Kunagised unelmad Venemaa „postiivsesse hõlmamisse“ ja seeläbi ohupildi ümbermõtestamisse võib ilmselt lähiaegadeks panna ilusate unistuste kummutisse koos roosade ponide ja muu säärasega. Võibolla kunagi ajad jälle muutuvad, kuid las see mõttekäik puhkab mõnda aega.
Lootused sellele, et saabub „kauni tuleviku Venemaa“ ajastu, et Moskoovia muutub sisemiselt, laguneb ja üldse muutub mitte-imperiaalseks, kuuluvad umbes samasse rubriiki. Unistada ju võib ja vastava eesmärgi nimel tegutsevale venemaalaste seltskondadele saab soovida edu, kuid realistlike plaanide ehitamisele see lisandväärtust ei anna.
Ukrainaga ja koos Ukrainaga
Selle mõttemängu alguspunktiks on see, et vaba Ukraina kontseptsioon peab säilima. Isegi halvimate stsenaariumite puhul. Kasvõi sel moel, nagu säilis vabade Balti riikide kontseptsioon ka kurjeimal, NSVL okupatsiooni perioodil.
Kuna aga ma arvan, et samasugune stsenaarium ei kordu ja Ukraina jääb kasvõi köndistatud kujul püsima, siis saab ehitada plaane, kus tegutsetakse koos Ukrainaga. Selle ainsa riigiga, kes tegelikult ka teab, kuidas Mordoriga sõdida.
Loomulikult on meie peamised ja vahetud liitlased ülejäänud Euroopa ja NATO liikmed. Loomulikult on nende sõjalis-tehniline ja luure ning juhtimis-alane võimekus hindamatu tähtsusega. Kuid täpselt sama loomulikult on Ukraina kui rinderiigi vahetu sõjakogemus praeguses turbokiirusel arenevas lahingutegevuses kordades kõrgem kui suhtelises rahus elavatel läänlastel.
Oskuse ja tahte ühendus
Praegu tegeletakse muu hulgas vastuse otsimisega küsimusele, et kuidas korraldada ümber kaitseplaane, juhuks kui USA peaks oma osaluse Euroopa kaitses kasvõi osaliselt või ajutiselt peatama. See on ebameeldiv ja ebamugav, aga absoluutselt möödapääsmatu. Loodame, et nii ei lähe, aga plaan B peab olema.
Loomulikult oleks ropult narr öelda, et koostöö Ukrainaga oleks kuidagi asendus koostööle USA’ga. Esiteks saab lähtuda eeldusest, et pika-ajalises strateegilises perspektiivis oleks USA jaoks Euroopa hülgamine viga tema enda huvide kontekstis. Teiseks aga tõukuda teadmisest, et Ukraina sõjameestel on meile pakkuda midagi väga palju väärtuslikumat – nii päris-oskust kui päris-tahet Venemaale vastu hakata.
Selle lühikese jutu mõte on selles, et Venemaaga piirnevate Poola, Balti ja Põhjala riikide Mordori-tõrje usutavus kasvab kordades, kui lisaks traataedadele, maamiinidele ja muule säärasele on tõrjesse integreeritud ka vihaste ukrainlaste komponent. Vastates võimalikule küsimusele, et kuidas saab mitte-NATO riik osaleda NATO väevõimekuses, siis soovitan vaadata, kuidas nt Soome oli kaasatud NATO tegevustesse ammu enne enda liikmesuse vormistamist.
Veelgi lühemalt – Ukraina peab püsima ja Ukraina peab olema osa EU ja NATO kaitsemehhanismist.
---
No comments:
Post a Comment