Разбор полётов: USA-VF-Iraan, Island

- CIA ülema visiit Moskvasse tekitab järjest ja ikka veel küsimusi: mis ja miks see toimus? Isiklikult jään jätkuvalt selle juurde, et peateemana oli jutuks Iraan, seda enam et nüüd on ka järgnenud uued vastasikused rünnakud. Võimalik, et USA edastas hoiatuse, et Kreml ei asuks Iraani toetama, kuid Kreml pigem tõlgendab seda visiiti kui märki enda olulisusest, järelikult saab ta veel esitada mingeid nõudmisi.

- Puutini jutt jääkarudest ja mõõkvaaladest näib kui järjekordne episood mängust, mille nimetamine on: valitsemine absurdi abil. Kuni võimukandja saab sundida inimesi kuulama ja noogutades kaasa kiitma ilmselget lollust, seni suudab ta hoida alluvaid alanduses ja hirmus. Muuseas, sama võtet kasutab ka DT.

- Islandi referendum kui pehme ninanips Euroopa Liidule - Brüssel peab kõvasti pingutama, näitamaks ennast atraktiivsena. Islandi valijaskond ütles oma väikese, kuid siiski enamusega "ei" liitumiskõneluste taasalustamisele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siin.

Mordorist ja USAst TV3 uudistele

- CIA pealiku visiit Moskvasse võis peateema ehk Iraani kõrval puudutada ka Balti riikide julgeoleku küsimusi, kuid seda mitte omaette küsimusena. Balti riigid on lihtsalt osa suuremast julgeolekuruumist, mida VF on asunud aktiivsemalt ründama, kasutade selleks mitte-päris-sõjalisi meetodeid ehk hübriidvõtteid, alates süütamistest kuni piiraluste tunneliteni jne

- VF jaoks on kõik need riigid, kes tegelvad Ukraina (st nende strateegilise sihtmärgi) toetamisega rünnete sihtmärgiks (taktikalise tasandi sihtmärgiks). Väga laias laastus kõik need riigid, mis jäävad alates Saksamaast kuni VF piirideni. Eesti pole siin kuidagi erilisema tähelepanu all

- Muretsemine on kõige mõtetum energia kulutamise vorm, selle asemel tuleb tegutseda. Kui on droonioht, tuleb tegeleda sellega. Kui on inforünded, tuleb tegeleda nendega.

Saatelõik järelvaadatav siit.

Подробности: Iraan-USA-VF, Süüria, Armeenia

- CIA ülema poolsalajane visiit Moskvasse on kütnud tohutult konspiroloogilisi seletusi. Kõige lihtsam on siiski lähtuda sellest, mis on hetkel USA huvide hulgas esiplaanil - selleks on sõda Iraanis. Pakun, et käidigi Moskvat hoiatamas, et viimane lõpetaks Iraani toetamise või muidu ... ja see "muidu" võis olla ähvardus anda midagi olulist üle Ukrainale

- USA võttis Süüria maha "terrorismi toetavate riikide" nimistust, lubades sel moel aidata kaasa Süüria avanemisele rahvusvahelisele kaubandusele, rahavoogudele jne. See võib olla nö kompensatsiooniks Iisraeli tegevuse eest Süüria pinnal.

- Ukraina kauglöögid VF objektide vastu süvendavad vene eliidi probleeme, nüüd hakkab sama tegema ka Puutini ukaas, mis paneb neid suuromanikke kahvlisse. Kui nad hakkavad taastama nt naftatöötlemistehaseid, siis tabavad neid objekte uued löögid Ukrainast; kui aga ei hakka taastama, võib riik need objektid endale võtta.

- Armeenias puhkes otsene tüli praeguse peaministri (Pašinjan) ja endise presidendi (Kotšarjan) perekonna vahel. Tüli formaalseks põhjuseks on ekspresidendi klanni osalemine omaaegsetes korruptiivsetes skeemides. Sisuliselt aga üritavad peaministri vastased (ja ühtlasi venemeelsed) jõud tallata edasi Karabahhia teemadel, nimetades peaministrit reeturiks - ja nüüd peaminister vastab jõupositsioonilt

- Armeenia võimalik liitumine Euroopa Liiduga: mõlemale poolele kasulik blufimaiguline mäng. Ühest küljest on see kasulik Pašinjanile, näidates trääsa Moskvale ja demonstreerides seega oma otsustavust riik välja tuua senisest vene-mülkast. Euroopa Liidule on see kasulik, kuna iga rahvusvahelise ühenduse atraktiivsuse näitaja on liitumis-soov; teisalt aga on siin ka samamoodi VF nõrgestamise soov.

Saatejuht Jelena Savina, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ungari muutumise tulevased tagasilöögid

Iga samm vabaduse suunas suurendab soovi naaseda mittevabadusse. Suurim vastuolu vabaduse teel on selliste raamide ehitamises, mis lasevad vabadusel püsida. Vastuolu seisneb selles, et raamid on pigem mitte-vabaduse tööriist.

„Vabaduse raamid“ kõlab umbes sama vasturääkivana nagu „sõda on rahu“. Kuid ilma nende mehhanismideta libiseb ühiskond liigagi hõlpsalt mittevabaduse suunas.

Freedom House nimeline indeks näitab seda liigagi selgelt – autokraatiad teevad maailmas võidukäiku. Eelmisel aastal tegid 54 riiki (u 200’st) sammukese mittevabaduse suunas, sama kui vaid 35 parandasid oma näitajat. Ja see tendents kestab juba 20 aastat. Tõsi küll, see on lihtsalt tagasilibisemine 1900’ndate lõpus alanud ja omakorda u 20 aastat kestnud vabaduste laienemise lainelt.

Ungari väljarabelemine

Ungari teeb samme suurema vabaduse suunas. Uus valitsus Peter Magyar juhtimise all üritab kiirkorras läbi viia massiivseid reforme, vabastamaks oma riiki „orbanismist“, eelmise ja liiga kauaks oma ametisse takerdunud Viktor Orbani aegsetest mittevabaduse mustritest.

Mitmed muudatused on aga niivõrd kiired ja ragisevad, et võimendavad paratamatult saabuvat pendliefekti. Kuid kõigest järgemööda, ehkki muudatused on nii ulatuslikud, et leheloos saab neid vaid põgusalt markeerida.

Üks kõige esmasemaid ja nähtavamaid ning samas vastuolulisemaid on ametiaegade piirangute sisseseadmine peaministrile. See peaks olema see raam (tuletan meelde - vabaduse raam), mis peaks takistama eelmist peaministrit oma ametisse tagasi tulla.

Isiklikud vs institutsionaalsed tõkked

Halva ja ebaõiglasena mõjuvad need tõkked, mida kehtestakse konkreetse isiku suhtes ilma kohtuotsuseta. Sisuliselt viib Ungari praegu läbi lustratsiooni – puhastust eelmise režiimi võtmeisikutest, ilma et see eelmine režiim oleks kuulutatud kuritegelikuks.

Peaministri ametiaegadele seati tagasiulatuvalt piir 8 aastat. Maailmapraktikas ülimalt tavatu piirang, mille ainus positiivne aspekt on märk sellest, et uus peaminister ei kavatse ega saa ise klammerduda oma tooli külge. Samas kõik tajuvad seda kui konkreetselt Orbani vastast piirangut, kuna see välistab ligi 20 aastat ametis olnud mehe naasemist vanale kohale.

Ka parlamendiliikmetele seati samamoodi piirang, seekord 12 aastat. Jällegi mujal maailmas sisuliselt tundmatu võte, mis on mõeldud kandma samuti klammerdumise ja lubjastumise ning võõrandumise vastast signaali. Samas on arusaadav, et sisuliselt soovitakse sel moel parlamendist välja tõrjuda need inimesed, kes on orbaniseerumisele kaasa aidanud.

Muudatused kutsuvad esile tagasilöögi

Neid piiranguid ja jõulisi muudatusi on veel ridamisi. Vanusepiirangu seadmine ülemkohtu liikmetele. Eelmise presidendi ametist lahkuma sundimine ja uue ametissemääramine. Meedia ja riigiomandi mudelite muutmine. Jne, jne, jne.

Kõik see on arusaadav ja ilmselt ka möödapääsmatu sammude ahel, kuid tekitab loomuldasa kahekordse rahulolematuse. Esiteks on absoluutselt loomulikult rahulolematud need, kes lõigati lahti senistest toiteahelatest. Teiseks saabub varem või hiljem pettumus neil, kes muudatustele hurra hüüdes loodavad, et nüüd kohe-kohe läheb elu paremaks. Elu aga on inertne ning koheseid ja kestvaid muudatusi tavaliselt kas ei teki või nendega harjutakse liigagi kiiresti.

Ungari uus valitsus laob praegu kiirustades vanale majale – Ungari riigile – uut vundamenti. Sellist raamistikku, mis peaks takistama seda maja vajumast taas autoritaarsuse sohu. Ainult et maja asukad on inimesed ja seetõttu varem või hiljem hakkavad nad nurisema muudatustega kaasnevate ebamugavuste ja ümberõppimisevajaduse üle. Loosung „vana hea Orbani aeg“ tekib varem või hiljem.

---

lugu ilmus siin

Analüütikast: allikatest, väljunditest ja toetusest

Korduma kippuv küsimus: mis allikaid peaks jälgima, et saada võimalikult adekvaatne pilt VF’s toimuvast.

Lühike, kuid suht kasutu vastus on – erinevaid. Võimalikult erinevaid, sest iga allikas moonutab, kuid eri moonutustest saab kokku enam-vähem hea üldpildi.

Pikem: oluline pole niivõrd konkreetsete meediumite/isikute nimed, kuivõrd põhimõte, et jälgima peab kindlasti nii ametlikku-riiklikku kui opositsioonilist külge. Mõlemad moonutavad pilti, kuid eri suundades.

Sellele lisaks on mõtekas valida endale mingi neutraalne/lokaalne väljund, nt mingi konkreetse oblasti või linnakese ajaleht. Olgu selleks Petseri või Birobidžani kohalik väljaanne, soovitavalt mitu. Nendes pole eriti tsensuuri ja mõnikord leiab värvikaid päris-elulisi detaile, mis panevad suure pildi särama. Jah, enamasti jääb pilguheit nendesse nö tühjaks tööks, kuid õige kiirelt kujuneb välja oma filter, mis võimaldab kogu kohalikust ja vähetähtsast mürast eristada need üksikud lood, mida tasub läbi vaadata.

Kohekindlasti tuleb neile kolmele (ametlik, opositsiooniline ja kohalik) juurde vaadata sõltumatuid majandus-analüütikuid (nt Krutihhin ja Lipsits), politolooge (nt Medvedev, Galjamov ja Šulman), publitsiste (nt Šenderovitš), ironiste (nt Kaplan) jne. Muuseas, ka konspiroloogid ja padupatrioodid tulevad kasuks, kuid neid ma ei hakka isegi näidetena soovitama.

Parim üldise pildi saamiseks on vaadata nö almanahh-tüüpi saateid (nt the Breakfast show), mis ei keskendu ühele teemale pikalt, vaid annavad nö killustiku.

Peamine on aru saada, et enamik neist peegeldavad niikuinii üksteist ja samu teemasid. Täisoriginaalset kontenti pakuvad väga üksikud ja harva, sest geeniuseid on vähe. Kui juba kaks allikat räägivad ühest asjast (nt uuest seadusest, olulisest kõnest, intervjuust vms), siis tasub minna algallika juurde ja päriselt ise läbi lugeda.

Sel moel sõeludes tekivad varem või hiljem nö indikaator-lambikesed või marker-sõnad, mille pinnalt sõeluda välja enda jaoks olulisemad ja usaldusväärsemad allikad.

AI abil uudiste kokkuvõtteid olen proovinud teha, kuid see ei toimi minu jaoks. Nagu ütles üks tark inimene: hea analüütika on täpne ja ilmekas. AI poolt tehtu võib olla täpne, kuid ta pole ilmekas.

See kõik võtab aega, metsikult. Minul vähemalt 5-6 tundi päevas, mõnikord kõvasti rohkem, kuid sellest sünnivad väljundid.

Väiksemad-värvilisemad killud viskan ma oma FB seinale, proovides mitte üle 3-4 päevas panna, et mitte üle koormata. Kindlasti koos allikaga, sest nii on viisakas ja lugeja suhtes lugupidav, nii ei pea nemad aega raiskama allika otsimisele.

Suurematest teemadest ja tekkivatest üldistustest tulevad lehelood ja raadiojutud, mida lõppeks peegeldan oma blogis ja seejärel jällegi FB’s. FB on seni veel eestikeelse auditooriumi jaoks suurim väljund, olgu ta nii vigane ja mõnikord ärritav kui tahes. Kuna ma olen pigem tekstipõhine inimene, siis kõik need uuemad ja noortele sobivamad säutsu-, pildi- ja videopõhised sotsiaalmeediakanalid minu jaoks ei toimi.

Toetusest. Mõni aeg tagasi hakkasin oma (eelkõige autori-) tekstide juurde riputama „Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust“

See ei tulnud kergelt. Parematel aegadel olen toetanud ise võimaluste piires nii üksik-isikuid kui ühendusi, kes minu meelest seda vajasid ja väärisid. Nüüd on ajad muutunud ning südant kõvaks tehes panin ise selle lipukese välja.

Olen saanud nii toetust kui sõimu, enamasti muidugi ükskõiksust. Lugemisnäidikud on mõnikord sadades, mõnikord tuhandetes või koguni kümnetes tuhandetes. Toetusi on laekunud nii ja naa. Üksik pisi-, aga püsiteotaja. Paar enam vähem regulaarset. Üksikud vähe suuremad. Selle kuu sees paarkümmend, eelmisel u 80, üleelmisel rohkem eurosid.

Sandisti ütlejad on mh osundanud, et kuidas ma julgen midagi küsida, kuna olen ise ettevõtja. Minu pisibutiik elab aga paraku samas rütmis mis enamik selle sektori asutusi, st tuleb vaevu ots otsaga kokku. Oma honorarid ja muud tulud olengi suuresti suunanud tolle butiigi püstihoidmisele.

Seega: Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust:

personaalkonto:

EE782200221005150802

Подробности: Lähis-Ida, Jabloko, Ungari

- kolm üksteisest eraldi paiknevat riiki Lähis-Idas sõlmisd omavahelise kaitseliidu. Kui vaadata maakaarti, siis Türgi, Saudi-Araabia ja Pakistan ei oma omavahel kokkupuutepunkti muus mõttes, kui ei nad kõik paiknevad ümber Iraani. Kuna liidu sisuks on kuulutatud üksteise kaitsmine võimalike rünnakute, siis võib oletada, et silmas peetakse võimalikke ründeid Iraani territooriumilt, kuigi nende rünnete taga ei pruugi olla Iraan kui riik, vaid tema territooriumil tegutsevad relvastatud üksused

- VF'is lähenevad "valimised" ei vääriks muidu kuigipalju tähelepanu, kui selleks ettevalmistuse käigus poleks alguses osalemisele lubatud Jabloko mahavõtmine nii palju tähelepanu tõmmanud. Ilmselt osutus marginaalsena mõeldud sõjavastane loosung liiga mõjukaks vene publiku magnetiks ning seega otsustas Kremli sõjakam tiib riske vältida

- Ungaris valitud uus president on üks paljudest muudatustest, mida sealne uus võim teeb, toomaks riiki välja "orbanistlikust" mudelist

Saatejuht Andrei Tšeremin, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa sisepoliitiline kemplus ennustab kurja välispoliitikat

Sümbolite eemaldamine avalikkuse silme alt on alati ideoloogiline tegu. Ükskõik missuguses režiimis, ükskõik missuguse ettekäände toel, asja sisu on alati sama. See võim, kellel on voli otsustada sümbolite nähtavuse üle avalikkuses, demonstreerib kas enda suurust/leplikkust või haprust/rabedust.

Antud juhul on juttu Venemaal sel sügisel toimuvast farsist, mis näeb välja nagu valimised. Umbes samamoodi nagu toimuvad nö valimised kuri-Koreas, Hiinas või muudes „rahvademokraatiates“.

Venemaal on kõikvõimalikud valimised koondatud ühele päevale aastas, tavaliselt septembri kolmandale pühapäevale. Suure riigi ja väga mitmekihiliste valimiste tingimustes on see kontsentreerumine tegelikult üsna mõistlik, selmet et pidada iga nädalavahe nimelt erinevaid, kuid sisult sarnaseid protseduure.

Kohustuslik kooskõlastamine

Kas see toimuv on sisuliselt valimine nii nagu seda mõistavad vabad ühiskonnad? Tahaks küll lajatada, et „muidugi mitte“, kuid nagu alati on siin nüansid.

Üldjoontes pole mitte muhvigi pistmist vabade, võrdsete ja ühetaoliste protseduuridega, mis annaks igal kandideerijale võrdseid lähtetingimusi. Teisest küljest on aga tegu vägagi sisulise ja tõhusaks tuunitud poliit-tehnoloogilise protseduuriga, mis autoritaarsetes riikides asendab vaba konkurentsi.

Venemaa reaaliates tähendab see seda, et iga „valimistele“ lubatud nimekiri ja isik peab olema kooskõlastatud presidendi administratsioonis. See tuhandete ametnike suurune seltskond langetabki otsuseid lähtuvalt enam-vähem ühest ülesandepüstitusest – kas ja kuidas antud tegevus aitab kaasa režiimi stabiilsusele.

Administratiivne vs julgeolekuline sisend

Otsused vajavad aga alati sisendeid. Ühest küljest on antud kontekstis neid sisendeid kaks – puhtalt poliit-tehnoloogiline ja teisalt julgeolekuline tiib administratsioonis ja selle ümber.

Poliit-tehnoloogiline tiib sõtkus „teadaoleva ohu“ pedaali. See tähendab, et Jabloko kui tinglikult liberaalse ja opositsioonilise nimekirja lubamine valimistele on kontrollitud risk. Isegi kui see nimekiri on ennast praegu positsioneerinud kui ainuke tinglikult sõjavastase lipu kandja, korjavad nad eelduse kohaselt paar protsenti häältest ning tõestavad Kremli sõja populaarsust elanikkonna hulgas.

Julgeolekuline tiib aga on oma olemuselt kõigi selliste riskide vastu. Sest et oht on oht ja milleks riskida. Milleks näidata kasvõi teoreetilisele rahulolematusele rohelist tuld. Küsimus pole mingis meeletus lojaalsuses, vaid lihtsalt oma tagumiku kaitsmises – kellele seda jama hiljem vaja on, kui midagi valesti läheb.

Ma võiks nende mõlema tiiva külge õmmelda konkreetseid isikunimesid, kuid see ähmastaks asjatult pilti. Viiks tarbetute vaidlusteni, et „aga too teine inimene on ju tegelikult palju olulisem!“.

Julgeolekuline tiib võtab võimu

Peamine on antud hetkel üldistus. Alguses nö pehme ehk poliit-tehnoloogiline tiib soovitas, et laseme nendel „liberaalidel“ osaleda protsessis. Nüüdseks on aga peale jäänud sõjakam ehk julgeolekuliselt mõtlev tiib, kes ütleb, et ka see väike risk on liiga suur.

Kuna meil ei ole usaldusväärset sotsioloogiat, siis opereerime nende arvudega, mida valdame. Kui tavaliselt Jabloko oleks saanud u 1-5 % häältest, siis praegu eelkõige sõjavastaste noorte toel oleks ta saanud u 9%. See oleks aga näidanud, et nn sõjalise erioperatsiooni toetus elanikkonna hulgas pole nii kõrge kui tahetakse näidata.

Miks see on aga ohtlik laiemas plaanis? Aga seetõttu, et tinglik sõjapistrike seltskond surub ühtlasi ka permanentse Lääne-vastase sõja agendat. See tähendab, et kui nad said punktivõidu üsna vähetähtsas siseriiklikus päevakorras (eemaldades sümboolselt sõjavastase nimekirja), siis tõenäoliselt jätkavad nad ka Kremli välispoliitika suunamist jätkuva sõja suunas.

---

lugu ilmus siin