Vene ametnik kui oht omaenda riigile

„Kuidas nad ometigi ei saa aru, et nende tegudel on tagajärgi hoopis teises valdkonnas?“ Umbes selliseid vihaseid või imestavaid hüüatusi kohtab alatihti igas bürokraatlikus keskkonnas. See on universaalne bürokraatlik pimedus, kuid nagu ikka, leidub ka sellel oma spetsiifilisi nüansse. Eriti kui me räägime Venemaast.

Mida suurem on riik / administratiivne struktuur, seda tõenäolisem on tõenäosus, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Iga ametkond vastutab ju ainult enda asjade eest ning ei taha kuuldagi teiste omadest. Initsiatiivi ilmutamine ja teise valdkonna tegudesse sekkumine on ametniku geneetilise koodi vastane. Teha tuleb nii vähe kui vajalik ja võimalik.

Kuid praegusel Venemaal lisandub sellesse üldisesse reeglisse veel ka hirmufaktor. See võib käivitada sisse agara ogaruse lüliti, mis muudab hallivõitu ametniku maniakaalseks masinaks, mis lammutab klaasistunud pilguga kõik, et vaid olla ametkondlikult heaks kiidetud. Püsida ametis, mitte sattuda tänavale, võlgadesse ja rindele.

Hetkel on Venemaa ühiskonnas lisaks „kuskil kaugel“ tiksuvale sõjale kaks kuuma teemat, mis on selle ametkondliku ogaruse näideteks. Koduloomade hävitamine ja tegevuspiirangud internetis.

Koduloomade hävitamine

Koduloomade hävitamine kuskil kaugel agraarpiirkondades oleks ülejäänud ühiskonnale umbes sama õlgu kehitama panev kui sõda Ukrainas, kuid see erakordne ja nürimeelne tegevus on tänu sotsiaalmeediale lennanud ventilaatorisse. Kuni 90 tuhande lojuse tapmine ja korjuste kohene põletamine on materjal, mis leiab ohtral klikke ja jagamisi.

Kaadrid, kus kaitseülikondades inimesed ilmuvad küladesse ja hävitavad sealsete inimeste ainsa elatuallika – lehmad, sead, kitsed jne – on lihtsalt midagi nii ebatavalist, et ei saa jätta tähelepanu tõmbamata. Ametlik seletus, et tegu suu- ja sõrataudi vms nakkuse levikuga, mõjuvad selle foonil veelgi ärritavamalt.

Kõik need tõprataudid on ju ammu teada ning ravitavad ja vaktsineeritavad. Loomulikult tekivad erinevad konspiroloogilised seletused, millest lihtsaim on võimudele lähedaste suurtootjate eelistamine lihtinimeste muredele. Nimelt on suurte loomakasvatajate jaoks oluline müük välisturgudele, aga sinna müümine olla võimatu, kui loomad on läbinud kas ravi või vaktsineerimise.

Netipiirangud

Mobiilse interneti leviku piiramine koos Telegrami kui konkreetse platvormi ahistamisega on mõistagi veel suurema resonantsiga. See ei puuduta ainult inimesi „kuskil kaugel“, vaid – oh pühaduseteotust – ka Moskva enda elanikke.

Telegram oli siiani see riigi enda suunava tähelepanu all kõige populaarsemaks osutunud platvorm. Selles ei toimunud ainult lihtsalt korteriühistute ja koolikogukondade omavaheline suhtlus, vaid ka suurem osa rindetegevuse koordineerimisest, vastavast vabatahtlikust rahakorjamisest jne.

Nüüd riigi poolt agressiivselt pealesurutav platvorm MAX (kuigi õigem oleks MAH) on publiku poolt samasuguse umbusuga koormatud nagu tõpratapmine. Tühja sellest, et see kurjama platvorm on lihtsalt neljast jalast vigane, lisaks olla ta jällegi võimulähedaste inimeste ärihuvide teenistuses.

Asjaolu, et ametlikult olla kõik need piirangud mõeldud riigi julgeoleku paremaks tagamiseks, ei kõla kellegi jaoks veenvalt. Mobiilse interneti kaudu leidvat oma teekonna vaenlase droonid? Jura jutt, droonid lendavad ikka, aga moskvalased ei pääse sisse tasuliste tualettide ustest, rääkimata ööpäevaringsest sushi-tellimise võimaluse kadumisest!

Julgeolekuoht

Ja nüüd siis jõuamegi ringiga selle pealkirjas mainitud julegeolekuohu juurde. Ühest küljest on suisa raevu läinud seni üli-lojaalsed sõnaseadjad, kes süüdistavad riigistruktuuridesse sisse pugenud võõrvõimu agentuuri „värviliste revolutsioonide juhiste“ järgimises. Teisest küljest aga pisut mõistlikumad hääled, kes küsivad, et kuidas ei saada aru, et ametnike taoline käitumine lõhub toetust valitsevale režiimile? Te hakkate naerma, aga mainitakse sügisel toimuvaid valimisi!

Aga selles ongi kogu käesoleva loo mõte. Iga ametkond vastutab oma asja eest. Loomakasvatuse ja epidemoloogia eest vastutav ametnik ei mõtle valimiste korraldamise peale – tal on teised ülesanded ja ametijuhendid, mille alusel teda tööl hoitakse. Infolevi järelvalvaja (RoKomNadzor) ei taha midagi kuulda ühiskondlikest meeleoludest – see pole tema rida. Valimiste korraldamisega tegelevad poliit-tehnoloogid põlgavad mõlemat esimest.

Kõrvalseisjana saab vaid jälgida, kas antud juhul nende eri ametkondade ignorantne ogarus aitab kaasa selle kurirežiimi lagunemisele. Ootusi ei maksa liiga kõrgele ajada, kuid teadmine selle hullunud herialsepesa sise-elust tuleb siiski kasuks.

---

lugu ilmus siin

Haldussuutmatus kui lootuse allikas

Olete kunagi mõelnud, et miks lagunevad riigid? Või miks pole kunagi tekkinud ühtegi impeeriumit, mis allutaks endale kogu maailma, ehkki „maailmavalitsemine“ näib ju nii arusaadava soovina iga võimuihara inimese jaoks?

Vastus ongi seesama lihtne liitsõna – haldus-suutmatus. See tähendab, et asjaolude soodsa kokkulangemise korral võid sa ju naabruses oleva küla või kauge meretaguse maatüki ära vallutada, lüüa maasse lipp ja kuulutada selle enda omaks. Aga siis selgub, et iga omandiga tuleb ühtlasi ka tegeleda.

Kui tegu pole inimtühja alaga, kus tuleb vaid pingviine või jääkarusid vaadelda, selgub et trummipõrinast ja lipulehvitamisest ei piisa. Kohalikud elanikud ei pruugi isegi uuele võimule kohe vastu hakata, kuid nad ootavad oma maksude ja muude koormiste eest teatud vastuteenet. Seda nimetatakse sotsiaalseks lepinguks võimu ja elanikkonna vahel – tingimusliku lojaalsuse ostmiseks, kui nii väga robustselt väljenduda.

Tüütu probleemide lahendamine

Riigivalitsemine on 99% kõike muud kui paraadide korraldamine või pidukõnede pidamine. See on eelkõige piisavalt tõhusa haldusaparaadi üles ehitamine, mis suudaks enam-vähem ära katta kõik olulisemad tingimused, mida riigilt oodatakse. Alates oma piiride kontrollist kuni sisejulgeoleku tagamiseni, piisavalt õiglasest kohtumõistmisest kuni täiesti tüütute ja lõpmatute teeaukude lappimiseni.

„Kvaliteetsete avalike teenustega saab osta lojaalsust“ – kohtasin hiljuti seda väljendit ja mida rohkem sellele mõtlen, seda õigemana see tundub. Küüniline ja pikas perspektiivis riiki ülekoormamise kaudu tappev, kuid lühiperspektiivis siiski piisavalt õige mõte.

Kui riik loob oma kodanikele (et mitte kasutada negatiivselt kõlavat „alamatale“) piisavalt kvaliteetse elukeskkonna, siis võib ta loota, et kodanikud on vähemalt üldjoontes lojaalsed.

Mõistagi on see mõiste „elukvaliteet“ ülimalt subjektiivne ja ootuste fooni põhine mõiste, kuid annab siiski laias laastus aimu, millest jutt.

Saksamaa näide

Ilmestan seda Saksamaa näitega – idapoolsete alade elanikel oli lootus ja ootus, et peale riigi ühendamist hakkavad nad kohe elama sama hästi, kui nad oletasid elavat oma Berliini müüri taguseid, läänepoolseid vendi ja õdesi elavat. Kuid siis selgus, et nende peas olevad ootused ja saabunud reaalsus ei lange kokku.

Võib siniseksminekuni vaielda, kas küsimus oli ida-sakslastes 40-aastase nõukogude okupatsiooni ajal toimunud subjektiivsete muutustega või reaalsete asjaoludega, aga ida-sakslased tunnevad ennast siiani ülejäänud Saksamaast kehvemini elavat. See tähendab, et nad tajuvad Saksamaa keskvõimu ja nö peavooluparteisid „võõrastena“ ning on altid alla neelama lubadusi, mida pakuvad „alternatiivsed“ tegijad. Eriti veel olukorras, kui nood tegijad kasutavad primitiivset, aga tõhusat võtet, nimetades enda partei „Alternatiiv Saksamaa jaoks“.

Suutmatus kui õnnistus

Piisab sellest, kui vaadata valimiseelistuste kaarti ning on näha, kuidas Saksamaa keskvõim pole suutnud ära hallata seda rahulolematuse tunnet. Ta pole suutnud luua õhustikku, kus needsamad ida-sakslased tunneks senist võimu „omana“. Jah, liberaalses demokraatlikus süsteemis polegi mõeldav, et kõik tajuksid võimu alati õige ja omana. Väga erinevatel põhjustel, millel ei pruugi objektiivse reaalsusega midagi pistmist olla, soovib osa seltskonnast alati, et „need lurjused seal võimu juures“ tuleks välja vahetada teistega.

Igas ühiskonnas on alati erimeelsusi, soove korraldada asju teisiti. Teha midagi uutmoodi või hoopis naasta „vana ja õige“ juurde. See on loomulik.

Paradoksaalsel moel seesama haldussuutmatus, mis ei lase ühelgi võimul ära katta ja tasalülitada kõiki erivajadusi ja –meelsusi, on ühtlasi ka lootuse allikas. Need režiimid, mis üritavad kõiki ja kõike kasvõi näiliselt rahulolevaks mudida, pole elamisväärilised.

Seega haldussuutmatus lõhub riike ja lammutab impeeriume ning see on ainult hea. Enam-vähem täielik haldussuutlikkus on ainult kalmistul või vanglas. Ja õnneks ei lase see suutmatus impeeriumitel püsida, maailmavalitsemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Kuuba, Kasahstan, Serbia

- USA saab praegu kajana tunda seda, kuidas ta on kohelnud oma Euroopa liitlasi

- Kuuba juhtum: "Ma võin Kuuba vallutada, kuna see on nõrk" - kohutavalt halb sõnastus

- Kasahstani põhiseaduse muudatuses on üks suur arusaamatus - miks Tokajev kiirustab, kas ta üritab sellega midagi ära hoida?

- Serbia on kui globaalse Hiina-USA vastasseisu peegeldus Euroopas

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Iraan, USA, Ukraina ja Ungari

- USRAEL (nagu osa seltskonnast nimetab USA ja Iisraeli tandemit) on küll saavutanud Iraani märkimisväärse sõjalise nõrgenemise, kuid mitte režiimivahetust. Sõda kipub üldse olematu üsna vähekontrollitav instrument

- USA praegune administratsioon näib olevat üsna närviline kütusehinna kõikumise tõttu, kuigi see kõikumine on ilmselgelt pigem ajutine ja spekulatiivne, kui püsiv

- Ukraina võib küll globaalses fookuses olla nihkunud teisele plaanile, kuid Euroopa jaoks jääb see teemaks nr.1

- Ungari "inkassaatorite juhtum"

Küsijaks Pavel Ivanov, vastamas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Hiina ootab Lääne langust

On kuulda imestavaid küsimusi, et miks Hiina kuidagi ei reageeri rünnetele, mis tabavad Iraani ja lähtuvad Iraanist. Sõjategevusele, mis ähvardab mitmel eri moel Hiina huvisid.

Vahetus plaanis on ju Hiina peamine ostja nendele energiakandjatele, mis lähtuvad Lähis-Ida piirkonnast ning on praegu takerdunud Hormuzi väina piirkonnas. Hiina veab meritsi sisse absoluutse enamiku oma majanduse toitmiseks vajalikku naftat (u 70%) ja ligi pool sellest tuleb justnimelt praegu kurjalt podisevast piirkonnast.

Pikemas plaanis on näha muster, kus USA praegune administratsioon kogu oma kaootilisuse juures tasalülitab neid riike, mida võis nimetada nii „kurjuse teljeks“ kui ka Hiina liitlasteks.Täpsemalt küll sõltlasteks, sest liitlasteks ei pea Hiina kedagi. Seega oleks ju loomulik näha Pekingit kuidagi ägedamalt reageerimas kui üldiste rahumeelsusele kutsuvate sõnadega ning oma kodanike evakueerimisega vahetust konfliktipiirkonnast.

Hiina ootab ja tegutseb

Aga see pole lihtsalt Hiina viis asjadele reageerida. Selle riigi tegevust võib (mõneti ekslikult) kirjeldada vana idamaise tarkusega: „kui piisavalt kaua jõekaldal istuda, võib näha kuidas hõljub allavoolu sinu vaenlase surnukeha“.

Õige on see tähendussõna selles mõttes, et Hiina ei kiirusta, ei sekku käratsedes ja relvatärinal. Kuid ekslik selles mõttes, et Hiina ei istu ning ei oota passiivselt. Ei, ta ootab aktiivselt, valmistub vastu võtma seda, mida jõe ehk ajaloo vool peaks ühel hetkel talle pakkuma.

Vaiksel nohinal ehitab ta oma kohaloleku võrku, mis on valmis enda embusse võtma igaühte, kes soovib Lääne sülemist lahkuda. Kasvõi terveid trobikonde, kui seesama Lääs peaks murenema.

Nägemus ebaõiglusest

Hiina omanägemuses sündis kunagi ajalooline arusaamatus ja ebaõiglus. Hiina on ennast alati näinud (oma) maailma keskpunktina, kui mitte valitsejana. Kõik selle maailma äärealadel toimetajad, eriti Hiinale mitte-alluvad tegelased olid tühised putukad ja barbarid.

Kuid siis juhtus ootamatu ning see barbarite hõim Läänest ilmus oma arenenud tehnoloogia jõul kohale ning võttis üle sisuliselt üle kogu maailma. Peking tajub seda siiani kui Suurt Alandust (seda võiks kirjutada ka läbiva suurtähega, niivõrd vale ja väär on toimunu hiinlaste silmis).

Seejärel muutis Hiina oma taktikat, ehkki strateegiline eesmärk jäi samaks – taastada oma „õiglus“ ja maailma keskpuntki roll. Kuna alanduse võtmesõnaks oli tehnoloogia ja äärealade ootamatu mõju, siis hakkas ta nende kahe asjaga tegelema.

Karm konkurents

Kopeerides, et mitte öeldes varastades Lääne tehnoloogiat, asus ta eba-ausas konkurentsis pakkuma odavamat teenust ning koondama enda kätte üha suuremat osa tööstusest, tootmisest ja logistikast.

2013.a väljakuulutatud megaprogramm „Üks vöö, üks tee“ raames asus Peking vaiksel nohinal endale vaiksel nohinal allutama olemasolevaid ja veelgi enam tulevasi logistika-radasid, ehitades lõputult välja sildasid ja sadamaid, maanteid ja sadamaid, raudteid ja sadamaid (kokku u 100 + sadamaprojekti, mis on kas nullist rajatud või vanadest ümber ehitatud).

Oh ei, ta ei teinud seda heast tahtest ja arenevate majanduste edendamise huvides, vaid andmaks lühiplaanis tööd ja rakendust oma betooni- ja terasetootmisele ning pikas plaanis nende kaugete maade sidumiseks enda huvide teenendamisega. Eriti demograafilise plahvatuse künnisel oleva Aafrika puhul on see preventiivne tegutsemine tuleviku-dividende andev.

Lagunemine pole paratamatus

Nüüd on sellele terase ja betooni initsiatiivile ... ptüi, ikka Ühe vöö ja ühe tee algatusele lisandunud veel kaasaegsed sideühendused ja AI, omaenda rahvusvaheline panganduskeskkond CIPS (kui alternatiiv lääne SWIFT’ile) ja muud pika-ajalised suuremahulised lepngute süsteemid.

Ei pea olema just eriline ajuhiiglane, et näha, kuidas Pekingi strateegid mõtlevad ja loodavad Lääne-keskse maailmakorra lagunemise peale, rajades langevate ning alternatiive otsivate tükkide püüdmisele oma võrku.

Ma ei väida, et Lääne langus ja kõigi siinsete omaenda turvavõrkude ja liitude lagunemine on vältimatu. Ka ei arva ma, et loo alguses viidatud madin Iraani ümber on viimane õlekõrs langeva Lääne kaamli seljale. Kuid ma näen, et Hiina loodab ja tegutseb. Ja ma ei taha kellelegi seda saatust, et sattuda Hiina ebainimlikku haardesse. Näen ka Hiina-tsentristliku maailmaprojekti nõrkusi ning võimalust, et see kunagi ei teostu. Kuid sellest kõigest peab teadlik olema ja võimalusel vastu töötama.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Afganistan/Pakistan, Prantsusmaa

- "Lähis-Idas puhkes taas sõda" - selles väljendis pole just kuigi suurt uudisväärtust. Kuid midagi on siiski teisiti, õhus hõljub võimalus režiimimuutuseks, mitte ainult isikute väljavahetamiseks

- Afganistani-Pakistani konflikti oleks õige nimetada Taliban-Pakistani konfliktiks. Asi selles et Taliban ei tunnusta Afganistani enda piiri praegust piiri, nende jaoks on seevõõrvõimude poolt joonistatud joon keset kõrbe. Talibani hinnangul elavad puštud mõlemal pool piiri ja seega Pakistani piirivalve on nende jaoks vaid rühm relvastatud terroriste

- Prantsusmaa soovib endast taas teada anda kui Euroopa juhtivast jõust, seekord kasutades selleks tuuma-argumenti

Saatejuhiks Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ühinenud opositsioon kui ohustatud liik

Praeguse Iraani režiimi murdumise lootuses kuuleb alatihti kahjatsevat sõnumit: „paraku pole opositsioon ühtne ja neil pole selget liidrit!“

Tegelikult kuuleb samasugust tõdemust praktiliselt igas poliitilises keskkonnas. Meile lähimad ja tuttavamad näited on Venemaa ja Valgevene, millede puhul küll aeg-ajalt üritatakse kellelegi omistada „opositsiooniliidri“ rolli, kuid ausalt öeldes on see enamasti üsna kunstlik. Veelgi enam, mõnikord ka paganama ohtlik.

Mis siis lahti on ja miks opositsioonilised jõud ühineda ei taha või ei suuda? Olgu režiim missugune iganes, rohkem või vähem demokraatlik, liberaalsem või konservatiivsem – ühinenud jõupingutusega oleks ju lihtsam oma eesmärki saavutada.

Eesmärk on alati üks

Ah et missugust eesmärki – aga sedasama, mis igal pool ja alati, pääseda võimule ning hakata ise ressursse ümber jagama. Kui jätta kõrvale riigi- ja isikunimed, siis on võimuvõitluse eesmärk alati üks, olgu loosungid kui tahes idealistlikud ja ilusad. Ikka on võimul tolvanid ja kurjategijad, aga „vaata kui meie võimule saame“ siis ... siis on uued ümberjagajad täpselt samasuguse märgistusega järgmiste jaoks.

Noh ja kui eesmärk on alati ühesugune, siis miks praktiliselt mitte kunagi ei õnnestu opositsioonilistel jõududel ühienda? Et miks need „teised“ alati omavahel kraaklevad? Ausalt öeldes on see umbes sama mõtestatud küsimus, et miks rähn puud toksib, miks tal on vaja seda teha sisuliselt sünnist surmani.

Sest et tal on neid ressursse vaja endale. Ja siis lähikondsetele. Nendele õigetele, oma pesakonnale. Kütil on vaja tuua toit oma hõimule. Kaluril oma külale. Näiteid võib tuua lademes, aga sisu on ikka üks – see on meie loomuses. Mitte hea ega halb, vaid normaalne.

Briti erandlik näide

Ausalt öeldes ma tean vist ainult ühte näidet, kus on opositsioon üks tükk, ametlik ja ühtne. Ning lojaalne! „Kuninga kõige lojaalsem opositsioon“ – kohe sellise ametliku tiitliga ja puha. Inglise parlamentaarne kultuur on loodusnähtus omaette ja paljud sealsed tavad on meie jaoks imestusväärsed, et mitte öelda veidrad.

Kõrvalepõikena üks taolistest näidetest – briti parlamendis on kaks vastastikku paiknevat pinkidest koosnevat nö tribüüni, millel siis vastavalt paiknevadki positsioon ja opositsoon. Ametlikku valistust ja varivalitsust moodustavad seltskonnad. Neid pingiridasid lahutab täpselt välja mõõdetud vahe – kahe mõõga pikkune. Et kui pooled otsustavad mõõgad paljastada oma argumentidele toetuseks, siis poleks võimalik kohe vastast läbi torgata. Mõlemale poolele jäetakse võimalus end kaitsta – džentelmenide värk!

Tänapäeval küll mõõkasid briti parlamendis ei paljastata, kuid opositsioonis olemine pole selles riigis ka eluohtlik tegevus. Maailmas on aga külluses vastupidiseid näiteid, kus parlamentaarne kultuur on kas üliõhuke või suisa näitemänguna mängitav – noh nt kuri-Korea või puna-Hiina omavad ju kah formaalselt parlamenti, kus hääletatakse ja puha. Isegi parteisid on mõlemas riigis rohkem kui üks, kuid opositsioonis ei taha avalikult keegi olla.

Stabiilsuse või ebastabiilsuse allikas?

Meie idanaabri puhul teame ju nii mõndagi näidet, kus inimesed, kes vähegi on omanud potentsiaali olla opositsiooni kõneisikud (liider on selles keskkonnas suisa toksiline mõiste), lihtsalt füüsiliselt kõrvaldatakse. Sellest ka loo pealkiri – ühinenud opositsioon kui ohustatud liik.

Repressiivsetes riikides riskivad opositsionäärid oma eludega. See lause on öeldud neile keenjustele, kes nüüd siia juurde tahavad kommenteerida „aga mis meil teistmoodi on?“

Taolistes riikides hoolitseb lisaks inimloomusele ka riik ise oma jõustruktuuride abil, et opositsioon oleks omavahel tülis, naeruvääristatav ja mitte mingil juhul ühinenud.

Liberaalses ja demokraatlikus poliitilises keskkonnas on poliitilise tagasiside mehhanism valimiste kaudu riigi stabiilsuse allikas, mittevabas keskkonnas aga ebastabiilsusena märgistatav. Asja olemus ongi taandatav ühele küsimusele – kas opositsioonis olemine on uhkuse ja auga väljakuulutatav või eluohtlik ja põgenemisele ajendav. Kuni on auasi, siis on riigiga kõik korras.
---

lugu ilmus siin