Krimm kui ilma käepidemeta kohver

Krimm oli Ukraina valduses kui ilma käepidemeta kohver. Sihuke raske jurakas, mille käeshoidmine oli keeruline ja kohmakas ning mille enda ligi hoidmisega Kiiev eriti ka ei tegelenud.

Nii polegi imestada, et röövlist naaber selle ära virutas. Ülbelt irvitades ja teatades, et „see polnud minu käsi, mis seda tegi“. Ja et „kohver ise tahtis tulla“

Muuseas – selles oli Moskval ka suuresti õigus, toonased sotsioloogilised uuringud näitasid, et 85% „kohvri“ asukatest olid venekeelsed ning suuresti ka venemeelsed. See kohalike elanike soov oli muidugi viimane asi, mis Kremli meeskonda huvitas, Krimmi oli vaja lihtsalt väga nähtava osana impeeriumi taastamise projektis.

Ideoloogiline sõda

Krimmi kaaperdamine oli osa nn Novorossija ehitamisest, mis on suuresti idee-põhine, ideoloogilne või kui soovite, siis suisa ususõja laadne fenomen. Jah, selle taga on muidugi ka väga selgeid ning isiklikke majandushuve, lisaks laiem geostrateegiline ja sõjaline kalkulatsioon, kuid peamine on ikkagi idee.

Umbes samamoodi nagu Iraanis ollakse võimu kaaperdanud äärmuslike usuvägilaste hulgas veendunud, et Iisraeli ei tohi eksisteerida, sest tegu on Suure Saatana ehk USA käepikendusega nö pühal maal. Nii ka Venemaal võimu kaaperdanud äärmuslased-kagebiidid püstitasid idee, et Ukrainat kui riiki ei tohi eksisteerida, sest USA ehitab sel moel platsdarmi Venemaale kallaletungimiseks.

Muuseas, see sarnasus ka seletab, miks Venemaa riiklik-propagandistlikusse uuskeelepruuki on siginenud sõna „satanism“, millega nad oma sõnul sõdivad. Õõnes-religioosse Venemaa tingimustes kõlab see muidugi totakalt, kuid ainult nende jaoks, kes seda ideoloogilist jura kriitiliselt hindavad.

Tagurpidi kohver

Aga tulles tagasi selle kohvri-analoogia juurde, siis praegu üritab Ukraina teha Krimmist taas ilma käepidemeta, võimalikult ebamugavat jurakat, mida Moskval on äärmiselt keeruline kanda. Nii maismaasild piki Aasovi mere rannikut kui ka Venemaa au ja uhkusena esitletud Kertši sild on muutunud pudedaks.

Üsna täpselt 20 aastat tagasi kirjutasin loo nimega „Krimm – Ukraina püssirohutünn“ (PM; 30.juuni 2006), mis paraku osutus üsna prohvetlikuks. Ukraina ei suutnud tookord Moskva survet tõkestada ning Krimm koos osa Ukraina mandrialaga võeti moskoviitide poolt sõjalise jõu abil üle.

Praegu on tehnoloogiline areng selle sõja dünaamikat muutnud. Sevastoopol kui Venemaa mereväe uhkus on lakanud sellena toimimast. Sisuline blokaad on muutnud poolsaare enam-vähem saareks.

Venemaast Moskooviaks

Oletame, et Ukrainal õnnestub muuta Krimmi-nimelise imperiaalse uhkuse kohvri kandmise niivõrd valusaks, et Moskoovia laseb sellest lahti. Kasutan mõistet Moskoovia teadlikult, sest Moskooviast sai Venemaa läbi impeeriumi staatuse omandamist. Seda protsessi võib vaadelda u 170-aastase perioodina alates Ivan Julmast kuni Peeter I’ni, kellest viimane alles 1721 kuulutas oma riigi Vene impeeriumiks.

Muuseaks, selleks kaaperdati mitte ainult territooriume, vaid ka Kievski Rus’ nimi, aga see vaid detail illustreerimaks, kui eluliselt olulisena tundub impeeriumi-ihalejate jaoks Ukraina kui iseseisva üksuse likvideerimine. Sest ilma selleta on Venemaa taaskord muutumas vaid Moskooviaks.

Aga lõpetame selle loo veelkordse kohvri-akordiga. Oletame, et Ukrainal õnnestub see kohver taaskord endale saada. Aga justnimelt, kas Kiiev saab ta enda kätte, kuidas ta kasvatab sinna külge selle käepideme, kui isegi nt Saksamaa pole majandusliku supervõimuna suutnud ületada riigi taasühendamise valu ja vaeva?

---

lugu ilmus siin

Armeenia ja Gruusia erinevad teekonnad

On üllatav, kuidas sarnased olud ja lähteandmed võivad anda erinevad tulemused. Väljastpoolt vaatajatena me tihtilugu anname mingitele regioonidele üldistavaid hinnanguid stiilis – kõik need Kesk-Aasia või Ladina-Ameerika on ühtemoodi, eksole ju, teame-teame.

Hetkel on aga Armeenia ja Gruusia tegemas sellist rollivahetus-mängu, et vaata ja imesta. Ühtemoodi NSVL’ist lahku löönuna on nad mõlemad üritanud erineval moel ja edukusega käsitleda endisest impeeriumisüdamest – Venemaalt – lähtunud survet, kes mõistagi tahaks kontrollida kogu Kaukaasiat. Lõppeks on ju Kaukaasia sõjad üks Vene impeeriumi laienemise ja enesekindluse tõusu lugusid alates XVIII sajandist.

Kuid jätame selle kauge ajaloo kõrvale, sest hetkel annavad Armeenias toimunud protsessid justkui pikalt väljakujunenud tasakaalule sootuks uue dünaamika.

Näiliselt sarnased arengud

Gruusia ja Armeenia on mõlemad läbi teinud poliitikamuudatuse, mis on algselt sügavalt ärritanud Moskvat nii persoonide kui veelgi enam poliitiliste protsesside tasandil.

Mihheil Saakašvili ja Nikol Pašinjani lood on mitmeti sarnased, ehkki väikese ajalise nihkega. Mõlemad tulid võimule Moskvale hirmutavas „värviliste revolutsioonide“ võtmes, rahva poolt tagan-tõugatuna. Mõlemad liidrid elasid üle kaotuse sõjas – üks Lõuna-Osseetias ja Abhaasias, teine Artsahhis ehk Mägi-Karabahhias.

Kuid midagi läks selles protsessis ikkagi märkimisväärselt teisiti, kuna Gruusia alguses küll eemaldus järsult Venemaast, aga seejärel libises tagasi, Armeenia aga jätkab aeglaselt alanud, kuid nüüd üha kiirenevat eemaldumist Moskvast.

Persoonide kaudu asjade seletamine on minu meelest alati eksitav, kuna jätab liiga suure võimaluse vaadata mööda poliitilistest mudelitest, mis on mulle kui politoloogile palju kõnekamad. Mõistagi on iga võimutipule sattunud inimene ka oma personaalsete omadustega kindlasti ka pisikese templi jätnud, kuid subjektiivse ja objektiivse skaala puhul eelistan mina alati vaadelda viimast.

Gruusia 2003.a Rooside revolutsiooni järel alustati Gruusias järsku intitutsionaalset reformi, mis lõi võimaluse kiireteks muutusteks. Mida järsemad on muudatused, seda suuremad on aga ka valuhood ühiskondlikes liigestes ja loomulik soov naaseda eelnevasse, nüüd juba „normaalsemana“ tunduvasse olukorda – vaatamata sellele, et veel hetk tagasi sooviti sellest eelnevast vabaneda. Saakašvili seadis sisse jäigalt hierarhilise, tsentraliseeritud valitsusmudeli, mille kasutas ära Venemaa poole vaatav osa Gruusia eliidist, murdes üle põlve nii omaenda riigi põhiseaduse kui näiliselt tekkinud Venemaa-suunalise tõrkerefleksi.

Sisuliselt erinev võimuarhitektuur

Armeenias juhtus oma revolutsioon 15 aastat hiljem, 2018.a, mil Velvetrevolutsiooni käigus sai riigi sisuliseks liidriks Nikol Pašinjan. Erinevalt naaberriigist on Armeenia vältinud järske institustionaalseid raputusi ning Pašinjan pole kunagi ilmutanud autoritaarse isevalitseja tunnuseid. Ta säilitab populismi piiri peal balansseerivat suhtumist oma elanikkonda, kasutades mh ülimalt oskuslikult ära sotsiaalmeediat, näidates ennast mitte võimuri, vaid lihtsa mehena.

Täiesti hämmastav on see, kuidas ta suutis oma rahvale maha müüa Karabahhia kaotuse ning isegi lähenemise kahe näiliselt lootusetu vaenlasega – Aserbaidžan ja Türgi. Veelgi enam, esitleda ennast „vähemana kahest halvast“, mille vahel valida – kas konflikt oma vahetute naabritega või lootus eluolu normaliseerumisele. Aga peamine, et vastupidiselt Gruusiale on ta kõike seda teinud mitte raksuvalt tsentraliseerivas, vaid vastupidi, väga pehmes ja delikaatses võtmes (mis mõistagi ärritab paljusid, kuid pole nii valus).

Muidugi ei saa välistada, et Armeenia ja Gruusia erinevad kursid – esimese kaugenemine Venemaast ja teise lähenemine Moskvale on kõigest episood. Lõppeks algas Gruusia eksperiment kõvasti varem nii selle kogemuse kandmine Armeeniale on veidi ennatlik. Aga mis on selle loo politoloogiline moraal – kõvakäelise ja jäiga juhtimismudeli juurutamine on üks ohtlik tegevus, kuna selle poolt sissetallatud rajale võib astuda hõlpsalt mõni ebameeldiv jõud.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Ukraina, Moldova, Ungari

(Saade oli eetris 17.juunil) Löök Kiievi keskse kiriku pihta on umbes samasuguse sümboolse väärtusega nagu oli 9/11 löök kaksiktornide pihta - sõjalist mõtet on selles vähe, kuid muudab palju imagoloogilises mõttes. Kõnekas on ka detail, et VF poole reaktsioon - enesekaitseline vale aegunud Patriot raketi kohta - ilmus koheselt, st see oli juba ette valmis.

Teistpidi sümboolsusega on Ukraina ja Moldovaga alustatud EL'iga liitumise läbirääkimised. Kiirelt ja kindlalt ei muutu sellest midagi, kuid sedasi signaliseerib Brüssel, näitamaks et ta pole vene jõhkrale survele vaatamata neid riike nö maha kandnud.

Ungaris toimub kiht-kihi haaval nö orbanismi lammutamine, mh selle läbi et piirati peaministri ametiaega kahe tsükliga - ilmselt kindlustades riiki sellesama Orbani naasemise eest ametisse

Kõigest sellest sai räägitud R4 saates "Подробности", saatejuht Andrei Titov ja kõnelemas Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit

Mordorist Kuku raadios

Esmaspäeva öösel tabas Venemaa õhulöök Ukraina kõige pühamat paika, peaaegu tuhandeaastase ajalooga Kiievi kloostrikompleksi Petšerski lavrat ja seal asuvat Uspenski katedraali. Tahaks loota, et sellel on miljonitele õigeusklikele inimestele maailmas ja ka Venemaal mõju?

Usuasjadest ei tea ma suurt midagi, kuid toimuv on ususõda hoopis muus plaanis - kes on otsustanud uskuda Kremli sõnumeid, usub ka nüüd, et see polnud Venemaa süü.

Ukraina taotleb nüüd, et see rünnak mõistetakse hukka konkreetse sõjakuriteona ja loodab selleks saada abi ÜRO Julgeolekunõukogust, Euroopa Nõukogust ja ka kultuuripärandi kaitseorganisatsioonilt UNESCO. Muidugi mõjutab see Venemaa mainet rahvusvaheliselt aga ilmselt endiselt ei mõjuta Putini režiimi Venemaal?

Ma loodan et enim see mõjutab Ukraina liitlasi andma abi Ukraina õhutõrje üles ehitamiseks

Ukraina edu Venemaa tagalas on märgata meil ja tuntav Venemaal. Annekteeritud Krimmis ei ole juba mitu suve tavapärasel hulgal turiste, poode pannakse kinni ja nüüd on ka põhjalik bensiinipuudus. Kas võib väita, et Krimm on isolatsioonis?

Ükski isolatsioon ei ole täielik, isegi Kuuba või PõhjaKorea pole seda, aga selle isolatsiooni määra saab suurendada. Tuleb tunnistada, et ei ole efektiivsemat meetodit kui sõjalised „sanktsioonid“

Venemaal on 90 regiooni, millel on oma eelarve, nagu meil kohalikel omavalitsustel. Venemaa kontrollikoda avaldas hiljuti andmed, mille kohaselt on neist 56 eelarve juba defitsiidis, agressioonisõja alguses viis aastat tagasi oli selliseid regioone 6. Putin peab Venemaa majandusega üsna pea midagi ette võtma?

Eelarvetasakaal ja eelarve distsipliin. Enamik regioone on niikuinii doteeritavad, mittedoteeritavaid on vaid 24, nüüd lihtsalt pole enam ka doteerimseks piisavalt. Ja selles mõttes on asi veelgi hullem, et nüüd lubatakse regioonidel mitte järgida juba vastuvõetud eelarveid, kulutada nt sotsiaalkuludeks mõeldud summasid sõjalisteks väljamakseteks

Ööl vastu teisipäeva korraldas Ukraina taas eduka droonirünnaku Moskvale ja tabas ka Venemaa pealinna üht suuremat naftatöötlemistehast. Suituspilvi ja leeke Kremli punkris näha ei ole, kuid igapäevased ettekanded jõuavad tema lauale küll. Kas ta ignoreerib neid?

Väidetavalt ei ole neid halbu uudiseid näha ka nendest uudistest, mida tehakse spetsiaalselt Putini jaoks.

Arvan siiski, et ta ei ignoreeri, järgnevad mingid poliitilised kaadriotsused ja ilmselt veelgi enam tugevdatakse Moskva kaitset, seda eelkõige teiste regioonide arvelt. Aga Putini jaoks on see siiski vaid detail, mis ei muuda ära tema peas olevat valmisolekut pidada sõda kuni „võiduka lõpuni“, mida iganes see ka ei tähenda

Tuntud Venemaa teleajakirjanik, praegu Šveitsis poliitilises varjupaigas elav Dmitri Skorobutov, rääkis hiljuti, kuidas peamine telekanal Rossija-1 koostab juba üle kümne aasta Putini jaoks eraldi uudistesaateid, mis maalivad tegelikkusest ilusama pildi. Hakka või uskuma, et Venemaa diktaator tahabki sellises mullis elada?

See on pigem õukonna enesekaitse, sest keegi ei taha olla halbade uudiste tooja. Enamik neist mõtetest / hirmudest jne, mida me omistame Putinile, on tegelikult tema õukonna tegevuste peegeldus

Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on viimastel nädalatel korduvalt teinud Putinile ettepaneku silmast silma kohtuda mõnes neutraalses riigis. Esmaspäeval tegi ta ettepaneku kohtuda Prantsusmaal juhtivate tööstusriikide G-7 tippkohtumise raames. Putin eirab neid ettepanekuid ja Zelenskõi teab seda. Need ettepanekud on ka Kiievi poolt tegelikult infooperatsioon?

Hetkel on see initsiatiiv Kiievi käes ning puhas win-win olukord. Ettepaneku tegemine on nende jaoks positiivne ja Putini keeldumine on samuti positiivne

Mõjukas väljaanne Politico kirjutas mitmele Euroopa kõrgele ametnikule viidates, et nad kardavad president Donald Trumpi aktiivset naasmist Ukraina protsessi, kui rahulepingust Iraaniga peaks asja saama. Nad kardavad, et Trump hakkab Venemaa sanktsioneerimist ja Ukraina toetamist kuidagi mõjutama. Isegi Trump ei saa ju Euroopat sellest protsessist kõrvale jätta?

Euroopa pole enam nii lihtsalt kõrvale jäetav, kuna ta on muuutunud mitte ainult rahadoonoriks, vaid ka hakanud tegelema kaitsetehnika ühistootmisega Ukrainas

Trump peaks ju piinlikust tundma, tema lubadus see sõda lõpetada on muutunud rahvusvaheliseks anekdoodiks. Aga mingeid oma asju ta Putiniga ajab, pidas oma 80 juubelil temaga pika telefonikõne. Miks on Putin Trumpile oluline?

Trump ja piinlikkus ei mahu ühte lausesse. Trump tunneb üldse poolehoidu "tugevate" vastu, konkreetselt Putini puhul aga loodab ta siiani hoida Venemaad kaugemal Hiinast

---

kõigest sellest sai räägitud Kuku raadios, saatejuhtideks Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Miks nafta on parem sihtmärk kui gaas?

Igaüks, kes jälgib kasvõi veerand silmaga seda, kuidas Ukraina vastab Venemaa agressioonisõjale, on näinud ridamisi rünnakuid vene nafta-taristu vastu. Sel moel saavutab Ukraina kahte eesmärki – materiaalset ja informatsioonilist kahju Venemaale ning pole üleüldse selge, kumb on tänapäevases maailmas olulisem.

Tulekuma ja suitsusambad on miski, mis tõmbab juba alateadlikul, ürgaegadest tuleva kollektiivse mälu / ohutunnetuse tasandil tähelepanu. Ei ole kindlamat meetodit, panemaks tänast inimest toimima info-agendina, kui tuua ta lähikonda mingi lõõmav õnnetus.

Telefonikaamerast rändavad need kaadrid sotsiaalmeediasse ning iga sellise postituse kaudu mureneb kujutelm Venemaa kõikvõimsusest. Ükskõik missuguse sõnumiga postitajad neid kaadreid ka ei saadaks, kuipalju ka ei kiruks ja ei kurvastaks, on sisuliselt pildi-allkiri järgmine: „ka seda objekti ei suudetud kaitsta“

Aga gaas?

Kuid natukesegi laiema pilguga ringi vaadates peab varem või hiljem tekkima küsimus – aga miks samasuguse või ligilähedasegi innukusega ei kahjustata gaasitrasse / pumbajaamu / vedeldamisvõimsusi?

Kui jätta kõrvale Läänemere põhjas kulgenud Nord Stream 2 nimelise torustiku kahjustamist segastel asjaoludel, siis pole ju midagi muud sellest valdkonnast kuulda? Peaks ju gaasitrasside ründamine olema sama jõukohane ning saavutatavad eesmärgid – materiaalne ja informatsiooniline kahju võrdväärsed?

Ühe magusaima sihtmärgi – nn Jamali risti – ründamise võimalusest-vajadusest on räägitud ka Ukraina enda allikate sõnul päris pikalt. Tegemist on 17 gaasitrassi ristmikuga, läbi mille kulgeb u 85% vene gaasist. See konkreetne objekt jääb küll Ukrainast väga kaugele – Kiievist võetuna u 4000 km – kuid praeguste arengute juures pole ka siin midagi ületamatut.

Kolm põhjust

Esimene põhjus, mida välja tuuakse, on see, et maagaas pole otseselt sõjaline, vaid pigem tsiviil-kasutuses olev tooraine. Gaasi peal ei sõida ei lennukid ega tankid. Kuid samas – maagaas on ülioluline lähtematerjal lõhkeainete tootmisel. Pealegi – sellest toodetakse u 45% vene elektrienergiast ning selle võimekuse lõhkumine oleks vägagi võrdmärgine Moskva agressiooni kontekstis.

Teiseks rahaline aspekt. Venemaa väliskaubanduses ehk siis raha toomises sõjamasina käigushoidmiseks on nafta kordades olulisem komponent. Naftamüük annab siin 85% ja gaas ainult 15% tuludest.

Kolmandaks ja kahjuks küünilis-pragmaatiliselt kõlavaks momendiks on Ukraina ja Euroopa sõltuvus vene gaasist. Ehkki Euroopa Liit on püstitanu ülesandeks loobuda vene gaasist aastaks 2027, jätkuvad praegu nii selle sisseost kui ka transiit läbi Ukraina.

Kõik see on mõistagi vaid minupoolne tõlgendus, et miks vene gaasitaristu on seni jäänud suhteliselt puutumatuks. Loodan väga, et küünilised seletused jäävad ebaoluliseks ning et kättemaks Moskva kuritahtlike rünnete eest vaba maailma pihta jõuab ka gaasisektorini.

---

lugu ilmus siin

Osaline õhukaitseline sõjaseisukord Venemaal

Venemaal viiakse sisse osaline sõjaseisukord, sihuke eriline ja seni veel arusaamatu, kuid juba ette kaheldava tulemuslikkusega.

Kahe kõige suurema pureleva buldogi (armee vs eriteenistused) heitluses libiseb hetkel kaalukeel armee poolele. Väga laias laastus puudutab see õhutõrje töö korraldamist, mille teostamiseks sisuliselt lülitatakse välja kõik tsiviilkontrolli meetmed.

See tähendab et sõjavägi saab õiguse ilma seaduspäraste kooskõlastusteta võtta üle või rajada kinnisvara, eirata piiranguid nii loodus- kui muinsuskaitse osas, mitte viia läbi hankeid, tuua ilma piiranguteta välismaalt sisse vajaminevaid seadmeid ja kaupu jne.

Parlament pole arutluste koht

Vastavad muudatused seadustesse viidi üle sisuliselt keelatud diskussiooni tingimustes, kus parlamendi "järelvaataja" ehk spiiker Vjatšeslav Volodin keelas 9.juunil toimunud istungil ära igasugused küsimused, öeldes et "kõik saavad aru, mida ja milleks on vaja"

Kuna see kõik võtab jõustumiseks veel u kuu aega, siis pole detailid täpselt selged, aga oletada võib et eriteenistused seda nii ei jäta. Massiivsed kontrollimatu korruptsiooni väravad lükatakse armee jaoks valla, eriteenistused aga hakkavad esialgu vaid keelt limpsates jälgima, kuidas ressurssid voolavad neist mööda.

Mingi aja pärast järgnevad sellele möödapääsmatult arestid, süüdistused riigivargustes ja kõrgete pagunitega sõjaväelased hakkavad usinalt tegema organitega koosööd, lükkamaks üksteist tanki ning vältimaks isiklikku vanglasseminekut.

Korruptiivne erioperatsioon

Nii et kui VF viib Ukrainas läbi "sõjalist erioperatsiooni", siis armeed ootab ees "korruptiivne erioperatsioon“, kus kõigepealt pannakse nad vastutama a) läbikukkumise eest õhukaitse korraldamisel ja b) massiivsete varguste eest sellesama läbikukkumise korraldamisel.

Ah et miks ma ütlen, et see õhutõrje korraldamine saab olema läbikukkunud? Aga sellepärast, et VF ei ole sisuliselt kaitstav. Õhutõrjega saab enam-vähem usutavalt katta üksikuid objekte, eelkõige teatud punkreid ja muid sümboolselt olulisi territooriume, kuid NSVL pärandina jäänud detsentraliseeritud tööstustootmise ja energeetika objekte pole võimalik kõiki drooni- ja raketirünnete eest kaitsta.

Venemaaga võrreldes suhteliselt väike ja kompaktne Ukraina suudab praeguseks, sõja viiendaks aastaks näidata üsna kõrget tulemuslikkust õhutõrjes, kuid seda eelkõige tänu Lääne abile. Venemaal pole põhimõtteliseltki võimalik kuskilt saada sellises mahus ja tehnoloogilisel tasemel toetust.

Venemaa pole kaitstav

Hiina koos kuri-Koreaga võivad küll Moskvale pakkuda omatoodangut, kuid VF võime selle kõige eest maksta muutub üha madalamaks.

Pealegi pole senised kogemused näidanud, et tolle kandi relvasüsteemid oleks õhutõrjes võimekamad kui sama eesmärgiga Lääne süsteemid Ukrainas seda suudavad.

Nii et vene Koljati võime seista vastu Ukraina lingukividele on kasin, praegused seadusemuudatused Venemaal suurendavad sealsete ametkondade vargusvõimet ja omavahelist konkurentsi, kuid ei anna kuigi palju lootust sõjalise efektiivsuse võtmes.

---

lugu ilmus siin

Jutt Putini teisikutest kui turvameede

Seda juttu, et Putinil on teisikud, pole kuulnud vaid kõrvad kinni elanud inimesed. Seda teist juttu, et „õige“ Putin on juba surnud/tapetud/külmutatud, on võibolla vähemad kuulnud või siis tõe pähe võtnud.

Maailm on konspiroloogilisi seletusi pungil täis ning publik neelab neid meelsasti alla. Seega pole ka ime, et nõudluse korral jätkub ka jutuvestjaid, kes vastavaid kõlakaid tekitab, lekitab ja turustab. Aga mitte kõik nendest ei pruugi olla ka lihtsalt tühja koha pealt sündinud.

Mõni lugu võib olla teadlikult loodud, saavutamaks täiesti ratsionaalset eesmärki. Mustata konkurenti või vastupidi tõmmata enda kaubale tähelepanu – täiesti ratsionaalsed käitumised mõlemad. Pisut ehk ebaausad, aga arusaadavad ikkagi.

Samasugune lugu võib olla ka nende Putini teisikutega.

Kehadublantide vajalikkus

Ühest küljest ei välista ma absoluutselt, et nö kehadublandid on olemas enamikul nendel isikutel, keda peavad valvama professionaalid. Selleks et vähendada „keha“ või objekti suunal riske (ja tegelikult maandade omaenda läbikukkumise tõenäosust) kasutatakse enam-vähem sarnaseid isikuid kui mitte mujal, siis nt erinevate autokorteežide teelesaatmisel.

Valvatavad isikud on tihtipeale suisa oma valvurite vangid, et nad peavad täitma turvateenistuste ettekirjutusi. Mitte minema sinna, mitte kohtuma nindega. Mitte järgima igapäevaseid ja kroduvaid rutiinseid päevakavasid, kuna see muudaks võimaliku rünnaku planeerimise liiga lihtsaks.

Mõistagi peab see kõik vähemalt osaliselt olema vastuvõetav turvatavale inimesele endale. Juhul kui too ikka saadab turvaprotkollid kukele ja läheb nt spontaanselt poest jäätist ostma, siis lähevad turvad kiirelt halliks ja löövad lõpuks käega – nemad ei saa siis enam vastutada, kui „keha“ ei allu reeglitele.

Novat ja nüüd siis paneme need kaks poolt kokku. Ühelt poolt (võimalikud) teisikud ja teiselt poolt turvateenistuste kavalused / leidlikkus, kuidas omaenda riske maandada.

Turvaprotokollide loogika

Kõlaks ju üsna loogiliselt, kui ühe võttena kasutataks kuulujuttu, et see “õige“ Putin on tegelikult peidus / kõrvaldatud / külmutatud. Taoline hämamine muudab keerulisemaks võimalike vandenõulaste või muidu palgamõrvarite tööd.

Tekib vajadus välja selgitada, et kes ikkagi on õige inimene, keda kõrvaldada. Või et kas üleüldse on mõtekas ette võtta keerulist, riskantet ja kulukat operatsiooni, kui see „õige“ on juba mängust väljas. Et kui see publikule näidatav keha on vaid rollitäitja ning tegelikult võtavad vastu otsuseid hoopis teised?

Nii me jõuamegi omamoodi paradoksini, kus kuradit aetakse välja Peltsebuliga. Vähendamaks ühe vandenõu – atentaadi – tõenäosust, levitatakse teist vandenõuteooriat. Ma ei väida, et seda antud juhul kindlasti ja teadlikult tehakse, kuid see muudaks kogu selle infoprügipilve levimise palju ratsionaalsemaks, kas pole?

---

lugu ilmus siin