Hiina Siiditee läbilõikamise algatus

USA’s on katsepallina käima lükatud S7+ algatus, mille ingliskeelne nimetus Silk Seven on eesti keeles kohmakas Siidi seitsmik vms. Kuid meiekeelne nimetus polegi oluline, oluline on selle otsene lõikumine hiinlaste uus Siiditee projektiga.

Selle algatuse kohaselt peaks regionaalset majanduskoostööd hakkama tegema seitse –stan lõpuga riiki (Afganistan, Kazahstan, Kõrgõstan, Pakistan, Tadžikistan, Turkmenistan, Usbekistan) ja lisaks veel ka Aserbaidžan.

Idee on esmapilgul lihtne ja positiivselt ambitsioonkas: korrata mudelit, mis toimis Euroopas. IIMS järel leppisid seni omavahel lootusetus tülis ja konkurentsis olnud Euroopa riigid leppisid alguses kokku lihtsas majanduskoostöös. Euroopa Söe- ja Teraseühendus (asutati 1951) sai edasise süveneva ühistoimimise aluseks, kasvades üle nüüdseks Euroopa Liiduks.

Teoreetilised kasud

Teoreetiliselt oleks kõigil S7 riikidel ka omavahel koostööst ainult võita. Euroopaga enam-vähem võrreldava elanikkonnaga (kokku u 400 mln in) ja territooriumiga (5,5 mln km2), maavarade poolest rikka piirkonna omavahel toimimine annaks juba ise piisava majandusliku koosmõju. Kauplemine välismaailmaga tooks aga sisse kapitali, millele saaks juba üles ehitada järgmisi ühistegevuse korruseid.

Selle välismaailmaga kauplemise osas näeb jällegi teoorias ja lamemaalist kaarti vaadates asi välja ilus. Ainult ühel nendest S7+ riigist on väljapääs maailmamerele, miska oleks ju maailma kõige loomulikum asi, et nad panevad seljad, raudteed ja muud torujuhtmed kokku ning asuvad veeretama kaupu sadamate poole.

Ainult et siit algavadki probleemid. See ainumas merele juurdepääsu omav riik on Pakistan. Konks pole mitte selles, et Pakistan on kõigist ülejäänutest suurim (u 60% mõeldava ühenduse rahvaarvust). Konks on suuresti selles, et kui vaadata nüüd mitte lamedat poliitilist, vaid füüsilist kaarti, siis tegemist on mägise kandiga, kus puht geograaafilselt võetuna on Afganistani-Pakistani piiril ainult kaks läbipääsukoridori, mida väga palju laiemaks / läbilaskvamaks venitada ei õnnestu.

Praktilised probleemid

Lisaks see „pisiasi“, et Pakistan ja Afganistan on omavahel sõjas. Täpsemalt küll Pakistan ja Taliban, sest kui Pakistan on vägagi riik, siis Taliban on lihtsalt üks hajus ühendus, mis teeb nägu, et kontrollib Afganistani territooriumit. Ja lisaks ei tunnista omaenda riigipiire, sest nende nägemuses peaks suur osa Pakistanist kah taliibide kontrolli all olema. Selle probleemipuntra lahtiseletamine viiks meid preagusest peateemast kõrvale.

Ülejäänud konksud siin on Hiina, Türgi ja Venemaa. Kõik need kolm riiki peavad kõnelaust piirkonda oma tagahooviks. Hiina majanduslikus, Türgi kultuurilises ja Venemaa poliitilises võtmes. Igaüks nendest hakkaks ilmselgelt kaikaid kodarasse lükkama alternatiivsel ühendusel, mis nõrgendaks nende mõjuvõimu piirkonna üle.

Euroopa positiivne näide

Võimalikke kitsaskohti sellel koostööformaadil oleks veel palju, kuid lisan omalt poolt ühe omapärase positiivsus-noodi. Olles aastaid olnud osaline piiriülese koostöö uurimustes, võin sellest teha ühe üldistuse. Ka vähetõenäolised koostööpartnerid on valmis vähemalt tegema head nägu, käima koos ja kirjutama aruandeid seni, kuni kestab väline rahastus.

Ning teine tuletus – igasugune „regiooniehitus“ hakkab pikapeale vilja kandma, kui taolised, algselt kunstlikud moodustised muutuvad kinnistunud sotsiaalseteks pratktikates. Lihtsalt öeldes – need hakkavad elama oma elu ja võivad ka pikemalt elujõuliseks osutuda.

Nii et see praegune geopoliitiline algatus, mis käidi välja USA ühe mõttekeskuse „New Lines Institute for Strategy and Policy“ poolt ning millele otsitakse praegu USA parlamendis riiklikku toetust ja välismaiselt kõlapinda, on samamoodi hakanud elama omaette elu. Olen küll skeptiline selle pikaajalise toime osas, eriti regionaalsete jõukeskuste vastuseisu tõttu. Kuid ega Euroopa ühendamise kava kah alguses kuigi realistlik välja ei paistnud.

---

lugu ilmus siin

Mitte „rohelised mehikesed“, vaid droonid

Iga sõjavägi valmistub eelmiseks sõjaks – see ütlus kõlab kui etteheide, aga samas ka kui paratamatuse tõdemine. Me saame valmistuda teadaolevateks ohtudeks, eks ole. Seni veel mitte juhtunud ohustsenaariumite vastu ei saa valmistuda, osta kindlustust või ehitada kaitse-süsteeme.

Viimase sõja loogikast lähtuvad ka need väited, et „Venemaa ei saa lähiajal korrata nn Donbassi stsenaariumit“. Tõsi, hordide kaupa nn roheliste mehikeste saatmine üle piiri Euroopa riikidesse on mitmeti keerulisem kui oli seda teha Ukrainasse.

Esiteks pole neid mehikesi kohe ja käigupealt kuskilt võtta, sest sisuliselt kõik reservid on mängu pandud Ukraina vastu suunatud sõjakäiku, mis sööb praegu ära rohkem mehi kui juurde värvata jõutakse. Teiseks oleks need vaja ennem piiride äärde koguda, rääkimata varutuse jms logistika korraldamisest, mida märkamatuks jääval moel teha ei saa. Kolmandaks – psühholoogiline ettevalmistus ohver-riikides ja ka omal kodus on olnud kesine (ehkki mitte olematu).

Infosõda juba käib

Ettevalmistuse näiteid, st info-ja mõjutusoperatsioone on siiski võtta kasvõi lähiajast, kasvõi nüüdne kirjatükk Rossiiskaja Gazetas, mis väidab, et Euroopas räägitakse iga nurga peal sellest, et vaja on ära vallutada Kaliningrad. Ja vähe sellest, sama saatust planeeritavat ka Leningradi oblasti ja Karjala suhtes, sellest kirjutatavat väidetavalt kõigis Euroopa lehtedes avalikult ning viidavat läbi ka vastavaid õppusi.

See, et meie võime säärase jutu peale vaid näpuga oimukoha juures keerutada ja öelda, et midagi sellist ei räägita ning lehtedes ei kirjutata, on väheoluline. Ka meie seas siin piiririigis, rääkimata kaugemast Euroopast, on piisavalt alteid kõrvu, kes Kremli propagandat tõe pähe alla neelevad. Rääkimata sotsiaalmeedia bott-võrgustikest, kes vastavaid valeuudiseid tõe pähe levitama hakkavad.

Nii et väita, et ettevalmistusi ei tehta, ei saa. Samamoodi võib mürki võtta, et vastavad militaar-struktuurid teevad ka konkreetseid plaane – see on nende töö. Omaette küsimus, et kas ja millal need kaustad sahtlist välja võetakse ja operatiiv-juhtimise laudadele pannakse.

Sõjatehnoloogiline revolutsioon

Kuid lisaks möödunud sõjale on olemas ka käimasolev sõda, mille käigus sünnib meie silme all sõjandus-alane revolutsioon. Midagi sarnast, nagu võeti kasutusele püssirohija selgus, et vibude-odade vastu hästi kindlustatud kindlusemüürid on üsna nadid kaitsjad kahurikuulide vastu.

Droonid on need kahurikuulid, mille vastu meie eelmise sõja kindlusemüürid kuigi hästi ei kaitse. Jah, ma tean, et selles tõdemuses pole midagi uut ning et jutukesi rajatavast „droonimüürist“ räägitakse piisava innukusega. Tegelikkuses pole meil aga veel tulnud seda uut tüüpi sõda veel tõrjuda, saati vastulahingu andmisest.

Ehk siis lühikese jutu kokkuvõtteks. Tõepoolest, tõenäosus et üle meie idapiiri valgub kolonnide kaupa rohelisi mehikesi, on madal. Kuid asi see pole Mordoril panna kõrvale vaid paari päeva kulumaterjal nende droonide näol, mida igapäevaselt Ukraina kaitsjate pihta suunatakse?

Valmistuma peab tulevasteks ohtudeks

Kui üle meie piiri vuhiseb korraga tuhatkond drooni ning nendest kasvõi pool jõuavad kohale, viies rivist välja nt viissada alajaama? Strateegilise tähtsusega Eleringi kõrgepinge alajaamu on meil siin 146 – see on avalik info (kui juba mina oskan seda infot leida, siis oskavad ka teised).

Ega meiesuguses väikeriigis ei saagi neid elulise tähtsusega objekte, mis võivad kahjustumise korral tekitada tõsiseid probleeme, olla liiga palju. Kuid neid on teisalt kaugelt liiga palju, et kõiki saaks kiirkorras tõhusalt kaitsta ja/või asendada.

Kas see tähendab, et meie jaoks on kõik läbi ja sõda kaotatud? Ei muidugi mitte. Kuid minu jutu mõte on see, et Venemaa mõõtkavas väikese uuelaadse sigaduse korraldamine on meie jaoks ilgelt suur probleem. Rahustada ja lohutada sellega, et selle tõenäosus on väike, on pisut kentsakas enesepettus.

---

lugu ilmus siin

Impeerium põleb, kes on süüdi?

„Vene linn Tuapse põleb ja lämbub naftapõlemisjääkides peale Ukraina droonirünnakut“. Niimoodi näeb välja keskmine meediakajastus Venemaa Ukraina vastu suunatud agressioonisõja ühest episoodist.

Me elame piltide ja pealkirjade ajastul. Mida dramaatilisemad pildi ja löövamad pealkirjad, seda parem. Sellest esma-emotsioonist piisab, sest juba ootab järgmine pilt ja pealkiri, seejärel järgmine ja nii lõpmatuseni edasi.

Kui teie tähelepanu on jagunud nüüd selle lõiguni, siis pöörduge korraks tagasi esimese lõigu juurde. Kas tunnetate mingit tajuhäiret? Et need kaks lauset räägivad üksteisele vastu. Ei, mis räägivad, karjuvad suisa. Esimene räägib tragöödiast vene linnas, mida on põhjustanud Ukraina löök. Teine aga vene Impeeriumi pidevast allutamishimust oma äärealadel.

Tuapse pole vene linn

Et kumb on siis süüdi? Kas Ukraina või Venemaa? Segane värk?

Aga et seda segadust veel sügavamaks muuta, tuleks endale teadvustada, et Tuapse pole üleüldse mitte vene linn. See on veel vähem vene linn kui Tallinn, Riia või mõni muu impeeriumi ääreala sadamalinn. Veel vähem selle tõttu, et kui Baltikumi sadamad õnnestu vene impeeriumil endale vallutada XVIII sajandi alguses, siis Tuapse piirkond alles XIX sajandi keskel.

Isegi linna nimi – Tuapse – pole ju vene oma. See tähendab piirkonna põliskeele – adõgee – kohaselt „kaks vett“ või „kaks jõge“. Mõistagi on vallutajate-allutajate rida siin pikem, kuid vene impeeriumil õnnestus end sinnakanti põlistada, kasutades neid võtteid, mida nad on läbi aegade kasutanud ja kasutavad siiani.

Võrdlus annab selguse

Küüditamine, tapmine ja ümbeasustamine. Ega mõistagi ka selles pole Venemaa kuidagi eriline või müstiline. Neid võtteid on erineva intensiivsusega kasutanud paljud impeeriumid. Lihtsalt antud juhtumil kannab see protsess tšerkesside genotsiidi nime, kus sõjast allesjäänud kohalikke elanikke küüditati Osmanite impeeriumi aladele ning seejärel asendati sisserändajatega. Jäi vaid asumi nimi ja mälestus ajaloost.

Sellega võrreldes on meil siin Läänemere kaldal mõneti õnnelikumalt läinud. Ka siinkandis on tapetud ja küüditatud ja ümberasustatud nii et silme eest must. Kuid jäägu see kõrvalepõige vaid markeriks, tähistamaks seda, et vene impeerium on käitunud üsna ühtemoodi laienemise käigus.

Selles pisikeses episoodis – mürgiselt tupruva suitsuga põlengus Tuapse naftaterminalides – peegeldub laiem pilt. Nii Impeeriumi enda kui selle asukate peegelpilt. Piirkonna elanike sotsiaalmeedia peegeldab seda ehedamaltki kui suured meediakajastused.

Miks põleb impeeriumi ääreala?

Impeeriumi asukad ei esita küsimusi Impeeriumi olemuse kohta. Nende meelest on hetkel asi lihtne ja selge – Impeeriumit rünnatakse, inimesed kannatavad. Kas neil tekib pähe küsimus, et miks rünnatakse?

Tegemist on ju vene impeeriumi agooniaga. Vene impeerium üritas tagasi võtta nõrkushetkel kaotatud ääreala nimega Ukraina. Asjaolu, et ukrainlased ei pruugi tahta sattuda tagasi Moskva võimu alla, mõjus Mordori juhtkonnale tüütu pisiasjana nagu kevadine kärbes. Kuid see kärbes osutus erakordselt vastupanuvõimeliseks ning ründab nüüd enesekaitseks vastu.

Nii et esitaga endale ja seejärel teistele küsimus: miks põleb Tuapse? Kui vastuseks on midagi muud kui „Impeerium on ise süüdi“, siis tuleb midagi tõsiselt ümber mõtestada. Kas hinnangus enda või teiste vastajate kohta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, USA, S7+, Bulgaaria, Ukraina

- Iraani konflikti üks aspekt on väga lihtsalt majanduslik: lüües kõikuma maailma naftamajanduse, saab USA selle foonil silma paista kui stabiilsuse saareke, kuskohast on võimalik naftat soetada ilma probleeme kartmata. Teine aspekt on vastasseis Hiinaga, mereblokaadi Iraani vastu on üks osa harjutustest, kuidas sama asja teostada Hiina suhtes ... ja Hiina vaatab seda asja samamoodi, õppides ja valmistudes

- USA president ja tema meeskond kasutavad oma juhtimises/kommunikatsioonis nö juhitava kaose võttestikku. Selle kohaselt tuleb kogu inforuum üle ujutada vastukäivate, aga hästi reljeefsete signaalidega. Kuni publik hämmeldunult silmi pilgutab ja üritab vastata signaalile A, on juba välja käidud signaal B, C ja nii edasi. Selle foonil enamik vastumängijatest heitub, teeb vigu jne ning annab alla, lastes hullul toimetada

- USA's muu hulgas veeretab praegu infopalli, mis peaks ümber kujundama kogu laiema Kesk-Aasia piirkonna, kaasates sinna kõik 7 -stan lõpuga riiki (nii ka nimetus S7+), mis on eelkõige mõeldud kärpima Hiina, aga ka VF ja Türgi ambitsioone. Suurim tugevus - majanduskoostöö lihtne idee, suurim nõrkus - Afganistani ja Pakistani koostöö ettekujutamine.

- Bulgaaria valimiste järel on segadus, kas selles riigis tuli võimule uus Orban või mitte

- paljusid eurooplasi ärritab, et Ukraina on hakanud rõhutama VF ohtu Euroopale, kuid laias laastus on Zelenskõil ju õigus

- Prantsusmaa kasutab ära momenti ja rõhutab enda ja oma tuuma-vihmavarju olulisust Euroopa kaitsel
---
Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene Taiwan

„Me vajame omamoodi "Vene Taiwani" – eksterritoriaalset kvaasiriiklikku üksust, mis saab kogunemiskohaks kõigile Venemaa kodanikele, kes ei soovi end Putini fašismiga samastada.“

Vaba Venemaa Foorumi nõukogu avaldas Euroopa riikidele suunatud pöördumise, mille sisu taandubki suuresti sellele esimeses lõigus toodud lausele.

Mõte on ühest küljest ilus ja arusaadav. Selleks et koondada Putini režiimi vastu olevaid inimesi, on vaja mingit ühendavat platvormi, omamoodi sümbolit. Lahingulippu ja sõjasarve, kui soovite. Midagi, mis näitaks et alternatiiv on olemas ja selle nimel tasub võidelda.

Taiwan sobib sellise sümboli näiteks suurepäraselt. Väike jupike Hiinast, kes keeldub allumast kuritegelikule kommunistlikule režiimile, mis on enda kätte haaranud võimu ja suurema osa territooriumist.

Võrdlus tekitab küsimusi

Ainult et nagu ikka, on igasugune võrdlus küsimusi tekitav, et mitte öelda, et lombakas ja eksitav. Taiwan kui nähtus, mida enamik maailma riikidest ei tunnista omaette riigina, tekkis sõja käigus. Füüsilise, kineetilise sõja käigus, kus üks osapool pidas taandumislahinguid ja pidi taanduma.

Seda taandumist ei saa pidada päriselt kaotatud sõjaks, sest et õnnestus enda kätte jätta umbes Eesti suurune „saareke“ (millel tõsi küll elas tookord u 5 korda ja nüüd u 20 korda rohkem inimesi).

Vene poliit-emigratsioon on aga Puutini ees sisuliselt ilma lahinguteta taandunud. Nad on lahkunud – täiesti mõistetava – hirmu tõttu, surve eest. Soovimata saada arreteeritud ja hukatud, nagu juhtus ilmselt tuntuima opositsionääri Aleksei Naval’nõiga.

Küll aga soovivad nad anda vähemalt poliitilisi, virtuaalseid ja kaudseid lahinguid nüüd, olles tõmbunud mugavamasse ja turvalisemasse elukesskonda, peamiselt Euroopasse. Euroopasse, mida Puutini režiim vaenab. Mitte ainult selle pärast, et Euroopa on andnud turvapaika nondele pagulastele. Ja mitte ainult selle pärast, et Euroopa tervikuna ja Euroopa Liit eraldivõetuna toetab Ukrainat vabadussõjas Moskva agressiooni vastu.

Emigratsioon on alati tülis

Kes ja mis on see kõnealune „Vaba Venemaa Foorum?“ Omamoodi katusorganisatsioon või –platvorm, mis proovib ühendada vene poliit-pagulasi.

Jummala pärast, ärge takerduge nimedesse, kes selle algatuse taga, muidu te lähete kaasa sellega, mille tõttu kõik poliit-emigratsioonid läbi aegade on enamasti edutuks osutunud. Kõik need seltskonnad oskavad omavahel liigagi edukalt tülli minna. Seda oskas ka Eesti enda pagulaskond nõukogude okupatsiooni järel. Oskab ka vene pagulaskond oma riigi kaaperdamise järel kagebiitide poolt. Omamoodi eriteenistusliku hunta poolt.

Mis aga muudab siis selle ühe poolvirtuaalse ühenduse poolt üllitatud üleskutse kõneväärseks? Esiteks seesama Taiwani fenomeni väljatoomine. Poliit-tehnoloogiliselt üsna geniaalne samm, kas pole, see haagib silma ja mõistust, paneb endast rääkima!

Muutke mõte päriseks!

Teisalt aga kummalisevõitu adressaat, kelle poole oma hüüatus suunatakse. Mitte oma kaasmaalaste, kaas-pagulaste poole, keda on ju üleskutse enda teksti kohaselt arvestatavalt palju. „Meid on miljoneid ja me oleme suur jõud“ – see on tsitaat pöördumisest.

Pöördumine on „Euroopa riikide poole“, mida iganes nad sellega silmas ei pea (ja jättes ilmselt Venemaa sellest sihtgrupist välja). Euroopa Liit on ju hiljuti vene pagulaskonnale selle eksterritoriaalse moodustise, omamoodi Taiwani loonud. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee juurde loodi ju vastav plarvorm, mis peaks ühendama neid, kes seisavad demokraatliku, Putini režiimile alternatiivse Venemaa eest.

Taoline pöördumine on paraku „tehtagu-mentaliteedi“ kandja. Et meile on vaja, aga tegema ei pea mitte „meie“, vaid keegi teine.

Ehkki pöördumises rõhutatakse, et see mis-iganes-Taiwan peaks olema eksterritoriaalne, siis ma soovitaks algatus ümber sõnastada. Muutke see soov täiesti territoriaalseks. Võtke selleks näiteks Kaliningrad. Teid on ju miljoneid, mis on suur jõud, kas pole nii? Või siis siiani Venemaa Föderatsiooni kontrolli alt välja viidu Kurski oblasti killukesed. Kuulutage see „Venemaa Taiwaniks“ ja olge valmis seda relv käes kaitsma. Kuidas see üleskutse kõlab?

---

lugu ilmus siin

India aitab Venemaad hirmu müümises

Venemaa müüb arvestatavas koguses relvi. Kuid peamine relv, mida ta levitab, ei ole Kalašnikovi automaat, raketid või muu raud. See on hirm, kaos ja segadus. Müües hirmu ja ebakindlust, kontrollib ta inimesi. Isegi kui need inimesed asuvad kaugel ja istuvad kõrgetes kabinettides.
Vene hirmu ostjad ja edasimüüjad on kõik need inimesed, kes räägivad Venemaa vägevusest ja otsatutest ressurssidest. Seletavad naabrile, lähikondsele või lihtsalt kommentaariumile, kuidas „ei maksa ärritada magavat karu“. Et pole vaja „provotseerida ja kutsuda sõda meie õuele“.

Pole üleüldse vahet, kas need inimesed teevad seda kõike halvastivarjatud vaimustusega või siira murega. Tulemus on üks – nad müüvad edasi Venemaa peamist argumenti. Usku sellesse, et Moskva on vägev ja Moskvale on targem pigem alluda kui vastu hakata.

Pealtnäha lihtne tehing

India tegi praegu sammu, mis aitab kaasa selle müüdi levikule. Nimelt teatas ta, et soovib lisaks juba tellitule soetada veel viis õhutõrjekompleksi S-400.

Pealtnäha on kõik nagu korras. India on üks suuremaid Venemaa relvade ostjaid ja lihtsalt veel üks tehing paljude muude reas ei peaks ju kuidagi eraldi tähelepanu pälvima.

Ainult et tegu pole tavapärase relvatehinguga, vaid info-operatsiooniga. Mõjutustegevusega, mille eesmärgiks on näidata, et Venemaaga on kõik korras. Et tal on relvi lademes ja vägevust küllaga, nii et saab oma kraami ka teistele jagada.

Tegelikkuses on asi palju nutusem. Selle tõestuseks on kaks argumenti.

Kaheldav sisu

Esiteks on tegu teise järjestikuse tehinguga, millest Moskva pole suutnud täita isegi esimest, seega on jätkutehingu sõlmimine väga kahtlase lõhnaga. Eelmise, 2018.a sõlmitud lepingu alusel pidi Moskva tarnima 5 S-400 kompleksi, kuid suutis enne sissetungi algust Ukrainasse üle anda kaks, peale sõja algust veel ka kolmanda. Kahe viimase, seni üleandmata kompleksi osas antakse küll ebamääraseid lubadusi, kuid kõik tähtajad on ületatud ja kauba üleandmist ei paista kusagilt. Selles olukorras uue lepingu, veel viie kompleksi tellimine näib pehmelt öeldes kentsaka sammuna.

Teiseks peale seda, kui Ukraina osutus mitte lihtsalt vastupanuvõimeliseks, vaid hakkas ka vene õhutõrjet hävitama, on olukord radikaalselt muutunud. Venemaal on õhutõrjet ka endal hädasti vaja, katmaks nii kaaperdatud Krimmi, rindejoont, aga eriti Moskvat ja Putini residentse.

Täpseid arve mõistagi teada pole – tegemist on siiski sõjalise, ehkki mitte hästi varjatava saladusega. Aga nii hinnanguliselt on Venemaa kokku tootnud 50-70 kompleksi kokku. Nendest on välja müüdud (Hiinale, Indiale, Türgile) 9-10 tk. Midagi on paigutatud Valgevenesse. U 20 tk seisavad Moskva kaitsel. Mingi kogus katab rinnet Ukrainas.

Kui palju on hävitanud Ukraina, on keeruline öelda, kuna tegemist on justnimelt kompleksiga, mitte relvaga üks tükk. U 10 laskeseadeldise peale on selles hulk eri radareid ja juhtimiskeskus. Igatahes hinnatakse, et Ukraina on utiliseerinud 15-20 neist.

Kas küsimus on Hiinas?

Vaadates seda, kui hõre ja hädine Venemaa õhukaitse võimekus kaitsta oma naftarafineerimise ja väljaveo võimekusi, siis see vaid võimendab üldpilti. Tõsi küll, S-400 rakettidega poleks ka väga palju ära teha droonide vastu, kuid vähemalt radaripildi mõttes peaks need objektid olema kaetud.

Seega – tõenäosus, et Venemaa suudab lähiajal sulgeda India eelmise tellimuse ja asuda järgmist täitma on ülimadal. Aga miks siis seda tehakse? Tundub et siin on mängus mingid vägagi olulised huvid, sest India on juba asunud kiitma S-400 komplekside vägevust. Nimelt olla nad eelmisel aastal hävitanud vene relvade abil 6 Pakistani lennukit, mis muuseas olla Hiina päritolu ... ja võibolla siia ongi koer maetud? Asjaolu, et Pakistan eitab lennukite kaotust ja Hiina asja ei kommenteeri, pole kuigi oluline.

Oluline on see, et India ajab oma asja, üritades üles pumbata enda sõjalise heidutuse usutavust. Selleks kõlbab ka kaheldava väärtusega relvatehing Venemaaga. Aga paraku aitab India sellega ühtlasi kaasa ka Venemaa (relvade) vägevuse legendi levitamisse. Ja ühtlasi toimib see võimendina vene peamise relva ehk hirmu, kaose ja ebakindluse müügile.
---
lugu ilmus siin

Venemaa tume militaar-tulevik

Venemaa juhtkonnale, eriti aga Vladimir Putinile on küll omane militaristlik mõtlemine, kuid ühtlasi ka puudulik ettekujutlus nii sõjamajandus-kompleksi toimimisest kui ka omaenda riigi armee tegelikest võimetest. See tekitab valed ootused, mida sõjavägi ei suuda täita ning see omakorda vastastikuse ärrituse.

Mõne päeva eest ilmus Re:Russia uurimus, mille nad olid läbi viinud vene enda kõrgemate sõjaväelaste hulgas. Selle uurimuse peamiseks nõrkuseks oli see, et osalised olid nõus kõnelema ainult absoluutse anonüümsuse tingimustes. Aga ühtlasi on see ka sama materjali tugevus, sest võimaldab julgemaid üldistusi.

Toon kõigepealt sellest tekstist paar huvipakkuvamat detaili ja siis lisan juba mõned oma mõtted.

Kolm mõtet

Esiteks – riigi juhtkonnas olevad tsiviilmilitaristid ei taba sõjalise korporatsiooni toimimise põhimõtteid ja mehhanisme. „Just see loob tingimused süsteemseks konfliktiks selle korporatsiooni ja poliitilise juhtkonna vahel. Ukraina pikaajalise sõja jooksul võib jälgida selle varjatud konflikti mitmeid etappe. Ja praegused puhastustööd sõjaväe juhtkonnas – võib-olla mitte viimased – on üks neist.“

Teiseks: „Putini režiim on praegu selgelt militaristlik. Ukraina vastu peetavas sõjas ja relvatootmises osaleb usaldusväärsete hinnangute kohaselt umbes 5 miljonit inimest (üle 6% tööealisest elanikkonnast), kaitse- ja julgeolekukulud moodustavad umbes 40% riigieelarvest. Kuid sellise režiimi peamine tunnus ja omadus ei ole mitte sõjaväelaste ametlik arv, vaid režiimi hüpertrofeerunud valmisolek anda sõjaline vastus mis tahes tõsisele väljakutsele; militaristliku režiimi peamine eksistentsivorm on sõjapidamine või sõjaks valmistumine“

Kolmandaks: „Samal ajal Venemaa ja Ukraina vaheline sõda näib olevat lõplikult positsioonisõjaks muutunud. Nagu näitab klassikalise positsioonisõja ajalugu – Esimene maailmasõda –, ei toimu otsustavad sündmused sel juhul lahinguväljal. Tsaari-Venemaal andsid revolutsioonile tõuke just kindralid, kes nõudsid Nikolai II-lt troonist loobumist. Kindlasti ei viita Putini ja sõjaväeeliidi suhted praegu sellise kriisi tõenäosusele. Kuid need suhted on kaugel idüllilistest ja tekitavad mõlemale poolele teravaid küsimusi nende poliitilise ellujäämise kohta.“

Pintsakud ja mundrid

Loomulikult soovitan – eriti militaarsemal publikul – võtta ja tutvuda algmaterjali endaga, aga ka minusuguse tsivilisti jaoks on tekstis maalitav pilt selge. Tegemist on nagu ikka, protsessi või nähtusega, millel on nii universaalseid kui ka koha ning aja spetsiifilisi elemente.

Kõige universaalsem on klassikaline vastuseis kahe kategooria vahel, mida võib tinglikult nimetada pintsakuteks ja mundriteks. Mundrid peavad teoorias alluma pintsakute otsustele ja olema nn poliitilise tahte elluviijateks. Aga sõltumata riigist, ideoloogiast ja saadaolevatest ressurssidest tajuvad mundrid alati, et neid üritavad juhtida ... pehmelt öeldes ebaprofessionaalsed inimesed.

Sõjaväelased saavad aru, et ülesande A lahendamiseks peavad olema tagatud mingid eeltingimused, läbi viidud põhjalik planeerimine, ettevalmistumine, korraldatud vajamineva varustuse tootmine, logistika ja sada muud tehnilist detaili. Pintsakud oma „poliitilise tahte“ väljendamise hetkedel aga sellest kõigest ei saagi lõpuni aru saada, mundreid liiga palju kuulata ei soovi jne.

Järgmine Prigožin?

Nii sünnibki vastastikune frustratsioon, mille väljenduseks võivad pintsakute poolt olla mundrite represseerimine, alates ressursside piiramisest kuni lahtilaskmise/kinnipanemiseni välja. Mundrite poolt on vastuhaku kõrgeim vorm mäss kuni sõjalise riigipöörde(katse)ni välja.

Venemaa spetsiifilised detailid on aga korruptsioon ja „Prigožini fenomen“. Riigieelarveliste toiduahelate külge kasvab korruptsioonipahe vaikimisi kaasa-andena, nii et jätame selle hetkel sulgude taha. Prigožini fenomen aga näitas selgelt, et tegelikult pole ka sõjaväelased ise valmis oma „pintsakuid“ kaitsma ning võivad vabalt vahetada lojaalsust, kui ilmub keegigi (isegi militaar-süsteemi väline) tegelane, kes julgeb vastu hakata.

Selle loo lähtemomendiks olevas tekstis seda otsesõnu ei viidata, kuid siinsete ridade autoril jäi mulje antud vihjest. Järgmine Prigožin võib oma tegevuse põhjalikumalt läbi mõelda ning poolel teel mitte peatuda. Väita, et see on võimatu stsenaarium, on soovmõtlemine.
---

lugu ilmus siin