50 aastat tagasi sündisid Helsinki lepped, mis kehastavad siis seda esimest poolt. Sündisid on õige sõna, sest protsess oli pikk ja vaevaline, lõplikku teksti kooskõlastasid 3 aasta jooksul sajad diplomaadid. Lõpuks jõuti 1975.a suvel niikaugele, et ilmusid kohale praktiliselt kõikide Euroopa riikide esindajad, lisaks NSVL, USA ja Kanada riigipead, lõppaktile anti kokku 35 allkirja.
Teiselt poolt siis Venemaa praegune liider, keda pole isegi põhjust nimepidi nimetada. Venemaa, kes peab ennast küll miskipärast NSVL järeltulijaks õiguste mõttes, kuid väga valikuliselt võtab meeles pidada varasemaid lubadusi ja kokkuleppeid.
Kokkulepete koorem
Tõele au andes on neid riike muidugi rohkem, mille valitsejad eelistavad demokraatiale despootiat, kuid nood riigid pole hetkel olulised, kuna nemad polnud ka toonase kokkuleppe osalised. Eks see on muidugi ka Helsinki koordinaat-teljestiku üks nõrkus, et Euroopa/Lääne esindajad pidasid universaalseks seda, milles nemad kokku leppisid.
Helsinki kokkulepped on muuseas selle Läänekeskse maailmanägemuse üks iseloomulikumaid detaile. Nii pidi see lepete süsteem panema lõpu protsessile, mida läänlased nimetasid vastavalt Esimeseks ja Teiseks maailmasõjaks, ehkki sisuliselt olid need mõlemad Euroopa-kesksed nähtused, millest teisel oli küll ka tublisti peegeldusi tõepoolest üle enamiku maailmast.
Kuid kogu see taust on vaid kõrval-lugu toona väljakujunenud rahvusvaheliste suhete süsteemi ühele elemendile – OSCE ehk Euroopa julgeoleku ja koostöö organisatsiooni põhimõtetele: suveräänsuse austamine, jõu kasutamisest hoidumine, tülide lahendamine rahulikel meetoditel.
Despootia soov olla reeglitevaba
Nüüdne Venemaa on üsna selle sajandi algusest peale hakanud neid põhimõtteid vaidlustama ja ka otseselt rikkuma. Ilmselgelt on seotus mingisuguste protseduuri-reeglitega (mis on aga demokraatia alustala) võõras sellele mõtteviisile, kus asju aetakse mitte kokkulepete, vaid juhi soovide kohaselt (mis on despootia olemus).
Tolles mõttemaailmas on reeglitest kinnipidamine nõrkuse ilming. Suveräänsust nähakse kui õigust kehtestada omaenda tahet, tuginedes jõule. Kui seda jõudu ei ole, pole ka suveräänsust. Selles võtmes tulebki mõista seda esmapilgul skisofreensena tunduvat Kremli retoorikat, kus ühe hingetõmbega räägitakse „tõelise suveräänsuse tagamisest“ ja siis eitatakse Ukraina õigust sellelesamale suveräänsusele.
Mis on selle jutukese mõte? Aga see, et reeglitepõhise vaba maailma vaim ja ideestik on praegu pandud üha tugevama surve alla despootide poolt, kes soovivad seda maailma enda tahtele painutada. Ma pole nõus väidetega, et maailmakord on juba muutunud. Seda saaks öelda ehk vaid pikki aegu hiljem, jagades protsesse etappideks „ennem“ ja „peale“. Kuid vaba maailm ja vabadus on suurema surve all kui oleme pikki aegu harjunud. Meie ülesanne on lihtsalt sellele survele mitte alluda ja mitte lasta despootiatel võita.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment