Paragrahv 29 on tõepoolest kõige rohkem jutuks, kui kõne all on VF põhiseaduse tähe ja mõtte rikkumine VF võimude endi poolt. Sellega läheb vastuollu nii veebilehtede blokeeringud kui ka nö sõjatsensuuri sisseseadmine, karistamine „armee diskrediteerimise“ paragrahvi alusel igaühte, kes ütleb midagi võimude jaoks ebameeldivat sõja teemal.
Aga samamoodi on jutuks
- par 31, mis peaks tagama rahumeelsete meeleavalduste vabaduse;
- par 23, mis räägib infovahetuse privaatsusest,
- par 6 lõik 3, mis peaks keelama võtta ära inimeselt VF kodankondsust (aga seda võetakse ära nt juhtudel, kui selle kodakondsuse saanud võõramaalane keeldub ennast arvele võtmast sõjaväekohuslasena).
- Par 10 ja 11, mis räägivad võimude lahususest ja võrdsusest (tegelikkuses superpresidentaalne võim, mis domineerib teiste üle)
- Par 17,19 ja 28, mis räägivad võrdsusest ja südametunnistuse vabaduses („usklike tunnete riivamise“ teemalised kohtuasjad tõstavad ühe grupi kõrgemaks teistest)
Venemaa juht Vladimir Putin on andnud sellele põhiseadusele truudusevande. Meie siin läänes võiksime ju öelda, et kui riigi juht ei täida põhiseadust, siis ei pea seda keegi täitma. Nii lihtne see siiski ei ole – teisitimõtlejate protsessidel viitavad kohtunikud siiski põhiseadusele?
Ilma liialdamata võib öelda, et Puutinil on omaenda põhiseadus, kuna 2020.a põhiseaduse „muutmise“ käigus see sisuliselt murti üle põlve sellisel moel, mis oli põhiseaduse enda vastane. Kõige ebalegitiimsem oli selle protseduuri sidumine nö üleriigilise referendumiga, mis selle kõik heaks kiitis – siin olid rikutud kõik reeglid.
Aga mis puudutab kohtupidamist, siis võib öelda, et Venemaal on kaks eraldi kohtusüsteemi. Kõik see, mis puudutab nö poliitika-vaba kohtupidamist, nt kriminaal- ja halduskohtute teemal, on üldjoontes täiesti pädev ja läbipaistev. Kuid niipea kui asi puudutab kas poliitilisi või „oluliste inimestega“ seotud majandusasju, siis käivitu teine süsteem, mis on orienteeritud ainult „õige otsuse“ langetamisele
Eelmisel nädalal teatas Venemaa mõjukaim sõltumatu ajaleht Novaja Gazeta, et lõpetab tegevuse. Otseselt kinni seda meediaväljaannet ei pandud. Miks nende jõud rauges?
Välisagendi staatuse omistamine lehetoimetusele lõikab ta ära rahastusvõimalustest, eelkõige reklaamimüügist, aga ka igasugusest finantstoetusest. Näiteks kuigi VF kodanikule pole otseselt keelatud välisagendile annetamine, satub ta ise löögi alla, kuna see võib kaasa tuua omakorda annetaja kuulutamise välisagendiks, see aga seab väga tõsised piirangud, too isik ei tohi enam tegeleda enamiku asjadega, mis raha sisse tooks.
Osa sellest represseerimisest võis olla ka Dmitri Muratovi isikus ja tegevuses. Teda kaitses Nobeli rahupreemia staatus, kuid samas Muratov rääkis ka vene poliitvangide saatusest (700), riik aga ei tunnista et neid üleüldse oleks
Tegevuse lõpetamist põhjendavas kirjas, mille avaldasid ka Eesti meediaväljaanded, märkisid veel vabaduses või elus olevad väljaande ajakirjanikud, et nad on kuulutatud välisagentideks. Mida see võimude pandud silt “välisagent” Venemaa kodaniku jaoks tähendab?
See on tema vabaduste ja õiguste piiramine sel määral, mida on nimetatud „tsiviilsurmaks“ – ta ei tohi töötada riigiametnikuna, tegeleda õpetamisega, ei tohi kandideerida ega osaleda valimiskomisjoni töös; ei tohi vabalt käsutada oma vara, osaleda riigihangetes, peab kõiki oma toodetud tekste märgistama hiiglasliku hoiatusega jne.
Venemaal on palju erinevaid salateenistusi, neist tuntumad on ilmselt KGB otsene järglane FSB ja luure peavalitsus GRU. Aga Venemaal on ka politsei ja kaitseministeeriumi alluvuses tegutseb eraldi sõjaväepolitsei, millele nüüd tahetakse volitusi ja jõudu juurde anda?
Neid erinevaid kontoreid, keda kõiki tuntakse kui „siloviki“ ehk jõuamtkonnad, on kokku u 10, millest kõiki pole laiem publik isegi kuulnud (nt Главное управление специальных программ Президента Российской Федерации ehk presidendi eriprogrammide valitsus, mis tegeleb punkrite, aga ka mobilistatsiooni ettevalmistamisega ja peaks nt üle võtma valitsemise sõja korra)
Aga sõjaväepolitsei on tõesti struktuur, millele nüüd antakse juurde volitusi, mille alusel tal on õigus tegeleda väejooksikute otsimise, kinnipidamise, ülekuulamisega jne. Sõjavägi on ju kontroll-organ, mille üle peab omama kontrolli J tsiviilisikutega tegeleb lihtsalt polisei, mässavate väeosade vastu peaks üles astuma Rosgvardija, aga need kes pole enam päris-tsivilistid (sest nad on saanud kutse), aga pole veel või enam ka päris sõjaväelased (kuna nad pole sõjaväeosas), nendega peaks tegelema sõjaväepolitsei.
Milline on selle ümberkorralduse eesmärk – kas siis praegu ei ole Venemaal otsest repressiivorganit, mis näiteks sõjaväeteenistusest kõrvale hoidjaid taga otsiks, sest ilmselt on see sõdivas riigis probleem?
Selline volituste suurendamine / uute ülesannet andmine pole tihtilugu mitte niivõrd konkreetse probleemi suuruse tunnistamine või mingi funktsiooni andmine. See võib olla ka lihtsalt ressursside ümberjagamise ja juurdeandmise küsimus, puhta võimuvõitluse peegeldus.
Muuhulgas on see ka võitlus nö „sõjaväelise varimajanduse“ üle, kuna selles sfääris kulgevad hiilgaslikud ressursid, mida varem pidid kolme-nelja peale kontrollima kaitseministeerium ise, aga ka FSB sõjaväelise vastuluure osa, RosGvardija ja Uurimiskomitee. Nüüd aga võetakse see ressurss rohkem üle sõjaväepolitsei poolt, seeläbi nõrgestades ülejäänusid. Nii et see on ka puhas võimumäng, mille taga on suured rahad.
Eesti ja Ukraina kaitseväe andmetel on Venemaa sõjavägi kaotanud juba paar kuud rindel 10 000 sõjaväelast nädalas, agressioonisõjas hukkunute ja haavatute arv on üle 1,5 miljoni inimese. Kui suureks peaksid kaotused 143 miljoni elanikuga riigis jõudma, et see paneks diktatuuri suunda muutma?
Ei ole olemas absoluutse väärtusega kriteeriume, mis kehtiks universaalselt. Aga rusikareegel on lihtne – mida autoritaarsem on riik, seda kõrgemal on tema talumislävi – Venemaa on aga nüüd muutunud totalitaarseks riigiks. Pealegi on neid nö murdumispunkte erinevaid: kui palju suudab vastu pidada riik majanduslikult, kui palju ühiskond ja kui palju sõjavägi ise ennem kui kukub kokku võitlusmoraal
Prantsusmaal ja Saksamaal on protestid muutunud vägivaldseks, nüüd on protestid ka Poola pealinnas. Venemaa agressiooni ja Euroopa rahutuste vahele ei saa otsest võrdusmärki tõmmata, kuid üks halb märk on küll: mida rohkem käärib Euroopa, seda mõnusam on Putini uni?
Kindlasti ei saa väita, et Kreml korraldab kõiki neid rahutusi, aga kus vähekegi võimalik õli tulle valada, seda ka tehaks. Seda tehakse muuhulgas ka omaenda kodupublikule mõeldes, selleks et näidata – vaadake kuidas seal Läänes elatakse, need on need liberaalse demokraatia grimassid.
---
saatejuhid Timo Tarve ja Ainar Ruusaar, vastamas Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit
