Venemaa tume militaar-tulevik

Venemaa juhtkonnale, eriti aga Vladimir Putinile on küll omane militaristlik mõtlemine, kuid ühtlasi ka puudulik ettekujutlus nii sõjamajandus-kompleksi toimimisest kui ka omaenda riigi armee tegelikest võimetest. See tekitab valed ootused, mida sõjavägi ei suuda täita ning see omakorda vastastikuse ärrituse.

Mõne päeva eest ilmus Re:Russia uurimus, mille nad olid läbi viinud vene enda kõrgemate sõjaväelaste hulgas. Selle uurimuse peamiseks nõrkuseks oli see, et osalised olid nõus kõnelema ainult absoluutse anonüümsuse tingimustes. Aga ühtlasi on see ka sama materjali tugevus, sest võimaldab julgemaid üldistusi.

Toon kõigepealt sellest tekstist paar huvipakkuvamat detaili ja siis lisan juba mõned oma mõtted.

Kolm mõtet

Esiteks – riigi juhtkonnas olevad tsiviilmilitaristid ei taba sõjalise korporatsiooni toimimise põhimõtteid ja mehhanisme. „Just see loob tingimused süsteemseks konfliktiks selle korporatsiooni ja poliitilise juhtkonna vahel. Ukraina pikaajalise sõja jooksul võib jälgida selle varjatud konflikti mitmeid etappe. Ja praegused puhastustööd sõjaväe juhtkonnas – võib-olla mitte viimased – on üks neist.“

Teiseks: „Putini režiim on praegu selgelt militaristlik. Ukraina vastu peetavas sõjas ja relvatootmises osaleb usaldusväärsete hinnangute kohaselt umbes 5 miljonit inimest (üle 6% tööealisest elanikkonnast), kaitse- ja julgeolekukulud moodustavad umbes 40% riigieelarvest. Kuid sellise režiimi peamine tunnus ja omadus ei ole mitte sõjaväelaste ametlik arv, vaid režiimi hüpertrofeerunud valmisolek anda sõjaline vastus mis tahes tõsisele väljakutsele; militaristliku režiimi peamine eksistentsivorm on sõjapidamine või sõjaks valmistumine“

Kolmandaks: „Samal ajal Venemaa ja Ukraina vaheline sõda näib olevat lõplikult positsioonisõjaks muutunud. Nagu näitab klassikalise positsioonisõja ajalugu – Esimene maailmasõda –, ei toimu otsustavad sündmused sel juhul lahinguväljal. Tsaari-Venemaal andsid revolutsioonile tõuke just kindralid, kes nõudsid Nikolai II-lt troonist loobumist. Kindlasti ei viita Putini ja sõjaväeeliidi suhted praegu sellise kriisi tõenäosusele. Kuid need suhted on kaugel idüllilistest ja tekitavad mõlemale poolele teravaid küsimusi nende poliitilise ellujäämise kohta.“

Pintsakud ja mundrid

Loomulikult soovitan – eriti militaarsemal publikul – võtta ja tutvuda algmaterjali endaga, aga ka minusuguse tsivilisti jaoks on tekstis maalitav pilt selge. Tegemist on nagu ikka, protsessi või nähtusega, millel on nii universaalseid kui ka koha ning aja spetsiifilisi elemente.

Kõige universaalsem on klassikaline vastuseis kahe kategooria vahel, mida võib tinglikult nimetada pintsakuteks ja mundriteks. Mundrid peavad teoorias alluma pintsakute otsustele ja olema nn poliitilise tahte elluviijateks. Aga sõltumata riigist, ideoloogiast ja saadaolevatest ressurssidest tajuvad mundrid alati, et neid üritavad juhtida ... pehmelt öeldes ebaprofessionaalsed inimesed.

Sõjaväelased saavad aru, et ülesande A lahendamiseks peavad olema tagatud mingid eeltingimused, läbi viidud põhjalik planeerimine, ettevalmistumine, korraldatud vajamineva varustuse tootmine, logistika ja sada muud tehnilist detaili. Pintsakud oma „poliitilise tahte“ väljendamise hetkedel aga sellest kõigest ei saagi lõpuni aru saada, mundreid liiga palju kuulata ei soovi jne.

Järgmine Prigožin?

Nii sünnibki vastastikune frustratsioon, mille väljenduseks võivad pintsakute poolt olla mundrite represseerimine, alates ressursside piiramisest kuni lahtilaskmise/kinnipanemiseni välja. Mundrite poolt on vastuhaku kõrgeim vorm mäss kuni sõjalise riigipöörde(katse)ni välja.

Venemaa spetsiifilised detailid on aga korruptsioon ja „Prigožini fenomen“. Riigieelarveliste toiduahelate külge kasvab korruptsioonipahe vaikimisi kaasa-andena, nii et jätame selle hetkel sulgude taha. Prigožini fenomen aga näitas selgelt, et tegelikult pole ka sõjaväelased ise valmis oma „pintsakuid“ kaitsma ning võivad vabalt vahetada lojaalsust, kui ilmub keegigi (isegi militaar-süsteemi väline) tegelane, kes julgeb vastu hakata.

Selle loo lähtemomendiks olevas tekstis seda otsesõnu ei viidata, kuid siinsete ridade autoril jäi mulje antud vihjest. Järgmine Prigožin võib oma tegevuse põhjalikumalt läbi mõelda ning poolel teel mitte peatuda. Väita, et see on võimatu stsenaarium, on soovmõtlemine.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ungari, USA-Iraan, Putini reiting

- Ungari uue valitsuse kurssi ei tea veel täpselt keegi, kuid ootusi muudatusteks on kuhjatud nii riigi-siseselt kui väljastpoolt tohutu kuhi. Valimiseelsed lubadused - isegi kui nad on olnud siirad - põrkuvad kokku päriseluliste (sh eelarveliste) võimalustega ning muutuvad

- USA-Iisrael-Iraani kolmepoolne mäng on kummalises seisus, kus kõik kuulutavad ise ennast võitjateks ning väljastpoolt nimetatakse igatühte eraldi mitte just kuigi edukateks, kui pehmelt väljenduda

- Putini reitingud - nii ametlikud kui kaudsed - näitavad küll kahanemise märke, kuid autoritaarses süsteemis pole need näitajad kuigi usaldusväärsed. Praegune peamine rahulolematuse allikas - netipiirangud - võivad olla aga ka teadlik hüperboolne surve elanikkonnale, selleks et selle surve lõdvenedes kõik tunneksid enda huve arvesse võetutena

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Sihikus Mordorist ja muust

Valimised ülekaalukalt võitnud Peter Magyari juhitud Tisza partei valitsus Ungaris asub ametisse ilmselt mõne nädala jooksul. Ootused välispoliitilisele suunamuutusele selles riigis on suured, äkki liiga suured ja optimistlikud?

Kuidas uus võim tegelikult käituma hakkab, ei tea veel keegi ning ilmselt veel ei tea ka ta ise. Ja omakorda ei tea keegi, kas ja mis mõju need võimalikud muudatused endaga laiemalt kaasa toovad. Oletame et Ungari võtab maha veto 90 miljardi euro suurusele abikpaketile Ukraina jaoks, selleks et saada ise kätte 20 miljardit endale mõeldud raha. Aga kas see toob endaga kaasa selle raha kohese väljamakse? Nii et siin on teadmatust rohkem kui teadaolevat.

Ma ei ole märganud Venemaa tänaselt juhtkonnalt ühtegi kommentaari Ungari valimistulemustele. Mis kõneleb teatud murest ühe liitlase kaotuse pärast?

Lavrov ütles selle kohta: ma ei hakka spekuleerima, ootame ära reaalseid samme. Kaotada on Venemaal tõesti palju, kasvõi võimalus vetostada EL poliitikaid ja viimased jäänused EL kui energiakandjate turust. Loomulikult kompab Moskva praegu võimalusi, et kui palju tal õnnestub seda sissetöötatud mehhanismi säilitada.

16 aastat järjest Ungaris võimul olnud Viktor Orbani üles ehitatud avalikku sektorit ei saa ju kiiresti muuta ja ilmselt ei ole see ka uue valitsuse eesmärk?

Muutmist vajab väga palju, sh nt meedia võimudele allutamise mehhanism ja palju muud kuni põhiseaduseni välja. See saaks olema 16’s muudatus 14 aasta jooksul, tagasi vajaksid teoreetiliselt pööramist paljud momendid, kuid juba ainuüksi põhiseaduse muudatuste väljatöötamine võtab aega, siis selle muutmise protseduur, hiljem vastavate seaduste ja seadusaluste aktide muutmine ja jõustamine.

Venemaa on asunud üha rohkem piirama interneti kasutamist ja blokeerinud mitmeid sõnumirakenduse Telegram ja WhatsApp funktsioonid, näiteks videokõnede võimaluse. See on tväga võimas ja tõsine samm, mis puudutab kümneid miljoneid Venemaa inimesi. Väga julge samm?

See on samm, mis puudutab väga palju vahetumalt kui mingi kaugel toimuv sõda ja/või sanktsioonid, mille osas saab vähemalt teha nägu et „mind see ei puuduta“. Küsimus polegi võibolla niipalju selles inimeste arvus (sõjaga puutub kokku hinnanguliselt 5-6 mln in, netiteenuseid kasutab aga u 2/3 elanikkonnast. Küsimus on nende inimeste aktiivsuses. Netti ei kasuta inimesed, kes on passiivsed ja ei väljenda oma rahulolematust. Netikasutajad on aga harjunud vähemalt mingisuguse vabadusega.

Peamine tulemus saab olema avalik vastuhakk riigile läbi riigi petmise. Igal mõistlikul inimesel saab olema vähemalt kaks telefoni, millest ühes on kõik seaduskuulekad programmid ja sisu, teises aga keelatud kraam.

Selline „digitaalse raudse eesriide“ rakendamine peaks linnades elavate nooremate venelaste hulgas küll protestilaine kaasa tooma. Aga esialgu ei midagi?

Ei saa öelda, et ei toimu midagi. Aga online inimesed pole harjunud tegutsema offline. Digipõlvkonna protest on digitaalne – riigi ülekavaldamine.

Meie kaitsepolitsei aastaraamatuga samaaegselt ilmus ka Läti vastuluureteenistuse SAB aastaraamat, mis kirjeldab Venemaa mitme tööstusharu halba seisu. Puidu eksport on vähenenud 50 ja rauamaagi eksport 40 protsenti, seda paljuski sanktsioonide tõttu. Koos sõjakuludega peaks see ju nüüd Venemaa elanikele otseselt tunda andma?

Sanktsioonid on üks osa pildist, aga toimivad ka veidi keerulisemad ahelad, mis vähendavad nõudlust. Nii näiteks on VF valitsus lõpetanud rahapuuduse tõttu soodustingimustel hüpoteeklaenude abil elamuehitamise turgutamise. Ehitussektor on aga suurim terasetarbija, mistõttu on eri hinnagutel vähenenud terasetootmine 20-40%. Mingi aeg saab toota ka nö lattu, kuid see võimekus kahaneb kiiresti ning osaliselt tuleb juba sulgeda ka tootmisvõimsusi, rääkimata töötajata koondamistest, mis omakorda käivitad tarbimise vähenemise, mis omakorda toob kaasa jaekaubanduse kokkukuivamise. Majandus on üks kurjama keeruline värk :)

Väga palju räägitakse sellest, et Venemaa diktaator Vladimir Putin ei saa tegelikust olukorrast riigis ülevaadet, talle esitletakse ilustatud kirjeldusi toimuvast. Mina ei suuda neid väiteid uskuda ja arvan, et Putin omab korralikku ülevaadet rindel ja riigis toimuvast. Mida teie arvate?

Putin omab ülevaadet, seda kindlasti. Kuid punkt üks – kuivõrd korralikku, seda ma ei tea, kuid julgen kahelda. Kes ikka julgeb Olümpose asukale halbu uudiseid tuua? Ja punkt kaks, kas ja kuivõrd seesama Olümpose asukas neid ülevaateid arvesse võtab?

Rääkisin hiljuti ühe väga väärikas eas inimesega, üritades mh talle seletada Venemaal internetipiirangutega seonduvat. Üks argument, mis selle kohta ringleb, on see, et Putin lihtsalt ei saa aru, milleks seda vot kõike, neid TikToke ja muud säärast vaja on. Sel hetkel see minu väärikas vestluskaaslane vastas väikese naeratusega: „aga ma saan täiesti Putinist aru!“

Kuuldusi liigub igasuguseid – üks selline on, et Venemaa võib Ukraina droonirünnakute hirmus ära jätta 9. mai paraadi. Seda on juhtunud vaid korra – 2020. aasta koroonakriisi ajal, mil paraad lükati edasi. Kõlab justkui Ukraina poolelt käiku lastud infosõja element?

Regioonides on paraade jm avalikke üritusi ära jäetud korduvalt, nt Pihkvas ei korraldatud paraadi 2023 ja 2024 aastatel julgeolekuohu tõttu. Paraade ilmselt ei toimu Ukrainaga piirnevates oblastites ja okupeeritud territooriumitel. Arhangelskis nt on juba välja öeldud, et sel aastal ei toimu. Moskva kohta praegu veel ei ole lõpuni asi kindel, aga väidetavalt seal käivad praegu juba ettevalmistused paraadi toimumiseks.

Aga infosõja elemendine on see mõjus hoob ikkagi, sest 9-mai ja kõik sellega seonduv on Venemaa riigimüüdi alustala, selle ründamine on mõistlik mõte.

--- 

saatelõik järelkuulatav siit

„Tere, raha, surmaminejad tervitavad Sind!“

„Avē Imperātor/Caesar, moritūrī tē salūtant“ – nende sõnadega astusid vana-Rooma gladiaatorid areenile, selleks et pakkuda meelelahutust ja üsna kindlasti ka selle käigus hukkuda. (eesti keeles: „Tere, keiser, surmale pühendatud (surejad) tervitavad sind“)

Umbes samas võtmes peaks skandeerima ka need vene mehed, kes sõlmivad lepingu armeega ja lähevad Ukraina rindele. Sõtta, mida ei nimetata sõjaks, kuid mille käigus rindejoonele lähedale sattunutest jäävad ellu väga vähesed. Väidetavalt – vene enda Z-blogijate sõnul – hukkub 80-90% rindelesaadetutest ennem, kui nad rindeni jõuavadki. Hukkuvad, ilma nägemata vaenlast, parimal juhul vaid kuuldes drooni lähenevat suminat.

Alustuseks olgu öeldud, et ega lepingulistele suhetele üles ehitatud armees pole mingit Venemaale ainuomast. USA praegune armee tegutseb samal põhimõttel – lepingulist professionaalset armeed pole juriidiliselt õige nimetada palga-armeeks, ehkki tavamõistuse kohaselt ta seda ju on.

Lepinguline armee pole ei hea ega halb

USA’s peab iga mees olema sõjaliselt arvele võetud, kuid lepingu sõlmimine on sügavalt vabatahtlik. Selle järel saadakse korralik väljaõpe, teenistuse järel korralikud sotsiaalsed tagatised, mh õiguse tasuta kõrgharidusele (mis seal riigis on tõepoolest kullahinnaline). Kui kõrgelt USA sõjaväes hinnatakse oma mundrikandjaid, oli näha kasvõi nüüd Iraanis kahe piloodi päästeoperatsioonis. Kuid selle teema arutamine viiks meid kaugele peateemast.

Peateemaks on aga see jõhkrus, küünilisus ja raha-kesksus, mis toimub vene pealtnäha analoogses, suisa ameeriklastelt maha kirjutatud õhustikus. Samamoodi peavad ennast arvele võtma kõik, samamoodi lepingu allkirjastamine on vähemalt vormiliselt vabatahtlik, kuid sellega sarnasused ka lõppevad.

Vene lastekirjanik Maša Rupasova sattus sõja alguses juhuslikult ühte vene sotsiaalmeediagruppi, kus sõttaläinute lähikondsed omavahel teavet, muret ja vaimustust jagasid. Sattus ... ja asus vastavaid gruppe spetsiaalselt jälgima ning valmistab nüüd vaadeldu kohta välja andma raamatut. Äsja andis ta vaatlustulemuste kohta ka intervjuu, millest nokkisin selle loo jaoks mõned detailid.

Vaimustus kaob, raha jääb

Asjaolu, mis teda haakis, oligi justnimelt see kummaline vaimustus, millega sõttaläinute naised, aga ka muud lähikondsed asja kirjeldasid. See patriotismi ja Puutini-ülistamise õhin, mis sõja algusaegadel nendes vestlusgruppides valitses. Muu hulgas vaimustus hiiglaslike väljamaksete üle, mille abil need perekonnad lahendasid oma lootusetuna tundunuid probleeme, alates laenukoormast kuni elementaarsete elutingimuste parandamiseni.

Nüüd, aastaid hiljem, on vaimustus kadunud, kuid raha jäänud. Ja mure – mitte sõttaläinud meeste pärast – vaid raha kättesaamise ja jagamise pärast. Sõttaläinud mehed ise saavad kiirelt aru, et tegu on nö üheotsapiletiga. Et kuni lepingu sõlmimiseni neid nimetati kangelaseks, kuid kohe peale seda öeldakse otse välja, et „sa oled liha ja kulumaterjal“. Et keskmine eluspüsi rindel on kaks kuud. Et ilmselt tagasi nad ei tule ja nad jõuavad vaid naistele anda viimased juhtnöörid, kuidas raha kasutada.

Naised omakorda arutavad, kuidas aru saada kaudsete märkide kaudu, et kas sõttasaadetu on veel elus või juba surnud. Ja et kuidas saada kätte riigi poolt lubatud raha. Ja et kuidas kaitsta – mitte oma mehi – vaid raha ahnete sugulaste, eelmiste naiste ja varem teadmata laste eest.

Uued toiteahelad

Nüüd juba teistest allikatest on teada, kuidas see riiklik rahakülv on käivitanud täiesti uued toiteahelad, kus lepingu sõlminud mehed on lüpsilehmadeks kõikvõimalikele muudele pagunikandjatele, kes üritavad saada lepingu- ja kompensatsioonitasudest osa saada.

Kuidas nutikamad-osavamad mehed suudavad algsest näiteks kolmest miljonist rublast maksta altkäemaksudeks näiteks kaks miljonit, et vältida otse rindele saatmist ning munsterdavad ennast „haavatutena“ tagasi koju ja lähevad seejärel teisele-kolmandale ringile, sest raha on vaja.

Kuidas ohvitserid hävitavad sõdureid, kes ei ole nõus „jagama“, tehes seda kas lausa oma kätega või lihtsalt hakklihamasinasse saatmisega, kuskohast enamik tagasi ei tule. Ja kui tuleb, siis jätkub kõik uue hooga.

Kuidas seda tülgastavalt õõvastavat lugu kokku võtta? Aga ilmselt lihtsalt tõdemusega, et Ukrainasse minev vene sõdur ei tee seda ei oma kodumaa, ammugi mingi idee või Puutini nimel, vaid lihtsalt väljapääsuks masendavast vaesusest ja lootusetusest. Riik, ühiskond ja isegi prekond saab kõigest ühtemoodi aru – inimese elu on mõõdetav vaid rahas – ning kõik osapooled seda niimoodi võtavadki.

Tere, raha, surmamineja tervitab sind!

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, NATO, Balti riigid, naftasadamas, internet

- Iraani-vastases sõjategevuses on mitmeid eri motivatsioone. Lisaks režiimi murdmisele ja tuumavõimekuse hävitamisele võib ühe väiksema, kuid seda kasumlikumana olla nö boonuseks õigete inimeste teenimine energiakandjate hindade kõikumise pealt - neid vahendeid on hiljem vaja (vahe-)valimiste jaoks

- USA president ei saa ainuisikuliselt, ilma Kongressi ja/või Senati heakskiiduta NATO'st oma riiki välja viia. Kuid kõik need õhuraputused on mõjunud kasulikult vähemalt siia, NATO idatiivale, kus on kaitsesse hakatud kordades rohkem panustama

- Väidetav "Balti riikide loovutamine" Stoltenbergi poolt.
Meie inforuumis kõlab see nagu Stoltenbergi initsiatiivina, temapoolse pakkumisena Venemaale. Tuletan siiski meelde, et asi oli vastupidi, 2021.a esitas Venemaa sisuliselt ultimaatumi, et NATO peab tagasi tõmbuma 1997.a piiridesse, vastasel korral tuleb sõda Ukrainas. Ja nüüd ilmselt see Stoltenbergi mälestusteraamatu tekst peegeldab sedasama ultimaatumit, et Stoltenberg oli valmis selle Venemaa ähvarduse üle arutama, kuna tema nägemuses peab dialoog jätkuma alati.

- Ukraina on väga efektselt ja efektiivselt võtnud rünnata nö pudelikaela VF energiakandjate müügis - väljaveo sadamaid

- Venemaa interneti kasutajad peavad arvestama liikluse kehvenemisega nii ehk naa, isegi kui riik peaks loobuma Telegrami blokeerimisest. Asi selles et VF serverite ökosüsteem on tublisti degradeerunud, vastavad ettevõtted ei soovi nende uuendamisse investeerida, kuna tulevik on ebaselge

Saatejuht on Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ungari tavadraama

Et mismõttes tavadraama? Aga selles mõttes, et lugedes pealkirju ja vaadates, kui palju hagu aetakse tähelepanu püüdmise lõkete alla Ungari parlamendivalimiste eel, näikse toimuvat midagi dramaatilist, murrangulist ja peaaegu et erakorralist.

Kuid kui vaadata asjale politoloogi pilguga, siis on toimuv draamast kaugel. Tuleb lihtsalt lülitada sisse kõige lihtsam filter – puhastada toimuv nimedest. Eelkõige isiku-, aga oh õudust, ka riiginimedest.

Igas ühiskonnas on laias laastus kaks baas-meeleolu. Ühest küljest soov säilitada stabiilsus, mis sest et selle eest tuleb teatud hinda maksta, tajuda ja taluda piiranguid. Teisest küljest saavutada muudatus, mis sest et ka selle eest tuleb maksta vähemalt ajutiste ebamugavustega.

Inimolemuse universaalsed tahud

See on inimolemuse lõputu sisemine heitlus, mille kumbki äärmus viib hukule. Konservatiivne kapseldumine viib hääbumiseni, ehkki annab lootust vähemalt lühiajalisele püsivusele. Rapsiv uuenduslikus sisaldab väga suurt riski kuni täielise hävinguni välja, kuid annab lootust pikemas perspektiivis olude paranemisele.

Ja nüüd ongi küsimus selles, et kumb pool on edukam oma nö kauba, oma ideede müümisel. Meie praeguse parlamentaarse esindusdemokraatia juures on nendeks müüjateks poliitilised parteid, kuid suuresti ka need taanduvad liidrijulgusele. Karismale. Veenvusjõule. Ühendamisvõimele.

Selle võibolla säravaimaks näiteks võib tuua kauge maa ja aja tagant George Washingtoni, kes oma vaikse, väärika karismaga suutis ühendada toonased omavahel heitlevad osapooled ja siduda need kokku Ameerika Ühendriikideks. Kuid muuseas seesama protsess viis ka briti impeeriumi lüüasaamisele ja ameerika põlisrahvaste hääbumisele – lihtsalt et iseloomustada iga protsessi mitut tahku.

Enamus kohaneb

Kuid tagasi tulles niiöelda nimepuhta mõttekäigu juurde, siis taaskord igas ühiskonnas absoluutne enamik inimesi kohaneb, mitte ei juhi protsesse. Kohaneb kasvõi seeläbi, et kaldub toetama seda jõudu või isikut, kellel näikse olevat sisemist väge, võtmaks välist võimu. See kohanemine ja nina tuule järgi seadmine kõlab justkui millegi mitte-kiiduväärsena, kuid jällegi – niimoodi jäävadki ühiskonnad ellu.

Novat, ja nüüd me jõuamegi üldiselt pinnalt eraldivõetava juurde. Ungaris on lihtsustatult võttes seesama tavapärane olukord. On olemas jõud, kes üritab müüa kaupa nimega „stabiilsus“ ja siis see teine, kes üritab edendada enda ideed ehk kaupa nimega „muudatus“.

Ning oh üllatust, nö „kuningatapja“ tuleb kuninga enda lähikonnast. Muudatuste meeskonna kõneisikuks tõusnud noor tegelane Péter Magyar on üles kasvanud stabiilsus-meeskonna juhi Viktor Orbán peenral. Selleks et süsteemi võita, tuleb kõvasti kasuks, kui sa tunned seda süsteemi seestpoolt.

Noorel rivaalil on uuenduste sõnumit seda lihtsam müüa, et ta on noor. Vana liider on hõlpsalt näidatav kui kõige kuhjunud pahede võrdkuju, selleks ei pea isegi liigselt pingutama. Vana liidri katse endale tuge hankida väljast, nii Venemaalt, Euroopast kui USA’st – kõik need sammud ainult süvendavad polariseerumist.

Välised mõjurid

Välise sekkumise vabasid valimisi pole ilmselt olemas. See pole hea ega halb, kõik võimule pürgijad ja sellestsamast võimust kinni hoidvad inimesed on alati altid otsima tuge ja osundama, et ollakse osa millestki suuremast. „Mul/meil on liitlasi!“ – see on ju üdini arusaadav argument.

Tõsi on ka see, et võimu juurde takerdunud inimeste ja poliitiliste jõudude külge haakub pattude ja pahede pundar, mis võib ähvardada kohtu alla andmisega või suisa türmiga. Seetõttu mõistlik inimene taandub ise võimult, nagu tegi seda ülalviidatud George Washington, kes keeldus talle pakutavast kolmandast ametiajast.

Mõistlikke inimesi satub aga võimu juurde harva. Juba võimule pürgimise eelduseks on mitte väga mõistlik olemine. Sinna sattumine võib aga isegi kõige mõistlikum isend aja jooksul muutuda.

Nii et kokkuvõtteks – Ungari hoogu koguvas valimisdraamas on vaatemängu ja intriigide kõrval väga palju argist ja üldist. Sellisena soovitangi kogu protsessi võtta.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: sõda kui mängumuutja, Ungari valimised, India

- sõda on vähekontrollitav protsess. üks ootamatu tulemus, mida kindlasti Putin ei plaaninud, kui tungis Ukrainale kallale - nüüd on Ukraina hindamatu kompetentsi omanik droonisõjas. seega on Zelenskõil käes kaardid, mis on olulised USA liitlastele ja millega peab arvestama ka Valge Maja praegune peremees.

- Ungaris toimub standartne mäng valimiste eel. osa rahvast on valmis taluma stabiilsust, teine osa soovib muudatust. hetkel näib, et muudatuste nimelist kaupa pakkuv meeskond on edukam

- India aitab Venemaal müüa hirmu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit