Разбор полётов: VF, Saksamaa, ÜRO, halvad diilid

- VF "valimiste" teemast ei pääse mõistagi ka selles saateformaadis

- Saksamaal on nüüd kolmel regionaalsel valimisel järjest võitnud kas AfD või Vasakpoolsed, riigi juhtivad poliitilised jõud näivad sellel foonil nõrkadena. Samas olid need valimiskaotused ka ette teada, ülejäänud poliitilised jõud saavad aga toimunut kasutada sisemise motivaatorina: et "vaadake, kui te lasete meil kaotada, siis võivad ka mujal osutuda võitjaks NEED ullikesed!"

- ÜRO kõrgetasemeline üldassamblee köidab mõistagi meediatähelepanu, kuid lootused selle tulemuslikkusele on madalad

- samal ajal kui ÜRO's toimuvad vestlused "õigusest ja õiglusest", teeb USA Valgevenega diili ja Prantsusmaa allutab Euroopa Liitu oma tahtele VF vastaste sanktsioonide valikulisel tühistamisel

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Olukorrast Mordoris peale "valimisi"

Venemaa Riigiduuma uus koosseis on selgunud, võimupartei Ühtne Venemaa sai rohkem kohti kui eelmisel korral ja ainus opositsioonipartei Jabloko lükati sellest protseduurist kõrvale. Valimisteks ei saa seda protsessi nimetada ja Vladimir Putini usaldusreferendumiks ka mitte, kuna ilmselgelt rikuti kõiki valimiste demokraatlikke protsesse. Kui see oli lavastus, siis kelle jaoks?

Aga usaldusreferendum sees siiski oli, saadi näiline kinnitus, et Suur Juht teeb ju kõike õigesti

Absurd kui allutamismeetod, kui juhtimisvõte. Meie korraldame protsessi nii nagu tahame ja teie peate alluma, tulemusega leppima. Võrdlus spordivõistlusega, kus mingi riik korraldab oma võistlusi ilma dopingukontrolli ja kohtuniketa ning lihtsalt kuulutab kellegi või mingi meeskonna võitjaks ... ja kõik noogutavad ning ütlevad, et ju siis nii ongi. Vat see noogutamine ja allumine ongi eesmärk omaette, see on erakordselt küünilise võimu nautimine

Nii-öelda valimiste korraldamine okupeeritud aladel oli sellises mahus esmakordne. Mõneti üllatav, et selle vastu pole esitatud tõsiseid proteste võimsatelt suurriikidelt. Kõik on justkui selle Putini siseriikliku näidendiga leppinud?

Vähemalt EU tasandil on öeldud, et tulemusi ei tunnistata. Aga üldiselt jääb selline mulje, et keegi ei viitsi isegi selle probleemiga tegeleda ja jaurata vene võimude ebalegitiimsuse teemal, sest see on tülikas ja vähetulemuslik

Valimisaktiivsus oli ligi 60 protsenti. Bensiinipuuduses ja internetipiirangutega riigis kahtlane, aga võib-olla kõiki piirkondi arvestades isegi reaalne?

Umbes sama reaalne kui Kadõrovi valimistulemused, millel kuulutati valimisaktiivsuse näitajaks 95,2% ja tulemuseks 98,5%

Statistlise modelleerimise alusel (kus hinnati tõenäosusi nö normaalsusest kõrvalekaldumise mõttes) saadi tulemuseks u 40% valimisaktiivsus ja 35% ER poolt. Mulle tunduvad need arvud üsna usutavad

„Teise tasandi“ valimiste fenomen, mis ei saa tõmmata palju tähelepanu – parteid ise olid väga loiud, mh rahapuuduse tõttu, valimiseelsetesse fondidesse suudeti koguda väga vähe vahendeid.

Viimaste Vladimir Putini presidendiks tagasivalimiste protsessi osalus oli 77 protsenti. Kui vägivaldne võib olla väide, et Putini huvides oli kindlasti see, et Riigiduuma hääletusel osalenute ametlik protsent oleks väiksem, kui presidendi hääletusel?

See on täiesti loogiline väide, sest küsimus on ju hierarhias. Jäigalt hierarhilises riigis peavad ka tulemused olema hierarhilised – president on olulisem!

Mingi probleem tekkis tulemuste kajastamisel Kremlile kuuleka ajakirjandusega. RIA Novosti teatas, et Riigiduumasse pääses üle 80 Ukraina vastases sõjas osalenu, aga võimuerakond Ühtne Venemaa käskis selle teate tühistada. Oskate teie seda probleemi seletada – kas taas võltsing, mis oleks võinud välja tulla?

Alguses öeldi 86, hiljem vähendati see 49 peale.

Keskvalimiskomisjoni andmetel registreeriti valimistele kokku 186 sõjaväelasest veterani, sh ER nimekirjades 82, nii et esmane arv 86 oli lihtsalt viga.

Kokku sai Duumasse 53 „veterani“, lisaks 49 ER omale veel kaks LDPR’is, 1 SR ja üks ükskikkandidaat

Sellest lõbusam on lugu, et vähemalt osad „veteranid“ pole rindel käinudki, et väidetavalt ka seda staatust sai osta, makstes vastava väeosa komandörile, kes väljastas tõendi osalemise kohta. Niimoodi vähemalt jauravad need solvunud veteranid, kes tahtsid ka kandideerida, aga kellele seda võimalust ei antud

Riigiduumasse pääses ka erakond Uued Inimesed. Kõlab väga opositsioonimeelselt ja ettevaatlikult on nad rääkinud ka sõja lõpetamisest, aga tõsiseltvõetav opositsioon nad ei ole. Kes need “Novõije ljudi” õigupoolest on?

Nad pole enam niiväga uued, sest partei loodi kiirkorras ja väidetavalt presidendi administratsiooni poolt 2020.a, misjärel pääses kohalike valimiste kaudu nö poliitilisele põllule ja 2021.a sai juba ka Duumasse 5,3% ja kokku 15 mandaadiga, nüüd siis 20.

Tinglikult peaksid olema liberaalse serva peal, nö spoiler-partei, mis pidi ära võtma hääli Jablokolt ning talle anti ka ülesanne olla mõõdukalt rahupooldaja rollis. See tõi muuhulgas ka selle fenomeni, et välismaal asuvates valimisjaoskondades sai ta kuni 60% tulemuse, samas kui ER sai vaid mõne %.

Koos Riigiduumaga toimusid ka Venemaa kaheksa piirkonna juhtide nii-öelda valimised ja neist seitsmes võitsid Ühtse Venemaa esindajad. Kõige muljetavaldavam oli muidugi Ramzan Kadõrovi tagasisaamine Tšeenimaa juhiks. Tema poolt andis hääle 99,85%. Selline tulemus oleks isegi Putini jaoks liig?

Kusjuures siin võib tõesti olla (mitte küll sellise numbriga) aga nö „esimese taseme“ valimiste fenomen, mis motiveerib osalema

Tõelise diktatuuri alla elaval Tšetšeenimaal võltsiti ülisuure hooga. Või lubas kadõrov kõik, kes hääletama ei lähe ja tema poolt ei hääleta, maha lasta?

Valimisjaoskondade ülemad teevad selle töö ära, näitamaks oma innukust.

Heaks uudiseks võib pidada seda, et Eestis elavatest Venemaa kodanikest, keda on umbes 78 000, käis hääletamas umbes 500. Lätis, kus elab rohkem Vene kodanikke, käis hääletussedelit täitmas alla 300 ehk alla ühe protsendi. Võib sellest välja lugeda, et siinsed Vene passiga inimesed on siia ühiskonda siiski integreerunud ja Venemaa sisemised protsessid ei lähe neile enam otseselt korda?

Pigem mängib siin rolli motivatsioonipuudus. Seesama mis oleks mänginud ka Venemaal endal. Milleks minna valimistele (seda enam et anult üks valimisjaoskond Tallinnas), kus sa paned ennast väikese „riski“ alla, sinu osalemist pannakse tähele. Ja milleks minna, kui sellest midagi ei muutu?

---

saade järelkuulatav siit

Mordori valimismängudest Ringvaates

Kelle jaoks või milleks on Putinil selliseid valimisi vaja? Kas tal on vaja oma riigi sees midagi näidata? Mulle tundub, et välismaailm ei võta seda ometi ju tõsiselt.

Tean, et niimoodi pole ilus küsimusele küsimusega vastata, aga samal ajal toimusid Kadõrovi valimised tema asumaal, kus ta sai 98,5 protsenti häältest. Milleks on seda Kadõrovile vaja? Kas tal saab sellest võimu rohkem olema? See on rituaal, millega näidatakse lihtsalt oma jõudu, võimu ja üleolekut. Meie tahame, et on nii ja teie peate alluma. Puhas allutamismäng.
---

Küsis Grete Lõbu, saade järelvaadatav ja -loetav siit

ÕL TV: elektoraalne erioperatsioon ja päriselu pole omavahel seotud

VF'is toimunud "valimised" ja võimalikud muudatused poliitikas, olgu sise- või välispoliitikas, pole omavahel kuidagi seotud.

Juhul kui seal otsustatakse midagi muuta, kas nt mobilisatsiooni või kasvõi põhiseaduse osas, siis mitte valimiste tõttu või valimistulemuste tõttu, vaid vastav poliitiline otsus võidakse lihtsalt välja kuulutada "valimiste" järel. Aga kui B juhtub ajaliselt peale A'd, siis see ei tähenda, et nende vahel oleks tingimata põhjuslik seos.

Õhtulehe poolelt esitasid küsimusi Nele Kullerkupp ja Teele Kaljuvee, vastasid Anton Aleksejev ja Karmo Tüür. Saade järelvaadatav ja -loetav siin.

Разбор полётов: VF, USA, Poola

- igasuguses sultanaadis on õukondlikud kuulujutud peamine seltskondlik meelelahutus, et kes on sattunud Sultani meelepaha alla, keda edutatakse, keda karistatakse. VF'is lõbustatakse ennast võimalike muudatustega jõuametkondade (sh FSB) juhtkonnas, kuigi asja taga võib olla lihtsalt see, et Puutini vanad lähikondsed on lihtsalt vanad ja soovivad pensionile minna / rahulikumaid ametikohti.

- USA presidendi kentsakas soov, et "Ukraina ei ründaks diiselkütust" VF'is üritab kinnistada muljet, et maailma kütuskriisis pole süüdi mitte USA-Iraani sõda. Tõsi, VF'ist varem välja viidav kütust on nüüd turult puudus, kuid see on vaid väikesem osa põhjustest ning sedagi suuresti USA enda sanktsioonidest VF vastu

- Poola reaktsioon VF rünnakutele tema piiride lähedal

- Rootsi naaseb valimiste järel taaskor oma sotsiaaldemokraatlikku tavaseisundi juurde, kuid see ei muuda midagi riigi välispoliitikas

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saadet saab järelkuulata siit.

Kõik mida vaja teada Venemaa „valimistest“ 2026

Venemaa Föderatsioonis toimub parasjagu rituaalne protseduur, mida nimetatakse „valimisteks“. Tegemist on näitemänguga, mis peaks looma legitiimsuse illusiooni praegusele režiimile nii sise- kui välispubliku jaoks.

Tõsi küll, kõik osapooled saavad aru toimuva petturlikust olemusest, kuid kes soovib – mis iganes põhjusel – sellesse uskuda, see ka teeb seda. Mina ei soovi ja seletan miks.

Demokraatlikud protsessid tuginevad kindlatele protseduurireeglitele. Kui neid järgitakse, on toimuv legtiimne, kui ei järgita, siis ei ole.

1- eriti ebalegitiimsed toimingud. Alates 2014.a on need juba kolmandad parlamendivalimised, mida viiakse läbi okupeeritud territooriumitel, see on aga absoluutselt ebaseaduslik. Vallutatud ja allutatud territooriumite elanike valimisurnide juurde ajamise ja seeläbi vallutuse „legitimiseerimine“ kuulub küll selle riigi traditsioonide juurde, kuid ei muuda toimuvat legitiimsemaks.

Alates 2022.a alanud täiemahulisest sõjast arvestades on need „valimised“ esimesed, kuid siin pole oluline sõja mahukus ega vallutatud alade ulatus, küsimus on põhimõttes. Need territooriumid pole Venemaa Föderatsiooni omad rahvusvahelise õiguse kohaselt ja punkt.

2- see on "referendum". Sisuliselt korraldab Kreml mitte valimisi, vaid usaldushääletuse sarnast rituaali. Omamoodi referendumit, mis peaks näitama rahva toetust Kremli kursile, eelkõige toimuvale sõjale. Samamoodi nagu korraldati „referendumid“ Krimmi jm kaaperdamise järel piiratud mahus, nüüd siis üleriigiliselt. Jällegi – territoriaalne ulatus ega kaasatud inimhulk ei muuda seda legitiimsemaks.

3- toimuv pole vaba, võistlev ega aus. Ka kõige pimepatriootilisem inimene ei saa eitada riigis valitsevaid probleeme alates interneti-/infoleviku piirangutest ja lõpetades bensiiniga, muudest pisiasjadest nagu sõnavabadus jms rääkimata. Kui sellistes tingimustes saab võimupartei enamuse ja poliitilisel turul pole ühtegi sisulist protestiparteid, siis ei saa mitte keegi toimuva aususesse ega vabalt võistlevasse olemusse uskuda.

4- Jabloko peksmine. Ainuke partei, mis veidikesegi, veerand suuga ja ebaveenvalt üritas rääkida midagi toimuva sõja lõpetamise vajadusest, peksti sisuliselt valimistelt minema. Nimekirjana nad osaleda ei saa, seni on veel võimalik osaleda üksik-kandidaatidena mõnedel selle seltskonna liikmetel, kuid jällegi – vabadest ja võistlevatest valimistest pole juttugi.

5- Uued inimesed (Новые люди). Ainukene intriigikesene selles valimistsirkuses on Kremli poolt loodud taskupartei, mida on ausalt öeldes mis iganes kriteeriumi alusel keeruline parteiks nimetada. Jabloko turuniši ülevõtjaks disainitud projekt pakub huvi ainult niivõrd, kuivõrd on põnev vaadata, kui suureks joonistatakse nende toetusprotsent. Üsna alguses ennustati neile lausa teist kohta, nüüd aga, kuna nad on vastumeelselt pidanud hakkama rääkima üksikuid sõnu sõja mittetoetamisest, siis see nägemus ilmselt enam ei päde.

6- Naval’nõi vari. See on lausa narr, kuivõrd seda juba tapetud inimest ja tema pärandit vene võimude poolt kardetakse. Ainuüksi selle eest, kui mõne inimese aastate tagustest sotsiaalmeedia postitustest leitakse kasvõi vihje poliit-märtrile, visatakse inimesi kas suisa türmi või vähemalt poliit-protsessidest välja.

7- opositsiooni valikud. Kuna ka kõige rajurepressiivsemates ühiskondades on inimesi, kes tahavad kuidagi oma opositsioonilisust väljendada, siis pakuvad nad üksteisele välja kolme hädapärast tegevusvarianti: a) rikkuda valimissedel, b) hääletada võimupartei vastu, c) keskpäevane protest, st tulla põhilise valimispäeval valimisjaoskondadesse, lihtsalt et näidata et teisitimõtlejad on olemas.

Kokkuvõttes – sõltumata Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjoni poolt mingil hetkel välja öeldud tulemustest on see valimistsirkus ebalegitiimne.

---

lugu ilmus siin

NATO turvamull ja Euroopa kasvuhoone

NATO kui sõjalise liidu loomise algne kolmikmõte oli „hoida USA sees, Saksamaa maas ja Venemaa väljas“.

Stalini NSVL ja Hitleri Saksamaa vahelisest leppest ja seejärel kaklusest verine Euroopa lootis sel moel vältida uut sõda. Saksamaa demilitariseerimist ja Moskoovia tõrjumist pidi garanteerima USA kohalolu, nö vanemlik või sõjapolitseinlik kohalolu.

Nüüdseks on aga kõik need kolm jalga väändunud. See kolme jalaga postament, millel püsis Euroopa turvalisus, on seega kipakaks muutunud.

Muutunud tingimused

USA kohalolek pole veel kuhugi kadunud, kuid Ebastabiilne Geenius tolle riigi eesotsas on valinud juhtimismeetodiks vähekontrollitava kaose, mitte ette-ennustatava stabiilsuse.

Saksamaa taasmilitariseerumine on seni veel plussmärgiline, kuid pikka perspektiivi arvesse võttes tundmatu kasuteguriga väärtus. Muudatus mitme põlvkonna jooksul juurutatud mõtteviisis, milles sakslased andsid ise endale vastu näppe varasemate kuritegude eest, on kiire ja seega sisemisi proteste tekitav.

Venemaa on nelja jala ja sõdurisaapaga ronimas uksest ja aknast sisse. Sümboolseks stardipauguks Müncheni kõne ja nüüd Leipzigi droonide kaudu. Verine vallutussõda Ukrainas toimib katalüsaatorina, mingis kaudses mõttes jätkuna Karjala, Kaliningradi ja Kuriilide anastamisele.

Uued ja välised ohud

Lisaks on seda postamenti kõigutamas veel uued jõud, keda Teise Maailmasõja järgses õhustikus ei osatud isegi veidramas unenäos näha. Hiina mõju ja sissevoolava rände survet polnud tol hetkel lihtsalt olemas, pigem otsisid kodutuks sõditud eurooplased ise veel juurdumisvõimalust uutes asupaikades.

Nüüd juba varsti 80-aastaseks saava ühenduse abil, toel ja najal on Euroopasse tekkinud unikaalne turvamull, milles sisuliselt katkes pidevate omavaheliste sõdade ahel. Üksikud erandid nagu Türgi-Kreeka lõputu jauramine või Jugoslaavia lagunemise spasmid pigem toovad ülejäänud mulli üha jõukamat ja rahulolevamat nägu.

Selle mulli sisse loodud Euroopa Liit näis kui kasvuhoone, turvamulli sisse loodud majandusmull, milles jõukust ja tomateid kasvatades lõpuks ometi heaolu nautida. Kuid miski pole igavene. Turvamull käriseb õmblustest, kasvuhoone asukad on liiga hea elu pealt hakanud nõudma muudatusi. Saksamaa tuumajaamade sulgemine ja Hollandi gaasimaardlate kinnibetoneerimine on selle liigse heaolu värdvõsud, mis näitavad kasvuhoonerahva irdumist päriselulistest probleemidest.

Tulemuseks on aga see, et see Euroopa Liidu nimeline kasvuhoone peab järjest rohkem võtma üle talle mitteomaseid kindlusfuntsioone. Muutuma omamoodi NATO 2.0’ks, kuigi see võrdlus on kohmakas ja väär. Kõike seda muidugi eeldusel, et senist elulaadi soovitakse üleüldse ja põhimõtteliselt kaitsta.

Reaktsioon muudatustele

Mis siis peaks olema meie reaktsioon muutunud tingimustele, NATO kolme alusülesande muutumisele? Kas loobuda ja lasta end muutuste lainel kanda tundmatusse? Või anda endale võimalus püsimajäämiseks?

Nii nagu igal toimival riigil on omavahel veidi konkureerivaid struktuure, olgu turvalisuse või luureinfo kogumise valdkonnas, nii peame ilmselt minema ka siin mõneti dubleeriva mudeli rakendamisele. Et mitte kõik munad poleks ühes korvis või kõik tomatid ühe toe najal. Euroopa vajab nii EU nimelist kasvuhoonet kui NATO-nimelist turvamulli, kusjuures mõlemad kaitsekihid peavad olema omavahel integreeritud, olgu kasvõi välise piiri kaitse eesmärkidel.

Algses kolmetises ülesandepüstituses tuleb teha muudatus. See „USA sees, Saksamaa maas ja Venemaa väljas“ tuleb ümber sõnastada: „Hoida Venemaa väljas ja maas“. Kui selleks on kasutada USA tugi, on hea. Kui selleks on vajalik Saksamaa taasjõustamine Euroopa majanduslikust mootorist sõjaliseks, siis tuleb seda ka teha. Aga üldjoontes on selge, et oma turvamulli ja kasvuhoonet me peame siiski ise kaitsma.

---

lugu ilmus siin