Katk ja poliitika

Kas katkust on võimalik kirjutada politoloogilise prisma läbi? On ikka. Viroloog ma pole, meditsiinist tean üldse niipalju kui keskmine patsient ikka, aga Siberi nö katkujuhtumi kajamise kohta poliitilistes protsessides oskan ikka midagi öelda.

Miks „nö katk“ – sest no vaata ega me ju täpselt ei tea, mis oli selles ampullis, mille väidetavalt pillas põrandale hooletu laborant, kellest sai indeks-patsient, kes hiljem haiglas suri. Ja kelle tõttu on nüüd paarsada inimest karantiinis. Koos nendega ka kogu regioon. Ja koos sellega tinglikult ka kogu Venemaa.

„Annuška oli juba õli trammirööbastele pillanud“ – niimoodi algas sündmuste ahel, milles edasine asjade kulg oli tolle hooletu koduabilise kohmakuse poolt ette määratud. Selle tänane versioon kõlab siis „Darjuška oli juba katseklaasi põrandale pillanud“ (Darja Šipilova Irkutsi instituudist). Kuid jätkem lüürika kõrvale, asume poliitika kallale.

Enne pandeemiat oleks ilmselt asi tähelepanuta jäänud, nüüd aga lendas pisike infokilluke suurde ja ahnelt kõikevõimendavasse ventilaatorisse.

Sisemine infopoliitiline protsess

Siseriiklikult oli vene riigi reaktsioon etteaimatavalt vaikimisse sulgumine. Kui mingit sündmust pole nende eriteenistused ise ette valmistanud, siis on see vene riigi tüüpiline reaktsioon.

Meenutagem kasvõi Tšernobõli juhtumit, kus kogu NSVL riigimeedia vaikis nagu sukk, samal ajal kui rahvusvahelne üldsus oli juba infoleketest tagajalgadel. Või Kurski allveelaeva juhtum. Või veel kümned ja sajad juhtumid, kus riik, eelkõige oma juhtkonna tasemel on vait, sest ei taha ennast negatiivsete uudistega siduda. Ei taha jätta muljet, et midagi juhtub väljapool riigi kontrolli.

Vastupidised näited, kui vene riik väga hästi teab, et midagi peab toimuma, siis on infopadrunid juba aegsasti rauas ja mõnikord tulistatakse nad välja isegi ennem päriselus toimuvat. Nii näiteks oli 2022.a veebruaris riiklikele infoagentuuridele juba kätte jagatu tekstid Ukraina langemise ja „uue reaalsuse“ tekkimise kohta ning need läksid lendu, ootamata ära selgust, et Ukraina ei kavatse alla anda.

Selle infovaakumi tingimustes hakkavad koheselt punguma vandenõuteooriad ja muud „alternatiivsed tõed“, millele leidub alati ahneid kuulajaid. Nii olen kohanud seletust, mille kohaselt pidi välja kuulutatam „uus pandeemia“, mille kattevarjus hakkavad Venemaa, USA ja Hiina omavahel maailma ümber jagama. Et olla käimas varjatud „suur kokkulepe“, mida tõestavat muuhulgas CIA pealiku ootamatu ja seletamatu visiit Moskvasse.

Rahvusvaheline reaktsioon

Siberiga piirnevad Kesk-Aasia riigid on juba teatanud piiride tinglikust lukkupanemisest, Venemaalt saabujate põhjalikumast monitoorimisest ning teatanud vajadusel võtta kasutusele karmimad meetodid võimaliku haiguspuhangu leviku vältimiseks.

Sellest palju kõlavam on olnud maailmameedia keskpunktiks pürgiva Donald Trumpi avaldus USA valmisoleku kohta Venemaale appi tulla. Arvan isiklikult et seekord pole siiski tegu tähelepanusõltlasest mehe soologa, vaid tema kaudu üritavad USA luureringkonnad survestada oma vene kolleege, et nood jagaks infot toimunu kohta.

Selles kotekstis võiks veel rääkida ka Venemaa regionaalpoliitilistest eripäradest, Moskva-Siberi erisuhetest jne, kuid protsess on veel toores ning tõenäoliselt tekib põhjuseid selle kõige juurde veel tagasi tulla.

Igatahes üks on selge – analoogid väidetavalt ühest Hiina laborist putku pannud korona-pandeemiaga on liiga ilmsed, et poliitilised protsessid sellest mõjutamata jääksid.

---

lugu ilmus siin

Kuku Sihikus: olukorrast Mordoris

Venemaa diktaatoril Vladimir Putinil on täna 74 sünnipäev. Eelmisel aastal näitas Putin ennast sünnipäeval oma kodulinnas Peterburis, käis Peeter-Pauli kindluses ja pani lillekimbu Peeter I hauale. Oli rahva ees ja fotoaparaatide ees. Seekord teateid tema ilmumisest sünnipäeval avalikkuse ette ei ole?

Ei ole näha olnud, pigem on teated selle kohta, et tegeleb tavaliste tööasjadega, telefonikõnedega jne, mille hulgas lihtsalt võtab vastu ka õnnitlusi. Nagu Peskov seda sõnastas – „nagu tavaline inimene“, et peamised on lähedaste õnnesoovid. Aga muidu valmistub kohtumisteks, et tulemas on SRÜ summit ja kohtumine Hiina liidriga jne

Kui tähtis on Venemaa elanikele nende valitseja sünnipäev? Sest 20 aasta möödumist ajakirjanik Anna Politkovskaja mõrvast ju avalikult tähistada ei lubata?

Normaalses ühiskonnas ei ole see oluline. Kas meie kuulajad või stuudiosviibijad teavad käigu pealt öelda, millal on meie presidendi sünnipäev või kas nad seda tähistavad?

Nii et selles mõttes on vene ühiskond üsna normaalne, et nad ei tähista seda päeva rohkem, kui sõltlastel seda vaja.

Venemaal Siberis suri mõne päeva eest kopsukatku noor laboritöötaja, kes tegi kogemata katki baktereid sisaldanud katseklaasi, mitusada temaga suhelnud inimest pandi igaks juhuks karantiini. Venemaa on selle juhtumi avamisel olnud väga ettevaatlik. Kas nad kardavad mingisugust paanikat?

See on vene võimude tavapärane reaktsioon – vastata erakordsele olukorrale vaikimisega, tuletage meelde kasvõi Tšernobõli sündmusi või allveelaev Kurski uppumist vms. Kohe ja kõlavalt nad reageerivad ainult siis, kui on sündmuse ise ette valmistanud, siis võib mõnikord reaktsioonina mõeldud vastus ilmuda kogemata juba enne sündmust – nt teated 2022.a veebruaris Ukraina alistumise ja „uue maailmakorra sündmise“ kohta.

Vaikimine aga sünnitab tänases somes kuulujutte ja konspiroloogiat, nt olen näinud mõttekäiku, et uut katkupuhangut ja pandeemiat kasutatakse selleks, et selle kattevarjus lõpetada ära SVO, et mitte tunnistada oma kaotust jne

Muidugi on kõigega alati ja hästi kursis Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, kes lubas Venemaad katkuhirmuga toime tulemisel aidata. Mil moel puutub üks katkujuhtum Trumpi? See on ju pigem poliitiline sõnum, et ta on valmis häda korral Venemaale appi minema ja see on katkujuhtumist palju tõsisem?

See on muuseas sellesama konspiroloogilise seletuse võtme-element, et „näete Trumpi reaktsioon tõestab, et on tehtud mingi uus kokkulepe Venemaa, USA ja Hiina vahel, kes uue pandeemia tingimustes hakkavad maailma ümber jagama. Ja et selle tõestuseks oli John Ratcliffe’i visiit Moskvasse, mis valmistas seda kõike ette.

Aga tegelikult ma arvan, et see pole Trumpi personaalne soolo, vaid USA luureametkondade surve, kes soovivad saada rohkem infot toimuva kohta ning survestavad selleks Trumpi kaudu vene kolleege olemaks koostööaltimad

Kirjutasite hiljuti kommentaari sellest, kuidas Lääne meedias ja meie ajakirjanduses on viitega teiste riikide väljaannetele üha rohkem pealkirju Venemaa võimalikust soovist testida Euroopa riikide tugevust ja reageerimisvõimet. Ma usun, et Eestis see enam kedagi ei eruta, meie oleme selliste pealkirjadega harjunud?

Võimaliku ohu suhtes erutumine on normaalne, alateadlik käitumine. Küsimus on lihtsalt selles, et mida me selle sisendiga peale hakkame, kas laseme ennast hirmul paralüseerida, anname ette alla või näitame üles piisavalt kaitsetahet

Muidugi võib soovida selle kõige taustal näha Venemee teadlikku mõjutustegevust kuni väideteni võtta kontrolli alla näiteks Suwalki koridor, aga see mõju on ju pigem Euroopat ja NATO-t ühendav ja riikide kaitsetahet suurendav. Seega vastupidine Moskva soovile külvata hirmu ja ebakindlust?

Loomulikult on see teadlik mõjutustegevus, kuna see on kõige odavam ja seega tõhusam. Sellel põhineb suur osa mitte ainult inimeste, vaid ka loomaliikide käitumisest – jätta endast suuremat, tugevamat ja ohtlikumat muljet.

Kas see on aga Euroopat ja NATO’t ühendav? Nii ja naa, vastavate ühenduste poliitilise retoorika tasemel muidugi. No näiteks NATO esindajad ei saa ju väita põhimõtteliselt vastupidist, rääkida et ühendus võib esimese ohu korral laguneda.

Küll on aga palju neid poliitilisi jõude, mis kasutavad absoluutselt universaalset vastandumistaktikat ja koguvad seeläbi protestihääli. Et kui „peavool“ ja valitsevad poliitilised jõud räägivad et A on hea, siis protestihäälte püüdjad peavad ju lihtsalt kohustuslikus korras ütlema, et A on halb. Noh ja asjaolude kokkulangmemisel võivad needsamad vastandujad saada võimule ning siis kas nad peavad ise samastuma „peavooluga“ või viima oma poliitilised lubadused ellu. Nii et lõpptulemus on teadmata, me keegi ei tea tulevikku

Pigem on oht selles, et mitmete riikide valimistel on edukad Venemaa suhtes neutraalsed või isegi agressorit vaikides heaks kiitvad erakonnad – AfD edu Saksamaal ja kasvõi Läti parlamendivalimistel kolmanda koha saanud Suveräänne Võim/Uuslätlased. Kaudselt on see Venemaa mõju, aga võib-olla hoopis rohkem valijate väsimus aastaid kuuldud Venemaa tulutust hukkamõistust?

Sellel protsessil pole ainult ühte sisendit. Venemaa mõjutustegevus pole kunagi päris viljatu – sellel on alati kuulajaid ja võimendajaid. Ühiskonna väsimus mitte ainult hukkamõistust, vaid ka hirmust on samamoodi arusaadav. Soov et „kõik see jama saaks läbi“ ja naaseda nö normaalse elu juurde on ju absoluutselt mõistetav.

See kõik käib lainetena. 1960-70’tel elati ka suure sõja hirmus, 80’tel hakkas pinge langema, sajandivahetuse ajal tekkis naiivne illusioon et kõik ongi hästi ja nii jääb igavesti. Ei jäänud! Aga praeguste jamade suhtes õnneks kehtib see tsüklilisus samamoodi, ka see läheb üle :)

Talv on ees ja see on raske Ukrainale, aga üha raskem ka Venemaale. Võib-olla jätab Putin 9. mai paraadi taas ära, aga mitte droonirünnakute hirmust või katku tõttu vaid seepärast, et võitu pole nagu mõtet tähistada ja meenutada?

Riik püsib rituaalidel. Kui neid enam ei tähistata, siis lakkab ka see riik ühel või teisel moel, kas lagunemise kaudu või mingi sügava muutumise läbi

Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist aastatel 1991–1994 Moskvas Punasel väljakul traditsioonilisi suuri sõjaväeparaade ei korraldatud. Selle asemel 1992. aasta toimus koguni rahuparaad (Peace Parade): 1992. aastal korraldati Moskvas relvade ja tankide asemel "rahumarss". Sellest võtsid osa Teise maailmasõja veteranid nii endistest nõukogude liiduvabariikidest kui ka USA-st, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Itaaliast.

Nii et kui paraad hakkab ära jääma, siis on kõik hästi :)

---

küsisid Ainar Ruusaar jaTimo Tarve, vastas Karmo Tüür, saade järekuulatav siit

Venemaa müüb meile meie oma hirmu

„Venemaa võib juba lähiajal hakata Euroopa riikide tugevust testima, ilma otseselt kallale tungimata“ – umbes selliseid pealkirju või mõtteid on kohanud ilmselt igaüks, kes vaevub meediat jälgima. Eriti veel seda va sotsiaalmeediat, kus vastavasisulisse kajakambrisse sattudes võib suisa hulluks minna.

Hirm on meie liitlane ja vaenlane. Hirm kui ettevaatlikkuse poolvend on aidanud meil bioloogilise liigina ellu jääda. Igaks juhuks iga krõbina peale verre purstatav adrenaliin aitab loomal pageda ja linnul lenda vurtsatada, meie pole selles mõttes erand. Kuid hirm võib mõjuda ka pärssijana, kus peale peitupugemise või pagemise muud pähe ei tulegi.

Hea kamraad küsis hiljuti, et kas Moskva „ei saa aru, et lääne ähvardamine vaid muudab meid veelgi otsusekindlamaks?“ Ja et kas nt Suwalki intsidendi korraldamisel „toimetatakse koridori kaitseks väga kiiresti pluss Kaliningrad muudetakse hauaplatsiks?“

Kreml pisaraid ei usu

Arvan aga, et Kreml ei usu, et eurooplastel jätkub mune valusasti lüüa. Pigem usub ta, et eurooplased hoiavad ise endal ja üksteisel varrukast kinni sõnadega "ei maksa eskaleerida". Peale kõige muu selle tõttu, et euroopa poliitikud peavad arvestama oma koduriikides kohe puhkevate sõjavastaste protestidega (mida Moskva omakorda õhutab), samas kui Kreml mingi säärase protestiga oma müüride ääres arvestama ei pea.

Taolisel usul on ju ka alust, sest et tooge palun näide sellest, kus Euroopa riigid oleks XXI sajandil kasutanud jõhkrat jõudu? Teise maailmasõja ajal ja selle järellainetuses 1950’tel, 60’tel ja 70’tel osalesid eurooplased iseseisvalt sõdades, kuid nüüd viimase paarikümne aasta jooksul praktiliselt ainult rahvusvaheliste missioonide raames ning suuresti USA taustajõududena.

Kõigi muude välispoliitiliste väljundite hulgas on Venemaal olemas nähtus nimega SVOP, tõlgituna kui Välis- ja julgeolekupoliitika nõukogu. Ega seda ei peagi keegi peale eriala-inimeste teadma, kuid oluliseks muudab selle kontori kaks momenti. Esiteks Sergei Karagaovi nimi, kes on viimasel ajal muutunud kuri-patriotismi kehastuseks. Teiseks Valdai foorum, millel tihtilugu osaleb ka Vladimir Putin ning mis on vähemalt olnud platsdarm, mille kaudu öeldakse välja Läänele suunatud sõnumeid.

Hirmuturundus

No vat selle kontori kaks kõrgetasemelist esindajat on hiljuti esinenud kahe järjestikuse tekstiga, mis jätavad mulje, et nad kas on saanud suunise või ise võtnud ülesande tegeleda pealkirjas mainitud hirmuturundamisega. Kuna nende isikute nimed on siinsele lugejale enamasti tundmatud, siis lihtsalt põgusalt markeerin nad - Aleksandr Losev ja Aleksandr Nosovitš. Nimed pole olulised, kuid mõtted on.

Esimene kutsus üles muutma Ukraina linnu samasugusteks rushunnikuteks kui on Gaza sektoris ja mitte peatuma enne, kui Poola on taas Venemaa võimu all, kusjuures „mõlemal pool Venemaa välispiire peaks seisma vene sõdurid“. Teine rääkis vajadusest viia läbi veel üks kiire „sõjaline erioperatsioon“, seekord rakettide abil ja Leedu vastu.

Mõlemad tekstid peegeldavad seda, mida heaolus ja turvalisuses mugavaks muutunud Euroopa kardab. Jõuga piiride muutmist, mida mitu viimast põlvkonda on üritanud mälust minema pühkida kui midagi häbi- ja põlastusväärset.

Ehk siis – Venemaa teab suurepäraselt meie, st praeguse Euroopa nõrkust. Mitte-valmisolekut ennast kaitsta. Valmisolekut ennast ohtudest vabaks osta, mitte neile vastu hakata. Ja seda meile müüaksegi. Kas ja mis hinnaga me oleme valmis seda ostma? Ajaloost õppimise lootusetus on üldteada, kuid proovige vähemalt guugledada sõnu: „Meil oli valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja“.

---

lugu ilmus siin

Putini armee suureneb vaid paberil?

Milleks Putin allkirjastab järjepanu sõjaväe arvukust paberil suurendavaid ukaase, kui päriselus ei muutu sellest ju midagi?

Esmapilgul on tegemist täiesti mõtetu (enese-)pettusega. Sellest ei laiene värvatavate baas, st elanikkond, ja samamoodi ei lisandu relva all olevate meeste arv. Pigem vastupidi, praegu kulub rindel mehi rohkem kui neid suudetakse juurde värvata.

Tõepoolest, tegu on korduma kippuva rituaaliga. Sõja algusest saadik on seda tehtud juba 7 korral, ainuüksi selle aasta sees on tegemist neljanda samalaadse dokumendiga.

Kuivõrd me ei tahaks ka naeruks panna Kremli algatusi, oleks see siiski vastase alahindamine ning seega viga.

Põhjuseid taoliseks jupihaaval koera saba raiumiseks on mitmeid. Alustame kõige üldisemast – armee suurendamiseks on olemas täiesti objektiivne vajadus, kuna senine sõjavägi pole oma ülesannetega toime tulnud.

Ukraina on osutunud vintskemaks vastupanijaks kui alguses arvati. Regulaarmee ülesandeks pandud „Kiiev kolme päevaga“ põrus väga kiirelt, vaja oli hakata koheselt, suurtel kiirustel ja hulgakaupa värbama juurde keda iganes, alates vabatahtlikest kuni vangideni.

Armeele mitte (või halvasti) allutatud relvastatud üksuste tekkimine viis tõsise kriisini, Prigožini mässuni. Sellest peale muudeti taktikat ning kõik uued värbamised pidid toimuma kaitseministeeriumiga lepingu sõlmimise kaudu. Noh olgu, mitte kõik – sest igasugused RosGvardiad jms elavad oma administratiivset-juriidilist elu – kuid need on siiski suures pildis pisiasjad.

Esiteks on armee arvukuse suurendamine seotud puhtalt bürokraatlik-finantsilise põhjusega. Riigirahanduse mõttes on iga eelarvelise struktuuri kohtade suurendamine vajalik, kui on eesmärgiks suurendada rahastust.

Esmapilgul võiks ju arvata, et selline põhjendus on jura. Kui Suur Juht ja isevalitseja tahab, siis eraldatakse kas konteiner sularaha või lõputu joru elektroonilisi nulle eelarvest ja asi ants. Aga vat ei ole mitte.

Kuna nii Suur Juht kui kõik väiksemad jupijumalad teavad, et VARASTATAKSE, siis peab kõige üle ja taga olema raamatupidamine ning kontrollivõimalus. See muidugi ei välista varastamist, kuid peab säiluma vähemalt teoreetiline võimalus kontrollida ja liiale läinud varastajaid istuma panna.

Teine põhjus on lojaalsus. Lojaalsus = raha. Eraldades mingile eelarvelisele üksusele täiendavaid vahendeid, arvutatakse selle sisse nö vasak-koefitsent, mis läheb paratamatult kuludesse. Kuid see on see on hirmuga segatud lojaalsus, mis on veelgi kasulikum.

Lubades kaude eelarvest varastatud rahade eest ehitada suvilaid jms, seotakse need eliidid kuriteo kaudu. Et kuni nood tegelased on lojaalsed, ei panda neid ka istuma. See on aga nagu hüdra, mis vajab pidevat ja kasvavat toitmist, muidu võib oodata mässu.

Kolmandaks on väga praktiline vajadus rahastada päriselt kasvanud kulutusi mitte ainult rindel. Järjest uute sõjaliste eriobjektide rajamine riigi ees nõuab ka sõjaliste eri-ehitusvägede rajamist ja laiendamist, sest mitte igale objektile ei tohi erakapitalil põhinevaid ehitusfirmasid lubadagi.

Neljandaks on VF sõjaväestatud loogika kohaselt vaja näidata ka uute üksuste ja tervete sõjaväeringkondade rajamist (nt Moskva ja Leningradi ringkondade taastamist). Kas ja kuivõrd need paberil loodavad ringkonnad suurendavad võitlusvõimet, on omaette küsimus, kuid ka näivus on väga oluline. Ja ei, ma ei ole seda öeldes grammi võrragi irooniline, näivuse loomine on absoluutselt hädavajalik, sõltumata sajandist, riigist või isikunimedest.

Viies põhjus on mõneti eelmise kordus, kuid teise nurga alt. Et miks on vaja teha neid ümberkorraldusi nö piiskhaaval, nt viimasel juhul 15 tuh inimese ehk vähem kui 1% võrra? Aga see on nö „informatsioonilise põhjuse loomise“ loogika. Üks ukaas viieprotsendilisest suurendamisest on ju kehvem kui viis ukaasi iga natukese aja tagant ja ühe protsendi võrra, kas pole nii?

Nii et kokkuvõtteks – ükskõik missugune hästi läbimõeldud poliitiline otsus on suunatud rohkem kui ühe kärbse tabamiseks korraga. Ka selles mõttes pole Venemaa unikaalne.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Saksamaa, VF, Ukraina, Suurbritannia, Šveitsi, Serbia

- ÜRO tippkohtumise raames toimund Saksamaa ja VF välisministrite kohtumist võib pidada tühipingutuseks, kuna VF ei ole praegu huvitatud oma sõjapidamise lõpetamisest ning peab kõiki jutulepalumisi nõrkuse ilminguks

- USA ja Ukraina presidentide kohtumise viljakus pole väga palju kõrgem, ehkki vähemalt üldine fon on pigem hesoovlik

- UK lennuväebaasi juures toimunud intsident: tabati ilmselgelt mitte-professionaalsed tegelased, kes olid tulnud kohale, et saada kohapeal uusi korraldusi, kuid üritus jäi lõpule viimata. Ainsad kaks järeldust, mida seni saab teha: taolisis katseid saab olema järjest rohkem ja õnneks neil hoitakse silm peal

- Šveitsi referendum säilitab riigi neutraalsuse paindlikuna, lubades osaleda agressori vastastes sanktsioonides; veelgi olulisem on aga järgmine referendum, mis peaks võimaldama neil ka relvi müüa

- Serbia erakorralised valimised: senine president üritab ümber istuda peaministri toolile, säilitamaks VF-Hiina sõbralikku ja endale kasulikku kurssi, kui see katse läbi kukub, võib riik pöörduda näoga Euroopa poole

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür,saade järelkuulatav siit

SVO-kultus Venemaal

Venemaal on hetkel nn sõjalisest eriopratsioonist ehk SVO’st saanud kultus. Jabur, masendavalt küüniline, kuid samas paljuski arusaadav.

Igas ühiskonnas, igal ajal ja riigikorra juures enamik inimesi kohaneb. Nuusutatakse tuult, üritatakse maksimeerida enda eluspüsi võimalusi, minimeerida riske ja võimalusel kahida mingi kasum.

„Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad“ – see on pärit meie enda eeposest Kalevipoeg. Suuresti kokku kirjutatud kokkukogutud rahvapärandist, sajandeid kogunenud põlvkondadeülesest kogemusest.

Eluspüsi käsiraamat

Väga laias laastus tähenab see alati ja igati kehtinud tarkust: ära tõsta liiga pead, ole nagu teised, proovi kuidagi ülemustega läbi saada. Kas sulle on kõige rohkem vaja? Miks sa ei või olla nii nagu teised? Ole normaalne!

Me kõik oleme ilmselt kuulnud kõiki neid manitsusi kui mitte ise ja oma lähedaste käest, siis naabrite-sugulaste ja muude heade inimeste suust.

Venemaalased pole siinkohal erand. NSVL aegadel sundis enamik nö normaalseid lapsevanemaid oma järeltulijaid astuma oktoobrilasteks, siis pioneeriks ja üldse sobituma toonaste normidega. Mittevene rahvusest sama riigi asukad proovisid oma võsukeste šansse edule parandada, andes neid venekeelsetesse lasteaedadesse, hiljem koolidesse jne.

Küüniline pragmaatika

Kõik see pole lüüriline sissejuhatus, vaid pragmaatiline tõdemus – massid on amorfsed. Kohanevad selle keskkonnaga, domineeriva kultuuriga, mis on antud hetkel valitsev. Olgu selleks religioon, keel, kultuur või mis iganes. See on üldinimlik

Venemaa spetsiifika siinjuures on see järjekindlus, omamoodi fanaatilisus, millega on hävitatud viimase saja aasta jooksul enamikke nendest, kes on julgenud olla isepäised.

Võime võtta lähtepunktiks 1917.a, mille järel on põlvkond põlvkonna järel välja kõblatud neid, kes võiks endast süsteemile ohtu kujutada. Kes lasti maha, kellel lasti maalt lahkuda.

Uus survepunkt

Nüüd ollakse jälle survepunktis, kus kõik isepäised peavad tegema valiku – kas olla vait, minna vanglasse või lahkuda. Allesjääjad aga kohanevad ning ilmutavad asjakohast innukust, näitamaks lojaalsust.

Nii võis veel mõni aasta tagasi kohata tendentsi, kus iga võimalik ja võimatu ühiskondlik nähtus seoti nn Suur Isamaasõja mälestusega. Olgu selleks sügisene aiasaaduste näitus või kevadine välispordi hooaja algus, igale üritusele üritati külge õmmelda „sõjalis-patriootiline“ sildike, sest see suurendas võimalust saada heakskiit ja mine tea, võibolla ka mingi rahastus.

Kaasakiitmine kui optimaalne valik

Nüüd on lubatud ühiskondliku aktiivsuse luhvtiaken veelgi kitsam. Kui nutikas-kohanemisvõimeline inimene tahab seal ühiskonnas edukas olla, siis peab ta tegema midagi, mis kiidab heaks nn SVO’d ehk sõjalist erioperatsiooni.

Noh näiteks aitab „veteranide“ perekonnaliikmeid, pakub neile rehabilitatsiooni, tasuta ekskurisooni või hädapärast kasvõi kutsub neid värskeid mundrikandjaid kõnelema nt kooliaste või eakate klubi vestlusringi. Istutab mälestus-alleed või püstitab üha uusi mälestus-tahvleid. Teadaolevalt on neid tahvleid jms üle riigi juba u paari tuhande ringis.

Asi on jõudnud sinnamaani, et mõned üksikud julgemad on hakanud küsima, et kuidas nt tunnevad ennast koolis lapsed, kelle venna või isa surmast kõnelev silt on kruvitud sama kooli seinale? Küüniline ja võigas olukord, kuid oma allaheitlikuses arusaadav. Enamik sellest SVO-kultusest läheb üle kohe, kui lõpeb riiklik tellimus.
---

lugu ilmus siin

AfD on heaoluriigi sünnitis

Saksamaal on vähemalt ida-poolsetel aladel tegemas võidukäiku partei nimega „Alternatiiv Saksamaa jaoks“. Seltskonda nimetatakse enamasti nende poolt, keda ühendus ja nende loosungid ärritavad äärmusparempoolseks.

Minu jaoks on selline mõiste „äärmus-“ liiga kergekäeline kasutamine küll küsitava väärtusega, kuid igatahes on enamik Saksamaa muudest poliitilistest jõududest teatanud, et nende jaoks on AfD (Alternative für Deutschland) koostöökõlbmatu. Mis tähendab, et vaatamata suurele häältesaagile ei pruugi nood tegelased ikkagi võimule saada, kui kõik ülejäänud suudavad ise koalitsioone moodustada.

Kuid seesinase jutukese peateemaks pole mitte Saksamaa parteipoliitilised eripärad, vaid laiem muster, mis on oluline kogu Euroopa jaoks, seega puudutab ka meid.

Üldine muster

Saksamaa on praegu lihtsalt see ere näide, mis iseloomustab süsteemset kriisi nähtuses, mille nimeks on heaoluriik. Või siis „ehk hoolekanderiik (inglise keeles welfare state) ehk sotsiaalriik (saksa keeles Sozialstaat) on valitsemisvorm, mille puhul riik kaitseb ja toetab kodanike majanduslikku ning sotsiaalset heaolu. See põhineb seadustega sätestatud õiguskorral ja ametnike hoolekandel, mille eesmärk on tulusid ümber jagades tagada riigi elanikele võrdsed võimalused ning toetada neid kodanikke, kes ei suuda endale tagada minimaalselt vajalikke elutingimusi“

Lihtsamalt öeldes elukorraldus, kus riik on endale võtnud kohustuse hoolitseda inimeste heaolu eest. Kas see idee on algselt hea ja üllas või juba ette rumalusele ja ahnusele üles ehitatud, on filosoofiline küsimus. Igatahes on tegu ümberjagamisele ja eeskostele mõeldud süsteemiga, kus alguses võetakse elanikelt raha ja vastutus, tagasi aga antakse vähemalt näiline turvatunne ning enam-vähem kindlustatud vanaduspõlve illusioon.

Selle süsteemi häda on see, et asi saab toimida päriselt ainult ideaaltingimustes, kus majandus kogu aeg kasvab. See tähendab et riigil on sisuliselt lõppematu ja kasvav ressurss (eelkõige elanikelt korjatavate maksude näol), mida siis ümber jagada. Sest et kui juba on hakatud midagi andma, siis tuleb seda teha järjest rohkem, toetuste jms vähendamine ei käiks selle filosoofiaga kokku.

Heaolu tõmbab ligi

Sellega on ainult see häda, et enamikes riikides ideaaltingimusi pole. Heaolu tähendab muuhulgas ka head haridust. Hea elu ja haridus toovad endaga kaasa sündivuse languse – see on täiesti loomulik. See tähendab ennast kinni kiiluva ringi käivitamist – elanikkond vananeb, pensione jms toetusi on vaja välja maksta järjest rohkem, kuid tööturule siseneb järjest vähem inimesi. See tähendab aga tulu- ehk maksubaasi kahanemist.

Põhimõtteliselt on sellel olukorral kaks lahendust: kas vähendada kulusid või suurendada tulusid. Kulusid, st toetusi vähendada ei saa, mäletate? Seega saab mõelda tulubaasi ehk tööturule sisenejate hulga suurendamise peale. Kui omal neid va pealetulijaid võtta pole, siis toome väljast sisse, onju lihtne?

Õigemini ei pea isegi tooma, nood hakkavad ise tulema. Sest et siin on ju hea elada – heaoluriik, eks ole? Ja heaoluriigis leidub alati piisavalt neid, kes asuvad heast elust tulenevast hingeheadusest iga sissetulijat ka hellitama ja poputama, täiesti inimlikult arusaadav käitumine! Ja teisest küljest täpselt samasugune inimlik reaktsioon – hirm võõraste ees, mis on meie kui liigi ellujäämist taganud aegade algusest saadik. Kui ikka minu koopasse tungib võõras, kes himustab minu vara jms, siis tuleb sellele nuiaga vastu astuda!

Novat ja nii me jõuamegi selle paradoksi juurde, mida pealkirjas kirjeldasin. Heaoluriik viib sisserändeni, sisseränne tekitab immigratsioonivastaseid tundeid. Neid hirme, sellest sündivaid raevu, ebakindlust ja vandenõuteooriaid saab muuta poliitiliseks kapitaliks – ning seda AfD muuhulgas ka teeb. See ei lahenda küll ära juurprobleemi ehk süsteemset põhjust heaoluriigi toimimises, st ei kõrvalda süvenevat rahapuudust, kuid võimaldab raginal rääkida muudest asjadest ning seeläbi saada valimistel hääli.

---

lugu ilmus siin