Wednesday, June 29, 2022

Разбор полётов: Krementšuki raketirünnak, Madriidi summit, G7 kohtumine

- Krementšuki kaubanduskeskuse raketirünnak näib olevat midagi erakordset, kuid tegelikult on see vaid üks detail pikas kuritegude reas, nagu näiteks oli lennuki allatulistamine 2014.a Ukraina kohal. Kõigi nende detailide osas eraldi ja kogu Venemaa kallaletungi osas tervikuna peab toimuma kohtuprotsess, kuid paraku võtab see meeletult aega.

- Türgi andis rohelise tule Soome ja Rootsi liitumisele NATO'ga liitumisele ja juba puhutakse pasunaid sirgeks, nagu oleks liitumine juba toimunud, kuid tegelikkuses on see liitumise protsess alles alanud ning üleöö ei toimu miskt

- Kui G7 kohtumise korraldajad soovinuks oma mitte-formaalsele üritusele tõepoolest kaalu anda, pidanuks nad kohtuma Kiievis

Saatejuht Pavel Ivanov, külalisteks Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade ise järelkuulatav siin.

Tuesday, June 28, 2022

Ukraina sõjast Välistunnis

Mida on saavutanud Venemaa ja mida Ukraina selles venima kippuvas sõjas?

Mida soovib saavutada Moskva, pommitades tsiviilobjekte? Mis on see sõnum, see ultimatiivne pakett, mida need mürsud ja raketid edastab?

Kas ootused sellele, et Putini kadumisega lakkab vene Impeerium ja lõppeb see sõdade ahel, on õigustatud?

Sõjaväsimus? Kas see võib olla juba faktor, mis mõjutaks ühte võib sõdivaid pooli mõjutada?

Kas ja kes on Venemaa liitlased selles sõjas? Valgevene-DNR-LNR? Aga Kazahstan?

Kõigest sellest ja muustki sai räägitud Välistunnis mida juhtis Astrid Kannel, kõnelemas olid Igor Taro ja Karmo Tüür

Friday, June 24, 2022

Kui see sõda ükskord lõpeb

Iga sõda saab ükskord otsa. Mul ei ole kristallkuuli, et näha selgelt kuupäevi ja muid detaile, kuid siin me vajamegi pigem laia pintsli tõmbeid kui mikroskoobiga tehtavaid analüüse.

Alustame sellest, et Ukraina saab olema olemas. Dmitri Medvedev, mees kes arvas end kunagi Venemaa president olema, kirjutas äsja oma Telegrami kanalis säutsu: „aga kes on öelnud, et Ukraina nimelist riiki saab kahe aasta pärast maailmakaardil olema?“

Ukraina saab olemas olema ja tugevam kui kunagi varem. Väljaõppinud, võitlusvõimeline ja –tahteline, motiveeritud ja organiseeritud ning selleks hästi varustatud (umbes nagu Iisrael). Väga palju sõltumatum kui enne sõda ja võimeline olema eeskujuks, seda eelkõige elanikkonna ise-organiseerumise mõttes. Üksteisest ja enda kangelastest lugupidamise mõttes. Kuidas saab kaduda Ukraina, kes oma langenud sõdureid ühele põlvele langedes austab? Kuidas saab seda kadu manada Venemaa, kes oma hukkunud võitlejaid häbenedes ja salamisi haudadesse ajab?

Ukraina saab olema

Ukraina saab olema Venemaast sõltumatu. Nii poliitiliselt, logistiliselt kui energeetiliselt (umbes nagu Eesti). Venemaa elektrivõrkudest lahti seotud, gaasitransiidist loobunud ja raudteed pidi seotud Euroopaga, mitte Venemaaga. Sellele saab olema vägevalt vastutöötamist, samamoodi nagu meil töötatakse Rail Balticale vastu, kuid igale koolijütsile on praeguse sõja õppetunnina selge, et raudteele pole nähtavas tulevikus alternatiivi, kui me räägime julgeolekuhuvidest. Eriti kui me räägime suurtest kontinentaalsetest territooriumidest. Rööpmelaius määrab julgeolekuruumi.

Ukraina saab olema Euroopa Liidu liige (umbes nagu Poola – kohati problemaatiline, kuid vägagi liige). Vastupidine oleks Venemaa võit ja seda ei saa lubada. Jah ma tean väga hästi, milliseid jamasid see endaga kaasa toob, kuid siin pole alternatiivi. Ma tean väga hästi, kui suurt vastuseisu tekib ka Ukraina enda sees, kui nad avastavad, et kogu majandus tuleb viia läbipaistvale ning kontrollitavale alusele, seda eriti olmelisel, rohujuure tasandil. Kuid teades seda, et just personaaltasandi korruptsioon on see niidistik, mille abil Kreml üritab kõiki ja kõike kontrollida, siis pole siin lihtsalt valikut.

Ukraina saab olema kui mitte NATO liige, siis vähemalt tihe koostööpartner (umbes nii nagu Soome). Ühilduvad relvasüsteemid, kokkuõppinud meeskonnad, ühised planeerimised – kõik see on tänu sellele sõjale (ja Vladimir Putinile isiklikult) lähem perspektiiv kui iial varem. See riik saab olema mitte julgeoleku tarbija, vaid laiemasse julgeolekupilti panustaja.

Eesti kahetine roll

Eestil on siin nii õpetaja kui õpilase roll. Meie kogemused pole küll üks-ühele ülevõetavad, kuid põhimõtteline skeem on sama: Venemaast tuleb ennast lahti raiuda, olgu see nii valuline kui tahes. Meie maštaabid on röögatult erinevad ning taustadki erinevad, kuid peamine on see, et Eestit tahetakse Ukrainas kuulata ning me oleme neile arusaadavad.

Venemaa kontroll-mehhanism oma endiste ja praeguste sõltlasriikide üle käib kõikjal ja alati läbi kolmetise mustri: suurettevõtted, energeetika ja oligarhid. Eestil oli õnne ja sisuliselt ükski kolmest ei toiminud: vanad suurettevõtted olid kas ise hääbunud või orienteerusid ümber, energeetiline sõltuvus oli/on minimaalne ja oligarhe pole meil sisuliselt kunagi olnudki.

Ukraina pilt on selles osas risti vastupidine. Vanad suurettevõttelised sidemed olid ülimalt tihedad, õnneks on Venemaa ise neid hoogsalt hävitanud. Energeetiline sõltuvus oli väga tihe ning veelgi tihedamalt seotud nendesamade oligarhiliste huvigruppidega, kuid jällegi õnneks on Venemaa ise muutmas neid kõiki nii toksiliseks kui vähegi saab.

Vastatikused õppetunnid

Meie roll õpetajana saab olla nö metodoloogiline – kuidas ja milliseid reforme on vaja läbi viia, avamaks ukse integreerumisele Lääne tsivilisatsiooniga. Meie roll õppijana on julgeolekuline – mida on vaja teha nüüd ja praegu, vähendamaks võimalikke riske tulevikus.

Ja üks üldine õppetund, mille on vist küll enamik omandanud. Ukraina peab püsima jääma, sest see on meie julgeoleku huvides. Ukraina peab püsima, sest siis püsime ka meie. Ukraina ülesehitamine selle sõja järel peab olema meie üliülesanne nii Eestina, Euroopana kui Läänena.

Ahjaa – lõpetuseks tuleb defineerida ka sõja lõpp. Mida see tähendab, mis hetkest me loeme sõja lõppenuks? See sõda lõppeb mitte sel päeval, kui vaikivad kahurid ja pannakse paberile rahuleping ning allkirjad.

See sõda on lõppenud siis ja ainult siis, kui Venemaa üle on toimunud kohtuprotsess ning Moskva on hüvitanud kõik sõjakahjud. Vabatahtlikult või mitte, see pole oluline. Kurb asjaolu, et iga eelmise sõja väljund on ühtlasi järgmise sõja sisend, jäägu meile aga reaalsus-kontrollina peopessa.
---
lugu ilmus siin

Wednesday, June 22, 2022

Разбор полётов: Kaliningradi "blokaad", Kazahstani ärkamine ja Prantsusmaa valimised

Kolm teemaderingi:

- Kaliningradi "blokaad" on vene padupatriootilise propaganda järjekordne näide, kuidas tuima järjekindlusega valetades näidata oma hädade lähtepunktina kõiki teisi, mitte iseennast. Muuseas, Kaliningradi oblast kuulub Venemaale samapalju ja -moodi kui koht ÜRO JN'is

- Peterburis harjumusest korraldatud "rahvusvaheline majandusfoorum" pidanuks olema tõestus sellele, et Venemaa pole isolatsioonis. Tegelikkuses kujunes see Tokajevi-nimeliseks Kazahstani tähetunniks, kus too sisuliselt teatas lahtise tekstiga, et Kazahstan ei karda Venemaad

- Prantsusmaa parlamendivalimiste tulemusi üritatakse käsitleda dramaatilises võtmes, kuid tegelikkuses pole veel kadunud Macroni võimalus säilitada kontroll parlamendi üle

Kõnelemas seekord saatejuhina Pavel Ivanov, külalistena Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Thursday, June 16, 2022

Разбор полётов: BREXIT pole veel läbi

seekordses saates kõne all suisa viis teemat, kuid saate lõpuks selgub, et BREXIT pole veel läbi:

- algatus Leedu NSVL'ist eraldumise ebaseaduslikuks tunnistamise kohta

- Ukraina EL liikmekandidatuuri andmisest (koos Moldova ja Gruusiaga)

- DNR "kohtu" otsus Ukraina eest võitlenud välismaalaste surma mõistmine

- Prantsusmaa parlamendivalimised

- Suurbritannia - BREXIT pole veel läbi

Saade järelkuulatav siit

Friday, June 10, 2022

Sõja normaliseerimine Venemaal

Putini sõnad Narva vallutamise ja impeeriumi tugevdamise osas andsid ootuspärase efekti. Neile reageeriti mitte ainult Eestis, vaid kõikjal, kus Vladimir Putini suhtes allergilised/avatud ollakse.

Peeter I on olnud Putini avalik imetlusobjekt algusest peale, imperaatori portreele kuulub mitte-imperaatori kabinetis ja südames aukoht. Nüüd on Putin asunud sammu edasi, hakates ennast kuulsa eelkäijaga samastama. 

Tema sõnad selle kohta, et Põhjasõjas Peeter I sõdis 21 aastat ja tugevdas seeläbi impeeriumit ning et "noh meil on nüüd sama ülesanne täita" on eelkõige suunatud omaenda riigi ja rahva seadmiseks sõjarööbastele. Ikka jälle selles vanas, aga nüüd juba veidi modifitseeritud stiilis: "meil pole valikuid, me lihtsalt oleme sunnitud niimoodi käituma".

Teades Putini kiindumust Peeter I'sse, valmistati sel aastal ette massiivne, info-operatsioonile sarnanev näitus. Nii näiteks ainuüksi väikeses, aga ülimilitariseeritud Kaliningradi oblastis avati ühe lekaali järgi ettevalmistatuna 300 näitust Peeter I 350 sünniaastapäeva tähistamiseks. 

Kogu see inforünne venemaalaste ajudele kannab ühte signaali: me oleme impeerium, impeeriumit defineerib sõda ja laienemine, meil on kohustus seda suurt missiooni jätkata. 

Juhul kui seda signaali kuuldi ka Narvas ja sellest kaugemal ning tõmbuti selle peale hirmust krussi (või rõõmsalt õhevile), on Venemaa seisukohalt ainult meeldiv lisaboonus.

Kõigest sellest sai räägitud lühi-intekates Delfile ja Postimehele.

---

pilt võetud siit

Tuesday, June 7, 2022

Ukraina ümber käivast suurest mängust

Valdimir Putini poolt algatatud ja peetav sõda Ukrainas joonistab järjest selgemalt lahti kahetise suhtumine vanasse heasse "jõudude tasakaalu" mudelisse. Euroopa suuremad riigid soovivad selle säilimist, nähes Venemaa peamise veana katset väljakujunenud tasakaalu lõhkuda enda kasuks. Just mitte kallaletungi fakti kui sellist ei heida ette nt Macron, kuivõrd stabiilsuse lõhkumist, saavutatud tasakaalupunkti paigast lahkulöömist.

Selle mõttelise laua teises otsas on väiksemad riigid Euroopa idaservas (mh ka Rootsi ja Soome), kes näevad probleemi just sõjas kui sellises, Venemaa rünnakus suveräänse riigi ja rahva vastu. Jõudude tasakaalu säilitamine on pigem isegi ebasoovitav, Venemaa-nimeline jõud peab selles pildis igal juhul nõrgenema, saama lüüa, vastasel juhul on ohus mitte mingi üldine "tasakaal", vaid otsesed naaberriigid.

Umbes enam-vähem sellest (ja ka hoopis muudest asjadest) sai räägitud Postimehe venekeelses telepurgis. Saade vaadatav siit. Saatejuht Pavel Sobolev.