Mil moel puutub üks katkujuhtum Trumpi? See on ju pigem poliitiline sõnum, et ta on valmis häda korral Venemaale appi minema ja see on katkujuhtumist palju tõsisem?

See on muuseas sellesama konspiroloogilise seletuse võtme-element, et „näete Trumpi reaktsioon tõestab, et on tehtud mingi uus kokkulepe Venemaa, USA ja Hiina vahel, kes uue pandeemia tingimustes hakkavad maailma ümber jagama. Ja et selle tõestuseks oli John Ratcliffe’i visiit Moskvasse, mis valmistas seda kõike ette.

Aga tegelikult ma arvan, et see pole Trumpi personaalne soolo, vaid USA luureametkondade surve, kes soovivad saada rohkem infot toimuva kohta ning survestavad selleks Trumpi kaudu vene kolleege olemaks koostööaltimad

Kirjutasite hiljuti kommentaari sellest, kuidas Lääne meedias ja meie ajakirjanduses on viitega teiste riikide väljaannetele üha rohkem pealkirju Venemaa võimalikust soovist testida Euroopa riikide tugevust ja reageerimisvõimet. Ma usun, et Eestis see enam kedagi ei eruta, meie oleme selliste pealkirjadega harjunud?

Võimaliku ohu suhtes erutumine on normaalne, alateadlik käitumine. Küsimus on lihtsalt selles, et mida me selle sisendiga peale hakkame, kas laseme ennast hirmul paralüseerida, anname ette alla või näitame üles piisavalt kaitsetahet

Muidugi võib soovida selle kõige taustal näha Venemee teadlikku mõjutustegevust kuni väideteni võtta kontrolli alla näiteks Suwalki koridor, aga see mõju on ju pigem Euroopat ja NATO-t ühendav ja riikide kaitsetahet suurendav. Seega vastupidine Moskva soovile külvata hirmu ja ebakindlust?

Loomulikult on see teadlik mõjutustegevus, kuna see on kõige odavam ja seega tõhusam. Sellel põhineb suur osa mitte ainult inimeste, vaid ka loomaliikide käitumisest – jätta endast suuremat, tugevamat ja ohtlikumat muljet.

Kas see on aga Euroopat ja NATO’t ühendav? Nii ja naa, vastavate ühenduste poliitilise retoorika tasemel muidugi. No näiteks NATO esindajad ei saa ju väita põhimõtteliselt vastupidist, rääkida et ühendus võib esimese ohu korral laguneda.

Küll on aga palju neid poliitilisi jõude, mis kasutavad absoluutselt universaalset vastandumistaktikat ja koguvad seeläbi protestihääli. Et kui „peavool“ ja valitsevad poliitilised jõud räägivad et A on hea, siis protestihäälte püüdjad peavad ju lihtsalt kohustuslikus korras ütlema, et A on halb. Noh ja asjaolude kokkulangmemisel võivad needsamad vastandujad saada võimule ning siis kas nad peavad ise samastuma „peavooluga“ või viima oma poliitilised lubadused ellu. Nii et lõpptulemus on teadmata, me keegi ei tea tulevikku

Pigem on oht selles, et mitmete riikide valimistel on edukad Venemaa suhtes neutraalsed või isegi agressorit vaikides heaks kiitvad erakonnad – AfD edu Saksamaal ja kasvõi Läti parlamendivalimistel kolmanda koha saanud Suveräänne Võim/Uuslätlased. Kaudselt on see Venemaa mõju, aga võib-olla hoopis rohkem valijate väsimus aastaid kuuldud Venemaa tulutust hukkamõistust?

Sellel protsessil pole ainult ühte sisendit. Venemaa mõjutustegevus pole kunagi päris viljatu – sellel on alati kuulajaid ja võimendajaid. Ühiskonna väsimus mitte ainult hukkamõistust, vaid ka hirmust on samamoodi arusaadav. Soov et „kõik see jama saaks läbi“ ja naaseda nö normaalse elu juurde on ju absoluutselt mõistetav.

See kõik käib lainetena. 1960-70’tel elati ka suure sõja hirmus, 80’tel hakkas pinge langema, sajandivahetuse ajal tekkis naiivne illusioon et kõik ongi hästi ja nii jääb igavesti. Ei jäänud! Aga praeguste jamade suhtes õnneks kehtib see tsüklilisus samamoodi, ka see läheb üle :)

Talv on ees ja see on raske Ukrainale, aga üha raskem ka Venemaale. Võib-olla jätab Putin 9. mai paraadi taas ära, aga mitte droonirünnakute hirmust või katku tõttu vaid seepärast, et võitu pole nagu mõtet tähistada ja meenutada?

Riik püsib rituaalidel. Kui neid enam ei tähistata, siis lakkab ka see riik ühel või teisel moel, kas lagunemise kaudu või mingi sügava muutumise läbi

Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist aastatel 1991–1994 Moskvas Punasel väljakul traditsioonilisi suuri sõjaväeparaade ei korraldatud. Selle asemel 1992. aasta toimus koguni rahuparaad (Peace Parade): 1992. aastal korraldati Moskvas relvade ja tankide asemel "rahumarss". Sellest võtsid osa Teise maailmasõja veteranid nii endistest nõukogude liiduvabariikidest kui ka USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Itaaliast.

Nii et kui paraad hakkab ära jääma, siis on kõik hästi :)

---

küsisid Ainar Ruusaar jaTimo Tarve, vastas Karmo Tüür, saade järekuulatav siit

Venemaa müüb meile meie oma hirmu

„Venemaa võib juba lähiajal hakata Euroopa riikide tugevust testima, ilma otseselt kallale tungimata“ – umbes selliseid pealkirju või mõtteid on kohanud ilmselt igaüks, kes vaevub meediat jälgima. Eriti veel seda va sotsiaalmeediat, kus vastavasisulisse kajakambrisse sattudes võib suisa hulluks minna.

Hirm on meie liitlane ja vaenlane. Hirm kui ettevaatlikkuse poolvend on aidanud meil bioloogilise liigina ellu jääda. Igaks juhuks iga krõbina peale verre purstatav adrenaliin aitab loomal pageda ja linnul lenda vurtsatada, meie pole selles mõttes erand. Kuid hirm võib mõjuda ka pärssijana, kus peale peitupugemise või pagemise muud pähe ei tulegi.

Hea kamraad küsis hiljuti, et kas Moskva „ei saa aru, et lääne ähvardamine vaid muudab meid veelgi otsusekindlamaks?“ Ja et kas nt Suwalki intsidendi korraldamisel „toimetatakse koridori kaitseks väga kiiresti pluss Kaliningrad muudetakse hauaplatsiks?“

Kreml pisaraid ei usu

Arvan aga, et Kreml ei usu, et eurooplastel jätkub mune valusasti lüüa. Pigem usub ta, et eurooplased hoiavad ise endal ja üksteisel varrukast kinni sõnadega "ei maksa eskaleerida". Peale kõige muu selle tõttu, et euroopa poliitikud peavad arvestama oma koduriikides kohe puhkevate sõjavastaste protestidega (mida Moskva omakorda õhutab), samas kui Kreml mingi säärase protestiga oma müüride ääres arvestama ei pea.

Taolisel usul on ju ka alust, sest et tooge palun näide sellest, kus Euroopa riigid oleks XXI sajandil kasutanud jõhkrat jõudu? Teise maailmasõja ajal ja selle järellainetuses 1950’tel, 60’tel ja 70’tel osalesid eurooplased iseseisvalt sõdades, kuid nüüd viimase paarikümne aasta jooksul praktiliselt ainult rahvusvaheliste missioonide raames ning suuresti USA taustajõududena.

Kõigi muude välispoliitiliste väljundite hulgas on Venemaal olemas nähtus nimega SVOP, tõlgituna kui Välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu. Ega seda ei peagi keegi peale eriala-inimeste teadma, kuid oluliseks muudab selle kontori kaks momenti. Esiteks Sergei Karagaovi nimi, kes on viimasel ajal muutunud kuri-patriotismi kehastuseks. Teiseks Valdai foorum, millel tihtilugu osaleb ka Vladimir Putin ning mis on vähemalt olnud platsdarm, mille kaudu öeldakse välja Läänele suunatud sõnumeid.

Hirmuturundus

No vat selle kontori kaks kõrgetasemelist esindajat on hiljuti esinenud kahe järjestikuse tekstiga, mis jätavad mulje, et nad kas on saanud suunise või ise võtnud ülesande tegeleda pealkirjas mainitud hirmuturundamisega. Kuna nende isikute nimed on siinsele lugejale enamasti tundmatud, siis lihtsalt põgusalt markeerin nad - Aleksandr Losev ja Aleksandr Nosovitš. Nimed pole olulised, kuid mõtted on.

Esimene kutsus üles muutma Ukraina linnu samasugusteks rushunnikuteks kui on Gaza sektoris ja mitte peatuma enne, kui Poola on taas Venemaa võimu all, kusjuures „mõlemal pool Venemaa välispiire peaks seisma vene sõdurid“. Teine rääkis vajadusest viia läbi veel üks kiire „sõjaline erioperatsioon“, seekord rakettide abil ja Leedu vastu.

Mõlemad tekstid peegeldavad seda, mida heaolus ja turvalisuses mugavaks muutunud Euroopa kardab. Jõuga piiride muutmist, mida mitu viimast põlvkonda on üritanud mälust minema pühkida kui midagi häbi- ja põlastusväärset.

Ehk siis – Venemaa teab suurepäraselt meie, st praeguse Euroopa nõrkust. Mitte-valmisolekut ennast kaitsta. Valmisolekut ennast ohtudest vabaks osta, mitte neile vastu hakata. Ja seda meile müüaksegi. Kas ja mis hinnaga me oleme valmis seda ostma? Ajaloost õppimise lootusetus on üldteada, kuid proovige vähemalt guugledada sõnu: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja“.

---

lugu ilmus siin