Millest räägib vene sõjaväepolitsei reform?

Teekond koosneb sammudest, ookean piiskadest. Enamasti me ei pane tähele neid pisikesi detaile, mis hiljem osutuvad väga kõnekateks. Niinimetatud varase hoiatuse poide signaalideks, mis annavad aimu suurema maavärina või tsunamilaine tekkimisest ja seejärel lähenemisest.

Praegune Venemaa on vaatamata oma kogu superpresidentaalsusele, st võimu koondumisele ühe mehe kätte, ikkagi bürokraatlik riik. See tähendab, et vaatamata kogu näilise võimutäiuse koondumisele ühtedesse kätesse toimib seal taga ka müriaad ametnikku.

Kõik need mutrikesed, kes peavad kõiki neid ülalt alla laskuvaid korraldusi ette valmistama ja hiljem vormistama. Kasvõi lihtsalt selleks, et kaitsta oma tagumikke juhuks, kui midagi valesti läheb ja hakatakse otsima, et kelle kaela vussiminek veeretada.

Vinged ja kasutud ukaasid

Nii sünnivad ka presidendi ukaasid ehk kõige vingemad ja samas kasutumad riigijuhtimise otse-ohjad ikka samamoodi ametkondlikke reegleid järgides.

Praegu on taolistes küpsetusahjudes ukaasi projekt muudatustest sõjaväepolitsei töökorralduses. Selle mõte on üldiselt lihtne – anda sõjaväepolitseile juurde volitusi, tõhustamaks kontrolli nii väeteenistusest kõrvalehoidujate kui ka samast teenistusest ebaseaduslikult lahkujate üle.

Miks ma ütlen et need on kõige vingemad instrumendid? Sultanistlikus riigis näib sultani enda korraldus selle ülima vahendina, mis peaks lahendama kõik probleemid. Miks aga kõige kasutumad? Kuna nendel ukaasidel pole vaatamata kõigele seaduse jõudu ning vene enda analüütikud ütlevad, et keskmiselt täidetakse nendest ehk vaid 15-20%.

Millest siis räägib see planeeritav ukaas? Aga esiteks sellest, et sõjaväepolitseil tekib juurde volitusi. Näiteks õiguse luua spetsiaalseid kinnipidamisrühmi ja kiirreageerimisüksusi, mille otsene ülesanne on otsida üles inimesi, kes hoiduvad kõrvale ajateenistusest või mobilisatsioonist. Varitsuste korraldamist, teetõkete ja vaatluspostide rajamist ning tagaajamiste läbiviimist. Ülekuulamist, erivahendite kasutamist jne.

Konkurents ametkondade vahel

Teiseks aga muuhulgas sellest, millest ei ole otsesõnu juttu ukaasi ettevalmistavates versioonides, mis läbivad pikki kooskõlastusringe. Sellest, et igasugune uue funktsiooni lisamine tähendab uute ressursside eraldamist. See tähendab mh ka hierarhiamänge, buldogide võitlust vaiba all.

Laias laastus on see konkurents kolme ametkonna vahel – sõjaväepolitsei (mis muuseas loodi vahetult enne Krimmi kaaperdamist), siseministeeriumi ja RosGvardija ehk presidendi otsealluvuses toimuva julgeolekustruktuuri vahel.

Et no näiteks kes peaks vastutama mobiliseeritavate (st veel tsiviil-isikute) koondumispunktis puhkeva mässu ja/või põgenemiskatsete eest? Sõjavägi nagu veel mitte? Politsei enam ka nagu mitte? RosGvardija peaks tegelema mässude, sh a la Prigožin juhtumite vaigistamisega. Nii asetataksegi see sõjaväepolitsei vastutusalale ... samas ilma tõsiste vahenditeta senimaani.

Sise- ja välispoliitika seostest

RosGvardijale on antud raskerelvastust alates soomukitest kuni lahing-kopterite ja suurtükkideni, kuid eelkõige mässavate väeosade vastu tegutsemiseks. Sõjaväel on nende käsutuses olevate relvade kasutamine riigi sees volitused piiratud. Siseministeerium ei peaks nagu (tulevaste) mundrikandjate tegevusse sekkuma. Nii luuaksegi uut puhvrit.

Kõigi nende küsimuste kõrval – et mida need meile räägivad – tasub aga küsida lisaküsimus. Et millest need muudatused ei räägi? Need ei räägi soovist väljuda sõjatsüklist. Ja need ei räägi oma kodanike vabadustest ja õigustest, need räägivad riigi totaalsest domineerimisest oma alamate üle.

Justnimelt alamate, mitte täieõiguslike kodanike üle. Kodanikul on õigused, alamal on kohustused. Akadeemik Andrei Saharov on kunagi öelnud: „Riik, mis ei pea lugu oma kodanikest, ei hakka pidama lugu ka oma naabritest“. Nii et kõik see näiliselt Venemaa sisemine lugu räägib väga värvikalt ka Kremli senisest ja tulevasest välispoliitikast. Kreml ei kavatse naabrite suveräänsust millekski pidada ning plaanib oma alamate abil neid jätkuvalt rünnata ja terroriseerida.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: VF-USA-Hiina, Prantsusmaa, Rootsi

- Kreml üritab tõmmata Hiinat USA kõrvale kolmandaks osapooleks Ukrainas peetava sõja üle peetavates võimalikes läbirääkimistes. Küünilise realismi koolkonna kohaselt on mõte arusaadav (suured peavad omavahel läbirääkimisi väikeste üle ilma viimaseid laua taha kutsumata), kuid pole arusaadav, miks peaks Hiina tahtma olla selle mängu osa. Tema seisukohalt on palju kasulikum, kui nii VF kui USA üksteist nõrgendavad.

- Prantsusmaal toimuva puhul tuleb väga selgelt vahet teha kahel asjal: protestid ja pogrommid. Neid korraldavad erinevad inimesed eri eesmärkidega. Haridusvaldkonna alarahastamise vastu protestima asunud inimesed ühelt poolt ja kõikvõimalik eri motiividega märatsejad teiselt poolt. Selles teises laagris on nii lihtlabaseid väikekurjategijaid, kes soovisid pisut manti riisuda, kui ka tõsiseid ideoloogilisi sõjasüütajaid, kes sooviks praeguse poliitilise Euroopa lammutada.

- Rootsi seisab harvaesineva poliitilise kriisi ees, mis võib viia erakorraliste valimisteni. Päris demokraatias toimuvad poliitilised protsessid polegi alati ette ennustatavad. Praegune koalitsioon, kes peaks moodustama valitsuse, ei suuda omavahel ministriportfellide jagamises kokku leppida ning protseduurireeglite kohaselt viib see erakorraliste valimisteni

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kodanik ja kurjategija ning kuidas neil kahel vahet teha

Kodanikul on õigus ning mõnikord ka kohustus oma riigile vastu hakata. Asuda aktiivse kodaniku positsioonile, võtta julgus kokku ja öelda, et riik (või kohalik omavalitsus) teeb midagi valesti. Allkirjastada mingi petitsioon, minna plakatiga tänavale või lõppkokkuvõttes püstitada barrikaade. Äärmuslikul juhtumil rünnata kasvõi valitsushooneid või vallutada Bastille, kui soovite.

Ja muuseas, samamoodi on riigil õigus ennast kaitsta liiga hoogu läinud kodanike eest. Karjakäitumise õhinas võib kodanikust üsna hõlpsasti saada kurjategija, eriti kui neid sellele õhutatakse provokaatorite või suisa diversantide poolt. Kuid on selge see, et riigil kui tugevamal osapoolel on ka suurem vastutus. Umbes samamoodi nagu võitluskunstide valdajal, kes peab ennast viimase võimaluseni ohjeldama ning keda võidakse ka oma võimete rakendamise eest karistada.

Kuid jutt on siiski eelkõige kodanikust. Prantsusmaal õppurite meeleavalduste kõrvale ja külge haakunud labased ja kuritegelikud märatsemised, rüüstamised ja süütamised on kaks väga, ma rõhutan VÄGA erinevat asja. Käsiteda neid ühe hingetõmbena, üheväärsena ja samastavana oleks äärmiselt vale ja suisa pahatahtlik.

Meeleavaldaja on kodanik

Meeleavaldaja ja märatseja on täiesti vastasmärgilised nähtused ühiskonna ja riigi mõttes.

Meeleavaldaja on enamasti selgelt positiivne tegelasekuju, isegi kui ta selle meeleavalduse käigus suisa lollust suust välja ajab. Tegemist on aktiivse kodanikuga, kes üritab midagi/kedagi kaitsta. Parandada või mõjutada poliitikat. Olla poliitilise protsessi osa. Isegi kui tema loosungid on lapsikud, rumalana mõjuvad või suisa „äärmuslikud“, nagu tihti armastatakse sildistada.

Inimesel ja kodanikul on õigus olla loll. Kuni ta teeb seda tsiviliseeritud kujul, lasku käia. Teisel kodanikul on õigus silmi pööritada, korraldada vastasmärgiline meeleavaldus, südame rahustuseks ja enesetunde tõstmiseks vastasleeri peale karjuda. Riik ei pea siinjuures kuigivõrd sekkuma, vaid lihtsalt hoidma ühiskondlikku korda. Vaba maailm ja ühiskond avaldabki ennast sel moel, meeldib see avaldumisvorm või mitte.

Märatseja on kurjategija

Märatseja, rüüstaja ja muul moel vandaalitseja on aga nii ühiskonna kui riigi mõistes selgelt vastasmärgiline. Ta ei ürita midagi edendada, vaid kasutada oma labaseimate ning halvimate instinktide väljendamiseks momentumit, suhtelise karistamatuse tunnet. Võibolla teha seda isegi väliste juhtnööride alusel, proovides sel moel külvata mitte ainult kaost, klaasikilde ja süütepudeleid, vaid eelkõige hirmu, kaost ja ühiskonna pettumust riigis, mis ei suutnud oma kodanikke kaitsta.

Poeakende purustamine ja kättejuhtunud kraami minematassimine pole mitte ühestki otsast kodanikuaktiivsuse väljendus, vaid lihtlabane kuritegu. Riigil on siin mitte lihtsalt õigus, vaid suisa kohustus sekkuda, sest selleks ongi ühiskond enda ümber ehitanud riiklike institutsioonide turvavõrgu.

Illustratsiooniks sobib siinkohal parimal moel Maidan ühelt poolt ning meile arusaadav Pronksiöö ja praegune Prantsusmaa teiselt poolt.

Poeaken kui kanaarilind

Ukraina Maidani ajal ei purunenud poeaknad. Kodanikud selle sõna kõige laiemas ja otsesemas mõttes astusid vastu tol hetkel riigi eesotsas olnud jõududele, kaitstes OMA riiki. Kaitstes ennast ja omariiklust barrikaadidel ning ülekaaluka vägivalla-aparaadi vastu, mille varjus üritati kaaperdada iseseisvus ja viia riik naabri lämmatavasse alluvusse.

Prantsusmaal algas asi samamoodi, prantslasliku kergusega puhkesid meeleavaldused alarahastatud haridussüsteemi olukorra parandamiseks. Kuid selle külge haakisid end kurjategijad, kes asusid rüüstama, lagastama ja hävitama. Mõistagi, ka kodanikust / meeleavaldajast võib saada räuskav kurjtegija, kuid sellega on ta ise hävitanud oma algse mõtte mõju.

Kordan – meeleavaldus ja protest (isegi kui see on kantud sulalollusest) on kodaniku ja riigi vahelise dialoogi positiivne avaldumisvorm. Ahvikarjana (andku ahvid mulle andeks) lõugav, märatsev ja toorutsev kamp on aga kurjategijad, kellele riiki peab jõuga vastu astuma. Purunenud poeaknad on indikaatorid nagu kanaarilind kaevanduses. Kui poeaken puruneb või kanaarilind vaikib, on olukord ohtlikult muutunud. Kodanikust on saanud kurjategija või kurja tegija, olgu kokku või lahku kirjutatuna

---

lugu ilmus siin

Pausile pandud sanktsioonid kui tingimisi karistus

Kuulutada välja karistus ja panna siis see pausile - see kõlab kui tingimisi vangistuse väljakuulutamine. See võib toimida üldiselt õiguskuuleka inimese puhul, kes on nt kogemata või esmakordselt midagi kurja toime pannud.

Õigusfilosoofid võivad sellest pika loengu pidada, kuidas edasilükatud karistus võib olla kordades tõhusam, kuid koormata seda hulga tingimustega. Et kõik see sõltub toimepandud süüteo raskusest, kohtualuse isikust ja veel müriaadist asjaoludest.

Kuid üldistades võib öelda, et selline lähenemine ei toimi retsidivisti puhul. Korduvalt ja teadlikult reegleid rikkuva tegelase jaoks on see poolpehme karistusmeede nagu hane selga vesi või isegi edasi tegutsema õhutav käitumine.

Venemaa kui impeerium on retsidivist. Venemaa praegune juhtkond on oma olemuselt impeeriumi idee kandjad ning tule ja mõõgaga enda territooriumi laiendamine on selle mõtte verine teostus. Kogu jutt impeeriumi laienemisest selle võrra, et äärealade rahvad on ise tahtnud liituda ja sel moel kurjade naabrite eest kaitset otsida, on küüniline jura.

Impeeriumi jaoks pole sõda kuritegu

Varasemate laienemiste ja muidu röövretkede ajal on võibolla vastu hakanud parasjagu vallutatava ala rahvas. Noh olgu, mõnikord on sõlmitud ajutisi liite, saades aru, et kui röövlit ei peatata üheskoos ja nüüd, siis neelab üha ülbemaks muutuv allutaja nad alla ükshaaval.

Seekord on aga üldine keskkond muutunud. Jätan hetkeks USA praeguse juhtkonna juhtumi kõrvale ja räägin üldisemalt.

Sajandeid, kui mitte aastatuhandeid on üldjoontes kehtinud realistlik põhimõte, et inimene on oma olemuselt halb, kõik on kõigiga niikuinii sõjaseisukorras. Suurematel ja väiksematel sõdadel on lihtsalt mõnikord sees pausid, kuna peab jõudu koguma ja sõjast tekkinud purustusi siluma, et siis jälle ja uue jõuga jätkata.

Idealistid vs realistid

Sinna sekka on olnud idealistlikke välgatusi, mille kandvaks ideeks on see, et inimene on siiski olemuselt hea, võimeline omavahel kokku leppima ja vastastikuse kasu nimel pigem koostööd tegema, selle asemel et koopainimesena üksteisel kolpi sisse taguda.

Selle idealismi praegune kehastus – Euroopa Liit – on pikas perspektiivis erand, mis oma olemuselt ärritab realistlik-konservatiivseid tegelasi. Et mismõttes see idealistlike tegutsejate punt on suutnud omavahel koos tegutsema panna terved riigid ja rahvad, mis peaks realismi mõttevoo kohaselt olema kibedad konkurendid ja üksteise kõri kallale kippujad.

Eriti ärritab selle mõtteviisi kandjaid (ja see pole kinni ei rahvuses ega kodakondsuses) asjaolu, et see idealistide punt üritab rakendada mingeid karistusmeetmeid ehk sanktsioone „päris riikide“, st mõõgaga toimetavate realistide suhtes.

Sellest ärritusest kasvavad halvustavad purtsatused „kõik need sanktsioonid on naeruväärsed ja ei muuda midagi!“. Selle mõttekäiguga on ülimalt hõlbus kaasa minna, kuid esitagem endale paar küsimust.

Mis oleks alternatiivid?

Esiteks – mis oleks alternatiiv, kas üleüldse mitte reageerida kuriteole? Teiseks – kui reageerida, siis mis meetmeid saaks majandusühendus nimega Euroopa Liit rakendada peale majanduslik/õiguslike? Kolmandaks – kas ja kuidas saaks reageerida samale olukorrale reageerida sõjalis-õiguslik ühendus nimega NATO, kui formaalselt pole tema liikmesriike rünnatud?

Tagasi tulles USA juhtumi juurde – selle praeguses juhtkonnas on ülekaalus raskekujulise realismi ideede kandjad, nende käilakuju käitub aga skisofreeniliselt kahe maailmanägemuse vahel kõikudes. Ühest küljest sooviks ta toimida idealistliku kaupmehena, kelle arvates sõda hävitab, mitte ei loo võimalusi. Teisest küljest aga teda ärritab, kui idealistlikud vahendid ehk esindusdemkoraatia ja läbirääkimised ei anna kohe ja praegu soovitud tulemust.

Lõpetuseks aga tulen tagasi edasilükatud karistuse ehk pausile pandud sanktsioonide juurde. Selline võte võib toimida idealismi raamistikus, hoides mõjutatavat isikut ohjes. Kuid retsidiivse, küünilise realismi raames toimiva Venemaa puhul see annab pigem vastupidise efekti, õhutab tegema järgmist sammu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-VF-Ukraina, Poola, Soome

- Trumpi poolt välja kulutatud "energia-alane vaherahu" osutus tühiseks. Mis ja miks see kõik üleüldse oli? Ilmselt meeleheitlik katse kõnetada oma valijaid stiilis: "teil on probleem (kõrged autokütusehinnad), mul on lahendus (sõber Putin annab diislit), aga ka probleem selle lahenduse teel (sõnakuulmatu Ukraina, kes hävitab diislitootmist)"

- Donald Trump ja Ilon Musk kui ülemääraste egodega mehed on küll osanud vahepeal tülli minna ja siis jälle ära leppida, kuid kuna nad jagavad ühiseid eesmärke nii strateegilisel kui taktikalisel tasandil, siis teevad taas koostööd

- Poola peaministri ümber kerkinud müra võimalikust kallaletungiohust võib olla vabalt mitte välise ohu, vaid sisemise radikaliseerumise tulemus. Paraku ka tolles ühiskonnas normaliseerub vägivald (koolides toimunud vahejuhtumid/noaründed), mis leiavad kajastust sotsiaalmeedias ja muutuvad arusaamaks "normaalsest" asjade lahendamisest

- Soome poolt avaldatud soovitus loobuda viisade andmisest VF kodanikele on mitmeti kõnekas. Eriti aga selles mõttes, et mis on toimunud ja toimumas VF naabritega - Soome nö pendliteekond nn finlandiseerumisest kuni nüüdse piiride totaalse sulgemiseni. Ja paraku ka teises mõttes - VF mittenaabrid näevad asju teistmoodi ja näitab seeläbi Euroopa mitteühtsust julgeolekuprobleemide tajumises

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Serbia kui Hiina platsdarm Euroopas

Me oleme harjunud Serbiast mõtlema kui venemeelsest riigist, kuid tegelikult on selles toas üks palju suurem ja ohtlikum elevant – nimelt Hiina. Vaiksel nohinal on Peking enda käpa alla saanud sõna otseses mõttes enamiku maailma riikidest, küsimus on lihtsalt sõltuvuse määras.

Hiina on laenude kaudu endaga sidunud üle 150 riigi (180’st!) ning seni pole veel olnud juhust, et mõni neist oleks ennast sellest skeemist suutnud vabaks osta. Hiina mätta otsast vaadatuna on see muidugi väga lühike ajavahemik, mida on enamasti tehtud nn Uue Siiditee (Belt and Road Initiative) raames alates 2013.a. Kuid eks Hiina saab ka aru, et tal on kasutada suhteliselt lühike aja-aken, mille järel hakkavad tema enda demograafilised jm probleemid kuhjuma, selle jooksul üritavad nad oma sõltlaskonna skeeme maksimeerida.

Ametliku retoorika kohaselt Hiina ise räägib lihtsalt teiste riikide võimalusest „haakida ennast heaolurongi külge“ ja kasutab muid idamaiselt pehmeid väljendeid. Tegelikkuses on see aga pigem klassikaline asumaade/kolooniate skeem, mida allutatakse endale mitte tankide, vaid pankade kaudu.

Enamasti näeb asi välja nii, et mingile riigile pakutakse „abi“ erinevate hiiglaslike ehitusprojektide näol, mida nood riigid ise ei suuda välja vedada: sadamad, teed, raudteed, sillad jne. Abi vormistatakse laenuna tingimusel, et ehitust teaostavad Hiina enda firmad, mis toovad kohale enda matejalid, töölised, tehnika jne. Selle käigus ühtlasi rajatakse ka hotelle, toitlustuskohti ja muud vajaminevat. Lõpuks on küll valminud taristu tehtud, kuid riik selle eest (tihti lootusetult) võlgu ning objekt jääb ühtlasi ka Hiina käsutusse, kui veab, siis ajutiselt.

Serbia valimiste ratsukäik

Serbias toimuvad erakorraliste valimiste kaudu üritatakse säilitada riigi senist korruptiivset olemust ja Hiina-sõbralikku poliitikat. Selle ratsukäigu – parlemandi laialisaatmise ja uut valimiste – kaudu üritab enda võimu põlistada riigi senine president Aleksandar Vučić.

Esmapilgul on tegu politoloogilise arusaamatusega, kuna Serbia on ju formaalselt parlamentaarne riik. Et kuidas siis saab suhteliselt väheste volitustega president laiali saata parlamenti? Aga asi selles, et tema erakond – Serbia progressiivne partei – kontrollib enamvähem kõike, alates parlamendist ja valitsusest kuni meedia ja majanduseni välja. Nii loodigi olukord, kus valitsus tegi ettepaneku ning president lihtsalt armulikult nõustus parlamendi laialesaatmisega. Põhjusena viidatakse juba mitmendat aastat kestvale protestide lainele.

Protestide laine algas aga 2024 a tagasi toimunud tragöödiast, millel on otsene ... tadaaaa ... Hiina jälg. Nimelt varises kokku ühe raudteejaama varikatus, mille renoveerimist teostati sellesama Uue Siiditee programmi raames Hiina ettevõtete konsortsiumi poolt. Õnnetuse põhjuseks ilmselt kehv ehitusjärlevalve, mille põhjustajaks omakorda pehmelt öeldes hämarad majandussuhted vastavate ametnike ja hiina kapitali vahel.

Korruptsioon kui tööriist

Ei, ilmselt oleks vale väita, et Hiina oleks Serbia korruptiivsete praktikate põhjustaja, kuid kindlasti saab väita, et ta on nende ärakasutaja ja võimendaja. Protestijad nõudsid asjaolude väljaselgitamist ja süüdlaste karistamist, kuid nagu enamik hiina asja-ajamisest, on see kaetud „konfidentsaalsuse“ klauslitega ja asjassepuutuvate kohalike ametnike kinnimakstud vaikimisega.

Teine protestide põhjus on hiinlaste domineerimine enamikes kohalikes vähegi olulistes majandussektorites alates kaevandustest kuni tööstuseni, ehitusest jms rääkimata. Protestijad väidavad, et hiina ettevõtted ei riku mitte ainult konkurentsi- jms reegleid, vaid ka keskkonda.

Protestijate vastu töötab – oh üllatust – Hiina tehnoloogia, nimelt Huawei valmistatud näotuvastuskaamerad. Nii ongi kujunenud olukord, kus praegu on poliitilisel põllul kaks põhilist jõudu: hiina rahade ja tehnoloogia peal riiki kontrolliv võimukoalitsioon „Ühtne Serbia“ ning nende vastu protesteeriv nn „Tudengite nimekiri“.

Pole keeruline arvata, kuskohast on tulnud see opositsioonilise ühenduse nimetus, mis praeguseks on välja pakkunud ka oma 200-liikmelise nimekirja valimistele. Lisaks akadeemilise taustaga inimestele on selles ka arste, sportlasi jm ühiskonnas laialt tuntud inimesi.

Idealistlik-tehnokraatlik katse kurssi muuta

Väga laias laastus on nende kummagi populaarsusnäitajad võrdsed, kuid mõistagi näitavad võimumeelsed sotsioloogilised kontorid „Ühtsele Serbiale“ kõrgemaid tulemusi, sõltumatud uuringud aga annavad mõlemale üsna ühesuguse tulemuse, kuhugi 45% kanti. Tõsi küll, „tudengite“ populaarsus kasvavat valimiste lähenedes kiiremini, kuid võimkonnal on käes põhilised meediakanalid ja admiistratiiv-ressurss.

Selle viimase tõhususe näitajaks on serblaste hulgas visalt juurdunud arvamus, et pandeemia ajal aitas Serbiat peamiselt Hiina, kuigi reaalsuses tuli enamik abist Euroopa Liidust (Hiina u 30 mln EUR, EL – 130 mln EUR).

Nii et kuitahes veidralt see ka ei kõlaks, on valimistel võtmeküsimuseks: kas senine eliit suudab säilitada oma korruptiivsed toiteahelad Hiinaga või saavad võimule uued, tehnokraatlikult ja korruptsioonivastaselt meelestatud „tudengid“, kes pööravad riigi näo euroopalike praktikate poole.

Paraku peavad aga sel juhul ka needsamad senised idealistid-tehnokraadid hakkama tegelema varasemalt kokku laenatud u 4 mlrd EUR suuruse hiina võlaga. Serbia koos Ungariga on piirkonnas suurima Hiina jalajäljega riigid ... kas selles pole mingit äratundmist?

---

lugu ilmus siin

Kaos kui juhtimismeetod

Oled viimasel ajal tundnud ahastust stiilis: „No misasja see mees küll korraldab?“. Ja et „See pole ju ratsionaalne käitumine, vaid lihtsalt absurd!“. Ole mureta, viga pole sinus. See sinu reaktsioon võibki olla eesmärk!

Või muidugi olgem ausad, asi ei ole sinu ega minu personaalküsimuses. Keegi ei pea antud kontekstis silmas konkreetset ühte inimest, vaid üldist infovälja. Veelgi täpsemalt, võimekust analüüsida toimuvat, saada aru eesmärkidest ja planeerida vastutegevust.

On olemas lihtne ja lineaarne protsessi juhtimine. Ühe ja lihtsa eesmärgi saavutamiseks on vaja teha kas endale või oma meeskonnale selgeks tegevuskava ja lõppeesmärk. Nt kaevata kraav ja panna sellesse õige kaldenurga all pasliku läbimõõduga toru, et kemmergus toodetav kraam jõuaks sinna kuhu vaja. Ja soovituslikult oleks sellega vaja hakkama saada ühe tööpäeva jooksul, et protsessi optimeerida.

Keerulised mängud on raskelt juhitavad

Siis on olemas veidi keerulisemad juhtimismeetodid, kus tuleb arvestada ka sekkuvate või suisa vastutöötavate osapooltega. Ma ei tea küll spordist mitte muhvigi, kuid näiteks oskan tuua kasvõi jalgpallimeeskonna tegevuse juhtimise. Eesmärk oleks küll nagu ka lihtne – lüüa palli vastaste väravasse rohkem kui nemad meile. Aga selle tegevuse käigus on muuhulgas vaja tegeleda reeglite järgimisega, vastase hanitamisega, pettelöökide ja muu taolisega ning samal ajal üritada läbi näha vastaspoole samasugustest tembutamistest.

Ja siis on olemas see Kõige Suurem mäng – rahvusvaheline poliitika. Keskkond, kus on vaja arvestada sisuliselt lõpmatu arvu muutujatega nii omaenda leeris kui kõigi teiste, nii poolt kui vastu mängijatega.

Üllas, õilis ja väärikalt riigimehelik oleks ajada oma asja samasuguse selguse ja lihtsusega nagu see esimene, torupanijate meeskonna töödejuhataja. Et seletad lihtsate sõnadega ära, mis on plaanis ja mida plaani teostamiseks teha vaja. Kõik kuulavad, noogutavad ... aga oskavad ka selle lihtsa plaani sama lihtsalt soovi korral tuksi keerata. No näiteks muudavad labidad kasutuskõlbmatuks või valavad kanalisatsioonikaevu betooni täis. Või ässitavad naabrid sinu tegevuse vastu protestima.

Jätan selle teise, vutimeeskonna näite kõrvale (vajadusel oskab ise igaüks selle enda jaoks sobilike mõtetega täita) ja asun kohe selle kolmanda, nö Suure Mängu juurde.

Reeglite rikkumise võlu

Üks meetod selle kõige juhtimiseks on kaose loomine. Lüüa malelaud uppi, karjuda kohtuniku peale, anda pealtvaatajatele vaheldumisi piitsa ja präänikut, rääkida jaburdusi ja käituda üleüldse kaootilise klounina.

Esmane efekt, mis sellega saavutatakse, ongi segaduse külvamine. Keegi ei saa enam päris täpselt aru, mida sa planeerid, aga see tähendab, et ei saa hakata ka vastu töötama. Teine efekt on see, et kõik räägivad pidevalt uuenevas jahmumise seisundis omavahel sinust kui ... kontrollimatust hullust. Aga see tekitab ju alateadvuse tasemel hirmu ja ebakindlust, vähendab võimalust omavahelisteks liitudeks ja koordineeritud vastutegevuseks.

Selle kaose ja üleüldise peataoleku seisukorras saad sina aga vaikselt nohisedes oma asja ajada, olgu kasvõi millimeetri haaval oma partnereid ja konkurente nõrgestades ning seeläbi ise suhteliselt paremaid palukesi enda aita tassides. Kesse ikka jõuab tähele panna või protestida, kui samal ajal sünnib Suur Jama ja hirm võimalike negatiivsete tulemuste ees nöörib kõri.

Selle kaose kaudu juhtimise juures on ainult paar väikest miinust. Esiteks peab see kaos olema järjest kangema kraadiga, muidu muutub see ette-ennustatavaks ja mängujuht seeläbi kontrollitavaks. Ning teine asi, et usaldus mängujuhi vastu kaob nagu hommikune udu. Aga kui sa suudad enda sees sellele vilistada ja edasi segast peksta, siis oled ikkagi sina mängujuht, mitte kellegi teise poolt juhitav. Ning kui see viimane aspekt ongi sinu jaoks eesmärk omaette, mis paneb sind ennast hästi tundma, siis ongi su käitumine ratsionaalne. Eesmärgipärane. Järelikult õige ja loogiline ning kõik muu on tühi.

---

lugu ilmus siin