Tegelikult kuuleb samasugust tõdemust praktiliselt igas poliitilises keskkonnas. Meile lähimad ja tuttavamad näited on Venemaa ja Valgevene, millede puhul küll aeg-ajalt üritatakse kellelegi omistada „opositsiooniliidri“ rolli, kuid ausalt öeldes on see enamasti üsna kunstlik. Veelgi enam, mõnikord ka paganama ohtlik.
Mis siis lahti on ja miks opositsioonilised jõud ühineda ei taha või ei suuda? Olgu režiim missugune iganes, rohkem või vähem demokraatlik, liberaalsem või konservatiivsem – ühinenud jõupingutusega oleks ju lihtsam oma eesmärki saavutada.
Eesmärk on alati üks
Ah et missugust eesmärki – aga sedasama, mis igal pool ja alati, pääseda võimule ning hakata ise ressursse ümber jagama. Kui jätta kõrvale riigi- ja isikunimed, siis on võimuvõitluse eesmärk alati üks, olgu loosungid kui tahes idealistlikud ja ilusad. Ikka on võimul tolvanid ja kurjategijad, aga „vaata kui meie võimule saame“ siis ... siis on uued ümberjagajad täpselt samasuguse märgistusega järgmiste jaoks.
Noh ja kui eesmärk on alati ühesugune, siis miks praktiliselt mitte kunagi ei õnnestu opositsioonilistel jõududel ühienda? Et miks need „teised“ alati omavahel kraaklevad? Ausalt öeldes on see umbes sama mõtestatud küsimus, et miks rähn puud toksib, miks tal on vaja seda teha sisuliselt sünnist surmani.
Sest et tal on neid ressursse vaja endale. Ja siis lähikondsetele. Nendele õigetele, oma pesakonnale. Kütil on vaja tuua toit oma hõimule. Kaluril oma külale. Näiteid võib tuua lademes, aga sisu on ikka üks – see on meie loomuses. Mitte hea ega halb, vaid normaalne.
Briti erandlik näide
Ausalt öeldes ma tean vist ainult ühte näidet, kus on opositsioon üks tükk, ametlik ja ühtne. Ning lojaalne! „Kuninga kõige lojaalsem opositsioon“ – kohe sellise ametliku tiitliga ja puha. Inglise parlamentaarne kultuur on loodusnähtus omaette ja paljud sealsed tavad on meie jaoks imestusväärsed, et mitte öelda veidrad.
Kõrvalepõikena üks taolistest näidetest – briti parlamendis on kaks vastastikku paiknevat pinkidest koosnevat nö tribüüni, millel siis vastavalt paiknevadki positsioon ja opositsoon. Ametlikku valistust ja varivalitsust moodustavad seltskonnad. Neid pingiridasid lahutab täpselt välja mõõdetud vahe – kahe mõõga pikkune. Et kui pooled otsustavad mõõgad paljastada oma argumentidele toetuseks, siis poleks võimalik kohe vastast läbi torgata. Mõlemale poolele jäetakse võimalus end kaitsta – džentelmenide värk!
Tänapäeval küll mõõkasid briti parlamendis ei paljastata, kuid opositsioonis olemine pole selles riigis ka eluohtlik tegevus. Maailmas on aga külluses vastupidiseid näiteid, kus parlamentaarne kultuur on kas üliõhuke või suisa näitemänguna mängitav – noh nt kuri-Korea või puna-Hiina omavad ju kah formaalselt parlamenti, kus hääletatakse ja puha. Isegi parteisid on mõlemas riigis rohkem kui üks, kuid opositsioonis ei taha avalikult keegi olla.
Stabiilsuse või ebastabiilsuse allikas?
Meie idanaabri puhul teame ju nii mõndagi näidet, kus inimesed, kes vähegi on omanud potentsiaali olla opositsiooni kõneisikud (liider on selles keskkonnas suisa toksiline mõiste), lihtsalt füüsiliselt kõrvaldatakse. Sellest ka loo pealkiri – ühinenud opositsioon kui ohustatud liik.
Repressiivsetes riikides riskivad opositsionäärid oma eludega. See lause on öeldud neile keenjustele, kes nüüd siia juurde tahavad kommenteerida „aga mis meil teistmoodi on?“
Taolistes riikides hoolitseb lisaks inimloomusele ka riik ise oma jõustruktuuride abil, et opositsioon oleks omavahel tülis, naeruvääristatav ja mitte mingil juhul ühinenud.
Liberaalses ja demokraatlikus poliitilises keskkonnas on poliitilise tagasiside mehhanism valimiste kaudu riigi stabiilsuse allikas, mittevabas keskkonnas aga ebastabiilsusena märgistatav. Asja olemus ongi taandatav ühele küsimusele – kas opositsioonis olemine on uhkuse ja auga väljakuulutatav või eluohtlik ja põgenemisele ajendav. Kuni on auasi, siis on riigiga kõik korras.
---
lugu ilmus siin
