Jutt Putini teisikutest kui turvameede

Seda juttu, et Putinil on teisikud, pole kuulnud vaid kõrvad kinni elanud inimesed. Seda teist juttu, et „õige“ Putin on juba surnud/tapetud/külmutatud, on võibolla vähemad kuulnud või siis tõe pähe võtnud.

Maailm on konspiroloogilisi seletusi pungil täis ning publik neelab neid meelsasti alla. Seega pole ka ime, et nõudluse korral jätkub ka jutuvestjaid, kes vastavaid kõlakaid tekitab, lekitab ja turustab. Aga mitte kõik nendest ei pruugi olla ka lihtsalt tühja koha pealt sündinud.

Mõni lugu võib olla teadlikult loodud, saavutamaks täiesti ratsionaalset eesmärki. Mustata konkurenti või vastupidi tõmmata enda kaubale tähelepanu – täiesti ratsionaalsed käitumised mõlemad. Pisut ehk ebaausad, aga arusaadavad ikkagi.

Samasugune lugu võib olla ka nende Putini teisikutega.

Kehadublantide vajalikkus

Ühest küljest ei välista ma absoluutselt, et nö kehadublandid on olemas enamikul nendel isikutel, keda peavad valvama professionaalid. Selleks et vähendada „keha“ või objekti suunal riske (ja tegelikult maandade omaenda läbikukkumise tõenäosust) kasutatakse enam-vähem sarnaseid isikuid kui mitte mujal, siis nt erinevate autokorteežide teelesaatmisel.

Valvatavad isikud on tihtipeale suisa oma valvurite vangid, et nad peavad täitma turvateenistuste ettekirjutusi. Mitte minema sinna, mitte kohtuma nindega. Mitte järgima igapäevaseid ja kroduvaid rutiinseid päevakavasid, kuna see muudaks võimaliku rünnaku planeerimise liiga lihtsaks.

Mõistagi peab see kõik vähemalt osaliselt olema vastuvõetav turvatavale inimesele endale. Juhul kui too ikka saadab turvaprotkollid kukele ja läheb nt spontaanselt poest jäätist ostma, siis lähevad turvad kiirelt halliks ja löövad lõpuks käega – nemad ei saa siis enam vastutada, kui „keha“ ei allu reeglitele.

Novat ja nüüd siis paneme need kaks poolt kokku. Ühelt poolt (võimalikud) teisikud ja teiselt poolt turvateenistuste kavalused / leidlikkus, kuidas omaenda riske maandada.

Turvaprotokollide loogika

Kõlaks ju üsna loogiliselt, kui ühe võttena kasutataks kuulujuttu, et see “õige“ Putin on tegelikult peidus / kõrvaldatud / külmutatud. Taoline hämamine muudab keerulisemaks võimalike vandenõulaste või muidu palgamõrvarite tööd.

Tekib vajadus välja selgitada, et kes ikkagi on õige inimene, keda kõrvaldada. Või et kas üleüldse on mõtekas ette võtta keerulist, riskantet ja kulukat operatsiooni, kui see „õige“ on juba mängust väljas. Et kui see publikule näidatav keha on vaid rollitäitja ning tegelikult võtavad vastu otsuseid hoopis teised?

Nii me jõuamegi omamoodi paradoksini, kus kuradit aetakse välja Peltsebuliga. Vähendamaks ühe vandenõu – atentaadi – tõenäosust, levitatakse teist vandenõuteooriat. Ma ei väida, et seda antud juhul kindlasti ja teadlikult tehakse, kuid see muudaks kogu selle infoprügipilve levimise palju ratsionaalsemaks, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Подробности: droonid, Armeenia, Ungari, Iraan

- droonid, droonid, droonid. Hämmastav muudatus nii kvantiteedis kui kvaliteedis, kõige nähtavam oli see muudatus eile Venemaa teises pealinnas Piiteris. VF kunagine vitriin-üritus Peterburi Rahvusvaheline Majandusfoorum muutus Ukraina droonivõimekuse lavaks

- Armeenia teeb üha enesekindlamaid samme Moskvast eemale ja Venemaa võimekus nendele sammudele vastu seista on üha vähem veenev

- Ungari uued võimud jätkavad formaalselt võttes sama tegevust, mida kasutas Orban - asuvad põhiseadust muutma. Ainult et sisult peaks see olema vastupidise märgiga - orbanismi lammutamine

- Iraan on USA/Iisraeli rünnakute käigus üha enam radikaliseerunud ja pole arusaadav, kas ja kellega käivad mingid väidetavad läbirääkimised

Suvise saate juht Andrei Titov, kõnelemas Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Armeenia valimistel on Moskva jaoks rohkemgi kaalul

Väljend „need valimised määravad kõik“ on otsatult ärakulutatud väide. Küsimus on pigem mingite suundumuste kinnistamises või nõrgestamises.

Ühest küljest on selge, et igasugune hääletus (mõistagi juhul kui ta on olemuselt vaba ja protseduuriliselt korrektselt teostatud) on kõigest eelmiste valimiste järg ja järgmiste sisend. Ehk siis vaid üks sündmus pikas ahelas, mis määravad asjade kulgu

Teisest küljest – Armeenia seekordsed valimised on tõepoolest üsna pretsenenditu surve all Moskva poolt, jättes mulje et toimuv on viimase jaoks olulisemgi.

Mis on siis toimumas ja mis on kaalul nii Armeenia kui Venemaa jaoks?

Formaalselt korraline

Formaalselt võttes on tegu Armeenia parlamendivalimistega, milles näiliselt pole midagi erakorralist. Eelmistest on möödas viis aastat ning lihtsalt saabus aeg korraldada järgmised. Selles mõttes on see juba tugev samm normaalsuse suunas, kui võrrelda kahtede varasematega (2018 ja 2021.a), mil tuli võimule ja kinnistas ennast praegune peaminister Nikol Pašinjan.

Pašinjan on oma pildile ilmumisest saadik olnud Kremlile sügavalt ebasobiv isik, seda kasvõi meetodi tõttu, kuidas ta rahumeelse võimupöörde käigus pildile ilmus. Stsenaarium, et lihtsalt rahva toel ja muutuste soovil saab keegi võimuväline tegelane ennast viia poliitilise hierarhia tippu, on Moskva jaoks täiesti vastuvõetamatu.

Asjaolu, et Pašinjan suutis võimule jääda vaatamata kaotusele Aserbaidžani eest Karabahhia sõjas, lisab vaid ärritust – see kaotus oli suuresti ka Venemaa kaotus proxysõjas Türgiga. Noh ja mõistagi kõige teravam ärritaja on Pašinjani ilmselge soovimatus alluda Moskvale, personaalsed ninanipsud Putinile ning liitlas-suhete otsimine väljaspool Venemaa lämmatavat karukaisutust.

Sisult Moskva „reetmine“

Moskva jaoks oleks Nikol Pašinjani kolmas järjekordne valimisvõit mitte lihtsalt punane rätik, vaid kui „nuga selga“. Panin selle väljendi jutumärkidesse, et rõhutada Venemaa tajuhäiret, moskoviitide nägemust toimuvast kui „reetmisest“.

Moskva impeeriumi, laiemalt „Russkii Mir“ nägemuse kohaselt pole tema osakestel ega äärealadel iseotsustamise õigust. Kõik need on Moskva omand, mille lahkumine maffialikust ühiskassast on kas sisemise reetmise või välise röövimise tulemus. Suhtumine on umbes sama kui mõisnikul pärisorja – viimane on asi, objekt, omand, mitte täisväärtuslik inimene.

Pašinjani personaalküsimusele liitub seega Armeenia kui territooriumi küsimus (justnimelt territoorium, mitte kui täisväärtuslik riik Moskva objektiivi kaudu vaadates). Tegemist peaks olema täieliselt Moskvale alluva üksusega, kus Moskva on oma kohalolekut üles ehitanud ja kinnistanud, alates sõjaveäbaasidest kuni sisuliselt kõigi võtmetähtsusega majandussektoriteni.

Ning kõige üldisemalt on tegu geopoliitilise maailmanägemusega, milles Kaukaasia on tervikuna pidev kemplus-piirkond Venemaa ja Türgi ning teiste suurte vahel. Selles nägemuses pole kohalike elanike soovidel rohkem kaalu kui lammaste häälel mägikarjamaade kohal – kõlab jõhkralt, aga nii see on. Venekeelseid kommentaare lugedes kordub selles tihti motiiv: „mis kas Armeenia on mingi riik või – ärge ajage naerma!“

Moskval on valus

Armeenia nüüdsed kokkulepped nii Euroopaga kui USA’ga mõjuvad Moskvale selles kontekstis kui sügav ja isiklik solvang. Kaitsealased koostööprojektid India ja Prantsusmaaga kui vandenõu senise peremehe vastu. Väidetavad Armeenia esimesed relvamüügid kui absoluutselt arusaamatu ülbus – kuidas seda saab teha ilma Moskva loata?

Pisikese ja personaalse super-ärritajana mõjus ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi visiit Armeeniasse, sisuliselt karistamatu sisse- ja väljajalutamine Moskva sõjaväebaaside vahetust mõjualast. Mõjualast, mis enam ei avalda mõju.

Nii et siit ka minu üldine rõhuasetus – Moskval on Armeenia valimistes rohkem kaalul kui Jerevanil, viimane ajab lihtsalt järjekindlalt oma asja, lõigates järjekindlalt läbi alandavaid vasallsidemeid niit niidi järel. Ainult et iga see niit on ühtlasi ka Moskva närvilõpe, mille peale lõigatav reageerib valulisemalt kui lõikaja.

---

lugu ilmus siin

Kas oleme valmis kaitsma Rēzeknet?

Mäletate neid lõputuid küsimusi, et “kas jänkid/britid/jne on valmis kaitsma Narvat?“ Minema sõtta mingi koha nimel, millest nad pole ilmselt kuulnud ning vaevalt et leiaks kaardiltki?

Nüüd on paslik küsida sama asja meilt. Ning pealkirjas olev asulanimi on vaid tinglik, sinna võiks kirjutada suvalise Läti, Leedu või Poola asumi.

Praeguses droonide sõjas on Kreml võtnud kasutusele hübriidse taktika Balti riikide suunal.

Süü omistamine

Esiteks asetatakse Balti riikidele kärarikkalt süü Venemaale osaks saavate droonirünnakute eest. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, sest võimaldab varjutada omaenda õhukaitse ilmselgelt nõrkust ning saamatust Venemaa kaitsmisel Ukraina kättemaksulöökide eest.

See, et 95% Venemaal löögi alla sattunud objektidest asuvad nii kaugel Balti riikidest, et neid siit rünnata oleks lihtsalt jabur, pole vene info-operatsiooni mõttes oluline. Oluline on see, et sel moel loodetakse lõhestada meie ühiskondi ja vähendada valmisolekut aidata Ukrainat

Teiseks on hakatud kasutama omamoodi salaami-taktikat, saates Venemaa poolt Balti riikidesse droone. Esimesed tekitavad lihtsalt segadust, aga mida edasi, seda rohkem ka küsimusi, et millal ja kuidas peaks Balti riigid vastama?

Salaami-taktika

Sest et vahet ju pole, kas tegu on Venemaa poolt teelt kõrvale kallutatud Ukraina droonidega või tahtlikult siia suunatud lennuvahenditega. Fakt jääb faktiks, üle idapiiri sisenevad meie riiklikku ja ühiselt jagatud NATO õhuruumi sõjaliselt käsitletavad objektid. Nüüd üks on õnneks saanud ka väärika (ehkki ülemäära kuluka) ning vägagi sümboolselt NATO koostöös sündinud vastulöögi (Leedust startinud Rumeenia lennuk laskis drooni alla Eesti kohal).

Aga paneme nüüd need kolm asja kokku: a) droonirünnakute süü asetamine Balti riikidele, b) Venemaa poolt Balti õhuruumi penetreerimine ja c) NATO aspekti, saame kokku ühe hüpoteetilise stsenaariumi.

Oletame et ühel koledal päeval lendab üle idapiiri kohale mitte üks, vaid kümme/sada/misiganes kogus droone, mis ründavad mingit objekti juba mainitud tinglikus Rēzeknes. Selle järel teatab Kreml, et tegemist oli nende luureandmete kohaselt Venemaa-vastaste droonirünnakute lähtekohaga. Koolituskeskusega. Staabiga. Millega iganes.

Või siis mingit ametlikku teadet ei järgnegi, kuid Vene enda propagandistlikes telešõudest kuuleme, et „see oli alles hoiatus“ vms rahulolevat ja samas ebamäärast.

Kuidas vastame?

See tähendab, et on sisuliselt toimunud rünne NATO riigi vastu, aga selle ründe sõjalis-poliitiline staatus on ebamäärane. Võib mürki võtta, et koheselt tõuseb tagajalgadele seltskond, kes erinevates vormides asub manama, et „ei maksa eskaleerida“.

Sisult loogiline, vormilt efektne, kuid kohmakas vastus oleks käivitada NATO artikkel 4 alusel konsultatsioonid (rääkimata art.5 kasutamisest). Samas kõige tulemuslikum oleks koheselt rakendada seda põhimõtet, mille kohaselt tuleb tegevus viia tagasi ründava poole territooriumile.

Sest et vaata, meie olemegi NATO. Kui me laseme kasvõi ühel riigil löögi sisse võtta ilma reageerimata (ja ma ei pea reaktsiooniks diplomaatilise noodi saatmist või suursaadiku vaibalekutsumist), siis langeb kogu NATO usaldusväärsus kaitsemehhanismina.

Nii et kordan pealkirjas esitatud küsimust. Kas meie (mitte umbmäärane NATO) oleme valmis kaitsma Rēzeknet ja andma ründajale selle eest vastulöögi?

---

lugu ilmus siin

Miks Putin on hakanud rääkima sõja lõpust?

Ühest küljest on Putin muutnud sõja oma „legitiimsuse“ osaks. Täiesti loomuldasa, kuna selle valitseja legitiimsuse mudel on arenenud kraadhaaval järjest vägivaldsemaks. Alguses suhteliselt nõrga mandaadiga ja peaaegu demokraatlikult valituna, sellest edasi nö majandusmehena, siis sõjapealikuna.

Kui ma sellest esimest korda u 10 aastat tagasi rääkima ja kirjutama hakkasin, siis vaadati sellele kõõrdi. Et mismõttes „see režiim on lihtsalt määratud jõudma kineetilise sõjani“. Aga nii see paraku lihtsalt režiimi arengu loogika kohaselt oli, et tagasiteed määratud polnud.

Aga kuidas siis nüüd on asi jõudnud selleni, et Putin on hakanud rääkima rahu võimalikkusest. Tehes seda enam mitte metalsel ja ähvardaval toonil, nagu sõda alustades, vaid vaikselt ja peaaegu vanainimeselikult või siis inimlikult.

Kolmekordne lõks

Pakun välja, et see pole enamat kui lõks. Kärbsepaber. Püünis.

Putini Venemaa kasutab kõnelusi rahust ja „läbirääkimisi“ lihtsalt veel ühe relvana. Informatsioonilise ja psühholoogilise relvana.

Kusjuures sellel lõksul on korraga vähemalt kolm sihtrühma, keda peaks mõjutama.

Esiteks muidugi omaenda elanikkond, täpsemalt selle hakkliha-kõlbulik osa. Need mehed, kes siiani on väeteenistuse lepingu allkirjastamisest kõrvale hoidunud. Nüüd, kuuldes et sõda olla justkui lähenemas lõpule, võivad nad teha lihtsa rehnungi oma peas ja minna sõjakomissariaati. Sest noh kui sõda on juba lõppemas, aga selle allkirja eest on võimalik veel kõvasti pappi saada, siis miks mitte olukorda ära kasutada?

Teiseks sihtgrupiks on vahetu sihtmärk ehk Ukraina. Seal peaks taolised sõnumid tekitama vastupidise efekti – et milleks alluda mobilisatsioonile, kui vaenlase president teatab sõja lõpu lähenemisest ... aga vaenlane ju teadupärast valetab. Selline mitmekihiline demotivaator.

Kolmandaks laiem Lääs, eelkõige Euroopa poliitikum. Selle kõikuva massi sees on piisavalt palju Moskva-kuulajaid, kes hakkavad kohe antennidena seda juttu retransleerima. Et kui sõda on lõpukorral, et siis järsku lõpetaks selle kaitsekulutuste tõstmise ja Ukraina aitamise jutu? Et meil on endale kõike seda rohkem vaja, valimised lähenemas ja üleüldse. Julgeoleku-jutuga nii palju hääli ei püüa kui lubadustega vähendada makse ja suurendada toetusi. Mis sest et need viimased kaks punkti on omavahel karjuvas vastuolus.

Putin ei saa loobuda sõjast

Kuid kogu selle Puutini-jutu mõte on tegelikult lihtne vale. Putin ei saa endale lubada sõja lõppemist (võib küll vahetada rinnet, kuid mitte tegevust). Kordan – Putini legitiimsus on üles ehitatud järjest vängemaks muutuvale vägivaldsuse astmele. Seesama mees samas ametis ei saa teha sammu tagasi, keerata oma legitiimsust tagasi leebemale astmele.

Sotsiaalse lepingu kruvi liigub ühes suunas. Kui nõrgast liidrist on läbi erinevate vaheastmete saanud lõpuks väepealik, siis ta ei saa teha sammu tagasi, ilma et osutuks taas nõrgaks. See tähendab kõrvaldatavaks. Pehmes, demokraatlikus süsteemis saab iga poliitik endale lubada tagasiastumist ja nõrkuse ilmutamist. Jäigas, autokraatlikus süsteemis ei saa.

Seega kordan oma algset, juba 10 aasta vanust teesi – kuni Venemaa eesotsas on seesama mees, ei saa vägivalla tase langeda. Järgmine troonile sattunud inimene saab seda teha ning isegi pälvida publikumi aplausi ja heakskiitu sõjasurve vähenemise eest. Putinile oleks see aga võimu kaotamise akt.

---

lugu ilmus siin

Ühe luureraporti lugu ehk „Jutustus Putini hirmudest“

„Putin kardab atendaati ja riigipööret“ – umbes selliste pealkirjadega lendas üle maailma üks väga efektne uudistoode. Või siis info-operatsioon, sõltub kuidas vaadata.

„Tundmatuks jääda sooviv“ luureteenistus jagas korraga kolme meedia-väljaandega dokumenti, mis lihtsalt pidi magnetina ligi tõmbama. Siin on korraga kõik vajaminev ühe meediamaja jaoks: võimalus avaldada midagi esimesena, intriig, kõlavad nimed ja saladuseloor. Ning ühtlasi ka võimalus kontrollida ja leida, et absoluutne enamus sellest infost on ju tõene – seega on avaldamiseks vajalikud kriteeriumid täidetud.

Materjali jagati korraga USA (CNN), UK (Financial Times) ja vene (Important Stories) väljannetele. Kõik kolm ka avaldasid üsna sarnase kokkuvõtte, veidi erinevate rõhu-asetustega.

Iga hunniku sees on iva

Iga taolise lekke sisse on pakitud mingi oluline signaal, mida peetakse vajalikuks levitada, ülejäänu selle ümber on nö pakend, mis peab tagama publiku huvi. Aga kõigest järgemööda.

Asja alguspunkt on eelmise aasta jooksul toimunud kõrgemate vene sõjaväelaste likvideerimises, mille järel kutsuti tinglikult Kremlisse vaibale jõuametkondade esindajad. Tinglikult sellepärast, et nõupidamise kohta me ei tea, aga see pole ka oluline.

Oluline on see, et kohtumisel toimus tüüpiline ja universaalne mäng, mis taolistes olukordades käib. Laval on Suur Ülemus ja alluvad, kes üritavad mängida nö kuuma kartulit. Mängu sisuks on selle kuuma kartuli ehk süüdlaseks olemise staatuse loopimine ühelt teisele. See, kelle kätte kartul jääb, ongi süüdi.

Kuuma kartuli mäng

Armee kui kannatanud osapool (tapetud kindral-leitnant Fanil Sarvarov, aga see nimi pole oluline, seega jätan ka ülejäänud nimed vahele) kurdab, et süüdi on FSB, kes ei suutnud terroriakti ära hoida.

FSB vastab kõigepealt, et „ise oled loll“, et miks armee ise ei korralda oma kõrgema juhtkonna valvet nagu kõik mõistlikud asutused seda teevad. Ja siis viskab kuuma kartuli edas. FSB ei saa süüdi olla, kuna nemad ei teosta valvet, vaid ainult koguvad infot. Valve eest vastutab FSO (föderaalne valveteenistus).

FSO teatab muidugi, et tema ei saa süüdi olla, kuna nemad peavad kaitsema juhendite kohaselt ainult ühte sõjaväelast – kindralstaabi ülemat (Gerasimov). Ülejäänude eest nemad ei vastuta! Ja vihjab nüüd siis selles luureraporti kaudu, et kogu segaduse ja ebamäärasuse eest võib vastutada üks teine kõrge sõjaväelane ehk endine kaitseminister (Šoigu).

Muudetud turvaprotokollid

Suur Ülemus annab suunava jalahoobi, mille alusel tuleb midagi muuta. FSO peale pannaks veel 10 kõrgeima sõjaväelase valvamise kohustus. Too muidugi kirjutab turvaprotokollid ümber (ja nõuab selleks juurde ressurssse) ja siit ilmselt saabki alguse kõnealune leke.

Kõik muu selles materjalis on triviaalsus. Et Putin kardab ja viibib suure osa ajast punkrites, et tema liikumisi on salastatud ja piiratud (sellesama FSO poolt), et interneti piirnagute eest vastutab seesama FSO, mitte FSB jne. Aga see ongi see vajalik teadaolev ja kontrollitav taust, mis lubab endast lugupidavatel välja-annetel seda avaldada.

Aga mis siis on see võimalik info-operatsiooni eesmärk, mida üritatakse levitada? Siin on kaks killukest, mis tõmbavad tähelepanu. Üks on sellesama Šoigu tanki alla viskamine, teine Krasnodari moderniseeritud punkrite mainimine.

Info-opi eesmärk on kahetine

Krasnodari krais on küll mitmeid teadaolevaid residentse, kuid punkrite kohta on pilt hägune. Miks peaks Puutin ronima just sinna, Ukrainale nii kurjama lähedale, samas kui teada on, et kõige parema õhutõrjega on Ukrainast kaugel olev Valdai residents?

Kuna mina pole selle lekke taga, siis ma ei tea, mida tegelikult taotleti. Kuid need kaks infokildu on minu jaoks vastandmärgilised.

Kui eesmärgiks on näpuga näitamine Šoigu kui võimaliku tülitekitaja peale, siis toimib see vene eliite lõhestavana, osundades et ka kõige lähedasemad pole kaitstud ning lõhe eri grupeeringute vahel saab seeläbi suurenema. Kui eesmärgiks on näpuga näitamine Krasnodari Krai punkrite peale, siis see peaks hoopiski külvama segadust Putinile kättemaksu haudujate hulgas.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Venemaa, EL kui osaleja läbirääkimistes, USA-Hiina, Suurbritannia

- 9.mai kui Kremli pingutus säilitada "normaalsus" telepurgis - vene televisiooni tarbija, kellel ei olnud või kes ei otsinud lisainfot, sai oma tavapärase riikliku infodoosi. Paraad toimus (mis siis et kärbituna), tribüün oli (mis siis et lühike ja hõre), tehnikat näidati (mis siis et mitte otse, vaid kuskilt põllu pealt, aga see-eest tulistavana) jne.

- VF majanduses on makroökonoomiliste näitajate järgi langus, kuna nn sõjamajanduse impulsse on lakanud toimimast ja nö normaalse majanduse juurde tagasipöördumist pole toimunud, ühekorraga pole nii töökäsi kui ka tööd (olemasolevaid töötajaid viiakse üle lühendatud töönädalatele)

- EL soov saada osaks diplomaatilisest protessist, mis käib Ukraina sõja ümber, kuid veidi kummaliselt on takerdunud vaidlusse, et KES hakkab läbirääkijaks, mitte sellest, et MILLEST läbi rääkida. VF lükkab sellele omalt poolt hagu alla, pakkudes välja Gerhard Schröderi nime. Moskva on valmis käivitama veel ühe läbirääkimiste imiteerimise protsessi (nii nagu juba käib USA'ga), kus peamine on luua olukord, kui räägitakse Moskva soovidest Ukraina teemal, aga ilma Ukrainata.

- USA visiit Hiinasse toimub USA jaoks ebasobivas õhustikus. Trump oleks soovinud kohtuda Xi'ga peale seda, kui Iraan on allutatud kasvõi kokkuleppe, kui mitte sõjalise hävitamise kaudu. Nüüd aga võib Xi Trumpile üsna irooniliselt otsa vaadata - juhul kui te ei suuda ohjeldada Iraani, siis kuidas plaanite ohjeldada Hiinat Taiwani juhtumi puhul?

- Inglismaa parteipoliitiline süsteem on murenemas, juba alates XVII sajandist kehtinud (mööndustega, kuid siiski) kaheparteilise dominandi kõrvale on tõusnud kolmandad parteid, kes võivad muutuda koguni peamisteks jõududeks. Tegu on omamoodi veidra järellainetusega BREXIT'ile, mis pidi lahendama eelkõige immigratsiooni probleemi, aga näed ei lahendanud. Nüüd on pettunud valijad läinud kaasa sooviga karistada seniseid valitsejaid ja läinud kaasa populistidega.

Selle hooaja viimane saade on järelkuulatav siit, saatejuht oli Andrei Titov ja kõnelejateks Igor Gretski ja Karmo Tüür.