Kesk-Aasia iseseisvumine

Meie mentaalsel kaardil on Kesk-Aasia ilmselt midagi kauget ja seetõttu vähetähtsat. Eriti kui võrrelda sellega, mida me ise tähtsaks peame, st Euroopaga. Eks me kõik ole paratamatult europo-tsentristid, tajudes maailma oma mätta otsast.

Aga teate mis, võrdlus Euroopaga, kitsamalt Euroopa Liiduga on tegelikult täiesti kohane. Eelkõige kasvõi territoriaalses mõttes. Kesk-Aasia viis riiki on kokku u 4 mln ruutkilomeetrit, Euroopa Liit 4,2 km2. Sisuliselt erinevust polegi.

Tõsi küll, kuna suur osa sellest Keska-Aasia piirkonnast on elamiseks suhteliselt kasinate oludega (kõrbed, poolkõrbed ja mäed), siis elanikkonna mõttes on neil siiski vaid kokku 85 mln vs EL 450 mln vastu.

Ressursid ei määra küll kõike, kuid ikkagi

See-eest oma ressursibaasilt on olukord risti vastpidine – alates klassikalistest energiakandjatest (nafta-gaas-süsi) kuni sisuliselt kogu keemilise tabelini (uraanist kuni muldmetallideni) on tolles piirkonnas kaugelt suurema, ehkki siiani enamasti rakendamata baasina.

Kuid kes teine kui mitte meie siin ressursivaesel Eestimaal peaks aru saama, et iseseisvus ei ripu ära ressurssidest. Vaatamata sellele, mida meile NSVL lagunemise eel ja järelgi seletati, et „te ei suuda ju kuidagi moodi end ära elatada“, toimime me kui elus näide selles, et poliitiline tahe koos soodsate asjaolude kokkulangemisega ning asukohaga võib imet teha. Lõppeks on Euroopas meistki väiksemaid riike, kes toimivad vaatamata kõigele – olgu vaid üheks näiteks toodud Holland (u9% väiksem kui Eesti).

Aga veelkord, ressursside omamine võib olla hea baas edasiseks. Kuigi samavõrra ka needus, mis neid ressursse omava riigi majanduse sootuks lukku lööb (meie idanaaber kui hoiatav näide)

Igatahes on Kesk-Aasia regioon järjest enam iseseisvumas. Omandamas subjektsust, nagu armastavad minusugused munapead rääkida.

Kolmandate riikide huvid

Veel hiljuti nähti seda piirkonda lihtsalt kui territooriumi, millel võistlevad mõjuvõimu kolmandad riigid: Hiina majandusliku dominandina, Venemaa poliitilise, USA kui sõjalise võimu ning Türgi kultuurilise sidujana. Nüüd aga on need viis riiki (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Turkmenistan) järjest rohkem ilmutamas omavahelise koostöö kaudu ühise võimekuse loomise märke.

2017.a ideena välja käidud ning 2018.a esimest korda toimunud Kesk-Aasia riikide ühendus oli algselt puhtalt konsultatiivne formaat. Varem käisid need riigid enamasti kokku Moskvas (ilma oma probleeme lahendamata), kuid ilmselt andis Moskva poolt 2014.a toime pandud Krimmi kaaperdamine tõuke. Edaspidi on hakanud see ühendus järjest rohkem institutsionaliseeruma ja sisulist jumet omandama. (Tõele au andes eelnes sellele veel 10 aastat varem katse analoogne ühendus luua, kuid ei jõudnud kaugemale kui 2007.a „Igavese Sõpruse Lepingu“allkirjastamisest).

Eks seda (taas-)taastärkavat tendentsi tabas ära ka USA, kes üritas samale viie riigi ühendusele peale ehitada veel uue, endale sobiva formaadi. Lisades oma nägemuse kohaselt kaks –stani lisaks (Afganistan ja Pakistan), loodeti näidata veidi punast tuld Hiinale, kes peab regiooni oma tagahooviks ning Pakistani oma käepikenduseks. USA algatusele ma selget tulevikku ei näe, aga see ei vähenda kopika eest algse viisiku ponnistuste potentsiaali.

Ühenduse viimatine, VIII kohtumine toimus mõne päeva eest, seekord Kõrgõstanis. Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev lausus sellel, et regioon pole iial näinud nii õitsvat perioodi. Muuseas, iseloomuliku detailina – ta ütles seda vene keeles.

Aserbaidžani/Türgi tandemi liitumine

Nüüdsest on formaadiga liitunud täieõigusliku liikmena ka Aserbaidžan, kelle liitumine vastab eelkõige Kazahstani, Turkmenistani ja Uzbekistani huvidele, kes soovivad üle Kaspia mere transportida oma energiakandjaid, mis peaks edasi jõudma Gruusiasse ja Türki ning sealtkaudu juba saama väljapääsu maailmameredele (sama eesmärk, mida USA poolt joonistatavas nägemuses oleks pidanud pakkuma Pakistan). Kazahstani jaoks on see eriti oluline, kuna seni viis ta sama kaupa välja läbi Venemaa Musta mere sadamate, mis on nüüd aga sattunud võõra sõja tallermaaks.

Muidugi räägiti ka Hiinast kulgevate transiidiprojektide arendamisest (Hiina-Kõrgõstan-Usbekistan raudtee), laiemalt logistikast, energeetikast, kliimast, regionaalsest julgeolekust jne. Piirkonnal on tohutu potentsiaal nt ka hüdro- ja päikese-energia osas, milles Hiina oskab vägagi kaasa rääkida.

Nii et paneme lõpetuseks kokku mitmed detailid. Moskva mõju väheneb, Türgi mõju tugevneb, Hiina jääb dominantseks majandusjõuks ja raharessursi pakkujaks, USA on ebakindla nähtusena kaotamas veenvust.

Kesk-Aasia Liit, mis alles hakkab omandama oma piirjooni, on kohapealsete tegijate aegamisi jõudu koguv algatus, vähendamaks enda rolli puhver-regiooni või kolmandate jõudude mõõduvõtmise platsdarmina ja muutumaks iseseisvamaks. Mõistagi leiab see, nagu iga teinegi muudatus, rohkem või vähem vastupanu. Kuid kõikvõimalike ressursside rohkus ning nende ühiskasutamisest saadav kumulatiivne efekt võib senise suhtelise vaakumi asemel luua uue ja toimiva tõmbekeskuse – ning sellest tõuseks ainult tolku.

---

lugu ilmus siin

Vene (ühis-)konna keetmine

Ootused selle osas, et vene ühiskond on niivõrd rahulolematu sõjast tulenevate raskustega, et nad tulevad tänavatele ja raputavad protestidega senise võimu oma õlgadelt, on liialdatud. Aga see ei tähenda ka seda, et nad tõuseksid selle režiimi kaitsele, kui keegi või miski peaks olukorda muutma hakkama.

Vene mentaalsust on alati iseloomustanud teatud fatalism. Mõnes mõttes võib öelda, et see on universaalne nähtus – kõikides ühiskondades enamus lihtsalt kohaneb, niimoodi jäävad sootsiumid ellu. Teisalt on aga vene riigialam end läbi aegade pidanud tunnetama niivõrd alamana, et on valinud individuaalse kaitsemehhanismina apaatia.

Üks asi on see, et kas ollakse valmis ennast sootsiumina kaitsma, minna üheskoos tänavatele midagi nõudma. Teine asi on aga omaenda isiku ja lähikonna suhtes täielise ükskõiksuse taktika valimine. Selle parimaks näiteks on nende inimeste hulk, kes on valmis ka praegu trügima Krimmi puhkusele, sest et „aga miks mitte“.

Väikese inimese sündroom

Ei saa öelda, et kõik need inimesed oleks täiesti infantiilsed. Lapsemeelsed isendid, kes panevad kogu vastutuse teiste peale ning ei üritagi ise mingit infot koguda. Nad näiteks teavad väga hästi, et Krimmis on bensiinikriis ja topivad auto pagasiruumi bensiinikanistreid täis, laovad samasse lapsed, koerad ja ujumisrõngad ning asuvad teele.

Nad on lihtsalt valinud õlakehituse „mis mina väike inimene ikka teha saan“. Ja üritavad saabunud keerulistes aegades lõigata võimalikku kasu – noh et kuna Krimmis on mingi jama, siis on ju majutushinnad odavad!

Kuna mina ei saa toimuvat muuta, saan ma seda ju ometigi ära kasutada! Noh näiteks on võimalus saata muidu loruvõitu lähikondne sõtta, no mis siis ikka. Selle raha eest on võimalik ülejäänud perele uus korter osta!

Kapseldunud individualism

Vene enda ühiskonnauurijad (mõistagi enam mitte Venemaal elades, nt USA’s elav Nina Hruštšova) on seda sõnastanud umbes niimoodi. Putini järjest totalitaarsemaks muutuvad režiimi ajastul on see ühiskond loobunud järk-järgult kollektiivsest tegevusest ning valinud individualismi tee.

Ühiskondade atomiseerumine on muidugi üldisem ja universaalsem nähtus, millele aitab väga kõvasti kaasa sotsiaalmeedia alternatiivreaalsus. Igaüks suudab oma diivanil istudes leida endale mõttekaaslasi või vähemalt tuge oma mõtetele, ilma et selleks oleks vaja minna oma pereliikmete või majakaaslaste juurde ning üritada neid veenda midagi üheskoos ette võtma olukorra parandamiseks.

Venemaal on see aga koos üldiste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste vapustustega ühelt poolt ning repressioonidega teiselt poolt saavutatud üsna kummaline kokteil. Parimal moel iseloomustab seda saadaolevate arvamusküsitluste paradoks.

Ärevus-paradoks

Ühest küljest väidavad inimesed sotsioloogidele midagi stiilis „mina olen rahul ja toetan võimu ning presidenti!“. Teisest küljest on aga teine küsimus, et „missuguseks te hindate teiste meeleolusid?“, mis võimaldab väljendada omaenda suhtumist läbi anonüümsete „teiste“.

Selle küsimuse näitajate järgi on viimase kuu aja jooksul toimunud oluline muutus: nimelt on ühiskondliku ärevuse näidik hakanud lööma pika-ajalisi rekordeid. Kui varem oli domineeriv enamus madala ärevustasemega toimuva pärast, siis nüüd on nendel (ja väga ametlikel) andmetel 57% ärevuses.

Vaatamata sellele mõõdukale ärevustasemele on aga vene ühiskonna enamus apaatne. Umbes nagu kuulsas konna keetmise näites – tõstes järk-järgult temperatuuri on võimalik saavutada see, et konn ei reageeri kuidagi. Üksikud küll hüppavad potist ehk Venemaalt välja, kuid enamik lepib toimuvaga.

Tõsi küll, lõpetuseks tasub korrata, et enamik nendest konnadest ei tõuse ka väljakujunenud olukorra kaitsele. Nad lepiks sama apaatselt – või isegi vaikselt rõõmustades – võimalike muudatustega. Aga aktiivselt rabelema millegi muutmiseks ise ei hakka.

---

lugu ilmus siin

Probleemiks on mitte russofoobsus, vaid russotsentrismus

Kuivõrd maniakaalselt enesekeskne peab olema maailmanägemus, oletamaks et seesama maailm tegeleb ainuüksi sinu personaalküsimusega.

Süüdistusi russofoobias on ilmselt kohanud igaüks, kes mingilgi määral tegeleb vene temaatika käsitlemisega. Igasugune Moskoovia või siis Russkii Mir suhtes kriitilise seisukoha esitamine saab varem või hiljem külge russofoobia sildi.

Hiljuti toimus siinsamas meie naaberlinnas Pihkvas üks üritus, mis oli pealkirjastatud kui „Russofoobia kui Lääne XXI sajandi ideoloogia“.

Enese suureks rääkimine

Tajute suurust, mis sellisest teemapüstitusest õhkub? Et kogu Lääs defineerib end läbi Venemaa. Mite lihtsalt üksikud russofoobsed tegelased või riigid, vaid Lääs kui selline. Et Lääs on enda jaoks välja töötanud tervikliku maailmanägemuse – sest seda ideoloogia ometigi on – mille keskmeks on Venemaa vaenamine. Ja mitte mingiks põgusaks hetkeks, vaid terveks sajandiks!

Õigupoolest oleks pidanud seltsimeestele tegema märkuse, sest agaramad Russkii Mir asjapulgad on rääkinud sajanditepikkusest russofoobsest vastasseisust. Kõvemad spetsialistid lasevad selle käiku koos teise üldsõnalise halvakspanu näitava Suursõnaga „anglosaksid“, kes olevat väidetavalt kogu venevaenamise taga. Lihtsamad vennad kasutavad russofoobiat lihtsalt omamoodi piitsana, millega virutada kellele parasjagu vaja.

Kõige veidramana mõjub asjaolu, et russofoobideks võivad vabalt osutuda ka venelased ise. Asi selles, et tegemist on süüdistajate peas mitte niivõrd eraldivõetult vene keele, kultuuri vms vaenamisega. Asi on Suure Vene Idee, Russkii Mir tõrjumises.

Russkii Mir kui diagnoos

Juba ainuükse seesama mõiste „Russkii Mir“ näitab kollektiivset egomaniakaalsust eredaimas vormis. Et selle suure maailma sees on omaette Vene Maailm, mis ulatub kõikjale, kus on vene inimesi või kasvõi Vene impeeriumist mõtlejaid.

Selles päris maailmas on väga vähe teisi rahvaid, kes on samavõrra enesekeskse kontseptsiooni kandjad.

Hiina ja sinofoobsus on mõneti isegi põhjendatud, sest Hiina on tõepoolest ülimalt enesekeskne, pidades ennast maailma keskpunktiks. Kui vaadata mitte ainult hiinlaste ajalookäsitlusi, vaid ka maailmakaarte, siis need näevad välja väga hiinakesksed. Et maailma keskpunktiks on Taevaalune – nagu nad ise end kutsuvad – ja selle ümber üsna tühised maad, mida asustavad barbarid. Suurima arusaamatusena selles kontseptsioonis on asjaolu, et nood barbarid said ajutise tehnoloogilise üleoleku abil suruda Hiina põlvili, põhjustades ülima alanduse ... aga Hiina liigub selle olukorra taasnormaliseerimise suunas.

Kui meid vaenatakse, siis me oleme tähtsad!

Teine ülemaailmse haardega / universaalne käsitlus on antisemitism. Ka sellel on mõningane põhjendus olemas, kuna juudirahva loomupärane andekus rahaasjades ja omavaheline võrgustik pani alguse tänapäevase majanduse vereringele ehk pangandusele. Tihti sattusid selle maailma vägevad Iisraeli laste laenuvõrkudesse ning selle maharaputamiseks suunati universaalne võõraviha juutide vastu, korraldades pogromme ja üritades tõestade oma riikliku võimu ülimust rahavõimu üle.

Russofoobia kontseptsioon näib nende näidete kõrval omamoodi Tootsi gloobusena. Köstri kartulikuhi on joonistatud maakera kesmeks ja siis selle juurde õmmeldud müüt, kuidas kogu ülejäänud maailm kadestab ja soovib seda kartulikuhja endale saada.

Nii et õigem õigem oleks rääkida russofoobiast kui Vene Maailma katsest ennast suureks rääkida. Katsest tõestada, et kui juba kogu maailm meid vaenab, siis me ikka peame suured ja vägevad olema! Seega on jutt haiglaslikust enesekesksusest, russotsentrismusest. Ja paraku on neid, kelle jaoks on vene karu kõige olulisem ning unikaalsem loom metsas, ka meie ümber päris palju. Ja see on probleem.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Kazahstan, EL sanktsioonid, USA jne

- Kazahstan ilmutab praegu kahenäolisuse tippklassi. Ühest küljest on ta VF lähi-liitlane, toimetades vee turule osaliselt ja täiesti sõjaliselt kasutatavaid kaupu. Teisalt aga eistas nüüd Tokajev sõnumi, mille kohaselt on toimuv VF sõda Ukraina vastu täiesti arusaamatu ja see tuleks peatada. Selle sõnumi taga hõljub Hiina jälg, kuigi Kazahstani ei saa kuidagi lugeda pelgalt Pekingi käepikenduseks

- EL muudab oma sanktsioonide poliitikat VF suhtes, näidates üles kohanemist umbes samamoodi nagu on toimunud Ukraina rindel. Suurte rünnakute / sanktsioonide pakettide asemel võetakse kasutusele üksikud täppis-sanktsioonid samamoodi nagu Ukrainas on tankikolonnide asemel kasutusel droonid, mis ründavad ühte objekti korraga.

- USA ja Iraani vahelises sõjategevuses on vastamisi kaks ebamäärasust. Üks on Trumpi (meeskonna) kõikuv sõnumisedmine, mis on varsti vist juba 40 korda kuulutanud, et diil ja rahu Iraaniga on kohe-kohe sündimas. Teisalt on aga Iraan järjest vähem meenutamas ühtset riiki, selle asemel tegutseb hajus võrgustik-struktuur, kus keskse juhtimise puudumisel on vahetute rünnakute toimepanijateks lihtsalt need inimesed, kelle käes on relvad.

- VF sõjalises alusmüüdis on 9.mai kõrval ülimalt oluline roll ka merelaevastiku päeva tähistamine, sest laevastiku / Peeter I pärandi abil on ennast mõeldud impeeriumiks. Merelaevastiku paraadi ärajätmine ja selle asendamine Puutini ilmumisega kitsas sisehoovis joonistatud allveelaeva taustale on ülimalt kõnekas

- Trumpi ja Zelenskõi kohtumine Ovaalkabinetis on juba neljas ning selle olemus kõigub nagu muu Trumpi käitumine. Esimene oli rajult negatiivse olemusega, teine konstruktiivne, kolmas jälle pingeline, nüüd neljas neutraalselt positiivne

Kõigest selles sai räägitud R4 saates Podrobnosti, saatejuht Andrei Titov, vastamas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kuidas Moskoovia oma naabreid muiste hävitas ja teeb seda siiani

Moskoovia sai praeguseks Venemaaks seeläbi, kuivõrd ta oma naabreid hävitas ja alla neelas. Mingis mõttes on see klassikaline rööv-impeeriumi lugu, nii nagu omal aja tekkisid ka Kreeka, Rooma ja teised impeeriumid. Kuid kuna enamik neist on kadunud, Moskva oma aga peab praegu oma verist lagunemis-sõda, siis jääme selle vaatluse juurde.

Vene impeeriumi alusmüüt väidab häbematu valelikkusega, et nemad pole kunagi kedagi vallutanud, et naaberalad palusid ise end Moskva kaitse alla. Selle vale ümberlükkamiseks pole vaja vaadata mujale kui otse meie naabruses olnud ja täiesti normaalsete keskaegsete protoriikidena toimunud Pihkva ja Novgorodi vabariikide veriste vallutamite lugusid.

Mõlemad toimisid – niivõrd-kuivõrd toonased olud seda võimaldasid – demokraatlike ja iseseisvate riikidena, mille valitsemismudel taandus meiegi kandis tuttavale kärajate põhimõttele. See tähendab et igausuguse suurema jama korral kutsuti rahvas kokku ning otsustati, et kes ja kuidas peaks selle jamaga tegelema.

Allutamine ja vallutamine

Nende iseolemise ja –otsustamise sümboliteks olnud veetšekellad olid toona tõelise liberaalse demokraatia sümboliteks. Avalikul platsil seisva kirikukella taolise hiigelkuljuse võis helisema panna igaüks enda meelest olulisel põhjusel. Kas edasine protsess enam meie kaasaegses mõttes igaühele võrdseid võimalusi pakkuv oli, on omaette lugu, kuid selle vaagimine viiks meid peateemast kaugele.

Peateemaks on hetkel aga see, et taoline iseolemine Moskooviat ülimalt ärritas. Seda enam et nood omariiklusele preteneerivad moodustised kippusid konkurentidega diile tegema, et ennast Moskva agressiooni eest kaitsta.

Nii näiteks oma algselt kultuurilt sootuks põhjamaine Novgorod sõlmis kokkuleppeid ka katoliiklaste / poolakatega, mida kuriusklik Moskva suisa usureetmiseks kuulutas ja XV sajandil korduvate sõjaretkede käigus alguses allutas ning lõpuks ka vallutas. Iseolemise sümbol ehk veetše-kell võeti ära ja viidi Moskvasse.

Sümbolitega sõdimine

Toonaste röövretkede tavapärane praktika ühest küljest – sümbolite sõdimise komme pole kuhugi kadunud. Teisest küljest oli see aga mitte lihtsalt ühekordne rüüsteretk, vaid see, mida tagantjärele on hakatud õilistama kui „vene maade ühendamist“, ehkki „vene maadeks“ võib neid vaid väga pingutades nimetada.

Aga eks igasuguse riigimüüdi ehitamine ongi tagantjärele suhteliselt juhuslikele ja võimalustekohaselt tegutsemisele mingi Suure ja Õilsa eesmärgi omistamine. Selles mõttes tuleb tunnistada, et pole siingi midagi unikaalselt venelikku, kuid teisi näiteid ei hakka ma siin välja tooma, et mitte tähelepanu hajutada.

Sellele järgnes u pool sajandit hiljem Pihva Vabariigi allutamine, mille käigus toimusid julmad verevalamised, küüditamised ja samamoodi sümboli ehk veetšekella trofeena Moskvasse tassimine.

Impeeriumi äärealade tühjendamine

Kui palju Moskoovia oma endiste naabrite ja nüüdseks vallutatute elanikke tappis, on üsna hinnanguline. Üldine saadaolev statistika aga väidab, et alates vallutamistest, seejärel eliidiperekondade sihiteadlikku mõrvamisest ja küüditamisest kuni hilisemate mässude mahasurumise ja opritšnikute vägivallani hukkus ligikaudu kolmandik kuni pool „põlistest vene inimestest“, keda Moskva vallutama / ühendama / vabastama tuli.

Pikapeale võttis Moskoovia endale nimeks Venemaa ja hakkas juba ennast muistseks peremeheks pidades äärealasid tühjendama. Tihtipeale toimis see ka lihtsalt ka siseriikliku migratsiooni korras. Nii näiteks vähenes XX sajandi jooksul Pihkva rahvastik 1,8 miljoni pealt 0,8 peale, kaotades kiht kihi järel nii erinevates sõdades, kuid seejärel ka Piiterisse ja Moskvasse parema elu otsingutele minnes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Moskva impeerium jätkab seda, mida ta on teinud nii kasvades kui kahanedes – terroriseerib oma naabreid, tapab, küüditab ja viib välja kättejuhtunud varasid. Peamine eesmärk – eitada oma naabrite iseolemise õigust ning kuulutada tühjakstapetud alad impeeriumi osaks.

---

lugu ilmus siin

Millest ei räägi pildid põlevatest naftatehastest?

Pildid pidid olema kõnekamad kui tuhat sõna. Ainult et tihti me ei näe neid sõnu või sõnumeid, mida otsesõnu pole ei pildil ega pildiallkirjas.

Me näeme leegitsevat nafta-taristut, me näeme järjekordi bensiinijaamades, me näeme nutvaid videosid stiilis "mille eest ja mis saab edasi". Need on klikkepüüdvad ja emotsioonekütvad. Enneolematu levikuga kõigis nendes (sotsiaal-)meedia kanalites, mida vene võimud üritavad ära keelata või vähemalt piirata.

Aga neid pilte vaadates me ei näe lööke VF eliidi pihta, kelle kuuluvus siseringi lähedusse ja juurdepääs kapitaliturule on neid teinud eluperemeesteks. Kummas järjekorras, kas kõigepealt on tulnud raha ja siis kuuluvus heakskiidetute hulka või vastupidi, see pole hetkel oluline.

Eliit on löögi all

Oluline on see, et igal sellel põleval naftarafineerimis-tehasel, sadamal või ka nn varilaevastikuga veeteval kütusekoormal on olemas omanik. Isegi kui see on formaalselt juba vene riigi poolt kaaperdatud – armastab Moskoovia seda tegevust, oi kuidas armastab – on ikkagi konkreetsed inimesed, kelle ärihuvide hulka need kuuluvad.

Ja iga see inimene (või laiemalt omanike ring) peab otsustama, et mida selle õhkulastud või muidu kahjustatud raudvaraga edasi teha. Ühest küljest oleks nagu kõige loomulikum asi maailmas asendada vigasaanud seadmed uutega ja jätkata äritegevust, mis vaatamata kõigele on tulus.

Või oleks õigem öelda, et oli seni tulus. Asi selles, et igasugune „naftatehas“ (nagu neid rahvakeeli nimetatakse) on üüratult kallis kompleks, mille kesksed seadmed ei ole niisama lihtsalt asendatavad nagu mingi toru või isegi pumbajaam.

Investeeringu loogika

Naftarafineerimis-seadmed on nö rätsepatöö. Neid ei vedele laos ootel, et võtad aga uue ja lükkad vana asemele. Tükikaup, mille ainuüksi projekteerimisele läheb vähemalt aasta, teine tootmisele ja kolmas seadistamisele-häälestamisele. See on mõistagi väga lihtsustatud lähenemine, aga annab aimu probleemi keerukusest ja ajamahukusest.

Teisisõnu on iga taolise masinavärgi taastamine ilgelt suur investeering. Isegi Hiinast ostes on jutt miljonite, või isegi kümnete miljonite USD suurusjärgust, muu ja kvaliteetsema maailma omade puhul veel kümneid kordi suuremast summast.

Ja siin on oluline mõista ühte väikest detaili, mis määrab kõik. Selles suurusjärgus investeeringuid tehakse laenu peale. Ettevõtjatel pole reeglina vaba raha, sest muidu nad poleks ettevõtjad. Praktiliselt kogu kapital on kuhugi juba investeeritud.

Miljoneid dollareid võivad nad teoreetiliselt omada ja leida sularahas tehtavate altkäemaksude jaoks, kuid seda raha ei saa näidata ametlikus käibes. Pealegi on pangast laenuks saadud raha ka omamoodi kapitali vorm, kuid see teema viiks meid põhilisest eemale.

Kas enam tasub investeerida?

Nüüd siis lihtne mõttekäik. Kuna investeeringuks on vaja võtta pangalaen, siis tekib küsimus – kui see seade on juba kord asendatud, siis kas on mõtet võtta veelkord laenu, kui pole üldse kindlust, et uus seade taaskord õhku ei lasta. Nö rekordi-omanikud on juba nt 15 korda pihta saanud.

Me oleme harjunud mõtlema Moskooviast kui ühest suurest riiklikust jurakast, milles riiklikud ettevõtted saavad mh vajadusel riigi poolt tagatud laenu riiklikest pankadest. Hea uudis – see ei vasta tõele. Või siis halb uudis – sõltub kuidas võtta.

Isegi kui konkreetne naftaga tegelev ettevõte on (taas-)riigistatud, siis on riigipoolne rahaline tugi ülimalt küsitav. Kõrgeimadki riigirahade keerutajad käivad seda Kremlist küsimas ja selle kontori võimalused on üha ahtamad.

Nii et mida me siis nendelt leegitsevatelt piltidelt ei näe? Aga seda kuklasügamist ja üksteiselt pool-sosinal küsimist, et „kuidas edasi?“ ja „kes on süüdi?“ ning võibolla veel ka muid nn vene küsimusi.

---

lugu ilmus siin

Kreml teeb Ukrainas Süüriat ehk üritab käima lüüa uut põgenikelainet

Vaadates seda, missuguse nüri järjekindlusega jätkab Venemaa Ukraina linnade pommitamist, tekib paratamatult küsimus, et milleks seda vaja on?

Kontrast Ukraina tegevusega, milles keskendutakse viimasel ajal vene poole nafta-taristule, on eriti terav. Ukrainlaste löögid annavad meeletu kumuleeruva efekti, mis halvab suurt osa venemaalaste jaoks tavapärasest elust läbi autokütuste defitsiidi. Selle kõrval tundub vene poolelt tulev Ukraina linnade magalarajoonide ründamine irratsionaalse, et mitte öelda maniakaalse tegevusena.

Aga kõik see saab hoopis uue värvingu, kui tuua sisse võrdlus Venemaa tegevusega Süürias 2015-2024.a. Kremli käsul õhku tõusnud lennukid ründasid seal enam kui 1000 linna ja väiksemat asulat, põhjustades eri hinnangutel 10-18 tuh tsiviilohvrit.

Põgenikelaine kui relv

Ka see näis sõjalises mõttes irratsionaalsena, sest tõenäosus lauspommitamise käigus pihta saada millelegi sõjaliselt olulisele oli jaburalt väike. Kuid eesmärk oli muuhulgas hoopis teine – lüüa erakordse, küünilise jõhkruse ilmutamise järel liikuma põgenike laine.

Nagu üldiselt igal pool mujal, jääb enamik põgenikke pidama mõne päevateekonna kaugusele oma lähtekohast, lootes peatselt naaseda koju. Ainult et tänapäevase transpordivõrgustiku ja võimaluste puhul võib see mõnede jaoks tähendada paarkümmend kilomeetrit jalgsi ja teiste jaoks tuhandeid kilomeetrid ja maandumist teisel kontinendil, sh Euroopas.

Süürias nii ka läks, hinnaguliselt 12 mln oma kodust lahkunu seast jõudis Euroopasse u 10% ehk laias laastus miljon inimest. Venemaa mätta otsast vaadatuna oli see kasutegur isegi kõrge, kuna põhjustas Euroopas piisavalt segadust ja protestiparteide edukäiku. Viimane on aga eesmärk omaette, kuna survestad valimistest valimisteni elavat euroopa eliiti ümber vaatama oma prioriteete.

Soov tekitada probleeme Euroopas

Sihuke globaalne mäng „globalismi“ vastu, nupuvõte panemaks neid tegelema „kohalike probleemidega“. Kommentaariumites tunneme seda võtet klassikalise demagoogilise võttena, mida ingliskeelses maailmas nimetatakse „whataboutism“, mida mulle endale meeldib märgistada kui retoorilist võtet „aga miks te ei räägi lendoravatest“. St – miks te räägite meile mingist Süüria pommitamisest, selle asemel et rääkida meie õuele saabunud põgenikest.

Nii näikse sama eesmärki teenivat ka Ukraina linnade triikimine rakettide ja droonidega. Vahet pole väga, kuhu tabatakse või kui mitu ohvrit on konkreetse löögi järel. Peamine on saavitada hirmu õhustik. Hirm, mis paneb kodudest lahkuma ning loomulikult osa lahkujatest siirdub ka Euroopa riikidesse

Aga siin on ka peidus üks väike valearvestus.

Tõepoolest põhjustas esmane Ukraina põgenike laine tugevaid emotsioone alates kaastundest kuni kohkumiseni. Täiesti mõistetav, sest igasugune muudatus tekitab ka hirmu ja ka vastuseisu. Et kuidas nii: „midagi sellist pole ju varem olnud, ma ei taha seda oma hoovis näha!“ Pole üleüldse vahet, kas me räägime mingist ehitusest, uutmoodi energeetikalahendustest või rahvastikurändest.

Probleem muutub ressursiks

Koopainimese aegadest saadik on meisse sisse kodeeritud valvsaks olemine igasuguse muudatuse vastu. See reaktsioon on taganud ellujäämise – mõistetav värk.

Kuid samamoodi inimesed harjuvad muudatustega ning aja jooksul muutub probleem ressursiks, mis aitab edasi elada ja isegi areneda. Nii ka Ukraina ümberasujad on aja jooksul muutunud hirmunud ja hirmutavatest abivajajatest suuresti loomulikuks osaks Euroopa tööjõuturust – ja taevas ning demograafia näevad, et seda on vananeval mandril vägagi vaja.

Nii et jätkates Ukraina linnade jõhkrat purustamist ei saavuta Kreml enam oodatud esmast efekti ja lihtsalt kinnistab Euroopa soovi Ukrainat aidata. See on aga veel üks näide jäiga autoritaarse riigijuhtimise kahjulikkusest – ei suudeta loobuda juba tehtu otsustest, kuna puudub tagasiside mehhanism. Pommitades Ukrainat nõrgestab Venemaa ennast.

---

lugu ilmus siin