Kreml teeb Ukrainas Süüriat ehk üritab käima lüüa uut põgenikelainet

Vaadates seda, missuguse nüri järjekindlusega jätkab Venemaa Ukraina linnade pommitamist, tekib paratamatult küsimus, et milleks seda vaja on?

Kontrast Ukraina tegevusega, milles keskendutakse viimasel ajal vene poole nafta-taristule, on eriti terav. Ukrainlaste löögid annavad meeletu kumuleeruva efekti, mis halvab suurt osa venemaalaste jaoks tavapärasest elust läbi autokütuste defitsiidi. Selle kõrval tundub vene poolelt tulev Ukraina linnade magalarajoonide ründamine irratsionaalse, et mitte öelda maniakaalse tegevusena.

Aga kõik see saab hoopis uue värvingu, kui tuua sisse võrdlus Venemaa tegevusega Süürias 2015-2024.a. Kremli käsul õhku tõusnud lennukid ründasid seal enam kui 1000 linna ja väiksemat asulat, põhjustades eri hinnangutel 10-18 tuh tsiviilohvrit.

Põgenikelaine kui relv

Ka see näis sõjalises mõttes irratsionaalsena, sest tõenäosus lauspommitamise käigus pihta saada millelegi sõjaliselt olulisele oli jaburalt väike. Kuid eesmärk oli muuhulgas hoopis teine – lüüa erakordse, küünilise jõhkruse ilmutamise järel liikuma põgenike laine.

Nagu üldiselt igal pool mujal, jääb enamik põgenikke pidama mõne päevateekonna kaugusele oma lähtekohast, lootes peatselt naaseda koju. Ainult et tänapäevase transpordivõrgustiku ja võimaluste puhul võib see mõnede jaoks tähendada paarkümmend kilomeetrit jalgsi ja teiste jaoks tuhandeid kilomeetrid ja maandumist teisel kontinendil, sh Euroopas.

Süürias nii ka läks, hinnaguliselt 12 mln oma kodust lahkunu seast jõudis Euroopasse u 10% ehk laias laastus miljon inimest. Venemaa mätta otsast vaadatuna oli see kasutegur isegi kõrge, kuna põhjustas Euroopas piisavalt segadust ja protestiparteide edukäiku. Viimane on aga eesmärk omaette, kuna survestad valimistest valimisteni elavat euroopa eliiti ümber vaatama oma prioriteete.

Soov tekitada probleeme Euroopas

Sihuke globaalne mäng „globalismi“ vastu, nupuvõte panemaks neid tegelema „kohalike probleemidega“. Kommentaariumites tunneme seda võtet klassikalise demagoogilise võttena, mida ingliskeelses maailmas nimetatakse „whataboutism“, mida mulle endale meeldib märgistada kui retoorilist võtet „aga miks te ei räägi lendoravatest“. St – miks te räägite meile mingist Süüria pommitamisest, selle asemel et rääkida meie õuele saabunud põgenikest.

Nii näikse sama eesmärki teenivat ka Ukraina linnade triikimine rakettide ja droonidega. Vahet pole väga, kuhu tabatakse või kui mitu ohvrit on konkreetse löögi järel. Peamine on saavitada hirmu õhustik. Hirm, mis paneb kodudest lahkuma ning loomulikult osa lahkujatest siirdub ka Euroopa riikidesse

Aga siin on ka peidus üks väike valearvestus.

Tõepoolest põhjustas esmane Ukraina põgenike laine tugevaid emotsioone alates kaastundest kuni kohkumiseni. Täiesti mõistetav, sest igasugune muudatus tekitab ka hirmu ja ka vastuseisu. Et kuidas nii: „midagi sellist pole ju varem olnud, ma ei taha seda oma hoovis näha!“ Pole üleüldse vahet, kas me räägime mingist ehitusest, uutmoodi energeetikalahendustest või rahvastikurändest.

Probleem muutub ressursiks

Koopainimese aegadest saadik on meisse sisse kodeeritud valvsaks olemine igasuguse muudatuse vastu. See reaktsioon on taganud ellujäämise – mõistetav värk.

Kuid samamoodi inimesed harjuvad muudatustega ning aja jooksul muutub probleem ressursiks, mis aitab edasi elada ja isegi areneda. Nii ka Ukraina ümberasujad on aja jooksul muutunud hirmunud ja hirmutavatest abivajajatest suuresti loomulikuks osaks Euroopa tööjõuturust – ja taevas ning demograafia näevad, et seda on vananeval mandril vägagi vaja.

Nii et jätkates Ukraina linnade jõhkrat purustamist ei saavuta Kreml enam oodatud esmast efekti ja lihtsalt kinnistab Euroopa soovi Ukrainat aidata. See on aga veel üks näide jäiga autoritaarse riigijuhtimise kahjulikkusest – ei suudeta loobuda juba tehtu otsustest, kuna puudub tagasiside mehhanism. Pommitades Ukrainat nõrgestab Venemaa ennast.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Lähis-Ida, VF provokatsioonid Euroopas

- Iraan on hetkel USA-Hiina strateegilise vastasseisu taktikaline element. Ei, see ei tähenda, et Iraan oleks otseselt Hiina "käpiknukk", aga lihtsalt siin toimub mõõduvõtmine. USA eesmärk on tõestada, et ta suudab maha suruda igasuguse väljakutse enda huvidele (antud juhul Iraani soov hävitada USA "eelpost" Iisrael), Hiina aga omakorda toetab Iraani ja vaatab huviga pealt, kuidas USA ennast selle ülesande täitmise käigus kas tõestab või kulutab

- Erinevate Euroopa allikate poolt antud hoiatused VF võimalike sigaduste kohta Euroopas on vägagi põhjendatud. VF jaoks on strateegilise tasandi eesmärk Ukraina allutamine ning taktikaliselt segada Euroopal Ukraina aitamises. Hõlpsaim meetod selleks on mitte korraldada otsest tavasõjalist rünnet Euroopa riikide (eriti Poola ja Balti riigid) vastu, vaid selle asemel korraldada palju erinevaid ja suhteliselt odavaid hübriidrünnakuid (süütamised, plahvatused, info-operatsioonid jne)

- Ukraina valitsusvangerduses pole ühest küljest midagi erakordset (neid tuleb ikka ette) aga ka ei midagi normaalset (sest Ukraina on sõjas). Ka selles, et pagunid ja pintsakud on omavahel tülis, pole midagi Ukraina-spetsiifilist, aga antud juhul otsustas Ukraina president sekkuda ja valida mundrikandjate poole - see aga näeb mitmes mõttes halb välja. Poliitikas on paraku kõige olulisemad sõnad, see retoorika, millega õigustatakse ühte või teist valikut. Selles retoorikas on aga hetkel Ukraina presidendi administratsioon ebaõnnestunud.

Saatejuht Varvara Sergejeva, kõnelemas Karmo Tüür. Saade järekuulatav siit.

Oligarheerumise loogikaviga

„Mees kes muudaks Venemaad“ – sellis pealkirjaga ilmunud lugu mõjukas ajakirjas The Economist mõjus korraliku infoplartsatusena. Pealkirja kõrval Andrei Melnitšenko pilt. Te ei tea, kes ta on? Olge mureta, ausalt öeldes veel eile ei teadnud temast absoluutne enamik inimesi.

Nüüd aga olla mehega tehtud ajakirja peatoimetaja enda poolt koos väikese meeskonnaga 60 tundi intervjuusid ning paralleelselt ilmusid nii toimetuse kui mehe enda poolt küljelood. Märkimisväärne tähelepanu, kas pole?

Väga lühidalt kõik kokku võetuna (kuigi kõneväärseid killukesi oleks palju) on Melnitšenko astunud lavale kui hoiataja ja lahendusepakkuja. Klassikaline kahekäiguline info-op, mis sest et pakitud ühe ümbriku sisse. Kiire on, seega pakutakse kiireid sutsakaid.

Probleem ja lahendus

Probleem on loo järgi see, et Venemaa võib praeguse surve all kaotada „suveräänsuse“ ja see olla kõigile halb. Tuuakse välja neli erinevat stsenaariumit alates lagunemisest kuni kuri-Koreaga sarnaseks muutumiseni, sekka lisatakse ka Hiina hirmutav vari ja kaotuse alanduses küpseva uue sõja koletus.

Ja koheselt, sama hingetõmbega pakutakse välja ka lahendus. Mõistagi on see probleemi vastand. Suveräänsus tuleks Venemaale alles jätta. Võim peaks Venemaal üle minema mõistlike inimeste, tehnokraatide ja muude ratsionaalsete tegelaste kätte. Venemaa peaks jääma Lääne jaoks mõistlikuks äripartneriks, mitte libisema tegelaseks konkurentide tagahoovis.

Suveräänsus ongi minu jaoks võtmesõna selles tekstis. See on kont, mis on väga pikalt podisenud Kremli info-köögis. Ainult kui mujal maailmas tajutakse suveräänsust millegi universaalsena, mis peaks vaikimisi olema kõigil riikidel, siis Kremlis arvatakse teisiti.

Suhteline suveräänsus

Moskva-pärane suveräänsus on libisev skaala, mille ühes otsas on need, kes suudavad allutada. Teises otsas mõistagi need, kes peavad alluma. Päris suveräänsetel riikidel peab olema oma mõjusfäär, milles olevad ülejäänud riikidel on siis kas kärbitud või päris olematu suveräänsus.

Nii et üleskutse „jätta Venemaale suveräänsus“ kõlab nagu palve/ähvardus, et „jätke Venemaale Ukraina“, või muidu!

Ja lõpuks siis sellest oligarheerumise loogikaveast, mis kogu infoplärtsatuse kahtlasesse valgusesse seab. Enamik algse materjali peegeldajatest alustasid oma juttu sellest, et „oligarh Melnitšenko“ rääkis seda ja seda.

Oligarhiks saamise avaldus

Oligarh ei ole mitte iga edukas suur-ettevõtja (mida Melnitšenko muidugi on). Oligarh on suure kapitali omanik, kes rahavõimu abil sekkub suurde riiklikusse poliitikasse, kujundades seda enda huvide järgi ümber. Melnitšenko seda siiani ei olnud.

Kuid nüüd tulebki siis see veakoht. Venemaa riiklik poliitika on Puutini ajal järjekindlalt üles ehitatud de-oligarheerumisele. Suur-ettevõtjate tõrjumisele. Neile on antud luba teha äri (sh riigi abil), kuid vastutasuks peavad nad mitte poliitikasse sekkuma. Vastasel juhul – noh teate küll.

Nüüd aga astub lavale seni suurt ja rahvusvahelist äri ajanud tegelane ja teatab: „Mina tahan oligarhiks hakata!“ Ning teeb seda peale väidetavat suletud kohtumist Putiniga (Melnitšenko väidab seda oma tekstis).

Kas kõlab loogiliselt? Minu jaoks mitte. Pigem see kõlab NSVL lagunemise aegu korratud väljendi „ärge kõigutage paati, muidu läheb kõigil halvasti“ uue versioonina.

---

öugu ilmus siin

Bensiin ja munad: kahe kriisi võrdlus

Praegune bensiinikriis toob mõneti meelde mõne aasta taguse kanamunade kriisi VF’is. Tõepoolest, siin leidub mitmeid sarnaseid jooni, kuid nagu teada, iga võrdlus peidab endas ka vigu.

Kõigepealt meeldetuletuseks – 2023-2024.aa tekkis vene turul puudus kanamunadest. Igapäevaselt vajanuks VF turg 125-135 mln tk, kuid nende tootmine langes tasemele 115-120 mln tk. Seejuures varem toodeti u 20 % rohkem kui oma turg vajas, ülejäänu veeti välja.

See näiliselt vähene puudus tekitas aga tõsise hinnatõusu ja närvilisuse. On ju kanamunad üks nö baas-kaupadest, erinevalt nt luksus-klassi kuuluvatest itaalia juustudest ja hispaania sinkidest, mis samuti (osaliselt) kadusid lettidelt peale VF agressioonisõja alustamist Ukraina vastu.

Munade hinnatõus ulatus tookord 50-300% ja kohati polnud neid mune ka lihtsalt saada, mis tõi endaga kaasa ohtralt temaatilisi meeme ja muud pildimaterjali defitsiitse kauba pärast peetavatest rüselustest. Enne kriisi maksis 10’ne karbitäis u 70.-RUB, kriisi tipphetkedel aga ulatus kuni 200 rublani.

Kriisi põhjuseks oli mitmete asjaolude kokkulangevus alates linnugripist kuni selleni, et ligi 90% elustibudest toodi seni sisse välismaalt. Omamaiste ja sissetoodud kaagutajate vähesus tõi endaga kaasa ootuspärase tulemuse.

Lahenduseks rakendati kõigepealt riiklikku turumoonutust – soodustati munade ja kanade sissetoomist, langetati vastavaid imporditolle jne. Siis aga hakkas tööle ka kõige lihtsam (riigi-)kapitalistlik mudel ning vastav tootmine läks kiirelt ... noh olgu, u kahe aastaga ... teise kriisi ehk ületootmisse.

Munejaid hakati tootma enda juures, sõltuvust välistarnetest vähendati ja tulemuseks jõuti ületootmiseni. Nii jõuti olukorda, kus vajamineva 115 mln muna asemel toodeti päevas 130 mln ja see tõi kaasa hinna, eriti jaehinna vähenemise alla omahinna.

Aga jätame nüüd selle faktipudru kõrvale ja vaatame, milles siis seisnevad sarnasused ja võrdlusvead.

Sarnasused – nii nagu munadega toona, nii ka autokütusega nüüd – kaup pole turult kadunud, kuid teda toodetakse alla tarbimismahu (vaja oleks 110 tuh tonni päevas, toodetakse u 85 tuh), ning sellest piisab, et tekitada turu ülereageerimine. Nii nagu toona, nii ka nüüd on tegu välismõjutustega. Nii nagu siis, nii ka nüüd üritab riik mõjutada turgu väljaveolt sisseveole.

Erinevused. Mõjutused on sõjalise loomuga (Ukraina edukad karistuslöögid agressori naftakompleksi pihta), millel pole näha vaibumise märki. Sõltuvust välisturust sissetoodud tootmisvahendite näol ei ole nii hõlbus asendada kodumaisega – kanu saab mõne aastaga ise kasvatada, kõrgtehnoloogilisi naftarafineerimis jms seadmeid aga ise tootma hakata on palju keerulisem. Pealegi on munatootmist ja –logistikat võimalik lokaliseerida enam-vähem igas VF subjektis, naftatootmist ja –töötlemist mitte samal määral.

Suurim erinevus on aga see, et erinevalt munakriisist halvab autokütuse puudus praktiliselt kõiki eluvaldkondi. Bensiin ja diisel on vaid osa naftasaaduste spektrist, lisaks autokütusele saab olema puudus nii rasketest kütteõlidest kuni kõrgeima otsa lennukikütuseni välja. Tajute maštaabi erinevust? Ilma kanamunadeta on keeruline, aga kui takerdub logistika/transport, siis takerdub kõik.

Järeldus – kui munakriis õnnestus VF turul sulgeda aasta-kahega, siis naftatoodete kriis nii lihtsalt riiklikule reguleerimisele ei allu.

---

lugu ilmus siin

Подробности: kütusekriis Venemaal, Valgevene-Hiina, Iisrael-Armeenia, EL välisteenistus, Serbia

- kütusekriis saab lähiajal ainult süveneda, seda ühest küljest nii Ukraina löökide tõttu väheneva tootmise võrra, kui teisest küljest suureneva tarbimise (suvi, põllumajandus ja normeerimise tõttu toimiv kokkuostmine) ja närviliselt ümberkorraldatava logistika tõttu

- VF juhtkond ei saa vastu võtta Ukraina ettepanekuid, sest see näitaks et Ukraina juhib mängu. Puutin võib needsamad ettepanekud teha hiljem ise, kuid ta lihtsalt ei saa nõustuda Zelenskõi omadega

- Valgevene diktaatori soov näidata ennast Hiinas koos Xi'ga on arusaadav, aga miks on seda vaja Xi'le? Võibolla ainult selleks, et vältida Valgevene sattumist otsesesse sõjategevusse, mis võiks kahjustada liigselt Hiina huve?

- Iisraeli teade, et nad tunnustavad armeenlaste vastu toime pandud vägivalda genotsiidiks. Ühest küljest on see vastus Türgile, kes nimetas Iisraeli tegevusi Gaza sekotris samamoodi. Teisest küljest on see aga ka katse takistada Armeenia-Türgi-Aseri lähenemist, mis avaks võimaluse Türgile laiendada oma mõjuvõimu. Paradoksaalsel moel oli aga Iisrael suurim relvatarnija Aserile Karabahhia sõjas ning ka Aseri nafta ostja ning ilmselt oleks talle kasuks Armeenia vastasseisu jätkumine

- EL välisteenistuse teemal toimuv heitlus on nii personaalse kui struktuurse iseloomuga, kuid peamine on siiski tüüpiline konkurents ametkondade vahel ressursside pärast. Kuni ressursse oli palju ja välisteenistus eriti kedagi ei seganud, siis lasti tal olla. Nüüd on aga olukord muutunud ja konkurentsivõitlus ägenenud

- Serbia president Vucic teatas, et ... lahkub selleks et jääda. Olles korraldanud 4 erakorralist ja ainult ühe korralised valimised, kasutab ta jälle sama võtet ning kuulutab välja uued. Plaani kohaselt lahkub ta presidendi ametist (millest ta pidi niikuinii lahkuma), nimetab oma partei ümber "Ühtseks Serbiaks") ning asub peaministrina edasi riiki juhtima.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Vene mõjutustegevuse hall argipäev

"Höö-hööö, einoh mis te mõtlete et Kremlil pole muud teha kui mingites mõtetutes pribaltika väikeriikides sigadusi korraldada, kellele neid ikka vaja?" - umbes sellist naeruvääristavat reaktsiooni kohtab enam kui tihti, kui jutuks on VF vaenutegevus siinkandis. Eriti venekeelses inforuumis või kanalites, milles vastavad kontorid peavad vajalikuks oma sõnumeid levitada.

Tõepoolest, Kreml ei tegele Balti riikidega, ammugi mitte Eesti teemaga eraldi. See on lihtsalt osa laiemast ja sihikindlast, järjepidevast tegevusest. Ning isegi mitte ainult nn lähivälismaaga või suuremate / vaenulikemate sihtriikidega.

Lülitage sisse oma kujutlusvõime ja astuge sisse mõnda sealsesse kontorisse. See näeb välja ja toimib nagu iga teine bürokraatlik masinavärk. Sihuke keskmine ministeerium vms.

Kontor nagu iga teine

Ressursid on eraldatud, eelarved kinnitatud, nüüd on vaja tegeleda enda kasulikkuse tõestamisega ning veelgi suuremate plaanide / rahavajaduste joonistamisega.

Pole üleüldse vahet, kas tegu on päris- või asendustegevusega, prügimajanduse või kultuurivaldkonna kureerimisega. Kontor on kontor ja toimib oma seaduspärade alusel.

Juba teadaolev üldine pilt tuleb jaotada tööplaanideks, leida täideviijad, koostada graafikud, nõuda tagasisidet / aruandlust. Kõik nagu ikka.

Ja peamine on alati jätta muljet, et tegelikult on tööülesandeid niiiii palju, et neid ei jõuta ära täita. Et oleks vaja juurde töötajaid ja palgafondi, masinaid ja vahendeid ja üleüldse - ilma selle kontorita kukuks elu kokku.

Enda vajalikkuse tõestamine

Tunnete juba, kuidas teile kasvab hall ülikond selga ja murekorts kulmude vahele? Vat täpselt samamoodi askeldavad need mõjutustegevuse rindel toimetavad inimsipelgad.

Konkurentsis teiste kontoritega, kes üritavad selgeks teha, et ei noh SEE ametkond on käpardid ja saamatud ning neile eraldatud raha ja muud vahendid tuleks hoopis NEILE anda.

Nii jagataksegi mõjutustegevuse kontoris maailm tsoonideks, määratakse lauaülemad, kellel on omakorda oma alluvad, neil sihtriikides agentuurijuhid ning alumise astme täideviijad.

Nood kõik tõestavad omakorda oma vajalikkust toiteahelas, panevad kirja tegevuskavasid (nt kolm aktiiv-üritust / активное мероприятие kuus, viis kohtumist agentidega, kaks värbamist jne)

Kohapealne initsiatiiv

Ning kui arvate, et see kõik on vaid ühe kontori ülalt alla askeldamine, siis eksite. Alati leidub kohtadel nö tuulenuusutajaid, kes otsivad võimalusi. Et kuskohas oleks mingi võimalik tööots / rahastusvõimalus, mille külge ennast haakida.

Nii et alati on ka neid kohalikke pussakaid, kes lihtsalt rahahimus / seiklusnäljas / ideeliste kaalutluste ajel pakuvad enda teenuseid kõigile, kes on valmis ostma.

Ja kordan, mitte ainult kuskil "mõtetus" lähivälismaa kolkas, vaid ka suurriikides ning isegi näiliselt sõbralikes kohtades. Kui arvate, et vene mõjutuskontorid ei vii läbi tegevus nt Valgevenes, siis eksite.

Ei midagi erilist

Oma liitlaste juures infokogumine ja mõjutustegevuse korraldamine on vähemalt sama oluline kui vaenlase leerides. Ja muuseas, selles pole mitte mingit "vene eripära"

Venemaas pole ka selles mõttes midagi erilist. Mingit erilist "vene hinge" või muud müstikat. Lihtsalt impeeriumil on omad eesmärgid ja sellele pühendatud ressursid, teistel teised. Veidi erinev õigustav retoorika, et milleks seda või teist tegevust on vaja.

Pealegi - andke mulle andeks see võrdlus - kui meil oleks võimalus koguda infot, mõjutada ja kontrollida, siis teeksime ka ise seda. Tõsi küll, oma eesmärkide piires. Ning ilmselt poleks meie huvides naaberrikide allutamine ja "tagasitoomine" enda rüppe.

Aga lõpetuseks ja kokkuvõtteks – lähenege vene mõjutustegevuse mõtestamisele läbi hariliku administratiivse prisma ning kõik muutub palju hallimaks, argisemaks ja vähem dramaatiliseks.

---

lugu ilmus siin

Kremli tagurpidi ühemeheteater

Tavaliselt on ühemeheteatris üks näitleja ja hulk publikut. Kremlis käib asi vastupidi, siin askeldab hoo ja hoolega hunnik omavahel võistlevaid näitlejaid, kelle eesmärk on olla nähtud ainuma vaataja poolt.

Tunnistan kohe üles, et see on lihtsustus, nö kunstiline liialdus. Sultanistlik süsteem ei koosne ainult sultanist. Enamik õukonna omavahelisi hõõrumisi, purelemisi ja konkurentsimänge jääbki sultanile endale nägemata, kuid rivaalitsemise ägedus pole sellest väiksem.

Süsteemi toimimine toimub ikka alati, sõltumata sajandist ja riigist ühe asja pärast. Ressursside pärast. Sultanistlikus, personalistlikus valitsemismudelis on kõige olulisem ressurss Tema Enda tähelepanu.

Ülejäänud seltskond kasutab kõiki lubatud ja lubamatuid võtteid, tõmbamaks konkurentidel vaipa alt ära ja saamaks endale kõrgemat asendit selles idamaiselt keerulises hierarhias. Õiguses pääseda esimesena audientsile ning seeläbi armulisemaid otsuseid enda kasuks.

Moldova episood

Praegusel Venemaal on „lähivälismaa“ kontrollimine lihtsalt üks tööriist, olemaks oluline presidendi administratsiooni hiiglaslikus ussipesas. Sest nii nagu inim-õukond teeb kuninga, nii kontrollitav satelliit- või sõltlas-riikide võrgustik teeb riigist impeeriumi. Argisest Moskooviast üleva Vene impeeriumi.

Eelmisel aastal loodi presidendi administratsiooni juurde Strateegilise koostöö ja partnerluse valitsus, mille pealikuks on Sergei Kirienko. See ei tekkinud muidugi tühja koha peale, kuid eelneva inimeste, institutsioonide ja ideede rägastiku kirjeldamine viiks meid liiga sügavale õukondlikku sohu.

Uus struktuur peaks varasemast paremini kontrollima lähivälismaad, mille osas on olnud ridamisi läbikukkumisi. Üks ammune sihtmärk, mille osas on korduvalt samuti kõrbetud, on Moldova. Endine impeeriumi osa, mis ilmutab sobimatult jonnakat euroopa-meelsust.

Nüüd otsustati seda meelsust rünnata läbi peamise euroopasse viiva partneri, Rumeenia kaudu. Selle parlamendi alamkojast õnnestus venemeelsete jõudue poolt vargsi läbi viia Moldova ja Rumeenia „kiirkorras ühendamise“ algatus. See peaks teoreetiliselt panema kihama kõik need jõud, kes Rumeenia poolt allaneelamist vastustavad, sh Trandniestria ja Gagauusia.

Lõuna-Osseetia episood

Teine näide on Vene ametlikule välispiirile lähedasest nn Lõuna-Osseetia nimelisest moodustisest, Gruusia küljest äranäpistatud Tshinvali regioonist. Selles piirkonnas plaaniti korraldada Krimmi „referendumiga“ sarnane lavastus, mis pidanuks viima Lõuna- ja Põhja-Osseetia ühendamiseni. Sisuliselt aga sooviavalduseni liituda Venemaaga. Sest no jällegi – Impeeriumi ülevust näitab see, kui uued alad soovivad sellega liituda.

Muuseas, ka selles näitemängus üritatakse tegelikult kopeerida Lääne ühendusi, mille liikmeks pürivad nt nii Moldova, Ukraina kui nüüd ka Armeenia. Gruusia õnnestus Moskval vähemalt ajutiselt tagasi tõmmata, nüüd võib tema küljest uuesti tükke ampsata.

Lõuna-Osseetia senine pealik „astus omal soovil“ ametist tagasi, kuna ta kutsuti Puutini enda nõunikuks. Põhja-Osseetiast toimetati kiirkorras ja veidi rapsides asemele uus tegelane, kes peaks referendumi-mängu lõpuni viima. Ei ühe ega teise nimi pole oluline, märkimist väärib ehk vaid see, et uus on vene kodanik, samamoodi nagu ida-Ukrainasse viidi vene kodanikke „DNR/LNR“ mänge korraldama.

Tundub, et nii Moldova kui Lõuna-Osseetia episoodid on tühised. Need ju ei too kaasa vene rahva vaimustuse tõusu või muutusi suurtes geostrateegilistes mängudes. Kuid see toobki meid tagasi selle loo alguses mainitud ühemeheteatri juurde. Need väikesed sammud on mõeldud, etendamaks tulemuslikkust ja vajalikkust Tema Enda jaoks kitsamalt ja presidendi administratsiooni jaoks laiemalt.

---

lugu ilmus siin