AfD on heaoluriigi sünnitis

Saksamaal on vähemalt ida-poolsetel aladel tegemas võidukäiku partei nimega „Alternatiiv Saksamaa jaoks“. Seltskonda nimetatakse enamasti nende poolt, keda ühendus ja nende loosungid ärritavad äärmusparempoolseks.

Minu jaoks on selline mõiste „äärmus-“ liiga kergekäeline kasutamine küll küsitava väärtusega, kuid igatahes on enamik Saksamaa muudest poliitilistest jõududest teatanud, et nende jaoks on AfD (Alternative für Deutschland) koostöökõlbmatu. Mis tähendab, et vaatamata suurele häältesaagile ei pruugi nood tegelased ikkagi võimule saada, kui kõik ülejäänud suudavad ise koalitsioone moodustada.

Kuid seesinase jutukese peateemaks pole mitte Saksamaa parteipoliitilised eripärad, vaid laiem muster, mis on oluline kogu Euroopa jaoks, seega puudutab ka meid.

Üldine muster

Saksamaa on praegu lihtsalt see ere näide, mis iseloomustab süsteemset kriisi nähtuses, mille nimeks on heaoluriik. Või siis „ehk hoolekanderiik (inglise keeles welfare state) ehk sotsiaalriik (saksa keeles Sozialstaat) on valitsemisvorm, mille puhul riik kaitseb ja toetab kodanike majanduslikku ning sotsiaalset heaolu. See põhineb seadustega sätestatud õiguskorral ja ametnike hoolekandel, mille eesmärk on tulusid ümber jagades tagada riigi elanikele võrdsed võimalused ning toetada neid kodanikke, kes ei suuda endale tagada minimaalselt vajalikke elutingimusi“

Lihtsamalt öeldes elukorraldus, kus riik on endale võtnud kohustuse hoolitseda inimeste heaolu eest. Kas see idee on algselt hea ja üllas või juba ette rumalusele ja ahnusele üles ehitatud, on filosoofiline küsimus. Igatahes on tegu ümberjagamisele ja eeskostele mõeldud süsteemiga, kus alguses võetakse elanikelt raha ja vastutus, tagasi aga antakse vähemalt näiline turvatunne ning enam-vähem kindlustatud vanaduspõlve illusioon.

Selle süsteemi häda on see, et asi saab toimida päriselt ainult ideaaltingimustes, kus majandus kogu aeg kasvab. See tähendab et riigil on sisuliselt lõppematu ja kasvav ressurss (eelkõige elanikelt korjatavate maksude näol), mida siis ümber jagada. Sest et kui juba on hakatud midagi andma, siis tuleb seda teha järjest rohkem, toetuste jms vähendamine ei käiks selle filosoofiaga kokku.

Heaolu tõmbab ligi

Sellega on ainult see häda, et enamikes riikides ideaaltingimusi pole. Heaolu tähendab muuhulgas ka head haridust. Hea elu ja haridus toovad endaga kaasa sündivuse languse – see on täiesti loomulik. See tähendab ennast kinni kiiluva ringi käivitamist – elanikkond vananeb, pensione jms toetusi on vaja välja maksta järjest rohkem, kuid tööturule siseneb järjest vähem inimesi. See tähendab aga tulu- ehk maksubaasi kahanemist.

Põhimõtteliselt on sellel olukorral kaks lahendust: kas vähendada kulusid või suurendada tulusid. Kulusid, st toetusi vähendada ei saa, mäletate? Seega saab mõelda tulubaasi ehk tööturule sisenejate hulga suurendamise peale. Kui omal neid va pealetulijaid võtta pole, siis toome väljast sisse, onju lihtne?

Õigemini ei pea isegi tooma, nood hakkavad ise tulema. Sest et siin on ju hea elada – heaoluriik, eks ole? Ja heaoluriigis leidub alati piisavalt neid, kes asuvad heast elust tulenevast hingeheadusest iga sissetulijat ka hellitama ja poputama, täiesti inimlikult arusaadav käitumine! Ja teisest küljest täpselt samasugune inimlik reaktsioon – hirm võõraste ees, mis on meie kui liigi ellujäämist taganud aegade algusest saadik. Kui ikka minu koopasse tungib võõras, kes himustab minu vara jms, siis tuleb sellele nuiaga vastu astuda!

Novat ja nii me jõuamegi selle paradoksi juurde, mida pealkirjas kirjeldasin. Heaoluriik viib sisserändeni, sisseränne tekitab immigratsioonivastaseid tundeid. Neid hirme, sellest sündivaid raevu, ebakindlust ja vandenõuteooriaid saab muuta poliitiliseks kapitaliks – ning seda AfD muuhulgas ka teeb. See ei lahenda küll ära juurprobleemi ehk süsteemset põhjust heaoluriigi toimimises, st ei kõrvalda süvenevat rahapuudust, kuid võimaldab raginal rääkida muudest asjadest ning seeläbi saada valimistel hääli.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: VF, Saksamaa, ÜRO, halvad diilid

- VF "valimiste" teemast ei pääse mõistagi ka selles saateformaadis

- Saksamaal on nüüd kolmel regionaalsel valimisel järjest võitnud kas AfD või Vasakpoolsed, riigi juhtivad poliitilised jõud näivad sellel foonil nõrkadena. Samas olid need valimiskaotused ka ette teada, ülejäänud poliitilised jõud saavad aga toimunut kasutada sisemise motivaatorina: et "vaadake, kui te lasete meil kaotada, siis võivad ka mujal osutuda võitjaks NEED ullikesed!"

- ÜRO kõrgetasemeline üldassamblee köidab mõistagi meediatähelepanu, kuid lootused selle tulemuslikkusele on madalad

- samal ajal kui ÜRO's toimuvad vestlused "õigusest ja õiglusest", teeb USA Valgevenega diili ja Prantsusmaa allutab Euroopa Liitu oma tahtele VF vastaste sanktsioonide valikulisel tühistamisel

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Olukorrast Mordoris peale "valimisi"

Venemaa Riigiduuma uus koosseis on selgunud, võimupartei Ühtne Venemaa sai rohkem kohti kui eelmisel korral ja ainus opositsioonipartei Jabloko lükati sellest protseduurist kõrvale. Valimisteks ei saa seda protsessi nimetada ja Vladimir Putini usaldusreferendumiks ka mitte, kuna ilmselgelt rikuti kõiki valimiste demokraatlikke protsesse. Kui see oli lavastus, siis kelle jaoks?

Aga usaldusreferendum sees siiski oli, saadi näiline kinnitus, et Suur Juht teeb ju kõike õigesti

Absurd kui allutamismeetod, kui juhtimisvõte. Meie korraldame protsessi nii nagu tahame ja teie peate alluma, tulemusega leppima. Võrdlus spordivõistlusega, kus mingi riik korraldab oma võistlusi ilma dopingukontrolli ja kohtuniketa ning lihtsalt kuulutab kellegi või mingi meeskonna võitjaks ... ja kõik noogutavad ning ütlevad, et ju siis nii ongi. Vat see noogutamine ja allumine ongi eesmärk omaette, see on erakordselt küünilise võimu nautimine

Nii-öelda valimiste korraldamine okupeeritud aladel oli sellises mahus esmakordne. Mõneti üllatav, et selle vastu pole esitatud tõsiseid proteste võimsatelt suurriikidelt. Kõik on justkui selle Putini siseriikliku näidendiga leppinud?

Vähemalt EU tasandil on öeldud, et tulemusi ei tunnistata. Aga üldiselt jääb selline mulje, et keegi ei viitsi isegi selle probleemiga tegeleda ja jaurata vene võimude ebalegitiimsuse teemal, sest see on tülikas ja vähetulemuslik

Valimisaktiivsus oli ligi 60 protsenti. Bensiinipuuduses ja internetipiirangutega riigis kahtlane, aga võib-olla kõiki piirkondi arvestades isegi reaalne?

Umbes sama reaalne kui Kadõrovi valimistulemused, millel kuulutati valimisaktiivsuse näitajaks 95,2% ja tulemuseks 98,5%

Statistlise modelleerimise alusel (kus hinnati tõenäosusi nö normaalsusest kõrvalekaldumise mõttes) saadi tulemuseks u 40% valimisaktiivsus ja 35% ER poolt. Mulle tunduvad need arvud üsna usutavad

„Teise tasandi“ valimiste fenomen, mis ei saa tõmmata palju tähelepanu – parteid ise olid väga loiud, mh rahapuuduse tõttu, valimiseelsetesse fondidesse suudeti koguda väga vähe vahendeid.

Viimaste Vladimir Putini presidendiks tagasivalimiste protsessi osalus oli 77 protsenti. Kui vägivaldne võib olla väide, et Putini huvides oli kindlasti see, et Riigiduuma hääletusel osalenute ametlik protsent oleks väiksem, kui presidendi hääletusel?

See on täiesti loogiline väide, sest küsimus on ju hierarhias. Jäigalt hierarhilises riigis peavad ka tulemused olema hierarhilised – president on olulisem!

Mingi probleem tekkis tulemuste kajastamisel Kremlile kuuleka ajakirjandusega. RIA Novosti teatas, et Riigiduumasse pääses üle 80 Ukraina vastases sõjas osalenu, aga võimuerakond Ühtne Venemaa käskis selle teate tühistada. Oskate teie seda probleemi seletada – kas taas võltsing, mis oleks võinud välja tulla?

Alguses öeldi 86, hiljem vähendati see 49 peale.

Keskvalimiskomisjoni andmetel registreeriti valimistele kokku 186 sõjaväelasest veterani, sh ER nimekirjades 82, nii et esmane arv 86 oli lihtsalt viga.

Kokku sai Duumasse 53 „veterani“, lisaks 49 ER omale veel kaks LDPR’is, 1 SR ja üks ükskikkandidaat

Sellest lõbusam on lugu, et vähemalt osad „veteranid“ pole rindel käinudki, et väidetavalt ka seda staatust sai osta, makstes vastava väeosa komandörile, kes väljastas tõendi osalemise kohta. Niimoodi vähemalt jauravad need solvunud veteranid, kes tahtsid ka kandideerida, aga kellele seda võimalust ei antud

Riigiduumasse pääses ka erakond Uued Inimesed. Kõlab väga opositsioonimeelselt ja ettevaatlikult on nad rääkinud ka sõja lõpetamisest, aga tõsiseltvõetav opositsioon nad ei ole. Kes need “Novõije ljudi” õigupoolest on?

Nad pole enam niiväga uued, sest partei loodi kiirkorras ja väidetavalt presidendi administratsiooni poolt 2020.a, misjärel pääses kohalike valimiste kaudu nö poliitilisele põllule ja 2021.a sai juba ka Duumasse 5,3% ja kokku 15 mandaadiga, nüüd siis 20.

Tinglikult peaksid olema liberaalse serva peal, nö spoiler-partei, mis pidi ära võtma hääli Jablokolt ning talle anti ka ülesanne olla mõõdukalt rahupooldaja rollis. See tõi muuhulgas ka selle fenomeni, et välismaal asuvates valimisjaoskondades sai ta kuni 60% tulemuse, samas kui ER sai vaid mõne %.

Koos Riigiduumaga toimusid ka Venemaa kaheksa piirkonna juhtide nii-öelda valimised ja neist seitsmes võitsid Ühtse Venemaa esindajad. Kõige muljetavaldavam oli muidugi Ramzan Kadõrovi tagasisaamine Tšeenimaa juhiks. Tema poolt andis hääle 99,85%. Selline tulemus oleks isegi Putini jaoks liig?

Kusjuures siin võib tõesti olla (mitte küll sellise numbriga) aga nö „esimese taseme“ valimiste fenomen, mis motiveerib osalema

Tõelise diktatuuri alla elaval Tšetšeenimaal võltsiti ülisuure hooga. Või lubas kadõrov kõik, kes hääletama ei lähe ja tema poolt ei hääleta, maha lasta?

Valimisjaoskondade ülemad teevad selle töö ära, näitamaks oma innukust.

Heaks uudiseks võib pidada seda, et Eestis elavatest Venemaa kodanikest, keda on umbes 78 000, käis hääletamas umbes 500. Lätis, kus elab rohkem Vene kodanikke, käis hääletussedelit täitmas alla 300 ehk alla ühe protsendi. Võib sellest välja lugeda, et siinsed Vene passiga inimesed on siia ühiskonda siiski integreerunud ja Venemaa sisemised protsessid ei lähe neile enam otseselt korda?

Pigem mängib siin rolli motivatsioonipuudus. Seesama mis oleks mänginud ka Venemaal endal. Milleks minna valimistele (seda enam et anult üks valimisjaoskond Tallinnas), kus sa paned ennast väikese „riski“ alla, sinu osalemist pannakse tähele. Ja milleks minna, kui sellest midagi ei muutu?

---

saade järelkuulatav siit

Mordori valimismängudest Ringvaates

Kelle jaoks või milleks on Putinil selliseid valimisi vaja? Kas tal on vaja oma riigi sees midagi näidata? Mulle tundub, et välismaailm ei võta seda ometi ju tõsiselt.

Tean, et niimoodi pole ilus küsimusele küsimusega vastata, aga samal ajal toimusid Kadõrovi valimised tema asumaal, kus ta sai 98,5 protsenti häältest. Milleks on seda Kadõrovile vaja? Kas tal saab sellest võimu rohkem olema? See on rituaal, millega näidatakse lihtsalt oma jõudu, võimu ja üleolekut. Meie tahame, et on nii ja teie peate alluma. Puhas allutamismäng.
---

Küsis Grete Lõbu, saade järelvaadatav ja -loetav siit

ÕL TV: elektoraalne erioperatsioon ja päriselu pole omavahel seotud

VF'is toimunud "valimised" ja võimalikud muudatused poliitikas, olgu sise- või välispoliitikas, pole omavahel kuidagi seotud.

Juhul kui seal otsustatakse midagi muuta, kas nt mobilisatsiooni või kasvõi põhiseaduse osas, siis mitte valimiste tõttu või valimistulemuste tõttu, vaid vastav poliitiline otsus võidakse lihtsalt välja kuulutada "valimiste" järel. Aga kui B juhtub ajaliselt peale A'd, siis see ei tähenda, et nende vahel oleks tingimata põhjuslik seos.

Õhtulehe poolelt esitasid küsimusi Nele Kullerkupp ja Teele Kaljuvee, vastasid Anton Aleksejev ja Karmo Tüür. Saade järelvaadatav ja -loetav siin.

Разбор полётов: VF, USA, Poola

- igasuguses sultanaadis on õukondlikud kuulujutud peamine seltskondlik meelelahutus, et kes on sattunud Sultani meelepaha alla, keda edutatakse, keda karistatakse. VF'is lõbustatakse ennast võimalike muudatustega jõuametkondade (sh FSB) juhtkonnas, kuigi asja taga võib olla lihtsalt see, et Puutini vanad lähikondsed on lihtsalt vanad ja soovivad pensionile minna / rahulikumaid ametikohti.

- USA presidendi kentsakas soov, et "Ukraina ei ründaks diiselkütust" VF'is üritab kinnistada muljet, et maailma kütuskriisis pole süüdi mitte USA-Iraani sõda. Tõsi, VF'ist varem välja viidav kütust on nüüd turult puudus, kuid see on vaid väikesem osa põhjustest ning sedagi suuresti USA enda sanktsioonidest VF vastu

- Poola reaktsioon VF rünnakutele tema piiride lähedal

- Rootsi naaseb valimiste järel taaskor oma sotsiaaldemokraatlikku tavaseisundi juurde, kuid see ei muuda midagi riigi välispoliitikas

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saadet saab järelkuulata siit.

Kõik mida vaja teada Venemaa „valimistest“ 2026

Venemaa Föderatsioonis toimub parasjagu rituaalne protseduur, mida nimetatakse „valimisteks“. Tegemist on näitemänguga, mis peaks looma legitiimsuse illusiooni praegusele režiimile nii sise- kui välispubliku jaoks.

Tõsi küll, kõik osapooled saavad aru toimuva petturlikust olemusest, kuid kes soovib – mis iganes põhjusel – sellesse uskuda, see ka teeb seda. Mina ei soovi ja seletan miks.

Demokraatlikud protsessid tuginevad kindlatele protseduurireeglitele. Kui neid järgitakse, on toimuv legtiimne, kui ei järgita, siis ei ole.

1- eriti ebalegitiimsed toimingud. Alates 2014.a on need juba kolmandad parlamendivalimised, mida viiakse läbi okupeeritud territooriumitel, see on aga absoluutselt ebaseaduslik. Vallutatud ja allutatud territooriumite elanike valimisurnide juurde ajamise ja seeläbi vallutuse „legitimiseerimine“ kuulub küll selle riigi traditsioonide juurde, kuid ei muuda toimuvat legitiimsemaks.

Alates 2022.a alanud täiemahulisest sõjast arvestades on need „valimised“ esimesed, kuid siin pole oluline sõja mahukus ega vallutatud alade ulatus, küsimus on põhimõttes. Need territooriumid pole Venemaa Föderatsiooni omad rahvusvahelise õiguse kohaselt ja punkt.

2- see on "referendum". Sisuliselt korraldab Kreml mitte valimisi, vaid usaldushääletuse sarnast rituaali. Omamoodi referendumit, mis peaks näitama rahva toetust Kremli kursile, eelkõige toimuvale sõjale. Samamoodi nagu korraldati „referendumid“ Krimmi jm kaaperdamise järel piiratud mahus, nüüd siis üleriigiliselt. Jällegi – territoriaalne ulatus ega kaasatud inimhulk ei muuda seda legitiimsemaks.

3- toimuv pole vaba, võistlev ega aus. Ka kõige pimepatriootilisem inimene ei saa eitada riigis valitsevaid probleeme alates interneti-/infoleviku piirangutest ja lõpetades bensiiniga, muudest pisiasjadest nagu sõnavabadus jms rääkimata. Kui sellistes tingimustes saab võimupartei enamuse ja poliitilisel turul pole ühtegi sisulist protestiparteid, siis ei saa mitte keegi toimuva aususesse ega vabalt võistlevasse olemusse uskuda.

4- Jabloko peksmine. Ainuke partei, mis veidikesegi, veerand suuga ja ebaveenvalt üritas rääkida midagi toimuva sõja lõpetamise vajadusest, peksti sisuliselt valimistelt minema. Nimekirjana nad osaleda ei saa, seni on veel võimalik osaleda üksik-kandidaatidena mõnedel selle seltskonna liikmetel, kuid jällegi – vabadest ja võistlevatest valimistest pole juttugi.

5- Uued inimesed (Новые люди). Ainukene intriigikesene selles valimistsirkuses on Kremli poolt loodud taskupartei, mida on ausalt öeldes mis iganes kriteeriumi alusel keeruline parteiks nimetada. Jabloko turuniši ülevõtjaks disainitud projekt pakub huvi ainult niivõrd, kuivõrd on põnev vaadata, kui suureks joonistatakse nende toetusprotsent. Üsna alguses ennustati neile lausa teist kohta, nüüd aga, kuna nad on vastumeelselt pidanud hakkama rääkima üksikuid sõnu sõja mittetoetamisest, siis see nägemus ilmselt enam ei päde.

6- Naval’nõi vari. See on lausa narr, kuivõrd seda juba tapetud inimest ja tema pärandit vene võimude poolt kardetakse. Ainuüksi selle eest, kui mõne inimese aastate tagustest sotsiaalmeedia postitustest leitakse kasvõi vihje poliit-märtrile, visatakse inimesi kas suisa türmi või vähemalt poliit-protsessidest välja.

7- opositsiooni valikud. Kuna ka kõige rajurepressiivsemates ühiskondades on inimesi, kes tahavad kuidagi oma opositsioonilisust väljendada, siis pakuvad nad üksteisele välja kolme hädapärast tegevusvarianti: a) rikkuda valimissedel, b) hääletada võimupartei vastu, c) keskpäevane protest, st tulla põhilise valimispäeval valimisjaoskondadesse, lihtsalt et näidata et teisitimõtlejad on olemas.

Kokkuvõttes – sõltumata Venemaa Föderatsiooni Keskvalimiskomisjoni poolt mingil hetkel välja öeldud tulemustest on see valimistsirkus ebalegitiimne.

---

lugu ilmus siin