Võõrvõimu kasutegur

Võõrale on lihtsam vastu hakata kui omale. Kui võim on võõras, saab tema vastu olla. Aga kui on oma?

Iraani protestide käigus joonistub välja detail, mida kaugelt eemalt ja ilma keelt ning tausta tundmata on üsna võimatu tabada. Nimelt vähemalt osa praeguse Iraani asukatest tajub selles valitsevat režiimi niivõrd võõrana, et muude loosungite hulgas kõlavad järgmised: "Me võtame Iraani tagasi!", "Me oleme suur rahvus!", "Me oleme aarialased ja me ei kummarda araablasi!" (siin viidatakse islamile kui Iraani araabia okupantide religioonile)“

Need ja teised tähelepanekud on tehtud kunagi Iraanis tõlgina töötanud ja praegusi rahutusi tähelepanelikult jälgiv Mihail Krutihin, kellele suur tänu nonde põgusate, jooksvalt muutuvate loosungite tõlkimise eest (soovitan jälgida tema FB lõime või Telegram-kanalit).

Universaalne ja spetsiifiline

Nagu alati, on ka siin võimalik jälgida nii universaalseid kui ka aja/koha-spetsiifilisi elemente

Universaalne on see, et kelle iganes võimu vastu ei hakata, ei räägi protestijad tavaliselt mingist helgest tulevikust, vaid pigem kuulsusrikkast minevikust. Kuldajast, mille juurde on vaja tagasi pöörduda ja siis on kõik automaatselt jälle hästi. Naiivne, kuid arusaadav retoorika, mida on kerge ümbritsevatele seletada ja noid endaga kaasa protestidele kutsuda.

Koha-spetsiifiline on siis see, et kuldajana räägitakse šahh Pehlevi võimuperioodist, mis tõepoolest erines kardinaalselt nii varasemast kui hilisemast. Toonane võim pöördus näoga Läände, üritades juurutada euroopalikke kombeid ja elustandardeid.

Mõistagi oli taoline pööre omakorda päästikuks sellele islamistlikule riigipöördele, mille käigus ja järel usuvägilased hakkasid peale suruma kombeid, mis paljudele võõrad näisid ning on nüüd omakorda mässuni ja vastuhakuni viinud.

Pendliefekt

Universaalne pendliefekt, mida on nähtud lõputu arv kordi varem ja jääb kehtima ka hiljem. Mingi uue ja varasemast erineva juurutamine viib varem või hiljem soovini sellest uuest vabaneda ja naasta eelmise juurde.

Selle tõdemuse pealt saabki vaadata Iraani sündmustest kaugemale. Võimulolev režiim kogub alati endale vaenlasi, neid kes tahaks ise võimul olla ja teha asju kas näiliselt või sisuliselt teisiti. Vastuhakkajaid, kes räägivad vajadusest praegused võimult kukutada või vähemalt niipalju kõrvale puksida, et teistel oleks ka hingamisruumi.

Seda vastuhakku on kergem teostada, kui võimu tajutakse võõrana. Eriti lihtne, kui sellel võõraks-olemisel on ka enam-vähem objektiivseid, arusaadavaid mõõdikuid. Olgu selleks siis suisa väljast tulnud okupandid, võõra usu või ideoloogia pealesurumine jne.

Korduvad mustrid

Afgaanidel oli lihtne olla kõikvõimalike okupantide vastu, olgu selleks britid, venelased või jänkid. Katalaanidel on enam-vähem lihtne Hispaania ülemvõimule vastu olla. Iirlastel ja šotlastel olla Londoni kuningavõimu vastu. Maailm kubiseb nendest näidetest.

Nõukogude ajal oli näiteks eestlastel lihtne olla nõukogude võimu vastu, sest et „vene värk“. Isegi mõtlemisvõimelisematel venelastel oli võimalik vastandada end võimuga, sest et kommunistlikuks nimetatud puna-ideoloogia oli võõras ja kuskil selle taga oli mälestus õigest ja õilsast „õigeusust“ ja muust säärsest.

Ja nüüd loo lõpuks jõuan ma mõneti kurva ohkega praeguste venemaalaste juurde. Absoluutne enamik nendest ei oska ega suuda näha praegust võimu võõrana. Nad ei oska näha oma impeeriumit kurjana, verise mõrtsukana, rahvaste vanglana.

Praeguse Venemaa mõru näide

KGB poolt kaaperdatud riigivõimu ei tajuta võõrana, sest too kuramus oskab nii hästi pugeda oma alamatele naha vahele, lüües variserlikult ette õigeusklikku ristimärki, ehtides end tsaariaegsete sümbolitega ning rääkides „Venemaa rahvaste ühtsusest“

Muuseas just praegune aasta on kuulutatud selle ühtsuse aastaks. Kurja irvena mõjub muuhulgas see, et Moskvas toimunud vastavatele tseremooniatele aetakse kõigi muude hulgas kohale ka setode rahvarõivastes Petseri kandi asukaid, kes peavad seal olema üheks näiteks riigirahva ühtsusest.

Enamasti eksiilis tegutseb küll seltskond entusiaste, kes räägivad sellest, et Venemaa peab lagunema (nt vabast Ingerimaast). Leidub ka neid väheseid, kes saavad aru oma imperiaalse kodumaa olemuslikust kurjusest.

Kuid paraku seni tuleb vaatamata massilistele repressioonidele ja suisa tapatalgutele vaatamata pidada oma eesmärkidele lähemal olevateks neid Iraani mässulisi, kes soovivad olemuslikult ja mitmekordselt võõra võimu kukkumist. Nende huvides töötab võõrvõimu kasutegur.

---

lugu ilmus siin (enne Iraani-vastase ründe algust)

Valguskaabli hinda küsi surnutelt

Hiina tõstis valguskaabli hinda vene ostjate jaoks 2,5 kuni 4 kordseks selle aasta alguses – sellised pealkirjad jooksid mühinal läbi Venemaa majandus-lehtede ja muude väiksemate väljaannete. Suuremad ja ametlikumad mainivad vaid, et hiina kaabel on siiani parim hinna ja kvaliteedi suhte mõttes. Kolmandad allikad aga toovad välja, et Hiina ongi ainuke, kes praegu Venemaale üldse seda kaablit ja/või tooret müüb.

Kui nüüd vaadata Hiina enda vastavat pilti, siis hind on ka siin viimase viie aasta jooksul 70-80% kasvanud, eriti järsult selle aasta alguses, kuid kuskil ei ületa see 100% piiri. Miks siis tõsteti hinda oma vasalli Venemaa jaoks kordades rohkem?

Aga asi ongi selles, et saadakse aru, et a) ega Moskval pole mujalt osta ning b) nõudlust on igal pool, ka Hiina enda sees järjest rohkem.

Moskva Hiina lõa otsas

Varem toodi nii tooret kui kaablit ennast Venemaale sisse ka Läänest, kuid peale agressioonisõja algust läksid lääne väravad selles osas lukku. Muidugi ei saa välistada, et midagi tuuakse kaugeid ja kaudseid teid sisse ka edasi – majandus üldiselt leiab alati oma tee – aga laias laastus on ka selles aspektis Venemaa Hiina lõa otsas.

Teisalt võiks ju oletada, et müüja-ostja vahekord on alati võrdmärgiline, et Hiinal on ju lõppeks vaja oma kaupa müüa, olgu see siis kasvõi kaabel ise või selle toormeks olev graanul. Aga tegelikkuses on Venemaa ka oma praeguses sõjahulluses (kus kaablit kulub metsikutes kogustes droonide jaoks) Hiina jaoks vähetähtis klient, ületamata 10% piiri.

Maailmas on aga nõudlus selle kraami järgi meeletu. Praeguse AI-mulli ajel rajatavates serveriparkides läheb kaablit vaja ainuüksi serverite enda siseühendustes kümnete miljonite kilomeetite kaupa, ning seda ainuüksi ühes suuremas pargis.

Venemaa enda võimekus on pausil

Venemaal on küll formaalselt olemas ka endal üks kaablitootja (АО "Оптиковолоконные системы"), kuid esiteks see toimis ainult välis (loe hiina) toorme peal ning on praeguseks Ukraina tegevuse tõttu tõhusalt pausile pandud.

Praeguse sõjapidamise juures on valguskaabli otsas liikuvad droonid sisuliselt asendamatud, eriti kõige selle haldamiseks, mis toimub otseses tapatsoonis, nn hallis alas, mis on välja kujunenud vanamoelise rindejoone asemel.

Varem sai muidugi kasutada ka satelliitside peal toimivaid tapamasinaid, kuid peale seda kui Starlink oma seadmed sisuliselt Venemaa jaoks kasutuks muutis, tõusis kaabli otsas lendavate seadmete roll hüppeliselt, kuna igasugusel muul moel juhitavad või eelprogrammeeritud riistad on elektroonilise mõjutustegevuse kaudu häiritavad.

Otsene ja kaudne surmalõiv

Kui palju seda õhukest kaabliniiti on laiali laotatud Ukraina põldudele ja metsadele, on ilmselt võimatu välja arvutada. Möödunud aasta augustis tarniti Hiina tolli andmetel Venemaale ainuüksi ühes kuus 527 tuh kilomeetrit. Kui palju seda tuleb mujalt ja varjatult, pole mõtet isegi oletada.

Peale otseste inimohvrite, mis droonide tegevusel tekitatakse, on sellel surmakellal veel ka teine, nö nähtamatu seier. Kui palju võib nendes praktiliselt nähtamatutes võrkudes hukkuda otse linde või kaude (nt massivselt koos rohuga sissesöömise läbi) ka loomi? Pole tähele pannud, kas kõikvõimalikud rohe-aktivistid ja vastavad organisatsioonid on sel teemal sõna võtnud?

Ahjaa, et kuna jutt on hinnast, siis olgu see ka ära toodud. Hiina enda siseturul on hind paindumiskindla kaabli osas kasvanud u 50 jüaanini kilomeetri eest (u 6,2 EUR). Kuid kui see korrutada isegi misiganes hulga kilomeetritega, siis on see kõik tühine võrreldes põhjustatud surmade hinnaga, mida peab maksma Ukraina oma hullunud agressorist naabri Venemaa sissetungi tõrjumise eest.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Münchei konverents, Rubio Ungaris ja Slovakkias, Iraan jne

- Müncheni konverentsil kallas USA esindaja eelmisel aastal külma vett Euroopale krae vahele. Seekord oli vesi soe, aga ikkagi seesama vesi sellesama sõnumiga: Euroopa peab ise tegelema oma probleemidega, sh julgeoleku ja massi-migratsiooniga

- Marco Rubio järgnev visiit Ungarisse ja Slovakkiasse näitab selgelt, et USA praegune administratsioon toetab neid EL riike, kes nõrgestavad EL'i. Trump ja Putin on selles osas ühel lainel, et nad ei soovi näha Euroopa Liitu kui subjektset struktuuri

- Trumpi läbirääkimistaktika Iraaniga koosneb vastastikustest ähvardustest, kuid pole seni tulemust andnud

- Naval'nõi mürgitamise osas juurdluse nõudmine on küll moraalselt õige, aga üsna sisutühi tegevus

- Olümpiamängud ei saa olla väljaspool poliitikat, nad on poliitika lahutamatu osa

Saatejuht Pavel Ivanov, stuudios Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Moskva on kaotamas kannatust

Venemaa ja USA vahel on käimas kummaline tiri-ja-tõmba mäng. Eelkõige põhineb see kahe mehe – Vladimir Putini ja Donald Trumpi ilmselgel omavahelisel huvil üksteise vastu. Kuid teisalt on riikide strateegilised huvid omavahel nii diametraalselt erinevad, et sellest isiklikust huvist üksi ei piisa.

Moskva tahab rääkida USA’ga võrdsetel tingimustel sisuliselt maailma jagamise üle. Rääkida sellest, et Venemaa on üks maailma kolmest poolusest, üliriigist, kellele peaks „õiguspäraselt“ kuuluma tema huvisfäär, millesse teised ei sekku. Huvisfääri piiride üle võib muidugi vaielda ja isegi sõdida – see on impeeriumite jaoks loomulik suhtlusvorm, aga laias laastus peaks teised pidama mõjuala loomuõiguslikuks omandiks.

USA aga ei taha kuidagi vedu võtta ja hakata asjadest samamoodi aru saama, rääkimata kasvõi teesklusest et saadakse aru. Venemaad nähakse Washingtoni praeguse meeskonna poolt instrumentaalses, regionaalses võtmes. Nähakse kui tõepoolest tõsise vastasmängija – Hiina – malenuppu. Kui regionaalset võimendit Hiina huvidele, mida tuleks kui mitte päris tasa lülitada, siis vähemalt kõvasti kärpida.

Erinev strateegiline taju

Nende olemuslike erinevuste tulemuseks ongi see kummaline tants ja taga-ajamine, mida maailmale esitletakse kui „läbirääkimis Ukraina sõja lõpetamiseks“.

USA jaoks on see regionaalne konflikt, mille lõpetamise on Donald Trump võtnud enda auasjaks, kuid millele ta ei taha rohkem pühenduda kui hädavajalik. Näidata et ollaks küll tulemusest huvitatud, kuid et Washington ei ole seeläbi konksu otsa võetav enese vägevust taotleva Moskva poolt.

Moskva jaoks on Ukrainas toimuv aga eksistentsiaalne heitlus nii omaenda imepriaalse olemuse säilitamiseks kui ka USA lõa otsas hoidmiseks. Putin teab, et kui ta peaks sõja Ukrainas lõpetama moel, mis on kuidagigi tõlgendatav kaotusena, siis muutub ta tühiseks ning piseneb Washingtoni radariekraanil täpiks.

Piltlikult öeldes tahavad mõlemad mehed ühte – kontrollida agendat ja seeläbi olla suured.

Erinev taktikaline käitumine

Putini jaoks on selleks kontrollimehhanismiks Ukraina vägistamine, mida õõvastavam ja uudiseid-tootvam, seda parem. Seda usinamalt soovivad temast ja temaga rääkida ülejäänud olulised tegelased. Määrata erisaadikuid, paluda ennast läbirääkimiste laua taha jne.

Trump oma egomaniakaalsuses soovib aga päevakava ja uudisvooge kontrollida ise. Ta näeb küll, kuidas Moskva pungestab, pakkudes teemaks nr.1 läbirääkimisi endaga. Pakkudes mh rahamaiale ärimehele hiiglaslikke tehinguid, mille sisuks on miljardite eest Venemaa külmutatud varade ühine kasutusele võtmine ja muu maitsev business.

Trump näeb seda ja kehitab demonstratiivselt õlgu. Ta lihtsalt ei saa näidata, et teda hoitakse lõa otsas, üritab Moskva poolt pakutavat teemat kui mitte päris laua pealt lükata, siis vähemalt näidata seda tühisemana.

Aga miks ma loo pealkirjas väitsin, et Moskva hakkab kaotama kannatust? Selle üheks tõendiks on paari päeva tagune publikatsioon Venemaa peamises riiklikus väljaandes, kus üks humanitaarseimalt mõjuv välispoliitiline kõneisik Fjodor Lukjanov talle omasel pehmel moel väljendas: „Tõenäoliselt on vaja sündmusi, mis paneksid tajuma seda protsessi kui midagi, mis ületab piirkondlikku ulatust.“ Vormilisele pehmusele vaatamata on tegu ähvardusega, millele vihjavad otsesõnu teised tegelased – ähvardavad tuuma- ja maailmasõjaga.

---

lugu ilmus siin

Eriesindaja määramine Moskvasse toodaks kasu asemel kahju

Eriesindaja määramine peaks põhimõtteliselt olema vajalik mingi senise, tavapärase diplomaatilise võrgustikuga mitte-kaetud teemade või regioonide jaoks. Nt EL eriesindaja inimõiguste teemal on arusaadav institutsioon, kuna pole olemas tavapärast saatkonda vms väljundit.

EL’il on olemas esindus Moskvas, täiendava eriesindaja määramine sinna tekitaks aga nii mitmel kihil tarbetut konkurensti ja hõõrdumisi, et oleks kontraproduktiivne. See annaks pigem võimalusi manipuleerida meiega, mitte niivõrd mõjutada Moskvat.

Esiteks tekitaks see konkurentsi EL liikmesriikide vahel. Selleks eriesindajaks peaks ju määrama kellegi konkreetse kodaniku, kellel paratamatult saaks olema kuuerevääril oma koduriigi lipuke. Oletame et selleks saab nt Portugal, siis pöörduksid pilgud ja küsimused paratamatult sinna, et miks ja mida ikkagi hakatakse tegema?

Teiseks konkurents institutsioonide vahel – et keda määratakse selleks eriesindajaks, kes tõstetakse seeläbi teistest erilisemaks ja võimekamaks? Kas see saab olema EL Komisjoni presidendi meeskonnast või välisasjade ja julgeolekupoliitika esindusest või hoopis mingist kolmandast struktuurist?

Kolmandaks konkurents eriesindaja ja senise EL esinduse vahel – et miks seeläbi tunnustatakse senine esindus saamatuks ja uus ning eriline võimekamaks.

Neljandaks konkurents EL ja USA eriesindajate vahel. Kreml hakkab ilmselt eelistama rääkida USA omaga, jättes EL esindaja koridori ootele.

Kokkuvõttes, me tekitaks ise täiendavaid võimalusi endaga manipuleerida, külvata kahtlusi ja hõõrdumisi. See kõik oleks kindlasti Kremlile meeldiv, lisaks Moskvale „eristaatuse“ andmisele agressioonisõja pidamise eest. Aga kas see aitaks kuidagi vähendada Vladimir Putini soovi jätkata sõjaga või toimiks pigem omamoodi preemiana?

---

lugu ilmus siin

Peaks Iraan lagunema

Iraani sasipuntra hargnemise üks võimalik stsenaarium on selle riigi lagunemine. See ei tähenda ilmtingimata Iraani kui sellise kadumist, mida tihti peetakse lagunemise sünonüümiks (ja tihti ka ideaaliks, nagu nt Venemaa puhul). Selle asemel võib lihtsalt toimuda kildumine, mõnede alade eemaldumine keskvõimu kontrolli alt.

Igat keerulist probleemi saab käsitleda lihtsalt. Mõneti seda lausa tuleb teha, et mitte minna hulluks detailide lõputus mosaiigis, mis kõik on ülimalt olulised, kuid me lihtsalt ei saa rääkida kõigest ja korraga.

Iraani puhul näiline ülilihtne seletus kõlab umbes nii – kunagises monarhias võimu haaranud usuvägilased on ennast rahva enamuse silmis niivõrd mannetuks mänginud, et vähemalt osa elanikest on valmis ükskõik missuguseks muudatuseks. Sisuliselt kõik ressursid on olnud seni suunatud sisemiste ja väliste vaenlastega võitlemisele, miska ressursirikas maa pakub oma elanikele mitte jõukust, vaid mürtsuvat inflatsiooni ja pidevat sõjaseisukorda.

„Vana hea“ aja taastamise soov

Loomulikult on sellises olukorras populaarsed ideed, mille kohaselt tuleks 47 aastat valitsenud ja diktaatoriteks osutunud usuvägilased minema peksta ja tuua tagasi „vana hea“ monarhia. Seda enam et viimatise, kukutatud šahi asemel on võimalik tuua valmiskujul tagasi tolle vanim poeg Reza Pahlavi ning näiliselt jätkata sealt, kuskohas eelmine lugu pooleli jäi.

Mõte on oma lihtsuses ahvatlev, seda enam et eelmine periood oli ju üsna ilus ja heaoluline, läänelik ja sekulaarne. Ideaalne vastandumine, kas pole. Kui praegu on aeg kole, pime ja vägivaldne, siis tahaks ikka tagasi „kuldaega“ ja kõike seda muud, millega inimmõistus tihti minevikku pärgab.

Aga nagu ikka, on näiliselt lihtsa loo juures ka konkse. Üks konks selles on see, et vähemalt osadele riigi asukatele tähendaks see ühe ebaõigluse asendumist teisega ja võimalik et veelgi valusamaga. Nimelt usupõhise represseerimise asendumine pärslaste enamuse rõhumisega vähemuste üle.

Aserbaidžaanlaste detail suures loos

Enam kui 90 miljoni elanikuga riigis on neid vähemusi süle ja seljaga, kuid kõige suurem on aserbaidžaani kogukond. Ükskõik missuguse arvu pakkumine on eksitav ja vaidlustatav, sest praeguse riigikorra andmeid sel teemal kas pole või ei saa neid uskuda. Väga laias laastus kõiguvad pakutavad numbrid 15 ja 30 miljoni vahele, seega 15 kuni 25% elanikkonnast.

Peamine on aga see, et nad elavad koos üsna kompaktselt riigi põhjapoolsemas otsas, vastakuti Aserbaidžaani riigiga. Ning mis pole vähetähtis – nii ehk naa jääb Iraani poolele enamik sellest rahvast, sest Aserbaidžaanis endas on neid u 10 mln.

Veel hiljuti poleks sellel naabrusel suuremat tähtsust, kuid nüüd on Aserbaidžaan osutunud võitjaks oma alade vähemalt osalises taasühendamises (võit Karabahhia sõjas Armeenia üle). Seega osutunud sõjaliseks oluliseks tegijaks, lisaks ka Türgi väga lähedaseks liitlaseks jne. See kõik annab asjadele sootuks uue värvuse.

Ühendustee Nahitševaniga

Juhul kui nüüd kujutada ette olukorda, et Iraani keskvõimu nõrgenemise tingimustes peaks tekkima mingi võimalus luua aseritele kasvõi protoriiklik moodustis murenevas Iraanis, siis lahendaks see mh ka ühe Bakuu ees seisva olulise küsimuse – ühendustee Aserbaidžaani nö emamaa ja Nahitševani eksklaavi vahel. Siiani joonistati seda teekonda ühe võimalusena piki Armeenia-Iraani piirijõe Araks ääres kulgeva maantee kaudu, kuid arvestati Iraani võimaliku vastutegevusega.

Nüüd, kus väidetavalt Iraanile olla lähenemas USA merelaevastik ning ameeriklaste lennukeid on ümberkaudsetesse baasidesse kuhjatud senisest rohkem, võib avaneda võimaluste aken. Bakuu võib leida, et „on lihtsalt sunnitud minema appi oma rahvuskaaslastele“. Miks ma selle jutumärkidesse panin, on ilmselt arusaadav.

Kõik see ei tähenda – kordan – et Iraan kui riik lakkab eksisteerimast ja/või senine islamistlik režiim ilmtingimata kaob. Aga see võimaldab tekkida olukorra, kus osa Iraani territooriumist lakkab olema riigi poolt kontrollitava osana, hakates toimima kas laialdase autonoomiana või siis täiesti eraldi. Tihedas liidus praeguse Aserbaidžaaniga või suisa mingi liitriigina.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Tšehhi, Hiina, India

- kolmekihilise julgeolekutagatise plaani arutamine juhuks, kui VF peaks rikkuma kunagi teoreetiliselt saabuvat vaherahu, näib kentsakas. See on nagu arutelu selle üle, et mida me teeme juhul, kui kurjategija vanglast põgeneb ... enne seda kui kurjategija on tabatud, süüdi mõistetud ja vangi pandud

- Tšehhis toimub tähelepanuväärne protsess, kus rahvas avaldab toetust euroopa- ja ukrainameelsele poliitikale, samas kui valitsus ajab euroopa- ja ukrainaskeptilist suunda

- UK peaministri jt visiidid Hiinasse - kas tegu on kaootilise protsessiga, kus igaüks ajab oma asja, või kokkulepitud nügimisega, veenmaks Hiinat mitte avama rinnet Taiwani vastu

- pealkirjad, mis räägivad et "India hakkab VF nafta asemel ostma Venetsueela naftat USA käest" peegeldavad pigem Trumpi tahtmisi, mitte reaalsust

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit