Vastus ongi seesama lihtne liitsõna – haldus-suutmatus. See tähendab, et asjaolude soodsa kokkulangemise korral võid sa ju naabruses oleva küla või kauge meretaguse maatüki ära vallutada, lüüa maasse lipp ja kuulutada selle enda omaks. Aga siis selgub, et iga omandiga tuleb ühtlasi ka tegeleda.
Kui tegu pole inimtühja alaga, kus tuleb vaid pingviine või jääkarusid vaadelda, selgub et trummipõrinast ja lipulehvitamisest ei piisa. Kohalikud elanikud ei pruugi isegi uuele võimule kohe vastu hakata, kuid nad ootavad oma maksude ja muude koormiste eest teatud vastuteenet. Seda nimetatakse sotsiaalseks lepinguks võimu ja elanikkonna vahel – tingimusliku lojaalsuse ostmiseks, kui nii väga robustselt väljenduda.
Tüütu probleemide lahendamine
Riigivalitsemine on 99% kõike muud kui paraadide korraldamine või pidukõnede pidamine. See on eelkõige piisavalt tõhusa haldusaparaadi üles ehitamine, mis suudaks enam-vähem ära katta kõik olulisemad tingimused, mida riigilt oodatakse. Alates oma piiride kontrollist kuni sisejulgeoleku tagamiseni, piisavalt õiglasest kohtumõistmisest kuni täiesti tüütute ja lõpmatute teeaukude lappimiseni.
„Kvaliteetsete avalike teenustega saab osta lojaalsust“ – kohtasin hiljuti seda väljendit ja mida rohkem sellele mõtlen, seda õigemana see tundub. Küüniline ja pikas perspektiivis riiki ülekoormamise kaudu tappev, kuid lühiperspektiivis siiski piisavalt õige mõte.
Kui riik loob oma kodanikele (et mitte kasutada negatiivselt kõlavat „alamatale“) piisavalt kvaliteetse elukeskkonna, siis võib ta loota, et kodanikud on vähemalt üldjoontes lojaalsed.
Mõistagi on see mõiste „elukvaliteet“ ülimalt subjektiivne ja ootuste fooni põhine mõiste, kuid annab siiski laias laastus aimu, millest jutt.
Saksamaa näide
Ilmestan seda Saksamaa näitega – idapoolsete alade elanikel oli lootus ja ootus, et peale riigi ühendamist hakkavad nad kohe elama sama hästi, kui nad oletasid elavat oma Berliini müüri taguseid, läänepoolseid vendi ja õdesi elavat. Kuid siis selgus, et nende peas olevad ootused ja saabunud reaalsus ei lange kokku.
Võib siniseksminekuni vaielda, kas küsimus oli ida-sakslastes 40-aastase nõukogude okupatsiooni ajal toimunud subjektiivsete muutustega või reaalsete asjaoludega, aga ida-sakslased tunnevad ennast siiani ülejäänud Saksamaast kehvemini elavat. See tähendab, et nad tajuvad Saksamaa keskvõimu ja nö peavooluparteisid „võõrastena“ ning on altid alla neelama lubadusi, mida pakuvad „alternatiivsed“ tegijad. Eriti veel olukorras, kui nood tegijad kasutavad primitiivset, aga tõhusat võtet, nimetades enda partei „Alternatiiv Saksamaa jaoks“.
Suutmatus kui õnnistus
Piisab sellest, kui vaadata valimiseelistuste kaarti ning on näha, kuidas Saksamaa keskvõim pole suutnud ära hallata seda rahulolematuse tunnet. Ta pole suutnud luua õhustikku, kus needsamad ida-sakslased tunneks senist võimu „omana“. Jah, liberaalses demokraatlikus süsteemis polegi mõeldav, et kõik tajuksid võimu alati õige ja omana. Väga erinevatel põhjustel, millel ei pruugi objektiivse reaalsusega midagi pistmist olla, soovib osa seltskonnast alati, et „need lurjused seal võimu juures“ tuleks välja vahetada teistega.
Igas ühiskonnas on alati erimeelsusi, soove korraldada asju teisiti. Teha midagi uutmoodi või hoopis naasta „vana ja õige“ juurde. See on loomulik.
Paradoksaalsel moel seesama haldussuutmatus, mis ei lase ühelgi võimul ära katta ja tasalülitada kõiki erivajadusi ja –meelsusi, on ühtlasi ka lootuse allikas. Need režiimid, mis üritavad kõiki ja kõike kasvõi näiliselt rahulolevaks mudida, pole elamisväärilised.
Seega haldussuutmatus lõhub riike ja lammutab impeeriume ning see on ainult hea. Enam-vähem täielik haldussuutlikkus on ainult kalmistul või vanglas. Ja õnneks ei lase see suutmatus impeeriumitel püsida, maailmavalitsemisest rääkimata.
---
lugu ilmus siin
