Putini armee suureneb vaid paberil?

Milleks Putin allkirjastab järjepanu sõjaväe arvukust paberil suurendavaid ukaase, kui päriselus ei muutu sellest ju midagi?

Esmapilgul on tegemist täiesti mõtetu (enese-)pettusega. Sellest ei laiene värvatavate baas, st elanikkond, ja samamoodi ei lisandu relva all olevate meeste arv. Pigem vastupidi, praegu kulub rindel mehi rohkem kui neid suudetakse juurde värvata.

Tõepoolest, tegu on korduma kippuva rituaaliga. Sõja algusest saadik on seda tehtud juba 7 korral, ainuüksi selle aasta sees on tegemist neljanda samalaadse dokumendiga.

Kuivõrd me ei tahaks ka naeruks panna Kremli algatusi, oleks see siiski vastase alahindamine ning seega viga.

Põhjuseid taoliseks jupihaaval koera saba raiumiseks on mitmeid. Alustame kõige üldisemast – armee suurendamiseks on olemas täiesti objektiivne vajadus, kuna senine sõjavägi pole oma ülesannetega toime tulnud.

Ukraina on osutunud vintskemaks vastupanijaks kui alguses arvati. Regulaarmee ülesandeks pandud „Kiiev kolme päevaga“ põrus väga kiirelt, vaja oli hakata koheselt, suurtel kiirustel ja hulgakaupa värbama juurde keda iganes, alates vabatahtlikest kuni vangideni.

Armeele mitte (või halvasti) allutatud relvastatud üksuste tekkimine viis tõsise kriisini, Prigožini mässuni. Sellest peale muudeti taktikat ning kõik uued värbamised pidid toimuma kaitseministeeriumiga lepingu sõlmimise kaudu. Noh olgu, mitte kõik – sest igasugused RosGvardiad jms elavad oma administratiivset-juriidilist elu – kuid need on siiski suures pildis pisiasjad.

Esiteks on armee arvukuse suurendamine seotud puhtalt bürokraatlik-finantsilise põhjusega. Riigirahanduse mõttes on iga eelarvelise struktuuri kohtade suurendamine vajalik, kui on eesmärgiks suurendada rahastust.

Esmapilgul võiks ju arvata, et selline põhjendus on jura. Kui Suur Juht ja isevalitseja tahab, siis eraldatakse kas konteiner sularaha või lõputu joru elektroonilisi nulle eelarvest ja asi ants. Aga vat ei ole mitte.

Kuna nii Suur Juht kui kõik väiksemad jupijumalad teavad, et VARASTATAKSE, siis peab kõige üle ja taga olema raamatupidamine ning kontrollivõimalus. See muidugi ei välista varastamist, kuid peab säiluma vähemalt teoreetiline võimalus kontrollida ja liiale läinud varastajaid istuma panna.

Teine põhjus on lojaalsus. Lojaalsus = raha. Eraldades mingile eelarvelisele üksusele täiendavaid vahendeid, arvutatakse selle sisse nö vasak-koefitsent, mis läheb paratamatult kuludesse. Kuid see on see on hirmuga segatud lojaalsus, mis on veelgi kasulikum.

Lubades kaude eelarvest varastatud rahade eest ehitada suvilaid jms, seotakse need eliidid kuriteo kaudu. Et kuni nood tegelased on lojaalsed, ei panda neid ka istuma. See on aga nagu hüdra, mis vajab pidevat ja kasvavat toitmist, muidu võib oodata mässu.

Kolmandaks on väga praktiline vajadus rahastada päriselt kasvanud kulutusi mitte ainult rindel. Järjest uute sõjaliste eriobjektide rajamine riigi ees nõuab ka sõjaliste eri-ehitusvägede rajamist ja laiendamist, sest mitte igale objektile ei tohi erakapitalil põhinevaid ehitusfirmasid lubadagi.

Neljandaks on VF sõjaväestatud loogika kohaselt vaja näidata ka uute üksuste ja tervete sõjaväeringkondade rajamist (nt Moskva ja Leningradi ringkondade taastamist). Kas ja kuivõrd need paberil loodavad ringkonnad suurendavad võitlusvõimet, on omaette küsimus, kuid ka näivus on väga oluline. Ja ei, ma ei ole seda öeldes grammi võrragi irooniline, näivuse loomine on absoluutselt hädavajalik, sõltumata sajandist, riigist või isikunimedest.

Viies põhjus on mõneti eelmise kordus, kuid teise nurga alt. Et miks on vaja teha neid ümberkorraldusi nö piiskhaaval, nt viimasel juhul 15 tuh inimese ehk vähem kui 1% võrra? Aga see on nö „informatsioonilise põhjuse loomise“ loogika. Üks ukaas viieprotsendilisest suurendamisest on ju kehvem kui viis ukaasi iga natukese aja tagant ja ühe protsendi võrra, kas pole nii?

Nii et kokkuvõtteks – ükskõik missugune hästi läbimõeldud poliitiline otsus on suunatud rohkem kui ühe kärbse tabamiseks korraga. Ka selles mõttes pole Venemaa unikaalne.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, Saksamaa, VF, Ukraina, Suurbritannia, Šveitsi, Serbia

- ÜRO tippkohtumise raames toimund Saksamaa ja VF välisministrite kohtumist võib pidada tühipingutuseks, kuna VF ei ole praegu huvitatud oma sõjapidamise lõpetamisest ning peab kõiki jutulepalumisi nõrkuse ilminguks

- USA ja Ukraina presidentide kohtumise viljakus pole väga palju kõrgem, ehkki vähemalt üldine fon on pigem hesoovlik

- UK lennuväebaasi juures toimunud intsident: tabati ilmselgelt mitte-professionaalsed tegelased, kes olid tulnud kohale, et saada kohapeal uusi korraldusi, kuid üritus jäi lõpule viimata. Ainsad kaks järeldust, mida seni saab teha: taolisis katseid saab olema järjest rohkem ja õnneks neil hoitakse silm peal

- Šveitsi referendum säilitab riigi neutraalsuse paindlikuna, lubades osaleda agressori vastastes sanktsioonides; veelgi olulisem on aga järgmine referendum, mis peaks võimaldama neil ka relvi müüa

- Serbia erakorralised valimised: senine president üritab ümber istuda peaministri toolile, säilitamaks VF-Hiina sõbralikku ja endale kasulikku kurssi, kui see katse läbi kukub, võib riik pöörduda näoga Euroopa poole

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür,saade järelkuulatav siit

SVO-kultus Venemaal

Venemaal on hetkel nn sõjalisest eriopratsioonist ehk SVO’st saanud kultus. Jabur, masendavalt küüniline, kuid samas paljuski arusaadav.

Igas ühiskonnas, igal ajal ja riigikorra juures enamik inimesi kohaneb. Nuusutatakse tuult, üritatakse maksimeerida enda eluspüsi võimalusi, minimeerida riske ja võimalusel kahida mingi kasum.

„Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad“ – see on pärit meie enda eeposest Kalevipoeg. Suuresti kokku kirjutatud kokkukogutud rahvapärandist, sajandeid kogunenud põlvkondadeülesest kogemusest.

Eluspüsi käsiraamat

Väga laias laastus tähenab see alati ja igati kehtinud tarkust: ära tõsta liiga pead, ole nagu teised, proovi kuidagi ülemustega läbi saada. Kas sulle on kõige rohkem vaja? Miks sa ei või olla nii nagu teised? Ole normaalne!

Me kõik oleme ilmselt kuulnud kõiki neid manitsusi kui mitte ise ja oma lähedaste käest, siis naabrite-sugulaste ja muude heade inimeste suust.

Venemaalased pole siinkohal erand. NSVL aegadel sundis enamik nö normaalseid lapsevanemaid oma järeltulijaid astuma oktoobrilasteks, siis pioneeriks ja üldse sobituma toonaste normidega. Mittevene rahvusest sama riigi asukad proovisid oma võsukeste šansse edule parandada, andes neid venekeelsetesse lasteaedadesse, hiljem koolidesse jne.

Küüniline pragmaatika

Kõik see pole lüüriline sissejuhatus, vaid pragmaatiline tõdemus – massid on amorfsed. Kohanevad selle keskkonnaga, domineeriva kultuuriga, mis on antud hetkel valitsev. Olgu selleks religioon, keel, kultuur või mis iganes. See on üldinimlik

Venemaa spetsiifika siinjuures on see järjekindlus, omamoodi fanaatilisus, millega on hävitatud viimase saja aasta jooksul enamikke nendest, kes on julgenud olla isepäised.

Võime võtta lähtepunktiks 1917.a, mille järel on põlvkond põlvkonna järel välja kõblatud neid, kes võiks endast süsteemile ohtu kujutada. Kes lasti maha, kellel lasti maalt lahkuda.

Uus survepunkt

Nüüd ollakse jälle survepunktis, kus kõik isepäised peavad tegema valiku – kas olla vait, minna vanglasse või lahkuda. Allesjääjad aga kohanevad ning ilmutavad asjakohast innukust, näitamaks lojaalsust.

Nii võis veel mõni aasta tagasi kohata tendentsi, kus iga võimalik ja võimatu ühiskondlik nähtus seoti nn Suur Isamaasõja mälestusega. Olgu selleks sügisene aiasaaduste näitus või kevadine välispordi hooaja algus, igale üritusele üritati külge õmmelda „sõjalis-patriootiline“ sildike, sest see suurendas võimalust saada heakskiit ja mine tea, võibolla ka mingi rahastus.

Kaasakiitmine kui optimaalne valik

Nüüd on lubatud ühiskondliku aktiivsuse luhvtiaken veelgi kitsam. Kui nutikas-kohanemisvõimeline inimene tahab seal ühiskonnas edukas olla, siis peab ta tegema midagi, mis kiidab heaks nn SVO’d ehk sõjalist erioperatsiooni.

Noh näiteks aitab „veteranide“ perekonnaliikmeid, pakub neile rehabilitatsiooni, tasuta ekskurisooni või hädapärast kasvõi kutsub neid värskeid mundrikandjaid kõnelema nt kooliaste või eakate klubi vestlusringi. Istutab mälestus-alleed või püstitab üha uusi mälestus-tahvleid. Teadaolevalt on neid tahvleid jms üle riigi juba u paari tuhande ringis.

Asi on jõudnud sinnamaani, et mõned üksikud julgemad on hakanud küsima, et kuidas nt tunnevad ennast koolis lapsed, kelle venna või isa surmast kõnelev silt on kruvitud sama kooli seinale? Küüniline ja võigas olukord, kuid oma allaheitlikuses arusaadav. Enamik sellest SVO-kultusest läheb üle kohe, kui lõpeb riiklik tellimus.
---

lugu ilmus siin

AfD on heaoluriigi sünnitis

Saksamaal on vähemalt ida-poolsetel aladel tegemas võidukäiku partei nimega „Alternatiiv Saksamaa jaoks“. Seltskonda nimetatakse enamasti nende poolt, keda ühendus ja nende loosungid ärritavad äärmusparempoolseks.

Minu jaoks on selline mõiste „äärmus-“ liiga kergekäeline kasutamine küll küsitava väärtusega, kuid igatahes on enamik Saksamaa muudest poliitilistest jõududest teatanud, et nende jaoks on AfD (Alternative für Deutschland) koostöökõlbmatu. Mis tähendab, et vaatamata suurele häältesaagile ei pruugi nood tegelased ikkagi võimule saada, kui kõik ülejäänud suudavad ise koalitsioone moodustada.

Kuid seesinase jutukese peateemaks pole mitte Saksamaa parteipoliitilised eripärad, vaid laiem muster, mis on oluline kogu Euroopa jaoks, seega puudutab ka meid.

Üldine muster

Saksamaa on praegu lihtsalt see ere näide, mis iseloomustab süsteemset kriisi nähtuses, mille nimeks on heaoluriik. Või siis „ehk hoolekanderiik (inglise keeles welfare state) ehk sotsiaalriik (saksa keeles Sozialstaat) on valitsemisvorm, mille puhul riik kaitseb ja toetab kodanike majanduslikku ning sotsiaalset heaolu. See põhineb seadustega sätestatud õiguskorral ja ametnike hoolekandel, mille eesmärk on tulusid ümber jagades tagada riigi elanikele võrdsed võimalused ning toetada neid kodanikke, kes ei suuda endale tagada minimaalselt vajalikke elutingimusi“

Lihtsamalt öeldes elukorraldus, kus riik on endale võtnud kohustuse hoolitseda inimeste heaolu eest. Kas see idee on algselt hea ja üllas või juba ette rumalusele ja ahnusele üles ehitatud, on filosoofiline küsimus. Igatahes on tegu ümberjagamisele ja eeskostele mõeldud süsteemiga, kus alguses võetakse elanikelt raha ja vastutus, tagasi aga antakse vähemalt näiline turvatunne ning enam-vähem kindlustatud vanaduspõlve illusioon.

Selle süsteemi häda on see, et asi saab toimida päriselt ainult ideaaltingimustes, kus majandus kogu aeg kasvab. See tähendab et riigil on sisuliselt lõppematu ja kasvav ressurss (eelkõige elanikelt korjatavate maksude näol), mida siis ümber jagada. Sest et kui juba on hakatud midagi andma, siis tuleb seda teha järjest rohkem, toetuste jms vähendamine ei käiks selle filosoofiaga kokku.

Heaolu tõmbab ligi

Sellega on ainult see häda, et enamikes riikides ideaaltingimusi pole. Heaolu tähendab muuhulgas ka head haridust. Hea elu ja haridus toovad endaga kaasa sündivuse languse – see on täiesti loomulik. See tähendab ennast kinni kiiluva ringi käivitamist – elanikkond vananeb, pensione jms toetusi on vaja välja maksta järjest rohkem, kuid tööturule siseneb järjest vähem inimesi. See tähendab aga tulu- ehk maksubaasi kahanemist.

Põhimõtteliselt on sellel olukorral kaks lahendust: kas vähendada kulusid või suurendada tulusid. Kulusid, st toetusi vähendada ei saa, mäletate? Seega saab mõelda tulubaasi ehk tööturule sisenejate hulga suurendamise peale. Kui omal neid va pealetulijaid võtta pole, siis toome väljast sisse, onju lihtne?

Õigemini ei pea isegi tooma, nood hakkavad ise tulema. Sest et siin on ju hea elada – heaoluriik, eks ole? Ja heaoluriigis leidub alati piisavalt neid, kes asuvad heast elust tulenevast hingeheadusest iga sissetulijat ka hellitama ja poputama, täiesti inimlikult arusaadav käitumine! Ja teisest küljest täpselt samasugune inimlik reaktsioon – hirm võõraste ees, mis on meie kui liigi ellujäämist taganud aegade algusest saadik. Kui ikka minu koopasse tungib võõras, kes himustab minu vara jms, siis tuleb sellele nuiaga vastu astuda!

Novat ja nii me jõuamegi selle paradoksi juurde, mida pealkirjas kirjeldasin. Heaoluriik viib sisserändeni, sisseränne tekitab immigratsioonivastaseid tundeid. Neid hirme, sellest sündivaid raevu, ebakindlust ja vandenõuteooriaid saab muuta poliitiliseks kapitaliks – ning seda AfD muuhulgas ka teeb. See ei lahenda küll ära juurprobleemi ehk süsteemset põhjust heaoluriigi toimimises, st ei kõrvalda süvenevat rahapuudust, kuid võimaldab raginal rääkida muudest asjadest ning seeläbi saada valimistel hääli.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: VF, Saksamaa, ÜRO, halvad diilid

- VF "valimiste" teemast ei pääse mõistagi ka selles saateformaadis

- Saksamaal on nüüd kolmel regionaalsel valimisel järjest võitnud kas AfD või Vasakpoolsed, riigi juhtivad poliitilised jõud näivad sellel foonil nõrkadena. Samas olid need valimiskaotused ka ette teada, ülejäänud poliitilised jõud saavad aga toimunut kasutada sisemise motivaatorina: et "vaadake, kui te lasete meil kaotada, siis võivad ka mujal osutuda võitjaks NEED ullikesed!"

- ÜRO kõrgetasemeline üldassamblee köidab mõistagi meediatähelepanu, kuid lootused selle tulemuslikkusele on madalad

- samal ajal kui ÜRO's toimuvad vestlused "õigusest ja õiglusest", teeb USA Valgevenega diili ja Prantsusmaa allutab Euroopa Liitu oma tahtele VF vastaste sanktsioonide valikulisel tühistamisel

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Olukorrast Mordoris peale "valimisi"

Venemaa Riigiduuma uus koosseis on selgunud, võimupartei Ühtne Venemaa sai rohkem kohti kui eelmisel korral ja ainus opositsioonipartei Jabloko lükati sellest protseduurist kõrvale. Valimisteks ei saa seda protsessi nimetada ja Vladimir Putini usaldusreferendumiks ka mitte, kuna ilmselgelt rikuti kõiki valimiste demokraatlikke protsesse. Kui see oli lavastus, siis kelle jaoks?

Aga usaldusreferendum sees siiski oli, saadi näiline kinnitus, et Suur Juht teeb ju kõike õigesti

Absurd kui allutamismeetod, kui juhtimisvõte. Meie korraldame protsessi nii nagu tahame ja teie peate alluma, tulemusega leppima. Võrdlus spordivõistlusega, kus mingi riik korraldab oma võistlusi ilma dopingukontrolli ja kohtuniketa ning lihtsalt kuulutab kellegi või mingi meeskonna võitjaks ... ja kõik noogutavad ning ütlevad, et ju siis nii ongi. Vat see noogutamine ja allumine ongi eesmärk omaette, see on erakordselt küünilise võimu nautimine

Nii-öelda valimiste korraldamine okupeeritud aladel oli sellises mahus esmakordne. Mõneti üllatav, et selle vastu pole esitatud tõsiseid proteste võimsatelt suurriikidelt. Kõik on justkui selle Putini siseriikliku näidendiga leppinud?

Vähemalt EU tasandil on öeldud, et tulemusi ei tunnistata. Aga üldiselt jääb selline mulje, et keegi ei viitsi isegi selle probleemiga tegeleda ja jaurata vene võimude ebalegitiimsuse teemal, sest see on tülikas ja vähetulemuslik

Valimisaktiivsus oli ligi 60 protsenti. Bensiinipuuduses ja internetipiirangutega riigis kahtlane, aga võib-olla kõiki piirkondi arvestades isegi reaalne?

Umbes sama reaalne kui Kadõrovi valimistulemused, millel kuulutati valimisaktiivsuse näitajaks 95,2% ja tulemuseks 98,5%

Statistlise modelleerimise alusel (kus hinnati tõenäosusi nö normaalsusest kõrvalekaldumise mõttes) saadi tulemuseks u 40% valimisaktiivsus ja 35% ER poolt. Mulle tunduvad need arvud üsna usutavad

„Teise tasandi“ valimiste fenomen, mis ei saa tõmmata palju tähelepanu – parteid ise olid väga loiud, mh rahapuuduse tõttu, valimiseelsetesse fondidesse suudeti koguda väga vähe vahendeid.

Viimaste Vladimir Putini presidendiks tagasivalimiste protsessi osalus oli 77 protsenti. Kui vägivaldne võib olla väide, et Putini huvides oli kindlasti see, et Riigiduuma hääletusel osalenute ametlik protsent oleks väiksem, kui presidendi hääletusel?

See on täiesti loogiline väide, sest küsimus on ju hierarhias. Jäigalt hierarhilises riigis peavad ka tulemused olema hierarhilised – president on olulisem!

Mingi probleem tekkis tulemuste kajastamisel Kremlile kuuleka ajakirjandusega. RIA Novosti teatas, et Riigiduumasse pääses üle 80 Ukraina vastases sõjas osalenu, aga võimuerakond Ühtne Venemaa käskis selle teate tühistada. Oskate teie seda probleemi seletada – kas taas võltsing, mis oleks võinud välja tulla?

Alguses öeldi 86, hiljem vähendati see 49 peale.

Keskvalimiskomisjoni andmetel registreeriti valimistele kokku 186 sõjaväelasest veterani, sh ER nimekirjades 82, nii et esmane arv 86 oli lihtsalt viga.

Kokku sai Duumasse 53 „veterani“, lisaks 49 ER omale veel kaks LDPR’is, 1 SR ja üks ükskikkandidaat

Sellest lõbusam on lugu, et vähemalt osad „veteranid“ pole rindel käinudki, et väidetavalt ka seda staatust sai osta, makstes vastava väeosa komandörile, kes väljastas tõendi osalemise kohta. Niimoodi vähemalt jauravad need solvunud veteranid, kes tahtsid ka kandideerida, aga kellele seda võimalust ei antud

Riigiduumasse pääses ka erakond Uued Inimesed. Kõlab väga opositsioonimeelselt ja ettevaatlikult on nad rääkinud ka sõja lõpetamisest, aga tõsiseltvõetav opositsioon nad ei ole. Kes need “Novõije ljudi” õigupoolest on?

Nad pole enam niiväga uued, sest partei loodi kiirkorras ja väidetavalt presidendi administratsiooni poolt 2020.a, misjärel pääses kohalike valimiste kaudu nö poliitilisele põllule ja 2021.a sai juba ka Duumasse 5,3% ja kokku 15 mandaadiga, nüüd siis 20.

Tinglikult peaksid olema liberaalse serva peal, nö spoiler-partei, mis pidi ära võtma hääli Jablokolt ning talle anti ka ülesanne olla mõõdukalt rahupooldaja rollis. See tõi muuhulgas ka selle fenomeni, et välismaal asuvates valimisjaoskondades sai ta kuni 60% tulemuse, samas kui ER sai vaid mõne %.

Koos Riigiduumaga toimusid ka Venemaa kaheksa piirkonna juhtide nii-öelda valimised ja neist seitsmes võitsid Ühtse Venemaa esindajad. Kõige muljetavaldavam oli muidugi Ramzan Kadõrovi tagasisaamine Tšeenimaa juhiks. Tema poolt andis hääle 99,85%. Selline tulemus oleks isegi Putini jaoks liig?

Kusjuures siin võib tõesti olla (mitte küll sellise numbriga) aga nö „esimese taseme“ valimiste fenomen, mis motiveerib osalema

Tõelise diktatuuri alla elaval Tšetšeenimaal võltsiti ülisuure hooga. Või lubas kadõrov kõik, kes hääletama ei lähe ja tema poolt ei hääleta, maha lasta?

Valimisjaoskondade ülemad teevad selle töö ära, näitamaks oma innukust.

Heaks uudiseks võib pidada seda, et Eestis elavatest Venemaa kodanikest, keda on umbes 78 000, käis hääletamas umbes 500. Lätis, kus elab rohkem Vene kodanikke, käis hääletussedelit täitmas alla 300 ehk alla ühe protsendi. Võib sellest välja lugeda, et siinsed Vene passiga inimesed on siia ühiskonda siiski integreerunud ja Venemaa sisemised protsessid ei lähe neile enam otseselt korda?

Pigem mängib siin rolli motivatsioonipuudus. Seesama mis oleks mänginud ka Venemaal endal. Milleks minna valimistele (seda enam et anult üks valimisjaoskond Tallinnas), kus sa paned ennast väikese „riski“ alla, sinu osalemist pannakse tähele. Ja milleks minna, kui sellest midagi ei muutu?

---

saade järelkuulatav siit

Mordori valimismängudest Ringvaates

Kelle jaoks või milleks on Putinil selliseid valimisi vaja? Kas tal on vaja oma riigi sees midagi näidata? Mulle tundub, et välismaailm ei võta seda ometi ju tõsiselt.

Tean, et niimoodi pole ilus küsimusele küsimusega vastata, aga samal ajal toimusid Kadõrovi valimised tema asumaal, kus ta sai 98,5 protsenti häältest. Milleks on seda Kadõrovile vaja? Kas tal saab sellest võimu rohkem olema? See on rituaal, millega näidatakse lihtsalt oma jõudu, võimu ja üleolekut. Meie tahame, et on nii ja teie peate alluma. Puhas allutamismäng.
---

Küsis Grete Lõbu, saade järelvaadatav ja -loetav siit