Moskva on kaotamas kannatust

Venemaa ja USA vahel on käimas kummaline tiri-ja-tõmba mäng. Eelkõige põhineb see kahe mehe – Vladimir Putini ja Donald Trumpi ilmselgel omavahelisel huvil üksteise vastu. Kuid teisalt on riikide strateegilised huvid omavahel nii diametraalselt erinevad, et sellest isiklikust huvist üksi ei piisa.

Moskva tahab rääkida USA’ga võrdsetel tingimustel sisuliselt maailma jagamise üle. Rääkida sellest, et Venemaa on üks maailma kolmest poolusest, üliriigist, kellele peaks „õiguspäraselt“ kuuluma tema huvisfäär, millesse teised ei sekku. Huvisfääri piiride üle võib muidugi vaielda ja isegi sõdida – see on impeeriumite jaoks loomulik suhtlusvorm, aga laias laastus peaks teised pidama mõjuala loomuõiguslikuks omandiks.

USA aga ei taha kuidagi vedu võtta ja hakata asjadest samamoodi aru saama, rääkimata kasvõi teesklusest et saadakse aru. Venemaad nähakse Washingtoni praeguse meeskonna poolt instrumentaalses, regionaalses võtmes. Nähakse kui tõepoolest tõsise vastasmängija – Hiina – malenuppu. Kui regionaalset võimendit Hiina huvidele, mida tuleks kui mitte päris tasa lülitada, siis vähemalt kõvasti kärpida.

Erinev strateegiline taju

Nende olemuslike erinevuste tulemuseks ongi see kummaline tants ja taga-ajamine, mida maailmale esitletakse kui „läbirääkimis Ukraina sõja lõpetamiseks“.

USA jaoks on see regionaalne konflikt, mille lõpetamise on Donald Trump võtnud enda auasjaks, kuid millele ta ei taha rohkem pühenduda kui hädavajalik. Näidata et ollaks küll tulemusest huvitatud, kuid et Washington ei ole seeläbi konksu otsa võetav enese vägevust taotleva Moskva poolt.

Moskva jaoks on Ukrainas toimuv aga eksistentsiaalne heitlus nii omaenda imepriaalse olemuse säilitamiseks kui ka USA lõa otsas hoidmiseks. Putin teab, et kui ta peaks sõja Ukrainas lõpetama moel, mis on kuidagigi tõlgendatav kaotusena, siis muutub ta tühiseks ning piseneb Washingtoni radariekraanil täpiks.

Piltlikult öeldes tahavad mõlemad mehed ühte – kontrollida agendat ja seeläbi olla suured.

Erinev taktikaline käitumine

Putini jaoks on selleks kontrollimehhanismiks Ukraina vägistamine, mida õõvastavam ja uudiseid-tootvam, seda parem. Seda usinamalt soovivad temast ja temaga rääkida ülejäänud olulised tegelased. Määrata erisaadikuid, paluda ennast läbirääkimiste laua taha jne.

Trump oma egomaniakaalsuses soovib aga päevakava ja uudisvooge kontrollida ise. Ta näeb küll, kuidas Moskva pungestab, pakkudes teemaks nr.1 läbirääkimisi endaga. Pakkudes mh rahamaiale ärimehele hiiglaslikke tehinguid, mille sisuks on miljardite eest Venemaa külmutatud varade ühine kasutusele võtmine ja muu maitsev business.

Trump näeb seda ja kehitab demonstratiivselt õlgu. Ta lihtsalt ei saa näidata, et teda hoitakse lõa otsas, üritab Moskva poolt pakutavat teemat kui mitte päris laua pealt lükata, siis vähemalt näidata seda tühisemana.

Aga miks ma loo pealkirjas väitsin, et Moskva hakkab kaotama kannatust? Selle üheks tõendiks on paari päeva tagune publikatsioon Venemaa peamises riiklikus väljaandes, kus üks humanitaarseimalt mõjuv välispoliitiline kõneisik Fjodor Lukjanov talle omasel pehmel moel väljendas: „Tõenäoliselt on vaja sündmusi, mis paneksid tajuma seda protsessi kui midagi, mis ületab piirkondlikku ulatust.“ Vormilisele pehmusele vaatamata on tegu ähvardusega, millele vihjavad otsesõnu teised tegelased – ähvardavad tuuma- ja maailmasõjaga.

---

lugu ilmus siin

Eriesindaja määramine Moskvasse toodaks kasu asemel kahju

Eriesindaja määramine peaks põhimõtteliselt olema vajalik mingi senise, tavapärase diplomaatilise võrgustikuga mitte-kaetud teemade või regioonide jaoks. Nt EL eriesindaja inimõiguste teemal on arusaadav institutsioon, kuna pole olemas tavapärast saatkonda vms väljundit.

EL’il on olemas esindus Moskvas, täiendava eriesindaja määramine sinna tekitaks aga nii mitmel kihil tarbetut konkurensti ja hõõrdumisi, et oleks kontraproduktiivne. See annaks pigem võimalusi manipuleerida meiega, mitte niivõrd mõjutada Moskvat.

Esiteks tekitaks see konkurentsi EL liikmesriikide vahel. Selleks eriesindajaks peaks ju määrama kellegi konkreetse kodaniku, kellel paratamatult saaks olema kuuerevääril oma koduriigi lipuke. Oletame et selleks saab nt Portugal, siis pöörduksid pilgud ja küsimused paratamatult sinna, et miks ja mida ikkagi hakatakse tegema?

Teiseks konkurents institutsioonide vahel – et keda määratakse selleks eriesindajaks, kes tõstetakse seeläbi teistest erilisemaks ja võimekamaks? Kas see saab olema EL Komisjoni presidendi meeskonnast või välisasjade ja julgeolekupoliitika esindusest või hoopis mingist kolmandast struktuurist?

Kolmandaks konkurents eriesindaja ja senise EL esinduse vahel – et miks seeläbi tunnustatakse senine esindus saamatuks ja uus ning eriline võimekamaks.

Neljandaks konkurents EL ja USA eriesindajate vahel. Kreml hakkab ilmselt eelistama rääkida USA omaga, jättes EL esindaja koridori ootele.

Kokkuvõttes, me tekitaks ise täiendavaid võimalusi endaga manipuleerida, külvata kahtlusi ja hõõrdumisi. See kõik oleks kindlasti Kremlile meeldiv, lisaks Moskvale „eristaatuse“ andmisele agressioonisõja pidamise eest. Aga kas see aitaks kuidagi vähendada Vladimir Putini soovi jätkata sõjaga või toimiks pigem omamoodi preemiana?

---

lugu ilmus siin

Peaks Iraan lagunema

Iraani sasipuntra hargnemise üks võimalik stsenaarium on selle riigi lagunemine. See ei tähenda ilmtingimata Iraani kui sellise kadumist, mida tihti peetakse lagunemise sünonüümiks (ja tihti ka ideaaliks, nagu nt Venemaa puhul). Selle asemel võib lihtsalt toimuda kildumine, mõnede alade eemaldumine keskvõimu kontrolli alt.

Igat keerulist probleemi saab käsitleda lihtsalt. Mõneti seda lausa tuleb teha, et mitte minna hulluks detailide lõputus mosaiigis, mis kõik on ülimalt olulised, kuid me lihtsalt ei saa rääkida kõigest ja korraga.

Iraani puhul näiline ülilihtne seletus kõlab umbes nii – kunagises monarhias võimu haaranud usuvägilased on ennast rahva enamuse silmis niivõrd mannetuks mänginud, et vähemalt osa elanikest on valmis ükskõik missuguseks muudatuseks. Sisuliselt kõik ressursid on olnud seni suunatud sisemiste ja väliste vaenlastega võitlemisele, miska ressursirikas maa pakub oma elanikele mitte jõukust, vaid mürtsuvat inflatsiooni ja pidevat sõjaseisukorda.

„Vana hea“ aja taastamise soov

Loomulikult on sellises olukorras populaarsed ideed, mille kohaselt tuleks 47 aastat valitsenud ja diktaatoriteks osutunud usuvägilased minema peksta ja tuua tagasi „vana hea“ monarhia. Seda enam et viimatise, kukutatud šahi asemel on võimalik tuua valmiskujul tagasi tolle vanim poeg Reza Pahlavi ning näiliselt jätkata sealt, kuskohas eelmine lugu pooleli jäi.

Mõte on oma lihtsuses ahvatlev, seda enam et eelmine periood oli ju üsna ilus ja heaoluline, läänelik ja sekulaarne. Ideaalne vastandumine, kas pole. Kui praegu on aeg kole, pime ja vägivaldne, siis tahaks ikka tagasi „kuldaega“ ja kõike seda muud, millega inimmõistus tihti minevikku pärgab.

Aga nagu ikka, on näiliselt lihtsa loo juures ka konkse. Üks konks selles on see, et vähemalt osadele riigi asukatele tähendaks see ühe ebaõigluse asendumist teisega ja võimalik et veelgi valusamaga. Nimelt usupõhise represseerimise asendumine pärslaste enamuse rõhumisega vähemuste üle.

Aserbaidžaanlaste detail suures loos

Enam kui 90 miljoni elanikuga riigis on neid vähemusi süle ja seljaga, kuid kõige suurem on aserbaidžaani kogukond. Ükskõik missuguse arvu pakkumine on eksitav ja vaidlustatav, sest praeguse riigikorra andmeid sel teemal kas pole või ei saa neid uskuda. Väga laias laastus kõiguvad pakutavad numbrid 15 ja 30 miljoni vahele, seega 15 kuni 25% elanikkonnast.

Peamine on aga see, et nad elavad koos üsna kompaktselt riigi põhjapoolsemas otsas, vastakuti Aserbaidžaani riigiga. Ning mis pole vähetähtis – nii ehk naa jääb Iraani poolele enamik sellest rahvast, sest Aserbaidžaanis endas on neid u 10 mln.

Veel hiljuti poleks sellel naabrusel suuremat tähtsust, kuid nüüd on Aserbaidžaan osutunud võitjaks oma alade vähemalt osalises taasühendamises (võit Karabahhia sõjas Armeenia üle). Seega osutunud sõjaliseks oluliseks tegijaks, lisaks ka Türgi väga lähedaseks liitlaseks jne. See kõik annab asjadele sootuks uue värvuse.

Ühendustee Nahitševaniga

Juhul kui nüüd kujutada ette olukorda, et Iraani keskvõimu nõrgenemise tingimustes peaks tekkima mingi võimalus luua aseritele kasvõi protoriiklik moodustis murenevas Iraanis, siis lahendaks see mh ka ühe Bakuu ees seisva olulise küsimuse – ühendustee Aserbaidžaani nö emamaa ja Nahitševani eksklaavi vahel. Siiani joonistati seda teekonda ühe võimalusena piki Armeenia-Iraani piirijõe Araks ääres kulgeva maantee kaudu, kuid arvestati Iraani võimaliku vastutegevusega.

Nüüd, kus väidetavalt Iraanile olla lähenemas USA merelaevastik ning ameeriklaste lennukeid on ümberkaudsetesse baasidesse kuhjatud senisest rohkem, võib avaneda võimaluste aken. Bakuu võib leida, et „on lihtsalt sunnitud minema appi oma rahvuskaaslastele“. Miks ma selle jutumärkidesse panin, on ilmselt arusaadav.

Kõik see ei tähenda – kordan – et Iraan kui riik lakkab eksisteerimast ja/või senine islamistlik režiim ilmtingimata kaob. Aga see võimaldab tekkida olukorra, kus osa Iraani territooriumist lakkab olema riigi poolt kontrollitava osana, hakates toimima kas laialdase autonoomiana või siis täiesti eraldi. Tihedas liidus praeguse Aserbaidžaaniga või suisa mingi liitriigina.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Tšehhi, Hiina, India

- kolmekihilise julgeolekutagatise plaani arutamine juhuks, kui VF peaks rikkuma kunagi teoreetiliselt saabuvat vaherahu, näib kentsakas. See on nagu arutelu selle üle, et mida me teeme juhul, kui kurjategija vanglast põgeneb ... enne seda kui kurjategija on tabatud, süüdi mõistetud ja vangi pandud

- Tšehhis toimub tähelepanuväärne protsess, kus rahvas avaldab toetust euroopa- ja ukrainameelsele poliitikale, samas kui valitsus ajab euroopa- ja ukrainaskeptilist suunda

- UK peaministri jt visiidid Hiinasse - kas tegu on kaootilise protsessiga, kus igaüks ajab oma asja, või kokkulepitud nügimisega, veenmaks Hiinat mitte avama rinnet Taiwani vastu

- pealkirjad, mis räägivad et "India hakkab VF nafta asemel ostma Venetsueela naftat USA käest" peegeldavad pigem Trumpi tahtmisi, mitte reaalsust

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Miks sõda võib muuta poliitilisi trende ja Euroopa poliit-maastikku?

Paar eeldust. Üldisest spetsiifiliseni.

Esiteks – kõige üldisem. Oht tõmbab rohkem tähelepanu kui mitteoht. See on meie kui loomaliigi ellujäämise võti. Sahinat rohus, mis võib tähistada mingi ohu lähenemist, peab meie aju tähele panema ning mobiliseerima keha reageerimiseks, olgu või põgenemiseks. Puu otsast kukkuva hea uudise ehk küpse banaanikobara võid sa jätta tähelepanuta, kuid seda sahisevat rohtu pead tähelepanelikult jälgima!

Teiseks – poliitilise tähelepanu küsimus. Kuna meie tähelepanu on piiratud ressurss, siis kõrgenenud ohu tingimustes (jätkuv sõda Euroopa servas ja USA’st lähtuvad geopoliitilised tõmbetuuled) jälgime pehmemaid, mitte-julgeolekulisi teemasid paratamatult vähem. Varasematel, leebematel aegadel tõsteti üha enam aukohale nö pehmed teemad, mille omamoodi kvintessentsiks said ökoloogilised ja nö genderlikud düstoopiad (vabandan kõigi solvujate ees).

Kolmandaks – poliitikute kohanemisvõime. On väga väheseid poliitikuid, kes suudavad luua nö tühja koha pealt omaenda agenda ja tõmmata sellele piisavalt tähelepanu, et osutuda valituks ja seeläbi otsustajaks. Enamik inimesi, sh poliitikuid on konformistid, nö tuulenuusutajad. Edukad poliitikud on enamasti need, kes lihtsalt suudavad õigel hetkel tabada, et „ahhaaaa, see teema hakkab nüüd lendama“ ja suudab selle enda vankri ette rakendada.

Nende kolme eelduse peale ehitan väga lihtsa järelduse, et poliitikud hakkavad nüüd järjest rohkem keskenduma kõva julgeoleku teemadele, jättes mugavate aegade pehmed teemad tähelepanuta. Ei, ega rohelised vms teemad ei kao kuhugi, nad lihtsalt marginaliseeruvad tasapisi, kui selgub, et kõvast julgeolekust rääkides saab rohkem poliitilisi dividende.

Kõva julgeoleku saab kohalikule valijale suhteliselt kergelt nö seksikaks rääkida. Mitte ainult negatiivse algmaterjali baasil tähelepanu tõmmata (rääkides maailmakorra muutumisest), vaid ka positiivset lahendust pakkudes (nt majanduse taas-industrialiseerumist kuulutades). Rääkida mitte ainult polügonide rajamisest ja ajateenistuse taastamisest (mis on keskmisele Euroopa valijale vastukarva), vaid kaitsetööstuse ülesehitamisest, seeläbi päris töökohtade loomisest lõputute loomemajanduste ja projektijuhtimiste asemel.

Seega pakun välja, et ühest küljest hakkavad populaarsust kaotama nn rohelised parteid, kelle eestvedamisel nt Saksamaal sülitati vanasse kaevu (pandi kinni tuumajaamad) enne uute kaevude rajamist.

Teisest küljest aga on hõlbus ennustada kõik-võimalike sõja-eitajate ja –vastaste populistide tõusu. Sest alati, kui nö eliit ehk riigitasandi otsustajad hakkavad rääkima et „kollane“, siis tõuseb tagajalgadele vähearvuline, kuid ülihäälekas seltskond, kes väidab, et „ei ole kollane!“ Et kõik see on üks vandenõu ja kuritahtlik rahva petmine! Aga rahvas pole loll, sest ta mõtleb oma peaga! (Arvan, et analoogi pandeemia aegadega ei pea eriti isegi rõhutama).

Seega, vanad erakonnad üle Euroopa hakkavad omavahel võistlema julgeolekuteemadel veenvamate pakkumiste tegemisega. Uuemad, vastandumisele keskenduvad poliitilised jõud lülituvad ümber „rahva heaolu“ teemadele, rääkides et iga militariseerumisele eraldatud sent on võetud rahva taskust ja vähendab toimetulekutoetusi jms.

Eesti sisepoliitilisi trende puudutab see vähem, siin on julgeolekupilt ja ohutunnetus vähem muutunud kui mujal. Aga üldised suunad kajavad vastu siingi, seda enam et suur osa poliitilisest päevakorrast ja isegi sõnavarast tuuakse meile väljast sisse.

---

lugu ilmus siin

Kolmnurkne arusaamatus

Kujutagem korraks maailma ühe keskmise suurusega külana. Umbes 200 asukaga – kuna riike on u 200. Ja nüüd võtame selle viimasel ajal kõlava väite, et sellel külal on kolm pealikku: külavanem, kaupmees ja pätt.

Kõlab kentsakalt, kas pole. Et miks pätti nimetada valitsejaks?

Need kolm on – vabandage „ametinimetuste“ kohmakuse ja analoogiate vildakuse eest on USA, Hiina ja Venemaa.

Et see suur et, miks on Venemaa selles lühiloendis kolmanda ja võrdsena välja toodud? Lihtsalt sellepärast, et Moskvale niimoodi meeldib?

Pärandvara päti käes

Jah, tõepoolest, Venemaa armastab ennast nimetada „suureks“ ja vägevaks, tähistades seda pisut tõlkimatu sõnaga „величие“. Aga selles meie mõttelises asumis on ta küll tõepoolest pärinud küla suurima krundi ning samamoodi saanud eelmistelt põlvkondadelt pärandiks sõjarauda, kuid kas see teeb temast kuidagi suure valitseja teiste üle?

Rauda, eriti seda kõige rängemat massihävitusrelva on teistel ka, nt Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi nimelisel külamehel ja nii mõnelgi veel, kuid neid ei nimetata ju pealikeks. Lugupeetud külamehed, seda küll, kuid mitte kuigivõrd rohkem.

Venemaa krundil leidub mõistagi ka naftat ja muud kasulikku nodi, kuid teistel on ka. Noh nt saudidel ja Venetsueelal, kuid keegi ei nimeta neid „suurteks pealikeks“, kellel peaks loomuldasa olema oma mingi regioon valitseda.

See, et see külamees armastab kakelda ja oma naabreid ahistada, ega ka selles pole lõppeks midagi „suursugust“ ega erakordset. Aafrikas ja Lähis-Idas tehaks seda pidevalt, kuid taaskord – see ei anna põhjust vägivallatsejat nimetada suureks tegijaks. Piirkonna dominandiks võibolla, seda küll, aga ei enamat.

Suure pildi selgus

Soovitan hakata vaatama pilti nö helikopterilt, tõustes küla kohal kõrgemale. Üsna hõlpsalt võib näha, et küla kahes eri otsas paiknevad suuremad häärberid – need va USA ja Hiina omad. Üks ajab oma asju väga lärmakalt ja hooplevalt, tihti sõjalisi vahendeid kasutades. Teine vaikselt ja majanduslikke hoobi kasutades. Üks survestab sanktsioonidega, teine ostab rahanäitamisega.

Kuhugi nende vahele jääb punt hooldatud majakesi, mis end Euroopaks nimetab. Ja siis see Venemaa nimeline, enamasti tühi ja räämas krunt. Kuid nad mõlemad on ilmselgelt kaldu kummagi häärberi poole.

Hiina rõõmuks ja kurvastuseks kipub Venemaa üha rohkem Põhja-Koreastuma. Rõõmuks seepärast, et sellel foonil tundub Hiina peaaegu nagu mõistlik tegelane ning ühtlasi satub Moskva üha enam Pekingi sõltlaseks. Kurvastuseks seetõttu, et taolisest sõltlasest on vähe tolku, ilmselgelt hindas Peking Moskva jõudu üle – mida näitab praegune takerdumine Ukraina sõjas.

Mis on selle lühida ja kujundiküllase loo moraal? Aga see, et pai külarahvas, ärme tee Moskva tahtmist. Ärme nimeta teda kolmandaks külavanemaks. Niimoodi nimetamine annab talle ainult hoogu ja indu juurde.

---

lugu ilmus siin

Подробности: läbirääkimised? missugused läbirääkimised?

- Abu Dhabis toimuvat on keeruline nimetada läbirääkimisteks, see on suuresti tehniline kohtumine, mida peetakse sellepärast et USA seda soovib

- 5.veebruaril saab läbi USA ja Venemaa vahelise strateegilise relvastuse leping ning tundub et ka siin pole mingit kokkuleppimist näha. Vähemalt Medvedevi säutsude järgi tundub, et Moskva ei pea seda lepingut õiglaseks, kuna USA ehitab endale samal ajal "kuldset kuplit"

- ENPA juurde alternatiivse VF esindajate kohtade loomine on küll kaheldava väärtusega idee ja ka konkreetsed persoonid tekitavad küsimusi, kuid siin on ka kaks head momenti. Esiteks - VF põlisrahvuste esindajate jaoks omaette kohtade eraldamine (mis näitab, et VF ei ole ainult venelaste riik, vaid impeerium, kes on vallutanud alasid, millel elavad põlisrahvad) ja teiseks väike sund koostööle (vene poliit-emigratsioon on nüüd lihtsalt sunnitud kasvõi pisut omavahel koostööd tegema, kooskõlastades päevakavasid ja jutupunkte jne)

Saatejuht Andrei Titov, saade järelkuulatav siit