Разбор полётов: Süüria, Belgia, Ungari, kliima

- Süüria nimel käib praegu hirmus kangutamine, eesmärgiks oma huvide kehtestamine ja konkurentide tõrjumine. Kehtestajateks-konkurentidekson nii USA kui Venemaa, Iisrael kui Türgi, muudest rääkimata. Selle nimel ollakse valmis eilset terroristi tunnistama läbirääkimispartneriks, või siis rääkima eile avasüli vastuvõetud põgenike deporteerimisest

- Belgia soovib riskide hajutamist ja ühisvastutust, võtmaks kasutusele Ukrainale reparatsioonide maksmiseks Venemaa külmutatud varasid. Muuhulgas näitab Belgia näpuga ka teistele riikidele, kus on samamoodi hoiul vene varasid

- Ungarile antud erandid vene energiakandjate kasutamise osas tekitavad küsimusi, samal ajal kui Orban kasutab neid avalikult mõnuledes ära

- kliimamuutuste teemaline konverents räägib ebamõistlikult valjult vajadusest kontrollida kliimat ja poole häälega mõistlikust eesmärgist - kohaneda muudatuste tagajärgedega

Saatejuht Andrei Titov, saatekülalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

Armeenia unistus

Juhul kui Armeenia praegusel peaminsitril Nikol Pašinjanil õnnestub ületada vastasseis Türgiga, on ta ilmselt avastanud poliitilise surematuse saladuse. Kuulikindluse. Uppumatuse. Kõigesuutlikkuse. Misiganes on selle oskuse nimi, igatahes on see hämmastav.

Tunnistan, et loo pealkiri on täielik väljamõeldis ja hoopiski Gruusiast tõukuv. Aga loo sisu on vägagi päriseluline ja vastandmärgiline Gruusias toimuvale.

„Gruusia Unistuse“ nimeline ja päriselt eksisteeriv poliitiline jõud on suutnud senise uhke vabadusehõngulise riigi suunata Moskva-Pekingi kiiluvette. Armeenias ei eksisteeri „Armeenia Unistuse“ nimelist jõudu, kuid see tuleks välja mõelda.

Pašinjani kübaratrikk

Õigemini see tuleks lihtsalt ära vormistada, sest selle taga on üks säravalt eriline mees, riigi praegune peaminister Nikol Pašinjan. Juba tema võimuletulek oli ilmvõimatuse piiril balansseeriv poliitiline trikk.

Pašinjani poliitiline karjäär on olnud kõike muud kui lihtne, oma vaadete ja tegevuste eest on ta ka vanglas istunud. Küsimus pole lihtsalt isikutevahelistes konfliktides – kuuma mägirahva hulgas on see pigem reegel kui erand.

Pašinjan on algusest peale olnud Venemaaga tihedate sidemete suhtes kriitiline ja rääkinud vajadusest leida mõistlik ühistee riiki/rahvast ümbritseva türgi/turgi maailmaga. Nüüd on ta sellele eesmärgile lähemal kui iial varem.

Vene-sõltuvusest vabanemine

Kui seni näis, et Armeenia on nagu üks väike kahuritornike, mis on lootusetult kinnitatud Russkii Mir nimelise tanki külge, siis nüüd on riik omandamas omariikluse taastumise tunnuseid. Tõsi küll, ränkade kaotuste hinnaga, aga see ongi antud loo kontekstis see kõige hämmastavam.

Armeenia hiljutist enesenägemust näis raudpolt-kindlalt defineerivat peatelg – vastuseis Türgiga. Noh teate küll, genotsiid ja puha. Selle laienduseks ja loomulikuks jätkuks oli konflikt Türgi liitlase Aserbaidžaaniga ning sellest punguv sõda Mägi-Karabahhia/Artsahhi ümber.

Oleks olnud enam kui loomulik eeldada, et peale selle sõja kaotamist oleks pidanud Pašinjan kaotama võimu, kui mitte enamat. Tema populaarsus langeski 11% peale, kuid siiski suudab ta seni oma ametis jätkata. Ning seletada, et Armeenia ei vaja Venemaa „kaitset“ vaenuliku türgi naabruse eest.

KGB-vandenõu

Nüüd on aga levimas Pašinjani sõnum sellest, et kogu Armeenia-Türgi/Aseri vastasseis on KGB agentide poolt juurutatud mõttemudel, järgides vana „jaga-ja-valitse“ põhimõtet. See on raevu ajanud mh ka Venemaa välisministeeriumi kõneisiku Maria Zaharova, kes teatas, et KGB asutati väga kaua peale armeenlaste genotsiidi Türgis (mis on tehniliselt võttes tõsi, ainult et NSVL jätkas selles mõttes impeeriumi kooshoidmise tööd). Ja teisi mõjuisikuid, kes on hakanud taas rääkima et Pašinjan on tegelikult Türgi agent (mis on kaheldav).

Igatahes on lugu kahest universaalsest elemendist – Suurest Tragöödiast ja Kuldsest Ajast – Armeenia eneseteadvuses ülimalt juurdunud. Kohalikus versioonis siis Türgi riigi poolt korraldatud genotsiid armeenia rahva vastu ja teisalt meenutus Suur-Armeeniast, kui armeenia hõimud valitsesid suurt osa tänasest Türgist.

Kui Pašinjan suudab need kaks – kordan et vägagi universaalset – elementi riiklusest, riigi omamüüdist, maha manitseda, siis on see imetegu. Rääkida peale pikka, põlvkondade ülest vaenu vajadusest leppida on ülim julgustükk. Haakida ennast lahti lootusetuna näivast kuuluvusest vene mõjusfääri ning asendada see vajadusega kuuluda Euroopasse, see on julge unistus. Armeenia unistus.

---

lugu ilmus siin

Gruusia libiseb itta

Gruusia on hea näide halvas mõttes sellest, kuidas ühel mehel võib olla liiga suur mõju ajaloole.

See on üks lõputu filosoofiline vaidlus, et kas ja kui suur roll on isikul ajaloo kujundamisel. Et kas inimene suunab ajaloo käiku või kannab ajaloo hoovus mingitel hetkedel nähtavale inimese, kellel veel eile poleks olnud mingit lootust asju muuta.

Gruusias on selleks meheks üks oligarh (Bidzina Ivanishvili, kuigi nimi pole fenomeni kui sellise kirjeldamisel oluline), kellel on suhteliselt vaese ühiskonna tingimustes kasutada sisuliselt lõppematu ressurss. Selle ressursi abil on ta pikalt ja süsteemselt suutnud osta endale toetust ja lõpuks ka murdnud üle põlve põhiseaduse.

Põhiseaduse murdmisi on olnud suisa mitu. Üks on viimatiste valimiste järel parlamendi kaaperdamine, selle läbi eba-legitiimse protseduuriga presidendi määramine. Teine on paragrahv 78, mis määrab poliitiliseks riigi eesmärgiks eurointegratsiooni. See protsess on nüüd pehmelt öeldes pausi peale, et mitte öelda vastassuunas liikuma pandud.

Euroopa reaktsioon

Euroopa liit on antud hetkel huvitavas olukorras, et kuidas ja missuguste meetmetega reageerida. Ühest küljest poleks see ju väliste jõudude asi, missuguse kursi valib mingi riik, kui see oleks ühemõtteline ja laia toetuspinnaga otsus riigi sees.

Teisest küljest pole aga mingist ühemõttelisusest juttugi, võimukaaperdamise vastu protesteerib Gruusia rahvas, meeleavaldused jätkuvad vaatamata riigi jõuaparaadi vägivallale.

Nii tegigi Euroopa Liit mitmes mõttes vastuolulise sammu, omistades 2023.a Euroopast eemalduvale Gruusiale kandidaat-riigi staatuse. Sellega sooviti toetada mitte võimukaaperdajaid, vaid protesteeriva rahva pürgimusi ja valmisolekut võidelda lääne-orientatsiooni eest ja ittalibisemise vastu.

Nüüd on aga kaalumisel ja osaliselt ka teostamisel järgmine meede – viisavabaduse kärpimine või suisa keelamine. Soovides näidata võimuväänajatele, et nende teod ja vägivald oma rahva kallal pole vastuvõetav, piiratakse viisavaba juurdepääsu otsusetegijatele. Kuid nt diplomaatilise passi omanikele Euroopasse tõkestamine jätab nendelesamadele inimestele võimaluse siseneda oma isiklike dokumentide alusel. Kõigile Gruusia kodanikele viisavabaduse tühistamine karistaks aga ju ka neidsamu läänemeelseid ja EL sümblitega ehitud protestijaid, kes mõnikord peavad riigist pagema politseivägivalla eest.

Võrdlus Venemaaga

Siinkohal ujub pinnale kentsakas paralleel Venemaaga. Kui nii Gruusia kui Venemaal käituvad võimud taunimisväärselt, siis miks mitte rakendada ühtemoodi meetmeid? Aga erinevus ongi selles, et gruusia rahvas jätkab avalikku võitlust, protesteerib ja nõuab oma õigusi, samas kui vene rahvas seda ei tee.

Kui juba Venemaa jutuks tuli ja lugu algas ka Ivanishvili mainimisest – kes teadupärast oma algse varanduse klopsis kokku justnimelt Venemaal – siis tasub ka sellega jätkata.

Miks sai loo pealkirjaks „Gruusia libiseb itta“, kui Venemaa paikneb Gruusiast vaadatuna ju selgelt ja ühemõtteliselt põhjakaares? See sai tehtud mitte juhuslikult, vaid seetõttu, et uue kahepooluselisuse mõttes on pooluseks Hiina ning Venemaa vaid osa sellest süsteemist.

Hiina alternatiiv

Hiina mittevabaduse kombitsad pole mitte ainult mõtteline kujund, vaid väga paljuski ka täiesti materiaalne, väljendudes rahas ja rajatistes. Just neil päevil, kui seda lugu kirjutan, toimub Tbilisis Uue Siiditee Foorum. See Hiina-keskne ämblikuvõrk laieneb riikidesse, kus ollaks valmis kohanema mittevabadusega.

Paraku leidub selle mõttemalli pooldajaid igas ühiskonnas. Kui mitte just otseseid eestvedajaid, siis vähemalt vaikimisi leppijaid. Paraku pole ka siinsete ridade autor sellest patust vaba – elasin ma ju oma elu esimesed paarkümmend aastat vagura leppijana NSVL mürgistes oludes ning pidasin seda normaalsuseks.

Hiina mittevabaduse poolus oskab oma võrgustikku punuda aeglaselt, kasutades pigem raha kui relvade jõudu ning muutuda ligitõmbavaks paljudele. Mitte ainult Kaukaasias, vaid ka Lõuna-Euroopa riikide hulgas on piisavalt neid, kes on valmis pöörama selja varasematele, väärtuspõhistele valikutele ja libisema mugavalt nende ette laotatud siiditee nimelisele mittevabaduse võrgule.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-Venetsueela, -Nigeeria, NY, Hiina

- USA surve Venetsueelale on kaheldava sisuga, kuid selge eesmärgiga sundida võimust loobuma senist, küsitava legitiimsusega presidenti Maduro

- Nigeeria kui kahe teraga ususõjaline mõõk - USA's kodus peaks see suurendama Trumpi toetust, mujal maailmas paneb aga rohkem omavahel liituma erinevaid vastaseid

- USA kohalikel valimistel võidavad Trumpi vastased tegelased, enim on jutuks New Yorki linnapea. Politoloogiliselt on asi ilus (vaba rahvas valis seda keda tahtis), sisuliselt aga veider või lausa kole

- USA ja Hiina liidrite kohtumine pani pausile kah riigi vahelise majandussõja

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA sanktsioonid, Burevestnik, India, Ungari

- Trumpi reaktsioon Venemaa soovimatusele lõpetada sõda tõi endaga sanktsioonid LukOil ja TransNeft vastu

- Venemaa omalt poolt pani lauale ainsa argumendi, mida ta kasutab hirmu müümiseks, see tähendab tuumarelva. Seekord Burevestniku nimelise muinasjutu raames

- Ei, uued sanktsioonid ei jõua Putinini, kuid jah, need jõuavad eliitideni, kes peavad toime tulema järjest väheneva tulubaasiga.

- lugu sellest, et India nüüd lõpetab vene nafta ostmise, ei vasta kindlasti tõele, küll aga ostumahud langevad ja seoses sellega ka sisseostuhinnad.

- Ungari üritab korraga meeldida nii kodupublikule, Putinile kui ka Trumpile

Saatejuht Jevgenia Savina, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Olukorrast Mordoris Sihikus

- Uuest imrelvast "burevestnik" ehk muinasjutt Suurest Lendavast Torust

- Turumajandus riiklikult reguleeritud hindadega

- Kas võiks oodata protestimeeleolude kasvu?

- Vana eliidi ahistamine, selleks et tuua turule uus ja usta eliidi-põlvkond

- Donald Trumpi "hõlvamise" operatsioon

Kõigest sellest sai räägitud Kuku sihikus, küsijateks Ainar Ruussaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Uuele eliidile tee puhastamine Venemaal?

Sel aastal – mis pole ju veel lõppenud – on Venemaal arreteeritud 155 tippametnikku. See on süvenev trend, mis alates sõja algusest saadik lööb järjest uusi rekordeid. Eelmisel aastal oli arreteerimisi kokku u 120, ülemöödunud 75, veel aasta varem 30.

Kusjuures mäletate, selle aasta juulikuus laskis ennast Moskvas maha üks minister. Esma- ja erakordne lugu, kuid mis kadus umbes nagu vette kukkunud kivi poolt tekitatud pinnavirvendus ülejäänud lainete sekka.

Nüüd tundub, et see kõlas omamoodi stardipauguna. Peale seda, alates augustist said arreteerimised uue hoo, lisandus 50 uut nime. Kusjuures eriti murtakse „omade“, st jõuvaldkonna esindajate hulgas (neid on üldarvust 32%, järgmine ehk ehitussektor ehitus- ja kommunaalsektor 21%, transport 14% jne)

See on liiga silmatorkav protsess, et asjast mööda vaadata. Ning liiga selget tendentsi moodustav, et mitte mõelda põhjuste üle.

Jõuorganite enesetõestamine

Üks võimalik seletus on see, et lihtsalt organid teevad seda, mida nad on disainitud tegema, rapivad oma söödabaasi, tõestades sel moel oma kasulikkust ja innukust. Lihtsalt muutunud on see, et puuduvad nö pidurid. Et vanad „katused“, mis oleks süüdlaseid kaitsnud – ja uskuge, süüdi on selles süsteemis igaüks – need vanad katused enam ei toimi.

Kasvavatel tuuridel repressioonimasin lihtsalt ei saa omaenda loogika kohaselt ennast ise peatada. Ta lihtsalt peab hakkama sööma ka omasid. Sest et mingid tülid ja hõõrdumised on õhus alati, eriti kahaneva ressursibaasi korral. Imelihtne on sel juhul võtta välja kaust ja/või lasta käiku vanad head võtted pealekaebamise mõttes. Muuseas, ka see „vana kunst“ on teinud taastuleku peale sõja algust, meenutades juba Stalini aegu. Aga see teema viiks meid praegu kaugemale põhiloost.

Teine võimalik seletus on siiski suunatud, aga mitte sõnastatud juhtnööri järgimine. Kuna riigiaparaadis on viimasel ajal katkenud see vähenegi tagasisidestamine, siis palju toimib nö aimamisi. Alluvad püüavad huupi ära arvata, mida ülemused soovivad.

Tegelikult muidugi on see ülemus üks tükk, kelle sõnu ja žeste üritatakse enda jaoks tõlkida ja siis ettevaatliku innukusega ellu viia. Liigne innukus on oht omakorda süüaluseks sattuda, nii nagu praegu on paljud Z-bloggerid ja muud turbopatrioodid seda üllatusega avastanud.

Vastupanu mahasurumine

Ja see sõnastamata noogutus võib olla nn „uue eliidi“ lavaletulemisega seoses. Vana eliidi ilma sõnadeta ja põhjenduseta kaitsetuks muutmine peab sel juhul tekitama õhustiku, mis peaks vähendama vastuseisu uute nägude ja nimede, nö võõraste mängurikkujate tulekule.

On siililegi selge, et kiirelt kärbuva tulubaasi tingimuses üritavad vanad kalad säilitada oma juurdepääsu peamisele sissetulekute allikale. Selleks peamiseks allikaks pole ammu enam gaas ja nafta, vaid juurdepääs eelarvele.

Nii et üha hoogustuvat repressioonilainet vana eliidi vastu võid tõlgendada kui ettevalmistavat tulelööki nn kolmanda kaardiväe tulemisele. Sellele uuele jõule, mis on kõige eest ja värskelt tänu võlgu Puutinile ja peaks seeläbi olema ustav.

Ainult et ajalugu õpetab, et enamasti tulevad tsaaritapjad / mängumuutjad justnimelt kaardiväe ehk eliidi hulgast, olgu see uus või vana.

---

lugu ilmus siin