Miks Hiina toetab Venemaad?

Ilmselt ei teki kellelgi küsimust, et kummal poolel paikneb Hiina käimasolevas Ukraina sõjas. Selgelt on ta valinud Venemaa poole, toetades teda küll mitte otseselt sõjaliselt, kuid aidates Moskvat nii taktikalisel tasandil kaubanduse kaudu kui strateegilisel tasandil, globaalses poliitilises võtmes.

Ei, see abi pole tasuta, vaid selgelt Hiina poolele kasumilikus võtmes. See on eriti selge, kui me räägime majanduslikust koostööst – siin on Hiina küüned halastamatult enda poole.

Ühest küljest toetab ta Venemaad ostjana – rämedate allahindlustega, kuid siiski olles suurim vene energiakandjate ostja (umbes pool kogu Venemaa väljamüügist).

Teisest küljest kahetiste kaupade müüjana Venemaale – seda juba ilma mingite oluliste allahindluseta. Nii näiteks droonide komponentide osas on Hiina osakaal 70-90% (elektroonilised, optilised jms komponendid) kuni 100% (valguskaablite osas).

Majanduslik ja poliitiline mõõde

Aga sellest mõneti veel olulisemgi on üldine poliitiline toetus, laskmata Moskval sattuda välispoliitilise isolatsiooni olukorda. Kõige nähtavam ja mõõdetavam on nende ühistegevus ÜRO hääletamistes. Üldkogu hääletustes nad langevad kokku 72-78%, Julgeolekunõukogu raames nt pole kunagi olnud olukorda, kus nad oleks kasutanud veto-õigust üksteise vastu.

Kuid kõik see ühistegevuse muster ei anna vastust pealkirjas esitatud küsimusele „miks?“.

Mõnikümmend aastat tagasi oleks võinud vastata, et põhjuseks oli ideoloogiline kuuluvus nö sotsialismilaagrisse, kuigi selles „laagris“ olid nad pigem väga eri nurkades ning tihti omavahel suisa tülis ning isegi mõnikord sõjalises vastasseisus.

Peale selle ideoloogilise sirmi (mida mina isiklikult pean fiktiivseks niikuinii) langemist oleks see ühistegutsemine pidanud ju lakkama. Hiina ühe-parteiline totalitaarne režiim on küll siiani eksitav-formaalselt „kommunistlik“, kuid Venemaal on igasuguse proletaarsuse hõng ammuilma surnud ning maha maetud, jättes veidra atavismina maha matmata Lenini-nimelise nähtuse.

Rahulolematus kui üldnimetus

Ka koondnimetus „anti-amerikanism“ toimib selle koostoimimise seletusena üsna hädiselt. Eri perioodidel on nii Peking kui Moskva vägagi hästi osanud teha koostööd Washingtoniga, isegi kui jätta praegune kaootiline hetk Valges majas kõrvale.

Väga laias laastus võib küsimusele „miks“ vastata määratlusega „rahulolematus kehtiva olukorraga“. Erineva perspektiiviga, kuid sarnase rahulolematusega vaatavad nii Venemaa kui Hiina seisundile, kus domineeris keegi teine.

Venemaa impeerium elas oma mentaalse rahulolu tipus NSVL aegadel ning ihaleb seda tagasi. Tahab taas olla üks maailma vägevaist, kes otsustavad kõige teiste, vähemoluliste riikide ja rahvaste üle, pidades samal ajal oma eneseteadvust kõditavat või(s)tlust endaväärsetega.

Hiina rahulolematus näeb pinnapealsel vaatlusel välja samasugune, kuid on oma olemuselt määratult sügavam. Hiina nägemuses on nö „normaalsus“ see, kui nemad on maailma keskpunkt ja KÕIK teised on perifeersed jõud. See normaalsus katkestati vahepeal arusaamatul kombel mingisuguste barbarite poolt ning nüüd tuleb lihtsalt see algne normaalsus taastada.

Globaalsed ambitsioonid

Viimase viie aasta jooksul on Hiina vaiksel nohinal välja käinud rea kükloopseid, sõna otseses mõttes globaalseid nägemusi ümberkorraldustest: Globaalne Arengualgatus (2021), Globaalne Julgeolekualgatus (2022), Globaalne Tsivilisatsioonide algatus (2023), Globaalne valitsemisalgatus (2025). Noh ja sinna juurde puht-rakenduslik Tee ja Vöö taristuprojekt.

Tajute maštaapi? Kui nüüd kõik need ühte kimpu siduda ja lihtsamasse keelde tõlkida, siis tegu on senise maailmakorra korra lammutamise ja uue rajamisega. Hiinale mõistes ebanormaalse korra demonteerimisega ja Taevaaluse riigi keskse normaalsuse taastamisega.

Noh ja nüüd siis selles lammutamise protsessis toimib Venemaa omamoodi väikese jäälõhkujana, mis peab tõestama et Pekingil on õigus. See on põhjus, miks Moskva käitub nii enesekindlalt, arvates et tal on selja taga suur ja oluline liitlane, mis ei lase tal kaotada. Pekingi vaates pole Hiina küll kellegi liitlane, kuid ta suunab erinevaid suuremaid ja väiksemaid taraane, mis peaksid teed rajama uuele/vanale normaalsusele. Nii Ukraina kui Taiwan on vaid suurde plaani sobituvad killud.

Lõpetuseks siis lühike ja selge vastus küsimusele „miks Hiina toetab Venemaad?“. Vastus – sest Venemaa teeb Hiina-keskse maailmakorra kehtestamisele vajalikku eeltööd.

--

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-Ukraina-VF, "uus Jalta", Saksa-EL

- See on hämmastav järjekindlus, millega imiteeritakse läbirääkimisi, mis tegelikult on õigupoolest kohtumised või äärmisel juhul konsultatsioonid. Peamine takistus on siiani sama, mis oli sõja alguse ajendiks - Moskva soovib allutada Ukrainat ning Ukraina ei soovi alluda. Kuna siin pole midagi muutunud, siis ei ole need kohtumised ka sisulised

Kui sõdivad osapooled peatuks kasvõi nende kohtumiste hetkeks, võiks veel rääkida mingist võimalikust liikumisest vaherahugi poole ning kaugemas perspektiivis ka rahu suunas. Hetkel aga jätakavad mõlemad osapoolel samal hetkel üksteise peksmist nii nagu torust tuleb ja seega pole mingist kompromissist juttugi.

- "Uus Jalta" - niimoodi soovib võimalikku kolmepoolset USA-Hiina-VF kohtumist nimetada Moskva, kuid see on sügavalt eksitav soovmõtlemine. Need kolm praegust osapoolt ei seisa samasuguste probleemide ees ja ei taju üksteist võrväärsete partneritena, et kasvõi kaudegi nimetada uut protsessi vana nimega

- Saksa kantsler lubab külmutada EU eelarveprotsessi, kui teised liidu liikmed ei hakka täitma lubatutd rahalist toetust Ukrainale. See on tegelikult väga kõnekas mitmes mõttes, eelkõige aga EL kui terviku rolli suhtes kogu protsessis. EL on majanduslik tööriist/ühendus ja ainuke, millest ta aru saab, on majanduslik keel. Täpsemalt raha, eelarve keel, nii et see argument võib olla parim mõjutusvahend

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Palestiina lipp kui uus Che Guevara

Prantsusmaa mäsu ajal torkas paljudele silma üks veidrus – nimelt Palestiina lipu absoluutselt mõõdutundetu vohamine Prantsusmaa tänavatel. Et mismõttes või miks peaks inimesed, kes justkui ajavad prantsuse asja, vehkima üleüldse mingi teise riigi lipuga? Ja miks just selle ühe, mitte kuigi tihedalt Prantsusmaaga seotud riigi omaga?

Tegelikult on asi palju-palju laiem kui prantsuse juhtum, kuid teeme kõigepealt ühe asja selgeks. Protestid ja pogrommid on kaks eri asja ning reeglina pole omavahel rohkem seotud kui päikeseloojang ja röövloomad. Puudub seos nii persoonides kui motiivides kui sümbolites.

Prantsusmaa õppur, kes otsustas häält tõsta – absoluutselt prantsuse traditsioonide kohaselt – alarahastamise vastu, ei ole sama inimene, kes peale meeleavaldust võtab kätte Palestiina lipu ja läheb poode rüüstama.

Protest ja pogromm on eri asjad

Röövloomad lähevad jahile peale päikeseloojangut, lihtsalt siis on neil mugavam tegutseda, kuid kellelgi ei tule pähe süüdistada päikest, kas pole nii? Poerüüstajad lähevad pogrommidele meeleavalduse ajal, sest siis on neil lihtsam oma eesmärke saavutada, kuna politseijõud on seotud muude ülesannetega.

Näidata süngete näolimetega või maskides jõhkrutsejaid ja ilkuda sinna juurde, et „Prantsusmaa õpilased nõuavad sel moel endale paremaid õpitingimusi“ muidugi võib. See toob klikke ja laike puha. Aga külvab ka hirmu ja segadust, mis ongi pahatihti eesmärk omaette.

Geniaalne on see turundaja, kes suudab välja mõelda ja/või kasutusele võtta mingi sümboli, mis sobib võimalikult paljudele, jääb meelde ja eristub. Ärritab nii positiivses ehk kaasavas kui ka negatiivses ehk eemaletõukavas võtmes. Teeb sisse selge vahe „meie“ ja „nende“ vahel.

Palestiina lipp ongi nüüd oskuslikult muudetud ühedavaks sümboliks, omamoodi vihamarjuks ja kaitsekilbiks, mille alla on võimalik koondada kõiki protestimeelseid.

Protest on loomulik

Protest on nii indiviidi kui ühiskonna loomulik osa. isegi juhul kui inimene peaks kasvama üles absoluutsetes ideaaltingimustes, nö roosa vati sees, on alati hetki, kui „see kõik“ käib närvidele. Iga inimese elus, eriti noorena, on hetki – või pikemaid perioode – kui tahaks karjuda, vastu hakata, kõik p***e saata ja keskmist näppu näidata. See on loomulik.

Lihtsalt praeguses infantiliseeruvas ühiskonnas pikeneb see loomulik nooruslik maksimalistlik protestihimu ja sellesse võib takerduda peaaegu et kogu oma eluks. Lisaks sellele on igas ühiskonnas – ka kõige roosanunnumas – tinglikult 5% neid, kes on alati vastu. Isegi kui muutub riigikord või valitsus või „peavool“, jäävad nemad mässajateks. Ka see on normaalne.

Aga selle kõige juures on üks häda. Nad on vastu erinevatele asjadele. Mõni nõuab taga suuremaid õigusi LGBT teemal. Teine taob feminismi trummi. Kolmas karjub maailma peale tolle ökoloogilise pimeduse pärast. Neljas on antiglobalist, -kapitalist, -fašist. BLM asja ajaja. No saate aru küll, kõiki vihaseks/vastu olemise vorme pole mõtet üles lugeda.

Ühendav sümbol

No ja vat nüüd on aeg rääkida sellest geniaalsest ühendavast sümbolist, milleks on hetkel kujunenud Palestiina lipp. See on lihtsalt geniaalne oma primitiivsuses ja kõikehõlmavuses ning seega tõhususes.

Esiteks on loodud lihtne kahetine skeem, milles ühel pool on kõik halb ja teisal kõik halb.

Kõik halb on see „peavool“, mis markeerib kõike seda, mis on Lääs. Üldjoontes domineeriv poliitiline narratiiv, mid markeerivad märksõnad turumajandus ja liberaalsus. Eliit, mida on hõlbus sildistada kui valge ja rikas, heteroseksuaalne ja hoolimatu, kapitalistlik ja üleolev. Manage silme ette mõni klassikaline pilapilt valgest paksust naftatoru otsas istuvast jõmmist ühel pool ja räbaldunud kurnatud rahvast ja reostatud loodusest teisel pool. Ahjaa, kindlasti on see jõmm veel ka kas jänki või juut või mõlemat korraga.

Teiseks ongi siis see, mis markeerib vastuhakku. Mingil hetkel suudeti sellena esitleda Che Guevarat. Ühtede jaoks massimõrvarit ja sõjakurjategija, homofoob ja rassist. Teiste jaoks täiesti puhtaks ja plekituks pestud revolutsionäär, kes lihtsalt ei saa olla halb ja kelle kõik teod olid õigustatud. Terve põlvkond kasvas üles, kandes vastavaid T-särke – muuseas neid müüakse ikka veel. Müüakse (NB!) antikapitalismi sümbolit, nii irooniline kui see ka pole.

Poliit-tehnoloogiline manipulatsioon

Nüüd on selleks samasuguseks sümboliks turundatud Palestiina lipp. Vaeste ja rõhutute sümbol, keda halastamatult piinatakse ja hävitatakse. Ja kes lihtsalt ei saa olla halb – selle parimaks näiteks on inimesed, kes rebivad maha tapetud Iisraeli laste pilte, sest neid tapmisi ei saa olla olemas.

Kuidas ja kes on seda turundamistööd teinud ja suutnud Palestiina lipust kujundada kõiki protestijaid ühendav sümbol? Kuna see oleks väga pikk ekskurss, mis upub eriteenistuste ja tajumudijate tegemisse, siis osundan vaid üldiselt. Mõelge nende peale, kelle jaoks on „Lääs“ oma kõigis ilmingutes, eriti oma ühtsuses vastumeelne? Seda tööd alustas 1960’tel NSVL ja jätkab praegune kolmik Hiina-Vene-Iraan.

Aga lõpuks soovitan teha lihtne mentaalne katse. Võtke oma vaimusilmas ühele platsile kokku kõik need protestijad ja märatsejad. Võtke nende käest ära see ühendav sümbol ehk Palestiina lipp. Ja te näete, et alles jääb hulk ääretult eri-ilmelisi ja omavahel täiesti vastuolulist asja ajavaid tegelasi, kes kohe omavahel tülli lähevad. Andke see lipp tagasi ja näete, kuidas kõigist nendest saab taas tervik, kes islamiriigi lipu all sõdivad Lääne kui eluviisi vastu. Kas see pole mitte imeline?

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Poola, Bulgaaria

- USA vahevalimiste tulemus oli ühest küljest ootuspärane (võimuloleva presidendi erakond on kogunud piisavalt negatiivi, et kaotada hääli) ja teisalt mitte (kaotuse määr oli tavapärasest kõvasti suurem)

- Poolas toimuv rahmeldamine konstitutsioonikohtu ümber kannab tegelikult sama mudelit, mis enamikes muudes Euroopa riikide. Ühelt poolt on jõud, kes soovivad näha rohkem Euroopa Liidu sisest ühistoimimist, teised kes on selle vastu. Veelgi lihtsamalt euro-optimistid vs -pessimistid. Föderatsiooni poole liikujad vs suveräänsuse taastajad. Esimesed ei oska keerulisi protsesse piisavalt lihtsaks rääkida, teised ei suuda hoiduda ülelihtsustavast populismist.

- Bulgaaria presidendivalimistel toimub laias laastus sama mis Poolas (vt eelmist punkti), kuid siin lisandub veel ka otsene vene jälg. Bulgaaria puhul on see juba ajaloolises plaanis arusaadav (mälestus pool-müütilistest vanadest aegadest, mil vene väed aitasid Bulgaariat Türgi vastu), sellele lisanduvad lähiajaloolised kihid (Bulgaaria kui NSVL "mitteametlik liiduvabariik") ja majanduslikud aspektid. Praegu osutus võitjaks inimene, kes lubab taastada suhteid Moskvaga ja lõpetada Ukraina abistamine, kuid reaalsuses pole see tema teha (president on vaid esindus-funktsiooni kandja) ega riigi majanduse mõttes kasulik (Ukraina suunal relvade liigutamise, remondi ja logistika pealt teeni riik kordades rohkem)

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Эпицентр: USA vahevalimiste tulemustest

- Ainuke üllatus oli see, et Donald Trump ei käivitanud koheselt seda plaati, millelt kostaks "need valimised on võltsitud/varastatud". Võimalik et ta teeb seda hiljem, aga vähemalt esmased reaktsioonid oli vaoshoitud

- Suurim lähiaja intriig on see, et kas ja kuidas üritatakse ära kasutada need allesjäänud kaks kuud, kui parlamendi mõlemas kojas on veel vana, teoreetiliselt Trumpi toetav koosseis - uus tuleb kokku ju alles jaannuari alguses. Võib küll kahelda, kas muutunud olukorras toetus tegelikult püsiks, aga on vähemalt mingi võimalus proovida teha katse läbi viia mingi täiendava rahastuse otsus Iraani-vastase sõja jaoks vms

- Pikemas perspektiivis on aga ootuspärane, et kui Donald Trumpi käed saavad olema seotud riigi sees algatuste tegemisega, siis võib ta oma energia suunata väljapoole, rahvusvahelisele areenile. Kuid samas pole Donald Trumpi käitumine senini eriti vastanud kriteeriumile "ootuspärane"

Saatejuht Andrei Titov, stuudikülalised Igor Gretski, Artem Dudtšenko, Pavel Sobolev ja Karmo Tüür, saade järelvaadatav siit.

Sihik: Karmo Tüür. Olukorrast Venemaal

Venemaa põhiseaduse paragrahv 29 tagab mõtte ja sõnavabaduse, keelab vihakõne ja tsensuuri ning lubab inimestel vabalt väljendada oma veendumust. Ilmselt on tänasel Venemaal põhiseaduse selle punkti tsiteerimine karmilt karistatav, sest selle täitmine on niikuinii keelatud?

Paragrahv 29 on tõepoolest kõige rohkem jutuks, kui kõne all on VF põhiseaduse tähe ja mõtte rikkumine VF võimude endi poolt. Sellega läheb vastuollu nii veebilehtede blokeeringud kui ka nö sõjatsensuuri sisseseadmine, karistamine „armee diskrediteerimise“ paragrahvi alusel igaühte, kes ütleb midagi võimude jaoks ebameeldivat sõja teemal.

Aga samamoodi on jutuks

- par 31, mis peaks tagama rahumeelsete meeleavalduste vabaduse;

- par 23, mis räägib infovahetuse privaatsusest,

- par 6 lõik 3, mis peaks keelama võtta ära inimeselt VF kodankondsust (aga seda võetakse ära nt juhtudel, kui selle kodakondsuse saanud võõramaalane keeldub ennast arvele võtmast sõjaväekohuslasena).

- Par 10 ja 11, mis räägivad võimude lahususest ja võrdsusest (tegelikkuses superpresidentaalne võim, mis domineerib teiste üle)

- Par 17,19 ja 28, mis räägivad võrdsusest ja südametunnistuse vabaduses („usklike tunnete riivamise“ teemalised kohtuasjad tõstavad ühe grupi kõrgemaks teistest)

Venemaa juht Vladimir Putin on andnud sellele põhiseadusele truudusevande. Meie siin läänes võiksime ju öelda, et kui riigi juht ei täida põhiseadust, siis ei pea seda keegi täitma. Nii lihtne see siiski ei ole – teisitimõtlejate protsessidel viitavad kohtunikud siiski põhiseadusele?

Ilma liialdamata võib öelda, et Puutinil on omaenda põhiseadus, kuna 2020.a põhiseaduse „muutmise“ käigus see sisuliselt murti üle põlve sellisel moel, mis oli põhiseaduse enda vastane. Kõige ebalegitiimsem oli selle protseduuri sidumine nö üleriigilise referendumiga, mis selle kõik heaks kiitis – siin olid rikutud kõik reeglid.

Aga mis puudutab kohtupidamist, siis võib öelda, et Venemaal on kaks eraldi kohtusüsteemi. Kõik see, mis puudutab nö poliitika-vaba kohtupidamist, nt kriminaal- ja halduskohtute teemal, on üldjoontes täiesti pädev ja läbipaistev. Kuid niipea kui asi puudutab kas poliitilisi või „oluliste inimestega“ seotud majandusasju, siis käivitu teine süsteem, mis on orienteeritud ainult „õige otsuse“ langetamisele

Eelmisel nädalal teatas Venemaa mõjukaim sõltumatu ajaleht Novaja Gazeta, et lõpetab tegevuse. Otseselt kinni seda meediaväljaannet ei pandud. Miks nende jõud rauges?

Välisagendi staatuse omistamine lehetoimetusele lõikab ta ära rahastusvõimalustest, eelkõige reklaamimüügist, aga ka igasugusest finantstoetusest. Näiteks kuigi VF kodanikule pole otseselt keelatud välisagendile annetamine, satub ta ise löögi alla, kuna see võib kaasa tuua omakorda annetaja kuulutamise välisagendiks, see aga seab väga tõsised piirangud, too isik ei tohi enam tegeleda enamiku asjadega, mis raha sisse tooks.

Osa sellest represseerimisest võis olla ka Dmitri Muratovi isikus ja tegevuses. Teda kaitses Nobeli rahupreemia staatus, kuid samas Muratov rääkis ka vene poliitvangide saatusest (700), riik aga ei tunnista et neid üleüldse oleks

Tegevuse lõpetamist põhjendavas kirjas, mille avaldasid ka Eesti meediaväljaanded, märkisid veel vabaduses või elus olevad väljaande ajakirjanikud, et nad on kuulutatud välisagentideks. Mida see võimude pandud silt “välisagent” Venemaa kodaniku jaoks tähendab?

See on tema vabaduste ja õiguste piiramine sel määral, mida on nimetatud „tsiviilsurmaks“ – ta ei tohi töötada riigiametnikuna, tegeleda õpetamisega, ei tohi kandideerida ega osaleda valimiskomisjoni töös; ei tohi vabalt käsutada oma vara, osaleda riigihangetes, peab kõiki oma toodetud tekste märgistama hiiglasliku hoiatusega jne.

Venemaal on palju erinevaid salateenistusi, neist tuntumad on ilmselt KGB otsene järglane FSB ja luure peavalitsus GRU. Aga Venemaal on ka politsei ja kaitseministeeriumi alluvuses tegutseb eraldi sõjaväepolitsei, millele nüüd tahetakse volitusi ja jõudu juurde anda?

Neid erinevaid kontoreid, keda kõiki tuntakse kui „siloviki“ ehk jõuamtkonnad, on kokku u 10, millest kõiki pole laiem publik isegi kuulnud (nt Главное управление специальных программ Президента Российской Федерации ehk presidendi eriprogrammide valitsus, mis tegeleb punkrite, aga ka mobilistatsiooni ettevalmistamisega ja peaks nt üle võtma valitsemise sõja korra)

Aga sõjaväepolitsei on tõesti struktuur, millele nüüd antakse juurde volitusi, mille alusel tal on õigus tegeleda väejooksikute otsimise, kinnipidamise, ülekuulamisega jne. Sõjavägi on ju kontroll-organ, mille üle peab omama kontrolli J tsiviilisikutega tegeleb lihtsalt polisei, mässavate väeosade vastu peaks üles astuma Rosgvardija, aga need kes pole enam päris-tsivilistid (sest nad on saanud kutse), aga pole veel või enam ka päris sõjaväelased (kuna nad pole sõjaväeosas), nendega peaks tegelema sõjaväepolitsei.

Milline on selle ümberkorralduse eesmärk – kas siis praegu ei ole Venemaal otsest repressiivorganit, mis näiteks sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjaid taga otsiks, sest ilmselt on see sõdivas riigis probleem?

Selline volituste suurendamine / uute ülesannet andmine pole tihtilugu mitte niivõrd konkreetse probleemi suuruse tunnistamine või mingi funktsiooni andmine. See võib olla ka lihtsalt ressursside ümberjagamise ja juurdeandmise küsimus, puhta võimuvõitluse peegeldus.

Muuhulgas on see ka võitlus nö „sõjaväelise varimajanduse“ üle, kuna selles sfääris kulgevad hiilgaslikud ressursid, mida varem pidid kolme-nelja peale kontrollima kaitseministeerium ise, aga ka FSB sõjaväelise vastuluure osa, RosGvardija ja Uurimiskomitee. Nüüd aga võetakse see ressurss rohkem üle sõjaväepolitsei poolt, seeläbi nõrgestades ülejäänusid. Nii et see on ka puhas võimumäng, mille taga on suured rahad.

Eesti ja Ukraina kaitseväe andmetel on Venemaa sõjavägi kaotanud juba paar kuud rindel 10 000 sõjaväelast nädalas, agressioonisõjas hukkunute ja haavatute arv on üle 1,5 miljoni inimese. Kui suureks peaksid kaotused 143 miljoni elanikuga riigis jõudma, et see paneks diktatuuri suunda muutma?

Ei ole olemas absoluutse väärtusega kriteeriume, mis kehtiks universaalselt. Aga rusikareegel on lihtne – mida autoritaarsem on riik, seda kõrgemal on tema talumislävi – Venemaa on aga nüüd muutunud totalitaarseks riigiks. Pealegi on neid nö murdumispunkte erinevaid: kui palju suudab vastu pidada riik majanduslikult, kui palju ühiskond ja kui palju sõjavägi ise ennem kui kukub kokku võitlusmoraal

Prantsusmaal ja Saksamaal on protestid muutunud vägivaldseks, nüüd on protestid ka Poola pealinnas. Venemaa agressiooni ja Euroopa rahutuste vahele ei saa otsest võrdusmärki tõmmata, kuid üks halb märk on küll: mida rohkem käärib Euroopa, seda mõnusam on Putini uni?

Kindlasti ei saa väita, et Kreml korraldab kõiki neid rahutusi, aga kus vähekegi võimalik õli tulle valada, seda ka tehaks. Seda tehakse muuhulgas ka omaenda kodupublikule mõeldes, selleks et näidata – vaadake kuidas seal Läänes elatakse, need on need liberaalse demokraatia grimassid.
---

saatejuhid Timo Tarve ja Ainar Ruusaar, vastamas Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Venemaast on taas saanud totalitaarne riik

„Me oleme tapetud“ – selliste sõnadega teatas enda tegevuse lõpetamisest Venemaa viimane oluline sõltumatu ajaleht „Novaja Gazeta“. Varem oli ridamisi tapetud selle väljaande ajakirjanikke, tuntuim neist Politkovskaja, kuid nüüd lõppes riigi vahetu ja repressiivse sekkumise tõttu terve väljaanne.

Võib ju küsida, et mis sellest niiväga suurt kära teha, no oli üks leht ja enam ei ole. Aga küsimus ongi selles, et tegemist oli viimase sõltumatu suure ja kaugele väljapoole riigi ning isegi venekeelse inforuumi piire ulatuva nähtusega.

Nüüd võib sisuliselt öelda, et vene riigi territooriumil on omakeelne inforuum võetud täieliku, totaalse riikliku kontrolli alla. See viimane kanaarilind kaevanduses – Novaja Gazeta – mitte lihtsalt ei hääbunud mürgise õhustiku kätte, vaid ta lämmatati. Kanti vaenulike tegelaste registrisse, jättes ilma igasugusest võimalusest enda tegevust rahastada. Tapeti.

Totalitaarsuse mõõdikud

Selle üle on sõnasõdu peetud ammu, et kusmaalt saab mingit riiki nimetada veel „kõigest“ autoritaarseks ja kustmaalt algab totalitaarsus. Praegusel infoajastul on minu meelest kõige olulisem kriteerium just seesama informatsioon, et kas ja kuipalju riik piirab oma kodanike juurdepääsu sellele.

Selles mõttes on Kreml saavutanud peaaegu täiusliku kontrolli. Võib küll vastu vaielda, et kas see on ikka sotsiaalmeedia tingimustes saavutatav, kus uue konto loomine sekundite küsimus. Vastus kõlab, et laias laastus on ikka küll. Vene vastavad ametkonnad teatavad, et nad jälgivad ainuüksi sõjavastase meeleolude avaldamise tõttu u kümmet miljonit kasutajat. „Valede“ laikide, repostide jne edasi tõttu on algatud kümneid tuhandeid kohtuasju ja inimesed on saanud selle eest ka reaalseid vanglakaristusi.

Kõikvõimalike muude kriteeriumite hulgas ongi olulisim see, et kas ja kuipalju riik sekkub inimeste eraellu, kui palju nõuab riigi ideede/ideoloogia nimel pidevat mobiliseerumist ja pühendumist. Ei ole paremat näidikut kui see, kui agressiivselt surutakse Venemaal naistele peale sünnitusmasinaks hakkamist võimalikult varasest east, premeerides rasestumise eest koolipingist saadik – kõik kahuriliha tootmise huvides.

Natsionaalsotsialismi ilmingud

Kremli praeguse meeskonna – mis koosneb suuresti eri sorti pagunikandjatest, eelkõige eriteenistustest – on järjest rohkem ka natsionaalsotsialismi ilminguid.

Rahvuse/natsiooni küsimuses ilmutatakse täiesti koopainimlikku nürimeelset järjekindlust. Venelaseks tembeldatakse kõiki neid sadu rahvuseid, kes elavad Venemaal (tuletage meelde kõiki neid „ja russkii / ma olen venelane“ kampaaniavideosid. Ja nagu sellest vähe oleks, taotakse sõjanuiaga Russkii Mir / Vene Maailma külge kuulumist pähe ka naabritele, hetkel kõige verisem-vastikumal moel Ukrainas ja Vladimir Putini pseudo-ajaloolistes sõnavõttudes.

Sotsialismi (kui riigikapitalismi värdvormi) mõttes on praegune riigi sekkumine, suisa nelja jalaga sõtkumine üliselgelt ja suurelt näha. Riik võtab lihtsalt tuima näoga edukaid ettevõtteid üle, andes neid ühtedel ajutistelt omanikelt veelgi ajutisematele.

NSVL väärastunud versioon

Lõpetuses – miks kasutasin pealkirjas sõna „taas“? Aga seetõttu, et see ongi toimuva üks võtmekomponente. Venemaa Föderatsiooni nimelise riigi praegune eliit rudjub ennast, rahvast ja riiki üha jõhkramate meetoditega tagasi totalitaarsetesse NSVL aegsetesse praktikatesse.

Ajalugu ei korda ennast kunagi täpselt samasugustes detailides, kuid mustrid on äratuntavad. NSVL’is oli vähemalt mingisugunegi tasakaalude mehhanism parteilise ideoloogia, eliidi huvide ja repressiiv-organite vahel. Nüüd on aga needsamad organid kaaperdanud terve riigi, allutades ilma mingi „õilistava“ ideoloogiata endale ja hirmule kõik.

Lohutuseks olgu aga öeldud see, et sõna „kõik“ puudutab vaid nähtavat osa riigist ja ühiskonnast. Nii nagu ka kõige tumedamatel NSL aegadel ja kõige kuri-repressiivsemates riikides on riigi kõrval alati ka ühiskond. Ja selle ühiskonna sees pole kaugeltki kõik toimuvaga rahul.

---

lugu ilmus siin