Mordorist Kuku raadios

Esmaspäeva öösel tabas Venemaa õhulöök Ukraina kõige pühamat paika, peaaegu tuhandeaastase ajalooga Kiievi kloostrikompleksi Petšerski lavrat ja seal asuvat Uspenski katedraali. Tahaks loota, et sellel on miljonitele õigeusklikele inimestele maailmas ja ka Venemaal mõju?

Usuasjadest ei tea ma suurt midagi, kuid toimuv on ususõda hoopis muus plaanis - kes on otsustanud uskuda Kremli sõnumeid, usub ka nüüd, et see polnud Venemaa süü.

Ukraina taotleb nüüd, et see rünnak mõistetakse hukka konkreetse sõjakuriteona ja loodab selleks saada abi ÜRO Julgeolekunõukogust, Euroopa Nõukogust ja ka kultuuripärandi kaitseorganisatsioonilt UNESCO. Muidugi mõjutab see Venemaa mainet rahvusvaheliselt aga ilmselt endiselt ei mõjuta Putini režiimi Venemaal?

Ma loodan et enim see mõjutab Ukraina liitlasi andma abi Ukraina õhutõrje üles ehitamiseks

Ukraina edu Venemaa tagalas on märgata meil ja tuntav Venemaal. Annekteeritud Krimmis ei ole juba mitu suve tavapärasel hulgal turiste, poode pannakse kinni ja nüüd on ka põhjalik bensiinipuudus. Kas võib väita, et Krimm on isolatsioonis?

Ükski isolatsioon ei ole täielik, isegi Kuuba või PõhjaKorea pole seda, aga selle isolatsiooni määra saab suurendada. Tuleb tunnistada, et ei ole efektiivsemat meetodit kui sõjalised „sanktsioonid“

Venemaal on 90 regiooni, millel on oma eelarve, nagu meil kohalikel omavalitsustel. Venemaa kontrollikoda avaldas hiljuti andmed, mille kohaselt on neist 56 eelarve juba defitsiidis, agressioonisõja alguses viis aastat tagasi oli selliseid regioone 6. Putin peab Venemaa majandusega üsna pea midagi ette võtma?

Eelarvetasakaal ja eelarve distsipliin. Enamik regioone on niikuinii doteeritavad, mittedoteeritavaid on vaid 24, nüüd lihtsalt pole enam ka doteerimseks piisavalt. Ja selles mõttes on asi veelgi hullem, et nüüd lubatakse regioonidel mitte järgida juba vastuvõetud eelarveid, kulutada nt sotsiaalkuludeks mõeldud summasid sõjalisteks väljamakseteks

Ööl vastu teisipäeva korraldas Ukraina taas eduka droonirünnaku Moskvale ja tabas ka Venemaa pealinna üht suuremat naftatöötlemistehast. Suituspilvi ja leeke Kremli punkris näha ei ole, kuid igapäevased ettekanded jõuavad tema lauale küll. Kas ta ignoreerib neid?

Väidetavalt ei ole neid halbu uudiseid näha ka nendest uudistest, mida tehakse spetsiaalselt Putini jaoks.

Arvan siiski, et ta ei ignoreeri, järgnevad mingid poliitilised kaadriotsused ja ilmselt veelgi enam tugevdatakse Moskva kaitset, seda eelkõige teiste regioonide arvelt. Aga Putini jaoks on see siiski vaid detail, mis ei muuda ära tema peas olevat valmisolekut pidada sõda kuni „võiduka lõpuni“, mida iganes see ka ei tähenda

Tuntud Venemaa teleajakirjanik, praegu Šveitsis poliitilises varjupaigas elav Dmitri Skorobutov, rääkis hiljuti, kuidas peamine telekanal Rossija-1 koostab juba üle kümne aasta Putini jaoks eraldi uudistesaateid, mis maalivad tegelikkusest ilusama pildi. Hakka või uskuma, et Venemaa diktaator tahabki sellises mullis elada?

See on pigem õukonna enesekaitse, sest keegi ei taha olla halbade uudiste tooja. Enamik neist mõtetest / hirmudest jne, mida me omistame Putinile, on tegelikult tema õukonna tegevuste peegeldus

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viimastel nädalatel korduvalt teinud Putinile ettepaneku silmast silma kohtuda mõnes neutraalses riigis. Esmaspäeval tegi ta ettepaneku kohtuda Prantsusmaal juhtivate tööstusriikide G-7 tippkohtumise raames. Putin eirab neid ettepanekuid ja Zelenskõi teab seda. Need ettepanekud on ka Kiievi poolt tegelikult infooperatsioon?

Hetkel on see initsiatiiv Kiievi käes ning puhas win-win olukord. Ettepaneku tegemine on nende jaoks positiivne ja Putini keeldumine on samuti positiivne

Mõjukas väljaanne Politico kirjutas mitmele Euroopa kõrgele ametnikule viidates, et nad kardavad president Donald Trumpi aktiivset naasmist Ukraina protsessi, kui rahulepingust Iraaniga peaks asja saama. Nad kardavad, et Trump hakkab Venemaa sanktsioneerimist ja Ukraina toetamist kuidagi mõjutama. Isegi Trump ei saa ju Euroopat sellest protsessist kõrvale jätta?

Euroopa pole enam nii lihtsalt kõrvale jäetav, kuna ta on muuutunud mitte ainult rahadoonoriks, vaid ka hakanud tegelema kaitsetehnika ühistootmisega Ukrainas

Trump peaks ju piinlikust tundma, tema lubadus see sõda lõpetada on muutunud rahvusvaheliseks anekdoodiks. Aga mingeid oma asju ta Putiniga ajab, pidas oma 80 juubelil temaga pika telefonikõne. Miks on Putin Trumpile oluline?

Trump ja piinlikkus ei mahu ühte lausesse. Trump tunneb üldse poolehoidu "tugevate" vastu, konkreetselt Putini puhul aga loodab ta siiani hoida Venemaad kaugemal Hiinast

---

kõigest sellest sai räägitud Kuku raadios, saatejuhtideks Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Miks nafta on parem sihtmärk kui gaas?

Igaüks, kes jälgib kasvõi veerand silmaga seda, kuidas Ukraina vastab Venemaa agressioonisõjale, on näinud ridamisi rünnakuid vene nafta-taristu vastu. Sel moel saavutab Ukraina kahte eesmärki – materiaalset ja informatsioonilist kahju Venemaale ning pole üleüldse selge, kumb on tänapäevases maailmas olulisem.

Tulekuma ja suitsusambad on miski, mis tõmbab juba alateadlikul, ürgaegadest tuleva kollektiivse mälu / ohutunnetuse tasandil tähelepanu. Ei ole kindlamat meetodit, panemaks tänast inimest toimima info-agendina, kui tuua ta lähikonda mingi lõõmav õnnetus.

Telefonikaamerast rändavad need kaadrid sotsiaalmeediasse ning iga sellise postituse kaudu mureneb kujutelm Venemaa kõikvõimsusest. Ükskõik missuguse sõnumiga postitajad neid kaadreid ka ei saadaks, kuipalju ka ei kiruks ja ei kurvastaks, on sisuliselt pildi-allkiri järgmine: „ka seda objekti ei suudetud kaitsta“

Aga gaas?

Kuid natukesegi laiema pilguga ringi vaadates peab varem või hiljem tekkima küsimus – aga miks samasuguse või ligilähedasegi innukusega ei kahjustata gaasitrasse / pumbajaamu / vedeldamisvõimsusi?

Kui jätta kõrvale Läänemere põhjas kulgenud Nord Stream 2 nimelise torustiku kahjustamist segastel asjaoludel, siis pole ju midagi muud sellest valdkonnast kuulda? Peaks ju gaasitrasside ründamine olema sama jõukohane ning saavutatavad eesmärgid – materiaalne ja informatsiooniline kahju võrdväärsed?

Ühe magusaima sihtmärgi – nn Jamali risti – ründamise võimalusest-vajadusest on räägitud ka Ukraina enda allikate sõnul päris pikalt. Tegemist on 17 gaasitrassi ristmikuga, läbi mille kulgeb u 85% vene gaasist. See konkreetne objekt jääb küll Ukrainast väga kaugele – Kiievist võetuna u 4000 km – kuid praeguste arengute juures pole ka siin midagi ületamatut.

Kolm põhjust

Esimene põhjus, mida välja tuuakse, on see, et maagaas pole otseselt sõjaline, vaid pigem tsiviil-kasutuses olev tooraine. Gaasi peal ei sõida ei lennukid ega tankid. Kuid samas – maagaas on ülioluline lähtematerjal lõhkeainete tootmisel. Pealegi – sellest toodetakse u 45% vene elektrienergiast ning selle võimekuse lõhkumine oleks vägagi võrdmärgine Moskva agressiooni kontekstis.

Teiseks rahaline aspekt. Venemaa väliskaubanduses ehk siis raha toomises sõjamasina käigushoidmiseks on nafta kordades olulisem komponent. Naftamüük annab siin 85% ja gaas ainult 15% tuludest.

Kolmandaks ja kahjuks küünilis-pragmaatiliselt kõlavaks momendiks on Ukraina ja Euroopa sõltuvus vene gaasist. Ehkki Euroopa Liit on püstitanu ülesandeks loobuda vene gaasist aastaks 2027, jätkuvad praegu nii selle sisseost kui ka transiit läbi Ukraina.

Kõik see on mõistagi vaid minupoolne tõlgendus, et miks vene gaasitaristu on seni jäänud suhteliselt puutumatuks. Loodan väga, et küünilised seletused jäävad ebaoluliseks ning et kättemaks Moskva kuritahtlike rünnete eest vaba maailma pihta jõuab ka gaasisektorini.

---

lugu ilmus siin

Osaline õhukaitseline sõjaseisukord Venemaal

Venemaal viiakse sisse osaline sõjaseisukord, sihuke eriline ja seni veel arusaamatu, kuid juba ette kaheldava tulemuslikkusega.

Kahe kõige suurema pureleva buldogi (armee vs eriteenistused) heitluses libiseb hetkel kaalukeel armee poolele. Väga laias laastus puudutab see õhutõrje töö korraldamist, mille teostamiseks sisuliselt lülitatakse välja kõik tsiviilkontrolli meetmed.

See tähendab et sõjavägi saab õiguse ilma seaduspäraste kooskõlastusteta võtta üle või rajada kinnisvara, eirata piiranguid nii loodus- kui muinsuskaitse osas, mitte viia läbi hankeid, tuua ilma piiranguteta välismaalt sisse vajaminevaid seadmeid ja kaupu jne.

Parlament pole arutluste koht

Vastavad muudatused seadustesse viidi üle sisuliselt keelatud diskussiooni tingimustes, kus parlamendi "järelvaataja" ehk spiiker Vjatšeslav Volodin keelas 9.juunil toimunud istungil ära igasugused küsimused, öeldes et "kõik saavad aru, mida ja milleks on vaja"

Kuna see kõik võtab jõustumiseks veel u kuu aega, siis pole detailid täpselt selged, aga oletada võib et eriteenistused seda nii ei jäta. Massiivsed kontrollimatu korruptsiooni väravad lükatakse armee jaoks valla, eriteenistused aga hakkavad esialgu vaid keelt limpsates jälgima, kuidas ressurssid voolavad neist mööda.

Mingi aja pärast järgnevad sellele möödapääsmatult arestid, süüdistused riigivargustes ja kõrgete pagunitega sõjaväelased hakkavad usinalt tegema organitega koosööd, lükkamaks üksteist tanki ning vältimaks isiklikku vanglasseminekut.

Korruptiivne erioperatsioon

Nii et kui VF viib Ukrainas läbi "sõjalist erioperatsiooni", siis armeed ootab ees "korruptiivne erioperatsioon“, kus kõigepealt pannakse nad vastutama a) läbikukkumise eest õhukaitse korraldamisel ja b) massiivsete varguste eest sellesama läbikukkumise korraldamisel.

Ah et miks ma ütlen, et see õhutõrje korraldamine saab olema läbikukkunud? Aga sellepärast, et VF ei ole sisuliselt kaitstav. Õhutõrjega saab enam-vähem usutavalt katta üksikuid objekte, eelkõige teatud punkreid ja muid sümboolselt olulisi territooriume, kuid NSVL pärandina jäänud detsentraliseeritud tööstustootmise ja energeetika objekte pole võimalik kõiki drooni- ja raketirünnete eest kaitsta.

Venemaaga võrreldes suhteliselt väike ja kompaktne Ukraina suudab praeguseks, sõja viiendaks aastaks näidata üsna kõrget tulemuslikkust õhutõrjes, kuid seda eelkõige tänu Lääne abile. Venemaal pole põhimõtteliseltki võimalik kuskilt saada sellises mahus ja tehnoloogilisel tasemel toetust.

Venemaa pole kaitstav

Hiina koos kuri-Koreaga võivad küll Moskvale pakkuda omatoodangut, kuid VF võime selle kõige eest maksta muutub üha madalamaks.

Pealegi pole senised kogemused näidanud, et tolle kandi relvasüsteemid oleks õhutõrjes võimekamad kui sama eesmärgiga Lääne süsteemid Ukrainas seda suudavad.

Nii et vene Koljati võime seista vastu Ukraina lingukividele on kasin, praegused seadusemuudatused Venemaal suurendavad sealsete ametkondade vargusvõimet ja omavahelist konkurentsi, kuid ei anna kuigi palju lootust sõjalise efektiivsuse võtmes.

---

lugu ilmus siin

Jutt Putini teisikutest kui turvameede

Seda juttu, et Putinil on teisikud, pole kuulnud vaid kõrvad kinni elanud inimesed. Seda teist juttu, et „õige“ Putin on juba surnud/tapetud/külmutatud, on võibolla vähemad kuulnud või siis tõe pähe võtnud.

Maailm on konspiroloogilisi seletusi pungil täis ning publik neelab neid meelsasti alla. Seega pole ka ime, et nõudluse korral jätkub ka jutuvestjaid, kes vastavaid kõlakaid tekitab, lekitab ja turustab. Aga mitte kõik nendest ei pruugi olla ka lihtsalt tühja koha pealt sündinud.

Mõni lugu võib olla teadlikult loodud, saavutamaks täiesti ratsionaalset eesmärki. Mustata konkurenti või vastupidi tõmmata enda kaubale tähelepanu – täiesti ratsionaalsed käitumised mõlemad. Pisut ehk ebaausad, aga arusaadavad ikkagi.

Samasugune lugu võib olla ka nende Putini teisikutega.

Kehadublantide vajalikkus

Ühest küljest ei välista ma absoluutselt, et nö kehadublandid on olemas enamikul nendel isikutel, keda peavad valvama professionaalid. Selleks et vähendada „keha“ või objekti suunal riske (ja tegelikult maandade omaenda läbikukkumise tõenäosust) kasutatakse enam-vähem sarnaseid isikuid kui mitte mujal, siis nt erinevate autokorteežide teelesaatmisel.

Valvatavad isikud on tihtipeale suisa oma valvurite vangid, et nad peavad täitma turvateenistuste ettekirjutusi. Mitte minema sinna, mitte kohtuma nindega. Mitte järgima igapäevaseid ja kroduvaid rutiinseid päevakavasid, kuna see muudaks võimaliku rünnaku planeerimise liiga lihtsaks.

Mõistagi peab see kõik vähemalt osaliselt olema vastuvõetav turvatavale inimesele endale. Juhul kui too ikka saadab turvaprotkollid kukele ja läheb nt spontaanselt poest jäätist ostma, siis lähevad turvad kiirelt halliks ja löövad lõpuks käega – nemad ei saa siis enam vastutada, kui „keha“ ei allu reeglitele.

Novat ja nüüd siis paneme need kaks poolt kokku. Ühelt poolt (võimalikud) teisikud ja teiselt poolt turvateenistuste kavalused / leidlikkus, kuidas omaenda riske maandada.

Turvaprotokollide loogika

Kõlaks ju üsna loogiliselt, kui ühe võttena kasutataks kuulujuttu, et see “õige“ Putin on tegelikult peidus / kõrvaldatud / külmutatud. Taoline hämamine muudab keerulisemaks võimalike vandenõulaste või muidu palgamõrvarite tööd.

Tekib vajadus välja selgitada, et kes ikkagi on õige inimene, keda kõrvaldada. Või et kas üleüldse on mõtekas ette võtta keerulist, riskantet ja kulukat operatsiooni, kui see „õige“ on juba mängust väljas. Et kui see publikule näidatav keha on vaid rollitäitja ning tegelikult võtavad vastu otsuseid hoopis teised?

Nii me jõuamegi omamoodi paradoksini, kus kuradit aetakse välja Peltsebuliga. Vähendamaks ühe vandenõu – atentaadi – tõenäosust, levitatakse teist vandenõuteooriat. Ma ei väida, et seda antud juhul kindlasti ja teadlikult tehakse, kuid see muudaks kogu selle infoprügipilve levimise palju ratsionaalsemaks, kas pole?

---

lugu ilmus siin

Подробности: droonid, Armeenia, Ungari, Iraan

- droonid, droonid, droonid. Hämmastav muudatus nii kvantiteedis kui kvaliteedis, kõige nähtavam oli see muudatus eile Venemaa teises pealinnas Piiteris. VF kunagine vitriin-üritus Peterburi Rahvusvaheline Majandusfoorum muutus Ukraina droonivõimekuse lavaks

- Armeenia teeb üha enesekindlamaid samme Moskvast eemale ja Venemaa võimekus nendele sammudele vastu seista on üha vähem veenev

- Ungari uued võimud jätkavad formaalselt võttes sama tegevust, mida kasutas Orban - asuvad põhiseadust muutma. Ainult et sisult peaks see olema vastupidise märgiga - orbanismi lammutamine

- Iraan on USA/Iisraeli rünnakute käigus üha enam radikaliseerunud ja pole arusaadav, kas ja kellega käivad mingid väidetavad läbirääkimised

Suvise saate juht Andrei Titov, kõnelemas Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Armeenia valimistel on Moskva jaoks rohkemgi kaalul

Väljend „need valimised määravad kõik“ on otsatult ärakulutatud väide. Küsimus on pigem mingite suundumuste kinnistamises või nõrgestamises.

Ühest küljest on selge, et igasugune hääletus (mõistagi juhul kui ta on olemuselt vaba ja protseduuriliselt korrektselt teostatud) on kõigest eelmiste valimiste järg ja järgmiste sisend. Ehk siis vaid üks sündmus pikas ahelas, mis määravad asjade kulgu

Teisest küljest – Armeenia seekordsed valimised on tõepoolest üsna pretsenenditu surve all Moskva poolt, jättes mulje et toimuv on viimase jaoks olulisemgi.

Mis on siis toimumas ja mis on kaalul nii Armeenia kui Venemaa jaoks?

Formaalselt korraline

Formaalselt võttes on tegu Armeenia parlamendivalimistega, milles näiliselt pole midagi erakorralist. Eelmistest on möödas viis aastat ning lihtsalt saabus aeg korraldada järgmised. Selles mõttes on see juba tugev samm normaalsuse suunas, kui võrrelda kahtede varasematega (2018 ja 2021.a), mil tuli võimule ja kinnistas ennast praegune peaminister Nikol Pašinjan.

Pašinjan on oma pildile ilmumisest saadik olnud Kremlile sügavalt ebasobiv isik, seda kasvõi meetodi tõttu, kuidas ta rahumeelse võimupöörde käigus pildile ilmus. Stsenaarium, et lihtsalt rahva toel ja muutuste soovil saab keegi võimuväline tegelane ennast viia poliitilise hierarhia tippu, on Moskva jaoks täiesti vastuvõetamatu.

Asjaolu, et Pašinjan suutis võimule jääda vaatamata kaotusele Aserbaidžani eest Karabahhia sõjas, lisab vaid ärritust – see kaotus oli suuresti ka Venemaa kaotus proxysõjas Türgiga. Noh ja mõistagi kõige teravam ärritaja on Pašinjani ilmselge soovimatus alluda Moskvale, personaalsed ninanipsud Putinile ning liitlas-suhete otsimine väljaspool Venemaa lämmatavat karukaisutust.

Sisult Moskva „reetmine“

Moskva jaoks oleks Nikol Pašinjani kolmas järjekordne valimisvõit mitte lihtsalt punane rätik, vaid kui „nuga selga“. Panin selle väljendi jutumärkidesse, et rõhutada Venemaa tajuhäiret, moskoviitide nägemust toimuvast kui „reetmisest“.

Moskva impeeriumi, laiemalt „Russkii Mir“ nägemuse kohaselt pole tema osakestel ega äärealadel iseotsustamise õigust. Kõik need on Moskva omand, mille lahkumine maffialikust ühiskassast on kas sisemise reetmise või välise röövimise tulemus. Suhtumine on umbes sama kui mõisnikul pärisorja – viimane on asi, objekt, omand, mitte täisväärtuslik inimene.

Pašinjani personaalküsimusele liitub seega Armeenia kui territooriumi küsimus (justnimelt territoorium, mitte kui täisväärtuslik riik Moskva objektiivi kaudu vaadates). Tegemist peaks olema täieliselt Moskvale alluva üksusega, kus Moskva on oma kohalolekut üles ehitanud ja kinnistanud, alates sõjaveäbaasidest kuni sisuliselt kõigi võtmetähtsusega majandussektoriteni.

Ning kõige üldisemalt on tegu geopoliitilise maailmanägemusega, milles Kaukaasia on tervikuna pidev kemplus-piirkond Venemaa ja Türgi ning teiste suurte vahel. Selles nägemuses pole kohalike elanike soovidel rohkem kaalu kui lammaste häälel mägikarjamaade kohal – kõlab jõhkralt, aga nii see on. Venekeelseid kommentaare lugedes kordub selles tihti motiiv: „mis kas Armeenia on mingi riik või – ärge ajage naerma!“

Moskval on valus

Armeenia nüüdsed kokkulepped nii Euroopaga kui USA’ga mõjuvad Moskvale selles kontekstis kui sügav ja isiklik solvang. Kaitsealased koostööprojektid India ja Prantsusmaaga kui vandenõu senise peremehe vastu. Väidetavad Armeenia esimesed relvamüügid kui absoluutselt arusaamatu ülbus – kuidas seda saab teha ilma Moskva loata?

Pisikese ja personaalse super-ärritajana mõjus ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi visiit Armeeniasse, sisuliselt karistamatu sisse- ja väljajalutamine Moskva sõjaväebaaside vahetust mõjualast. Mõjualast, mis enam ei avalda mõju.

Nii et siit ka minu üldine rõhuasetus – Moskval on Armeenia valimistes rohkem kaalul kui Jerevanil, viimane ajab lihtsalt järjekindlalt oma asja, lõigates järjekindlalt läbi alandavaid vasallsidemeid niit niidi järel. Ainult et iga see niit on ühtlasi ka Moskva närvilõpe, mille peale lõigatav reageerib valulisemalt kui lõikaja.

---

lugu ilmus siin

Kas oleme valmis kaitsma Rēzeknet?

Mäletate neid lõputuid küsimusi, et “kas jänkid/britid/jne on valmis kaitsma Narvat?“ Minema sõtta mingi koha nimel, millest nad pole ilmselt kuulnud ning vaevalt et leiaks kaardiltki?

Nüüd on paslik küsida sama asja meilt. Ning pealkirjas olev asulanimi on vaid tinglik, sinna võiks kirjutada suvalise Läti, Leedu või Poola asumi.

Praeguses droonide sõjas on Kreml võtnud kasutusele hübriidse taktika Balti riikide suunal.

Süü omistamine

Esiteks asetatakse Balti riikidele kärarikkalt süü Venemaale osaks saavate droonirünnakute eest. Mõnes mõttes on see ju arusaadav, sest võimaldab varjutada omaenda õhukaitse ilmselgelt nõrkust ning saamatust Venemaa kaitsmisel Ukraina kättemaksulöökide eest.

See, et 95% Venemaal löögi alla sattunud objektidest asuvad nii kaugel Balti riikidest, et neid siit rünnata oleks lihtsalt jabur, pole vene info-operatsiooni mõttes oluline. Oluline on see, et sel moel loodetakse lõhestada meie ühiskondi ja vähendada valmisolekut aidata Ukrainat

Teiseks on hakatud kasutama omamoodi salaami-taktikat, saates Venemaa poolt Balti riikidesse droone. Esimesed tekitavad lihtsalt segadust, aga mida edasi, seda rohkem ka küsimusi, et millal ja kuidas peaks Balti riigid vastama?

Salaami-taktika

Sest et vahet ju pole, kas tegu on Venemaa poolt teelt kõrvale kallutatud Ukraina droonidega või tahtlikult siia suunatud lennuvahenditega. Fakt jääb faktiks, üle idapiiri sisenevad meie riiklikku ja ühiselt jagatud NATO õhuruumi sõjaliselt käsitletavad objektid. Nüüd üks on õnneks saanud ka väärika (ehkki ülemäära kuluka) ning vägagi sümboolselt NATO koostöös sündinud vastulöögi (Leedust startinud Rumeenia lennuk laskis drooni alla Eesti kohal).

Aga paneme nüüd need kolm asja kokku: a) droonirünnakute süü asetamine Balti riikidele, b) Venemaa poolt Balti õhuruumi penetreerimine ja c) NATO aspekti, saame kokku ühe hüpoteetilise stsenaariumi.

Oletame et ühel koledal päeval lendab üle idapiiri kohale mitte üks, vaid kümme/sada/misiganes kogus droone, mis ründavad mingit objekti juba mainitud tinglikus Rēzeknes. Selle järel teatab Kreml, et tegemist oli nende luureandmete kohaselt Venemaa-vastaste droonirünnakute lähtekohaga. Koolituskeskusega. Staabiga. Millega iganes.

Või siis mingit ametlikku teadet ei järgnegi, kuid Vene enda propagandistlikes telešõudest kuuleme, et „see oli alles hoiatus“ vms rahulolevat ja samas ebamäärast.

Kuidas vastame?

See tähendab, et on sisuliselt toimunud rünne NATO riigi vastu, aga selle ründe sõjalis-poliitiline staatus on ebamäärane. Võib mürki võtta, et koheselt tõuseb tagajalgadele seltskond, kes erinevates vormides asub manama, et „ei maksa eskaleerida“.

Sisult loogiline, vormilt efektne, kuid kohmakas vastus oleks käivitada NATO artikkel 4 alusel konsultatsioonid (rääkimata art.5 kasutamisest). Samas kõige tulemuslikum oleks koheselt rakendada seda põhimõtet, mille kohaselt tuleb tegevus viia tagasi ründava poole territooriumile.

Sest et vaata, meie olemegi NATO. Kui me laseme kasvõi ühel riigil löögi sisse võtta ilma reageerimata (ja ma ei pea reaktsiooniks diplomaatilise noodi saatmist või suursaadiku vaibalekutsumist), siis langeb kogu NATO usaldusväärsus kaitsemehhanismina.

Nii et kordan pealkirjas esitatud küsimust. Kas meie (mitte umbmäärane NATO) oleme valmis kaitsma Rēzeknet ja andma ründajale selle eest vastulöögi?

---

lugu ilmus siin