Подробности: Kazahstan, EL sanktsioonid, USA jne

- Kazahstan ilmutab praegu kahenäolisuse tippklassi. Ühest küljest on ta VF lähi-liitlane, toimetades vee turule osaliselt ja täiesti sõjaliselt kasutatavaid kaupu. Teisalt aga eistas nüüd Tokajev sõnumi, mille kohaselt on toimuv VF sõda Ukraina vastu täiesti arusaamatu ja see tuleks peatada. Selle sõnumi taga hõljub Hiina jälg, kuigi Kazahstani ei saa kuidagi lugeda pelgalt Pekingi käepikenduseks

- EL muudab oma sanktsioonide poliitikat VF suhtes, näidates üles kohanemist umbes samamoodi nagu on toimunud Ukraina rindel. Suurte rünnakute / sanktsioonide pakettide asemel võetakse kasutusele üksikud täppis-sanktsioonid samamoodi nagu Ukrainas on tankikolonnide asemel kasutusel droonid, mis ründavad ühte objekti korraga.

- USA ja Iraani vahelises sõjategevuses on vastamisi kaks ebamäärasust. Üks on Trumpi (meeskonna) kõikuv sõnumisedmine, mis on varsti vist juba 40 korda kuulutanud, et diil ja rahu Iraaniga on kohe-kohe sündimas. Teisalt on aga Iraan järjest vähem meenutamas ühtset riiki, selle asemel tegutseb hajus võrgustik-struktuur, kus keskse juhtimise puudumisel on vahetute rünnakute toimepanijateks lihtsalt need inimesed, kelle käes on relvad.

- VF sõjalises alusmüüdis on 9.mai kõrval ülimalt oluline roll ka merelaevastiku päeva tähistamine, sest laevastiku / Peeter I pärandi abil on ennast mõeldud impeeriumiks. Merelaevastiku paraadi ärajätmine ja selle asendamine Puutini ilmumisega kitsas sisehoovis joonistatud allveelaeva taustale on ülimalt kõnekas

- Trumpi ja Zelenskõi kohtumine Ovaalkabinetis on juba neljas ning selle olemus kõigub nagu muu Trumpi käitumine. Esimene oli rajult negatiivse olemusega, teine konstruktiivne, kolmas jälle pingeline, nüüd neljas neutraalselt positiivne

Kõigest selles sai räägitud R4 saates Podrobnosti, saatejuht Andrei Titov, vastamas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kuidas Moskoovia oma naabreid muiste hävitas ja teeb seda siiani

Moskoovia sai praeguseks Venemaaks seeläbi, kuivõrd ta oma naabreid hävitas ja alla neelas. Mingis mõttes on see klassikaline rööv-impeeriumi lugu, nii nagu omal aja tekkisid ka Kreeka, Rooma ja teised impeeriumid. Kuid kuna enamik neist on kadunud, Moskva oma aga peab praegu oma verist lagunemis-sõda, siis jääme selle vaatluse juurde.

Vene impeeriumi alusmüüt väidab häbematu valelikkusega, et nemad pole kunagi kedagi vallutanud, et naaberalad palusid ise end Moskva kaitse alla. Selle vale ümberlükkamiseks pole vaja vaadata mujale kui otse meie naabruses olnud ja täiesti normaalsete keskaegsete protoriikidena toimunud Pihkva ja Novgorodi vabariikide veriste vallutamite lugusid.

Mõlemad toimisid – niivõrd-kuivõrd toonased olud seda võimaldasid – demokraatlike ja iseseisvate riikidena, mille valitsemismudel taandus meiegi kandis tuttavale kärajate põhimõttele. See tähendab et igausuguse suurema jama korral kutsuti rahvas kokku ning otsustati, et kes ja kuidas peaks selle jamaga tegelema.

Allutamine ja vallutamine

Nende iseolemise ja –otsustamise sümboliteks olnud veetšekellad olid toona tõelise liberaalse demokraatia sümboliteks. Avalikul platsil seisva kirikukella taolise hiigelkuljuse võis helisema panna igaüks enda meelest olulisel põhjusel. Kas edasine protsess enam meie kaasaegses mõttes igaühele võrdseid võimalusi pakkuv oli, on omaette lugu, kuid selle vaagimine viiks meid peateemast kaugele.

Peateemaks on hetkel aga see, et taoline iseolemine Moskooviat ülimalt ärritas. Seda enam et nood omariiklusele preteneerivad moodustised kippusid konkurentidega diile tegema, et ennast Moskva agressiooni eest kaitsta.

Nii näiteks oma algselt kultuurilt sootuks põhjamaine Novgorod sõlmis kokkuleppeid ka katoliiklaste / poolakatega, mida kuriusklik Moskva suisa usureetmiseks kuulutas ja XV sajandil korduvate sõjaretkede käigus alguses allutas ning lõpuks ka vallutas. Iseolemise sümbol ehk veetše-kell võeti ära ja viidi Moskvasse.

Sümbolitega sõdimine

Toonaste röövretkede tavapärane praktika ühest küljest – sümbolite sõdimise komme pole kuhugi kadunud. Teisest küljest oli see aga mitte lihtsalt ühekordne rüüsteretk, vaid see, mida tagantjärele on hakatud õilistama kui „vene maade ühendamist“, ehkki „vene maadeks“ võib neid vaid väga pingutades nimetada.

Aga eks igasuguse riigimüüdi ehitamine ongi tagantjärele suhteliselt juhuslikele ja võimalustekohaselt tegutsemisele mingi Suure ja Õilsa eesmärgi omistamine. Selles mõttes tuleb tunnistada, et pole siingi midagi unikaalselt venelikku, kuid teisi näiteid ei hakka ma siin välja tooma, et mitte tähelepanu hajutada.

Sellele järgnes u pool sajandit hiljem Pihva Vabariigi allutamine, mille käigus toimusid julmad verevalamised, küüditamised ja samamoodi sümboli ehk veetšekella trofeena Moskvasse tassimine.

Impeeriumi äärealade tühjendamine

Kui palju Moskoovia oma endiste naabrite ja nüüdseks vallutatute elanikke tappis, on üsna hinnanguline. Üldine saadaolev statistika aga väidab, et alates vallutamistest, seejärel eliidiperekondade sihiteadlikku mõrvamisest ja küüditamisest kuni hilisemate mässude mahasurumise ja opritšnikute vägivallani hukkus ligikaudu kolmandik kuni pool „põlistest vene inimestest“, keda Moskva vallutama / ühendama / vabastama tuli.

Pikapeale võttis Moskoovia endale nimeks Venemaa ja hakkas juba ennast muistseks peremeheks pidades äärealasid tühjendama. Tihtipeale toimis see ka lihtsalt ka siseriikliku migratsiooni korras. Nii näiteks vähenes XX sajandi jooksul Pihkva rahvastik 1,8 miljoni pealt 0,8 peale, kaotades kiht kihi järel nii erinevates sõdades, kuid seejärel ka Piiterisse ja Moskvasse parema elu otsingutele minnes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Moskva impeerium jätkab seda, mida ta on teinud nii kasvades kui kahanedes – terroriseerib oma naabreid, tapab, küüditab ja viib välja kättejuhtunud varasid. Peamine eesmärk – eitada oma naabrite iseolemise õigust ning kuulutada tühjakstapetud alad impeeriumi osaks.

---

lugu ilmus siin

Millest ei räägi pildid põlevatest naftatehastest?

Pildid pidid olema kõnekamad kui tuhat sõna. Ainult et tihti me ei näe neid sõnu või sõnumeid, mida otsesõnu pole ei pildil ega pildiallkirjas.

Me näeme leegitsevat nafta-taristut, me näeme järjekordi bensiinijaamades, me näeme nutvaid videosid stiilis "mille eest ja mis saab edasi". Need on klikkepüüdvad ja emotsioonekütvad. Enneolematu levikuga kõigis nendes (sotsiaal-)meedia kanalites, mida vene võimud üritavad ära keelata või vähemalt piirata.

Aga neid pilte vaadates me ei näe lööke VF eliidi pihta, kelle kuuluvus siseringi lähedusse ja juurdepääs kapitaliturule on neid teinud eluperemeesteks. Kummas järjekorras, kas kõigepealt on tulnud raha ja siis kuuluvus heakskiidetute hulka või vastupidi, see pole hetkel oluline.

Eliit on löögi all

Oluline on see, et igal sellel põleval naftarafineerimis-tehasel, sadamal või ka nn varilaevastikuga veeteval kütusekoormal on olemas omanik. Isegi kui see on formaalselt juba vene riigi poolt kaaperdatud – armastab Moskoovia seda tegevust, oi kuidas armastab – on ikkagi konkreetsed inimesed, kelle ärihuvide hulka need kuuluvad.

Ja iga see inimene (või laiemalt omanike ring) peab otsustama, et mida selle õhkulastud või muidu kahjustatud raudvaraga edasi teha. Ühest küljest oleks nagu kõige loomulikum asi maailmas asendada vigasaanud seadmed uutega ja jätkata äritegevust, mis vaatamata kõigele on tulus.

Või oleks õigem öelda, et oli seni tulus. Asi selles, et igasugune „naftatehas“ (nagu neid rahvakeeli nimetatakse) on üüratult kallis kompleks, mille kesksed seadmed ei ole niisama lihtsalt asendatavad nagu mingi toru või isegi pumbajaam.

Investeeringu loogika

Naftarafineerimis-seadmed on nö rätsepatöö. Neid ei vedele laos ootel, et võtad aga uue ja lükkad vana asemele. Tükikaup, mille ainuüksi projekteerimisele läheb vähemalt aasta, teine tootmisele ja kolmas seadistamisele-häälestamisele. See on mõistagi väga lihtsustatud lähenemine, aga annab aimu probleemi keerukusest ja ajamahukusest.

Teisisõnu on iga taolise masinavärgi taastamine ilgelt suur investeering. Isegi Hiinast ostes on jutt miljonite, või isegi kümnete miljonite USD suurusjärgust, muu ja kvaliteetsema maailma omade puhul veel kümneid kordi suuremast summast.

Ja siin on oluline mõista ühte väikest detaili, mis määrab kõik. Selles suurusjärgus investeeringuid tehakse laenu peale. Ettevõtjatel pole reeglina vaba raha, sest muidu nad poleks ettevõtjad. Praktiliselt kogu kapital on kuhugi juba investeeritud.

Miljoneid dollareid võivad nad teoreetiliselt omada ja leida sularahas tehtavate altkäemaksude jaoks, kuid seda raha ei saa näidata ametlikus käibes. Pealegi on pangast laenuks saadud raha ka omamoodi kapitali vorm, kuid see teema viiks meid põhilisest eemale.

Kas enam tasub investeerida?

Nüüd siis lihtne mõttekäik. Kuna investeeringuks on vaja võtta pangalaen, siis tekib küsimus – kui see seade on juba kord asendatud, siis kas on mõtet võtta veelkord laenu, kui pole üldse kindlust, et uus seade taaskord õhku ei lasta. Nö rekordi-omanikud on juba nt 15 korda pihta saanud.

Me oleme harjunud mõtlema Moskooviast kui ühest suurest riiklikust jurakast, milles riiklikud ettevõtted saavad mh vajadusel riigi poolt tagatud laenu riiklikest pankadest. Hea uudis – see ei vasta tõele. Või siis halb uudis – sõltub kuidas võtta.

Isegi kui konkreetne naftaga tegelev ettevõte on (taas-)riigistatud, siis on riigipoolne rahaline tugi ülimalt küsitav. Kõrgeimadki riigirahade keerutajad käivad seda Kremlist küsimas ja selle kontori võimalused on üha ahtamad.

Nii et mida me siis nendelt leegitsevatelt piltidelt ei näe? Aga seda kuklasügamist ja üksteiselt pool-sosinal küsimist, et „kuidas edasi?“ ja „kes on süüdi?“ ning võibolla veel ka muid nn vene küsimusi.

---

lugu ilmus siin

Kreml teeb Ukrainas Süüriat ehk üritab käima lüüa uut põgenikelainet

Vaadates seda, missuguse nüri järjekindlusega jätkab Venemaa Ukraina linnade pommitamist, tekib paratamatult küsimus, et milleks seda vaja on?

Kontrast Ukraina tegevusega, milles keskendutakse viimasel ajal vene poole nafta-taristule, on eriti terav. Ukrainlaste löögid annavad meeletu kumuleeruva efekti, mis halvab suurt osa venemaalaste jaoks tavapärasest elust läbi autokütuste defitsiidi. Selle kõrval tundub vene poolelt tulev Ukraina linnade magalarajoonide ründamine irratsionaalse, et mitte öelda maniakaalse tegevusena.

Aga kõik see saab hoopis uue värvingu, kui tuua sisse võrdlus Venemaa tegevusega Süürias 2015-2024.a. Kremli käsul õhku tõusnud lennukid ründasid seal enam kui 1000 linna ja väiksemat asulat, põhjustades eri hinnangutel 10-18 tuh tsiviilohvrit.

Põgenikelaine kui relv

Ka see näis sõjalises mõttes irratsionaalsena, sest tõenäosus lauspommitamise käigus pihta saada millelegi sõjaliselt olulisele oli jaburalt väike. Kuid eesmärk oli muuhulgas hoopis teine – lüüa erakordse, küünilise jõhkruse ilmutamise järel liikuma põgenike laine.

Nagu üldiselt igal pool mujal, jääb enamik põgenikke pidama mõne päevateekonna kaugusele oma lähtekohast, lootes peatselt naaseda koju. Ainult et tänapäevase transpordivõrgustiku ja võimaluste puhul võib see mõnede jaoks tähendada paarkümmend kilomeetrit jalgsi ja teiste jaoks tuhandeid kilomeetrid ja maandumist teisel kontinendil, sh Euroopas.

Süürias nii ka läks, hinnaguliselt 12 mln oma kodust lahkunu seast jõudis Euroopasse u 10% ehk laias laastus miljon inimest. Venemaa mätta otsast vaadatuna oli see kasutegur isegi kõrge, kuna põhjustas Euroopas piisavalt segadust ja protestiparteide edukäiku. Viimane on aga eesmärk omaette, kuna survestad valimistest valimisteni elavat euroopa eliiti ümber vaatama oma prioriteete.

Soov tekitada probleeme Euroopas

Sihuke globaalne mäng „globalismi“ vastu, nupuvõte panemaks neid tegelema „kohalike probleemidega“. Kommentaariumites tunneme seda võtet klassikalise demagoogilise võttena, mida ingliskeelses maailmas nimetatakse „whataboutism“, mida mulle endale meeldib märgistada kui retoorilist võtet „aga miks te ei räägi lendoravatest“. St – miks te räägite meile mingist Süüria pommitamisest, selle asemel et rääkida meie õuele saabunud põgenikest.

Nii näikse sama eesmärki teenivat ka Ukraina linnade triikimine rakettide ja droonidega. Vahet pole väga, kuhu tabatakse või kui mitu ohvrit on konkreetse löögi järel. Peamine on saavitada hirmu õhustik. Hirm, mis paneb kodudest lahkuma ning loomulikult osa lahkujatest siirdub ka Euroopa riikidesse

Aga siin on ka peidus üks väike valearvestus.

Tõepoolest põhjustas esmane Ukraina põgenike laine tugevaid emotsioone alates kaastundest kuni kohkumiseni. Täiesti mõistetav, sest igasugune muudatus tekitab ka hirmu ja ka vastuseisu. Et kuidas nii: „midagi sellist pole ju varem olnud, ma ei taha seda oma hoovis näha!“ Pole üleüldse vahet, kas me räägime mingist ehitusest, uutmoodi energeetikalahendustest või rahvastikurändest.

Probleem muutub ressursiks

Koopainimese aegadest saadik on meisse sisse kodeeritud valvsaks olemine igasuguse muudatuse vastu. See reaktsioon on taganud ellujäämise – mõistetav värk.

Kuid samamoodi inimesed harjuvad muudatustega ning aja jooksul muutub probleem ressursiks, mis aitab edasi elada ja isegi areneda. Nii ka Ukraina ümberasujad on aja jooksul muutunud hirmunud ja hirmutavatest abivajajatest suuresti loomulikuks osaks Euroopa tööjõuturust – ja taevas ning demograafia näevad, et seda on vananeval mandril vägagi vaja.

Nii et jätkates Ukraina linnade jõhkrat purustamist ei saavuta Kreml enam oodatud esmast efekti ja lihtsalt kinnistab Euroopa soovi Ukrainat aidata. See on aga veel üks näide jäiga autoritaarse riigijuhtimise kahjulikkusest – ei suudeta loobuda juba tehtu otsustest, kuna puudub tagasiside mehhanism. Pommitades Ukrainat nõrgestab Venemaa ennast.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Lähis-Ida, VF provokatsioonid Euroopas

- Iraan on hetkel USA-Hiina strateegilise vastasseisu taktikaline element. Ei, see ei tähenda, et Iraan oleks otseselt Hiina "käpiknukk", aga lihtsalt siin toimub mõõduvõtmine. USA eesmärk on tõestada, et ta suudab maha suruda igasuguse väljakutse enda huvidele (antud juhul Iraani soov hävitada USA "eelpost" Iisrael), Hiina aga omakorda toetab Iraani ja vaatab huviga pealt, kuidas USA ennast selle ülesande täitmise käigus kas tõestab või kulutab

- Erinevate Euroopa allikate poolt antud hoiatused VF võimalike sigaduste kohta Euroopas on vägagi põhjendatud. VF jaoks on strateegilise tasandi eesmärk Ukraina allutamine ning taktikaliselt segada Euroopal Ukraina aitamises. Hõlpsaim meetod selleks on mitte korraldada otsest tavasõjalist rünnet Euroopa riikide (eriti Poola ja Balti riigid) vastu, vaid selle asemel korraldada palju erinevaid ja suhteliselt odavaid hübriidrünnakuid (süütamised, plahvatused, info-operatsioonid jne)

- Ukraina valitsusvangerduses pole ühest küljest midagi erakordset (neid tuleb ikka ette) aga ka ei midagi normaalset (sest Ukraina on sõjas). Ka selles, et pagunid ja pintsakud on omavahel tülis, pole midagi Ukraina-spetsiifilist, aga antud juhul otsustas Ukraina president sekkuda ja valida mundrikandjate poole - see aga näeb mitmes mõttes halb välja. Poliitikas on paraku kõige olulisemad sõnad, see retoorika, millega õigustatakse ühte või teist valikut. Selles retoorikas on aga hetkel Ukraina presidendi administratsioon ebaõnnestunud.

Saatejuht Varvara Sergejeva, kõnelemas Karmo Tüür. Saade järekuulatav siit.

Oligarheerumise loogikaviga

„Mees kes muudaks Venemaad“ – sellis pealkirjaga ilmunud lugu mõjukas ajakirjas The Economist mõjus korraliku infoplartsatusena. Pealkirja kõrval Andrei Melnitšenko pilt. Te ei tea, kes ta on? Olge mureta, ausalt öeldes veel eile ei teadnud temast absoluutne enamik inimesi.

Nüüd aga olla mehega tehtud ajakirja peatoimetaja enda poolt koos väikese meeskonnaga 60 tundi intervjuusid ning paralleelselt ilmusid nii toimetuse kui mehe enda poolt küljelood. Märkimisväärne tähelepanu, kas pole?

Väga lühidalt kõik kokku võetuna (kuigi kõneväärseid killukesi oleks palju) on Melnitšenko astunud lavale kui hoiataja ja lahendusepakkuja. Klassikaline kahekäiguline info-op, mis sest et pakitud ühe ümbriku sisse. Kiire on, seega pakutakse kiireid sutsakaid.

Probleem ja lahendus

Probleem on loo järgi see, et Venemaa võib praeguse surve all kaotada „suveräänsuse“ ja see olla kõigile halb. Tuuakse välja neli erinevat stsenaariumit alates lagunemisest kuni kuri-Koreaga sarnaseks muutumiseni, sekka lisatakse ka Hiina hirmutav vari ja kaotuse alanduses küpseva uue sõja koletus.

Ja koheselt, sama hingetõmbega pakutakse välja ka lahendus. Mõistagi on see probleemi vastand. Suveräänsus tuleks Venemaale alles jätta. Võim peaks Venemaal üle minema mõistlike inimeste, tehnokraatide ja muude ratsionaalsete tegelaste kätte. Venemaa peaks jääma Lääne jaoks mõistlikuks äripartneriks, mitte libisema tegelaseks konkurentide tagahoovis.

Suveräänsus ongi minu jaoks võtmesõna selles tekstis. See on kont, mis on väga pikalt podisenud Kremli info-köögis. Ainult kui mujal maailmas tajutakse suveräänsust millegi universaalsena, mis peaks vaikimisi olema kõigil riikidel, siis Kremlis arvatakse teisiti.

Suhteline suveräänsus

Moskva-pärane suveräänsus on libisev skaala, mille ühes otsas on need, kes suudavad allutada. Teises otsas mõistagi need, kes peavad alluma. Päris suveräänsetel riikidel peab olema oma mõjusfäär, milles olevad ülejäänud riikidel on siis kas kärbitud või päris olematu suveräänsus.

Nii et üleskutse „jätta Venemaale suveräänsus“ kõlab nagu palve/ähvardus, et „jätke Venemaale Ukraina“, või muidu!

Ja lõpuks siis sellest oligarheerumise loogikaveast, mis kogu infoplärtsatuse kahtlasesse valgusesse seab. Enamik algse materjali peegeldajatest alustasid oma juttu sellest, et „oligarh Melnitšenko“ rääkis seda ja seda.

Oligarhiks saamise avaldus

Oligarh ei ole mitte iga edukas suur-ettevõtja (mida Melnitšenko muidugi on). Oligarh on suure kapitali omanik, kes rahavõimu abil sekkub suurde riiklikusse poliitikasse, kujundades seda enda huvide järgi ümber. Melnitšenko seda siiani ei olnud.

Kuid nüüd tulebki siis see veakoht. Venemaa riiklik poliitika on Puutini ajal järjekindlalt üles ehitatud de-oligarheerumisele. Suur-ettevõtjate tõrjumisele. Neile on antud luba teha äri (sh riigi abil), kuid vastutasuks peavad nad mitte poliitikasse sekkuma. Vastasel juhul – noh teate küll.

Nüüd aga astub lavale seni suurt ja rahvusvahelist äri ajanud tegelane ja teatab: „Mina tahan oligarhiks hakata!“ Ning teeb seda peale väidetavat suletud kohtumist Putiniga (Melnitšenko väidab seda oma tekstis).

Kas kõlab loogiliselt? Minu jaoks mitte. Pigem see kõlab NSVL lagunemise aegu korratud väljendi „ärge kõigutage paati, muidu läheb kõigil halvasti“ uue versioonina.

---

öugu ilmus siin

Bensiin ja munad: kahe kriisi võrdlus

Praegune bensiinikriis toob mõneti meelde mõne aasta taguse kanamunade kriisi VF’is. Tõepoolest, siin leidub mitmeid sarnaseid jooni, kuid nagu teada, iga võrdlus peidab endas ka vigu.

Kõigepealt meeldetuletuseks – 2023-2024.aa tekkis vene turul puudus kanamunadest. Igapäevaselt vajanuks VF turg 125-135 mln tk, kuid nende tootmine langes tasemele 115-120 mln tk. Seejuures varem toodeti u 20 % rohkem kui oma turg vajas, ülejäänu veeti välja.

See näiliselt vähene puudus tekitas aga tõsise hinnatõusu ja närvilisuse. On ju kanamunad üks nö baas-kaupadest, erinevalt nt luksus-klassi kuuluvatest itaalia juustudest ja hispaania sinkidest, mis samuti (osaliselt) kadusid lettidelt peale VF agressioonisõja alustamist Ukraina vastu.

Munade hinnatõus ulatus tookord 50-300% ja kohati polnud neid mune ka lihtsalt saada, mis tõi endaga kaasa ohtralt temaatilisi meeme ja muud pildimaterjali defitsiitse kauba pärast peetavatest rüselustest. Enne kriisi maksis 10’ne karbitäis u 70.-RUB, kriisi tipphetkedel aga ulatus kuni 200 rublani.

Kriisi põhjuseks oli mitmete asjaolude kokkulangevus alates linnugripist kuni selleni, et ligi 90% elustibudest toodi seni sisse välismaalt. Omamaiste ja sissetoodud kaagutajate vähesus tõi endaga kaasa ootuspärase tulemuse.

Lahenduseks rakendati kõigepealt riiklikku turumoonutust – soodustati munade ja kanade sissetoomist, langetati vastavaid imporditolle jne. Siis aga hakkas tööle ka kõige lihtsam (riigi-)kapitalistlik mudel ning vastav tootmine läks kiirelt ... noh olgu, u kahe aastaga ... teise kriisi ehk ületootmisse.

Munejaid hakati tootma enda juures, sõltuvust välistarnetest vähendati ja tulemuseks jõuti ületootmiseni. Nii jõuti olukorda, kus vajamineva 115 mln muna asemel toodeti päevas 130 mln ja see tõi kaasa hinna, eriti jaehinna vähenemise alla omahinna.

Aga jätame nüüd selle faktipudru kõrvale ja vaatame, milles siis seisnevad sarnasused ja võrdlusvead.

Sarnasused – nii nagu munadega toona, nii ka autokütusega nüüd – kaup pole turult kadunud, kuid teda toodetakse alla tarbimismahu (vaja oleks 110 tuh tonni päevas, toodetakse u 85 tuh), ning sellest piisab, et tekitada turu ülereageerimine. Nii nagu toona, nii ka nüüd on tegu välismõjutustega. Nii nagu siis, nii ka nüüd üritab riik mõjutada turgu väljaveolt sisseveole.

Erinevused. Mõjutused on sõjalise loomuga (Ukraina edukad karistuslöögid agressori naftakompleksi pihta), millel pole näha vaibumise märki. Sõltuvust välisturust sissetoodud tootmisvahendite näol ei ole nii hõlbus asendada kodumaisega – kanu saab mõne aastaga ise kasvatada, kõrgtehnoloogilisi naftarafineerimis jms seadmeid aga ise tootma hakata on palju keerulisem. Pealegi on munatootmist ja –logistikat võimalik lokaliseerida enam-vähem igas VF subjektis, naftatootmist ja –töötlemist mitte samal määral.

Suurim erinevus on aga see, et erinevalt munakriisist halvab autokütuse puudus praktiliselt kõiki eluvaldkondi. Bensiin ja diisel on vaid osa naftasaaduste spektrist, lisaks autokütusele saab olema puudus nii rasketest kütteõlidest kuni kõrgeima otsa lennukikütuseni välja. Tajute maštaabi erinevust? Ilma kanamunadeta on keeruline, aga kui takerdub logistika/transport, siis takerdub kõik.

Järeldus – kui munakriis õnnestus VF turul sulgeda aasta-kahega, siis naftatoodete kriis nii lihtsalt riiklikule reguleerimisele ei allu.

---

lugu ilmus siin