Vene mõjutustegevuse hall argipäev

"Höö-hööö, einoh mis te mõtlete et Kremlil pole muud teha kui mingites mõtetutes pribaltika väikeriikides sigadusi korraldada, kellele neid ikka vaja?" - umbes sellist naeruvääristavat reaktsiooni kohtab enam kui tihti, kui jutuks on VF vaenutegevus siinkandis. Eriti venekeelses inforuumis või kanalites, milles vastavad kontorid peavad vajalikuks oma sõnumeid levitada.

Tõepoolest, Kreml ei tegele Balti riikidega, ammugi mitte Eesti teemaga eraldi. See on lihtsalt osa laiemast ja sihikindlast, järjepidevast tegevusest. Ning isegi mitte ainult nn lähivälismaaga või suuremate / vaenulikemate sihtriikidega.

Lülitage sisse oma kujutlusvõime ja astuge sisse mõnda sealsesse kontorisse. See näeb välja ja toimib nagu iga teine bürokraatlik masinavärk. Sihuke keskmine ministeerium vms.

Kontor nagu iga teine

Ressursid on eraldatud, eelarved kinnitatud, nüüd on vaja tegeleda enda kasulikkuse tõestamisega ning veelgi suuremate plaanide / rahavajaduste joonistamisega.

Pole üleüldse vahet, kas tegu on päris- või asendustegevusega, prügimajanduse või kultuurivaldkonna kureerimisega. Kontor on kontor ja toimib oma seaduspärade alusel.

Juba teadaolev üldine pilt tuleb jaotada tööplaanideks, leida täideviijad, koostada graafikud, nõuda tagasisidet / aruandlust. Kõik nagu ikka.

Ja peamine on alati jätta muljet, et tegelikult on tööülesandeid niiiii palju, et neid ei jõuta ära täita. Et oleks vaja juurde töötajaid ja palgafondi, masinaid ja vahendeid ja üleüldse - ilma selle kontorita kukuks elu kokku.

Enda vajalikkuse tõestamine

Tunnete juba, kuidas teile kasvab hall ülikond selga ja murekorts kulmude vahele? Vat täpselt samamoodi askeldavad need mõjutustegevuse rindel toimetavad inimsipelgad.

Konkurentsis teiste kontoritega, kes üritavad selgeks teha, et ei noh SEE ametkond on käpardid ja saamatud ning neile eraldatud raha ja muud vahendid tuleks hoopis NEILE anda.

Nii jagataksegi mõjutustegevuse kontoris maailm tsoonideks, määratakse lauaülemad, kellel on omakorda oma alluvad, neil sihtriikides agentuurijuhid ning alumise astme täideviijad.

Nood kõik tõestavad omakorda oma vajalikkust toiteahelas, panevad kirja tegevuskavasid (nt kolm aktiiv-üritust / активное мероприятие kuus, viis kohtumist agentidega, kaks värbamist jne)

Kohapealne initsiatiiv

Ning kui arvate, et see kõik on vaid ühe kontori ülalt alla askeldamine, siis eksite. Alati leidub kohtadel nö tuulenuusutajaid, kes otsivad võimalusi. Et kuskohas oleks mingi võimalik tööots / rahastusvõimalus, mille külge ennast haakida.

Nii et alati on ka neid kohalikke pussakaid, kes lihtsalt rahahimus / seiklusnäljas / ideeliste kaalutluste ajel pakuvad enda teenuseid kõigile, kes on valmis ostma.

Ja kordan, mitte ainult kuskil "mõtetus" lähivälismaa kolkas, vaid ka suurriikides ning isegi näiliselt sõbralikes kohtades. Kui arvate, et vene mõjutuskontorid ei vii läbi tegevus nt Valgevenes, siis eksite.

Ei midagi erilist

Oma liitlaste juures infokogumine ja mõjutustegevuse korraldamine on vähemalt sama oluline kui vaenlase leerides. Ja muuseas, selles pole mitte mingit "vene eripära"

Venemaas pole ka selles mõttes midagi erilist. Mingit erilist "vene hinge" või muud müstikat. Lihtsalt impeeriumil on omad eesmärgid ja sellele pühendatud ressursid, teistel teised. Veidi erinev õigustav retoorika, et milleks seda või teist tegevust on vaja.

Pealegi - andke mulle andeks see võrdlus - kui meil oleks võimalus koguda infot, mõjutada ja kontrollida, siis teeksime ka ise seda. Tõsi küll, oma eesmärkide piires. Ning ilmselt poleks meie huvides naaberrikide allutamine ja "tagasitoomine" enda rüppe.

Aga lõpetuseks ja kokkuvõtteks – lähenege vene mõjutustegevuse mõtestamisele läbi hariliku administratiivse prisma ning kõik muutub palju hallimaks, argisemaks ja vähem dramaatiliseks.

---

lugu ilmus siin

Kremli tagurpidi ühemeheteater

Tavaliselt on ühemeheteatris üks näitleja ja hulk publikut. Kremlis käib asi vastupidi, siin askeldab hoo ja hoolega hunnik omavahel võistlevaid näitlejaid, kelle eesmärk on olla nähtud ainuma vaataja poolt.

Tunnistan kohe üles, et see on lihtsustus, nö kunstiline liialdus. Sultanistlik süsteem ei koosne ainult sultanist. Enamik õukonna omavahelisi hõõrumisi, purelemisi ja konkurentsimänge jääbki sultanile endale nägemata, kuid rivaalitsemise ägedus pole sellest väiksem.

Süsteemi toimimine toimub ikka alati, sõltumata sajandist ja riigist ühe asja pärast. Ressursside pärast. Sultanistlikus, personalistlikus valitsemismudelis on kõige olulisem ressurss Tema Enda tähelepanu.

Ülejäänud seltskond kasutab kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid, tõmbamaks konkurentidel vaipa alt ära ja saamaks endale kõrgemat asendit selles idamaiselt keerulises hierarhias. Õiguses pääseda esimesena audientsile ning seeläbi armulisemaid otsuseid enda kasuks.

Moldova episood

Praegusel Venemaal on „lähivälismaa“ kontrollimine lihtsalt üks tööriist, olemaks oluline presidendi administratsiooni hiiglaslikus ussipesas. Sest nii nagu inim-õukond teeb kuninga, nii kontrollitav satelliit- või sõltlas-riikide võrgustik teeb riigist impeeriumi. Argisest Moskooviast üleva Vene impeeriumi.

Eelmisel aastal loodi presidendi administratsiooni juurde Strateegilise koostöö ja partnerluse valitsus, mille pealikuks on Sergei Kirienko. See ei tekkinud muidugi tühja koha peale, kuid eelneva inimeste, institutsioonide ja ideede rägastiku kirjeldamine viiks meid liiga sügavale õukondlikku sohu.

Uus struktuur peaks varasemast paremini kontrollima lähivälismaad, mille osas on olnud ridamisi läbikukkumisi. Üks ammune sihtmärk, mille osas on korduvalt samuti kõrbetud, on Moldova. Endine impeeriumi osa, mis ilmutab sobimatult jonnakat euroopa-meelsust.

Nüüd otsustati seda meelsust rünnata läbi peamise euroopasse viiva partneri, Rumeenia kaudu. Selle parlamendi alamkojast õnnestus venemeelsete jõudue poolt vargsi läbi viia Moldova ja Rumeenia „kiirkorras ühendamise“ algatus. See peaks teoreetiliselt panema kihama kõik need jõud, kes Rumeenia poolt allaneelamist vastustavad, sh Trandniestria ja Gagauusia.

Lõuna-Osseetia episood

Teine näide on Vene ametlikule välispiirile lähedasest nn Lõuna-Osseetia nimelisest moodustisest, Gruusia küljest äranäpistatud Tshinvali regioonist. Selles piirkonnas plaaniti korraldada Krimmi „referendumiga“ sarnane lavastus, mis pidanuks viima Lõuna- ja Põhja-Osseetia ühendamiseni. Sisuliselt aga sooviavalduseni liituda Venemaaga. Sest no jällegi – Impeeriumi ülevust näitab see, kui uued alad soovivad sellega liituda.

Muuseas, ka selles näitemängus üritatakse tegelikult kopeerida Lääne ühendusi, mille liikmeks pürivad nt nii Moldova, Ukraina kui nüüd ka Armeenia. Gruusia õnnestus Moskval vähemalt ajutiselt tagasi tõmmata, nüüd võib tema küljest uuesti tükke ampsata.

Lõuna-Osseetia senine pealik „astus omal soovil“ ametist tagasi, kuna ta kutsuti Puutini enda nõunikuks. Põhja-Osseetiast toimetati kiirkorras ja veidi rapsides asemele uus tegelane, kes peaks referendumi-mängu lõpuni viima. Ei ühe ega teise nimi pole oluline, märkimist väärib ehk vaid see, et uus on vene kodanik, samamoodi nagu ida-Ukrainasse viidi vene kodanikke „DNR/LNR“ mänge korraldama.

Tundub, et nii Moldova kui Lõuna-Osseetia episoodid on tühised. Need ju ei too kaasa vene rahva vaimustuse tõusu või muutusi suurtes geostrateegilistes mängudes. Kuid see toobki meid tagasi selle loo alguses mainitud ühemeheteatri juurde. Need väikesed sammud on mõeldud, etendamaks tulemuslikkust ja vajalikkust Tema Enda jaoks kitsamalt ja presidendi administratsiooni jaoks laiemalt.

---

lugu ilmus siin

Krimm kui ilma käepidemeta kohver

Krimm oli Ukraina valduses kui ilma käepidemeta kohver. Sihuke raske jurakas, mille käeshoidmine oli keeruline ja kohmakas ning mille enda ligi hoidmisega Kiiev eriti ka ei tegelenud.

Nii polegi imestada, et röövlist naaber selle ära virutas. Ülbelt irvitades ja teatades, et „see polnud minu käsi, mis seda tegi“. Ja et „kohver ise tahtis tulla“

Muuseas – selles oli Moskval ka suuresti õigus, toonased sotsioloogilised uuringud näitasid, et 85% „kohvri“ asukatest olid venekeelsed ning suuresti ka venemeelsed. See kohalike elanike soov oli muidugi viimane asi, mis Kremli meeskonda huvitas, Krimmi oli vaja lihtsalt väga nähtava osana impeeriumi taastamise projektis.

Ideoloogiline sõda

Krimmi kaaperdamine oli osa nn Novorossija ehitamisest, mis on suuresti idee-põhine, ideoloogilne või kui soovite, siis suisa ususõja laadne fenomen. Jah, selle taga on muidugi ka väga selgeid ning isiklikke majandushuve, lisaks laiem geostrateegiline ja sõjaline kalkulatsioon, kuid peamine on ikkagi idee.

Umbes samamoodi nagu Iraanis ollakse võimu kaaperdanud äärmuslike usuvägilaste hulgas veendunud, et Iisraeli ei tohi eksisteerida, sest tegu on Suure Saatana ehk USA käepikendusega nö pühal maal. Nii ka Venemaal võimu kaaperdanud äärmuslased-kagebiidid püstitasid idee, et Ukrainat kui riiki ei tohi eksisteerida, sest USA ehitab sel moel platsdarmi Venemaale kallaletungimiseks.

Muuseas, see sarnasus ka seletab, miks Venemaa riiklik-propagandistlikusse uuskeelepruuki on siginenud sõna „satanism“, millega nad oma sõnul sõdivad. Õõnes-religioosse Venemaa tingimustes kõlab see muidugi totakalt, kuid ainult nende jaoks, kes seda ideoloogilist jura kriitiliselt hindavad.

Tagurpidi kohver

Aga tulles tagasi selle kohvri-analoogia juurde, siis praegu üritab Ukraina teha Krimmist taas ilma käepidemeta, võimalikult ebamugavat jurakat, mida Moskval on äärmiselt keeruline kanda. Nii maismaasild piki Aasovi mere rannikut kui ka Venemaa au ja uhkusena esitletud Kertši sild on muutunud pudedaks.

Üsna täpselt 20 aastat tagasi kirjutasin loo nimega „Krimm – Ukraina püssirohutünn“ (PM; 30.juuni 2006), mis paraku osutus üsna prohvetlikuks. Ukraina ei suutnud tookord Moskva survet tõkestada ning Krimm koos osa Ukraina mandrialaga võeti moskoviitide poolt sõjalise jõu abil üle.

Praegu on tehnoloogiline areng selle sõja dünaamikat muutnud. Sevastoopol kui Venemaa mereväe uhkus on lakanud sellena toimimast. Sisuline blokaad on muutnud poolsaare enam-vähem saareks.

Venemaast Moskooviaks

Oletame, et Ukrainal õnnestub muuta Krimmi-nimelise imperiaalse uhkuse kohvri kandmise niivõrd valusaks, et Moskoovia laseb sellest lahti. Kasutan mõistet Moskoovia teadlikult, sest Moskooviast sai Venemaa läbi impeeriumi staatuse omandamist. Seda protsessi võib vaadelda u 170-aastase perioodina alates Ivan Julmast kuni Peeter I’ni, kellest viimane alles 1721 kuulutas oma riigi Vene impeeriumiks.

Muuseaks, selleks kaaperdati mitte ainult territooriume, vaid ka Kievski Rus’ nimi, aga see vaid detail illustreerimaks, kui eluliselt olulisena tundub impeeriumi-ihalejate jaoks Ukraina kui iseseisva üksuse likvideerimine. Sest ilma selleta on Venemaa taaskord muutumas vaid Moskooviaks.

Aga lõpetame selle loo veelkordse kohvri-akordiga. Oletame, et Ukrainal õnnestub see kohver taaskord endale saada. Aga justnimelt, kas Kiiev saab ta enda kätte, kuidas ta kasvatab sinna külge selle käepideme, kui isegi nt Saksamaa pole majandusliku supervõimuna suutnud ületada riigi taasühendamise valu ja vaeva?

---

lugu ilmus siin

Armeenia ja Gruusia erinevad teekonnad

On üllatav, kuidas sarnased olud ja lähteandmed võivad anda erinevad tulemused. Väljastpoolt vaatajatena me tihtilugu anname mingitele regioonidele üldistavaid hinnanguid stiilis – kõik need Kesk-Aasia või Ladina-Ameerika on ühtemoodi, eksole ju, teame-teame.

Hetkel on aga Armeenia ja Gruusia tegemas sellist rollivahetus-mängu, et vaata ja imesta. Ühtemoodi NSVL’ist lahku löönuna on nad mõlemad üritanud erineval moel ja edukusega käsitleda endisest impeeriumisüdamest – Venemaalt – lähtunud survet, kes mõistagi tahaks kontrollida kogu Kaukaasiat. Lõppeks on ju Kaukaasia sõjad üks Vene impeeriumi laienemise ja enesekindluse tõusu lugusid alates XVIII sajandist.

Kuid jätame selle kauge ajaloo kõrvale, sest hetkel annavad Armeenias toimunud protsessid justkui pikalt väljakujunenud tasakaalule sootuks uue dünaamika.

Näiliselt sarnased arengud

Gruusia ja Armeenia on mõlemad läbi teinud poliitikamuudatuse, mis on algselt sügavalt ärritanud Moskvat nii persoonide kui veelgi enam poliitiliste protsesside tasandil.

Mihheil Saakašvili ja Nikol Pašinjani lood on mitmeti sarnased, ehkki väikese ajalise nihkega. Mõlemad tulid võimule Moskvale hirmutavas „värviliste revolutsioonide“ võtmes, rahva poolt tagan-tõugatuna. Mõlemad liidrid elasid üle kaotuse sõjas – üks Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, teine Artsahhis ehk Mägi-Karabahhias.

Kuid midagi läks selles protsessis ikkagi märkimisväärselt teisiti, kuna Gruusia alguses küll eemaldus järsult Venemaast, aga seejärel libises tagasi, Armeenia aga jätkab aeglaselt alanud, kuid nüüd üha kiirenevat eemaldumist Moskvast.

Persoonide kaudu asjade seletamine on minu meelest alati eksitav, kuna jätab liiga suure võimaluse vaadata mööda poliitilistest mudelitest, mis on mulle kui politoloogile palju kõnekamad. Mõistagi on iga võimutipule sattunud inimene ka oma personaalsete omadustega kindlasti ka pisikese templi jätnud, kuid subjektiivse ja objektiivse skaala puhul eelistan mina alati vaadelda viimast.

Gruusia 2003.a Rooside revolutsiooni järel alustati Gruusias järsku intitutsionaalset reformi, mis lõi võimaluse kiireteks muutusteks. Mida järsemad on muudatused, seda suuremad on aga ka valuhood ühiskondlikes liigestes ja loomulik soov naaseda eelnevasse, nüüd juba „normaalsemana“ tunduvasse olukorda – vaatamata sellele, et veel hetk tagasi sooviti sellest eelnevast vabaneda. Saakašvili seadis sisse jäigalt hierarhilise, tsentraliseeritud valitsusmudeli, mille kasutas ära Venemaa poole vaatav osa Gruusia eliidist, murdes üle põlve nii omaenda riigi põhiseaduse kui näiliselt tekkinud Venemaa-suunalise tõrkerefleksi.

Sisuliselt erinev võimuarhitektuur

Armeenias juhtus oma revolutsioon 15 aastat hiljem, 2018.a, mil Velvetrevolutsiooni käigus sai riigi sisuliseks liidriks Nikol Pašinjan. Erinevalt naaberriigist on Armeenia vältinud järske institustionaalseid raputusi ning Pašinjan pole kunagi ilmutanud autoritaarse isevalitseja tunnuseid. Ta säilitab populismi piiri peal balansseerivat suhtumist oma elanikkonda, kasutades mh ülimalt oskuslikult ära sotsiaalmeediat, näidates ennast mitte võimuri, vaid lihtsa mehena.

Täiesti hämmastav on see, kuidas ta suutis oma rahvale maha müüa Karabahhia kaotuse ning isegi lähenemise kahe näiliselt lootusetu vaenlasega – Aserbaidžan ja Türgi. Veelgi enam, esitleda ennast „vähemana kahest halvast“, mille vahel valida – kas konflikt oma vahetute naabritega või lootus eluolu normaliseerumisele. Aga peamine, et vastupidiselt Gruusiale on ta kõike seda teinud mitte raksuvalt tsentraliseerivas, vaid vastupidi, väga pehmes ja delikaatses võtmes (mis mõistagi ärritab paljusid, kuid pole nii valus).

Muidugi ei saa välistada, et Armeenia ja Gruusia erinevad kursid – esimese kaugenemine Venemaast ja teise lähenemine Moskvale on kõigest episood. Lõppeks algas Gruusia eksperiment kõvasti varem nii selle kogemuse kandmine Armeeniale on veidi ennatlik. Aga mis on selle loo politoloogiline moraal – kõvakäelise ja jäiga juhtimismudeli juurutamine on üks ohtlik tegevus, kuna selle poolt sissetallatud rajale võib astuda hõlpsalt mõni ebameeldiv jõud.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Ukraina, Moldova, Ungari

(Saade oli eetris 17.juunil) Löök Kiievi keskse kiriku pihta on umbes samasuguse sümboolse väärtusega nagu oli 9/11 löök kaksiktornide pihta - sõjalist mõtet on selles vähe, kuid muudab palju imagoloogilises mõttes. Kõnekas on ka detail, et VF poole reaktsioon - enesekaitseline vale aegunud Patriot raketi kohta - ilmus koheselt, st see oli juba ette valmis.

Teistpidi sümboolsusega on Ukraina ja Moldovaga alustatud EL'iga liitumise läbirääkimised. Kiirelt ja kindlalt ei muutu sellest midagi, kuid sedasi signaliseerib Brüssel, näitamaks et ta pole vene jõhkrale survele vaatamata neid riike nö maha kandnud.

Ungaris toimub kiht-kihi haaval nö orbanismi lammutamine, mh selle läbi et piirati peaministri ametiaega kahe tsükliga - ilmselt kindlustades riiki sellesama Orbani naasemise eest ametisse

Kõigest sellest sai räägitud R4 saates "Подробности", saatejuht Andrei Titov ja kõnelemas Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Mordorist Kuku raadios

Esmaspäeva öösel tabas Venemaa õhulöök Ukraina kõige pühamat paika, peaaegu tuhandeaastase ajalooga Kiievi kloostrikompleksi Petšerski lavrat ja seal asuvat Uspenski katedraali. Tahaks loota, et sellel on miljonitele õigeusklikele inimestele maailmas ja ka Venemaal mõju?

Usuasjadest ei tea ma suurt midagi, kuid toimuv on ususõda hoopis muus plaanis - kes on otsustanud uskuda Kremli sõnumeid, usub ka nüüd, et see polnud Venemaa süü.

Ukraina taotleb nüüd, et see rünnak mõistetakse hukka konkreetse sõjakuriteona ja loodab selleks saada abi ÜRO Julgeolekunõukogust, Euroopa Nõukogust ja ka kultuuripärandi kaitseorganisatsioonilt UNESCO. Muidugi mõjutab see Venemaa mainet rahvusvaheliselt aga ilmselt endiselt ei mõjuta Putini režiimi Venemaal?

Ma loodan et enim see mõjutab Ukraina liitlasi andma abi Ukraina õhutõrje üles ehitamiseks

Ukraina edu Venemaa tagalas on märgata meil ja tuntav Venemaal. Annekteeritud Krimmis ei ole juba mitu suve tavapärasel hulgal turiste, poode pannakse kinni ja nüüd on ka põhjalik bensiinipuudus. Kas võib väita, et Krimm on isolatsioonis?

Ükski isolatsioon ei ole täielik, isegi Kuuba või PõhjaKorea pole seda, aga selle isolatsiooni määra saab suurendada. Tuleb tunnistada, et ei ole efektiivsemat meetodit kui sõjalised „sanktsioonid“

Venemaal on 90 regiooni, millel on oma eelarve, nagu meil kohalikel omavalitsustel. Venemaa kontrollikoda avaldas hiljuti andmed, mille kohaselt on neist 56 eelarve juba defitsiidis, agressioonisõja alguses viis aastat tagasi oli selliseid regioone 6. Putin peab Venemaa majandusega üsna pea midagi ette võtma?

Eelarvetasakaal ja eelarve distsipliin. Enamik regioone on niikuinii doteeritavad, mittedoteeritavaid on vaid 24, nüüd lihtsalt pole enam ka doteerimseks piisavalt. Ja selles mõttes on asi veelgi hullem, et nüüd lubatakse regioonidel mitte järgida juba vastuvõetud eelarveid, kulutada nt sotsiaalkuludeks mõeldud summasid sõjalisteks väljamakseteks

Ööl vastu teisipäeva korraldas Ukraina taas eduka droonirünnaku Moskvale ja tabas ka Venemaa pealinna üht suuremat naftatöötlemistehast. Suituspilvi ja leeke Kremli punkris näha ei ole, kuid igapäevased ettekanded jõuavad tema lauale küll. Kas ta ignoreerib neid?

Väidetavalt ei ole neid halbu uudiseid näha ka nendest uudistest, mida tehakse spetsiaalselt Putini jaoks.

Arvan siiski, et ta ei ignoreeri, järgnevad mingid poliitilised kaadriotsused ja ilmselt veelgi enam tugevdatakse Moskva kaitset, seda eelkõige teiste regioonide arvelt. Aga Putini jaoks on see siiski vaid detail, mis ei muuda ära tema peas olevat valmisolekut pidada sõda kuni „võiduka lõpuni“, mida iganes see ka ei tähenda

Tuntud Venemaa teleajakirjanik, praegu Šveitsis poliitilises varjupaigas elav Dmitri Skorobutov, rääkis hiljuti, kuidas peamine telekanal Rossija-1 koostab juba üle kümne aasta Putini jaoks eraldi uudistesaateid, mis maalivad tegelikkusest ilusama pildi. Hakka või uskuma, et Venemaa diktaator tahabki sellises mullis elada?

See on pigem õukonna enesekaitse, sest keegi ei taha olla halbade uudiste tooja. Enamik neist mõtetest / hirmudest jne, mida me omistame Putinile, on tegelikult tema õukonna tegevuste peegeldus

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viimastel nädalatel korduvalt teinud Putinile ettepaneku silmast silma kohtuda mõnes neutraalses riigis. Esmaspäeval tegi ta ettepaneku kohtuda Prantsusmaal juhtivate tööstusriikide G-7 tippkohtumise raames. Putin eirab neid ettepanekuid ja Zelenskõi teab seda. Need ettepanekud on ka Kiievi poolt tegelikult infooperatsioon?

Hetkel on see initsiatiiv Kiievi käes ning puhas win-win olukord. Ettepaneku tegemine on nende jaoks positiivne ja Putini keeldumine on samuti positiivne

Mõjukas väljaanne Politico kirjutas mitmele Euroopa kõrgele ametnikule viidates, et nad kardavad president Donald Trumpi aktiivset naasmist Ukraina protsessi, kui rahulepingust Iraaniga peaks asja saama. Nad kardavad, et Trump hakkab Venemaa sanktsioneerimist ja Ukraina toetamist kuidagi mõjutama. Isegi Trump ei saa ju Euroopat sellest protsessist kõrvale jätta?

Euroopa pole enam nii lihtsalt kõrvale jäetav, kuna ta on muuutunud mitte ainult rahadoonoriks, vaid ka hakanud tegelema kaitsetehnika ühistootmisega Ukrainas

Trump peaks ju piinlikust tundma, tema lubadus see sõda lõpetada on muutunud rahvusvaheliseks anekdoodiks. Aga mingeid oma asju ta Putiniga ajab, pidas oma 80 juubelil temaga pika telefonikõne. Miks on Putin Trumpile oluline?

Trump ja piinlikkus ei mahu ühte lausesse. Trump tunneb üldse poolehoidu "tugevate" vastu, konkreetselt Putini puhul aga loodab ta siiani hoida Venemaad kaugemal Hiinast

---

kõigest sellest sai räägitud Kuku raadios, saatejuhtideks Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Miks nafta on parem sihtmärk kui gaas?

Igaüks, kes jälgib kasvõi veerand silmaga seda, kuidas Ukraina vastab Venemaa agressioonisõjale, on näinud ridamisi rünnakuid vene nafta-taristu vastu. Sel moel saavutab Ukraina kahte eesmärki – materiaalset ja informatsioonilist kahju Venemaale ning pole üleüldse selge, kumb on tänapäevases maailmas olulisem.

Tulekuma ja suitsusambad on miski, mis tõmbab juba alateadlikul, ürgaegadest tuleva kollektiivse mälu / ohutunnetuse tasandil tähelepanu. Ei ole kindlamat meetodit, panemaks tänast inimest toimima info-agendina, kui tuua ta lähikonda mingi lõõmav õnnetus.

Telefonikaamerast rändavad need kaadrid sotsiaalmeediasse ning iga sellise postituse kaudu mureneb kujutelm Venemaa kõikvõimsusest. Ükskõik missuguse sõnumiga postitajad neid kaadreid ka ei saadaks, kuipalju ka ei kiruks ja ei kurvastaks, on sisuliselt pildi-allkiri järgmine: „ka seda objekti ei suudetud kaitsta“

Aga gaas?

Kuid natukesegi laiema pilguga ringi vaadates peab varem või hiljem tekkima küsimus – aga miks samasuguse või ligilähedasegi innukusega ei kahjustata gaasitrasse / pumbajaamu / vedeldamisvõimsusi?

Kui jätta kõrvale Läänemere põhjas kulgenud Nord Stream 2 nimelise torustiku kahjustamist segastel asjaoludel, siis pole ju midagi muud sellest valdkonnast kuulda? Peaks ju gaasitrasside ründamine olema sama jõukohane ning saavutatavad eesmärgid – materiaalne ja informatsiooniline kahju võrdväärsed?

Ühe magusaima sihtmärgi – nn Jamali risti – ründamise võimalusest-vajadusest on räägitud ka Ukraina enda allikate sõnul päris pikalt. Tegemist on 17 gaasitrassi ristmikuga, läbi mille kulgeb u 85% vene gaasist. See konkreetne objekt jääb küll Ukrainast väga kaugele – Kiievist võetuna u 4000 km – kuid praeguste arengute juures pole ka siin midagi ületamatut.

Kolm põhjust

Esimene põhjus, mida välja tuuakse, on see, et maagaas pole otseselt sõjaline, vaid pigem tsiviil-kasutuses olev tooraine. Gaasi peal ei sõida ei lennukid ega tankid. Kuid samas – maagaas on ülioluline lähtematerjal lõhkeainete tootmisel. Pealegi – sellest toodetakse u 45% vene elektrienergiast ning selle võimekuse lõhkumine oleks vägagi võrdmärgine Moskva agressiooni kontekstis.

Teiseks rahaline aspekt. Venemaa väliskaubanduses ehk siis raha toomises sõjamasina käigushoidmiseks on nafta kordades olulisem komponent. Naftamüük annab siin 85% ja gaas ainult 15% tuludest.

Kolmandaks ja kahjuks küünilis-pragmaatiliselt kõlavaks momendiks on Ukraina ja Euroopa sõltuvus vene gaasist. Ehkki Euroopa Liit on püstitanu ülesandeks loobuda vene gaasist aastaks 2027, jätkuvad praegu nii selle sisseost kui ka transiit läbi Ukraina.

Kõik see on mõistagi vaid minupoolne tõlgendus, et miks vene gaasitaristu on seni jäänud suhteliselt puutumatuks. Loodan väga, et küünilised seletused jäävad ebaoluliseks ning et kättemaks Moskva kuritahtlike rünnete eest vaba maailma pihta jõuab ka gaasisektorini.

---

lugu ilmus siin