Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

Postimehe palvel kirjutasin kommentaari 
---

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

---

Kuna julgeolekukeskkond on juba tõsiselt muutunud ning ilmselgelt pole see muutuste laine veel lõppenud, siis on taolised ülevaated-mõtisklused igati tänuväärsed ja teretulnud.

Ilmselt on aga iga säärase mõttepaberi paratamatu puudus see, et selles ei käsitleta kõiki aspekte. See poleks ilmselt ka puht-tehniliselt teostatav, sest siis peaks seda ülevaadet ajalehe asemel ilmutama omaette köitena, kui isegi mitte rohkemate raamatutena. Kuid selle asemel, et esitada retoorilis-rumalavõitu küsimusi: „aga miks te ei räägi veel ka sellest?“, proovime vaadelda seda, mis on kirja pandud.

Tänuväärne detail

Esiteks tuleb teha väike, kuid tänulik kummardus autorile selle eest, et vähemalt mõnel korral mainib ta meie naaberriigi nimekuju korrektsel moel. „Venemaa Föderatsioon“ on selle, meie jaoks paljude ohtude lähteriigi nimi ning see pole lihtsalt lingvistiline konstruktsioon, vaid olemuslikult õige määratlus. Tegu on Venemaa Impeeriumi praeguse kehastusega, mitte rahvusriigiga Venemaa, nagu me enamasti mugavusest seda markeerime.

Selle Impeeriumi / Föderatsiooni koosseisus pole olemas „Venemaa“ või „Vene“ nimelist osariiki / föderatsioonisubjekti, vaid tegu on justnimelt impeeriumiga, mis üritab kõiki oma asukaid markeerida kui „venelane“. See on määratult suurema seletusjõuga nii Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) sise- kui ka välispoliitika seletamisel, kui me enamasti vaevume seda mõtestama. Sellesse lähenemisse on sisse kodeeritud sekkumise õigus ja mõneti lausu kohustus, mille peale Moskva impeeriumi südamikuna rõhub.

Impeeriumi jaoks on nii kõik tema praegused asukad kui ka kogemata kontrolli alt välja libisenud / jäänud alad loomuldasa tema omad, mis peavad vaieldamatult Moskvale alluma või saama mitteallumise eest karistatud. Ainuüksi sellest aspektist võiks kirjutada pika traktaadi, kui peatume siinkohal.

Kaheldav etniline komponent

Sellest esimesest aspektist kasvab välja teine, millele siin kirjatükis viidatakse kui teatud veelahkmele, nimelt etnilisuse küsimus. Nimelt viidatakse siin mitte-eestlastele ja venekeelsele elanikkonnale, kes oleks justkui a priori sihtrühm, millele Moskva suunab nii oma pingutusi kui ka kes käitub mingi koherentse, tihti siinse riigi suhtes konfliktse grupina.

Minu vastuväide sellele on, et asi pole keelsuses, vaid meelsuses. Tean mitmeid täiesti eestikeelseid inimesi, kes on Impeeriumi idee pimesi kummardajad. Õnneks tean piisavalt ka vastupidiseid näiteid, milles absoluutselt vene taustaga (nii kodakondsuse, sünnikoha kui keele mõttes) on sellesama impeeriumi-idee põlgajad.

Jah mõistagi me kõik lahterdame ja üldistame mingite primaarsete tunnuste järgi, mida on lihtne näha ja kirjeldada. Aga minnes kaasa selle üldistusega, mille kohaselt on mitte-eestlased automaatselt liigitatud probleemikandjate ning eestlased riigitruude kodanike hulka, süvendame me Kremli narratiive.

Kindlasti vastab tõele väide et Kremli „tegevus on olnud suunatud sellele, et Eestis elavad mitte-eestlased ja riigivõim vastanduksid või oleksid permanentses konfliktis“, kuid see on ainult osa ja väiksem osa sellest tegevusplaanist. Peamine on, et a) võimalikult suur osa siinsest elanikkonnast ja riigivõim oleks omavahel võõrad ja alles seejärel b) et seda konflikti tajutaks rahvuspõhiselt, sest nii on hõlpsam asuda „kannatajate kaitsele“.

Jätkusõda kui osa identiteedist

Veidi laiem raamistik aitaks mõista ka teksti seisukohalt keskset väidet „Venemaa peab täna ametlikult väljakuulutamata hübriidsõda Läänemaailma vastu“. Tegemist ei ole ainult tänase sõjaga, millel on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud iseloom.

Tegemist on VF riikliku enesemütoloogia seisukohalt üliolulise narratiiviga, mille kohaselt Läänest on alati lähtunud oht algsele Moskooviale ja hilisemale Vene Impeeriumile. Veelgi enam, justnimelt sõdades selle kurjuse vastu olla Moskooviast saanud suur ja ülev nähtus (venekeelne sõna „величие“ on tegelikult määratult mahukam). See, et tegelikult on Vene impeerium enamasti tekkinud hõreasustusega ida-alade vallutamisest ning hoopis bütsantsi ja mongoli riikluse matkimise kaudu, on ebamugav tahk, mida see müüt maha vaikib.

Praegune VF poolt kasutusele võetud mudel on lihtsalt omamoodi „vene fundamentalism“, mis võtab kasutusele vanad tööriistad ning see käitumine on poliit-tehnoloogilises mõttes isegi täiesti ratsionaalne. See võimaldab pakkuda elanikele omamoodi turvalist, äratundmisele ja sõjalis-patriootilisele juurmõtlemisele tuginevat identiteeti.

Selle aspekti juures on paslik ära mainida ka see, et algtekstis loomulikult püstitatud rõhuasetus „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ on ainult üks ja VF seisukohalt tühine aspekt. Moskva ei tee praktiliselt midagi ainult ja eraldivõetult Eesti suunal. Ta kehtestab ennast omamoodi „pühas sõjas“ Lääne vastu ning Eesti on vaid detail selles suures pildis.

Kineetiline vs hübriidne

Lõeptuseks see tehniline küsimus, et kuidas see „püha sõda“ siis nii siin Eestis kui mujal Läänes toimub. Antud kirjatükis keskendutakse laias laastus nö pehmetele julgeolekuohtudele alates rahapesust kuni ränderünneteni ning vaadeldakse neid läbi juriidilise prisma.

Kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub vahetegemine nö konventsionaalse / kineetilise sõjapidamise ja hübriidmõjutamise vahel.

Kui nt Narva veehoidla tamm või mõni oluline alajaam saab kahjustatud naaberriigist väljalastud tankimürsu või raketi poolt, on asi justkui selge. Aga kui seesama objekt saab samamoodi kahjustatud mõne kohaliku „ökoaktivisti“ lõhkelaengust või süütepudelist, rääkimata kohapealt ja pagan teab kelle poolt lendu lastud droonist, siis kas seesama kahju on nüüd sellevõrra vähem kineetiline?

Kui sihtriigi territooriumile ilmuvad ilma eraldusmärkideta „rohelised mehikesed“, siis kas on tegemist hübriidsõjaga? Näiteks lihtsalt sellepärast, et tunnusmärkideta mundrite sees on sihtriigi kodanikud, neist osa nt topeltkodakondsusega? Võõrriigi osaluse eitamine võtab küll maha konventsionaalsuse sildi, kuid kas püssitorust väljalendav kuul muutub sellest vähem kineetiliseks?

Kokkvõtteks aga soovin siiski algse kirjatüki autorit tänada panuse eest praeguse kiirelt muutuva ohupildi mõtestamise katse eest. Udust, halli ja ebamäärast on selles valdkonnas nii palju, et iga taoline pingutus on hinnatav.
---
lugu ilmus siin

Hea ja halva võmmi mäng Moskvaga

Läbirääkimistaktikaid on kümneid erinevaid, primitiivsemaid ja peenemaid, läbinähtavamaid ja varjatumaid. Nn hea ja halva võmmi variant vist tänu filmidele neist on üks tuntumaid, kui samas ka lihtsakoelisuse ja jõhkruse mõttes diplomaatias vähem kasutatavaid.

Vaatamata sellele arvan, et Washingtoni praegune meeskond otsustas kasutada Moskva suhtes just seda taktikat. Peale seda kui pikk joru Moskva jaoks positiivseid signaalne ei toonud endaga kaasa soovitud tulemust, otsustati korraks karmi nägu näidata.

Selleks saadetigi augusti lõpus Moskvasse CIA peadirektor John Ratcliff, kes pidi lisaks peateemale (Iraan) andma jõulise signaali Trumpi jaoks sekundaarsel ehk Ukraina teemal. Väga laias laastus pole oluline, mida ja mis sõnastuses konkreetselt öeldi, oluline oli saadiku persoon. Ratcliffe on teada oma karmi hoiaku osas Vladimi Putini tegutsemise suhtes.

Karmi näo näitamine

See, et kohtumine toimus USA ja Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste juhtide tasandil ning sihiks oli Venemaa presidendi mõjutamine, lisab siia konspiroloogilist süngust. Puhastage siit välja riigi ja isikunimed ning saate klassikalise vandenõulise sisendi: ühe riigi eriteenistus üritab kokku leppida sihtriigi kolleegidega, et nood oma bossi „maha rahustaks“, mida iganes ka selle all silmas pidada.

Kuid proovime vältida konspiroloogia mutiauku ronimist, see viiks meid põhiteemast liiga kaugele.

Põhiteemaks on see, et peale nö karmi näo näitamist pöörati ette jällegi pehme pale. Võiks isegi kasutada slängihõngulist „pehmo“-sõnakest, kuid see on vaid varjund üldises pildis.

Pehmonägu

See pehme pale saabus kahe Moskva jaoks mugava erisaadiku – Witkoff ja Kushner kujul. Kuna tegemist on Donald Trumpi enda lähedastega, kohtus Tema Ise ehk Puutin käskjalgadega, mis tegelikult pole protokolliliselt korrektne, kuid arusaadav näitemäng.

Näitemängu teine stseen toimus Kiievis, kuhu käskjalad pidi minema rongiga, sest algselt planeeritud lennureisi sisuliselt keelas neile ära Putin, rünnates eelnevalt vastavaid lennuvälju. Nood mugavad reisisellid sisuliselt edastasid ka Kiievis Moskva-keskseid sõnumeid, kinnistades mulje et Donald Trump mängib pigem Kremli poolel.

Kolmas stseen lasti käima samal ajal leviva sahinana, et Trumpi meeskond on tüdinenud Witkoff-Kushner viljatutest visiitidest ning see läbirääkimiste suund antaksegi üle Ratcliffe ja tema meeskonna kätte. Kas seda tegelikult ka niimoodi plaanitakse, ei oska öelda.

Mängige kaasa, või muidu ...

Küll aga oskan öelda, millena see kõik välja paistab. Sellesama klassikalise jõhkravõitu „hea võmm – halb võmm“ mänguna. Selle kohaselt antakse Moskvale mõista, et kui te ei võta kuulda Washingtoni mõistlikke palveid sõjategevus vähemalt pausile panna ja sõlmida Trumpi jaoks nii meelepärane Suur Diil, siis lükatakse USA poolt läbirääkimistorusse karmim läbirääkija.

Donald Trumpil on enne vahevalimisi väga vaja näidata midagi edusarnast. Kuna seda kuskilt väga võtta pole, siis üritatakse vähemalt osaliselt näidata ameerika valijatele, et nende elujärje halvenemises (kütusehindade kallinemine USA tanklates) on Ukraina süü, kuna too ründab vene vatsavaid tootmisvõimsusi. Tees on jabur, aga võib lühiajaliselt toimida, kui õnnestuks näidata, et tänu Donald Trumpi pingutustele need ründed lakkavad kasvõi ajutiselt.

Selleks on aga vaja näidata Moskvale kasvõi korraks karmimat nägu, et too oleks valmis peatama sõjategevuse ning seeläbi lakkaks ka Ukraina vastulöökide seeria. Minu meelest on see arvestus ehitatud valele eeldusele (kuna Moskva näeb nii heas kui halvas võmmis vaid ühte – tähelepanu endale ning seeläbi võimalust midagi veel saavutada), kuid see pole mängujuhi jaoks ilmselt argument.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-VF, Saksamaa, Ukraina

- Trumpi meeskonna ponnistused taasalustada VF-Ukraina läbirääkimisi tunduvad asendustegevusena, varjamaks ebaedu Iraani küsimuse lahendamisel. Paraku pole ühtegi uut ja toimivat lahendust Venemaa röövsõja peatamiseks seni veel välja käidud, nii et optimismi siit ei paista

- AfD suurim häältesaak ühe liidumaa parlamendivalimistel ei pruugi veel talle anda teed võimule, kuna absoluutset enamust ei saadud ja ülejäänud osapooled ei soovi temaga koalitsiooni astuda. Seni pole AfD veel valitsusvastutust kandnud ühelgi tasemel ning seetõttu pole ka teada, missuguseks võiks kujuneda tema tegelik käitumine - on võimalus et see saab erinema ägedast valimiseelsest retoorikast

- Ukraina peaprokuröri tagasiastumine petukõnede kontoritele "katusepakkumise" eest avab kahjuks veel ühe inetu loo korruptsioonist, kuid õnneks on see ühtlasi ka lugu sellega võitlemisest

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Olukorrast Mordoris Kuku Sihikus

President Donald Trumpi saadikud Steve Witkoff ja Jared Kushner kohtusid Moskvas Venemaa diktaatori Putiniga. Millest Moskvas kõneldi, seda me ei tea. Venemaa diktaator rõhutas pressiesindaja teatel vajadust tegeleda konflikti algpõhjustega, mitte selle lõpetamisega. Mingeid vahendatud läbirääkimisi ei ole Putinile vaja?

Puutinile on vaja läbirääkimisi, aga mitte sõja lõpetamist. St, tema jaoks on väga meeldiv, kui tema juurde saadetakse läbirääkijaid, sest siis ta tunneb et teeb õiget asja. Ta on oluline, tema juurde saadetakse palujaid, temaga räägitakse olulistel teemadel. Kui ta aga lõpetaks sõja, siis ju saadikuid enam ei tuleks

Venemaa meedias võis kohata irooniat Witkoffi ja Kushneri visiidi üle, neid nimetati “Vitekiks ja Zjatekiks”. See tähendab ju üleolevat suhtumist Trumpi saadikutesse, millest nad ise ilmselt aru ei saanud kuid millest salateenistus neile loodetavasti teada andis?

Neid tegelasi on ju tõepoolest keeruline tajuda kui tugevaid läbirääkijaid, kes tuleks ja esitaks omapoolsed nõudmised. Neid tajutakse nõrgana, kuna nad tulevad palujana

Georg Kennanni pikk telegramm 1946 aga õpetab meile, et kui VF tajub nõrkust, siis ta esitab järeleandmise asemel hoopis uued nõudmised

Venemaa presidendi abi Juri Ušakovi sõnul arutati majandusküsimusi ja Venemaa-Ameerika ühendprojekte. Trump tahab Putini Venemaaga ikka asju ajada ja Putin vist Trumpi juhitud Ühendriikidega ka?

Piitsa ja prääniku asemel näib USA pakkuvat ainult präänikut. Midagi stiilis: „lõpetage ära ja siis me saame hakata koos äri ajama ning palju raha teenima“. Trumpi nägemus endast on ju eelkõige „ettevõtja“, kes on juhuslikult ka president ning eks vene pool oskab seda ära kasutada.

Tegelikkuses polnud USA VF jaoks ennem sõda kuigi oluline majanduspartner ning praegu on see ajaloolises madalseisus

Kuid eks see majandusliku ärakasutamise hoob töötab mõlemas suunas. USA teab päris täpselt, kui kehvas seisus on VF rahandus ning üritab seda ahvatlust ära kasutada.

Tekkimas on justkui mingi suur kolmnurk, kus Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa sooviksid maailmas mõjusfäärid ära jagada. USA saaks Gröönimaa, Venemaa saaks Ukraina ja Hiina saaks Taiwani ning kõik oleksid rahul – sellist Trumpi unenägu olen ma iroonilistes kommentaarides kohanud. On see ainult unenägu?

Unenägude seletamises olen ma kehvake, kuid terake tõtt siin on küll. Ma pole küll kindel, kas ja kuivõrd Trump tahad Gröönimaad, kuid ta tahab saada kontrolli maailma olulisemate kaubateede üle, sest nende kaudu saaks kontrollida turge, mh nafta hinna kõikumisi. Gröönimaa on lihtsalt tugipunkt, mille kaudu kontrollida GIUK gap (Gröönimaa-Islandi-Ühendkuningriigi ava), mingis mõttes võrreldav Hormuzi väinaga, ainult et tohutult suuremas mõõtkavas

Kümne päeva pärast on Venemaal Riigiduuma valimised. Ükskõik, kas ja kuidas tulemusi võltsitakse või mõjutatakse, on need ette teada ja Putini partei Ühtne Venemaa võidab taas valimised. Aga rahulolematus Venemaal kasvab – bensiininappus ja piirangud internetile võiksid ju mõjutada vähemalt valimisaktiivsust?

Ei, valimisurnid viiakse kohale ja riigile olulised veebriessursid toimivad üldjoontes ikkagi

Valimisaktiivsus, nii nagu ka tulemus on ju tõlgendatavad omamoodi usladushääletust võimude tegevusele (see tähendab sõjale) ning selles ei saa lubada suuri kõikumisi

Valimisaktiivsus on olnud läbi aegade sellistel valimistele 50-60% vahel, usun et nüüd joonistatakse samasse vahemikku

Levada keskuse viimased uuringud näitavad, et Putini populaarsus oli augustis 76 protsenti, viimati oli see nii madal veebruaris 2022. Kui Putinile neist toetusnumbritest räägitakse, siis väga murelikuks see teda siiski tegema ei pea? Venemaa tänane võim püsib ja opositsiooni Venemaal ei ole praegu ja ei ole ka pärast 20. septembri valimisi?

Küsimusele küsimusega vastata pole küll viisakas, kuid kas on siis mõnda nähtavat alternatiivset liidrit, kes pretendeeriks võimu ülevõtmisele? Kuni seda pole ...

Isegi Hiinas ja Põhja-Koreas räägitakse, kes on piisavalt mõjukas, et võiks pretendeerida millelegi, VF’is seda vähemalt praegu isegi ei sosistata

Parempopulistlik partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) on muutunud selle riigi populaarsemaks erakonnaks. Muuhulgas lubavad nad võimule tulles kaotada sanktsioonid Venemaale. Kas Moskval on tõpoolest mõju sellise riigi poliitikale, nagu seda on Saksamaa? Seda ajal, mil on tõestatud, et droonirünnaku Leipzigi lennujaamale korraldas Venemaa?

See pole mitte niivõrd Moskva mõju, kuivõrd „ostalgia“, mida ida-Saksas AfD edukalt ära kasutab. Seal piirkonnas on AfD populaarsus hetkel 44%, mujal riigis 28%.

mida AfD aga hakkab tegelikult tegema, juhul kui ta päriselt võimu juurde saab, seda ei tea keegi, ilmselt nad ise ka mitte. Tavaliselt juhtub nii, et valimiseelses tuhinas radikaalset juttu ajavad jõud osutuvad võimu juures üsna pragmaatiliseks

---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA-VF-Iraan, Island

- CIA ülema visiit Moskvasse tekitab järjest ja ikka veel küsimusi: mis ja miks see toimus? Isiklikult jään jätkuvalt selle juurde, et peateemana oli jutuks Iraan, seda enam et nüüd on ka järgnenud uued vastasikused rünnakud. Võimalik, et USA edastas hoiatuse, et Kreml ei asuks Iraani toetama, kuid Kreml pigem tõlgendab seda visiiti kui märki enda olulisusest, järelikult saab ta veel esitada mingeid nõudmisi.

- Puutini jutt jääkarudest ja mõõkvaaladest näib kui järjekordne episood mängust, mille nimetamine on: valitsemine absurdi abil. Kuni võimukandja saab sundida inimesi kuulama ja noogutades kaasa kiitma ilmselget lollust, seni suudab ta hoida alluvaid alanduses ja hirmus. Muuseas, sama võtet kasutab ka DT.

- Islandi referendum kui pehme ninanips Euroopa Liidule - Brüssel peab kõvasti pingutama, näitamaks ennast atraktiivsena. Islandi valijaskond ütles oma väikese, kuid siiski enamusega "ei" liitumiskõneluste taasalustamisele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siin.

Mordorist ja USAst TV3 uudistele

- CIA pealiku visiit Moskvasse võis peateema ehk Iraani kõrval puudutada ka Balti riikide julgeoleku küsimusi, kuid seda mitte omaette küsimusena. Balti riigid on lihtsalt osa suuremast julgeolekuruumist, mida VF on asunud aktiivsemalt ründama, kasutade selleks mitte-päris-sõjalisi meetodeid ehk hübriidvõtteid, alates süütamistest kuni piiraluste tunneliteni jne

- VF jaoks on kõik need riigid, kes tegelvad Ukraina (st nende strateegilise sihtmärgi) toetamisega rünnete sihtmärgiks (taktikalise tasandi sihtmärgiks). Väga laias laastus kõik need riigid, mis jäävad alates Saksamaast kuni VF piirideni. Eesti pole siin kuidagi erilisema tähelepanu all

- Muretsemine on kõige mõtetum energia kulutamise vorm, selle asemel tuleb tegutseda. Kui on droonioht, tuleb tegeleda sellega. Kui on inforünded, tuleb tegeleda nendega.

Saatelõik järelvaadatav siit.

Подробности: Iraan-USA-VF, Süüria, Armeenia

- CIA ülema poolsalajane visiit Moskvasse on kütnud tohutult konspiroloogilisi seletusi. Kõige lihtsam on siiski lähtuda sellest, mis on hetkel USA huvide hulgas esiplaanil - selleks on sõda Iraanis. Pakun, et käidigi Moskvat hoiatamas, et viimane lõpetaks Iraani toetamise või muidu ... ja see "muidu" võis olla ähvardus anda midagi olulist üle Ukrainale

- USA võttis Süüria maha "terrorismi toetavate riikide" nimistust, lubades sel moel aidata kaasa Süüria avanemisele rahvusvahelisele kaubandusele, rahavoogudele jne. See võib olla nö kompensatsiooniks Iisraeli tegevuse eest Süüria pinnal.

- Ukraina kauglöögid VF objektide vastu süvendavad vene eliidi probleeme, nüüd hakkab sama tegema ka Puutini ukaas, mis paneb neid suuromanikke kahvlisse. Kui nad hakkavad taastama nt naftatöötlemistehaseid, siis tabavad neid objekte uued löögid Ukrainast; kui aga ei hakka taastama, võib riik need objektid endale võtta.

- Armeenias puhkes otsene tüli praeguse peaministri (Pašinjan) ja endise presidendi (Kotšarjan) perekonna vahel. Tüli formaalseks põhjuseks on ekspresidendi klanni osalemine omaaegsetes korruptiivsetes skeemides. Sisuliselt aga üritavad peaministri vastased (ja ühtlasi venemeelsed) jõud tallata edasi Karabahhia teemadel, nimetades peaministrit reeturiks - ja nüüd peaminister vastab jõupositsioonilt

- Armeenia võimalik liitumine Euroopa Liiduga: mõlemale poolele kasulik blufimaiguline mäng. Ühest küljest on see kasulik Pašinjanile, näidates trääsa Moskvale ja demonstreerides seega oma otsustavust riik välja tuua senisest vene-mülkast. Euroopa Liidule on see kasulik, kuna iga rahvusvahelise ühenduse atraktiivsuse näitaja on liitumis-soov; teisalt aga on siin ka samamoodi VF nõrgestamise soov.

Saatejuht Jelena Savina, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit