Sõdadevahelisel ajal on kohta idealismil, kuid ka see võib olla õpetlik. Paradoks nimega ÜRO Julgeolekunõukogu tuleb kas likvideerida või põhjalikult ümber ehitada.
Nagu igal elualal on oma märksõnade süsteem, nii ka rahvusvaheliste suhete (ajaloo) mõtestajatel. Mõiste „sõdadevaheline periood“ on midagi nii enesestmõistetavat, et kõik noogutavad ja teavad, et sellega tähistatakse I ja II Maailmasõja vahele jäävat perioodi. Või nii vähemalt oli see tajutav kuni siiani.
On omamoodi hämmastav ja loomulik, kui enesekesksed me oleme nii ajas kui ruumis. Enesekesksed ja idealistlikud. Seda võiks lausa nimetada hobujaama-mõtlemiseks.
Meie mõtlemise hobujaamad Ajalises mõõtkavas me lähtume endast ja suudame hoomata paar põlvkonda tahapoole. XX sajandi sõjad on veel piisavalt lähedal, et elab ka inimesi, kes on need tsüklid, need omamoodi hobujaamad läbinud ja saavad neist meile rääkida. Toona tehtud otsused ja rajatised on veel piisavalt tugevalt meie elu mõjutamas, et oskame näha sidemeid tänasega.
Ruumilises mõttes oleme samamoodi piiratud ning juba asjaolu, et nimetame peamiselt Euroopas möllanud sõdasid Maailmasõdadeks, on kõnekas. Jah, definitsiooni kohaselt saab maailmasõjaks nimetada protsesse, milles lahingtegevus puudutas enamikke kontinente, kuid reeglina me tajume ikkagi ka seda mõne hobujaama kauguseni – kõik sellest horisondist kaugemale jääv on udune ja väheoluline.
Ning jah, see kõik on loomulik, sest sel moel kaitseb meie igaühe aju end ülekuumenemise ja hulluksminemise eest. Me peame lihtsustama ja lahterdama, et suuta teha valikuid, millele mõelda ja millele mitte. Seeläbi saame luua endale illusiooni, et kontrollime olukorda. Idealistliku mulli, mis võimaldab mitte langeda masendusse sellest, kuidas maailmas asjad kulgevad omasoodu ja meie võimekus seda mõjutada on ülimalt küsitav.
Aju peamine ülesanne ongi käsitleda seda peamist lülitit, mis toimib režiimil: mõelda / mitte mõelda. Soovitavalt mitte mõelda, sest see ei raiska energiat ega kuluta mõtlejat. Mittemõtlemise parim kehastus on kujutluspilt õngemehest, kes täiusliku mittemõtlemise seisundis jälgib ujukit ja arvab ennast seeläbi olukorda kontrollivat.
Idealismi roll rahusvahelistes suhetes
Tulles tagasi idealismi juurde rahusvaheliste suhete kontekstis tuleb tõdeda, et eks ka sõjad ole üks osa rahvusvahelisest suhetest. Poliitika jätkamine teiste vahenditega, kui soovite. Sõdade ajal ja vahel proovib idealistlik alge meis välja mõelda vahendeid, kuidasmoodi järgmisi sõdu vältida.
Idealism oma äärmusvormis viib mõistagi ülelihtsustamiseni. Kui lähtuda loogikast, et kuna sõjad toimuvad rahvuste / rahvusriikide vahel, siis näikse ju olevat mõtekas tegeleda nende riikide väljalülitamisega, et küllap siis kaovad ka sõjad.
Paraku unustab selline idealismivorm ära lihtsa asjaolu, et suuremad või väiksemad sõjad toimusid ammu enne seda, kui mingitest formaalsetest riikidest rääkidagi sai. See mõttekäik meenutab eelpool viidatud kalameest, kes keskendab kogu tähelepanu õngekorgile ja arvab, et kontrollib seeläbi olukorda.
Kui mingi kummalise valemi abil saavutada olukord, et toimiks mingi utoopiline maailmavalitsus (soovitavalt mingi valgustatud monarhi juhtimisel, onju), siis ei kaoks ei kuhugi inimese sotsiaalsest olemusest tulenev vajadus tekitada endale grupikuuluvusele tuginevaid lahterdusi. See on aga absoluutselt mõeldamatu sellele grupile vastanduva / konkureeriva grupi konstrueerimiseta. Noh umbes samamoodi nagu ühed seltsimehed mõtlesid välja klassikuuluvuse ja sellel põhineva permanentse vastasseisu.
Institutsionalism kui idealismi erivorm Vähema idealismitasandiga on institutsionaalne lähenemine. See tähendab mingite selliste riigiüleste võrgustike loomine, mis peaks võimaldama konflikte ennetavalt läbirääkimiste laua taha suunata ja neid vaidlusi modereerida.
I Maailmasõja järel sündinud Rahvasteliit on selle parim näide, kuid ühtlasi ka parim just mittetoimimise ja läbikukkumise mõttes. II Maailmasõja järel loodud ÜRO näikse olevat olnud veidi edukam, vähemalt on ta kestnud kauem ... kuid selle kestmise käigus ka üha enam puitunud ning vähemtoimivaks muutunud.
Muud, väiksema geograafilise haardega ühendused on osutunud efektiivsemaks, kuid oma eksklusiivsuse (kellegi kaasamise ja välistamise) tõttu tajutavad soovi korral samamoodi tülisid tekitavana – mõelgem kasvõi põgusalt EL ja NATO laienemistele ning selle vastukaaluks soovmõtlemise korras loodud BRICS mehhanismile.
Väikseima näilise idealismitasandiga mõttekäik oleks nö maailmapolitsei loomine, mis kõik tülinorijad ja röövallutajad ohjes hoiaks. Kuid paradoksaalselt jõuab see hoopis jällegi idealismi tipptasemele, sest ... kes/mis saaks olla see kõigi jaoks õiglasena tunduv politseinik? Missugused saaks olla selle politseiniku taga olevad õigus- ja kontrollimehhanismid? Kui me Ülima Olendi ja muud marslased kõrvale jätame, siis näib lootus selles kõiges kokku leppida ülima idealismina.
ÜRO JN paradoks Mis siis oleks selle politoloogilis-filosoofilise targutuse kokkuõtteks öelda? Esiteks seda, et hüüatused stiilis „kuidas saab olla, et sõjad ikka veel puhkevad“ on kasutud. Teiseks aga seda, et võibolla oleks lahenduseks ühe paradoksi likvideerimine.
Nimelt üritab idealismil baseeruv ÜRO endas tuumikuna sisaldada absoluutse realpolitik kehastust ehk Julgeolekunõukogu. Selle nõukogu alalised liikmed on alalised lihtsa ja toore jõu pinnal – nimelt nad olid Teise maailmasõja võitjad.
Me ei saa kontrollida seda, mida nimetavad järgmiste põlvkondade rahvusvaheliste suhete mõtestajad „sõdadevaheliseks perioodiks“. Ilmselgelt saab see olema mingite järgmiste sõdade/hobujaamade vahele jääv aeg. Kuid me saame kontrollida seda, et me ise astuks välja eelmise hobujaama ehk Teise Maailmasõja varjust. Sest muidu me jääme kalamehena jälgima õngekorki, antud juhul ÜRO Julgeolekunõukogu suutmatust toimida ning unustame ära, et see on vaid inimeste loodud instrument, mis mitte-toimimise korral tuleb ümber ehitada.
Viigem oma ajus olev lüliti mõtlemise režiimile ja leidkem selleks muudatuseks võimalus.
